EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

10. detsember 2009 ( *1 )

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 2004/18/EÜ — Riigihankemenetlus — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette ühtse menetluse hankija vajaduste kindlaksmääramise hankelepingu ja sellele järgneva hankelepingu sõlmimiseks — Kooskõla nimetatud direktiiviga”

Kohtuasjas C-299/08,

mille ese on EÜ artikli 226 alusel 4. juulil 2008 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Kukovec ja G. Rozet, hiljem G. Rozet ja M. Konstantinidis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, J.-C. Gracia ja J.-S. Pilczer,

kostja,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: teise koja esimees kolmanda koja esimehe ülesannetes J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), kohtunikud P. Lindh, A. Rosas, U. Lõhmus ja A. Arabadjiev,

kohtujurist: J. Mazák,

kohtusekretär: ametnik R. Şereş,

arvestades kirjalikus menetluses ja 10. juuni 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 22. septembri 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik võttis vastu ja hoidis jõus 1. augusti 2006. aasta dekreediga nr 2006-975 (JORF, 4.8.2006, lk 11627) kehtestatud code des marchés publics’i (riigihangete seadustik) artikli 73 ja artikli 74 lõike IV osas, milles need sätted näevad ette hankija vajaduste kindlaksmääramise lepingute (marchés de définition, edaspidi „vajaduste kindlaksmääramise lepingud”) sõlmimise menetluse, mille kohaselt võib hankija sõlmida (teenuste, asjade või ehitustööde) hankelepingu (marché d’exécution, edaspidi „täitmisleping”) ühega nende isikute hulgast, kellega on algselt sõlmitud vajaduste kindlaksmääramise lepingud, ilma uut hankemenetlust korraldamata või äärmisel juhul vajaduste kindlaksmääramise lepingute täitjatega piirduva hankemenetluse korraldamise teel, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (EÜT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artiklitest 2, 28 ja 31 tulenevaid kohustusi.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigus

2	Direktiivi 2004/18 põhjendus 3 täpsustab: „[Lepingute sõlmimise siseriiklikku korda] [k]ooskõlastavad [ühenduse] sätted peaksid võimalikult ulatuslikult vastama igas liikmesriigis praegu kehtivatele hankemenetlustele ja -tavadele.”

3	Nimetatud direktiivi artikkel 2 näeb ette: „Ostjad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.”

Sama direktiivi artikkel 28 sätestab:

„Hankelepingute sõlmimisel kasutavad ostjad siseriiklikke menetlusi, mida kohandatakse käesoleva direktiivi eesmärkidele.

Hankelepingute sõlmimisel kasutavad ostjad avatud või piiratud menetlust. Artiklis 29 selgesõnaliselt sätestatud eriolukordades võivad ostjad lepinguid sõlmida konkurentidega peetavate dialoogide alusel. Artiklites 30 ja 31 selgesõnaliselt nimetatud erijuhtudel ja eriolukordades võivad ostjad kasutada kas väljakuulutamisega või väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust.”

Direktiivi 2004/18 artikkel 29 „Konkurentidega peetav dialoog” näeb ette:

„1. Eriti keeruliste lepingute puhul võivad liikmesriigid sätestada võimaluse, mille kohaselt ostjad võivad lepingu sõlmimisel kasutada konkurentidega peetavat dialoogi käesoleva artikliga ettenähtud korras, kui avatud või piiratud menetlus ei võimalda ostjate arvates lepingut sõlmida.

Hankeleping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkumise alusel, mis on lepingu sõlmimise ainus kriteerium.

2. Ostjad avaldavad hanketeate ning määratlevad oma vajadused ja nõuded selles teates ja/või kirjeldavas dokumendis.

3. Ostjad alustavad artiklite 44–52 asjakohaste sätete kohaselt valitud kandidaatidega dialoogi, mille eesmärk on tuvastada ja määratleda ostjate vajadusi kõige paremini rahuldavad vahendid. Dialoogi ajal võivad ostjad väljavalitud kandidaatidega arutada kõiki lepingu tahke.

Ostjad tagavad kõigi pakkujate võrdse kohtlemise dialoogi ajal. Nad ei avalda teavet diskrimineerival viisil, mis võib anda mõnele pakkujale teiste ees eelise.

Ostjad ei tohi avaldada dialoogis osaleva kandidaadi pakutud lahendusi või muud tema poolt edastatud konfidentsiaalset teavet teistele osalejatele ilma kõnesoleva kandidaadi nõusolekuta.

4. Ostjad võivad hanketeates või kirjeldavas dokumendis esitatud lepingute sõlmimise kriteeriumide kohaselt ette näha, et menetlus toimub järjestikuste etappidena, ning vähendada sel viisil lahenduste arvu, mida dialoogide pidamise etapis arutatakse. Hanketeates või kirjeldavas dokumendis on viide, et seda võimalust võidakse kasutada.

5. Ostja jätkab dialoogi, kuni on kindlaks määranud oma vajadustele vastava(d) lahenduse(d), vajaduse korral neid võrreldes.

6. Kui ostja on teatanud dialoogi lõpetamisest ja osalejaid sellest teavitanud, palub ta neil esitada lõplikud pakkumised dialoogi käigus esitatud ja täpsustatud lahenduse või lahenduste põhjal. Pakkumised sisaldavad kõiki ettenähtud ja projekti elluviimiseks vajalikke elemente.

Ostja taotluse korral võib neid pakkumisi selgitada, piiritleda ja täpsustada. Selgitamine, piiritlemine, täpsustamine või täiendav teave ei tohi muuta pakkumise või pakkumismenetluse põhielemente, mille muutumine tõenäoliselt moonutaks konkurentsi või avaldaks diskrimineerivat mõju.

7. Ostjad hindavad saadud pakkumisi hanketeates või kirjeldavas dokumendis sätestatud lepingute sõlmimise kriteeriumide põhjal ja valivad majanduslikult soodsaima pakkumise artikliga 53 ettenähtud korras.

Ostja taotluse korral võib paluda, et majanduslikult soodsaimaks tunnistatud pakkumise esitanud pakkuja selgitaks pakkumise tahke või kinnitaks pakkumises sisalduvaid kohustusi, tingimusel, et see ei muuda lepingu olulisi aspekte ega tekita konkurentsi moonutamise ega diskrimineerimise ohtu.

8. Ostjad võivad täpsustada hindasid või makseid dialoogis osalejatele.”

Nimetatud direktiivi artikkel 31 sätestab:

„Ostjad võivad hankelepinguid sõlmida väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetluse alusel järgmistel juhtudel:

[…]

3)	teenuste riigihangete lepingute puhul: kui kõnealune leping sõlmitakse ideekonkursi alusel ja tuleb sõlmida vastavalt kehtivale korrale konkursi võitjaga või ühega võitjatest; viimasel juhul tuleb läbirääkimistele osalema kutsuda kõik konkursi võitjad.

[…]”

7	Sama direktiivi artikli 80 lõike 1 esimene taane on sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 31. jaanuariks 2006. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.”

Siseriiklikud õigusnormid

Code des marchés publics, 7. jaanuari 2004. aasta dekreediga nr 2004-15 kehtestatud redaktsioonis (JORF, 8.1.2004, lk 703), mis jõustus 10. jaanuaril 2004, sätestab artikli 73 kolmandas lõigus:

„Mitmele sama esemega vajaduste kindlaksmääramise lepingule, mis sõlmiti ühe menetluse teel ning mida täidetakse üheaegselt, järgnevate tegevuste elluviimiseks võib valitud lahenduse autoriga sõlmida hankelepingu ilma uut hankemenetlust korraldamata. Sellisel juhul peab soorituste maksumus, mida tuleb võrrelda piirmääradega, sisaldama hankija vajaduste kindlaksmääramise maksumust ja täitmislepingu eeldatavat maksumust.”

Code des marchés publics dekreediga nr 2006-975 kehtestatud redaktsioonis, mis jõustus 1. septembril 2006, sisaldab eeskätt järgmisi sätteid:

„Artikkel 73

Kui hankijal ei ole võimalik täpselt määratleda saavutatavaid eesmärke ja tehtavaid toiminguid, kasutatavaid tehnilisi meetodeid ning vajalikku tööjõudu ja -vahendeid, võib ta sõlmida vajaduste kindlaksmääramise lepingud.

Nende lepingute eesmärk on selgitada välja hilisema lepingu sõlmimise võimalused ja tingimused, kasutades vajaduse korral mudelit või esitlust. Samuti peavad need võimaldama prognoosida soorituste hinnataset ja selle arvutamise viise ning näha ette soorituste tegemise erinevaid etappe.

Ühtse menetluse raames mitme sama esemega ja üheaegselt täidetud vajaduste kindlaksmääramise lepingu abil kindlaks määratud soorituste tegemiseks sõlmitakse leping pärast hankemenetluse läbiviimist üksnes vajaduste kindlaksmääramise lepingute täitjate vahel vastavalt järgmistele tingimustele:

1°	hanketeates määratletakse üheaegselt sõlmitavate vajaduste kindlaksmääramise lepingute ese ning edaspidi sõlmitava täitmislepingu ese;

2°	hanketeates määratletakse pakkumuste väljavalimise kriteeriumid. Nendes kriteeriumides võetakse arvesse taotlejatelt eeldatavat suutlikkust ja pädevust nii vajaduste kindlaksmääramise lepingute kui hilisema täitmislepingu osas;

3°	hanketeates määratletakse üheaegselt sõlmitavate vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimiseks esitatud pakkumuste väljavalimise kriteeriumid ja edaspidi sõlmitava täitmislepingu sõlmimiseks esitatud pakkumuste väljavalimise kriteeriumid;

4°	soorituste maksumus, mida tuleb võrrelda piirmääradega, sisaldab vajaduste kindlaksmääramise maksumust ja täitmislepingu eeldatavat maksumust;

5°	kõnealuse menetluse raames üheaegselt sõlmitud vajaduste kindlaksmääramise lepingute arv ei või olla väiksem kui kolm, eeldusel et taotlejaid on piisav arv.

Hankeleping või raamleping sõlmitakse kohalike omavalitsuste hankekomisjoni otsuse alusel või pärast riigi, avalik-õiguslike tervishoiuasutuste ja avalik-õiguslike sotsiaalasutuste või meditsiinilis-sotsiaalsete asutuste hankekomisjoni arvamuse saamist.

Artikkel 74

[…]

IV. Ühtse menetluse raames võib mitme sama esemega ja üheaegselt täidetud vajaduste kindlaksmääramise lepingule järgneva projekti elluviimise hankelepingu või raamlepingu sõlmida pärast hankemenetluse läbiviimist üksnes vajaduste kindlaksmääramise lepingute täitjate vahel vastavalt artikli 73 kolmandas lõigus sätestatud tingimustele.

[…]”

Kohtueelne menetlus

Komisjon saatis Prantsuse Vabariigile 18. oktoobril 2004 esimese märgukirja, mis käsitles dekreediga nr 2004-15 kehtestatud redaktsioonis code des marchés publics’i artiklit 73 ja artikli 74 lõiget III. Kuna neid sätteid muudeti dekreediga nr 2006-975, saatis komisjon 15. detsembril 2006 nimetatud liikmesriigile täiendava märgukirja.

11	Kuna komisjoni ei rahuldanud Prantsuse Vabariigi vastused, saatis ta Prantsuse Vabariigile 29. juunil 2007 põhjendatud arvamuse, kohustades teda võtma arvamuse täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

12	Komisjon leidis, et nimetatud liikmesriigi poolt põhjendatud arvamusele esitatud vastused ei ole piisavad, mistõttu ta otsustas esitada käesoleva hagi.

Hagi

Poolte argumendid

Komisjon väidab, et dekreediga nr 2006-975 kehtestatud redaktsioonis võimaldavad code des marchés publics’i artikkel 73 ja artikli 74 lõike IV hankijal sõlmida (teenuste, asjade või ehitustööde) täitmislepingu esialgse vajaduste kindlaksmääramise lepingu ühe täitjaga ilma uut hankemenetlust korraldamata või äärmisel juhul nende täitjatega piirduva hankemenetluse korraldamise teel, kui on täidetud nimetatud artikli 73 kolmandas lõigus sätestatud tingimused. Code des marchés publics’i nimetatud artiklid on vastuolus direktiivi 2004/18 sätetega, kuivõrd need lubavad lepingu sõlmimist ilma hankemenetlust korraldamata või konkreetsete isikutega piirduva hankemenetluse korraldamise teel sellistel juhtudel, mida nimetatud direktiiv ette ei näe.

Komisjon väidab, et vaidlustatud siseriiklikes sätetes ette nähtud vajaduste kindlaksmääramise lepingud ei võimalda üldjuhul kohe alguses piisava täpsusega kindlaks määrata täitmislepingu eset, pakkujate valikukriteeriume ega asjaomase hankelepingu sõlmimise kriteeriume. Sellest järeldub, et neist sätetest tulenev vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetlus on vastuolus nimetatud direktiivi artiklis 2 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega. See menetlus asetab nii hankijad kui ettevõtjad õiguslikult ebakindlasse olukorda.

Komisjoni arvates ei ole hankemenetlus vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimiseks konkurentidega peetav dialoog ega raamleping direktiivi 2004/18 artiklite 29 ja 32 tähenduses. Selline menetlus ei ole ka ideekonkurss, mille korral on sama direktiivi artikli 31 punkti 3 kohaselt teatud tingimustel võimalik sõlmida ideekonkursile järgnev teenuste hankeleping ilma hankemenetlust korraldamata.

Prantsuse Vabariik väidab, et asjaomased siseriiklikud sätted ei ole vastuolus direktiivi 2004/18 artiklitega 2, 28 ja 31. Nimetatud direktiiv on kooskõlastav direktiiv ning see ei kehtesta ühtset ja ammendavat ühenduse korda. Järelikult on selle direktiiviga kooskõlas asjaolu, et täitmislepingute sõlmimisel võib konkurentsi piirata. Vajaduste määratlemise lepingute sõlmimise menetlus arvestab EÜ asutamislepingus sätestatud ja nimetatud direktiivi artiklisse 2 üle võetud asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtetega, kuna liikmesriikidele jääb vabadus riigihangete valdkonnas säilitada või kehtestada materiaalõiguse ja menetlusnorme.

Prantsuse Vabariik leiab, et hilisemate täitmislepingute eset ja kriteeriume on võimalik kindlaks määrata vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse alguses. Tegelikult on olnud mitmeid juhtumeid, nagu linnapiirkondade arendusprojektide teatud hanked, kus täitmislepingu ese ja sõlmimise kriteeriumid on vajaduste kindlaksmääramise lepingutest piisavalt sõltumatud, nii et neid saab hästi kindlaks määrata juba vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse alguses.

Prantsuse Vabariik lisab, et direktiiv 2004/18 näeb ette kaks hankemenetluse liiki – raamleping ja konkurentidega peetav dialoog –, mille tunnused on analoogsed dekreediga nr 2006-975 kehtestatud redaktsioonis code des marchés publics’i vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse tunnustega. Nende kahe menetlusega lõi ühenduse seadusandja komplekssed kaheetapilised hankemenetlused. Kuna see direktiiv ei kehtesta ühtset ja ammendavat ühenduse korda, võib liikmesriigi seadusandja võtta ka ise vastu erisätteid, mis näevad ette hankemenetluse kahes etapis, tingimusel et need sätted arvestavad sama direktiivi artiklis 2 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega.

19	Kui Euroopa Kohus leiab, et nimetatud direktiivis kehtestatud kord on ammendav, väidab Prantsuse Vabariik teise võimalusena, et code des marchés publics’is sätestatud vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetlust võib pidada konkurentidega peetava dialoogi tuletiseks.

Euroopa Kohtu hinnang

Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Prantsuse Vabariik on rikkunud direktiivi 2004/18 artiklitest 2, 28 ja 31 tulenevaid kohustusi, kuna ta võttis vastu ja hoidis jõus dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’i artikli 73 ja artikli 74 lõike IV osas, milles need sätted näevad ette hankija vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse, mille kohaselt võib hankija sõlmida täitmislepingu esialgsete vajaduste kindlaksmääramise lepingute ühe täitjaga „ilma uut hankemenetlust korraldamata” või äärmisel juhul nende täitjatega piirduva hankemenetluse korraldamise teel.

21	Uurida tuleb nimetatud direktiivi artikli 31 väidetavat rikkumist. Komisjoni sõnul seisneb see rikkumine asjaolus, et vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetlus võimaldab sõlmida lepingu ilma hankemenetlust korraldamata juhtudel, mida ei ole sama artikli punktis 3 ette nähtud.

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et rikkumise olemasolu peab hindama selle olukorra alusel, mis on liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpus (vt eelkõige 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-64/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I-2523, punkt 7, ja 6. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-456/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I-10517, punkt 15).

Vaidlust ei ole selles, et dekreediga nr 2004-15 kehtestatud redaktsioonis code des marchés publics’i artikkel 73, mis lubas täitmislepinguid sõlmida „ilma uut hankemenetlust korraldamata”, oli muutunud kehtetuks põhjendatud arvamuses määratud kahekuulise tähtaja möödumisel. Selleks ajaks oli nimetatud artikli 73 mainitud redaktsioon asendatud uue, dekreediga nr 2006-975 kehtestatud redaktsiooniga.

Dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’i artikli 73 kolmanda lõigu sõnastusest tuleneb, et täitmislepingud sõlmitakse ainult „pärast hankemenetluse läbiviimist üksnes vajaduste kindlaksmääramise lepingute täitjate vahel”. Põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumise päeval ei sõlmitud seega täitmislepinguid läbirääkimistega menetluse teel direktiivi 2004/18 artikli 31 punkti 3 tähenduses.

Sellest järeldub, et komisjoni hagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles sellega palutakse Euroopa Kohtul tuvastada, et vajaduste kindlaksmääramise lepingu sõlmimise menetlus võimaldab hankijal sõlmida täitmislepingu vajaduste kindlaksmääramise lepingute ühe täitjaga „ilma uut hankemenetlust korraldamata”, ning samuti järelduse osas, et tegemist on nimetatud direktiivi artikli 31 rikkumisega.

Hagil on siiski ese endiselt olemas, sest komisjon heidab Prantsuse Vabariigile ette direktiivi 2004/18 artiklite 2 ja 28 rikkumist, kuna viimatinimetatu võttis vastu ja hoidis jõus dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’i artikli 73 ja artikli 74 lõike IV osas, milles need sätted näevad ette vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse, mille kohaselt võib hankija sõlmida täitmislepingu esialgsete vajaduste kindlaksmääramise lepingute ühe täitjaga nende täitjatega piirduva hankemenetluse korraldamise teel.

27	Prantsuse Vabariik väidab kostja vastuses, et direktiiv 2004/18 on üksnes kooskõlastav direktiiv, mis jätab liikmesriikidele vabaduse säilitada või kehtestada riigihangete valdkonnas õigusnorme, mida nimetatud direktiiv ette ei näe.

Sellise argumentatsiooniga ei saa nõustuda. Kuigi on õige, et direktiivi 2004/18 eesmärk ei ole kehtestada liikmesriikides riigihangete läbiviimise täielikult ühtlustatud korda, ei tähenda see siiski seda, et hankemenetluste liigid, mida liikmesriigid võivad kasutada, ei ole ammendatult loetletud selle direktiivi artiklis 28.

Tegelikult on hankijad nimetatud artikli 28 kohaselt kohustatud kasutama avatud või piiratud hankemenetlust, direktiivi 2004/18 artiklis 29 selgesõnaliselt sätestatud eriolukordades konkurentidega peetavat dialoogi või direktiivi artiklites 30 ja 31 selgesõnaliselt nimetatud erijuhtudel läbirääkimistega menetlust. Hankelepingute sõlmimine teiste menetlustega ei ole selles direktiivis lubatud.

30	Teistsugust järeldust ei saa teha Euroopa Kohtu 9. juuli 1987. aasta otsuse põhjal liidetud kohtuasjades 27/86–29/86: CEI ja Bellini (EKL 1987, lk 3347).

Euroopa Kohus leidis küll nimetatud kohtuotsuse punkti 15 esimeses lauses, et nõukogu 26. juuli 1971. aasta direktiiv 71/305/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 185, lk 5), ei kehtesta ühenduse tasandil ühtset ja ammendavat korda. Siiski täpsustab Euroopa Kohus sama punkti 15 järgmises lauses, et kuigi liikmesriikidele jääb vabadus säilitada või kehtestada riigihankealaseid materiaalõiguse ja menetlusnorme, tuleb seejuures järgida nimetatud direktiivis sätestatud ühiseid eeskirju.

Euroopa Kohus rõhutas ka eespool viidatud otsuse CEI ja Bellini punktis 17, et ta teeb otsuse lähtuvalt ühtlustamise tasemest, milleni on ühenduse õiguses jõutud tema otsuse väljakuulutamise päevaks. Direktiivi 2004/18 artikli 28 teine lõik, millel ei olnud vastet direktiivis 71/305, loetleb täpselt menetlused, mida hankijad võivad hankelepingute sõlmimisel kasutada.

33	Sellest järeldub, et praegu kehtivate ühenduse normide raames ei ole liikmesriikidel enam vabadust kehtestada direktiivis 2004/18 nimetamata hankemenetlusi.

34	Seega ei saa nõustuda Prantsuse Vabariigi argumentidega, mille kohaselt on liikmesriigil väidetavalt võimalus kehtestada hankemenetlusi, mida nimetatud direktiiv ette ei näe, kuid mille tunnused on analoogsed direktiivis nimetatud teatud menetluste tunnustega.

Samas tuleb uurida Prantsuse Vabariigi teise võimalusena esitatud argumenti, mille kohaselt on dekreediga nr 2006-975 kehtestatud redaktsioonis code des marchés publics’is sätestatud vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetlus direktiivi 2004/18 artiklis 29 ette nähtud konkurentidega peetava dialoogi üks kohaldamise vorm.

Tuleb tunnistada, et konkurentidega peetava dialoogi ja vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse eesmärgid on teatud määral sarnased. Mõlemad menetlused on loodud selleks, et võimaldada hankijal kõigepealt kindlaks määrata hanke spetsiifiline ese ning selle teostamise tehnilised vahendid.

Siiski esineb nende kahe menetluse vahel põhimõtteline erinevus. See seisneb asjaolus, et konkurentidega peetava dialoogi tulemusel sõlmitakse üks hankeleping, samas kui vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse eesmärk on mitme eri iseloomuga hankelepingu sõlmimine, st ühelt poolt vajaduste kindlaksmääramise lepingud ja teiselt poolt täitmisleping või -lepingud.

38	See erinevus välistab juba iseenesest võimaluse, et vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetlust võiks käsitada konkurentidega peetava dialoogi ühe kohaldamise vormina.

39	Komisjon väidab lisaks, et rikutud on direktiivi 2004/18 artiklit 2, mis näeb ette, et hankijad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.

Selles osas tuleb märkida, et dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’is sätestatud vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse eesmärk on sõlmida kahte tüüpi hankelepingud, st vajaduste kindlaksmääramise lepingud ja täitmislepingud, kusjuures viimati nimetatud lepingud sõlmitakse pärast hankemenetluse korraldamist üksnes esimesena mainitud lepingute täitjate vahel. Sellest tulenevalt koheldakse ettevõtjaid, kes võiksid olla huvitatud täitmislepingu sõlmimise menetluses osalemisest, kuid kes ei ole ühegi vajaduste kindlaksmääramise lepingu täitjad, nende täitjatega võrreldes diskrimineerivalt, mis on vastuolus võrdsuse põhimõttega, mis on nimetatud direktiivi artiklis 2 sätestatud hankelepingute sõlmimise põhimõte.

Peale selle nõuavad võrdse kohtlemise põhimõte ning viimasest tulenev läbipaistvuse põhimõte, et iga hankelepingu ese ja selle sõlmimise tingimused peavad olema selgelt määratletud (vt selle kohta 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-340/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I-9845, punkt 34).

42	Prantsuse Vabariik esitas mõned näited vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluste kohta, mille puhul saab tema arvates vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse alguses määrata teatava täpsusega kindlaks täitmislepingu eseme.

Siiski näib, et vajaduste kindlaksmääramise lepingutel ja täitmislepingutel on olemusest tulenevalt eri ese, st ühelt poolt hankija vajaduste uurimine, käsitlusviisi väljatöötamine ning vajaduste täpsustamine, ning teiselt poolt eelnevalt määratletud asjade ostmine, teenuste osutamine või ehitustööde tegelik teostamine. Arvustatud siseriiklikud sätted ei võimalda tagada, et nii vajaduste kindlaksmääramise lepingute kui täitmislepingute eseme ja sõlmimise kriteeriumid saaks alati kindlaks määrata hankemenetluse alguses.

44	Sellest tuleneb, et dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’i artiklis 73 ja artikli 74 lõikes IV sätestatud vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetlus on vastuolus direktiivi 2004/18 artikliga 2.

Seega tuleb sedastada, et kuna Prantsuse Vabariik võttis vastu ja hoidis jõus 1. augusti 2006. aasta dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’i artikli 73 ja artikli 74 lõike IV osas, milles need sätted näevad ette hankija vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse, mille kohaselt võib hankija sõlmida (teenuste, asjade või ehitustööde) täitmislepingu sellise hankemenetluse korraldamise teel, mis piirdub nende isikutega, kellega on algselt sõlmitud vajaduste kindlaksmääramise lepingud, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud direktiivi 2004/18 artiklitest 2 ja 28 tulenevaid kohustusi.

Kohtukulud

46	Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Prantsuse Vabariik on peamises osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja kostjalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Kuna Prantsuse Vabariik võttis vastu ja hoidis jõus 1. augusti 2006. aasta dekreediga nr 2006-975 kehtestatud code des marchés publics’i artikli 73 ja artikli 74 lõike IV osas, milles need sätted näevad ette hankija vajaduste kindlaksmääramise lepingute sõlmimise menetluse, mille kohaselt võib hankija sõlmida (teenuste, asjade või ehitustööde) täitmislepingu sellise hankemenetluse korraldamise teel, mis piirdub nende isikutega, kellega on algselt sõlmitud vajaduste kindlaksmääramise lepingud, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta artiklitest 2 ja 28 tulenevaid kohustusi.

2.	Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.	Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.