1

Hageja Félix Muñoz Arraiza esitas 12. novembril 2004 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk RIOJAVINA.

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30 ja 35 ning vastavad neis klassides ühtlustamisameti menetluse käigus sisse viidud piirangu järel alljärgnevatele kirjeldustele:

4

Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 31. oktoobri 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 44/2005.

5

Menetlusse astuja Consejo Regulador de la Denominación de Origen Calificada Rioja (edaspidi „CRD”) esitas 9. novembril 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi eespool punktis 3 nimetatud kaupade ja teenuste osas vastulause.

6

Vastulause tugines järgnevatele varasematele kaubamärkidele:

—

rahvusvaheline kaubamärk nr 655291, mis on kujutatud järgmiselt:

—

muud kaubamärgid nr 1310420, nr 1697823, nr 1697824, nr 1762252, nr 1762253, nr 1805183, nr 1927658, nr 2114068, nr 2114069, nr 2196310, nr 2261844, nr 188572, nr 6/1983, nr 92335, nr 470948, nr 177233, nr 655291 ja nr 1511318.

7

Vastulause, mis põhineb kõigil varasemate registreeringutega tähistatud kaupadel ja teenustel ning seoses käesoleva kaebusega eelkõige klassi 33 kuuluvatel veinidel, oli suunatud kõigi kaubamärgitaotluses osutatud kaupade ja teenuste vastu.

8

Vastulause toetuseks tugines CRD eelkõige määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) osutatud suhtelisele keeldumispõhjusele.

9

Vastulausete osakond rahuldas nimetatud sätte alusel 19. märtsi 2008. aasta otsusega vastulause osaliselt niivõrd, kuivõrd see oli suunatud järgmiste kaubamärgitaotluses osutatud kaupade ja teenuste vastu:

10

Vastulausete osakond lükkas vastulause kõigi kaubamärgitaotluses osutatud kaupade ja teenuste osas tagasi, kuna asjaomased kaubad ja teenused ning varasemate kaubamärkidega tähistatud kaubad ei ole sarnased.

11

Hageja esitas 5. mail 2008 määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse niivõrd, kuivõrd asjaomase otsusega vastulause teatavate kaupade ja teenustega seoses osaliselt rahuldati.

12

Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 29. jaanuari 2009. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti vastulausete osakonna otsus jõusse ning apellatsioonkaebus lükati tagasi.

13

Apellatsioonikoda leidis asjaomaste kaupade ja teenuste võrdlusega seoses vastulausete osakonna eeskujul, et äädikas ja veinid on vähesel määral sarnased. Samuti märkis apellatsioonikoda, et ainumüüja- ja esindamisteenused, hulgi- ja jaemüük, import-eksport ning kõik äädikaga seotud teenused on vastulausete osakonna otsuses esitatud põhjustel, mida hageja ei ole apellatsioonikojas vaidlustanud, ka veinidega vähesel määral sarnased.

14

Tähiste võrdlusega seoses kinnitas apellatsioonikoda põhjusel, et ühenduse kollektiivkaubamärk nr 226118 tähistab varasema rahvusvahelise kaubamärgiga nr 655291 võrreldes samu kaupu ning sisaldab sama domineerivat osa „rioja”, üksnes sellest varasemast kaubamärgist lähtudes vastulausete osakonna hinnangut, mille kohaselt vastandatud kaubamärgid on visuaalselt, foneetiliselt ja kontseptuaalselt väga sarnased.

15

Apellatsioonikoda leidis, et tähistatavate kaupade ja teenuste vähest sarnasust kompenseerib vastandatud kaubamärkide suur sarnasus ja seetõttu võib Euroopa tarbija kergesti arvata, et kaubamärgi RIOJAVINA all turustatavad äädikas ja asjaomased teenused pärinevad samadelt ettevõtjatelt, kellele kuuluvad varasema kaubamärgi nr 226118 all turustatavaid veine tootvad veinikeldrid, ning seda tõenäosust suurendab Rioja veinide mainekus.

16

Apellatsioonikoja sõnul ei takista asjaolu, et hagejale kuulub taotletava ühenduse kaubamärgiga identne varasem veine tähistav Hispaania kaubamärk RIOJAVINA, ka varasemal CRD-le kuuluval kaubamärgil nr 226118 kui taotletavast ühenduse kaubamärgist varasemal kaubamärgil neid omadusi ja õiguslikku mõju omada, ega CRD-l vastulause toetuseks varasemale kaubamärgile tugineda.

17

Mis puutub väitesse, et hagejale kuuluv Hispaania kaubamärk RIOJAVINA eksisteeris koos CRD varasema kaubamärgiga nr 226118, siis ei tähenda see, et Hispaania ei ole nimetatud asjaolu segiajamist tekitanud ning kindlasti ei anna see tunnistust asjaolu kohta, et segiajamine muudes Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole tõenäoline.

18

Hageja palub Üldkohtul:

19

Ühtlustamisamet ja CRD paluvad Üldkohtul:

20

Hageja esitab hagi toetuseks ühe väite, mis tugineb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele.

21

Kõigepealt tuleb märkida, et kuna ühtlustamisamet rahuldas vastulause üksnes osaliselt ning kuna menetlusökonoomia kaalutlustel tuleb taotletava kaubamärgi ja ainult varasema kaubamärgi nr 226118 võrdlusele antud apellatsioonikoja hinnangut siin kokku võtta, käsitleb käesolev hagi segiajamise tõenäosuse olemasolu üksnes ühelt poolt klassi 30 kuuluvate kaupade „äädikad” ja klassi 35 kuuluvate teenuste „ainumüüja- ja esindamisteenused, hulgi- ja jaemüük, import-eksport; kõik, mis on seotud äädikaga” jaoks taotletava sõnamärgi RIOJAVINA ja teiselt poolt CRD-le kuuluva varasema kaubamärgi nr 226118 vahel, mis on registreeritud klassi 33 kuuluvate veinide jaoks.

22

Varasem kaubamärk nr 226118 on määruse nr 40/94 artikli 64 tähenduses kollektiivkaubamärk (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 66). Vastavalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 ning sama määruse artikli 64 lõike 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 66 lõige 3) sätetele on see kaubamärk nagu ühenduse iga kaubamärk kaitstud igasuguse kahju vastu, mis tuleneb tõenäoliselt segiaetava ühenduse kaubamärgi registreerimisest.

23

Hageja väidab siiski, et käesoleval juhul ei saa küsimus seisneda segiajamise tõenäosuses. Kuna esiteks on CRD administratiivne üksus, täpsemini Hispaania keskkonna, maapiirkondade ja mereministeeriumi detsentraliseeritud organ, mille ülesanne on tagada Rioja veinide kvaliteet, ning ta ei ole Rioja veini tootja, siis ei ole tegemist ettevõtjaga, kellega hageja võib konkureerida. Teiseks on väheusutav, et tarbija võib arvata, et hageja kaubad pärinevad sellelt administratiivselt üksuselt.

24

Esimese punkti osas tuleb märkida, et kui hageja leidis, et varasemat kaubamärki ei ole selle omanik, või kuna see on kollektiivkaubamärk, siis ükski isik, kellel on selle kasutamise õigus (määruse nr 40/94 artikli 65 lõige 2 ja artikkel 68 (nüüd vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 67 lõige 2 ja artikkel 70)) tegelikult kasutanud, siis tulnuks tal vastavalt määruse nr 40/94 artikli 43 lõikele 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõige 2) esitada selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise taotlus. Kuna nimetatud taotlust ei ole esitatud, ei saa hageja vaidlustada asjaolu, et varasemat kaubamärki nr 226118 võidakse asjaomaste kaupade, s.o veinide tähistamiseks kasutada.

25

Seoses teise punktiga tuleb meenutada, et segiajamine on tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt (vt Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-162/01: Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet - Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), EKL 2003, lk II-2821, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Sellest tuleneb, et küsimuse puhul, kas asjaomaste kaubamärkide segiajamine on tõenäoline, on vähetähtis täpselt millise kaubandusliku päritolu asjaomane avalikkus mõlema vastandatud kaubamärgiga tähistatud kaupadele ja teenustele omistab. Oluline on hoopis see, kas asjaomane avalikkus võib tajuda, et kaubanduslik päritolu on neil mõleamal juhul sama.

27

Käesoleval juhul on varasem kaubamärk nr 226118 asjaomase avalikkuse jaoks, mis koosneb nii liidu laiast avalikkusest kui ka erialateadmistega avalikkusest, seda kaubamärki kandvate veinide kaubandusliku päritolu tähis. Nende kaupade täpsest kaubanduslikust päritolust sõltumata ehk ilma et oleks vaja teha kindlaks, kas asjaomane avalikkus arvab, et varasema kaubamärgiga tähistatud veinid pärinevad CRD-lt või teatavalt ettevõtjalt, ei saa a priori välistada, et juhul, kui vastandatud kaubamärgid ja nendega tähistatud kaubad ja teenused on identsed või sarnased, omistab nimetatud avalikkus sedasama kaubanduslikku päritolu taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupadele ja teenustele, see aga tähendab segiajamise tõenäosuse olemasolu.

28

Niisiis ei too vastupidi hageja väidetele asjaolu, et CRD ei tegele Rioja veini tootmisega, iseenesest sugugi kaasa seda, et segiajamise tõenäosuse küsimust ei saa tekkida.

29

Seega tuleb nii, nagu hageja väitis, kontrollida, kas apellatsioonikoda kinnitas vääralt vastulausete osakonna järeldust, et käesoleval juhul on segiajamine tõenäoline.

30

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning nende kahe kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste identsuse või sarnasuse tõttu on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga.

31

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samast kohtupraktikast tuleneb, et segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ning kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki antud juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus GIORGIO BEVERLY HILLS, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise raames arvestada asjaomase kauba- või teenuseliigi keskmise tarbijaga, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti tuleb silmas pidada, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev (vt Üldkohtu 13. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-256/04: Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet - Altana Pharma (RESPICUR), EKL 2007, lk II-449, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Arvestades asjaomaste kaupade ja teenuste olemusega, koosneb asjaomane avalikkus, nagu eespool punktis 27 juba märgitud, nii liidu laiast avalikkusest kui ka erialateadmistega avalikkusest.

34

Esiteks tuleb kaupade võrdlusega seoses märkida, et apellatsioonikoda järeldas õigesti, et äädikas ja veinid on vähesel määral sarnased.

35

Olgugi et äädikas ei ole erinevalt veinist jook, võib neid kahte toodet kasutada toiduvalmistamisel. Peale selle saadakse äädikat üldiselt veini äädikhappelisel kääritamisel.

36

Seoses eelnimetatud asjaolu puudutava hageja argumendiga, et äädikat on peale veini võimalik toota muudest vee ja alkoholi segudest ning saada seega erinevaid äädikaliike (siidri-, puuvilja-, alkoholi-, teravilja-, maltoosi-, mee- ja vadakaäädikas), tuleb märkida, et see argument ei muuda asjaolu, mida märkis apellatsioonikoda, ning Üldkohtus ei ole seda vaidlustatud, et kõige laialdasemalt toodetakse ja tarbitakse veiniäädikat. Hageja on pealegi sõnaselgelt märkinud, et ta kavatseb taotletava kaubamärgi all turustada veiniäädikat.

37

Seoses hageja viidetega Rioja veinide valmistamise (kasutatavate viinamarjasortide valik) ja laagerdamise (säilitamine tammevaatides ning minimaalne laagerdamisaeg) reeglitele tuleb märkida, et need viited, mis võivad Rioja veinide eristamiseks muudest veinidest olla olulised, on aga täiesti asjakohatud seoses ainsa siinkohal esitatud küsimusega, kas äädikas ja vein on sarnased kaubad.

38

Mis puutub viitesse Üldkohtu 15. veebruari 2007. aasta otsusele kohtuasjas T-501/04: Bodegas Franco-Españolas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Companhia Geral da Agricultura das Vinhas do Alto Douro (ROYAL) (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), siis on selle puhul tegemist kohtuasjaga, mis täielikult erineb käesolevast kohtuasjast ega sea kahtluse alla apellatsioonikoja hinnangu põhjendatust.

39

Asjaolu, et nimetatud kohtuasjas, mis puudutab Rioja veini jaoks taotletud kaubamärgi ROYAL ja Porto veini jaoks registreeritud varasema kaubamärgi ROYAL FEITORIA väidetavat segiajamise tõenäosust, leidis Üldkohus, et Rioja ja Porto veinid on alkohoolse veini olemusest hoolimata keskmisele tarbijale üldteada erinevuste tõttu (esimesi juuakse söögi kõrvale, samas kui teisi juuakse aperitiivi või digestiivina) üksnes vähesel määral sarnased, ei tähenda sugugi, et ühtlustamisamet märkis käesoleval juhul äädika ja veiniga seoses vääralt, et viimati nimetatud kaupade kas või nõrga sarnasuse tuvastamiseks on piisavaid tõendeid.

40

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja esitatud argumendid ei sea kahtluse alla apellatsioonikoja hinnangut selle kohta, et äädikas ja vein on vähesel määral sarnased.

41

Mis puutub kaubamärgitaotluses viidatud teenustesse seoses millega vastulause rahuldati, s.o klassi 35 kuuluvad teenused „ainumüüja- ja esindamisteenused, hulgi- ja jaemüük, import-eksport; kõik, mis on seotud äädikaga”, siis kinnitas apellatsioonikoda vastulausete osakonna järeldusi, et asjaomased teenused on samuti veiniga vähesel määral sarnased, kuna sisuliselt on tegemist äädikat ja veini tootvate ettevõtjate põhitegevust täiendava või sellega kaasneva turustamistegevusega.

42

Ühtlustamisameti eeskujul tuleb aga märkida, et hageja ei ole apellatsioonikoja sellele teenustega seotud hinnangule vastuvaidlemiseks esitanud ühtki argumenti, vaid piirdub apellatsioonikoja nende hinnangute vaidlustamisega, mis puudutavad kaupu (äädikas ja vein).

43

Lisaks märgib Üldkohus, et arvestades otsest seost kauba ja selle turustamise vahel, leidis apellatsioonikoda pärast äädika ja veini vahelise vähese sarnasuse olemasolu tuvastamist õigesti, et sama tugev sarnasus on ühelt poolt turustamisteenustel, mis on sõnaselgelt „seotud äädikaga” – st klassi 35 kuuluvad „ainumüüja- ja esindamisteenused, hulgi- ja jaemüük, import-eksport; kõik, mis on seotud äädikaga” – ja teiselt poolt veinil.

44

Kokkuvõttes ei ole hageja tõendanud, et apellatsioonikoda leidis vääralt, et kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaubad ja teenused, millega seoses vastulause rahuldati, on, olgugi et vähesel määral, varasema kaubamärgiga tähistatava kaubaga sarnased.

45

Teiseks, mis puutub tähiste võrdlusse, siis tuleb meenutada, et segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine peab kõnealuste kaubamärkide visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jääval tervikmuljel, võttes eelkõige arvesse nende eristavaid ja domineerivaid osi. Segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav roll sellel, kuidas seda liiki kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub. Keskmine tarbija tajub kaubamärki tervikuna ega uuri selle eri detaile (vt Euroopa Kohtu 12. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-334/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, EKL 2007, lk I-4529, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Segiajamise tõenäosuse esinemise väljaselgitamisel ei tähenda kahe kaubamärgi sarnasuse hindamine seda, et arvesse tuleb võtta vaid mitmeosalise kaubamärgi ühte koostisosa ja võrrelda seda teise kaubamärgiga. Selle asemel tuleb võrdlemisel uurida igat kõnealust kaubamärki tervikuna, mis ei välista, et mitmeosalisest kaubamärgist asjaomase üldsuse mälus tekkinud tervikmuljes võib mõnel juhul domineerida üks või mitu selle koostisosadest (vt eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Üksnes siis, kui kaubamärgi kõik teised koostisosad on tähtsusetud, võib sarnasust hinnata ainult domineeriva osa põhjal (Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, punkt 42, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-193/06 P: Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 42). Sellise juhtumiga võib olla tegemist siis, kui nimetatud koostisosa võib asjaomase avalikkuse mällu jäänud kaubamärgi kujutises üksi domineerima hakata, nii et selle kaubamärgi teised koostisosad on märgi tervikmuljes tähtsusetud (eespool viidatud kohtuotsus Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 43).

47

Menetlusökonoomia kaalutlustel piirdus apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses taotletava kaubamärgi võrdlemisega üksnes varasema kaubamärgiga nr 226118. Selle võrdluse raames jäi ta vastulausete osakonna hinnangu juurde, mille kohaselt need kaubamärgid on visuaalselt, foneetiliselt ja kontseptuaalselt väga sarnased.

48

Üldkohus leiab selles osas, et õige on apellatsioonikoja järeldus, mille kohaselt vastandatud kaubamärkide ühine sõnaline osa „rioja”, on mõlema kõnealuse kaubamärgi puhul domineeriv osa. See osa tõmbab asjaomase avalikkuse tähelepanu nii oma paigutuse poolest nendes kaubamärkides (taotletava kaubamärgi alguses ja varasema kaubamärgi keskel) kui ka selle osa mainekuse poolest, mille olemasoluga liidu enamikul jaol territooriumist pooled seoses Rioja veinidega nõustuvad.

49

Seoses visuaalse sarnasusega tuleb sisuliselt apellatsioonikoja eeskujul märkida, et sõnalise osa „rioja” – mis on esitatud taotletava kaubamärgi alguses ning varasema ühenduse kaubamärgi nr 226118 keskel, trükituna diagonaalselt suurte tähtedega – olemasolu vastandatud kaubamärkides tagab kui mitte suure, siis vähemalt märkimisväärse visuaalse sarnasuse ning see vastab tõele muude vastandatud kaubamärke eristavate vähemtähtsate osade – nagu näiteks taotletava kaubamärgi lõppu paigutatud sõnalise osa „vina” – ja seda varasemas kaubamärgis nr 226118 ümbritsevate erinevate sõnaliste ja kujutisosade ning keskse koostisosa „rioja” olemasolust hoolimata.

50

Mis aga puutub poolte esitatud viidetesse teatavatele konkreetsetele vastandatud kaubamärkide kasutamisviisidele seoses asjaomaste kaupadega, kusjuures hageja viitas varasema kaubamärgi kasutamisele suurematel etikettidel või pudelite tagumisel osal, samas kui CRD osutas taotletava sõnamärgi printimisel hageja kasutatavatele konkreetsetele kujundustele, siis need erinevad viited on vastandatud kaubamärkide visuaalse sarnasuse hindamisel tähtsusetud, kuna see hindamine toimub ühtlustamisametis registreeritud või seal taotletavate tähiste põhjal.

51

Mis puutub foneetilisse sarnasusse, siis tuleb sisuliselt apellatsioonikoja eeskujul märkida, et vastandatud kaubamärgid on ühise sõnalise osa „rioja” olemasolu tõttu foneetiliselt väga sarnased. Taotletava kaubamärgi osa „vina”, mis paikneb kaubamärgi lõpus ning on seetõttu foneetiliselt vähemtähtis, ei vähenda foneetilist sarnasust olulisel määral. Varasema kaubamärgi neljale küljele paigutatud neli osa „consejo”, „regulador”, „denominacion origen” ja „calificada”, millest kaks on vertikaalsed ja seega vähemloetavad, on selles kaubamärgis selgesti teisejärgulise tähtsusega.

52

Mis puutub kontseptuaalsesse sarnasusse, siis tuleb sisuliselt kinnitada apellatsioonikoja hinnangut, et nimetatud sarnasus on väga suur. Taotletava kaubamärgi sõna „riojavina” nagu ka varasemas kaubamärgis esitatud sõna „rioja”, mida ennast tugevdab kontseptuaalselt viinamarjakobara ja viinapuulehe kujutis, viitavad asjaomase avalikkuse silmis otseselt viinapuu saadustele ja eelkõige Rioja veinile.

53

Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt järeldas apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud kaubamärgid on väga sarnased.

54

Mis kolmandaks puutub segiajamise tõenäosuse igakülgsesse hindamisse, siis tuleb meenutada, et selline hindamine eeldab arvesse võetavate tegurite teatavat vastastikust sõltuvust ning eelkõige asjaomaste kaubamärkide ja tähistatavate kaupade või teenuste sarnasust. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähest sarnasust kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ja vastupidi (Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-39/97: Canon, EKL 1998, lk I-5507, punkt 17, ja Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-81/03, T-82/03 ja T-103/03: Mast-Jägermeister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet - Licorera Zacapaneca (VENADO raamiga jm), EKL 2006, lk II-5409, punkt 74).

55

Käesoleval juhul leiab Üldkohus apellatsioonikoja eeskujul, et asjaomaste kaupade ja teenuste vähest sarnasust kompenseerib vastandatud kaubamärkide suur sarnasus, mistõttu asjaomane avalikkus võib uskuda, et kaubamärgi RIOJAVINA all pakutaval äädikal ja selle turustamisteenustel on sama kaubanduslik päritolu kui varasema ühenduse kaubamärgi nr 226118 all turustatavatel veinidel.

56

Mis puutub asjaolusse, et hagejale kuulub Hispaania kaubamärk RIOJAVINA ning ta on selle kaubamärgi all Hispaanias 50 aasta jooksul äädikaid turustanud, siis tuleb märkida, et nimetatud asjaolu, kui eeldada selle õigsust, ei tõenda sugugi, et Hispaania tarbija ei aja selle kaubamärgi all turustatava äädika kaubanduslikku päritolu segi. Peale selle ning igal juhul ei ole avalikkus, kelle suhtes segiajamise tõenäosust kontrollitakse, Hispaania avalikkus vaid liidu avalikkus üldisemalt.

57

Mis aga puutub argumenti, et CRD ei kavatse sõna „rioja” kasutust äädikasektoris monopoliseerida, kuna ta ei saa selles sektoris ühtki tegevust arendada, siis tuleb meenutada, et määruse nr 40/94 artikli 12 punkti b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 12 punkt b) kohaselt ei anna „[ü]henduse kaubamärk […] selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus […] tähiseid, mis näitavad […] geograafilist päritolu […] kui kõnealune isik kasutab neid, järgides ausat tööstus- või kaubandustava”.

58

Määruse nr 40/94 artikli 64 lõige 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 66 lõige 2) sätestab, et „[e]randina artikli 7 lõike 1 punktist c võivad märgid või tähised, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, olla ühenduse kollektiivkaubamärgid lõikes 1 määratletud tähenduses”, et „[k]ollektiivkaubamärk ei anna omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel selliste märkide või tähiste kasutamist kaubanduses, kui kolmandad isikud kasutavad neid hea tööstus- ja äritava kohaselt”; ning et „eelkõige ei tohi sellise tähise kasutamist keelata kolmandal isikul, kellel on õigus kasutada geograafilist nime”.

59

Vastupidi sellele, mida tundub väitvat hageja, ei ole CRD algatatud vastulausemenetluse eesmärk aga asjaomaseid sätteid rikkudes sõna „rioja” kasutus nii äädikate kui mis tahes muu kauba suhtes monopoliseerida.

60

Selle CRD algatatud menetluse eesmärk on määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 abil vaid tagada ühenduse kaubamärgi nr 226118 registreeringust tulenevate intellektuaalomandi õiguste kaitse igasuguse kahju suhtes, mis tuleneb tõenäoliselt segiaetava ühenduse kaubamärgi registreerimisest.

61

Mis puutub väidetud asjaolusse, et CRD ei keelaks muu sõna „rioja” sisaldava ühenduse kaubamärgi – kaasa arvatud sellise, mis tähistab klassi 30 kuuluvaid kaupu (äädikas) – registreerimist, siis tuleb märkida, et nagu märkis ühtlustamisamet selle vastulause menetlemise raames, mille CRD oli esitanud hageja kaubamärgitaotluse suhtes, ei oma nimetatud väide tähtsust ainsale asjakohasele küsimusele vastamisel, kas taotletava kaubamärgi ja varasema kaubamärgi nr 226118 segiajamine on tõenäoline.

62

Kuna ühtlustamisamet ei ole vastupidi hageja väidetele määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segiajamise tõenäosuse tuvastamisel käesoleval juhul eksinud, siis tuleb hageja ainus väide selle sätte rikkumise kohta tagasi lükata.

63

Seega, ilma et oleks vaja kontrollida hageja taotlust „lubada taotletava kaubamärgi registreerimist klassidesse 29, 30 ja 35 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks”, tuleb käesolev hagi tervikuna rahuldamata jätta.

64

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja CRD nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab: