Kohtuasi C-345/06

Gottfried Heinrich

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Unabhängiger Verwaltungssenat im Land Niederösterreich)

„EÜ artikli 254 lõige 2 — Määrus (EÜ) nr 1049/2001 — Artikli 2 lõige 3 — Määrus (EÜ) nr 622/2003 — Lennundusjulgestus — Määruse lisa — Õhusõiduki pardal keelatud esemete loetelu — Avaldamata jätmine — Siduvus”

Kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek, esitatud 10. aprillil 2008   I ‐ 1661

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. märts 2009   I ‐ 1697

Kohtuotsuse kokkuvõte

Transport – Õhutransport – Tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjade kehtestamine – Määrus nr 622/2003 – Määruse lisa

(EÜ artikli 254 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 2320/2002, artikli 4 lõige 2 ja artikkel 8; komisjoni määrus nr 622/2003, lisa)

Määruse nr 622/2003, millega nähakse ette meetmed lennundusjulgestuse ühiste põhistandardite rakendamiseks, mida on muudetud määrusega nr 68/2004, Euroopa Liidu Teatajas avaldamata lisa ei ole siduv osas, milles see paneb kohustusi eraõiguslikele isikutele. Eelkõige ei saa eraõiguslike isikute vastu tugineda määruse nr 2320/2002, millega kehtestatakse tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjad, lisas sisalduva julgestuspiirangualades ja õhusõiduki salongis keelatud loendi kohandamiseks võetud meetmetele, kui need meetmed sisalduvad määruse nr 622/2003 lisas.

EÜ artikli 254 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et ühenduse määrusel saab olla õigusmõju vaid siis, kui ta on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud.

Lisaks ei saa ühenduse institutsiooni õigusaktile liikmesriigis füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu tugineda enne, kui viimastel on olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et ühenduse õigusnorm peab võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust. Õigussubjektidel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt.

Määruse nr 2320/2002 lisas sisalduva keelatud esemete loendi kohandamiseks võetud meetmed peavad olema juhul, kui need panevad kohustusi eraõiguslikele isikutele, igatahes avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Seejuures ei oma tähtsust, kas need meetmed ning vastavad õigusnormid panevad otseselt kohustusi eraõiguslikele isikutele või kohustavad liikmesriike seda tegema. Nimelt on nende avaldamine Euroopa Liidu Teatajas mõlemal juhul kohustuslik.

Lisaks ei anna määrus nr 2320/2002 ning eelkõige selle artikli 4 lõige 2 komisjonile mingit õiguslikku alust talle antud rakendamispädevuse teostamisel kohaldada määruse artiklis 8 sätestatud salajas hoidmist määrusele nr 2320/2002 lisatud keelatud esemete loendi kohandamise meetmetele. Järelikult on määrus nr 622/2003, kui ta sisaldab tõepoolest muudatusi vaidlusaluses keelatud esemete loendis, kahtlemata kehtetu.

(vt punktid 42–44, 59–63 ja resolutsioon)