KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 14. aprillil 2011(1)

Kohtuasi C‑186/10

Tural Oguz

versus

Secretary of State for the Home Department

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal of England & Wales (Ühendkuningriik))

Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vaheline assotsiatsioonileping – Lisaprotokolli artikli 41 lõige 1 – Standstill-tingimus − Kehtivus − Keeld liikmesriikidele kehtestada oma territooriumil uusi piiranguid selliste Türgi kodanike vastuvõtmiseks, kes tahavad seal kasutada asutamisvabadust – Õiguse kuritarvitamine






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev kohtuasi puudutab Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõiget 1. See sisaldab standstill-tingimust, mis keelab lepinguosalistel kehtestada pärast 1. jaanuari 1973 asutamisvabadusele ning teenuste osutamise vabadusele uusi piiranguid.

2.        Põhikohtuasjas kaebuse esitaja taotles 2008. aastal luba asuda Ühendkuningriigis tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana. Seejuures ei tuginenud ta mitte kõnealusel ajal kehtivatele, vaid 1973. aastal kehtinud – soodsamatele – õigusnormidele. Viidates õiguse kuritarvitamise põhimõttele, keelasid pädevad asutused tal tugineda standstill-tingimusele, sest ta oli enne taotluse esitamist rikkunud oma senise elamisloa tingimust.

3.        Pärast seda, kui Euroopa Kohus on juba pidanud asuma seisukohale lisaprotokolli artikli 41 lõikes 1 sisalduva standstill-tingimuse sisu ja ulatuse kohta(2), annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada, millal tohib standstill-tingimusele tuginemise keelata.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vaheline assotsiatsioonileping

4.        12. septembril 1963 sõlmisid ühelt poolt Türgi Vabariik ja teiselt poolt Euroopa Majandusühendus ja selle liikmesriigid Ankaras lepingu assotsiatsiooni loomiseks Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel. See leping sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ.(3) Lepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt on lepingu eesmärk lepingupoolte kaubandus- ja majandussuhete jätkuv ja tasakaalustatud areng, sealhulgas tööjõu valdkonnas, kohaldades järk-järgult töötajate vaba liikumist, samuti kaotades asutamisvabaduse ning teenuste osutamise vabaduse piirangud eesmärgiga parandada Türgi elanike elatustaset ning hõlbustada Türgi Vabariigi hilisemat ühinemist liiduga.(4)

5.        23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud lisaprotokoll, mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72(5), on vastavalt selle artiklile 62 assotsiatsioonilepingu lahutamatu osa ning selle artikkel 1 sätestab lepingu artiklis 4 ette nähtud üleminekuperioodi rakendamise tingimused, korra ja ajakava. Lisaprotokoll sisaldab II jaotist („Isikute ja teenuste liikumine”), mille II peatüki teema on „[a]sutamisõigus, teenused ja transport”.

6.        Lisaprotokolli II jaotise II peatükis paiknev artikkel 41 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Lepinguosalised hoiduvad omavahel kehtestamast mis tahes uusi asutamisõiguse ning teenuste osutamise vabaduse piiranguid.

2. [..].”

B.      Siseriiklik õigus

7.        1. jaanuaril 1973 Ühendkuningriigis kehtinud õigusnormid, mis reguleerisid elamisloa pikendamist, sisaldusid Statement of Immigration Rules for Control after Entry’s (House of Commons paper 510; sisserände-eeskirjad pärast riiki sisenemist tehtava kontrolli kohta).

8.        Sellest ajast alates on sisserännet reguleerivaid õigusnorme aastate jooksul korduvalt muudetud ja täiendatud. Sisserände-eeskirjad, mis kehtisid ajal, mil põhikohtuasjas vastustaja tegi otsuse, millega keeldus andmast kaebuse esitajale elamisluba (21. oktoober 2008), olid sätestatud dokumendis House of Commons paper 395 (HC 395).

9.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis – mille üle ei ole vaidlust ka menetlusosaliste vahel –, et Ühendkuningriigis 2008. aasta oktoobris kehtinud sisserännet reguleerivad õigusnormid, mis puudutavad selles liikmesriigis füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsema asumist, on rangemad kui 1. jaanuaril 1973 kehtinud asjaomased normid.

10.      Üks menetlusosalistest(6) osutas sellega seoses vaieldamatule tõsiasjale, et otsustav erinevus seisneb selles, et erinevalt 1973. aastal kehtinud sätetest on hilisemates sätetes nõue, et välismaalane peab selleks, et saada luba asuda tegelema majandustegevusega, tõendama 200 000 Inglise naela suuruse kapitali olemasolu.(7)

III. Asjaolud ja põhikohtuasi

11.      T. Oguz (edaspidi „põhikohtuasjas kaebuse esitaja või apellant”) saabus Ühendkuningriiki riiki sisenemise loa alusel üliõpilasena 2000. aasta oktoobris. Järgnevalt pikendasid pädevad asutused tema üliõpilase elamisluba korduvalt. Need elamisload olid antud tingimusel, et apellant tohib muu hulgas tegeleda majandustegevusega üksnes Secretary of State for the Home Departmenti loal.

12.      Pädeva asutuse loal töötas apellant Ühendkuningriigis mõne aasta kõigepealt palgalise töötajana. Apellandi tööandja ütles töölepingu siiski 2006. aasta novembris majanduslikel põhjustel üles. Apellandi katsed saada muud palgalist tööd nurjusid.

13.      20. märtsil 2008 esitas apellant seepeale Ühendkuningriigis elamisloa pikendamise taotluse füüsilisest isikust ettevõtjana. Seejuures tugines ta 1. jaanuaril 1973 Ühendkuningriigis kehtinud sisserände-eeskirjadele(8), mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel soodsamad kui 2008. aastal kehtinud sisserännet reguleerivad normid. 1973. aastal kehtinud sätete kohaldatavuse põhjendamisel tugines apellant lisaprotokolli artikli 41 standstill-tingimusele.

14.      Apellant oli asunud tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana juba 2008. aasta veebruaris ning järgmisest kuust alates oli tegevus reaalselt käimas. Taotluse esitamise kuupäevaks oli apellant seega tegelenud majandustegevusega juba mitu nädalat ning rikkunud seetõttu oma elamisloa tingimust. Apellant põhjendas seda sellega, et tema arvates oli tal õigus alustada majandustegevust ajal, mil ta valmistas ette ja koostas taotlust elamisloa saamiseks ettevõtjana.

15.      11. augustil 2008 lõpetas apellant oma tegevuse füüsilisest isikust ettevõtjana ning teatas pädevale asutusele, et soovib taasalustada tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana alles pärast seda, kui tema taotluse suhtes on otsus tehtud.

16.      Secretary of State for the Home Department (edaspidi ka „põhikohtuasjas vastustaja”) jättis apellandi taotluse rahuldamata. Ta põhjendas keeldumist sellega, et apellant rikkus majandustegevusega tegelema asumise tõttu oma senise elamisloa tingimust. Seetõttu on tal keelatud tugineda lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 standstill-tingimusest tulenevale eelisele. Kehtivate sisserände-eeskirjade alusel tuleb tema taotlus rahuldamata jätta. Lisaks lühendati tema senise, tööloal põhineva elamisloa tähtaega, kuna ta ei täitnud enam oma elamisloa tingimusi.

17.      Taotluse rahuldamisest keeldumise otsuse peale esitas apellant 4. novembril 2008 kaebuse Asylum and Immigration Tribunalile(9). Kaebus jäeti rahuldamata. Põhjenduseks märkis kohus, et on tõsi, et apellant ei ole pannud toime pettust. Ent ometigi on apellant majandustegevust alustades ja käigus hoides rikkunud oma elamisloa tingimusi ning seetõttu ei ole tal õigust tugineda lisaprotokolli artikli 41 standstill-tingimusele.

18.      Apellant esitas taotluse asja uuesti läbivaatamiseks.(10) 26. juuni 2009. aasta otsuses asus Senior Immigration Judge Ward(11) seisukohale, et eelmise otsusega, millega jäeti kaebus rahuldamata, ei rikutud ühtegi materiaalõigusnormi ning otsus tuleb seega lugeda õigeks.

19.      Kohtuasi on nüüd pooleli eelotsusetaotluse esitanud apellatsioonikohtus Court of Appeal of England and Wales(12). Nimetatud kohus andis menetluses osalemiseks loa Centre for Advice on Individual Rights in Europe’ile (edaspidi „AIRE Centre”).

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

20.      23. märtsi 2010. aasta määrusega peatas Court of Appeal menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Türgi kodanikul, kellele on antud Ühendkuningriigis elamisluba tingimusel, et ta ei asu tegelema ei majandus- ega kutsetegevusega, kuid kes asub seda tingimust rikkudes tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana ning seejärel taotleb riigi ametiasutustelt oma elamisloa pikendamist taotlemise ajaks alustatud majandustegevuse alusel, on õigus tugineda Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõikele 1?”

21.      Euroopa Kohtu menetluses esitasid peale T. Oguzi ja AIRE Centre kirjalikud ja suulised märkused Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Komisjon.

V.      Õiguslik hinnang

22.      Käesolev kohtuasi puudutab Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 tõlgendamist. Nimetatud sätte kohaselt ei kehtesta lepinguosalised omavahel asutamisvabadusele ega teenuste osutamise vabadusele uusi piiranguid.

23.      Lisaprotokolli artikli 41 lõige 1 keelab järelikult liikmesriigil võtta mis tahes uusi meetmeid, mille eesmärk või tagajärg on allutada Türgi kodaniku asutamisõigus ja sellega kaasnev elamisõigus selle liikmesriigi territooriumil rangematele nõuetele kui need, mis olid kohaldatavad siis, kui lisaprotokoll asjaomase liikmesriigi suhtes jõustus, st 1. jaanuaril 1973.(13)

24.      Sisuliselt luges Euroopa Kohus „uueks piiranguks” lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 tähenduses näiteks asjaolu, et teatavate teenuste osutamiseks kehtestati viisanõue, mis enne lisaprotokolli jõustumist puudus.(14)

25.      Euroopa Kohus on juba juhtinud tähelepanu sellele, et artikli 41 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et see sisaldab selget, täpset ja tingimusteta ning ühetähenduslikku standstill-tingimust, mis keelab lepinguosalistel kehtestada pärast lisaprotokolli jõustumist asutamisvabadusele uusi piiranguid. Sellest sõnastusest ja ka assotsiatsioonilepingu mõttest ja eesmärgist järeldas Euroopa Kohus, et artikli 41 lõikel 1 on liikmesriikides vahetu õigusmõju.(15)

26.      Järelikult saab Türgi kodanik liikmesriigi asutuste vastu vahetult tugineda artikli 41 lõikele 1.

27.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib nüüd, kas liikmesriik tohib keelata Türgi kodanikul, kes on rikkunud oma elamisloa tingimust, tugineda lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 standstill-tingimusele. Põhikohtuasjas vastustaja ja Ühendkuningriigi valitsus lähtuvad sellest, et standstill-tingimusele tuginemine oleks sellisel juhul õiguse kuritarvitamine ning seetõttu tuleb see keelata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis sõnaselgelt, et apellant ei olnud toime pannud pettust.

28.      Minu arvates ei sobi lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 standstill-tingimus – nagu järgnevalt kirjeldan – selleks, et keelata sättele tuginemine õiguse kuritarvitamise tõttu. Võimalikku õiguse kuritarvitamist tuleb vajaduse korral eeldada pigem siseriikliku õiguse kohaldamise raames.

29.      Õiguse kuritarvitamise keeld on liidu õiguse üldpõhimõte.(16) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa õigussubjektid ühenduse õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ja siseriiklikud kohtud võivad igal üksikjuhul objektiivsetele asjaoludele tuginedes võtta arvesse asjaomaste isikute kuritarvitust, et vajaduse korral keelduda neile kohaldamast soodustust, mis tuleneb nimetatud liidu õigusnormidest, millele konkreetsel juhtumil tuginetakse.(17)

30.      Kohtuotsuses Emsland‑Stärke täpsustas Euroopa Kohus kuritarvitamise kontrollimist seoses toetustega põllumajandussektoris. Euroopa Kohus sedastas selles otsuses, et õiguse kuritarvitamise kindlakstegemine eeldab esiteks, et tuleb kindlaks määrata need objektiivsed asjaolud, mil ühenduse eeskirjade eesmärk on, hoolimata sellest, et nendes sätestatud tingimusi on formaalselt täidetud, jäänud saavutamata.(18) Teiseks tuleb tuvastada subjektiivne element, mis seisneb kavatsuses saada ühenduse eeskirjadest kasu, luues kunstlikult selleks vajalikke tingimusi.(19)

31.      Nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, ei ole artikli 41 lõike 1 standstill-tingimus materiaalõigusnorm, mis muudab asjaomase asendatava materiaalõiguse kohaldamatuks, vaid see on „oma olemuselt pigem menetlusnorm”, mis näeb ratione temporis ette, millised on need liikmesriigi õigusnormid, millest lähtuvalt tuleb hinnata sellise Türgi kodaniku olukorda, kes soovib teostada liikmesriigis asutamisvabadust.(20)

32.      Käesolevale standstill-tingimusele on järelikult iseloomulik, et see ei anna materiaalseid õigusi. Sellest ei tulene vahetult ei asutamisõigust ega riigis elamise õigust.(21) Säte määrab vaid kindlaks, millised siseriiklikud õigusnormid on kohaldatavad, nimelt need, mis ei ole vähem soodsad kui 1. jaanuaril 1973 kehtinud normid.

33.      Minu arvates ei ole standstill-tingimus juba oma laadilt põhimõtteliselt sobiv, et keelata sellele tuginemine õiguse kuritarvitamise tõttu.

34.      Seda seetõttu, et artikkel 41 ei sea selle kohaldamiseks mingeid tingimusi. Pigem on see tingimusteta kohaldatav. Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, keelab artikli 41 lõige 1 riigi ametivõimudel täielikult seada uusi takistusi selle vabaduse teostamisele, karmistades konkreetsel kuupäeval kehtinud tingimusi.(22)

35.      Standstill-tingimus reguleerib üksnes seda, millist siseriiklikku õigust tuleb kohaldada. See, kas siseriiklikust õigusest tuleneb sel juhul ka asutamisõigus ja sellest omakorda riigis elamise õigus, oleneb üksnes asjaomasest siseriiklikust õigusest.

36.      Kui artikkel 41 kehtestab täieliku keelu, mille kohaldamiseks ei pea olema täidetud mingid tingimused, siis on selle sätte puhul õiguse kuritarvitamise juhtumit raske ette kujutada. Seda seetõttu, et kui selle kohaldamiseks ei seata mingeid tingimusi, siis ei saa neid õigust kuritarvitaval viisil ka kunstlikult luua.

37.      Põhikohtuasjas vastustaja ja Ühendkuningriigi valitsus osutavad sellele, et apellandil tuleb keelata standstill-tingimusele tuginemine, kuna apellant oli ainuüksi ilma eelneva loata füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsema asumise tõttu – millega ta rikkus oma elamisloa tingimust – olukorras, kus ta vastas 1973. aasta siseriiklike sisserände-eeskirjade materiaalsetele tingimustele, millele ta muidu ei oleks vastanud.

38.      See näitab, et apellandi võimalik õiguse kuritarvitamine puudutab siseriiklike sisserände-eeskirjade materiaalseid tingimusi ja mitte standstill-tingimust. Seega on õiguse kuritarvitamise küsimus õige siseriikliku materiaalõiguse seisukohast. Apellant ise viitab selles osas asjaolule, et 1973. aasta sisserände-eeskirjade kohaselt võivad pädevad asutused taotluse esitaja kuritarvituslikku käitumist arvesse võtta.(23) Seda võimalust kinnitas Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil ka Ühendkuningriigi valitsus.

39.      Seega tuleb vahejäreldusena tõdeda, et tuginedes asjaolule, et artikli 41 lõige 1 on olemuselt absoluutne ja ei kehtesta materiaalseid tingimusi, vaid määrab üksnes kohaldatava õiguse, ei saa lähtuda sellest, et apellant oleks õigust kuritarvitanud.

40.      See järeldus leiab kinnitust, kui vaadelda juhtumeid, mille puhul on Euroopa Kohus assotsiatsioonilepingu valdkonnas asunud seisukohale, et õigust on kuritarvitatud.

41.      Nii välistas Euroopa Kohus õiguse kuritarvitamise põhimõttele viidates, et töötamisperioode, mis olid Türgi kodaniku puhul täitunud vaid pettuse teel, mis tõi kaasa süüdimõistmise, võiks pidada otsuse nr 1/80(24) artikli 6 lõike 1 tähenduses seaduslikuks, kuna asjaomane isik ei täitnud tegelikult selles sättes ette nähtud tingimusi ning ei saanud seetõttu sellest sättest tulenevat õigust seaduslikult.(25) Õiguse kuritarvitamise võimaluse järgmise näitena tõi Euroopa Kohus juhtumi, mis puudutas fiktiivset abielu, mis sõlmiti üksnes eesmärgiga saada alusetult soodustusi, mis on assotsiatsiooniõigusega ette nähtud.(26)

42.      Erinevalt artikli 41 standstill-tingimusest, mis ei sisalda materiaalseid õigusi, annavad nimetatud juhtudel kohaldatavad otsuse nr 1/80 artiklid 6 ja 7 ise materiaalseid õigusi, nimelt õiguse töötamisele või riigis elamisele. Seetõttu sai selles osas kohaldada ka õiguse kuritarvitamise põhimõtet.

43.      Järgnevalt tuleb käsitleda veel ühte Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Tum ja Dari esitatud märkust, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimetatud kohtuasjas märkis Euroopa Kohus järgmist: „Peale selle ei ole Euroopa Kohtule esitatud ühtegi konkreetset tõendit, millest võiks järeldada, et huvitatud isikud oleks nõudnud põhikohtuasjades lisaprotokolli artikli 41 lõikes 1 sätestatud [standstill-tingimuse] kohaldamist üksnes eesmärgiga saada alusetult soodustust, mis on ühenduse õigusega ette nähtud.”(27)

44.      Euroopa Kohtu selle märkuse põhjal saaks järeldada, et Euroopa Kohus lähtub sellest, et mõeldavad oleksid siiski ka juhtumid, kus seoses artikli 41 lõike 1 standstill-tingimusega tekib ka õiguse kuritarvitamise põhimõtte kohaldamise küsimus.

45.      Isegi kui kuritarvitamise kontrollimist tahetakse kohaldada niisugustel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas, ei jõutaks sellegipoolest järeldusele, et tegemist on õiguse kuritarvitamisega.

46.      Seda seetõttu, et õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuleb määrava kriteeriumina uurida, kas isik tugineb liidu õigusnormile selleks, et saada hüvesid, mis on õigusnormi eesmärkidega ilmselgelt vastuolus.(28)

47.      Standstill-tingimuse mõte ja eesmärk on luua asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse järkjärguliseks teostamiseks soodsad tingimused, keelates riigi ametivõimudel seada nendele vabadustele uusi takistusi, et mitte muuta nende vabaduste järkjärgulist rakendamist liikmesriikide ja Türgi Vabariigi vahel veel keerulisemaks.(29)

48.      Nagu juba märgitud, on riigi ametivõimudel standstill-tingimusega „täielikult keelatud”(30) seada uusi takistusi nende vabaduste teostamisele, karmistades konkreetsel kuupäeval kehtinud tingimusi. Järelikult on tingimuse eesmärk, et lepinguosaliste vahel on põhimõtteliselt kohaldatavad ainult soodsamad sätted.

49.      Nimetatud eesmärgiga ei ole vastuolus see, kui sellele tingimusele võib tugineda ka Türgi kodanik, kes on rikkunud talle eelnevalt antud elamisloa tingimust.

50.      Sellest tulenevalt ei lähtunud ka Euroopa Kohus viidatud kohtuasjas Tum ja Dari ning analoogilises kohtuasjas Savas lõppkokkuvõttes sellest, et õigust on kuritarvitatud.

51.      Kohtuasjas Tum ja Dari tuginesid standstill-tingimusele kaks isikut, kes viibisid liikmesriigis pärast seda, kui nende varjupaigataotlus jäeti rahuldamata, rikkudes seeläbi väljasaatmiskorraldust. Selles kohtuasjas lükkas Euroopa Kohus sõnaselgelt tagasi argumendi, et Türgi kodanik võib standstill-tingimusele tugineda ainult siis, kui ta on liikmesriiki seaduslikult sisenenud.(31) Kohtuasjas Savas oli asjaomane isik standstill-tingimusele tuginedes rikkunud siseriiklikke sisserände-eeskirju. See ei andnud Euroopa Kohtule siiski alust keelata nimetatud isikul tugineda standstill-tingimusele.(32)

52.      Seetõttu ei peaks teistmoodi hindama ka sellist juhtumit nagu käesolevas põhikohtuasjas, kus standstill-tingimusele tugineval isikul – erinevalt juba lahendatud kohtuasjadest – oli koguni elamisluba ning ta oli rikkunud üksnes selle elamisloa tingimust. Lõpuks ei saabunud põhikohtuasjas kaebuse esitaja Ühendkuningriiki sugugi mitte ebaseaduslikult, vaid tal oli luba riiki sisenemiseks ja isegi tööluba, kuigi mitte tegutsemiseks füüsilisest isikust ettevõtjana. Kõnealune isik rikkus oma elamisloa tingimust vaid seeläbi, et asus tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana, kuigi ta selle tegevuse peatselt lõpetas.

53.      Järgnevalt tuleb veel käsitleda Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Kondova.(33) Sellele kohtuasjale osutavad põhikohtuasjas vastustaja ja Ühendkuningriigi valitsus.

54.      Nimetatud kohtuasi puudutas Euroopa lepingut assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Bulgaaria Vabariigi vahel.(34)

55.      Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus, et Euroopa lepingu kaitse ei laiene Bulgaaria kodanikule, kes kavatses asuda liikmesriigis tegutsema töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana ja kes muudab siseriiklike asutuste asjaomase kontrolli võimatuks, väites, et ta tuleb sellesse riiki hooajalise töö tegemise eesmärgil, mis ei vasta tõele.(35)

56.      Nimelt kui Bulgaaria kodanikel oleks, olenemata sisserännet reguleerivate siseriiklike õigusnormide varasemast rikkumisest, olnud lubatud esitada vastuvõtvas liikmesriigis igal ajal asutamisõiguse taotlus, siis oleks see võinud neid lausa ahvatleda jääma vastuvõtva riigi territooriumile kõigepealt ebaseaduslikult ning allutama ennast siseriiklikule kontrollile alles siis, kui selles riigis ette nähtud materiaalõiguslikud nõuded on täidetud.(36)

57.      Käesolevas asjas viitavad Euroopa Kohtu kõnealusele märkusele põhikohtuasjas vastustaja ja Ühendkuningriigi valitsus, et keelata apellandil tuginemine standstill-tingimusele. Paralleelsust põhjendavad nad juba käsitletud argumendiga, et elamisloa tingimuse rikkumise tagajärjel sattus apellant olukorda, kus ta vastas 1973. aasta sisserände-eeskirjade materiaalõiguslikele tingimustele.

58.      Viidatud kohtuotsust ei ole aga võimalik üle kanda käesolevale kohtuasjale. Erinevalt EMÜ ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 andis kohtuasjas Kondova kohaldatav Euroopa leping asutamisõiguse. Selle artikkel 45 sätestas Bulgaaria kodanike võrdse kohtlemise võrreldes liikmesriikide kodanikega. Üksnes esmakordne sisenemine kuulus Euroopa lepingu artikli 59 kohaselt liikmesriikide pädevusse. Seetõttu ei ole üllatav, et kohtuasjas Kondova, milles leping annab materiaalse õiguse, nõustus Euroopa Kohus ka võimalusega keelata õiguse kuritarvitamise tõttu tuginemine kõnealusele materiaalsele õigusele.

59.      Kohtuasja Kondova põhjal tehtud järeldust ei saa siiski üle kanda sellisele standstill-tingimusele nagu lisaprotokolli artikli 41 lõige 1. Nagu juba märgitud, ei anna lisaprotokolli standstill-tingimus nimelt materiaalset asutamisõigust ega õigust võrdsele kohtlemisele võrreldes oma riigi kodanikega, vaid määrab üksnes kindlaks, milline siseriiklik õigus on kohaldatav.

60.      Kokkuvõttes tuleb seega tõdeda, et lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 standstill-tingimus ei sobi selleks, et keelata sättele tuginemine õiguse kuritarvitamise tõttu. Võimalikku õiguse kuritarvitamist tuleb vajaduse korral eeldada pigem siseriikliku õiguse kohaldamise raames. Menetlusosaliste andmetel näeb siseriiklik õigus arvessevõtmise võimaluse ka ette.

61.      Lõpuks tuleb veel lühidalt käsitleda aspekti, mis tuleneb apellandi märkustest. Apellant juhib oma kirjalikes märkustes tähelepanu sellele, et olid olemas Secretary of State’i kirjalikud suunised oma töötajatele(37), mille kohaselt tuleb asutustel leppida Türgi kodaniku tegutsemisega füüsilisest isikust ettevõtjana, kui asjaomasel kodanikul oli elamisluba ja kui ta esitas taotluse elamisloa pikendamiseks, tuginedes sellele, et ta on füüsilisest isikust ettevõtja. Järelikult on Secretary of State loonud haldustava, mis ignoreeris asjaolu, et on rikutud kohustust saada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsema asumiseks eelnevalt luba.

62.      Selline asjaolu tõstataks huvipakkuva küsimuse, mil määral võiks vahepeal loodud soodsamast haldustavast(38) loobumine kujutada endast standstill-tingimuse rikkumist. On ju Euroopa Kohus hiljuti otsustanud, et ka sellise soodsama õigusnormi tühistamine, mis oli kehtestatud pärast standstill-tingimuses märgitud tähtpäeva, rikub standstill-tingimuse kohast „uute piirangute” kehtestamise keeldu, seda isegi juhul, kui uus õiguslik olukord ei põhjusta ebasoodsamat olukorda kui see, mis kehtis standstill-tingimuses märgitud tähtpäeval.(39) Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole sellesuunalist küsimust sõnastanud, pooled ei ole seda arutanud ja kõnealune asjaolu ei tulene ka eelotsusetaotlusest, ei saa seda küsimust käeolevas asjas lõplikult selgitada.

VI.    Ettepanek

63.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Court of Appeal of England and Walesi eelotsusetaotlusele järgmiselt:

Türgi kodanikul, kellele on antud liikmesriigis elamisluba tingimusel, et ta ei asu tegelema ei majandus- ega kutsetegevusega, kuid kes asub seda tingimust rikkudes tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana ning seejärel taotleb riigi ametiasutustelt oma elamisloa pikendamist, tuginedes taotlemise ajaks alustatud majandustegevusele, on olenemata elamisloa tingimuse rikkumisest õigus tugineda Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 standstill-tingimusele.


1 – Algkeel: saksa.


2 – Vt mh 11. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑37/98: Savas (EKL 2000, lk I‑2927) ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑16/05: Tum ja Dari (EKL 2007, lk I‑7415).


3 – EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10; edaspidi „assotsiatsioonileping”.


4 – Preambuli põhjendus 4 ja assotsiatsioonilepingu artikkel 28.


5 – EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41.


6 – Centre for Advice on Individual Rights in Europe, vt käesoleva ettepaneku punkt 19.


7 – Viidates dokumendile Statement of Changes to Immigration Rules (HC 395) as amended, paragraph 245L(b) and Appendix A paragraph 35.


8 – House of Commons Paper 510.


9 – Varjupaiga- ja sisserändekohus.


10 – Order for reconsideration.


11 – Sisserändeküsimuste vanemkohtunik.


12 – Inglismaa ja Walesi apellatsioonikohus.


13 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Savas, punkt 69; 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑317/01 ja C‑369/01: Abatay jt (EKL 2003, lk I‑12301, punkt 66) ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 49.


14 – 19. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑228/06: Soysal ja Savatli (EKL 2009, lk I‑1031, punkt 57).


15 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Savas, punkt 49, ja selles viidatud Euroopa Kohtu praktika mh assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 artikli 13 standstill-tingimuse kohta; 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑192/89: Sevince (EKL 1990, lk I‑3461, punktid 18 ja 26).


16 – Vt ka kohtujurist Sharpstoni 8. juuli 2010. aasta ettepanek kohtuasjas C‑303/08: Bozkurt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, ettepaneku punkt 37) ja kohtujurist Maduro 7. aprilli 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑255/02: Halifax (EKL 2006, lk I‑1609, ettepaneku punkt 63), mis näitab mõlema kohtuasja põhilisi seoseid, milles Euroopa Kohus uuris kuritarvitamise mõistet.


17 – Vt mh 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑212/97: Centros (EKL 1999, lk I‑1459, punkt 25); 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt (EKL 2006, lk I‑1609, punkt 68) ja 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑303/08: Bozkurt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 47).


18 – 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑110/99: Emsland‑Stärke (EKL 2000, lk I‑11569, punkt 52).


19 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Emsland‑Stärke, punkt 53.


20 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 55.


21 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 52.


22 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 61.


23 – Apellant viitab selles osas kõnealuste eeskirjade paragrahvile 4.


24 – Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsus nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta.


25 – Vt 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑285/95: Kol (EKL 1997, lk I‑3069, punktid 26 ja 27).


26 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bozkurt, punkt 50.


27 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 66.


28 – Vt selle kohta ka eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Bozkurt, ettepaneku punkt 39, ja kohtujurist Tizzano 18. mai 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑200/02: Zhu ja Chen (EKL 2004, lk I‑9925, ettepaneku punkt 115).


29 – Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑317/01 ja C‑369/01: Abatay jt (EKL 2003, lk I‑12301, punkt 72); vt selle kohta ka 9. detsembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑300/09 ja C‑301/09: Toprak (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 52).


30 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 61.


31 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 59.


32 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Savas, punkt 70.


33 – 27. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑235/99: Kondova (EKL 2001, lk I‑6427).


34 – Leping on ühenduse nimel sõlmitud ja heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 19. detsembri 1994. aasta otsusega 94/908/ESTÜ, EÜ, Euratom (EÜT L 358, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 532; edaspidi „Euroopa leping”).


35 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kondova, punkt 80. Euroopa Kohus osutas siinjuures võrdlevalt juhtumile, kus ühenduse kodanikud, kes kuritarvitavad ühenduse õigust, muudavad siseriikliku õiguse kohaldamise võimatuks; 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑212/97: Centros (EKL 1999, lk I‑1459, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).


36 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kondova, punkt 77.


37 – Published Guidance of the Secretary of State to his caseworkers.


38 – Juhul kui kirjeldatud asjaoludel võidakse lähtuda sellise soodsama tava olemasolust.


39 – Vt eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Toprak assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artikli 13 standstill-tingimuse kohta.