1. Õigusaktide ühtlustamine – Toidulisandid – Direktiiv 2002/46
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, artikli 5 lõige 4)
2. Õigusaktide ühtlustamine – Toidulisandid – Direktiiv 2002/46
(EÜ artiklid 28 ja 30; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, põhjendused 13 ja 14 ning artikli 5 lõiked 1, 2 ja 4)
3. Õigusaktide ühtlustamine – Toidulisandid – Direktiiv 2002/46
(EÜ artiklid 28 ja 30; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, artikkel 12)
4. Õigusaktide ühtlustamine – Toidulisandid – Direktiiv 2002/46
(EÜ artikkel 30; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, artikkel 5)
5. Õigusaktide ühtlustamine – Toidulisandid – Direktiiv 2002/46
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, artikli 5 lõiked 1 ja 2)
1. Direktiivi 2002/46 (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidele jääb seni pädevus võtta vastu õigusnormid toidulisandite valmistamisel kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguste kohta, kuni komisjon ei ole neid koguseid selle direktiivi artikli 5 lõike 4 alusel kehtestanud, ja ilma et see piiraks asutamislepingu kohaldamist.
(vt punkt 24, resolutsiooni punkt 1)
2. Lisaks kohustusele järgida EÜ artikleid 28 ja 30 peavad liikmesriigid toidulisandite valmistamisel kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguste kehtestamiseks selle ajani, kuni komisjon ei ole neid koguseid artikli 5 lõike 4 alusel veel kehtestanud, lähtuma ka direktiivi 2002/46 (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) artikli 5 lõigetes 1 ja 2 toodud teguritest, sealhulgas nõudest viia läbi üldtunnustatud teaduslikel andmetel põhinev riskianalüüs.
Ehkki liikmesriikidele jääb seni pädevus võtta vastu asjaomaseid koguseid käsitlevad õigusnormid, kuni komisjon ei ole neid koguseid kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 4 kohaselt kehtestanud, on nad sellise pädevuse teostamisel kohustatud siiski järgima liidu õigust. Siinkohal jääks direktiivis 2002/46 ette nähtud eesmärk saavutamata, kui liikmesriigid ei võta arvesse direktiivi artiklis 5 toodud tegureid. Direktiivi 2002/46 artikli 5 lõiked 1 ja 2 on toidulisandites kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguste kehtestamisel alusnormiks, kuivõrd seal on loetletud tegurid, mida tuleb vastavate koguste kehtestamisel arvesse võtta. Nende tegurite aluseks on määruses nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) sätestatud riskianalüüs, mis selle määruse artikli 1 lõike 2 alusel on ette nähtud kohaldamiseks kõikide toiduohutuse meetmete puhul, sealhulgas liikmesriikide tasandil võetud meetmete puhul. Lisaks tuleneb direktiivi 2002/46 artikli 5 lõigetest 1 ja 2 koostoimes direktiivi põhjendustega 13 ja 14, et toidulisandites kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguste kehtestamise eesmärk kõnealuste tegurite alusel on kindlustada inimeste tervise kaitse.
(vt punktid 26, 28–32, resolutsiooni punkt 2)
3. Direktiivi 2002/46 (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) tuleb tõlgendada nii, et niisuguses olukorras, kus toidulisandite valmistamisel kasutada lubatud mineraalaine maksimumkoguse kehtestamisel on võimatu täpselt kindlaks määrata, kui suur on muust toidust saadava mineraalaine kogus, ning selle ajani, kuni komisjon ei ole toidulisandite valmistamisel kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguseid vastavalt direktiivi artikli 5 lõikele 4 kehtestanud, võib liikmesriik juhul, kui on täheldatud ohtu, et need kogused ulatuvad kõnealuse mineraalaine puhul kindlaks tehtud ohutu ülempiirini, kehtestada EÜ artiklite 28 ja 30 järgimise korral niisuguseks maksimumkoguseks 0, kasutamata sealjuures direktiivi artiklis 12 ette nähtud menetlust.
Võttes arvesse, et direktiivi 2002/46 artikli 12 kohaldamine sõltub selle direktiivi ja eeskätt artikli 5 rakendamisest ehk teisisõnu sellest, kas komisjon on selles artiklis osutatud maksimumkogused kehtestanud, ning et komisjon ei ole sellekohaseid maksimumkoguseid veel kehtestanud, ei ole artikkel 12 kohaldatav. Seesugusel juhul ei saa välistada, et direktiivi 2002/46 artikli 5 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud ühe või mitme teguri arvessevõtmise tulemusena võidakse kehtestada toidulisandite valmistamisel kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguseks väga väike kogus või isegi nullkogus, vaatamata asjaolule, et see vitamiin või mineraalaine kuulub vitamiinide ja mineraalainete hulka, mida võib toidulisandite valmistamisel kasutada ja mis on loetletud kõnealuse direktiivi I lisas.
(vt punktid 41, 42, 44, 48, resolutsiooni punkt 3)
4. Direktiivi 2002/46 (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et asjakohane märgistus võib selle adressaadiks olevat tarbijarühma veenda mitte kasutama toitainet, mis on sellele rühmale väikestes annustes kasulik, ei ole toidulisandite valmistamisel kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguste kehtestamise puhul asjakohane tegur. Eri tarbijarühmade tundlikkuse taseme erinevuse arvessevõtmine lubab liikmesriigil kohaldada kogu elanikkonna suhtes konkreetsele tarbijarühmale, näiteks lastele kohandatud maksimumkogust üksnes juhul, kui niisugune meede piirdub sellega, mis on sellesse rühma kuuluvate isikute tervise kaitse tagamiseks vajalik, ja kui asjaomane meede on proportsionaalne taotletud eesmärgiga, kuivõrd seda ei ole võimalik saavutada Euroopa Liidu sisest kaubandust vähem piiravate meetmetega, mida peab kontrollima siseriiklik kohus.
Rahvatervise kaitsega seonduvat kaalutlusõigust kasutades peavad liikmesriigid järgima proportsionaalsuse põhimõtet. Lisaks on liikmesriigi ametiasutuste ülesanne riigi elanike toitumisharjumustest lähtudes ja rahvusvaheliste teadusuuringute tulemusi arvesse võttes igal üksikjuhtumil tõendada, et nende õigusnormid on EÜ artiklis 30 nimetatud huvide tõhusaks kaitseks vajalikud, ning eriti seda, et kõnealuste toodete turustamine kujutab tegelikku ohtu rahvatervisele. Sellisel juhul on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata eeskätt seda, kas nõuetekohane märgistus, mis teavitab tarbijaid kõnesolevate toidulisandite laadist, koostisainetest ja omadustest, on piisav meede nimetatud isikute tervise kaitse tagamiseks, ja eelkõige selleks, et vältida nende toitainete üleliigse tarbimisega kaasnevat kahjulikku mõju.
(vt punktid 54, 55, 57, 61, resolutsiooni punkt 4)
5. Direktiivi 2002/46 (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus toidulisandites kasutada lubatud vitamiinide ja mineraalainete maksimumkoguste kehtestamine, kui ohtu inimeste tervisele ei ole tuvastatud ning seega ei ole selliste vitamiinide ja mineraalainete ohutuid ülempiire kindlaks määratud, välja arvatud siis, kui selline meede on ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt põhjendatud juhul, kui teaduslik riskianalüüs näitab, et reaalsete ohtude olemasolu või nende ulatuse osas rahvatervisele valitseb veel teaduslik ebakindlus. Kui ohutud ülempiirid on kindlaks määratud, ei saa välistada võimalust kehtestada niisugused maksimumkogused, mis on neist ülempiiridest tunduvalt väiksemad, juhul kui nende maksimumkoguste kehtestamine võib olla direktiivi 2002/46 artikli 5 lõigetes 1 ja 2 toodud tegureid arvesse võttes põhjendatud ja kui see on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas. Seda peab igal üksikjuhtumil hindama siseriiklik kohus.
(vt punkt 73, resolutsiooni punkt 5)