—

Kreeka valitsus, esindajad: G. Kanellopoulos ja S. Papaioannou,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Schieferer ja C. Cattabriga,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb komisjoni 9. märtsi 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 536/93 – milles sätestatakse piima- ja piimatootesektori lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 57, lk 12), muudetud komisjoni 13. mai 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1001/98 (EÜT L 142, lk 22; edaspidi „määrus nr 536/93”) – artikli 3 lõike 2 teise lõigu proportsionaalsust.

2

See taotlus esitati piima ümbertöötlemise ja kokkuostuga tegeleva ettevõtte Meierei-Zentrale GmbH (edaspidi „MZ”) õigusjärglase Campina GmbH & Co., varem TUFFI Campina emzett GmbH (edaspidi „Campina”) ja Hauptzollamt Frankfurt (Oder) vahelises vaidluses, mille ese oli kokkuvõtliku aruande edastamise (edaspidi „teatis”) tähtaja minimaalne ületamine.

Ühenduse õiguslik raamistik

3

Määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 esimene lõik sätestab:

„Enne iga aasta 15. maid edastavad ostjad liikmesriigi pädevale ametiasutusele iga tootja kohta kokkuvõtliku aruande ja vajaduse korral, kui liikmesriik seda otsustab, talle tootjate poolt tarnitud piima ja/või piimaekvivalendi kogumahu, artikli 2 lõike 2 kohaselt korrigeeritud mahu ja keskmise rasvasisalduse ning individuaalsete kvootide summa ja nende tootjate toodangu keskmise tegeliku rasvasisalduse.” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4

Määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teine lõik sätestab oma algses sõnastuses:

„Kui sellest tähtajast kinni ei peeta, tuleb ostjal maksta trahv, mis võrdub tootjate tarnitud piima- ja piimaekvivalendi koguste 0,1% ületamise eest sissenõutava maksuga. See trahv ei tohi olla suurem kui 20000 eküüd.”

5

Euroopa Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsusega kohtuasjas C-356/97: Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen (EKL 2000, lk I-5461) tunnistati see säte ebaproportsionaalseks.

6

Vahepeal võttis Euroopa Ühenduste Komisjon vastu määruse nr 1001/98. Selle artikkel 1 näeb ette:

„Määruse (EMÜ) nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Kui sellest tähtajast kinni ei peeta, tuleb ostjal maksta trahv, mis arvutatakse järgmiselt:

[…].”” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

7

Komisjoni 9. juuli 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1392/2001 – milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/33, lk 104) – artikli 5 kohaselt:

„[…]

3.   […] peavad ostjad, kes ei pea lõikes 2 nimetatud tähtajast kinni, maksma summa, mis tuleb maksta iga viivituspäeva kohta siis, kui tootjate poolt ostjale tarnitud piima ja piimaekvivalendi koguseid ületatakse 0,01%. […]. Kõnealune summa ei tohi olla väiksem kui 100 eurot ega suurem kui 100000 eurot.

[…]”

8

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 2 lõike 2 teine lause sätestab:

„[…] Kui ühenduse eeskirjades kehtestatud halduskaristusi määravaid sätteid muudetakse hiljem, kohaldatakse tagasiulatuvalt kergemaid sätteid.”

9

MZ esitas 17. mail 1999 allkirjastatud ja samal päeval Hauptzollamt Cottbusi (edaspidi „HZA”) saabunud vormiga teatise piimakoguste kohta, mis tootjad olid talle tarninud majandusaastatel 1998–1999.

10

Vormi tagaküljel on märkus, et see teatis tuleb HZA-le edastada hiljemalt 14. mail. Kuna nimetatud teatis saabus kolmepäevase hilinemisega, otsustas HZA määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teisele lõigule tuginedes, et ettenähtud tähtaja ületamine toob kaasa rahalise karistuse, mis võrdub tootjate tarnitud piima ja piimaekvivalendi koguste 0,1% ületamise eest nõutava trahviga. MZ poolt tarnitud piimakoguste kohta esitatud andmetest lähtudes ja 20000 eküü suurust ülemmäära arvesse võttes kujunes määratud trahviks seega 39116,60 Saksa marka.

11

MZ esitas selle otsuse peale vaide ning ühtlasi ka taotluse otsuse täitmise peatamiseks. MZ väitis, et koostööpartner, kellele ta oli usaldanud teatiste koostamise ja väljasaatmise, oli 14. mail 1999 tööga ülekoormatud, sest ta pidi samaaegselt järgima muid olulisi tähtaegu. Kuna 14. mai 1999 oli reedene päev, saabus teatis HZA-sse järgmisel tööpäeval, s.o esmaspäeval, 17. mail 1999.

12

Seega, isegi kui HZA ei saanud teatist ettenähtud kuupäeval kätte, on ületamine MZ sõnul minimaalne, kuna HZA ei oleks saanud seda menetleda enne 17. maid 1999 ning järelikult ei oleks sellel ületamisel olnud mingeid tagajärgi. MZ järeldas sellest, et talle määratud trahv oli ebaproportsionaalne võrreldes ajaga, mille võrra tähtaega ületati.

13

HZA keeldus rahuldamast otsuse täitmise peatamist ning peatas vaidemenetluse nii kauaks, kuni Euroopa Kohus on teinud lahendi eespool viidatud kohtuasjas Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen.

14

HZA jättis 4. juulil 2001 MZ vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teisele lõigule tuginedes väitis HZA esiteks, et selle sätte tähenduses oli pärast 14. maid ja enne 1. juunit 1999 edastatud teatiste puhul määratud trahv võrdne tootjate tarnitud piima ja piimaekvivalendi 0,1% kogusega, kusjuures see trahv ei saa olla väiksem kui 500 ega suurem kui 20000 eküüd, ning teiseks, et nimetatud määruse tähenduses ei olnud MZ võimalik viga asjakohane tegur.

15

Campina esitas kaebuse vaideotsuse tühistamiseks.

16

HZA väidete osas, mis tuginevad määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teisele lõigule, leiab Campina, et see määrus on kehtetu ning seega puudub tal mõju, kuna selles ei ole ette nähtud mehhanismi ületamise ulatuse ning asjaomase ettevõtja eksimuste arvessevõtmiseks nimetatud määruse tähenduses väljamõistetava trahvi määramisel. Just nimelt seda kritiseeriski Euroopa Kohus selle sätte esialgse versiooni puhul oma eespool viidatud otsuses Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen.

17

Hauptzollamt Frankfurt (Oder) otsustas jätta kaebuse rahuldamata, väites, et määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teises lõigus, mis jaotab trahvid vastavalt ületamise pikkusele, on ületamise pikkust juba piisavalt arvesse võetud. Ta täpsustas, et määruse tekst ei ole seotud vea- või objektiivse kahju kriteeriumidega.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teises lõigus ettenähtud rahatrahvide kord on ebaproportsionaalne, kuna see ei too piima ostjale minimaalse hilinemise puhul kaasa mingit olukorra parandamist võrreldes olukorraga, mis saab talle osaks tulenevalt määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teisest lõigust selle esialgses redaktsioonis, mille Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen kehtetuks tunnistanud.

19

See kohus täpsustab, et vähemalt ajavahemik 15. maist 1. juunini on liiga pikk ning et sellel on ebaproportsionaalne mõju, kuna sellest tulenevalt määratakse täismääraga rahatrahv isegi siis, kui tähtaega ei ole ületatud rohkem kui ühe tööpäeva võrra nagu käesoleval juhul, millel ei ole mingit otsest mõju lisamaksule, mille ostja peab määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 4 kohaselt tasuma enne 1. septembrit. Ta lisab, et pealegi ei pea asjaomane meierei mingit lisamaksu maksma.

20

Lõpuks tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et rahatrahvi puhul ei võeta arvesse küsimust, kas teatise hilinenud esitamisel on mingi mõju haldusmenetlusele, täpsemalt 1. septembril tehtavale maksele. Selles osas täpsustab ta, et Euroopa Kohus on juba märkinud, et 15. mai tähtaja minimaalne ületamine ei ohusta lisamaksu maksmist enne 1. septembrit (vt eespool viidatud kohtuotsus Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen, punkt 41).

21

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht des Landes Brandenburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse [nr 536/93] artikli 3 lõike 2 teises lõigus ettenähtud trahviskeem on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kui tähtaega ületati vaid minimaalselt, millel omakorda ei olnud mingit märgatavat mõju?”

22

Kreeka valitsus väidab, et 15. mai tähtajast kinnipidamine on põhikohtuasjas vajalik selleks, et lisamaksuskeem ning ka piima ja piimatoodete ühine turukorraldus nõuetekohaselt toimiks, kuna määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus viidatud andmete teatise hilinemine seab ohtu selle maksu arvutamise.

23

Sama valitsus täpsustab, et määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teises lõigus ettenähtud rahatrahv on sõltuvalt hilinemise iseloomust ja raskusastmest varieeruv, mis võimaldab ühelt poolt ärgitada ostjaid 15. mai tähtajast kinni pidama ning teiselt poolt takistada meiereisid, kellelt lisamaksu ei nõuta, seda tähtaega ületamast. Pealegi ei ole määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teises lõigus ettenähtud umbes viieteistpäevane ajavahemik Kreeka valitsuse arvates selgelt ebasobiv meede taotletava eesmärgi saavutamiseks.

24

Komisjoni sõnul peab vastavalt põhimõttele, mille kohaselt tuleb põhikohtuasjas käsitletava rikkumise eest kergema karistusena määratud rahatrahvi kohaldada tagasiulatuvalt, kohaldama määrust (EÜ) nr 1392/2001.

25

Komisjon väidab, et esiteks näeb see määrus ette 0,01% iga hilinetud kalendripäeva eest võrreldes määruses nr 536/93 ettenähtud 0,1%-ga ning teiseks vähendab miinimumtrahvi 100 eurole. Tema sõnul ei saa määruse nr 1392/2001 kohaldatavust mõjutada asjaolu, et määrusele nr 536/93 tuginev rahatrahv on põhikohtuasja hagejale juba määratud, kuna põhikohtuasjas seda trahvi määrav otsus on vaidlustatud. Seega ei ole niimoodi määratud karistuse puhul tegemist juba lahendatud õigusliku olukorraga.

26

Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet seoses määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teise lõiguga, siis tuletab komisjon meelde oma laia kaalutlusõigust põllumajanduspoliitika valdkonnas.

27

Sellest õigusest tulenevalt ei pea ta ette nägema rahatrahvi summa igapäevast liigitamist ning võis järelikult kehtestada põhikohtuasjas käsitletava korra, mille alusel ärgitati ostjaid, kes ei pidanud kinni 15. mai tähtajast, esitama teatist enne järgmise perioodi algust, et vältida kõrgemat trahvi. Komisjon leiab, et ta ei ületanud ilmselgelt oma kaalutlusõigust, kui ta tegi otsuse kehtestada iga teatise esitamise tähtaja ületamise etapiks umbes viieteistpäevane vahemik.

28

Lisaks ei lähe määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teisest lõigust tulenev rahatrahvi määramine kaugemale, kui taotletava eesmärgi – st ärgitada ostjaid õigel ajal teatist esitama – saavutamiseks vajalik ja kohane.

29

Lõpuks väidab komisjon, et igasugune tähtaja ületamine ostja poolt lühendab ajavahemikku, mille jooksul pädevad siseriiklikud ametiasutused saavad lisamaksu summat arvutada, ning kujutab endast seega ohtu selle kava nõuetekohasele toimimisele. Järelikult võib kohustus tõendada seda, kas tähtaja ületamine mõjutab haldusmenetlust, ohustada rahatrahvi veenvat ja tõhusat mõju.

30

EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel lahendada poolelioleva kohtuasja. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajadusel ümber sõnastada (4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-286/05: Haug, EKL 2006, lk I-4121, punkt 17 ja viidatud kohtupraktika).

31

Lisaks tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu ülesanne on tõlgendada kõiki ühenduse õiguse sätteid, mida siseriiklikud kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (11. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-42/96: Immobiliare SIF, EKL 1997, lk I-7089, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).

32

Tuleb meeles pidada, et kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte kuulub liikmesriikide ühiste riigiõiguslike tavade hulka, millest tulenevalt peab seda käsitlema kui ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille järgimist Euroopa Kohus tagab ning mida siseriiklik kohus peab järgima (vt selle kohta 3. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-387/02, C-391/02 ja C-403/02: Berlusconi jt, EKL 2005, lk I-3565, punktid 67–69).

33

See põhimõte on täpsema väljenduse leidnud määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teises lauses, mille kohaselt tuleb pädevatel ametiasutustel kohaldada toimingule tagasiulatuvalt valdkondlikes eeskirjades sätestatud sanktsioone, kui need on kergemad (vt selle kohta 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-295/02: Gerken, EKL 2004, lk I-6369, punkt 61).

34

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas käsitletakse 15. mai tähtaja minimaalset ületamist, sest teatis saabus pädevasse ametiasutusse esimesel järgneval tööpäeval.

35

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, tuleb niisiis määratleda, kas niisugusel erijuhul nagu põhikohtuasjas, mida iseloomustab 15. mai tähtaja minimaalne ületamine, tuleb määrust nr 1392/2001 mõista nii, et sellega nähakse ette kergem rahalise karistuse kord kui see, mis kehtestatud määrusega nr 536/93.

36

Määruse nr 1392/2001 artikli 5 lõike 3 kohaselt on rahatrahv 15. mai tähtaja sellise eiramise puhul nagu põhikohtuasjas käsitletav ühelt poolt kinnitatud summas, mis tuleb maksta iga viivituspäeva kohta siis, kui ostja kasutada olevaid „otsemüügi” kvoote ületatakse 0,01%, ning teiselt poolt ei tohi see summa olla väiksem kui 100 ja suurem kui 100000 eurot.

37

Seevastu määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teise lõigu esimese taande kohaselt vastab esiteks rahatrahv 15. mai tähtaja sellise ületamise eest nagu põhikohtuasjas käsitletav tootjate poolt ostjale tarnitud piima- ja piimaekvivalendi – 0,1% kogusele ja teiseks ei tohi nimetatud trahv olla väiksem kui 500 ja suurem kui 20000 eküüd.

38

Seega tuleb märkida, nagu ka komisjon on seda Euroopa Kohtule esitatud märkustes õigustatult täheldanud, et mis puudutab 15. mai tähtaja sellist minimaalset ületamist nagu käesoleval juhul, siis on määruse nr 1392/2001 artikli 5 lõike 3 kohane rahatrahvi määramise kord kergem kui see, mis on ette nähtud määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teise lõigu esimeses taandes.

39

Eelnevat tõlgendust arvesse võttes ei ole vaja teha otsust määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teises lõigus kehtestatud rahatrahvi määramise korra proportsionaalsuse kohta.

40

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et:

41

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: