1.

Sozialgericht Nürnberg (Nürnbergi sotsiaalkohus) esitab Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel kolm eelotsuse küsimust EÜ artiklite 12 ja 39 tõlgendamise kohta ja direktiivi 2004/38/EÜ, ( 2 ) mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 24 lõike 2 kehtivuse kohta. Ta tahab välja selgitada, kas Kreeka kodanik, kes elab Saksamaal ja on seal varem lühiajaliselt töötanud, võib nõuda sotsiaaltoetust pärast esimest kolme kuud riigis viibimist, kui ta samal otsib aktiivselt tööd.

2.

Küsimus põhineb Euroopa Kohtu otsusel kohtuasjas Collins, ( 3 ) milles kehtestati nõue, et tööotsijatel, kes kasutavad vaba liikumise õigust, peab sotsiaalabi saamiseks olema „side” võõrustava riigiga, kui on teada, et direktiiv 2004/38, mis kaldub sellest kohtupraktikast kõrvale, keelab abi andmise neile, kes on kasutanud vaba liikumist ja soovivad töötada liikmesriigis. Seda õigust ajaliselt piiramatult piirates võimaldab direktiiv keelduda toetuste andmisest isikutele, kellel on tööd otsides see side vastuvõtva riigiga juba olemas.

3.

Vastavalt eelotsusetaotlusele reisis Kreeka kodanik Athanasios Vatsouras 2006. aasta märtsis Saksamaa Liitvabariiki ja alustas vähetasuvat töösuhet. 10. juulil 2006 oli ta oma olukorras sunnitud taotlema Arbeitsgemeinschaftilt (sotsiaalteenistus, edaspidi„ARGE”) Sozialgesetzbuch Zweites Buchis (Saksamaa sotsiaalkindlustusseadustik, II raamat) ette nähtud toimetulekutoetust, mida talle anti 27. juulil summas 169 eurot kuus sama aasta 30. novembrini.

4.

2007. aasta jaanuaris kaotas A. Vatsouras töö. Abi, mida talle oli pikendatud selle aasta 31. maini, tühistati alates 30. aprillist. Selle otsuse peale esitas ta halduskaebuse, mis jäeti 4. juulil rahuldamata. A. Vatsouras esitas halduskohtule kaebuse, milles esitati üks siin arutatavatest eelotsuse küsimustest.

5.

Tuleb märkida, et 4. juunil 2007 leidis hageja Saksamaal uue töökoha.

6.

Ka Josif Koupatantze algatatud menetluses vaidlustatakse üks ARGE otsus. Kreeka kodanikust hageja sisenes Saksa territooriumile 2006. aasta oktoobris. 1. novembril hakkas ta tööle, kuni ta koondati 21. detsembril tööandja majanduslike raskuste tõttu. Töötuks jäämise esimesel päeval taotles ta Sozialgesetzbuch Zweites Buchis ette nähtud töötu abiraha, mida talle anti 15. jaanuaril 2007 kuni selle aasta 31. maini summas 670 eurot kuus.

7.

Põhjustel, mida eelotsusetaotluses ei täpsustada, tühistas ARGE J. Koupatantze sotsiaalabi 18. aprillil 2007 tagasiulatuvalt alates 28. veebruarist. 4. mail esitas hageja selle otsuse peale halduskaebuse, mis jäeti nädal aega hiljem rahuldamata. J. Koupatantze esitas 16. mail 2007 Saksa menetlusnormide alusel halduskohtule kaebuse, mille menetlemisel esitati samasugune eelotsuse küsimus nagu kohtuasjas C-22/08.

8.

Alates 1. juunist 2007 asus J. Koupatantze uuesti tööle Saksamaal.

9.

Esmase õiguse normides on sätestatud vaba liikumist kasutavate Euroopa kodanike staatus, milles neid eristatakse selle järgi, kas nad tegelevad majandustegevusega. Selles suhtes omavad tähtsust EÜ artiklid 12, 18 ja 39:

„Artikkel 12

Ilma, et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

Tehes otsuse vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele, võib nõukogu võtta vastu eeskirju, mis on kavandatud niisuguse diskrimineerimise keelamiseks.

[…]

Artikkel 18

1.   Igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.

2.   Kui selle eesmärgi saavutamiseks osutub vajalikuks ühenduse meetmete võtmine ja käesolev leping ei ole ette näinud selleks vajalikke volitusi, võib nõukogu vastu võtta sätted lõikes 1 osutatud õiguste kasutamise hõlbustamiseks. Nõukogu teeb otsuse vastavalt artiklis 251 ettenähtud menetlusele.

3.   Lõiget 2 ei kohaldata passe, isikutunnistusi, elamislube ja muid selliseid dokumente käsitlevate sätete suhtes ega sotsiaalkindlustuse või sotsiaalkaitse alaste sätete suhtes.

[…]

Artikkel 39

1.   Tagatakse töötajate liikumisvabadus ühenduse piires.

2.   Selline liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

3.   Alludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt, toob see endaga kaasa õiguse:

4.   Käesoleva artikli sätted ei hõlma avalikku teenistust.”

10.

Direktiiv 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, piiritleb artiklis 7 tingimused liikmesriiki üle kolme kuu pikkuseks perioodiks elama asumiseks.

„Artikkel 7

Üle kolmekuuline elamisõigus

1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta:

[…]

[…]”

11.

Direktiiv 2004/38 kehtestab sotsiaalabi valdkonnas teises liikmesriigis elavate isikute kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule mitmed piirangud. Kui see põhimõte on sätestatud artikli 24 lõikes 1, siis järgmises lõikes on sätestatud piirangud.

„Artikkel 24

Võrdne kohtlemine

1.   Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.   Erandina lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.”

12.

Direktiivi artiklis 14 nimetatud pikem periood kehtib „liidu kodanik[e suhtes, kes] on sisenenud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile töö otsimiseks”. Neid isikuid ei või välja saata seni, kuni nad saavad tõendada, et nad jätkavad töö otsimist ja neil on tegelik võimalus tööd leida.

13.

Saksa Sozialgesetzbuchi II raamatu artikli 7 lõige 1 näeb ette:

„Artikkel 7

1.   Käesoleva raamatu järgi saavad hüvitisi isikuid, kes

Väljaarvatud on välismaalased, kel on õigus riigis viibida üksnes tööotsimise eesmärgil, nende pereliikmed ning varjupaigataotlejate hüvitiste seaduse paragrahvi 1 alusel hüvitisi saama õigustatud isikud. […]”

14.

Sama seadustiku XII raamatu artikli 23 lõige 3 kinnitab sotsiaalabi kohta, et välismaalastel, kes on riiki tulnud üksnes sotsiaalabi saamiseks või tööotsimise eesmärgil, ei ole õigust saada selles seadustikus ette nähtud sotsiaalabi.

15.

Sellistel asjaoludel esitas Sozialgericht Nürnberg 22. jaanuaril 2008 EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule kaks eelotsusetaotlust õigusnormide kehtivuse ja tõlgendamise kohta, korrates mõlemas samu küsimusi:

16.

Euroopa Kohtu presidendi 7. aprilli 2008. aasta määrusega need kaks kohtuasja liideti, arvestades nende objektiivset seost.

17.

Märkusi esitasid Taani, Saksamaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon.

18.

4. veebruaril 2009 toimunud kohtuistungil osalesid suuliste väidete esitamisel Ühendkuningriigi esindaja ja nõukogu, Euroopa Parlamendi ning Euroopa Komisjoni esindajad.

19.

Eelotsusetaotluses annab Socialgericht Nürnberg mõista, et põhikohtuasja hagejad ei ole töötajad EÜ artikli 39 tähenduses. Tema arvates ei ole A. Vatsouras ja J. Koupatantze oma lühiajalise ja vähetasustatud kutsetegevuse tõttu kaitstud töötajate vaba liikumise, vaid ainult EÜ artiklis 12 sätestatud diskrimineerimise keelu klausli alusel. Sellegipoolest tuleks seda arusaama selgitada ja selle tagajärgi hoolikalt uurida.

20.

Käesolevas eelotsusemenetluses osalenud valitsused ja institutsioonid ei ole selles osas üksmeeles, sest kui nõukogu ja Saksamaa Liitvabariik väidavad, et hagejad vastavad töötajaks olemise nõuetele, siis Taani väidab vastupidist; komisjon ja Madalmaad omakorda väidavad, et veenva lahenduseni jõudmiseks ei ole piisavalt teavet ja teevad ettepaneku jätta see küsimus siseriikliku kohtu otsustada. Kui sellele lisada mitmetähenduslikkus eelotsusetaotluse esitanud kohtu hoiakus, ( 4 ) siis pean tingimata vajalikuks see vaidlus enne küsimuste käsitlemist lahendada.

21.

Euroopa Kohus on alati püüdnud ära hoida vaba liikumise ja töötajate õiguste kohaldamisala killustumist liikmesriigiti. Pärast kohtuotsust Unger ( 5 ) määratles ta EÜ artiklis 39 sätestatud mõiste „töötaja” ainult Euroopa tasandil, kvalifitseerides selleks töösuhte, mida iseloomustab „olukord, kus töötaja teeb teatud ajavahemiku jooksul teise isiku alluvuses ja heaks töid, saades selle eest tasu”. ( 6 ) Pärast on ta kinnitanud, et seda mõistet tuleb tõlgendada laialt, nii et see hõlmab väga erinevat laadi töösuhteid. ( 7 )

22.

Käesoleval juhul töötasid A. Vatsouras ja J. Koupatantze ametites, mis ühtivad selle kohtupraktikas sedastatud töösuhte ideega. On siiski kaks aspekti, mis raskendavad nende liigitamist nimetatud kategooriasse: ühelt poolt töösuhete lühiajalisus ja vähene tasustatavus; teiselt poolt töösuhte lõppemine ja majanduslik mitteaktiivsus. Mõlemaid aspekte tuleb uurida hoolikalt, et välja selgitada, kas hagejad on „töötajad”.

23.

Kohtupraktikas on välja töötatud kriteeriumid EÜ artikli 39 kohaldamiseks palgatöösuhtele, mis on piiratud või nii vähese tähtsusega, et selle eest ei saa toimetulekuks piisavat tasu. Vastavalt kohtuotsusele Levin ( 8 ) ei ole töötasu suurusel tähtsust isiku määratlemisel töötajana. Selleks, et töötaja kuuluks EÜ artikli 39 kohaldamisalasse, „peab tema tegevus olema tegelik ja tulemuslik, välistades tegevused, mis on nii vähetähtsad, et neid tuleb pidada üksnes kõrval- või lisategevusteks”. ( 9 ) Tegemist oli briti kodanikuga, kes taotles osalise tööajaga töötaja staatuse alusel elamisluba Madalmaades. Eelotsusetaotlusest nähtus, et D. M. Levin sai töötasu summas, mis ei taganud toimetulekut, mis ei takistanud Euroopa Kohtul tuvastada, et alati, kui on olemas tegelik töö, ei saa piirata õigussubjekti põhivabadusi, kusjuures ei ole ühenduse õiguse seisukohast oluline, mis põhjusel tööd otsitakse; EÜ artikli 39 seisukohast on määrav tööülesande objektiivne olemus, mitte summa, mida töötaja tasuks saab.

24.

Vaatamata sellele, et kohtuotsuses Levin jäeti konkreetne juhtum eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsustada, on hilisem kohtupraktika näidanud, et „tegelik ja tulemuslik tegevus” on väga mitmesugune. Ainult erandjuhtudel on tegevust peetud „üksnes kõrval- või lisategevuseks”. Kohtuasjas Lawrie-Blum ( 10 ) arutati, kas osalise ajaga ja vähese tasuga tasuline praktika õppeasutuses on tegelik ja tulemuslik tegevus. Kohtuotsuses korrati, et praktikal olevad üliõpilased on töötajad, kes kuuluvad EÜ artikli 39 kohaldamisalasse, olenemata sellest, et töö on õpingute osa. ( 11 ) Väga sarnane oli juhtum kohtuasjas Kranemann, ( 12 ) kus arutati õigusteaduse praktikantidest ajutiste teenistujate staatust. Kohtuotsus välistas asjaolu, et nendele praktikantidele makstav hüvitis oli üksnes toetus, mis võimaldas neil oma vajadused katta, takistaks kohaldada nende suhtes EÜ artiklit 39. Seejärel välistas kohus võimaluse, et makstava tasu piiratus või selleks kulutatavate vahendite päritolu võiks mingil viisil mõjutada ühenduse õiguses ettenähtud töötaja staatuse määramist. ( 13 )

25.

Töösuhte tegelikuks ja tulemuslikuks pidamisel ei ole määrav ka töösuhte kestus. Juba eespool viidatud kohtuasjas Levin märgiti, et osalise tööajaga töölepingute puhul ei ole EÜ artikli 39 kohaldamine välistatud. Kohtuotsuses Ninni-Orasche ( 14 ) leiti, et ühenduse töötaja staatuse saamiseks piisas kahe ja poole kuu pikkusest töötamisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus oli kahelnud hageja heausksuses, tuginedes mitmele tegurile, mis viitasid võimalikule kuritarvitamisele, aga kohtuotsuses peeti neid elemente „asjassepuutumatuteks” ( 15 ) ja kaaluti ainult töö tegelikkust ja tulemuslikkust.

26.

Seevastu ei ole palju juhiseid, mille järgi määratleda „kõrval- või lisategevuseks” peetava töö mõistet. Ainult kohtuasi Raulin ( 16 ) toob välja EÜ artikli 39 piirid, märkides, et tuleb arvesse võtta juhusliku töölepingu raames tegelikult tehtud töö ebaregulaarsust ja piiratud kestust. ( 17 ) Samuti näitab töö kõrval- või lisategevuse olemust töötundide väike arv. ( 18 ) Kohtuotsuses Raulin käsitleti siiski hooajatöö lepingut, mis ei andnud mingit tagatist töötundide kohta. See oli ebatüüpiline töösuhe, mis tekitas töökoha saamise ootusi. Näib normaalne, et kui seda liiki tööleping tagab minimaalse töö, siis ei täida see „tegeliku ja tulemusliku” tegevuse nõuet.

27.

Sellest tulenevalt nähtub kohtupraktikast kalduvus tõlgendada EÜ artikli 39 mõistet „töötaja” laialt, nii et see hõlmab väga mitmesuguseid tegelikke ja tulemuslikke töösuhteid. Ei ole üldse tähtis, kas töötaja on oma eesmärkide saavutamiseks õigusnorme kuritarvitanud, sest arvesse võetakse ainult töösuhte objektiivseid elemente, jättes kõrvale tegevuse, mis on ilmselgelt kõrvaltegevus ja mida on raske liigitada palgatöö mõiste alla. ( 19 )

28.

Seega on A. Vatsouras ja J. Koupatantze töötajad, kes teostasid „tegelikku ja tulemuslikku tegevust”. A. Vatsouras leidis töö, kui ta sisenes Saksa territooriumile, ( 20 ) ja töötas sel kohal alla aasta. Ta sai toimetulekutoetust 169 eurot kuus. Kui see summa kattis tema töötasu ja Saksamaal toimetulekuks vajaliku keskmise tasu vahe, tähendab see, et tema tasu oli veidi alla alampalga. Kohtuotsuses Lawrie-Blum kaheldi, kas alla alampalga tasustatav ajutine töö on tegelik ja tulemuslik töö. Aga selle kohtuotsuse tõlgendamine koos kohtuotsusega Ninni-Orasche, kus kohaldati EÜ artiklit 39 kahe ja poole kuu pikkuse kogukestusega tegevusele, kinnitab siin väljendatud ideed. Alampalgast palju väiksem töötasu võib tähendada, et töö on tähtsusetu, aga kui tasu on veidi väiksem ja pealegi saadakse seda terve aasta, siis on vastus ainult üks: tuleb tunnistada, et A. Vatsouras vastab „töötaja” tingimusele ja on ühenduse õigusega kaitstud.

29.

Umbes sama kehtib J. Koupatantze kohta. Siin ei arutata töötasu suurust, vaid töö kestust. Kordan, et kohtuotsuses Ninni-Orasche peeti piisavaks kahe ja poole kuu pikkust töösuhet. Kuna tegelik – olgugi et lühiajaline või vähe tasustatud – töö oli olemas, ei ole Euroopa Kohtul takistust kohaldada EÜ artiklit 39. J. Koupatantze töötas kõigest kaks kuud. Ta ei olnud töötu omal tahtel või töölepingu lõppemise tõttu, vaid tööandja majanduslike raskuste tõttu. Pealegi ei taotlenud ta mingil hetkel toimetulekutoetust. Kuna ei ole tõendatud, et J. Koupatantze palgatöösuhe oli ilmselgelt kõrvaltegevus, tuleb teda pidada EÜ artikliga 39 kaitstud töötajaks.

30.

Jääb välja selgitada, kas asjaolu, et mõlemad hagejad kaotasid töö, võib muuta seisukohta, mida ma pooldan. EÜ artikli 39 lõike 3 punkt d näeb ette võimaluse, et töötaja jääb pärast vastuvõtvas riigis töötamist sellesse riiki, aga seab selle õiguse tingimuseks, et töötaja peab vastama teatavatele kindlaksmääramata nõuetele. ( 21 ) Seega ei kohaldata tööotsijatele EÜ artiklis 39 ette nähtud juriidilist staatust ega teisese õiguse norme, kuigi nad saavad tugineda sellealasele kohtupraktikale, milles kohaldatakse vahepealset korda neile, kes on töö kaotanud, aga püüavad tulemuslikult leida uut tööd. ( 22 )

31.

Kohtuotsuses Collins ( 23 ) lubati täieõiguslikult tugineda EÜ artiklile 39 neil, kellel oli vastuvõtva riigiga side. Selles kohtuasjas oli möödunud seitseteist aastat sellest, kui hageja, Iirimaa kodanik, oli töötanud Ühendkuningriigis, kuni ta hiljem taotles nimetatud riigis abi. Kohtuotsuses kasutati varasemast kohtupraktikast lähtudes vaba liikumise õigust kasutava isiku ja vastuvõtva riigi vahelise „sideme” teooriat, ( 24 ) sest kui keegi oli vastuvõtvas riigis töötaja, tuleb tema suhtes jätkuvalt kohaldada EÜ artiklit 39, kuigi vormiliselt ta enam töötaja ei ole.

32.

Sellel eeldusel on ilmne, et A. Vatsouras ja J. Koupatantze töötasid, mis andis neile EÜ artikli 39 alusel töötaja staatuse, kuigi faktiliste asjaolude välja selgitamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Nende töö ei olnud kõrval- ega lisategevus; pealegi on tõendatud, et nad otsisid tööd kohe pärast töötuks jäämist, mistõttu tekib side automaatselt, ja sel ajal, kui nad otsivad automaatselt tööd, võivad nad võõrustajariigi ees tugineda töötajate vaba liikumise õigusele.

33.

Esitatu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada, et põhikohtuasja hagejad on, nagu väitsid nõukogu ja Saksamaa Liitvabariik, EÜ artikliga 39 kaitstud töötajad.

34.

Sozialgericht Nürnbergi eelotsusetaotluses on avaldatud sellele tunnustamisele vastupidist arvamust ja sellest lähtuvalt esitatud eelotsuse küsimus direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kehtivuse kohta. ( 25 ) Seda sätet kohaldatakse ainult kolmele EÜ artikli 39 ja selle alusel võetud teisese õiguse normide kaitse alt välja jäävale rühmale: neile, kes kasutavad vaba liikumise õigust riigis elamise perioodi esimese kolme kuu jooksul; neile, kes otsivad tööd, ja üliõpilastele. Teisele nimetatud rühmadest kohaldatakse EÜ artiklit 39 koos EÜ artikliga 12, luues nii kohtuotsuses Collins kasutatud väljenduse kohaselt vahepealse korra.

35.

Seega ei ole käesolevas kohtuasjas sobiv vaidluses tugineda nimetatud artikli 24 lõikele 2 ega ka selle kehtivust vaidlustada.

36.

Teine eelotsuse küsimus puudutab aga Saksa õigusnormi vastavust EÜ artiklile 12 koostoimes EÜ artikliga 39. Selle küsimusega soovib Sozialgericht selgitada töötajate vaba liikumist käsitlevate sätete kasutamise asjakohasust. Seega, hoolimata sellest, et EÜ artikkel 12 ei ole töötajate puhul kohaldatav, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, piirdudes analüüsimisel sellega, kas Saksa õigus on EÜ artikliga 39 kooskõlas.

37.

Juhuks, kui Euroopa Kohus ei ole selle ettepanekuga nõus ja leiab, et hagejad ei ole töötajad, käsitlen teise võimalusena – et vastus ei jääks poolikuks – direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kehtivust.

38.

Sozialgericht arutab sotsiaalabi tühistamist põhjusel, et ületati direktiivis 2004/38 ette nähtud maksimaalset riigis elamise aega. Teisisõnu kahtleb ta, kas on õiguspärane meede, millega välistatakse algusest peale ühenduse õigusnormide kohaldamine, kui vaba liikumise õigust kasutanud inimene ei vasta enam tingimustele, mis andsid talle selle õiguse. Käesolevas kohtuasjas oli A. Vatsourasel ja J. Koupatantzel EÜ artiklis 39 määratletud töötaja staatus, aga töötuks jäämisel nende eelisõigused, sealhulgas õigus saada sotsiaalabi, aegusid.

39.

Selle küsimuse lahendamiseks tugineb komisjon oma kirjalikes märkustes direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktile c, milles on selgelt sätestatud põhikohtuasjade hagejate olukord. Kui töötaja, kes on kasutanud vaba liikumise õigust alla aastase perioodi jooksul, on jäänud töötuks endast sõltumatutel põhjustel, tagab direktiiv 2004/38 talle töötaja staatuse ja seega õiguse elada vastuvõtvas riigis, tingimusel et ta „on registreeritud asjaomases tööhõiveametis tööotsijaks”. Kui need tingimused on täidetud, säilivad töötajal õigused, mille annab talle ühenduse õiguskord vähemalt kuueks kuuks.

40.

See säte kinnitab EÜ artikli 39 täieõiguslikku kohaldamist käesoleval juhul. Kuigi hagejatel, kes on riigis töötanud ja elanud alla aasta, ei ole kohtupraktikas nõutavat sidet selleks, et isikute vaba liikumine omandaks oma tõelise mõõtme, on direktiiv 2004/38 selle nõude ületanud, seades sellele mõned tingimused, et vältida kuritarvitamist ja säilitada vastuvõtvate liikmesriikide riiklike vahendite finantstasakaal. ( 26 )

41.

Sozialgerichti määruses on selgitatud, et nii A. Vatsouras kui ka J. Koupatantze kaotasid töökohad endast olenematutel põhjustel enne, kui aasta sai täis. Ei ole öeldud, kas nad olid registreeritud tööhõiveametis, aga sellisel juhul oleks kohaldatav direktiivi 2004/38 artikkel 7. Seda aspekti tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

42.

Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, on Saksa tööhõiveamet hagejad saadavast sotsiaalabist ilma jättes rikkunud ühenduse õigust. Kui abi tühistamise põhjus (mida J. Koupatantze puhul ei ole eelotsusetaotluses märgitud) on töö kaotamise tõttu riigis elamise õiguse kaotamine, on Saksa riik piiranud töötajate vaba liikumist, rikkudes EÜ artiklit 39, samuti määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2. ( 27 ) Kuna hagejad on töötajad, tuleb neid kohelda võrdselt kõigi teiste Saksa töötajatega, ka töötegevusega seotud sotsiaalmeetmete osas. A. Vatsouras nõuab toetust, mis kataks tema palga ja alampalga vahe. J. Koupatantze seevastu taotleb töösuhte lõppemise tõttu töötu abiraha. Kuigi need on erinevad toetused, on need seotud töötaja staatusega, mis on neil mõlemal.

43.

Seega on õigusnorm, milles jäetakse liidu töötajad, kui nad pärast alla aasta kestnud töösuhet töötuks jäänud ja on tööhõiveametis registreeritud, sotsiaaltoetustest ilma, EÜ artikliga 39 vastuolus.

44.

Juhuks kui Euroopa Kohus ei peaks käesoleva ettepaneku punktides 23–32 välja pakutud teesi jagama, uurin eelotsuse küsimusi teisest aspektist. Juhul, kui A. Vatsouras ja J. Koupatantze ei ole „töötajad” EÜ artikli 39 tähenduses, on küsimusel direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kehtivusest täiesti oma mõte, sest see säte oleks vastuolus EÜ artikli 12 kohtupraktikas tõlgendamisega koostoimes EÜ artikliga 39, millega kohaldatakse vaba liikumise õigust ka tööotsijatele.

45.

Sozialgerichti kahtlused puudutavad direktiivi 2004/38 põhiolemust. Nagu ma märkisin, sätestab nimetatud artikli 24 lõige 2 kaks erinevat õiguslikku olukorda. Ühelt poolt nende inimeste olukorda, kes taotlevad ülalpidamistoetust, nagu stipendiumeid või õppetoetusi, see tähendab vaba liikumise õigust kasutavate üliõpilaste olukorda. Teiselt poolt nende inimeste olukorda, kes asuvad liikmesriigi territooriumile elama kolmeks kuuks või ajaks, mis on vajalik aktiivselt töö otsimiseks. Esimestel on lubatud seda laadi abi taotleda ainult siis, kui nad saavad alalise elamisloa, mis antakse direktiivi 2004/38 alusel pärast viie aasta möödumist. Teistele antakse „sotsiaaltoetust”, kui nad saavad töö.

46.

Kohtuotsuses Förster ( 28 ) peeti direktiivis 2004/38 üliõpilastele seatud piirangut EÜ artiklitele 12 ja 18 vastavaks, otsustamata selle direktiivi artikli 24 lõike 2 üle, kuigi otsustati Hollandi õigusakti üle, millega seda ühenduse sätet rakendati. Seega otsustas Euroopa Kohus kaudselt üliõpilastele seatud piirangu õiguspärasuse üle, aga jääb veel välja selgitada, kas direktiiv 2004/38 on EÜ asutamislepinguga kooskõlas selles osas, milles direktiiv reguleerib nende tööotsijate olukorda, kes ei saa sotsiaalabi.

47.

Kõik käesolevas eelotsusemenetluses märkusi esitanud liikmesriigid ja institutsioonid pidasid direktiivi 2004/38 artikli 24 lõiget 2 kehtivaks, kasutades sisuliselt ühtelangevaid argumente. Esitatud põhjenduste hulgas on üks, mis väljendab kohtuotsuse Collins alget ja kajastub direktiivis 2004/38.

48.

B. V. Collins taotles Ühendkuningriigis tööotsimistoetust (jobseeker’s allowance). Ameerika Ühendriikide passiga ja oma riigis õpingud lõpetanud B. V. Collins töötas mõnda aega Suurbritannias ja sai Iiri kodakondsuse. Seitseteist aastat elas ta Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Aafrikas, kuni ta naasis tööd otsima Ühendkuningriiki, kus ta taotles vaidlusalust abi.

49.

Nimetatud kohtuasja ettepanekus pooldan kodakondsusalase kohtupraktika mõõdukalt tõlgendamist selleks, et kohandada EÜ artiklis 12 koostoimes EÜ artikliga 39 sätestatud diskrimineerimiskeeldu niinimetatud „sotsiaalturismi” riskiga. ( 29 ) Selleks soovitan B. V. Collinsi taotlused rahuldamata jätta, sest tal oli nõrk side liikmesriigiga, kus ta soovis toetusi saada. ( 30 ) Sellegipoolest nõustun ma kaitsega nende inimeste puhul, kes tõendavad, et neil on vastuvõtva liikmesriigiga side, mis sedastati kohtuotsuses pärast selle punktis 72 kontrollimist, kuidas eelnev riigis elamise nõue mõjutab sideme tõendamist ning lisades, et nõutav periood „ei pea olema pikem kui on vaja selleks, et riigi ametiasutused saaksid kontrollida, et asjaomane isik otsib tõepoolest tööd vastuvõtva liikmesriigi tööturul”. Kokkuvõttes on võõrustajamaa ülesanne põhjendada nõutava elamisperioodi proportsionaalsust selleks, et tõendada siseriiklike õigusnormide vastavust ühenduse õigusele. ( 31 )

50.

Erinevalt üliõpilastest, kelle suhtes näeb direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 ette minimaalse riigis elamise perioodi viis aastat, on tööotsijate suhtes see artikkel mitmetähenduslikum. Sideme loomiseks vajaliku perioodi määramisel viitab see säte artikli 14 lõike 4 punktile b, mille alusel liikmesriigid ei või liidu kodanikke või nende pereliikmeid välja saata, kui „liidu kodanikud on sisenenud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile töö otsimiseks”. Sel juhul ei ole lubatud mingid piirangud, kui asjaomased isikud tõendavad, et „nad jätkavad töö otsimist ja neil on tegelik võimalus tööd leida”.

51.

Selle õigusliku raamistiku seisukohast tuvastab eelotsusetaotluse esitanud kohus vaidlusaluse õigusnormi kaks tõlgendust.

52.

Esiteks võiks arvata, et direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 lubab ajaliselt piiramata piirangut, niikaua kui kodanik püüab tööd leida. Kui artikkel 14 keelab väljasaatmise ajal, kui püütakse tööd leida, erineb see periood ja nimetatud artikli 24 lõike 2 sõnastus kohtuotsusest Collins, sest sellest tuleneks sotsiaalabi keelamine olenemata sidemest vastuvõtva riigiga.

53.

Teiseks võiks väita, et see artikli 24 lõige 2 viitab vaikimisi alalise elamisloa saamiseks vajalikule perioodile, nagu see on üliõpilaste puhul. Seega võib kõnesolevat abi saada isik, kes viie aasta möödumisel pärast liikmesriigi territooriumile sisenemist jätkab töö otsimist.

54.

Ükski nendest tõlgendustest ei paista veenev. Esimene seetõttu, et see on ilmselt vastuolus kohtuotsusega Collins, ( 32 ) sest sine die pikenev periood ei anna õiguskindlust ega vasta direktiivi 2004/38 eesmärkidele, milleks on stabiliseerida õiguskorra sektorit, mis on väga lähedane Euroopa kodaniku põhiõigustele. Teine seetõttu, et direktiivis üliõpilaste ja tööotsijate eristamisel ei ole mingit mõtet, kui pärast määratakse neile samad õiguslikud tagajärjed; kui nendel kahel kategoorial oleks erinev staatus, oleks ülearune uskuda, et õigusnorm näeb mõlema kategooria puhul ette sama korra; see tõlgendus ei ühilduks teksti vastuvõtjate sooviga ega peaks vastu sätte süstemaatilisele tõlgendamisele.

55.

Vastupidi, selle koha pealt direktiiv 2004/38 vaikib, eelkõige seetõttu, et selles leitakse, et tööotsijatele kehtib erikord, et pärast kolme esimest kuud riigis elamist ei nõuta neilt, et nad on riigis elanud viis aastat, nagu peavad tõendama üliõpilased ega jäta neid tööotsimise ajal õiguslikku ebakindlusesse. Nõustun nõukoguga selles, et vaidlusalune õigusnorm ei anna kohtuotsuses Collins nõutud sideme tuvastamiseks kindlat kriteeriumi. Olles teadlik sellest, et tööotsijad on majandustegevuse ja majandusliku mitteaktiivsuse vahepealses olukorras, jäetakse direktiivis riikide seadusandjatele vabadus leida selles osas vastav tasakaal. ( 33 ) Lõpuks on Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, kas riikide otsused vastavad asutamislepingutele ja direktiivile 2004/38, mis mitte üksnes ei kinnita direktiivi artikli 24 lõike 2 kehtivust, vaid omakorda ka võimaldab mõista selle sätteid vastavalt Euroopa Kohtu praktikale.

56.

Selle lahendusega ei ole vastuolus asjaolu, nagu väitis Ühendkuningriik, et vaidlusalune abi on spetsiaalselt abisaaja tööturule integreerimiseks mõeldud toetus. Piisab sellest, kui toetus aitab siseneda tööturule, tingimusel et taotleja tõendab vastavalt kohtuotsusele Collins, et tal on vastuvõtva riigiga side. ( 34 ) Tegelikult tunnistas Ühendkuningriigi esindaja kohtuistungil, et kõnealust abi võib põhjalikumal uurimisel kvalifitseerida tööhõive edendamise vahenditeks.

57.

Seega tuleb abi eesmärki analüüsida selle tulemuste järgi ja mitte toetuse vormilise struktuuri järgi. Vastasel juhul oleks lihtne Collinsi kohtupraktikast kõrvale kalduda, sest piisaks, kui seda toetust reguleerivates õigusnormides ei nimetataks abi eesmärgina tööhõive taastamist, keelates seda abi ühenduse kodanikele, kes kasutavad töö otsimiseks vaba liikumise õigust. Selline lähenemisviis paneb mind komisjoni väitele vaatamata väitma, et võib olla direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 silmas peetud „sotsiaalabi” meetmetega sama laadi meetmeid, mis soodustavad inimeste integreerimist tööturule. Sel juhul kohustab kohtuotsus Collins kohaldama EÜ artiklit 39 ja tagama sotsiaalkaitse liidu territooriumil töö otsijatele.

58.

Käesoleval juhul nähtub, et ARGE ülesanne on inimeste tööhõive taastamine, sest see asutati Sozialgesetzbuch II (SGB II) eesmärkide täitmiseks; asutuse täisnimi (Die Arbeitsgemeinschaft zur Arbeitsmarktintegration Nürnberg) kajastab tema tegevust tööhõive taastamise alal. ( 35 )

59.

Kahtlemata on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas taotletav abi vastab sellele eesmärgile.

60.

Kui Euroopa Kohus jagab siin avaldatud arvamust, tuleks Sozialgerichtile vastuseid põhjendada mitte niivõrd sättes, mille kehtivust arutatakse, kuivõrd kohtupraktikas. Kui siseriiklikus õiguses võib seada nõudeid vastuvõtva riigi ja tööotsija sideme tõendamiseks, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas need nõuded vastavad kohtuotsuse Collins punktis 72 sedastatud kriteeriumidele.

61.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Saksamaa Liitvabariik keeldub abi andmast neile, kes tulevad tema territooriumile tööd otsima. ( 36 ) Siseriiklik õigusnorm lähtub direktiivi artikli 24 lõike 2 kitsamast tähendusest, mida ma juba kritiseerisin. Siseriiklikud sätted ei võimalda üldse arvesse võtta, et A. Vatsourasel ja J. Koupatantzel on Saksa territooriumiga side, mistõttu jääb ainult üle tuvastada, et liitvabariigi õigusnormid ei ole EÜ asutamislepinguga kooskõlas, nagu tõlgendas Euroopa Kohus kohtuotsuses Collins.

62.

Selles suhtes pean oluliseks rõhutada erinevust käesoleva kohtuasja ja B. V. Collinsi kohtuotsuse vahel, kus vastuvõtvast riigist seitseteist aastat eemal viibinud kodanik kaotas sideme selle riigiga, samas kui Sozialgericht Nürnbergi hagejad reisisid Saksamaale, kus nad leidsid kiiresti töö. Sellegipoolest võib Euroopa Kohus leida, et nende töö oli „kõrval- või lisategevus”, kuid palgatöö, kui tahes tagasihoidlik, tõendab juba tegijate suutlikkust astuda töösuhtesse. Millele võib lisada, et A. Vatsouras täitis oma tööülesandeid alla aasta, mis takistab pidamast tema viibimist Saksamaa Liitvabariigis sotsiaalturismiks. Mis puudutab J. Koupatantzet, siis kuigi tema töökohta ega palka ei ole teada, ei viita miski sellele, et tema töö oli fiktiivne, sest see lõppes tema tahtest olenematutel põhjustel. Lisaks hakkasid mõlemad pärast neile antud abi tühistamist uuesti tööle, mis näitab, et mõlemad otsisid mõistliku ajavahemiku vältel tegelikult ja tulemuslikult tööd.

63.

Need elemendid tõendavad, et hagejatel olid paremad võimalused töökohta leida, kuna nad olid varem majandustegevusega tegelenud. Tööturule pürgijal on paremad võimalused, kui ta on varem täitnud majanduslikku laadi ülesandeid. Samuti, kui on toimunud teenuste osutamine, kas või lühiajaliselt, õigustab see EÜ asutamislepingu kohaldamist veelgi enam. Järelikult, A. Vatsourast ja J. Koupatantzet, kes on täitnud majanduslikke ülesandeid Saksa territooriumil viibimise esimestel kuudel, võib vaevalt pidada tavalisteks „tööotsijateks”, kui nad on hiljem töötuks jäänud.

64.

Kõik esitatud põhjendused sunnivad mind väitma, et side kohtuotsuse Collins tähenduses on olemas, kui tööd otsiv isik on varem osalenud majandustegevuses, mis suurendab uue töökoha leidmise tõenäosust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on uurida, kas käesolevate menetluste hagejatel on olnud seda laadi side.

65.

Kui Euroopa Kohus ei jaga ideed, et A. Vatsouras ja J. Koupatantze on töötajad, siis annaks minu väljapakutud direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tõlgendus vastuse nii esimesele kui ka teisele Sozialgerichti küsimusele.

66.

Mis puutub kolmandasse küsimusse, siis ühenduse õiguses ei ole sätestatud kriteeriume ühenduse kodanike ja vastuvõtva liikmesriigi õiguse alla kuuluvate kolmandate riikide kodanike erineva kohtlemise küsimuse lahendamiseks. EÜ artikliga 12 tahetakse kaotada ühenduse kodanike ja võõrustajariigi kodanike vaheline diskrimineerimine, kuid selles ei ole eeskirju niisuguse erineva kohtlemise kaotamiseks, mille peale kaebab eelotsusetaotluse esitanud kohus. Järelikult ei ole kolmandat küsimust vaja käsitleda.

67.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sozialgericht Nürnbergi eelotsuse küsimustele, et: