Kohtuasi T‑12/06
Deltafina SpA
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Toortubaka ostu ja esmase töötlemise turg Itaalias – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hinna kindlaksmääramine ja turu jagamine – Kaitse trahvide eest – Koostöö – Trahvid – Proportsionaalsus – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Trahvide eest tingimusliku kaitse andmine enne komisjoni lõppotsuse vastuvõtmist – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 2002/C 45/03, punkti 8 alapunktid a ja b, punkti 11 alapunktid a–c, punktid 15, 16, 18 ja 19)
2. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Täielik kaitse – Tingimused
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 2002/C 45/03, punkti 11 alapunkt a)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatis – Esialgne laad
(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 27 lõige 1)
4. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Trahvide eest tingimusliku kaitse andmine enne komisjoni lõppotsuse vastuvõtmist – Komisjoni keeldumine lõpliku kaitse andmisest – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine – Puudumine
(EÜ artikkel 81; komisjoni teatis 2002/C 45/03, punkt 11)
5. Institutsioonide aktid – Suunised konkurentsieeskirjade rikkumise korral määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta – Akt, mille eesmärk on omada välist toimet – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 98/C 9/03)
6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Rikkumised, mis liigitatakse väga rasketeks üksnes nende laadi alusel
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 98/C 9/03)
7. Konkurents – Trahvid – Trahvide määramise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)
8. Konkurents – Haldusmenetlus – Juurdepääs toimikule – Komisjoni kohustus lubada tutvuda sisedokumentidega – Puudumine
(EÜ artikkel 81)
1. Kui selle teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, esitatakse komisjonile taotlus trahvide eest kaitse saamiseks, hindab komisjon selle taotluse toetuseks ettevõtja esitatud tõendeid, et kontrollida, kas ettevõtja vastab tingimustele, mis on kehtestatud vastavalt kas koostööteatise punkti 8 alapunktis a või b. Kui ettevõtja on esimene, kes vastab nendele tingimustele, annab komisjon talle kirjalikult tingimusliku kaitse trahvide eest.
Tingimusliku kaitse andmine nõuab seega haldusmenetluse käigus erilise menetlusliku staatuse loomist ettevõtjale, kes vastab koostööteatise punktis 8 sätestatud tingimustele, mis toob kaasa teatud õiguslikud tagajärjed. See tingimuslik kaitse ei ole aga mingil viisil samastatav lõpliku kaitse andmisega trahvide eest, mida võidakse teha alles haldusmenetluse lõpus.
Täpsemalt, tingimusliku kaitse andmine esiteks kinnitab, et ettevõtja oli esimene, kes täitis koostööteatise punkti 8 alapunktis a või b sätestatud tingimused, mistõttu komisjon ei kaalu muid kaitsetaotlusi enne, kui ta on selle taotluse osas seisukoha võtnud, ja teiseks annab sellele ettevõtjale tagatise, et komisjon annab talle kaitse trahvide eest, kui viimane järeldab haldusmenetluse lõpus, et ettevõtja on täitnud koostööteatise punkti 11 alapunktides a–c sätestatud tingimused.
Alles haldusmenetluse lõpus, mil komisjon võtab vastu lõpliku otsuse, otsustab ta, kas ta annab ettevõtjale, kellele on antud tingimuslik kaitse, nimetatud otsuses kaitse trahvide eest sõna otseses tähenduses. Just sel ajal lõppeb tingimusliku kaitsega loodava menetlusliku staatuse mõju. Kuid lõplik kaitse trahvide eest antakse ainult siis, kui ettevõtja täidab kogu haldusmenetluse kestel ja kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni samaaegselt kõiki kolme tingimust, mis on sätestatud koostööteatise punkti 11 alapunktides a–c.
Nii tuleneb koostööteatises kehtestatud süsteemist, et enne lõpliku otsuse vastuvõtmist ei saa trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja kaitset sõna otseses tähenduses, vaid talle antakse ainult menetluslik staatus, mis võib anda haldusmenetluse lõpus aluse trahvide eest kaitse saamiseks, kui selleks on tingimused täidetud.
(vt punktid 113–115, 117 ja 118)
2. Täieliku kaitse andmine trahvide eest on erand konkurentsiõigust rikkunud ettevõtja isikliku vastutuse põhimõttest, mille kohaldamist õigustab eesmärk eelistada konkurentsi kõige raskemaks kahjustamiseks kvalifitseeruva tegevuse avastamist, uurimist, selle eest karistamist ja hoiatamist. Seda arvestades on loogiline, et toime pandud rikkumise eest trahvide suhtes täieliku kaitse andmisele vastutasuks peab ettevõtja, kes taotleb trahvide eest kaitse saamist, komisjoni uurimises tegema koostööd, mis on teatise – mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul – punkti 11 alapunkti a sõnastust kasutades „pidev, tihe ja tõhus”.
„Pideva” koostöö määratlusest tuleneb, et koostöö, mida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitaja peab kaitse saamiseks komisjoniga tegema, peab olema täielik, absoluutne ja reservatsioonideta. „Tihe ja tõhus” koostöö tähendab, et seda koostööd peab tegema kogu haldusmenetluse kestel ja üldjuhul kohe.
Lisaks saab koostööteatise alusel trahvisumma vähendamine olla õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjassepuutuva ettevõtja käitumine üldisemalt annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst. Nagu nähtub koostööteatise tekstis määratletud koostöö mõistest endast, võidakse selle koostööteatise alusel trahvisummat vähendada üksnes siis, kui ettevõtja käitumisest saab välja lugeda sellise koostöö tegemise tahet. Seda kaalutlust tuleb seda enam arvesse võtta koostöö puhul, mis on vajalik trahvide eest täieliku kaitse andmise õigustamiseks, kuna täielik kaitse kujutab endast veelgi soodsamat kohtlemist kui lihtsalt trahvisumma vähendamine.
Seega õigustab „pideva, tiheda ja tõhusa” koostöö mõiste trahvide eest täieliku kaitse andmist, kui koostöö on tõeline, täielik ja kui näidatakse üles tegelikku koostöötahet.
Ettevõtja, kes soovib, et talle antaks uurimises tehtud koostöö eest täielik kaitse trahvide eest, ei saa jätta komisjoni teavitamata asjassepuutuvatest faktilistest asjaoludest, millest ta on teadlik ja mis võivad kas või potentsiaalselt mõjutada haldusmenetluse käiku ja komisjoni uurimise tõhusust. Seega eeldab tegelik ja täielik koostöö, et kogu haldusmenetluse jooksul teavitab ettevõtja komisjoni õigeaegselt kõigist asjassepuutuvatest asjaoludest, mis võivad negatiivselt mõjutada nii uurimise käiku kui ka kartelli avastamist ja selle eest mõjuvalt karistamist. See teatamiskohustus on veelgi olulisem, kui asjaolu puudutab selle ettevõtja ja kartelli teiste liikmete vahelisi suhteid, eriti kui selle asjaolu võimalik asetleidmine oli haldusmenetluses komisjoni ja ettevõtja vahelise eelneva konkreetse arutelu ese.
Hinnangu, et käitumisega väljendatakse tõelist koostöötahet, saab anda ainult asjaolude alusel, mis on olemas ajal, mil see käitumine aset leiab. Nimelt arvestades nõutavat „tihedat” koostööd, mis peab kestma kogu menetluse kestel, piisab koostöökohustuse rikkumiseks tõelise koostöötahtega vastuolus olevast mis tahes käitumisest. Seega ei saa niisugust rikkumist õigustada selle käitumise asetleidmisest hilisem asjaolu.
Sellest tuleneb, et võimalikule tagantjärgi tuvastamisele, et koostöökohustust rikkuval käitumisel ei olnud negatiivset mõju, ei saa selle käitumise õigustamiseks tugineda.
(vt punktid 125–130, 132–134)
3. Konkurentsi valdkonnas võib komisjon teha konkurentsiõiguse normide rikkumise eest trahvi määravasse lõplikku otsusesse muudatusi võrreldes vastuväiteteatise argumentidega tingimusel, et otsuses on järgitud kaitseõigusi, st selles ei panda huvitatud isikutele süüks muid rikkumisi kui need, mis on esitatud vastuväidete ülevaates, ning tuginetakse ainult asjaoludele, mille kohta isik on saanud oma seisukohad esitada.
(vt punkt 176)
4. Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad ametiasutused olema andnud huvitatud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on adresseeritud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega.
Liidu konkurentsiõiguse normide rikkumist puudutavas haldusmenetluses ei saa ettevõtja, kes on esitanud komisjonile taotluse kaitse saamiseks trahvide eest, tugineda ühelegi täpsele, tingimusteta ja ühtelangevale tagatisele, et talle antakse haldusmenetluse lõpus lõplik kaitse trahvide eest. Nimelt vastavalt teatise, teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, punktile 19 hindab komisjon seda, kas selle teatise punktis 11 sätestatud tingimused on täidetud, alles lõpliku otsuse tegemisel. Järelikult ei saanud komisjon lõpliku otsuse tegemisele eelnevas menetlusstaadiumis anda ettevõtjale lõpliku kaitse saamise osas mingit täpset tagatist.
Lisaks, komisjon ei ole kohustatud trahvide eest kaitse saamise taotluse esitajaid teavitama sellest, et nad peavad täitma koostööteatises sätestatud kohustusi, muu hulgas koostöökohustust, sest nimetatud teatises endas on selgelt ette nähtud selle kohustuse rikkumise tagajärjed.
(vt punktid 190–193)
5. Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta on vahend, mille eesmärk on täpsustada hierarhiliselt kõrgemal asetsevat õigust silmas pidades kriteeriumid, mida komisjon kavatseb kasutada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel trahvide määramisel. Suunised ei ole trahve määrava otsuse õiguslik alus – selleks on määrus nr 1/2003 –, kuid need määravad siiski üldiselt ja abstraktselt metodoloogia, mida komisjon peab selle otsusega trahvisummade määramisel järgima, ning tagavad seetõttu ettevõtjate õiguskindluse.
Kuigi suuniseid ei saa lugeda õigusnormideks, mida ametiasutus igal juhul peab järgima, sätestavad need siiski praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus konkreetsel juhtumil ei või põhjendusi esitamata eirata.
Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni kaalutlusõiguse piiramine tema enda poolt ei ole aga vastuolus komisjoni olulise kaalutlusruumi säilimisega. Nimelt asjaolu, et komisjon on suunistes täpsustanud rikkumise raskuse hindamise lähtekohti, ei takista selle teguri hindamist tervikuna kõigi asjassepuutuvate asjaolude põhjal, sealhulgas asjaolude põhjal, mida suunistes sõnaselgelt ei ole märgitud.
(vt punktid 217–219)
6. Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud meetodi kohaselt tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta rikkumise laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjaomase geograafilise turu suurust.
Kuid nendel rikkumise raskuse hindamise kolmel aspektil ei ole üldisel hindamisel sama kaalu. Rikkumise laad on äärmiselt tähtis, muu hulgas selleks, et kvalifitseerida rikkumine „väga raskeks”. Kuid tegelik mõju turule või geograafilise turu suurus ei ole aspektid, mis peavad kindlasti esinema selleks, et kvalifitseerida rikkumine väga raskeks, kui tegemist on horisontaalse kartelliga, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine. Nii võib horisontaalseid kartelle, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine, kvalifitseerida „väga rasketeks” rikkumisteks ainuüksi nende laadi tõttu, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule, ja ilma, et seda kvalifitseerimist takistaks geograafilise turu väiksus.
Rikkumise raskusastme hindamisel on otsustav teada, kas kartelliliikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsused saaksid konkreetselt ellu viidud. Seda, mis toimus seejärel tegelike turuhindega – mida võisid mõjutada teised tegurid, mis ei allunud kartelliliikmete kontrollile – ei saa kartelli liikmed enda kasuks esile tuua, pöörates välised tegurid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, nende trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks.
Komisjonilt ei saa nõuda, et kui kartellikokkuleppe täitmine on tuvastatud, peab ta süstemaatiliselt tõendama, et kokkulepped võimaldasid ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme, või ostukartellide puhul väiksema hinnataseme sellest, mis oleks kehtinud kartelli puudumisel. Sellise tõendamise nõudmine oleks ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna kasutada tuleks oletuslikke arvutusi, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud.
Lisaks ei ole asjassepuutuva geograafilise turu suurus üks sõltumatu kriteerium selles tähenduses, et üksnes suuremat osa liikmesriike puudutavaid rikkumisi saab kvalifitseerida „väga raskeks”. Asutamisleping, määrus nr 1/2003, suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ega kohtupraktika ei võimalda järeldada, et niisuguseks rikkumiseks saab kvalifitseerida üksnes geograafiliselt väga ulatuslikke piiranguid. Ka kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on ostuhindade ja ostetavate koguste kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatud geograafiline ulatus. Seega ei ole asjassepuutuva geograafilise turu suurus – isegi kui eeldada, et see on väike – üldjuhul takistuseks tuvastatud rikkumise kvalifitseerimisele „väga raskeks” rikkumiseks.
(vt punktid 220, 222–224, 226, 248–250, 277, 279)
7. Konkurentsiõiguse rikkumise raames trahvide kindlaksmääramisel on põhjendamiskohustus täidetud, kui komisjon esitab oma otsuses hindamise aluseks olevad asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata rikkumise raskust ja kestust. Mis puudutab mitmele ettevõtjale trahve määravat otsust, siis tuleb põhjendamiskohustuse ulatust hinnata eelkõige lähtuvalt asjaolust, et rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvessevõetavatest kriteeriumidest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu.
Kuna tegelik mõju turule ei ole tegur, mida tuleb kindlasti arvesse võtta, et kvalifitseerida rikkumine väga raskeks rikkumiseks horisontaalsete kartellide puhul, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine, ei olnud komisjon kohustatud seda rikkumise raskuse kindlaksmääramisel arvesse võtma. Asjaolu, et komisjon ei põhjendanud seda, miks ta ei võtnud arvesse kriteeriumi, mida ta ei olnud kohustatud arvesse võtma ja millega arvestamine ei olnud tema hinnangul asjas vajalik, ei tähenda, et trahvi kindlaksmääramisel on puudu põhjendus.
(vt punktid 282, 284)
8. Komisjon ei ole kohustatud konkurentsiõigusega seotud menetluse kestel institutsiooni sisedokumentidega tutvumist võimaldama. Lisaks, liidu kohtus toimuvas menetluses ei esitata hagejatele komisjoni sisedokumente, välja arvatud juhul, kui seda nõuavad asja erilised asjaolud ja nende väljanõudmiseks annavad aluse kaalukad tõendid. See sisedokumentidega tutvumise õiguse piiramine on õigustatud vajadusega tagada institutsiooni tõrgeteta toimimine konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistuste määramisel.
(vt punkt 313)
ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
9. september 2011(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Toortubaka ostu ja esmase töötlemise turg Itaalias – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hinna kindlaksmääramine ja turu jagamine – Kaitse trahvide eest – Koostöö – Trahvid – Proportsionaalsus – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud
Kohtuasjas T‑12/06,
Deltafina SpA, asukoht Orvieto (Itaalia), esindajad: advokaadid R. Jacchia, A. Terranova, I. Van Bael, J.-F. Bellis ja F. Di Gianni,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Whelan ja F. Amato, hiljem A. Whelan ja V. Di Bucci ning lõpuks É. Gippini Fournier ja L. Malferrari,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada ja teise võimalusena nõue vähendada trahvi, mis määrati Deltafinale komisjoni 20. oktoobri 2005. aasta otsuse K(2005) 4012 (lõplik) [EÜ] artikli 81 lõike 1 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/C38.281/B2) – Toortubakas, Itaalia) artiklis 2
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: esimees J. Azizi, kohtunikud E. Cremona (ettekandja) ja S. Frimodt Nielsen,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio Gonzáles,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. septembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Deltafina SpA on Itaalia äriühing, mille peamine tegevusala on toortubaka esmane töötlemine ja töödeldud tubakaga kauplemine. Tema kapitalis kuulub 100% osalus Richmondis (Ühendriigid) asuvale äriühingule Universal Corp.
I – Haldusmenetlus
2 3., 4. ja 5. oktoobril 2001 viis Euroopa Ühenduste Komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 alusel läbi uurimisi Euroopa Tubakatöötlejate Liidu ja Tubaka Kutseühingu ruumides Brüsselis (Belgia). Samal päeval andis Euroopa tubakatöötlejate liit nendest uurimistest faksiga teada kõigile oma liikmetele, sealhulgas Associazione professionale trasformatori tabacchi italianile (APTI, Itaalia tubakatöötlejate kutseliit), mis on tema liikmetest üks suuremaid ettevõtjaid selles sektoris.
3 3., 4. ja 5. oktoobril 2001 viis komisjon läbi kontrolle ka kolme Hispaania peamise toortubakatöötleja ning kahe Hispaania tubakatöötlejate ja -tootjate liidu ruumides. 16. jaanuaril 2002 esitasid kolm Hispaania toortubakatöötlejat, kelle ruumides oli juba kontrolle läbi viidud, ning kontserni Universal üks äriühing komisjonile ühise taotluse kaitse saamiseks trahvide eest vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”).
4 15. jaanuaril 2002 saatis komisjon teabenõude kahele Itaalia tubakatöötlejate ja -tootjate kutseliidule, st APTI-le, kes esindab toortubaka töötlejaid, ja Unione italiana tabaccole (Unitab, Itaalia tubakaühendus), mis esindab toortubaka tootjaid. APTI vastas teabenõuetele 12. veebruaril 2002. Samal päeval said tema juhid kokku ja arutasid koosolekul komisjoni nõuet.
5 19. veebruaril 2002 esitas Deltafina trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002 C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”) jaotisele A ning teise võimalusena trahvide vähendamise taotluse vastavalt selle teatise jaotisele B. Trahvide eest kaitse saamise taotlus puudutas toortubaka töötlejate väidetavat kartelli Itaalia turul.
6 28. veebruaril 2002 leidis aset telefonivestlus Universali ühe advokaadi ja toimikuga tegeleva komisjoni konkurentsi peadirektoraadi teenistuja vahel.
7 6. märtsil 2002 teatas komisjon Deltafinale, et tema taotlus vastab 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b nõuetele ja et komisjon annab talle haldusmenetluse lõpus kaitse trahvide eest rikkumiste eest, mis komisjoni läbi viidud uurimise tulemusena seoses esitatud tõenditega tuvastatakse, kui Deltafina vastab kõigile nimetatud teatise punktis 11 loetletud tingimustele.
8 14. märtsil 2002 toimus kohtumine komisjoni teenistuse ning Deltafina ja Universali esindajate vahel, et arutada, mil viisil hakkab Deltafina komisjoniga koostööd tegema (edaspidi „14. märtsi 2002. aasta koosolek”). Sel koosolekul mainiti muu hulgas Deltafina taotluse kaitse saamiseks trahvide eest konfidentsiaalsena käsitlemist.
9 19., 21., 25. ja 26. märtsil 2002 esitas Deltafina komisjonile täiendavat teavet.
10 22. märtsil 2002 leidis Deltafina esindajate ja toimikuga tegeleva komisjoni teenistuja vahel aset telefonivestlus, mis puudutas mitut küsimust Deltafina ja komisjoni koostöö teemal.
11 2. aprillil 2002 teatas Universali koosseisuväline õigusnõustaja Standard Commercial Corp. (edaspidi „SCC”) ja Dimon Inc. – kes olid toortubaka esmase töötlemisega tegeleva kahe Itaalia äriühingu Transcatab SpA ja Dimon Italia Srl emaettevõtjad – koosseisuvälisele õigusnõustajale, et Deltafina on esitanud komisjonile taotluse kaitse saamiseks trahvide eest seoses töötlejate kartellidega Itaalia tubakaturul.
12 4. aprilli 2002. aasta hommikul toimus APTI ruumides koosolek. Sellel koosolekul teatas Deltafina president kohalolevatele isikutele, et Deltafina on hakanud komisjoniga 2002. aasta koostööteatise alusel koostööd tegema ja on edastanud komisjonile teda kompromiteerivaid dokumente.
13 Sama päeva, st 4. aprilli 2002. aasta pärastlõunal esitasid ka Dimon Italia ja Transcatab, kelle esindajad osalesid eelmises punktis mainitud APTI koosolekul, taotluse nende leebemaks kohtlemiseks 2002. aasta koostööteatise alusel (vastavalt kl 16.15 ja 18.47).
14 18. ja 19. aprillil 2002 viis komisjon määruse nr 17 artikli 14 alusel läbi kontrollid Dimon Italia, Transcatabi, Trestina Azienda Tabacchi SpA (edaspidi „Trestina”) ja Romana Tabacchi SpA ruumides.
15 18. aprillil ja 17. mail 2002 esitas Deltafina komisjonile veel täiendavat teavet.
16 29. mail ja 11. juulil 2002 toimus Deltafina ja komisjoni teenistuste esindajate vahel veel kaks koosolekut.
17 8. oktoobril 2002 teatas komisjon Dimon Italiale ja Transcatabile, et kuna nad olid vastavalt esimene ja teine ettevõtja, kes esitasid 2002. aasta koostööteatise alusel tõendeid rikkumise kohta, kavatses ta nende trahve haldusmenetluse lõpus vähendada vastavalt vahemikus 30–50% ja 20–30% trahvisummast, mis neile võimalikult tuvastatava rikkumise eest määrataks.
18 25. veebruaril 2004 esitas komisjon vastuväiteteatise mitmele ettevõtjale ja ettevõtjate ühendusele, sealhulgas Deltafinale, Universalile, Dimon Italiale ja Transcatabile.
19 22. juunil 2004 toimus ärakuulamine, millel osales ka Deltafina. Sellel ärakuulamisel juhtis Dimon Italia üks esindaja komisjoni tähelepanu kahele toimikus olevale dokumendile – komisjoni poolt Dimon Italia ruumides läbi viidud kontrollide käigus 18. aprillil 2002 tehtud ärakirjadele selle äriühingu esindajate omakäelistest ülestähendustest –, milles võeti kokku Deltafina presidendi avaldused APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul.
20 21. detsembril 2004 võttis komisjon vastu 25. veebruari 2004. aasta vastuväiteteatise täienduse (edaspidi „täiendus”), milles ta teatas Deltafinale ja teistele asjassepuutuvatele ettevõtjatele kavatsusest mitte talle anda kaitset trahvide eest, sest tema hinnangul oli Deltafina rikkunud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust.
21 1. märtsil 2005 toimus täienduse teemal ärakuulamine. Pärast seda ärakuulamist esitasid Universal, Deltafina, Dimon ja SCC komisjonile uusi kommentaare.
II – Vaidlustatud otsus
22 Pärast konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega konsulteerimist ning võttes arvesse ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuannet võttis komisjon 20. oktoobril 2005 vastu otsuse K(2005) 4012 (lõplik), mis on seotud [EÜ] artikli 81 lõike 1 kohase menetlusega (Juhtum COMP/C.38.281/B.2 – Toortubakas – Itaalia) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud 13. veebruari 2006. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 353, lk 45).
23 Vaidlustatud otsusest teavitati Deltafinat 10. novembril 2005.
24 Vaidlustatud otsus sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid:
„Artikkel 1
1. Deltafina […], Universal […] rikkusid viidatud perioodide jooksul [EÜ] artikli 81 lõiget 1, osaledes keelatud kokkulepetes/kooskõlastatud tegevustes toortubaka sektoris Itaalias.
Rikkumise kestused on järgmised:
a) Deltafina, Universali […] puhul 29. septembrist 1995 kuni 19. veebruarini 2002;
[…]
Artikkel 2
Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:
a) Deltafina ja Universal solidaarselt 30 000 000 eurot;
[…]” [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]
25 Vaidlustatud otsus põhineb järgmistel põhjendustel.
A – Rikkumine ja rikkumise süükspandavus
26 Vaidlustatud otsuses järeldas komisjon pärast seda, kui ta oli kirjeldanud asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid ja andnud neile õigusliku hinnangu, et on tõendatud, et Deltafina osales otseselt koos mitme muu ettevõtjaga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes, mis on EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt keelatud. Seda hinnangut käesolevas kohtuvaidluses kahtluse alla ei ole seatud.
27 Komisjon uuris seejärel küsimust, kellele tuleb rikkumises osalenud ettevõtjate süü omistada ja järeldas, et nii Deltafina kui tema emaettevõtja Universal on rikkumiste eest vastutavad ning vaidlustatud otsuse adressaadid.
B – Trahvisumma arvutamine
1. Trahvi põhisumma kindlaksmääramine
28 Mis puudutab Deltafinale määratud trahvi arvutamist, siis meenutab komisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjenduses 357, et selle summa kindaksmääramiseks peab ta arvesse võtma kõiki käesoleva asja asjaolusid, eriti rikkumise raskust ja kestust, nagu on ette nähtud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõikes 3.
29 Esiteks uuris komisjon rikkumise raskust. Ta meenutas, et selle hindamiseks pidi ta arvesse võtma rikkumise laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja geograafilise turu suurust (vaidlustatud otsuse põhjendus 365).
30 Edasi märgib komisjon, et toortubaka tootmine Itaalias moodustab 38% Euroopa Liidu kvoodist ja see oli 67 338 miljonit eurot 2001. aastal ehk rikkumise viimasel täisaastal (vaidlustatud otsuse põhjendus 366).
31 Mis puudutab rikkumise raskust, siis pidas komisjon rikkumist väga raskeks rikkumiseks, sest see oli seotud mitut sorti toortubaka ostuhinna kindlaksmääramisega Itaalias ja ostetud koguste jaotamisega (vaidlustatud otsuse põhjendus 367).
32 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 368, milles viidati selle otsuse osale, mis puudutab konkurentsipiirangute analüüsi (vt põhjendused 277 ja järgnevad), kinnitas komisjon, et ostu puudutav keelatud kokkulepe võib moonutada tootjate tahet saavutada teatud tulusus ning piirata töötlejatevahelist konkurentsi järelturgudel ning see on eriti nii siis, nagu käesolevas asjas, kui toode, mida keelatud kokkulepe puudutab (toortubakas), moodustab järelturu osaliste tegevuses (käesolevas asjas tubaka esmatöötlemine ja töödeldud tubaka müük) olulise „sisendi”.
33 Arvestades neid kaalutlusi, järeldas komisjon, et Deltafina toime pandud rikkumine tuleb kvalifitseerida väga raskeks rikkumiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 369).
34 Edasi kinnitas komisjon, et trahvi kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta iga ettevõtja osakaalu ja ebaseadusliku tegevuse tõenäolist kahju konkurentsile. Nii leidis komisjon, et trahvid tuleb määrata selle alusel, milline oli iga isiku positsioon turul. Komisjoni hinnangul pidi Deltafina trahvi lähtesumma olema kõige suurem, sest tema oli kõige suurem ostja, tema turuosa oli 2001. aastal umbes 25% (vaidlustatud otsuse põhjendused 370–372).
35 Komisjon leidis aga, et lähtesummal, mis väljendab ainult positsiooni turul, ei ole Deltafinale piisavalt hoiatavat mõju, sest hoolimata tema suhteliselt väikesest käibest, kuulus ta suurde majanduslikult ja finantsiliselt tugevasse rahvusvahelisse kontserni, mis oli üks peamistest ülemaailmsetest tubakaga kauplejatest, tegeledes tubakatööstuse erinevatel tasemetel ja erinevatel geograafilistel turgudel (vaidlustatud otsuse põhjendus 374).
36 Seega otsustas komisjon, et trahvi hoiatava mõju tagamiseks tuleb lähtesummale kohaldada kordajat, mis sõltub ettevõtja suurusest. Deltafina trahvi lähtesummale kohaldas komisjon kordajat 1,5. Nii määras komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 376 Deltafina trahvi lähtesummaks 37,5 miljonit eurot, milles oli arvesse võetud kordajat.
37 Edasi suurendas komisjon seda summat 60% rikkumise kestuse alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 377), mille tulemusena määrati Deltafina trahvi põhisummaks 60 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 379).
2. Kergendavad asjaolud
38 Seejärel võtab komisjon Deltafina suhtes kohaldatava kergendava asjaoluna arvesse tema tegelikku koostööd menetluses, mis ei ole 2002. aasta koostööteatise alusel tehtud koostöö. Alustuseks meenutab ta, et põhjustel, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 43 ja järgmistes punktides, ei täida Deltafina enam tingimusi täieliku kaitse saamiseks trahvide eest või tema trahvi vähendamiseks 2002. aasta koostööteatise alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 385).
39 Edasi märgib komisjon, et juhul, kui 2002. aasta koostööteatis on kohaldatav, tuleb menetlusega seotud ettevõtjate koostööd üldjuhul hinnata selle teatise alusel. Ta lisab, et ainult erakordsetel asjaoludel võib isiku koostööd pidada selliseks, et sellel on trahvi vähendav mõju suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) alusel, kuigi põhimõtteliselt on kohaldatav ka 2002. aasta koostööteatis (vaidlustatud otsuse põhjendused 386 ja 387).
40 Komisjoni arvates esinevad need asjaolud käesolevas asjas Deltafina puhul kahel põhjusel. Esiteks oli Deltafina esimene ettevõtja, kes esitas taotluse 2002. aasta koostööteatise kohaldamiseks (vaid paar päeva pärast selle vastuvõtmist) ja esimene ettevõtja, kellele komisjon andis tingimusliku kaitse. Samuti on tegemist esimese otsusega, mis puudutab sellise ettevõtja koostöökohustuse rikkumise tagajärgi, kes on esitanud taotluse kaitse saamiseks trahvide eest 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alusel. Teiseks möönis komisjon, et Deltafina panustas oluliselt tema uurimisse algusest peale ja jätkas seda kogu menetluse käigus, välja arvatud asjaolud, mille tõttu tuleb keelduda talle trahvide eest lõpliku kaitse andmisest (vaidlustatud otsuse põhjendused 388–390).
41 Seetõttu peab komisjon rahuldavaks Deltafina koostööd haldusmenetluses. Komisjon lisab lõpuks, et Deltafina ei vaielnud üheski staadiumis vastu vaidlustatud otsuse esemeks olevatele faktilistele asjaoludele. Neid asjaolusid ja menetluses Deltafina üldist käitumist arvestades järeldab komisjon, et talle määratavat trahvi tuleb vähendada 50% (vaidlustatud otsuse põhjendused 391–398).
42 Arvestades seda kergendavat asjaolu, määras komisjon Deltafinale ja Universalile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 30 miljonit eurot.
C – Deltafina taotlus kaitse saamiseks trahvide eest
43 Komisjon esitas seejärel põhjused, mis viisid ta järelduseni, et Deltafinale ei saanud anda kaitset trahvide eest 2002. aasta koostööteatise tähenduses.
44 Ta selgitas, et kuna pärast Deltafina esitatud trahvide eest kaitse saamise taotluse uurimist täitis Deltafina 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b tingimused, andis ta talle tingimusliku kaitse tingimusel, et ta täidab kõiki koostööteatise punktis 11 loetletud nõudeid, millest üks oli koostöökohustuse täitmine (teatise punkti 11 alapunkt a) (vaidlustatud otsuse põhjendused 405–409).
45 Komisjon märkis aga vaidlustatud otsuse põhjenduses 410, et 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel selgus, et Deltafina tegi trahvide eest kaitse saamise taotluse teatavaks eespool punktis 12 viidatud APTI koosolekul, kus osalesid ka Dimon Italia, Transcatabi ja Trestina esindajad, ja see toimus enne, kui komisjonil oli asjassepuutuva kartelli suhtes võimalus läbi viia uurimisi. Komisjon märkis ka, et need faktilised asjaolud olid ka Deltafinale täienduses esitatud vastuväidete esemeks (vt eespool punkt 20).
46 Seega uuris komisjon kõigepealt asjassepuutuvaid fakte üksikasjalikumalt selleks, et seejärel järeldada, et Deltafina ei täitnud 2002. aasta koostööteatise punktis 11 ette nähtud tingimusi.
1. Asjassepuutuvad faktid
47 Komisjon märkis, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul tõstatati Deltafina taotluse trahvide eest kaitse saamiseks konfidentsiaalsena käsitlemise teema. Komisjoni hinnangul täpsustasid tema teenistused sellel koosolekul selgelt, et nad kavatsevad teha etteteatamata kontrolle Deltafina kirjeldatud kartelli asjus, et need kontrollid ei saa toimuda enne ajavahemikku 18.–20. aprillini 2002 ja et seetõttu tuli kuni selle ajani see teave konfidentsiaalsena hoida, et mitte konkurente alarmeerida ega kompromiteerida kontrollide tõhusust (vaidlustatud otsuse põhjendus 412).
48 Komisjon märkis sellel koosolekul ka, et Deltafina oli selgitanud komisjoni teenistustele, et tal on keeruline kuni kontrollide teostamiseks ettenähtud ajani mitte avalikustada oma taotlust trahvide eest kaitse saamiseks mitmel eri põhjusel, millest esimeseks põhjuseks oli lähitulevikus APTI raames konkurentidega peetavad koosolekud, millel konfidentsiaalsuse säilitamine oli keeruline, teiseks vajadus teavitada taotlusest Deltafina keskastme töötajaid (umbes viitteist isikut) ja kolmandaks vajadus avalikustada taotlus trahvide eest kaitse saamiseks finantseerimistehingute raames, millega oli seotud Universal Ühendriikides (vaidlustatud otsuse põhjendus 412).
49 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 413–415 kordas komisjon 14. märtsi 2002. aasta koosoleku kohta komisjoni teenistuste koostatud siseprotokollis märgitut ja Universali ühe esindaja poolt sellel koosolekul tehtud ülestähendusi.
50 Veel märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 416, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul palusid tema teenistused Deltafinal talle esitada hulga teavet, et komisjon saaks koha peal kontrolle läbi viia. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 417 viitas ta komisjoni teenistuste 15. märtsi 2002. aasta sisememorandumile, milles oli tehtud kokkuvõte sellest, kuidas pärast eelmisel päeval toimunud koosolekut juhtumit edasi käsitletakse. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 418 korratakse Deltafina juhatuse 1. märtsi 2002. aasta koosoleku protokolli teksti, milles see juhatus tunnistab vajadust lõpetada kohe kartelliga seotud õigusvastane tegevus ja juhib koosolekul osalejate tähelepanu sellele, et taotluse esitamist trahvide eest kaitse saamiseks tuleb hoida äärmiselt konfidentsiaalsena.
51 Edasi viitas komisjon Deltafina presidendi avaldusele, mille see tegi APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul, tuginedes esiteks 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel Dimon Italia advokaatide mainitud kahele dokumendile ja teiseks Deltafina presidendi enda poolt alla kirjutatud memorandumile, milles oli kajastatud see, kuidas trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamine sellel koosolekul avalikuks tehti (vaidlustatud otsuse põhjendused 421–426).
52 Komisjon märkis, et sellel samal avalikuks tegemise päeval esitasid ka Dimon Italia ja Transcatab taotluse 2002. aasta koostööteatise kohaldamiseks ja et APTI koosolekul Deltafina presidendi tehtud avaldusi nendes taotlustes ei mainitud (vaidlustatud otsuse põhjendus 427).
53 Lõpuks nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjoni teenistused ja Deltafina pidasid 29. mail 2002 veel ühe koosoleku, millel komisjon ega Deltafina ei tõstatanud konfidentsiaalsuse küsimust ning millel Deltafina ei maininud, et ta tegi APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul Dimon Italiale ja Transcatabile teatavaks asjaolu, et ta oli esitanud taotluse trahvide eest kaitse saamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 429).
2. Deltafina poolt 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunkti a tingimuse täitmata jätmine
54 Vaidlustatud otsuses kinnitab komisjon, et 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustus on tingimusliku kaitse andmisel tema ja taotluse esitaja vahel sõlmitava kokkuleppe oluline osa. Komisjon leiab, et seda kohustust tuleb tõlgendada loogika seisukohast, mis on trahvide eest kaitse andmise alase tema poliitika aluseks, st uurimise alustamisel või kartelli toime pandud rikkumiste avastamisel taotluse esitaja otsustava panuse seisukohast. Seda loogikat arvestades ei piirdu komisjoni hinnangul see kohustus ainult rikkumise kohta tõendite edastamisega, vaid see eeldab ka mis tahes selliste meetmete võtmisest hoidumist, mis võivad kompromiteerida tema uurimise ja/või rikkumise tuvastamise võimet (vaidlustatud otsuse põhjendused 431 ja 432).
55 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 433 on märgitud, et juhul, nagu käesolevas asjas, kui komisjon ei ole veel kontrolle läbi viinud ja kui tegevussektor ei ole lähitulevikus komisjoni poolt läbiviidavatest kontrollidest teadlik, võib trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikuks tulek täielikult ja tagasipöördumatult kompromiteerida komisjoni võimet läbi viia tõhusaid kontrolle ja avastada rikkumine. Komisjoni hinnangul nõuab 2002. aasta koostööteatise kasuliku mõju, et leebemat kohtlemist taotlenud ettevõtjate tegevus ei sea kontrolle ohtu. Need ettevõtjad ei saa seega tugineda sellisele õiguspärasele ootusele, mille kohaselt vastupidise selgesõnalise sätte puudumisel ei ole konfidentsiaalsus osa 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud tingimusest. Komisjoni hinnangul tuleneb sellest, et kui trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanud isik avalikustab teadlikult ja tahtlikult selle teabe oma konkurentidele, on see käsitatav 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustuse rikkumisena.
56 Komisjon lisab, et nimetatud kohustuse ja 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis b sätestatud kohustuse – mille kohaselt peab taotluse esitaja lõpetama rikkumises osalemise hiljemalt kaitsetaotluse esitamise kuupäeval – vaheline „nende olemuslik pinge” ei luba taotluse esitajal anda tahtlikult kartelli teistele liikmetele teada, et ta on esitanud taotluse trahvide eest kaitse saamiseks. See olukord erineb olukorrast, kus taotluse esitaja piirdub meetmete võtmisega, mis võivad panna teised kartelli liikmed kahtlema, et ta on sellise taotluse esitanud (vaidlustatud otsuse põhjendus 434).
57 Komisjon leiab ka, et käesolevale juhtumile eriomased asjaolud näitavad hästi, et Deltafina sai aru, et konfidentsiaalsus on osa tema koostöökohustusest. Komisjoni hinnangul tuleneb see selgelt muu hulgas Deltafina juhatuse 1. märtsi 2002. aasta otsusest, mis nõudis selle teema käsitamist „äärmiselt konfidentsiaalsena” (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 418 ja eespool punkt 50) ning Deltafina presidendi enda sõnadest, mille kohaselt võis Deltafina otsusest teha komisjoniga koostööd „teistele ettevõtjatele teada anda ülimalt ettevaatlikult ja ainult vajaduse korral” (vaidlustatud otsuse põhjendus 440).
58 Arvestades asjassepuutuvaid asjaolusid, mida on meenutatud eespool ja 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud tingimuse ulatust, järeldas komisjon, et Deltafina ei täitnud seda tingimust. Nimelt kuigi Deltafina teadis, et komisjon kavatses 18.–20. aprillini 2002 läbi viia kohapealseid kontrolle, teavitas Deltafina president enne, kui need kohapealsed kontrollid läbi viidi, tahtlikult kahele peamisele konkurendile taotluse esitamisest trahvide eest kaitse saamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 441).
59 Komisjon märgib ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 442, et Deltafina käitumine oli täpselt selline, mis kompromiteeris nende kontrollide tulemusi, millest Deltafina teadlik oli või millest ta vähemalt pidi teadma, eriti seetõttu, et komisjon oli teda spetsiifiliselt teavitanud lähitulevikus läbiviidavatest kontrollidest, paludes tagada konfidentsiaalsena fakti, et Deltafina oli taotlenud kaitset trahvide eest, et mitte seada ohtu nende kontrollide tulemusi. Komisjoni hinnangul on võimatu kindlaks teha, kas tema kontrolle tegelikult kahjustati ning see asjaolu ei saa mingil juhul olla Deltafina vastutuse kindlakstegemise määrav tegur (vaidlustatud otsuse põhjendus 443).
60 Selle kohta märgib komisjon, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul arutatu ega tema hilisem käitumine ei andnud alust kahelda selles, et ta ei nõustunud asjaoluga, et Deltafina peab paratamatult konkurentidele avalikustama 2002. aasta koostööteatise kohaldamise taotluse esitamise ja et seetõttu ei saa läbi viia kontrolle. Vastupidi, komisjoni arvates täpsustas ta selgelt, et konfidentsiaalsus peab olema tagatud veel ühe kuu, et ta saaks ette valmistada nimetatud kontrolle, mille tarvis ta küsis vajalikku teavet ja alustas ettevalmistusi koosolekule järgneval päeval (vaidlustatud otsuse põhjenduse 446 ja 447).
61 Komisjon kinnitab, et ta sai aru nii Deltafina praktilistest raskustest hoida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist konfidentsiaalsena kui ka asjaolust, et kontrollid oleksid muutunud äärmiselt ebatõenäoliseks, kui Deltafina oleks olnud kohustatud avalikustama oma trahvide eest kaitse saamise taotluse konkurentidele. Kuid komisjon leiab, et käesolevas asjas on Deltafina-poolne trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikustamine APTI koosolekul tahtlik ja omaalgatuslik. Selline käitumine ei ole trahvide eest kaitse saamise taotluse raames kunagi õigustatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 444, 448 ja 450).
62 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 449 tuleneb, et asjaolu, et Deltafina komisjonile sellest avalikustamisest teada ei andnud, lubab arvata, et Deltafina ei arvanud, et komisjon tema tegevuse heaks kiidab.
63 Komisjon märgib, et haldusmenetluses asus Deltafina seisukohale, et avalikuks tegemine ei olnud vabatahtlik, vaid pigem tema konkurentide avaldatud surve tulemus. Kuid komisjon leidis, et kuigi rikkumises osalemise lõpetamine – mis on nõutav pärast trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist – võib kaasa tuua praktilisi keerukusi, ei ole Deltafina tõendanud, kuidas võis õigusvastases tegevuses tema osaluse lõpetamine ja konkurentidega kohtumistest keeldumine „takistada tema õiguspärast kaubandustegevust”. Komisjon on ka seisukohal, et lähikondsete surve, mis ei ole tõsine ja vahetu ähvardus, ei välista avalikustamist vabatahtlikult. Deltafina president ei tegutsenud mingi piirava ähvarduse survel, mistõttu komisjon järeldab, et APTI koosolekul trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikuks tegemine oli vabatahtlik (vaidlustatud otsuse põhjendused 451–453).
64 Lõpuks leiab komisjon ka, et asjaolu, et pärast teatavat Dimon Italia ja Transcatabi emaettevõtjate koosseisuväliste õigusnõustajate avaldatud survet kinnitas Universali koosseisuväline õigusnõustaja 2. aprillil 2002, et Deltafina esitas komisjonile taotluse trahvide eest kaitse saamiseks, ei saa iseenesest õigustada koostöökohustuse rikkumist Deltafina poolt või seda heastada. Komisjon on esiteks seisukohal, et mingit seost ei ole tuvastatud Ühendriikides avalikustamise ja Deltafina presidendi käitumise vahel, teiseks, et komisjoniga koostöö tegemise kohustuse võimalikku eraldiseisvat rikkumist ei saa kasutada selleks, et õigustada sama kohustuse hilisemat rikkumist (ex iniuria non oritur ius), ning kolmandaks, et puuduvad mis tahes tõendid surve kohta, mida väidetavalt avaldasid SCC ja Dimoni koosseisuvälised õigusnõustajad, välja arvatud üks telefonitsi edastatud teade, mille SCC koosseisuväline õigusnõustaja jättis Universali koosseisuvälise õigusnõustaja telefoni kõnemällu (vaidlustatud otsuse põhjendused 454–459).
65 Edasi märkis komisjon, et igal juhul ei teatanud Universal kiiresti komisjonile avalikuks tegemisest tema koosseisuvälise õigusnõustaja poolt (vaidlustatud otsuse põhjendus 459).
66 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 460 järeldas komisjon, et kõigil eespool esitatud põhjustel rikkus Deltafina koostöökohustust, mis tal oli vastavalt 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktile a, ja et seetõttu ei saanud talle trahvide eest kaitset anda ning asjassepuutuvate rikkumiste eest tuli talle seega trahv määrata.
Menetlus ja poolte nõuded
67 Deltafina esitas Üldkohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2006 kohtuasja algatamiseks hagiavalduse.
68 26. juuni 2006. aasta kirjas taotles Deltafina, et Üldkohus nõuaks komisjonilt välja kostja vastusele lisatud ühe dokumendi tervikteksti. 22. novembri 2006. aasta kirjaga teatas Üldkohtu kohtukantselei Deltafinale, et kolmanda koja esimees otsustas selle taotluse rahuldamata jätta.
69 16. septembri 2010. aasta kirjas teatas Deltafina Üldkohtule, et ta loobub oma kuuendast väitest.
70 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse.
71 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 29. septembri 2010. aasta kohtuistungil.
72 Deltafina palub Üldkohtul:
– tühistada talle vaidlustatud otsuse artiklis 2 määratud trahv;
– teise võimalusena vähendada trahvisummat;
– mõistja kohtukulud välja komisjonilt.
73 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõistja kohtukulud välja Deltafinalt.
Õiguslik käsitlus
74 Oma nõude toetuseks esitab Deltafina seitse väidet.
75 Neli esimest väidet on esitatud esmajärjekorras ja nende alusel palutakse vaidlustatud otsus tühistada osas, milles Deltafinat kohustatakse maksma trahvi. Esimene väide puudutab ilmset viga, sest kaitse trahvide eest võeti ära väärale faktilisele eeldusele tuginemise tõttu. Teine väide puudutab ilmset hindamisviga, sest komisjon tuvastas, et Deltafina on rikkunud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust. Kolmas väide puudutab ilmset hindamisviga, sest komisjon võttis ära kaitse trahvide eest seetõttu, et tema hinnangul seadis Deltafina sellega, et ta avalikustas trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise, ohtu komisjoni uurimise. Neljas väide puudutab õiguspärase ootuse kaitse, hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
76 Kolm viimast väidet on esitatud teise võimalusena ja nendes palutakse vähendada Deltafinale määratud trahvi. Viienda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, sest trahvi lähtesumma oli liiga suur. Kuuenda väite kohaselt on tehtud viga sellega, et komisjon pidas Universalit solidaarselt vastutavaks Deltafina tegevuse eest ja määras seetõttu viimasele liiga suure trahvi. Seitsmenda väite kohaselt on vääralt hinnatud kergendavaid asjaolusid.
77 Kuna 16. septembri 2010. aasta kirjas loobus Deltafina kuuendast väitest, ei tule seda uurida.
I – Esimese võimalusena esitatud väited
78 Kõigepealt tuleb märkida, et Deltafina kolm esimest väidet puudutavad kõik vigasid, mis muudavad vaidlustatud otsuse väidetavalt õigusvastaseks, sest komisjon ei andnud talle kaitset trahvide eest asjaolu tõttu, et ta rikkus 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust.
79 Kuna need väited on omavahel tihedalt seotud, tuleb neid uurida koos.
A – Kolm esimest väidet, et tehtud on ilmseid vigu, mis tõid kaasa selle, et Deltafinalt võeti lõplikult ära kaitse trahvide eest
1. Poolte argumendid
80 Esimeses väites leiab Deltafina, et komisjon on trahvide eest kaitse ära võtnud faktivea tõttu, sest ta lähtus väärast eeldusest, et toortubaka Itaalia töötlejad ei olnud teadlikud komisjoni läbiviidavast uurimisest.
81 Deltafina hinnangul tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 433, et komisjon oli seisukohal, et teadaanne, mille Deltafina president edastas 4. aprilli 2002. aasta koosolekul oli koostöökohustuse rikkumine seetõttu, et see seadis ohtu uurimise tõhususe. Komisjon kinnitas selles põhjenduses, et mis tahes infoleke trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise kohta võib panna teisi kartelli osalisi tõendeid hävitama või moonutama. Kuid selleks, et see seisukoht oleks põhjendatud, on üks oluline tingimus see, et asjassepuutuv tegevussektor ei ole veel teadlik uurimisest ja võimalikest etteteatamata kontrollidest. Vaid sel juhul võib kolmandatele isikutele tehtud avaldus trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise kohta teoreetiliselt ohtu seada komisjoni võime oma uurimist tõhusalt läbi viia. Seega väidab Deltafina, et peamine eeldus trahvide eest kaitse äravõtmiseks on see, et asjassepuutuv tegevussektor ei ole veel komisjoni uurimisest teadlik.
82 Deltafina leiab, et toortubaka Itaalia töötlejad olid komisjoni uurimisest teadlikud, kuna komisjon oli 2001. aasta oktoobris läbi viinud kontrolle Brüsselis ja Hispaanias ning kuna komisjon oli 15. jaanuaril 2002 esitanud teabenõudeid APTI-le ja Unitabile. Seda, et tegevussektor oli uurimisest teadlik, tõendavad paljud muud asjaolud, nagu Ameerika finantsturgude järelevalveasutusele Dimoni esitatud formularis tehtud avaldus, asjaolu, et nii Dimon Italia kui Transcatab olid juba enne 4. aprillil 2002 tehtud teadaannet alustanud ettevalmistusi leebema kohtlemise taotluse esitamiseks ja asjaolu, et komisjoni uurimist arutati ühel APTI koosolekul.
83 Lisaks ei tähenda see, et esitatud on trahvide eest kaitse saamise taotlus, automaatselt seda, et läbi hakatakse viima etteteatamata kontrolle, sest need ei ole vajalikud, kui taotleja esitab tõendeid, mis võimaldavad komisjonil tuvastada rikkumine. Nimelt vaid olukorras, mis on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a, on etteteatamata kontrollide läbiviimine rikkumise tuvastamiseks möödapääsmatu. Kuid seevastu selle teatise punkti 8 alapunktis b ette nähtud olukorras ei ole kontrollide läbiviimine hädavajalik, kuna trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtja on juba komisjonile esitanud kõik vajalikud tõendid. Kuna käesolevas asjas vastas komisjoni enda sõnul Deltafina taotlus trahvide eest kaitse saamiseks 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b tingimustele, on tegemist olukorraga, kus komisjon ei pidanud etteteatamata kontrolle läbi viima.
84 Deltafina on seisukohal, et kõiki neid asjaolusid arvestades lähtus komisjon seega temalt trahvide eest kaitse äravõtmisel ilmsele faktiveale.
85 Teises väites, mis puudutab ilmset hindamisviga, sest komisjon asus seisukohale, et Deltafina rikkus 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust, esitab Deltafina sisuliselt kolme liiki argumente.
86 Esiteks väidab ta, vastupidi sellele, mida kinnitab komisjon, et ta järgis väga täpselt koostöökohustust, nagu see on sätestatud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a. Ta leiab, et ta teatas komisjonile 14. märtsi 2002. aasta koosolekul sellest, et on võimatu mitte teada anda, et ta on esitanud trahvide eest kaitse saamise taotluse. Saladuse hoidmise võimatus tulenes neljast järgmisest asjaolust: käimas oli eelneva kontrolli protsess (due diligence), mida viidi läbi Universali üheks finantstehinguks Ameerika turul; Ühendriikides oli Universali, Dimoni ja SCC suhtes algatatud koondumisi puudutav kollektiivne menetlus; Deltafina keskastme töötajatele tuli teatada leebema kohtlemise taotluse esitamisest, et vältida kartelli tegevuse jätkamist; lähitulevikus toimus APTI koosolek, millel Deltafina pidi esimest korda pärast trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist seisma silmitsi teiste toortubakatöötlejatega.
87 Arvestades, et asjassepuutuv turg oli väike, läbipaistev ning et kartelliliikmete suhtlust hõlbustasid isikulikud kontaktid, oleks Deltafina keeldumine osaleda tavapärastes aruteludes nädalate jooksul, mis järgnesid tema trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisele, kindlasti äratanud kahtlusi teistes kartelliliikmetes. Risk, et sellisest käitumisest võidaks järeldada, et ta on esitanud trahvide eest kaitse saamise taotluse, oli veelgi suurem, kui arvestada tema kaitsetaotluse esitamise faktilist tausta, eriti kontrolle Hispaanias ja Brüsselis 2001. aasta oktoobris, trahvide eest kaitse saamise ühise taotluse esitamist Dimoni, Deltafina ja Transacatabi poolt Hispaania turu õigusvastaste kokkulepete suhtes, Deltafina käitumine oli tüüpiliselt selline, mis on trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanul, tema konkurendid, muu hulgas Dimon ja SCC avaldasid talle survet, et saada kinnitust Deltafina poolt trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise kohta. Deltafina väidab, et vaidlustatud otsuses ei ole seda faktilist tausta üldse arvesse võetud.
88 Lisaks on Deltafina seisukohal, et teda pani võimatusse olukorda kohustus lõpetada rikkumine kohe. Kui Deltafina ei oleks olnud kohustatud kartellis osalemist lõpetama kohe trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisest alates, ei oleks ta olnud kohustatud APTI koosolekul seda teadannet tegema, et lõpetada olukord, mis oli muutunud väljakannatamatuks. Trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikustamine on käesolevas asjas seega rikkumise lõpetamise kohustuse otsene tagajärg. Komisjon tunnistas ka ise avalikult, et 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktides a ja b sätestatud kohustuste vahel on „olemuslik pinge” (vaidlustatud otsuse põhjendus 434), kuid ta ei teinud sellest järeldust, mida ta oleks pidanud tegema. Deltafinal tekib küsimus, kas 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunkt a paneb taotluse esitajale kohustuse valetada, et tal säiliks tingimuslik kaitse.
89 Leebusprogrammid nii Ühendriikides kui ka mitmes liikmesriigis, nende hulgas ka Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Prantsusmaal, lubaksid ametiasutustel anda trahvide eest kaitse saamise taotluse esitajatele õiguse jätkata kartellis osalemist, et hiljem toimuvatel kontrollidel oleks üllatusefekt. See võimalus kehtestati uude, 2006. aasta koostööteatisesse (komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi 2006. aasta koostööteatis”)). Lisaks kehtestati konfidentsiaalsuskohustus sõnaselgelt alles 2006. aasta koostööteatises.
90 Teiseks väidab Deltafina, et komisjon oli igati informeeritud sellest, et praktilistel põhjustel, millest anti teada 14. märtsi 2002. aasta koosolekul, teatas Deltafina trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisest enne 18.–20. aprilli 2002, st ajavahemikku, millest alates oli komisjon oma sõnul võimeline läbi viima uurimisi. Deltafina kinnitab, et ta oli komisjoniga jaganud oma muret, et ta ei suuda kaua trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist saladuses hoida, nii 28. veebruaril 2002 Universali advokaadi ja toimikuga tegeleva komisjoni ametniku vahelises telefonikõnes kui ka 14. märtsi 2002. aasta koosolekul. Lisaks kinnitas sama ametnik 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel, et ta „möönis”, et taotlusest tuleb teada anda ja et „konfidentsiaalsust ei saa absoluutselt tagada”.
91 14. märtsi 2002. aasta koosoleku protokoll, mille koostas komisjon ise, ning koosolekul osalenud Universali advokaadi ja Deltafina advokaatide ülestähendused tõendavad, et komisjoni ametnikud võtsid teadmiseks, et Deltafinal oli võimatu APTI koosolekul vältida trahvide eest kaitse saamise taotlusest teadaandmist. 22. märtsil 2002 Deltafina advokaatide ja toimikuga tegeleva teenistuja vahel aset leidnud telefonivestlus näitab, et komisjon oli täielikult teadlik sellest, et Deltafina annab oma koostööst lähitulevikus teada.
92 Lisaks nähtub 14. märtsi 2002. aasta koosoleku protokollist, mille koostas komisjon, et asjaga tegelenud ametnik täheldas, et juhul, kui trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisest teada antakse, „omab veelgi suuremat tähtsust Deltafina kohustus esitada komisjonile tõendid nii kiiresti kui võimalik”. Deltafina täitis seda kohustust, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 389–397. Seega täitis ta koostöökohustust, esitades täiendavat teavet, nagu komisjoni teenistused olid 14. märtsi 2002. aasta koosolekul nõudnud, aktsepteerides nii raskemat kohustust, kuna tal ei olnud võimalik hoida oma koostööd saladuses. Lisaks kuulas komisjon 29. mail 2002 ja 11. juulil 2002 Deltafina juhte kaua ära. Nimelt oli enamik vaidlustatud otsuses viidatud tõenditest pärit Deltafinalt. Seega järgis Deltafina täielikult komisjoni nõudeid „teise parima võimaluse” raames, millele viimane viitas. Paludes Deltafinal esitada täiendavat teavet, tegi komisjon võimalikuks selle, et trahvide eest kaitse saamise taotlusest teadaandmine ei ohustanud uurimist.
93 Deltafina on seisukohal, et põhjus, miks ta ei teatanud komisjonile, et ta on trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisest teisi teavitanud, on see, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul teavitas ta komisjoni sellest, et reaalselt on võimatu, et ta lähitulevikus toimuval APTI koosolekul selle taotluse esitamise teemat ei tõstata. Deltafina arvates teadsid asjaga tegelevad komisjoni ametnikud väga hästi, et Deltafina teeb nimetatud koosolekul selle teadaande.
94 Lisaks olid need kaks dokumenti APTI 4. aprilli 2002. aasta koosoleku kohta, mille alusel pani Dimon Italia Deltafinale süüks koostöökohustuse rikkumist, komisjoni toimikus juba pikka aega, st alates Dimon Italia ruumides kontrolli läbiviimisest 18. aprillil 2002, ja komisjon ei leidnud nendes kunagi midagi, mis oleks olnud etteheitmist väärt.
95 Kolmandaks väidab Deltafina, et see, et komisjon sai tema tegevusest alguses valesti aru, mõjutas vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi. Ta leiab, et täienduses tugines komisjon eeldusele, et Deltafina, Dimon Italia ja Transcatab tegid ühiselt ettevalmistusi trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamiseks. See seisukoht nähtub täienduse punktidest 57 ja 60. Viimati nimetatud punktis kvalifitseeris komisjon Deltafina tegevuse muu hulgas „ilmselgeks pettuseks”. Igal juhul nähtus toimikust, et Deltafina, Dimon Italia ja Transcatab valmistasid oma vastavad trahvide eest kaitse saamise taotlused ette üksteisest sõltumata ja kooskõlastamata mingilgi määral seda, mis järjekorras need esitatakse. Deltafina käitumine oli seega 2002. aasta koostööteatisega kooskõlas.
96 Kuigi Deltafinale täienduses esitatud vastuväiteid vaidlustatud otsuses ei korratud, võib viimati nimetatud dokumendist leida siiski märke nende vastuväidete kohta, seda muu hulgas nii vaidlustatud otsuse põhjenduses 441, sest komisjon kinnitab selles, et Deltafina avalikustas taotluse esitamise „oma kahele peamisele konkurendile”, kui ka vaidlustatud otsuse põhjendusele 420 järgnevas pealkirjas („Deltafina poolt Dimonile ja Transcatabile 4. aprillil 2002 tehtud avaldus”).
97 Kolmandas väites kinnitab Deltafina, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, sest komisjon asus seisukohale, et asjaolu, et ta avalikustas oma trahvide eest kaitse saamise taotluse, seadis ohtu uurimise. Deltafina arvab nimelt, et kuna ta ei saanud kartelli teistele liikmetele teada anda midagi sellist, mida nad juba ei teadnud, ei saanud tema teadaanne kuidagi ohtu seada komisjoni uurimist vastupidi sellele, mida komisjon on märkinud vaidlustatud otsuse põhjenduses 433.
98 Mis puudutab spetsiifiliselt Dimon Italiat ja Transcatabi, siis oli asjaolu, et Universali õigusnõustaja oli neile juba teatanud Deltafina poolt trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisest, ainus mõju see, et see kiirendas nende leebema kohtlemise taotluse esitamist, mida nad olid juba nagunii ette valmistamas. Nende kahe äriühingu koostöö ei seadnud ohtu uurimist. Vastupidi, see vähendas komisjoni uurimiseks tehtavaid jõupingutusi. Lisaks nähtub toimikust, et komisjon leppis nendes kahes ettevõtjas kontrollide tegemises kokku.
99 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 443 kinnitas komisjon ise, et on „võimatu kindlaks teha, kas [tema] kontrolle tegelikult kahjustati”. Lisaks ei ole vaidlustatud otsuse samas põhjenduses viidatava asjaolu, et Trestina ruumides tehtud kontrollid ei andnud tulemusi, mitte Deltafina presidendi avalduse tagajärg, vaid seotud pigem asjaoluga, et komisjon ise andis oma käitumisega uurimisest ette märku kogu asjassepuutuvale tegevussektorile Itaalias. Lisaks ei saa komisjon Romana Tabacchi osas kurta, et uurimine ei andnud tulemusi.
100 Kõiki neid asjaolusid arvestades palub Deltafina seega Üldkohtul vaidlustatud otsus tühistada osas, milles talle trahv määrati.
101 Komisjon palub Deltafina kolm esimest väidet tagasi lükata.
2. Üldkohtu hinnang
102 Enne, kui asuda uurima Deltafina esitatud erinevaid argumente, tuleb meenutada nende esitamise õiguslikku tausta.
a) Leebusprogramm
103 EÜ artikli 81 rikkumiste vastu võitlemise raames on komisjon kehtestanud leebusprogrammi, mille alusel koheldakse soodsalt ettevõtjaid, kes liitu mõjutavaid salajasi kartelle puudutavate uurimiste käigus temaga koostööd teevad.
104 Seda leebusprogrammi, mis esialgu kehtestati 1996. aasta koostööteatisega, täiendati käesolevas asjas kohaldatava 2002. aasta koostööteatisega ja seejärel veel 2006. aasta koostööteatisega.
105 2002. aasta koostööteatisest tuleneb, et leebusprogrammi kehtestamist õigustab asjaolu, et liidu huvides on kohelda soodsalt ettevõtjaid, kes teevad komisjoniga koostööd nende uurimiste käigus, mis puudutavad EÜ artikli 81 kõige raskemate rikkumiste hulka kuuluvat tegevust, milleks on muu hulgas hinnakokkulepped, tootmis- või müügikvootide kehtestamine, turu jagamine ja impordi või ekspordi piiramine.
106 Nimelt on komisjon seisukohal, et hüve, mida tarbijad ja kodanikud salajaste kartellide tuvastamisest ja nende tegevuse keelustamisest saavad, on olulisem kui huvi trahvida ettevõtjaid, kes võimaldavad komisjonil sellise tegevuse tuvastada ja selle eest karistada (vt 2002. aasta koostööteatise punkt 4, mida korratakse 2006. aasta koostööteatise punktis 3).
107 Leebusprogrammi eesmärk on seega EÜ artikli 81 kõige raskemate rikkumiste hulka kuuluvate tegevuste uurimine ning nende eest karistamine ja hoiatamine. See põhineb kokkuleppel komisjoni ja nende ettevõtjate vahel, kes osalesid õigusvastastes kartellides, kuid kes otsustasid komisjoniga koostööd teha.
108 Nimelt pakuvad need ettevõtjad uurimises aktiivset ja vabatahtlikku koostööd, hõlbustades komisjoni ülesannet, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamises ja nende eest karistamises (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutasuks sellele koostööle võidakse neid soodsamalt kohelda trahvide seisukohast, mis neile muidu oleks määratud, tingimusel, et nad täidavad koostööteatises ette nähtud tingimused.
109 2002. aasta koostööteatises sätestatud leebusprogramm näeb ette, et komisjon võib anda täieliku kaitse trahvide eest esimesele ettevõtjale, kes uurimises koostööd teeb, või ka vähendada nende ettevõtjate trahve, kes hiljem koostööd teevad. Esimesel juhul ei kohaldata ettevõtjale üldse isikliku vastutuse põhimõtet, mille kohaselt on ettevõtja vastutav tema poolt toime pandud konkurentsiõiguse rikkumise eest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 77). Muudel juhtudel varieerub selle erandi kohaldamise ulatus sõltuvalt koostöö tegemise taotluste esitamise kronoloogilisest järjekorrast ja tehtud koostöö kvaliteedist.
110 Selle kohta tuleb toonitada, et leebusprogrammi loogikale on omane, et täieliku kaitse trahvide eest saab anda vaid ühele kartelliliikmele, kuna kartelli sees soovitakse luua ebakindel õhustik, julgustades nii sellest komisjoni teavitama. See ebakindlus tuleneb täpsemalt asjaolust, et kartellikokkuleppes osalejad teavad, et ainult üks nende seast võib saada trahvi eest täieliku kaitse, kui ta annab üles teised rikkumises osalejad, tekitades seega viimastele ohu, et neile määratakse trahvid.
111 2002. aasta koostööteatisest tuleneb, et vastavalt selles teatises sätestatud leebusprogrammile, mida sisuliselt korratakse 2006. aasta koostööteatises, koosneb trahvide eest ettevõtjale täieliku kaitse andmise menetlus kolmest eraldiseisvast staadiumist.
112 Esimeses staadiumis peab ettevõtja, kes tahab komisjoniga koostööd teha, viimase poole pöörduma ja esitama talle tõendeid kartelli kohta, mis eeldatavalt kahjustab konkurentsi liidus. Need tõendid peavad olema sellised, mis võimaldavad komisjonil kas võtta vastu otsus määrata 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a ette nähtud kontrollide läbiviimine või tuvastada EÜ artikli 81 rikkumine, nagu on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis b.
113 Teises staadiumis, kui komisjonile on juba esitatud taotlus trahvide eest kaitse saamiseks, hindab komisjon selle taotluse toetuseks esitatud tõendeid, et kontrollida, kas ettevõtja vastab tingimustele, mis on kehtestatud vastavalt kas 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a või b. Kui ettevõtja on esimene, kes vastab nendele tingimustele, annab komisjon talle kirjalikult tingimusliku kaitse trahvide eest (2002. aasta koostööteatise punktid 15 ja 16).
114 Tingimusliku kaitse andmine nõuab seega haldusmenetluse käigus erilise menetlusliku staatuse loomist ettevõtjale, kes vastab 2002. aasta koostööteatise punktis 8 sätestatud tingimustele, mis toob kaasa teatud õiguslikud tagajärjed. See tingimuslik kaitse ei ole aga mingil viisil samastatav lõpliku kaitse andmisega trahvide eest, mida võidakse teha alles haldusmenetluse lõpus.
115 Täpsemalt, tingimusliku kaitse andmine esiteks kinnitab, et ettevõtja oli esimene, kes täitis 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a või b sätestatud tingimused, mistõttu komisjon ei kaalu muid kaitsetaotlusi enne, kui ta on selle taotluse osas seisukoha võtnud (vt 2002. aasta koostööteatise punkt 18), ja teiseks annab sellele ettevõtjale tagatise, et komisjon annab talle kaitse trahvide eest, kui viimane järeldab haldusmenetluse lõpus, et ettevõtja on täitnud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktides a–c sätestatud tingimused.
116 Tuleb märkida, et 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktid a–c on sõnastatud järgmiselt:
„Lisaks punkti 8 alapunktis a ja punktis 9 või punkti 8 alapunktis b ja punktis 10 sätestatud tingimustele peavad trahvi eest kaitse saamiseks olema samaaegselt täidetud järgmised tingimused:
a) ettevõtja teeb komisjoni haldusmenetluse jooksul pidevalt tihedat ja tõhusat koostööd ning esitab komisjonile kõik tema valdusse sattuvad või talle kättesaadavad tõendid, mis käsitlevad kahtlustatavat rikkumist. Ettevõtja peab olema komisjonile pidevalt kättesaadav, et vastata kiiresti kõikidele küsimustele, mis võivad kaasa aidata asjaomaste faktide kindlakstegemisele;
b) ettevõtja lõpetab oma osaluse kahtlustatavas rikkumises hiljemalt tõendite esitamise ajal punkti 8 alapunkti a või b alusel;
c) ettevõtja ei ole sundinud teisi ettevõtjaid rikkumises osalema.”
117 Võttes haldusmenetluse lõpus vastu lõpliku otsuse, otsustab komisjon lõpuks alles kolmandas staadiumis, kas ta annab ettevõtjale, kellele on antud tingimuslik kaitse, nimetatud otsuses kaitse trahvide eest sõna otseses tähenduses. Just sel ajal lõppeb tingimusliku kaitsega loodava menetlusliku staatuse mõju. Kuid lõplik kaitse trahvide eest antakse ainult siis, kui ettevõtja täidab kogu haldusmenetluse kestel ja kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni samaaegselt kõiki kolme tingimust, mis on sätestatud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktides a–c (vt selle teatise punkt 19).
118 Nii tuleneb 2002. aasta koostööteatises kehtestatud süsteemist, et enne lõpliku otsuse vastuvõtmist ei saa trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja kaitset sõna otseses tähenduses, vaid talle antakse ainult menetluslik staatus, mis võib anda haldusmenetluse lõpus aluse trahvide eest kaitse saamiseks, kui selleks on tingimused täidetud.
119 Nii menetlusdokumentides kui kohtuistungil viitas Deltafina mitmel korral ühele väidetavale komisjoni otsusele Deltafinalt talle 2002. aasta koostööteatise alusel antud tingimusliku kaitse „äravõtmise” kohta.
120 Tuleb märkida, et käesolevas asjas esitas Deltafina taotluse trahvide eest kaitse saamiseks või nende vähendamiseks 19. veebruaril 2002. Edasi andis komisjon 6. märtsil 2002, leides, et ta täidab 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b tingimused, kirja teel menetlusliku staatusena tingimusliku kaitse. Olles lõpuks tuvastanud, et Deltafina ei ole järginud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunkti a tingimusi, otsustas komisjon haldusmenetluse lõpus talle mitte anda lõplikku kaitset trahvide eest.
121 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses ei ole tingimuslikku kaitset „ära võetud”, nagu väidab Deltafina, sest sellise kaitsega loodava menetlusliku staatuse mõju lõppes hetkel, mil komisjon võttis vastu lõpliku otsuse. Selles otsuses ei „võtnud komisjon ära” tingimuslikku kaitset, vaid otsustas Deltafinale lõplikku kaitset mitte anda.
122 Kuna tingimuslikku kaitset ei ole „ära võetud”, tuleb Deltafina argumente tõlgendada nii, et need puudutavad komisjoni otsust mitte anda talle lõplikku kaitset.
b) Koostöökohustuse ulatus
123 Kuna Deltafina väidab põhimõtteliselt, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest komisjon otsustas talle mitte anda lõplikku kaitset trahvide eest seetõttu, et ta oli rikkunud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust, tuleb kõigepealt selgitada selle kohustuse ulatust.
124 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunkti a sätetest (vt eespool punkt 116) ja eelkõige sellest, et nõutav koostöö peab olema „pidev, tihe ja tõhus”, tuleneb, et trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtja koostöökohustus on väga üldine kohustus, mille piirid ei ole täpselt määratletud ning mille täpset ulatust saab mõista ainult arvestades selle kohustuse konteksti, st leebusprogrammi.
125 Eespool punktis 103 ja järgmistes punktides esitatud kaalutlustest tuleneb, et täieliku kaitse andmine trahvide eest on erand konkurentsiõigust rikkunud ettevõtja isikliku vastutuse põhimõttest, mille kohaldamist õigustab eesmärk eelistada konkurentsi kõige raskemaks kahjustamiseks kvalifitseeruva tegevuse avastamist, uurimist, selle eest karistamist ja hoiatamist. Seda arvestades on loogiline, et toime pandud rikkumise eest trahvide suhtes täieliku kaitse andmisele vastutasuks peab ettevõtja, kes taotleb trahvide eest kaitse saamist, komisjoni uurimises tegema koostööd, mis on 2002. aasta koostööteatise sõnastust kasutades „pidev, tihe ja tõhus”.
126 „Pideva” koostöö määratlusest tuleneb, et koostöö, mida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitaja peab kaitse saamiseks komisjoniga tegema, peab olema täielik, absoluutne ja reservatsioonideta. „Tihe ja tõhus” koostöö tähendab, et seda koostööd peab tegema kogu haldusmenetluse kestel ja üldjuhul kohe.
127 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et koostööteatise alusel trahvisumma vähendamine saab olla õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjassepuutuva ettevõtja käitumine üldisemalt annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst (vt 1996. aasta koostööteatise kohta Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 395; 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑301/04 P: komisjon vs. SGL Carbon, EKL 2006, lk I‑5915, punkt 68, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 281).
128 Nagu nähtub 2002. aasta koostööteatise tekstis määratletud koostöö mõistest endast, võidakse selle koostööteatise alusel trahvisummat vähendada üksnes siis, kui ettevõtja käitumisest saab välja lugeda sellise koostöö tegemise tahet (vt 1996. aasta koostööteatise kohta eespool punktis 127 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 396, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 282).
129 Seda kaalutlust tuleb seda enam arvesse võtta koostöö puhul, mis on vajalik trahvide eest täieliku kaitse andmise õigustamiseks, kuna täielik kaitse kujutab endast veelgi soodsamat kohtlemist kui lihtsalt trahvisumma vähendamine.
130 Eespool esitatust tuleneb, et „pideva, tiheda ja tõhusa” koostöö mõiste õigustab trahvide eest täieliku kaitse andmist, kui koostöö on tõeline, täielik ja kui näidatakse üles tegelikku koostöötahet.
131 Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui ettevõtja esitab komisjonile puuduliku või ebatäpse faktiliste asjaolude selgituse, ei saa tema käitumist pidada kohtupraktika mõttes tõelise koostöö tegemise tahte väljenduseks (vt selle kohta eespool punktis 127 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 397; eespool punktis 127 viidatud kohtuotsus komisjon vs. SGL Carbon, punkt 69, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 283).
132 Samuti ei saa ettevõtja, kes soovib, et talle antaks uurimises tehtud koostöö eest täielik kaitse trahvide eest, jätta komisjoni teavitamata asjassepuutuvatest faktilistest asjaoludest, millest ta on teadlik ja mis võivad kas või potentsiaalselt mõjutada haldusmenetluse käiku ja komisjoni uurimise tõhusust. Seega eeldab tegelik ja täielik koostöö, et kogu haldusmenetluse jooksul teavitab ettevõtja komisjoni õigeaegselt kõigist asjassepuutuvatest asjaoludest, mis võivad negatiivselt mõjutada nii uurimise käiku kui ka kartelli avastamist ja selle eest mõjuvalt karistamist. See teatamiskohustus on veelgi olulisem, kui asjaolu puudutab selle ettevõtja ja kartelli teiste liikmete vahelisi suhteid, eriti kui selle asjaolu võimalik asetleidmine oli haldusmenetluses komisjoni ja ettevõtja vahelise eelneva konkreetse arutelu ese.
133 Samuti tuleb märkida, et hinnangu, et käitumisega väljendatakse tõelist koostöötahet, mis vastab eespool punktides 124–132 ja eriti eespool punktides 127 ja 128 viidatud kohtupraktikas kehtestatud nõuetele, saab anda ainult asjaolude alusel, mis on olemas ajal, mil see käitumine aset leiab. Nimelt arvestades nõutavat „tihedat” koostööd, mis peab kestma kogu menetluse kestel, piisab koostöökohustuse rikkumiseks tõelise koostöötahtega vastuolus olevast mis tahes käitumisest. Seega ei saa niisugust rikkumist õigustada selle käitumise asetleidmisest hilisem asjaolu.
134 Sellest tuleneb, et võimalikule tagantjärgi tuvastamisele, et koostöökohustust rikkuval käitumisel ei olnud negatiivset mõju, ei saa selle käitumise õigustamiseks tugineda.
135 Asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid ja Deltafina esitatud argumente tuleb hinnata neid kaalutlusi arvestades.
c) Koostöökohustuse rikkumine Deltafina poolt
136 Esimeses kolmes väites kinnitab Deltafina sisuliselt, et 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a ette nähtud koostöökohustuse rikkumise tõttu talle haldusmenetluse lõpus trahvide eest kaitse andmata jätmisega on komisjon teinud mitu viga.
137 Esiteks on tõendatud, et Deltafina president tegi APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul omaalgatusliku avalduse, milles ta teatas kohalviibivatele isikutele, et Deltafina on esitanud komisjonile taotluse trahvide eest kaitse saamiseks leebusprogrammi raames, mis puudutas töötlejatevahelisi olemasolevaid kartelle Itaalia tubakaturul ning et seetõttu on Deltafina hakanud komisjoniga koostööd tegema. Seda teadannet kirjeldas Deltafina president ise kirjalikus avalduses, mida korratakse sõna-sõnalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 426. Sellest avaldusest nähtub, et Deltafina president kinnitas, et ta otsustas ise 4. aprilli 2002. aasta koosolekul selle teadaande teha.
138 Deltafina ei vaidle vastu asjaolule, millele viidatakse muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjenduses 449, et kuigi ta kohtus pärast seda teadannet komisjoni teenistustega mitu korda, ei teavitanud ta neid ühelgi korral oma presidendi avaldusest APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul. Hagiavalduses kinnitab ta isegi seda asjaolu sõnaselgelt.
139 Samuti on tõendatud, et komisjon sai Deltafina presidendi avaldusest teada alles siis, kui Dimon Italia seda 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel mainis, st enam kui kaks aastat pärast nimetatud avalikustamist (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 410, 422, 423 ja 449).
140 Teiseks on tõendatud, et 2. aprillil 2002 teatas Deltafina emaettevõtja Universali koosseisuväline õigusnõustaja vastavalt Transcatabi ja Dimon Italia – Deltafina konkurendid Itaalia turul – emaettevõtjate SCC ja Dimoni koosseisuvälistele õigusnõustajatele, et Deltafina on esitanud komisjonile trahvide eest kaitse saamise taotluse seoses töötlejate kartellidega Itaalia tubakaturul. See asjaolu, millele Deltafina vastu ei vaidle, tuleneb Universali koosseisuvälise õigusnõustaja avaldusest, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 455, eriti selle avalduse viimasest lausest, milles ta kinnitab selgelt, et „ta teavitas sellest teiste poolte õigusnõustajaid 2. aprillil 2002”.
141 Deltafina ei vaidle vastu asjaolule, et kuigi tema ise ja Universal kohtusid komisjoni teenistustega mitu korda pärast seda avalikustamist, teatasid nad alles 2005. aasta veebruaris – pärast seda, kui komisjon oli saatnud täienduse –, et tema ja Universal olid talle Universali koosseisuvälise õigusnõustaja poolt 2. aprillil 2002 tehtud teatamisest teada andnud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 454). Hagiavalduses kinnitab Deltafina sõnaselgelt seda asjaolu.
142 Komisjon sai seega Universali koosseisuvälise õigusnõustajapoolsest teadaandmisest teada alles peaaegu kolm aastat pärast selle toimumist. Asjaolu, et komisjoni sellest teadaandmisest kiiresti ei teavitatud, on selgelt välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduse 459 lõpus.
143 Arvestades, et Deltafina esitas taotluse trahvide eest kaitse saamiseks 19. veebruaril 2002 ja et ta sai 6. märtsil 2002 komisjonilt kinnituse, et talle on antud menetlusliku staatusena tingimuslik kaitse, oli ta kohustatud – selleks, et haldusmenetluse lõpus lõplik kaitse saada – täitma igati 2002. aasta koostööteatise punktis 11 sätestatud kohustusi, muu hulgas pideva, tiheda ja tõhusa koostöö kohustust, mis on kehtestatud selle teatise punkti 11 alapunktis a.
144 Nagu meenutatud eespool punktides 127, 128 ja 131, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ettevõtjat saab soodsalt kohelda ainult juhul, kui 2002. aasta koostööteatises ette nähtud sooduskohtlemist taotlenud ettevõtja käitumine näitab tõelist koostöötahet. Lisaks, kui ettevõtja esitab komisjonile puuduliku või ebatäpse faktiliste asjaolude selgituse, ei saa tema käitumist pidada nimetatud kohtupraktika mõttes tõelise koostöö tegemise tahte väljenduseks.
145 Käesolevas asjas on tõendatud, et Deltafina jättis komisjoni teavitamata uurimisse puutuvatest asjaoludest, nimelt asjaolust, et tema president oli APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul avalikuks teinud, et ta on esitanud taotluse trahvide eest kaitse saamiseks, ja et tema emaettevõtja Universali koosseisuväline õigusnõustaja oli seda sama teinud ning teavitanud sellest 2. aprillil 2002 osa tema konkurentide emaettevõtjaid. Samuti on tõendatud, et komisjon ei olnud nendest uurimisse puutuvatest asjaoludest teadlik enam kui kaks aastat.
146 Ühtlasi nähtub vaidlustatud otsusest ja toimikust, et trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise saladuses hoidmise nõuet, mida tuli täita selleks, et mitte alarmeerida konkurente ega kompromiteerida kontrollide tõhusust, arutasid pooled selgelt leebusprogrammi raames kontakteerumisel, muu hulgas 14. märtsi 2002. aasta koosolekul (vt eespool punktid 8 ja 47–49 ning selle koosoleku protokoll, mida mainitakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 413–415 ja mille esitas toimikusse Deltafina). Täpsemalt nähtub nendest dokumentidest, et komisjon palus sõnaselgelt Deltafinal hoida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist saladuses, kuna ta kavatses läbi viia kontrolle. Seega oli Deltafinat teavitatud asjaolust, et trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikuks tegemine on oluline asjaolu, millel on vähemalt potentsiaalselt mõju uurimise efektiivsele läbiviimisele ning komisjoni võimele tõhusalt tuvastada ja uurida asjassepuutuvat kartelli ning selle eest karistus määrata.
147 Ei saa ka eitada, et sel hetkel said nii Deltafina kui komisjon trahvide eest kaitse saamise taotluse võimalikust avalikuks tulemisest aru kui asjaolust, mis võib vähemalt potentsiaalselt uurimist negatiivselt mõjutada. Seda kinnitab esiteks asjaolu, et Deltafina ise pidas vajalikuks hoida kaitsetaotluse esitamist äärmiselt konfidentsiaalsena (vt eespool punktid 92 ja 163), mis tõendab, et ta sai aru, et selle teabe avalikuks tulek on probleem, mille heastamiseks tuleb lahendus leida. Nii ei saa Deltafina väita, et ta ei teadnud, et trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise konfidentsiaalsena hoidmine oli eduka uurimise oluline eeldus.
148 Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et tõelist koostöötahet väljendav käitumine oleks nõudnud, et Deltafina teatab kiiresti komisjonile, et tema trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamine on avalikuks tehtud.
149 Jättes komisjoni informeerimata trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikuks tegemisest 2. ja 4. aprillil 2002, kuigi see võis vähemalt potentsiaalselt mõjutada uurimise efektiivset läbiviimist, ei saa Deltafina väita, et tema käitumine väljendab tema tõelist koostööd eespool punktides 127, 128 ja 131 viidatud kohtupraktika tähenduses ja et ta ei ole seega rikkunud koostöökohustust, mis on sätestatud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a ning mida ta pidi kaitsetaotluse esitajana täitma.
150 Seda järeldust ei sea kahtluse alla Deltafina konkreetsed argumendid, mille ta esitas oma kolme esimese väite toetuseks.
d) Deltafina konkreetsed argumendid vaidlustatud otsuse vigade kohta, mis puudutavad seda, et komisjon ei andnud talle lõplikku kaitset trahvide eest
Argument, mille kohaselt komisjon aktsepteeris seda, et Deltafina teeb APTI koosolekul trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikuks
151 Esiteks tuleb uurida Deltafina argumenti, mis on esitatud kümnenda väite raames, et komisjon oli teadlik ja aktsepteeris asjaolu, et Deltafina teeb lähitulevikus toimuval APTI koosolekul teatavaks, et ta on esitanud trahvide eest kaitse saamise taotluse. Hagiavalduses märgib Deltafina, et ta ei andnud sellest avalikustamisest komisjonile teada seetõttu, et ta oli juba varem, 14. märtsi 2002. aasta koosolekul teda teavitanud sellest, et on võimatu APTI koosolekul seda teavet mitte edastada. Seega oli komisjoni teenistusi teavitatud asjaolust, et Deltafina kavatseb sel koosolekul nimetatud teadaande teha.
– Väidetav komisjoni eelnev teavitamine
152 Tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusest ega toimikusse lisatud tõenditest ei nähtu, et Deltafina oleks eelnevalt konkreetselt ja selgelt komisjoni teavitanud, et lähitulevikus toimuval APTI koosolekul kavatseb üks tema esindaja teha omaalgatusliku teadaande kaitsetaotluse esitamise kohta, nagu tegi Deltafina president 4. aprillil 2002.
153 Komisjoni teenistuste koostatud 14. märtsi 2002. aasta koosoleku protokollis ega koosolekul osalenud Universali ühe esindaja ülestähendustes ei mainita asjaolu, et sel koosolekul hoiatas Deltafina konkreetselt komisjoni, et ta kavatseb asjassepuutuva teadaande teha (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 413–415).
154 On tõsi, et sel koosolekul esitas Deltafina neli põhjust, miks oli tema hinnangul võimatu hoida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist saladuses veel üks kuu, ja üks nendest põhjustest oli lähitulevikus toimuv APTI koosolek. Kuid Universali esindaja enda koostatud selle koosoleku protokollist nähtub, et Deltafina ainult toonitas kaitsetaotluse saladuses hoidmise keerukust, sest kui ta käitub lähitulevikus toimuval APTI koosolekul erinevalt varasematest koosolekutest, tekitab see konkurentides kahtlusi trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise osas (vt muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendus 415). Deltafina ei viidanud selles üldse kavatsusele teha omaalgatuslik avaldus trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise kohta.
155 Vastuseks ühele küsimusele, mille Üldkohus esitas kohtuistungil, tunnistas Deltafina ise sisuliselt, et komisjoni teenistustega 14. märtsil 2002 peetud koosolekul ei teavitanud ta neid sõnaselgelt sellest, et lähitulevikus toimuval APTI koosolekul kavatseb ta omaalgatuslikult teada anda trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamisest.
156 Lisaks ei nähtu ühestki toimikusse lisatud tõendist, et mõnel muul kokkusaamisel teatas Deltafina eelnevalt ja sõnaselgelt komisjonile, et ta kavatseb sellise omaalgatusliku avalduse teha.
157 Eelkõige ei saa nõustuda Deltafina argumendiga, et ta teavitas komisjoni sellest, et ta kavatseb kaitsetaotluse esitamise avalikustada, 22. märtsil 2002 toimikuga tegeleva teenistuja ja Deltafina esindajate vahel aset leidnud telefonivestluses, st umbes kümme päeva enne avalikustamist 4. aprillil 2002 (vt eespool punktid 10 ja 91).
158 Nimelt tuleneb selle telefonivestluse sisu kokkuvõttest, mille koostas üks Deltafina advokaatidest äriühingusiseseks kasutamiseks, et selles kõnes „vihjasid” Deltafina esindajad asjaolule, et varsti toimub APTI koosolek ja et nii ei ole konfidentsiaalsus enam tagatud („tenuta confidenzialità era conseguentemente alla fine”). Tuleb märkida, et selline „vihjamine” ei ole käsitatav eelneva konkreetse selgesõnalise teavitamisena asjaolust, et Deltafina president teeb lähitulevikus toimuval APTI koosolekul kaitsetaotluse esitamise kohta omaalgatusliku teadaande. Sellest, et toimikuga tegelev ametnik nimetatud „vihjele” vastas, ei saa Deltafina tulemuslikult järeldada, et „küsimust oli Brüsselis piisavalt arutatud ja et oli selge”, et komisjon oli nõustunud, et Deltafina teeb omaalgatusliku teadaande trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise kohta. Seda hinnangut kinnitab ka sama telefonivestluse sisu kokkuvõte, mille koostas komisjon oma sisekasutuseks ja millest nähtub ainult, et selles vestluses – nagu ka 14. märtsi 2002. aasta koosolekul – puudutas arutelu trahvide eest kaitse saamise taotluse saladuses hoidmise võimaluse teemal riski, et lähitulevikus toimuval APTI koosolekul saavad kartelli teised liikmed aru, et Deltafina teeb komisjoniga koostööd.
159 Liiatigi kinnitas kohtuistungil toimikuga tegelev ametnik, kes oli osalenud nii 14. märtsi 2002. aasta koosolekul kui ka 22. märtsi 2002. aasta telefonivestluses, et ta ei saanud ühelgi hetkel aru, et Deltafina kavatseb teha omaalgatusliku avalduse lähitulevikus toimuval APTI koosolekul ja kui komisjon oleks sellest Deltafina kavatsusest teada saanud, ei oleks ta sellele nõusolekut andnud, mis nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 449. Mis puudutab sama ametniku avaldust 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel, millele viitab Deltafina (vt eespool punkt 90), siis ei toeta ka see tema argumenti. Nimelt ei tulene sellest avaldusest, et nimetatud ametnik nõustus sellega, nagu väidab Deltafina, et trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise kohta tuleb teha omaalgatuslik teadaanne.
160 Kõike eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et Deltafina ei ole tõendanud, et ta teavitas komisjoni nõuetekohaselt eelnevalt asjaolust, et ta kavatseb APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul omaalgatuslikult trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise teatavaks teha. Seega, kuna komisjon ei olnud teadlik, et Deltafina kavatseb sellise omaalgatusliku teadaande teha, ei saanud ta seda eelnevalt aktsepteerida või lubada. Järelikult tuleb tagasi lükata Deltafina argument, et komisjon teadis, et ta kavatseb APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul avalikustada kaitsetaotluse esitamise.
161 Deltafina väidab aga veel, et kaks dokumenti APTI 4. aprilli 2002. aasta koosoleku kohta, millele Dimon Italia viitas 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel, et teavitada komisjoni sellest, et Deltafina oli trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikustanud, olid juba toimikus alates komisjoni poolt Dimon Italia ruumides kontrollide läbiviimise kuupäevast.
162 Selle kohta tuleb märkida, et need kaks dokumenti on lihtsad omakäelised ülestähendused, mis ei ole kergesti mõistetavad ja mis kajastavad APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul tehtud avaldusi, kuid millest ei saa välja lugeda nende autorit. Seega ei saa Deltafina komisjonile ette heita seda, et viimane ei lugenud nendest ülestähendusest välja, et tema president kavatses APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise teatavaks teha. Igal juhul ei kompenseeri teatamata jätmist ega õigusta koostöökohustuse rikkumiseks kvalifitseeruvat käitumist asjaolu, et komisjon ei pannud tähele niisuguste dokumentide olemasolu, mis annavad tunnistust avalikustamisest.
– Väidetav kokkulepe, mille kohaselt avalikustamine on möödapääsmatu
163 Deltafina märgib, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul, kus „mängureeglid”, st tema koostöökord kindlaks pidi määratama, sõlmis ta komisjoniga teatud kokkuleppe. Selle kokkuleppe kohaselt esiteks komisjon nõustus, et arvestades eespool punktis 86 esitatud nelja põhjust, on Deltafinal võimatu trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise asjaolu konfidentsiaalsena hoida ja et seetõttu oli selle teabe avalikustamine möödapääsmatu. Teiseks, vastutasuks selle tunnustamisele, et avalikustamine on möödapääsmatu, nõustus Deltafina suurema kohustusega esitada võimalikult kiiresti tõendeid. Seega täitis Deltafina koostöökohustust, sest ta esitas komisjoni nõutud täiendava teabe.
164 Tuleb märkida, et isegi kui nõustuda, et Deltafina argument on tõendatud, ei muuda see järeldust, et kuna Deltafina jättis komisjoni informeerimata trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikuks tegemisest, rikkus ta koostöökohustust ning järelikult oli komisjonil õigus talle lõplikku kaitset trahvide eest mitte anda (vt eespool punkt 149).
165 Nimelt isegi kui eeldada, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul nõustus komisjon sellega, et eespool punktis 86 esitatud põhjustel oli Deltafinal võimatu hoida kaitsetaotluse esitamist konfidentsiaalsena – millele komisjon muide ka vastu vaidleb –, ei muuda see asjaolu järeldust, mille kohaselt oleks tõelist koostöötahet väljendav käitumine nõudnud, et Deltafina teatab kiiresti komisjonile sellest, et tema poolt trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamine on avalikuks tulnud (vt eespool punktid 145–149) .
166 Sama kehtib ka juhul, kui Deltafina oleks ka tegelikult olnud sunnitud oma kaitsetaotluse esitamise avalikustama ühel põhjustest, mis ta haldusmenetluses välja tõi, muu hulgas juhul, kui ta oleks tõesti olnud, nagu ta väidab, niisuguses „sundolukorras”, et see asjaolu tuli avalikustada õiguspärase mure tõttu mitte rikkuda rikkumise lõpetamise kohustust, mis on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis b. Nimelt on Deltafinal trahvide eest kaitse saamise taotluse esitajana igal juhul koostöökohustus, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 123–134, mis tähendab, et ta peab komisjoni temapoolsest avalikustamisest kiiresti teavitama.
167 Samuti, isegi kui eeldada, et tõendatud on Deltafina viidatud asjaolu, et ta järgis väidetavalt komisjoniga kokku lepitud „teise parima võimaluse” nõudeid, et üritada vähendada avalikustamise negatiivset mõju, edastades komisjoni poolt nõutud teavet, ei saanud ka see asjaolu vabastada Deltafinat kohustusest teavitada kiiresti komisjoni tema trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikuks tulemisest.
168 Mis puudutab viidet leebusprogrammidele Ühendriikide õiguse alusel, siis piisab, kui märkida, et see ei puutu asjasse, kuna selles õiguses sätestatu ei saa dikteerida liidu õiguse alusel võetud seisukohta (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 1407). Lõpuks, mis puudutab Deltafina argumente uue, 2006. aasta koostööteatise kohta, siis piisab, kui märkida, et see ei olnud kohaldatav käesoleva vaidluse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. juuni 2010. aasta otsus C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 108).
Uurimisest teadmine ja mõju puudumine uurimisele
169 Esimeses väites asub Deltafina seisukohale, et otsus talle kaitset trahvide eest mitte anda põhineb veal, sest selles lähtutakse väärast faktilisest eeldusest, et kartelli teised liikmed ei olnud teadlikud Itaalia toortubakaturgu puudutavast komisjoni uurimisest. Ka see argument ei sea kahtluse alla eespool punktis 149 esitatud hinnangut, et Deltafina rikkus koostöökohustust, mis on sätestatud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a. Nimelt isegi kui eeldada, et on tõendatud, et teised kartelliliikmed olid komisjoni uurimisest teadlikud, ei vabastaks see Deltafinat koostöökohustusest, mille kohaselt pidi ta komisjoni kiiresti teavitama trahvide eest kaitse saamise taotluse kahest avalikustamisest, millele on viidatud eespool punktides 137 ja 140. Koostöökohustuse rikkumise tuvastamine ei sõltu nimelt sellest, kas Deltafina konkurendid teadsid või ei teadnud uurimisest.
170 Kolmandas väites kinnitab Deltafina, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, sest komisjon asus seisukohale, et trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikuks tegemine seadis ohtu uurimise. Kuid ka see argument ei saa seada kahtluse alla järeldust, et Deltafina on rikkunud koostöökohustust. Isegi kui eeldada, et eespool viidatud kahel avalikustamisel ei olnud uurimisele mingit negatiivset mõju – mis muide ei ole tõendatud –, ei saa see asjaolu tagantjärgi õigustada seda, et Deltafina jättis komisjonile avalikustamistest teatamata, kuigi nagu nähtub eespool punktidest 146 ja 147, teadis ta – olles sel teemal komisjoniga konkreetselt aru pidanud –, et trahvide eest kaitse saamise taotluse võimalikku avalikustamist käsitati asjaoluna, millel võib olla negatiivne mõju uurimisele (vt eespool punktid 133 ja 134).
171 Lõpuks tuleb tagasi lükata ka argument, mis esitati esimese väite raames ja mille kohaselt on komisjon vääralt tähelepanuta jätnud 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktide a ja b erinevuse. Nimelt esiteks ei tulene sellest teatisest, nagu arvab Deltafina, et ainult 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis a ette nähtud juhul on etteteatamata kontrollid vajalikud ja et sama punkti alapunktis b sätestatud juhul ei pea komisjon selliseid kontrolle korraldama. Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et isegi kui komisjonil on juba andmeid või lausa tõendeid rikkumise toimepanemise kohta – nagu 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunktis b ette nähtud kaitsetaotluse esitamise korral –, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid kontrolle, mis võimaldavad tal paremini piiritleda rikkumist, selle kestust või rikkumisega seotud ettevõtjate ringi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette frères, EKL 2002, lk I-9011, punkt 78).
172 Seega tuleb esimeses ja kolmandas väites esitatud argumendid tagasi lükata.
173 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole teinud viga, jättes vaidlustatud otsuses Deltafinale lõpliku kaitse andmata järelduse tõttu, et Deltafina oli rikkunud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a ette nähtud koostöökohustust.
e) Argument, et Deltafina ei esitanud oma sooduskohtlemise taotlust kooskõlastatult oma peamiste konkurentidega
174 Teises väites leiab Deltafina lõpuks, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, sest väidetav komisjoni algne väär arusaam Deltafina käitumisest, millele viidatakse vastuväiteteatise punktides 57–60, mõjutas vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi.
175 Selle kohta tuleb esiteks märkida, et täienduse punktides 57 ja 60 sisalduvatest järeldustest ega selle dokumendi muudest punktidest ei nähtu, et komisjon lähtus selles eeldusest, et Deltafina, Dimon Italia ja Transcatab koordineerisid oma tegevust trahvide eest kaitse saamise taotluste esitamisel. Mis puudutab Deltafina poolt viidatud lauset, mis on välja toodud täienduse punktis 57, siis tuleb märkida, et see on puhtalt oletuslik. Mis puudutab täienduse punkti 60 lauset, milles komisjon kvalifitseeris Deltafina käitumise „pettuseks”, siis ei viita ta selle dokumendi punktis 57 esitatud arutluskäigule, vaid pigem 2002. aasta koostööteatises sätestatud kohustuste rikkumisele. Deltafina argument põhineb seega täienduse vääral tõlgendusel.
176 Teiseks tuleb märkida, et tingimusel, et otsuses on järgitud kaitseõigusi, st et selles ei panda huvitatud isikutele süüks muid rikkumisi kui need, mis on esitatud vastuväidete ülevaates ning tuginetakse ainult asjaoludele, mille kohta isik on saanud oma seisukohad esitada, võib komisjon teha otsusesse muudatusi võrreldes vastuväiteteatise argumentidega (vt selle kohta Üldkohtu 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/03: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II-107, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
177 Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et Deltafina ei ole väitnud, et tema kaitseõigusi on rikutud; igal juhul – nagu ta ka ise oma menetlusdokumentides möönab – ei ole vaidlustatud otsuses korratud järeldusi, mida ta oma argumendis kritiseerib.
178 Samuti ei selgita Deltafina konkreetselt, kuidas täienduses sisalduvad järeldused vaidlustatud otsuse õigusvastaseks muudavad. Ta piirdub kinnitusega, et vaidlustatud otsus sisaldab nende järelduste jälgi ja et talle tundub, et väidetav komisjoni algne väärarusaam tema käitumisest mõjutas vaidlustatud otsuses esitatud järeldusi.
179 Esiteks ei tulene vaidlustatud otsusest kusagilt, et komisjoni otsus Deltafinale kaitset trahvide eest mitte anda põhineb eeldusel, et tema käitumises oli pettuse element, kuna ta esitas oma sooduskohtlemise taotluse peamiste konkurentidega kooskõlastatult. Vastupidi, komisjoni otsus Deltafinale kaitset mitte anda tugines järeldusel, et Deltafina ei täitnud üht tingimustest, mis on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punktis 11, kuna ta rikkus koostöökohustust selle teatise tähenduses.
180 Teiseks, üldisemalt ei saa lihtne viide vastuväiteteatise täienduses esitatud argumentidele ja järeldustele, mida vaidlustatud otsuses ei korrata, seada kahtluse alla viimase õiguspärasust, kui ei ole tuvastatud, millisel määral on esialgse väära arutluskäigu tõttu väär ka vaidlustatud otsus. Tuleb asuda seisukohale, et üldsõnalised viited, nagu need, mille esitab Deltafina, ei saa kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
181 Eeltoodud kaalutlustel tuleb ka see argument tagasi lükata.
182 Arvestades kõike eeltoodut, tuleb kolm esimest väidet tervikuna tagasi lükata.
B – Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse, hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid
1. Poolte argumendid
183 Neljandas väites esitab Deltafina kolm argumenti.
184 Esiteks väidab ta, et see, et komisjon võttis talt ära talle antud tingimusliku kaitse, rikub õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Ta viitab selles küsimuses 2002. aasta koostööteatise punktile 29.
185 Deltafina on seisukohal, et komisjon ei oleks tohtinud kaitset ära võtta ilma eelnevalt ja selgelt teavitamata, et tema trahvide eest kaitse saamise taotluse teatavakstegemist APTI koosolekul peetakse koostöökohustuse rikkumiseks. 2002. aasta koostööteatis ega 6. märtsi 2002. aasta kiri, millega komisjon Deltafinale tingimusliku kaitse andis, ei maini trahvide eest kaitse saamise taotluse konfidentsiaalsena hoidmise kohustust. Seda arvestades ei saanud Deltafina mõistlikult ette näha, et ta kaotab kaitse trahvide eest, kui ta teeb teatavaks, et ta on esitanud sooduskohtlemise taotluse. Lisaks möönis ka toimikuga tegelev ametnik ise 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel, et ta ei teadnud, kas trahvide eest kaitse saamise taotluse esitanud ettevõtjal on selline kohustus.
186 Lisaks andis komisjon Deltafinale tingimusliku kaitse trahvide eest 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b alusel ja ta tunnistas, et Deltafina esitatud tõendid on nii mõjuvad, et need võimaldavad tuvastada rikkumise toimepanemise, ilma et tuleks läbi viia kontrolle. Deltafina kinnitab seega, et ta ei saanud ette näha, et ta kaotab õiguse kaitsele seetõttu, et ta oli kahjustanud komisjoni võimet läbi viia kontrolle.
187 Veel väidab Deltafina, et ta teatas kiiresti komisjonile raskustest hoida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist konfidentsiaalsena ja et ta täitis nõuetekohaselt „veelgi suuremat tähtsust omavat” kohustust (higher burden), mille komisjon oli talle pannud, esitades viimasele olulisi täiendavaid tõendeid. Alles pärast Dimon Italia avaldust 22. juuni 2004. aasta ärakuulamisel muutis komisjon äkki oma positsiooni ja määras Deltafinale kõige suurema trahvi.
188 Teiseks väidab Deltafina, et see, et komisjon võttis talt ära talle antud tingimusliku kaitse, on vastuolus hea halduse põhimõttega, sest komisjon – kellele Deltafina oli eelnevalt teada andnud, et ta kavatseb APTI koosolekul trahvide eest kaitse saamise taotluse teatavaks teha – ei teatanud talle selgelt, et niisugune teatavakstegemine toob endaga kaasa trahvide eest kaitse kaotamise.
189 Kolmandaks väidab Deltafina, et see, et komisjon talle antud kaitse ära võttis, on vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega, sest arvestades käesoleva asja konkreetseid asjaolusid, oli talle määratud trahv – vaidlustatud otsusega määratud trahvidest kõige suurem, st 30 miljonit eurot – täiesti ebaproportsionaalne.
2. Üldkohtu hinnang
190 Mis puudutab Deltafina esimest argumenti, siis tuleb kõigepealt meenutada, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on liidu üks aluspõhimõtetest (Euroopa Kohtu 5. mai 1981. aasa otsus kohtuasjas 112/80: Dürbeck EKL 1981, lk 1095, punkt 48). Kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda sellele kaitsele, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad ametiasutused olema andnud huvitatud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on adresseeritud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt Üldkohtu 4. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑145/06: Omya vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑145, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Üldkohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑13/03: Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑947, punkt 203 ja seal viidatud kohtupraktika).
191 Käesolevas asjas ei ole ilmselgelt täidetud kohtupraktikaga kehtestatud tingimustest esimene. Nimelt ei saa Deltafina tugineda ühelegi täpsele, tingimusteta ja ühtelangevale tagatisele, et talle antakse haldusmenetluse lõpus lõplik kaitse trahvide eest.
192 Selle kohta tuleb esiteks märkida, et vastavalt 2002. aasta koostööteatise punktile 19, millele viidati ka eespool punktis 117, hindab komisjon seda, kas selle teatise punktis 11 sätestatud tingimused on täidetud, alles lõpliku otsuse tegemisel. Järelikult ei saanud komisjon lõpliku otsuse tegemisele eelnevas menetlusstaadiumis anda Deltafinale lõpliku kaitse saamise osas mingit täpset tagatist (vt 1996. aasta koostööteatise kohta Euroopa Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑511/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata 2009, lk I-5843, punkt 118).
193 Edasi tuleb märkida, et komisjon ei ole kohustatud trahvide eest kaitse saamise taotluse esitajaid teavitama sellest, et nad peavad täitma 2002. aasta koostööteatises sätestatud kohustusi, muu hulgas koostöökohustust, sest nimetatud teatises endas on selgelt ette nähtud selle kohustuse rikkumise tagajärjed.
194 Nimetatud teatise punktist 30 nähtub, et kui mõnes haldusmenetluse etapis ei täideta teatises sätestatud üht või teist nõuet, võib sellega ettevõtjale kaasneda nendes sätestatud sooduskohtlemise lõpetamine. Seega puudus komisjonil mis tahes kohustus teatada Deltafinale, millised on tema jaoks 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a ette nähtud koostöökohustuse rikkumise tagajärjed. Deltafina ei saa seega väita, et komisjon on selles küsimuses rikkunud õigusnormi.
195 Lisaks tuleb märkida, et komisjon hoiatas Deltafinat sõnaselgelt asjaolust, et trahvide eest kaitse andmine sõltub sellest, kas on täidetud kõik teatise punktis 11 nimetatud tingimused. Sellise hoiatuse tegemine ei tule mitte ainult 2002. aasta koostööteatise eespool mainitud punktist 30 – mida Deltafina trahvide eest kaitse saamise taotluse esitajana peaks teadma –, vaid selgelt ka Deltafinale 6. märtsil 2002 saadetud otsusest, milles komisjon kinnitas talle tingimusliku kaitse andmist (vt eespool punkt 7). Selle otsuse põhjenduses 6 teavitas nimelt komisjon Deltafinat selgelt sellest, et „[punkti 11] alapunktides a–c ette nähtud tingimuste rikkumine mis tahes hetkel haldusmenetluse jooksul võib olla aluseks sooduskohtlemise täielikule lõpetamisele”.
196 Nagu märgitud ka eespool punktides 149 ja 173, ei ole komisjon rikkunud õigusnormi, asudes seisukohale, et Deltafina käitumist ei saanud pidada tõelise koostöö tegemise tahte väljenduseks ja et seetõttu oli ta rikkunud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust.
197 Kuigi käesolevas asjas anti alguses Deltafinale tingimuslik kaitse trahvide eest, ei täitnud ta hiljem ühte 2002. aasta koostööteatises sätestatud lõpliku kaitse saamise tingimust. Seetõttu ei tulnud tema suhtes enam rakendada sooduskohtlemist nimetatud teatise punkti 30 tähenduses. Seda arvestades ei saa Deltafina väita, et tal oli 2002. aasta koostööteatise alusel tekkinud õiguspärane ootus.
198 Lisaks ei saa Deltafina ka tugineda tema õiguspärase ootuse rikkumisele selle alusel, et ta järgis komisjoniga kokku lepitud „teise parima võimaluse” nõudeid, edastades viimasele täiendavaid tõendeid. Nimelt nagu on märgitud eespool punktis 167, siis isegi kui eeldada, et see asjaolu on tõendatud, ei saanud see vabastada Deltafinat kohustusest teavitada komisjoni tema trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikuks tulemisest. Seega, kuna ta ei teatanud komisjonile kiiresti nendest asjaoludest, ei täitnud Deltafina menetluse lõpus ühte 2002. aasta koostööteatises sätestatud lõpliku kaitse saamise tingimust, mistõttu oli komisjonil õigus või lausa kohustus talle mitte anda lõplikku kaitset trahvide eest.
199 Lõpuks tuleneb eespool punktist 171, et Deltafinal ei saanud tekkida mingit konkreetset õiguspärast ootust asjaolu tõttu, et menetluslikuks staatuseks olev tingimuslik kaitse oli talle antud pigem 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b, mitte punkti 8 alapunkti a alusel.
200 Järelikult tuleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise argument tagasi lükata.
201 Mis puudutab teist, hea halduse põhimõtte väidetava rikkumise argumenti seoses sellega, et komisjon – kellele Deltafina oli eelnevalt teada andnud, et ta teeb APTI koosolekul avalikuks oma trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise – ei teavitanud teda selgelt, et see avalikuks tegemine toob endaga kaasa kaitse kaotuse, siis tuleb märkida, ilma et selles kontekstis tuleks isegi lahendada hea halduse põhimõttele viitamise küsimuse asjakohasust, et see argument põhineb vääradel eeldustel. Nimelt esiteks oli tuvastatud, et komisjoni ja Deltafina vahelises suhtluses, mis toimus enne APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekut, ei teatanud Deltafina komisjonile vähimalgi määral, et ta kavatseb sel koosolekul omaalgatuslikult ja tahtlikult avalikustada trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise (vt eespool punktid 152–160). Teiseks on märgitud ka eespool punktides 193 ja 194, et komisjon ei olnud kohustatud teavitama Deltafinat tema koostöökohustuse võimaliku rikkumise tagajärgedest.
202 Järelikult tuleb tagasi lükata ka argument, et rikutud on hea halduse põhimõtet.
203 Seoses kolmanda argumendiga, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, tuleb meenutada, et see põhimõte nõuab, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet; tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 96, ja Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 223).
204 Deltafina väidab, et arvestades käesoleva asja asjaolusid, on komisjon talle kaitse andmata jätmisega rikkunud seda põhimõtet.
205 Kuid selle kohta tuleb märkida, et leebusprogrammi loogika kohaselt, nagu seda on kirjeldatud eespool punktis 103 ja järgmistes punktides, on täieliku kaitse andmine trahvide eest – mis on absoluutne erand konkurentsinormide rikkumise eest ettevõtja isikliku vastutuse põhimõttest – õigustatud tänu ettevõtja koostööle, mis lihtsustab komisjoni tööd nende normide rikkumiste tuvastamisel ja nende eest karistamisel. Seega annab komisjon täieliku kaitse trahvide eest ainult vastutasuks pideva tiheda ja tõhusa koostöö eest. Seetõttu sõltub täieliku kaitse andmine haldusmenetluse lõpus 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustuse täitmisest (vt eespool punktid 116 ja 117).
206 Seda arvestades ei ole ebaproportsionaalne sätestada, nagu seda on tehtud 2002. aasta koostööteatise punktis 30, et kui haldusmenetluse mis tahes staadiumis ei ole mõni selles teatises loetletud tingimustest täidetud, ei pea asjassepuutuva ettevõtja suhtes enam rakendama nimetatud teatises ette nähtud sooduskohtlemist. Nimelt kui sooduskohtlemist taotlev ettevõtja saaks neid tingimusi, eriti koostöökohustust mitte täita ilma, et ta riskeeriks sooduskohtlemise kaotamisega, seataks kahtluse alla leebusprogrammi alused ja eesmärgid.
207 Kuna tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei ole komisjon rikkunud õigusnormi, tuvastades, et Deltafina rikkus 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktist a tulenevat koostöökohustust, ei saa Deltafina neid asjaolusid arvestades väita, et sellega, et komisjon jättis talle haldusmenetluse lõpus täieliku kaitse trahvide eest andmata, rikkus ta proportsionaalsuse põhimõtet.
208 Mis puudutab viidet trahvi ebaproportsionaalsusele käesoleva asja asjaolusid arvestades, siis tõstatas Deltafina selle argumendi viienda ja seitsmenda väite raames. Seega tuleb seda argumenti analüüsida neid väiteid uurides.
209 Eespool toodut arvestades tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.
II – Teise võimalusena esitatud väited
A – Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest trahvi lähtesumma on liiga suur, ning et puudub põhjendus
210 Viiendas väites, mis on jaotatav kolmeks osaks, esitab Deltafina mitu argumenti, millega tahetakse väita, et komisjoni määratud 25 miljoni euro suurune põhisumma on ilmselgelt liiga suur ja ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise raskusega. Deltafina palub, et Üldkohus määraks uue trahvisumma.
211 Esiteks tuleb märkida, et Deltafina vaidlustab formaalselt trahvi „põhisumma”, mis vastavalt suuniste punkti 1 B neljanda lõigule saadakse rikkumise raskuse ja kestuse alusel arvutatud summade liitmisel. Kuid tema argumentatsioonist nähtub, et vaidlustatud trahvisumma on see, mis on arvutatud rikkumise raskuse alusel, mistõttu summa, mida selle väite raames käsitatakse, on trahvi lähtesumma (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punkt 107).
1. Üldised tähelepanekud
212 Kõigepealt tuleb meenutada trahvide kindlaksmääramise ja täpsemalt rikkumise raskuse hindamise üldpõhimõtteid ning proportsionaalsuse põhimõtet trahvide valdkonnas.
213 EÜ artikli 81 lõike 1 punktides a ja b kuulutatakse sõnaselgelt ühisturuga kokkusobimatuks kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, millega kas otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused, piiratakse või kontrollitakse tootmist või turge. Kohtupraktikas loetakse eriti rasketeks rikkumisteks seda liiki rikkumisi – eriti kui on tegu horisontaalsete kartellidega, kuna nende puhul sekkutakse otse asjaomase turu konkurentsi peamistesse parameetritesse (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 675) – või konkurentsinormide ilmseid rikkumisi (Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 109, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 303).
214 Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt tuleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiste eest trahvi kindlaksmääramiseks lisaks rikkumise raskusele arvesse võtta selle kestust.
215 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb konkurentsiõiguse rikkumiste raskuse määramisel lähtuda mitmest tegurist, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui puudub siduv või ammendav loetelu teguritest, millega tuleb arvestada (vt eespool punktis 127 viidatud Euroopa Kohtu otsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241; 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 54, nign eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 91).
216 Komisjon on kehtestanud suunised, et tagada läbipaistvus ja erapooletus konkurentsiõiguse normide rikkumiste eest trahve määravate otsuste vastuvõtmisel (suuniste esimene lõik).
217 Suunised on vahend, mille eesmärk on täpsustada hierarhiliselt kõrgemal asetsevat õigust silmas pidades kriteeriumid, mida komisjon kavatseb kasutada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel trahvide määramisel. Suunised ei ole trahve määrava otsuse õiguslik alus – selleks on määrus nr 1/2003 –, kuid need määravad siiski üldiselt ja abstraktselt metodoloogia, mida komisjon peab selle otsusega trahvisummade määramisel järgima, ning tagavad seetõttu ettevõtjate õiguskindluse (vt selle kohta eespool punktis 127 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209–213, ja Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punktid 219 ja 223).
218 Kuigi suuniseid ei saa lugeda õigusnormideks, mida ametiasutus igal juhul peab järgima, sätestavad need siiski praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus konkreetsel juhtumil ei või põhjendusi esitamata eirata (vt selle kohta eespool punktis 127 viidatud Euroopa Kohtu otsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209 ja 210, ning 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 91).
219 Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni kaalutlusõiguse piiramine tema enda poolt ei ole aga vastuolus komisjoni olulise kaalutlusruumi säilimisega (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punktid 246, 274 ja 275). Asjaolu, et komisjon on suunistes täpsustanud rikkumise raskuse hindamise lähtekohti, ei takista selle teguri hindamist tervikuna kõigi asjassepuutuvate asjaolude põhjal, sealhulgas asjaolude põhjal, mida suunistes sõnaselgelt ei ole märgitud (eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 237).
220 Suunistes sätestatud meetodi kohaselt lähtub komisjon ettevõtjatele määratavate trahvisummade arvutamiseks summast, mis on kindlaks määratud rikkumisele „omase” raskuse põhjal. Selle raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta rikkumise laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjaomase geograafilise turu suurust (punkti 1A esimene lõik).
221 Rikkumised jagunevad kolme kategooriasse: „kerged rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma 1000–1 miljon eurot, „rasked rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma 1–20 miljonit eurot, ja „väga rasked rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma rohkem kui 20 miljonit eurot (punkti 1A teise lõigu esimene kuni kolmas taane). Väga rasked rikkumised on komisjoni täpsustuse kohaselt üldjuhul horisontaalsed piirangud, näiteks „hinnakartellid” ja turujagamiskvoodid või muud meetmed, mis ohustavad siseturu nõuetekohast toimimist, näiteks riikide turgude eraldamine üksteisest ja sisuliselt monopoolses seisundis olevate ettevõtjate turgu valitseva seisundi ilmne ärakasutamine (punkti 1A teise lõigu kolmas taane).
222 Lisaks tuleb märkida, et eespool punktis 220 märgitud rikkumise raskuse hindamise kolmel aspektil ei ole üldisel hindamisel sama kaalu. Rikkumise laad on äärmiselt tähtis, muu hulgas selleks, et kvalifitseerida rikkumine „väga raskeks” (eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 101, ja Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05: Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 137).
223 Kuid tegelik mõju turule või geograafilise turu suurus ei ole aspektid, mis peavad kindlasti esinema selleks, et kvalifitseerida rikkumine väga raskeks, kui tegemist on horisontaalse kartelliga, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine, nagu käesolevas asjas. Nimelt, kuigi nende kahe teguriga tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvestada, on need raskusele üldise hinnangu andmisel vaid ühed näitajad teiste hulgas (vt selle kohta eespool punktis 215 viidatud 3. septembri 2009. aasta otsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punktid 74 ja 81, ning eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich vs. komisjon, punktid 240 ja 311, ning 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 91).
224 Vastavalt nüüdseks väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb suunistest, et horisontaalseid kartelle, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine, nagu käesolevas asjas, võib kvalifitseerida „väga rasketeks” rikkumisteks ainuüksi nende laadi tõttu, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule (eespool punktis 215 viidatud 3. septembri 2009. aasta otsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 75; vt selle kohta ka Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 150), ja ilma, et seda kvalifitseerimist takistaks geograafilise turu väiksus (vt selle kohta eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 103, ja eespool punktis 223 viidatud kohtuotsus Üldkohtu otsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 91).
225 Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste näidiskirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses ei tegelikku mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist (eespool punktis 222 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 137; vt selle kohta ka eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Brasserie nationale jt vs. komisjon, punkt 178; eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 150).
226 Lisaks on rikkumise raskuse hindamise kolm aspekti üksteisest sõltuvad selles tähenduses, et rikkumise suur raskusaste ühest aspektist võrreldes teise või kolmanda aspektiga võib kompenseerida rikkumise väiksemat raskusastet nendest kahest ülejäänud aspektist hinnatuna (eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 241).
227 Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon määras eri adressaatide trahvisummad kindlaks suunistes kehtestatud üldkohaldatava meetodi alusel, kuigi ta suunistele vaidlustatud otsuses sõnaselgelt ei viita.
228 Kuna käesoleva väite raames viitab Deltafina proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, tuleb ka meenutada, et nagu on märgitud ka eespool punktis 203, nõuab see põhimõte, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik.
229 Komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest karistuse määramiseks algatatud menetluses tuleb selle põhimõtte kohaldamisel järgida, et trahvid ei oleks ebaproportsionaalsed võrreldes seatud eesmärkidega, st võrreldes nende õigusnormide järgimise eesmärgiga, ja konkurentsiõiguse normide rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades muu hulgas rikkumise raskust (vt selle kohta eespool punktis 203 viidatud Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punktid 223 ja 224 ning seal viidatud kohtupraktika). Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaoludega, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et ta peab neid asjaolusid seejuures seostatult hindama ning objektiivselt põhjendades (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 226–228, ja 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 171).
2. Viienda väite esimene osa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, arvestades, et turg ja Deltafina käive olid väiksed
a) Poolte argumendid
230 Deltafina väidab, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne, kuna see moodustab 37,1% kogu asjassepuutuva turu ostude koguväärtusest, milleks on 67,3 miljonit eurot, 52,2% tema Itaalia töödeldud tubaka müügiväärtusest, milleks on 47,9 miljonit eurot, ja 82,5% tema ostetud toortubaka või eelnevalt töödeldud tubaka väärtusest, milleks on 30,2 miljonit eurot. Esimese ja kolmandana märgitud teave on eriti oluline, sest rikkumine puudutab kooskõlastatud ostutegevust. Deltafina märgib ka, et lähtesumma on suurem kui kogutulu pärast maksusid, mis ta teenis ajavahemikul 1996–2002, st 23,5 miljonit eurot. Nende arvude võrdlemine arvudega, mis puudutavad muid keelatud kokkuleppeid, näitab, et komisjoni poolt käesolevas asjas määratud lähtesumma on liiga suur.
231 Komisjon palub Deltafina argumendid tagasi lükata.
b) Üldkohtu hinnang
232 Esiteks, mis puudutab argumenti, et trahv oli ebaproportsionaalne võrreldes ostude koguväärtusega asjassepuutuval turul, siis ei nähtu määrusest nr 1/2003 ega suunistest, et trahv tuleb määrata otseselt puuudutatud turu suuruse alusel, sest see tegur ei ole kohustuslikult arvessevõetav aspekt, vaid rikkumise raskusele hinnangu andmiseks arvessevõetav üks asjassepuutuv aspekt teiste seas (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I-829, punkt 132, ja eespool punktis 215 viidatud 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 55). Need sätted ei nõua seega iseenesest, et komisjon võtaks arvesse kaubaturu väiksust (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑322/01: Roquette Frères vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3137, punkt 148).
233 Kuid nagu märgitud eespool punktis 215, tuleb kohtupraktika kohaselt rikkumise raskusastme hindamisel komisjonil arvestada suure hulga selliste teguritega, mille laad ja tähtsus erinevad sõltuvalt rikkumise liigist ja selle erilistest asjaoludest. Ei saa välistada, et nende rikkumise raskusastet tõendavate asjaolude hulgas võib sõltuvalt juhtumist olla asjassepuutuva kaubaturu suurus (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 120, ja eespool punktis 222 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 267).
234 Järelikult, kuigi turu suurus võib endast kujutada rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvessevõetavat asjaolu, varieerub selle tähtsus vastavalt rikkumise liigile ja asjassepuutuva rikkumise eriomastele asjaoludele.
235 Käesolevas asjas, mis puudutab esiteks rikkumise liiki, siis tuleb märkida, etkeelatud kokkuleppe eesmärk oli muu hulgas nii töötlejate poolt toortubaka eest makstava hinna ühine kindlaksmääramine kui ka varustusallikate ja toortubaka hulga jagamine. Selline tegevus on suuniste tähenduses käsitatav „hinnakartelliks” oleva horisontaalse piiranguna ja järelikult laadilt „väga raske” rikkumisena. Seda liiki keelatud kokkulepete eest, mida peetakse kohtupraktika kohaselt konkurentsinormide ilmseteks rikkumisteks või eriti rasketeks rikkumisteks, sest need mõjutavad otseselt peamisi konkurentsiparameetreid asjassepuutuval turul (vt eespool punkt 213), on suunistes ette nähtud karistus, mille minimaalne lähtesumma on üle 20 miljoni euro.
236 Teiseks, mis puudutab asjassepuutuva rikkumise eriomaseid asjaolusid, siis tuleb märkida, et asjassepuutuva turu suurus ei olnud üldse vähetähtis, arvestades, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 366 tuleneb, et toortubaka tootmine Itaalias moodustas 38% liidu kvoodist. Samuti nähtub vaidlustatud otsuse joonealusest viitest nr 290, et kuna kartell hõlmas ka oste „kolmandatelt pakendajatelt” – st vahendajatelt, kes ostavad ise tootjatelt toortubakat ja tegelevad selle esmatöötlusega –, siis puudutas see oste väärtuses, mis ületas Itaalias toodetud toortubaka lihtsa ostuväärtuse.
237 Seda arvestades ei saa Deltafina väita, et tema trahv on ebaproportsionaalne võrreldes tema ostude koguväärtusega asjassepuutuval turul.
238 Teiseks, mis puudutab Deltafina argumenti, et trahv oli ebaproportsionaalne võrreldes tema ostude väärtusega asjassepuutuval turul ja võrreldes ka tema käibega tema enda tegevusest järelturul ning ka tema kogutuluga perioodil 1996–2002, siis tuleb kõigepealt rõhutada, et kohaldatavas õiguses puudub üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja käibega asjassepuutuvatel kaubaturgudel (vt eespool punktis 222 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 277 ja seal viidatud kohtupraktika), käibega järelturul või tuluga, mis teeniti keelatud kokkuleppe kestuse jooksul.
239 On oluline meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on trahvi kindlaksmääramisel lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi et ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist, mis võib näidata rikkumise ulatust. Kummalegi käibele ei tohi omistada tähtsust, mis võrreldes teiste hindamiselementidega oleks ebaproportsionaalne, ja seetõttu ei saa sobiva trahvisumma kindlaksmääramine olla üksnes kogukäibel põhineva arvutuse tulemus. Eriti on see nii siis, kui asjassepuutuvad kaubad moodustavad vaid väikese osa sellest käibest (vt eespool punktis 233 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 121; eespool punktis 127 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 243, ning 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punkt 114).
240 Kuid tuleb märkida, et nagu nähtub ka eespool punktist 34, määras komisjon vaidlustatud otsuses trahvi iga ettevõtja turuosa alusel, mis tehti kindlaks ostetud toodete käibe alusel turul, millel pandi toime rikkumine. Seega oli ostude väärtus asjassepuutuval turul kriteerium, mida käesolevas asjas trahvi kindlaksmääramisel on arvesse võetud.
241 Tuleb ka meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 viidatud 10% piirmäär vastab ettevõtja kogukäibele ning et see piirmäär kehtib vaid trahvi lõppsumma suhtes. Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 374 ja 401, et olles tõendanud, et Deltafina emaettevõtjal Universalil oli Deltafina üle otsustav mõju, võttis komisjon selleks, et määrata kindlaks piisava hoiatava mõjuga trahv, arvesse Universali käivet. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 374 esitatud andmetest, mida Deltafina ei vaidlusta, nähtub, et Deltafinale ja Universalile määratud trahv on väiksem kui 2% Universali kogukäibest ning seega on see oluliselt väiksem, kui määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülempiir. Seda arvestades ei saa Deltafina väita, et komisjoni määratud lähtesumma on ebaproportsionaalne võrreldes tema ettevõtte suurusega (vt selle kohta eespool punktis 232 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 146, ja eespool punktis 203 viidatud 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Prym Consumer vs. komisjon, punkt 229).
242 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kuna lõpliku trahvi summa ei ületa 10% puudutatud ettevõtja rikkumise viimase aasta kogukäibest, ei saa trahvi käsitleda ebaproportsionaalsena üksnes asjaolu tõttu, et trahv ületab asjaomasel turul saadud käivet (vt selle kohta Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 200). Sama kehtib ka järelturu käibe kohta. Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et Deltafinale määratud trahvi lähtesumma, mille ta leiab ebaproportsionaalne olevat, ei ületa tema käivet asjassepuutuval turul ega käivet järelturul. Liiatigi on trahvi lõppsumma väiksem kui need kaks käivet.
243 Arvestades aga ka toimepandud rikkumise väga rasket laadi, ei muuda seda trahvi nii suureks, et see oleks ebaproportsionaalne, ei asjaolu, et trahv moodustab 52,2% Deltafina Itaalia töödeldud tubaka müügiväärtusest ja 82,5% tema ostetud toortubaka või eelnevalt töödeldud tubaka väärtusest, ega asjaolu, et see on suurem kui kontserni Universal Itaalia tütarettevõtja Deltafina kogutulu (pärast maksusid), mis ta teenis ajavahemikul 1996–2002.
244 Lõpuks, mis puudutab viiteid komisjoni varasematele otsustele, siis tuleb märkida, et komisjoni otsustuspraktika ei ole konkurentsi valdkonnas iseenesest trahvi määramisel õiguslikuks aluseks, kuna see on sätestatud ainult määruses nr 1/2003, mida kohaldatakse suuniseid arvestades, ja et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ning ta ei ole seotud oma varem antud hinnangutega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 82, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 123). Seega on Deltafina etteheited komisjoni varasema otsustuspraktika kohta tulemusetud.
245 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata.
3. Viienda väite teine osa, mille kohaselt on väikest geograafilist turgu arvestades rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
a) Poolte argumendid
246 Deltafina väidab ka, et komisjon on jätnud arvesse võtmata, et rikkumine puudutas väikest geograafilist turgu, mis piirdus Itaaliaga, või täpsemalt, mis puudutab põhiliselt ainult Itaalia nelja piirkonda (kuhu on koondunud 87,5% Itaalia tootmisest). Mitmes varasemas asjas asus komisjon seisukohale, et arvestades asjaolu, et rikkumine pandi toime ühisturu väiksel osal, tuleb see kvalifitseerida pigem „raskeks”, mitte „väga raskeks” rikkumiseks.
247 Komisjon palub Deltafina argumendid tagasi lükata.
b) Üldkohtu hinnang
248 Kohtupraktikast tuleneb, et geograafilise turu ulatus ei ole üks sõltumatu kriteerium selles tähenduses, et üksnes suuremat osa liikmesriike puudutavaid rikkumisi saab kvalifitseerida „väga raskeks”. Asutamisleping, määrus nr 1/2003, suunised ega kohtupraktika ei võimalda järeldada, et niisuguseks rikkumiseks saab kvalifitseerida üksnes geograafiliselt väga ulatuslikke piiranguid (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punkt 87, ja eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 311).
249 Ka kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on – nagu käesolevas asjas – ostuhindade ja ostetavate koguste kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatud geograafiline ulatus (vt selle kohta eespool punktides 222–225 viidatud kohtupraktika).
250 Seega ei ole asjassepuutuva geograafilise turu suurus – isegi kui eeldada, et see on väike – üldjuhul takistuseks käesolevas asjas tuvastatud rikkumise kvalifitseerimisele „väga raskeks” rikkumiseks.
251 Lisaks tuleb märkida, et kuigi käesolevas asjas oli toortubaka tootmine koondunud Itaalia teatud piirkondadesse, ei piirdunud kartelli kohaldamisala nende piirkondadega, vaid see hõlmas toortubaka ostu kogu Itaalia territooriumil. Vastalt väljakujunenud kohtupraktikale on ühe liikmesriigi kogu territoorium ühisturu oluline osa (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 28, ja eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 150).
252 Nii tuleb järeldada, et käesolevas asjas ei ole lähtesumma 25 miljonit eurot ebaproportsionaalne võrreldes asjassepuutuva geograafilise turu ulatusega.
253 Lõpuks, mis puudutab viiteid komisjoni varasematele otsustele, siis nähtub eespool punktis 244 nimetatud kohtupraktikast, et Deltafina argumendid komisjoni varasema otsustuspraktika kohta ei saa olla tulemuslikud.
254 Arvestades eeltoodut, tuleb viienda väite teine osa tagasi lükata.
4. Viienda väite kolmas osa, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest rikkumine ei avaldanud turule mõju, ning et puudub põhjendus
a) Poolte argumendid
255 Deltafina väidab, et trahvi põhisumma on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades asjaolu, et rikkumine ei mõjutanud üldse või mõjutas vähe asjassepuutuvat turgu. Ta heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse asjaolu, et tema käsutuses olnud andmetest nähtus, et kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk oli toortubaka ostuhinna kindlaksmääramine, ei andnud toortubakaturul tulemusi. Nimelt tunnistas komisjon ka ise vaidlustatud otsuses, et toortubaka hinnad Itaalias perioodil 1990–2000 vähenemise asemel hoopis suurenesid 53,5%, samas kui muude põllumajandustoodete hind suurenes samal perioodil ainult 15,9%. Lisaks suurenes perioodil 1993–2000 Itaalias kõige rohkem toodetud tubakasortide (Bright ja Burley) hind Itaalias teiste liikmesriikidega võrreldes kõige rohkem. Komisjon pidi nii järeldama, et karistatud tegevus, mille eesmärk oli piirata või ette näha toortubaka hinna tõusu Itaalias, oli viljatu. Rikkumise raskuse hindamisel oleks tulnud arvestada vaidlustatud otsuses selgelt esitatud andmetega ning need oleksid pidanud andma komisjonile aluse määrata väiksem trahvi lähtesumma.
256 Vastupidi sellele, mida komisjon väitis esimest korda kostja vastuses, oli käesolevas asjas rikkumise mõju turule ilmselgelt mõõdetav. Teave, mis komisjoni kinnitusel oli vajalik selleks, et seda mõju mõõta, ei ole teave, mida on võimatu leida, vaid sedalaadi analüüs sisaldub sageli keelatud kokkuleppeid puudutavates otsustes. Kohtupraktika kohaselt oli komisjon kohustatud võrdlema olukorda, mis selle rikkumise tõttu tekkis, ja olukorda, mis oleks esinenud rikkumise puudumisel. Lisaks, kuna vaidlustatud otsus ei sisalda mingit viidet põhjustele, miks komisjon järeldas, et rikkumise mõju ei olnud mõõdetav, on selles küsimuses põhjendus puudu.
257 Deltafina väidab, et isegi kui käesolevas asjas ei olnud rikkumise mõju turule tegelikult mõõdetav – mis küll nii ei olnud –, pidi komisjon trahvi lähtesumma määramisel sellest hoolimata järeldama, et rikkumisel ei olnud turule mingit mõju. Nimelt see, et on võimatu seda mõju mõõta, ei luba eeldada, et seda mõju ei ole.
258 Repliigis täpsustas Deltafina, et tema väide ei puuduta rikkumise kvalifitseerimist „väga raskeks”, vaid lähtesumma suurendamist rikkumise mõju tõttu turule.
259 Deltafina palub seega, et trahvi vähendataks sobival määral arvestades asjaolu, et komisjon ei võtnud trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel arvesse seda, et rikkumise mõju turule puudus või teise võimalusena, et see oli piiratud.
260 Komisjon palub Deltafina argumendid tagasi lükata.
b) Üldkohtu hinnang
261 Kõigepealt tuleb meenutada, et suunistes loetletud kolme kriteeriumi hulgas, mille alusel rikkumise raskust hinnata (vt eespool punkt 220), on rikkumise laadil äärmiselt oluline roll väga raskete rikkumiste määratlemisel. Seega võivad kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine või turgude jagamine, ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise „väga raskeks” rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et seda tegevust iseloomustaks tegelik mõju teatud turule (vt selle kohta eespool punktides 222–225 viidatud kohtupraktika).
262 Käesolevas asjas, nagu on märgitud ka eespool punktis 235, oli kartelli eesmärk muu hulgas nii töötlejate poolt toortubaka eest makstava hinna ühine kindlaksmääramine, varustusallikate ja toortubaka hulga jagamine kui ka teabe vahetamine. Selline tegevus on suuniste tähenduses käsitatav „hinnakartelliks” oleva horisontaalse piiranguna ja järelikult laadilt „väga raske” rikkumisena.
263 Järelikult võis komisjon käesolevas asjas kartelli kvalifitseerida väga raskeks rikkumiseks, ilma et ta oleks pidanud tõendama selle tegelikku mõju turule (vt selle kohta eespool punktis 215 viidatud 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 76, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 103).
264 Lisaks ilmneb vaidlustatud otsuse lugemisel, et kuigi komisjon kinnitas selle otsuse põhjenduses 365, korrates suuniste sõnastust, et rikkumise raskuse hindamiseks peab ta arvesse võtma kolme tegurit, mis on välja toodud suuniste punkti 1A esimeses lõigus (vt eespool punkt 220), ei põhistanud ta edasi rikkumise raskuse hinnangut rikkumise tegelikule mõjule, mis sellel võis turule olla.
265 Nimelt vaidlustatud otsuse osas, milles hinnatakse rikkumise raskust (põhjendused 365–369), ei puuduta ükski põhjendus seda tegurit. Täpsemalt, vaidlustatud otsuse põhjenduses 368, milles komisjon viitab otsuse osale, kus analüüsitakse töötlejatevaheliste kokkulepete konkurentsi piiravat ulatust, lähtub ta esiteks üldistest kaalutlustest teemadel ostukartellid ja nende suutlikkus – nagu ka tüüpiliselt „müügikartellide” puhul – muuta konkurentsi, ja teiseks kinnitab, et see võime on seda enam suurem juhul, kui tegemist on sellise tootega nagu käesolevas asjas. Neid kaalutlusi ei saa tõlgendada kui rikkumisega turule avaldatava tegeliku mõju analüüsi, vaid need on pigem kaalutlused ostukartelli suutlikkuse kohta kahjustada käesolevas asjas konkurentsi.
266 Sellest tuleneb, et Deltafina argumendid, mis ta esitas käesoleva väite osa raames, ei saa kahtluse alla seada rikkumise kvalifitseerimist väga raskeks rikkumiseks.
267 Samuti tuleb märkida, et repliigis selgitas Deltafina oma selles väite osas esitatud argumentide ulatust, täpsustades, et ta ei vaidlusta rikkumise väga raskeks rikkumiseks kvalifitseerimist, vaid seda, et komisjon määras trahvi lähtesumma, mis on ebaproportsionaalne, arvestades, et rikkumisel ei olnud tegelikku mõju turule.
268 Selles osas tuleb esiteks märkida, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate karistuste süsteemist, nagu see on kehtestatud määrusega nr 1/2003 ja nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, tuleneb, et kartellikokkulepped väärivad oma laadi tõttu kõige raskemaid trahve. Kartellikokkulepete võimalik tegelik mõju turule, eelkõige küsimus, mil määral tõi konkurentsi piiramine kaasa kõrgema turuhinna kui see, mis oleks olnud ilma kartellita, ei ole trahvide taseme kindlaksmääramisel otsustav kriteerium (vt selle kohta eespool punktis 233 viidatud Euroopa Kohtu otsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 129; 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punktid 68–77; vt ka kohtujurist Mischo ettepanek Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta kohtuotsusele kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855, I‑9858, punktid 95–101).
269 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad trahvisumma hindamisel tahtluse aspektiga seotud tegurid omada suuremat tähtsust kui konkurentsivastase tegevuse mõjuga seotud tegurid, seda eelkõige juhul, kui tegemist on oma laadilt raskete rikkumistega, nagu hindade kindlaksmääramine (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 118; eespool punktis 215 viidatud 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 96, ja 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑554/08 P: Carbonne-Lorraine vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44).
270 Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud otsuse selle osa analüüsist, mis puudutab süüks pandud asjaolusid, et töötlejad tegelesid teadlikult selle konkurentsivastase tegevusega, mille eest neile karistus määrati (vt näiteks vaidlustatud otsuse põhjendused 111, 124, 125, 141 ja 158). See kaalutlus leiab kinnitust ka asjaolus, et kartell oli salajane, nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 363 ja 473.
271 Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et töötlejad leppisid mitu korda kokku meetmetes, mis pidid tagama kartelli tõhusa toimimise, nagu vastastikku üksteisele oma vastavate varustajate arvete edasisaatmine (vaidlustatud otsuse põhjendused 122 ja 129), konsulteerimiskohustus ostude puhul väljaspool kartellikokkulepet (vaidlustatud otsuse põhjendus 139), töötajate kontrollimise kohustus, et vältida nende poolt initsiatiivi ülesnäitamist ilma vajaliku kooskõlastuseta (vaidlustatud otsuse põhjendus 140) ja struktuuri loomine, millega sooviti tagada konkurentsivastaste eesmärkide saavutamine (vaidlustatud otsuse põhjendus 187). Selle kohta tuleb veel märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 383 nähtub, et komisjon tõendas asjaolu – mida Deltafina ei vaidlustanud –, et kartellikokkulepet täideti.
272 Teiseks tuleb märkida, et trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel võttis komisjon arvesse iga ettevõtja õigusvastase tegevuse tõenäolist mõju. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 370 ja 371, et komisjon pidas kohaseks määrata trahvid iga ettevõtja turupositsiooni alusel, et nii arvesse võtta lisaks nende konkreetsele osakaalule tõenäolist kahju, mida tekitas iga ettevõtja õigusvastane tegevus.
273 Kuigi kohtupraktikast tuleneb, et iga ettevõtja turuosa turul, millel konkurentsi piiravat tegevust läbi viidi, on – isegi juhul, kui puuduvad tõendid rikkumise tegeliku mõju kohta turul – objektiivne asjaolu, mis näitab õiglaselt nendest igaühe vastutust seoses selle tegevuse võimaliku kahjulikkusega normaalsetele konkurentsitingimustele (vt selle kohta Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punktid 196–198, ja eelkõige punkt 197). Seega võetakse kohtupraktika kohaselt trahvisumma kindlakstegemisel arvesse ettevõtja turuosa, et kindlaks teha, millist mõju võis ettevõtja turule avaldada (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 139, ja eespool punktis 215 viidatud 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 62).
274 Seega tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel iga ettevõtja turuosa alusel kasutas komisjon asjakohast kriteeriumi, et määratleda mõju, mida Deltafina tegevus võis turule avaldada.
275 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kui toime on pandud konkurentsieeskirjade väga raske rikkumine ja kui esinevad teo tahtliku toimepanemise sellised tunnused, nagu on välja toodud eespool punktides 270 ja 271, ei ole isegi juhul, kui eeldada, et keelatud kokkulepe ei mõjutanud turgu, nagu väidab Deltafina, kohatu Deltafina – kes oli teiste kartelli liikmetega võrreldes asjassepuutuval turul palju suurema turuosaga turuosaline – trahvi lähtesumma määramine 25 miljonile eurole, st tasemel, mis oli kõrgem kui suunistes ette nähtud minimaalne summa 20 miljonit eurot.
276 Neid kaalutlusi arvestades ei saa olla tulemuslik Deltafina argument, et trahvi lähtesumma on ilmselgelt ebaproportsionaalne seetõttu, et rikkumisel ei olnud mingit mõju turule.
277 Lisaks, mis puudutab spetsiifiliselt vaidlustatud otsuses esitatud andmeid, mis väidetavalt tõendavad, et kartell turule mõju ei avaldanud (vt eespool punkt 255), siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on rikkumise raskusastme hindamisel otsustav teada, kas kartelliliikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsused saaksid konkreetselt ellu viidud. Seda, mis toimus seejärel tegelike turuhindega – mida võisid mõjutada teised tegurid, mis ei allunud kartelliliikmete kontrollile – ei saa kartelli liikmed enda kasuks esile tuua, pöörates välised tegurid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, nende trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks (vt eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 287; eespool punktis 223 viidatud 8. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 86, ja eespool punktis 222 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).
278 Seega sellist tausta arvestades, nagu käesolevas asjas, kus muu hulgas olid kartelliliikmed võtnud meetmeid nende konkurentsivastaste eesmärkide konkreetseks elluviimiseks (vt eespool punkt 270 ja eriti 271), ei saa ainult selline hindade areng turul, nagu Deltafina mainitud tubakahindade tõus, iseenesest õigustada trahvi vähendamist. Nimelt ei saa välistada, et kartelli puudumisel oleks hinnatõus olnud suurem kui eespool nimetatud tõus.
279 Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et komisjonilt ei saa nõuda, et kui kartellikokkuleppe täitmine on tuvastatud, peab ta süstemaatiliselt tõendama, et kokkulepped võimaldasid ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme, või ostukartellide puhul, nagu käesolevas asjas, väiksema hinnataseme sellest, mis oleks kehtinud kartelli puudumisel. Sellise tõendamise nõudmine oleks ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna kasutada tuleks oletuslikke arvutusi, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud (vt selle kohta eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 286; eespool punktis 223 viidatud 8. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 85, ja eespool punktis 222 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).
280 Seega isegi kui tema käsutuses olid andmed, mis näitasid toortubaka hinna üle keskmise suuremat tõusu võrreldes teiste põllumajandustoodetega, et tähenda see asjaolu, et komisjon oli kohustatud tõendama, et töötlejatevahelised kokkulepped võimaldasid neil tegelikult saavutada väiksema hinnataseme kui see, mis oleks tekkinud kartelli puudumisel.
281 Lõpuks väidab Deltafina ka seda, et vaidlustatud otsuses on rikutud põhjendamiskohustust, sest komisjon jättis esitamata põhjused, miks ta järeldas, et rikkumise mõju ei olnud mõõdetav.
282 Mis puudutab põhjendamiskohustust, siis tuleb kõigepealt meenutada, et kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse rikkumise raames trahvide kindlaksmääramisel on see kohustus täidetud, kui komisjon esitab oma otsuses hindamise aluseks olevad asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata rikkumise raskust ja kestust. Mis puudutab mitmele ettevõtjale trahve määravat otsust, siis tuleb põhjendamiskohustuse ulatust hinnata eelkõige lähtuvalt asjaolust, et rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvessevõetavatest kriteeriumidest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 463 ja 465).
283 Käesolevas asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 365–376 ära need tegurid, mida ta erinevatele ettevõtjatele trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel arvesse võttis. Komisjon märkis ära muu hulgas kriteeriumid, mille alusel ta esiteks hindas kooskõlas suunistega rikkumise raskust, ja teiseks määras seejärel trahvi lähtesumma, jagades ettevõtjad gruppidesse nende olulisuse alusel turul, mille ta määratles nende turuosade alusel, arvestades iga ettevõtja osakaalu ja ebaseadusliku tegevusega tekitatavat tõenäolist kahju. Seega on täidetud põhjendamiskohustuse suhtes kohtupraktikaga ette nähtud tingimusi.
284 Mis puudutab täpsemalt Deltafina argumenti, siis tuleb märkida, et kuna tegelik mõju turule ei ole tegur, mida tuleb kindlasti arvesse võtta, et kvalifitseerida rikkumine väga raskeks rikkumiseks horisontaalsete kartellide puhul, mille eesmärk on, nagu käesolevas asjas, hindade kindlaksmääramine, ei olnud komisjon kohustatud seda rikkumise raskuse kindlaksmääramisel arvesse võtma (vt eespool punktid 222–224 ja 261–265). Käesolevas asjas, nagu märgitud eespool punktides 264 ja 265, ei rajanud ta rikkumise raskuse hinnangut sellele kriteeriumile. Asjaolu, et komisjon ei põhjendanud seda, miks ta ei võtnud arvesse kriteeriumi, mida ta ei olnud kohustatud arvesse võtma ja millega arvestamine ei olnud tema hinnangul käesolevas asjas vajalik, ei tähenda, et Deltafina trahvi kindlaksmääramisel on puudu põhjendus.
285 Samuti tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale ei saa EÜ artikli 81 rikkumiste analüüsi raames tõlgendada EÜ artiklit 253 nii, et see kohustab komisjoni selgitama oma otsustes põhjusi, miks ta trahvisumma arvutamisel ei lähtunud muust arutluskäigust kui see, millest ta vaidlustatud otsuses tegelikult lähtus (vt Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑18/05: IMI jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika).
286 Seega ei saa komisjonile ette heita mingit põhjendamiskohustuse rikkumist.
287 Kõigist nendest järeldustest tuleneb, et viienda väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.
288 Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb viies väide tervikuna tagasi lükata.
B – Seitsmes väide, mille kohaselt on vääralt hinnatud kergendavaid asjaolusid ning on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid
1. Poolte argumendid
289 Seitsmendas väites heidab Deltafina komisjonile kõigepealt ette, et ta ei võtnud tema käitumise hindamisel arvesse kergendavat asjaolu, mille tõttu oleks tulnud trahvi vähendada. Komisjon ei võtnud arvesse seda, et asjaolude asetleidmise ajal oli kartelliga seotud valdkonna õiguslik regulatsioon täiesti ebakindel ning seega oli ebakindel ka EÜ artikli 81 kohaldatavus kutsealalistele kokkulepetele. Nimelt 16. märtsi 1988. aasta seadus, mis reguleeris seda liiki kokkuleppeid, st la legge n° 88 sulle norme sugli accordi interprofessionali e sui contratti di coltivazione e vendita dei prodotti agricoli (kutsealaliste kokkulepete, külvieelsete lepingute ning põllumajandustoodangu müügi lepingute seadus nr 88) (GURI nr 69, 23.3.1988; edaspidi „seadus nr 88/88”) julgustas töötlejaid horisontaalsele koostööle. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 315 ja 359–362 nähtub, et komisjoni teavitati sellest taustast, kuid et ta ei teinud sellest mingeid järeldusi trahvisumma kindlaksmääramise osas.
290 Deltafina märgib ka, et asjas, milles tehti 20. oktoobri 2004. aasta otsus K(2004) 4030 (lõplik), mis on seotud [EÜ] artikli 81 lõike 1 kohase menetlusega (Juhtum COMP/C.38.238/B.2 – Toortubakas – Hispaania) (edaspidi „otsus Toortubakas – Hispaania”), kus õiguslik raamistik oli suures osas analoogne käesolevas asjas kohaldatavaga, vähendas komisjon töötlejate trahvi 40%.
291 Edasi väidab Deltafina, et talle määratud trahv on ebaproportsionaalne, arvestades faktilisi asjaolusid, mis viisid komisjoni otsuseni mitte anda talle kaitset trahvide eest. Ta toonitab, et trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikuks tulemine ei kahjustanud komisjoni uurimist, et tema heauskset tegutsemist haldusmenetluses ei saa kahtluse alla seada, et komisjon ise tunnistas, et ta tegi olulise panuse uurimisse ja et see juhtum on „erilist laadi”, kuna Deltafina oli esimene ettevõtja, kes taotles kaitset trahvide eest 2002. aasta koostööteatise alusel ja kuna tegemist oli esimese juhtumiga, kus tingimuslik kaitse ära võeti. Hoolimata sellest määras komisjon eriti suure trahvi tegevuse eest, mille puhul isegi asjaga tegelev ametnik 26 kuud pärast asjaolude asetleidmist ei teadnud, kas tegemist on tõesti koostöökohustuse rikkumisega (vt eespool punkt 185). Deltafina mainib ka komisjoni otsustuspraktikat sümboolsete trahvide määramisel juhtudel, kui põhjendatult võib kahelda, kas rikkumine on üldse toime pandud.
292 Lõpuks heitis Deltafina kohtuistungil eespool punktis 190 viidatud kohtuotsuse Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon punktile 169 tuginedes komisjonile ette, et viimane vähendas tema koostöö eest trahvi sama palju kui Dimon Italia trahvi, st 50% trahvisummast, kuigi Dimon Italia alustas koostöö tegemist temast hiljem ja tema koostöö oli väärtuslikum kui Dimon Italia oma.
293 Komisjon palub Deltafina argumendid tagasi lükata.
2. Üldkohtu hinnang
294 Mis puudutab argumenti, et ühte kergendavat asjaolu ei ole arvesse võetud, siis tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale võib karistuse määra kindlaksmääramisel ettevõtja tegevust hinnata siseriiklikku õiguslikku raamistikku kui kergendavat asjaolu silmas pidades (Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑198/01: CIF, EKL 2003, lk I‑8055, punkt 57, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 228 ja järgmised punktid).
295 Samuti tuleb märkida, et suuniste punktis 3 on esitatud kergendavate asjaoludena mitteammendav loetelu asjaoludest, mis võivad olla aluseks trahvi vähendamisele, ja üks nendest asjaoludest on põhjendatud kahtlus, et ettevõtja ei teadnud, et piirav tegevus kujutab endast rikkumist.
296 Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses võttis komisjon arvesse siseriiklikku õiguslikku raamistikku ja muu hulgas seadust nr 88/88, millele viitab Deltafina. Komisjon analüüsib vaidlustatud otsuse põhjendustes 315–324 ja 358–362 muu hulgas selle seaduse mõju. Komisjon kinnitab selles kontekstis, et siseriiklik õiguslik raamistik võis muuta APTI ja Unitabi tegevuse seaduslikkuse ebakindlaks. Just seetõttu määras komisjon nendele ühendustele sümboolsed trahvid (vt muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendus 362).
297 Kuid mis puudutab töötlejate kartelli, milles osales Deltafina, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 323 kinnitas komisjon, et see „on täielikult ,[EÜ] artikli 81 lõike 1 kohaldamisalas, sest see jäi välja seaduse nr 88/88 sätete kohaldamisalast, kuna selle peamine eesmärk oli maksimaalsete tarnehindade kindlaksmääramine või selle vahendid ning mahtude ja varustajate jaotamine”. Deltafina neid järeldusi ei vaidlusta. Ta ainult kinnitab, ilma oma argumente põhjendamata, et siseriiklik õiguslik raamistik julgustas töötlejaid horisontaalsele koostööle.
298 Seda arvestades ei saa Deltafina väita, et komisjon oleks pidanud kergendava asjaoluna arvesse võtma kohaldatavat õiguslikku regulatsiooni.
299 Mis puudutab argumenti otsuse Toortubakas – Hispaania kohta, siis tuleb märkida, et kuigi Deltafina ei kinnita seda sõnaselgelt, väidab ta sisuliselt, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest käesolevale asjale sarnases asjas kohaldas komisjon töötlejatele asjassepuutuvat kergendavat asjaolu.
300 Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punkt 79).
301 Käesolevas asjas näitab kahe asjassepuutuva otsuse võrdlus vaidlustatud tegevust reguleerivate siseriiklike õiguslike raamistike seisukohast, et kaks olukorda erinesid oluliselt mõju osas, mida õiguslik raamistik avaldas õigusvastasele tegevusele. Eriti nähtub otsuse Toortubakas – Hispaania põhjendustest 52 ja järgmistest põhjendustest, 349 ja järgmistest põhjendustest, 426–429, 437 ja 438, et Hispaanias oli ametiasutustel oluline roll tootjate ja töötlejate vaheliste lepingute läbirääkimisel. Tegemist on „avalikeks” kvalifitseeritavate läbirääkimistega. Hispaania eksisteeris lausa „ministeeriumide tasemel praktika lubada ja julgustada pooli rääkima kollektiivselt läbi tubaka ostu- ja müügitingimusi, sealhulgas hinda” (otsuse Toortubakas – Hispaania põhjendus 60) [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]. Komisjon järeldab sellest, et „tootjate ja töötlejate esindajate avalikel läbirääkimistel fikseeriti vähemalt teatud ulatuses põhilised lähtepunktid (eriti see, millistel juhtudel koos tegutsetakse ja võetakse ühine seisukoht), mille alusel võisid töötlejad lisaks avalikel läbirääkimistel ühise seisukoha väljendamisele kujundada salajase strateegia (kõrgeima) keskmise tarnehinna ja koguste suhtes” (otsuse Toortubakas – Hispaania põhjendus 438). Sisuliselt sel põhjusel vähendas komisjon Hispaania töötlejate trahvidesummat 40%.
302 Käesolevas asjas ei olnud aga ametiasutustel tootjate ja töötlejate vaheliste lepingute läbirääkimisel sellist rolli. Deltafina ei saa seega väita, et komisjon on temale selle kergendava asjaolu kohaldamata jätmisega rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
303 Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ainult asjaolu, et komisjon otsustas oma varasemas otsustuspraktikas, et trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb teatavaid asjaolusid pidada kergendavateks asjaoludeks, ei tähenda, et ta peaks sama hinnangu andma hilisemas otsuses (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 337, ja eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 395). Seega ei saa Deltafina tugineda teises asjas kohaldatud kergendavale asjaolule, et sellest tuletada komisjoni viga käesolevas asjas.
304 Edasi tuleb uurida argumenti, kas trahv on ebaproportsionaalne, arvestades asjaolusid, mille alusel komisjon otsustas Deltafinale mitte anda lõplikku kaitset trahvide eest.
305 Selles küsimuses tuleb märkida, et enne seda, kui komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses – ilma õigusnorme rikkumata –, et Deltafina on rikkunud koostöökohustust, otsustas ta kõigepealt menetluse lõpus talle mitte anda lõplikku kaitset trahvide eest. Kuna Deltafinat enam soodsalt ei koheldud, karistati teda töötlejatevahelises õigusvastases kokkuleppes osalemise eest trahviga, mille põhisumma oli 60 miljonit eurot (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 379).
306 Kuid olenemata sellest, et Deltafina rikkus üht olulist tingimust 2002. aasta koostööteatise alusel trahvide eest kaitse saamiseks, otsustas komisjon tema trahvi vähendada kergendava asjaolu esinemise tõttu, milleks oli tõhus koostöö menetluses. Arvestades eespool punktides 38–42 esitatud põhjenduste ülevaadet, otsustas komisjon seega Deltafina trahvi vähendada 50%.
307 Tuleb asuda seisukohale, et trahvi vähendamise ulatuse kindlaksmääramisel võttis komisjon arvesse ja nõustus nii eriliste asjaolude esinemisega käesolevas asjas kui ka Deltafina poolt kogu menetluse käigus tehtud koostöö olulisust, millele Deltafina oma argumendi toetuseks viitab. Nende kaalutluste alusel ja hoolimata koostöökohustuse rikkumisest Deltafina poolt vähendas komisjon oluliselt tema trahvi, mis talle muidu oleks määratud.
308 Käesoleva asja asjaolusid, eriti Deltafina trahvi vähendamise määra arvestades ei saa ta väita, et trahv on ebaproportsionaalne, kui vaadelda faktilisi asjaolusid, mis viisid komisjoni temalt trahvide eest kaitse äravõtmiseni. Deltafina muud argumendid ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada.
309 Mis puudutab argumenti, et uurimist ei ole kahjustatud, siis lisaks sellele, et see argument ei ole tõendatud, ei oma see mingit tähtsust koostöökohustuse rikkumise (vt eespool punkt 171) ega ka koostööle hinnangu andmise seisukohast. Lisaks ei saa Deltafina koostöökohustuse tõendatud rikkumise esinemisel tugineda väidetavale heausksusele haldusmenetluse faasis, et nõuda trahvi täiendavat vähendamist. Lõpuks ei saa eespool viidatud järeldust seada kahtluse alla ka komisjoni otsustuspraktika sümboolsete trahvide määramisel, arvestades eespool punktis 244 viidatud kohtupraktikat.
310 Lõpuks, kuna Deltafina viitas alles kohtuistungil esimest korda kogu menetluse jooksul, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ta vähendas Dimon Italia trahvi, on ta esitanud uue väite, tuginemata õiguslikele või faktilistele asjaoludele, mis oleksid tulnud ilmsiks menetluse käigus. Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimesele lõigule tuleb selline väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
311 Arvestades eeltoodut, tuleb seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.
312 Seetõttu tuleb täielikult rahuldamata jätta nõue, milles palutakse vaidlustatud otsus osaliselt tühistada. Mis puudutab teise võimalusena esitatud nõuet, milles palutakse teha vaidlustatud otsust muutev otsus, siis leiab Üldkohus, et kuna käesolevas asjas ei esinenud ühtegi asjaolu, mis õigustaks trahvisumma vähendamist, ei tule ka seda nõuet rahuldada. Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagiavaldus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
III – Dokumendi väljanõudmise taotlus
313 Mis puudutab Deltafina taotlust, et Üldkohus nõuaks komisjonilt välja kostja vastusele lisatud ühe dokumendi tervikteksti (vt eespool punkt 68), siis tuleb kõigepealt meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon kohustatud menetluse kestel institutsiooni sisedokumentidega tutvumist võimaldama (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 54, ja 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95– T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II-491, punkt 420). Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei esitata liidu kohtus toimuvas menetluses hagejatele komisjoni sisedokumente, välja arvatud juhul, kui seda nõuavad asja erilised asjaolud ja nende väljanõudmiseks annavad aluse kaalukad tõendid. See sisedokumentidega tutvumise õiguse piiramine on õigustatud vajadusega tagada institutsiooni tõrgeteta toimimine konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistuste määramisel (vt Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
314 Tuleb asuda seisukohale, et Deltafina ei ole tõendanud, et esinevad kaalukatel tõenditel põhinevad erilised asjaolud, mis nõuavad tema taotluses viidatud tervikdokumendi esitamist, ning et ta ei ole selgitanud põhjuseid, mis puutumus on sellel dokumendil tema kaitseõiguste järgmisega. Seetõttu ei saa rahuldada selle dokumendi tervikteksti väljanõudmise taotlust.
Kohtukulud
315 Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
316 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Deltafina on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Deltafina SpA‑lt.
|
Azizi |
Cremona |
Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taustII – 2
I – HaldusmenetlusII – 2
II – Vaidlustatud otsusII – 4
A – Rikkumine ja rikkumise süükspandavusII – 5
B – Trahvisumma arvutamineII – 5
1. Trahvi põhisumma kindlaksmääramineII – 5
2. Kergendavad asjaoludII – 7
C – Deltafina taotlus kaitse saamiseks trahvide eestII – 7
1. Asjassepuutuvad faktidII – 8
2. Deltafina poolt 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunkti a tingimuse täitmata jätmineII – 9
Menetlus ja poolte nõudedII – 12
Õiguslik käsitlusII – 12
I – Esimese võimalusena esitatud väitedII – 13
A – Kolm esimest väidet, et tehtud on ilmseid vigu, mis tõid kaasa selle, et Deltafinalt võeti lõplikult ära kaitse trahvide eestII – 13
1. Poolte argumendidII – 13
2. Üldkohtu hinnangII – 17
a) LeebusprogrammII – 18
b) Koostöökohustuse ulatusII – 21
c) Koostöökohustuse rikkumine Deltafina pooltII – 23
d) Deltafina konkreetsed argumendid vaidlustatud otsuse vigade kohta, mis puudutavad seda, et komisjon ei andnud talle lõplikku kaitset trahvide eestII – 25
Argument, mille kohaselt komisjon aktsepteeris seda, et Deltafina teeb APTI koosolekul trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise avalikuksII – 25
– Väidetav komisjoni eelnev teavitamineII – 25
– Väidetav kokkulepe, mille kohaselt avalikustamine on möödapääsmatuII – 27
Uurimisest teadmine ja mõju puudumine uurimiseleII – 29
e) Argument, et Deltafina ei esitanud oma sooduskohtlemise taotlust kooskõlastatult oma peamiste konkurentidegaII – 30
B – Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse, hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtteidII – 31
1. Poolte argumendidII – 31
2. Üldkohtu hinnangII – 32
II – Teise võimalusena esitatud väitedII – 35
A – Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest trahvi lähtesumma on liiga suur, ning et puudub põhjendusII – 35
1. Üldised tähelepanekudII – 35
2. Viienda väite esimene osa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, arvestades, et turg ja Deltafina käive olid väiksedII – 39
a) Poolte argumendidII – 39
b) Üldkohtu hinnangII – 39
3. Viienda väite teine osa, mille kohaselt on väikest geograafilist turgu arvestades rikutud proportsionaalsuse põhimõtetII – 42
a) Poolte argumendidII – 42
b) Üldkohtu hinnangII – 42
4. Viienda väite kolmas osa, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest rikkumine ei avaldanud turule mõju, ning et puudub põhjendusII – 43
a) Poolte argumendidII – 43
b) Üldkohtu hinnangII – 44
B – Seitsmes väide, mille kohaselt on vääralt hinnatud kergendavaid asjaolusid ning on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteidII – 49
1. Poolte argumendidII – 49
2. Üldkohtu hinnangII – 50
III – Dokumendi väljanõudmise taotlusII – 53
KohtukuludII – 54
* Kohtumenetluse keel: itaalia.