—

A. Leymann, esindaja: advokaat M. Annala,

—

A. Pustovarov, esindaja: õigusteaduse magister H. Tuominen,

—

Soome valitsus, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,

—

Hispaania valitsus, esindaja: J. M. Rodríguez Cárcamo,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: C. ten Dam,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: I. Koskinen, R. Troosters ja S. Grünheid,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34; edaspidi „raamotsus”) artikli 27 lõigete 2–4 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati Soomes algatatud kriminaalmenetluses, milles A. Leymann ja A. Pustovarov, keda süüdistatakse narkootikumidega seotud esimese astme (törkeä) kuriteos, anti Soome ametivõimudele üle Euroopa vahistamismääruse alusel.

3

Raamotsuse artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud […]”.

4

Raamotsuse artikli 2 lõikes 2 loetletud 32 kuriteo puhul, mille hulgas on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu, toimub üleandmine Euroopa vahistamismääruse alusel teo topeltkaristatavust kontrollimata, lähtudes sellest, kuidas need kuriteod on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud, tingimusel et need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat.

5

Raamotsuse artikli 2 lõike 4 kohaselt võib teo topeltkaristatavust kontrollida, kui tegemist on süütegudega, mida ei ole nimetatud raamotsuse artikli 2 lõikes 2 esitatud loetelus.

6

Raamotsuse artikkel 3 loetleb Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused.

7

Raamotsuse artikkel 4 sätestab Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlikud alused.

8

Raamotsuse artikkel 8 puudutab Euroopa vahistamismääruse sisu ja vormi. Selle sätte lõike 1 punktide d ja e alusel on nõutavaks teabeks:

9

Raamotsuse artikli 27 lõige 2 sätestab: „üleantavat [ei tohi] kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti”, välja arvatud viidatud artikli lõikes 1 osutatud juhul, kui saab eeldada nõusolekut seoses üleandmisega, ja välja arvatud nimetatud artikli 27 lõikes 3 osutatud juhtudel.

10

Raamotsuse artikli 27 lõige 3 sätestab, et „[l]õiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

11

Raamotsuse artikli 27 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Nõustumistaotlus koos artikli 8 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 8 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse täitvale õigusasutusele. Nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele. Nõusolekut ei anta artiklis 3 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib keelduda ainult artiklis 4 osutatud alustel. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist.

[…]”

12

Raamotsuse artikli 31 lõike 1 kohaselt asendab raamotsus liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatava mitme konventsiooni vastavad sätted; muu hulgas 13. detsembril 1957 allkirjastatud väljaandmise Euroopa konventsioon, 10. märtsil 1995 allkirjastatud konventsioon Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise lihtsustatud korra kohta (EÜT 1995, C 78, lk 2; ELT eriväljaanne 19/08, lk 3) ja 27. septembril 1996 allkirjastatud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon, mis on koostatud Euroopa Liidu asutamislepingu artikli K.3 alusel (EÜT 1996, C 313, lk 12; ELT eriväljaanne 19/08, lk 96; edaspidi „1996. aasta konventsioon”).

13

Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999 (EÜT L 114, lk 56), ilmneb, et Soome Vabariik tunnustas EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevust langetada eelotsuseid EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras.

14

Süüdistusaktis nimetatud teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse (rikoslaki, muudetud seadusega 1304/1993) 50. peatüki § 1 kohaselt karistatakse narkootikumidega seotud süüteo eest muu hulgas isikut, kes ebaseaduslikult toimetab riiki narkootilist ainet või paneb toime sellise süüteo katse; isikut, kes narkootilist ainet veab, või laseb vedada, müüb, vahendab, annab edasi või levitab muul viisil, või paneb toime sellise süüteo katse; isikut, kes narkootilist ainet valdab või paneb toime selle omandamise katse.

15

Karistusseaduse 50. peatüki § 2 kohaselt on narkootikumidega seotud süütegu esimese raskusastmega juhul, kui süüteo objektiks on eriti ohtlik narkootiline aine või suur kogus narkootilist ainet ja süütegu saab ka tervikuna hinnates pidada raskeima astmega kuriteoks. Kuriteo toimepanijat karistatakse narkootikumidega seotud esimese astme kuriteo eest ühe- kuni kümneaastase vangistusega.

16

Seadus süütegude toimepanemises kahtlustatavate isikute Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise üleandmise kohta (rikoksen johdosta tapahtuvasta luovuttamisesta Suomen ja muiden Euroopan Unionin jäsenvaltioiden välillä annettu laki (1286/2003)) võtab üle raamotsuse. Selle seaduse § 14 kohaselt peab vahistamise ja üleandmise taotlus sisaldama järgmist teavet: süüteo olemus ja õiguslik kvalifikatsioon, eelkõige nende süütegude osas, mis ei eelda teo mõlemapoolset karistatavust; süüteo toimepaneku tehiolude kirjeldus, sealhulgas aeg, koht ja see, mil viisil isik, kelle üleandmist taotletakse, süüteos osales.

17

Eelnimetatud seaduse § 58 lõike 1 kohaselt ei saa teise liikmesriigi poolt Soome Vabariigile üleantavat isikut kohtu alla anda, määrata talle karistust või võtta temalt vabadust muu enne üleandmist toime pandud süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti. Nimetatud paragrahvi lõige 2 sätestab, et seda keeldu ei kohaldata muu hulgas juhul, kui kriminaalmenetlus ei anna alust üleantud isiku vabadust piirava meetme kohaldamiseks või kui isiku üle andnud liikmesriik annab oma nõusoleku keelu kohaldamata jätmiseks.

18

Eelotsusetaotlus käsitleb kriminaalmenetlust, mis on algatatud A. Leymanni ja A. Pustovarovi vastu, keda Soome ametivõimud süüdistavad narkootikumidega seotud esimese astme kuriteos. Mõlemat isikut peetakse vahi all, A. Leymanni Helsingin käräjäoikeuse (edaspidi „Helsingi esimese astme kohus”) 21. märtsi 2006. aastal tagaselja tehtud määruse ja A. Pustovarovit sama kohtu 5. mai 2006. aastal tagaselja tehtud määruse alusel.

19

Helsingin kihlakunnansyyttäjä (edaspidi „prokurör”) taotles 21. märtsi 2006. aasta Euroopa vahistamismääruses Poola ametivõimudelt 1. jaanuarist 2005 kuni 21. märtsini 2006 toime pandud narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteos kahtlustatava A. Leymanni vahistamist ja üleandmist tema kohtu alla andmiseks. Asjaomase vahistamismääruse kohaselt oli A. Leymann koos teiste kuriteost osavõtjatega toimetanud ebaseaduslikult Soome suure koguse eriti ohtlikuks narkootiliseks aineks liigitatud amfetamiini, mis oli mõeldud levitamiseks.

20

Poola kohus otsustas 28. juunil 2006 anda nimetatud vahistamismääruses esitatud üleandmistaotluse alusel A. Leymanni üle Soome Vabariigile.

21

Prokurör süüdistas 2. oktoobril 2006 Helsingi esimese astme kohtus A. Leymanni 15.–26. veebruarini 2006 toime pandud narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteos. Süüdistusakti kohaselt oli A. Leymann koos A. Pustovarovi ja teiste kuriteost osavõtjatega toimetanud ebaseaduslikult Soome 26 kilogrammi hašišit, mis oli mõeldud levitamiseks. Süüdistusakti kohaselt viis A. Leymann teo täide ning A. Pustovarov koos ühe teise kuriteost osavõtjaga oli korraldanud aine riiki toimetamise. Narkootiline aine toimeti Hanko sadama (Soome) kaudu sõiduautoga Kouvola linna (Soome), kus seejärel võttis selle vastu keegi kolmas.

22

Prokurör märkis, et enne esimese astme kohtu menetluse algust sai ta teate Euroopa Õigusalase Koostöö Üksuse (Eurojust) Poola Vabariigi liikmelt selle kohta, et raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel ei ole vaja taotleda nõusolekut A. Leymanni kohtu alla andmiseks hašiši salakaubavedu puudutava narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo eest, kuigi A. Leymanni üleandmine toimus amfetamiini riiki toimetamise kahtlustuse alusel.

23

Helsingi esimese astme kohtus ei esitatud üleandmise ja kohtu alla andmise osas mingeid vastuväiteid ning kohus mõistis 7. novembril 2006 süüalused – sh A. Leymanni – süüdi ja mõistis talle vangistuse.

24

A. Leymann esitas selle peale Helsingin hovioikeusele (edaspidi „Helsingi apellatsioonikohus”) määruskaebuse, väites, et teda ei oleks tohtinud anda kohtu alla 15.–26. veebruarini 2006 toime pandud narkootikumide (hašiš) riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo eest, kuna see ei olnud tema Soome ametivõimudele üleandmise aluseks. Helsingi apellatsioonikohus leidis nimetatud kaebuse suhtes 16. augustil 2007 tehtud määruses, et Helsingi esimese astme kohus oli A. Leymannile asjaomases süüteos süüdistuse esitamiseks saanud Poola ametivõimude nõusoleku nende Eurojusti liikme kaudu.

25

Helsingi apellatsioonikohus tegi asjas 30. novembril 2007 otsuse, millega A. Leymannile mõisteti kolme aasta ja nelja kuu pikkune vangistus. Kuigi eelotsususetaotluse kohaselt peetakse A. Leymanni vahi all alates tema vahistamisest üleandmismenetluses, teatas tema esindaja Euroopa Kohtu istungil, et alates 2008. aasta veebruarist on ta kinnipidamiselt tingimisi vabastatud.

26

Prokurör taotles 8. mai 2006. aasta Euroopa vahistamismääruses Hispaania ametivõimudelt 19.–25. veebruarini 2006 toime pandud narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteos kahtlustatava A. Pustovarovi vahistamist ja üleandmist tema kohtu alla andmiseks. Asjaomase vahistamismääruse kohaselt oli A. Pustovarov koos teiste kuriteost osavõtjatega toimetanud ebaseaduslikult Soome suure koguse eriti ohtlikuks narkootiliseks aineks liigitatud amfetamiini, mis oli mõeldud levitamiseks. Vahistamismääruse kohaselt oli nimetatud isik korraldanud aine riiki toimetamise ja levitamise. Nimetatud vahistamismäärus puudutas veel kaht narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuritegu, mis on seotud suure koguse hašiši riiki toimetamisega ja selle levitamisega; esimene oli toime pandud 2005. aasta septembris ja oktoobris ning teine sama aasta novembris.

27

Hispaania kohus otsustas 20. juunil 2006 anda 8. mai 2006. aasta Euroopa vahistamismääruses esitatud üleandmistaotluse alusel A. Pustovarovi üle Soome Vabariigile.

28

Prokurör süüdistas 2. oktoobril 2006 Helsingi esimese astme kohtus A. Pustovarovit selles, mis tema kohta on märgitud käesoleva otsuse punktis 21.

29

Esimese astme kohtus toimunud menetluse kestel tegi prokurör 24. oktoobril 2006 uue Euroopa vahistamismääruse, milles ta taotles Hispaania nõusolekut A. Pustovarovi kohtu alla andmiseks 19.–25. veebruarini 2006 toime pandud narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo eest, mis puudutas mitte enam amfetamiini, nagu oli märgitud esialgses vahistamismääruses, vaid suure koguse hašiši riiki toimetamist, mis oli mõeldud levitamiseks.

30

Helsingi esimese astme kohtus mõistis 7. novembri 2006. aasta otsusega, mis tehti enne Hispaania ametivõimudelt teises vahistamismääruses taotletud nõusoleku saamist, A. Pustovarovile vangistuse selle 15.–26. veebruarini 2006 toime pandud teo eest, mis vastas süüdistusaktis esitatud tehiolude kirjeldusele, mis kvalifitseeriti narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteona, ning veel kahe muu narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo eest, milles teda oli süüdistatud.

31

A. Pustovarov esitas selle otsuse peale Helsingi apellatsioonikohtule määruskaebuse, väites, et teda ei oleks tohtinud anda kohtu alla 15.–26. veebruarini 2006 toime pandud narkootikumide (hašiš) riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo eest, kuna see ei olnud tema Soome ametivõimudele üleandmise aluseks.

32

Hispaania kohus andis 11. juulil 2007 nõusoleku A. Pustovarovi kohtu alla andmiseks teises Euroopa vahistamismääruses täpsustatud põhjustel.

33

Helsingi apellatsioonikohus leidis, et kuigi Hispaania ametivõimude nõusolek saadi pärast Helsingi esimese astme kohtu otsust, võis see kohus teha otsuse 15.–26. veebruarini 2006 toime pandud narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo osas, milles A. Pustovarovit süüdistati.

34

Helsingi apellatsioonikohus mõistis 30. novembril 2007 A. Pustovarovi süüdi nimetatud kuriteos ja kahes muus kuriteos, milles teda oli süüdistatud, ning mõistis talle kokku viie aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse.

35

28. mail 2008 anti menetlusluba A. Leymanni ja A. Pustovarovi poolt Korkein oikeusele (kõrgeim kohus) esitatud kassatsioonkaebusele, mis puudutab küsimust, kas raamotsuse artikli 27 lõike 2 üle võtnud siseriiklikus õigusaktis sätestatud erikohustuse reegliga on vastuolus nende kohtu alla andmine narkootikumide riiki toimetamisega seotud esimese astme kuriteo eest, mis puudutab hašišit, ning mis pandi toime 15.–26. veebruarini 2006.

36

Neil põhjustel otsustas Korkein oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

37

Korkein oikeus taotles 5 septembri 2008. aasta kirjaga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, eelotsusetaotluse lahendamist kodukorra artiklis 104b sätestatud kiirmenetluses.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas seda taotlust sellega, et A. Pustovarov kannab vabaduskaotuslikku karistust mitme süüteo eest, mille hulgas on ka käsitletav 26 kilogrammi hašiši ebaseaduslik riiki toimetamine, kus menetluse käigus tõusetus vajadus esitada eelotsusetaotlus. Nimetatud isik tuleb kinnipidamiselt tingimisi vabastada 18. märtsil 2009. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et juhul kui seda süütegu puudutav süüdistusakt jäetakse kõrvale, väheneks A. Pustovarovi karistusaeg ja tema vabastamine toimuks varem.

39

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Euroopa Kohtu kolmas koda pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

40

Kõigepealt tuleb meenutada, nagu ilmneb ka käesoleva otsuse punktist 13, et Euroopa Kohus on käesoleval juhul pädev otsustama raamotsuse tõlgendamise üle EL artikli 35 alusel.

41

Esimese küsimusega soovib eelotsustaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millistest tingimustest tuleb lähtuda selle hindamisel, kas üleantud isik antakse kohtu alla „muu süüteo” eest kui see, mille eest ta üle anti, raamotsuse artikli 27 lõike 2 tähenduses, mille puhul on vajalik algatada artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohane nõusolekumenetlus.

42

Raamotsuse artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5–7 ja 11 nähtub, et raamotsuse eesmärk on asendada liikmesriikidevaheline mitmepoolne väljaandmissüsteem vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajaneva õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks. Raamotsuse eesmärk on eelkõige hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd (vt 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I-3633, punkt 28).

43

Raamotsuse artikli 27 lõige 2 sätestab erikohustuse reegli, mille kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadust süüteo eest, mis on enne üleandmist toime pandud muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.

44

See reegel põhineb vahistamismäärust täitva liikmesriigi iseseisvusel ja tagab tagaotsitavale isikule selle, et teda ei anta kohtu alla, ei määrata talle karistust ega võeta talt muul viisil vabadust muu süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti.

45

Liikmesriigid võivad jätta erikohustuse reegli kohaldamata raamotsuse artikli 27 lõike 1 alusel. Nimetatud reeglil on lisaks palju erandeid, mis on loetletud viidatud artikli lõikes 3.

46

Raamotsuse artikli 27 lõike 2, ja täpsemalt mõiste „muu süütegu” kui see, mille eest isik üle anti, ulatuse hindamisel tuleb arvestada raamotsusega silmas peetud eesmärki.

47

Selles osas tuleb meenutada, et raamotsuse põhjendus 5 rõhutab, et lähtudes eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga.

48

Sama põhjendus lisab, et liikmesriikide tavapärased koostöösuhted tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid.

49

Raamotsuse põhjenduse 6 kohaselt on Euroopa vahistamismäärus esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.

50

Raamotsuse põhjenduse 10 järgi põhineb Euroopa vahistamismääruse toimimine suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel.

51

Vastastikuse tunnustamise põhimõttest, mis on raamotsuse ülesehituse alus, tuleneb selle artikli 1 lõike 2 kohaselt samuti, et liikmesriigid peavad põhimõtteliselt Euroopa vahistamismääruse täitma. See tähendab, et liikmesriigid saavad keelduda või võivad keelduda vahistamismäärust täitmast ainult raamotsuse artiklites 3 ja 4 loetletud juhtudel.

52

Vahistamismääruse teinud liikmesriigis kohaldatavas seaduses defineeritud süüteo eest kohtu alla andmiseks tagaotsitava isiku üleandmise üle otsustamiseks hindab vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus raamotsuse artiklile 2 tuginedes Euroopa vahistamismääruses esitatud süüteo kirjeldust. See kirjeldus peab sisaldama raamotsuse artiklis 8 nimetatud teavet, mis on esitatud vastavalt nimetatud otsuse lisas toodud vormile, sh eelkõige süüteo olemust ja õiguslikku kvalifikatsiooni, süüteo toimepaneku tehiolude kirjeldust, sealhulgas aega, kohta ja tagaotsitava isiku kuriteos osalemise laadi ning süüteo eest ettenähtud karistusmäära.

53

Nagu komisjon on oma märkustes esile toonud, põhineb asjaomane üleandmise taotlus teabel, mis väljendab Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal olnud eeluurimise seisu. Seega on võimalik, et menetluse käigus ei vasta väljaselgitatud asjaolud enam täies ulatuses esialgsele süüteo kirjeldusele. Kogutud tõendid võivad tuua kaasa süüteo koosseisu nende tunnuste täpsustamise või ka muutmise, mis esialgu õigustasid Euroopa vahistamismääruse tegemist.

54

Raamotsuse artikli 27 lõikes 2 kasutatud mõisted „kohtu alla andmine”, „karistuse määramine” või „muul viisil vabaduse võtmine” näitavad, et mõistet „muu süütegu” kui see, mille eest isik üle anti, tuleb hinnata menetluse eri etappidest lähtudes ja silmas pidades kõiki menetlusdokumente, mis võivad muuta süüteo õiguslikku kvalifikatsiooni.

55

Et nõusoleku saamise nõuet silmas pidades hinnata seda, kas menetlusdokument käsitleb „muud süütegu” kui see, mis esines Euroopa vahistamismääruses, tuleb võrrelda Euroopa vahistamismääruses nimetatud süüteo kirjeldust sellega, mis on esitatud hilisemas menetlusdokumendis.

56

Kui täidesaatva liikmesriigi nõusolekut tuleks taotleda teo tehiolude kirjelduse iga muudatuse jaoks, ületaks see erikohustuse reegli kohaldamise eeldused ja kahjustaks raamotsusega seatud eesmärki hõlbustada ja kiirendada liikmesriikide õigusalast koostööd.

57

Selleks et määrata kindlaks, kas tegemist on „muu süüteoga” kui see, mille eest isik üle anti, tuleb kontrollida, kas süüteo koosseisu tunnused on vastavalt vahistamismääruse teinud liikmesriigi esitatud süüteo õiguslikule kirjeldusele need, mille alusel isik üle anti, ning kas on olemas piisav seos vahistamismääruses ja hilisemas menetlusdokumendis esitatud andmete vahel. Süüteo toimepanemise aja ja kohaga seotud asjaolude muutmine on lubatav, kui see tuleneb vahistamismääruse teinud liikmesriigis läbiviidud menetluses kogutud tõenditest, mis puudutavad vahistamismääruses kirjeldatud tegusid, juhul kui need ei muuda süüteo olemust ning neist ei tulene raamotsuse artiklites 3 ja 4 loetletud täitmata jätmise kohustuslikke aluseid.

58

Pädeva siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud tingimustest lähtudes, kas süüdistusaktis kirjeldatud süütegu kujutab endast muud süütegu kui see, mida kirjeldati A. Leymanni ja A Pustovarovi vahistamismäärustes.

59

Seega tuleb vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et selleks, et määrata kindlaks, kas käsitletava süüteo puhul on tegemist „muu süüteoga” kui see, mille eest isik üle anti, raamotsuse artikli 27 lõike 2 tähenduses, mille puhul on vajalik algatada raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohane nõusolekumenetlus, tuleb kontrollida, kas süüteo koosseisu tunnused on vastavalt vahistamismääruse teinud liikmesriigi esitatud süüteo õiguslikule kirjeldusele need, mille alusel isik üle anti ning kas on olemas piisav seos vahistamismääruses ja hilisemas menetlusdokumendis esitatud andmete vahel. Süüteo toimepanemise aja ja kohaga seotud asjaolude muutmine on lubatav, kui see tuleneb vahistamismääruse teinud liikmesriigis läbiviidud menetluses kogutud tõenditest, mis puudutavad vahistamismääruses kirjeldatud tegusid, kui need ei muuda süüteo olemust ning neist ei tulene raamotsuse artiklites 3 ja 4 loetletud täitmata jätmise kohustuslikke aluseid.

60

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada kas selline süüteo kirjelduse muudatus, mis puudutab vaid asjakohaste narkootiliste ainete liiki, ilma et muutuks süüteo õiguslik kvalifikatsioon, toob kaasa selle, et süütegu tuleb liigitada „muuks süüteoks” kui see, mille alusel isik üle anti raamotsuse artikli 27 lõike 2 tähenduses, ja et sel puhul on vajalik algatada raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohane nõusolekumenetlus.

61

Põhikohtuasjas puudutas süüdistusakt hašiši riiki toimetamist, samas kui vahistamismäärused käsitlesid amfetamiini riiki toimetamist.

62

Igal juhul on tegemist ikkagi süüteoga, mida karistatakse vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat ja mis kuulub raamotsuse artikli 2 lõikes 2 nimetatud „narkootiliste ainete salakaubaveo” valdkonda.

63

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et selliste asjaolude puhul, millega on tegemist põhikohtuasjas, ei saa süüteo kirjelduse muudatust, mis puudutab vaid asjakohaste narkootiliste ainete liiki, pidada selliseks, mille alusel tuleb süütegu liigitada „muuks süüteoks” kui see, mille alusel isik üle anti raamotsuse artikli 27 lõike 2 tähenduses.

64

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kolmanda küsimusega sisuliselt teada, kuidas tõlgendada raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis c sätestatud erikohustuse reeglit, pidades silmas artikli 27 lõikes 4 esitatud nõusolekumenetlust. Eelkõige küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas eespool viidatud sätted võimaldavad enne nõusoleku saamist isiku kohtu alla andmist ja karistuse määramist „muu süüteo” eest kui see, mille eest isik üle anti, mis kuulub nõusolekumenetluse kohaldamisalasse, tingimusel et süüteos kahtlustatava suhtes ei kohaldata vabaduskaotuslikke ega isikuvabadust piiravaid meetmeid. Samuti soovib nimetatud kohus teada, kas asjaolu, et asjaomase isiku suhtes on samal ajal kohaldatud isikuvabadust piiravat meedet, mis on õigustatud teiste süüdistuste tõttu, mõjutab võimalust anda ta kohtu alla ja määrata karistus nimetatud „muu süüteo” eest.

65

Kõigepealt tuleb täpsustada, et kolmas küsimus puudutab vaid juhtu, kui pädevad ametivõimud tegelevad „muu süüteoga” kui see, mille eest isik üle anti, kuna erandeid erikohustuse reeglist kohaldatakse põhimõtteliselt ainuüksi sellisel juhul.

66

Raamotsuse artikli 27 lõike 3 ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb seda sätet tõlgendada raamotsuse eset, ülesehitust ja eesmärki silmas pidades.

67

Raamotsuse artikli 27 lõikes 1 ja lõike 3 punktides a–g esitatud erandid kordavad varasemates väljaandmist puudutavates konventsioonides esitatud erandeid, eelkõige neid, mida nimetab 1996. aasta konventsioon. Käsitletava artikli 27 lõike 3 punktides b–d esitatud erandid vastavad viimati nimetatud konventsiooni artikli 10 lõike 1 punktides a–c nimetatud eranditele.

68

Need erandid väljendavad erinevaid põhjusi. Raamotsuse artikli 27 lõikes 1 ja lõike 3 punktides e–g esitatud erandid põhinevad asjaomaste liikmesriikide nõusolekul või täitva liikmesriigi õigusasutuse nõusolekul või veel ka selle isiku nõusolekul, keda Euroopa vahistamismäärus puudutab. Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktides b ja d esitatud erandid puudutavad vabadusekaotuse või muu meetme kohaldamist. Nimetatud artikli lõike 3 punktis c esitatud erand viitab kriminaalmenetlusele.

69

Nõusolekul põhinevad erandeid kohaldatakse olenemata kasutatavast menetlusest ja määrata võidavast karistustest.

70

Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktides b–d esitatud erandid hõlmavad samuti erinevaid režiime. Selle otsuse artikli 27 lõike 3 punktis b esitatud erand puudutab olukordi, kui süütegu ei karistata vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega. Artikli 27 lõike 3 punktis c nimetatud erand käsitleb olukordi, kus kriminaalmenetlus ei anna seaduse alusel või vahistamismäärust täitva õigusasutuse arvates alust asjaomase isiku suhtes isikuvabadust piirava meetme kohaldamiseks. Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkt d käsitleb olukordi, kui isiku suhtes kohaldatakse muud kui vabadusekaotust hõlmavat karistust või meedet, isegi kui karistuse või meetmega võib kaasneda isikuvabaduse piiramine. Viimati nimetatuga peetakse silmas olukordi, kus kohaldatakse rahalisi karistusi, sh rahatrahvi või sellist seda asendavat meedet nagu üldkasulik töö või millegi tegemise või tegemata jätmise keeld, mille hulgas on näiteks ka keeld siseneda riigi teatud paikkonda või kohustus mitte lahkuda asjaomasest riigist.

71

Juhul kui menetluses tuvastatakse, et tegemist on „muu süüteoga” kui see, mille eest isik üle anti, ei saa selle süüteo eest kohtu alla anda ilma nõusolekut saamata, välja arvatud juhtudel, kui kohaldatakse raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktides a–f esitatud erandeid.

72

Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis c esitatud erand puudutab olukorda, kui kriminaalmenetlus ei anna alust isikuvabadust piirava meetme kohaldamiseks.

73

Järelikult võib selle erandi raames isiku kohtu alla anda ja süüdi mõista „muu süüteo” eest kui see, mille eest ta üle anti, juhul kui seda süütegu karistatakse vabadusekaotusega või vabadust piirava meetme kohaldamisega, ilma nõusolekumenetlust kasutamata, juhul kui kriminaalmenetluse ajal ei kohaldata ühtegi vabadust piiravat meedet. Kui kohtumenetluse lõpus mõistetakse isikule vabadusekaotus või kohaldatakse tema suhtes vabadust piiravat meedet, on nõusolek kohtuotsuse täideviimiseks ikkagi vajalik.

74

Selline tõlgendus sobib muu hulgas 1996. aasta konventsiooni artikli 10 lõike 1 punkti b sätetega, nagu tuleneb ka selle konventsiooni seletuskirjast, mis lepiti nõukogus kokku 26. mail 1997 (EÜT 1997, C 191, lk 13). Seletuskirja kohaselt võib taotluse esitanud liikmesriik esitada süüdistuse või jätkata kohtulikku menetlust või teha kohtuotsuse isiku suhtes teiste asjaolude alusel kui need, millega põhjendati väljaandmist, isegi kui süüteo eest võib kohaldada vabadusekaotust, juhul kui isiku vabadust ei piirata menetluse kestel ega selle tulemusena. See tähendab seletuskirja kohaselt seda, et juhul kui asjaomasele isikule mõistetakse vabadusekaotus või kohaldatakse tema suhtes vabadust piiravat meedet, ei saa karistust täide viia enne, kui taotluse esitanud liikmesriik saab kas asjaomase isiku või taotluse saanud liikmesriigi nõusoleku.

75

Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktiga c ei ole vastuolus aga see, kui üleantud isiku suhtes kohaldatakse vabadust piiravat meedet enne nõusoleku saamist juhul, kui see piirang on õigustatud teiste Euroopa vahistamismääruses esitatud süüdistuste tõttu.

76

Seepärast tuleb vastata kolmandale eelotsuse küsimusele, et raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis c esitatud erandit tuleb tõlgendada nii, et „muu süüteo” puhul kui see, mille eest isik üle anti, tuleb vabadusekaotuse või vabadust piirava meetme täidesaatmiseks taotleda ja saada nõusolek vastavalt raamotsuse artikli 27 lõikele 4. Enne nõusoleku saamist võib üleantud isiku anda kohtu alla ja mõista süüdi vaid sellise süüteo eest, mille puhul süüteoga seotud süüdistuse esitamise või kohtumenetluse ajal ei kohaldata ühtegi vabadust piiravat meedet. Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis c esitatud erandiga ei ole siiski vastuolus see, kui üleantud isiku suhtes kohaldatakse vabadust piiravat meedet enne nõusoleku saamist juhul, kui see meede on õigustatud teiste Euroopa vahistamismääruses esitatud süüdistuste tõttu.

77

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: