Kohtuasi T‑234/07

Koninklijke Grolsch NV

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Madalmaade õlleturg – Otsus, millega tuvastatakse EÜ artikli 81 üks vältav rikkumine – Hageja osavõtt tuvastatud rikkumises – Puudulikud tõendid – Põhjenduse puudumine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Füüsilised või juriidilised isikud – Vastuväiteteatise adressaadiks oleva ettevõtja kohustus vaidlustada selle faktilised või õiguslikud asjaolud haldusmenetluses – Hagi esitamise õiguse teostamise piiramine – Seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtete rikkumine

(EÜ artiklid 81 ja 82 ja EÜ artikli 230 neljas lõik)

2.      Konkurents – Keelatud kokkulepped – Tõend – Üks vältav rikkumine, mis tuleneb keerulisest kooskõlastuste süsteemist

(EÜ artikli 81 lõige 1)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Konkurentsieeskirju kohaldav otsus – Mitut adressaati puudutav otsus

(EÜ artiklid 81 ja 253)

4.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Ümberlükatav eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

1.      Konkurentsinormide valdkonnas ei kohusta ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid haldusmenetluses seetõttu, et muidu ei saa ta seda teha hiljem kohtumenetluses. Nimelt, kuigi see, kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib olla täiendav tõend hagiavalduse põhjendatuse hindamisel, ei piira see füüsilisele või juriidilisele isikule aluslepinguga antud Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast.

Kui selleks ei ole õiguslikku alust otseselt ette nähtud, on selline piirang vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega. Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele tagab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.

(vt punktid 37 ja 38, 40)

2.      Konkurentsinormide valkdonnas ei piisa ühe ja vältava rikkumise puhul, mis seisneb liikmesriigis ühe konkreetse toote hinnatõusu kooskõlastamises asjassepuutuvate ettevõtjate poolt sisse seatud keerulise kooskõlastuste süsteemi abil, üksikust kaudsest tõendist ettevõtja osalemise kohta nimetatud kooskõlastatud tegevuses, et tuvastada tema osalust niisuguses rikkumises. Viidatud üksikuks kaudseks tõendiks on ettevõtja – kellele rikkumine on süüks pandud – juhatuse esimehe osalemine koosolekul, millel käsitletakse ainult üht asjassepuutuvat turusegmenti.

(vt punktid 63, 65–67, 71)

3.      Juhul kui EÜ artikli 81 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süükspanemise seisukohalt, peab see olema piisavalt põhjendatud iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt sellele otsusele vastutavad rikkumise tagajärgede eest.

Seega, mis puudutab emaettevõtja vastutust tütarettevõtja tegude eest, siis peab see otsus sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele äriühingule süüks panemist.

Eeltoodut arvestades jätab komisjon juhul, kui otsuses, milles ta tuvastab konkurentsiõiguse normide rikkumise, ei ole mainitud majanduslikke, organisatsioonilisi või õiguslikke sidemeid, mis ühendavad asjassepuutuvat ettevõtjat ja tema tütarettevõtjat ning kui selle otsuse põhjendustes ei ole kusagil mainitud viimase ärinime, selles esitamata põhjendused, miks pannakse asjassepuutuvate ettevõtjale süüks tema tütarettevõtja vaidlusalune tegevus. Komisjon võttis seega ettevõtjalt võimaluse vaidlustada Üldkohtus selle süükspanemise põhjendatus ja lükata ümber eeldus, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtja käitumisele, ega võimaldanud Üldkohtul teostada selles küsimuses kontrolli.

(vt punktid 77 ja 78, 88–91)

4.      Tütarettevõtja tegevuse võib süüks panna emaettevõtjale muu hulgas siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. Sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrav otsus emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku osavõttu rikkumises.

Juhul kui emaettevõtja omab ühenduse konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele. Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja esindab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.

(vt punktid 80–83)







ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

15. september 2011(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Madalmaade õlleturg – Otsus, millega tuvastatakse EÜ artikli 81 üks vältav rikkumine – Hageja osavõtt tuvastatud rikkumises – Puudulikud tõendid – Põhjenduse puudumine

Kohtuasjas T‑234/07,

Koninklijke Grolsch NV, asukoht Enschede (Madalmaad), esindajad: advokaadid M. Biesheuvel ja J. de Pree,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, S. Noë ja A. Nijenhuis ning hiljem A. Bouquet ja S. Noë, keda abistas advokaat M. Slotboom,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada hagejat puudutavas osas komisjoni 18. aprilli 2007. aasta otsus K(2007) 1697, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (juhtum nr COMP/B/37.766 — Madalmaade õlleturg), ja teise võimalusena nõue tühistada hagejale määratud trahv või seda vähendada,

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: kohtunikud V. Vadapalas, koja esimehe ülesannetes ning A. Dittrich ja L. Truchot (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja Koninklijke Grolsch NV on äriühing, kes tegeleb oma kaubamärgi all turustatava õlle tootmisega.

2        Kontsern Grolsch on üks neljast peamisest turuosalisest Madalmaade õlleturul. Ülejäänud kolm peamist õlletehast sellel turul on esiteks kontsern Heineken (edaspidi „Heineken”), mida juhib äriühing Heineken NV ja mille tootmistegevust viib läbi tütarettevõtja Heineken Nederland BV, teiseks kontsern InBev (edaspidi „InBev”), mida enne 2004. aastat tunti ärinime Interbrew all, mida juhib äriühing InBev NV ja mille tootmistegevust viib läbi tütarettevõtja InBev Nederland NV, ning kolmandaks äriühing Bavaria NV.

3        Kontsern Grolsch ja selle turu kolm ülejäänud peamist õlletehast müüvad oma toodangut lõpptarbijale eelkõige kahe turustuskanali kaudu. Nii tuleb eristada esiteks horeca asutuste sektorit, st hotelle, restorane ja kohvikuid, kus tarbimine toimub kohapeal, ja teiseks supermarketite ning veini- ja alkoholipoodide food‑sektorit, kus õlut ostetakse kodus tarbimiseks. Viimasesse sektorisse kuulub ka sellist sorti õlu, mida jaemüüja müüb oma kaubamärgi all. Viimati nimetatud õllega tegelevad neljast õlletehasest vaid InBev ja Bavaria.

4        Neli õlletehast on Centraal Brouwerij Kantoor (edaspidi „CBK”) liikmed. See on katusorganisatsioon, mis põhikirja kohaselt esindab oma liikmete huve ning tegutseb üldkoosoleku ja erinevate komisjonide kaudu, nagu „horeca” sektori küsimustega tegelev komisjon ja finantskomisjon, millest sai juhtkomisjon. CBK‑s toimunud koosolekud kutsus kokku ning ametlikud, kronoloogiliselt nummerdatud protokollid koostas ja saatis liikmetele välja selle sekretariaat.

 Haldusmenetlus

5        28. jaanuari 2000. aasta kirjas ja ka 3., 25. ja 29. veebruari 2000. aasta kirjades tegi InBev mitu avaldust, mida täiendasid nendele lisatud tema viie direktori avaldused (edaspidi koos „InBevi avaldus”); see sisaldas teavet piirava kaubandustegevuse kohta Madalmaade õlleturul. InBevi avaldus tehti eelkõige 1999. aastal Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt läbi viidud uurimise käigus, mis oli seotud kartelli ja turgu valitseva seisundi võimaliku kuritarvitamisega Belgia õlleturul. Koos InBevi avaldusega esitas InBev trahvi määramata jätmise või vähendamise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”).

6        InBevi avalduse alusel määras komisjon 17. märtsil 2000 nõukogu 6. veebruari 1962. aasta esimese määruse nr 17 [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) (viimati muudetud nõukogu 10. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1216/1999 (EÜT L 148, lk 5)) artikli 14 lõike 3 kohaselt otsusega uurimise.

7        Nimetatud otsuse kaks esimest põhjendust on sõnastatud järgmiselt:

„Koninklijke Grolsch NV on õlletehas.

Komisjonil on teavet selle kohta, et Koninklijke Grolsch NV ja ettevõtjad, mida ta otseselt või kaudselt kontrollib, sealhulgas Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV, ning tema peamised konkurendid osalevad või on osalenud kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses ja/või panustavad või on panustanud [CBK] poolt selliste otsuste vastuvõtmisesse, mis puudutavad nii jaemüügi[sektoris] kui horeca sektoris hindade kindlaksmääramist, turgude jagamist ja/või Madalmaad õlleturu kohta teabe vahetamist […]”

8        Otsuse artiklis 1 on märgitud:

„Koninklijke Grolsch NV ja ettevõtjad, mida ta otseselt või kaudselt kontrollib, sealhulgas Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV, on kohustatud alluma uurimisele seoses kahtlustatavate kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevusega, mille eesmärk või mõju on õlletehaste poolt konkurentsi piiramine Madalmaades. Need kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevused puudutavad nii jaemüügi[sektoris] kui horeca sektoris […] hindade kindlaksmääramist, turgude jagamist ja/või Madalmaad õlleturu kohta teabe vahetamist. See tegevus võis väljenduda ka [CBK] – ettevõtjate ühendus, mille liige on ka Grolsch – otsuste vastuvõtmise vormis”.

9        Uurimise määramise otsuse artikli 3 esimeses lõigus on märgitud:

„Käesoleva otsuse adressaadid on:

Koninklijke Grolsch NV

Brouwerijstraat 1

7523 XC Enschede

Holland

ja ettevõtjad, mida see äriühingu otseselt või kaudselt kontrollib, sealhulgas:

Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV

Brouwerijstraat 1

7523 XC Enschede

Holland.”

10      Komisjon kinnitab, et 22. ja 23. märtsil 2000 viidi läbi kontrolle äriühingus „Koninklijke Grolsch NV”, veel kolme Madalmaade asjassepuutuva õlletehase ja CBK ruumides.

11      Lisaks saatis komisjon „Grolschile” mitu teabenõudet.

12      30. augustil 2005 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis saadeti hagejale 31. augustil 2005. Viimane esitas selle teatise kohta oma kirjalikud märkused 25. novembril 2005. Ükski puudutatud ettevõtja ei soovinud ärakuulamist.

13      18. aprillil 2007 tegi komisjon otsuse K(2007) 1697, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (juhtum COMP/B-2/37.766 – Madalmaade õlleturg) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), millest anti hagejale teada 24. aprilli 2007. aasta kirjaga.

 Vaidlustatud otsus

14      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on märgitud, et „Grolsch: Koninklijke Grolsch NV” ja teised asjassepuutuvad õlletehased osalesid ajavahemikus 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999 EÜ artikli 81 lõike 1 ühes vältavas rikkumises, mis seisnes mitmes kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühisturul.

15      Rikkumine seisnes esiteks õlle hindade ja hinnatõusu kooskõlastamises Madalmaades nii horeca kui ka kodutarbimise müügi sektoris, kaasa arvatud õlu, mida müüdi jaemüüjate endi kaubamärgi all, ja teiseks aeg-ajalt Madalmaade horeca sektori üksikklientidele pakutavate teiste äritingimuste – nagu asutustele laenu andmine – kooskõlastamises ning kolmandaks aeg-ajalt Madalmaade klientide jaotamist käsitlevate kokkulepete sõlmimises nii horeca kui ka kodutarbimise müügi sektoris (vaidlustatud otsuse artikkel 1 ning põhjendused 257 ja 258).

16      Õlletehaste konkurentsivastast tegevust viidi vaidlustatud otsuse kohaselt läbi nii ametlike mitmepoolsete koosolekute tsüklite abil, millest Madalmaade õlleturu neli peamist osalist regulaarselt osa võtsid, kui ka täiendavate kahepoolsete kohtumiste abil, kus osalesid need samad õlletehased erinevates kombinatsioonides. Vaidlustatud otsuses märgitu kohaselt toimusid need kohtumised teadlikult salaja, sest osavõtjad teadsid, et need ei ole lubatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 257–260).

17      Nii toimus kõigepealt 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999 rida mitmepoolseid koosolekuid nimega „Catherijne koostöö” või „päevakorra komisjon”. Vaidlustatud otsuses tuvastati, et nende koosolekute – mis puudutasid peamiselt horeca sektorit, kuid võisid mõjutada ka kodutarbimise müügi sektorit – põhiline eesmärk oli kooskõlastada õlle hinda ja hinnatõuse, arutada hinnaalanduste piirmäärade ja klientide jaotamise teemasid ning leppida kokku teatud muudes äritingimustes. Nendel koosolekutel arutati ka jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle hinda (vaidlustatud otsuse põhjendused 85, 90, 98, 115–127 ja 247–252).

18      Teiseks, mis puudutab õlletehaste kahepoolseid kontakte, siis on vaidlustatud otsuses märgitud, et 12. mail 1997 said InBev ja Bavaria kokku ning nad arutasid jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle hinnatõusu teemat (vaidlustatud otsuse põhjendus 104). Lisaks kohtusid komisjoni andmetel Heineken ja Bavaria 1998. aastal, et arutada piiranguid horeca sektori müügikohtades (vaidlustatud otsuse põhjendus 189). Komisjon märkis, et kahepoolsed kohtumised Heinekeni ja „Grolschi” vahel toimusid ka 1999. aasta juulis seoses kodutarbimise müügi sektori nendele klientidele antava kompensatsiooniga, kes tegid ajutisi hinnaalandusi (vaidlustatud otsuse põhjendused 212 ja 213).

19      Lõpuks märgitakse vaidlustatud otsuses, et 1997. aastal toimus InBevi ja Bavaria vahel nii kahepoolne sidepidamine ja teabevahetus õllehinnaga seotud üldistel aruteluteemadel kui ka arutelud rõhuga jaemüüjate kaubamärkide teemal. Kahepoolne sidepidamine teabevahetuse kujul seoses jaemüüjate kaubamärkidega hõlmas 1998. aasta juunis ja juulis ka Belgia õlletehaseid. Komisjon täpsustab, et need arutelud toimusid Heinekeni ja „Grolschi” juuresolekul (vaidlustatud otsuse põhjendused 105, 222–229 ja 231–236).

20      Selle tegevuse asetleidmise tuvastamisel tugineti suurel määral InBevi avalduses esitatud teabele (vaidlustatud otsuse põhjendused 40–62).

21      Vaidlustatud otsuses märgib komisjon, et InBevi avaldust toetavad rida kontserni Grolsch ja ülejäänud kolme Madalmaade õlletehase sisedokumente, koosolekutel tehtud omakäelised ülestähendused, kuludokumendid ja päevakordade ärakirjad, mis saadi kontrollide ja teabenõuetele esitatud vastuste abil (vaidlustatud otsuse põhjendused 63–255).

22      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad on ajavahemikus 27. veebruar 1996 kuni 3. november 1999 osalenud [EÜ] artikli 81 ühes ja vältavas rikkumises, mis seisnes mitmes kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühisturul eelkõige järgmiselt: i) õllehindade ja hinnatõusu kooskõlastamine Madalmaades nii horeca [sektoris] kui ka kodutarbimise sektoris, sealhulgas jaemüüjate kaubamärkide all müüdav õlu; ii) aeg-ajalt Madalmaade horeca [sektori] üksikklientidele mõeldud teiste äritingimuste kooskõlastamine; ja iii) aeg-ajalt klientide jaotamist käsitlevate kokkulepete sõlmimine nii Madalmaade horeca [sektoris] kui ka kodutarbimise [sektoris]:

InBev: InBev NV ja InBev Nederland NV

Heineken: Heineken NV ja Heineken Nederland BV

Grolsch: Koninklijke Grolsch NV

Bavaria: Bavaria NV

Artikkel 2

Juhul kui nad ei ole seda veel teinud, peavad artiklis 1 nimetatud ettevõtjad selles artiklis tuvastatud rikkumised viivitamata lõpetama.

Nad peavad hoiduma artiklis 1 kirjeldatud mis tahes tegevusest või käitumisest ning meetmetest, millel on samasugune või sarnane eesmärk või mõju.

Artikkel 3

Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

a)       Heineken NV ja Heineken Nederland BV, solidaarselt: 219 275 000 eurot;

b)      Koninklijke Grolsch NV: 31 658 000 eurot;

c)      Bavaria NV: 22 850 000 eurot.

[…]

Artikkel 4

Käesoleva otsuse adressaadid on äriühingud

InBev NV, Brouwerijplein 1, B 3000 Leuven, Belgia

InBev Nederland NV, Ceresstraat 1, 4811 CA Breda, Madalmaad

Heineken NV, Vijzelstraat 72, 1017 HL Amsterdam, Madalmaad

Heineken Nederland BV, Burgemeester Smeetsweg 1, 2382 PH Zoeterwoude, Madalmaad

Koninklijke Grolsch NV, Brouwerslaan 1, 7548 XA Enschede, Madalmaad

Bavaria NV, De Slater 1, 5737 RV Lieshout, Madalmaad

[…]” [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

 Menetlus ja poolte nõuded

23      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. juulil 2007.

24      Üldkohus andis 10. veebruari 2010. aasta otsusega kohtuasja Üldkohtu kodukorra artikli 14 lõike 1 ning artikli 51 lõike 1 alusel kuuendale kojale laiendatud koosseisus.

25      Menetlust korraldavate meetmetena esitas Üldkohus pooltele 12. veebruaril 2010 kirjalikke küsimusi, millele viimane tähtaegselt vastas.

26      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 24. märtsi 2010. aasta kohtuistungil.

27      Kuna ettekandja‑kohtunikul esines pärast suulise menetluse lõpetamist takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, määrati asjale uus ettekandja‑kohtunik ja käesoleva kohtuotsuse tegemise nõupidamisel osalesid vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõikele 1 need kolm kohtunikku, kes kohtuotsuse allkirjastasid.

28      Hageja palub Üldkohtul:

–        vaidlustatud otsus tervikuna või osaliselt tühistada, vähemalt see osa, mille adressaadiks on tema;

–        tühistada või teise võimalusena vähendada talle määratud trahvisummat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

30      Hageja tugineb oma hagiavalduse toetuseks sisuliselt kuuele väitele, mis puudutavad esiteks menetlusnormide rikkumist haldusmenetluses, teiseks tuvastatud ühes ja vältavas rikkumises hageja poolt osalemise küsimuses põhjendamiskohustuse rikkumist, kolmandaks puudulikke tõendeid tuvastatud rikkumise kohta, neljandaks selle tegevuse väära kvalifitseerimist osalemiseks kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, viiendaks seda, et tuvastatud ühes ja vältavas rikkumises hageja otseselt ei osalenud, ja kuuendaks trahvisumma sobimatust.

31      Kõigepealt tuleb uurida viiendat väidet, mille kohaselt tuvastatud ühes ja vältavas rikkumises hageja otseselt ei osalenud.

 Viies väide, et tuvastatud ühes ja vältavas rikkumises hageja otseselt ei osalenud

32      Hageja vaidleb vastu sellele, et ta osales otseselt tuvastatud rikkumises. Nimelt oli ta alates 1997. aastast juhatuse esimeheks oleva J. T. poolt esindatuna kohal vaid finantskomisjoni 8. jaanuari 1999. aasta koosolekul. Muud „Grolschi direktorid”, keda mainitakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 ja kes osalesid kõigil ülejäänud vaidlusalustel koosolekutel, on tema tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV töötajad.

 Väite vastuvõetavus

–       Poolte argumendid

33      Komisjon leiab, et see väide ei ole vastuvõetav, sest hageja ei ole vaidlustanud oma rikkumises osalemise tuvastamist ei vastuses vastuväiteteatisele ega ka oma 21. detsembri 2001. aasta vastuses ühele teabenõudele. Hageja tegi hoopis selliseid viiteid, millest võis välja lugeda, et ta oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 välja toodud koosolekutel osalejate tööandja.

34      Kuna haldusmenetluse käigus ei esitanud hageja käesolevat väidet piisavalt selgelt, ei ole vastuvõetav, et ta tugineb sellele esimest korda alles Üldkohtus. Arvestades, et haldusmenetluses kinnitas ta sõnaselgelt komisjoni poolt talle vastuväiteteatises süüks pandud faktiliste asjaolude sisulist õigsust, ei saa ettevõtja enam üldjuhul neid asjaolusid vaidlustada Üldkohtus.

35      Hageja nõustub, et ta ei esitanud käesolevat väidet haldusmenetluses, kuid täheldab, et ta eitas rikkumise toimepanemist vastuses vastuväiteteatisele. Lõpuks on ta seisukohal, et ta võib selle väite esitada esimest korda alles Üldkohtus.

36      Ta leiab, et ainult siis ei saa ettevõtja talle süüks pandud asjaolusid Üldkohtus põhimõtteliselt enam vaidlustada, kui ta on haldusmenetluses sõnaselgelt omaks võtnud nende asetleidmise. Kuid ta ei ole omaks võtnud – veelgi vähem otseselt – väidetava rikkumise toimepanemist.

–       Üldkohtu hinnang

37      Tuleb meenutada, et ükski liidu õigusnorm ei kohusta vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid haldusmenetluses seetõttu, et muidu ei saa ta seda teha hiljem kohtumenetluses.

38      Nimelt kuigi see, kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib olla täiendav tõend hagiavalduse põhjendatuse hindamisel, ei piira see füüsilisele või juriidilisele isikule aluslepinguga antud Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast.

39      Komisjoni argumendiga, mille kohaselt ei ole vastuvõetav, et hageja saab Üldkohtus vaidlustada talle süüks pandud rikkumises osalemise tuvastamist, kuna ta ei teinud seda selgelt ja täpselt väljendatuna haldusmenetluses, piiratakse hageja õigust kohtulikule kaitsele, täpsemalt rikutakse tema õigust sellele, et tema hagiavaldus vaadatakse kohtu poolt läbi.

40      Kui selleks ei ole õiguslikku alust otseselt ette nähtud, on selline piirang vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega. Lisaks tuleb märkida, et õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele tagab Nice’is 7. detsembril 2000 kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artikkel 47.

41      Seega on käesolev väide vastuvõetav.

 Väite põhjendatus

–       Poolte argumendid

42      Hageja on seisukohal, et kuna ta osales J. T. poolt esindatuna ainult finantskomisjoni 8. jaanuari 1999. aasta koosolekul, ei oleks komisjon pidanud järeldama, et ta osales tuvastatud rikkumises, vaid pigem oleks pidanud talle vajaduse korral omistama vastutuse tema tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland – kelle töötajad osalesid kõigil ülejäänud koostöökoosolekutel – poolt toime pandud rikkumise eest.

43      Komisjon ei saanud ka selle tütarettevõtja olemasolust mitte teada, sest ka see oli uurimise määramise otsuse adressaat.

44      Komisjon on sisuliselt seisukohal, et tal oli piisavalt põhjust eeldada, et konkurentsivastastel koosolekutel osalejad töötasid hageja heaks ja et viimane oli järelikult rikkumisega seotud.

45      Komisjon märgib ka, et hageja tegi vastuses vastuväiteteatisele selliseid viiteid, millest võis välja lugeda, et ta oli süüks pandud koosolekutel osalenud ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 mainitud „Grolschi direktorite” tööandja.

–       Üldkohtu hinnang

46      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 on täpsustatud:

„Grolschi direktorid, kellel on tõenduslik roll käesolevas menetluses, on järgmised:

–        [P. P. S.] (juhatuse esimees 1987–1996),

–        [J. T.] (kaubandusdirektor 1990–1996, tegevdirektor 1996–1997, juhatuse esimees alates 1997),

–        [R. S.] (Madalmaade horeca sektori direktor 1992–1995, Madalmaade kaubandusdirektor 1996–1999),

–        [H. O. B.] (horeca sektori direktor 1996–2000),

–        [P. M.] (kodumüügi sektori müügidirektor alates kuni 1999. aastani, hiljem kaubandusdirektor),

–        [K. H.] (kodumüügi sektori müügidirektor alates 2000. aastast ja varem Market Research Manager),

–        [L. S.] (tootmisdirektor kuni 1996. aastani, hiljem tehnoloogia kontrolli ja teenuste direktor).”

47      Komisjon ei sea kahtluse alla hageja kinnitust, et välja arvatud J. T., kes oli alates 1997. aastast tema juhatuse esimees, ei olnud hageja töötajaks ükski isik, keda vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 on mainitud kui „Grolschi direktoreid, kellel on tõenduslik roll käesolevas menetluses” ja kelle osalemist süüks pandud koosolekutel hagejale ette heidetakse. Komisjon ei vaidle vastu ka sellele, et asjassepuutuvad direktorid olid hageja tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland direktorid, nagu kinnitavad nende töölepingud ja muud dokumendid, mis on lisatud hageja poolt Üldkohtu kirjalikele küsimustele esitatud vastustes.

48      Lisaks kinnitas komisjon menetlusdokumentides ja oma vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele, et selleks, et järeldada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 „Grolschi direktoriteks” kvalifitseeritud isikud tegutsesid hageja heaks, tugines ta peamiselt hageja 21. detsembri 2001. aasta vastusele, mis esitati ühele 10. oktoobri 2001. aasta teabenõudele.

49      Selle vastuse tekstist nähtub esiteks, et R. S. oli Grolsche Bierbrouwerij Nederlandi Madalmaade kaubandusdirektor 1996. aasta jaanuarist kuni 1999. aasta novembrini ja et ta on praegu Grolsch International BV direktor ning teiseks, et P. M. „täidab alates 1999. aasta novembrist Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV kaubandusdirektori ülesandeid ja [et ta] oli varem vastutav n-ö kodutarbimise eest (jaekaubandus, sektor, mida ei hõlmanud horeca) kodutarbimissektori müügijuhina”.

50      Lisaks märkis hageja vastuväiteteatise vastuse punktis 47, et „[J. T.] kasutas koodnimede loetelu mitte Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV kaubandusdirektorina, vaid Grolsch NV juhatuse esimehena (kellena ta tegutses 1997–2004) [ja et s]eda loetelu ei kasutanud teised isikud Grolsch NV‑s ega Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV‑s (kus töötasid isikud, kes osalesid täiskogu koosolekutel)”.

51      Lõpuks, avalduses, mille J. T. (Grolsche Bierbrouwerij Nederlandi tegevdirektor aastatel 1996–1997 ja hageja juhatuse esimees alates 1997. aastast) tegi komisjoni 23. märtsi 2000. aasta kontrolli käigus ja millele viidati kui tõenditele vaidlustatud otsuse põhjendustes 249 ja 308, on märgitud, et avalduse tegija amet on „Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV tegevdirektor”.

52      Vaidlustatud otsusest tuleneb tõepoolest, et J. T. osales 21. oktoobril 1996 koos Interbrew Nederlandi tegevdirektoriga kahepoolsel koosolekul, mis puudutas jaemüüjate kaubamärke (vaidlustatud otsuse põhjendus 250). Kuid tuleb märkida, et see isik oli sel ajal alles hageja tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland töötaja ega töötanud seega veel hageja juures, nagu nähtub hageja kirjalikest vastustest Üldkohtu küsimustele ning 2. septembril 1997 J. T‑ga sõlmitud töölepingu ärakirjast, mis esitati Üldkohtule.

53      Kuigi vaidlustatud otsuses on märgitud, et J. T. osales 10. novembril 1999 Heinekeni esindajatega koosolekul, mis puudutas Euroopa ja/või maailma õlleturu üldist arengut (vaidlustatud otsuse põhjendused 405 ja 412), tuleb ka täheldada, et see koosolek toimus pärast 3. novembrit 1999, mil lõppes komisjoni tuvastatud rikkumine.

54      Vaidlustatud otsuse kohaselt oli J. T‑l CBK finantskomisjoni koosolekutel alati kaasas dokument, mis pidi juhtima Interbrew ja Bavaria tähelepanu jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle hindade kindlaksmääramisele (vaidlustatud otsuse põhjendused 249 ja 308). Kuid vaidlustatud otsusest ei tulene siiski, et see isik oleks osalenud muudel koosolekutel kui 8. jaanuari 1999. aasta koosolek, kus puudutati õlle hinna teemat, nagu nähtub tema ülestähendustest selle koosoleku kutsel (vaidlustatud otsuse põhjendus 193).

55      Nimelt on tõendeid, mida vaidlustatud otsuses mainitakse ja mis võivad tõendada hageja osalust süükspandud tegevuses, ainult kolm: InBevi avaldus, J. T. ülestähendused eespool nimetatud 8. jaanuari 1999. aasta koosoleku kutsel (vaidlustatud otsuse põhjendus 193) ja Heinekeni ruumidest leitud dokumendid, milles on viidatud kahele J. T. ja Heinekeni juhtide vahelisele telefonikõnele 1999. aasta 5. juuli paiku, mis puudutas hinnaalandusi, mida tegi üks kauplusekett (vaidlustatud otsuse joonealune märkus nr 473).

56      Esiteks, InBevi avalduses – mis on ainus tõend, mis käsitas tuvastatud rikkumise kõiki osategusid – viitab InBev üldiselt kontserni Grolsch osalusele, toomata konkreetsemalt ja individuaalselt esile hagejat, Koninklijke Grolschi. InBevi avalduses mainitud kontserni Grolsch esindavad isikud on kõik, välja arvatud J. T., tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland töötajad.

57      Nimi J. T. on ära märgitud aga ainult ühes nimekirjas, milles on esitatud InBevi avaldusele lisatud CBK finantskomisjoni koosolekute kuupäevad ja isikud, kes esindasid Madalmaade peamisi õlletehaseid nendel koosolekutel. Nimekirjast nähtub, et süüks pandud ajavahemikul osales J. T. neljal finantskomisjoni koosolekul. Kuid 8. jaanuari 1999. aasta koosolek on sellest nimekirjast ainus koosolek, mida mainitakse vaidlustatud otsuses. Lisaks tuleneb InBevi avaldusest, et sellel koosolekul osalejate nimed on „niet bekend” (teadmata).

58      Teiseks, eespool viidatud J. T. omakäelised ülestähendused, nagu need on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 193, on järgmised:

„ – müük 98

–        õlle hind →

–        „pinool” tüüpi kast                   |       toimingud/kat II

–        kastid                            |       madal

                                                      vaat

                                                      NMA”.

59      Komisjoni hinnangul tuleneb nendest ülestähendustest, et õllehinna arutelud keskendusid neljale teemale: esiteks kodutarbimise turul tehtavad kampaaniad, teiseks odavamate õllede hind, mida müüdi jaemüüja kaubamärgi all, kolmandaks vaatides, Madalmaade õlleturu horeca sektoris kasutusel olevates suurtes mahutites müüdava õlle hind, ja neljandaks Madalmaade konkurentsiasutus NMA (vaidlustatud otsuse põhjendus 194).

60      Kolmandaks, komisjon järeldas Heinekeni ruumidest leitud dokumentidest, milles viidatakse kahele telefonivestlusele J. T. ja Heinekeni juhtide vahel 1999. aasta 5. juuli paiku, et Heineken võttis kontserniga Grolsch hinnaalanduste teemal otse ühendust poolteist kuud enne, kui hakati kohaldama reaalseid ajutisi hinnaalandusi, mida hakkas pakkuma üks kauplusekett, millele kontsern Grolsch keeldus hüvitist maksmast (vaidlustatud otsuse põhjendus 213).

61      Tuleb asuda seisukohale, et J. T. ülestähendused, mis olid märgitud 8. jaanuari 1999. aasta kutsele, ning Heinekeni ruumidest leitud dokumendid, milles viidatakse kahele telefonivestlusele J. T. ja Heinekeni juhtide vahel 1999. aasta 5. juuli paiku, on ainsad tõendid, mis käsitlesid konkreetselt hageja võimalikku isiklikku osalemist vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud ühes vältavas rikkumises, mis pandi toime 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999.

62      Esiteks tuleb märkida, et need dokumendid ei sisalda ühtegi viidet hageja osalusele rikkumise teises ja kolmandas osateos, milleks on esiteks „aeg-ajalt Madalmaade horeca [sektori] üksikklientidele mõeldud [hinnast erinevate] äritingimuste kooskõlastamine” ja teiseks „aeg-ajalt Madalmaade klientide jaotamist käsitlevate kokkulepete sõlmimine nii horeca kui ka kodutarbimise müügi sektoris”.

63      Teiseks, mis puudutab tuvastatud ühe ja vältava rikkumise esimest osategu, milleks on „õllehindade ja hinnatõusu kooskõlastamine Madalmaades nii horeca sektoris kui ka kodutarbimise sektoris”, siis on J. T. ülestähendused 8. jaanuari 1999. aasta koosoleku kohta ainus vaidlustatud otsuses tehtud viide hageja osalusele nende õllede hindade ja hinnatõusude kooskõlastamises, mida müüdi jaemüüja kaubamärgi all, mis kuulub ainult kodutarbimise sektorisse.

64      Lisaks ei saa pidada kaht telefonikõnet, mis toimusid Heinekeni ja J. T. vahel 5. juuli 1999. aasta paiku, kodutarbimise sektori seda segmenti puudutavaks, sest Heineken ega kontsern Grolsch ei tooda jaemüüja kaubamärgi all müüdavat õlut (vaidlustatud otsuse põhjendused 7 ja 18).

65      Kuid kõik tuvastatud kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevused EÜ artikli 81 tähenduses, nagu need on kvalifitseeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 337, tulenevad – nagu nähtub eespool esitatud vaidluse taustast – nelja asjassepuutuva õlletehase loodud keerulisest kooskõlastuste süsteemist ja tingivad seega pideva sidepidamise pika aja vältel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punkt 60).

66      Seda arvestades ei tõenda J. T. ülestähendused üksi hageja osalemist vaidlustatud otsuses tuvastatud nelja õlletehase vältavas kooskõlastatud tegevuses Madalmaade õlleturu selles segmendis.

67      Arvestades seda üksikut kaudset tõendit hageja osalemise kohta kooskõlastatud tegevuses koos kolme ülejäänud õlletehasega, ei saa pidada tõendatuks, et hageja osales vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud õllehindade ja hinnatõusude vältavas kooskõlastamises Madalmaades, osas, mis puudutab jaemüüja kaubamärgi all müüdavat õlut Madalmaade kodutarbimise segmendis.

68      Kolmandaks, kuna hageja ei osalenud ühelgi vaidlustatud otsuses mainitud õlletehastevahelisel koosolekul, välja arvatud 8. jaanuari 1999. aasta koosolek, ei ole ka tõendatud, et hageja osales koos kolme õlletehasega vältavas mitmepoolses kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas õllehindu ja hinnatõuse Madalmaades nii horeca sektoris kui ka kodutarbimise sektoris jaemüüjate kaubamärgi all mitte müüdava õlu segmendis.

69      Kuna 1999. aasta 5. juuli paiku toimunud Heinekeni ja J. T. vaheline suhtlemine oli kahepoolne, ei saa J. T. ülestähendused 8. jaanuari 1999. aasta koosoleku kohta üksi tõendada hageja osalemist vältavas hindade kooskõlastamises, mis toimus mitmepoolselt vaidlustatud otsuse adressaatideks oleva nelja õlletehase vahel.

70      Seetõttu ei ole J. T. omakäelised ülestähendused 8. jaanuari 1999. aasta koosoleku kohta ning kaks telefonikõnet selle isiku ja Heinekeni juhtide vahel 1999. aasta 5. juuli paiku piisavad, et tõendada hageja osalemist sellises ühes ja vältavas rikkumises, nagu tuvastas komisjon.

71      Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 399 vääralt järeldanud, et „selle [punktis] 4 kirjeldatud tõendid näitavad, et [hageja] Koninklijke Grolsch NV osales otseselt kartellis 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999”.

72      Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda väitega, et hageja ei osalenud otseselt vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud ühes ja vältavas rikkumises, mis pandi toime 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999.

 Teine väide, mille kohaselt on tuvastatud rikkumises hageja otsese osalemise küsimuses rikutud põhjendamiskohustust

 Poolte argumendid

73      Hageja heidab komisjonile ette põhjendamiskohustuse rikkumist asjaolude osas, mis puudutab tema väidetavat otsest osalemist vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumises.

74      Üldkohtu küsimustele 27. veebruaril 2010 esitatud kirjalikus vastuses märkis komisjon, et ta ei eristanud juriidilisi isikuid Koninklijke Grolsch ja tema tütarettevõtja (100%) Grolsche Bierbrouwerij Nederland ning et kartelli koosolekutel osalejad tegutsesid juriidilise isiku Koninklijke Grolsch kontrolli all oleva ettevõtte Grolsch kaubandusdirektorina, kodutarbimise direktorina, tegevdirektorina jne.

75      Kohtuistungil lisas komisjon, et need kaks äriühingut moodustavad ühe majandusüksuse ja et rikkumises osales see majandusüksus.

 Üldkohtu hinnang

76      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama asjassepuutuva akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos antud asja asjaoludega, nimelt akti sisu, põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Juhul kui EÜ artikli 81 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süükspanemise seisukohalt, nagu käesolevas asjas, peab see olema piisavalt põhjendatud iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt sellele otsusele vastutavad rikkumise tagajärgede eest.

78      Seega mis puudutab emaettevõtja vastutust tütarettevõtja tegude eest, siis peab see otsus sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele äriühingule süüks panemist (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punktid 78–80).

79      Sisuliselt heidab hageja oma väites komisjonile ette seda, et tegelikult pani viimane talle süüks – ilma, et ta oleks esitanud õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis seda süükspanemist toetaksid – tema tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland osalemist kartellis, mis tulenes viimase töötajate osalemisest vaidlusalustel koosolekutel.

80      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb tõepoolest, et tütarettevõtja tegevuse võib süüks panna emaettevõtjale muu hulgas siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑8237, punkt 58).

81      Sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrav otsus emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku osavõttu rikkumises (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59).

82      Juhul kui emaettevõtja omab ühenduse konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60).

83      Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja esindab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61).

84      Käesolevas asjas tuleb aga asuda seisukohale, et pärast seda, kui vaidlustatud otsuse põhjenduses 3 oli kontsern Grolsch loetud vaidlusalusesse kartelli kuuluva nelja õlletehase hulka, võrdsustas komisjon põhjenduses 18 hageja kontserniga Grolsch, kuhu kuulub hageja tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland.

85      Loetledes edasi vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 nende „Grolschi” direktorite nimed, kes osalesid õlletehaste koosolekutel, märkimata aga, kas nad töötasid hagejas või tema tütarettevõtjas Grolsche Bierbrouwerij Nederland, pidas komisjon kõiki neid isikuid hageja direktoriteks, kuigi nad olid rikkumise toimepanemise ajal kõik, välja arvatud J. T., tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij töötajad.

86      Pärast seda, kui hageja võrdsustati kontserniga Grolsch, ei esitanud komisjon aga põhjuseid, miks ta pani hagejale süüks tema tütarettevõtja Groslche Bierbrouwerij Nederland osalemise kartellis, mis tulenes vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale viimase töötajate osalemisest vaidlusalustel koosolekutel.

87      Komisjon kasutab vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumise eest hageja vastutuse kirjeldamiseks järgmist sõnastust:

„8.2. Vastutus käesolevas asjas

[…]

8.2.2. Grolsch

(399)   [Punktis] 4 kirjeldatud tõendid tõendavad, et Koninklijke Grolsch NV osales otseselt kartellis 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999”.

88      Vaidlustatud otsuses ei ole seega mainitud majanduslikke, organisatsioonilisi või õiguslikke sidemeid, mis ühendavad hagejat ja tema tütarettevõtjat ning vaidlustatud otsuse põhjendustes ei ole kusagil mainitud viimase ärinime.

89      Seega ei ole komisjon esitanud põhjendust, millest lähtudes ja vastavalt põhimõttele, millele ta siiski vaidlustatud otsuse põhjenduses 397 tugineb, „määras ta kindaks juriidilise isiku, kes vastutas ettevõtte käitamise eest rikkumise toimepanemise ajal, nii et see juriidiline isik sai sellele vastata”, või vajaduse korral nii, et see isik sai ümber lükata ümberlükatava eelduse, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtja käitumisele.

90      Sellest tuleneb, et komisjon jättis vaidlustatud otsuses esitamata põhjused, miks ta pani hagejale süüks tema tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland tegevuse, mis tulenes viimase töötajate osalemisest vaidlusalustel koosolekutel.

91      Komisjon võttis seega hagejalt võimaluse vaidlustada Üldkohtus selle süükspanemise põhjendatus ja lükata see eeldus ümber, ega võimaldanud Üldkohtul teostada selles küsimuses kontrolli.

92      Seega tuleb nõustuda teise väitega, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist küsimuses, miks pandi hagejale süüks tema tütarettevõtja Grolsche Bierbrouwerij Nederland BV osalemine vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud ühes ja vältavas rikkumises, mis pandi toime 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999.

93      Seega tuleb tühistada see otsuse osa tervikuna, nagu järelikult ka vaidlustatud otsuse resolutsioon hagejat puudutavas osas, ilma et tuleks lahendada hageja esitatud muid väiteid.

94      Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et kuna on tuvastatud, et hageja on „ajavahemikus 27. veebruar 1996 kuni 3. november 1999 osalenud [EÜ] artikli 81 ühes ja vältavas rikkumises, mis seisnes mitmes kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühisturul eelkõige järgmiselt: i) õllehindade ja hinnatõusu kooskõlastamine Madalmaades nii horeca sektoris kui ka kodutarbimise sektoris, sealhulgas jaemüüjate kaubamärkide all müüdav õlu; ii) aeg-ajalt Madalmaade horeca sektori üksikklientidele mõeldud teiste äritingimuste kooskõlastamine; ja iii) aeg-ajalt klientide jaotamist käsitlevate kokkulepete sõlmimine nii Madalmaade horeca [sektoris] kui ka kodutarbimise [sektoris]”, tuleb tühistada otsuse artikkel 1 ja järelikult ka vaidlustatud otsuse kogu resolutsioon hagejat puudutavas osas.

 Kohtukulud

95      Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti komisjoni kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja temalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 18. aprill 2007. aasta otsus K(2007) 1697 (mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (juhtum nr COMP/B/37.766 — Madalmaade õlleturg)) Koninklijke Grolsch NV‑d puudutavas osas.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Vadapalas

Dittrich

Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. september 2011 Luxembourgis.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: hollandi.