ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
13. september 2011(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Teenistujad – Tähtajaline teenistusleping – Uue tähtajalise teenistuslepingu sõlmimisest või teenistuslepingu tähtajatust pikendamisest keeldumine – Raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70/EÜ – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 – Komisjoni otsus ajutiste töötajate maksimaalse tööaja kohta komisjoni talitustes
Kohtuasjas T‑325/09 P,
mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 4. juuni 2009. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), millega palutakse nimetatud kohtuotsus tühistada,
Vahan Adjemian, elukoht Angera (Itaalia), ning 175 Euroopa Komisjoni teenistujat ja endist teenistujat, kelle nimed on loetletud lisas ja keda esindasid advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J-N. Louis ja É. Marchal,
apellatsioonkaebuse esitajad,
milles teised menetluspooled on
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin,
kostja esimeses kohtuastmes,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja K. Zieleśkiewicz,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. veebruari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Apellatsioonkaebusega, mis on esitatud Euroopa Kohtu põhikirja lisa I artikli 9 alusel, paluvad apellandid tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 4. juuni 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus jättis rahuldamata hagid, millega paluti esiteks tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni otsused keelduda sõlmimast hagejatega uusi teenistuslepinguid või pikendamast määramata tähtajaks nende varasemaid teenistuslepinguid abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajatena muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3b tähenduses (edaspidi „vaidlustatud üksikotsused”), ning teiseks tunnistada õigusvastaseks 24. juuni 2004. aasta väljaandes Informations administratives nr 75‑2004 avaldatud komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsus K(2004) 1597 ajutiste töötajate maksimaalse tööaja kohta komisjoni talitustes (edaspidi „28. aprilli 2004. aasta otsus”) ja vajalikul määral ka muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 11−21.
Menetlus esimeses kohtuastmes ja vaidlustatud kohtuotsus
3 Avaliku Teenistuse Kohtule 3. detsembril 2007 esitatud hagis palusid kohtuasja F‑134/07 hagejad, kelle nimed on loetletud vaidlustatud kohtuotsuse lisades I, II ja III, esiteks, et tunnistataks õigusvastaseks teatavad komisjoni otsused ajutiste töötajate maksimaalse tööaja kohta komisjoni talitustes, sealhulgas 28. aprilli 2004. aasta otsus, ning vajalikul määral muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 osas, milles sellega on seatud piirangud abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajate teenistuslepingute kestusele; teiseks palusid nad tühistada komisjoni 22. augusti, 5. septembri, 30. oktoobri ja 28. novembri 2007. aasta otsused, millega keelduti sõlmimast hagejatega uusi teenistuslepinguid või pikendamast määramata tähtajaks nende varasemaid teenistuslepinguid, ja kolmandaks palusid nad tühistada komisjoni otsused, millega sätestati nende teenistustingimused, selles osas, et nende uued teenistuslepingud või varasemate teenistuslepingute pikendamine oli tähtajaline.
4 Avaliku Teenistuse Kohtule 22. jaanuaril 2008 esitatud hagis palus C. Renier kohtuasjas F‑8/08 tühistada komisjoni 11. aprilli 2007. aasta otsus osas, milles sellega oli piiratud tema uus abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistusleping ajavahemikule 16. aprillist 2007–15. detsembrini 2008.
5 Komisjon esitas eraldi dokumendina kohtuasjas F‑134/07 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 18. jaanuaril 2008 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad esitasid 15. veebruaril 2008 selle kohta oma märkused. Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 8. mai 2008. aasta määrusega liita see vastuväide põhikohtuasjaga.
6 Euroopa Liidu Nõukogu esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 14. veebruaril 2008 saabunud kirjaga avalduse kohtuasjas F‑8/08 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees andis 14. aprilli 2008. aasta määrusega menetlusse astumise loa.
7 Sisu puudutavates menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 26. mail 2008, palus nõukogu kohtuasjas F‑8/08 jätta hagiavalduses esitatud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 õigusvastasuse väide põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja märkused vastuseks menetlusse astuja seisukohtadele saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 8. septembril 2008.
8 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 4. aprillil 2008 saabunud kirjaga esitas Euroopa Liidu Nõukogu avalduse kohtuasjas F‑134/07 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees andis 7. mai 2008. aasta määrusega menetlusse astumise loa.
9 Menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 23. juulil 2008, palus nõukogu kohtuasjas F‑134/07 jätta hagiavalduses esitatud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 õigusvastasuse väide läbi vaatamata põhjusel, et see on nelja hageja puhul vastuvõetamatu ja igal juhul või teiste hagejate puhul põhjendamatu. Komisjon palus menetlusse astuja seisukohtadele vastuseks esitatud märkustes, mis saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 5. septembril 2008, jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja märkused vastuseks menetlusse astuja seisukohtadele saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 8. septembril 2008.
10 Olles pooled ära kuulanud, liitis Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees 18. novembri 2008. aasta määrusega kohtuasjad F‑134/07 ja F‑8/08 suuliseks menetluseks.
11 Vaidlustatud kohtuotsuses liitis Avaliku Teenistuse Kohus kohtuasjad F‑134/07 ja F‑8/08, jättis talle esitatud hagid rahuldamata ning kõik hagejate kohtukulud vastavates kohtuasjades nende endi kanda ja mõistis neilt välja komisjoni kohtukulud.
Apellatsioonkaebus
Menetlus
12 Apellandid esitasid 17. augustil 2009 Üldkohtu kantseleile kõnesoleva apellatsioonkaebuse.
13 Apellatsioonkaebusele tehti 7. septembril 2009 parandus ja 7. oktoobril 2009 kõrvaldati puudused.
14 Pärast seda, kui kolm hagejat hagist loobusid, allkirjastas apellatsioonikoja esimees 30. oktoobril 2009 osalise registrist kustutamise määruse.
15 Komisjon esitas 15. jaanuaril 2010 vastuse apellatsioonkaebusele.
16 Nõukogu esitas Üldkohtu kodukorra artikli 141 alusel apellatsioonkaebusele vastuse 10. veebruaril 2010.
17 Kirjalik menetlus lõpetati 15. veebruaril 2010, teatis selle kohta esitati apellantidele 23. veebruaril 2010. Nad ei taotlenud kodukorra artikli 143 kohast võimalust esitada repliik.
18 Apellandid esitasid 25. veebruari 2010. aasta kirjaga kodukorra artikli 146 alusel põhjendatud taotluse nende ärakuulamiseks suulise menetluse käigus.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (apellatsioonikoda) alustada suulist menetlust ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames vastavalt kodukorra artiklile 64 pooltele kirjaliku küsimuse. Pooled vastasid küsimusele määratud tähtajal.
20 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 18. veebruari 2011. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
21 Apellandid paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– rahuldada nende poolt Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud tühistamisnõuded;
– mõista komisjonilt välja käesoleva kohtuastme ning Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses tekkinud kohtukulud;
22 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
23 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
Õiguslik käsitlus
24 Apellatsioonkaebusega palutakse tühistada vaidlustatud kohtuotsuse kõik sätted. Apellandid esitavad apellatsioonkaebuse põhjenduseks viis väidet.
25 Esimene väide seisneb selles, et on rikutud õigusnormi ja Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikleid 90 ja 91 ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kusjuures viimati mainitut on rikutud vaidlustatud kohtuotsuse selle põhjendusega, millega Avaliku Teenistuse Kohus otsustas, et hagi kohtuasjas F‑134/07 tuleb pidada esitatuks vaid nende otsuste peale, mille kohta olid esitatud kaebused, mitte nende otsuste peale, millega need kaebused rahuldamata jäeti.
26 Teine väide puudutab õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjendustega, millega Avaliku Teenistuse Kohus otsustas, et nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivist 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368; edaspidi „raamkokkulepe”), ei saa iseenesest tuleneda komisjonile kohustusi ning sellel ei saa ka põhineda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ega 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited.
27 Kolmas väide seisneb selles, et on rikutud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjendustega, millega Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited, mis käsitlesid direktiiviga 1999/70 vastavalt EÜ artikli 139 lõikele 2 rakendatud raamkokkuleppe eesmärke ja miinimumnõudeid seoses tähtajalise tööga.
28 Neljas väide puudutab õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjendustega, millega Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 õigusvastasuse väite, mis käsitles põhjendamiskohustuse eiramist.
29 Viies väide puudutab õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjendustega, millega Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata vastuväited, millega seati otseselt kahtluse alla vaidlustatud üksikotsuste seaduslikkus.
Esimene väide
30 Esimese väitega toovad apellandid esile, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi ja personalieeskirjade artikleid 90 ja 91 ning nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kui sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et otsused, millega kaebused tagasi lükati, ei kujuta endast apellante kahjustavaid meetmeid personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 tähenduses, sest need vaid kinnitasid vaidlustatud üksikotsuseid ja neil puudus seega autonoomne sisu.
31 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91, et personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isiku hagi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku (edaspidi „ametisse nimetav asutus”) otsuse peale või selle asutuse poolt personalieeskirjade kohase meetme võtmatajätmise peale on vastuvõetav üksnes siis, kui asjaomane isik on eelnevalt esitanud ametisse nimetavale asutusele kaebuse ja see kaebus on vähemalt osaliselt otseselt või kaudselt tagasi lükatud. See kohtupraktika on vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 117 analoogia alusel kohaldatav ka teenistuja poolt teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse või selle asutuse poolt muude teenistujate teenistustingimuste kohase meetme võtmatajätmise peale esitatud hagi suhtes.
32 Niisiis moodustavad halduskaebus ja selle otsene või kaudne tagasilükkamine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Neil asjaoludel esitatakse formaalselt kaebust tagasilükkava otsuse vastu suunatud hagi tegelikkuses selle isikut kahjustava meetme peale, mille peale kaebus esitati (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament; EKL 1989, lk 23, punktid 7 ja 8), välja arvatud siis, kui kaebuse tagasilükkamise otsuse ulatus on erinev selle akti ulatusest, mille peale kaebus esitati (Üldkohtu 25. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑281/04: Staboli vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑251 ja II‑A‑2‑1303, punkt 26). Korduvalt on otsustatud, et kaebust otseselt tagasilükkav otsus võib oma sisust tulenevalt mitte olla hageja poolt vaidlustatud meedet kinnitav. Nii on juhul, kui kaebust tagasilükkava otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse tagasilükkamise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel (Üldkohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑258/01: Eveillard vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑167 ja II‑747, punkt 31; 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑151 ja II‑673, punktid 63–66, ja 9. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 50–59 ja 64) või käsitleb seda isegi isikut kahjustava meetmena, mis asendab viimati nimetatut (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. mai 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon, EKL 1980, lk 1677, punkt 9; Üldkohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑338/00 ja T‑376/00: Morello vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑301 ja II‑1457, punkt 35, ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus, EKL AT 2004, lk I‑A‑295 ja II‑1339, punkt 49).
33 Arvestades, et personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste süsteemis tuleb asjaomasel isikul esitada vaidlustatava otsuse peale kaebus ja esitada hagi kõnealust kaebust tagasilükkava otsuse peale, on Euroopa Kohus tunnistanud hagi vastuvõetavaks sõltumata sellest, kas see on esitatud üksnes kaebuse esemeks olnud otsuse, kaebust tagasilükkava otsuse või ühiselt nende kahe otsuse peale, kui kaebus ja hagi on esitatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul (Euroopa Kohtu 26. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon, EKL 1989, lk 99, punkt 7). Sellegipoolest võib kohus vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele sedastada, et puudub vajadus otsustada konkreetselt kaebust tagasilükkava otsuse vastu esitatud nõuete üle, kui ta tuvastab, et need ei oma autonoomset sisu ja kattuvad tegelikkuses selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Vainker vs. parlament, punktid 7 ja 8). Nii võib eelkõige olla juhul, kui kohus tuvastab, et kaebust tagasilükkav otsus – vastaval juhul seetõttu, et on kaudne – vaid kinnitab otsust, mille peale kaebus esitati, ja sellest tulenevalt ei tingiks kaebust tagasilükkava otsuse tühistamine asjaomase isiku õiguslikus olukorras ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele.
34 Käesolevas kohtuasjas tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 40, et Avaliku Teenistuse Kohus asus eespool punktis 32 viidatud kohtuotsust Vainker vs. parlament arvestades sisuliselt seisukohale, et puudus vajadus otsustada kohtuasja F‑134/07 hagejate nende nõuete üle, mis on esitatud seoses nende kaebusi tagasilükkavate otsustega, kuna neil puudus autonoomne sisu.
35 Esimese väitega heidavad kohtuasja F‑134/07 hagejad, kelle nimed on loetletud lisas, Avaliku Teenistuse Kohtule just ette seda, et ta ei teinud otsust nende kaebusi tagasilükkavate otsustega seoses esitatud nõuete kohta. Nad väidavad, et kaebusi tagasilükkavad otsused kujutasid endast uusi otsuseid, kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis need otsused vastu pärast hagejate haldusliku, õigusliku ja isikliku olukorra põhjalikku analüüsi.
36 Nagu komisjon õigustatult märgib, ei ole asjaomased apellandid esitanud apellatsioonkaebuse esimese väite põhjenduseks ühtegi argumenti ega tõendit, mille põhjal saaks tuvastada, et apellantide kaebusi tagasilükkavad otsused ei olnud nende sisust tulenevalt vaidlustatud üksikotsuseid kinnitavad. See ei mõjuta siiski Avaliku Teenistuse Kohtu kohustust oma otsuseid põhjendada kooskõlas Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 36, mis on selle kohtu suhtes kohaldatav vastavalt nimetatud põhikirja lisa I artikli 7 lõikele 1 ning Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklile 79. Peale selle tuleneb kohtupraktikast, et Avaliku Teenistuse Kohtu otsused peavad olema piisavalt põhjendatud selleks, et asjaomased isikud saaksid teada põhjused, miks nende argumente vastu ei võetud, ja et Üldkohus saaks kohtulikku kontrolli teostada (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 60, ja 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑311/05 P: Naipes Heraclio Fournier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 51–53).
37 Asjaomased apellandid ei ole küll esitanud apellatsioonkaebuse toetuseks selles küsimuses väidet vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudumise või ebapiisavuse kohta. Ent Üldkohus võib kodukorra artikli 113 kohaselt igal ajal omal algatusel kaaluda, kas esineb avalikul huvil põhinevaid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist ning avalikul huvil põhinevat väidet, millele kohus võib või koguni peab omal algatusel tähelepanu juhtima (vt Euroopa Kohtu 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt, EKL 2009, lk I‑11245, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika) tingimusel, et ta on enne palunud pooltel oma märkused esitada (vt Euroopa Kohtu 17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑197/09 RX‑II: M vs. Euroopa Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Vastates Üldkohtu esitatud kirjalikule küsimusele (eespool punkt 19), väitsid asjaomased apellandid, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus Euroopa Kohtu põhikirja lisa I artikli 7 lõikes 1 sätestatud põhjendamiskohustust, kuna ei toonud vaidlustatud kohtuotsuses välja neid asjaolusid, mida ta võttis arvesse, kui otsustas esiteks, et nendega on põhjendatud huvi taotleda apellantide kaebusi tagasilükkavate otsuste tühistamist, ja teiseks, et hagi tuleb mõista nii, et see on suunatud vaid nende otsuste vastu, mille peale kõnealused kaebused esitati, ehk vaidlustatud üksikotsuste vastu.
39 Komisjon väitis, et Avaliku Teenistuse Kohus ei pidanud eraldi faktiliste või õiguslike asjaolude osas põhjendama järeldust, et kaebusi tagasilükkavatel otsustel puudub autonoomne sisu. Kõnealuste otsuste puhul ei vaadatud asjaomaste isikute olukorda uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi. Peale selle ei ole nendes otsustes toodud täiendavatel põhjendustel muud eesmärki kui kinnitada vaidlustatud üksikotsuseid, vastates samal ajal asjaomaste isikute kaebustes esitatud väidetele.
40 Nõukogu vastas, et Avaliku Teenistuse Kohus ei olnud kohustatud nimetama põhjuseid, miks ta leidis, et kaebusi tagasilükkavad otsused ei oma autonoomset sisu, arvestades, et käesolevas asjas puuduvad faktilised või õiguslikud asjaolud, mis tekitaksid selles suhtes kahtlusi. Igal juhul ei tohiks väidetav põhjenduste puudumine tingida vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna selle sisule ei ole mõju avaldatud.
41 Vastupidi komisjoni ja nõukogu poolt käesolevas kohtuasjas väidetule pidi Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses välja tooma faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele ta tugines, kui sedastas sisuliselt, et talle esitatud hagi nõuete kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Ometi ei toonud Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 välja põhjuseid, millest tingituna ta sedastas, et kohtuasja F‑134/07 hagejate esitatud „nõuded, mis on formaalselt suunatud” nende kaebusi tagasilükkavate otsuste vastu, „ei oma autonoomset sisu” võrreldes nõuetega, mille samad hagejad esitasid seoses vaidlustatud üksikotsustega.
42 Lisaks sellele, kui Avaliku Teenistuse Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et „ei saa eitada eespool nimetatud hagejate huvi taotleda nende kaebusi tagasilükkavate otsuste tühistamist samaaegselt neid kahjustavate meetmetega [mis seisnevad vaidlustatud üksikotsustes]”, vihjas Avaliku Teenistuse Kohus sellele, et käesoleva kohtuasja tingimustel saaksid nad kasu vaid esimesena mainitud otsuste tühistamisest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, EKL 2009, lk I‑9291, punkt 23), mis on olemusest tulenevalt erinev neile teisena mainitud otsuste tühistamisest tulenevast kasust.
43 Arvestades vaidlustatud kohtuotsuse ebapiisavaid või isegi vasturääkivaid põhjendusi, ei saa Üldkohus kontrollida, kas Avaliku Teenistuse Kohus võis põhjendatult sedastada, et asjaomaste hagejate poolt nende kaebusi tagasilükkavate otsustega seoses esitatud nõuete kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ega seega vastata esimesele väitele.
44 Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu osas, milles sellega on sedastatud, et on ära langenud vajadus teha otsus kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on toodud käesoleva kohtuotsuse lisas, nende kaebusi tagasilükkavate otsustega seoses esitatud nõuete kohta.
Teine väide
45 Teise väitega rõhutavad apellandid, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui, lükates tagasi nende esitatud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väite, mis puudutas seda, et nende alusel on institutsioonidel õigus sõlmida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–87 tõdemusele, et üldiselt direktiivist ja täpsemalt direktiivist 1999/70 ei saa iseenesest tuleneda institutsioonidele, käesoleval juhul komisjonile kohustusi.
46 Esiteks tuleb käsitleda komisjoni ja nõukogu poolt kõnealuse väite vastu esitatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mis seisnevad esiteks selles, et kõnealune väide sisaldab EÜ artiklil 10 põhinevat etteheidet, mis on otseselt suunatud haldusreformi vastu, mille kohta komisjon ettepaneku tegi ja mille nõukogu võttis vastu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 723/2004, millega muudeti personalieeskirju ning muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), ega ole seega suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu, ning teiseks selles, et nimetatud väide sisaldab etteheidet Avaliku Teenistuse Kohtu poolt õigusnormi rikkumise kohta, mille põhjenduseks ei ole esitatud ühtegi õiguslikku argumenti.
47 Nagu eespool punktis 45 on välja toodud, nähtub apellatsioonkaebusest siiski, et teine väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu ja põhineb õiguslikel argumentidel, mis vastavad kodukorra artikli 138 lõike 1 punkti c nõuetele.
48 Sellest järeldub, et komisjoni ja nõukogu esitatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
49 Teiseks, mis puutub kõnealuse väite sisusse, siis tuleb rõhutada, et nõukogu kinnitas EÜ artikli 283 kohaselt muude teenistujate teenistustingimused 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, lk 1) (mitu korda muudetud). Nimetatud määruse eesmärk selle artiklist 1 tulenevalt on reguleerida Euroopa ühenduste ja nende teenistujate vahelisi õiguslikke suhteid. Vastavalt EÜ artikli 249 teisele lõigule kohaldatakse selle määruse, ja eelkõige muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 sätteid üldiselt ja need on tervikuna siduvad ning vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides.
50 Samamoodi, nagu nähtub 28. aprilli 2004. aasta otsuse esimesest põhjendusest, võeti nimetatud otsus vastu selleks, et rakendada eeskirju, mis reguleerivad komisjoni suhteid tema ajutiste lepinguliste töötajatega. Otsuse eesmärk on kehtestada muude teenistujate teenistustingimuste raames eeskirjad komisjoni kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse laia kaalutlusõiguse kasutamiseks, ning on selles suhtes sisejuhis, kuigi seda ei saa käsitada üldise rakendussättena muude teenistujate teenistustingimuste artikli 126 tähenduses. Seega tuleb 28. aprilli 2004. aasta otsust pidada suunavaks käitumisjuhiseks, mille komisjon on ise endale kehtestanud ja millest ta ei või kõrvale kalduda ilma seda tinginud põhjuseid nimetamata, sest vastasel juhul rikub ta võrdse kohtlemise põhimõtet (vt analoogia alusel Üldkohtu 7. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑2/90: Ferreira de Freitas vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑103, punktid 56 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika).
51 Seevastu on direktiivi 1999/70 adressaatideks liikmesriigid, mitte institutsioonid, nagu Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 põhjendatult märgib. Järelikult ei saa nimetatud direktiivi sätteid käsitleda nii, et iseenesest nende alusel tekib institutsioonidele nende seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisel kohustusi (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑25/02: Rinke, EKL 2003, lk I‑8349, punkt 24, ja Üldkohtu 21. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑495/04: Belfass vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑781, punkt 43).
52 Sellest tuleneb, et direktiivi 1999/70 sätted, millega rakendatakse raamkokkulepe, ei saa iseenesest olla aluseks nõukogu või komisjoni kohustustele seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisel eesmärgiga reguleerida Euroopa ühenduste suhteid nende teenistujatega. Nendel sätetel ei saa ka iseenesest põhineda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ega 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited.
53 Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide
54 Kolmanda väitega toovad apellandid esile, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 tagasi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited põhjendusega, et nimetatud artikkel ja otsus ei ole vastuolus direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe eesmärkide ja tähtajalise tööga seonduvate miinimumnõuetega.
55 Kõnealuse väitega tõstatatakse sisuliselt küsimus selle kohta, kas ja mis tingimustel saab institutsiooni kohustuse tuvastamiseks või selle kohustuse ulatuse täpsustamiseks tugineda direktiivile 1999/70, millega rakendatakse raamkokkulepe ja mis võib ise olla aluseks muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väitele, kusjuures neid käsitletakse vaidlustatud üksikotsuste alusena selles osas, et need välistaksid teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse võimaluse muuta järjestikused tähtajalised teenistuslepingud määramata tähtajaga lepinguks, mille ese on püsivate ülesannete jätkuv täitmine.
56 Selle kohta tuleb täpsustada, et kuigi direktiivi 1999/70 sätete alusel, millega rakendatakse raamkokkulepe, ei saa iseenesest tekkida nõukogu või komisjoni kohustusi seoses seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisega eesmärgiga reguleerida Euroopa ühenduste suhteid nende teenistujatega ning nendel sätetel ei saa ka iseenesest põhineda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ega 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited (vt eespool punkt 52), siis sellegipoolest võib kõnealuses direktiivis kehtestatud või sätestatud normidele ja põhimõtetele tugineda institutsioonide vastu juhul, kui ilmneb, et need põhimõtted on institutsioonidele otseselt siduvate EÜ asutamislepingu alusreeglite ja üldpõhimõtete konkreetne väljendus (vt selle kohta eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Rinke, punktid 24–28). Nimelt on õiguse ühetaoline kohaldamine õigusel rajanevas ühenduses üks põhinõuetest (Euroopa Kohtu 6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I‑10423, punkt 104) ja iga õigussubjekt peab järgima õiguspärasuse põhimõtet. Niisiis on institutsioonid kohustatud järgima EÜ asutamislepingu norme ja institutsioonide suhtes kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid samuti nagu iga teine õigussubjekt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punktid 18–21, ja Üldkohtu 10. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑195/08: Antwerpse Bouwwerken vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑4439, punkt 55).
57 Eelmainitud kohtupraktikast tuleneb, et muude teenistujate teenistustingimusi ja 28. aprilli 2004. aasta otsust tuleks võimaluse piires tõlgendada õiguse ühetaolist kohaldamist ja nende kooskõla direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe eesmärkide ja nõuetega järgides vaid niivõrd, kui nimetatud eesmärgid ja nõuded näivad ise olevat institutsioonide suhtes otseselt kohaldatavate EÜ asutamislepingu alusnormide ja õiguse üldpõhimõtete konkreetne väljendus, nagu ka Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117 ja 118 sedastas.
58 Käesoleval juhul tõdes Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123, et „kuna palgatöötajate tähtajaliste töösuhete järjestikune kasutamine võib olla töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimalik allikas, on raamkokkuleppega püütud seda liiki töösuhete kasutamist piirata, kehtestades teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida palgatöötajate olukorra kahjustamist” ja et „raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 eesmärk on konkreetselt „[vältida] järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimalikku kuritarvitamist.”
59 Õiguste kuritarvitamise keelu põhimõte, mille kohaselt ei saa õigusnormidele tugineda neid kuritarvitades, kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimise tagab kohus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑162/07: Ampliscientifica ja Amplifin, EKL 2008, lk I‑4019, punktid 27, 30 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Üldkohtu 8. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑271/04: Citymo vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1375, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Peale selle on oluline tõdeda, et õigusliku raamistiku kehtestamine selleks, et ära hoida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest tulenevat õiguste kuritarvitamist, on eesmärk, mida seadusandja direktiivis 1999/70 tunnustas ja julgustas. Lisaks vastab selles valdkonnas õiguste kuritarvitamise karistamine eesmärkidele, mille ühendus ja liikmesriigid võtsid endale EÜ artiklis 136, pidades silmas sotsiaalseid põhiõigusi, nagu need on määratletud 18. oktoobril 1961 Torinos allakirjutatud Euroopa sotsiaalhartas ja ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, ja mis hõlmavad parandatud elamis- ja töötingimusi töötajatele ning nende piisavat sotsiaalkaitset.
61 Sellest järeldub, et seadusandja, kes kasutab EÜ artiklist 283 tulenevat muude teenistujate teenistustingimuste kinnitamise seadusandlikku pädevust ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, kes kasutab laia kaalutlusõigust, mis tal on muude teenistujate teenistustingimuste sätetega kehtestatu raames, on vastavalt EÜ artiklis 136 sätestatud eesmärkidele – tagada töötajatele parandatud elamis- ja töötingimused ning piisav sotsiaalkaitse – kohustatud Euroopa ühenduste ja nende teenistujate suhteid reguleerivate normide vastuvõtmisel ja rakendamisel ära hoidma järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamisest tuleneda võivat õiguste kuritarvitamist.
62 Arvestades, et Avaliku Teenistuse Kohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuses, et direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe eesmärgid ja miinimumnõuded ning täpsemalt raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 on õiguste kuritarvitamise keelu põhimõtte – mis on üks õiguse üldpõhimõtetest – konkreetne väljendus, võis ta põhjendatult muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väidete sisulisel kaalumisel kindlaks teha, kuivõrd nimetatud artiklit ja otsust saab tõlgendada kooskõlas raamkokkuleppe eesmärkide ja miinimumnõuetega ning lõpuks õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttega.
63 Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata komisjoni ja nõukogu vastupidised argumendid.
64 Seega tuleb veel kindlaks teha, kas Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, nagu väidavad apellandid, kui lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 tagasi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õigusvastasuse väited, samas kui nimetatud artiklit ja otsust ei tule või igal juhul ei saa tõlgendada kooskõlas direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe tähtajalise tööga seonduvate eesmärkide ja miinimumnõuetega, kuna need ei vasta institutsioonide kohustusele vältida oma seadusandliku ja otsustuspädevuse kasutamise raames järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kuritarvitamist avalikus teenistuses.
65 Sellegipoolest on oluline arvesse võtta asjaolu, et apellandid vaidlustasid muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse õiguspärasuse, esitades õigusvastasuse väite EÜ artikli 241 tähenduses kohtuvaidluse raames, mis puudutas küsimust, kas vaidlustatud üksikotsused, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus keeldus sõlmimast uusi teenistuslepinguid või pigem määramata tähtajaks kui tähtajaliselt pikendamast nende varasemaid teenistuslepinguid abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja kohale, on seaduslikud. EÜ artiklis 241 ette nähtud võimalus taotleda vaidlustatud rakendusakti aluseks oleva määruse või õigustloova akti kohaldamata jätmist ei ole aga iseseisev kaebeõigus ja sellise taotluse saab esitada vaid põhinõudega kaasneva nõudena. Kui puudub põhinõude esitamise õigus, ei saa EÜ artiklile 241 tugineda (Euroopa Kohtu 16. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 33/80: Albini vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1981, lk 2141, punkt 17, ja 11. juulil 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 87/77, 130/77, 22/83, 9/84 ja 10/84: Salerno jt vs. komisjon ja nõukogu, EKL 1985, lk 2523, punkt 36; Üldkohtu 22. oktoobri 1996 aasta otsus kohtuasjas T‑154/94: CSF ja CSME vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1377, punkt 16). Sellest järeldub, et kõnesolev apellatsioonkaebuse väide saab puudutada vaid küsimust, kas Avaliku Teenistuse Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsusega õigusnormi, kui otsustas, et muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsusega ei ole rikutud nõukogu ja komisjoni kohustust hoida nende seadusandliku ja otsustuspädevuse kasutamisel ära õiguste kuritarvitamine, mis tuleneb järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamisest, selles osas, et nendega ei kohustata teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutust muutma määramata tähtajaga lepinguteks järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on apellantide väitel püsivate ülesannete kestev täitmine.
66 Sellega seoses on tähtis rõhutada, et kuigi seadusandja on kohustatud tõhusalt ära hoidma järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kuritarvitamist teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt, on tal EÜ artikli 249 teise lõigu alusel siiski täielik vabadus selleks kõige sobivama vormi ja meetmete valimisel. Niisiis tuleneb direktiivi 1999/70 sätetest, nagu neid on kohtupraktikas täpsustatud, et kohustust ära hoida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamisest tulenevat õiguste kuritarvitamist saab täita mitmel viisil ja eelkõige võttes meetmeid, mis kas näevad ette, et niisuguste töölepingute või -suhete pikendamine peab olema õigustatud objektiivsete põhjustega, või piiravad järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete maksimaalset kogukestust või ka piiravad nende töölepingute ja -suhete pikendamise kordade arvu. Seevastu on tõdetud, et sama kohustuse täitmine ei eelda tähtajaliste töölepingute muutmist määramata tähtajaga lepinguteks vähemalt siis, kui asjakohaste õigusnormidega on ette nähtud meetmed, mis on mõeldud tõhusalt ära hoidma järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvituslikku kasutamist, ning meetmed, mille alusel on võimalik niisugust kuritarvitamist nõuetekohaselt sanktsioneerida, kõrvaldades samal ajal asjaomasele isikule selle tagajärjel tekitatud kahju (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punktid 91 ja 102, ning 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑53/04: Marrosu ja Sardino, EKL 2006, lk I‑7213, punktid 47 ja 53).
67 Ometi nähtub eespool punktidest 77–86, et muude teenistujate teenistustingimuste sätted, mis reguleerivad ajutise teenistuja, abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingute sõlmimist ja pikendamist, keelavad teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel kasutamast rida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine. Peale selle nähtub allpool punktist 87, et niivõrd, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kasutas rida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid püsivate ülesannete kestva täitmise jaoks, saaks selle kuritarvitamise lõpetada ja asjaomasele isikule tekitatud negatiivsed tagajärjed heastada, kui teenistusleping vastavalt muude teenistujate teenistustingimustele ümber kvalifitseeritaks, mille tulemusel muutuksid järjestikused tähtajalised teenistuslepingud määramata tähtajaga lepinguks.
68 Niisiis ei rikkunud Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsusega õigusnormi apellantide väidetud viisil, kui otsustas, et muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88 ega 28. aprilli 2004. aasta otsusega ei ole rikutud nõukogu ja komisjoni kohustust tõhusalt ära hoida ja sanktsioneerida õiguste kuritarvitamist, mis võib tuleneda sellest, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kasutab järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine.
69 Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide
70 Neljanda väitega toovad apellandid esile, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui lükkas tagasi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 õigusvastasuse väite, mis puudutab põhjendamiskohustuse eiramist, põhjusel, et määruse nr 723/2004 põhjenduses 36 toodud põhjendused on piisavad, et õigustada eesmärki, mida taotletakse uue abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajate liigi loomisega, ja et pealegi puudub konkreetse põhjenduse kohustus, kuna muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 koostoimes selle akti artikliga 3a, mida tuleb lugeda raamkokkuleppe klauslit 5 silmas pidades, ei kahjusta raamkokkuleppe tähtajalise tööga seonduvaid eesmärke ja miinimumnõudeid.
71 Võttes arvesse asjaolu, et apellandid vaidlustavad teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse keelduda sõlmimast uusi teenistuslepinguid või pikendamast määramata tähtajaks nende varasemaid teenistuslepingud, tuleb tõdeda, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 õigusvastasuse väitega, mis tugineb põhjenduse puudumisele, heitsid nad seadusandjale ette seda, et ta ei ole välja toonud põhjuseid, mille tõttu ta ei ole pannud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele üldist kohustust muuta rida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine, määramata tähtajaga lepinguks.
72 Kõnealust õigusvastasuse väidet tagasi lükates tõdes Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141, et käesoleval juhul puudub konkreetse põhjenduse kohustus seda enam, et nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 on tõdetud, ei kahjusta muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 raamkokkuleppe tähtajalise tööga seonduvaid eesmärke ja miinimumnõudeid.
73 Niivõrd kui neljandat apellatsioonkaebuse väidet saab tõlgendada nii, et sellega viidatakse sisuliselt õigusnormi rikkumisele Avaliku Teenistuse Kohtu poolt sellega, et ta ei sedastanud vaidlustatud kohtuotsuses, et seadusandja oli EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustuse alusel kohustatud nimetama põhjused, mille tõttu ta ei ole pannud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele üldist kohustust muuta rida järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine, määramata tähtajaga lepinguks, siis tuleb rõhutada, et nagu nähtub eespool punktist 67, on õigustatud see, et Avaliku Teenistuse Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 sisuliselt, et seadusandja ei pea kõnealust kohustust ette nägema, sest muude teenistujate teenistustingimuste sätted võimaldavad tõhusalt ära hoida ja sanktsioneerida õiguste kuritarvitamist, mis võib tuleneda sellest, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kasutab järjestikuseid tähtajalisi teenistuslepinguid, mille ese on püsivate ülesannete kestev täitmine, ja et need võivad vajadusel viia niisuguste teenistuslepingute määramata tähtajaga lepinguteks muutmiseni. Samuti otsustas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141 ja 142 õigustatult, et seadusandja ei ole kohustatud nimetama põhjuseid, miks ta ei ole kõnealust üldist kohustust kehtestanud.
74 Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide
75 Viienda väitega heidavad apellandid Avaliku Teenistuse Kohtule ette seda, et ta rikkus vaidlustatud kohtuotsuses mitut õigusnormi nende põhjendustega, millega lükkas tagasi vastuväited, millega seati otseselt kahtluse alla see, kas vaidlustatud üksikotsused, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus keeldus sõlmimast hagejatega uusi teenistuslepinguid või pikendamast määramata tähtajaks nende varasemaid teenistuslepinguid, on seaduslikud.
76 Vastamaks apellantide poolt viienda väite raames esitatud etteheidetele, tuleb meenutada või täpsustada personalieeskirjades ja muude teenistujate teenistustingimustes ette nähtud avaliku teenistuse erinevat liiki teenistuslepingute määratlusi ja tunnuseid.
77 Kõigepealt tuleb rõhutada, et mõiste „mõne ühenduste institutsiooni koosseisuline ametikoht” personalieeskirjade artikli 1a lõike 1 tähenduses hõlmab vaid neid ametikohti, mis on eelarves sõnaselgelt ette nähtud „koosseisulistena” või selles sarnaselt nimetatud (Euroopa Kohtu 19. märtsi 1964. aasta otsus kohtuasjas 18/63: Schmitz vs. EMÜ, EKL 1964, lk 163, 192, ja Üldkohtu 11. juuli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑137/99 ja T‑18/00: Martinez Paramo jt vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑119 ja II‑639, punkt 96). Igasugune vastupidine tõlgendamine viiks selleni, et eelarvepädeva institutsiooni poolt ette nähtud koosseisuliste kohtade arv suureneks oluliselt, ning nurjaks nii selle institutsiooni volitused kui ka kavatsused (eespool viidatud kohtuotsus Schmitz vs. EMÜ, lk 192).
78 Peale selle tuleneb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 1a lõikest 1 koostoimes artiklitega 2–5, et institutsioonide koosseisulised ametikohad täidetakse põhimõtteliselt ametnikega ja seega saavad teenistujad nendel ametikohtadel töötada vaid erandjuhtudel.
79 Niisiis, kuigi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 lõigetes b ja d on sõnaselgelt ette nähtud, et ajutisi töötajaid võib võtta alalistele ametikohtadele, on nendes samuti täpsustatud, et seda võib teha vaid ajutiselt. Peale selle on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 teises lõigus sätestatud, et sel puhul ei või ajutise teenistuja teenistuslepingu kestus ületada nelja aastat ning lepingut võib pikendada üks kord maksimaalselt kaheks aastaks. Selle tähtaja möödudes ei saa ajutine töötaja edasi töötada ja tema teenistus lõppeb või ta määratakse ametnikuks vastavalt personalieeskirjadele. Nimetatud erandit põhimõttest, mille kohaselt koosseisulised ametikohad täidetakse ametnikega, võib kasutada vaid juhtumipõhiselt eesmärgiga täita teenistuse vajadusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. veebruari 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 341/85, 251/86, 258/86, 259/86, 262/86, 266/86, 222/87 ja 232/87: van der Stijl ja Cullington vs. komisjon, EKL 1989, lk 511, punktid 28 ja 33). Lisaks saab sellega arvestada vaid siis, kui institutsioonis on vaba koosseisuline ametikoht, mis on eelnevalt eelarves ette nähtud (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Martinez Paramo jt vs. komisjon, punkt 97).
80 Peale selle, kuigi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3 punktis b ja artikli 3b esimese lõigu punktis b on ette nähtud, et vastavalt abiteenistujaid ja abiülesandeid sooritavaid lepingulisi töötajaid võib pärast seda, kui ametnikega asjaomaste kohtade täitmise võimalused institutsioonis on läbi vaadatud, tööle võtta asendama alalisel ametikohal töötavaid ametnikke või ajutisi töötajaid, siis ühelt poolt muude teenistujate teenistustingimuste artiklites 51 ja 53 ning teiselt poolt muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 88 on täpsustatud, et nende teenistusleping peab olema tähtajaline ning mainitud artiklites on teenistuslepingu pikendamisele ja selle võimalikule tegelikule kestusele seatud piirid. Sellest tulenevalt on nende töölevõtmine ajutine, mis on kooskõlas selle eesmärgiga ehk selle ajutise või alalise ametniku asendamisega, kes ei saa ajutiselt oma kohustusi täita (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 17/78: Deshormes vs. komisjon, EKL 1979, lk 189, punkt 37).
81 Mis puutub ametikohtadesse, mis kuuluvad iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu ja mille eelarvepädevad asutused on liigitanud ajutisteks, siis need tuleb vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktile a ja artiklile 9 täita ajutiste töötajatega. Kuna need ametikohad sisalduvad ametikohtade loetelus, siis vastavad nad teenistuse vajadustest tulenevatele kestvatele ülesannetele, mis ei moodusta eelarvepädeva institutsiooni valiku alusel siiski eespool punktis 77 määratletud tähenduses „koosseisulist ametikohta”, mis tuleks eespool punktis 78 nimetatud põhimõtte kohaselt täita ametnikuga. Seega on võimalik ette näha, et niisuguseid ametikohti puudutavaid teenistuslepinguid saab muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu alusel sõlmida määramata tähtajaks. Kui selline teenistusleping on sõlmitud tähtajalisena, saab seda vaid ühe korra tähtajaliselt pikendada ja järgmise pikendamisega muutub see määramata tähtajaga lepinguks.
82 Lõpuks, seoses ametikohtadega, mis ei kuulu iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu ning millele vastavat palka makstakse sellest tulenevalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3 ja artikli 79 lõike 1 alusel assigneeringute kogusummast, mis on selleks ette nähtud eelarve asjaomast institutsiooni käsitlevas osas, tuleb tõdeda, et need ei vasta teenistuse vajadustest tulenevatele kestvatele ülesannetele ega seega ka „koosseisulisele ametikohale” eespool punktis 77 määratletud tähenduses või ajutisele ametikohale eespool punktis 81 määratletud tähenduses. Enne uute, määrusest nr 723/2004 tulenevate muude teenistujate teenistustingimuste sätete kohaldamist, tuli need ametikohad täita abiteenistujatega vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 3. Alates 31. detsembrist 2006 ei või muude teenistujate teenistustingimuste artikli 52 kohaselt uusi abiteenistujaid tööle võtta ja ametikohtadele, mis ei ole koosseisulised ega ajutised ja mis varem täideti abiteenistujatega, tuleb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a lõike 1 ja artikli 3b esimese lõigu punkti a alusel tööle võtta kas lepingulised töötajad või abiülesandeid sooritavad lepingulised töötajad.
83 Ametikohtade puhul, mis ei ole koosseisulised ega ajutised ja mis asuvad Euroopa Liidus mõnes institutsioonis, tuleb siinkohal eristada neid, mis on seotud füüsilise töö tegemise või haldusabi andmisega, nendest, mis puudutavad muud teenistust või ülesandeid. Esimesena mainitud tuleb täita lepinguliste töötajatega vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punktile a, teised abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajatega, nagu on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3b esimese lõigu punktis a. Viimati nimetatud liiki ametikohad, mis on mõeldud täitmiseks abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajatega, vastavad põhimõtteliselt ametikohtadele, mis on olemuselt ajutised, kuna need vastavad asjaomase institutsiooni sellistele ülesannetele, mis on mööduvad või millega täidetakse kiireloomuline vajadus, ilma et sobiv eelarvekohane ametikoht oleks kohe vaba, või kuna neid ei ole konkreetselt määratletud (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 80 viidatud Euroopa Kohtu otsus Deshormes vs. komisjon, punkt 37; Euroopa Kohtu 19. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 106/80: Fournier vs. komisjon, EKL 1981, lk 2759, punkt 9, ja 23. veebruari 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 225/81 ja 241/81: Toledano Laredo ja Garilli vs. komisjon, EKL 1983, lk 347, punkt 6).
84 Nende olemusest tulenevalt on ette nähtud, et abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajate teenistuslepingud sõlmitakse kindlaks tähtajaks. Lisaks sellele on nende lepingute pikendamise võimalused ning nende alusel töötamise võimalik tegelik kestus piiratud.
85 Seevastu ametikohad, mis ei ole koosseisulised ega muutuvad ja mis tuleb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punkti a kohaselt täita lepinguliste töötajatega, vastavad ametikohtadele, mis ei ole olemuselt ajutised, sest need vastavad asjaomase institutsiooni füüsilise töö tegemise või haldusabi andmisega seotud ülesannetele, mis võivad olla kestvad või konkreetselt määratletud, nagu tuleneb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 80 lõikest 3. Seega, kuigi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 85 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud, et lepingulise töötajaga sõlmitakse tähtajaline teenistusleping, on selles artiklis ka sätestatud, et tähtajalise töösuhte kogukestus ei või ületada kümmet aastat ja et pärast ühte või mitut pikendamist vastavalt juhule saab seda pikendada vaid määramata tähtajaks.
86 Eeltoodust tuleneb, et abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu põhitunnus on selle ajaline kõikuvus, mis vastab niisuguse lepingu eesmärgile, milleks on tagada iseenesest või alalise ametniku puudumisel ajutiste ülesannete täitmine vastavaks juhuks tööle võetud töötajate poolt. Järelikult ei saa teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kasutada kõnealust süsteemi selleks, et anda nendele töötajatele pika aja jooksul ülesandeid, mis vastavad „koosseisulisele ametikohale” eespool punktis 77 määratletud tähenduses, või ülesandeid, mis vastavad iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu kuuluvatele ja eelarvepädevate asutuste poolt ajutisteks liigitatud ametikohtadele (vt eespool punkt 81) või on seotud füüsilise töö või haldusabiga muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punkti a mõttes, kuna nii ei kasutataks neid töötajaid tavapäraselt, mis tingiks pikendatud ebakindluse (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 80 viidatud Euroopa Kohtu otsus Deshormes vs. komisjon, punktid 37 ja 38, ning 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 43/84: Maag vs. komisjon, EKL 1985, lk 2581, punktid 18 ja 19). Niisugune kasutus oleks nimelt vastuolus õiguste kuritarvitamise põhimõttega, mida kohaldatakse avalikus teenistuses järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamise suhtes teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt (eespool punktid 71 jj). See oleks ka vastuolus avalikus teenistuses võrdse kohtlemise põhimõttega (Euroopa Kohtu 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑227/04 P: Lindorfer vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑6767, punkt 63, ja 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑71/07 P Campoli vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑5887, punkt 50), mille kohaselt tuleb teenistujate suhtes, kes on objektiivselt samades tingimustes või olukordades, kohaldada samu norme.
87 Kuigi personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste sätetega oleks vastuolus see, kui teenistujaid saaks üksnes asjaolu tõttu, et neile on pika aja jooksul antud eespool punktis 77 määratletud tähenduses „koosseisulisele ametikohale” vastavaid ülesandeid, kvalifitseerida ametnikena personalieeskirjade artikli 1a lõike 1 tähenduses, puuduvad seevastu takistused sellele, et teenistuja täidetud ülesandeid ja faktilisi asjaolusid arvesse võttes kohus, kes peab tegema otsuse muude teenistujate teenistustingimuste artikli 117 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud kaebuse kohta, kvalifitseerib õiguslikult ajutise töötaja teenistuslepinguna lepingu, mida on formaalselt esitletud kui abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingut ja mille alusel see teenistuja on tegelikkuses täitnud ülesandeid, mis vastavad koosseisulisele ametikohale (vt selle kohta eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Deshormes vs. komisjon, punktid 44–53) või ülesandeid, mis vastavad iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu kuuluvatele ja eelarvepädevate asutuste poolt ajutisteks liigitatud ametikohtadele (vt eespool punkt 81). Samuti ei takista miski seda, et teenistuja täidetud ülesandeid ja faktilisi asjaolusid arvesse võttes kohus kvalifitseerib õiguslikult ajutise töötaja teenistuslepinguna muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingu, mida on formaalselt esitletud muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 3b ette nähtud abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepinguna, mille alusel teenistuja tegi tegelikkuses füüsilist tööd või andis haldusabi muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punkti a tähenduses. Viimasel juhul võiks ka arvestada võimalust kvalifitseerida muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimest lõiku või artiklit 85 kohaldades järjestikused tähtajalised teenistuslepingud ümber muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti a või c tähenduses ajutise töötaja või muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingulise töötaja määramata tähtajaga lepinguks.
88 See eeldaks siiski, et asjaomane teenistuja on esitanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele taotluse, milles palub esiteks, et tema teenistus, mille ta on formaalselt täitnud abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu alusel, tunnistataks ajutise töötajana täidetud teenistuseks või et teenistus, mille ta on formaalselt täitnud ajutise töötaja, abiteenistuja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu alusel, tunnistataks lepingulise töötajana täidetud teenistuseks, ja teiseks et tema järjestikused tähtajalised teenistuslepingud kvalifitseeritaks muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimest lõiku või artiklit 85 kohaldades ümber muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti a või c tähenduses ajutise töötaja või muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingulise töötaja määramata tähtajaga lepinguks. Lisaks tuleb teenistujal tõendada esiteks seda, et ametikohad, mis vastavad tema poolt tegelikkuses täidetud teenistusele, kuulusid vastaval ajavahemikul asjaomase institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu ja et need ametikohad olid vabad ning teiseks seda, et teenistus, mida ta täitis abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana, vastas teenistuse vajadustest tulenevatele kestvatele ülesannetele (vt selle kohta eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Toledano Laredo ja Garilli vs. komisjon, punktid 7 ja 12) või füüsilise töö ja haldusabiga seonduvatele ülesannetele muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punkti a tähenduses. Kuna muude teenistujate teenistustingimustes puuduvad sätted, mis kehtestaksid tõendamise üksikasjalikud eeskirjad, võib asjaomane teenistuja igasuguse määrava asjaoluga tõendada, et täitis teenistuse vajadustest tulenevaid kestvaid ülesandeid (eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Toledano Laredo ja Garilli vs. komisjon, punkt 13) või füüsilise töö ja haldusabiga seonduvaid ülesandeid muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punkti a tähenduses. Asjaomane teenistuja peab samuti iga võimaliku asjaoluga tõendama, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimeses lõigus või artiklis 85 seatud tingimused tähtajalise teenistuslepingu muutmiseks määramata tähtajaga teenistuslepinguks on tema suhtes täidetud.
89 Apellantide poolt viienda väite raames esitatud vastuväidetele tuleb vastata eespool esitatud õiguslikku raamistikku silmas pidades.
90 Esimesena on oluline vastata nendele apellatsioonkaebuse viiendas väites sisalduvatele vastuväidetele, mis on esitatud selle peale, et Avaliku Teenistuse Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses tagasi vastuväited, mille kohtuasja F‑8/08 hageja oli esitanud ühe vaidlustatud üksikotsuse peale ehk otsuse peale, millega tema kui abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja uue teenistuslepingu kehtivuse piiriks seati 15. detsember 2008.
91 Niivõrd kui apellandid heidavad sisuliselt Avaliku Teenistuse Kohtule ette seda, et vaidlusaluse otsuse seaduslikkuse kontrollimisel ta ei välistanud 28. aprilli 2004. aasta otsusest tuleneva kuue aasta reegli kohaldamist, piirates nii õigusvastaselt teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse võimalusi sõlmida uus abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistusleping kogu ajavahemikuks, mis on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 88, tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 54, heitis kohtuasja F‑8/08 hageja komisjonile ette, et komisjon jättis ta ilma määramata tähtajaga lepingust ja reaalsest karjäärivõimalusest, pakkudes talle vaidlusaluse otsusega vaid uue tähtajalise abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu, mis lõppes 15. detsembril 2008. Peale selle ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 41–57, et kohtuasja F‑8/08 hageja oleks esitanud õigusvastasuse väite 28. aprilli 2004. aasta otsusest tuleneva kuue aasta reegli peale, mis tugineks sellele, et selle reegli kohaldamine on piiranud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse võimalust sõlmida uus abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistusleping kogu ajavahemikuks, mis on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 88. Järelikult ei ole vastuvõetav apellantide poolt viienda väite all esitatud vastuväide, et Avaliku Teenistuse Kohus on rikkunud õigusnormi, kuna ei ole muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 põhjal teinud otsust 28. aprilli 2004. aasta otsusest tuleneva kuue aasta reegli õiguspärasuse kohta.
92 Lisaks sellele, niivõrd kui apellandid heidavad Avaliku Teenistuse Kohtule ette seda, et ta ei tuvastanud, et vaidlusalune otsus ei ole piisavalt põhjendatud vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 88, on oluline rõhutada, nagu apellandid oma kirjalikes märkustes möönavad, et kohtuasja F‑8/08 hageja uue abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistusleping kestis vaid kuni 15. detsembrini 2008 kooskõlas 28. aprilli 2004. aasta otsusest tuleneva kuue aasta reegliga. Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne ei olnud kontrollida, kas käesoleval juhul ei peaks seda reeglit välistama põhjusel, et see piirab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse võimalust sõlmida uus abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistusleping kogu ajavahemikuks, mis on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 88.
93 Mis puutub lõpuks Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud etteheitesse selle kohta, et ta ei uurinud kõigist talle esitatud teenistuslepingutest ja lisalepingutest, kas kohtuasja F-8/08 hageja täitis komisjoni tavapärase tegevusega seotud kestvaid ülesandeid, siis tuleb rõhutada, et vastavalt eespool punktis 88 välja toodud põhimõtetele pidi kõnealune hageja esitama taotluse, et teenistus, mille ta on formaalselt täitnud abiteenistuja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu alusel, tunnistataks ajutise töötaja või lepingulise töötajana täidetud teenistuseks ning iga võimaliku asjaoluga tõendama, et kõik tingimused tema järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute muutmiseks määramata tähtajaga teenistuslepinguks on tema suhtes täidetud. Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 Avaliku Teenistuse Kohtu poolt tõdetust nähtub, et käesoleval juhul ei ole hageja seda teinud. Peale selle, nagu Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 144 õigustatult meelde tuletas, ei ole tema ülesanne hagiavalduse lisadest välja otsida ja kindlaks teha, kas seal leidub hagiavalduse lünki täitvaid asjaolusid, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (Üldkohtu 18. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑333/99: X vs. EKP, EKL 2001, lk II‑3021, punkt 190; 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 113, ja 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, EKL 2008, lk II‑2849, punkt 75). Sellest järeldub, et apellantide etteheide ei ole põhjendatud.
94 Teiseks tuleb vastata kõigile apellatsioonkaebuse viienda väite etteheidetele, mis on esitatud selle peale, et Avaliku Teenistuse Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses tagasi kohtuasja F‑134/07 hagejate, kelle nimed on ära toodud lisas, poolt üksikotsuste peale, millega kinnitati nende töölevõtmise tingimused, esitatud etteheited seoses sellega, et nende otsustega piirati hagejate teenistuslepingu kestust vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsusest tulenevale kuue aasta reeglile ja/või lükati tagasi nende taotlus pikendada nende teenistuslepingut määramata tähtajaks.
95 Niivõrd kui apellandid heidavad sisuliselt Avaliku Teenistuse Kohtule ette EÜ artikli 253 rikkumist, kuna ta ei toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 välja nende otsuste ebapiisavat põhjendamist või põhjenduse puudumist seoses raamkokkuleppe tähtajalist tööd puudutavate üldpõhimõtete ja miinimumnõuetega, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus keeldus sõlmimast uusi teenistuslepinguid või pikendamast määramata tähtajaks nende varasemaid teenistuslepinguid abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja kohale, võttes arvesse muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsusest tuleneva kuue aasta reegliga selles osas kehtestatud piire, siis tuleb meenutada, et muude teenistujate teenistustingimused ja 28. aprilli 2004. aasta otsus vastavad nõuetele, mis tulenevad avalikus teenistuses järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamise suhtes kohaldatavast õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttest (eespool punkt 67), kuna võimaldavad tõhusalt ära hoida püsivate ülesannete kestvaks täitmiseks järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitamist ning sellist kuritarvitamist nõuetekohaselt sanktsioneerida, kõrvaldades samal ajal asjaomasele isikule selle tagajärjel tekitatud kahju. Seega ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute puhul kohustatud põhjendama igat uue teenistuslepingu sõlmimisest või varasema teenistuslepingu määramata tähtajaks pikendamisest keeldumist muul viisil kui viitega asjakohastele muude teenistujate teenistustingimuste sätetele ja vajadusel 28. aprilli 2004. aasta otsusele. Järelikult ei ole seoses avalikus teenistuses järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute kasutamise suhtes kohaldatava õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttega põhjendatud apellantide etteheide Avaliku Teenistuse Kohtule, et ta ei toonud välja nende otsuste ebapiisavat põhjendamist või põhjenduse puudumist, millega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus keeldus sõlmimast kohtuasja F‑134/07 hagejatega, kelle nimed on ära toodud lisas, uusi teenistuslepinguid või pikendamast nende varasemaid teenistuslepinguid määramata tähtajaks, võttes arvesse muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 88 ja 28. aprilli 2004. aasta otsuses selles osas kehtestatud piire.
96 Niivõrd kui kõnesolevaid etteheiteid peaks lisaks tõlgendama nii, et Avaliku Teenistuse Kohus jättis õigusvastaselt arvesse võtmata, et kohtuasja F‑134/07 hagejad, kelle nimed on ära toodud lisas, täitsid abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana kestvaid avaliku teenistuse ülesandeid või abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a lõike 1 punkti a tähenduses füüsilise töö ja haldusabiga seonduvaid ülesandeid, siis eespool esitatud arutluskäigust järeldub, et muude teenistujate teenistustingimuste raames seisneb apellantide poolt ette heidetava õiguste kuritarvitamise sanktsioon nende järjestikuste tähtajaliste teenistuslepingute ümberkvalifitseerimises, võttes arvesse ülesandeid, mida nad tegelikkuses teenistuse ajal täitsid, ja nende teenistuse kestust. See eeldab, et apellandid tõendavad, et kõik niisuguseks ümberkvalifitseerimiseks vajalikud tingimused on nende puhul täidetud (vt eespool punkt 88). Käesoleval juhul ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest ega viiendast väitest, et apellandid oleksid esitanud taotlusi selleks, et formaalselt abiteenistuja, lepingulise töötaja või abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu alusel täidetud teenistus tunnistataks ajutise töötajana täidetud teenistuseks või et teenistus, mis on formaalselt täidetud abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu alusel, tunnistataks lepingulise töötajana täidetud teenistuseks, et nad oleksid tuginenud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimesele lõigule või artiklile 85 selleks, et nende järjestikused tähtajalised teenistuslepingud muudetaks määramata tähtajaga lepinguks, ja et nad oleks nende taotluste põhjenduseks esitanud kõik vajalikud tõendid.
97 Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.
98 Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles sellega on sedastatud, et kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, nende kaebusi tagasilükkavate otsuste peale esitatud hagi nõuete kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
99 Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus tagasi lükata.
Vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise tagajärjed
100 Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõike 1 kohaselt võib Üldkohus juhul, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse tühistamise korral teha kohtuasjas ise lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab. Käesolevas kohtuasjas on see nii kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, nende kaebusi tagasilükkavate otsuste peale esitatud hagi nõuete puhul (vt eespool punktid 44 ja 98).
101 Kohtutoimikust nähtub, et kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, esitatud kaebusi otseselt tagasilükkavates otsustes on sõnaselgelt võetud seisukoht õiguslike või faktiliste küsimuste kohta, mida ei ole vaidlustatud üksikotsustes käsitletud. Nendes otsustes võttis administratsioon nimelt kaebustes esitatud õigusvastasuse väidetele vastates esimest korda seisukoha vaidlustatud üksikotsuste seaduslikkuse kohta muude teenistujate teenistustingimuste ja 28. aprilli 2004. aasta otsuse põhjal ning direktiiviga 1999/70 rakendatud raamkokkuleppe kohaldamatuse kohta komisjoni ja asjaomaste hagejate vahelistele töösuhetele. Nende hinnangute põhjendatuse kahtluse alla seadmiseks oleksid asjaomased hagejad seega pidanud paluma tühistada nende kaebusi tagasilükkavad otsused.
102 Tuleb siiski märkida, et Avaliku Teenistuse Kohus käsitles vaidlustatud kohtuotsuses kõiki väiteid ja vastuväiteid, mille asjaomased hagejad esitasid esimeses kohtuastmes nii nende kaebusi tagasilükkavate otsuste kui ka vaidlustatud üksikotsuste tühistamise nõuete põhjenduseks. Pealegi, niivõrd kui apellatsioonkaebuse väidetega sooviti vaidlustada nende väidete ja vastuväidete tagasilükkamine vaidlustatud kohtuotsuses Avaliku Teenistuse Kohtu poolt, on need käesolevas kohtuotsuses tagasi lükatud.
103 Põhjused, millega on vaidlustatud kohtuotsuses põhjendatud kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, esitatud väidete ja vastuväidete tagasilükkamist või mis käesolevas kohtuotsuses põhjendavad selle otsuse kinnitamist, millega Avaliku Teenistuse Kohus lükkas tagasi samad väited ja vastuväited niivõrd, kui need olid esitatud vaidlustatud üksikotsuste peale, põhjendavad nende väidete ja vastuväidete tagasilükkamist niivõrd, kui need on esitatud hagejate kaebusi tagasilükkavate otsuste peale.
104 Seega tuleb apellatsioonkaebus, mille esitasid kohtuasja F‑134/07 apellandid, kelle nimed on toodud lisas, jätta rahuldamata osas, milles see puudutab nende kaebusi tagasilükkavate otsuste tühistamist.
Kohtukulud
105 Kodukorra artikli 148 esimese lõigus on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Üldkohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.
106 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 144 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
107 Kuna apellandid on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon ning nõukogu on seda nõudnud, kannavad apellandid ise enda kohtukulud ning komisjoni ja nõukogu käesoleva kohtuastme kulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 4. juuni 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon osas, milles sellega on sedastatud, et kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, nende kaebusi tagasilükkavate otsuste peale esitatud hagi nõuete kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
2. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta kohtuasja F‑134/07 hagejate poolt, kelle nimed on ära toodud lisas, esitatud hagi rahuldamata osas, milles sellega palutakse tühistada nende kaebusi tagasilükkavad otsused.
4. Jätta Vahan Adjemiani ja 175 Euroopa Komisjoni teenistuja ning endise teenistuja (kelle nimed on ära toodud lisas) kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu käesoleva kohtuastme kulud.
|
Jaeger |
Pelikánová |
Truchot |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. septembril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Lisa
Matteo Ambietti, elukoht Gallarate (Itaalia),
Elisabetta Avanti, elukoht Vedano Olona (Itaalia),
Daniela Baiguera, elukoht Cadrezzate (Itaalia),
Douglas James Beare, elukoht Azzale (Itaalia),
Valentina Benzi, elukoht Varese (Itaalia),
Maria Nicoletta Berta, elukoht Buguggiate (Itaalia),
Conrad Bielsky, elukoht Ispra (Itaalia),
Maria Bielza Diaz‑Caneja, elukoht Ispra,
Roberta Bino, elukoht Ispra,
Kristin Boettcher, elukoht Ranco (Itaalia),
Valeria Boschini, elukoht Taino (Itaalia),
Mounir Bouhifd, elukoht Arolo di Leggiuno (Itaalia),
Cristina Brovelli, elukoht Ispra,
Daniela Brovelli, elukoht Ranco,
Clementine Burnley, elukoht Taino,
Daniela Buzica, elukoht Ispra,
Giovanni Calderone, elukoht Leggiuno (Itaalia),
Marco Canonico, elukoht Refrancore (Itaalia),
Stefano Casalegno, elukoht Angera (Itaalia),
Javier Castro Jimenez, elukoht Ispra,
Denise Cecconello, elukoht Cocquio Trevisago (Itaalia),
Francesca Cellina, elukoht Varese,
Francesca Cenci, elukoht Travedona Monate (Itaalia),
Laura Cerotti, elukoht Dairago (Itaalia),
Houtai Choumane, elukoht Laveno (Itaalia),
Graziella Cimino Reale, elukoht Guidonia Montecelio (Itaalia),
Marco Clerici, elukoht Legnano (Itaalia),
Bruno Combal, elukoht Besozzo (Itaalia),
Costanza Giulia Conte, elukoht Ispra,
Tatiana Conti, elukoht Vedano Olona,
Domenica Cortellini, elukoht Brebbia (Itaalia),
Orna Cosgrove, elukoht Varese,
Giulio Cotogno, elukoht Rovellesca (Itaalia),
Cristina Croera, elukoht Taino,
Ana Maria Cruz Naranjo, elukoht Cardana di Besozzo (Itaalia),
Barbara Cuniberti, elukoht Angera,
Bianca D’Alimonte, elukoht Sesto Calende (Itaalia),
Miranta Dandoulaki, elukoht Ateena (Kreeka),
Alexander De Meij, elukoht Leggiuno,
Wim Decoen, elukoht Brebbia,
Christiane Deflandre, elukoht Travedona Monate,
Riccardo Del Torchio, elukoht Gemonio (Itaalia),
Elena Demicheli, elukoht Sesto Calende,
Manuela Di Lorenzo, elukoht Sangiano (Itaalia),
Stefano Donadello, elukoht Arsago Seprio (Itaalia),
Anna Donato, elukoht Taino,
Bruno Duarte De Matos E Sousa Pereira, elukoht Ispra,
Sami Dufva, elukoht Biandronno (Itaalia),
Wesley Duke, elukoht Gavirate (Itaalia),
Diego Escudero Rodrigo, elukoht Taino,
Claudio Forti, elukoht Malgesso (Itaalia),
Monica Gandini, elukoht Buguggiate,
Aliki Georgakaki, elukoht Alkmaar (Madalmaad),
Giovanni Giacomelli, elukoht Laveno,
Alessandra Giallombardo, elukoht Gavirate,
Nadia Giboni, elukoht Brebbia,
Maria Giovanna Giordanelli, elukoht Vergiate (Itaalia),
Maria Giuseppina Grillo, elukoht Sangiano,
Manuela Grossi, elukoht Ranco,
Laurence Guy-Mikkelsen, elukoht Angera,
Rachel Margaret Harvey-Kelly, elukoht Cardana di Besozzo,
Paul Hasenohr, elukoht Arolo di Leggiuno,
Ulla Marjaana Helminen, elukoht Laveno,
Gea Huykman, elukoht Anna Paulowna (Madalmaad),
Elisabeth Marie Cecile Joossens, elukoht Biandronno,
Lyudmila Kamburska, elukoht Ranco,
Maria Cristina La Fortezza, elukoht Arsago Seprio,
Debora Lacchin, elukoht Brebbia,
Rafal Leszczyna, elukoht Varese,
Amin Lievens, elukoht Taino,
Silvia Loffelholz, elukoht Gavirate,
Davide Lorenzini, elukoht Varese,
Chiara Macchi, elukoht Casalzuigno (Itaalia),
Andrew John Edgar MacLean, elukoht Varese,
Andrea Magistri, elukoht Ispra,
Alessia Maineri, elukoht Varese,
Simone Malfara, elukoht Ispra,
Adriana Marino, elukoht Taino,
Patrizia Masoin, elukoht Brüssel (Belgia),
Matteo Mazzuccato, elukoht Legnano,
Stefania Minervino, elukoht Cittiglio (Itaalia),
Eduardo Luis Montes Torralbo, elukoht Ispra,
Davide Moraschi, elukoht Sevilla (Hispaania),
Claudio Moroni, elukoht Besozzo,
Giovanni Narciso, elukoht Ispra,
Andrew Darren Nelson, elukoht Angera,
Elisa Nerboni, elukoht Angera,
Isabella Claudia Neugebauer, elukoht Arolo di Leggiuno,
Prantsusmaasca Nicoli, elukoht Laveno,
Victor Alexander Nievaart, elukoht Alkmaar,
Magdalena Novackova, elukoht Alkmaar,
Joanna Nowak, elukoht Ispra,
Victoria Wendy O’Brien, elukoht Angera,
Davide Orto, elukoht Gallarate,
Alessio Ossola, elukoht Brebbia,
Silvia Parnisari, elukoht Arona (Itaalia),
Manuela Pavan, elukoht San Felice (Itaalia),
Immaculada Pizzaro Moreno, elukoht Sevilla,
Marina Pongillupi, elukoht Ranco,
Marsia Pozzato, elukoht Sesto Calende,
Elisa Pozzi, elukoht Taino,
Giovanna Primavera, elukoht Angera,
Michele Rinaldin, elukoht Sesto Calende,
Alice Ripoli, elukoht Gavirate,
Emanuela Rizzardi, elukoht Laveno,
Michela Rossi, elukoht Taino,
Andrew Rowlands, elukoht Bodio (Itaalia),
Helen Salak, elukoht Cocquio Trevisago,
Jaime Sales Saborit, elukoht Ispra,
Maria Sonia Salina, elukoht Vergiate,
Anne Marie Sanchez Cordeil, elukoht Besozzo,
Ferruccio Scaglia, elukoht Oleggio (Itaalia),
Niels Schulze, elukoht Sesto Calende,
Prantsusmaasca Serra, elukoht Cadrezzate,
Penka Shegunova, elukoht Geel (Belgia),
Donatella Soma, elukoht Ispra,
Monica Squizzato, elukoht Inarco (Itaalia),
Alan Steel, elukoht Laveno,
Robert Oleij Strobl, elukoht Ranco,
Marcel Suri, elukoht Brebbia,
Malcolm John Taberner, elukoht Monvalle (Itaalia),
Martina Telo, elukoht Vicence (Itaalia),
Saara Tetri, elukoht Cittiglio,
Barbara Claire Thomas, elukoht Cocquio Trevisago,
Donatella Turetta, elukoht Ranco,
Adamo Uboldi, elukoht Cardana di Besozzo,
Monica Vaglica, elukoht Osmate (Itaalia),
Paulo Valente De Jesus Rosa, elukoht Travedona Monate,
Corinna Valli, elukoht Leggiuno,
Federica Vanetti, elukoht Cittiglio,
Christophe Vantongelen, elukoht Besozzo,
Irene Vernacotola, elukoht Legnano,
Ottaviano Veronese, elukoht Segrate (Itaalia),
Patricia Vieira Lisboa, elukoht Angera,
Maria Pilar Vizcaino Martinez, elukoht Monvalle,
Giulia Zerauschek, elukoht Trieste (Itaalia),
Marco Zucchelli, elukoht Ternate (Itaalia),
Erika Adorno, elukoht Travedona Monate,
Valeria Bossi, elukoht Comerio (Itaalia),
Barbara Cattaneo, elukoht Leggiuno,
Claudia Cavicchioli, elukoht Caravate (Itaalia),
Fatima Doukkali, elukoht Varese,
Orla Huryley, elukoht Ranco,
Romina La Micela, elukoht Besozzo,
Lucia Martinez Simon, elukoht Ranco,
Daniela Piga, elukoht Roggiano (Itaalia),
Pamela Porcu, elukoht Cittiglio,
Silvia Sciacca, elukoht Varese,
Sarah Solda, elukoht Brebbia,
Cristina Zocchi, elukoht Bregano (Itaalia),
Angela Baranzini, elukoht Besozzo,
Elly Bylemans, elukoht Balen (Madalmaad),
Sabrina Calderini, elukoht Solbiate Arno (Itaalia),
Davide Capuzzo, elukoht Vergiate,
Ivano Caravaggi, elukoht Besozzo,
Elisa Dalle Molle, elukoht Ranst (Belgia),
Wendy De Vos, elukoht Grand-Bigard (Belgia),
Volkmar Ernst, elukoht Weingarten (Saksamaa),
Matteo Fama, elukoht Sangiano (Itaalia),
Arianna Farfaletti Casali, elukoht Varese,
Sasa Gligorijevic, elukoht Monvalle,
Raffaella Magi Galluzzi, elukoht Varese,
Sophie Mühlberger, elukoht Karlsruhe (Saksamaa),
Pamela Muscillo, elukoht Varese,
Jan Paepen, elukoht Balen,
Marco Paviotti, elukoht Bagnaria Arsa (Itaalia),
Slavka Prvakova, elukoht Alkmaar (Madalmaad),
Andreas Ratzel, elukoht Linkenheim (Saksamaa),
Thierry Romero, elukoht Strasbourg (Prantsusmaa),
Jose Pablo Solans Vila, elukoht Monvalle,
Susan Wray, elukoht Tutjenhoin (Madalmaad),
Sven Wurzer, elukoht Linkenheim,
Sylvia Zamana, elukoht Castricum (Madalmaad),
Uwe Zweigner, elukoht Leopoldshafen (Saksamaa),
Colette Renier, elukoht Brüssel.
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.