1.

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivi 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta. ( 2 ) See annab võimaluse lapsehoolduspuhkusel olevate töötajate õigusliku seisundi täpsustamiseks.

2.

Direktiiv 96/34 jõustab Euroopa tööandjate ja töövõtjate üldorganisatsioonide vahel 14. detsembril 1995 sõlmitud raamkokkuleppe.

3.

Direktiivi 96/34 lisas sisalduva lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:

„käesolev kokkulepe on raamkokkulepe, mis määrab kindlaks miinimumnõuded ja sätted sünnituspuhkusest eraldi oleva lapsehoolduspuhkuse […] kohta ning jätab saamistingimuste ja üksikasjalike kohaldamiseeskirjade kehtestamise liikmesriikide ja tööturu osapoolte hooleks, selleks et võtta arvesse iga liikmesriigi olukorda.

[…]”

4.

Raamkokkuleppe klausel 1 määrab kindlaks raamkokkuleppe eesmärgi ja reguleerimisala:

„Käesolev kokkulepe sätestab miinimumnõuded, mis on mõeldud töötavate vanemate lapsehooldusega seotud ja ametialaste ülesannete sobitamise hõlbustamiseks.”

5.

Raamkokkuleppe klausel 2 „Lapsehoolduspuhkus” sätestab punktis 1:

„Käesolev kokkulepe tagab vastavalt klausli 2 punktile 2 mees- ja naistöötajatele individuaalse õiguse saada lapsehoolduspuhkust lapse sünni või lapsendamise korral, et võimaldada neil hoolitseda lapse eest vähemalt kolm kuud kuni lapse teatud vanuseni, kuid mitte rohkem kui 8aastaseks saamiseni; nimetatud vanuse määravad kindlaks liikmesriigid ja/või tööturu osapooled.”

6.

Lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe klausli 2 punkt 4 näeb ette:

„Selle tagamiseks, et töötajad saaksid kasutada oma õigust lapsehoolduspuhkusele, võtavad liikmesriigid ja/või tööturu osapooled kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingu ja tavaga vajalikud meetmed, et kaitsta töötajaid vallandamise eest lapsehoolduspuhkuse taotlemise või selle kasutamise tõttu.”

7.

Klausli 2 punkt 5 sätestab:

„Kui lapsehoolduspuhkus on lõppenud, on töötajal õigus tulla tagasi samale töökohale, või kui see pole võimalik, siis oma töölepingust või -suhtest lähtuvalt sellega võrdsele või samasugusele töökohale.”

8.

Klausli 2 punkt 6 sätestab:

„Õigused, mis töötaja on lapsehoolduspuhkuse alguseks saanud või on saamas, säilivad muutumatuna lapsehoolduspuhkuse lõpuni. Kui lapsehoolduspuhkus on lõppenud, kohaldatakse neid õigusi, kaasa arvatud kõik siseriiklikust õigusest, kollektiivlepingust ja tavast tulenevad muudatused.”

9.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab õiguslikku olukorda Belgias järgmiselt.

10.

Belgia õigusesse võeti direktiiv 96/34 üle 29. oktoobri 1997. aasta kuningliku dekreediga, mis kehtestas õiguse lapsehoolduspuhkusele.

11.

Kuningliku dekreedi artikli 2 lõike 1 kohaselt on töötajal lapsehoolduspuhkuse võtmiseks järgmised võimalused:

12.

Lapsehoolduspuhkust võttev töötaja saab riiklikku toetust.

13.

Sätted lapsehoolduspuhkuse kohta lisati ametialase karjääri katkestamist reguleerivasse olemasolevasse õigusakti. Mõiste „ametialase karjääri katkestamine” tähistab Belgias eeskirja, mis lubab ajutiselt töötamise peatada või töökoormust vähendada. Sellekohased sätted sisalduvad peamiselt 22. jaanuari 1985. aasta saneerimisseaduse 5. osas.

14.

Saneerimisseaduse artikkel 101 sätestab, et töökoormuse vähendamise korral ei või tööandja töösuhet ühepoolselt lõpetada, välja arvatud juhul, kui selleks on töölepinguseaduse artikli 35 kohane mõjuv või piisav põhjus.

15.

Saneerimisseaduse artikli 103 kohaselt peab tööandja, kes ütleb ühepoolselt üles töökoormust vähendanud töötaja töölepingu, lähtuma töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja arvutamisel olukorrast, nagu töötaja ei oleks oma töökoormust vähendanud.

16.

Saneerimisseaduse artikli 103 kohaselt tuleb töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja pikkust arvesse võtta ka töölepingu seaduse artikli 39 kohase hüvitise määramisel.

17.

Saneerimisseaduses puuduvad sätted töölepingu ülesütlemise hüvitise määramisel aluseks võetava töötasu suuruse kohta. Selles osas tuleb kohaldada töölepinguõiguse üldsätteid, eelkõige töölepingu seaduse artiklit 39.

18.

Töölepingu seaduse artikli 39 § 1 lõike 1 kohaselt peab tähtajatult sõlmitud töölepingu pool, kes ütleb lepingu üles ilma mõjuva põhjuseta või seaduses sätestatud etteteatamistähtaega järgimata, maksma teisele poolele hüvitist, mille suurus on kehtiv palk kogu etteteatamistähtaja eest või etteteatamistähtajast puudu jäävate päevade eest.

19.

Seega arvutatakse ka töökoormuse vähendamise korral etteteatamistähtaeg nii, nagu töötaja ei oleks oma töökoormust vähendanud.

20.

Töölepingu seaduse artikli 39 § 1 kohase hüvitise suuruse määramise suhtes ei kehti seevastu aga mingit erinormi, mistõttu sellise töötaja töölepingu ülesütlemise hüvitis, kelle töökoormust on vähendatud, tuleb tööandja poolt töölepingu ühepoolse ülesütlemise puhul arvutada lähtuvalt töötasust, mida tööandja oli tegelikult kohustatud maksma ajal, kui töötajale teatati töölepingu ülesütlemisest.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel kohaldatakse nimetatud sätteid ka siis, kui töötaja tööaega on lühendatud lapsehoolduspuhkuse tõttu.

22.

Eelotsusetaotlusest ning poolte täiendavatest märkustest nähtuvad järgmised asjaolud.

23.

C. Meerts sõlmis 1992. aastal tähtajatu töölepingu NV Proost’iga. Ajavahemikul 18. novembrist 2002 kuni vähendas C. Meerts lapsehoolduspuhkuse tõttu oma tööaega poole võrra.

24.

8. mail 2003, seega üheksa päeva enne lapsehoolduspuhkuse lõppemist, ütles NV Proost majanduslikel põhjustel C. Meertsi töölepingu üles ilma sellest ette teatamata. Poolte vahel ei ole vaidlust töölepingu ülesütlemise üle, vaid üksnes töölepingu ülesütlemise hüvitise suuruse üle. Tööandja maksis C. Meertsile hüvitise, mille suurus oli arvutatud lapsehoolduspuhkuse ajal osalise tööajaga töötamise eest saadud töötasu alusel. C. Meerts on aga arvamusel, et hüvitise suurus tuleb arvutada täistööajale vastava töötasu alusel, mida ta sai enne lapsehoolduspuhkusele minekut ja oleks jälle saanud pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist.

25.

Seetõttu esitas C. Meerts Arbeidsrechtbank Turnhoutile (esimese astme töökohus) hagi, millega nõudis suuremat hüvitist. Hagi ei rahuldatud. Ka kohtuotsuse peale Arbeidshof te Antwerpenile (Antverpeni teise astme töökohus) esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Selle peale esitas C. Meerts kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

26.

Pooltevaheline vaidlus piirdub küsimusega, kas C. Meertsil on õigus saada töölepingu ülesütlemise hüvitist, mille suurus arvutatakse osalisele tööajale vastava töötasu alusel, mida ta sai oma töökoormuse vähendamise tõttu lapsehoolduspuhkuse ajal, või täistööajale vastava töötasu alusel, mida talle maksti enne lapsehoolduspuhkusele minekut.

27.

Hof van Cassatie peatas menetluse 25. veebruari 2008. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse , ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe klausli 2 punkte 4–7 tuleb tõlgendada nii, et kui tööandja ütleb töölepingu ühepoolselt üles ilma mõjuva põhjuseta või seaduses sätestatud etteteatamistähtaega järgimata ajal, kui töötaja töökoormust on vähendatud, tuleb töötajale makstava töölepingu ülesütlemise hüvitise arvutamisel võtta aluseks põhipalk, mida arvestatakse nii, nagu töötaja töökoormust ei oleks vähendatud sellises vormis lapsehoolduspuhkuse kasutamiseks raamkokkuleppe klausli 1 punkti 3 alapunkti a tähenduses?”

28.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid lisaks C. Meertsile ja NV Proostile kirjalikud ja suulised märkused Belgia, Prantsuse ja Kreeka valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon.

29.

Komisjon on arvamusel, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Eelotsusetaotlus piirdub üksnes kaebuse esitaja etteheidete edastamisega, ilma et selles oleks nõutava selgusega välja toodud põhjus, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus peab raamkokkuleppe tõlgendamist vajalikuks.

30.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes siseriiklikul kohtul õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks, ja kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama. ( 3 ) Eeldades liikmesriigi esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust, võib neile vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud Euroopa Liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega. ( 4 ) Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik ka siis, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 5 )

31.

Käesolevas asjas ei saa tegemist olla Hof van Cassatie esitatud eelotsuse küsimuse ilmse ebaolulisusega. Direktiiv 96/34 sätestab nimelt miinimumnõuded töötajate lapsehoolduspuhkusele, mis võivad olla põhikohtuasjas lapsehoolduspuhkusel viibiva töötaja töölepingu ülesütlemise hüvitise arvutamiseks olulised. Eelotsusetaotlusest ilmneb ka piisaval hulgal faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus eelotsuse küsimusele.

32.

Seega tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe klausli 2 punkte 4, 5, 6 ja 7 seoses siseriiklike õigusnormidega, mis käsitlevad töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise puhul makstavat hüvitist.

34.

Komisjoniga tuleb nõustuda selles osas, et käesoleval juhul on asi sisuliselt raamkokkuleppe klausli 2 punkti 6 tõlgendamises. Klausli 2 ülejäänud punktid ei ole seevastu otseselt asjakohased.

35.

Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 4 sätestab, et selle tagamiseks, et töötajad saaksid kasutada oma õigust lapsehoolduspuhkusele, võtavad liikmesriigid ja/või tööturu osapooled vajalikud meetmed, et kaitsta töötajaid vallandamise eest lapsehoolduspuhkuse taotlemise või selle kasutamise tõttu. Seega ei puuduta säte vahetult töölepingu ülesütlemise tagajärgi, vaid töölepingu ülesütlemist ennast. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel vaidlevad põhikohtuasja pooled siiski üksnes töölepingu ülesütlemise korral maksmisele kuuluva hüvitise üle. Seega võib klausli 2 punktil 4 olla klausli 2 punkti 6 tõlgendamisel parimal juhul kaudne tähendus.

36.

Ka raamkokkuleppe klausli 2 punkt 5 ei reguleeri otseselt sellise hüvitise suurust, mis kuulub maksmisele juhul, kui töölepingu ülesütlemine toimub lapsehoolduspuhkuse ajal. Nimetatud säte reguleerib nimelt üksnes töösuhte kujundamist pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist. Järelikult eeldab see töösuhte jätkumist, samal ajal kui käesolevas asjas tuleb hinnata töölepingu ülesütlemise tagajärjel kujunenud olukorda.

37.

Klausli 2 punktil 7, mis näeb ette, et liikmesriigid ja/või tööturu osapooled määratlevad töösuhte staatuse lapsehoolduspuhkuse ajaks, võib olla parimal juhul kaudne tähendus töölepingu ülesütlemise hüvitist reguleeriva siseriikliku õigusnormi hindamisel.

38.

Järgnevalt tuleb seega uurida, millal kahjustab hüvitise suurust reguleeriv õigusnorm töötaja õigusi klausli 2 punkti 6 tähenduses. Nimetatud säte näeb nimelt ette, et õigused, mis töötaja on lapsehoolduspuhkuse alguseks saanud või on saamas, säilivad muutumatuna lapsehoolduspuhkuse lõpuni.

39.

Töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg, mida tööandja peab järgima, sõltub Belgia õiguse kohaselt sellest, kui kaua on töötaja ettevõttes töötanud. Koos ettevõttes töötamise aja pikenemisega pikeneb ka etteteatamistähtaeg. Töötaja poolt sel viisil „saadud” etteteatamistähtaja pikkus kuulub kaheldamatult klausli 2 punktis 6 sätestatud kaitse alla. Kui töötaja on lepingu ülesütlemise ajal lapsehoolduspuhkusel, siis tuleb tema töösuhtele kohaldada samasugust etteteatamistähtaega, mis oleks kehtinud enne töötaja lapsehoolduspuhkusele minekut.

40.

Belgia õiguse kohaselt oleneb etteteatamistähtaja pikkusest ka töötajale töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise korral makstava hüvitise suurus. Töölepingu ülesütlemise hüvitis arvutatakse nimelt kehtiva palga alusel, kusjuures lähtutakse etteteatamistähtaja pikkusest. Seega mõjutab etteteatamistähtaeg, mille töötaja on „saanud” ettevõttes töötatud aja alusel, töötajale töölepingu ülesütlemisel makstava hüvitise suurust. Selline ettevõttes töötamise aja ja hüvitise suuruse sidumine töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise korral viib selleni, et seoses töötaja õigusega saada töölepingu ülesütlemise hüvitist tuleb rääkida „saadud õigusest” klausli 2 punkti 6 tähenduses. ( 6 )

41.

Siiski on küsitav, milline konkreetne sisu on sellisel töötaja „saadud õigusel”. Kõne alla tuleb kaks tõlgendamisvõimalust.

42.

Ühelt poolt võib „saadud õiguseks” lugeda töötaja õiguslikku seisundit koos selle majandusliku väärtusega enne lapsehoolduspuhkuse algust. Sel juhul ei tohiks hüvitis, mida makstakse töölepingu ülesütlemise korral lapsehoolduspuhkuse ajal, olla väiksem hüvitisest, mis kuulub maksmisele töölepingu ülesütlemise korral viimasel päeval enne lapsehoolduspuhkuse algust. Selles suuruses hüvitise saamise õiguse omandas töötaja nimelt enne lapsehoolduspuhkuse algust. Selle käsituse kohaselt keelab klausli 2 punkt 6 maksta töölepingu ülesütlemise korral lapsehoolduspuhkuse ajal väiksemat hüvitist.

43.

Teiselt poolt tuleb kõne alla siiski ka niisugune arusaam „saadud õigusest”, mis tugineb konkreetse palga saamata jäämisele. Kui hüvitis üksinda peab korvama töölepingu etteteatamiseta lõpetamise, võib omandatud õigust näha ka üksnes selles, et töötaja tuleb hüvitisega asetada sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud juhul, kui töölepingu ülesütlemisel oleks järgitud etteteatamistähtaega. Sellest tulenevalt sätestaks klausli 2 punkt 6 üksnes keelu, mille kohaselt ei või hüvitis, mida makstakse töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise korral lapsehoolduspuhkuse ajal, olla väiksem kui etteteatamistähtaja jooksul vastasel korral saadav töötasu. Asjaolu, et hüvitis on ette nähtud töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise puhul ning selle suurus määratakse etteteatamistähtaja jooksul vastasel korral saadava palga alusel, võib viidata sellele, et hüvitis on ette nähtud etteteatamistähtaja puudumise korvamiseks.

44.

Enne kui asuda nimetatud kahte tõlgendamisvõimalust lähemalt käsitlema, tuleb põhikohtuasja näite varal esmalt täpsustada nende tagajärgi.

45.

Käsituse kohaselt, mis tugineb töötaja seisundile enne lapsehoolduspuhkuse algust, oleks C. Meertsil õigus saada töölepingu ülesütlemise hüvitist, mis on vähemalt sama suur nagu summa, mille ta oleks saanud töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise korral viimasel päeval enne lapsehoolduspuhkuse algust. Asjaolu, et ta sai töölepingu ülesütlemise ajal, olles lapsehoolduspuhkusel, töötasu ainult osalise tööajaga töötamise eest, ei mõjuta selle käsituse kohaselt tema hüvitise suurust. Hüvitise suurus arvutatakse endiselt täistööajale vastava varasema töötasu alusel.

46.

Kui lähtuda „saadud õiguse” arusaamast, mis tugineb konkreetse töötasu saamata jäämisele, siis on klausli 2 punktiga 6 kaitstud töölepingu ülesütlemise hüvitise arvutamine mõnevõrra keerukam. C. Meerts peaks töölepingu ülesütlemise hüvitisena saama summa, mille ta oleks töötasuna saanud etteteatamistähtaja jooksul juhul, kui tööleping oleks üles öeldud etteteatamistähtaega järgides. Etteteatamistähtaja selle osa eest, mis langeb lapsehoolduspuhkuse perioodile, arvutatakse töölepingu ülesütlemise hüvitis seega osalisele tööajale vastava töötasu alusel. Sellele vahetult järgneva etteteatamistähtaja osa eest, mis langeb ajavahemikule pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist ja uuesti täiskoormusega tööle asumist, tuleb hüvitis arvutada täistööajale vastava töötasu alusel. Kuna C. Meertsi tööleping öeldi üles üheksa päeva enne lapsehoolduspuhkuse lõppemist, arvutataks tema töölepingu ülesütlemise hüvitis nende üheksa päeva eest osalisele tööajale vastava töötasu alusel ning ülejäänud etteteatamistähtaja eest siiski täistööajale vastava töötasu alusel.

47.

Majanduslikust seisukohast lähtudes ei ole põhikohtuasjas nende kahe tõlgendusvariandi vahel seega suurt erinevust. Mida varem tööleping lapsehoolduspuhkuse ajal ilma etteteatamiseta üles öeldakse, seda selgemalt erinevad siiski nende kahe tõlgendusvariandi tulemused.

48.

Vahekokkuvõttena võib juba siinkohal väita, et niisuguse õigusnormi raames nagu käesolevas asjas ei või töölepingu ülesütlemise hüvitise suuruse arvutamisel tugineda siiski üksnes lapsehoolduspuhkuse ajal osalise tööajaga töötamise eest saadud töötasule. Mõlema tõlgendusvariandi kohaselt oleks seejuures nimelt tegemist omandatud õiguse riivega.

49.

Belgia valitsus kaitseb töölepingu ülesütlemise hüvitise arvutamist vaid osalisele tööajale vastava töötasu alusel, viidates sellele, et Belgia õiguse kohaselt muutub niisuguse töötaja töösuhe, kes vähendab lapsehoolduspuhkuse tõttu oma tööaega, lapsehoolduspuhkuse kestuse ajaks osalise tööajaga töötamise töösuhteks. Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 7 kinnitab küll, et liikmesriigid võivad määratleda töösuhte staatuse lapsehoolduspuhkuse ajaks. Töösuhte staatusest ei tohi siiski tuletada töötaja omandatud õiguste piiranguid vastuolus klausli 2 punkti 6 selge sättega.

50.

Klausli 2 punkti 6 sellise käsituse poolt, mis tugineb konkreetse töötasu saamata jäämisele, räägib kõigepealt asjaolu, et see väldib nende lapsehoolduspuhkusel viibivate töötajate paremasse olukorda seadmist, kelle tööleping öeldakse üles etteteatamiseta, võrreldes nende töötajatega, kelle tööleping öeldakse üles etteteatamistähtaega järgides. Kui töölepingu ülesütlemise hüvitis kujutab endast ainult kompensatsiooni etteteatamise puudumise eest, siis võiks esitada argumendi, et töötaja tuleks rahalises tähenduses asetada järjekindlalt üksnes sellisesse olukorda, nagu oleks etteteatamistähtaega järgitud. Kui töölepingu ülesütlemise hüvitisega taotletaks ka muid eesmärke, siis ei oleks võrdne kohtlemine võrreldes töötajaga, kelle tööleping öeldi üles etteteatamistähtaega järgides, algusest peale tingimata vajalik.

51.

See, kas Belgia õiguses sätestatud töölepingu ülesütlemise hüvitis kujutab endast tõepoolest ainult kompensatsiooni töölepingu ilma etteteatamiseta ülesütlemise eest, mida hageja põhikohtuasjas toimunud kohtuistungil eitas, on siseriikliku õiguse küsimus, mida peab lõplikult hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

52.

Mulle näib siiski, et eelistada tuleks majanduslikku käsitust, mille puhul tuleb töölepingu ülesütlemise hüvitise suuruse arvutamisel konkreetsel juhul aluseks võtta enne lapsehoolduspuhkust täistööajaga töötamise eest saadud töötasu. Ainult selline arusaam asjaomasest õigusnormist tagab tõhusalt klausli 2 punktiga 6 taotletava eesmärgi saavutamise, milleks on lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja kaitsmine.

53.

Preambuli kohaselt on raamkokkuleppe mõte ja eesmärk sobitada töö- ja perekonnaelu ning edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist. Preambul viitab seejuures ka ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartale, mis näeb punktis 16 ette meetmete väljatöötamise, et võimaldada meestel ja naistel sobitada oma ametialaseid ja perekondlikke kohustusi.

54.

Asjaolu, et töötaja saab lapsehoolduspuhkuse ajal väiksema töölepingu ülesütlemise hüvitise kui hüvitis, millele tal oleks olnud õigus enne lapsehoolduspuhkuse algust, võib põhjustada olukorra, et töötajad hoiduvad lapsehoolduspuhkuse võtmisest. See oleks vastuolus raamkokkuleppe äsja nimetatud eesmärgiga. Lapsehoolduspuhkuse võtmise vaba valiku võimalus soodustab nimelt töö- ja perekonnaelu sobitamist.

55.

Majanduslik arusaam tagab raamkokkuleppe mõtte ja sellega taotletava eesmärgi saavutamise. Ühelt poolt ei seata töötajat sel viisil lapsehoolduspuhkuse tõttu rahaliselt halvemasse olukorda, teiselt poolt ei ole lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja töölepingu ülesütlemine tööandjale rahaliselt huvipakkuvam kui mõne teise töötaja töölepingu ülesütlemine. Seetõttu ei pea töötaja tundma lapsehoolduspuhkuse kasutamise tõttu hirmu oma töökoha säilimise pärast. Eelkõige pidades silmas põhikohtuasja eelotsusetaotluse esitanud kohtus, näib nimelt paika pidavat oletus, et tööandja ütles töölepingu üles ilma etteteatamiseta veel „õigeaegselt” mõni päev enne lapsehoolduspuhkuse lõppu, sest ta nägi selles rahalist kasu võrreldes töölepingu ülesütlemisega pärast töötaja lapsehoolduspuhkuse lõppemist ja/või võrreldes mõne teise töötaja töölepingu ülesütlemisega.

56.

Niisugune arusaam õigusnormist ei too endaga kaasa ka kuigi suurt koormust tööandjale, sest tööandjal jääb üksnes saamata kasu sellest, et töötaja, kelle tööleping üles öeldi, on lepingu lõpetamise ajal lapsehoolduspuhkusel. Pigem tuleb tööandjal töölepingu etteteatamiseta ülesütlemise korral maksta ühesuurust töölepingu ülesütlemise hüvitist, sõltumata sellest, kas asjaomane töötaja on lapsehoolduspuhkusel või mitte.

57.

Seega on direktiiviga vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt tuleb töölepingu ülesütlemise hüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta üksnes lapsehoolduspuhkuse tõttu osalise tööajaga töötamise eest töölepingu ülesütlemise ajal makstav vähendatud töötasu.

58.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama, milliseid järeldusi tuleb eespool tuvastatust teha põhikohtuasja tarvis.

59.

Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi kui sellisega panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu. Siit järeldub, et isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa kohaldada üksnes eraisikutevahelises menetluses. ( 7 ) Seega ei saa vahetult direktiivist tuletada tööandja kohustust maksta suuremat töölepingu ülesütlemise hüvitist. Siseriiklikku õigust tuleb siiski võimalikult suures ulatuses tõlgendada kooskõlas ühenduse õigusega. ( 8 ) Siseriikliku õiguse ühenduse õigusega kooskõlas oleva tõlgendamise vastu ei räägi ka asjaolu, et see võib tulla kahjuks üksikisikutele. ( 9 ) Nii on tunnustatud asjaolu, et siseriikliku õiguse direktiiviga kooskõlas oleva tõlgendamise kohustus kehtib ka horisontaalsetes õigussuhetes, mille korral koormatakse paratamatult kaudselt eraisikut. ( 10 )

60.

Põhimõte, mille kohaselt tuleb siseriiklikku õigust tõlgendada vastavuses ühenduse õigusega, nõuab siiski, et siseriiklik kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjassepuutuva direktiivi täieulatuslik rakendamine ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. ( 11 )

61.

Sellegipoolest piiravad liikmesriigi kohtu kohustust viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel direktiivile õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, ning see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. ( 12 )

62.

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas direktiivi leitud tõlgendust saab rakendada siseriikliku õiguse tõlgendamisega.

63.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hof van Cassatie esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivi 96/34/EÜ lisas oleva lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe klausli 2 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et kui tööandja ütleb töölepingu ühepoolselt üles ilma mõjuva põhjuseta või seaduses sätestatud etteteatamistähtaega järgimata ajal, kui töötaja kasutab õigust töötada osalise tööajaga, tuleb töötajale töölepingu ülesütlemise hüvitise arvutamisel võtta aluseks põhipalk, mida arvestatakse nii, nagu töötaja ei oleks vähendanud oma töökoormust lapsehoolduspuhkuse tõttu.