Kohtuasi C‑211/08
Euroopa Komisjon
versus
Hispaania Kuningriik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 49 – Sotsiaalkindlustus – Haiglaravi, mida on vaja ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal – Puuduv õigus saada pädevalt asutuselt hüvitist, mis täiendab viibimiskohajärgselt asutuselt saadavat hüvitist
Kohtuotsuse kokkuvõte
Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Liikmesriigi õigusnormid, mis käsitlevad teises liikmesriigis kantud ravikulude hüvitamist – Planeerimata haiglaravi – Määrus nr 1408/71
(EÜ artikkel 49, nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 22 lõike 1 punktid a ja i)
Liikmesriik, mis keeldub osas, milles ravi andmise liikmesriigis on kohaldatav kindlustuskate tema õigusnormides sätestatust madalam, hüvitamast oma riikliku tervishoiusüsteemi liikmetele ravikulusid, mis neil tekkisid, saades teises liikmesriigis haiglaravi vastavalt määruse nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (redaktsioonis, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, ning mida on muudetud määrusega nr 1992/2006) artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktile i, ei ole rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.
Näib nimelt liialt juhuslik ja kaudne oletada, et liikmesriigi tervishoiusüsteemis kindlustatud isikuid võidakse julgustada pöörduma enneaegselt tagasi sellesse liikmesriiki, et saada seal haiglaravi, mis muutus vajalikuks nende ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal aset leidnud tervisliku seisundi halvenemise tõttu, või siis, et neid võidakse innustada loobuma turismi‑ või õppeeesmärgiga reisist nimetatud teise liikmesriiki, kui nad ei saa, välja arvatud piiratud erijuhtudel, loota pädeva asutuse poolsele täiendavale maksele, kui samaväärse ravi maksumus kindlustajaliikmesriigis ületab selles teises liikmesriigis kohaldatava kindlustuskatte taseme. Seetõttu ei saa pidada vaidlusaluseid norme tervikuna haiglaravi, turismi‑ või haridusteenuse osutamise vabadust piiravaks.
Juhud, mil kindlustatule tema ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal osutatud planeerimata haiglaravi nõuab kindlustajaliikmesriigilt viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamisest tingituna suuremat kulutust, kui ta oleks kandnud siis, kui seda ravi oleks antud tema enda raviasutustes, tuleb lisaks lugeda täielikult tasakaalustatuks nende juhtumitega, mil viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamine viib, vastupidi, selleni, et kindlustajaliikmesriigi kanda jäävad haiglaravi kulud on madalamad, kui need, mis oleksid tekkinud tema enda normide kohaldamisel.
(vt punktid 72, 78, 80)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
15. juuni 2010(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 49 – Sotsiaalkindlustus – Haiglaravi, mida on vaja ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal – Puuduv õigus saada pädevalt asutuselt hüvitist, mis täiendab viibimiskohajärgselt asutuselt saadavat hüvitist
Kohtuasjas C‑211/08,
mille ese on EÜ artikli 226 alusel 20. mail 2008 esitatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Traversa ja R. Vidal Puig, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Hispaania Kuningriik, esindaja: J. M. Rodríguez Cárcamo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
keda toetab:
Belgia Kuningriik, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck,
Taani Kuningriik, esindajad: J. Bering Liisberg ja R. Holdgaard,
Soome Vabariik, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: H. Walker, keda abistas barrister M. Hoskins,
menetlusse astujad,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: esimese koja esimees A. Tizzano suurkoja esimehe ülesannetes, kodade esimehed J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts (ettekandja), J.‑C. Bonichot ja P. Lindh, kohtunikud P. Kūris, G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič, J. Malenovský, L. Bay Larsen, T. von Danwitz ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: üksuse juhataja M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. novembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 25. veebruari 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik keeldus osas, milles ravi andmise liikmesriigis on kohaldatav kindlustuskate Hispaania õigusnormides sätestatust madalam, hüvitamast Hispaania riikliku tervishoiusüsteemi liikmetele ravikulusid, mis neil tekkisid, saades teises liikmesriigis haiglaravi vastavalt nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, redaktsioonis, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), ning mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT L 392, lk 1; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktile i, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
2 Määrus nr 1408/71 sätestab oma artiklis 22 „Viibimine väljaspool pädevat riiki. Naasmine või elama asumine teise liikmesriiki haiguse või raseduse ajal või sünnitusjärgsel ajal. Vajadus minna teise liikmesriiki, et saada asjakohast ravi”:
„1. Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal, kes vastab pädeva riigi õigusaktide tingimustele õiguse kohta saada hüvitist, arvestades vajadusel artikli 18 sätteid, ning
a) kellel on tervisliku seisundi tõttu meditsiinilistel põhjustel vaja teise liikmesriigi territooriumil viibimise ajal hüvitisi, võttes arvesse hüvitiste olemust ja liikmesriigis viibimise eeldatavat aega;
või
[…]
c) kellele pädev asutus on andnud loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal vajalikku ravi,
on õigus saada:
i) mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimiskoha[järgne] […] asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud; hüvitiste andmise kestus on siiski reguleeritud pädeva riigi õigusaktidega;
[…]
2. […]
Lõike 1 punkti c alusel nõutava loa andmisest ei või keelduda, kui kõnealune ravi kuulub hüvitiste hulka, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kelle territooriumil asjaomane isik elab ja kus tal puudub võimalus saada sellist ravi aja jooksul, mis harilikult kulub kõnealuse ravi saamiseks elukohajärgses liikmesriigis, võttes arvesse tema tervislikku hetkeseisundit ja haiguse eeldatavat kulgu.”
3 Määruse nr 1408/71 artikkel 34a sätestab:
„[…] artikli 22 lõike 1 punkte a ja c […], artikli 22 lõike 2 teist lõiku, […] kohaldatakse analoogia alusel õpilaste ja nende pereliikmete suhtes, vastavalt vajadusele.”
4 Määruse nr 1408/71 artikli 36 lõige 1 näeb ette:
„Ühe liikmesriigi asutuse poolt teise liikmesriigi asutuse nimel vastavalt käesolevale peatükile antud mitterahalised hüvitised makstakse täielikult tagasi.”
5 Nõukogu 21. märtsi 1972 aasta määrus (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83), redaktsioonis, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, ning mida on muudetud komisjoni 19. märtsi 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 311/2007 (ELT L 82, lk 6; edaspidi „määrus nr 574/72”), sätestab oma artikli 21 lõikes 1:
„Selleks et saada mitterahalisi hüvitisi vastavalt määruse [nr 1408/71] artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktile i, esitab töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja tervishoiuteenuse osutajale pädeva asutuse poolt väljastatud dokumendi, mis tõendab, et tal on õigus saada mitterahalisi hüvitisi. See dokument koostatakse vastavalt artiklile 2. […]
[…]”.
6 Määruse nr 574/72 artikli 34 lõige 1 sätestab:
„Kui töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja viibimise ajal muus liikmesriigis kui pädev riik ei ole võimalik täita rakendusmääruse artikli[s] […] 21 […] ettenähtud formaalsusi, maksab pädev asutus selle isiku taotlusel tema kulud vastavalt määradele, mida kohaldab viibimiskohajärgne asutus.”
7 Määruse nr 574/72 artikli 2 lõike 1 alusel võttis määruse nr 1408/71 artiklis 80 ette nähtud võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon vastu selle määruse artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaldamisega seonduva tõendi näidisvormi ehk vormi „E 111”. See vorm asendati alates 1. juunist 2004 „Euroopa ravikindlustuskaardiga”, vastavalt järgmistele võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni 18. juuni 2003. aasta otsustele: otsus nr 189, mille eesmärk on kehtestada Euroopa ravikindlustuskaart, mis asendaks nõukogu määruste (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 kohaldamiseks vajalikud vormid seoses tervishoiuteenuste kasutamisega ajutisel viibimisel muus liikmesriigis kui pädev riik või elukohariik (ELT L 276, lk 1); otsus nr 190, mis käsitleb Euroopa ravikindlustuskaardi tehnilisi näitajaid (ELT L 276, lk 4); otsus nr 191, mis käsitleb vormide E 111 ja E 111B asendamist Euroopa ravikindlustuskaardiga (ELT L 276, lk 19).
8 Määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkti i ulatust on täpsustatud Euroopa ühenduste võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni 17. detsembri 2003. aasta otsusega nr 194, mis käsitleb määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkti i ühtset kohaldamist viibimiskohajärgses liikmesriigis (ELT L 104, lk 127).
9 Otsuse nr 194 põhjendus 7 sätestab:
„Artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktis i […] ettenähtud tingimusi ei või tõlgendada nii, et need välistavad kroonilised või varem diagnoositud haigused. Euroopa Kohus on täpsustanud [oma 25. veebruari 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑326/00: IKA (EKL 2003, lk I‑1703)] et mõistet „vajalik ravi” ei saa tõlgendada „nii, et [selles artiklis ette nähtud] hüvitisi antakse ainult juhtudel, mil ravi on olnud vaja osutada ootamatu haigestumise tõttu. Täpsemalt ei tähenda asjaolu, et ravi, mida tuli kindlustatud isikule osutada ajutiselt teises liikmesriigis viibimise ajal tema tervisliku seisundi muutumise tõttu, võis olla seotud juba varem olemasoleva ja kindlustatud isikule teadaoleva haigusega, näiteks kroonilise haigusega, et eespool mainitud sätete kohaldamise tingimused ei oleks täidetud.” [siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]
10 Otsuse nr 194 punktid 1 ja 2 sätestavad:
„1. Artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkt i laieneb meditsiiniliselt vajalikele mitterahalistele hüvitistele, mida on antud ajutiselt riigis viibivale isikule, et ta ei peaks minema enneaegselt tagasi pädevasse riiki, et saada seal ravi, mida tal on vaja tema tervisliku seisundi tõttu.
Niisuguste hüvitiste eesmärk on võimaldada kindlustatul jääda paigale meditsiinilises mõttes turvalistes tingimustes, arvestades riigis viibimise eeldatavat aega.
Need sätted ei laiene aga olukordadele, kus kindlustatud isik läheb ravi eesmärgil teise liikmesriiki.
2. Selleks et hinnata, kas mitterahaline hüvitis täidab artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktis i ette nähtud tingimused […], võetakse arvesse ainult asjaomase isiku ajutise viibimise konteksti asetatud meditsiinilisi asjaolusid, arvestades selle isiku praegust ja varasemat tervislikku seisundit.”
Siseriiklik õigus
11 Hispaania põhiseaduse artikkel 43 sätestab õiguse tervise kaitsele ja näeb ette avaliku võimu kohustuse korraldada ja kaitsta rahvatervist hüvitiste ja vajalike teenuste abil.
12 Sel eesmärgil sätestab 25. aprilli 1986. aasta tervishoiu üldseadus nr 14/1986 (Ley 14/1986, General de Sanidad, Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE” nr 102, 29.4.1986, lk 15207; edaspidi „LGS”) avaliku, universaalse ja tasuta riikliku tervishoiusüsteemi alused.
13 Riikliku tervishoiusüsteemi raames kindlustatutele pakutavad teenused on täiesti tasuta. LGS‑i artikli 17 järgi kannab väljaspool seda süsteemi antavate hüvitiste kulud seevastu reeglina patsient ja riiklikku tervishoiusüsteemi kuuluvad asutused neid tagasi ei maksa.
14 Kuninga 20. jaanuari 1995. aasta dekreet 63/1995 riikliku tervishoiusüsteemi raames antava tervishoiuteenuse korralduse kohta (Real Decreto 63/1995, sobre ordenación de prestaciones sanitarias del Sistema Nacional de Salud; BOE nr 35, 10.2.1995, lk 4538), sätestab artiklis 5 järgmist:
„1. Hüvitisi antakse, kasutades riikliku tervishoiusüsteemi raames kättesaadavaid vahendeid […]
2. Hüvitisi […] võib nõuda üksnes riiklikku tervishoiusüsteemi kuuluvatelt või sellega lepingu sõlminud isikutelt, asutustelt ja teenistustelt, ilma et see piiraks rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.
3. Väljaspool riiklikku tervishoiusüsteemi antava viivitamatu vältimatu hädaabiga seotud kulud hüvitatakse pärast seda, kui on tõendatud, et ravi andmine nimetatud süsteemi raames ei olnud mõistliku aja jooksul võimalik ning käesolevat erandit ei ole moonutatud ega kuritarvitatud.
15 28. mai 2003. aasta seadus nr 16/2003 riikliku tervishoiusüsteemi sidususe ja kvaliteedi kohta (Ley 16/2003, de cohesión y calidad del Sistema Nacional de Salud, BOE nr 128, 29.5.2003, lk 20567) sätestab selle süsteemi teenuste nomenklatuuri.
16 Kooskõlas LGS‑i artikliga 14 näeb seaduse nr 16/2003 artikkel 9 ette:
„Riikliku tervishoiusüsteemi raames pakuvad raviteenust üksnes selleks õigusnormide alusel pädevad isikud, kes tegutsevad kas riiklikku tervishoiusüsteemi kuuluvates või sellega lepingu sõlminud keskustes või teenistustes, välja arvatud eluohtlikes olukordades, kui on leidnud tõendamist, et selle süsteemi vahendeid ei olnud võimalik kasutada; eelsätestatu ei piira nende rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist, mille osaliste hulka Hispaania kuulub.”
17 Seaduse nr 16/2003 osas on vastu võetud rakendussätted, mis sisalduvad kuninga 15. septembri 2006. aasta dekreedis 1030/2006, mis kehtestab riikliku tervishoiusüsteemi ühisteenuste nomenklatuuri ja selle muutmise korra (Real Decreto 1030/2006, por el que se establece la cartera de servicios comunes del Sistema Nacional de Salud y el procedimiento para su actualización; BOE nr 222, 16.9.2006, lk 32650). Kuninga dekreediga 1030/2006 tühistati ja asendati kuninga dekreet 63/1995.
18 Kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõige 3 täpsustab:
„Kõiki ühisteenuseid osutatakse ainult riiklikku tervishoiusüsteemi kuuluvate või sellega lepingu sõlminud keskuste, asutuste ja teenistuste kaudu, välja arvatud eluohtlikes olukordades, kui on leidnud tõendamist, et selle süsteemi vahendeid ei olnud võimalik kasutada. Väljaspool riiklikku tervishoiusüsteemi antava viivitamatu vältimatu hädaabiga seotud kulud hüvitatakse pärast seda, kui on tõendatud, et ravi andmine nimetatud süsteemi raames ei olnud mõistliku aja jooksul võimalik ning käesolevat erandit ei ole moonutatud ega kuritarvitatud. See ei piira nende rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist, mille osaliste hulka Hispaania kuulub ega nende Hispaania õigusnormide kohaldamist, mis reguleerivad raviteenuse osutamist välisriigis.”
19 Nendest sätetest tuleneb, et kui Hispaania tervishoiusüsteemis kindlustatud isik saab teises liikmesriigis haiglaravi, mille järele tekkis vajadus tema tervisliku seisundi muutuse tõttu ajutise selles liikmesriigis viibimise ajal, siis ei kata asutus, milles isik on kindlustatud, selle ravi kulusid suuremas ulatuses kui see, milleks ta on kohustatud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkti i (koosmõjus selle määruse artikliga 36) alusel, välja arvatud juhtudel ja tingimustel, mis on ette nähtud kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõike 3 teises lauses. Sellest tulenevalt ei ole kindlustatud isikul õigust (kui mainitud erand välja arvata), et Hispaania ametiasutus võtaks enda kanda selle osa ravikuludest, mida ei kata viibimiskohajärgse liikmesriigi asutus.
Kohtueelne menetlus
20 Komisjonile esitas kaebuse Prantsuse kodanik, kelle elukoht oli kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal Hispaanias ja kes oli Hispaania tervishoiusüsteemis kindlustatud. Pärast seda, kui huvitatud isik tuli Prantsusmaal haiglaravile paigutada, kusjuures see oli kaetud vormiga E 111, keeldus Hispaania ametiasutus rahuldamast kõnealuse isiku Hispaaniasse naasmise järel esitatud taotlust maksta tagasi see osa tema haiglaravikuludest, mille Prantsuse ametiasutus oli jätnud vastavalt Prantsuse õigusnormidele tema kanda.
21 Olles palunud – tulutult – Hispaania Kuningriigilt teavet viimase kehtestatud normide kohta, mis käsitlevad teistes liikmesriikides saadud tervishoiuteenuse kulude tagasimaksmist, saatis komisjon 19. detsembril 2005 sellele riigile kirja, millega ta kohustas viimast esitama rahuldava vastuse kahekuulise tähtaja jooksul.
22 Hispaania Kuningriik vastas 13. veebruari 2006. aasta kirjas, et tema kehtestatud normid ei näe riiklikus tervishoiusüsteemis kindlustatule ette võimalust, et pädev asutus maksaks tagasi väljaspool seda süsteemi kantud tervishoiukulutused, välja arvatud erakorralistel asjaoludel, mis olid kõnealusel ajavahemikul ette nähtud kuninga dekreedi 63/1995 artiklis 5.
23 Komisjon saatis 18. oktoobril 2006 Hispaania Kuningriigile märgukirja, milles ta juhtis liikmesriigi tähelepanu asjaolule, et viimase siseriiklikud normid ei ole kooskõlas EÜ artikliga 49, sest nende normide järgi on olukorras, kus esineb erinevus Hispaanias ja teises liikmesriigis kohaldatava kindlustuskatte taseme vahel, välistatud (välja arvatud erandjuhtudel), et pädev ametiasutus maksaks riiklikus tervishoiusüsteemis kindlustatule tagasi kulud, mida see kandis vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktile i teises liikmesriigis saadud haiglaravi eest.
24 Hispaania Kuningriik vastas sellele märgukirjale 29. detsembri 2006. aasta kirjaga, väites sisuliselt, et viis, mil tema administratsioon lahendas käesoleva kohtuasja punktis 20 mainitud kaebuse esitaja küsimuse, oli kooskõlas määrusega nr 1408/71; et kõnealuse isiku juhtum oli teistsugune, kui see, mis oli küsimuse all kohtuasjas C‑368/98: Vanbraekel jt, milles tehti kohtuotsus 12. juulil 2001 (EKL 2001, lk I‑5365); ning et komisjoni kaitstav tõlgendus mõjutaks Hispaania riikliku tervishoiusüsteemi finantstasakaalu.
25 Jäämata niisuguse vastusega rahule, esitas komisjon 19. juulil 2007 Hispaania Kuningriigile põhjendatud arvamuse, milles ta kordas, et Hispaania normid ei ole EÜ artikliga 49 kooskõlas ja kohustas seda liikmesriiki võtma rikkumise lõpetamiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest.
26 Et Hispaania Kuningriik jäi oma seisukohale kindlaks ka 19. septembri 2007. aasta vastuskirjas põhjendatud arvamusele, otsustas komisjon esitada kõnesoleva hagi.
Vastuvõetavus
27 Hispaania Kuningriik vaidlustab hagi vastuvõetavuse.
28 Ta väidab, et komisjoni nõuded on vastukäivad, sest viimane väidab ühelt poolt, et rikutud on EÜ artiklit 49, mööndes samas, et Hispaania ametiasutuste praktika on määrustega nr 1408/71 ja 574/72 kooskõlas. Lisaks sisaldab hagiavaldus Hispaania Kuningriigi hinnangul väidet, et kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõige 3 on asutamislepingu eelnimetatud artikliga vastuolus, samas kui niisuguseid olukordi nagu see, milles on käesoleva kohtuotsuse punktis 20 mainitud kaebuse esitaja, reguleerib sama artikli 4 lõike 3 viimane lause, mis viitab liidu õigusele.
29 Hispaania Kuningriik väidab veel, et ehkki komisjon heidab talle ette määruse nr 574/72 artikli 34 rikkumist sellega, et Hispaania ametiasutused keeldusid maksmast riiklikus tervishoiusüsteemis kindlustatutele kinni teises liikmesriigis saadud haiglaravi kogukulude ja selle liikmesriigi ametiasutuse poolt kaetud ravikulude summa vahelist vahet, muudab etteheite hilinenult esitamine selle vastuvõetamatuks.
30 Hispaania Kuningriik märgib lisaks, et hagi sisaldab etteheidet, mida ei ole kohtueelses menetluses esitatud ja mille järgi kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõige 3 on vastuolus määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktiga a.
31 Belgia Kuningriik väidab, et kuna EÜ artiklit 49 ei ole põhjendatud arvamuses kordagi mainitud, ei või hagiavaldus sisaldada sellel artiklil rajanevat argumentatsiooni.
32 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c ja sellega seonduvast kohtupraktikast tuleneb, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest, ning et see peab olema piisavalt selge ja täpne, võimaldamaks kostjal enda kaitseks valmistuda ning Euroopa Kohtul oma kontrolli teostada. Sellest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagiavaldus toetub, peavad ilmnema ühtselt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast ning nõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida seda, et Euroopa Kohus otsustab ultra petita või jätab mõne väite kohta seisukoha võtmata (vt 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑195/04: komisjon vs. Soome, EKL 2007, lk I‑3351, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑343/08: komisjon vs. Tšehhi Vabariik, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, lk 26).
33 Lisaks piiritletakse EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi ese selles artiklis ette nähtud kohtueelses menetluses. Komisjoni hagi peab järelikult tuginema põhjendatud arvamuse aluseks olevatega identsetele väidetele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Soome, punkt 18).
34 Kõnesolevas asjas vastavad nii komisjoni hagi kui ka esitatud nõuded mainitud erinevatele nõuetele.
35 Sarnaselt põhjendatud arvamusega ei sisalda ka hagiavaldus etteheidet, mille järgi Hispaania Kuningriik oleks rikkunud määrustest nr 1408/71 ja nr 574/72 tulenevaid kohustusi. Kohtueelses menetluses komisjoni muutusteta väljendatud seisukoha jätkuna nõutakse hagis üksnes selle tuvastamist, et kõnealune liikmesriik rikkus EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.
36 Hagiavaldusest ja komisjoni nõuetest ilmneb ühemõtteliselt, et Hispaania Kuningriigi väidetav rikkumine seisneb tõsiasjas, et (kui välja arvata kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõike 3 teises lauses ära toodud eluohtlikes olukordades saadud ravi), ei taga vaidlusalused normid Hispaania ravikindlustussüsteemis kindlustatutele, kellel oli tervisliku seisundi tõttu vaja ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal haiglaravi määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses, EÜ artiklist 49 tulenevat õigust, et Hispaania ametiasutus maksaks neile täiendavalt hüvitist, kui viibimiskohajärgses liikmesriigis kohaldatav kindlustuskate on Hispaanias kohaldatavast madalam.
37 Seda tausta arvestades ei ole eelkõige komisjoni nõuetes sisalduv viide määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktile i mõeldud iseseisva etteheitena, vaid on esitatud selleks, et määratleda kindlustatud isikute ring, keda EÜ artiklit 49 rikkuv normistik komisjoni sõnul kahjustab.
38 Eelnevast järeldub, et hagi on vastuvõetav.
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
39 Komisjon väidab, et EÜ artiklit 49 kohaldatakse Hispaania normidega reguleeritud tervishoiuteenuse suhtes, sh juhul, kui vajadus sellise tervishoiuteenuse järele tekib kindlustatu ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal.
40 Olles toonitanud, et määruse nr 1408/71 artikkel 22 ja EÜ artikkel 49 täiendavad teineteist, tõi komisjon esile, et kõnealusel juhul piiravad Hispaania normid nii haiglaraviteenuse osutamist kui ka turismi‑ ja haridusteenuse osutamist, mille saamine võib olla ajutise teises liikmesriigis viimise ajendiks.
41 Komisjon rõhutab, et määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis a sisalduv hüpotees katab kõiki olukordi, kus ravi on vaja kindlustatu tervisliku seisundi halvenemise tõttu ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal, ja väidab, et vaidlusalused normid võivad ajendada Hispaania tervishoiusüsteemis kindlustatut, kes on niisuguses olukorras ja kellel on valida viibimiskohajärgses liikmesriigis haiglasse paigutamise ja ravi eesmärgil enneaegse Hispaaniasse naasmise vahel, otsustama teise variandi kasuks iga kord, kui viibimiskohajärgse liikmesriigi pakutava kindlustuskatte tase on Hispaanias kohaldatavast ebasoodsam.
42 Komisjon lisab, et vaidlusalused normid pärsivad nende kindlustatute, kes on eakad või kannatavad krooniliste haiguste all ja kelle puhul eksisteerib haiglasse paigutamise risk, soovi siirduda turistide või üliõpilastena liikmesriiki, kus haiglaravikulude katmise tingimused on vähem soodsad kui Hispaanias.
43 Komisjon leiab, et nendest normidest lähtuv piirang ei ole põhjendatud. Täpsemalt ei ole tõendatud selle vajalikkust seoses eesmärgiga tagada riikliku tervishoiusüsteemi rahastamise tasakaal, arvestades, et süsteemile seal kindlustatud isiku teises liikmesriigis saadud haiglaravi tõttu tekkiv kulu ei saa ühelgi juhul olla suurem, kui oleks olnud samaväärse ravi maksumus Hispaanias.
44 Hispaania valitsus, keda toetavad Belgia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus, vaidlustab väite, et kõnealused õigusnormid piiravad arsti‑, turismi‑ ja haridusteenuse osutamise vabadust ja tõdeb, et väidetav piirang on õigustatud ülekaaluka üldise huvi alusel, sest see on suunatud kõnealuse riikliku tervishoiusüsteemi finantstasakaalu säilitamisele.
Euroopa Kohtu hinnang
45 Sissejuhatavalt on alust meenutada, et määruse nr 1408/71 artikli 22 (täpsemalt selle artikli lõike 1 punkti a alapunkti i) kohaldatavus kõnesolevas olukorras ei välista, et paralleelselt on kohaldatav ka EÜ artikkel 49. Asjaolu, et siseriiklik norm on kooskõlas määrusega nr 1408/71, ei tähenda, et selle suhtes ei kohaldataks EÜ asutamislepingu sätteid (vt selle kohta 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑372/04: Watts, EKL 2006, lk I‑4325, punktid 46 ja 47).
46 Sissejuhatava märkuse järel tuleb esmalt kontrollida, kas komisjoni hagis määratletud teenused on juhtumil, kui riiklikus tervishoiusüsteemis kindlustatud isikud vajavad ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal oma tervisliku seisundi tõttu haiglaravi, piiriülest laadi, kuuludes seetõttu EÜ artikli 49 kohaldamisalasse (vt selle kohta 26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 352/85: Bond van Adverteerders jt, EKL 1988, lk 2085, punkt 13).
47 Mis puudutab ühelt poolt tervishoiuteenuseid, siis tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale kuuluvad tasulised meditsiiniteenused teenuste vaba liikumist käsitlevate sätete kohaldamisalasse ka juhul kui tegemist on haiglaraviga (eespool viidatud kohtuotsus Watts, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑444/05: Stamatelaki, EKL 2007, lk I‑3185, lk 19). Lisaks ei lakka meditsiiniteenus olemast EÜ artikli 49 mõttes teenuste osutamine seetõttu, et pärast välismaisele teenuseosutajale saadud ravi eest tasumist taotleb patsient ravikulude hüvitamist riiklikult tervishoiuteenistuselt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Watts, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Ka on Euroopa Kohus otsustanud, et EÜ artikkel 49 on kohaldatav olukorras, kus teenuseosutaja ja teenuse saaja asukoht on eri liikmesriigis (vt 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑55/98: Vestergaard, EKL 1999, lk I‑7641, punkt 19). Teenused, mida ühes liikmesriigis asuv teenuseosutaja pakub teises liikmesriigis asuvale teenuse saajale, ise teise riiki minemata, on piiriülene teenuse osutamine EÜ artikli 49 mõttes (vt eelkõige 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I‑1141, punktid 21 ja 22, ning 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑243/01: Gambelli jt, EKL 2003, lk I‑13031, punkt 53).
49 Lisaks hõlmab teenuste osutamise vabadus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi mitte üksnes teenuseosutaja vabadust pakkuda teenuseid muu kui tema asukohariigi territooriumil asuvatele teenuse saajatele, vaid ka vabadust saada või siis kasutada teenuse saajana teenuseid, mida pakub teises liikmesriigis asuv teenuseosutaja, ilma et seda vabadust piirataks (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Gambelli jt, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Siit järeldub, et haiglaraviteenusele, mida ühes liikmesriigis asuv teenuseosutaja pakub selles riigis teenuse saajale, kelle asukoht on teises liikmesriigis, laieneb mõiste „teenuse osutamine” EÜ artikli 49 mõttes, sh juhul, mis on kõne all käesolevas kohtuasjas ja mil raviteenuste saaja ajutine viibimine teenuseosutaja asukohariigis on ajendatud muudest kui meditsiinilistest põhjustest.
51 Mis puudutab teisalt muid kui meditsiiniteenuseid, st näiteks komisjoni hagis konkreetselt äramärkimist leidnud turismi‑ ja haridusteenust, siis tuleb lisaks käesoleva kohtuotsuse punktis 48 mainitud kohtupraktikale meenutada, et ühes liikmesriigis asuvaid isikuid, kes siirduvad turistidena või õppeeesmärgiga reisi raames teise liikmesriiki, tuleb pidada teenuse saajateks EÜ artikli 49 mõttes (vt 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punkt 16; 2. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 186/87: Cowan, EKL 1989, lk 195, punkt 15, ja 19. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑348/96: Calfa, EKL 1999, lk I‑11, punkt 16).
52 Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et teenuste osutamise vabadus hõlmab ühes liikmesriigis asuva kindlustatu vabadust liikuda näiteks turisti või üliõpilasena teise liikmesriiki seal ajutise viibimise eesmärgil ja saada haiglaravi selles teises liikmesriigis asuvalt teenuseosutajalt, kui tal on tervisliku seisundi tõttu vaja niisugust ravi seal viibimise ajal.
53 On muidugi vaieldamatu, et ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust oma sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamisel ning et Euroopa Liidu tasandil ühtlustamise puudumise tõttu määratakse sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega. Selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid siiski järgima ühenduse õigust, eelkõige teenuste osutamise vabadust käsitlevaid sätteid (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Watts, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Neil tingimustel tuleb teiseks uurida, kas vaidlusalused normid rikuvad nimetatud sätteid.
55 Väljakujunenud kohtupraktika järgi välistab EÜ artikkel 49 selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamise, mille toimel muutub teenuste osutamine liikmesriikide vahel raskemaks kui teenuste osutamine ainult ühe liikmesriigi piires (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Stamatelaki, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Selles küsimuses on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaolu, et liikmesriigi õigusaktid ei taga kindlustatule, kellele on antud luba saada haiglaravi teises liikmesriigis vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktile c, kindlustuskatet sama soodsal tasemel, nagu see, millele tal oleks õigus selles liikmesriigis haiglaravi saamise korral, kus ta on kindlustatud, on teenuste osutamise vabaduse piirang EÜ artikli 49 mõttes, sest see võib muuta sellele kindlustatule teises liikmesriigis asuvate meditsiiniteenuste osutajate poole pöördumise vähem atraktiivseks või seda isegi takistada (vt eespool viidatud kohtuotsus Vanbraekel jt, punkt 45). Euroopa Kohus on täpsustanud selliste siseriiklike normide kohta, mis näevad riikliku tervishoiusüsteemi raames ette tasuta haiglaravi, et eelnimetatud kindlustuskatte tase vastab viibimiskohajärgses liikmesriigis saadud raviga samaväärse ravi maksumusele isiku kindlustanud liikmesriigi tervishoiusüsteemis (vt selle kohta kohtuotsus Watts, punktid 131 ja 133).
57 Euroopa Kohus on leidnud, et kuna täiendav hüvitis, mille suurus sõltub selle riigi hüvitamiskorrast, kus isik on kindlustatud, ei pane selle riigi ravikindlustussüsteemile eeldatavalt mingit rahalist lisakoormust võrreldes hüvitisega, mida oleks tulnud maksta, või kuludega, mida oleks tulnud kanda juhul, kui haiglaravi oleks saadud selles riigis, ei saa ka väita, et ravikindlustussüsteemile täiendava hüvitamise kohustuse panemisel võiks olla märgatav mõju selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamisele (eespool viidatud kohtuotsus Vanbraekel jt, punkt 52).
58 Samas, mis puudutab vähemasti haiglaravi – ainsat ravitüüpi, mis on kõnesolevas kohtuasjas käsitlemisel –, siis tuleb määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis a silmas peetud nn planeerimata ravi, mis on kõne all käesolevas kohtuasjas, EÜ artiklit 49 arvestades eristada „planeeritud ravist”, mida on silmas peetud selle määruse artikli 22 lõike 1 punktis c ja mis oli kõne all kohtuasjades, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Vanbraekel jt ning kohtuotsus Watts.
59 Esmalt on asjakohane märkida, et olukorrad, mil haiglaravi saamine planeeritakse teises liikmesriigis vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktile c, on tingitud (nagu ilmneb ka selle määruse artikli 22 lõike 2 teisest lõigust) objektiivsest tõdemusest, et riigis, kus isik on kindlustatud, ei ole vajalik või sama tõhususastmega ravi meditsiiniliselt aktsepteeritava tähtaja jooksul kättesaadav (vt selle kohta eespool viidatud otsus kohtuasjas Watts, punktid 57 ja 79). Niisuguses olukorras peab viimati nimetatud liikmesriik lisaks määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktist c koosmõjus selle määruse artikliga 36 tulenevate kohustuste täitmisele tagama vajadusel kindlustatule kindlustuskatte sama soodsal tasemel, kui see, mis oleks olnud talle tagatud juhul, kui kõnealune ravi oleks olnud sellise tähtaja jooksul kättesaadav süsteemis, kus ta on kindlustatud – vastasel korral eiratakse teenuste osutamise vabadust käsitlevaid norme, nagu Euroopa Kohus on leidnud eespool viidatud kohtuotsuses Vanbraekel jt.
60 Olukord on siiski erinev, kui kõne all on määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis a silmas peetud planeerimata ravi.
61 Mis puudutab kindlustatut, kelle siirdumine teise liikmesriiki on ajendatud näiteks turismi või õppimisega seotud põhjustest, mitte puudujääkidest teenusepakkumise osas selle süsteemi raames, kus ta on kindlustatud, siis ei taga asutamislepingu vaba liikumise alased sätted talle neutraalsust kogu haiglaravi osas, mida talle võib olla planeerimatult tarvis osutada viibimiskohajärgses liikmesriigis. Arvestades ühelt poolt riigiti sotsiaalkindlustuse valdkonnas valitsevaid erinevusi ja teiselt poolt määruse nr 1408/71 eesmärki, milleks on liikmesriikide õigusnormide kooskõlastamine, ent mitte ühtlustamine, siis võivad teises liikmesriigis haiglaravi saamisega seotud tingimused olla olukorrast sõltuvalt kindlustatu jaoks rohkem või vähem soodsad (vt analoogia alusel 19. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑393/99 ja C‑394/99: Hervein jt, EKL 2002, lk I‑2829, punktid 50–52; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑387/01: Weigel, EKL 2004, lk I‑4981, punkt 55, ja 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑392/05: Alevizos, EKL 2007, lk I‑3505, punkt 76).
62 Järgmiseks tuleb toonitada, et teises riigis planeeritud haiglaravi saamise korral on kindlustatul üldjuhul võimalik saada kõnealuse ravi kogukulude prognoos, arvestatuna konkreetses vääringus, mis võimaldab tal võrrelda kindlustuskatte tasemeid vastavalt liikmesriigis, kus kavandatud ravi peaks aset leidma ja liikmesriigis, kus ta on kindlustatud.
63 Niisuguses kontekstis ajendab asjaolu, et viimati nimetatud liikmesriigi õigusnormid ei taga kindlustatule õigust, et pädev asutus maksaks tagasi võimaliku erinevuse kohaldatava kindlustuskatte taseme vahel selles liikmesriigis ja planeeritud haiglaravi saamise liikmesriigis, kindlustatut loobuma teises liikmesriigis kavandatud haiglaravist, mis tähendab, et tegemist on teenuste osutamise vabaduse piiranguga, nagu Euroopa Kohus otsustas eespool viidatud kohtuotsustes Vanbraekel jt ja Watts.
64 Nagu on samas tõdenud Hispaania valitsus, hõlmab määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis a silmas peetud planeerimata haiglaravi hüpotees muu hulgas määramata arvu olukordi, kus kindlustatu vajab ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal oma tervisliku seisundi tõttu haiglaravi muu hulgas tingituna olukorra kiireloomulisusest, haiguse või õnnetuse raskusastmest või siis meditsiinilisest võimatusest toimetada isik liikmesriiki, kus ta on kindlustatud, mis ei jäta objektiivselt võttes muid alternatiive, kui asjassepuutuvale isikule haiglaravi pakkumine viibimiskohajärgses liikmesriigis asuvas haiglas.
65 Kõigil neil juhtudel on välistatud, et vaidlusaluste normidega võiks mingilgi viisil piirata haiglaravi teenuse pakkumist teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja poolt.
66 Nagu komisjon on muidugi märkinud, puudutab määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis a ära toodud hüpotees ka juhtumeid, mil kindlustatu tervisliku seisundi halvenemine ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal (olles küll planeerimatu) ei võta temalt siiski võimalust valida selles liikmesriigis haiglaravile paigutamise ja enneaegse, vajaliku haiglaravi saamise eesmärgil Hispaaniasse naasmise vahel.
67 Nagu on rõhutatud otsuse nr 194 põhjenduste punktis 1, ongi määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktiga i kehtestatud süsteemi eesmärk vältida niisugustel juhtudel seda, et kindlustatu oleks sunnitud pöörduma vajaliku ravi saamise eesmärgil enneaegselt tagasi liikmesriiki, kus ta on kindlustatud, andes isikule õiguse, mida tal muidu ei oleks, ehk õiguse saada haiglaravi viibimiskohajärgses liikmesriigis sama soodsate kulude katmise tingimustega, kui need, mida kohaldatakse selle riigi normide kohaldamisalasse kuuluvate kindlustatute suhtes (vt analoogia alusel 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑56/01: Inizan, EKL 2003, lk I‑12403, punkt 21 ja 22).
68 Lisaks olgu öeldud, et vaidlusaluste normide võimalik mõju niisuguse kindlustatu olukorrale sõltub asjaolust – mis on hetkel, mil kindlustatu peab kõnealuse valiku tegema, juhuslik –, täpsemalt võimalusest, et kindlustuskatte tase, mida kohaldatakse viibimiskohajärgses liikmesriigis kavandatud haiglaravi osas (mille kogumaksumus ei ole sel hetkel veel teada), osutub madalamaks, kui samaväärse hüpoteetilise ravi maksumus Hispaanias.
69 Mis puudutab muid kui meditsiiniteenuseid, st nt turismi‑ või haridusteenust, siis on oluline rõhutada, et planeerimatu ravi juhtum määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a mõttes eeldab juba definitsiooni järgi, et hetkel, mil kindlustatu kavandab näiteks turisti või üliõpilasena teise liikmesriiki siirdumist, puudub tal kindlus vajaduse osas saada ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal haiglaravi.
70 Samasugune juhuslikkus iseloomustab ka eakate ja kroonilise või varem diagnoositud haiguse all kannatavate kindlustatute olukorda, mille otsus nr 194 arvab oma punkti 1 ja põhjenduse 7 järgi samuti määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse.
71 Ehkki nende puhul võib esineda kõrgenenud risk tervisliku seisundi halvenemiseks, mõjutavad vaidlusalused sätted neid sarnaselt teiste kindlustatutega ainult siis, kui nad vajavad ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal oma tervisliku seisundi tõttu muudel kui kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõike 3 teises lauses mainitud juhtudel tegelikult haiglaravi, ja kui osutub, et selles liikmesriigis kohaldatav kindlustuskatte tase on madalam, kui samaväärse Hispaanias osutatava ravi maksumus.
72 Sellest tulenevalt näib liialt juhuslik ja kaudne oletada, et Hispaania tervishoiusüsteemis kindlustatud isikuid võidakse julgustada pöörduma enneaegselt tagasi Hispaaniasse, et saada seal haiglaravi, mis muutus vajalikuks nende ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal aset leidnud tervisliku seisundi halvenemise tõttu, või siis, et neid võidakse innustada loobuma turismi‑ või õppeeesmärgiga reisist nimetatud teise liikmesriiki, kui nad ei saa, välja arvatud kuninga dekreedi 1030/2006 artikli 4 lõikes 3 kirjeldatud juhtudel, loota pädeva asutuse poolsele täiendavale maksele, kui samaväärse ravi maksumus Hispaanias ületab selles teises liikmesriigis kohaldatava kindlustuskatte taseme. Seetõttu ei saa pidada vaidlusaluseid norme tervikuna haiglaravi, turismi‑ või haridusteenuse osutamise vabadust piiravaks (vt analoogia alusel vastavalt kaupade vaba liikumise ja töötajate vaba liikumise valdkonnas 7. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑69/88: Krantz, EKL 1990, lk I‑583, punkt 11, ja 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑190/98: Graf, EKL 2000, lk I‑493, punktid 24 ja 25).
73 Käesoleva kohtuotsuse punktis 20 mainitud kaebuse esitaja juhtum kinnitab seda järeldust. See annab tõendust vaidlusaluste normide mõju oletusliku laadi kohta, sest asjassepuutuva isiku esitatud täiendava hüvitamise taotlus osutus – nagu ilmneb toimikust – põhjendamatuks, kuna Hispaanias osutatava samaväärse ravi maksumus oli viibimiskohajärgses liikmesriigis kohaldatavast kindlustuskatte tasemest madalam.
74 Viimaks tuleb alla kriipsutada, et erinevalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse kuuluvatest juhtumitest on sama artikli 22 lõike 1 punktis a silmas peetud juhtumid ka liikmesriikide ja nende sotsiaalkindlustuse eest vastutavate asutuste jaoks ettearvamatud.
75 Igal liikmesriigil kui kindlustajariigil on talle ELTL artiklitest 153 ja 168 tuleneva pädevuse raames võimalus korraldada oma tervishoiu‑ ja sotsiaalkindlustussüsteeme (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Watts, punktid 92 ja 146, ning 1. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑570/07 ja C‑571/07: Blanco Pérez ja Chao Gómez, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43) ja võtta meetmeid, mis puudutavad tema territooriumil haiglaravi pakkumise ulatust ja tingimusi (muu hulgas tähtaega), et piirata nende lubade arvu, mis antakse määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel tema kindlustatutele teises liikmesriigis planeeritud ravi jaoks.
76 Seevastu, nagu on rõhutanud ka Taani ja Soome valitsus, tähendab kodanike pideval tõusuteel olev liidusisene mobiilsus eelkõige turismi ja hariduse valdkonnas ka järjest kasvavat hulka planeerimatu ravi juhtumeid määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a mõttes, mida liikmesriigid ei saa kuidagi kontrollida.
77 Selles kontekstis, kus iga liikmesriik kui kindlustajaliikmesriik tugineb viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamisele, mis puudutab seda, millises mahus jäävad kindlustatu ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal tema tervisliku seisundi tõttu vaja läinud haiglaravi kulud lõpuks pädeva asutuse kanda, tugineb määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a kohaldamine koosmõjus sama määruse artikliga 36 (mis puudutab pädevate asutuste vahelisi tagasimakseid) riskide üldisele kompenseerimisele.
78 Juhud, mil kindlustatule tema ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal osutatud planeerimata haiglaravi nõuab kindlustajaliikmesriigilt viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamisest tingituna suuremat kulutust, kui ta oleks kandnud siis, kui seda ravi oleks antud tema enda raviasutustes, tuleb lugeda täielikult tasakaalustatuks nende juhtumitega, mil viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamine viib, vastupidi, selleni, et kindlustajaliikmesriigi kanda jäävad haiglaravi kulud on madalamad, kui need, mis oleksid tekkinud tema enda normide kohaldamisel.
79 See, kui liikmesriigile asetataks kohustus tagada oma kindlustatutele pädeva asutuse poolne täiendav hüvitamine kõigil juhtudel, mil viibimiskohajärgses liikmesriigis kõnealuse planeerimata haiglaravi puhul kohaldatav kindlustuskate on madalam, kui see, mida kohaldatakse tema enda normide järgi, kõigutaks määrusega nr 1408/71 kehtestada soovitud süsteemi ülesehitust ennast. Kõigil sellise raviga seotud juhtudel jääks – süstemaatiliselt – kindlustajaliikmesriigi pädeva asutuse kanda kõige kõrgem rahaline koorem, seda kas kohaldades kooskõlas kõnealuse määruse artikli 22 lõike 1 punktiga a viibimiskohajärgse liikmesriigi norme, mis näevad ette kõrgema kindlustuskatte, kui on sätestatud kindlustajaliikmesriigi normides, või siis vastupidisel juhul viimati nimetatud riigi norme kohaldades.
80 Kõike eeltoodut arvestades ei ole komisjon tõendanud, et vaidlusalused normid tervikuna kujutaksid endast Hispaania Kuningriigile EÜ artiklist 49 tulenevate kohustuste rikkumist.
81 Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.
Kohtukulud
82 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Hispaania Kuningriik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad käesolevasse menetlusse astunud Belgia Kuningriik, Taani Kuningriik, Soome Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
3. Belgia Kuningriik, Taani Kuningriik, Soome Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik kannavad ise oma kohtukulud.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hispaania.