—

M-K Europa GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt A. Meisterernst,

—

Stadt Regensburg, esindaja: R. Seidl,

—

Kreeka valitsus, esindajad: V. Kontolaimos ja S. Charitaki,

—

Küprose valitsus, esindaja: D. Lysandrou,

—

Poola valitsus, esindaja: T. Nowakowski,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J.-P. Keppenne ning B. Eggers ja L. Pignataro,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 1997. aasta määruse (EÜ) nr 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta (EÜT L 43, lk 1; ELT eriväljaanne 13/18, lk 244) artikli 1 lõigete 1–3 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati M-K Europa GmbH & Co. KG (edaspidi „M-K Europa”) ja Stadt Regensburgi (Regensburgi linn) vahelises vaidluses, mille ese on viimase otsus keelata Jaapanist pärit toiduaine „Man-Koso 3000” turustamine.

3

Määruse nr 258/97 põhjendus 2 sätestab:

„rahva tervise kaitsmiseks on tarvis tagada, et enne ühenduses turule viimist läbiksid uuendtoit ja toidu uuendkoostisosad ühenduse menetluse kohase ühtse ohutushindamise […]”.

4

Määruse nr 258/97 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolev määrus käsitleb uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade turule viimist ühenduses.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse sellise toidu ja toidu koostisosade ühenduses turule viimise korral, mida siiani pole ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutatud ning mis kuuluvad järgmistesse kategooriatesse:

[…]

3.   Vajaduse korral võib artiklis 13 ettenähtud korras kindlaks määrata, kas teatavat liiki toit või toidu koostisosa kuulub käesoleva artikli lõike 2 reguleerimisalasse.”

5

Määruse nr 258/97 artikkel 13 sätestab:

„1.   Kui on tarvis rakendada käesolevas artiklis määratletud korda, abistab komisjoni alaline toiduainekomitee, edaspidi „komitee”.

2.   Komitee eesistuja suunab küsimuse komiteele kas omal algatusel või liikmesriigi esindaja taotluse peale.

3.   Võetavate meetmete eelnõu esitab komiteele komisjoni esindaja. Tähtaja jooksul, mille määrab eesistuja lähtuvalt küsimuse kiireloomulisusest, esitab komitee eelnõu kohta oma arvamuse. Arvamus esitatakse sellise häälteenamusega, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli [205] lõikes 2 nõukogu otsuste vastuvõtmiseks komisjoni ettepaneku põhjal. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse nimetatud artiklis sätestatud viisil. Eesistuja ei hääleta.

[…]”.

6

Baierimaa 11. novembri 1997. aasta toidujärelevalve seaduse (Lebensmittelüberwachungsgesetz) kuni 31. detsembrini 2002 kohaldatava redaktsiooni artikli 2 lõike 1 punkt 1 sätestab:

„Ametiasutused võivad oma ülesannete teostamisel võtta vastu üksikotsuseid, et ennetada või takistada […] toiduaineid reguleerivate õigusnormide rikkumisi.”

7

Uuendtoitu ja toidu uuendkoostisosi reguleerivate ühenduse õigusnormide rakenduseeskirja (Neuartige Lebensmittel- und Lebensmittelzutaten-Verordnung) 14. veebruaril 2000 avaldatud redaktsioonis, viimati muudetud 6. augusti 2002. aasta seadusega (BGBl. 2002 I, lk 3082), artikli 3 lõike 1 järgi:

„Isik, kes turustab määruse […] nr 258/97 artikli 1 lõikes 2 silmas peetud toitu ja toidu koostisosi, ei või, kui lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti, viia kõnealust toitu või selle koostisosi turule, omamata määruse […] nr 258/97 artikli 3 lõikes 2 nimetatud menetluste kohaselt saadud luba.”

8

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Man-Koso on toiduaine, mida toodetakse kääritamisprotsessis enam kui 50 taimsest koostisosast. Eelkõige sisaldab see pruuni ja punast vetikat, takjajuurt, lootosejuurt ning akebi- või shisolehti. M-K Europa kirjeldab seda toodet kui äärmiselt tõhusatoimelist toiduainet, millel on tervistav mõju.

9

Man-Kosot esitleti avalikkusele Saksa telesaates, mis viis selleni, et Saksa ametiasutused astusid samme selle toote koostise kindlakstegemiseks.

10

Arvestades Man-Koso teaduslikul uurimisel saadud tulemusi, keelas Stadt Regensburg 24. oktoobri 2002. aasta otsusega selle toiduaine turustamise.

11

Et selle otsuse peale Regierung der Oberpfalz’ile (Oberpfalzi valitsus) esitatud kaebus jäeti 9. detsembri 2002. aasta otsusega rahuldamata, esitas M-K Europa Verwaltungsgericht Regensburgile kaebuse, mis jäeti 27. oktoobri 2003. aasta otsusega samuti rahuldamata põhjusel, et Man-Koso on uus toit määruse nr 258/97 mõttes. 25. oktoobri 2005. aasta määrusega lubati sel äriühingul nimetatud kohtuotsus apellatsiooni korras vaidlustada.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul eeldab vastuse andmine küsimusele, kas Man-Koso turustamise keelav 24. oktoobri 2002. aasta otsus on „õiguspärane” või mitte, määruse nr 258/97 artikli 1 lõigete 1–3 tõlgendamist.

13

Neil asjaoludel otsustas Bayerischer Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas toiduaine import San Marinosse enne 15. maid 1997 võib olla asjaolu, mis omab tähtsust selle toote kvalifitseerimisel uuendtoiduna määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 tähenduses, kui kõne all on ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutusel olemise tingimus.

15

Selle kohta tuleb meenutada, et määruse nr 258/97 artikli 1 lõige 2 piiritleb selle määruse kohaldamisala, määratledes eelkõige, mida tuleb mõista uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade all. Esitatud määratluse kohaselt käsitatakse „uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosadena” vaid sellist toitu ja selle koostisosi „mida siiani pole ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutatud” (9. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-211/03, C-299/03 ja C-316/03-C-318/03: HLH Warenvertrieb ja Orthica, EKL 2005, lk I-5141, punkt 82).

16

San Marino ei ole ühenduse liikmesriik. Samuti ei kuulu see riik nende territooriumide hulka, mille suhtes kohaldatakse EÜ artikli 299 alusel EÜ asutamislepingut.

17

Esimesele küsimusele tuleb järelikult vastata nii, et toiduaine import San Marinosse enne määruse nr 258/97 jõustumist ei ole asjaolu, mis omab tähtsust selle hindamisel, kas kõnealune toode vastab ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutusel olemise tingimusele kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 tähenduses.

18

Teise ja viienda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, kuivõrd omavad sama toiduaine koostisosade teatavad omadused tähtsust selle toiduaine kvalifitseerimisel uuendtoiduna määruse nr 258/97 tähenduses.

19

Ühelt poolt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tõlgendada sellise kvalifitseerimise eesmärgil asjaolu, et kõik toiduaine koostisosad vastavad ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutusel olemise tingimusele määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

20

Teiselt poolt küsib nimetatud kohus, kas toiduaine kuulub nende toiduainete hulka, mida „kogemuste põhjal võib pidada ohutuks”, ja seega määruse nr 258/97 kohaldamisalast välja jäävate toiduainete hulka, kui see on toodetud kogemuse põhjal ohutuks peetavaid koostisosi kasutades ja tootmisprotsessis, mille kohus kvalifitseeris „tavapärasena”, ehkki puudub igasugune kogemus nende koostisosade ja protsessi kombinatsiooni osas.

21

M.-K. Europa väidab oma kirjalikes märkustes, et kõik Man-Koso koostisosad olid ühenduses olulisel määral kasutusel eelkõige toitlustussektoris.

22

Sellega seoses tuleb meenutada, et määrus nr 258/97 taotleb kahte eesmärki: tagada uuendtoidu siseturu toimimine ja kaitsta rahvatervist sellisest toidust lähtuvate võimalike ohtude eest (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-236/01: Monsanto Agricoltura Italia jt, EKL 2003, lk I-8105, punkt 74).

23

Kõnealuse määrusega sooviti kehtestada ühenduses uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade valdkonnas ühised standardid, seades eelkõige – nagu selgub määruse põhjendusest 2 – uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade jaoks sisse ühenduse menetluse kohase ühtse ohutushindamise, mis eelneb nende turule viimisele ühenduses.

24

Mis puudutab eeskätt seda, kuivõrd omavad tähtsust toiduaine koostisosade inimeste toiduna olulisel määral kasutamine ja teiseks selliste koostisosade ohutus, tuleb märkida, et määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punkti f järgi on tootmisprotsess iseäranis oluline, kui tegemist on lõpp-produkti klassifitseerimisega uuendtoiduna selle määruse mõttes.

25

Selle sätte sõnastuse järgi kuuluvad uuendtoidu kategooriasse toit ja toidu koostisosad, mille tootmisel on kasutatud protsessi, mida üldiselt ei kasutata ja mis põhjustab kõnealuse toidu või toidu koostisosade koostise või struktuuri olulisi muutusi, mis mõjutavad nende toiteväärtust või ebasoovitavate ainete sisaldust või inimese ainevahetust.

26

Nagu väitsid Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes ka Stadt Regensburg, Kreeka, Küprose ning Poola valitsus ja komisjon, ei piisa siinkohal üksnes asjaolust, et kõik toiduaine koostisosad olid ühenduses olulisel määral kasutusel, et leida, et konkreetne toit ei ole lõpptootena uuendtoit määruse nr 258/97 tähenduses.

27

Kuna ka sel juhul, kui toiduaine kõik koostisosad vastavad määruse nr 258/97 artikli 1 lõikes 2 sätestatud tingimusele, ei saa välistada, et tootmisprotsess võib põhjustada toiduaine struktuuris selle koostisosade füüsilisi, keemilisi või bioloogilisi muudatusi, mis võivad kaasa tuua tõsiseid tagajärgi rahvatervisele, on selle protsessi tagajärgede kindlakstegemine kohustuslik.

28

Tootmisprotsessi puudutav problemaatika seoses toiduaine kvalifitseerimisega uuendtoiduna määruse nr 258/97 mõttes on veelgi olulisem seetõttu, et ühenduses puudub kogemus kõnealuse tootmisprotsessi rakendamisest kõnesolevate koostisosade puhul.

29

Mõistet „protsess, mida üldiselt ei kasutata” määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punkti f tähenduses, tuleb tõlgendada sellise toidu eriomast olukorda arvestades, millele seda protsessi oletatavasti kohaldatakse.

30

Teisele ja viiendale eelotsuse küsimusele tuleb järelikult vastata, et asjaolu, et toiduaine kõik koostisosad eraldivõetuna vastavad määruse nr 258/97 artikli 1 lõikes 2 sätestatud tingimusele või on ohutud, ei saa pidada piisavaks, et välistada selle määruse kohaldamine väljatöötatud toiduaine suhtes. Otsuse, kas toiduaine tuleb kvalifitseerida uuendtoiduna määruse nr 258/97 mõttes, peab liikmesriigi pädev asutus langetama juhtumipõhiselt, arvestades kõiki toiduaine omadusi ning tootmisprotsessi.

31

Kolmanda küsimusega soovib eelotsustaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 258/97 kohaldamise saab välistada eeldusel, et toit kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 punkti d mõttes koosneb üksnes vetikatest, mis vastavad ise ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutamise tingimusele sama artikli lõike 2 mõttes.

32

Selles osas tuleneb teisele ja viiendale küsimusele antud vastusest, et asjaolu, et kõik määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punktis d silmas peetud toiduaine koostisse kuuluvad vetikad vastavad ühenduses inimeste toiduna olulisel määral kasutamise tingimusele kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 mõttes, ei saa pidada piisavaks, et välistada selle määruse kohaldamine kõnesoleva toiduaine suhtes.

33

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas toote ohutusega seotud kogemus, mis on saadud üksnes väljaspool Euroopat, on piisav, et see toit võiks kuuluda nende toiduainete kategooriasse, mida „kogemuste põhjal võib pidada ohutuks” määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punkti e mõttes.

34

Määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punkt e näeb in fine ette selle määruse kohaldamist puudutava erandi, mis seondub traditsiooniliste paljundamis- või kasvatusmeetodite abil saadud toidu ja toidu koostisosadega, mida kogemuste põhjal võib pidada ohutuks.

35

Nagu on meenutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 23, on määruse nr 258/97 eesmärk kehtestada uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade jaoks ühenduse menetluse kohane ühtne ohutushindamine, mida kohaldatakse nende suhtes enne turuleviimist ühenduses.

36

Eitamata huvi, mida selle toote Euroopa Liitu mittekuuluvais riikides kasutamist puudutav teave võib pakkuda uuendtoidu ohutushindamise raames enne selle toidu turuleviimist ühenduses, tuleb märkida, et mõistega „kogemuste põhjal võib pidada ohutuks”, mis puudutab sellise toiduaine kasutamist määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punkti e mõttes, pidas ühenduse seadusandja silmas ühenduses omandatud kogemust.

37

Nagu rõhutavad Poola valitsus ja komisjon – Euroopa ja muu kui Euroopa tarbijate toitumisharjumuste erinevusest johtuvalt ei saa muu kui Euroopa tarbija jaoks ohutuks peetavaid toiduaineid Euroopa tarbijat arvestades tingimata kvalifitseerida toidu ja toidu koostisosadena, mida kogemuse põhjal võib pidada ohutuks.

38

Neil kaalutlustel tuleb vastata neljandale küsimusele, et üksnes väljaspool Euroopat omandatud kogemusest toiduaine ohutuse kohta ei piisa, et liigitada see toiduaine nende toiduainete kategooriasse, mida „kogemuste põhjal võib pidada ohutuks” määruse nr 258/97 artikli 1 lõike 2 punkti e mõttes.

39

Eelotsusetaotluse põhistusest ilmneb, et kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas määruse nr 258/97 artiklis 13 ette nähtud menetlust peab alustama ettevõtja. Teiseks esitab nimetatud kohus selle menetlusega seoses küsimuse tõendamiskoormise kohta toiduaine kvalifitseerimise puhul uuendtoiduna sama määruse tähenduses.

40

Sellega seoses on oluline tõdeda, et määruse nr 258/97 artikli 1 lõige 3 näeb ette võimaluse määrata see, kas teatavat liiki toit või toidu koostisosa kuulub kõnealuse määruse kohaldamisalasse, vajaduse korral kindlaks määruse artiklis 13 sätestatud n-ö komitoloogiamenetluse kohaselt.

41

Määruse artikli 13 järgi suunab komitee eesistuja küsimuse komiteele kas omal algatusel või liikmesriigi esindaja taotluse peale.

42

Ilma et see puudutaks menetlusi, mida asjaomane liikmesriik rakendab asjassepuutuva siseriikliku seaduse sätete alusel, tuleb märkida, et määruse nr 258/97 artiklis 13 ette nähtud komitoloogiamenetlus tähendab üksnes komitee arvamust; komisjoni otsust, kui kavandatavad meetmed on selle arvamusega kooskõlas ja lõpuks juhul, kui need meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas, siis kvalifitseeritud häälteenamusega hääletust nõukogus.

43

Seega tuleb vastata kuuendale küsimusele nii, et määruse nr 258/97 artiklis 13 sätestatud menetlust ei pea alustama ettevõtja.

44

Eelnevat arvesse võttes ei ole vaja otsustada tõendamiskoormist puudutava problemaatika üle, niivõrd kui kõne all on määruse nr 258/97 artiklis 13 ette nähtud menetlus, sest see problemaatika ei puutu kõnealuse menetlusega seoses asjasse.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: