KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JÁN MAZÁK
esitatud 14. septembril 2010(1)
Kohtuasi C‑90/09 P
General Química ja teised
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepe kummikemikaalide sektoris – Konfidentsiaalse teabe vahetamine ja hindade kindlaksmääramine – Vastutuse omistamine kontserni eesotsas olevale emaettevõtjale – Majandusüksus – Solidaarvastutus – Trahvid
I. Sissejuhatus
1. General Química SA (edaspidi „GQ”), Repsol Química SA (edaspidi „RQ”) ja Repsol YPF SA (edaspidi „RYPF”) (edaspidi koos „apellandid”) taotlevad oma apellatsioonkaebusega, et Euroopa Kohus tühistaks osaliselt Esimese Astme Kohtu (nüüd Üldkohus) (kuues koda) 18. detsembri 2008. aasta otsuse kohtuasjas T‑85/06: General Química jt vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus jättis rahuldamata nende hagi komisjoni 21. detsembri 2005. aasta otsuse 2006/902/EÜ [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta äriühingute Flexsys NV, Bayer AG, Crompton Manufacturing Company Inc. (endine Uniroyal Chemical Company Inc.), Crompton Europe Ltd, Chemtura Corporation (endine Crompton Corporation), General Química SA, Repsol Química SA ja Repsol YPF SA suhtes (juhtum nr COMP/F/C.38.443 – Kummikemikaalid) (ELT 2006 L 353, lk 50) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamiseks.
2. Vaidlustatud otsusega tuvastas komisjon, et GQ, RQ ja RYPF ning muud ettevõtjad olid rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) ning EMP lepingu artiklit 53, osaledes aastatel 1999 ja 2000 kartellis ning kooskõlastades oma tegevust, mis seisnes hindade kindlaksmääramises ning konfidentsiaalse teabe vahetamises Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP”) kummikemikaalide sektoris. Komisjon määras GQ‑le solidaarselt RQ‑ga ja RYPF‑ga trahvi suuruses 3,38 miljonit eurot.
3. Apellatsioonkaebus käsitleb emaettevõtjale (RYPF) vastutuse omistamist ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest seoses talle otseselt mittekuuluva tütarettevõtja (GQ) õigusvastase tegevusega. GQ on täielikult (100%) RQ‑le kuuluv tütarettevõtja ja RQ on omakorda täielikult RYPF‑le kuuluv tütarettevõtja. Apellandid väidavad muu hulgas, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta laiendas automaatselt kontserni eesotsas olevale emaettevõtjale eeldust, et sellel on otsustav mõju oma tütarettevõtja tegevuse üle.
4. Apellandid nõuavad Euroopa Kohtult vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, milles lükatakse tagasi väide ilmselge hindamisvea ja põhjenduse puudumise kohta seoses apellantide solidaarvastutusega ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest. Samuti paluvad nad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid g ja h ning artikli 2 punkt d osas, milles RQ ja RYPF loetakse solidaarselt vastutavaks ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest, mille pani toime GQ, ning teise võimalusena tühistada RYPF solidaarselt vastutavaks pidamine ning kummalgi juhul määrata trahvi asjakohane vähendamine.
II. Vaidluse taust
A. Vaidlustatud otsus
5. GQ on Hispaania ettevõtja, kes toodab teatavaid kummikemikaale, nimelt antioksüdantidest põhikiirendeid ja antidegradante.(2) GQ on täielikult (100%) RQ‑le kuuluv tütarettevõtja ja RQ on omakorda täielikult RYPF‑le kuuluv tütarettevõtja. Menetlus, mis viis vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, algatati pärast seda, kui Flexsys oli 22. aprillil 2002 esitanud taotluse vastavalt komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002 C 45, lk 3; eriväljaanne 08/02, lk 155) (edaspidi „leebema kohtlemise teatis”). Crompton ja Bayer esitasid vastavalt 26. ja 27. septembril ning 24. oktoobril 2002 komisjonile oma taotlused kaitse saamiseks trahvide eest või trahvide vähendamiseks.
6. 12. aprillil 2005 edastas komisjon GQ‑le, RQ‑le ja RYPF‑le vastuväiteteatise seoses muu hulgas ELTL artikli 101 kohaldamise menetlusega. Komisjon tugines oma otsuses asjaolule, et GQ oli täielikult RQ‑le kuuluv tütarettevõtja, kusjuures RQ ise oli täielikult RYPF‑le kuuluv tütarettevõtja, ning GQ ja RQ olid omavahel seotud ühise juhataja (administrador unico) kaudu, kelle nimetas ametisse RQ ja kes asendas GQ juhatust; komisjon leidis, et RQ ja RYPF on GQ rikkumise eest solidaarselt vastutavad.
7. RQ ja RYPF esitasid ühise vastuse vastuväiteteatisele 15. juuni 2005. aasta kirjaga. GQ vastas oma emaettevõtjatest eraldi 20. juunil 2005. GQ, RQ ja RYPF kuulati ära 18. juuli 2005. Nad vaidlustasid muu hulgas RQ‑le ja RYPF‑le vastutuse omistamise GQ poolt väidetavalt toime pandud rikkumise eest. Nad väitsid esiteks, et RQ ja RYPF ei olnud GQ tegevusega seotud ega sellest teadlikud, ning teiseks, et GQ tegutses kummikemikaalide turul iseseisva ettevõtjana.
8. Sellegipoolest leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et GQ, RQ ja RYPF vastutavad solidaarselt GQ rikkumise eest. Seoses RQ‑le ja RYPF‑le GQ tegevuse eest solidaarse vastutuse omistamisega märgib komisjon vaidlustatud otsuses, et emaettevõtjale võib küll vastutuse omistada täielikult talle kuuluvate tütarettevõtjate õigusvastase tegevuse eest, kuid emaettevõtjal on võimalik ümber lükata eeldus, et tal on oma tütarettevõtjate suhtes tegelik otsustav mõju. Komisjon märgib veel, et seda eeldust ei saa ümber lükata väitega, et emaettevõtja ei ole oma tütarettevõtjaid õigusvastasele tegevusele õhutanud. Lõpetuseks märgib komisjon vaidlustatud otsuses, et kui see eeldus kehtib, ei saa asjaomane ettevõtja seda ümber lükata pelgalt väitega, et emaettevõtja ise otseselt kartellis ei osalenud või ei olnud sellest teadlik.
9. Komisjon märgib eelkõige, et väitest, et RQ ja RYPF (kelle puhul vaidlustatud otsuses kasutatakse vahet tegemata nime „Repsol”) ei osalenud GQ igapäevases tegevuses või selle juhtimises, ei piisa, et lükata ümber GQ‑le tegeliku otsustava mõju avaldamise eeldust.
10. Peale selle märgib komisjon, et „Repsol” ja GQ on esitanud dokumendid, mis selgitavad nende suhteid, juhtimisstruktuuri ja aruandlusnõudeid. Ta täheldab, et apellantide väitel ei kinnita emaettevõtjad GQ äri- ja müügiplaani. „Repsoli” ja selle tütarettevõtja tegevuse vahel ei ole tööstuslikke sidemeid, sünergiaid ega vertikaalseid kattumisi, kuna GQ toodab tooteid, mis ei ole „Repsoli” omadega seotud. Nende kolme ettevõtja juhatuste koosseisud rikkumise ajal ei kattunud. Komisjon mainib ka „Repsoli” selgitusi, mille kohaselt see lubas GQ‑l takistamatult oma äritegevust juhtida, kuna „Repsol” omandas GQ suurema paketi osana, mitte huvi pärast selle tegevuse vastu, ning on püüdnud GQ‑d mitu korda edutult edasi müüa.
11. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 259–264 märgib komisjon siiski, et „Repsol” oli alates 1994. aastast GQ ainuaktsionär. Komisjoni väitel oli „Repsolil” seetõttu, et tal oli GQ üle 100% kontroll ja üldine vastutus, võimalus saada teada GQ tegevusest. GQ müümise katsete osas asub komisjon seisukohale, et isegi kui eeldada, et need müügikatsed võivad tõendada, et „Repsol” ei olnud oma tütarettevõtja tegevusest huvitatud, ei tähenda see veel, et ta ei olnud huvitatud otsustava mõju avaldamisest GQ‑le selleks, et GQ äriline ja maineväärtus huvitatud ostja leidmisele kuluva aja jooksul ei kahaneks.
12. Vaidlustatud otsuses märgib komisjon lisaks, et emaettevõtjale tütarettevõtja turukäitumise eest vastutuse omistamiseks ei pea nende tegevusvaldkonnad isegi osaliselt kattuma ega olema tihedalt seotud. Sama põhjenduskäiku järgides märgib komisjon, et asjaolu, et nende juhatused ei kattunud, ei tõenda iseenesest, et GQ oli iseseisev, kuna ta andis RQ‑le aru oma müügi-, tootmis- ja finantstulemustest, nagu nähtub „Repsoli” esitatud dokumentidest.
13. Lisaks märgib komisjon, et „Repsoli” väitel määras GQ ise kindlaks nende toodete hinnad, mida ta müüs Repsol Italiale, ning et see näitab, et GQ tegutses sõltumatult ja tal olid „Repsolist” erinevad huvid. Samas märgib komisjon vaidlustatud otsuses, et GQ ja Repsol Italia vaheline agendileping tõendab, et „Repsoli” ja selle tütarettevõtja vahel on vertikaalsed sidemed. Lõpetuseks märgib komisjon, et GQ poolt Repsol Italiale edastatud teave oma toodete hinnatõusu kohta ei tõenda GQ ja „Repsoli” huvide konflikti, sest GQ toodete hinnatõusuga kaasnev GQ käibe kasv suurendaks ka „Repsoli” käivet.
14. Lisaks on vaidlustatud otsuses märgitud, et kuigi kõnealuste ettevõtjate ühine juhataja oli GQ tegevuse juhtimise volitused edasi volitanud, tegutses ta GQ ja RQ vahelise kontaktisikuna, kelle kaudu edastati emaettevõtjale teavet müügi-, tootmis- ja finantstulemuste kohta. Peale selle olid GQ finantstulemused konsolideeritud „Repsoli” omadega, nii et GQ kahjum ja kasum kajastus kontserni kasumis ja kahjumis.
15. Lõpetuseks selle punkti kohta lisab komisjon, et emaettevõtjat ja täielikult talle kuuluvaid tütarettevõtjaid võib käsitleda ühe ettevõtjana ELTL artikli 101 tähenduses. Nendel asjaoludel leiab komisjon, et RQ ja RYPF ei ole GQ õigusvastase tegevuse eest vastutamise eeldust ümber lükanud.
16. Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse artiklis 1, et GQ, RQ ja RYPF osalesid ajavahemikul 31. oktoobrist 1999 kuni 30. juunini 2000 ELTL artiklit 101 rikkuvates kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis seisnesid hindade kindlaksmääramises ja teatavaid kummikemikaale käsitleva konfidentsiaalse teabe vahetuses EMP piirkonnas. Vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt f viitab GQ osalemisele rikkumises, artikli 1 punktid g ja h aga vastavalt RQ ja RYPF osalemisele selles.
17. Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis d määras komisjon artiklis 1 osutatud rikkumiste eest GQ‑le solidaarselt RQ‑ga ja RYPF‑ga trahvi summas 3,38 miljonit eurot.
B. Vaidlustatud kohtuotsus
18. GQ, RQ ja RYPF esitasid Üldkohtu kantseleile 8. märtsil 2006 hagiavalduse vaidlustatud otsuse osaliseks tühistamiseks. Üldkohtule esitatud hagiavalduse põhjendamiseks tuginesid GQ, RQ ja RYPF kolmele väitele. Esiteks ilmne hindamisviga ja põhjenduste puudumine GQ, RQ ja RYPF solidaarvastutuse osas. Teiseks trahvisumma väär arvutamine. Kolmandaks hindamisviga, põhjenduste puudumine ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine leebema kohtlemise teatise kohaldamisel.
19. Kuna apellantide nõuded käesolevas apellatsioonimenetluses on seotud ainult Üldkohtu otsuse selle osaga, mis puudutab Üldkohtus toimunud menetluses esitatud esimest tühistamisväidet(3), taasesitatakse ainult see vaidlustatud kohtuotsuse osa. Nii kirjeldab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–84 oma järeldusi esimese väite kohta järgmiselt:
„58. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole asjaolu, et tütarettevõtjal on eraldiseisev õigusvõime, piisav selleks, et välistada võimalus, et tema rikkumine pannakse süüks emaettevõtjale, eriti kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid (25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 49, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 26).
59. Lisaks võib konkreetsel juhul, kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, ümberlükkamisvõimalusega eeldada, et mainitud emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele tegelikku otsustavat mõju (vt selle kohta 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika) ning et nad moodustavad seepärast ühe ettevõtja [ELTL artikli 101] tähenduses (15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, nn Tokai II kohtuotsus, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 59). Seega peab tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid esitades selle eelduse ümber lükkama emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse, millega talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrati (otsus kohtuasjas Avebe vs. komisjon, punkt 136; vt selle kohta ka eespool punktis 58 viidatud otsus kohtuasjas Stora, punkt 29).
60. Selles osas on tõsi, et nagu väidavad hagejad, tugines Euroopa Kohus eespool punktis 58 viidatud otsuses kohtuasjas Stora (punktid 28 ja 29) peale asjaolu, et emaettevõtjal oli tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalus, ka muudele asjaoludele, näiteks asjaolu, et emaettevõtja ei vaidlustanud, et ta mõjutas oma tütarettevõtja turunduspoliitikat, ning et äriühingud olid haldusmenetluses ühiselt esindatud. Euroopa Kohus tõstis need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga esitada kõik tõendid, millele [Üldkohus] oli oma põhjendused rajanud, et järeldada, et ta ei tuginenud ainult asjaolule, et emaettevõtjale kuulus tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapital.
61. Peale selle ja vastupidi hagejate väitele on komisjonil õigus teha otsus kontserni emaettevõtjale trahvi määramise kohta mitte seetõttu, et emaettevõtja õhutas tütarettevõtjat rikkumist toime panema, või veelgi enam seetõttu, et emaettevõtja võtab rikkumisest osa, vaid seetõttu, et nad on käsitletavad ühe ettevõtjana [ELTL artikli 101] mõttes. Tuleb meenutada, et ühenduse konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad erinevad kontserni kuuluvad äriühingud endast ühte majandusüksust ja seega ühte ettevõtjat [ELTL artiklite 101 ja 102] tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt (30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 290).
62. Nendel asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub kogu tütarettevõtja aktsia- või osakapital, et eeldada, et emaettevõtjal on tütarettevõtja tegevusele turul otsustav mõju. Seega võib komisjon pidada emaettevõtjat solidaarselt vastutavaks tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest isegi juhul, kui on tuvastatud, et emaettevõtja ise ei osalenud kokkulepetes, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja tõendab, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.
63. Seepärast ei ole komisjon käesolevas asjas eiranud Euroopa Kohtu ja [Üldkohtu] praktikat, kui ta viitab GQ konkurentsivastase tegevuse neile ettevõtjatele süüks panemiseks pelgalt asjaolule, et 100% GQ kapitalist kuulus selle emaettevõtjatele, ja lükkab ümber hagejate argumendid, millega need püüavad tõendada, et GQ on iseseisev ettevõtja.
64. Komisjon ei ole seepärast eksinud, kui ta pidas rikkumise eest vastutavaks RQ‑d ja RYPF, kes loetakse selle vastutuse omistamise kaudu ise rikkumise toime pannuks (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla Oyj jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punkt 28). Argument, et RQ ja RYPF ise kõnealuses rikkumises otseselt ei osalenud, on seda silmas pidades ebaoluline.
65. Teiseks tuleb argumendi puhul, et RYPF ja RQ esitasid komisjonile kohtueelse menetluse ajal rea dokumente vastutuse eeldamise ümberlükkamiseks ning GQ ärilise ja tegevusliku iseseisvuse tõendamiseks, märkida, et emaettevõtja kohustus on esitada [Üldkohtule] mis tahes tõendid majanduslike, õiguslike ja organisatsiooniliste sidemete kohta tema ja ta tütarettevõtja vahel, millest tema arvates piisab, et tõendada, et nad ei moodusta ühte majandusüksust.
66. Käesolevas asjas märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 262, et ühine juhataja tegutseb endiselt GQ ja RQ kontaktisikuna, et RYPF konsolideerib GQ ja RQ aastaaruandeid kontserni tasandil ning et RQ ja RYPF vastasid vastuväiteteatisele ühiselt. Sellised asjaolud räägivad ühe majandusüksuse olemasolu kasuks.
67. Seepärast oli RYPF ja RQ kohustus tõendada kohtueelses menetluses, et GQ otsustas oma tegevuse üle turul iseseisvalt ning et RYPF ja RQ ei avaldanud tema poliitikale otsustavat mõju.
68. Selles osas on oluline juhtida tähelepanu asjaolule, et hagejad märkisid, et RQ oli komisjonile tõendanud, et ta oli pärast kontrolli, mis toimus GQ tegevuskohas 27. septembril 2002, andnud GQ‑le korralduse lõpetada igasugune tegevus, mis võib kätkeda konkurentsieeskirjade rikkumist.
69. See hagejate märkus on ise piisav, et tõendada, et RQ avaldas GQ poliitikale otsustavat mõju ja seda mitte ainult turul, vaid ka GQ õigusvastase tegevuse osas, mis on vaidlustatud otsuse ese.
70. Täielikkuse huvides hindab [Üldkohus] siiski seda, kas, nagu väidavad hagejad, komisjon on vaidlustatud otsuses teinud hagejate esitatud tõendite suhtes hindamisvea või kas ta on need ekslikult jätnud arvesse võtmata.
71. Selles osas tuleb märkida, et asjaolust, et tütarettevõtja tegevus erineb koguni täiel määral kontserni omast, või isegi asjaolust, et emaettevõtja on püüdnud, olgugi edutult, oma tütarettevõtjat edasi müüa, ei piisa selleks, et ümber lükata eeldus, et RQ ja RYPF on vastutavad. Isegi kui kontsernidel ja valdusäriühingutel on sageli oma tütarettevõtjatest erinevad tegevusvaldkonnad ja nad mõnikord oma tütarettevõtjaid müüvad, on juba asutud seisukohale, et nad moodustavad ühe ettevõtja [ELTL artikli 101] tähenduses (vt selle kohta 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punktid 78 ja 82).
72. Lisaks esitas komisjon hagejate dokumenditaotlusele vastates [Üldkohtule] dokumendi, mis sisaldas RQ juhatuse koosolekute protokolle aastatest 1998–2000 ja GQ finantstulemusi ning otsust GQ‑le Silquímica SA‑s kuuluva osaluse ning GQ kinnisvara müügi kohta. See dokument tõendab kõigis olulistes osades komisjoni järeldusi vaidlustatud otsuses. Kui RQ juhatusel on oluline osa GQ strateegias mitmes olulises aspektis, näiteks kinnisvara või osaluse müük, ja ta jätab endale selles osas lõpliku otsustamise õiguse, tuleneb sellest, et ta avaldab GQ tegevusele otsustavat mõju.
73. Argumendi puhul, et hagejatest ettevõtjate organite koosseisud ei kattunud, tuleb märkida, et 5. aprilli 2004. aasta kirjast, mille GQ saatis komisjonile ja mille hagejad esitasid kohtueelses menetluses, nähtub, et hr [nimi salastatud] oli aastatel 1996–2000 GQ juhatuse esimees ning ühtlasi RQ juhatuse liige aastatel 1998–1999. Peale selle tuleb märkida, et kui hagejatele esitati istungil selle kohta küsimus, tunnistasid nad vähemalt kaudselt, et selline kattuvus oli esinenud.
74. Samamoodi ei saa eespool osutatud kohtupraktikat arvestades nõustuda argumendiga, mille kohaselt komisjon ei analüüsinud vaidlustatud otsuses faktilisi asjaolusid, mis tõendasid, et otsuseid GQ äristrateegia kohta tegid ja rakendasid ainult GQ tegevjuhid, ilma et nad oleks RQ‑le neist ette teatanud või sellelt heakskiitu taotlenud. Sama tuleb öelda väidete kohta, et teave, mida GQ andis RQ‑le, ei käsitlenud tütarettevõtja äristrateegiat, vaid finantstulemusi.
75. GQ ja Repsol Italia vaheliste sidemete kohta tuleb märkida, et komisjon lükkab vaidlustatud otsuses õigesti ümber hagejate argumendi väidetava huvide konflikti kohta GQ ja selle emaettevõtjate vahel, märkides, et RYPF konsolideerib aastaaruandeid kogu kontsernis, mis koosneb mitmest tütarettevõtjast, nende hulgas GQ ja Repsol Italia. Lisaks järeldab komisjon õigesti ka seda, et need seosed toetavad veelgi eeldust, et tegemist on ühe ettevõtjaga.
76. Nendel asjaoludel tuleb järeldada, nagu tegi ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 264, et hagejad ei ole ümber lükanud eeldust emaettevõtjate vastutuse kohta.
77. Lõpetuseks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse kahtluse alla seadmiseks ei piisa mitte ühestki hagejate poolt teise võimalusena esitatud argumendist.
78. Esiteks piisab argumendi puhul, et komisjon ei ole nõudnud teavet RQ ja RYPF vaheliste sidemete kohta ega püüdnud kindlaks teha, kas RQ ja RYPF on ühe ja sama ettevõtja osad, märkusest, et kuna hagejad ei vaidle vastu, et RYPF‑le kuulub 100% RQ kapitalist, oli RYPF ülesanne ümber lükata eeldus, et ta avaldas RQ strateegiale otsustavat mõju ning moodustas koos RQ‑ga ühe ettevõtja [ELTL artikli 101] tähenduses, kuid ta ei ole seda teinud.
79. Teiseks väidavad hagejad argumendi osas, et RYPF RQ‑ga ja GQ‑ga solidaarselt vastutavaks pidamist oli võimatu ette näha, sisuliselt, et erinevalt vaidlustatud otsusest põhjendati vastuväiteteatises RYPF vastutust mitte GQ õigusvastase tegevusega, vaid ainult seoses RQ õigusvastase tegevusega.
80. Tuleb märkida, et vastuväiteteatis ja vaidlustatud otsus ei ole selles küsimuses lahknevad. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 254 on märgitud, et hagejad on solidaarselt vastutavad eelkõige põhjusel, et RQ‑le kuulub GQ‑s 100% osalus ning RYPF‑le RQ‑s 100% osalus, samas kui vastuväiteteatise punktis 344 on märgitud, et RQ vastutus laieneb RYPF‑le eeldusel, et talle kuulub tegelik kontroll ja tal on otsustav mõju, mis tuleneb sellest, et talle kuulub 100% osalus RQ kapitalis.
81. Argument, et need kaks põhjendust on vasturääkivad, tuleneb rikkumiste süüksarvamisi käsitleva kohtupraktika valest tõlgendamisest. Vastutuse eeldamine kapitali omamise põhjal ei kehti ainult juhul, kui emaettevõtja ja tütarettevõtja on omavahel otseselt seotud, vaid ka juhul, nagu käesolevaski kohtuasjas, kui need seosed on kaudsed, läbi vahepealse tütarettevõtja.
82. Nii et kuna ühenduse konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad ühte kontserni kuuluvad erinevad äriühingud endast ühte majandusüksust ja seega ühte ettevõtjat [ELTL artiklite 101 ja 102] tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, ei ole oluline, kas need äriühingud on otseselt või kaudselt mõne emaettevõtja kontrolli all, kuivõrd vastutuse rikkumise eest saab nii või teisiti omistada sellele emaettevõtjale (vt selle kohta eespool punktis 61 osutatud otsus kohtuasjas Michelin vs. komisjon, punkt 290).
83. Seepärast tuleb järeldada, et hagejad ei osanud vastuväiteteatisest ja eelkõige selle punktist 344 mõistlikult tuletada, et komisjon ei pane kõnealust rikkumist süüks RYPF‑le.
84. Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.”
III. Apellatsioonkaebuse esitajate nõuded
20. Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:
– tühistada 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/06 osas, milles lükatakse tagasi väide ilmselge hindamisvea ja põhjenduse puudumise kohta seoses apellantide solidaarvastutusega;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid g ja h ning artikli 2 punkt d osas, milles RQ‑d ja RYPF peetakse GQ‑ga ühiselt ja solidaarselt vastutavaks ELTL artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikkel 101) rikkumise eest, ning teise võimalusena osas, milles vaidlustatud otsus peab vastutavaks RYPF, ning kummalgi juhul määrata trahvi asjakohane vähendamine.
21. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
IV. Apellatsioonkaebus
22. Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Esiteks õigusnormide rikkumine seoses EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) rikkumise eest vastutuse omistamisega ning selle eelduse tõlgendamisel ja kohaldamisel, mille kohaselt emaettevõtja kontrollib oma tütarettevõtjat, sealhulgas tõendamiskohustust käsitlevate eeskirjade rikkumine ja asjaolude moonutamine. Apellandid väidavad samuti, et kõnealust eeldust on võetud õigusliku eeldusena (iuris et de iure) ning et isikliku vastutuse põhimõte on jäetud kohaldamata. Teiseks õigusnormide rikkumine seoses vastutuse omistamisega kontserni emaettevõtjale RYPF, laiendades kohatult eeldust, et emaettevõtja kontrollib oma tütarettevõtjat. Apellandid väidavad samuti, et tõendamiskohustus on ümber pööratud ning et kontserni vastutus loetakse automaatseks.
A. Esimene väide
23. Apellandid väidavad, et Üldkohus võttis emaettevõtjale tütarettevõtja tegevuse eest vastutuse omistamisel aluseks kriteeriumi, millel ei ole seost kohtuasja asjaoludega ega tütarettevõtja toimepandud rikkumisega. Seega on Üldkohus emaettevõtjale tütarettevõtja tegevuse eest vastutuse omistamisel rikkunud õigusnorme, järeldades, et tegemist on ühe majandusüksusega, kuna emaettevõtjal on lihtsalt võimalik avaldada oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju.
24. Apellandid leiavad, et Üldkohus on valesti kohaldanud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt võib tütarettevõtja tegevuse eest vastutuse omistada emaettevõtjale, kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt juhiseid, mida talle annab tema emaettevõtja, kellega koos ta moodustab ühe majandusüksuse.(4) Üldkohus eksis, kui ta järeldas ühe majandusüksuse olemasolu pelgalt ümberlükatava eelduse(5) põhjal, et emaettevõtja, kellele kuuluvad oma tütarettevõtja kõik osad või aktsiad, võib avaldada selle tegevusele otsustavat mõju.
25. Kui Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses otsustas, et komisjon ei pea esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et emaettevõtja on tegelikult oma tütarettevõtja tegevust mõjutanud,(6) on ta apellantide väitel rikkunud isikliku vastutuse põhimõtet ning tõendamiskohustust käsitlevaid eeskirju ning muudab kõnealuse eelduse ümberlükkamatuks, sest emaettevõtja isikliku vastutuse puudumist on võimatu tõendada.
26. Apellandid leiavad, et 100% osalusest tütarettevõtja kapitalis tulenev otsustava mõju eeldamine ei vabasta komisjoni kohustusest tõendada emaettevõtja vastutust, milleks tuleb tõenditega näidata, kas tütarettevõtja oli ka tegelikult oma emaettevõtja kontrolli all ja kas tütarettevõtja täitis enamjaolt talle antud juhiseid.(7)
27. Lisaks väidavad apellandid, et see, milliseid tõendeid tuleb esitada, et kõnealust eeldust ümber lükata, ei ole kindlaks määratud. Vaidlustatud kohtuotsusega antakse komisjonile nimetatud eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendite hindamisel ja kaalumisel piiramatu pädevus.
28. Komisjon väidab, et apellandid seavad kahtluse alla ühenduse väljakujunenud kohtupraktika seoses solidaarvastutusega. Oma otsuses kohtuasjas AEG Telefunken vs. komisjon(8) esitas Euroopa Kohus selge eelduse, et emaettevõtjale 100% kuuluv tütarettevõtja järgib paratamatult juhiseid, mille määravad kindlaks emaettevõtja juhtorganid. Seega saab emaettevõtjale tütarettevõtja rikkumise eest vastutuse omistada isegi juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et emaettevõtja oli asjaomase rikkumisega mingilgi moel seotud. Lisaks kinnitas Euroopa Kohus emaettevõtja vastutust selle eelduse alusel ka oma otsuses kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon,(9) nõudmata täiendavaid tõendeid, mis seostaksid emaettevõtjat asjaomase rikkumisega.
29. Selles osas leiab komisjon, et vastupidi apellantide väitele ei vabasta kõnealune eeldus komisjoni talle pandud tõendamiskohustusest. Nagu selgitas ka kohtujurist Kokott oma 23. aprilli 2009. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon(10), ei vii kõnealuse eelduse põhimõttele tuginemine (süütuse presumptsiooniga vastuolus oleva) tõendamiskoormise ümberpööramiseni. Kuna emaettevõtja 100% osalus oma tütarettevõtjas võimaldab prima facie järeldada, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju, siis on emaettevõtja kohustatud selle järelduse veenvate vastutõendite esitamise teel ümber lükkama. Seepärast peab komisjon esitama ainult vajalikud tõendid selle kohta, et kõnealune eeldus kehtib.
30. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib tütarettevõtja rikkumise emaettevõtjale süüks arvata eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja, mis võimaldab komisjonil adresseerida trahve määrav otsus emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega.(11)
31. Käesolevas kohtuasjas, mis käsitleb Euroopa Liidu (EL) konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja kapitalis 100% osalust omavat emaettevõtjat, on 27. veebruaril 2009 (apellatsioonkaebus) ja 14. mail 2009 (vastus apellatsioonkaebusele) esitatud menetlusdokumentides teataval määral lähtutud Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsusest kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon. Seda tunnistasid 29. aprilli 2010. aasta istungil ka käesoleva menetluse pooled.
32. Euroopa Kohus tuvastas kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, et kui emaettevõtja omab Euroopa Liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele.(12) Neil asjaoludel võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.(13)
33. Seega vastupidi apellantide väidetele ei rikkunud Üldkohus õigusnorme, kui ta järeldas, et tütarettevõtja puhul, kelle aktsia- või osakapital kuulub täielikult emaettevõtjale, ei pea komisjon selleks, et eeldus kehtiks, esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et emaettevõtja avaldas tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele.(14) Seega ei pea komisjon kõnesoleva eelduse kohaselt esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et emaettevõtja avaldas tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele või et ta oli rikkumisest või tütarettevõtja osast selles üldse teadlik.(15)
34. Tuleb aga meenutada, et Euroopa Kohus rõhutas kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon kõnealuse eelduse ümberlükatavust. Teistsugune järeldus oleks minu arvates tähendanud põhiõiguste rikkumist.(16) Eelduse ümberlükatavus on vajalik selleks, et tagada asjaomase emaettevõtja kaitseõigused ja õigus pöörduda kohtusse ning et tasakaalustada asjaolu, et see eeldus vähendab oluliselt komisjoni tõendamiskohustust. Kõiki emaettevõtja esitatud tõendeid tuleb seega väga hoolikalt hinnata ja kaaluda. Apellantide väide, et kõnealune eeldus on tegelikult ümberlükkamatu, tuleb seega tagasi lükata.
35. See eeldus jääb aga kehtima, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja tõendab, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult. Väidet, et täielikult emaettevõtjale kuuluv tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult, tuleb tõendada selgete ja sidusate tõenditega, mida komisjon peab hindama, ning see hinnang allub Euroopa Kohtu kontrollile.
36. Peale selle olen ma seisukohal, et kuigi teatavad tõendid ei pruugi eraldi võttes olla piisavad selleks, et kõnealust eeldust ümber lükata, tuleb selle kindlakstegemiseks, kas emaettevõtja esitatud tõenditest piisab kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks, hinnata kõiki neid tõendeid tervikliku kogumina. Nagu Euroopa Kohus juba tuvastas selgelt kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas tütarettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, võtta arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis on seotud majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemetega, mis seda tütarettevõtjat ja emaettevõtjat seovad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, ja seega ei saa nende loetelu olla ammendav.(17)
37. Apellandid on esitanud mitu täiendavat väidet selle kohta, et Üldkohus on nende poolt esitatud tõendite puhul rikkunud õigusnorme või moonutanud asjaolusid. Komisjon on need väited vaidlustanud. Ma olen seisukohal, nagu selgub täpsemalt ka allpool, et apellandid taotlevad enamikuga oma väidetest lihtsalt kõnealuste asjaolude uut hindamist Euroopa Kohtu poolt, milleks viimasel puudub apellatsioonimenetlustes selgelt pädevus.(18)
38. Apellandid leiavad, et erinevalt järeldusest, mille Üldkohus teeb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66, nimelt et asjaolud, et ühine juhataja tegutseb GQ ja RQ kontaktisikuna, et RYPF konsolideerib GQ ja RQ aastaaruanded kontserni tasemel ning et RQ ja RYPF vastasid komisjoni vastuväiteteatisele ühiselt, toetavad ühe majandusüksuse olemasolu eeldust, ei võimalda need asjaolud teha järeldust ühe majandusüksuse olemasolu kohta, mis põhjendaks vastutuse omistamist emaettevõtjale.
39. Enne kui ma hakkan iga nimetatud asjaolu sisuliselt analüüsima, tahaksin märkida, et Üldkohus ei tuginenud neile eraldi, vaid üksnes kui tõenditele, mis täiendavalt tõendavad ühe majandusüksuse olemasolu, mis tuleneb emaettevõtja 100% osalusest tütarettevõtja aktsiakapitalis.(19) Näib, et nii apellandid kui ka komisjon on nõus sellega, et kõnealuseid aastaaruandeid konsolideeriti kontserni tasemel tingituna õiguslikust kohustusest, mis tulenes kõnealuste ettevõtjate omavahelistest seostest. Arvestades, et kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis on seotud tütarettevõtja ja emaettevõtja majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemetega, võib käsitleda tõendina ühe majandusüksuse olemasolu kohta,(20) olen seisukohal, et Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta võttis seda asjaolu arvesse, olgugi ainult täiendava tõendina. Kuna apellandid ei vaidlusta asjaolu, et GQ ja RQ olid tegelikult ühise juhataja kaudu seotud, ei olnud see tõend ebaoluline täiendava tõendina selle kohta, et GQ, RQ ja RYPF moodustasid ühe majandusüksuse. Lisaks ei ole ebaoluline ka asjaolu, et RQ ja RYPF vastasid komisjoni vastuväiteteatisele ühiselt, ja seda taas põhjusel, et tegemist on täiendava tõendiga ühe majandusüksuse olemasolu kohta.(21)
40. Apellandid arvavad samuti, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69 hindas Üldkohus valesti ja moonutas asjaolusid, mis käsitlevad RQ poolt pärast GQ ruumides 27. septembril 2002 toimunud kontrolli viimasele antud korraldust pidada kinni konkurentsieeskirjadest, kuna see korraldus ei tõenda ühe majandusüksuse olemasolu. Ma olen seisukohal, et apellandid ei ole tõendanud õigusnormide rikkumist või asjaolude moonutamist Üldkohtu poolt. Sellise korralduse tegemine, mille toimumist apellandid ei vaidlusta, tõendab, et RQ avaldas GQ tegevusele turul otsustavat mõju, olgugi et rikkumise järgselt.
41. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, et juba asjaolust, et see korraldus anti, piisab selle tõendamiseks, et RQ avaldas GQ tegevusele otsustavat mõju. Sellest järeldusest, mis on mõneti eksitav, ei piisa aga vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks, sest seda tuleb lugeda koos vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 62 ja 63, kus kohus viitab selgelt kõnealuse eelduse kohaldamisele selle kohtuasja asjaolude suhtes.
42. Apellandid väidavad samuti, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–76 kõigest täielikkuse huvides esitatud kokkuvõtvas hinnangus apellantide eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendeid hinnates vea ja moonutas neid tõendeid. Kuna need tõendid olid usaldusväärsed ja sidusad, oleks objektiivne ja erapooletu vaatleja pidanud järeldama, et GQ oli RQ‑st sõltumatu.
43. Apellandid väidavad, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 ilmselgelt asjaolusid moonutanud, jättes märkimata, et GQ tegevus toimus enne tema ühinemist RQ kontserniga, et GQ tegevus ei olnud seotud RQ tegevusega ning et RQ püüdis aastatel 1993–2004 mitu korda GQ‑d edasi müüa. Apellantide väitel tõendavad need asjaolud selgelt seda, et RQ‑l puudus huvi GQ vastu.
44. Olgu meelde tuletatud, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et nendest väidetest ei piisa, et kõnealust eeldust ümber lükata, kuna emaettevõtjatel on sageli oma tütarettevõtjatest erinevad tegevusvaldkonnad ja nad püüavad oma tütarettevõtjaid mõnikord edasi müüa. Ma olen seisukohal, et apellandid ei ole oma väidetega õiguslikult piisavalt tõendanud asjaolude moonutamist, sest nad ei ole tõendanud hindamisvigu, mis nende arvates tingisid kõnealuste asjaolude moonutamise. Ma leian, et kuigi apellandid tuginevad formaalselt õigusnormi rikkumisele, soovivad nad sisuliselt vaidlustada selle, kuidas Üldkohus hindas asjaolusid. Lisaks ei näe ma väite puhul, et Üldkohus jättis märkimata, et GQ tegevus toimus enne tema ühinemist RQ kontserniga, selle õiguslikku või faktilist asjakohasust, sest RQ omandas GQ kõik aktsiad aastatel 1989–1993, samas kui rikkumine ise hõlmab ajavahemikku 31. oktoobrist 1999 kuni 30 juunini 2000 ja toimus seega alles palju hiljem pärast seda, kui GQ oli saanud täielikult RQ‑le kuuluvaks tütarettevõtjaks.
45. Apellandid väidavad, et asjaolu, et Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 ainult kahele küsimusele, mida arutati kaheksa aasta jooksul ajavahemikus 1998–2005 RQ juhatuse kahel koosolekul, tõendab tegelikult seda, et RQ ei mõjutanud üldse GQ tegevust ega sekkunud sellesse. Üldkohus tuvastas, et RQ juhatuse koosolekute protokollid aastatest 1998–2000 sisaldasid GQ finantstulemusi ning otsust GQ‑le Silquímicas kuuluva osaluse ning GQ kinnisvara müügi kohta. Üldkohus järeldas sellest tõendist, et RQ juhatusel on oluline osa GQ strateegias mitmes olulises aspektis ning ta avaldab GQ tegevusele otsustavat mõju, lükates sellega ümber esimese kohtuastme hagejate väite, et RQ juhatuse koosolekute protokollid aastatest 1998–2000 käsitlevad ainult GQ finantstulemusi.(22)
46. Minu arvates püüavad apellandid käesolevas asjas vähendada tähtsust, mida võib omistada RQ juhatuse 1998.–2000. aasta koosolekute protokollides sisalduvatele viidetele GQ‑le Silquímicas kuuluva osaluse ning GQ kinnisvara müügile. Arvestades, et apellandid ei teavitanud Üldkohust esimeses astmes RQ juhatuse koosolekute nimetatud protokollides sisalduvatest viidetest GQ‑le Silquímicas kuuluva osaluse ning GQ kinnisvara müügile ning nad ei ole ühelgi moel tõendanud, et Üldkohus on kõnealuseid asjaolusid moonutanud või tõendamiskohustust käsitlevaid eeskirju rikkunud, olen ma seisukohal, et apellantide argument vaidlustatud kohtuotsuse punkti 72 kohta tuleb tagasi lükata. Apellandid soovivad sisuliselt vaidlustada selle, kuidas Üldkohus hindas asjaolusid, kuid see ei kuulu apellatsioonkaebuse menetluses Euroopa Kohtu pädevusse juhul, kui asjaolusid ei ole moonutatud.
47. Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, et hr [nimi salastatud] oli aastatel 1996–2000 GQ juhatuse esimees ning ühtlasi RQ juhatuse liige aastatel 1998–1999. Apellandid olid esimeses astmes selleks, et ümber lükata eeldus, et RYPF ja RQ avaldasid GQ‑le otsustavat mõju, väitnud, et nende organite koosseisud ei kattunud. Käesolevas menetluses tunnistavad apellandid, et tegelikult oli kattuvus olemas, kuid ainult ühe isiku osas, ja seega on kattuvus väga marginaalne. Apellandid väidavad samuti, et komisjon oli haldusmenetluse ajal sellest kattuvusest teadlik, kuid ei arvestanud seda oma vastuväiteteatises või vaidlustatud otsuses asjaoluna, mis tõendab RQ‑st ja GQ‑st koosneva majandusüksuse olemasolu.
48. Minu arvates ei ole apellandid tõendanud, et Üldkohus on kõnealuseid asjaolusid moonutanud või tõendamiskohustust käsitlevaid eeskirju rikkunud. Apellantide väited vaidlustatud kohtuotsuse punkti 73 kohta tuleb seega tagasi lükata. Ma leian, et selleks et kõnealust eeldust, mille alus on ainult 100% osalus ettevõtja kapitalis, ümber lükata, ei ole oluline, et komisjon ei võtnud arvesse muid lisaasjaolusid, mis võivad tegelikult kinnitada ühe majandusüksuse olemasolu.
49. Apellandid on seisukohal, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 valesti tagasi tõendid selle kohta, et GQ äristrateegia üle otsustasid ja seda rakendasid ainult selle juhid, nagu ka väite, et teave, mida GQ andis RQ‑le, puudutas ainult eelarvega ja strateegiaga või äriplaanidega seotud tulemusi.(23) Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et nende väidetega ei saa otsuses viidatud kohtupraktikat arvestades nõustuda.(24)
50. Ma leian, et Üldkohus on pelgalt kohtupraktikale viidates jätnud isegi põgusalt analüüsimata, kas apellantide poolt esimeses astmes esitatud üksikasjalikud tõendid võivad kõnealuse eelduse ümber lükata. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtubki, et Üldkohus oli ainult viidatud kohtupraktikale tuginedes seisukohal, et sellised tõendid ei saa kõnealust eeldust ümber lükata. Ma leian, et kohtupraktika, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tugineb, ei toeta tema järeldust punktis 74, sest see kohtupraktika viitab ainult võimalusele arvata tütarettevõtja rikkumine süüks emaettevõtjale siis, kui tütarettevõtja täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. See kohtupraktika käsitleb ka ümberlükatavat eeldust ja emaettevõtja võimalust seda ümber lükata. Seega ei toeta viidatud kohtuotsuste punktid Üldkohtu järeldust, et apellantide poolt esimeses astmes esitatud tõendid ei saa kõnealust eeldust ümber lükata. Arvestades, et Üldkohus ei ole apellantide esitatud konkreetseid ja üksikasjalikke tõendeid muul moel hinnanud või oma järeldust põhjendanud, olen ma seisukohal, et Üldkohus on oma järeldusega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 rikkunud õigusnorme. Üldkohus ei andnud apellantidele kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks piisavalt võimalust – see on õigus, mis on Euroopa Kohtu praktikaga selgelt tagatud.(25) Peale selle, kui Euroopa Kohus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon juhtumipõhist lähenemist põhjendas, vältis ta konkreetselt etteulatuvat, piiravat või ammendavat määratlemist tõendite osas, mida võidakse hinnata selleks, et teha kindlaks, kas tütarettevõtja otsustab oma tegevuse üle turul sõltumatult. Oma otsuses selles kohtuasjas märkis Euroopa Kohus, et arvesse tuleb võtta mitte ainult emaettevõtja osa muu hulgas tütarettevõtja hinnapoliitikas, tootmis- ja turustustegevuses, vaid ka kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis on seotud majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemetega, mis seovad tütarettevõtjat ja emaettevõtjat.(26) Nii et selle asemel et tunnistada kõnealuse eelduse ümberlükkamisel mis tahes liiki tõendid etteulatuvalt vastuvõetamatuks või mõnda liiki tõendid eriti asjakohaseks, võttis Euroopa Kohus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendite osas kasutusele avatud lähenemise. See ei tähenda, et eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendid võivad pärast kohtupoolset hindamist selles osas tegelikult osutuda täiesti sobimatuks.
51. Sellest lähtuvalt ei saa Üldkohtu järeldustega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 nõustuda. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. Käesolevas asjas leian ma, et menetlus on jõudnud nii kaugele, et võimalik on teha lõplik otsus. Seega peaks Euroopa Kohus minu arvates tegema asjas lõpliku otsuse.
52. Ma leian, et apellantide poolt esimeses astmes kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendid, millele on viidatud eespool 23. joonealuses märkuses, seostuvad GQ juhatajate formaalsete ülesannetega ning sõltumatusega GQ igapäevasel juhtimisel. Apellandid väitsid samuti, et RQ‑le edastati ainult GQ finantstulemusi, mitte teavet selle äristrateegia kohta. Minu arvates tuleb apellantide väide finantsteabe edastamise kohta tagasi lükata, sest Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72, et RQ‑le edastati peale finantstulemuste ka muud, täiendavat teavet. Kuigi GQ juhatajad võisid GQ igapäevase tegevuse juhtimisel olla väga sõltumatud(27) ja nende formaalne sõltumatus oligi suur, tuvastas Üldkohus pealegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72, et RQ juhatusel on oluline osa GQ strateegias mitmes olulises aspektis.(28) Seepärast olen ma pärast selliste asjaolude analüüsimist seisukohal, et apellandid ei ole kõnealust eeldust ümber lükanud.
53. Kuna Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, et kontserni aastaaruannete konsolideerimine RYPF poolt toetab komisjoni väidet ühe majandusüksuse olemasolu kohta, on Üldkohus apellantide väitel valesti hinnanud GQ ja Repsol Italia vahelist suhet. Apellandid väidavad, et nad olid tõendanud, et GQ ja Repsol Italia suhe, mis ei põhinenud ainuõiguslikul agendilepingul, näitab, et GQ oli äriliselt iseseisev.
54. Minu arvates ei ole apellandid tõendanud, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 rikkunud õigusnorme või moonutanud asjaolusid sellega, et ta lükkas tagasi apellantide poolt esimeses astmes esitatud väite, et GQ ja Repsol Italia vahel sõlmitud ainuõiguslik agendileping näitab, et GQ oli äriliselt sõltumatu, põhjusel et see viitas huvide konfliktile GQ ja selle emaettevõtjate vahel, sest GQ otsustas Repsol Italiale, nagu ka kõigile teistele edasimüüjatele müüdavate toodete hinnatõusu ühepoolselt ning ilma RQ ja RYPF sekkumiseta. Üldkohus tuvastas, et kontsern konsolideeris oma aastaaruandeid, nõustudes seega järeldusega, mille komisjon tegi vaidlustatud otsuses, nimelt et GQ toodete hinnatõus ei tõenda huvide konflikti GQ ja selle emaettevõtjate vahel, sest GQ toodete hinnatõusuga kaasnev GQ käibe kasv suurendaks ka RQ ja RYPF käivet. Ma leian, et apellandid püüavad tegelikult vaidlustada seda, kuidas Üldkohus on asjaolusid hinnanud, ning et nende väide vaidlustatud kohtuotsuse punkti 75 kohta tuleks vastuvõetamatuna tagasi lükata.
55. Eeltoodut arvestades leian, et apellantide esimese väitega tuleks osaliselt nõustuda ja see ülejäänud osas tagasi lükata. Tühistamishagi, mille apellandid Üldkohtule esitasid, tuleks minu arvates jätta rahuldamata.
B. Teine väide
56. Apellandid väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta laiendas automaatselt kontserni emaettevõtjale vastutuse tütarettevõtja rikkumise eest. See sai võimalikuks seeläbi, et Üldkohus laiendas kohatult kõnealust eeldust, mille alus on emaettevõtja võime avaldada oma tütarettevõtjale otsustavat mõju. Sellest lähtudes pidas Üldkohus käesolevas menetluses esiteks RYPF vastutavaks ainult seetõttu, et viimane ei tõendanud, et „vahepealne” tütarettevõtja RQ on iseseisev, kes omakorda ei tõendanud, et tema tütarettevõtja GQ on tegelikult iseseisev. Selle põhjenduskäigu tulemusel peeti RYPF vastutavaks selle eest, et RQ ei suutnud ümber lükata oma vastutust GQ tegevuse eest. Teiseks peaks Üldkohtu tõlgendusest tulenema see, et vastutavaks tütarettevõtja rikkumiste eest peetakse alati kontserni eesotsas olevat emaettevõtjat, ilma et võetaks arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ja eelkõige seda, kui palju on emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel teisi tütarettevõtjaid, milline on nende tütarettevõtjate ja nende tegevuse laad ning kuidas need on tegelikult omavahel majanduslikult ja õiguslikult seotud.
57. Selles osas väidavad apellandid, et Üldkohtu otsused kohtuasjades T‑203/01: Michelin vs. komisjon(29) ja T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon(30) kontserni emaettevõtja otsustava mõju sellist automaatset laiendamist ette ei näe. Kohtuasjas Michelin vs. komisjon oli kõne all võimalus võtta raskendava asjaoluna arvesse emaettevõtja rikkumise korduvust mitmesuguste tema kontrolli all olevate tütarettevõtjate tegevuse suhtes. Kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon pidas Üldkohus kontserni emaettevõtjat vastutavaks tütarettevõtja rikkumise eest üksnes selle alusel, et tütarettevõtja oli emaettevõtja kontrolli all valdusäriühingu kaudu, mille ainus otstarve oli omada tütarettevõtja aktsiaid. Apellandid väidavad, et erinevalt sellest ei ole RYPF käesolevas asjas ei GQ emaettevõtja ega ka selle kapitali omanik. Lisaks ei kinnita RYPF GQ aastaaruandeid ega nimeta selle juhtorgani liikmeid. Lõpetuseks ei ole RQ ega selle tegevuse laadi põhjal võimalik järeldada, et RQ on lihtsalt vahepealne tütarettevõtja, kelle kaudu RYPF kontrollib GQ‑d.
58. Komisjon leiab, et vastavalt kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon(31) tehtud otsusele ei mõjuta asjaolu, et on olemas äriühingute ahel, mille kaudu neid äriühinguid kontrollitakse, kuidagi hinnangut sellele, kas emaettevõtja moodustab koos oma tütarettevõtjaga ühe majandusüksuse. Komisjoni väitel on Üldkohus seda arusaama kinnitanud oma hiljutistes otsustes kohtuasjades T‑203/01: Michelin vs. komisjon(32) ja T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon.(33) Kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon lükkas Üldkohus tagasi Akzo väite selle kohta, et kõnealune eeldus ei kehti tema kohta, kuna ta on valdusäriühing, mis ei tegele tootmise või müügiga, ja tema kontroll on kõigest „kaudset” laadi. Lisaks juhib komisjon tähelepanu asjaolule, et kohtujurist Kokott tegi oma ettepanekus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon(34) Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon,(35) kus käsitleti kontrolli, mida emaettevõtja avaldas kaudselt vahepealsete äriühingute kaudu, Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tagasi. Komisjon leiab samuti, et teine väide ei ole tulemuslik, sest vaidlustatud kohtuotsuse neid osi, mis tõendavad, et RYPF moodustas GQ‑ga ühe majandusüksuse, ei ole vaidlustatud.
59. Apellandid on oma teise väitega käesolevas asjas püüdnud distantseerida RYPF GQ toimepandud rikkumisest, eelkõige rõhutades RQ rolli GQ suhtes, näiteks asjaolu, et RQ nimetab GQ juhtorgani liikmeid ning kinnitab viimase aastaaruandeid.
60. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EL konkurentsiõigus suunatud ettevõtjate tegevusele ja ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Euroopa Kohus on sedastanud, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel selle rikkumise eest vastutada. EL konkurentsiõiguse rikkumine tuleb ühemõtteliselt omistada juriidilisele isikule, kellele võidakse määrata trahv, ning vastuväiteteatis tuleb edastada ka sellele isikule. Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millises rollis juriidilisele isikule väidetavaid asjaolusid ette heidetakse.(36)
61. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub selgesti, et juriidilist isikut, nagu äriühing, kes ei ole ise rikkumises osalenud, võidakse teatavatel asjaoludel sellegipoolest karistada.(37) Euroopa Kohus rõhutas kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon asjaolu, et kui emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse, võidakse emaettevõtjat tema tütarettevõtja rikkumise eest vastutusele võtta isegi vaatamata sellele, et emaettevõtja ise ei ole rikkumisega seotud.(38) Seega on selle kindlakstegemine, kas ühte kontserni kuuluvad äriühingud kuuluvad ühte majandusüksusesse, oluline muu hulgas konkurentsiõiguse rikkumiste eest vastutuse omistamise küsimuses.(39) Selle küsimuse on konkurentsiõigust rakendavate asutuste, nagu komisjoni jaoks kahtlemata palju vähem keerukaks ja koormavaks muutnud ümberlükatav eeldus, et emaettevõtja, kellel on oma tütarettevõtja kapitalis 100% osalus, avaldab sellele otsustavat mõju ning et mõlemad moodustavad ühe majandusüksuse. Ma olengi seisukohal, et nagu selgitas ka kohtujurist Kokott oma 23. aprilli 2009. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon(40), on kõnealuse lihtsa eelduse funktsioon hõlbustada konkurentsiõiguse tõhusat rakendamist, edendades samas õiguskindlust.
62. Ma olen seisukohal, et emaettevõtja (RYPF), kellele kuulub 100% osalus tütarettevõtja (RQ) kapitalis, kellele omakorda kuulub 100% osalus teise äriühingu (GQ) kapitalis, võib kahtlemata viimast (s.o GQ‑d)(41) otsustavalt mõjutada ning ümberlükatav eeldus, et seda mõju avaldab tegelikult emaettevõtja (RYPF), peaks olema kehtiv. Selle eelduse tekkimist ei tohiks takistada ka see, kui palju on kontserni emaettevõtja ning konkurentsiõiguse rikkumise toime pannud tütarettevõtja vahel 100% osalusega äriühinguid. Kui tegemist on 100% osalusega tütarettevõtjate „ahelaga”, on kontserni emaettevõtja võime iga ahelasse kuuluvat tütarettevõtjat ja eriti rikkumises osalenud tütarettevõtjat otsustavalt mõjutada kaheldamatu. Kõnealune eeldus peaks tekkima ka siis, kui äriühing kuulub, olgugi kaudselt, täielikult mõnele teisele äriühingule, sest sellisel juhul ei ole äriühingu struktuur põhimõtteliselt määrav.
63. Seepärast ei näe ma põhjust, miks kõnealune eeldus ei peaks käesoleva kohtuasja asjaolude suhtes kehtima. Tuleb veel kord rõhutada, et see eeldus on ümberlükatav. Kontserni emaettevõtjale tuleb anda võimalus esitada tõendeid selleks, et ümber lükata eeldus, et ta avaldab oma tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju. Kui kontserni eesotsas olev emaettevõtja suudab tõepoolest tõendada, et rikkumise toime pannud tütarettevõtja või mõni tema ja selle vahele jäävatest tütarettevõtjatest otsustab oma tegevuse üle turul sõltumatult, katkestab see vastutusahela ning kontserni emaettevõtjat ei või konkurentsiõiguse rikkumise eest vastutusele võtta.
64. Minu arvates seaks teistsugune tõlgendus kõnealuse ümberlükatava eelduse kahtluse alla ja seega ka selle funktsiooni tagada konkurentsiõiguse tõhus rakendamine, sest emaettevõtjad pääseksid vastutusest oma tütarettevõtjate toime pandud rikkumiste eest oma kontserni ümber korraldades.(42) Selline strateegiline ümberkorraldamine võib kaudselt piirata ka komisjoni võimalusi trahvide määramisel, mis võib omakorda vähendada trahvide hoiatavat mõju.(43)
65. Seepärast leian, et apellantide teine väide tuleb tagasi lükata.
V. Kohtukulud
66. Vastavalt kodukorra artikli 122 esimesele lõigule, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.
67. Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib aga Euroopa Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
68. Kuna käesolevas asjas on apellandid ja komisjon kohtuvaidluse oma apellatsioonkaebuste raames osaliselt kaotanud, jäetakse poolte käesoleva menetlusega seotud kohtukulud nende enda kanda.
69. Kuna aga apellantide tühistamishagi jäeti rahuldamata, tuleb kinnitada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 osas, mis puudutab esimese astme menetlusega seonduvaid kohtukulusid.
VI. Ettepanek
70. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– tühistada Esimese Astme Kohtu (kuues koda) 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/06: General Química jt vs. komisjon osas, milles see pidas General Químicat solidaarselt Repsol Químicaga ja Repsol YPF‑ga vastutavaks General Química toime pandud rikkumiste eest;
– jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
– jätta rahuldamata General Química, Repsol Química ja Repsol YPF hagi komisjoni 21. detsembri 2005. aasta otsuse 2006/902/EÜ [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta äriühingute Flexsys NV, Bayer AG, Crompton Manufacturing Company Inc. (endine Uniroyal Chemical Co. Inc.), Crompton Europe Ltd, Chemtura Corp. (endine Crompton Corp.), General Química SA, Repsol Química SA ja Repsol YPF SA suhtes (juhtum COMP/F/C.38.443 – Kummikemikaalid) tühistamiseks;
– jätta apellatsioonkaebusega seonduvad kohtukulud poolte endi kanda ning kõik esimese astme kohtukulud General Química, Repsol Química ja Repsol YPF kanda.
1 – Algkeel: inglise.
2 – Kummikemikaalid on sünteetilised või orgaanilised kemikaalid, mis toimivad tootlikkuse ja kvaliteedi stimulaatoritena kummitoodete tootmisel. Peamiselt rehvide kujul on kummiosade suurim tarbija autosektor. Antidegradandid ja kiirendid on turuväärtuse poolest kõige olulisemad kummikemikaalid, mis moodustavad kõigist kummikemikaalidest 85–90%.
3 – Mis puudutab ilmset hindamisviga ja põhjenduste puudumist GQ, RQ ja RYPF solidaarvastutuse osas.
4 – 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon (EKL 1972, lk 619, punktid 133 ja 134).
5 – 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG Telefunken vs. komisjon (EKL 1983, lk 3151, punkt 50).
6 – See vastab Üldkohtu viimase aja praktikale, milles antakse uus tõlgendus 16. novembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9925), nt 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑5049, punktid 60 ja 61) ja 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑2567, punkt 57).
7 – Vt 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3319, punkt 218) ning 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑947, punkt 132).
8 – 5. joonealuses märkuses viidatud.
9 – 6. joonealuses märkuses viidatud.
10 – 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237).
11 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika. Kontserni koosseis selgitatakse välja tegelikult selleks, et teha kindlaks rikkumise eest vastutav majandusüksus või ettevõtja.
12 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud otsuse punkt 60. Minu arvates on kõnealune eeldus laadilt selge ja seega soodustab õiguskindlust. Vt kohtujurist Kokott’i 23. aprilli 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 71. Emaettevõtjaid hoiatatakse seega teatavatel asjaoludel seoses nende võimaliku vastutusega oma tütarettevõtjate tegevuse eest ning nad võivad seega võtta asjakohaseid meetmeid, mida nad on volitatud võtma põhjusel, et nad omavad oma tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis 100% osalust, selleks et tagada, et viimane peaks kinni konkurentsiõigusest.
13 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61. Kui tekib küsimus kõnealuse eelduse kohta, siis leian ma, et tõendamiskohustus langeb tegelikult emaettevõtjale, kui see tahab seda eeldust ümber lükata, ning ta peab tõendama, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult. Tahaksin märkida, et mulle ei ole teada ühtki Euroopa Kohtu ega ka Üldkohtu kohtuasja, kus see eeldus oleks tegelikult ümber lükatud.
14 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 62.
15 – Vt kohtujurist Kokott’i 23. aprilli 2009. aasta ettepanek 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 90 ja 91.
16 – Vt eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta – mis on välja kuulutatud Nice’is 7. detsembril 2000 (EÜT 2000 C 364, lk 1) ja mida on kohandatud Strasbourgis 12. detsembril 2007 (ELT 2007 C 303, lk 1) – artikkel 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele” ning Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 „Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele”. Viitan sellega seoses analoogia põhjal Euroopa Kohtu praktikale riigihangete valdkonnas, kus Euroopa Kohus on tunnistanud EL õigusega vastuolus olevaks siseriiklikud õigusnormid, mis välistavad riigihankelepingute sõlmimise teatavate pakkujatega. Vt 3. märtsi 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑21/03 ja C‑34/03: Fabricom (EKL 2005, lk I‑1559, punktid 33 ja 35); 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑213/07: Michaniki (EKL 2008, lk I‑9999, punktid 63–69); 19. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑538/07: Assitur (EKL 2009, lk I‑4219, punktid 29–33) ja 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑376/08: Serrantoni ja Consorzio stabile edili (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 40–46).
17 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse punkt 74. Seega vastupidi eespool punktis 27 kirjeldatud apellantide väidetele ei pea Euroopa Kohus ja Üldkohus selgitama, milliseid tõendeid tuleb kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks esitada.
18 – Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohtul ei ole pädevust tuvastada fakte ega – välja arvatud erandjuhul – uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tõendamiseks tuginenud. Juhul kui need tõendid on kogutud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust. Järelikult ei kujuta see hindamine endast – välja arvatud juhul, kui neid tõendeid on moonutatud – Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust. Kui apellant väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta täpselt osutama tõenditele, mida kohus on väidetavalt moonutanud, ning hindamisvigadele, mis on tema arvates moonutamise Üldkohtu poolt põhjustanud. Sellise moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär. Vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 15–17 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 58–63.
20 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 72–74.
21 – Vt analoogia alusel 6. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 29, ja 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 50.
22 – Viidates üksnes kõnealustes protokollides esitatud finantstulemustele, püüdis GQ tõendada, et tema äristrateegia ja ‑plaanid määravad kindlaks tema enda juhid, kes annavad RQ‑le kõigest üldist teavet. Üldkohus, kes lähtus esimeses astmes komisjoni esitatud vasturepliigis toodud tõenditest kõnealustes protokollides sisalduvate viidete kohta GQ‑le Silquímicas kuuluva osaluse ning GQ kinnisvara müügile, asus seisukohale, et komisjoni tõendid põhjendavad tema poolt vaidlustatud otsuses tehtud järeldust otsustava mõju olemasolu kohta.
23 – Apellandid väitsid esimeses astmes esitatud menetlusdokumentides, et nad esitasid vastusena komisjoni vastuväiteteatisele üksikasjalikud tõendid selle kohta, et GQ juhid tegutsesid formaalselt ja sisuliselt GQ tegevjuhtidena ning otsustasid sõltumatult GQ äristrateegia üle. Need väited pidid kõnealuse eelduse ümber lükkama. Selles osas viitasid apellandid oma vastuses komisjoni vastuväiteteatisele mitmele lepingule, mille olid sõlminud ja allkirjastanud GQ juhatajad või GQ tehase juhid ja mis käsitlesid toorme tarnimist, toodete ladustamist, koostööd ja tehnilist abi toodete tootmisel ning töötajate ja juhatuse vahelisi kollektiivlepinguid. Apellandid väitsid esimeses astmes kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks samuti, et GQ aastaeelarve koostasid GQ juhid, kes teavitasid RQ‑d ainult selle täitmise olukorrast.
24 – Selle kohta tahaksin märkida, et Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 kõigest kohtupraktikale, millele on viidatud eespool. Seepärast analüüsin täielikkuse huvides kõiki Üldkohtu poolt kuni vaidlustatud kohtuotsuse punktini 74 viidatud kohtuasju: 5. joonealuses märkuses viidatud otsus AEG Telefunken vs. komisjon, punkt 49; 6. joonealuses märkuses viidatud otsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 26; 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136); Üldkohtu (teine koda) 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 59); 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4071, punkt 290) ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla Oyj jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10065, punkt 28).
25 – 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 63–65.
26 – Vt 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 74.
27 – Minu arvates ei ole selline tõend iseenesest määrav, kuna olenevalt konkreetse asja kõigist asjaoludest see võib kõnealuse eelduse ümber lükata, aga ei pruugi seda teha. Nagu kohtujurist Kokott selgitas 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon tehtud ettepaneku punktides 89 ja 90, võivad konkreetsed juhised, suunised või kaasarääkimisõigus selles osas, mis puudutab hinnakujundust, tootmis- ja turustustegevust või muid sarnaseid turul tegutsemise olulisi aspekte, olla küll selge märk emaettevõtja otsustava mõju kohta, kuid nende puudumine ei võimalda siiski teha tingimata järeldust tütarettevõtja võimaliku iseseisvuse kohta.
28 – Need asjaolud on 10. joonealuses märkuses viidatud otsuse C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon punktis 74 esitatud Euroopa Kohtu järeldust silmas pidades olulised, sest kõik asjakohased asjaolud, mis on seotud majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemetega, mis seovad tütarettevõtjat ja emaettevõtjat, on olulised selleks, et teha kindlaks, kas tütarettevõtja otsustab oma tegevuse üle turul sõltumatult.
29 – 24. joonealuses märkuses viidatud.
30 – EKL 2006, lk II‑3389.
31 – 6. joonealuses märkuses viidatud.
32 – 24. joonealuses märkuses viidatud.
33 – 30. joonealuses märkuses viidatud.
34 – 10. joonealuses märkuses viidatud.
35 – 6. joonealuses märkuses viidatud.
36 – 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 54–57.
37 – Vt 5. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas AEG Telefunken vs. komisjon, punkt 49. Vt analoogia alusel 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt (EKL 2007, lk I‑10893, punkt 40 jj).
38 – Vt punkt 59.
39 – Lisaks võib komisjon nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 ([ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, EÜT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad ELTL artiklit 101 või 102. Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest. Seega võib asjaomase ettevõtja kindlakstegemine mõjutada trahvi suurust. Peale selle võidakse ettevõtjatele määratud trahve määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel suurendada, kui esineb raskendavaid asjaolusid, nt kui ettevõtja paneb sama või sarnase rikkumise toime uuesti pärast seda, kui komisjon või liikmesriigi konkurentsiasutus on teinud otsuse, et ettevõtja on rikkunud ELTL artiklit 101 või 102. Vt 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331). Vt ka määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodit käsitlevate suuniste (ELT 2006 C 210, lk 2) punkt 28. Ettevõtjale määratavat trahvi võidakse teatavatel asjaoludel oluliselt suurendada, kui kontserni kuuluv tütarettevõtja on varem konkurentsiõigust rikkunud.
40 – 10. joonealuses märkuses viidatud.
41 – Ja RQ‑d.
42 – Kuigi võib olla, et mõnikord on suhteliselt lihtne teha kindlaks ja seega tagasi lükata näilisi kokkuleppeid, mis on sõlmitud selleks, et vältida kõnealuse eelduse tekkimist, olen ma seisukohal, et valdavalt sellist võimalust ei ole, eriti kui 100% osalusega tütarettevõtja on midagi enamat kui vaid valdusäriühing, ning see muudaks olematuks kõnealuse eelduse ja selle eelised.
43 – EL konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide hoiatavat mõju ja vajadust tagada, et ettevõtjad ei saaks seda mõju enda ümberkorraldamise teel vähendada või tühiseks muuta, rõhutas Euroopa Kohus 37. joonealuses märkuses viidatud otsuses kohtuasjas ETI jt; 7. juuni 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑4405, punktid 22–29) ja 18. detsembri 2008. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑101/07 P ja C‑110/07 P: Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑10193, punktid 96–98).