Kohtuasi C‑210/09
Scott SA ja Kimberly Clark SAS, varem Kimberly Clark SNC
versus
Orléans’i linn
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour administrative d'appel de Nantes)
Riigiabi – Määrus (EÜ) nr 659/1999 – Artikli 14 lõige 3 – Abi tagasinõudmine – Tõhususe põhimõte – Sissenõudekorralduste vormivead – Tühistamine
Kohtuotsuse kokkuvõte
Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Siseriikliku õiguse kohaldamine – Tingimused ja piirid
(EÜ artikkel 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 14 lõige 3)
Määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks) artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus vaidlusalusele abile vastavad summad on juba tagastatud, ei ole nimetatud sättega vastuolus see, kui siseriiklik kohus tühistab õigusvastase riigiabi tagasinõudmiseks välja antud sissenõudekorraldused nende vormivigade tõttu, tingimusel et siseriiklikus õiguses on tagatud võimalus need vormivead parandada. Samas oleks nimetatud sättega vastuolus see, kui kõnealused summad makstaks selle abi saajale kas või ajutiselt uuesti välja.
Määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 3 ette nähtud tõhususe põhimõte näeb ette, et liikmesriik, kes komisjoni otsuse alusel peab tagasi nõudma ebaseadusliku abi, võib vabalt valida meetmed selle kohustuse täitmiseks, tingimusel et valitud meetmed ei kahjusta liidu õiguse ulatust ja tõhusust.
Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmiseks väljastatud sissenõudekorralduse vormilise õiguspärasuse kontrollimist siseriikliku kohtu poolt ja nende sissenõudekorralduste võimalikku tühistamist põhjusel, et need ei vasta siseriiklikust õigusest tulenevatele vorminõuetele, tuleb käsitada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liidu õiguse üldpõhimõtteks oleva tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte lihtsa väljendusena. Samas võib niisugune tühistamine põhimõtteliselt anda kohtuvaidluse võitnud abisaajale õiguse siseriikliku õiguse alusel nõuda, et juba tagastatud abile vastavad summad talle uuesti välja makstaks. Selleks on nõutav, et siseriiklikus õiguses oleksid olemas vahendid, mis on vajalikud vältimaks seda, et sissenõudekorralduse tühistamine tooks automaatselt kaasa kohustatud isiku poolt sissenõudekorralduse täitmiseks tasutud summa viivitamatu tagastamise. Pädev ametiasutus peab seega olema võimeline parandama kõnealuste sissenõudekorralduste vormivead, ilma et ta peaks summad, mida abi saaja nimetatud korralduse täitmiseks on maksnud, talle kas või ajutiselt tagasi maksma.
(vt punktid 20, 21, 25–27, 33 ja resolutsioon)
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
20. mai 2010(*)
Riigiabi – Määrus (EÜ) nr 659/1999 – Artikli 14 lõige 3 – Abi tagasinõudmine – Tõhususe põhimõte – Sissenõudekorralduste vormivead – Tühistamine
Kohtuasjas C‑210/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Cour administrative d’appel de Nantes’i (Prantsusmaa) 29. detsembri 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juunil 2009, menetluses
Scott SA,
Kimberly Clark SAS, varem Kimberly Clark SNC,
versus
Orléans’i linn,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud E. Juhász, G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz (ettekandja),
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Scott SA ja Kimberly Clark SAS, varem Kimberly Clark SNC, esindaja: advokaat R. Sermier,
– Orléans’i linn, esindaja: advokaat A. Lyon-Caen,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja B. Beaupère-Manokha,
– Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: B. Stromsky ja L. Flynn,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 14 lõike 3 tõlgendamist.
2 Nimetatud taotlus esitati kohtuvaidluses, milles osalevad ühelt poolt Scott SA (edaspidi „Scott”) ja Kimberly Clark SAS (edaspidi „Kimberly Clark”), varem Kimberly Clark SNC, ning teiselt poolt Orléans’i linn, ja mille ese on ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi tagasinõudmiseks Orléans’i linna poolt välja antud sissenõudekorralduste nõuetekohasus.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
3 Määruse nr 659/1999 põhjendus 13 on sõnastatud järgmiselt:
„[arvestades, et] ebaseadusliku abi puhul, mis ei sobi ühisturuga kokku, tuleks taastada tõhus konkurents; sel eesmärgil on vaja, et abi, sealhulgas ka intressid, tuleb viivitamata tagastada; tagastamine peab toimuma vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale; selle korra kohaldamine ei tohiks komisjoni otsuse kohest ja efektiivset täitmist takistades raskendada tõhusa konkurentsi taastamist; selle tulemuse saavutamiseks peaksid liikmesriigid võtma komisjoni otsuse mõjususe tagamiseks kõik vajalikud meetmed.”
4 Nimetatud määruse artikkel 14 „Abi tagastamine” sätestab:
„1. Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada […]. Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.
[…]
3. Ilma et see piiraks Euroopa Ühenduste Kohtu poolt vastavalt [EÜ] artiklile [242] tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks ühenduse õiguse kohaldamist.”
Siseriiklikud õigusnormid
5 12. aprilli 2000. aasta seaduse nr 2000-321 kodanike õiguste kohta suhetes riigiasutustega (JORF, 13.4.2000, lk 5646) artikkel 4 näeb ette:
„Suhetes artiklis 1 nimetatud haldusasutustega on igaühel õigus teada tema taotlust uuriva või teda puudutavat asja menetleva ametniku eesnime, nime, ametinimetust ja töökoha aadressi; need andmed peavad kajastuma isikule saadetud dokumentidel. Kui üldsuse julgeoleku või inimeste turvalisuse huvid seda nõuavad, austatakse ametiisiku anonüümsust.
Kõik artiklis 1 nimetatud haldusasutuste otsused peavad sisaldama lisaks otsuse autori allkirjale autori ees- ja perekonnanime ja tema ametinimetust loetavas kirjas.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
6 Orléans’i linn ja Loiret’ departemang müüsid 1987. aastal äriühingule Bouton Brochard Scott, kelle õigusjärglane on nüüdsest Scott ning kelle kapitalis omab ainuosalust Kimberly Clark, soodustingimustel La Saussaye tööstuspiirkonnas Orléans’is asuva maa-ala. Lisaks kohustusid need kaks omavalitsusüksust arvutama reoveetasusid vastavalt soodusmäärale.
7 Komisjon võttis 12. juulil 2000 vastu otsuse 2002/14/EÜ Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clarkile antud riigiabi kohta (EÜT 2002, L 12, lk 1), millega tunnistati ühisturuga kokkusobimatuks kinnistu soodushinnas ja reoveetasude soodusmääras seisnenud riigiabi. Nimetatud otsuse artikkel 2 sätestab:
„1. Prantsusmaa võtab kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt artiklis 1 märgitud ja ebaseaduslikult juba tema käsutusse antud abi tagasi saada.
2. Tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab käesoleva otsuse kohest ja tõhusat täitmist.” [mitteametlik tõlge]
8 Scott ja Loiret’ departemang esitasid otsuse 2002/14 peale hagid, mis puudutasid üksnes kohustust nõuda tagasi maatüki soodushinna kujul antud riigiabi. Kõnealust otsust ei ole Euroopa Liidu kohtutes vaidlustatud osas, milles see puudutab ainsat praeguses kohtuasjas vaidluse all olevat riigiabi, mis seisneb reoveetasude soodusmääras.
9 Reoveetasude soodusmääras seisneva abi tagasisaamiseks väljastas Orléans’i linn 5. detsembril 2001 kolm sissenõudekorraldust, mis on põhikohtuasjas vaidluse esemeks (edaspidi „vaidlusalused sissenõudekorraldused”). Need kannavad linnavalitsuse pitserit, allkirja ja märget „linnapea nimel, volitatud asetäitja”, kuid neile ei ole märgitud allakirjutanud asetäitjale linnapea poolt antud volituse valdkonda ega tema ees- ja perekonnanime.
10 Scott ja Kimberly-Clark esitasid vaidlusaluste sissenõudekorralduste peale kaebused Tribunal administratif d’Orléans’ile.
11 Kuna siseriiklikest õigusnormidest, täpsemalt Code général des collectivités territoriales’i (kohalike omavalitsusüksuste seadustik) artikli L. 1617‑5 lõike 1 teisest lõigust tuleneb, et sellisel kaebusel on automaatselt peatav toime, on vaidlusaluste sissenõudekorralduste sundtäidetavus peatunud ja neid ei ole esialgu täidetud.
12 Vahepealsel ajal leidis Euroopa Kohus 5. oktoobri 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑232/05: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2005, lk I‑10071), et Prantsusmaa on rikkunud nii EÜ artikli 249 neljandast lõigust kui ka otsuse 2002/14 artiklitest 2 ja 3 tulenevaid kohustusi. Eelkõige sedastas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 53, et menetlus, mille kohaselt ebaseaduslikult saadud abi tagasinõudmiseks väljastatud sissenõudekorralduste peale esitatud kaebustel on peatav mõju, ei vasta määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 3 sätestatud tingimustele, ning seetõttu oleks õigusnorm, mis niisuguse mõju ette näeb, tulnud jätta kohaldamata.
13 Tribunal administratif d’Orléans jättis 9. jaanuaril 2007 rahuldamata kaebused, mille olid esitanud Scott ja Kimberley Clark, kes seetõttu maksid 7. veebruaril 2007 tagasi õigusvastaselt saadud abi põhisumma.
14 Scott ja Kimberly Clark esitasid 8. märtsil 2007 selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Cour administrative d’appel de Nantes’ile ning esitasid oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks eelkõige väite, et rikutud on seaduse nr 2000‑321 artiklit 4, viidates sellele, et eksitud on nimetatud artikli teise lõigu sätete vastu, kuna vaidlusalustel sissenõudekorraldustel ei ole märgitud nende allkirjastaja nime ja eesnime.
15 Scott ja Kimberly Clark maksid 8. detsembril 2008 tagasi intressid abilt, mida nad olid kasutanud ajavahemikul 1990. aastast kuni 1. juunini 2008, ning 24. märtsil 2009 tasusid nad intressid 1. juunist kuni 8. detsembrini 2008 kulgenud ajavahemikul nende kasutuses olnud abi eest.
16 Kuna siseriiklik kohus tuvastas, et vaidlusalused sissenõudekorraldused ei vasta seaduse nr 2000‑321 artiklis 4 ette nähtud vorminõuetele ning et see vorminõuete rikkumine võib viia kõnealuste korralduste tühistamiseni, siis tekkis tal kahtlus, kas sissenõudekorralduste tühistamine vorminõuete rikkumise tõttu on kooskõlas määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 3 sätetega.
17 Neil asjaoludel otsustas Cour administrative d’appel de Nantes menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„[K]as Euroopa Ühenduste Komisjoni otsusega 12. juulil 2000 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmiseks väljastatud sissenõudekorralduste võimalik tühistamine Prantsuse halduskohtus, põhjusel et nende puhul on rikutud nende sissenõudekorralduste vormilist esitust käsitlevaid õigusnorme, võib – arvestades võimalust, et pädev asutus parandab nendes otsustes esineva vea – takistada otsuse [2002/14] kohest ja tõhusat täitmist, eirates seega […] määruse [nr 659/1999] artikli 14 lõiget 3?”
Eelotsuse küsimus
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas vaidluse all olevate, riigiabi tagasinõudmiseks väljastatud sissenõudekorralduste võimalik tühistamine siseriiklikus halduskohtus vormivea tõttu, arvestades võimalusega, et pädev ametiasutus võib need sissenõudekorraldused nõuetega vastavusse viia.
19 Põhikohtuasja asjaolude kohaselt anti sissenõudekorraldused välja otsuse 2002/14 täitmise tagamiseks. See otsus nägi oma artiklis 2 ette, et Prantsuse Vabariik on vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 3 kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et nõuda ettevõtjatelt tagasi ebaseaduslikult nende käsutusse antud abi, ning täpsustab, et tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab nimetatud otsuse kohest ja tõhusat täitmist.
20 Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa punktis 49 märkinud, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõige 3 peegeldab juba varem kohtupraktikas kinnistunud tõhususe põhimõtte nõudeid (vt 2. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 94/87: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1989, lk 175, punkt 12; 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑24/95: Alcan Deutschland, EKL 1997, lk I‑1591, punkt 24, ja 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑209/00: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2002, lk I‑11695, punktid 32–34).
21 Tõhususe põhimõte, täpsustatuna väljakujunenud kohtupraktikas, näeb ette, et liikmesriik, kes komisjoni otsuse alusel peab tagasi nõudma ebaseadusliku abi, võib vabalt valida meetmed selle kohustuse täitmiseks, tingimusel et valitud meetmed ei kahjusta liidu õiguse ulatust ja tõhusust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Alcan Deutschland, punkt 24; 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 34, ning 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑369/07: komisjon vs. Kreeka, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 67).
22 Kui komisjoni otsus näeb ette ebaseaduslikult antud abi tagasinõudmise kohustuse, siis liikmesriik saab selle kohustuse täita ainult nii, et ta võtab meetmed, mis on kohased tavapäraste konkurentsitingimuste taastamiseks, mida niisuguse ebaseadusliku abi andmine on kahjustanud (vt selle kohta eespool viidatud 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 35).
23 Praegusel juhul on seaduse nr 2000-321 artikli 4 eesmärk vastavalt Prantsuse valitsuse kirjalikes märkustes väljendatule tugevdada halduse läbipaistvust anonüümsuse kaotamise kaudu haldusasutuste ja kodanike suhetes ning samuti teha võimalikuks selle kontrollimine, kas haldusotsuse on teinud pädev ametiisik. Eelotsusetaotluse kohaselt leiab selle taotluse esitanud kohus, et vaidlusalused sissenõudekorraldused rikuvad nimetatud artikli 4 nõudeid ning et need tuleb sel põhjusel tühistada.
24 Seega tuleb kontrollida, kas kõnealuste siseriiklike sätete kohaldamine, arvestades nende üldist siseriikliku õiguse konteksti (vt selle kohta 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck, EKL 1995, lk I‑4599, punkt 14, ja 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑430/93 ja C‑431/93: van Schijndel ja van Veen, EKL 1995, lk I‑4705, punkt 19, ja 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑222/05–C‑225/05: van der Weerd jt, EKL 2007, lk I‑4233, punkt 33), osutub ühitamatuks abi viivitamatu ja tõhusa tagasinõudmise kohustusega, mille näeb ette määruse nr 659/1999 artikli 14 lõige 3, tõlgendatuna käesoleva kohtuotsuse punktides 21 ja 22 viidatud kohtupraktikast lähtuvate suuniste alusel.
25 Selles osas tuleb esmalt märkida, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmiseks väljastatud sissenõudekorralduse vormilise õiguspärasuse kontrollimist siseriikliku kohtu poolt ja nende sissenõudekorralduste võimalikku tühistamist põhjusel, et need ei vasta seaduse nr 2000‑321 artiklist 4 tulenevatele nõuetele, tuleb käsitada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liidu õiguse üldpõhimõtteks oleva tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte lihtsa väljendusena (vt 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet, EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Seetõttu tuleb isegi juhul, kui sissenõudekorralduse tühistamisele kui sellisele ei saa etteheiteid teha, siiski rõhutada, et põhimõtteliselt võib niisugune tühistamine anda kohtuvaidluse võitnud abisaajale õiguse siseriikliku õiguse alusel nõuda, et juba tagastatud abile vastavad summad talle uuesti välja makstaks, ning seetõttu tuleb kirjeldatud võimalikku tagajärge hinnata määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 3 sisalduvate kohustuste alusel.
27 Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse sõnastusest ilmneb, et vaidlusaluste sissenõudekorralduste väljaandjaks oleval pädeval ametiasutusel on õigus parandada nende korralduste vormivead, ning sellest õigusest võimaldab teha järelduse, et vaidlusaluste sissenõudekorralduste tühistamine ei too tingimata kaasa nimetatud korralduste alusel asjaomaste ettevõtjate poolt tasutud summade tagastamist neile ettevõtjatele. Lisaks on Prantsuse valitsus ja komisjon oma kirjalikes märkustes välja toonud, et Prantsuse õiguses on olemas vahendid, mis on vajalikud vältimaks seda, et sissenõudekorralduse tühistamine tooks automaatselt kaasa kohustatud isiku poolt sissenõudekorralduse täitmiseks tasutud summa viivitamatu tagastamise. Väidetavalt on pädev ametiasutus seega võimeline parandama kõnealuste sissenõudekorralduste vormivead, ilma et ta peaks summad, mida põhikohtuasja kaebajad nimetatud korralduse täitmiseks maksid, neile kas või ajutiselt tagasi maksma.
28 Mis puudutab nende vahendite rakendamist pädeva ametiasutuse või siseriikliku kohtu poolt, siis tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 3 teise lause kohaselt võtavad liikmesriigid oma siseriiklikes kohtutes toimuvate menetluste puhul komisjoni otsuse viivitamatuks ja tõhusaks täitmiseks kõik oma õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed.
29 Selle alusel on pädev ametiasutus ja siseriiklik kohus vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 3 eelkõige kohustatud tagama abi tagasinõudmise kohustust ette nägeva otsuse täieliku tõhususe ning jõudma lahenduseni, mis vastab selle otsuse lõppeesmärgile, milleks on tagada, et abisaaja kasutusse ei antaks ka mitte ajutiselt rahalisi vahendeid, mis vastavad juba tagastatud abile.
30 Kui vaidlusalused sissenõudekorraldused viidaks siseriiklikku õigust kohaldades nõuetega vastavusse tingimustel, mis tagavad, et juba tagastatud abile vastavaid rahalisi vahendeid ei makstaks juhul, kui apellatsioonikohus asjaomased sissenõudekorraldused tühistab, selle abi saajatele ka mitte ajutiselt uuesti välja, ei oleks niisugusel tühistamisel otsuse 2002/14 rakendamise seisukohalt tegelikke tagajärgi. Abi saajad ei saaks nende poolt tagastatud summasid ka mitte ajutiselt enda kasutusse, nii et nad jääksid jätkuvalt ilma sellisest õigustamatust konkurentsieelisest, mille kõnealuste summade tagasimaksmine neile annaks. Neil tingimustel ei takistaks pelgalt vaidlusaluste sissenõudekorralduste tühistamine nimetatud otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist, nagu nõuab määruse nr 659/1999 artikli 14 lõige 3.
31 Seevastu juhul, kui vaidlusaluste sissenõudekorralduste tühistamine tooks kas või ajutiselt kaasa abi saajatele nende poolt juba tagastatud abi tagasimaksmise, saaksid viimati nimetatud uuesti oma kasutusse ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi alusel makstud summad ning neil tekiks sellest tulenev alusetu konkurentsieelis. Seeläbi seataks ohtu varasema olukorra viivitamatu ja püsiv taastamine ja põhikohtuasja kaebajail tekiks taas alusetu konkurentsieelis.
32 Selline tagajärg oleks vastuolus otsusega 2002/14, mis näeb ette õigusvastase abi tagasinõudmise, ja määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikest 3 tulenevate kohustustega.
33 Eelnevat arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus vaidlusalusele abile vastavad summad on juba tagastatud, ei ole nimetatud sättega vastuolus see, kui siseriiklik kohus tühistab õigusvastase riigiabi tagasinõudmiseks välja antud sissenõudekorraldused nende vormivigade tõttu, tingimusel et siseriiklikus õiguses on tagatud võimalus need vormivead parandada. Samas oleks nimetatud sättega vastuolus see, kui kõnealused summad makstaks selle abi saajale kas või ajutiselt uuesti välja.
Kohtukulud
34 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks) artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus vaidlusalusele abile vastavad summad on juba tagastatud, ei ole nimetatud sättega vastuolus see, kui siseriiklik kohus tühistab õigusvastase riigiabi tagasinõudmiseks välja antud sissenõudekorraldused nende vormivigade tõttu, tingimusel et siseriiklikus õiguses on tagatud võimalus need vormivead parandada. Samas oleks nimetatud sättega vastuolus see, kui kõnealused summad makstaks selle abi saajale kas või ajutiselt uuesti välja.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.