Kohtuasi C‑280/08 P

Deutsche Telekom AG

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – EÜ artikkel 82 – Telekommunikatsiooniteenuste turud – Juurdepääs pikaajalise ettevõtja püsivõrgule – Konkurentidele osutatavate kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad – Abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad – Turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnapraktika – Hinnakruvi efekt konkurentide suhtes – Riigi reguleeriva asutuse poolt heaks kiidetud hinnad – Turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja tegutsemisruum – Rikkumise süüks panemine – Mõiste „kuritarvitamine” – Sama tõhusa konkurendi kriteerium – Hinnakruvi efekti arvutamine – Kuritarvituse mõju – Trahvi summa

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Apellatsioonkaebus – Väited – Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus – Selle vaidlustamine, kuidas Üldkohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõige; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 punkt c)

2.        Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõige 2)

3.        Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Komisjoni õigus esitada hagi – Kaalutlusõiguse teostamine

(EÜ artiklid 81, 82 ja 226)

4.        Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Hinnakruvi efekt – Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu teenused, mida osutab ettevõtja, kellele kuulub ainus kättesaadav infrastruktuur – Komisjoni otsus, milles tuvastatakse kuritarvitamine vaatamata sellele, et tariifid on heaks kiitnud riigi reguleeriv asutus – Rikkumise süüks panemine

(EÜ artiklid 81 ja 82)

5.        Apellatsioonkaebus – Väited – Ebapiisav põhjendamine – Vastuvõetavus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõige)

6.        Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Tahtlus või hooletus – Mõiste – Hinnakruvi efekt, mis tuleb kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste turul monopoolses seisundis ja jaeteenuste turul peaaegu monopoolses seisundis oleva ettevõtja tariifidest

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõike 2 esimene lõige)

7.        Institutsioonide aktid – Põhjendamiskohustus – Ese – Ulatus

(EÜ artikkel 253)

8.        Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Hinnakruvi efekt – Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu teenused, mida osutab ettevõtja, kellele kuulub ainus kättesaadav infrastruktuur – Konkurentidele kohaldatavate hindade ja jaehindade negatiivne või ebapiisav vahe

(EÜ artikkel 82)

9.        Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Hinnakruvi efekt – Mõiste

(EÜ artikkel 82)

10.      Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Hinnakruvi efekt – Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu teenused, mida osutab ettevõtja, kellele kuulub ainus kättesaadav infrastruktuur – Hinnakruvi efekti arvutamine konkurentide suhtes

(EÜ artikkel 82)

11.      Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Hinnakruvi efekt – Võrdsed võimalused – Puudumine – Muudest telekommunikatsiooniteenustest saadava tulu arvessevõtmine – Välistamine

(EÜ artikkel 82)

12.      Konkurents – Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Mõiste – Konkurentsi piirava mõjuga tegevus

(EÜ artikkel 82)

13.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raske rikkumine – Hinnakruvi efekt, mis tuleb monopoolses seisundis oleva ettevõtja tariifidest – Kergendavad asjaolud

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti1 A teine lõik)

14.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Komisjoni pädevus – Varasema praktika muutmine – Diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 17)

1.        EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus ei vasta nimetatud nõudele, kui see, sisaldamata argumentatsiooni, mis identifitseeriks konkreetselt õigusnormi rikkumise, millel vaidlustatud kohtuotsus põhineb, piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Üldkohtu otsus pelgalt uuesti läbi vaadata, mis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses.

Kui apellant vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.

(vt punktid 24, 25)

2.        Apellatsioonkaebuses ei või muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud Üldkohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa seega esitada esmakordselt Euroopa Kohtus väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus.

(vt punktid 34, 42, 49)

3.        Iga liikmesriik on kohustatud võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmine riigi reguleerivate asutuste poolt. EÜ artiklid 81 ja 82 koostoimes EÜ artikliga 10 näevad liikmesriikidele ette kohustuse hoiduda võtmast või jõus hoidmast meetmeid, k.a seadusandlikke või haldusmeetmeid, mis võiksid välistada ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju.

Mis puudutab komisjoni võimalust esitada liikmesriigi vastu kohustuste rikkumise hagi, siis kuna vaidlustatud kohtuotsus, mille peale on käesolev apellatsioonkaebus esitatud, puudutab üksnes komisjoni poolt apellatsioonkaebuse esitanud äriühingu suhtes EÜ artikli 82 alusel vastu võetud otsuse õiguspärasust, peab Euroopa Kohus nimetatud apellatsioonkaebuse raames piirduma selle kontrollimisega, kas apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud etteheidetest võib ilmneda, et Üldkohus on niisuguse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel rikkunud õigusnorme, ja seda sõltumata asjaolust, kas komisjon oleks saanud samal ajal või alternatiivina teha kõnealuse liikmesriigi suhtes otsuse liidu õiguse rikkumise kohta.

Seega, isegi kui ei saa välistada, et siseriiklikud ametiasutused rikkusid liidu õigust ja isegi kui komisjon oleks võinud selle alusel liikmesriigi suhtes EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust alustada, ei saa sellised võimalikud olukorrad apellatsioonkaebuse staadiumis tähtsust omada. Komisjonil on EÜ artikliga 226 kehtestatud korra kohaselt liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamisel kaalutlusõigus ning liidu kohtutel puudub pädevus hinnata selle õiguse kasutamise otstarbekust.

(vt punktid 45–47)

4.        Kui ettevõtjatele on konkurentsivastane tegevus siseriiklike õigusnormide alusel kohustuslik või kui need õigusnormid moodustavad õigusliku raamistiku, mis välistavad igasuguse ettevõtjatevahelise konkureerimise võimaluse, ei ole EÜ artiklid 81 ja 82 kohaldatavad. Sellises olukorras ei ole konkurentsipiirangu põhjuseks ettevõtjate autonoomne tegevus, mis on nende sätete eeldus.

Seevastu võivad EÜ artiklid 81 ja 82 olla kohaldatavad, kui ilmneb, et siseriiklikud õigusnormid jätavad võimaluse konkurentsiks, mida ettevõtjate autonoomne tegevus võib takistada, piirata või kahjustada. Euroopa Kohus on üksnes piiratud ulatuses nõustunud võimalusega teatav konkurentsivastane tegevus EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisalast välja jätta põhjusel, et see on kõnealustele ettevõtjatele kehtivate siseriiklike õigusnormide alusel kohustuslik või et need õigusnormid välistavad igasuguse ettevõtjatevahelise konkureerimise võimaluse. Kui siseriiklik seadus piirdub sellega, et õhutab ettevõtjaid autonoomsele konkurentsivastasele tegevusele või lihtsustab sellist tegevust, siis on EÜ artiklid 81 ja 82 kõnealuste ettevõtjate suhtes kohaldatavad. Nimelt lasub turgu valitsevas seisundis olevatel ettevõtjatel eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat konkurentsi ja mitte moonutada konkurentsi ühisturul.

Sellega seoses ei saa pelk asjaolu, et niisuguse riigi reguleeriva asutuse nagu telekommunikatsiooni- ja postiteenuseid reguleeriv asutus sekkumistega õhutati telekommunikatsioonisektoris turgu valitsevat ettevõtjat hoidma jõus hinnapraktikat, mis viis vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvini, ei saa iseenesest kuidagi kõrvaldada tema vastutust EÜ artikli 82 alusel.

Kuna ettevõtjal oli vaatamata sellistele sekkumistele tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, siis on hinnakruvi talle süüks pandav. Niisuguse tegevuse süülisus, mis seisnes selle tegutsemisruumi kasutamata jätmises, ei saa kahtluse alla seada järeldust, mille kohaselt oli apellandil selle vastuvõtmiseks tegutsemisruum, vaid seda saab võtta arvesse ainult selle kindlakstegemisel, kas tegevus kujutab endast rikkumist, ning trahvide suuruse kindlaksmääramise staadiumis.

(vt punktid 80–85, 88 ja 89)

5.        Küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on piisavad, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada.

(vt punkt 123)

6.        Mis puudutab küsimust, kas konkurentsieeskirjade rikkumised pandi toime hooletusest või tahtlikult ja kas nende eest võib seetõttu määrata trahvi vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimesele lõigule, siis see tingimus on täidetud, kui ettevõtjale ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus, olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et ta rikub asutamislepingu konkurentsieeskirju.

Nii on see telekommunikatsioonisektoris tegutseva ettevõtja puhul, kellele ei saanud esiteks olla teadmata, et tal oli vaatamata telekommunikatsiooni- ja postiteenuseid reguleeriva asutuse loaotsustele tegelik tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade kehtestamiseks, ja teiseks, et hinnakruvi efekt tõi tema monopoolset seisundit kliendiliinile juurdepääsuteenuste hulgiturul ja sisuliselt monopoolset seisundit abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul arvestades kaasa tõsiseid konkurentsipiiranguid.

(vt punktid 124 ja 125)

7.        EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhistava osa sisulise põhjendatuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Seda silmas pidades peavad EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama asjassepuutuva akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada.

Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

(vt punktid 130 ja 131)

8.        EÜ artikli 82 teise lõigu punkt c keelab sõnaselgelt turgu valitseval ettevõtjal kehtestada otseselt või kaudselt ebaõiglasi hindu ning muu hulgas kohaldada hinnapraktikat, millel võib olla temaga sama tõhusate olemasolevate või potentsiaalsete konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, st praktika, mis võib muuta viimati nimetatute jaoks turulepääsu ning teiste lepingupoolte jaoks eri tarneallikate või kaubanduspartnerite vahel valimise raskeks või isegi võimatuks, tugevdades seeläbi turgu valitsevat seisundit, kasutades muid vahendeid kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil. Seda silmas pidades ei saa igasugust hinnakonkurentsi pidada õiguspäraseks.

Kuna telekommunikatsioonisektoris turgu valitsevas seisundis oleval ettevõtjal on tegutsemisruum temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes tekkinud hinnakruvi efekti vähendamiseks või selle kõrvaldamiseks abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmise teel, siis arvestades väljatõrjuvat mõju, mille hinnakruvi efekt võib nimetatud konkurentide jaoks kaasa tuua, võib see iseenesest kujutada kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses.

EÜ artikli 82 eesmärk on kaitsta tarbijat moonutamata konkurentsi abil. Selles küsimuses ei oma tähtsust see, et turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja peab kuritarvituse kõrvaldamiseks oma hindu tõstma.

Kõnealune hinnakruvi efekt toob seeläbi, et vähendab turul, s.o abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul veelgi eksisteerivat konkurentsitaset, mis on juba just nimelt kõnealuse ettevõtja kohaloleku tõttu nõrgenenud, ja tugevdab viimati nimetatu valitsevat seisundit sellel turul, kaasa ka selle, et tarbijad kannavad kahju tulenevalt nende valikuvõimaluste piiramisest ja seega võimaluse piiramisest, et pikaajalises plaanis vähendatakse jaehindu tänu konkurentsile, mida pakuvad nimetatud turul temaga vähemalt sama tõhusad konkurendid.

Üldkohus ei ole mingil viisil kohustatud tuvastama seda, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad või abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad olid iseenesest kuritarvituslikud vastavalt seetõttu, et need on ülemäärased või turuhinnast madalamad.

(vt punktid 172, 177, 180–183)

9.        Selle hindamiseks, kas turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnapraktika võib EÜ artiklit 82 rikkudes konkurendi kõrvaldada, tuleb aluseks võtta kriteerium, mis tugineb turgu valitseva ettevõtja enda kuludele ja strateegiale. Sellega seoses ei tohi turgu valitsev ettevõtja turult kõrvaldada ettevõtjaid, kes on võib-olla sama tõhusad kui ta ise, ent kes oma väiksemate finantsvahendite tõttu ei suuda taluda nende vastu suunatud konkurentsi.

Olukorras, kus turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika kuritarvitav laad tuleneb selle väljatõrjuvast mõjust tema konkurentide jaoks, tuleb selle kuritarvitusliku laadi analüüsimisel aluseks võtta üksnes turgu valitseva ettevõtja hinnad ja kulud. Nimelt võimaldab niisugune kriteerium kontrollida, kas telekommunikatsioonisektoris valitsevas seisundis olev ettevõtja ise oleks olnud võimeline pakkuma oma jaeteenuseid abonentidele muul viisil kui kahjumiga, kui ta oleks eelnevalt olnud kohustatud maksma omaenda kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindasid. Järelikult on see kriteerium sobiv selleks, et kindlaks määrata, kas turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika toob konkurentide suhtes hinnakruvi efekti kaudu kaasa väljatõrjuva mõju.

Niisugune lähenemisviis on veelgi põhjendatum seetõttu, et see on kooskõlas ka õiguskindluse üldpõhimõttega, sest turgu valitseva ettevõtja kulude arvessevõtmine võimaldab viimasel, arvestades erilist vastutust, mis tal EÜ artikli 82 alusel lasub, hinnata oma tegevuse õiguspärasust. Nimelt on turgu valitsevale ettevõtjale teada omaenda kulud ja tariifid, samas kui üldjuhul ei ole talle teada tema konkurentide kulud ja tariifid.

Neid järeldusi ei saa kahtluse alla seada asjaoluga, mille kohaselt kehtivad konkurentide suhtes abonentidele osutatavate telekommunikatsiooniteenuste pakkumisel leebemad õiguslikud ja materiaalsed tingimused. Nimelt ei saa niisugune asjaolu, eeldades, et see on tõendatud, mõjutada asjaolu, et turgu valitsev ettevõtja ei saa kohaldada hinnapraktikat, mis võib asjaomaselt turult välja tõrjuda temaga vähemalt sama tõhusad konkurendid, ega asjaolu, et niisugune ettevõtja peab tema erilist kohustust EÜ artikli 82 alusel arvestades olema võimeline ise kindlaks tegema, kas tema hinnapraktika on selle sättega kooskõlas.

(vt punktid 198–203)

10.      Isegi kui abonendi seisukohast võivad juurdepääsu- ja kõneteenused tegelikult moodustada terviku, on komisjonil õigus uurida hinnakruvi efekti olemasolu ainult juurdepääsuteenuste tasandil, jättes hõlmamata kõneteenused, arvestades hindade ümberkujundamise ja võrdsete võimaluste põhimõtteid.

Sellega seoses ei riku Üldkohus ühtegi õigusnormi, kui ta võtab arvesse niisugust põhimõtet, mis tuleneb telekommunikatsioonisektorit puudutavast regulatsioonist, et uurida seda, kas EÜ artikli 82 kohaldamine komisjoni poolt turgu valitseva ettevõtja kuritarvitusliku hinnapraktika suhtes oli põhjendatud. Nimelt, kuivõrd telekommunikatsioonisektorit puudutav regulatsioon määratleb selle suhtes kohaldatava õigusliku raamistiku ja aitab selliselt kindlaks määrata konkurentsitingimused, milles turgu valitsev ettevõtja asjaomastel turgudel oma tegevusi läbi viib, kujutab see asjakohast elementi EÜ artikli 82 kohaldamiseks selle ettevõtja tegevuse suhtes, olgu see siis asjaomaste turgude määratlemiseks, niisuguse tegevuse kuritarvitava laadi hindamiseks või siis trahvi suuruse kindlakstegemiseks.

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et hindade ümberkujundamise põhimõte on kohaldatav vaid turgu valitseva ettevõtja, mitte tema konkurentide suhtes, kuna Üldkohus tugines kõnealuse turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika kuritarvitava laadi kindlaksmääramiseks EÜ artikli 82 alusel vastavalt sama tõhusa konkurendi kriteeriumile turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja olukorrale ja kuludele.

Järelikult, kuna Üldkohus tõdes, et telekommunikatsioonisektorit käsitlevas regulatsioonis ette nähtud hindade tasakaalustamine pidi tähendama eelkõige kauge- ja rahvusvaheliste kõnede tariifide langust ning igakuise abonemenditasu ja kohalike kõnede tariifide tõusu, võis ta sellest õiguspäraselt järeldada, et juurdepääsuteenuste jaehindade ja kõneteenuste jaehindade eraldi arvesse võtmine turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika kuritarvitava laadi kindlakstegemiseks sisaldub hindade ümberkujundamise põhimõttes.

(vt punktid 221, 223–226)

11.      Moonutamata konkurentsi saab tagada vaid juhul, kui on kindlustatud erinevate ettevõtjate vahelised võrdsed võimalused.

See eeldab, et telekommunikatsioonisektoris turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja ja temaga vähemalt sama tõhusad konkurendid oleks abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul võrdses olukorras. See tingimus ei ole täidetud juhul, kui turgu valitsevale ettevõtjale makstavaid kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindasid on võimalik kajastada abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindades vaid siis, kui viimati nimetatuid pakutakse kahjumiga.

Nimelt kuna esiteks on abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturg eraldiseisev turg ja kuna teiseks on kliendiliinile juurdepääsu võimaldavad võrguteenused temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide jaoks hädavajalikud, et hakata sellel turul tõhusalt konkureerima niisuguse ettevõtjaga, kellel on seal turgu valitsev seisund, mis tuleneb suures osas seaduslikust monopolist, mis tal oli enne telekommunikatsioonisektori liberaliseerimist, siis eeldab moonutamata konkurentsi rakendamine seda, et see turgu valitsev ettevõtja ei saa sellel jaeturul kohaldatava hinnapraktikaga kehtestada kohe sellel temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes ebasoodsat konkurentsiolukorda, mis võib takistada või piirata nende juurdepääsu sellele turule või nende tegevuse arengut sellel turul.

Nii on see eelkõige siis, kui muude telekommunikatsiooniteenuste võimalik osutamine abonentidele turgu valitseva ettevõtja püsivõrgu kaudu eeldab ka viimaselt kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste ostmist, sest see ebasoodus konkurentsiolukord abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul kajastub tingimata muude telekommunikatsiooniteenuste turgudel. Viimane asjaolu ei tähenda siiski seda, et nendest muudest telekommunikatsiooniteenustest tulenevat tulu tuleb arvesse võtta selle uurimisel, kas vähemalt sama tõhusad konkurendid kui turgu valitsev ettevõtja on abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturu konkurentsitingimustes ebavõrdses olukorras. Nimelt kuuluvad need muud telekommunikatsiooniteenused eraldi turule võrreldes viimati nimetatud turuga.

Seega tuleb tõdeda, et turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul asetavad kohe vähemalt sama tõhusad konkurendid võrreldes turgu valitseva ettevõtjaga ebavõrdsesse olukorda sellel turul, mis viib juurdepääsuteenuste osas nende konkurentide suhtes hinnakruvi efektini.

(vt punktid 230, 233–236 ja 240)

12.      Kuna EÜ artikkel 82 keelab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise turul, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, siis puudutab nimetatud artikkel turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja tegevust, mis takistab veel turul olemas oleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel. Sellest tuleneb, et turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika, mis viib temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini, kujutab endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses vaid siis, kui tõendatud on konkurentsivastane mõju.

Konkurentsivastane mõju, mida komisjon peab tõendama seoses telekommunikatsioonisektoris turgu valitseva ettevõtja hinnapraktikaga, mis viib temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini, puudutab võimalikke takistusi, mida kõnealune hinnapraktika võis luua abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul pakkumise arengule ja sellest tulenevalt konkurentsitasemele sellel turul. Niisugune hinnapraktika kujutab endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses, kuna tuues turgu valitseva ettevõtjaga vähemalt sama tõhusate konkurentide jaoks hinnakruvi efekti kujul kaasa väljatõrjuva mõju, võib kõnealune hinnapraktika muuta raskemaks või isegi võimatuks nende konkurentide tuleku asjassepuutuvale turule ja tugevdada niisiis turgu valitseva ettevõtja seisundit sellel turul, kahjustades tarbijate huve.

Kui turgu valitsev ettevõtja rakendab tegelikkuses hinnapraktikat, mis viib tema vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini ja mille eesmärk on konkurendid asjassepuutuvalt turult välja tõrjuda, siis ei saa asjaolu, et kavandatud tulemust lõppkokkuvõttes ei saavutatud, välistada kvalifitseerimist kuritarvituseks EÜ artikli 82 tähenduses. Siiski ei saa vähimagi mõju puudumisel konkurentide konkurentsiolukorrale niisugust hinnapraktikat kvalifitseerida väljatõrjuvaks tegevuseks, kui nende viimaste sisenemist asjassepuutuvale turule ei ole selle tegevusega mingil moel raskendatud.

(vt punktid 251–254)

13.      Komisjonil on trahvide arvutamise meetodi puhul ulatuslik kaalutlusõigus. See meetod, mis on sätestatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, sisaldab erinevaid paindlikkust tagavaid elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas nende sätetega. Euroopa Kohus peab kontrollima, kas Üldkohus on komisjoni kaalutlusõiguse teostamist õigesti hinnanud.

Liidu konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased tehiolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kusjuures kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu. Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse asjaomase ettevõtja käitumist, selle ettevõtja rolli kõnealuse tegevuse rakendamisel, tegevusest saada võidavat kasumit, ettevõtja suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad.

(vt punktid 271–274)

14.      Asjaolu, et komisjon on varem kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei saa võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 17 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele.

(vt punkt 294)







EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

14. oktoober 2010(*)

Sisukord


I –  Vaidluse taust

II –  Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

III –  Poolte nõuded

IV –  Apellatsioonkaebus

A –  Vastuvõetavus

B –  Sisulised küsimused

1.  Sissejuhatavad märkused

2.  Esimene väide, et rikutud on õigusnormi ja see pandi toime apellandi tegevuse RegTP kui pädeva riigi reguleeriva asutuse poolse reguleerimise käsitlemisel

a)  Esimese väite esimene osa, mis puudutab rikkumise süüks panemist

i)  Vaidlustatud kohtuotsus

ii)  Poolte argumendid

iii)  Euroopa Kohtu hinnang

b)  Esimese väite teine osa, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

i)  Vaidlustatud kohtuotsus

ii)  Poolte argumendid

iii)  Euroopa Kohtu hinnang

c)  Esimese väite kolmas osa, mis puudutab EÜ artikli 82 rikkumise toimepanemist tahtlikult või hooletusest

i)  Vaidlustatud kohtuotsus

ii)  Poolte argumendid

iii)  Euroopa Kohtu hinnang

d)  Järeldus esimese väite kohta

3.  Teine väide, et EÜ artikli 82 kohaldamisel on rikutud õigusnormi

a)  Vaidlustatud kohtuotsus

b)  Teise väite esimene osa, mis puudutab hinnakruvi efekti asjakohasust, et tuvastada kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses

i)  Poolte argumendid

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

c)  Teise väite teine osa, mis puudutab hinnakruvi efekti arvutamise meetodi adekvaatsust

i)  Etteheide, et sama tõhusa konkurendi kriteeriumi on valesti kohaldatud

–  Poolte argumendid

–  Euroopa Kohtu hinnang

ii)  Etteheide, et rikutud on õigusnorme, kuna kõneteenuseid ja muid telekommunikatsiooniteenuseid ei ole hinnakruvi efekti arvutamisel arvesse võetud

–  Poolte argumendid

–  Euroopa Kohtu hinnang

d)  Teise väite kolmas osa, mis puudutab hinnakruvi efekti mõju

i)  Poolte argumendid

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

e)  Järeldus teise väite kohta

4.  Kolmas väide, et trahvide arvutamisel on rikutud õigusnorme, kuna arvesse ei ole võetud hindade reguleerimist

a)  Vaidlustatud kohtuotsus

b)  Poolte argumendid

i)  Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab rikkumise rasket laadi

–  Poolte argumendid

–  Euroopa Kohtu hinnang

ii)  Kolmanda väite teine osa, mis puudutab seda, et hindade reguleerimist ei ole kergendava asjaoluna nõuetekohaselt arvesse võetud

–  Poolte argumendid

–  Euroopa Kohtu hinnang

iii)  Kolmanda väite kolmas osa, mis puudutab sümboolse trahvi määramist

–  Poolte argumendid

–  Euroopa Kohtu hinnang

c)  Järeldus kolmanda väite kohta

Kohtukulud

Apellatsioonkaebus – Konkurents – EÜ artikkel 82– Telekommunikatsiooniteenuste turud – Juurdepääs pikaajalise ettevõtja püsivõrgule – Konkurentidele osutatavate kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad – Abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad – Turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnapraktika – Hinnakruvi efekt konkurentide suhtes – Riigi reguleeriva asutuse poolt heaks kiidetud hinnad – Turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja tegutsemisruum – Rikkumise süüks panemine – Mõiste „kuritarvitamine” – Sama tõhusa konkurendi kriteerium – Hinnakruvi efekti arvutamine – Kuritarvituse mõju – Trahvi summa

Kohtuasjas C‑280/08 P,

mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 23. juunil 2008 esitatud apellatsioonkaebus,

Deutsche Telekom AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt U. Quack, Rechtsanwalt S. Ohlhoff ja Rechtsanwalt M. Hutschneider,

apellant,

teised menetlusosalised:

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Mojzesowicz, W. Mölls ja O. Weber, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses kohtuastmes,

Vodafone D2 GmbH, varem Vodafone AG & Co. KG, veel varem Arcor AG & Co. KG, asukoht Eschborn (Saksamaa), esindaja: Rechtsanwalt M. Klusmann,

Versatel NRW GmbH, varem Tropolys NRW GmbH, veel varem CityKom Münster GmbH Telekommunikationsservice ja TeleBeL Gesellschaft für Telekommunikation Bergisches Land mbH, asukoht Essen (Saksamaa),

EWE TEL GmbH, asukoht Oldenburg (Saksamaa),

HanseNet Telekommunikation GmbH, asukoht Hamburg (Saksamaa),

Versatel Nord GmbH, varem Versatel Nord-Deutschland GmbH, veel varem KomTel Gesellschaft für Kommunikations- und Informationsdienste mbH, asukoht Flensburg (Saksamaa),

NetKöln Gesellschaft für Telekommunikation mbH, asukoht Köln (Saksamaa),

Versatel Süd GmbH, varem Versatel Süd-Deutschland GmbH, veel varem tesion Telekommunikation GmbH, asukoht Stuttgart (Saksamaa),

Versatel West GmbH, varem Versatel West-Deutschland GmbH, veel varem Versatel Deutschland GmbH & Co. KG, asukoht Dortmund (Saksamaa),

esindaja: Rechtsanwalt N. Nolte,

menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Arabadjiev, U. Lõhmus, A. Ó Caoimh (ettekandja) ja P. Lindh,

kohtujurist: J. Mazák,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 25. novembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 22. aprilli 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Deutsche Telekom AG palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑271/03: Deutsche Telekom vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑477; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 21. mai 2003. aasta otsus 2003/707/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/C‑1/37.451, 37.578, 37.579 – Deutsche Telekom AG) (ELT L 263, lk 9; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

I –  Vaidluse taust

2        Üldkohus esitas vaidluse aluseks olevad asjaolud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–24 järgmiselt:

„1      Hageja Deutsche Telekom AG on pikaajaline telekommunikatsiooniettevõtja Saksamaal. […]

2      Hageja haldab Saksamaa telefonivõrku. Enne telekommunikatsiooniturgude täielikku liberaliseerimist oli hagejal seaduslik monopol tavavõrgus abonentidele telekommunikatsiooniteenuste osutamise valdkonnas. Alates 25. juuli 1996. aasta telekommunikatsiooniseaduse (Telekommunikationsgesetz, BGBl. 1996 I, lk 1120; edaspidi „TKG”) jõustumisest 1. augustil 1996 on infrastruktuuri kasutada andmise turg ja telekommunikatsiooniteenuste osutamise turg Saksamaal liberaliseeritud. Sellest ajast peale konkureerivad neil kahel turul hagejaga teised ettevõtjad vahelduva eduga.

3      Hageja iga kohtvõrk sisaldab mitut kliendiliini abonentideni. Sõna „kliendiliin” tähistab füüsilisi juhtmeid, mis ühendavad sidevõrgu lõpp-punkti abonendi ruumides peajaotla või samaväärse seadmega üldkasutatavas tavatelefonivõrgus.

4      Hageja pakub juurdepääsu oma kliendiliinidele nii teistele telekommunikatsiooniettevõtjatele kui abonentidele. Juurdepääsuteenuste ja hageja tariifide puhul tuleb eristada kohtvõrgule juurdepääsu võimaldavaid teenuseid, mida hageja pakub oma konkurentidele [edaspidi „kliendiliinile juurdepääsu võimaldavad võrguteenused”], ja kohtvõrgule juurdepääsu võimaldavaid teenuseid, mida hageja pakub oma abonentidele (edaspidi „abonentidele osutatavad juurdepääsuteenused”).

I – [Kliendiliinile juurdepääsu võimaldavad] võrguteenused

5      Liitvabariigi posti- ja telekommunikatsiooniministri […] 28. mai 1997. aasta otsusega nr 223a kohustati hagejat alates juunist 1997 võimaldama konkurentidele täielikku eraldatud juurdepääsu kliendiliinile.

6      Tasu hageja [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste eest koosneb kahest osast: esiteks igakuisest abonemenditasust ja teiseks ühekordsest tasust. […]

7      Telekommunikatsiooni- ja postiteenuseid reguleeriv asutus (Regulierungsbehörde für Telekommunikation und Post, edaspidi „RegTP”) peab vastavalt TKG § 25 lõikele 1 hageja [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste tariifid eelnevalt heaks kiitma.

8      Selleks kontrollib RegTP, kas hageja väljapakutud [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste tariifid vastavad TKG §‑s 24 kehtestatud tingimustele. TKG § 24 lõige 1 sätestab, et „[t]asumäärad tuleb kehtestada lähtuvalt teenuste tõhusa osutamise kuludest”. […]

[…]

II – Abonentidele osutatavad juurdepääsuteenused

10      Abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste puhul pakub hageja kahte põhipaketti, st traditsioonilist analoogliini […] ja kitsasribaühendusega digitaalliini […]. Neid kahte põhipaketti, mis võimaldavad abonente ühendada, võidakse pakkuda hageja vaskpaaridega ajaloolises võrgus (kitsasribaühendus). Hageja pakub oma abonentidele ka lairibaühendust ([…] ADSL), mille jaoks ta on pidanud olemasolevad [kitsasriba]võrgud ümber kohandama, et oleks võimalik pakkuda lairibateenuseid, näiteks kiiret Interneti-ühendust.

[…]

12      [Hageja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad] koosnevad kahest osast: igakuisest abonemenditasust, mis lähtub liinide ja osutatavate teenuste kvaliteedist, ja ühekordsest tasust liiniga esmakordse liitumise või liini ülevõtmise eest […]

A – Analoogsete abonendiliinide […] ja digitaalsete kitsasribaühendusega abonendiliinide […] tariifid

13      Analoogsetele abonendiliinidele ja [digitaalsetele kitsasribaühendusega abonendiliinidele] juurdepääsu hinnad määratakse kindlaks hinnalaesüsteemi raames. Vastavalt TKG § 27 lõike 1 teisele lausele ja § 25 lõikele 1 […] ei kehtestata hageja võrguga ühendamise ja kõnede jaehindu kulupõhiselt iga teenuse kohta eraldi, vaid hinnad määratakse kindlaks mitme teenuse kohta koos, kusjuures erinevad teenused koondatakse portfellidesse.

14      […] RegTP rakendas asjaomase süsteemi 1. jaanuaril 1998. Selleks moodustas RegTP kaks portfelli, millest esimene sisaldas eraklientidele osutatavaid teenuseid ja teine äriklientidele osutatavaid teenuseid. Kumbki portfell sisaldas samal ajal nii abonentidele osutatavaid juurdepääsuteenuseid […] kui ka hageja poolt telefonisektoris pakutavate teenuste kogu valikut, st kohalikke, piirkondlikke, kauge- ja rahvusvahelisi kõnesid.

[…]

17      [Liitvabariigi posti- ja telekommunikatsiooniministri] 17. detsembri 1997. aasta otsuse kohaselt pidi hageja alandama kummagi portfelli koguhinda 4,3% võrra ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 1999 (esimene hinnalae seadmise periood). RegTP jättis 23. detsembri 1999. aasta otsusega esimese perioodi lõppemisel 31. detsembril 1999 portfellide koosseisu enamjaolt samaks ning alandas hindu 5,6% võrra ajavahemikus 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2001 (teine hinnalae seadmise periood).

18      Selles hindade langetamise siduvas raamistikus võis hageja RegTP‑lt eelneva loa saamise korral muuta kummassegi portfelli kuuluvate erinevate teenuste hindu. […] Süsteem võimaldas seega tõsta ühe või mitme portfelli kuuluva teenuse hinda, kui portfelli hinnalage ei ületatud. […]

19      Kahel esimesel hinnalae seadmise perioodil [1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001] langetas hageja mõlema portfelli jaehindu suuremas ulatuses, kui talle pandud kohustus ette nägi. Hindade langetamine puudutas sisuliselt kõnehindu. Seevastu analoogliinide jaehinnad […] jäid neil kahel hinnalae seadmise perioodil […] muutumatuks. Mis puudutab [kitsasribaühendusega digitaal]liinide jaehindu, siis langetas hageja samal perioodil igakuise abonemenditasu määra […].

20      Alates 1. jaanuarist 2002 kehtib uus hinnalaesüsteem […]. Uues süsteemis asendati varasemad kaks portfelli, mis sisaldasid eraklientidele osutatavaid teenuseid ja äriklientidele osutatavaid teenuseid, nelja portfelliga, mis sisaldavad järgmisi teenuseid: telefoniliinid (portfell A), kohalikud kõned (portfell B), riigisisesed kaugekõned (portfell C) ja rahvusvahelised kõned (portfell D).

21      Hageja teatas 15. jaanuaril 2002 RegTP‑le oma kavatsusest tõsta analoog- ja [kitsasribaühendusega digitaal]liinide igakuiseid abonemenditasusid […]. RegTP andis […] selleks hinnatõusuks loa.

22      Hageja esitas 31. oktoobril 2002 uue taotluse jaehindade tõstmiseks. RegTP jättis selle taotluse […] osaliselt rahuldamata. […]

B – ADSL‑liinide […] tariifid

23      ADSL‑i […] tariife hinnalaesüsteemi raames ei reguleerita. Vastavalt TKG §‑le 30 võidakse neid tariife tagantjärele reguleerida.

24      Pärast seda, kui RegTP oli hageja konkurentidelt saanud mitu kaebust, asus RegTP 2. veebruaril 2001 tagantjärele uurima hageja ADSL‑i hindu, et teha kindlaks, kas toimub kahjumiga müük, mis on vastuolus Saksa konkurentsinormidega. RegTP lõpetas menetluse 25. jaanuaril 2002, olles tuvastanud, et tariifide suurendamine, millest hageja oli 15. jaanuaril 2002 teatanud, ei andnud enam alust kahtlusele, et toimub kahjumiga müük.”

3        Pärast seda, kui hageja konkurendid olid 1999. aastal esitanud kaebusi, võttis Euroopa Ühenduste Komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, milles ta heitis eelkõige põhjendustes 57, 102, 103 ja 107 apellandile ette, et ta on „hinnakruvi kujul” (margin squeeze) toime pannud kuritarvitamise, mis tuleneb kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade ebaproportsionaalsest vahest.

4        Hinnakruvi osas meenutab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 vaidlusaluse otsuse põhjendusi 102–105, mis kõlavad järgmiselt:

„102      Hinnakruvi efekt on olemas juhul, kui [hagejale] [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste eest makstava igakuise abonemenditasu ja ühekordse tasu summa sunnib konkurente abonentidelt küsima kõrgemat hinda kui see, mida [hageja] küsib oma abonentidelt samade teenuste eest. Kui [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste hinnad on kõrgemad kui [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehinnad, ei ole [hageja] konkurentidel mingil juhul võimalik kasumit saada, isegi kui nad tegutsevad vähemalt sama tõhusalt kui [hageja], kuna lisaks [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste hinnale tuleb neil kanda ka kulud (turustamise, arvete esitamise, tasu sissenõudmise jms kaasnevad kulud).

103      Kuna [hageja] küsib konkurentidelt kliendiliinile juurdepääsu eest võrguteenuste [hulgi]hinda, mis on suurem kui jaehinnad, mida ta küsib oma abonentidelt, takistab ta konkurentidel pakkuda lisaks tavalistele telefonikõnedele kliendiliinile juurdepääsu teenuseid. […]

104      [Hageja] leiab, et käesoleval juhul on kuritarvitavat hinnapoliitikat hinnakruvi efekti kujul võimatu tõendada, kas või seetõttu, et [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste [hulgi]hinnad kehtestab siduvalt RegTP. […]

105      Vastupidi [hageja] väidetele on hinnakruvi efekti vormis toimuv kuritarvitus käesoleval juhul asjakohane. Seotud turgudel, kus konkurendid ostavad pikaajaliselt operaatorilt [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavaid] võrguteenuseid ja kus neil on huvi seda teha, kui nad soovivad turustusahelas järgneval [jae]kaupade või teenuste turul kanda kinnitada, võib kergesti tekkida hinnakruvi efekt [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste reguleeritud [hulgi]hindade ja [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehindade vahel. Hinnakruvi efekti olemasolu tõendamiseks piisab esmalt sellest, et kaks hinnataset ei ole proportsioonis, mistõttu tekib konkurentsipiirang. […]”

5        Vaidlusaluse otsuse artikli 1 kohaselt järeldas komisjon, et „alates 1998. aastast on [hageja] rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 82 punkti a sätteid seeläbi, et ta küsib kliendiliinile juurdepääsu eest konkurentidelt ja [oma] abonentidelt ebaõiglasi liitumistasusid ja igakuiseid abonemenditasusid, takistades märkimisväärselt konkurentsi kliendiliinile juurdepääsu turul”.

6        Nimetatud otsuse artikli 3 kohaselt määras komisjon hagejale selle rikkumise eest trahvi summas 12,6 miljonit eurot.

II –  Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

7        Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2003 ning milles ta palus Üldkohtul esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena otsuses määratud trahvi vähendada.

8        Hageja esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise taotluse põhjenduseks muu hulgas väite, et on rikutud EÜ artiklit 82, ning väite, mis puudutab võimu kuritarvitamist ning proportsionaalsuse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist.

9        EÜ artikli 82 rikkumist puudutav väide koosnes mitmest osast, millest käesoleva apellatsioonkaebuse puhul on asjakohased kolm, st esimene osa, mille kohaselt puudub kuritarvitamine, kuna hageja tegutsemisruum oli hinnakruvi efekti vältimiseks ebapiisav, teine osa, mis puudutab selle meetodi õigusvastasust, mida komisjon kasutas hinnakruvi efekti tuvastamiseks, ning neljas osa, mis puudutab asjaolu, et tuvastatud hinnakruvi ei mõjutanud turgu.

10      Üldkohus lükkas kõik need osad tagasi, märkides selle uurimise raames vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–242 eelkõige, et hageja ei vaidlustanud hagiavalduses vaidlusaluses otsuses aluseks võetud asjaomaste turgude määratlust, mille kohaselt tuleb eristada esiteks kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgiturgu ja teiseks kliendiliinile juurdepääsu jaeturgu, mis hõlmab kitsasribaühendusega juurdepääsu turgu ja lairibaühendusega juurdepääsu turgu, mis on kõik riiklikud turud.

11      Mis puudutab väite esimest osa, siis Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–151, et komisjon võis vaidlusaluses otsuses õiguspäraselt leida, et hagejal oli vaatlusalusel perioodil piisav tegutsemisruum, et kõnealuses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekti abonentide juurdepääsuteenuste jaehindade muutmise teel vähendada.

12      Mis puudutab nimetatud väite teist osa, siis lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 tagasi hageja etteheite, mille kohaselt saab hinnakruvi efekti kuritarvitav iseloom tuleneda üksnes jaehindade kuritarvitavast iseloomust. Ta asus seejärel kohtuotsuse punktides 193, 203 ja 206 seisukohale, et komisjon toimis õigesti, kui ta hageja hinnapraktika kuritarvitava iseloomu analüüsimisel võttis vastavalt sama tõhusa konkurendi kriteeriumile aluseks üksnes hageja spetsiifilise olukorra, st sellest tulenevalt hageja hinnad ja kulud, ning kui ta võttis arvesse üksnes juurdepääsuteenustelt saadava tulu, jättes välja muudelt teenustelt, näiteks kõneteenustelt saadava tulu, ja võrdles kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindu kõikide abonentide juurdepääsuteenuste (st kitsasribaühendusega ja lairibaühendusega juurdepääs) jaehindadega.

13      Sama väite neljanda osa kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237 muu hulgas, et kõnealune hinnakruvi takistab põhimõtteliselt konkurentsi arengut abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturgudel.

14      Üldkohus lükkas täies ulatuses tagasi ka võimu kuritarvitamist, proportsionaalsuse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist puudutava väite. Seoses etteheitega, et komisjon kehtestab hageja kohaldatavate tariifide suhtes kahekordse reguleerimise ning rikkus seega proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265:

„Isegi kui ei saaks välistada, et Saksa ametiasutused rikkusid samuti ühenduse õigust – eelkõige [komisjoni 13. märtsi 1996. aasta] direktiiviga [96/19/EÜ (EÜT L 74, lk 13)] muudetud [komisjoni 28. juuni 1990. aasta] direktiivi [90/388/EMÜ konkurentsi kohta telekommunikatsiooniteenuste turgudel (EÜT L 192, lk 10)] sätteid –, kui nad otsustasid võrguühenduste tariifide ja kõnetariifide järkjärgulise tasakaalustamise kasuks, ei kõrvaldaks selline kohustuste rikkumine, kui see peaks tuvastatama, tegutsemisruumi, mis hagejal hinnakruvi efekti vähendamiseks tegelikult oli.”

15      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineva etteheite osas järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269, et RegTP otsused ei saanud hagejal tekitada niisugust õiguspärast ootust.

16      Võimu kuritarvitamist puudutava etteheite osas otsustas Üldkohus kohtuotsuse punktis 271:

„[Vaidlusaluses] otsuses käsitleb komisjon üksnes hageja hinnapraktikat, mitte Saksa ametiasutuste otsuseid. Isegi kui RegTP oleks rikkunud mõnda ühenduse õigusnormi ja isegi kui komisjon oleks võinud selle alusel Saksamaa Liitvabariigi suhtes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust alustada, ei saa sellised võimalikud olukorrad mingil viisil mõjutada [vaidlusaluse] otsuse õiguspärasust. Kõnealuses otsuses piirduski komisjon tuvastamisega, et hageja oli rikkunud EÜ artiklit 82, mis on säte, mis ei puuduta liikmesriike, vaid üksnes ettevõtjaid. Seega ei pannud komisjon toime mingit võimu kuritarvitamist, kui ta EÜ artikli 82 alusel sellisele järeldusele jõudis.”

17      Määratud trahvi vähendamise nõude toetuseks esitas hageja kuus väidet, sh kolmas väide, mis puudutab hooletuse ja tahtluse puudumist, neljas väide, et hindade reguleerimist võeti trahvi suuruse määramisel arvesse ebapiisavalt, ja kuues väide, mis puudutab kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmist. Üldkohus lükkas need kolm väidet vaidlustatud kohtuotsuse punktides 290–321 tagasi.

18      Seetõttu jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata ning jättis hageja enda kohtukulud ja komisjoni kohtukulud hageja kanda.

III –  Poolte nõuded

19      Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlusalune otsus;

–        teise võimalusena vähendada oma täieliku pädevuse alusel talle vaidlusaluse otsuse artiklis 3 määratud trahvi; ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20      Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

21      Vodafone D2 GmbH, varem Vodafone AG & Co. KG, veel varem Arcor AG & Co. KG (edaspidi „Vodafone”) palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või vähemalt jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja apellandilt.

22      Versatel NRW GmbH, varem Tropolys NRW GmbH, veel varem CityKom Münster GmbH Telekommunikationsservice ja TeleBeL Gesellschaft für Telekommunikation Bergisches Land mbH, EWE TEL GmbH, HanseNet Telekommunikation GmbH, Versatel Nord GmbH, varem Versatel Nord-Deutschland GmbH, veel varem KomTel Gesellschaft für Kommunikations- und Informationsdienste mbH, NetCologne Gesellschaft für Telekommunikation mbH, Versatel Süd GmbH, varem Versatel Süd-Deutschland GmbH, veel varem tesion Telekommunikation GmbH, ning Versatel West GmbH, varem Versatel West-Deutschland GmbH, veel varem Versatel Deutschland GmbH & Co. KG (edaspidi koos „Versatel”) palusid kohtuistungil samuti apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, ühinedes komisjoni ja Vodafoni nõuetega.

IV –  Apellatsioonkaebus

A –  Vastuvõetavus

23      Vodafone ja Versatel väidavad kõigepealt, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna selle esimeses väites ning teise väite esimeses ja teises osas, mille eesmärk on sisuliselt vaidlustada Üldkohtu poolt seoses EÜ artikliga 82 antud hinnangud apellandi hinnapraktikale ning see, et proportsionaalsuse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetest on kinni peetud, apellant pelgalt kordab argumente, mille ta esitas menetluses esimeses kohtuastmes ja mille ainus eesmärk on see, et Euroopa Kohus need argumendid uuesti läbi vaataks.

24      Sellega seoses olgu meenutatud, et EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus ei vasta nimetatud nõudele, kui see, sisaldamata argumentatsiooni, mis identifitseeriks konkreetselt õigusnormi rikkumise, millel vaidlustatud kohtuotsus põhineb, piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Üldkohtu otsus pelgalt uuesti läbi vaadata, mis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punktid 34 ja 35, ning 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/01 P: Eurocoton jt vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10091, punktid 46 ja 47).

25      Kui apellant vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt eelkõige 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑321/99 P: ARAP jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑4287, punkt 49).

26      Antud juhul soovitakse apellatsioonkaebuse esimese ja teise väitega koos just nimelt vaidlustada Üldkohtu seisukoht, mille ta võttis seoses talle esimeses kohtuastmes esitatud erinevate õigusküsimusega, mis puudutavad EÜ artikli 82 kohaldamist apellandi hinnapraktikale ning teatavatest liidu õiguse üldpõhimõtetest kinnipidamist. Sellega seoses on täpselt viidatud vaidlustatud kohtuotsuse osadele, mida on kritiseeritud, ning väidetele ja etteheidetele, millele apellatsioonkaebus tugineb.

27      Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse esimest ja teist väidet koos ei saa pidada vastuvõetamatuks. Sellegipoolest tuleb uurida nende spetsiifiliste etteheidete vastuvõetavust, mis esitati nende apellatsioonkaebuse väidete toetuseks, iga niisuguse argumendi uurimisel.

B –  Sisulised küsimused

28      Apellatsioonkaebuse toetuseks esitab apellant kolm väidet: et rikutud on õigusnormi ja see on toime pandud tema tegevuse RegTP kui pädeva reguleeriva siseriikliku asutuse poolse reguleerimise käsitlemisel, et EÜ artikli 82 kohaldamisel on rikutud õigusnorme ja et nimetatud reguleerimise arvesse võtmata jätmise tõttu on trahvide arvutamisel rikutud õigusnorme.

29      Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuses tervikuna rahuldamata hagi, mille hageja esitas vaidlusaluse otsuse peale, leides sisuliselt, et – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 3–6 – komisjon määras õigustatult viimati nimetatule trahvi EÜ artikli 82 rikkumise eest, kuna ta oli rakendanud ebaõiglast hinnapraktikat, mis viis temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvini, mis tuleneb kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade ebaproportsionaalsest vahest, mis ei võimalda neil pakkuda talle viimati nimetatud teenuste osas tõhusat konkurentsi.

30      Nende kolme väitega soovib apellant vaidlustada sisuliselt hinnangud, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuses vastavalt seoses:

–        rikkumise süüks panemisega tegutsemisruumi tõttu, mis tal oli abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, ja telekommunikatsiooniteenuste hindade reguleerimise asjakohasusega liikmesriigi reguleerivate asutuste poolt EÜ artikli 82 kohaldamisel;

–        EÜ artikli 82 tähenduses kuritarvituse tuvastamiseks juhtumi asjaoludel hinnakruvi efekti kriteeriumi sobivusega, võttes arvesse kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hindade reguleerimist liikmesriigi reguleeriva asutuse poolt, ning selle hinnakruvi efekti arvutamise meetodi õiguspärasuse ja selle mõju analüüsiga sama artikli alusel, ning

–        trahvi suuruse põhjendatusega, võttes arvesse telekommunikatsioonisektori reguleerimist riigi reguleerivate asutuste poolt.

31      Kuid apellant ei vaidle põhimõtteliselt vastu sellele, et turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja vastu võetud hinnapraktikat, mis viib vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvini, peetakse EÜ artikli 82 kohaselt ebaõiglaseks.

32      Nimelt ei heida apellant Üldkohtule ette seda, et viimane leidis, et ettevõtja kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit selle sätte tähenduses, kui tema hinnapraktika viib turgudel, kus tal on valitsev seisund, klindiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade ebaproportsionaalse vahe tõttu niisuguse hinnakruvini. Seoses sellega väidab ta teise väite raames üksnes seda, et hinnakruvi efekt ei ole käesolevas asjas asjakohane kriteerium, tuvastamaks, et ta pani toime EÜ artikli 82 rikkumise, kuna tema kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindu reguleerib riigi reguleeriv asutus.

33      Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse väiteid uurida järjekorras, milles apellant need esitas ja mis vastab järjekorrale, milles esitati väited esimeses kohtuastmes ja milles Üldkohus neid vaidlustatud kohtuotsuses uuris.

1.     Sissejuhatavad märkused

34      Selle kohtuotsuse vastu esitatud apellandi väidete põhjendatuse uurimiseks tuleb kõigepealt rõhutada, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõige 2 näeb ette, et apellatsioonkaebuses ei või muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud Üldkohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa seega esitada esmakordselt Euroopa Kohtus väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus (vt selle kohta eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I‑1981, punkt 59; 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑68/05 P: Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑10367, punkt 96, ja 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑564/08 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑191, punkt 22).

35      Nii apellatsioonkaebuses kui ka kohtuistungil väitis hageja, et tal ei olnud mingit tegutsemisruumi kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade kindlaksmääramiseks, kuna need kehtestab riigi reguleeriv asutus, s.o RegTP. Hinnakruvi efekti põhjuseks on tegelikult nende hulgihindade liiga kõrge tase, nagu need on kindlaks määranud RegTP. Hinnakruvi efekti kõrvaldamiseks oleks pidanud komisjon seega selle asemel, et teha apellandi suhtes EÜ artikli 82 alusel otsus, esitama EÜ artikli 226 alusel Saksamaa Liitvabariigi vastu liidu õiguse rikkumise tõttu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Lisaks on väär asuda seisukohale, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad on kehtestatud apellandi kulude alusel. RegTP määrab need hinnad kindlaks teenuste tõhusa osutamise kulude alusel vastavalt riigi reguleeriva asutuse kehtestatud näidisele.

36      Komisjon ja Versatel väidavad seevastu, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade eest kannab vastutust apellant, kuna TKG sätete kohaselt kehtestab RegTP need hinnad taotluse alusel, mille apellant on esitanud oma kuludest lähtuvalt. Apellant ei saa seega kurta, et need hinnad on liiga kõrged. Nagu nähtub vaidlusalusest otsusest, on apellant pealegi seaduse kohaselt kohustatud esitama RegTP‑le uue taotluse, et langetada kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindu, kui tema kulud vähenevad.

37      Sellega seoses väitis Versatel kohtuistungil veel, et alates aastast 1997 üritas apellant süstemaatiliselt takistada seda, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade kehtestamise siseriiklik menetlus kulgeks ladusalt, võttes tagasi oma loataotlused ja hoidudes vaatamata siseriiklikus õiguses sellise kohustuse olemasolule esitamast vähematki tõendit või tunnistust nende kulude kohta, mis võivad neid hulgihindu õigustada.

38      Seoses nende pooltevaheliste vaidlusküsimustega tuleb siiski märkida esiteks, et apellandi niisuguse tegutsemisruumi küsimust, mis tal oli kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade muutmiseks, Üldkohtus ei arutatud, viimati nimetatu tegi vaidlustatud kohtuotsuse, tuginedes hüpoteesile, mida Üldkohtus ei ole vaidlustatud ja mille kohaselt ei olnud apellandil niisugust tegutsemisruumi.

39      Üldkohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et kuigi komisjon ei välista vaidlusaluses otsuses hageja võimalust langetada oma kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindu, analüüsib ta kõnealuses otsuses üksnes küsimust, kas hagejal oli tegelik tegutsemisruum oma abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmiseks.

40      Kuna seda lähenemisviisi Üldkohtus ei vaidlustatud, uuris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–152 selle kindlakstegemiseks, kas vaidlusaluses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekt oli hagejale süüks pandav, vaid küsimust, kas komisjon sai nimetatud otsuses järeldada, et hagejal oli tegelik tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, et see hinnakruvi efekt kõrvaldada või seda vähendada. Sellega seoses järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140 ja 151, et komisjon leidis õiguspäraselt, et niisugune tegutsemisruum oli olemas, vaatamata sellele, et RegTP reguleeris abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu.

41      Enne kui Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 183–213 tagasi etteheited, mille apellant esitas vaidlusaluses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekti kuritarvitava laadi ja hinnakruvi efekti arvutamise meetodi vaidlustamiseks, rõhutas ta kohtuotsuse punktis 167 samuti, et komisjon tuvastas üksnes selle, et apellandil oli tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks.

42      Neil asjaoludel ei ole Euroopa Kohtu ülesanne käesoleva apellatsioonkaebuse raames uurida, millises ulatuses oleks apellant vajaduse korral saanud muuta kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindu, nagu väitsid komisjon ja Versatel, kuna niisugune uurimine läheb kaugemale esimeses kohtuastmes arutatud väidetest. Mis tahes väide või etteheide selles küsimuses ületab vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikale käesoleva apellatsioonkaebuse piirid ja on seega vastuvõetamatu.

43      Vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks esitatud apellandi etteheidete põhjendatuse hindamiseks, eelkõige nende etteheidete, mille eesmärk on vaidlustada rikkumise süüks panemist apellandile ja vaidlusaluses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekti kuritarvitav laad ning mida käsitletakse apellatsioonkaebuse esimeses ja teises väites, tuleb seega tugineda üksnes nimetatud kohtuotsuses aluseks võetud hüpoteesile, mille kohaselt oli apellandil tegutsemisruum vaid abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, kusjuures apellatsioonkaebuses selle tegutsemisruumi olemasolu ei ole vaidlustatud.

44      Teiseks tuleb rõhutada, et käesolevas apellatsioonkaebuses ei saa ilma Üldkohtus menetluses olnud hagi eset muutmata kohtule ette heita seda, et ta ei kritiseerinud komisjoni riigi reguleerivate asutuste tegevuse kahtluse alla seadmata jätmise pärast, kuna ainult need asutused, olles kehtestanud kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinna liiga kõrgele tasemele, on vastutavad vaidlusaluses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekti eest.

45      On tõsi, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on iga liikmesriik kohustatud võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmine riigi reguleerivate asutuste poolt (vt selle kohta 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact, EKL 2006, lk I‑2483, punkt 85). EÜ artiklid 81 ja 82 koostoimes EÜ artikliga 10 näevad liikmesriikidele ette kohustuse hoiduda võtmast või jõus hoidmast meetmeid, k.a seadusandlikke või haldusmeetmeid, mis võiksid välistada ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju (vt eelkõige 16. novembri 1977. aasta otsus kohtuasjas 13/77: GB-Inno-BM, EKL 1977, lk 2115, punkt 31, ja 5. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑96/94: Centro Servizi Spediporto, EKL 1995, lk I‑2883, punkt 20).

46      Mis puudutab komisjoni võimalust esitada asjaomase liikmesriigi vastu kohustuste rikkumise hagi, siis kuna vaidlustatud kohtuotsus, mille peale on käesolev apellatsioonkaebus esitatud, puudutab üksnes komisjoni poolt apellatsioonkaebuse esitaja suhtes EÜ artikli 82 alusel vastu võetud otsuse õiguspärasust, peab Euroopa Kohus nimetatud apellatsioonkaebuse raames piirduma selle kontrollimisega, kas apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud etteheidetest võib ilmneda, et Üldkohus on niisuguse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel rikkunud õigusnorme, ja seda sõltumata asjaolust, kas komisjon oleks saanud samal ajal või alternatiivina teha kõnealuse liikmesriigi suhtes otsuse liidu õiguse rikkumise kohta.

47      Seega, isegi kui – nagu Üldkohus sisuliselt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 265 ja 271 tõdes – ei saa välistada, et Saksa ametiasutused rikkusid antud juhul liidu õigust ja isegi kui komisjon oleks võinud selle alusel Saksamaa Liitvabariigi suhtes EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust alustada, ei saa sellised võimalikud olukorrad käesoleva apellatsioonkaebuse staadiumis tähtsust omada. See peab veelgi enam paika, kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt on komisjonil EÜ artikliga 226 kehtestatud korra kohaselt liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamisel kaalutlusõigus ning liidu kohtutel puudub pädevus hinnata selle õiguse kasutamise otstarbekust (vt eelkõige 26. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑233/00: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2003, lk I‑6625, punkt 31).

48      Mis puudutab väidetavat kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ülemäärasust, millele apellant viitab, siis tuleb muu hulgas märkida, et Üldkohtule esitatud hagiavalduses ei püüdnud apellant kuidagi vaidlustada nende hindade õiguspärasust lähtuvalt liidu õigusest. Sellega seoses väitis apellant esiteks üksnes, et kui kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad kehtestavad riigi reguleerivad asutused, ilma et ta saaks neid muuta, siis saavad üksnes abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad olla kuritarvitavad EÜ artikli 82 tähenduses, ja teiseks, et kui nende asutuste hinnapoliitika seoses nimetatud teenustega on vastuolus liidu õigusega, siis peab komisjon viimati nimetatute vastu esitama kohustuste rikkumise hagi.

49      Järelikult ei saa Euroopa Kohus käesoleva apellatsioonkaebuse raames uurida etteheiteid, millega soovitakse vaidlustada kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade õiguspärasust eelkõige nende väidetava ülemäärasuse tõttu võrreldes kuludega, mida apellant kannab nende teenuste osutamisel (vt selle kohta 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑55/06: Arcor, EKL 2008, lk I‑2931, punkt 69). Kuna niisugused etteheited on ulatuslikumad esimeses kohtuastmes arutatud väidetest, siis on need vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikale nimetatud apellatsioonkaebuse staadiumis vastuvõetamatud.

50      Kolmandaks tuleb tõdeda, et nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150 ja 242, ei vaielnud apellant esimeses kohtuastmes esitatud hagi raames vastu asjaomaste turgude määratlusele, mille komisjon vaidlusaluses otsuses aluseks võttis ja mille kohaselt esiteks on asjaomane geograafiline turg Saksamaa turg ja teiseks, mis puudutab asjaomaseid teenuste turgusid, siis moodustab kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgiturg üheainsa turu, mis erineb abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturust, mis koosneb kahest eraldiseisvast segmendist, st esiteks juurdepääsust kitsasribaühendusega liinidele ja teiseks juurdepääsust lairibaühendusega liinidele.

51      Samuti tuleb märkida, et apellant ei ole mingil hetkel Üldkohtus vaielnud vastu vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni järeldusele, mille kohaselt tal oli kõikidel neil teenuste turgudel turgu valitsev seisund EÜ artikli 82 tähenduses.

52      Järelikult ei saa käesoleva apellatsioonkaebuse uurimise raames vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikale vaidlustada ei asjaomaste turgude määratlust, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses aluseks võttis, ega ka järeldust, mille kohaselt oli apellandil kõikidel neil turgudel turgu valitsev seisund.

53      Teiseks tuleb eelkõige turuolude ja konkurentsiolukorra hindamise osas meenutada, et Euroopa Kohus ei tohi apellatsioonimenetluses asendada Üldkohtu hinnangut oma hinnanguga. Nimelt tuleneb EÜ artiklist 225 ning Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Välja arvatud juhul, kui asjaolusid või tõendeid on moonutatud, millele käesolevas asjas ei ole tuginetud, ei kujuta asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust (vt 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑95/04 P: British Airways vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑2331, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Väiteid, mille hageja esitas käesoleva apellatsioonkaebuse toetuseks, tuleb uurida neid kaalutlusi arvestades.

2.     Esimene väide, et rikutud on õigusnormi ja see pandi toime apellandi tegevuse RegTP kui pädeva riigi reguleeriva asutuse poolse reguleerimise käsitlemisel

55      Apellandi esimene väide jaguneb kolmeks osaks, mis puudutavad vastavalt rikkumise süüks panemist, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja EÜ artikli 82 rikkumise toimepanemist tahtlikult või hooletusest.

a)     Esimese väite esimene osa, mis puudutab rikkumise süüks panemist

i)     Vaidlustatud kohtuotsus

56      Tegutsemisruumi osas, mis oli apellandil hinnakruvi efekti vältimiseks, uuris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97–152, olles kohtuotsuse punktides 85–89 meenutanud põhimõtteid, mis tulenevad Euroopa Kohtu asjassepuutuvast praktikast, kas Saksa õiguslik raamistik, eelkõige TKG ja vaidlusaluses otsuses käsitletud perioodil tehtud RegTP otsused välistasid igasuguse apellandi konkureerimise võimaluse või jätsid talle piisava tegutsemisruumi kehtestada oma hinnad tasemel, mis oleks tal võimaldanud vaidlusaluses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekt kõrvaldada või seda vähendada.

57      Esiteks, seoses ajavahemikuga 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001 järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 pärast seda, kui ta oli kohtuotsuse punktis 100 märkinud, et kohaldatava õigusliku raamistiku piires võis hageja oma hindu RegTP eelneva loa alusel muuta, et komisjon leidis õigesti, et võttes arvesse kuut selles ajavahemikus esitatud kõnetariifide alandamise taotlust, oli hagejal sel ajavahemikul tegutsemisruum esitada abonentidele osutatavate kitsasribaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmise taotlusi, järgides samal ajal eraklientidele osutatavate teenuste ja äriklientidele osutatavate teenuste portfellide üldist hinnalage.

58      Edasi uuris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–124, kas vaatamata tegutsemisruumile oli RegTP‑poolse hageja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade kehtestamisse sekkumise tagajärg see, et EÜ artikkel 82 ei ole hageja suhtes enam kohaldatav. Sellega seoses leidis ta kohtuotsuse punktis 107, et asjaolu, et RegTP peab hageja need jaehinnad heaks kiitma, ei kõrvalda hageja vastutust EÜ artikli 82 alusel, kuna hageja mõjutab abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade suurust RegTP‑le esitatavate loataotluste kaudu.

59      Seoses sellega lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–124 tagasi hageja argumendid, mille kohaselt ei ole ta EÜ artikli 82 alusel vastutav põhjusel, et RegTP kontrollib eelnevalt, kas tema abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad on kooskõlas EÜ artikliga 82.

60      Nimetatud kohtuotsuse punktides 109–114 märkis Üldkohus, et analoogliinidele juurdepääsu jaehinnad põhinesid enne TKG vastuvõtmist kehtinud õigusnormide alusel tehtud liitvabariigi posti- ja telekommunikatsiooniministeeriumi otsustel, et TKG sätetest ei ilmne, et RegTP kontrollib, kas kitsasribaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade muutmise taotlused on kooskõlas EÜ artikliga 82, et liikmesriikide reguleerivad asutused tegutsevad vastavalt siseriiklikule õigusele, et siseriiklikul õigusel võib olla eesmärke, mis kuuluvad telekommunikatsioonipoliitika valdkonda ja mis seetõttu erinevad liidu konkurentsipoliitika eesmärkidest ning et RegTP erinevad otsused, millele hageja viitab, ei sisalda ühtki viidet EÜ artiklile 82.

61      Seoses sellega, et RegTP uuris mitmes otsuses küsimust hinnakruvi efekti olemasolu kohta, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116–119, et asjaolu, et olles tuvastanud hageja kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade negatiivse vahe, leidis RegTP oma otsustes siiski iga kord, et juurdepääsuteenuste tariifide ja kõnetariifide ristsubsideerimine peaks teistel ettevõtjatel võimaldama pakkuda oma abonentidele konkurentsivõimelisi hindu, näitab, et RegTP ei ole analüüsinud, kas kõnealused tariifid on kooskõlas EÜ artikliga 82, või vähemalt on ta seda sätet valesti kohaldanud.

62      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 rõhutas Üldkohus, et isegi kui eeldada, et RegTP on kohustatud analüüsima, kas hageja välja pakutud abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad on kooskõlas EÜ artikliga 82, ei saa komisjon mingil juhul olla seotud otsusega, mille on EÜ artikli 82 alusel teinud siseriiklik asutus.

63      Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–123, et hagejale võimaliku rikkumise süüks panemise seisukohast on oluline küsimus, kas hagejal oli vaidluse aluseks olevate asjaolude toimumise ajal piisav tegutsemisruum, et kehtestada abonentidele osutatavate kitsasribaühendusega juurdepääsuteenuste jaehinnad sellisel tasemel, mis oleks võimaldanud etteheidetava hinnakruvi efekti kõrvaldada või seda vähendada. Üldkohus kordas seoses sellega, et hageja võis mõjutada jaehindasid RegTP‑le loataotluste esitamisega. Ta märkis veel, et Bundesgerichtshof kinnitas sõnaselgelt oma 10. veebruari 2004. aasta otsuses, et hagejal lasub kohustus esitada niisuguseid taotlusi, ja asjaolu, et Saksa õiguslik raamistik ei välista, et RegTP annab loa tariifidele, mis rikuvad EÜ artiklit 82.

64      Sellest tulenevalt järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, et vaatamata RegTP sekkumisele hageja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade kehtestamisse, oli hagejal ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001 piisav tegutsemisruum selleks, et tema hinnapoliitika võiks kuuluda EÜ artikli 82 kohaldamisalasse.

65      Teiseks, mis puudutab ajavahemikku alates 1. jaanuarist 2002, siis pärast seda, kui Üldkohus tõdes vaidlustatud otsuse punktides 144 ja 145, et hageja ei vaidle vastu sellele, et ta oleks võinud alates sellest kuupäevast lairibaühendusega juurdepääsuteenuse (ADSL) jaehindu tõsta, ja kuna hageja on nende hindade kehtestamisel Saksa õigusnormidega ette nähtud piires vaba, kuulub tema hinnapraktika selles valdkonnas EÜ artikli 82 kohaldamisalasse, uuris Üldkohus kohtuotsuse punktides 147–151 seda, kas hageja oleks hinnakruvi saanud vähendada, tõstes lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindu. Nimetatud kohtuotsuse punktid 148 ja 149 on sõnastatud järgmiselt:

„148      Siinkohal on põhjust meenutada, et kuna juurdepääsuteenused [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste tasemel võimaldavad abonentide tasemel pakkuda kõiki […] juurdepääsuteenuseid, siis on hageja tegutsemisruum oma [lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade] tõstmisel selline, mis võimaldab vähendada hinnakruvi efekti ühelt poolt [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste hulgihindade ja teiselt poolt kõikide [abonentide] juurdepääsuteenuste jaehindade vahel. […] juurdepääsuteenuseid abonentide tasemel tuleb analüüsida koos mitte ainult seetõttu, et need vastavad võrguteenuste tasemel ühele teenusele, vaid ka seetõttu, et nagu komisjon [vaidlusaluses] otsuses […] selgitas, ilma et hageja oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud, et ADSL‑i ei saa abonentidele pakkuda eraldatult, kuna ADSL‑iga kaasneb tehnilistel põhjustel alati kitsasribaühendusega […] liinide ümberkohandamine.

149      Hageja märkused, mis puudutavad väidetavat hindade ristelastsust ADSL‑i ja kitsasribaühenduste vahel ning ADSL‑i erinevate variantide vahel, tuleb tagasi lükata. Esiteks ei eita need märkused, et hagejal oli tegutsemisruum ADSL‑i tariifide tõstmiseks. Teiseks oleks ADSL‑i tariifide piiratud tõstmine toonud kaasa kõrgema kitsas- ja lairibaühendusega juurdepääsuteenuste keskmise jaehinna koos vaadelduna ning oleks seega vähendanud tuvastatud hinnakruvi efekti. Tuleb järeldada, et pidades silmas lairibaühenduse eeliseid andmeedastuse seisukohast, ei valiks lairibaühendusega juurdepääsuteenuste abonendid automaatselt tagasipöördumist kitsasribaühenduse juurde, kui ADSL‑i juurdepääsu jaehinnad tõusevad.”

ii)  Poolte argumendid

66      Esiteks väidab apellant esimeses etteheites seoses ajavahemikuga 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001, et Üldkohus tugines vääralt oletusele, mille kohaselt on tegutsemisruumi olemasolu abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks rikkumise süüks panemise vajalik ja piisav tingimus. Nimelt ei võimalda niisuguse tegutsemisruumi olemasolu vastata küsimusele, kas see, et apellant ei taotlenud RegTP‑lt luba nende jaehindade tõstmiseks, kujutas endast rikkumist.

67      Apellandi arvates aga ei ole Üldkohus selles osas võtnud arvesse asjaolu, et RegTP uuris väidetavat hinnakruvi efekti ja leidis, et see ei piiranud konkurentsi. Kui turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja allub riigi reguleeriva asutuse regulatsioonile, mis on loodud sel eesmärgi õigusliku raamistiku alusel, mis on suunatud konkurentsile, ja riigi reguleeriv asutus on selle raamistiku piires uurinud teatavat käitumist, ilma et talle oleks vastu vaieldud, asendab nimetatud asutuse vastutus turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja turustruktuuri säilitamise kohustuse. Sellises olukorras piirdub turgu valitseva ettevõtja vastutus kohustusega esitada riigi reguleerivale asutusele kogu tema käitumise kontrolliks vajalik teave.

68      Neil asjaoludel väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 113 on väär, kuna RegTP oli kohustatud järgima liidu konkurentsiõigust. Samuti on tehtud viga kohtuotsuse punktis 123. Nimelt ei otsustanud Bundesgerichtshof, et apellandil lasuv kohustus esitada oma tariifide muutmise taotlusi tähendab, et ta peab asendama oma EÜ artiklist 82 tuleneva hinnangu riigi reguleeriva asutuse omaga. Peale selle ei ole veenev vaidlustatud kohtuotsuse punkt 120, mille kohaselt kannab apellant vastutust hinnakruvi efekti eest põhjusel, et komisjon ei saa olla seotud otsusega, mille on EÜ artikli 82 alusel teinud siseriiklik asutus. Esiteks oli käesolevas asjas küsimus ju ainult süüks panemises, mitte selles, kas RegTP sisuline hinnang on komisjonile siduv. Teiseks on riigi reguleerivad asutused telekommunikatsioonisektori konkurentsikorra loomise raames iseseisvad. Viimaseks eeldab õiguskindluse põhimõte, et reguleerimisalune turgu valitsev ettevõtja peaks saama tugineda niisuguse reguleerimise õigsusele.

69      Teises etteheites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 111–119 ei puutu asjasse või nendes on rikutud õigusnorme. Nimelt viib Üldkohtu arutluskäik õigusvastase nõiaringini, järeldades erinevast tulemusest, milleni ta jõudis, et apellandil ei olnud õigust tugineda RegTP uurimistulemusele. Pealegi ei andnud RegTP kasutatud mõiste „ristsubsideerimine” vähematki põhjust kahelda nende järelduste õigsuses. Lisaks on kohtuotsuse punktid 111–114 õiguslikult väärad käesoleva kohtuotsuse punktis 66 juba mainitud põhjustel.

70      Kolmandas etteheites väidab apellant, et vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109 ja 110 leidis, ei puutu süüks panemise uurimisel asjasse see, et tema analoogliinidele juurdepääsu jaehinnad põhinesid liitvabariigi posti- ja telekommunikatsiooniministeeriumi loal. Määrav on seevastu asjaolu, et RegTP lükkas tagasi konkurentsi piirava hinnakruvi efekti olemasolu puudutava etteheite.

71      Teiseks väidab apellant esimeses etteheites seoses ajavahemikuga 1. jaanuarist 2002 kuni 21. maini 2003, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga, kuna nagu ka eelmise ajavahemiku puhul, ei kanna tema vastutust hinnakruvi efekti eest.

72      Teises etteheites leiab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuses on vastuolu rikkumise süüks panemise ja hinnakruvi efekti arvutamise vahel. Nimelt nõuab Üldkohus „ristsubsideerimist” kahe turu vahel, st ühelt poolt kitsasribaühendusega juurdepääsu turu ja teiselt poolt lairibaühendusega juurdepääsu turu vahel, samas kui hinnakruvi efekti arvutamisel ei võta Üldkohus arvesse tulu, mida konkurendid saavad kõneteenustest, eelkõige põhjusel, et konkurentide puhul ei saanud arvestada võimalusega kasutada „ristsubsideerimist” kahe turu vahel, st ühelt poolt abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turu ja teiselt poolt kõneteenuste turu vahel.

73      Kolmandas etteheites väidab apellant, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta tegi põhjendamatuid oletusi seoses võimalusega vähendada hinnakruvi efekti. Kuigi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149 tehtud järeldus, et hindade ristelastsus ei kaota apellandi tegutsemisruumi ADSL‑i hindade tõstmiseks, peab paika, ei oma see mingit tähtsust. Üldkohus ei uurinud siiski küsimust, kas ja mil määral loobuksid kitsasribaliinide abonendid lairibaühendusele üleminekust seetõttu, et lairibaühenduse kasutamise hind tõuseb.

74      Komisjon rõhutab apellandi niisuguse põhiväite ebaõigsust, mille kohaselt esiteks ei ole rikkumine talle süüks pandav, kuna asjaolude eest on vastutav riiklik reguleeriv asutus, ja teiseks ei saanud komisjon esitada hagi otse reguleerimisaluse ettevõtja vastu juhtumi puhul, mida juba käsitleti RegTP otsuses. Seega tuleb kõik apellandi etteheited tagasi lükata.

75      Vodafone väidab, et esimese väite esimene osa on vastuvõetamatu, kuna apellant piirdub selle argumentatsiooni kordamisega, mille ta juba Üldkohtus toimunud menetluses esitas, ainult selleks, et Euroopa Kohus selle argumendi uuesti läbi vaataks. Teise võimalusena tuleks apellandi etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

76      Kohtuistungil väitis ka Versatel, et Üldkohus märkis õigesti, et hagejal oli piisav tegutsemisruum, et tõsta abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu.

iii)  Euroopa Kohtu hinnang

77      Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuigi on tõsi, et apellant kordab põhiliselt Üldkohtus esitatud argumentatsiooni, heidab ta esimese väite kõnesoleva osaga sisuliselt Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta tugines valele õiguslikule kriteeriumile seoses EÜ artikli 82 kohase rikkumise süüks panemisega. Vastupidi Vodafoni väidetele on esimese väite kõnealune osa seega vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud kohtupraktikale vastuvõetav.

78      Seoses esimese väite esimese osa põhjendatusega tuleb märkida, et apellant heidab Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta leidis, et vaidlusaluses otsuses tuvastatud hinnakruvi efekt oli talle EÜ artikli 82 alusel süüks pandav ainuüksi põhjusel, et tal oli tegutsemisruum abonentidele pakutavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks. Esimese väite esimene osa tervikuna tugineb selles osas eeldusele, et niisugune tegutsemisruum ei ole EÜ artikli 82 kohaldamiseks piisav tingimus, kui – nagu käesolevas asjas – kritiseeritud hinnapraktika on heaks kiitnud telekommunikatsioonisektori reguleerimise valdkonnas pädev riigi reguleeriv asutus, s.o RegTP.

79      Kuid niisugune oletus on väär.

80      Kui ettevõtjatele on konkurentsivastane tegevus siseriiklike õigusnormide alusel kohustuslik või kui need õigusnormid moodustavad õigusliku raamistiku, mis välistavad igasuguse ettevõtjatevahelise konkureerimise võimaluse, ei ole EÜ artiklid 81 ja 82 kohaldatavad. Sellises olukorras ei ole konkurentsipiirangu põhjuseks ettevõtjate autonoomne tegevus, mis on nende sätete eeldus. Seevastu võivad EÜ artiklid 81 ja 82 olla kohaldatavad, kui ilmneb, et siseriiklikud õigusnormid jätavad võimaluse konkurentsiks, mida ettevõtjate autonoomne tegevus võib takistada, piirata või kahjustada (11. novembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑359/95 P ja C‑379/95 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing, EKL 1997, lk I‑6265, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

81      Euroopa Kohus on üksnes piiratud ulatuses nõustunud võimalusega teatav konkurentsivastane tegevus EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisalast välja jätta põhjusel, et see on kõnealustele ettevõtjatele kehtivate siseriiklike õigusnormide alusel kohustuslik või et need õigusnormid välistavad igasuguse ettevõtjatevahelise konkureerimise võimaluse (vt 20. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 41/83: Itaalia vs. komisjon, EKL 1985, lk 873, punkt 19; 10. detsembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 240/82–242/82, 261/82, 262/82, 268/82 ja 269/82: Stichting Sigarettenindustrie jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 3831, punktid 27–29, ning 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑198/01: CIF, EKL 2003, lk I‑8055, punkt 67).

82      Kui siseriiklik seadus piirdub sellega, et õhutab ettevõtjaid autonoomsele konkurentsivastasele tegevusele või lihtsustab sellist tegevust, siis on EÜ artiklid 81 ja 82 kõnealuste ettevõtjate suhtes kohaldatavad (16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 36–73, ning eespool viidatud kohtuotsus CIF, punkt 56).

83      Euroopa Kohtu praktika kohaselt lasub turgu valitsevas seisundis olevatel ettevõtjatel eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat konkurentsi ja mitte moonutada konkurentsi ühisturul (9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 57).

84      Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et niisuguse riigi reguleeriva asutuse nagu RegTP sekkumistega õhutati apellanti hoidma jõus hinnapraktikat, mis viis vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvini, ei saa iseenesest kuidagi kõrvaldada tema vastutust EÜ artikli 82 alusel (vt selle kohta 30. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 123/83: Clair, EKL 1985, lk 391, punktid 21–23).

85      Kuna vaatamata niisugustele sekkumistele oli apellandil tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, võis Üldkohus ainult sel põhjusel õigesti järeldada, et hageja kannab kõnealuse hinnakruvi efekti eest vastutust.

86      Antud juhul tuleb aga tõdeda, et argumentidega, mille ta esitab esimese väite esimeses osas, ei vaidle apellant vastu niisuguse tegutsemisruumi olemasolule. Eelkõige ei vaidlusta apellant Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97–105 ja 121–151 tõdetut, mille kohaselt oleks ta sisuliselt võinud RegTp‑le esitada loataotlusi, et muuta abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu, täpsemalt ajavahemiku puhul 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001 kitsasribaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindu ning alates 1. jaanuarist 2002 lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindu.

87      Seevastu piirdub apellant erinevates etteheidetes ja argumentides RegTP sekkumise õhutava laadi esiletoomisega, rõhutades eelkõige esiteks seda, et nimetatud siseriiklik reguleeriv asutus uuris ise kõnesolevat hinnakruvi efekti ja kiitis selle heaks nii siseriiklikust õigusest ja telekommunikatsiooni puudutavast liidu õigusest kui ka EÜ artiklist 82 lähtudes ning teiseks, et Bundesgerichtshof leidis 10. veebruari 2004. aasta otsuses, et apellant ei saa asuda RegTP asemele, et hinnata, kas hinnapraktika on EÜ artikliga 82 vastuolus.

88      Käesoleva kohtuotsuse punktides 80–85 esitatud põhjustel ei saa niisugused asjaolud siiski kuidagi kahtluse alla seada tõsiasja, et see hinnapraktika on apellandile süüks pandav, kuna on selge, et viimati nimetatul oli tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, ja järelikult ei ole niisugused asjaolud tulemuslikud, et vaidlustada hinnanguid, mille Üldkohus selles küsimuses andis.

89      Eelkõige ei saa apellant selles osas Üldkohtule ette heita, et viimane ei uurinud, kas apellant toimis „süüliselt”, kui ta jättis kasutamata tegutsemisruumi, mis tal oli selleks, et taotleda RegTP‑lt luba abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks. Niisuguse tegevuse „süülisus” ei saa kahtluse alla seada järeldust, mille kohaselt oli apellandil selle vastuvõtmiseks tegutsemisruum, vaid seda saab võtta arvesse ainult selle kindlakstegemisel, kas tegevus kujutab endast rikkumist, ning trahvide suuruse kindlaksmääramise staadiumis.

90      Veel tuleb sellega seoses rõhutada, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 leidis, ei saa komisjon igal juhul olla seotud otsusega, mille on EÜ artikli 82 alusel teinud siseriiklik asutus (vt selle kohta 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods ja HB, EKL 2000, lk I‑11369, punkt 48). Käesolevas asjas ei vaidle apellant vastu sellele, et RegTP otsused ei ole komisjonile siduvad.

91      Nagu märgib apellant ei saa tõepoolest välistada, et riigi reguleerivad asutused on ise rikkunud EÜ artiklit 82 koosmõjus EÜ artikliga 10, mistõttu oleks komisjon võinud esitada selle alusel asjaomase liikmesriigi vastu kohustuste rikkumise hagi. Siiski ei mõjuta see asjaolu tegutsemisruumi, mis apellandil oli abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks ja – nagu juba nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 44–49 – kõnealune asjaolu on käesoleva apellatsioonkaebuse staadiumis tulemusetu, et vaidlustada Üldkohtu hinnangud, mis puudutavad rikkumise süüks panemist apellandile.

92      Sama käib ka apellandi väite kohta, et RegTP reguleerimise eesmärk on avada asjaomased turud konkurentsile. Tegelikult on selge, et niisugune reguleerimine ei võtnud kuidagi apellandilt võimalust abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu muuta ja seega võimalust võtta omaks autonoomne käitumine, millele on kohaldatav EÜ artikkel 82, EÜ asutamislepingus ette nähtud konkurentsieeskirjad, mis selles suhtes täiendavad tagantjärele kontrollimise kaudu liidu seadusandja poolt telekommunikatsiooniturgude eelnevaks reguleerimiseks vastu võetud õiguslikku raamistikku.

93      Samuti tuleb tagasi lükata etteheide, mille kohaselt Üldkohus rikkus lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade ja kitsasribaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade ristelastsusest tulenevalt õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, mis puudutab apellandi võimalust vähendada alates 1. jaanuarist 2002 lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindu tõstes hinnakruvi efekti. Nagu Üldkohus samas punktis tõdes, ei ole see etteheide kuidagi vastuolus apellandi tegutsemisruumiga lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmiseks. Peale selle, kuna apellant soovib vastu vaielda ka sellele, et kõnealune argumentatsioon tõi kaasa kõrgema kitsas- ja lairibaühendusega juurdepääsuteenuste keskmise jaehinna koos vaadelduna, siis tuleb käesolev etteheide vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna selle eesmärk on ilma mis tahes moonutamisele viitamata vaidlustada sõltumatu faktiliste asjaolude hindamine, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses läbi viis.

94      Lõpetuseks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 72 mainitud etteheidet vastuoluliste põhjenduste kohta, siis ei saa ka sellega nõustuda, kuna see tugineb valele eeldusele. Kuigi on tõsi, et Üldkohus jättis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119 ja 199–201 hinnakruvi efekti arvutamise staadiumis kõrvale ristsubsideerimise võimaluse kahe eraldiseisva turu vahel, st vastavalt abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turg ja abonentidele osutatavate kõneteenuste turg, on tegelikult väär arvata, et ta nõudis niisugust ristsubsideerimist rikkumise süüks panemise staadiumis.

95      Nimelt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148–150 sellega seoses vaid seda, et apellandi tegutsemisruum lairibaühendusega juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmiseks oli niisugune, mis võis vähendada hinnakruvi efekti, mis tulenes kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja kõikide abonentidele osutatavate teenuste jaehindade vahest. Selliselt toimides ei nõudnud Üldkohus mingil moel kitsas- ja lairibaühendusega juurdepääsuteenuste vahelist ristsubsideerimist, mis peab veelgi enam paika, kuna nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 on tõdetud, ilma et apellant seda käesoleva apellatsioonkaebuse raames oleks vaidlustanud, kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste tasemel on vaid üksainus eraldiseisev teenuste turg, kuna sel tasandil osutatavad juurdepääsuteenused võimaldavad apellandi konkurentidel osutada oma abonentidele nii kitsas- kui ka lairibaühendusega juurdepääsuteenuseid, kusjuures neid viimati nimetatud teenuseid ei saa tehnilistel põhjustel pealegi abonentidele eraldatult pakkuda.

96      Seega tuleb esimese väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse või põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

b)     Esimese väite teine osa, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

i)     Vaidlustatud kohtuotsus

97      Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 267 meenutanud, et mitmes otsuses, mille RegTP tegi vaatlusalusel perioodil, leidis ta, et isegi kui hageja kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade vahe on negatiivne, peaks juurdepääsuteenuste tariifide ja kõnetariifide ristsubsideerimine teistel ettevõtjatel võimaldama pakkuda oma abonentidele konkurentsivõimelisi hindu, tõdes Üldkohus kohtuotsuse punktis 268, et RegTP otsused ei sisalda ühtegi viidet EÜ artiklile 82 ja et RegTP otsustest nähtub kaudselt, kuid vältimatult, et hageja hinnapraktikal on konkurentsivastane toime, kuna hageja konkurendid peavad selleks, et jääda juurdepääsuteenuste turul konkurentsivõimeliseks, kasutama ristsubsideerimist.

98      Üldkohus järeldas selle põhjal vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269:

„Neil asjaoludel ei saanud RegTP otsused hagejal tekitada õiguspärast ootust, et tema hinnapraktika on kooskõlas EÜ artikliga 82. Tuleb ka rõhutada, et Bundesgerichtshof kinnitas oma 10. veebruari 2004. aasta otsuses, millega tühistati Oberlandesgericht Düsseldorfi 16. jaanuari 2002. aasta otsus, et RegTP läbiviidav „tariifide kontrollimise haldusmenetlus[…] ei välista […] praktilist võimalust, et ettevõtja esitab tariifi, millega ta kuritarvitab turgu valitsevat seisundit, ja saab loa, kuna kuritarvitamist ei avastata kontrollimenetluse käigus”.”

ii)  Poolte argumendid

99      Apellant leiab, et Üldkohus kohaldas õiguspärase ootuse põhimõtet valesti. Kuna RegTP otsustes eitati korduvalt konkurentsi piirava hinnakruvi efekti olemasolu, tekitas see temas kaitseväärilise ootuse, et tema tariifid on õiguspärased.

100    Sellega seoses väidab apellant esimeses etteheites, et küsimus, kas RegTP otsused viitavad sõnaselgelt EÜ artiklile 82, ei oma tähtsust, kuna viimane välistas igal juhul konkurentsi piirava hinnakruvi efekti olemasolu.

101    Teises etteheites kinnitab apellant, et vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 267 ja 268 leitule ei tulene ei RegTP seletusest kõneteenuste hindadega „ristsubsideerimise” võimaluse kohta ega väljendi „ristsubsideerimine” kasutamisest, et nendel tariifidel on konkurentsivastane mõju.

102    Kolmandas etteheites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269 sisalduv viide Bundesgerichtshofi 10. veebruari 2004. aasta kohtuotsusele ei oma tähtsust. Kuna see kohtuotsus tehti pärast käsitlusalust perioodi, siis ei ole see määrav küsimuses, kas apellandil oli õigus tugineda RegTP poolt nimetatud perioodil tehtud otsuste õigsusele. Apellant oleks võinud seevastu Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi kõrgem piirkondlik kohus) 16. jaanuari 2002. aasta otsusest järeldada muid asjaolusid, mis näitasid, et ta võis RegTP otsustele tugineda, kusjuures nimetatud kohus leidis, et RegTP otsused välistasid EÜ artikli 82 mis tahes rikkumise.

103    Komisjon väidab, et kuna RegTP avaldused ei saa ette näha, milline on hinnang EÜ artikli 82 kohaselt, ei saa need samuti tekitada õiguspärast ootust, et komisjon järgib nimetatud RegTP arvamust. Apellandi etteheited tuleb seega tagasi lükata tulemusetuse või põhjendamatuse tõttu.

104    Vodafone leiab, et esimese väite teine osa on vastuvõetamatu, kuna apellant peamiselt kordab etteheiteid, mille ta juba esitas Üldkohtus seoses RegTP varasemate otsuste tähtsusega, tema ristsubsideerimise võimalust puudutavate väidetega ja Oberlandesgericht Düsseldorfi kohtuotsuse tähendusega. Igal juhul on see osa põhjendamatu, kuna vaid asjassepuutuva õigusliku olukorra suhtes pädev asutus saab tekitada õiguspärase ootuse.

iii)  Euroopa Kohtu hinnang

105    Tuleb märkida, et esitamata juriidilist argumentatsiooni, mis põhjendaks, miks on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 267–269 rikutud õigusnormi, piirdub apellant käesolevate etteheidetega selle väitmisega, et otsused, mille on vastu võtnud RegTP või mille on teinud teatavad siseriiklikud kohtud, tekitasid temas õiguspärase ootuse, et tema hinnapraktika oli kooskõlas EÜ artikliga 82, korrates või esitades sellega seoses argumente, mis juba esitati Üldkohtus aset leidnud esimese astme menetluses selle tõendamiseks, et komisjon on rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

106    Tuleb tõdeda, et selliselt toimides taotleb apellant seega vaidlusalust otsust kahtluse alla seades Üldkohtule esitatud hagi uut läbivaatamist ja järelikult on tema etteheited selles osas vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatud.

107    Lisaks, kuivõrd apellant vaidleb oma teise etteheite raames vastu sellele, et ta oleks saanud RegTP otsustest järeldada, et tema hinnapraktika tõi kaasa konkurentsi piirava mõju, siis tuleb tõdeda, et ta soovib kahtluse alla seada Üldkohtu faktiliste asjaolude hinnangu, viitamata vähimalegi moonutamisele, ja järelikult tuleb niisugust etteheidet vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktikale pidada samuti vastuvõetamatuks.

108    Viimaseks, mis puudutab kolmandat etteheidet, millega soovitakse seada kahtluse alla Bundesgerichtshofi 10. veebruari 2004. aasta kohtuotsuse asjakohasus, siis tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna see puudutab täiendavat põhjendust, mis toetab teisi Üldkohtu järeldusi (vt selle kohta 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑431/07 P: Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2665, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 269 teises lauses sõna „ka” kasutamisest, viitas Üldkohus tegelikult kõnealuses Bundesgerichtshofi kohtuotsuses tehtud järeldustele ainult selleks, et kinnitada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 267 ja 268 esitatud põhjendustest tulenevaid järeldusi, mis on punkti 269 esimeses lauses juba ära toodud ja mille kohaselt ei saanud RegTP otsused apellandil tekitada õiguspärast ootust, et tema hinnapraktika on kooskõlas EÜ artikliga 82.

110    Järelikult tuleb esimese väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

c)     Esimese väite kolmas osa, mis puudutab EÜ artikli 82 rikkumise toimepanemist tahtlikult või hooletusest

i)     Vaidlustatud kohtuotsus

111    Üldkohus lükkas tagasi hageja väite, mis puudutab põhjenduste puudumist seoses rikkumise toimepanemisega tahtlikult või hooletusest, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 286, et vaidlusalune otsus sisaldas viidet nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus EÜ asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 15 lõikele 2, mille esimeses lõigus on täpsustatud tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et komisjon võiks trahvi määrata, sh tingimus, mis puudutab rikkumise toimepanemist tahtlikult või hooletusest.

112    Lisaks tõdes Üldkohus kohtuotsuse punktis 287, et komisjon esitas vaidlusaluses otsuses üksikasjalikult põhjused, mille alusel ta järeldab, et hageja hinnapraktika on kuritarvitav EÜ artikli 82 tähenduses, ning põhjused, mille tõttu tuleb hagejat pidada tuvastatud rikkumise eest vastutavaks, vaatamata asjaolule, et Saksa ametivõimud peavad hageja tariifid heaks kiitma.

113    Üldkohus lükkas tagasi ka hageja väite, et puudub hooletus või tahtlus. Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 296, et hagejale ei saanud olla teadmata, et vaatamata RegTP loaotsustele oli tal tegelik tegutsemisruum hinnakruvi efekti vähendamiseks abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmise teel ega ka see, et hinnakruvi efekt tõi kaasa tõsiseid konkurentsipiiranguid, võttes eriti arvesse hageja monopoolset seisundit kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste turul ja peaaegu monopoolset seisundit abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul.

114    Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 298, et kohtueelse menetluse alustamine Saksamaa Liitvabariigi suhtes ei mõjuta mingil viisil määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus sisalduvaid algseid tingimusi, kuna hagejale ei saanud ju olla teadmata, et esiteks oli tal tegelik tegutsemisruum oma abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmiseks ja et teiseks takistas tema hinnapraktika konkurentsi arengut kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate teenuste turul, kus konkurents oli just tema turuloleku tõttu juba nõrgenenud.

115    Viimaseks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 299 lükkas Üldkohus tagasi etteheite, mis puudutab hinnakruvi efekti uurimist RegTP poolt, kohtuotsuse punktides 267–269 esitatud põhjustel, mida käsitletakse käesoleva kohtuotsuse punktides 97 ja 98.

ii)  Poolte argumendid

116    Apellant väidab esimeses etteheites, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 284–289 eiratakse EÜ artikli 253 nõudeid, kuna lähtutakse ekslikult põhimõttest, et vaidlusaluses otsuses on hooletuse või tahtluse etteheide piisavalt põhjendatud. Nimelt ei sisalda see otsus mingit õiguslikku või faktilist järeldust hooletuse või tahtluse küsimuse kohta.

117    Esiteks väidab apellant, et õiguslikult ei piisa sellest, et komisjon viitab vaidlusaluse otsuse teises volituses määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2. Nimelt ei kuulu volitus otsuse põhjenduste hulka, vaid viitab üksnes õiguslikule alusele. Igal juhul ei nähtu niisugusest volitusest põhjused, millest tulenevalt komisjon leiab, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest.

118    Teiseks leiab apellant, et komisjoni sisulised järeldused, millele Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287, ei saa põhjendada etteheidet tahtlikult või hooletusest toime pandud EÜ artikli 82 rikkumise kohta, kuna neil kaalutlustel ei ole mingit seost tegevuse subjektiivse süüks panemise küsimusega, st küsimusega, kas apellandile võis tema tegevuse konkurentsivastasus olla teadmata või mitte.

119    Teises etteheites väidab apellant, et Üldkohtu hinnangut süülise käitumise kohta ei ole põhjendatud, kusjuures vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused tuginevad pealegi määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu valele kohaldamisele. Nimelt puudub EÜ artikli 82 võimaliku rikkumise subjektiivne süüks panemine. Arvestades RegTP otsuseid ja pretsedendi puudumist Euroopa Liidu õiguses, ei olnud apellant aga teadlik oma tegevuse väidetavast konkurentsivastasusest.

120    Apellandi arvates ei võimalda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 267–269 nimetatud RegTP otsuseid puudutavad kaalutlused, millele Üldkohus viitab kohtuotsuse punktis 299, teha järeldust apellandi süü kohta. Asjaolu, et RegTP ei viidanud sõnaselgelt EÜ artiklile 82, ei ole määrav, kuna süü hindamine ei sõltu sellest, kas asjassepuutuv ettevõtja on teadlik, et tema tegevus rikub EÜ artiklit 82. Peale selle ei toeta ristsubsideerimise mõiste, mida kasutas RegTP, ega Bundesgerichtshofi 10. veebruari 2004. aasta otsus järeldust apellandi süü kohta. Lõpuks jättis Üldkohus uurimata järeldused, mis apellandil oli õigus teha komisjoni üldisest käitumisest, mis tulenesid peale liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse alustamise Saksamaa Liitvabariigi vastu ka asjaolust, et komisjon teavitas apellanti oma kavatsusest mitte jätkata tema suhtes alustatud menetlust.

121    Komisjon väidab, et sektori reguleerimine omab tähtsust vaid küsimuses, kas apellant teadis oma tegevuse õigusvastasusest, mitte aga rikkumise tahtliku laadi kindlakstegemiseks. Esimese väite kolmas osa on seega tulemusetu või igal juhul põhjendamatu.

122    Vodafone leiab, et apellant esitab uuesti argumentatsiooni, mis esitati Üldkohtus selgitamaks, et süülist tegu ei ole toime pandud. Igal juhul on apellandi argumentatsioon vastuvõetamatu, kuna see nõuab, et Euroopa Kohus asendab selle kohtuotsuse põhjenduste uurimise raames õigluse huvides Üldkohtu hinnangu oma hinnanguga. Ülejäänud osas on see osa põhjendamatu.

iii)  Euroopa Kohtu hinnang

123    Kõigepealt tuleb tõdeda, et käesolevad etteheited on vaatamata sellele, et need kordavad osaliselt Üldkohtus esitatud argumentatsiooni, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud kohtupraktikale vastuvõetavad, kuna nendega heidetakse Üldkohtule ette seda, et ta võttis selle tingimuse kohaldamisel, mis puudutab rikkumise toimepanemist hooletusest või tahtlikult, ja selle kontrollimisel, kas komisjon pidas sellest tingimusest tal lasuvat põhjendamiskohustust arvestades kinni, aluseks vale õigusliku kriteeriumi. Pealegi tuleb meenutada, et küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on piisavad, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada (vt eelkõige 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513, punkt 90).

124    Esiteks, seoses Üldkohtu hinnangute põhjendatust käsitlevate etteheidetega tuleb meenutada, et mis puudutab küsimust, kas rikkumised pandi toime hooletusest või tahtlikult ja kas nende eest võib seetõttu määrata trahvi vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimesele lõigule, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et see tingimus on täidetud, kui asjaomasele ettevõtjale ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus, olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et ta rikub asutamislepingu konkurentsieeskirju (vt 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punkt 45, ning eespool viidatud kohtuotsus Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, punkt 107).

125    Antud juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 296 ja 297, et nimetatud tingimus oli täidetud, kuna esiteks ei saanud apellandile olla teadmata, et tal oli vaatamata RegTP loaotsustele tegelik tegutsemisruum abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade kehtestamiseks, ja teiseks, et hinnakruvi efekt tõi tema monopoolset seisundit kliendiliinile juurdepääsuteenuste hulgiturul ja sisuliselt monopoolset seisundit abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul arvestades kaasa tõsiseid konkurentsipiiranguid.

126    Tuleb tõdeda, et niisuguses arutluskäigus, mis põhineb faktilistel järeldustel, mis moonutamist puudutava väite puudumisel kuuluvad Üldkohtu läbiviidava sõltumatu faktiliste asjaolude hindamise alla, ei ole rikutud õigusnormi.

127    Nimelt, kuivõrd apellant heidab Üldkohtule ette seda, et ta ei võtnud arvesse RegTP otsuseid ja pretsedendi puudumist liidus, siis piisab, kui tõdeda, et niisuguse argumentatsiooni eesmärk on üksnes selle tõendamine, et apellant ei olnud teadlik vaidlusaluses otsuses EÜ artikli 82 alusel etteheidetava tegevuse õigusvastasusest. Niisugune argumentatsioon tuleb seega vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 124 viidatud kohtupraktikale põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

128    Sama käib ka etteheite kohta, et Üldkohus ei võtnud arvesse EÜ artikli 226 alusel Saksamaa Liitvabariigi suhtes kohtueelse menetluse alustamist. Isegi kui nõustuda sellega, et komisjon teavitas apellanti oma kavatsusest mitte jätkata tema suhtes EÜ artikli 82 rikkumise menetlust, ei mõjuta niisugune asjaolu ju kuidagi järeldust, mille kohaselt ei saanud apellandile olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus. Üldkohus otsustas seega õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 298, et nimetatud menetluse alustamine ei mõjuta seda, kas rikkumine pandi määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 tähenduses toime tahtlikult või hooletusest.

129    Etteheide, mille apellant esitas vaidlustatud kohtuotsuse punkti 299 vastu, tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 108 viidatud kohtupraktikale tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna see puudutab täiendavat põhjendust, mis toetab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 296 ja 297 tehtud järeldusi, mis on piisavad, et tõendada rikkumist tahtlikult või hooletusest.

130    Teiseks, etteheidete osas, mis puudutavad vaidlusaluse otsuse kontrollimist Üldkohtu poolt seoses rikkumise toimepanemisega tahtlikult või hooletusest, tuleb meenutada, et EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhistava osa sisulise põhjendatuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Seda silmas pidades peavad EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama asjassepuutuva akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑2481, punkt 35).

131    Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt eelkõige 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ning 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 166).

132    Antud juhul tõdes Üldkohus seoses vaidlusaluse otsuse põhjendamisega ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 286, et nimetatud otsus sisaldas viidet määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2, milles on nimetatud tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et komisjon võiks trahvi määrata, sh tingimus, mis puudutab rikkumise toimepanemine tahtlikult või hooletusest, ning teiselt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287, et samas otsuses esitas komisjon üksikasjalikult põhjused, mille alusel ta järeldab, et hageja hinnapraktika on kuritarvitav, ning põhjused, mille tõttu hagejat tuleb pidada tuvastatud rikkumise eest vastutavaks, vaatamata asjaolule, et siseriiklikud reguleerivad asutused peavad hageja tariifid heaks kiitma.

133    Need järeldused, millest nähtuvad vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise põhjused, võimaldavad apellandil mõista komisjoni arutluskäiku seoses määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud algsete tingimuste kohaldamisega apellandi suhtes trahvide määramiseks. Seega võis Üldkohus ilma EÜ artiklit 253 rikkumata sellest järeldada, et vaidlusalune otsus oli selles osas nimetatud sättest tulenevaid nõudeid arvestades piisavalt põhjendatud. Apellandi sellekohane etteheide on seega põhjendamatu.

134    Kuivõrd apellant lisab sellega seoses, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287 korratud komisjoni järeldused ei puutu asjasse, et teha kindlaks, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest, siis piisab tõdemusest, et niisugune etteheide, mille eesmärk on seada kahtluse alla vaidlusaluses otsuses esitatud põhjenduste sisuline põhjendatus, on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud kohtupraktikale käesoleva apellatsioonkaebuse staadiumis vastuvõetamatu.

135    Kolmandaks, seoses vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamisega tuleb meenutada, et kohtuotsuste põhjendamise kohustus tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 36, mis sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 kohaselt on kohaldatav Üldkohtu suhtes (vt 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑311/05 P: Naipes Heraclio Fournier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑130, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendus näitama selgelt ja ühemõtteliselt Üldkohtu arutluskäiku, et huvitatud isik saaks teada vastuvõetud otsuse põhjenduse ja Euroopa Kohus võiks oma kohtulikku järelevalvet teostada (vt eelkõige 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu vs. de Nil ja Impens, EKL 1998, lk I‑2915, punktid 32 ja 33, ning 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3875, punkt 70).

137    Sellega seoses piisab märkimisest, et nagu juba nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 125, ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 296 ja 297 selgelt ja ühemõtteliselt Üldkohtu arutluskäik seoses väidetava rikkumise toimepanemisega hooletusest või tahtlikult. Järelikult on alusetu etteheide, et vaidlustatud otsust ei ole selles küsimuses põhjendatud.

138    Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

d)     Järeldus esimese väite kohta

139    Kõigest eeltoodust nähtub, et esimene väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

3.     Teine väide, et EÜ artikli 82 kohaldamisel on rikutud õigusnormi

140    Apellandi teine väide jaguneb kolmeks osas, mis puudutavad vastavalt hinnakruvi kriteeriumi asjakohasust, et tuvastada kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses, hinnakruvi efekti arvutamise meetodi adekvaatsust ning hinnakruvi mõju.

a)     Vaidlustatud kohtuotsus

141    Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–207 tagasi apellandi etteheited, milles ta väitis, et meetod, mida komisjon kasutas hinnakruvi efekti olemasolu tuvastamiseks, on õigusvastane.

142    Esiteks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–168 tagasi apellandi etteheite, mille kohaselt saab hinnakruvi efekti kuritarvitav iseloom tuleneda üksnes abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade kuritarvitavast iseloomust. Olles kohtuotsuse punktis 166 tõdenud, et vaidlusaluse otsuse kohaselt seisneb apellandi toime pandud kuritarvitus selles, et ta kehtestas oma konkurentide suhtes ebaõiglased hinnad hinnakruvi efekti vormis, kusjuures komisjon leiab, et kuritarvitav hinnakruvi efekt esineb juhul, kui vahe turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja jaehindade ja nende võrguteenuste hulgihindade vahel, mida ta küsib konkurentidele osutatavate võrreldavate teenuste eest, on negatiivne või ebapiisav selleks, et katta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tootepõhised kulud, mis kaasnevad tema enda jaeteenuste osutamisega abonentidele, leidis Üldkohus kohtuotsuse punktis 167:

„Komisjon tuvastab [vaidlusaluses] otsuses tõepoolest üksnes selle, et hagejal oli tegutsemisruum oma [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehindade muutmiseks. Hageja tegevuse kuritarvitav iseloom on siiski seotud tema [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste [hulgi]hindade ja [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehindade ebaõiglase vahega, mis tekitab hinnakruvi efekti. Seetõttu ei olnud komisjon [vaidlusaluses] otsuses tuvastatud kuritarvitust silmas pidades kohustatud [vaidlusaluses] otsuses tõendama, et hageja jaehinnad kujutavad endast iseenesest kuritarvitust.”

143    Teiseks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 183–194 tagasi etteheite, milles hageja heitis komisjonile ette seda, et ta arvutas hinnakruvi efekti turgu valitsevat seisundit omava vertikaalselt integreeritud ettevõtja hindade ja kulude alusel, mille puhul ei võeta arvesse konkurentide spetsiifilist turupositsiooni. Sellega seoses otsustas Üldkohus pärast seda, kui ta oli kohtuotsuse punktis 185 rõhutanud, et keerulisi majanduslikke hinnanguid hõlmavate komisjoni hinnangute kohtulik kontroll piirdub selle kindlakstegemisega, kas menetlusnorme ja põhjendamisreegleid on järgitud ja asjaolud on täpselt kindlaks tehtud ning kas ei ole tehtud ühtki ilmset kaalutlusviga ega võimu kuritarvitatud, muu hulgas järgmist:

„186      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon analüüsis [vaidlusaluses] otsuses, kas turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja hinnapraktika toob kaasa ohu, et turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga sama tõhus ettevõtja tõrjutakse turult välja. Komisjon võttis seetõttu aluseks üksnes hageja tariifid ja kulud ning jättis hageja olemasolevate või potentsiaalsete konkurentide spetsiifilise turupositsiooni arvesse võtmata, kui ta hindas, kas hageja hinnapraktika on kuritarvitav.

187      Komisjoni sõnul „võib järeldada, et kuritarvitav hinnakruvi efekt esineb juhul, kui vahe turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja jaehindade ja võrguteenuste nende hulgihindade vahel, mida ta küsib konkurentidele osutatavate võrreldavate teenuste eest, on negatiivne või ebapiisav selleks, et katta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tootepõhised kulud, mis kaasnevad tema enda teenuste osutamisega abonentidele [jae]turul” […]. Käesoleval juhul on hinnakruvi efekt kuritarvitav, kuna hageja ise „ei oleks […] olnud võimeline pakkuma oma teenuseid abonentidele muul viisil kui kahjumiga, kui ta oleks abonentidele teenuste osutamiseks olnud kohustatud ettevõttesisese ülekande vormis maksma tasu juurdepääsu eest ettevõttesisestele võrguteenustele” […]. Neil asjaoludel saavad „konkurendid[, kes] on sama tõhusad” kui hageja, „pakkuda abonentidele konkurentsivõimelise hinnaga võrguühenduse teenuseid üksnes juhul, kui nad suudavad saavutada täiendavat tõhusust” […].

188      [T]tuleb tõdeda, et isegi kui tänaseni ei ole ühenduse kohus hinnakruvi efekti olemasolu kindlakstegemiseks kasutada tuleva meetodi osas veel sõnaselgelt seisukohta võtnud, nähtub kohtupraktikast siiski selgelt, et turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja hinnapraktika kuritarvitav laad tehakse üldjuhul kindlaks tema enda olukorra alusel ning seega tema enda hindade ja kulude alusel, mitte olemasolevate või potentsiaalsete konkurentide olukorra alusel.

[…]

192      On kohane lisada, et mis tahes teistsuguse lähenemise puhul oleks olemas õiguskindluse üldpõhimõtte rikkumise oht. Kui turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja hinnapraktika õiguspärasus sõltuks konkureerivate ettevõtjate spetsiifilisest olukorrast, eelkõige nende kulustruktuurist, mille kohta turgu valitsevat seisundit omaval ettevõtjal üldjuhul andmed puuduvad, ei oleks kõnealune ettevõtja võimeline hindama omaenda tegevuse õiguspärasust.

193      Järelikult toimis komisjon õigesti, kui ta hageja hinnapraktika kuritarvitava iseloomu analüüsimisel võttis aluseks üksnes hageja spetsiifilise olukorra ja sellest tulenevalt hageja hinnad ja kulud.

194      Kuna tuleb uurida, kas hageja ise või temaga sama tõhus ettevõtja oleks olnud võimeline pakkuma oma teenuseid abonentidele muul viisil kui kahjumiga, kui ta oleks eelnevalt olnud kohustatud ettevõttesisese ülekande vormis maksma sellist tasu ettevõttesiseste võrguteenuste eest, ei ole hageja argument, mille kohaselt tema konkurendid ei soovi tema klientuuri struktuuri jäljendada ning võivad saada täiendavat tulu uuenduslikelt toodetelt, mida ainult nemad turul pakuvad, mille kohta aga hageja ühtki täpsustust ei esita, tulemuslik. Samadel põhjustel ei saa tulemust olla ka argumendil, mille kohaselt konkurendid võivad välistada (eel)valiku võimaluse.”

144    Kolmandaks lükkas Üldkohus sama kohtuotsuse punktides 195–206 tagasi etteheite, mille kohaselt võttis komisjon arvesse üksnes kõikidelt juurdepääsuteenustelt saadava tulu, jättes välja muudelt teenustelt, muu hulgas kõneteenustelt saadava tulu.

145    Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 kõigepealt, et direktiiv 96/19, mis pikaajaliste ettevõtjate hinnastruktuuri osas eristab ühekordset liitumistasu, igakuist abonemenditasu ning kohalike, kaug- ja rahvusvaheliste kõnede tariife, püüab nende erinevate elementide hindu vastavalt tegelikele kuludele tasakaalu viia, selleks et muuta telekommunikatsiooniturul võimalikuks täielik konkurents, ning täpsemalt pidi see meede tähendama kauge- ja rahvusvaheliste kõnede tariifide langust ning liitumistasu, igakuise abonemenditasu ja kohalike kõnede tariifide tõusu. Üldkohus järeldas sellest kohtuotsuse punktis 197, et komisjon rõhutas niisiis õigesti, et juurdepääsu hinna ja kõnehindade eraldi arvesse võtmine sisaldub seega juba liidu õiguses ette nähtud hindade ümberkujundamise põhimõttes.

146    Seejärel meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198, et moonutamata konkurentsi hageja ja tema konkurentide vahel saab tagada vaid erinevate ettevõtjate vaheliste võrdsete võimaluste kindlustamise teel. Sellega seoses otsustas ta järgmist:

„199      Isegi kui möönda, et abonendi jaoks moodustavad juurdepääsu- ja kõneteenused terviku, on siiski tõsi, et hageja konkurentide jaoks eeldab abonendile hageja tavavõrgu kaudu kõneteenuste osutamine juurdepääsu kliendiliinile. Võrdsete võimaluste olemasolu ühelt poolt tavavõrgu omanikuks oleva pikaajalise ettevõtja – nagu hageja – ja teiselt poolt tema konkurentide vahel tähendab järelikult seda, et juurdepääsuteenuste hinnad peavad olema kehtestatud tasemel, mis asetab konkurendid kõneteenuste osutamise osas pikaajalise ettevõtjaga võrdsesse olukorda. Sellised võrdsed võimalused on tagatud üksnes siis, kui pikaajaline ettevõtja kehtestab oma [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehinnad tasemel, mis võimaldab konkurentidel – keda eeldatakse olevat sama tõhusad kui pikaajaline ettevõtja – kajastada kõiki [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenusega seotud kulusid oma jaehindades. Kui pikaajaline ettevõtja siiski ei järgi kõnealust põhimõtet, ei saa uued turule tulijad abonentidele juurdepääsuteenuseid pakkuda muul viisil kui kahjumiga. Sel juhul on nad sunnitud kliendiliinile juurdepääsu tasandil tekkinud kahjumit kõrgete kõnetariifidega subsideerima ning see kahjustab konkurentsitingimusi ka kõneteenuste turul.

200      Eelnevast nähtub, et isegi kui on tõsi – nagu väidab hageja –, et juurdepääsu- ja kõneteenused moodustavad abonendi jaoks cluster’i, võis komisjon [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 119 õigusega leida, et selleks, et hinnata küsimust, kas hageja hinnapraktika kahjustab konkurentsi, tuleb hinnakruvi efekti esinemist vaadelda üksnes juurdepääsuteenuste tasemel ning seega ei ole vaja kõnetariife arvutusse kaasata.

201      Juurdepääsuteenuste hindade ja kõnetariifide vahelist subsideerimist puudutav arvutus, millele hageja viitab, juba kinnitabki, et hageja ja tema konkurendid ei ole kliendiliinile juurdepääsu tasandil võrdses olukorras, kuigi see on vajalik tingimus selleks, et konkurents kõneteenuste turul ei oleks moonutatud.

202      Igal juhul, kuna hageja langetas [vaidlusaluses] otsuses käsitletud perioodil tugevalt oma kõnehindu […], ei saa välistada, et konkurentidel ei olnud isegi majanduslikult võimalik hageja mainitud subsideerimist läbi viia. Konkurendid, kes võrreldes hagejaga on juba ebasoodsamas konkurentsiolukorras kliendiliinile juurdepääsu tasandil, peaksid ju kohaldama veel madalamaid kõnetariife kui hageja, et õhutada potentsiaalseid kliente hagejaga sõlmitud abonementlepingut üles ütlema ja nendega abonementlepingut sõlmima.”

147    Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203 järeldas Üldkohus selle põhjal, et komisjon tegi õigesti, kui ta võttis hinnakruvi efekti arvutamisel arvesse üksnes juurdepääsuteenustelt saadava tulu, jättes välja muudelt teenustelt, näiteks kõneteenustelt saadava tulu.

148    Lisaks, pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 223 märkinud, et arvutusviga, mida komisjon tunnistab seoses apellandi spetsiifiliste kulude arvutamisega, ei saanud mõjutada vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, kuna apellandi hinnapraktika ebaõiglus EÜ artikli 82 tähenduses on seotud hinnakruvi efekti enda olemasoluga, mitte hindade täpse vahega, lükkas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 234–244 tagasi apellandi etteheited, mis puudutavad turumõju puudumist, nentides eelkõige järgmist:

„234      Komisjoni sõnul piiras hageja hinnapraktika konkurentsi abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul. Ta jõuab [vaidlusaluses] otsuses […] sellisele järeldusele hinnakruvi efekti olemasolu põhjal. Konkurentsivastase mõju tõendamine ei ole vajalik, kuigi komisjon seda küsimust [vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 181–183 täiendava võimalusena analüüsib.

235      Kuna esimese konkurendi sisenemiseni abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turule 1998. aastal oli hagejal faktiline monopol jaeturul, puudutab konkurentsivastane mõju, mille olemasolu komisjon peab tõendama, võimalikke takistusi, mida hageja hinnapraktika võis sellel turul konkurentsi arengule luua.

236      Selles suhtes tuleb meenutada esiteks, et hageja on tavatelefonivõrgu omanik Saksamaal, ning teiseks, et vaidlust ei ole selle üle, et nagu komisjon [vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 83–91 märgib, ei olnud kõnealuse otsuse vastuvõtmise ajal Saksamaal ühtegi muud infrastruktuuri, mis oleks hageja konkurentidel võimaldanud abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turule püsivalt tulla.

237      Pidades silmas asjaolu, et hageja [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavad] võrguteenused on […] hädavajalikud selleks, et tema konkurentidel oleks võimalik temaga konkureerida abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul, […] takistab hageja [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehindade ja [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste [hulgi]hindade vaheline hinnakruvi efekt põhimõtteliselt konkurentsi arengut [jae]turgudel. Kui hageja [abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehinnad on madalamad kui [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste [hulgi]hinnad või kui hageja jaehindade ja võrguteenuste [hulgi]hindade vahe on ebapiisav selleks, et hagejaga sama tõhusal ettevõtjal oleks võimalik katta abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste tootepõhised kulud, saab hagejaga sama tõhus potentsiaalne konkurent abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turule tulla üksnes kahjumit kandes.

238      Nagu hageja rõhutab, kasutavad tema konkurendid tavaliselt ristsubsideerimist, st nad kompenseerivad abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul tekkinud kahjumi kasumiga, mida nad saavad muudelt turgudelt, näiteks kõneteenuste turult. Võttes arvesse asjaolu, et hagejal kui tavavõrgu omanikul ei ole vaja kasutada [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavaid] võrguteenuseid, selleks et abonentidele juurdepääsuteenuseid pakkuda, ning et vastupidi tema konkurentidele ei pea ta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja hinnapraktika tõttu püüdma abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul tekkinud kahjumit kompenseerida, kahjustab [vaidlusaluses] otsuses tuvastatud hinnakruvi efekt siiski konkurentsi mitte ainult abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul, vaid ka kõneteenuste turul […].

239      Pealegi annavad väikesed turuosad, mille hageja konkurendid on omandanud abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul alates turu liberaliseerimisest, mis toimus TKG jõustumisel 1. augustil 1996, tunnistust takistustest, mis hageja hinnapraktika on nendel turgudel konkurentsi arengule loonud. […]

240      Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et kui võtta arvesse ainult analoogliine, mis [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmise ajal moodustasid Saksamaal 75% kõikidest liinidest, vähenes hageja konkurentide turuosa 21%‑lt 1999. aastal 10%‑ni 2002. aastal […].

[…]

244      […] Hageja, kes jätab üleriigilisel turul tegutsevate konkurentide arvu nimetamata, ei esita igal juhul ühtegi tõendit, mis võiks kummutada [vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 180–183 sisalduvaid järeldusi, mille kohaselt hageja hinnapraktika tõepoolest takistab konkurentsi abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul Saksamaal.”

b)     Teise väite esimene osa, mis puudutab hinnakruvi efekti asjakohasust, et tuvastada kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses

i)     Poolte argumendid

149    Esimeses etteheites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata, kuna ei ole uuritud argumenti, mille ta esitas esimeses kohtuastmes ja mille kohaselt ei oleks komisjon tulenevalt sellest, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste tariifid kehtestas RegTP, kohaldama hinnakruvi efekti kriteeriumi. Vaidlustatud kohtuotsus põhineb selles osas nõiaringil. Üldkohus kohaldab nimelt kriteeriumi, mille komisjon ise valis nende elementide kindlaksmääramiseks, mida apellandi tariifide uurimine peab käsitlema. Apellandi vastuväide puudutab siiski arutluskäigu varasemat etappi, st küsimust, mis käsitleb komisjoni valitud hinnakruvi efekti kriteeriumi sobivust igal juhul.

150    Teises etteheites väidab apellant, et Üldkohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–168 EÜ artiklit 82 valesti, kuna hinnakruvi efekti analüüs ei saa tuvastada tema tariifide kuritarvitavat laadi, sest kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad kehtestab siduvalt pädev riiklik reguleeriv asutus.

151    Apellandi arvates sõltub niisuguses olukorras hinnakruvi efekti kriteeriumi sobivus kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade tasemest, mille on kehtestanud asutus, kellele iseenesest ei saa reguleeritava ettevõtja tegutsemisruumi puudumisel ette heita kuritarvitamist. Nimelt kui riiklik reguleeriv asutus kehtestab ülemäärase kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinna, siis reguleerimisele alluv turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja on omalt poolt kohustatud kohaldama ülemäärast abonentidele juurdepääsuteenuste jaehinda, et tagada asjakohane marginaal. Sellisel juhul on ettevõtja kohustatud valima kahe kuritarvituse vormi vahel, st hinnakruvi efekt või hindade kuritarvituslik tõstmine. Turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja ei saa seega vältida kuritarvituse toimepanemist.

152    Apellant on seisukohal, et niisuguses olukorras, nagu on asjassepuutuv käesolevas asjas, paneb turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja toime kuritarvituse vaid siis, kui abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehind on kuritarvituslikult madal.

153    Komisjon leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on piisavalt põhjendatud ning lisaks on apellandi argumentatsioon põhjendamatu.

154    Vodafone leiab, et sõltumata sellest, et teise väite esimese osa etteheited on vastuvõetamatud, kuna need kujutavad endast esimeses kohtuastmes esitatud argumentide kordamist ja puudutavad väära sisulist hindamist, on need ka materiaalselt ja õiguslikult asjakohatud.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

155    Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab Vodafone, on teise väite esimene osa samadel põhjustel, nagu sai esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 123, vastuvõetav, kuna apellant, isegi kui ta kordab sisuliselt Üldkohtus esitatud argumentatsiooni, heidab viimasele ette seda, et ta on rikkunud õigusnormi, võttes EÜ artikli 82 kohaldamiseks aluseks vale õigusliku kriteeriumi ja põhjendades vaidlustatud kohtuotsust selles küsimuses ebapiisavalt.

156    Teise väite esimese osa põhjendatuse osas tuleb esiteks seoses etteheitega, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole põhjendatud, tõdeda, et apellant heidab ekslikult Üldkohtule ette, et ta ei vastanud selles kohtuotsuses põhjendusi esitades apellandi argumendile, mille kohaselt on hinnakruvi kriteerium asjakohatu, kui – nagu käesolevas asjas – kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad kehtestab riigi reguleeriv asutus, ja seega kuna ta ei põhjendanud õiguslikult piisavalt komisjonipoolse hinnakruvi efekti kriteeriumi valiku sobivust EÜ artikli 82 tähenduses kuritarvituse tuvastamiseks.

157    Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–168, et vaidlusaluses otsuses komisjon esiteks vaid tuvastas tegutsemisruumi, mis oli apellandil abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade muutmiseks, ning teiseks tõdes, et apellandi kuritarvitus, mis seisnes hinnakruvi efektis temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes, oli seotud kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja nimetatud jaehindade ebaõiglases vahes, mistõttu ei olnud komisjon kohustatud tõendama viimati nimetatud hindade kuritarvitavat laadi. Lisaks selgitas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 183–213 põhjusi, miks lükati tagasi etteheited, mille apellant esitas meetodi vastu, mille komisjon võttis aluseks selle hinnakruvi efekti arvutamiseks.

158    Tuleb tõdeda, et selliselt toimides esitas Üldkohus kaudselt, kuid kindlalt põhjused, miks ei saanud väidetav kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade reguleerimine riiklike reguleerivate asutuste poolt takistada seda, et apellandi hinnapraktika võidakse kvalifitseerida kuritarvituseks EÜ artikli 82 tähenduses.

159    Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–168 ja 183–213 tehtud järeldustest selgelt, et kohtuotsuse kohaselt ei ole EÜ artikliga 82 vastuolus mitte kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade tase, mida – nagu juba sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49 – ei saa käesoleva apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seada, ega ka abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade tase, vaid nendevaheline vahe.

160    Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 135 ja 136 viidatud kohtupraktikale oli apellandil seega vaidlustatud kohtuotsuse nende lõikude lugemisel võimalik mõista põhjusi, miks ei avaldanud kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade väidetav reguleerimine riigi reguleerivate asutuste poolt Üldkohtu arvates mõju käesolevas asjas EÜ artikli 82 kohaldamisele selle hinnapraktika suhtes.

161    Sellest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 166–168 koostoimes kohtuotsuse punktidega 183–213 sisaldavad piisavat põhjendust nende põhjuste kohta, miks Üldkohus leidis, et vaatamata sellele, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad kehtestasid riigi reguleerivad asutused, oli komisjonipoolne hinnakruvi efekti kriteeriumi valik sobiv, et tuvastada, et apellandi hinnapraktika oli kuritarvituslik EÜ artikli 82 tähenduses.

162    Etteheide, et vaidlustatud kohtuotsust ei ole põhjendatud, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

163    Teiseks, etteheite osas, mis puudutab hinnakruvi efekti kriteeriumi ebaõiget iseloomu, et tuvastada kuritarvitus EÜ artikli 82 tähenduses, tuleb meenutada, et nagu sai kohe käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32 märgitud, ei vaidlusta apellant selle etteheitega seda, et turgu valitseva ettevõtja hinnapraktika, mis viib vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini, võib põhimõtteliselt endast kujutada kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses. Selles etteheites väidab ta seevastu, et antud juhtumi asjaoludel ei ole tulenevalt sellest, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad kehtestavad riigi reguleerivad asutused, vaidlustatud kohtuotsuses aluseks võetud hinnakruvi efekti kriteerium sobiv, et tuvastada, et see hinnapraktika on kuritarvituslik EÜ artikli 82 tähenduses.

164    On tõsi, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 38–43, tuleb käesoleva apellatsioonkaebuse raames tugineda hüpoteesile, mille võttis aluseks Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ning komisjon vaidlusaluses otsuses ja mille kohaselt ei ole apellandil tegutsemisruumi nende hulgihindade muutmiseks.

165    Siiski ei saa apellant hinnakruvi efekti kriteeriumi sobimatuse tõendamiseks käesoleva etteheite raames tugineda eeldusele, et riiklikud reguleerivad asutused on kehtestanud liiga kõrged kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad. Isegi kui nõustuda, nagu apellant kohtuistungil väitis, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise aluseks olnud konkurentide kaebused tuginesid sellele asjaolule, tuleb niisugust oletust, nagu sai juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49, tegelikult pidada käesoleva apellatsioonkaebuse piire ületavaks.

166    Järelikult ei tule uurida apellandi etteheidet, mille kohaselt nähtub hinnakruvi efekti kriteeriumi ebaõigsus asjaolust, et etteheidetava kuritarvituse vältimiseks ei ole tal käesolevas asjas niisugust kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade kõrget taset arvestades, nagu on kehtestanud riigi reguleerivad asutused, muud võimalust, kui tõsta kuritarvituslikult abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindasid ülemäärasele tasemele, kuna niisugune etteheide tugineb hüpoteetilisele eeldusele, mis ei kuulu nimetatud apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtu kontrolli alla.

167    Osas, milles apellant väidab, et hinnakruvi efekti kriteeriumi sobivus sõltub riikliku reguleeriva asutuse poolt kehtestatud kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade tasemest, tuleb lisaks märkida, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 166–168, tuleneb selles kohtuotsuses käsitletud apellandi hinnapraktika kuritarvitav iseloom EÜ artikli 82 tähenduses kõnealuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade ebaõiglasest vahest, mis viib vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini. Nagu Üldkohus on täpsustanud nimetatud kohtuotsuse punktis 223, mida ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud, on apellandi hinnapraktika ebaõiglus EÜ artikli 82 tähenduses seega seotud hinnakruvi efekti enda olemasoluga, mitte hindade täpse vahega.

168    Sellest järeldub, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade tase ei puutu iseenesest asjasse, et seada kahtluse alla Üldkohtu nende järelduste põhjendatus, mille ta tegi seoses EÜ artikli 82 kohaldamisega kõnealuse hinnapraktika suhtes.

169    Seevastu tuleb käesoleva etteheite põhjendatuse uurimiseks kontrollida, kas Üldkohus leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166 ja 168 õigesti, et isegi kui oletada, et apellandil ei ole tegutsemisruumi kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade muutmiseks, võidakse tema hinnapraktika sellegipoolest kvalifitseerida kuritarvituslikuks EÜ artikli 82 tähenduses, kui olenemata küsimusest, kas tema hulgihinnad ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad on iseenesest kuritarvituslikud, on nendevaheline vahe ebaõiglane, st vastavalt kohtuotsusele, kui vahe on negatiivne või ebapiisav, et katta apellandi tootepõhised kulud, mis tekivad tema enda teenuste osutamisega, mistõttu ei võimalda ta apellandiga sama tõhusal konkurendil temaga abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste osutamisel konkureerima hakata.

170    Sellega seoses olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale väljendab EÜ artiklis 82 sätestatud keeld ühenduse üldist eesmärki luua süsteem, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. EÜ artiklis 82 kirjeldatud turgu valitsev seisund puudutab olukorda, kus ettevõtja majanduslik võim annab talle võimaluse takistada tõhusa konkurentsi säilimist asjaomasel turul, andes sellele ettevõtjale võimaluse käituda märkimisväärses ulatuses sõltumatult oma konkurentidest, klientidest ja lõppkokkuvõttes tarbijatest (vt 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 38, ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑202/07 P: France Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2369, punkt 103).

171    Antud juhul tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 50–52, ei vaidlusta apellant seda, et tal on turgu valitsev seisund kõikidel asjaomastel teenuste turgudel, st nii kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgiturul kui ka abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul.

172    Seoses apellandi hinnapraktika kuritarvitava laadiga tuleb märkida, et EÜ artikli 82 teise lõigu punkt a keelab sõnaselgelt ebaõiglaste hindade otsese või kaudse kehtestamise turgu valitseva ettevõtja poolt.

173    EÜ artiklis 82 toodud kuritarvituste loetelu ei ole ammendav, seal loetletud teguviisid on vaid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise näited. See säte ei sisalda ammendavat loetelu asutamislepinguga keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viiside kohta (vt eespool viidatud kohtuotsus British Airways vs. komisjon, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

174    Selles osas tuleb meenutada, et kuna EÜ artikkel 82 keelab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise turul, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, siis puudutab nimetatud artikkel turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja tegevust, mis võib mõjutada sellise turu struktuuri, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, ning mis takistab veel turul olemas oleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Hoffman-La Roche vs. komisjon, punkt 91; eespool viidatud kohtuotsus Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, punkt 70; 3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑62/86: AKZO vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑3359, punkt 69; eespool viidatud kohtuotsus British Airways vs. komisjon, punkt 66, ja eespool viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 104).

175    Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selle tuvastamiseks, kas turgu valitseva seisundiga ettevõtja kuritarvitas oma hinnapraktika kohaldamisega oma seisundit, tuleb hinnata kõiki asjaolusid ja uurida, kas hinnapraktika teeb võimatuks või piirab ostja võimalust valida oma tarneallikaid, takistab konkurentide pääsemist turule, rakendab kaubanduspartneritele võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes nad seega ebasoodsasse konkurentsiolukorda, või tugevdab turgu valitsevat seisundit konkurentsi kahjustamisega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, punkt 73, ja eespool viidatud kohtuotsus British Airways vs. komisjon, punkt 67).

176    Kuna EÜ artikkel 82 ei kohaldu ainult tegevusele, millega võidakse tarbijale otsest kahju tekitada, vaid ka tegevusele, millega tarbijale tekitatakse kahju tõhusat konkurentsi kahjustades, on turgu valitsevas seisundis ettevõtjal – nagu sai ju käesoleva kohtuotsuse punktis 83 juba meenutatud – eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat konkurentsi ja mitte moonutada konkurentsi ühisturul (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

177    Sellest järeldub, et EÜ artikkel 82 keelab muu hulgas turgu valitseval ettevõtjal kohaldada hinnapraktikat, millel võib olla sama tõhusate olemasolevate või potentsiaalsete konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, st praktika, mis võib muuta viimati nimetatute jaoks turulepääsu ning teiste lepingupoolte jaoks eri tarneallikate või kaubanduspartnerite vahel valimise raskeks või isegi võimatuks, tugevdades seeläbi turgu valitsevat seisundit, kasutades muid vahendeid kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil. Seda silmas pidades ei saa igasugust hinnakonkurentsi pidada õiguspäraseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, punkt 73; eespool viidatud kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 70, ja eespool viidatud kohtuotsus British Airways vs. komisjon, punkt 68).

178    Antud juhul tuleb tõdeda, et apellant ei vaidle vastu sellele, et isegi kui tal ei ole tegutsemisruumi kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade muutmiseks, võib nende hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade vahe sama tõhusate tegelike või potentsiaalsete konkurentide jaoks kaasa tuua väljatõrjuva mõju, kuna nende juurdepääs asjassepuutuvate teenuste turule on vähemalt muudetud raskemaks niisuguse hinnakruvi efekti tõttu, mille niisugune vahe võib nende jaoks kaasa tuua.

179    Kohtuistungil väitis apellant siiski, et kriteerium, mis vaidlustatud kohtuotsuses EÜ artikli 82 tähenduses kuritarvituse tuvastamiseks aluseks võeti, kohustas teda antud juhtumi asjaoludel, arvestades seda, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindu reguleerib riigi reguleeriv asutus, tõstma abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu enda abonentide kahjuks.

180    Nagu juba nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 175–177, on EÜ artikli 82 eesmärk tõepoolest kaitsta tarbijat moonutamata konkurentsi abil (vt 16. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑468/06–C‑478/06: Sot. Lélos kai Sia jt, EKL 2008, lk I‑7139, punkt 68).

181    Asjaolu, et apellant peaks temaga sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efekti vältimiseks tõstma abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu, ei saa siiski iseenesest kuidagi välistada selle kriteeriumi asjakohasust, mille Üldkohus käesolevas asjas aluseks võttis, et tuvastada kuritarvitus EÜ artikli 82 tähenduses.

182    Nimelt toob kõnealune hinnakruvi efekt seeläbi, et vähendab turul, s.o abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul veelgi eksisteerivat konkurentsitaset, mis on juba just nimelt apellandi kohaloleku tõttu nõrgenenud, ja tugevdab viimati nimetatu valitsevat seisundit sellel turul, kaasa ka selle, et tarbijad kannavad kahju tulenevalt nende valikuvõimaluste piiramisest ja seega võimaluse piiramisest, et pikaajalises plaanis vähendatakse jaehindu tänu konkurentsile, mida pakuvad nimetatud turul vähemalt sama tõhusad konkurendid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 112).

183    Nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 77–86, kuna neil asjaoludel on apellandil tegutsemisruum niisuguse hinnakruvi efekti vähendamiseks või selle kõrvaldamiseks abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade tõstmise teel, siis on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–168 õigesti leidnud, et arvestades väljatõrjuvat mõju, mille hinnakruvi efekt võib apellandiga vähemalt sama tõhusate konkurentide jaoks kaasa tuua, võib see iseenesest kujutada kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses. Üldkohus ei ole seega mingil viisil lisaks kohustatud tuvastama seda, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad või abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehinnad olid iseenesest kuritarvituslikud vastavalt seetõttu, et need olid ülemäärased või turuhinnast madalamad.

184    Sellest järeldub, et apellandi etteheide, et kriteerium, mille Üldkohus võttis aluseks EÜ artikli 82 tähenduses kuritarvituse tuvastamiseks, on väär, tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

185    Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

c)     Teise väite teine osa, mis puudutab hinnakruvi efekti arvutamise meetodi adekvaatsust

186    Apellant väidab, et selle meetodi analüüsi raames, mida komisjon kasutas hinnakruvi efekti arvutamiseks, on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud mitut õigusnormi, kuna Üldkohus tugineb selle küsimuse mitme keskse aspekti osas EÜ artikliga 82 vastuolus olevatele kriteeriumidele. Apellant esitab sellega seoses kaks etteheidet, et esiteks on valesti kohaldatud sama tõhusa konkurendi kriteeriumi, ja teiseks, et rikutud on õigusnormi, kuna hinnakruvi efekti arvutamisel ei ole arvesse võetud kõneteenuseid ja muid telekommunikatsiooniteenuseid.

i)     Etteheide, et sama tõhusa konkurendi kriteeriumi on valesti kohaldatud

–       Poolte argumendid

187    Apellant väidab, et arvestades seda, et Üldkohus ei võta arvesse asjaolu, et apellandi kui turgu valitseva ettevõtja suhtes ei kehti samad reguleerimistingimused mis tema konkurentide suhtes, ja et materiaalsetel põhjustel erineb tema konkurentsiolukord tema konkurentide omast, kohaldas Üldkohus käesoleva asja asjaolude suhtes valesti sama tõhusa konkurendi kriteeriumi, mis viitab turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja enda tariifidele ja kuludele.

188    Apellant on arvamusel, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188 Üldkohtu poolt sedastatule ei ole tegevuse hindamiseks lähtuvalt EÜ artiklist 82 määrav mitte valitsevas seisundis oleva ettevõtja, vaid konkurentide olukord ning nende võimalus konkureerida nimetatud ettevõtjaga teenuste tasandil, arvestades konkurentsi konkreetseid tingimusi asjaomasel turul.

189    Sellega seoses märgib apellant, et turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja olukord võib küll olla usaldusväärne näitaja, kui pikaajalised, materiaalsed ja õiguslikud konkurentsitingimused turul on samad turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja ja tema konkurentide jaoks, sellisel juhul võib sama tõhusa konkurendi kriteerium kujutada endast kasulikku vahendit, kuna see vähendab ebatõhusate konkurentide edendamist ja suurendab turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja õiguskindlust. See ei ole siiski nii, kui konkurentide suhtes kehtivad erinevad õiguslikud ja materiaalsed tingimused. Kui tegemist on niisuguse olukorraga, tuleb sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kohandada.

190    Kuid antud juhul märgib apellant, et ta oli kohustatud endale võtma kõik abonendid, sõltumata nende majanduslikust atraktiivsusest. Lisaks oli ta õiguslikult kohustatud oma klientidele osutama nn operaatori (eel)valimise teenust eelvaliku teel, st operaatori valimine püsivalt, või call-by-call-teenuste teel, st operaatori valik iga kõne puhul eraldi. Tema konkurentidel niisuguseid kohustusi ei ole ja nad välistavad üldjuhul operaatori (eel)valiku, turustades seega ühendusi ja kõnesid sama tootena.

191    Apellant leiab, et juhtumi eripärade tõttu oleks pidanud sama tõhusa konkurendi kriteeriumi muutma. Kui tema konkurentide keskmiste kulude ja tulude kindlaksmääramiseks oli võimalik tugineda kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindadele ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste tegelikele jaehindadele ning ka apellandi tootepõhistele kuludele, siis seevastu ei ole põhjendatud tuginemine viimati nimetatu klientide struktuurile. Lisaks oleks olnud vajalik hinnakruvi efekti analüüsi integreerida kõned ning muud telekommunikatsiooniteenused.

192    Apellant on arvamusel, et õiguskindluse põhimõte ei nõua apellandi kliendistruktuuri tasandil esinevate ilmsete anomaaliate eiramist või nende erinevuste eiramist, mis esinevad reguleerimistingimuste vahel, mille raames turgu valitsev ettevõtja ja tema konkurendid tegutsevad.

193    Komisjon rõhutab, et apellant ei saa end kaitsta väitega, et ta ei olnud sama tõhus kui tema konkurendid, kuna konkurentsiõigus ei kaitse ebatõhusaid ettevõtjaid. Apellandi argumentatsioon on seega põhjendamatu.

194    Vodafone väidab, et käesolev etteheide on vastuvõetamatu. Apellant esitab ju argumentatsiooni, millele ta tugines Üldkohtus ja komisjoni menetluses. Lisaks esitab ta peamiselt argumente, mis ei kuulu Euroopa Kohtu kontrolli alla. Igal juhul on sama tõhusa konkurendi kriteerium asjakohane kriteerium, et kontrollida, kas tegevus võib viia turult välja tõrjuva mõjuni. Apellandi argumendid on seega põhjendamatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

195    Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab Vodafone, on käesolev etteheide, isegi kui see kordab osaliselt esimeses kohtuastmes esitatud argumentatsiooni, vastuvõetav, kuna vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud kohtupraktikale heidetakse selles Üldkohtule ette seda, et ta võttis sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kasutades, kuigi apellandi suhtes ei kehti samad õiguslikud ja materiaalsed tingimused nagu tema konkurentide suhtes, aluseks vale õigusliku kriteeriumi, et kohaldada kõnealuse hinnapraktika suhtes EÜ artiklit 82, ning seega et ta rikkus selles osas õigusnormi.

196    Selle etteheite põhjendatuse uurimiseks tuleb meenutada, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 186 ja nagu tuleneb ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 4 ja 12, seisneb Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses aluseks võetud sama tõhusa konkurendi kriteerium selles, et uuritakse, kas turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnapraktika võib turult välja tõrjuda selle ettevõtjaga sama tõhusa ettevõtja, tuginedes üksnes valitseva ettevõtja tariifidele ja kuludele, mitte tema olemasolevate või potentsiaalsete konkurentide konkreetsele olukorrale.

197    Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 169, võttis Üldkohus käesolevas asjas apellandi kulusid arvesse, et kindlaks teha tema hinnapraktika kuritarvitav iseloom juhul, kui kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade vahe on positiivne. Nimelt leidis Üldkohus sellisel juhul, et komisjon võis seda hinnapraktikat õigustatult pidada EÜ artikli 82 tähenduses ebaõiglaseks, kuna nimetatud vahe oli ebapiisav, et katta apellandi tootepõhised kulud, mis tal tekkisid enda teenuste osutamisel.

198    Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et selle hindamiseks, kas turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnapraktika võib EÜ artiklit 82 rikkudes konkurendi kõrvaldada, tuleb aluseks võtta kriteerium, mis tugineb turgu valitseva ettevõtja enda kuludele ja strateegiale (vt eespool viidatud kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 74, ja eespool viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 108).

199    Euroopa Kohus rõhutas selles osas muu hulgas, et turgu valitsev ettevõtja ei tohi tegelikult turult kõrvaldada ettevõtjaid, kes on võib-olla sama tõhusad kui ta ise, ent kes oma väiksemate finantsvahendite tõttu ei suuda taluda nende vastu suunatud konkurentsi (vt eespool viidatud kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 72).

200    Kuna käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud kohtuotsuses käsitletava hinnapraktika kuritarvitav laad – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 178 ja 183 – samuti selle väljutõrjuvast mõjust apellandi konkurentide jaoks, siis on Üldkohus leidnud õigusnorme rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 193, et komisjon võis õigustatult apellandi hinnapraktika kuritarvitava iseloomu analüüsimisel aluseks võtta üksnes apellandi hinnad ja kulud.

201    Nimelt, nagu Üldkohus sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187 ja 194 tõdes, on niisugune kriteerium, mis võimaldab kontrollida, kas apellant ise oleks olnud võimeline pakkuma oma jaeteenuseid abonentidele muul viisil kui kahjumiga, kui ta oleks eelnevalt olnud kohustatud maksma omaenda kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindasid, sobiv selleks, et kindlaks määrata, kas apellandi hinnapraktika tõi konkurentide suhtes hinnakruvi efekti kaudu kaasa väljatõrjuva mõju.

202    Niisugune lähenemisviis on veelgi põhjendatum seetõttu, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 sisuliselt märkis, on see kooskõlas ka õiguskindluse üldpõhimõttega, sest turgu valitseva ettevõtja kulude arvessevõtmine võimaldab viimasel, arvestades erilist kohustust, mis tal EÜ artikli 82 alusel lasub, hinnata oma tegevuse õiguspärasust. Nimelt on turgu valitsevale ettevõtjale teada omaenda kulud ja tariifid, samas kui üldjuhul ei ole talle teada tema konkurentide kulud ja tariifid.

203    Neid järeldusi ei saa kahtluse alla seada apellandi väidetud asjaoluga, mille kohaselt kehtivad tema konkurentide suhtes abonentidele osutatavate telekommunikatsiooniteenuste pakkumisel leebemad õiguslikud ja materiaalsed tingimused. Nimelt ei saa niisugune asjaolu, eeldades, et see on tõendatud, mõjutada asjaolu, et selline turgu valitsev ettevõtja nagu apellant ei saa kohaldada hinnapraktikat, mis võib asjaomaselt turult välja tõrjuda vähemalt sama tõhusad konkurendid, ega asjaolu, et niisugune ettevõtja peab, arvestades tema erilist kohustust EÜ artikli 82 alusel, olema võimeline ise kindlaks tegema, kas tema hinnapraktika on selle sättega kooskõlas.

204    Järelikult tuleb hageja etteheide, et sama tõhusa konkurendi kriteeriumi on valesti kohaldatud, tagasi lükata.

ii)  Etteheide, et rikutud on õigusnorme, kuna kõneteenuseid ja muid telekommunikatsiooniteenuseid ei ole hinnakruvi efekti arvutamisel arvesse võetud

–       Poolte argumendid

205    Selle etteheitega väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei võtnud arvesse kõnealuse hinnapraktika analüüsi raames peale abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste ka neile osutatavaid kõneteenuseid ega muid telekommunikatsiooniteenuseid. See meetod ei ole kooskõlas ei majandusteaduslike andmetega ega muude pädevate asutuste otsustuspraktikaga Euroopas ja Ühendriikides. Samuti on see vastuolus turu tegeliku olukorraga, kuna ei abonendid operaatori valimisel ega operaatorid oma pakkumise struktuuri raames ei käsitle ühendusi eraldiseisvana.

206    Esiteks väidab apellant sellega seoses, et majanduslikust seisukohast lähtuvalt annab hinnakruvi efekti analüüsimine teavet konkurentsi takistamise kohta vaid siis, kui selles võetakse arvesse kõiki võrguteenuste osutamisega seotud tulusid ja kulusid. Nimelt tuleb niisuguste ettevõtjate puhul, kes osutavad mitmesuguseid tooteid, mis pakuvad võrguteenuseid, mida saab kasutada abonentidele erisuguste teenuste osutamisel, hinnakruvi efekti analüüsida erinevate koondnäitajate tasandite alusel. Käesolevas asjas on Üldkohtu hinnakruvi efekti analüüs seega puudulik. Apellandi konkurendid võivad aga välistada operaatori (eel)valimise ja pakkuda ühendusi, kõnesid ja muid kliendiliini kaudu osutatavaid teenuseid paketina.

207    Teiseks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 196–202 rajanevad mitmel õigusnormi rikkumisel. See, kas hinnakruvi efekti tuvastamisel võis komisjon jätta kõnetariifid arvesse võtmata, sõltub põhimõttelisest õiguslikust küsimusest, mis puudutab meetodit, mida tuleb hinnakruvi efekti olemasolu kindlakstegemisel kasutada mitmesuguseid tooteid pakkuva ettevõtja puhul. Üldkohus ei saa jätta seda hinnangut andmata, rõhutades tema kontrolli piiratust.

208    Esiteks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 196 ja 197, mis puudutavad hindade ümberkujundamist käsitlevat liidu õiguse põhimõtet, on õiguslikult väärad.

209    Kõigepealt leiab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus on selles osas vastuolus kohtuotsuse punktiga 113, milles Üldkohus rikkumise apellandile süüks panemise põhjendamiseks rõhutas, et telekommunikatsioonisektori reguleerimise eesmärgid võivad erineda liidu konkurentsipoliitika omadest. Sama kohtuotsuse punktides 196 ja 197 tuletab Üldkohus aga reguleerimise põhimõttest, et juurdepääsuteenuste hindu ja kõnehindu on hinnakruvi efekti arvutamisel EÜ artiklist 82 lähtuvalt vaja analüüsida eraldi.

210    Edasi väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 196 ja 197 ei ole piisavalt põhjendatud, kuna Üldkohus ei esita põhjusi, miks tema idee paika peab, ega uuri apellandi esitatud vastuväiteid, eelkõige asjaolu, et hindade ümberkujundamise põhimõte on kohaldatav vaid tema suhtes ja et tema konkurendid pakkusid juurdepääsu- ja kõneteenuseid paketina.

211    Viimaseks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 196 ja 197 on sisuliselt väärad ja rikuvad EÜ artiklit 82. Esiteks ei tulene hindade ümberkujundamise põhimõttest tegelikult kriteeriumi EÜ artikli 82 kohaldamiseks, vaid selle eesmärk on üksnes see, et liikmesriigid vähendaksid nende ettevõtjate finantskoormist, kes vastutavad universaalteenuse osutamise eest. Teiseks, kuna apellandi suhtes ei kehti samad reguleerimistingimused kui tema konkurentide suhtes, siis on hindade ümberkujundamise põhimõte kohaldatav vaid tema suhtes. Seevastu ei ütle see põhimõte midagi tema konkurentide konkureerimisvõimaluste kohta. Seega ei võimalda hindade ümberkujundamise põhimõte normatiivsetel põhjustel hinnakruvi efekti analüüsimiseks jätta kliendiliiniga seotud juurdepääsuteenuseid ja telekommunikatsiooniteenuseid rühmitusest välja.

212    Teiseks väidab hageja, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 199–202, mis puudutavad võrdseid võimalusi, on õiguslikult väärad.

213    Kõigepealt leiab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 199 ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud, kuna Üldkohus oleks pidanud uurima seda, millised teenused põhinevad kliendiliinil võrguteenusena, kuna vaid selle uurimise tulemusel oleks Üldkohus saanud teha järeldusi apellandi ja ühe või teise konkurendi võrdsete võimaluste kohta. Võrdsed võimalused on tegelikult tagatud siis, kui kõikide kliendiliinil põhinevate telekommunikatsiooniteenuste kõikide tariifide ja kulude üldisest analüüsist ilmneb, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad, millele lisanduvad tootepõhised kulud, ei ületa abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindu.

214    Seejärel väidab apellant, et Üldkohus rikkus loogikapõhimõtteid. Nimelt lähtus ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 238 põhimõttest, et apellant ei kanna mingit kahju seoses abonentidele telefoniühenduste kättesaadavaks tegemisega ja et ta ei ole järelikult kohustatud seda kõnedest saadava tulu abil tasakaalustama. Üldkohus on aga seisukohal, et apellandi juurdepääsuteenuste hinnad, mida ta osutab oma abonentidele, on madalamad kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindadest ja ta möönab, et need on kehtestatud apellandi kulude alusel. Üldkohtu oletus, mille kohaselt ei kanna apellant seoses juurdepääsuteenustega mingeid kulusid, on seega ilmselgelt väär ja vastuolus eeldustega, mille Üldkohus aluseks võttis.

215    Lisaks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 202 Üldkohtu poolt esitatu on vastuoluline. Nimelt on seisukoht, mille kohaselt pidid tema konkurendid kohaldama tema omadest veel madalamaid kõnehindu, et õhutada potentsiaalseid kliente apellandiga sõlmitud abonentlepingut üles ütlema, otseses vastuolus sama tõhusa konkurendi kriteeriumiga, mille kohaselt on määrav vaid apellandi kulude ja hindade struktuur.

216    Viimaseks väidab apellant, et Üldkohus kohaldab seoses tõendamiskoormise jaotusega valet õiguslikku kriteeriumi, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 201 ja 202 piirdub ta sellega, et „ei saa välistada”, et konkurentidel ei olnud võimalik tasakaalustada kõneteenustest tekkivat võimalikku kahjumit kommunikatsiooniteenustest tekkiva tuluga, kuigi apellant soovis esimeses astmes esitatud hagiavalduses tõendada, et ristsubsideerimine oli võimalik.

217    Komisjon leiab, et Üldkohus kinnitas õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 195–207 komisjoni lähenemisviisi. Ta palub seega apellandi argumendid tagasi lükata.

218    Vodafone väidab, et käesolev etteheide on vastuvõetamatu. Apellant kordab ju argumentatsiooni, mille ta esitas Üldkohtus ja komisjoni menetluses. Lisaks esitab ta peamiselt etteheiteid, mis ei allu Euroopa Kohtu kontrollile. Igal juhul on Üldkohus apellandi etteheiteid piisavalt uurinud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

219    Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab Vodafone, ning samadel põhjustel, nagu on sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 155, on käesolev etteheide vastuvõetav vaatamata sellele, et see kordab osaliselt esimeses kohtuastmes esitatud argumentatsiooni, kuna sellega heidetakse Üldkohtule ette seda, et ta võttis hindade ümberkujundamise ja võrdsete võimaluste kriteeriumi kasutades EÜ artikli 82 kohaldamiseks kõnealuse hinnapraktika suhtes aluseks vale õigusliku kriteeriumi.

220    Selle etteheite põhjendatuse osas tuleb tõdeda, et nimetatud etteheide tugineb vaidlustatud kohtuotsuse valele tõlgendamisele, kuna see puudutab esiteks Üldkohtu hinnakruvi efekti analüüsi väidetavat puudulikkust põhjusel, et analüüsis ei võeta arvesse seda, et kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste juurdepääs võimaldab konkurentidel oma abonentidele pakkuda teenustepaketti, mis hõlmab muu hulgas kõnesid.

221    Nagu nähtub selle kohtuotsuse punktidest 199 ja 200, ei välistanud Üldkohus vastupidi apellandi väidetule tegelikult mingil moel seda, et abonendi seisukohast võivad juurdepääsu- ja kõneteenused tegelikult moodustada terviku, vaid leidis, et isegi kui see nii on, oli komisjonil õigus uurida hinnakruvi efekti olemasolu ainult juurdepääsuteenuste tasandil, jättes hõlmamata kõneteenused. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 196–201, tegi Üldkohus selle järelduse eelkõige komisjoni uurimise põhjal, mis puudutab hindade ümberkujundamise ja võrdsete võimaluste põhimõtteid.

222    Sellest tuleneb, et käesolev etteheide tuleb selles ulatuses põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

223    Teiseks, osas, milles käesolev etteheide puudutab järeldusi, mille Üldkohus tegi seoses hindade ümberkujundamise põhimõttega, tuleb kõigepealt tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196 ja 197 võttis arvesse niisugust põhimõtet, mis tuleneb telekommunikatsioonisektorit puudutavast regulatsioonist, et uurida seda, kas EÜ artikli 82 kohaldamine komisjoni poolt apellandi hinnapraktika suhtes oli põhjendatud.

224    Nimelt, kuivõrd telekommunikatsioonisektorit puudutav regulatsioon määratleb selle suhtes kohaldatava õigusliku raamistiku ja aitab selliselt kindlaks määrata konkurentsitingimused, milles niisugune ettevõtja nagu apellant asjaomastel turgudel oma tegevusi läbi viib, kujutab see – nagu juba tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 80–82 – asjakohast elementi EÜ artikli 82 kohaldamiseks selle ettevõtja tegevuse suhtes, olgu see siis asjaomaste turgude määratlemiseks, niisuguse tegevuse kuritarvitava laadi hindamiseks või siis trahvi suuruse kindlakstegemiseks.

225    Seda järeldust ei muuda apellandi väidetud asjaolu, et hindade ümberkujundamise põhimõte on kohaldatav vaid tema, mitte tema konkurentide suhtes. Nimelt tugines Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 196–203 toodud põhjustel kõnealuse hinnapraktika kuritarvitava laadi kindlaksmääramiseks EÜ artikli 82 alusel vastavalt sama tõhusa konkurendi kriteeriumile õigesti turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja olukorrale ja kuludele.

226    Järelikult, kuna Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196, ilma et apellant sellele käesolevas apellatsioonkaebuses vastu vaidleks, et telekommunikatsioonisektorit käsitlevas regulatsioonis ette nähtud hindade tasakaalustamine pidi tähendama eelkõige kauge- ja rahvusvaheliste kõnede tariifide langust ning igakuise abonemenditasu ja kohalike kõnede tariifide tõusu, võis ta sellest kohtuotsuse punktis 197 õiguspäraselt järeldada, et juurdepääsuteenuste jaehindade ja kõneteenuste jaehindade eraldi arvesse võtmine kõnealuse apellandi hinnapraktika kuritarvitava laadi kindlakstegemiseks sisaldub hindade ümberkujundamise põhimõttes.

227    Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ole mingit põhjuste vastuolu nende viimaste järelduste ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 toodud järelduse vahel, mille kohaselt võib telekommunikatsioonisektorit käsitleval siseriiklikul regulatsioonil olla liidu konkurentsipoliitika eesmärkidest erinevad eesmärgid. Niisugune asjaolu ei ole ju seotud küsimusega, kas telekommunikatsioonisektorit puudutavat regulatsiooni võib arvesse võtta EÜ artikli 82 kohaldamiseks turgu valitseva ettevõtja tegevusele. Eelkõige ei tähenda see kuidagi – vastupidi sellele, mida eeldab apellant –, et nimetatud regulatsioon võidakse EÜ artikli 82 kohaldamise raames täielikult arvesse võtmata jätta.

228    Samuti väidab apellant ekslikult, et Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsust selle küsimuse osas piisavalt põhjendanud. Nagu nähtub eelnevast uurimisest, märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 196 ja 197 ju selgelt, miks on hindade ümberkujundamise põhimõte asjaolu, mis võimaldab komisjonil hinnakruvi efekti arvutamisel jätta kõneteenused arvesse võtmata. Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 221, käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199 ja 200 apellandi argumenti, mille kohaselt pakkusid tema konkurendid oma juurdepääsu- ja kõneteenuseid paketis. Samuti esitas ta selle kohtuotsuse punktides 186–194 põhjused, millest tulenevalt võis komisjon võtta apellandi hinnapraktika kuritarvitava laadi analüüsi aluseks üksnes apellandi konkreetse olukorra. Selliselt toimides järgis Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 135 ja 136 meenutatud nõudeid, mis tulenevad Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 36, mis on sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja tema kodukorra artikli 81 alusel kohaldatavad Üldkohtu suhtes.

229    Sellest tuleneb, et neis erinevates küsimustes tuleb käesolev etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

230    Kolmandaks, selles osas, milles käesolev etteheide puudutab Üldkohtu järeldusi võrdsete võimaluste kohta, tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale saab moonutamata konkurentsi tagada vaid juhul, kui on kindlustatud erinevate ettevõtjate vahelised võrdsed võimalused (vt eelkõige 13. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑18/88: GB-Inno-BM, EKL 1991, lk I‑5941, punkt 25; 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑462/99: Connect Austria, EKL 2003, lk I‑5197, punkt 83; 20. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑327/03 ja C‑328/03: ISIS Multimedia Net ja Firma O2, EKL 2005, lk I‑8877, punkt 39, ning 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑49/07: MOTOE, EKL 2008, lk I‑4863, punkt 51).

231    Antud juhul ei vaidle apellant vastu sellele, et nagu Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199 ning 236 ja 237 sisuliselt tõdes, et alternatiivse infrastruktuuri puudumisel on konkurentide juurdepääs kliendiliinile juurdepääsu võimaldavatele võrguteenustele apellandile kuuluvas püsivõrgus hädavajalik, et võimaldada neil tulla püsivalt abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturgudele ja pakkuda seal apellandile tõhusat konkurentsi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arcor, punkt 103).

232    Lisaks, nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, ei vaidle apellant vastu sellele, et nii kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgiturg ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturg kujutavad endast kumbki erinevaid turge, eelkõige võrreldes muude telekommunikatsiooniteenuste osutamist puudutavate jaeturgudega. Pealegi, nagu sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, ei vaidle apellant vastu ka sellele, et tal on kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgiturul ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul turgu valitsev seisund.

233    Neil asjaoludel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199 ja 237 õigusnormi rikkumata, et võrdsed võimalused eeldavad seda, et apellant ja tema vähemalt sama tõhusad konkurendid oleks abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul võrdses olukorras ning et see ei ole nii juhul, kui apellandile makstavaid kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindasid on võimalik kajastada abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindades vaid siis, kui viimati nimetatuid pakutakse kahjumiga.

234    Nimelt kuna abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturg on eraldiseisev turg ja kuna kliendiliinile juurdepääsu võimaldavad võrguteenused on temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide jaoks hädavajalikud, et hakata sellel turul tõhusalt konkureerima niisuguse ettevõtjaga, kellel nagu apellandil on seal turgu valitsev seisund, mis tuleneb suures osas seaduslikust monopolist, mis tal oli enne telekommunikatsioonisektori liberaliseerimist, siis eeldab moonutamata konkurentsi rakendamine seda, et see turgu valitsev ettevõtja ei saa sellel jaeturul kohaldatava hinnapraktikaga kehtestada kohe sellel vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes ebasoodsat konkurentsiolukorda, mis võib takistada või piirata nende juurdepääsu sellele turule või nende tegevuse arengut sellel turul.

235    Nii on see eelkõige siis, kui muude telekommunikatsiooniteenuste võimalik osutamine abonentidele apellandi püsivõrgu kaudu eeldab ka viimaselt kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste ostmist, sest see ebasoodus konkurentsiolukord abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul kajastub tingimata – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 199 sisuliselt märkis – muude telekommunikatsiooniteenuste turgudel.

236    Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei tähenda viimane asjaolu siiski seda, et nendest muudest telekommunikatsiooniteenustest tulenevat tulu tuleb arvesse võtta selle uurimisel, kas vähemalt sama tõhusad konkurendid kui apellant on abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturu konkurentsitingimustes ebavõrdses olukorras. Nimelt kuuluvad need muud telekommunikatsiooniteenused eraldi turule võrreldes viimati nimetatud turuga. Üldkohtul oli seega õigus neid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 199 mitte hõlmata oma analüüsi, mille ta viis läbi selle uurimiseks, kas asjassepuutuval turul on respekteeritud võrdseid võimalusi.

237    Samuti eksis apellant, kui ta viitas selles küsimuses tehtud põhjendamisveale. Nimelt ei ole Üldkohtu mõttekäiku vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199 ja 237 puudulikult põhjendatud, kuna see võimaldab apellandil vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 135 ja 136 viidatud kohtupraktikale mõista põhjusi, millest tulenevalt Üldkohus leidis, et abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul tuli tagada võrdsed võimalused.

238    Mis aga puudutab väidet loogikapõhimõtete rikkumise kohta, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktist 238 nähtub väidetavalt, et Üldkohus tugineb valele ja vastuolulisele eeldusele, et apellant ei kanna abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul kahjumit, mida ta peaks kompenseerima muudel turgudel, kuigi ta tõdeb muu hulgas, et apellandi jaehinnad, mida ta võtab nende teenuste eest, on madalamad kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindadest, mis on kehtestatud tema kulude alusel, siis tuleb see samuti tagasi lükata.

239    Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49 märgitule ei saa selle argumentatsiooni faktilist eeldust pidada käesoleva apellatsioonkaebuse raames ju tõendatuks, kuna küsimus, kas kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihinnad on kooskõlas apellandi kuludega, ei kuulu väidete hulka, mida Üldkohtus arutati.

240    Teiseks tuleb tõdeda, et tuvastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199 ja 237, et apellandi hinnapraktika abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul asetavad kohe vähemalt sama tõhusad konkurendid võrreldes apellandiga ebavõrdsesse olukorda sellel turul, mis – nagu nähtub eelkõige selle kohtuotsuse punktidest 166–168 ja 194 – viib juurdepääsuteenuste osas nende konkurentide suhtes hinnakruvi efektini, tõendas Üldkohus piisavalt, et asjassepuutuval turul ei ole võrdsed võimalused respekteeritud, ja järelikult ei olnud sellel turul moonutamata konkurents tagatud. Seega ei olnud Üldkohus mingil viisil kohustatud lisaks uurima, kas see võrdsus oli respekteeritud muudel eraldiseisvatel turgudel, näiteks kõneteenuste turul, ja seega, kas EÜ artikli 82 rikkumise oleks saanud tuvastada ka nendel turgudel. Sellest nähtub, et järeldused, mille Üldkohus tegi nimetatud kohtuotsuse punktis 238, on täiendava iseloomuga.

241    Sellest järeldub, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 108 viidatud kohtupraktikale tuleb käesolev apellandi argumentatsioon tulemusetuna tagasi lükata.

242    Samuti tuleb tagasi lükata apellandi kriitika, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 201 ja 202, kuna see on suunatud täiendavate põhjenduste vastu. Nimelt sarnaselt selle kohtuotsuse punktiga 238 puudutavad need põhjendused, mille juhatavad sisse vastavalt väljendid „pealegi” ja „igal juhul”, samuti täiendavat küsimust selle kohta, mil määral võis apellandi kõnealune hinnapraktika mõjutada konkurentsitingimusi muudel jaeturgudel kui abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turg.

243    Sellest järeldub, et käesolev etteheide tuleb nende erinevate küsimuste osas tagasi lükata vastavalt olukorrale tulemusetuse või põhjendamatuse tõttu.

244    Lõpetuseks, ülejäänud osas, kuivõrd apellant heidab teise väite teises osas Üldkohtule ette seda, et viimane viis läbi vaidlusaluse otsuse liiga piiratud kontrolli ja seda, et ta kasutas meetodit, mis on vastuolus majandusteaduslike andmetega, teiste pädevate asutuste otsustuspraktikaga ja turu tegeliku olukorraga, on käesolev etteheide vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatu, kuna selles ei määrata kindlaks õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus väidetavalt toime pani.

245    Seega tuleb teise väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

d)     Teise väite kolmas osa, mis puudutab hinnakruvi efekti mõju

i)     Poolte argumendid

246    Esimeses etteheites väidab apellant, et Üldkohus lükkas õigustatult tagasi komisjoni idee, mille kohaselt ei ole vaja tõendada konkurentsivastast mõju. Siiski tugineb Üldkohus mõju analüüsi raames vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237 hinnakruvi efektile, võttes arvesse ainult juurepääsuteenuste hindasid. Lisaks tugineb Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 238 väärale eeldusele, mille kohaselt on apellandi konkurendid võrreldes apellandiga ebasoodsamas olukorras juurdepääsuteenuste ja abonentidele osutatavate kõneteenuste vahelise ristsubsideerimise osas.

247    Teises etteheites väidab apellant, et seoses Üldkohtu järeldustega, mis puudutavad kõnealuse hinnapraktika mõju, on rikutud õigusnorme. Nimelt piirdub Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 239 märkimisega, et apellandi konkurentide turuosad lai- ja kitsasribaühendusega juurdepääsuteenuste turgudel on jätkuvalt väiksed, tegemata vähimatki järeldust seoses põhjusliku seosega nende turuosade ja väidetava hinnakruvi efekti osas. Kuid telekommunikatsioonivaldkonnas ei ole üllatav, et võrguoperaatorid hõlvavad turu kõigest ajapikku, arvestades kliendiliinivõrgu infrastruktuuri jaoks vajalikke investeeringuid.

248    Lisaks leiab apellant, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240 vaidlusaluse otsuse põhjendust 182 valesti, kuna selles ei viidata mitte konkurentide turuosade vähenemisele analoogliinide valdkonnas, vaid analoogliinide osa kõikides nendes juurdepääsuteenustes, mida konkurendid abonentidele osutavad.

249    Komisjon vaidleb vastu apellandi argumendile, mille kohaselt Üldkohus lükkas tagasi tema lähenemisviisi seoses sellega, et hinnakruvi efekti puhul ei ole vaja tõendit konkurentsivastase mõju kohta. Igal juhul on apellandi etteheited põhjendamatud.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

250    Teise väite kolmanda osa uurimiseks tuleb kõigepealt tõdeda, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 234–244 õigustatult tagasi komisjoni argumentatsiooni, mille kohaselt kujutab pelk turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnapraktika olemasolu, mis viib tema vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini, endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses, ilma et oleks vaja tõendada konkurentsivastast mõju.

251    Olgu meenutatud, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 174 viidatud kohtupraktikale on nii, et kuna EÜ artikkel 82 keelab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise turul, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, siis puudutab nimetatud artikkel turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja tegevust, mis takistab veel turul olemas oleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel.

252    Üldkohus otsustas seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 235 õigusnormi rikkumata, et konkurentsivastane mõju, mida komisjon peab tõendama seoses turgu valitseva ettevõtja hinnapraktikaga, mis viib tema vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini, puudutab võimalikke takistusi, mida apellandi hinnapraktika võis luua abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul pakkumise arengule ja sellest tulenevalt konkurentsitasemele sellel turul.

253    Nimelt, nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 177 ja 178 juba nähtub, kujutab niisugune hinnapraktika, nagu on asjassepuutuv vaidlustatud kohtuotsuses ja mida kohaldab niisugune turgu valitsev ettevõtja nagu apellant, endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses, kuna tuues temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide jaoks hinnakruvi efekti kujul kaasa väljatõrjuva mõju, võib see hinnapraktika muuta raskemaks või isegi võimatuks konkurentide tuleku asjassepuutuvale turule ja tugevdada niisiis tema valitsevat seisundit sellel turul, kahjustades tarbijate huve.

254    Tõepoolest, kui turgu valitsev ettevõtja rakendab tegelikkuses hinnapraktikat, mis viib tema vähemalt sama tõhusate konkurentide suhtes hinnakruvi efektini ja mille eesmärk on konkurendid asjassepuutuvalt turult välja tõrjuda, siis ei saa asjaolu, et kavandatud tulemust lõppkokkuvõttes ei saavutatud, välistada kvalifitseerimist kuritarvituseks EÜ artikli 82 tähenduses. Siiski ei saa vähimagi mõju puudumisel konkurentide konkurentsiolukorrale niisugust hinnapraktikat, nagu vaatluse all, kvalifitseerida väljatõrjuvaks tegevuseks, kui nende viimaste sisenemist asjassepuutuvale turule ei ole selle tegevusega mingil moel raskendatud.

255    Nagu juba sai tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 231, kuna antud juhul on apellandi osutatavad kliendiliinile juurdepääsu võimaldavad võrguteenused tema konkurentidele hädavajalikud selleks, et tulla tõhusalt abonentidele osutatavate teenuste jaeturgudele, siis – nagu juba nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 233–236 – otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237 õigesti, et hinnakruvi efekt, mis tuleneb kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade ja abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade vahest, takistab põhimõtteliselt konkurentsi arengut abonentidele osutatavate teenuste jaeturgudel, kuna apellandiga sama tõhus konkurent ei saa abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul tegutseda muul viisil kui kahjumit kandes.

256    Apellant ei ole aga viimast järeldust vaidlustanud. Käesoleva kohtuotsuse punktides 233–236 juba esitatud põhjustel tuleb sellekohane etteheide, et muudest telekommunikatsiooniteenustest, mida võidakse abonentidele osutada, saadavat tulu ei ole arvesse võetud, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Argument, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 238, mis puudutab ristsubsideerimise võimalust, tuleb tulemusetuna tagasi lükata käesoleva kohtuotsuse punktides 238–241 viidatud põhjustel.

257    Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 239, mis on moonutamise väite puudumisel tema faktiliste asjaolude iseseisva hindamise pädevuses, et „[…] väikesed turuosad, mille hageja konkurendid on omandanud abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste [jae]turul alates turu liberaliseerimisest, mis toimus TKG jõustumisel 1. augustil 1996, [annavad] tunnistust takistustest, mis hageja hinnapraktika on nendel turgudel konkurentsi arengule loonud”. Selles osas – vastupidi apellandi väidetele – nähtub väljendist „on loonud” selgelt, et Üldkohus tuvastas põhjusliku seose apellandi hinnapraktika ja nende väikeste turuosade vahel, mille konkurendid on omandanud. Apellandi etteheide selles küsimuses on seega põhjendamatu.

258    Lisaks järeldas Üldkohus kohtuotsuse punktis 244, mida käesoleva apellatsioonkaebuse raames samuti ei vaidlustatud, et apellant ei esitanud ühtegi tõendit, mis võiks kummutada vaidlusaluses otsuses tehtud järeldusi, mille kohaselt tema hinnapraktika tõepoolest takistab konkurentsi abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste turul.

259    Neil asjaoludel tuleb leida, et Üldkohus järeldas õigesti, et komisjon tuvastas, et apellandi kõnealune hinnapraktika tõi temaga vähemalt sama tõhusate konkurentide jaoks kaasa konkreetse väljatõrjuva mõju.

260    Seda järeldust ei ole kahtluse alla seatud kriitikaga, mille apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkti 240 suhtes esitas. Nimelt isegi kui Üldkohus oleks sellega seoses vaidlusalust otsust valesti tõlgendanud, oleks niisugune viga käesoleva apellatsioonkaebuse raames tulemusetu, kuna see puudutab täiendavat põhjendust, mis toetab eelkõige selle kohtuotsuse punkte 237 ja 239, millest tuleneb eelneva uurimise põhjal, et need on piisavad tõendamaks, et Üldkohus järeldas õigesti, et kõnealune hinnapraktika tõi abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaeturul kaasa väljatõrjuva mõju.

261    Järelikult tuleb teise väite kolmas osa osaliselt tulemusetuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

e)     Järeldus teise väite kohta

262    Kõigest eeltoodust tuleneb, et teine väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

4.     Kolmas väide, et trahvide arvutamisel on rikutud õigusnorme, kuna arvesse ei ole võetud hindade reguleerimist

a)     Vaidlustatud kohtuotsus

263    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 306–321 lükkas Üldkohus tagasi hageja väited, mis puudutavad vastavalt seda, et trahvi suuruse arvutamisel ei ole piisavalt arvesse võetud hindade reguleerimist ning kergendavaid asjaolusid ei ole piisavalt arvesse võetud.

264    Üldkohus otsustas rikkumise raskuse osas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 310–313 järgmist:

„310      Tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetele võis komisjon rikkumise ajavahemiku 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001 osas raskeks kvalifitseerida […]. Kritiseeritud hinnapraktika tugevdab ju hiljuti liberaliseeritud turgudele sisenemise tõkkeid ja seab nii ohtu ühisturu tõrgeteta toimimise. Siinkohal on oluline meenutada, et suunised [määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”)] (punkti 1 A osa teine lõik) kvalifitseerivad turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevuse, mis põhjustab teiste ettevõtjate turult väljaarvamise, raskeks rikkumiseks või isegi väga raskeks rikkumiseks, kui sellise teo paneb toime sisuliselt monopoolses seisundis olev ettevõtja.”

311      Mis puudutab RegTP sekkumist hageja tariifide kehtestamisse, siis tuleb meenutada, et karistuse määra kindlaksmääramisel võib asjaomase ettevõtja tegevust hinnata siseriiklikku õiguslikku raamistikku kui kergendavat asjaolu silmas pidades […]

312      Kohtuistungil selgitas komisjon, et trahvi vähendamine 10% võrra selleks, et võtta arvesse asjaolu, et hageja „[abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste] jaehin[dade] ja [kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate] võrguteenuste [hindade] […] suhtes [on] alates 1998. aasta algusest […] siseriiklikul tasandil rakendatud […] valdkondlikku reguleerimist” ([vaidlusalune] otsus, [põhjendus 212]), on seotud RegTP sekkumisega hageja hindade kehtestamisse ja asjaoluga, et kõnealune siseriiklik asutus analüüsis [vaidlusaluses] otsuses käsitletud perioodil korduvalt hageja hinnapraktikast tuleneva hinnakruvi efekti olemasolu küsimust.

313      Pidades silmas otsustusruumi, mis komisjonil on trahvisumma kindlaksmääramisel […], tuleb järeldada, et komisjon võttis nõuetekohaselt arvesse eelmises punktis nimetatud asjaolusid, vähendades trahvi põhisummat 10% võrra.”

265    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 315–320 lükkas Üldkohus tagasi hageja argumentatsiooni, et sarnaselt turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtjaga komisjoni 25. juuli 2005. aasta otsuses 2001/892/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamise menetlust (COMP/C‑1/36.915 – Deutsche Post AG – Piiriüleste postisaadetiste kinnipidamine) (EÜT L 331, lk 40; edaspidi „Deutsche Posti otsus”), oleks komisjon pidanud talle määrama sümboolse trahvi.

266    Sellega seoses otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 317–319 muu hulgas järgmist:

„317      […] on kohane tõdeda, et hageja olukord erineb põhjalikult Deutsche Posti otsuses käsitletud ettevõtja omast.

318      […] Deutsche Posti otsuse põhjendustest 192 ja 193 nähtub, et komisjon pidas kohaseks määrata selle otsuse adressaadiks olnud ettevõtjale üksnes sümboolse trahvi kolmel põhjusel: esiteks tegutses asjaomane ettevõtja kooskõlas Saksa kohtute praktikaga; teiseks puudus konkreetselt asjaomaseid piiriülese posti teenuseid käsitlev ühenduse kohtupraktika ning kolmandaks oli asjaomane ettevõtja võtnud kohustuse kehtestada sissetuleva piiriülese posti käsitlemiseks menetlus, mis aitab vältida praktilisi raskusi ja vajadusel lihtsustab tulevikus vaba konkurentsi kahjustavate rikkumiste tuvastamist.

319      Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et ainus Saksa kohtute otsus, millele hageja viitab, on Oberlandesgericht Düsseldorfi otsus, mis tehti 16. jaanuaril 2002, st perioodil, mille osas kvalifitseeriti rikkumine [vaidlusaluses] otsuses kergeks […]. Pealegi tühistati see kohtuotsus Bundesgerichtshofi 10. veebruari 2004. aasta otsusega. Teiseks nähtub [vaidlusalusest] otsusest […], et komisjon kohaldas samu põhimõtteid kui need, mis olid [komisjoni 18. juuli 1988. aasta] otsuse [88/518/EMÜ, mis käsitleb EMÜ asutamislepingu artikli [82] kohaldamise menetlust (IV/30.178 – Napier Brown – British Sugar (EÜT L 284, lk 41)] aluseks. Oma 22. augusti 1998. aasta teatises konkurentsieeskirjade rakendamise kohta telekommunikatsioonisektori juurdepääsulepete suhtes – raamistik, asjaomased turud ja põhimõtted [EÜT C 265, lk 2] (punktid 117–119) oli aga komisjon juba teatavaks teinud, et ta kavatseb otsuse [88/518] põhimõtteid telekommunikatsioonisektoris kohaldada. […] Kolmandaks ei võtnud hageja käesolevas asjas endale ühtegi kohustust, et vältida tulevikus mis tahes muud rikkumist.”

b)     Poolte argumendid

267    Apellandi kolmas väide jaguneb kolmeks osaks, mis käsitlevad vastavalt rikkumise rasket laadi, seda, et hindade reguleerimist ei ole kergendava asjaoluna nõuetekohaselt arvesse võetud, ning sümboolse trahvi määramist.

i)     Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab rikkumise rasket laadi

–       Poolte argumendid

268    Apellant väidab, et Üldkohus rikkus määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, kuna ei komisjoni argumendid ega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 306–310 esitatud põhjendused ei toeta kinnitust, mille kohaselt pani ta ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001 suuniste tähenduses toime raske rikkumise.

269    Lisaks väidab apellant, et Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et suuniste punkti 1 A osa kohaselt võib tegevus, mis põhjustab teiste ettevõtjate turult väljaarvamise, kujutada endast tõepoolest rasket rikkumist, kuid see ei ole tingimata nii. Üldkohus ei uurinud seega argumente, mis räägivad raskeks rikkumiseks kvalifitseerimise vastu, eelkõige apellandi väikest panust rikkumisse, millega nõustuti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 312, et vähendada põhisummat 10% võrra.

270    Komisjon palub need argumendid tulemusetuse või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Euroopa Kohtu hinnang

271    Olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil trahvide arvutamise meetodi puhul ulatuslik kaalutlusõigus. See meetod, mis on sätestatud suunistes, sisaldab erinevaid paindlikkust tagavaid elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 sätetega (vt 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

272    Euroopa Kohus peab sellega seoses kontrollima, kas Üldkohus on komisjoni kaalutlusõiguse teostamist õigesti hinnanud (29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 48, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punkt 134).

273    Sellega seoses, mis puudutab liidu konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste kindlaksmääramist, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et see tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased tehiolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kusjuures kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (vt eelkõige 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 241; eespool viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 129, ning 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 54).

274    Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse asjaomase ettevõtja käitumist, selle ettevõtja rolli kõnealuse tegevuse rakendamisel, tegevusest saada võidavat kasumit, ettevõtja suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad (vt analoogia alusel 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 129, ning eespool viidatud kohutotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 242).

275    Käesolevas asjas leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 310 õigusnorme rikkumata, et komisjon võis rikkumise ajavahemiku 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2001 osas raskeks kvalifitseerida, kuna kritiseeritud hinnapraktika seab hiljuti liberaliseeritud turgudele sisenemise tõkkeid suurendades ohtu ühisturu tõrgeteta toimimise. Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, kujutab niisugune turult väljatõrjuv tegevus, nagu on vaatluse all ja mille paneb toime turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja, endast eriti rasket rikkumist (vt selle kohta 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 51, ning eespool viidatud kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 162).

276    Niisiis võidakse suuniste punkti 1 A osa teise lõigu kohaselt niisugune tegevus, mis põhjustab konkurentide turult väljaarvamise, õigustatult kvalifitseerida raskeks rikkumiseks või isegi väga raskeks rikkumiseks, kui sellise teo paneb toime sisuliselt monopoolses seisundis olev ettevõtja.

277    Neid tõdemusi ei saa kahtluse alla seada väike panus rikkumisse, millele hageja viitab, arvestades tema hindade reguleerimist RegTP poolt, kuna asjaomase ettevõtja osa rikkumises ei ole põhimõtteliselt mitte kohustuslik tegur, vaid üks asjakohastest teguritest rikkumise raskuse hindamisel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 132).

278    Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 311 märkis, võib karistuse määra kindlaksmääramisel asjaomase ettevõtja tegevust hinnata siseriiklikku õiguslikku raamistikku kui kergendavat asjaolu silmas pidades (vt selle kohta 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 620, ning eespool viidatud kohtuotsus CIF, punkt 57).

279    Järelikult leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 311–313 samuti õigesti, et pidades silmas otsustusruumi, mis komisjonil on trahvisumma kindlaksmääramisel, võttis ta nõuetekohaselt arvesse hageja piiratud rolli, arvestades RegTP sekkumist tema hindade kehtestamisse, vähendades trahvi põhisummat 10% võrra.

280    Lisaks, nagu eeltoodust nähtub, põhjendas Üldkohus niisuguseid järeldusi tehes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 310–313 seda kohtuotsust õiguslikult piisavalt, kuna ta tõi vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 135 ja 136 viidatud kohtupraktikale selgelt välja põhjused, miks oli rikkumine raske ja miks ei olnud teistsugune kvalifitseerimine apellandi piiratud osa tõttu õigustatud.

281    Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

ii)  Kolmanda väite teine osa, mis puudutab seda, et hindade reguleerimist ei ole kergendava asjaoluna nõuetekohaselt arvesse võetud

–       Poolte argumendid

282    Apellant märgib, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 212 võttis komisjon arvesse ainult valdkondliku reguleerimise olemasolu siseriiklikul tasandil, mitte reguleerimise sisu, st eelkõige seda, et RegTP uuris ja eitas konkurentsi piirava hinnakruvi efekti olemasolu.

283    Apellant leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei heitnud komisjonile ette seda, et viimane jättis tähelepanuta kaks muud kergendavat asjaolu suuniste punkti 3 tähenduses. Nimelt oli apellant konkurentsivastase hinnakruvi efekti olemasolu uurimisest ja eitamisest tulenevalt reas otsustes veendunud oma tegevuse õiguspärasuses. Pealegi pandi rikkumine toime kõige enam hooletusest.

284    Komisjon leiab, et hageja etteheited tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Euroopa Kohtu hinnang

285    Mis puudutab esiteks etteheidet, et arvesse ei võetud asjaolu, et RegTP leidis, et hinnakruvi efekti ei ole, siis tuleb tõdeda, et see etteheide tugineb vaidlustatud kohtuotsuse väärale tõlgendamisele.

286    Nimelt märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 312 sõnaselgelt, et – mis juhul, kui ei ole viidatud moonutamisele, jääb faktiliste asjaolude sõltumatu hinnangu raamesse – vaidlusaluses otsuses trahvi vähendamine 10% võrra komisjoni poolt selleks, et võtta arvesse asjaolu, et apellandi abonentidele osutatavate juurdepääsuteenuste jaehindade ja apellandi kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste hulgihindade suhtes rakendatakse siseriiklikul tasandil valdkondlikku reguleerimist, on seotud nii RegTP sekkumisega apellandi hindade kehtestamisse kui ka asjaoluga, et kõnealune siseriiklik asutus analüüsis vaatlusalusel perioodil korduvalt apellandi hinnapraktikast tuleneva hinnakruvi efekti olemasolu küsimust.

287    Neil asjaoludel tuleb hageja etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

288    Teiseks tuleb etteheite osas, mis puudutab rikkumise toimepanemist hooletusest, meenutada, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295–298 põhjused, millest tulenevalt tuli tagasi lükata etteheide, mis käsitleb apellandi hooletuse või tahtluse puudumist. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 124–137, ei ilmne käesoleva apellatsioonkaebuse esimese väite kolmanda osa raames esitatud apellandi etteheidete uurimisest, et nende põhjuste osas oleks rikutud õigusnormi või et neid ei oleks põhjendatud.

289    Kuid käesolevas etteheites piirdub apellant selle väitmisega, et rikkumine pandi toime kõige enam hooletusest. Selliselt toimides palub ta Euroopa Kohtul asjaolusid ise hinnata, viitamata vähimalegi moonutamisele. Käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktika kohaselt on see etteheide seega käesoleva apellatsioonkaebuse staadiumis vastuvõetamatu.

290    Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

iii)  Kolmanda väite kolmas osa, mis puudutab sümboolse trahvi määramist

–       Poolte argumendid

291    Apellant väidab, et Üldkohus eiras vaidlustatud kohtuotsuse punktis 319 õigust võrdsele kohtlemisele, kui ta ei määranud talle nagu otsuses Deutsche Post sümboolset trahvi, kuigi ka käesolevas asjas olid täidetud kolm tingimust, mille komisjon nimetatud otsuses selleks esitas.

292    Sellega seoses märgib apellant, et ta tegutses kooskõlas Saksamaa kohtute praktikaga, kuna RegTP otsustas kõnealusel perioodil mitmel korral, et väidetav hinnakruvi efekt ei olnud konkurentsivastane. Asjas ei oma tähtsust see, et Bundesgerichtshof tühistas 2004. aastal Oberlandesgericht Düsseldorfi 16. jaanuari 2002. aasta otsuse, sest see oli tingitud erandi võimalikkusest, mida ei saa käesolevas asjas kohaldada, ning alles pärast nimetatud kohtuotsuse tühistamist sai apellant lähtuda sellest, et ta võib olla EÜ artikli 82 alusel vastutav. Teiseks ei olnud vaatlusalusel perioodil olemas liidu kohtute mis tahes kohaldatavat kohtupraktikat. „Kohtupraktikaks” ei saa kvalifitseerida vaidlustatud kohtuotsuse punktis 319 viidatud 22. augusti 1998. aasta teatist ning see ei sisalda midagi käesolevas asjas määrava tähtsusega küsimuse kohta, kas hinnakruvi efekti saab tuvastada juhul, kui tariifid on reguleeritud. Pealegi räägib Üldkohus endale vastu, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188 märgib ta ise, et liidu kohtud ei ole hinnakruvi efekti olemasolu kindlakstegemiseks kasutada tuleva meetodi osas veel sõnaselgelt seisukohta võtnud. Kolmandaks ei saa kohustumine rikkumist lõpetama olla sümboolse trahvi määramise kohustuslik tingimus, kuna nagu käesolevas asjas ei tekita väidetava rikkumise tuvastamine mingeid raskusi, vastu on vaieldud üksnes tegevusele antud hinnangule.

293    Komisjon väidab, et hageja väide ei ole asjakohane ning teise võimalusena, et see ei ole põhjendatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

294    Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et asjaolu, et komisjon on varem kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei saa võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 17 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109).

295    Igal juhul on Üldkohus käesolevas asjas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 317–320 esitanud üksikasjalikud põhjused, millest tulenevalt tuli apellandi olukorda pidada fundamentaalselt erinevaks selle ettevõtja omast, keda puudutas otsus Deutsche Post.

296    Tuleb aga tõdeda, et käesoleva argumentatsiooniga apellant peamiselt üksnes vaidlustab Üldkohtu sellekohased hinnangud, väites, et ta on samas olukorras nagu otsuses Deutsche Post asjassepuutuv ettevõtja, kuna need kolm põhjust, mille tõttu komisjon määras selles otsuses sümboolse trahvi, esinevad ka antud juhul, väitmata siiski, et tegemist on faktiliste asjaolude moonutamisega, ning esitamata põhjusi, millest tulenevalt on selle hinnangu puhul rikutud ühte või mitut õigusnormi.

297    Sellest tuleneb, et apellandi eesmärk on argumentatsiooni esitamisega, mis kordab sisuliselt Üldkohtus juba esitatud argumentatsiooni, tegelikult see, et Üldkohtule esitatud hagi uuesti läbi vaadataks, mis käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud kohtupraktika kohaselt ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse apellatsioonkaebuse raames.

298    Lisaks, osas, milles apellant viitab sellele, et põhjendused on vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 188 vastuolus, tuleb tema etteheite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt ei ole asjaolu, mille Üldkohus selles punktis esile tõi, st et liidu kohtud ei ole hinnakruvi efekti olemasolu kindlakstegemiseks kasutada tuleva meetodi osas veel sõnaselgelt seisukohta võtnud, vastuolus sama kohtuotsuse punktis 319 tehtud järeldusega, et komisjon omalt poolt oli juba kohaldanud vaidlusaluses otsuses sisalduvaid põhimõtteid ja teatavaks teinud, et neid kohaldatakse telekommunikatsioonisektorile.

299    Järelikult tuleb kolmanda väite kolmas osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c)     Järeldus kolmanda väite kohta

300    Kõigest eeltoodust järeldub, et kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

301    Sellest tuleneb, et käesolev apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

302    Kodukorra artikli 122 esimene lõige sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon, Vodafone ja Versatel on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Deutsche Telekom AG‑lt.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.