Kohtuasi T‑385/06
Aalberts Industries NV jt
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Kartellid – Vasest ja vasesulamist toruliitmike sektor – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Üks ja vältav rikkumine – Rikkumises osalemine
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Kartellikokkulepped – Tõend
(EÜ artikli 81 lõige 1)
2. Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Tõend
(EÜ artikli 81 lõige 1)
3. Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Rikkumised – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mida võib käsitleda ühe rikkumise koostisosadena – Mõiste
(EÜ artikli 81 lõige 1)
4. Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Ettevõtjad, kellele võidakse ette heita rikkumist, mis seisneb osalemises ülemaailmses kartellis – Kriteeriumid
(EÜ artikli 81 lõige 1)
5. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Arvessevõetud käive – Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud piir
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
1. EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamisel peab komisjon esitama täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et väidetav rikkumine on toime pandud. Liidu kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud asjaomase rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määramise otsuse tühistamist. Kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea siiski tingimata vastama neile kriteeriumidele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele.
Lisaks on tavapärane, et tegevus, mida konkurentsivastased kokkulepped hõlmavad, toimub saladuskatte all, et koosolekud toimuvad salaja ja et kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. Sellest järeldub, et isegi kui komisjon avastab selliseid tõendeid, mis otseselt kinnitavad ettevõtjatevahelist ebaseaduslikku ühendusepidamist – näiteks koosolekute kokkuvõtted –, on need tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu osutub sageli vajalikuks teatud üksikasju tuletamise teel taastada. Seega peab enamikul juhtudel konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist järeldama teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumise korral moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.
(vt punktid 44–46)
2. Leebuspoliitika raames tehtud avaldustel on oluline roll. Need ettevõtjate nimel tehtud avaldused on olulise tõendusliku väärtusega, kuna need toovad kaasa märkimisväärsed õiguslikud ja majanduslikud riskid. Siiski ei saa kartellikokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised samuti süüdistatavad ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid.
(vt punktid 47 ja 66)
3. Ühe rikkumise mõistega peetakse silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi nimel – rikkuda konkurentsi, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgiga (kõigi osade sama eesmärk) või subjektidega (selliste asjaomaste ettevõtjate samasus, kes olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest). Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu elementi võivad ka iseenesest olla EÜ artikli 81 rikkumine. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus. Selleks et kvalifitseerida erinevad tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, tuleb kontrollida, kas need on omavahel täiendavad, see tähendab, et igaüks neist on mõeldud vastama ühele või mitmele tavapärasest konkurentsist tulenevale tagajärjele, ning kas need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegevuste elluviijad on ühe eesmärgiga tervikplaani raames kavandanud. Selles osas tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mis võimaldavad seda seost tuvastada või kahtluse alla seada, näiteks kõnealuste tegevuste rakendamise periood, sisu (sealhulgas kasutatud meetodid) ja sellega seoses erinevate kõnealuste tegude eesmärk.
Mis puudutab tegevust, mis seisneb konkureerivate tootjate vahel mitme- ja kahepoolsete kontaktide korrapärases pidamises paljude aastate jooksul eesmärgiga luua õigusvastane praktika, et kunstlikult korraldada vasest toruliitmike turu toimimist eelkõige hindade tasandil, siis asjaolu, et selle praktika teatavad tunnusjooned või intensiivsus pärast komisjoni kontrolle muutusid, ei ole määrava tähtsusega, kuna konkurentsivastase tegevuse eesmärk jäi samaks ehk see oli endiselt toruliitmike hindade kooskõlastamine. Selles osas on mõeldav, et pärast komisjoni kontrolle muutub kartell vormilt vähem struktureerituks ning tema tegevus on muutlikuma intensiivsusega. Asjaolu, et kartellil võib olla vahelduva intensiivsusega tegevusperioode, ei tähenda siiski seda, et võiks järeldada, et kartellikokkulepe on lõppenud.
(vt punktid 86–88, 91 ja 105)
4. Selleks et tuvastada ettevõtja osalemine konkurentsivastases kokkuleppes, peab komisjon tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletavate ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima. Tõsiasi, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartellikokkuleppe koostisosadeks olevates tegudes, ei ole asjakohane tema toime pandud rikkumise tuvastamisel. Seda asjaolu tuleb arvesse võtta üksnes rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel.
(vt punktid 89 ja 90)
5. Kui konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramise otsuse mitu adressaati moodustavad karistatava rikkumise eest vastutava majandusüksuse tähenduses „ettevõtja” veel selle otsuse vastuvõtmise ajalgi, võib määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 nimetatud 10% ülemmäära arvutada kõnealuse ettevõtja kogukäibe alusel. Seevastu juhul, kui see majandusüksus jagunes ja selle tulemusel olid otsuse vastuvõtmise ajaks moodustunud kaks eraldi üksust, on otsuse igal adressaadil õigus sellele, et nende suhtes kohaldataks kõnealust ülemmäära eraldi.
(vt punkt 125)
ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
24. märts 2011(*)
Konkurents – Kartellid – Vasest ja vasesulamist toruliitmike sektor – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Üks ja vältav rikkumine – Rikkumises osalemine
Kohtuasjas T‑385/06,
Aalberts Industries NV, asukoht Utrecht (Madalmaad),
Comap SA, varem Aquatis Prantsusmaa SAS, asukoht La Chapelle‑Saint‑Mesmin (Prantsusmaa),
Simplex Armaturen + Fittings GmbH & Co. KG, asukoht Argenbühl‑Eisenharz (Saksamaa),
esindajad: advokaadid R. Wesseling ja M. van der Woude, hiljem advokaat Wesseling,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Nijenhuis, V. Bottka ja R. Sauer,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsus K(2006) 4180 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F-1/38.121 – toruliitmikud) ning teise võimalusena nõue vähendada hagejatele selles otsuses määratud trahvi,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud N. Wahl (ettekandja) ja A. Dittrich,
kohtusekretär: ametnik T. Weiler,
arvestades kirjalikus menetluses ja 2. veebruari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
1 Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 20. septembri 2006. aasta otsuses K(2006) 4180 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F-1/38.121 – toruliitmikud) (kokkuvõte avaldatud ELT 2007, L 283, lk 63; edaspidi „vaidlustatud otsus”), et mitu ettevõtjat rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, kuna nad osalesid erinevatel perioodidel ajavahemikus 31. detsembrist 1988 kuni 1. aprillini 2004 ühes, mitmeosalises ja vältavas ühenduse konkurentsinormide rikkumises, mis toimus vasest ja vasesulamist toruliitmike turul konkurentsivastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse vormis ning hõlmas kogu EMP territooriumi. Rikkumine seisnes hindade kindlaksmääramises, hinnakirjade, allahindluste ja mahahindluste ning hinnatõusude rakendusmehhanismide kokkuleppimises, siseriiklike turgude ja klientide jagamises, muu äriteabe vahetamises ning regulaarsetel koosolekutel osalemises ja rikkumise hõlbustamiseks mõeldud muus suhtlemises.
2 Hagejad Aalberts Industries NV (edaspidi „Aalberts”), Comap SA, varem Aquatis France SAS (edaspidi „Aquatis”), ja Simplex Armaturen + Fittings GmbH & Co. KG (edaspidi „Simplex”) kuuluvad vaidlustatud otsuse adressaatide hulka.
3 Aalberts on rahvusvahelise tööstuskontserni emaettevõtja, kes on noteeritud Amsterdami (Madalmaad) Euronext börsil. Ta kontrollib otse või kaudselt mitme sellise äriühingu kapitali, kes tegutsevad toruliitmike tootmise või turustamise sektoris. Aalberts omandas 30. augustil 2002 IMI plc toruliitmike tootmise ja turustamise kogu tegevuse, samas kui see tegevus oli koondatud „Yorkshire Fittings Groupi”. Tehing seisnes täpsemalt Raccord Orléanais SA (hiljem Aquatis) ja R. Woeste & Co. Yorkshire GmbH (hiljem Simplex) kõikide aktsiate omandamises. Need kaks ettevõtjat kaasati ühte Aalbertsi kontserni kahest peamisest tegevusalast, see tähendab vedelike kontrolli.
4 Comap, kes on vaidlustatud otsuse adressaat seetõttu, et ta osales rikkumises Legris Industries SA kontrolli all, ning hageja kohtuasjas T‑377/06, võõrandati märtsis 2006 Aalbertsi kontsernile. Üldkohut teavitati 16. aprilli 2007. aasta kirjaga asjaolust, et kõik Aquatise varad ja kohustused anti üle Comapile ning et Aquatis lõpetas tegevuse õigusliku üksusena. Selleks et tagada, et Aquatisele viitamine oleks ühtne vaidlustatud otsuses sisalduvate viidetega, viidatakse ka käesolevas kohtuotsuses Aquatisele.
5 Mueller Industries Inc., üks teine vasest toruliitmike tootja, teavitas 9. jaanuaril 2001 komisjoni kartelli olemasolust toruliitmike sektoris ja muudes seotud tööstussektorites vasktorude turul ning avaldas soovi teha koostööd vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 114).
6 Komisjon viis 22. ja 23. märtsil 2001 vasest torusid ja toruliitmikke puudutava uurimise raames nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 14 lõike 3 alusel läbi etteteatamata kontrollid mitme ettevõtja – sh IMI, kes oli tollal Raccords Orléanais’ ja R. Woeste & Co. Yorkshire emaettevõtja – ruumides (vaidlustatud otsuse põhjendus 119).
7 Esimeste kontrollide tulemusel jagas komisjon aprillis 2001 vasktorusid puudutava uurimise kolmeks eraldi menetluseks: juhtumit COMP/E-1/38.069 (sanitaartehnilised vasktorud) käsitlev menetlus, juhtumit COMP/F-1/38.121 (toruliitmikud) käsitlev menetlus ning juhtumit COMP/E-1/38.240 (tööstuslikud torud) käsitlev menetlus (vaidlustatud otsuse põhjendus 120).
8 Komisjon viis 24. ja 25. aprillil 2001 läbi veel etteteatamata kontrolle, Delta plc ruumides, mis on rahvusvahelise tehnikakontserni juhtiv äriühing ja mille „Inseneriteaduse” osakonda kuulus mitu toruliitmike tootjat. Kontrollid puudutasid ainult toruliitmikke (vaidlustatud otsuse põhjendus 121).
9 Alates veebruarist/märtsist 2002 saatis komisjon asjassepuutuvatele pooltele määruse nr 17 artikli 11 ja hiljem nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 alusel mitu teabenõuet (vaidlustatud otsuse põhjendus 122).
10 IMI esitas septembris 2003 taotluse, et tema suhtes kohaldataks 1996. aasta koostööteatist. Sellele taotlusele järgnesid Delta kontserni (märts 2004) ja FRA.BO SpA (juuli 2004) samasisulised taotlused. Viimase leebema kohtlemise taotluse esitas mais 2005 Advanced Fluid Connections plc (edaspidi „AFC”). FRA.BO edastas muu hulgas teavet, mis juhtis komisjoni tähelepanu asjaolule, et rikkumine vältas aastatel 2001–2004, see tähendab pärast komisjoni kontrolle (vaidlustatud otsuse põhjendused 115–118).
11 Komisjon alustas 22. septembril 2005 juhtumi COMP/F‑1/38.121 (toruliitmikud) osas rikkumismenetlust ja võttis vastu vastuväiteteatise, mis tehti teatavaks teiste hulgas ka hagejatele (vaidlustatud otsuse põhjendused 123 ja 124).
12 Komisjon tegi 20. septembril 2006 vaidlustatud otsuse.
13 Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse artiklis 1, et hagejad osalesid rikkumises järgmistel ajavahemikel:
– Aalberts 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004;
– Aquatis ja Simplex IMI kontserni liikmetena 31. jaanuarist 1991 kuni 22. märtsini 2001 ning Aalbertsi kontserni liikmetena 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004.
14 Selle rikkumise eest määras komisjon vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides a ja b hagejatele järgmised trahvid:
„a) [Aalberts]: 100,80 miljonit eurot
millest solidaarselt:
[Aquatisega]: 55,15 miljonit eurot ja
[Simplexiga]: 55,15 miljonit eurot
b) 1. [IMI] solidaarselt IMI Kynoch Ltd‑ga: 48,30 miljonit eurot
millest solidaarselt:
[…]
[Aquatisega]: 48,30 miljonit eurot ja
[Simplexiga]: 48,30 miljonit eurot
2. [Aquatis] ja [Simplex] vastutavad solidaarselt järgmise lisasumma tasumise eest: 2,04 miljonit eurot.”
15 Vastavalt vaidlustatud otsuse artiklile 3 olid artiklis 1 nimetatud ettevõtjad kohustatud rikkumise viivitamata lõpetama, kui nad ei olnud seda juba teinud, ja hoiduma tulevikus igasugusest niisugusest tegevusest või käitumisest, nagu on kirjeldatud artiklis 1, ning samuti igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on samasugused või sarnased eesmärgid või tagajärjed.
16 Iga ettevõtja trahvi summa kindlaksmääramiseks kohaldas komisjon vaidlustatud otsuses meetodit, mis on määratletud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”).
17 Mis puudutab kõigepealt trahvi lähtesumma kindlaksmääramist rikkumise raskuse alusel, siis kvalifitseeris komisjon rikkumise selle laadi ja geograafilise ulatuse tõttu väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 755).
18 Leides seejärel, et asjaomaste ettevõtjate vahel esinevad märkimisväärsed erinevused, kohaldas komisjon erinevat kohtlemist, lähtudes sel eesmärgil sellest, milline on asjaomasel turul nende suhteline olulisus, mille ta tegi kindlaks nende turuosade alusel. Selle põhjal jagas ta asjaomased ettevõtjad kuude kategooriasse, tuginedes käibe osale, mille iga ettevõtja sai käesolevas menetluses asjassepuutuva toote müügist 2000. aastal EMP‑s, välja arvatud Aalbertsi ja AFC osas, kelle puhul ta võttis arvesse 2003. aastat (vaidlustatud otsuse põhjendus 758).
19 Aalberts liigitati esimesse kategooriasse, mille trahvi lähtesummaks määrati 60 miljonit eurot, samas kui IMI liigitati teise kategooriasse, mille trahvi lähtesummaks määrati 46 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 765).
20 Seejärel suurendas komisjon igale asjaomasele ettevõtjale määratud trahvi lähtesummat 10% kartellis osalemise iga aasta eest ning olenevalt olukorrast 5% iga perioodi eest kestusega kuus kuud kuni üks aasta. Ajavahemiku 31. detsembrist 1988 kuni 31. jaanuarini 1991 osas pidas komisjon sobivaks suurendada trahvi 5% aasta eest, kuna kartelli geograafiline ulatus oli sel ajal piiratud (vaidlustatud otsuse põhjendus 775).
21 Lõpuks loeti rikkumises osalemise jätkamine pärast komisjoni kontrolle, see tähendab ajavahemikus 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004, raskendavaks asjaoluks, mis õigustas hagejatele määratud trahvi põhisumma suurendamist 60% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendused 779 ja 782).
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2006.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust ja palus menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil esitada teatud dokumendid, mida komisjon ettenähtud tähtaja jooksul ka tegi.
24 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele esitatud vastused kuulati ära 2. veebruari 2010. aasta kohtuistungil.
25 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1, artikli 2 punktide a ja b alapunkt 2 ning artikkel 3 neid puudutavas osas;
– teise võimalusena vähendada neile määratud trahvi suurust tunduvalt;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
27 Hagejad esitavad hagi põhjendamiseks viis väidet:
– Aalbertsile kui emaettevõtjale rikkumise eest vastutuse omistamine on õigusvastane;
– EÜ artiklit 81 ei ole rikutud;
– hagejad ei ole osalenud vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises;
– rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 ja 1998. aasta suuniseid;
– rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 2 ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81).
28 Käesolevas asjas peab Üldkohus otstarbekaks analüüsida kõigepealt teist ja kolmandat väidet.
Teine väide, et EÜ artiklit 81 ei ole rikutud
Poolte argumendid
29 Hagejad leiavad, et komisjon ei tõendanud õiguslikult piisavalt, et Aquatise ja Simplexi kontaktid nende konkurentidega, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, moodustavad EÜ artikli 81 rikkumise.
30 Selles suhtes märgivad hagejad kõigepealt, et Aquatise väidetav rikkumises osalemine ajavahemikus 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004, tuvastati vaidlustatud otsuse artiklis 1 täielikult tema osalemise põhjal Fédération française des négociants en appareils sanitaires, chauffage, climatisation et canalisations’i (FNAS; sanitaartehniliste, kütte- kliima- ja kanalisatsiooniseadmete kaupmeeste Prantsuse ühing) logistikakomitee viiel koosolekul, mis toimusid 25. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004, ning 16. veebruari 2004. aasta konverentskõnes, mis samuti toimus FNAS‑i raames.
31 Esiteks väidavad nad, et FNAS‑i logistikakomitee koosolekud korraldati Prantsuse hulgimüüjate nõudel, kes avaldasid soovi pakkuda oma klientidele väiksemat arvu kraane pakendi kohta, mis oleks kaasa toonud täiendavad kulud ja seega toodete hinna tõusu. Peale tehniliste küsimuste, mis puudutavad uue pakendi kasutuselevõttu, ja sellega seotud korralduslike küsimuste käsitleti nendel koosolekutel ka rahalisi küsimusi, mis on seotud kraanide uue pakendamisega. Vastupidi komisjoni väidetele ei olnud nendel koosolekutel konkurentsivastast eesmärki. Hagejate sõnul ilmneb sama ka AFC märkusest seoses leebema kohtlemise taotlusega.
32 Teiseks hagejad mitte ainult rõhutavad asjaolu, et tõendid, mis komisjon esitas oma järelduse kohta, et oli sõlmitud konkurentsivastane kokkulepe, seisnevad FNAS‑i logistikakomitee esindaja koostatud koosolekuprotokollides, mida ei ole nendel koosolekutel osalenud äriühingute esindajad allkirjastanud, vaid vaidlustavad ka tõlgenduse, mille komisjon nendele protokollidele andis.
33 Hagejate hinnangul nähtub kõnealustest protokollidest, et arvamuste vahetamine FNAS‑i logistikakomitee töörühmas ei viinud kokkuleppe sõlmimiseni ega toonud kaasa konfidentsiaalse teabe vahetamist.
34 Simplexi osas väidavad hagejad, et väidetav rikkumises osalemine ajavahemikus 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004 põhineb üksnes kahel sündmusel, see tähendab 25. veebruari 2004. aasta telefonivestlusel FRA.BO‑ga ja arvamuste vahetamisel Esseni (Saksamaa) kaubandusmessil 18. märtsil 2004.
35 Mis puudutab esiteks P. (FRA.BO) ja W. (Simplex) telefonivestlust, siis märgivad hagejad, et ainus tolleaegne dokument, millele komisjon Simplexi suhtes tugineb, seisneb P. kalendermärkmikku 25. veebruaril 2004 tehtud märkmetes. Need märkmed on mitmeti mõistetavad ega võimalda mingeid järeldusi. Kõnealuste märkmete ja FRA.BO selgituse mitmeti mõistetavuse tõttu leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 511, et Simplexi (D.) sõltumatu importija kinnitas hinnatõusu. Niisugune tõlgendus tähendab, et W. teavitas P‑d 25. veebruaril 2004 sellest, et D. oli otsustanud alates 1. märtsist 2004 oma hindu 5% võrra tõsta. Kui see oleks nii olnud, oleks D., mitte hagejate kaubanduspoliitikat puudutav teave juba turul levinud. Alternatiivne selgitus, mille komisjon esitas kostja vastuses, see tähendab, et väljend „D. kinnitatud” puudutas tõenäoliselt W. avaldust, mille kohaselt kohaldatakse hinnatõusu Simplexi müügile, mis toimub D. vahendusel, näitab veel kord, et komisjon jättis asjaolud ja esitatud väited analüüsimata.
36 Mis puudutab teiseks Ha. (IBP Ltd) ning Simplexi konsultandi H. ja töötaja Be. vahelist vestlust 18. märtsil 2004 Esseni kaubandusmessil, siis väidavad hagejad, et ainus tõend on Ha‑le sellest jäänud mälestus. Viimase sõnul vestles ta lühidalt H. ja Be‑ga ning K‑ga (Comap), kes esitasid talle küsimusi IBP kavatsuste kohta seoses hinnatõusuga ning kellele ta vastas, et IBP kavatseb hindu tõsta kuu lõpus. Ta avaldas ka, et ta oli sellest juba kliente teavitanud, mistõttu ei olnud teave enam konfidentsiaalne.
37 Selles suhtes väidavad hagejad, et esiteks ei kinnita Ha. avaldust ükski teine tõend ning teiseks vaidlesid H. ja Be. selle avalduse põhisisule vastu. Viimaste avaldusi kinnitab asjaolu, et enne 18. märtsi 2004 oli Simplex hinnatõusu kohta juba otsuse teinud ja selle ka ellu viinud, tehes selle oma klientidele teatavaks. Hagejate hinnangul ei olnud seega H‑l ja Be‑l mingit põhjust küsida teavet Ha. kavatsuste kohta.
38 Lisaks ei sisalda Ha. ühepoolne avaldus hinnatõusu kava kohta andmeid, mis laseksid arvata, et esines kokkulepe või kooskõlastatud tegevus EÜ artikli 81 tähenduses. Peale selle ei saa Ha. antud teavet pidada kaubanduslikus mõttes delikaatseks, kuna see oli turul juba teada.
39 Lõpuks rõhutavad hagejad, et puuduvad tõendid muude perioodide kohta. Selles kontekstis viitavad hagejad väidetavatele kontaktidele P. ning Comapi, Simplexi ja Aquatise töötajate vahel. Nad väidavad selles suhtes, et tegemist oli „kolme ebaolulise vestlusega”, mis ei toonud kaasa EÜ artikli 81 rikkumist.
40 Komisjon vastab, et tõendite osas, mis puudutavad salajast koostööd FNAS‑i koosolekutel, millel Aquatis osales, rajas ta oma järeldused nende koosolekute protokollidele. Pealegi ei ole mingit põhjust kahelda nende protokollide usutavuses.
41 Simplexi osas leiab komisjon, et P. kalendermärkmikku tehtud märkmed on selged ega jäta mingit kahtlust P. ja W. vahel toimunud arutelu sisu suhtes, milleks oli 5‑protsendiline hinnatõus Kreekas.
42 Mis puudutab arvamuste vahetamist Esseni kaubandusmessil 18. märtsil 2004, siis rõhutab komisjon ka, et Ha. ja Simplexi esindajate vaheline kontakt ei olnud „ühepoolne”, kuna Ha. täpsustas vastuseks Simplexi esindajate küsimusele, et IBP nägi ette hinnatõusu kuu lõpus. Lisaks on ärilisest seisukohast tegemist tundliku ja rakendamise kuupäeva osas küllaltki täpse teabega. Isegi kui Simplex oli – nagu hagejad väidavad – juba otsustanud oma hindu tõsta, on katse vähendada ebakindlust omaenda tegevuse edukuse suhtes turul siiski konkurentsivastane, kuna see on vastuolus turul iseseisvalt tegutsemise nõudega.
43 Lõpuks märgib komisjon, et ainus järeldus, mille saab FNAS‑i koosolekuid, Esseni kaubandusmessi ja Kreeka turu osas arvamuste vahetamist puudutavatest tõenditest teha, on see, et hagejad hakkasid taas osalema ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, mis oli alanud 1988. aastal.
Üldkohtu hinnang
44 Kõigepealt meenutab Üldkohus, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamisel peab komisjon esitama täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et väidetav rikkumine on toime pandud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 20). Euroopa Liidu Kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Seega ei saa liidu kohus järeldada, et komisjon on tõendanud asjaomase rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määramise otsuse tühistamist (Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 215).
45 Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea tingimata vastama neile kriteeriumidele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele (vt Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Lisaks on tavapärane, et tegevus, mida konkurentsivastased kokkulepped hõlmavad, toimub saladuskatte all, et koosolekud toimuvad salaja ja et kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. Sellest järeldub, et isegi kui komisjon avastab selliseid tõendeid, mis otseselt kinnitavad ettevõtjatevahelist ebaseaduslikku ühendusepidamist – näiteks koosolekute kokkuvõtted –, on need tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu osutub sageli vajalikuks teatud üksikasju tuletamise teel taastada. Seega peab enamikul juhtudel konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist järeldama teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumise korral moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑403/04 P et C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punkt 51).
47 Selles osas tuleb märkida, et leebuspoliitika raames tehtud avaldustel on oluline roll. Need ettevõtja nimel tehtud avaldused on olulise tõendusliku väärtusega, kuna need toovad kaasa märkimisväärsed õiguslikud ja majanduslikud riskid (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 205 ja 211, ning eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 103). Siiski ei saa kartellikokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatavad ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (vt eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Käesolevas kohtuasjas ei eitata nende tegude toimepanemist, milles komisjon ettevõtjaid süüdistab, see tähendab FNAS‑i koosolekutel osalemist, hagejate ühe töötaja ja FRA.BO esindaja vahelisi kontakte ning Esseni messil aset leidnud kontakte. Hagejad vaidlustavad seevastu kõnealuse tegevuse konkurentsivastasuse – tingimuse, mille täitmiseta ei saa EÜ artikli 81 rikkumist tuvastada.
49 Sellest lähtuvalt tuleb kindlaks teha, kas pärast märtsis 2001 toimunud komisjoni kontrolle tuvastatud tegevus tuleb kvalifitseerida konkurentsivastasteks kontaktideks.
50 Simplexi osas tuleb meenutada, et komisjon lähtus tema suhtes kahest sündmusest, selleks et järeldada, et Simplex osales vaidlustatud otsuse artiklis 1 etteheidetavas rikkumises ajavahemikus 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004 (edaspidi „vaidlusalune ajavahemik”), see tähendab P. (FRA.BO) ja W. (Simplex) telefonivestlusest 2004. aasta esimesel poolaastal ja kohtumisest Esseni messil 18. märtsil 2004.
51 Vaidlustatud otsuse põhjenduse 511 kohaselt teavitas W. aprillis 2004 FRA.BO‑d võimalikust 5‑protsendilisest hinnatõusust Kreeka turul. W. palus FRA.BO‑l temaga ühendust võtta, et selle hinnatõusu osas kokku leppida. Enne ühendusevõtmist teatas W. 25. veebruari 2004. aasta telefonivestluses P‑le, et 5‑protsendiline hinnatõus hakkab kehtima 1. märtsil 2004. Simplexi Kreeka importija D. kinnitas hinnatõusu.
52 Kõigepealt tuleb tõdeda, et komisjoni järeldus, et Simplex osales kartellis kogu vaidlusaluse ajavahemiku vältel, ei põhine 2003. aasta osas ühelgi tõendil. Komisjon tugines nimelt üksnes eespool nimetatud sündmustele, mis kõik leidsid aset 2004. aastal.
53 FRA.BO leebema kohtlemise taotlusest, mille kokkuvõte esitati vaidlustatud otsuse põhjenduses 506, nähtub küll, et FRA.BO avaldas, et pärast komisjoni kontrolle jätkus konkurentide vahel tundliku teabe vahetamine, eelkõige kahepoolsete kontaktide kaudu. FRA.BO märkis muu hulgas, et „need kontaktid toimusid paljude isikutega ning eelkõige [W‑ga] (IMI/Aalberts) ja [L‑iga] Comapist”.
54 Siiski tuleb mainida, et FRA.BO ei esitanud dokumentaalseid tõendeid, mis tõendaksid, et Simplex pidas sagedasi telefonivestlusi tema esindajatega. P. ja B. (FRA.BO) aastate 2002–2004 telefonikõnede väljavõtetel, mis oli lisatud FRA.BO vastusele vastuväiteteatisele, ei ole W. nime mainitud.
55 Edasi tuleb tõdeda, et P. (FRA.BO) 2004. aasta kalendermärkmik sisaldab mõningaid käsikirjalisi märkmeid, millest ainult osa puudutavad Simplexit, see tähendab märkmed W‑ga 25. veebruaril 2004 peetud telefonivestluse kohta. Selles kontekstis tuleb märkida, et komisjon vihjas vaidlustatud otsuses kontaktile, mis toimus aprilli lõpus, tõenäoliselt 29. aprillil 2004 W. ja P. vahel. Jättes kõrvale asjaolu, et väidetav kontakt toimus pärast kuupäeva, mida komisjon pidas vaidlustatud otsuses rikkumise lõppemise kuupäevaks, tuleb mainida, et kõnealustest käsikirjalistest märkmetest ei ilmne, et jutt on kontaktist W‑ga. Lisaks, isegi kui eeldada, et tegemist on W‑ga toimunud kontaktiga, ei nähtu käsikirjalistest märkmetest, et ta teatas hinnatõusust Kreeka turul.
56 Ilmneb nimelt, et FRA.BO ajas leebema kohtlemise taotluses segi erinevad käsikirjalised märkmed. Selles suhtes nähtub FRA.BO 14. juuli 2004. aasta algsetest märkustest, et ta avaldas, et IMI direktor W. teavitas teda 2004. aasta aprilli lõpus võimalikust hinnatõusust Kreeka turul ja et ta palus, et nad räägiksid sellest mitu päeva hiljem, selleks et sõlmida kokkulepe (mettersi d’accordo). Viide kokkuleppe sõlmimisele oli P. kalendermärkmikus sisalduvates kolmandates märkmetes, see tähendab märkmetes, mis puudutasid 29. aprillil 2004 ainult B. ja Hu. vahel peetud telefonivestlust ning asjaolu, et kokkuleppe sõlmimine oleks pidanud toimuma tarnija ja kliendi (Aquatis/Raccord Orléanais-FRA.BO) vahelises suhtes.
57 FRA.BO muutis oma 25. jaanuari 2005. aasta memorandumis oma seisukohta ja avaldas, et W. ja P. vaheline telefonivestlus toimus 25. veebruaril 2004 ning selle käigus arutati hinnatõusu Kreeka turul. W. teatas ka, et D. kinnitas 5‑protsendilise hinnatõusu alates 1. märtsist 2004.
58 Vastuväiteteatise punktist 508 nähtub, et komisjon ei võtnud arvesse segadust, mis esines eespool punktides 55 ja 56 viidatud käsikirjaliste märkmete kolme erineva rühma osas. Vaatamata hagejate märkustele, mis nad esitasid selle segaduse kohta vastuses vastuväiteteatisele, ei parandanud komisjon seda viga ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 511, kui mitte arvestada mõnda vähetähtsat muudatust (vt eespool punkt 51).
59 Seega tuleb tõdeda, et ainus tõend Simplexi ja FRA.BO vahelise kontakti kohta vaidlusaluses ajavahemikus on P. (FRA.BO) kalendermärkmikus sisalduvad 25. veebruari 2004. aasta käsikirjalised märkmed, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 511 ja mis sisaldavad märget „Rääkisin [W‑ga] x tõus Kreekas kinnitatud x [D.] +5 alates 1. märtsist 2004”.
60 Selles suhtes tuleb tõdeda, et 25. veebruari 2004. aasta käsikirjalistest märkmetest nähtub, et sel päeval tõepoolest toimus hindade üle arvamuste vahetamine. Siiski ei ole need käsikirjalised märkmed selged selle isiku osas, kes otsustas hindu tõsta. Ei ole välistatud, et see on Simplexi sõltumatu importija (D.), kes otsustas oma hindu alates 1. märtsist 2004 tõsta 5%.
61 Arvestades, et kontakti kohta W‑ga sisaldas P. kalendermärkmik ainult ühte käsikirjaliste märkmete rühma, mida mainiti eespool punktis 59, ei piisa ainuüksi nendest käsikirjalistest märkmetest selleks, et tõendada Simplexi osalemist käesolevas asjas süüks pandavas rikkumises. Ei saa nimelt välistada, et seda kontakti võib käsitada eraldiseisva sündmusena. Pealegi, nagu eespool tõdeti, ei saa ainuüksi need käsikirjalised märkmed ka tõendada, et Simplex oli 2003. aastal kartelli kaasatud.
62 Mis puudutab teist sündmust, mida Simplexi puhul arvesse võeti, see tähendab Ha. (IBP) kohtumist Simplexi kahe esindajaga Esseni messil 18. märtsil 2004, ja millele viidati vaidlustatud otsuse põhjenduses 520, siis ilmneb Ha. 28. novembri 2005. aasta avaldusest, mis sisaldub AFC poolt vastuväiteteatisele saadetud vastuse lisas ja mida hiljem parandati selle sündmuse toimumise kuupäeva osas – kuna mess toimus märtsis 2004, mitte 2002, nagu märgiti leebema kohtlemise taotluses –, et ta vastas IBP küsimusele hindade kohta. Ha. avaldas, et ta mäletab, et tal oli lühike vestlus H. ja Be‑ga (Simplex) ning teine vestlus K‑ga. Ta tegi selle kohta järgmise avalduse:
„Nad küsisid minult, mida IBP Saksamaa kavatseb hindade suhtes ette võtta, ning ma ütlesin neile, et me kavatseme hindu kuu lõpus tõsta. Hinnatõus tulenes tooraine kulude suurenemisest. Juttu ei olnud sellest, kui suur hinnatõus on või millal see toimub, vaid ainult sellest, et me kavatseme hindu tõsta. Ma arvasin, et selleks ajaks olin ma juba klientidele öelnud, et hind tõuseb, mistõttu ei olnud see teave enam konfidentsiaalne. Kuulujutud võisid juba olla liikunud ning see võib-olla ajendaski neid mulle hinnatõusu kohta küsimust esitama. Nad ei oleks saanud seda fakti kontrollida klientidelt IBP Saksamaa ametliku hinnakirja küsimise teel, kuna see avalikustati alles 30. märtsil 2004 […]”.
63 Tuleb siiski märkida, et hagejad eitavad konkurentsivastase kontakti toimumist. Selleks esitasid nad haldusmenetluses kaks avaldust, mis räägivad Ha. avaldusele vastu.
64 Hagejad esitasid H. avalduse, milles on märgitud järgmist:
„Ma mäletan, et ma kohtasin [Ha‑d] Woeste leti juures ja rääkisin temaga, kuid ma ei küsinud mingil juhul temalt teavet IBP Saksamaa võimaliku hinnatõusu kohta. Nii palju kui ma mäletan, ei rääkinud [Ha.] sellest ka ise.”
65 Samuti esitasid hagejad Be. avalduse, milles selgitati, et kuigi Be. ei mäleta enam kindlalt, et ta kohtus Ha‑ga sellel messil, ei saa ta siiski välistada, et ta teda nägi, kuigi ta ei mäleta, et nad oleksid rääkinud konkreetselt hindadest.
66 Selles kontekstis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et leebema kohtlemise taotlusega seoses tehtud avaldus üksi ei ole piisav tõend, kui selle avalduse tõelevastavus on vaidlustatud (vt eespool punkt 47).
67 Selles suhtes on Üldkohus seisukohal, et vastupidi sellele, mida väitis komisjon kohtuistungil, ei ole Ha. avaldus usutavam kui ühe hageja esindajate H. ja Be. avaldused. Asjaolust, et nii IBP kui ka IMI endised tütarettevõtjad on minevikus tegutsenud konkurentsivastaselt, vahetades seisukohti hindade küsimuses, ei piisa selleks, et omistada kõnealusel messil aset leidnud sündmuste osas Ha. avaldusele suurem väärtus kui hagejate väidetele. Seetõttu tuleb järeldada, et kuna puuduvad muud sellesuunalised andmed, ei ole IBP ja hagejate esindajate vahelise kontakti konkurentsivastasus õiguslikult piisavalt tõendatud.
68 Eespool esitatust tuleneb, et Simplexi osalemine EÜ artikli 81 rikkumises vaidlusaluses ajavahemikus ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.
69 Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 tuleb tühistada osas, milles komisjon tuvastas, et Simplex osales vaidlusaluses ajavahemikus ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises.
70 Mis puudutab Aquatise väidetavat osalemist rikkumises, siis peab Üldkohus otstarbekaks käsitleda seda küsimust kolmanda väite analüüsimisel.
Kolmas väide, et hagejad ei ole osalenud vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises
Poolte argumendid
71 Hagejad väidavad, et komisjon ei ole tõendanud, et toime pandi üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine, mis jätkus pärast märtsis 2001 läbi viidud kontrolle, et komisjon ei ole suutnud tuvastada objektiivset seost Aquatise tegevuse ja „üldise piirava süsteemi” vahel ning et komisjon ei ole tõendanud, et Aquatis teadis või pidi teadma sellise süsteemi olemasolust.
72 Hagejad märgivad, et märtsis 2001 lõppesid komisjoni kontrollide tulemusel nn Super EFMA koosolekud, mida korraldati enne või pärast European Fittings Manufacturers Association’i (EFMA, Euroopa toruliitmike tootjate ühing) koosolekuid, ning „pikaajaline kartell”. Sellegipoolest oli komisjon jätkuvalt seisukohal, et Raccord Orléanais (hiljem Aquatis) rikkus EÜ artiklit 81 juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004. Komisjon on seisukohal, et FRA.BO mainitud kontaktid tõendasid, et üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine ei lõppenud.
73 Selles kontekstis tuletavad hagejad meelde, et ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise käsitluse kasutamine kaldub kõrvale normist, mille kohaselt komisjon on kohustatud tõendama, millisel viisil täpselt ettevõtja rikkumises osales. Nagu mis tahes muu alusnormist kõrvalekaldumine, eeldab see kitsast tõlgendamist. Käesolevas asjas on komisjoni lähenemisviis vastuolus süütuse presumptsiooniga, kuna see tekitab olukorra, milles igasugune konkurentide vahel aset leidvate näiliselt sõltumatute kontaktide jada oleks samastatav ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumisega.
74 Hagejad viitavad ka kohtuasjadele, milles tehti Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑295/94: Buchmann vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑813, punkt 121) ja 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑931, punkt 773). Hagejate hinnangul järeldub sellest, et kõigepealt oleks tulnud selgeks teha, milles seisneb „ühine süsteem” ja millises ulatuses jäeti see tõepoolest kehtima pärast 2001. aasta kontrolle. Edasi oleks olnud vaja tõendada, et hagejate tegevus oli „ühise süsteemiga” seotud, ning lõpuks oleks komisjon pidanud tõendama, et Aquatis teadis või tõenäoliselt pidi teadma, et ta oma tegevusega osales ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, mis oli alanud enne komisjoni kontrolle.
75 Esiteks väidavad hagejad, et ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise ülesehitus ja elluviimine ning pärast 2001. aastat aset leidnud sündmused on täiesti erinevad.
76 „„Super EFMA” kartelli”, nii nagu see toimis enne 2001. aasta märtsi kontrolle, iseloomustas kolmetasandiline korraldus, see tähendab toimimine üle-euroopalisel tasandil, siseriiklikul tasandil või piirkondlikul tasandil ja kahepoolselt, ning kartell puudutas arvamuste vahetamist ning kokkuleppeid hinnastruktuuride ja hinnakirjade kohta teatud turgudel. Kokku olid kartelliga seotud 27 vasest kraanide tootjat, kes hõlmasid 13 liikmesriiki ja hulgast kolm (IBP, IMI ja Comap) vastutasid „Super EFMA” koosolekute korraldamise ja läbiviimise eest. Lisaks toimusid need koosolekud mitte ainult enne EFMA koosolekuid, vaid ka iga kord, kui turu areng seda nõudis.
77 Seevastu ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise väidetavat jätkamist ajavahemikus märtsist 2001 aprillini 2004 iseloomustasid komisjoni sõnul AFC ja FRA.BO ning Comapi ja FRA.BO vahelised telefonivestlused, kolm telefonikõnet „Aalbertsi ja FRA.BO‑ga seotud äriühingute” vahel, kolm kahepoolset kontakti Comapi ja FRA.BO vahel, kaks kahepoolset kontakti kaubandusmessil märtsis 2004 IBP ja Simplexi ning IBP ja Comapi vahel ning FNAS‑i logistikakomitee koosolekud, kus käsitleti toodete pakendamist ja kuhu olid kutsutud Prantsusmaal tegutsevad kraanide tootjad.
78 Hagejad eitavad, et eespool nimetatud kontaktid ja hulgimüüjate koosolekud Prantsusmaal tõendavad õiguslikult piisavalt EÜ artikli 81 ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise toimepanemist ning et see „oletatav rikkumine” on sama rikkumine kui see, mis toimus enne komisjoni kontrolle. Selles suhtes rõhutavad nad, et nagu komisjon tuvastas, lõpetasid paljud ettevõtjad, sealhulgas IMI „oletatavas rikkumises” osalemise pärast komisjoni kontrolle. Pealegi restruktureeriti sektor täielikult 2003. aastal. Samuti märgivad hagejad, et enamik peamisi isikuid, kes osalesid selliste „kõrgetasemeliste” koosolekute korraldamisel ja läbiviimisel nagu need, mis toimusid komisjoni kontrollidele eelnenud ajavahemikus, ei osalenud oletatavate konkurentsivastaste kontaktide korraldamisel ega läbiviimisel kõnelaustele kontrollidele järgnenud perioodil. Lisaks on kartell vasest kraanide tootmise sektoris mõttekas üksnes juhul, kui see hõlmab kõiki liikmesriike, mida see aga alates 2001. aastast ei hõlmanud, olenemata sellest, kuidas mõista või tõlgendada vaidlustatud otsuse põhjenduses 566 viidatud asjaolusid.
79 Teiseks, juhul kui Üldkohus leiab, et komisjonil õnnestus tõendada, et kartelli üldine süsteem säilis pärast märtsi 2001, siis väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et Aquatise tegevus oli selle süsteemiga seotud.
80 Kolmandaks ei tõendanud komisjon ka, et Aquatis teadis või oleks pidanud teadma, et sõlmides konkurentidega sidemeid FNAS‑i koosolekute kontekstis, liitub ta „„Super EFMA” kartelliga”. Komisjon piirdus vaidlustatud otsuses märkimisega, et hagejaid oli kontrollidest teavitatud, mida hagejad ei eita. Nad rõhutavad siiski, et augustis 2002, kui Aalberts omandas IMI toruliitmike tootmise ja turustamise kogu tegevuse, veendus Aalberts, et IMI ja tema tütarettevõtjad, sealhulgas Raccord Orléanais, kes nüüd kuulub Aquatisesse, ja R. Woeste & Co. Yorkshire, kes nüüd kuulub Simplexisse, olid tõepoolest lõpetanud rikkumises osalemise.
81 Komisjon vastab, et ta selgitas vaidlustatud otsuses pikalt põhjust, mille tõttu käesoleval juhul on tegemist ühe rikkumisega, mis vältas kõigepealt kuni 2001. aastani (vaidlustatud otsuse põhjendused 559–563) ning seejärel pärast 2001. aastat (vaidlustatud otsuse põhjendused 564–591). Täpsemalt sisaldavad vaidlustatud otsuse põhjendused 564–597 väga üksikasjalikku analüüsi rikkumise jätkumise kohta. Komisjon lisab, et ei saa olla kahtlust, et hagejate tegevus 2001. aastale järgneval perioodil taotles sama konkurentsivastast eesmärki nagu see, mida taotlesid teised kogu kartellis osalenud ettevõtjad.
82 Lisaks on täidetud tingimus, mille kohaselt hagejad „teadsid või pidid tingimata teadma, et salajane koostöö, milles nad osalesid, kuulub tervikplaani”, ning tingimus, mille kohaselt nad „olid teadlikud teiste osalejate rikkumistest või pidid mõistlikult neid ette nägema ning nad olid valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima”. Selles suhtes meenutab komisjon, et Aalbertsile omistati vastutus tema kahe tütarettevõtja Aquatise ja Simplexi – kes on Raccord Orléanais’ ja R. Woeste & Co. Yorkshire’ õigusjärglased – tegude eest, mille osad toimepanijad olid juba ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises osalenud.
Üldkohtu hinnang
83 Kõigepealt tuleb kaaluda, kas süükspandava rikkumise moodustav tegevus, mis leidis aset pärast märtsis 2001 läbi viidud komisjoni kontrolle, kujutab endast kõnealustele kontrollidele eelnenud ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise jätkamist.
84 Jaatava vastuse korral tekib küsimus, kas Aquatise osalemine FNAS‑i koosolekutel kuulus ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise hulka.
85 Võttes arvesse eespool punktides 68 ja 69 Simplexi kohta tehtud järeldust, on kolmanda väite analüüsimine asjakohane ainult Aquatise osas.
86 Ühe rikkumise mõistega peetakse silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi nimel – rikkuda konkurentsi, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgiga (kõigi osade sama eesmärk) või subjektidega (selliste asjaomaste ettevõtjate samasus, kes olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest) (Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 257). Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu elementi võivad ka iseenesest olla EÜ artikli 81 rikkumine (eespool viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 252).
87 Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258).
88 Tuleb ka täpsustada, et ühe eesmärgi mõistet ei saa määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisega seotud turul, sest konkurentsi kahjustamine kujutab nii eesmärgi kui tagajärjena endast iga sellise tegevuse olemuslikku osa, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Ühe eesmärgi mõiste selline määratlus ohustaks võtta ühe ja vältava rikkumise mõistelt osa selle tähendusest, kuna selle tagajärjel tuleks mitu ühte majandussektorit puudutavat tegevust, mis on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, süstemaatiliselt kvalifitseerida asjaoludeks, mis moodustavad ühe rikkumise. Selleks et kvalifitseerida erinevad tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, tuleb kontrollida, kas need on omavahel täiendavad, see tähendab, et igaüks neist on mõeldud vastama ühele või mitmele tavapärasest konkurentsist tulenevale tagajärjele, ning kas need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegevuste elluviijad on ühe eesmärgiga tervikplaani raames kavandanud. Selles osas tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mis võimaldavad seda seost tuvastada või kahtluse alla seada, näiteks kõnealuste tegevuste rakendamise periood, sisu (sealhulgas kasutatud meetodid) ja sellega seoses erinevate kõnealuste tegude eesmärk (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punktid 179–181).
89 Lisaks peab komisjon selleks, et tuvastada ettevõtja osalemine konkurentsivastases kokkuleppes, tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletavate ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 87).
90 Lõpuks ei ole tõsiasi, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartellikokkuleppe koostisosadeks olevates tegudes, asjakohane tema toime pandud rikkumise tuvastamisel. Seda asjaolu tuleb arvesse võtta üksnes rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 86).
91 Mis puudutab käesolevas asjas märtsile 2001 eelnenud ajavahemikku, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse kohaselt seisnes kartell konkureerivate tootjate vahel mitme- ja kahepoolsete kontaktide korrapärases pidamises paljude aastate jooksul eesmärgiga luua õigusvastane praktika, et kunstlikult korraldada toruliitmike turu toimimist eelkõige hindade tasandil.
92 Vaidlustatud otsusest ilmneb, et kogu kartelli raames toimusid koosolekud ja muud konkurentsivastased kontaktid üle-euroopalisel tasandil ning siseriiklikul tasandil, kusjuures igal riigil oli oma hindade koordineerimise menetlus ja selliste kohalike kokkulepete koordineerimise menetlus, mis täiendasid Euroopa tasandil tehtud kokkuleppeid (vaidlustatud otsuse põhjendused 129, 140 ja 559).
93 Kartelli toimimine põhines esiteks „kõrgetasemelistel” koosolekutel, mis käsitlesid paljusid riike hõlmavat strateegiat ja hindu, teiseks koosolekutel, mis käsitlesid ainult ühte või mitut siseriiklikku territooriumi, sageli eesmärgiga rakendada kõrgemal tasemel vastu võetud otsuseid, ning kolmandaks kahepoolsetel aruteludel (vaidlustatud otsuse põhjendus 147).
94 Vaidlustatud otsuse kohaselt leidsid konkurentsivastased kokkulepped aset enne või pärast British Plumbing Fittings Manufacturers Associationi (BPFMA, Ühendkuningriigi toruliitmike tootjate ühing), EFMA koosolekuid, ad hoc koosolekuid, muude ühingute koosolekuid või kaubandusmessidel toimunud koosolekuid või nende ajal (vaidlustatud otsuse põhjendused 140 ja 141).
95 „Kõrgetasemelised” koosolekud korraldati üldjuhul seoses EFMA koosolekutega iga aasta kevadel ja sügisel. Sügisesed koosolekud seisnesid üldjuhul hindade kindlaksmääramise aruteludes, samas kui kevadiste koosolekute eesmärk oli pigem eelmisel aastal kokku lepitud hindade rakendamise arengu jälgimine (vaidlustatud otsuse põhjendus 148).
96 Vaidlustatud otsusest nähtub, et hinnatõuse käsitlevate arutelude tulemusel sõlmiti üldjuhul kokkulepe hinnatõusu taseme ja rakendamise kohta ning arutelude eesmärk oli määrata kindlaks rakendamise kuupäevad ja ettevõtja, kes hinnatõusu algatab (sageli asjaomase geograafilise turu liider) (vaidlustatud otsuse põhjendused 149 ja 159).
97 Koosolekud puudutasid ka krediidi- ja allahindluste korda, klientide kategooriaid ja hinnaerinevusi, klientide jaotust tarnijate vahel, kartelli raames mahu suurendamise või vähendamise ja hindade tõstmise või alandamise kohta teabe vahetamist, ristturundusega seotud arutelusid, kartelliosaliste kaebusi teiste kartelliosaliste peale ja selliste tootjate või turustajate vastast kooskõlastatud tegevust, kes ei kuulunud kartelli, ning riigihangete raames kooskõlastatud pakkumiste esitamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 161).
98 „Kõrgetasemelistel” koosolekutel osalejad olid vaidlustatud otsusest nähtuvalt peadirektorid, kaubandus- või müügidirektorid ning teatud muud kaubandustegevuse eest vastutavad isikud, kusjuures IMI, IBP ja Comap olid seda liiki koosolekutel alati kohal (vaidlustatud otsuse põhjendus 156).
99 „Kõrgetasemelistele” koosolekutele järgnesid rohkem siseriiklikule tasandile suunatud koosolekud. Nendel käsitleti „kõrgetasemelistel” koosolekutel tehtavate otsuste väljatöötamist ja rakendamist. Vaidlustatud otsuse kohaselt osalesid siseriikliku tasandi koosolekutel üldjuhul kaubandus- või müügidirektorid või teatud muud kohalikud kaubandustegevuse eest vastutavad isikud, kes teavitasid „kõrgetasemelistel” koosolekutel osalejaid hindade muutmise õnnestumisest või ebaõnnestumisest ning turutingimustest (vaidlustatud otsuse põhjendus 157).
100 Lõpuks korraldati ka kahepoolseid koosolekuid ja laiemaid mitteametlikke koosolekuid.
101 Süükspandavaid tegusid, mis pandi toime pärast märtsi 2001, iseloomustavad vaidlustatud otsuse kohaselt ka kutseühingute raames (FNAS‑i koosolekud) võetud kontaktid, kahepoolsed kontaktid, mis käsitlesid konkurentsi näitajaid, ning kaubandusmessidel võetud kontaktid (Esseni mess) (vaidlustatud otsuse põhjendused 599–602).
102 On vaieldamatu, et 2001. aasta märtsist hilisemal perioodil iseloomustas kartelli struktuuri küllaltki paindlik „korraldus” ning kartell seisnes peamiselt ad hoc kahepoolsetes kontaktides. Samuti ei koordineeritud strateegiat „kõrgel tasemel” ja seega ei rakendatud üle-euroopalisel tasandil tehtud otsuseid siseriiklikul tasandil.
103 Samuti on vaieldamatu, et nagu nähtub vaidlustatud otsusest, oli kartelliosaliste arv enne 2001. aasta märtsi kontrolle üheksa ning pärast kontrolle neli.
104 Lõpuks tuleb märkida, et kui enne 2001. aastat oli kartell üle-euroopaline ja puudutas 13 riiki, siis pärast 2001. aastat piirdusid kartelliosaliste rikkumised Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsuse ja Itaalia turuga, ilma et nende vahel oleks olnud ilmset seost.
105 Kuna konkurentsivastase tegevuse eesmärk jäi samaks ehk see oli endiselt toruliitmike hindade kooskõlastamine, ei ole siiski asjaolu, et selle praktika teatavad tunnusjooned või intensiivsus muutusid, määrava tähtsusega. Selles osas on mõeldav, et pärast komisjoni kontrolle muutus kartell vormilt vähem struktureerituks ning tema tegevus oli muutlikuma intensiivsusega. Asjaolu, et kartellil võib olla vahelduva intensiivsusega tegevusperioode, ei tähenda siiski seda, et võiks järeldada, et kartellikokkulepe on lõppenud.
106 Seega leidis komisjon õigesti, et kartell jätkus pärast tema kontrolle, mis toimusid 2001. aasta märtsis, ning järeldas õigesti, et toime pandi üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine.
107 Sellest tulenevalt tuleb analüüsida küsimust, kas – kui Aquatis osales koosolekutel, mis toimusid FNAS‑i logistikakomitee töörühmas eesmärgiga rakendada kraanide uus pakendamine, ning täpsemalt arutas sellega seotud kulusid – ta osales ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises.
108 Tuleb meenutada, et komisjon pani vaidlustatud otsuses Aquatisele süüks, et viimane osales vaidlusaluses ajavahemikus ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu nn üle-euroopalist turgu ja mida on kirjeldatud otsuse artiklis 1.
109 Nagu nähtub eespool punktist 101, seisnesid pärast märtsi 2001 ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise moodustanud elemendid kahepoolsetes kontaktides, kaubandusmessil võetud kontaktides ning FNAS‑i koosolekutel hindade kooskõlastamiseks võetud kontaktides.
110 Selles suhtes on selge, et Aquatis osales vaidlusaluses ajavahemikus ainult FNAS‑i koosolekutel, mitte aga rikkumise kahes ülejäänud osas. Selles kontekstis tuleb märkida, et Aquatise osalemisest FNAS‑i koosolekutel, mille eesmärk oli sama mis ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise kahel ülejäänud osal, see tähendab hindade kooskõlastamine, üksi ei piisa selleks, et järeldada, et ta osales kõnealuses rikkumises, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et ta teadis või pidi tingimata teadma, et esiteks kuulub tema tegevus tervikplaani ning teiseks hõlmab see tervikplaan kartelli kõiki koostisosi (vt selle kohta eespool punktis 89 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Parecipazioni, punkt 83, ning Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 4027 ja 4112).
111 Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas – kui Aquatis osales FNAS‑i koosolekutel – ta teadis või pidi tingimata teadma, et ta astus üle-euroopalise kartelli osaliste ringi. Nimelt üksnes juhul, kui on tuvastatud, et Aquatis teadis rikkumise kahe ülejäänud koostisosa olemasolust, saab tema osalemist Prantsuse turgu puudutavas kokkuleppes käsitada tuvastatud rikkumises osalemise väljendusena.
112 Tuleb aga märkida, et komisjon ei ole tõendanud, et FNAS‑i koosolekutel osaledes oli Aquatis teadlik teiste ettevõtjate konkurentsivastasest tegevusest või et ta võis mõistlikult neid ette näha ja et seega kuulus tema tegevus tervikplaani, mis hõlmab tuvastatud kartelli kõiki koostisosi.
113 Selleks et tõendada, et Aquatis oli teadlik tuvastatud kartelli koostisosadest, viitas komisjon üksnes asjaolule, et Aquatis osales kartellis 1991. aastast kuni märtsini 2001. Niisugusest asjaolust aga ei piisa selle tõendamiseks, et Aquatis liitus uuesti kartelliga.
114 Selles suhtes tuleb esiteks märkida, et kui tema kapitali kontrollis tema endine emaettevõtja IMI, lõpetas Aquatis rikkumises osalemise viivitamata pärast komisjoni kontrolle märtsis 2001. Ükski asjaolu ei viita sellele, et Aquatis teadis rikkumise jätkamisest IBP, Comapi ja FRA.BO poolt.
115 Lisaks, võttes arvesse FNAS‑i logistikakomitee töörühma taotletavat spetsiifilist eesmärki, milleks oli uue pakendi võimalus, on keeruline kohe seostada selles raamistikus toimunud koosolekuid kartelliga, mis algas enne märtsi 2001. Asjaolu, et teatud tootjad arutasid pakendiga seotud kulude kandmise küsimust, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.
116 Teiseks tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 575 ja 584, puudutasid arutelud FNAS‑i koosolekutel üksnes Prantsuse turgu. Nagu komisjon aga ise kohtuistungil tunnistas, ei nähtu nende koosolekute kokkuvõtetest kuidagi, et koosolekutel käsitleti ka „Hispaania, Itaalia, Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Euroopa turgu üldiselt”, mis oleks komisjoni sõnul tähendanud, et need olid üle-euroopalise mõõtmega. Seetõttu tuleb tõdeda, et salajane koostöö FNAS‑i koosolekutel ei olnud üle-euroopalise ulatusega.
117 Kolmandaks, võttes arvesse, et kõnealused koosolekud puudutasid ainult Prantsuse turgu ja et ei ole mingeid andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et teised osalejad kasutasid neid koosolekuid selleks, et arutada või kooskõlastada toruliitmike hindu teistel siseriiklikel turgudel, ei ole tõendatud, et Aquatis võis mõistlikult ette näha, et koosolekud kuulusid tervikplaani osaks oleva laiema rikkumise hulka.
118 Tuleb küll märkida, et 29. aprillil 2004 toimus Aquatise esindaja ja FRA.BO esindaja kahepoolne kontakt tarnija ja kliendi vahelises suhtes (vt eespool punkt 56). Siiski lisaks sellele, et kõnealune kontakt toimus väljaspool rikkumise toimepanemise ajavahemikku, ei ole see kontakt asjakohane ka konkurentsiõiguse seisukohast, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et ärikontakti raames käsitleti konkurentsivastaseid teemasid. P. kalendermärkmikku tehtud käsikirjalised märkmed ei sisalda aga mingeid sellesuunalisi andmeid.
119 Seetõttu tuleb järeldada, et ei ole tõendatud, et Aquatis oli teadlik asjaolust, et oma tegevusega oli ta liitunud kartelliga, mille moodustasid mitu ühise eesmärgiga osa, või isegi kartelliga, milles ta oli juba osalenud enne märtsi 2001 ning mille tegevus jätkus.
120 Sellest lähtuvalt tuleb kõikide hagejate suhtes tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, milles komisjon tuvastas, et nad osalesid vaidlusaluses ajavahemikus ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, osaledes vasest ja vasesulamist toruliitmike turul kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, nii nagu seda kirjeldati kõnealuses sättes.
121 Neil asjaoludel ei ole vaja teha otsust ülejäänud väidete kohta, see tähendab esimese väite kohta, mis puudutab Aalbertsile kui emaettevõtjale rikkumise eest vastutuse omistamise õigusvastasust, neljanda väite kohta, mis puudutab hagejatele määratud trahvi summa arvutamisel tehtud mitut viga, ega ka viienda väite kohta, mis puudutab hagejate kaitseõiguste rikkumist.
122 Kõike eespool esitatut arvesse võttes tuleb tühistada Aalbertsile määratud trahv summas 100,8 miljonit eurot, millest 55,15 miljonit eurot solidaarselt Aquatise ja Simplexiga, ning samuti tuleb tühistada 2,04 miljoni euro suuruse summa tasumise kohustus, mille eest solidaarne vastutus pandi Aquatisele ja Simplexile, kuna selle summa arvutamisel lähtuti valest järeldusest.
123 Tuleb nimelt märkida, et komisjon arvutas Aquatise ja Simplexi kartellis osalemise eest määratud trahvi põhisumma selle aja eest, mil nende kapitali kontrollis IMI, ehk trahvi lähtesummana 46 miljonit eurot, mida suurendati 100% rikkumise kestuse tõttu, ning nende väidetava osalemise eest rikkumises ajal, mil nende kapitali kontrollis Aalberts, ehk trahvi lähtesummana 60 miljonit eurot, mida suurendati 5% rikkumise kestuse tõttu. Raskendavate asjaolude tõttu suurendati teist summat 60%. Selle tulemusel saadi trahvi kogusummaks 192,8 miljonit eurot (92 miljonit eurot + 100,8 miljonit eurot). Lõppsummat vähendati seejärel 105,5 miljoni euroni, selleks et võtta arvesse ülemmäära, milleks on 10% Aalbertsi käibest, ning siis jaotati see proportsionaalselt vastavalt sellele, kas Aquatise ja Simplexi rikkumises osalemine oli tuvastatud ajal, mil nad olid IMI kontrolli (50,34 miljonit eurot) või Aalbertsi kontrolli all (55,15 miljonit eurot).
124 Kuna IMI trahvisummat vähendati 50% komisjoni teatise alusel, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul, vähendati talle määratud trahvi põhisummat, milleks oli 96,6 miljonit eurot ehk lähtesumma 46 miljonit eurot, mida suurendati 110% rikkumise kestuse tõttu, 48,30 miljoni euroni. Arvestades, et IMI esitas leebema kohtlemise taotluse alles septembris 2003, ei saanud tema kahe endise tütarettevõtja trahvisummat vähendada samamoodi 50% nagu IMI puhul. Seetõttu kohustas komisjon Aquatist ja Simplexit solidaarselt tasuma summa 2,04 miljonit eurot (50,34–48,30), mille tasumise kohustust ei olnud IMI‑l ega Aalbertsil.
125 Lisaks tuleb meenutada, et kui mitu adressaati moodustasid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal „ettevõtja”, võib määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 nimetatud 10% ülemmäära arvutada selle ettevõtja kogukäibe alusel. Seevastu juhul, kui see majandusüksus jagunes ja selle tulemusel olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks moodustunud kaks eraldi üksust, on otsuse igal adressaadil õigus sellele, et nende suhtes kohaldataks kõnealust ülemmäära eraldi (Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 390). Võttes arvesse, et hagejad palusid tühistada üksnes vaidlustatud otsuse artikli 2, punkti a ja punkti b alapunkti 2, ei ole vaja analüüsida küsimust, kas asjaolu, et ettevõtja IMI jagunes enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist mitmeks eraldiseisvaks üksuseks, pidi mõjutama vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti b alapunktis 1 Simplexile ja Aquatisele määratud trahvi summa ülemmäära.
Kohtukulud
126 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt hagejate nõudele komisjoni kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsuse K(2006) 4180 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F-1/38.121 – toruliitmikud) artikkel 1 osas, milles on tuvastatud, et Aalberts Industries NV, Comap SA, varem Aquatis France SAS, ja Simplex Armaturen + Fittings GmbH & Co. KG osalesid rikkumises ajavahemikus 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004.
2. Tühistada otsuse K(2006) 4180 artikli 2 punktide a ja b alapunkt 2.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
|
Martins Ribeiro |
Wahl |
Dittrich |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. märtsil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: inglise.