1.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesolevas kohtuasjas esitatud küsimused puudutavad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „määrus nr 44/2001”) ( 2 ) nende sätete tõlgendamist, mis on seotud kohtualluvusega tarbijalepingute puhul; täpsemalt öeldes on tegemist küsimusega, kas nende sätete alusel saab kindlaks määrata kohtualluvust hagi puhul, milles tarbija esitab äriühingule talle näiliselt lubatud auhinna väljamaksmise nõude. Euroopa Kohus on lahendanud kohtualluvusega seotud küsimusi juhtudel, kui tarbija on esitanud hagi teises liikmesriigis asuva müüja vastu, nõudes talle näiliselt lubatud auhinna väljamaksmist, juba . aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 3 ) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”) ( 4 ) tõlgendamise raames. Määruse nr 44/2001 tõlgendamise raames ei ole Euroopa Kohus seda küsimust seevastu veel käsitlenud. ( 5 )

2.

Käesolev kohtuasi tõstatab seega küsimuse, mis puudutab Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 asjaomastele sätetele antud tõlgenduste järjepidevust. Määrus nr 44/2001, mille vastuvõtmise eesmärk oli saavutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, asendab alates selle jõustumisest 1. märtsil 2002 liikmesriikidevahelistes suhetes, v.a Taani ( 6 ), Brüsseli konventsiooni. Seoses määruse nr 44/2001 jõustumisega muutus seetõttu oluliseks ka küsimus, kas kõnealust määrust ja Brüsseli konventsiooni tuleb tõlgendada täiesti ühtemoodi või on tõlgendamisel lubatud erinevused.

3.

Eelotsusetaotlus esitati Austrias elava Austria kodaniku R. Ilsingeri ja Aachenis (Saksamaa) asuva kaugmüügiga tegeleva äriühingu Schlank & Schick GmbH (edaspidi „Schlank & Schick”) vahelise kohtuvaidluse raames, milles R. Ilsinger esitas nimetatud äriühingu vastu hagi, nõudes tema poolt näiliselt võidetud auhinna väljamaksmist.

4.

Määruse nr 44/2001 põhjendus 13 sätestab:

„Kindlustus-, tarbija- ja töölepingute puhul tuleks nõrgemat poolt kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad.”

5.

Määruse nr 44/2001 põhjendus 19 on sõnastatud järgmiselt:

„Tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustes Brüsseli konventsiooni kohta ning 1971. aasta protokolli […] tuleks kohaldada ka kohtuasjade suhtes, mille menetlus on käesoleva määruse jõustumise ajal pooleli.”

6.

Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõige 1, mis kuulub pealkirja „Üldsätted” alla, näeb ette:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

7.

Määruse nr 44/5001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a, mis kuulub pealkirja „Kohtualluvus erandjuhtudel” alla, on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]”

8.

Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1, mis kuulub pealkirja „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul” alla, on sõnastatud järgmiselt:

„Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

9.

Määruse nr 44/2001 artikli 16 lõige 1 sätestab:

„Tarbija võib algatada menetluse teise lepinguosalise vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud osalise alaline elukoht, või selle paiga kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.”

10.

Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimene lõik sätestab:

„Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik (edaspidi „tarbija”) on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

11.

Konsumentenschutzgesetzi (tarbijakaitseseadus, edaspidi „KSchG”) ( 7 ) § 5j sätestab järgmist:

„Ettevõtjad, kes saadavad konkreetsele tarbijale võidulubadusi või muid sarnaseid teateid, mille sõnastus jätab tarbijale mulje, et ta on võitnud teatud auhinna, on kohustatud selle tarbijale üle andma; tarbijal on õigus see auhind kohtu korras sisse nõuda.”

12.

Austrias elav Austria kodanik R. Ilsinger sai 2002. aasta augustis saadetise Aachenis (Saksamaa) asuvalt kaugmüügiga tegelevalt äriühingult Schlank & Schick GmbH (edaspidi „Schlank & Schick”). Ümbrik, mis kandis märkeid „Tähtsad dokumendid! Palun avada viivitamatult” ja „Isiklik”, sisaldas nimeliselt R. Ilsingerile adresseeritud kirja selle kohta, et ta on võitnud 20000 euro suuruse auhinna. Võiduteatises oli märgitud, et R. Ilsinger saab auhinna, kui ta omab „auhinna väljamaksmise eesmärgil saadetisele lisatud identifitseerivat numbrit”, kleebib identifitseerivat numbrit kandva kupongi väljamaksekupongile ja saadab selle seitsme päeva jooksul tagasi Schlank & Schickile. Võiduteatisest nähtus ka, et auhinna väljamaksmine ei olnud seatud sõltuvusse kauba tellimisest. R. Ilsinger kleepis identifitseerivat numbrit kandva kupongi väljamaksekupongile ja saatis selle Schlank & Schickile.

13.

Kuna R. Ilsinger Schlank & Schickilt auhinda ei saanud, esitas ta, tuginedes KSchG §-le 5j koostoimes määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikega 1, nimetatud äriühingu vastu 2002. aasta detsembris auhinna sissenõudmise hagi Landesgericht St. Pöltenile, mille kohtualluvuses oli tema alaline elukoht. Schlank & Schick esitas vastuväite Austria kohtu pädevuse puudumise kohta. Landesgericht St. Pölten lükkas 15. juuni 2004. aasta otsusega pädevuse puudumise vastuväite tagasi ning jättis ka R. Ilsingeri nõude rahuldamata.

14.

Mõlemad pooled esitasid Landesgericht St. Pölteni otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Oberlandesgericht Wienile. Nagu Oberlandesgericht Wien eelotsusetaotluses märgib, on Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimest lõiku käsitlevas praktikas juba tuvastanud, et kõnealune artikkel on kohaldatav ainult siis, kui kauba müügi või teenuste osutamise leping on tegelikult sõlmitud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1 on sõnastatud laiemalt kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimene lõik, mistõttu ei ole kindel, kas tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimesele lõigule, kehtib ka esimesena nimetatud sätte puhul. Austria kohtute pädevus määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses puudub, kuigi selleks ei ole vaja sõlmida lepingut, kuna nii Austria kui ka Saksa õiguse kohaselt on võlakohustuse täitmise koht riigis, kus on võlgniku alaline elukoht, käesolevas asjas seega Saksamaal.

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt edastatud toimikust ei selgu ühemõtteliselt, kas R. Ilsinger esitas koos väljamaksekupongi saatmisega ka proovitellimuse. R. Ilsinger väidab, et ta esitas tellimuse, Schlank & Schick aga eitab seda, väites, et ta ei saanud R. Ilsingerilt tellimust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Landesgericht St. Pölten rõhutas otsuse põhjenduses, millega ta lükkas tagasi pädevuse puudumise vastuväite ja jättis rahuldamata R. Ilsingeri nõude, et auhinna andmine ei olnud seatud sõltuvusse tellimuse esitamisest ning seetõttu ei ole oluline, kas R. Ilsinger oli koos auhinna saamiseks nõutavate toimingute tegemisega esitanud ka proovitellimuse või mitte.

16.

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Wien 29. märtsi 2006. aasta määrusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule EÜ artiklite 68 ja 234 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav:

17.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 7. aprillil 2006. Austria, Tšehhi, Itaalia, Sloveenia ja Hispaania valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud märkused. Kohtuistungil, mis toimus , esitasid Schlank & Schicki pankrotihaldur, Austria, Tšehhi ja Hispaania valitsus ning komisjon suulisi märkusi ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.

18.

Märkused, mille pooled esitasid esimese eelotsuse küsimuse kohta, võib üldjoontes jagada kahte rühma. Osa pooltest on arvamusel, et KSchG §-st 5j tulenev tarbija nõudeõigus ei ole õigus, mis tuleneb lepingust määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses; teine osa pooltest leiab seevastu, et Austria tarbijakaitseseadusest tulenevat õigust saab võrdsustada lepingust tuleneva nõudeõigusega vastavalt määrusele nr 44/2001. Komisjon, kes oli oma kirjalikes märkustes esimesena nimetatud seisukohal, väitis kohtuistungil, et peab vastuvõetavaks ka teisena nimetatud seisukohta.

19.

Komisjoni – nagu nähtub komisjoni kirjalikest märkustest – ning Sloveenia valitsuse ja Schlank & Schicki pankrotihalduri käsituse kohaselt tuleb määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tõlgendada samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3, ehkki nimetatud sätete sõnastus ei ole täiesti identne.

20.

Komisjon ja Sloveenia valitsus toovad oma kirjalikes märkustes esile, et see tuleneb juba määruse nr 44/2001 artikli 15 sõnastusest, kuna nii viidatud artikli lõike 1 sissejuhatav lause kui ka sama lõike punkt c käsitlevad üksnes juhtusid, kui tarbija on sõlminud lepingu teise lepingupoolega. Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkt 3 hõlmab üksnes lepinguid, mille ese on teenuse osutamine või kauba müük, samal ajal kui määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldatakse ka „kõigil ülejäänud juhtudel”, kui tegemist on „lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb […] kutse- või äritegevusega”. Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c sätestab nõude, et ka ülejäänud juhtudel peab tarbija olema sõlminud lepingu teise lepingupoolega. Nii komisjon kui ka Sloveenia valitsus tuginevad oma kirjalikes märkustes käsitusele, mille on selles küsimuses esitanud kohtujurist Tizzano oma ettepanekus kohtuasjas Kapferer ( 8 ), mille punktis 54 toob ta esile, et määruse nr 44/2001 artiklis 15 tehtud muudatused puudutasid üksnes tarbijalepingutega seotud sätete materiaalõiguslikku kohaldamisala, lepingu sõlmimise nõuet ei puudutanud muudatused seevastu üldse.

21.

Ka Schlank & Schicki pankrotihaldur märkis kohtuistungil, et nõustub arvamusega, mille kohtujurist Tizzano esitas oma ettepanekus kohtuasjas Kapferer. Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c on sõnastatud teisiti kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkt 3, et laiendada määruse viidatud sätte kohaldamisala ka Interneti teel sõlmitud lepingutele. Määruse artikli 15 kohaldamisala piirdub vastastikuste lepingutega, millest tekivad mõlemale poolele kohustused. Kui tarbija ei võta endale ühtegi kohustust, ei vaja ta võimalust esitada hagi liikmesriigis, kus on tema alaline elukoht.

22.

Austria, Tšehhi, Itaalia ja Hispaania valitsus leiavad seevastu, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada teisiti kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3. Ka komisjon väitis kohtuistungil, et peab vastuvõetavaks määruse viidatud artikli teistsugust tõlgendamist.

23.

Austria valitsus märgib, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c on sõnastatud tunduvalt laiemalt kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkt 3. Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldamisala ei piirdu teatavate lepinguliikidega, vaid see kuulub kohaldamisele „kõigil ülejäänud juhtudel” igat liiki tarbijalepingute suhtes. Sellise ülejäänud juhuga on tegemist siis, kui tarbijale on saadetud ühepoolne võidulubadus, millele tarbija annab nõustumuse, mis viib lepingulise suhte tekkimiseni, ilma et tarbijal tekiks kohustus soorituseks. Austria valitsus märgib oma seisukoha toetuseks, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 sissejuhatav lause on sõnastatud määruse artikli 5 punkti 1 sõnastuse eeskujul, mis viitab sellele, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 kohaldamisala on laiem.

24.

Tšehhi valitsus leiab samuti, et ühepoolset võidulubadust tuleb käsitada pakkumuse esitamisena ja auhinna väljamaksmiseks nõutavaid toiminguid sellele nõustumuse andmisena. Seega tekib lepingulise iseloomuga suhe, mida võib käsitada lepingu sõlmimisena.

25.

Ka Itaalia valitsus on seisukohal, et R. Ilsingerile saadetud võidulubadus, millele antud nõustumus väljendus selles, et R. Ilsinger saatis Schlank & Schickile tagasi väljamaksekupongi, millele oli kleebitud identifitseerivat numbrit kandev kupong, kujutab endast tarbijalepingut määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses. Lepingu sõlmimisega selle artikli tähenduses võib tegemist olla ka juhul, kui lepinguga võtab endale kohustuse ainult üks lepingupool.

26.

Hispaania valitsus esitab oma seisukoha toetuseks neli argumenti. Esiteks ei ole määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c sõnastus identne Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 sõnastusega. Teiseks tagab ainult määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c teistsugune tõlgendamine tarbijate kui nõrgema lepingupoole tõhusa kaitse. Kolmandaks tuleb arvestada seost kohtualluvuse ja kohtute poolt kohaldatavate materiaalõiguslike sätete vahel. Tarbija kaitseks tuleb tagada, et tarbija suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusnorme, kus on tema alaline elukoht. Neljandaks ei tähenda määruse nr 44/2001 artikli 15 kohaldamine alati, et pädevus on selle riigi kohtul, kus on tarbija alaline elukoht.

27.

Komisjon märkis kohtuistungil, et peab tarbijakaitse kõrge taseme tagamise nõuet silmas pidades vastuvõetavaks ka väiteid, et juhul kui tarbijale saadetakse võidulubadus, millele viimati nimetatu annab nõustumuse, loetakse tarbijaleping sõlmituks, ja seega on tegemist määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohase kohtualluvusega. Tarbijatele võidulubaduste saatmine on viimastel aastatel märgatavalt sagenenud, ja paljud ettevõtjad on viinud oma asukoha üle teise liikmesriiki, et hoida kõrvale tarbijate esitatud hagide eest, kuna tarbijad ei soovi esitada hagi teises liikmesriigis. See seisukoht ei ole vastuolus kohtujurist Tizzano käsitusega kohtuasjas Kapferer esitatud ettepanekus; viidatud kohtuasja puhul ei olnud tarbijalepingut sõlmitud, kuna tarbija ei nõustunud võidulubaduses seatud tingimustega, jättes esitamata mittesiduva proovitellimuse, millest oli auhinna saamine sõltuvusse seatud.

28.

Kõik pooled, välja arvatud Schlank & Schicki pankrotihaldur, leiavad, et Euroopa Kohtu vastus teisele eelotsuse küsimusele peaks olema jaatav. Komisjon ning Tšehhi ja Sloveenia valitsus märgivad, et Euroopa Kohus leidis juba kohtuasjas Gabriel ( 9 ), et rahalise auhinna võitmise kohta saadetud teatega seotud vaidluste puhul määratakse kohtualluvus kindlaks samade sätete alusel nagu kohtualluvus vaidluste puhul, mis puudutavad lepinguid, mille ese on selle kauba tarnimine, mille tarbija tellis võidulubaduse andnud müüjalt. Itaalia valitsus leiab, et võidulubadus on kauba tellimisega lahutamatult seotud, kuna tarbija tellis kauba lubatud auhinna tõttu, mille väärtus on tellitud kaupade väärtusest tunduvalt suurem. Peale selle väidavad Itaalia ja Hispaania valitsus, et Euroopa Kohus leidis kohtuasjas Besix ( 10 ), et tuleb vältida olukordi, kus ühe õigussuhtega või mitme üksteisega tihedalt seotud õigussuhtega seotud vaidlused on mitme kohtu pädevuses. Austria valitsuse arvates ei tule teisele eelotsuse küsimusele eraldi vastata, kuivõrd see on esitatud teise võimalusena.

29.

Schlank & Schicki pankrotihaldur leidis kohtuistungil, et ka juhul, kui tarbija tellis kaupu, kuigi auhinna saamise tingimuseks ei olnud seatud kauba tellimist, ei kuulu vaidluse lahendamine selle paiga kohtute pädevusse, kus on tarbija alaline elukoht, kuna tarbijakaitse eesmärk ei seisne selles, et võimaldada tarbijal võidu sissenõudmise teel rikastuda.

30.

Eelotsuse küsimustega palub siseriiklik kohus tõlgendada määruse nr 44/2001 sätteid, mis käsitlevad kohtualluvust tarbijalepingute puhul. Kohtualluvust tarbijalepingute puhul puudutavate sätete suhtes ei kohaldata üldist kohtualluvuse kohta käivat põhimõtet actor sequitur forum, mis on sätestatud määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1 ja mille kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata. Nagu nähtub määruse põhjendusest 13, tuleks tarbijalepingute puhul kaitsta tarbijat kui nõrgemat poolt soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad. Erandjuhtudel kohaldatavate kohtualluvuse eeskirjade tõlgendamise raames tuleb arvestada, et nimetatud artikleid tuleb tõlgendada kitsalt, minemata kaugemale juhtudest, mis on määruses nr 44/2001 sõnaselgelt ette nähtud. ( 11 )

31.

Esimeses küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tarbijate õigus nõuda teises liikmesriigis asutatud kaugmüügiga tegelevalt äriühingult kohtu korras sisse auhindu, mille nad on näiliselt võitnud, on nõudeõigus, mis tuleneb lepingust määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses juhul, kui auhinna saamise tingimuseks ei ole kauba tellimine ning kui kaupu üldse ei tellitud. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada selgust selles, kas tarbija õigus nõuda auhinna väljamaksmist on nõudeõigus, mis tuleneb lepingust kõnealuse artikli tähenduses juhul, kui õiguse teostamise tingimuseks ei olnud kaupade tellimine, aga saadetise adressaat kauba tellimuse siiski esitas.

32.

Faktiliste asjaolude kohta tuleb selgituseks märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotlusest ei nähtu, kas R. Ilsinger Schlank & Schickilt kaupa tegelikult tellis. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkuse kohaselt tugines esimese astme kohus kohtuotsuse tegemisel asjaolule, et auhinna andmine ei olnud seatud sõltuvusse kauba tellimisest ning seetõttu ei olnud oluline, kas R. Ilsinger oli esitanud äriühingule kauba tellimuse. Seetõttu esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse nii juhuks, kui tarbija on kaupa tellinud, kui ka juhuks, kui ta seda teinud ei ole.

33.

Esimeses küsimuses küsib siseriiklik kohus, kas KSchG §-st 5j tulenev õigus on nõudeõigus, mis tuleneb lepingust määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses. Kuna Euroopa Kohus peab eelotsusemenetluse raames tõlgendama üksnes ühenduse õigust, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud juhtnöörid põhikohtuasjas otsuse tegemiseks ( 12 ), tuleks esimene eelotsuse küsimus järgmiselt ümber sõnastada:

Kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tarbijate õigus nõuda selle liikmesriigi õiguse alusel, kus on nende alaline elukoht, teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjatelt kohtu korras sisse auhinda, mille nad on näiliselt võitnud, juhul kui ettevõtjad saadavad teatud tarbijatele võidulubaduse või sarnase teate, mis jätab mulje auhinna võitmisest, on nõudeõigus, mis tuleneb lepingust määruse nimetatud artikli tähenduses juhul, kui auhinna saamise tingimuseks ei ole kauba tellimine või proovitellimuse esitamine ning kui kaupu üldse ei tellitud, kuid saadetise adressaat auhinda nõuab?

34.

Kohtualluvusega määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c alusel on tegemist siis, kui on täidetud kolm tingimust. ( 13 ) Esiteks peab tarbija olema eraisik, kes on lepingu sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, teiseks peab nõue olema seotud lepinguga, mis on sõlmitud tarbija ja kutse- või äritegevusega tegeleva isiku vahel, ning kolmandaks peab kutse- või äritegevusega tegelev isik tegutsema liikmesriigis, kus on tarbija alaline elukoht, või peab tema tegevus olema mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki ning leping peab kuuluma sellise tegevuse raamesse.

35.

Käesolevas kohtuasjas on täidetud esimene ja kolmas tingimus. R. Ilsinger on kahtlemata tarbija määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses; kõnealuses õigussuhtes on ta eraisik, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil. Schlank & Schicki puhul on seevastu tegemist äritegevusega tegeleva ettevõtjaga, kelle kaugmüügitegevus on suunatud liikmesriiki, kus on R. Ilsingeri alaline elukoht. Lisaks võib lähtuda sellest, et tarbijale saadetud võidulubadus kuulub sellise tegevuse raamesse, kuna selle eesmärk on ärgitada tarbijat esitama kauba tellimust. Käesolevas kohtuasjas on aga vaieldav küsimus, kas on täidetud teine tingimus, st kas nõue puudutab R. Ilsingeri ja Schlank & Schicki vahel sõlmitud tarbijalepingut. Vastusest küsimusele, kas käesolevas kohtuasjas viis tarbijale saadetud võidulubadus tarbijalepingu sõlmimiseni, sõltub kohtualluvuse kindlaksmääramine hagi suhtes, millega tarbija nõuab äriühingult näiliselt võidetud auhinna väljamaksmist.

36.

Euroopa Kohus on küsimusele, mis puudutab kohtualluvuse kindlaksmääramist hagi suhtes, millega tarbija taotleb näiliselt võidetud auhinna väljamaksmist, vastanud ainult seoses Brüsseli konventsiooniga; seoses määrusega nr 44/2001 ei ole Euroopa Kohus seda küsimust seevastu veel käsitlenud. ( 14 ) Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 tõlgendamise raames on Euroopa Kohus kohtuotsuses Engler ( 15 ) andnud vastuse küsimusele, mis sarnaneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimusega. Nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikkel 13 ei ole kohaldatav, kui müüja on saatnud tarbijale võidulubadust sisaldava kirja, ja tarbija on nõudnud võidusumma väljamaksmist, ilma et ta oleks sõlminud müüjaga lepingut kaupade ostmiseks või teenuste osutamiseks. Euroopa Kohus viitas kohtuotsuses Engler sellele, et „käesoleval juhul ei viinud müüja toimingud siiski tarbija ja kutselise müüja vahel lepingu sõlmimiseni, mis vastaks kõnealuses artiklis sätestatud tingimustele ja mille raames oleksid pooled vastastikku siduvale kokkuleppele jõudnud”. ( 16 ) Euroopa Kohus leidis, et seda tõdemust ei kummuta kõnealuse sätte eesmärk, mis on tarbija kui nõrgema osapoole tõhusa kaitse tagamine, ega asjaolu, et müüja poolt tarbijale lähetatud saadetises sisaldus proovitellimuse vorm, mis pidi ajendama tarbijat esitama tellimust. ( 17 )

37.

Kohtuasjas Ilsinger tuleb seega uurida sisuliselt küsimust, kas tuleb tagada mõlema õigusakti vaheline järjepidevus, st kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3, või tuleb määruse nimetatud artiklit – selle osalt teistsugust sõnastust arvesse võttes – tõlgendada teisiti. Seoses sellega tuleb märkida, et tõlgendades määrust nr 44/2001, mis asendab alates selle jõustumisest 1. märtsil 2002 Brüsseli konventsiooni, ( 18 ) tuleb üldjuhul lähtuda järjepidevuse põhimõttest. Määruse nr 44/2001 põhjenduse 19 kohaselt tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja asjaomase määruse vaheline järjepidevus, ja seda ka seoses tõlgendusega, mille on konventsioonile andnud Euroopa Kohus. Euroopa Kohus on määruse nr 44/2001 tõlgendamise raames järjepidevuse põhimõtet juba järginud. ( 19 ) Kui oli tegemist õigustatud põhjustega ja määruse nr 44/2001 sõnastus Brüsseli konventsiooni sõnastusest oluliselt erines, tegi Euroopa Kohus sellest põhimõttest siiski erandi ja tõlgendas määrust teisiti. ( 20 ) Kohtuasjas Ilsinger tuleb seega uurida, kas asjaolu, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c sõnastus erineb Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 sõnastusest, õigustab koos tarbijakaitse kõrge taseme tagamise nõudega määruse viidatud artikli teistsugust tõlgendamist.

38.

Esimese eelotsuse küsimuse uurimisel tuleb esmalt arvesse võtta, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c sõnastus ei ole identne Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 sõnastusega. Vastavalt Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu sissejuhatavale lausele ja/või määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikele 1 määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao („Kohtualluvus tarbijalepingute puhul”) alusel „küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille […] tarbija on sõlminud” (määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1; Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimeses lõigus on see sõnastatud järgmiselt: „Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik (edaspidi „tarbija”) on sõlminud”). Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c on sõnastatud siiski laiemalt kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkt 3. Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 kohaselt määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao („Kohtualluvus tarbijalepingute puhul”) alusel muu hulgas juhul, kui tegemist on „muud liiki kauba müügilepinguga või teenuste osutamise lepinguga”. Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c näeb seevastu ette, et kohtualluvus määratakse kindlaks käesoleva jao alusel „kõigil ülejäänud juhtudel”, kui leping on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on suunatud nimetatud liikmesriiki. Kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkt 3 piirdub ainult kauba müügilepingute või teenuste osutamise lepingutega, hõlmab määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c kõiki lepinguid, mille tarbija on sõlminud teise lepinguosalisega nimetatud artiklis sätestatud tingimustel.

39.

Nagu tuleneb määruse nr 44/2001 ettepaneku põhjendusest, sõnastati määruse artikli 15 lõike 1 punkt c teisiti kui Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkt 3 eelkõige seetõttu, et laiendada selle kohaldamisala ka Interneti teel sõlmitud lepingutele. ( 21 ) Seetõttu muudeti määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c sõnastust selliselt, et see hõlmaks ka juhtusid, mil leping on sõlmitud isikuga, kelle kutse- või äritegevus on suunatud tarbija alalise elukoha liikmesriiki. ( 22 ) See artikkel on siiski kohaldatav ka juhul, kui teine lepingupool tegeleb kutse- või äritegevusega liikmesriigis, kus on tarbija alaline elukoht. Nimetatud tingimustel kohaldatakse seda artiklit ka pakettreisilepingute ( 23 ), usalduslepingute ( 24 ) ja muude lepingute ( 25 ) suhtes.

40.

Minu hinnangul tahtis ühenduse seadusandja laiema sõnastuse kasutamisega vältida olukorda, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldamine piirduks üksnes vastastikuste lepingutega (contractus bilaterales aequales), vaid soovis nimetatud artikli kohaldamisala laiendada kõigile tarbijalepingutele. Selle käsituse toetuseks võib esitada kolm väidet. Esiteks on määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 kohaselt tarbijalepingud lepingud, „mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil”. Kas tegemist on tarbijalepinguga, määratakse seega kindlaks lepinguosaliste, mitte lepingu sisu või lepinguosaliste kohustuste järgi. Teiseks sätestab määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c sõnaselgelt, et seda artiklit kohaldatakse „kõigil ülejäänud juhtudel”, mil leping on sõlmitud kõnealuses punktis sätestatud tingimustel. Kui ühenduse seadusandja oleks tahtnud selle punkti puhul piirduda ainult vastastikuste lepingutega, oleks ta asjaomast terminoloogiat kasutades selgitanud, et see punkt on kohaldatav üksnes teatud juhtudel. Kuna ühenduse seadusandja on kasutanud määruses üldist „lepingu” mõistet, tuleb lähtuda sellest, et see mõiste hõlmab kõiki lepinguliike. ( 26 ) Kolmandaks tähendaks määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldamise piiramine ainult vastastikustele lepingutele, et nimetatud artikli kohaldamine on välistatud teatud lepingute suhtes, mille sõlmimisel võtab endale siduvad kohustused ainult üks lepingupool, näiteks käenduslepingu suhtes, mille sõlmib tarbija, kes vastutab sellega teise tarbija kohustuse täitmise eest ( 27 ), või tarbijaga sõlmitud garantiilepingu suhtes.

41.

Käsitledes Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3, on Euroopa Kohus tuvastanud, et kõnealune artikkel on kohaldatav siis, „kui hagi on seotud selle tarbija ja kutselise müüja vahel sõlmitud lepinguga, mille esemeks on vallasasjade tarnimine või teenuste osutamine ja mille alusel on lepingupooltel tekkinud vastastikused omavahel seotud kohustused”. ( 28 ) Seejuures tuleb siiski arvestada, et nii vallasasjade müügilepingud kui ka teenuste osutamise lepingud, millega Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 kohaldamisala piirdub, kujutavad endast vastastikuseid lepinguid. Minu hinnangul mainis Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti 3 tõlgendamise raames poolte vastastikuseid ning omavahel seotud kohustusi üksnes sel eesmärgil, et selgitada abstraktselt vallasasjade müügilepingute või teenuste osutamise lepingute tunnuseid. Seetõttu olen arvamusel, et väidet vastastikuste lepingute kohta ei saa üle kanda määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktile c antavale tõlgendusele.

42.

Nagu kohtujurist Tizzano on märkinud oma ettepanekus kohtuasjas Kapferer, tuleb tarbijalepingute puhul kohtualluvuse kindlaksmääramisel arvestada, et Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimene lõik ja määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1 on kohaldatavad üksnes juhul, kui tegemist on lepinguga, mis on sõlmitud kutsetegevusega tegeleva isiku ja tarbija vahel. ( 29 ) Seetõttu tuleb kohtujuristiga nõustuda, et määruse nr 44/2001 artiklis 15 tehtud muudatused ei puuduta lepingu sõlmimise nõuet, mis on selle artikli kohaldamise tingimus. ( 30 ) Nagu kohtujurist rõhutas, puudutavad määruse nr 44/2001 artiklis 15 tehtud muudatused üksnes tarbijalepingutega seotud sätete materiaalõiguslikku kohaldamisala ( 31 ), mis tähendab, et lõppkokkuvõttes on need seotud suurema hulga tarbijalepingutega. Kohtujurist pooldas selles kohtuasjas küll lahendust, mille kohaselt võib tõlgenduse, mille Euroopa Kohus andis kohtuasjas Engler Brüsseli konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punktile 3, kanda üle määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktile c, ja viitas sellele, et kohtuasjas Kapferer ei sõlmitud tarbijalepingut. Nagu komisjon kohtuistungil paikapidavalt märkis, sõltus kohtuasjas Kapferer auhinna kätteandmine siiski tellimuse esitamisest ( 32 ), ja kuna selles kohtuasjas ei õnnestunud kindlaks teha, kas kaupu oli tellitud, asus kohtujurist seisukohale, et müügilepingut ei sõlmitud.

43.

Kuna määruse nr 44/2001 artikkel 15 sätestab lepingu sõlmimise nõude, ei saa käesolevas kohtuasjas tugineda Austria valitsuse esitatud väitele, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada samamoodi nagu selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a ( 33 ), kuna artikli 15 lõike 1 sissejuhatav lause on sõnastatud määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a eeskujul. Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1 nõuab erinevalt määruse artikli 5 punkti 1 alapunktist a igal juhul lepingu sõlmimist, milles seisneb oluline erinevus nimetatud kahe artikli vahel. Just seetõttu on määruse artikli 5 punkti 1 alapunkt a kohaldatav ka juhul, kui lepingut ei ole sõlmitud. ( 34 ) Muu hulgas näitab määruse mõlema artikli erinevate keeleversioonide uurimine, et nimetatud artiklid on – sõltumatult artikli 15 lõikes 1 sätestatud lepingu sõlmimise nõudest – väga sarnaselt sõnastatud ainult mõnes keeleversioonis, enamikus keeleversioonides on artikli 5 punkti 1 alapunkt a sõnastatud siiski üldisemalt kui artikli 15 lõige 1. Väga sarnaselt on nimetatud artiklid sõnastatud saksakeelses ja ingliskeelses versioonis ( 35 ), enamikus ülejäänud keeleversioonides kasutatakse seevastu artikli 5 punkti 1 alapunktis a laiemat mõistet „lepinguline suhe”, samal ajal kui artikli 15 lõikes 1 on juttu „lepingutest, mille isik ehk tarbija on sõlminud”. ( 36 )

44.

Vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 sissejuhatavale lausele on tarbijalepingud selle määruse tähenduses lepingud, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil. Määrus nr 44/2001 ei sätesta siiski, millal loetakse tarbijaleping sõlmituks. Ühenduse tasandil puuduvad ka kohustuslikud tsiviilõiguslikud normid, mis määraksid kindlaks, millal ja millistel tingimustel loetakse leping sõlmituks.

45.

Kuigi määrus nr 44/2001 ei sätesta tarbijalepingu sõlmimise tingimusi, saab need tingimused tuletada Euroopa Kohtu praktikast, analoogia alusel ühenduse teisestest õigusaktidest ning Euroopa lepinguõiguse valdkonnas moodustatud ekspertrühmade dokumentidest, võttes arvesse asjakohast õiguskirjandust selles valdkonnas. Seetõttu käsitlen järgnevalt lepingute sõlmimise üldiseid eeldusi ühenduse õiguse raames. Need eeldused kehtivad a maiori ad minus ka määruses nr 44/2001 nimetatud tarbijalepingute sõlmimise suhtes.

46.

Ühenduse õiguse raames on üks lepingu sõlmimise peamisi tingimusi, et lepingupooled on saavutanud pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega kokkuleppe lepingu sõlmimise kohta.

47.

Tingimus, et lepingu sõlmimise tunnuseks oleva kokkuleppe saavutamiseks tuleb esitada pakkumus ja anda sellele nõustumus, tuleneb kõigepealt Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses Gabriel, et tarbija ja müüja vahel tekkis lepinguline suhe, kui tarbija tellis müüjalt kaupu, millega ta väljendas oma „nõustumust selle pakkumusega” ( 37 ), ning see kahe poole „ühine tahe” lõi pooltele lepingulised kohustused ( 38 ).

48.

Pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmise nõue kui lepingu sõlmimise tingimus tuleneb loogilise järeldusena ka mitmetest tarbijaõigust käsitlevatest ühenduse direktiividest. Nii on nt direktiivis 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral ( 39 ) kasutatud mõisteid „pakkumine” ( 40 ) ja „nõusolek”. ( 41 ) Ka direktiivis 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ( 42 ), on kasutatud mõisteid „pakkumine” ( 43 ) ja „nõusolek”. ( 44 )

49.

Lisaks sellele nähtub teadlaste koostatud Euroopa lepinguõiguse ühise tugiraamistiku kavandist (Draft Common Frame of Reference) (edaspidi „ühise tugiraamistiku kavand”) ( 45 ), mis võib tulevikus saada Euroopa eraõiguse ühtse regulatsiooni aluseks, et leping on sõlmitud, kui lepingupooled tahavad luua siduva õigussuhte või tekitada muu õigusliku tagajärje ja on selleks saavutanud piisavalt määratletud kokkuleppe (artikkel II.-4:101). ( 46 ) Ühise tugiraamistiku kavandi lepinguid käsitlev peatükk sätestab eeskirjad ka pakkumuse (artikkel II.-4:201) ja nõustumuse (artikkel II.-4:204) kohta. Vastavalt ühise tugiraamistiku kavandi artikli II.-4:201 lõikele 1 on ettepaneku puhul tegemist pakkumusega, kui see tehakse esiteks kavatsusega, et teise lepingupoole nõustumuse korral viib see lepingu sõlmimiseni, ja sisaldab teiseks tingimusi, mis on lepingu sõlmimiseks piisavalt määratletud. ( 47 ) Vastavalt ühise tugiraamistiku kavandi artikli II.-4:204 lõikele 1 on nõustumus pakkumuse saaja mis tahes avaldus või toiming, mis väljendab nõusolekut pakkumusega. ( 48 ) Sarnaseid sätteid sisaldavad ka Euroopa lepinguõiguse põhimõtted (Principles of European Contract Law) (edaspidi „Euroopa lepinguõiguse põhimõtted”). ( 49 )

50.

Ka Euroopa lepinguõigust käsitlev õiguskirjandus peab Euroopa lepinguõiguses lepingu sõlmimise tähtsaimaks tingimuseks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega saavutatud kokkulepet. ( 50 ) Õigusnormide võrdlev vaatlus näitab, et kokkuleppe saavutamine lepingu sõlmimise kohta on olulise tähtsusega ka paljude liikmesriikide õiguses. ( 51 )

51.

Seoses lepingu sõlmimise tingimustega tuleb rõhutada, et küsimust, kas pakkumus on esitatud, tuleb hinnata pakkumuse saaja vaatekohast. Vastavalt ühise tugiraamistiku kavandile tuleb nt lepingupoole tahe luua siduv õigussuhe või tekitada muu õiguslik tagajärg välja selgitada selle lepingupoole selgituste või käitumise põhjal, nii nagu teine pool neist mõistlikult aru sai (artikkel II.-4:102). ( 52 ) See seisukoht on esindatud ka õiguskirjanduses. ( 53 ) Lisaks sellele näitab õigusnormide võrdlev vaatlus, et asjaomased õigusnormid on olemas paljude liikmesriikide õiguses. ( 54 )

52.

Lisaks tuleb viidata sellele, et ühenduse õiguse raames ei ole lepingu sõlmimise vorm üldjuhul kindlaks määratud, välja arvatud üksikud lepinguliigid, nagu tarbijakrediidilepingud ( 55 ) või ehitise ajutise kasutamise lepingud ( 56 ), mille puhul on sätestatud kohustuslik lepingu vorm. Vastupidi, kui lepingute eri liike käsitlevates normides ei ole sätestatud kohustuslikku vormi, ei ole see kehtiva lepingu sõlmimiseks nõutav. Et lepingu võib üldjuhul sõlmida mis tahes vormis, nähtub ka ühise tugiraamistiku kavandist ( 57 ) ja õiguskirjandusest ( 58 ), ka õigusnormide võrdlev vaatlus näitab, et paljude liikmesriikide õiguse kohaselt ei ole lepingu sõlmimisel konkreetne vorm üldjuhul vajalik, v.a juhul, kui see on eraldi sätestatud. ( 59 )

53.

Lisaks sellele ei tule tuvastades, kas leping loetakse teatud juhul sõlmituks, tingimata määratleda, millist tüüpi lepinguga on tegemist. Lepingute puhul võib nimelt tegemist olla seaduses sätestatud lepingutega, mille puhul on lepingu tüüp sõnaselgelt nimetatud ( 60 ) või seaduses sätestamata lepingutega, st lepingutega, millel puudub sõnaselge nimetus. ( 61 ) See on kooskõlas ka privaatautonoomia põhimõttega. ( 62 )

54.

Seoses sellega tuleb märkida, et määruses nr 44/2001 kasutatud mõisteid tuleb tõlgendada eraldiseisvalt, tuginedes seejuures eeskätt nimetatud määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis ( 63 ) liikmesriikides. ( 64 ) Seetõttu ei ole määruse nr 44/2001 tõlgendamise raames oluline, kuidas kvalifitseeritakse õiguslikult võidulubaduse sissenõudmise õigust liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaselt. Sellest hoolimata – vaid õigusnormide võrdlevat vaatlust silmas pidades – olgu mainitud, et nt Austria, Saksa ja Prantsuse õiguskirjanduses ja kohtupraktikas puudub selle kvalifitseerimise osas ühtne seisukoht.

55.

Austria õiguskirjanduses on esindatud seisukoht, et võidulubadus võib luua poolte vahel lepingu, ja muljel, mille saadetud võidulubadus tarbijale jätab, on objektiivne väärtus, mis võib viia lepingu sõlmimiseni. ( 65 ) Selle seisukohaga sarnaneb ka arvamus, et võidulubadus, millele teine pool annab nõustumuse – olenemata sellest, kas kaupa tellitakse või mitte – loob per se poolte vahel lepingu. ( 66 ) Teised autorid leiavad, et võidulubaduse sissenõudmise õiguse puhul on tegemist culpa in contrahendo’st tuleneva kahju hüvitamise nõudega. ( 67 ) Mõned Austria autorid on nimetanud seda õigust nõudeks sui generis. ( 68 ) Õiguskirjanduses on esindatud ka seisukoht, et tegemist on nõudega, mis on seotud tasu avaliku lubamisega sarnaneva instituudiga. ( 69 )

56.

Tuleb mainida, et Bürgerliches Gesetzbuch’i (Saksa tsiviilseadustik, BGB) § 661a sisaldab sätet, mis sarnaneb KSchG §-ga 5j. ( 70 ) Ka Saksa õiguskirjanduses on esindatud erinevad seisukohad võidulubaduse sissenõudmise õiguse õigusliku kvalifitseerimise kohta. Esindatud on nii käsitus, et seejuures on tegemist ühepoolsest tehingust tuleneva nõudega ( 71 ), kui ka seisukoht, et tegemist on seaduses sätestatud võlasuhtest tuleneva nõudega ( 72 ). Ühe võimaliku kvalifitseerimisena nimetatakse ka, et tegemist on culpa in contrahendo’st ( 73 ) või tasu avaliku lubamisega sarnanevast instituudist ( 74 ) tuleneva nõudega.

57.

Prantsuse kohtupraktikas on sellelaadseid võidulubadusi seevastu käsitatud nn kvaasilepingutena. ( 75 )

58.

Seega sõltub esimesele eelotsuse küsimusele antav vastus otsustaval määral sellest, kas olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas, on R. Ilsinger ja Schlank & Schick sõlminud lepingu.

59.

Uurides, kas olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas, on sõlmitud leping, kerkib kõigepealt küsimus, kas lepingupooled on pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimise kohta. Seejuures tuleb esmalt uurida, kas võidulubadust võib tõlgendada tarbijale pakkumusena. Nagu eespool juba märgitud, tuleb küsimust, kas pakkumus on esitatud, hinnata pakkumuse saaja vaatekohast.

60.

Leian, et küsimusele, kas tarbijale saadetud võidulubaduse puhul on tegemist pakkumusega, ei saa anda üldist vastust. Igal konkreetsel juhul on vaja kindlaks teha, kuidas oleks keskmine tarbija saanud aru müüja saadetud võidulubadusest ja kas tarbija vaatekohast võib lähtuda sellest, et müüja on talle võidulubaduse saatmise teel esitanud pakkumuse. Konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude hindamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Eelotsusemenetluses, mis põhineb ülesannete selgel jaotusel siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahel, on faktiliste asjaolude hindamine siseriikliku kohtu pädevuses. ( 76 )

61.

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus uurimise raames selgitama, kas pakkumus oli seatud sõltuvusse nt sellest, et pakkumuse saaja sõlmib veel täiendava lepingu või omab auhinna väljamaksmiseks nõutavat identifitseerivat numbrit, ja kas see tingimus oli täidetud.

62.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et tarbijale on konkreetsel juhul esitatud pakkumus, peab ta lisaks uurima, kas tarbija on andnud pakkumusele nõustumuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab arvestama, et tarbija peab olema andnud pakkumusele nõustumuse selgelt ja ühetähenduslikult, olles näiteks lähetanud müüjale, kes oli talle saatnud võidulubaduse, nõutava väljamaksekupongi, millele oli kleebitud identifitseerivat numbrit kandev kupong.

63.

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus igal konkreetsel juhul kindlaks tegema, kas tarbijale on esitatud pakkumus ja kas tarbija on andnud sellele nõustumuse, mis viis kokkuleppe saavutamiseni ja seega lepingu sõlmimiseni. Peale selle peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvestama, et selle lepingu võis sõlmida mis tahes vormis ja et see leping võib kuuluda seaduses sätestamata lepingute hulka.

64.

Pärast seda kui on tuvastatud, et tarbijale saadetud võidulubadus võib viia lepingu sõlmimiseni ja anda seega aluse selle liikmesriigi kohtute pädevusele, kus on tarbija alaline elukoht, tahaksin tuua esile, et seda seisukohta toetab ka nõue tagada tarbijate kui tarbijalepingute puhul nõrgema poole kaitse kõrge tase.

65.

Euroopa Kohus on leidnud, et kohtualluvust tarbijalepingute puhul käsitlevate sätete eesmärk on kindlasti „kaitsta tarbijat kui teisest lepingupoolest majanduslikult nõrgemal positsioonil olevaks ja õiguslikult vähem kogenumaks peetavat lepingupoolt, keda ei tohi hagi esitamisest heidutada sellega, et ta peab hagi esitama selle osalisriigi kohtule, kus on lepingupartneri alaline asukoht”. ( 77 ) Kohtualluvust tarbijalepingute puhul käsitlevate sätetega tahetakse kõrvaldada neid raskusi, mis võivad tarbijal tekkida tarbijalepinguga seotud vaidluses, kui tal tuleb esitada hagi teises riigis. ( 78 )

66.

Kohtualluvust tarbijalepingute puhul käsitlevad sätted on määruses nr 44/2001 sõnastatud sisu poolest laiemalt kui Brüsseli konventsioonis, mistõttu on laienenud ka tarbijakaitse ulatus. Kohtualluvust tarbijalepingute puhul käsitlevate sätete sisuline laiendamine väljendab seda, et ühendus on üldiselt keskendunud tarbijakaitse tugevdamisele. Tarbijakaitse kõrge taseme tagamise nõue nähtub ka rohelisest raamatust ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta. ( 79 ) Komisjon märgib selles: „Teisisõnu tuleb julgustada tarbijate usaldust siseturu vastu, tagades tarbijakaitse kõrge taseme kogu ELis.” ( 80 ) Ka ühenduse õiguse materiaalõiguslikud normid on orienteeritud tarbijakaitse kõrgema taseme tagamisele, nagu näitab nt ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ ( 81 ) vastuvõtmine. Ka hiljuti vastu võetud määrus nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) sätestab tarbijakaitse kõrge taseme tagamise nõude. ( 82 )

67.

Eeltoodut arvesse võttes ei saa nõustuda Schlank & Schicki pankrotihalduri poolt kohtuistungil esitatud väitega, et tarbijakaitse tagamine ei ole õigustatud, kui tarbijal ei teki teise lepingupoole ees mingeid kohustusi. Tarbijakaitset käsitlevate sätete eesmärk ei ole tarbija kaitse tagamine üksnes juhul, kui tarbija on võtnud endale lepingu sõlmimisel kohustused, vaid ka tarbija eksitamise takistamine sellisel juhul, kui on sõlmitud leping, millega võtab endale kohustused ainult üks lepingupool. Vale võidulubaduse saatmine eksitab tarbijat ja mõjutab seeläbi tema majanduslikku käitumist. Peale selle on võimalik, et tarbija on kandnud võidulubaduse tõttu kahju, kui ta on heas usus, et on võitnud auhinna, kulutanud näiliselt võidetud rahasumma ära või on teinud näiliselt võidetud auhinna tõttu ebasoodsaid majanduslikke otsuseid.

68.

Lisaks tuleb arvestada, et võimalus esitada hagi selle paiga kohtusse, kus on tarbija alaline elukoht, ei taga tarbijale, et kohus teeb asjas otsuse tema kasuks ja mõistab talle hagis nõutud auhinna välja; tarbijale tagatakse vaid menetlusõigusega ette nähtud kaitse. Menetlusõigusega ette nähtud kaitse laieneks tarbijale samamoodi ka siis, kui tarbija oleks nt kaupade müügilepingu sõlmimisel võtnud endale rahalise kohustuse tasuda miinimumsumma. Arvestades asjaolu, et tarbija on ebaausate kaubandustavade hulka kuuluvate eksitavate võidulubaduste eest kaitstud ka – vastavalt direktiivile 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohta – materiaalõiguslike normidega ( 83 ), on lisaks otstarbekohane, et ta on selles osas ka menetlusõigusega ette nähtud kaitse all, seda küll tingimusel, et konkreetsel juhul loetakse leping sõlmituks.

69.

Tuginedes eespool esitatud kaalutlustele, saab teha järelduse, et tarbija õigus nõuda näiliselt võidetud auhinna väljamaksmist võib olla nõudeõigus, mis tuleneb lepingust määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses, juhul kui siseriiklik kohus tuvastab põhikohtuasja juhtumi kõigi asjaolude põhjal, et on sõlmitud leping.

70.

Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata nii, et nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et õigus, mille alusel võivad tarbijad näiliselt võidetud auhinna teises liikmesriigis asutatud äriühingutelt kohtu korras sisse nõuda selle liikmesriigi õigusnormide alusel, kus on nende alaline elukoht, kui nimetatud äriühingud on saatnud teatud tarbijatele võidulubaduse, mis jätab mulje auhinna võitmisest, kusjuures nimetatud auhinna andmist ei ole seatud sõltuvusse toodete tellimisest või proovitellimuse esitamisest ning kui kaupu üldse ei tellitud, kuid saadetise adressaat auhinda nõuab, võib olla lepingust tulenev nõudeõigus määruse viidatud artikli tähenduses, kui sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on sõlmitud tarbijaleping selle artikli tähenduses. Asjaolu, kas põhikohtuasjas on sõlmitud tarbijaleping viidatud artikli tähenduses, peab tuvastama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

71.

Siseriiklik kohus esitab teise küsimuse teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohtu vastus esimesele eelotsuse küsimusele on eitav. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tarbija õigus nõuda näiliselt võidetud auhinna väljamaksmist on nõudeõigus, mis tuleneb lepingust määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses, kui auhinna andmist ei ole seatud sõltuvusse kauba tellimisest, kuid saadetise adressaat tellimuse siiski esitas. Seega on tegemist küsimusega, kas auhinna sissenõudmise hagi käsitlemine allub samale kohtule, kes on pädev lahendama kauba tellimist puudutava lepinguga seotud kohtuasju.

72.

Kuna vastus esimesele eelotsuse küsimusele sõltub eelotsusetaotluse esitanud kohtu uurimise tulemustest, uurin ma järgnevalt küsimust, mida peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma juhul, kui ta peaks andma esimesele eelotsuse küsimusele eitava vastuse.

73.

Selle küsimuse käsitlemise raames tuleb märkida, et Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni kohta kohtuotsuses Gabriel ( 84 ) tuvastanud, et juhul kui tarbija on esitanud müüjale kauba tellimuse, on see vaieldamatult loonud müüja ja tarbija vahel lepingu, kuna tarbija annab kauba tellimisega nõustumuse müüja esitatud pakkumusele, kaasa arvatud kõigile sellega seotud tingimustele. ( 85 ) Kahe poole ühine tahe oli loonud kauba müügilepingu raames poolte vastastikused ning omavahel seotud kohustused. ( 86 )

74.

Ka käesolevas kohtuasjas on – kui tarbija on esitanud müüjale kauba tellimuse – sõlmitud kauba müügileping, mis kuulub vaieldamatult määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse, kuna lepingu sõlmimise tingimused on täidetud. Seega määratakse kohtualluvus küsimustes, mis on seotud kauba müügilepingutest tulenevate vaidlustega, kindlaks määruse nr 44/2001 sätete alusel, mis käsitlevad kohtualluvust tarbijalepingute puhul. Käesolevas kohtuasjas esitatud teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealuste sätete alusel saab kindlaks määrata ka kohtualluvuse hagi suhtes, millega tarbija taotleb auhinna väljamaksmist, kui koos väljamaksekupongiga, millele tarbija oli kleepinud identifitseerivat numbrit kandva kupongi, oli tarbija esitanud ka kauba tellimuse.

75.

Euroopa Kohus tuvastas Brüsseli konventsiooni kohta kohtuotsuses Gabriel, et juhul kui tarbija on tellinud müüjalt kaupu, tuleb kohtualluvus ka hagi puhul, millega tarbija nõuab võidetud auhinna väljamaksmist, kindlaks määrata sätete alusel, mis käsitlevad kohtualluvust tarbijalepingute puhul. ( 87 ) Euroopa Kohus tõi põhjenduseks, et tarbija õigus esitada hagi, millega ta nõuab auhinna väljamaksmist, on tihedalt seotud poolte vahel sõlmitud lepinguga, sest ka võidulubadus oli kauba tellimisega lahutamatult seotud, kuna auhinna saamine oli seatud sõltuvusse tellimuse esitamisest. ( 88 ) Peale selle tuvastas Euroopa Kohus, et tarbija oli kaupu tellinud peamiselt või koguni üksnes seetõttu, et talle lubatud rahaline kasu oli tunduvalt suurem kui tellimuse miinimumsumma. ( 89 )

76.

Kohtuasjas Gabriel oli tegemist teistsuguste faktiliste asjaoludega kui käesolevas kohtuasjas. Kohtuasjas Gabriel oli ettevõtja, kes oli saatnud tarbijale võidulubaduse, seadnud auhinna saamise sõltuvusse sellest, et tarbija esitab talle kõigepealt kauba tellimuse. Käesoleval juhul ei olnud auhinna saamine kauba tellimisest sõltuvusse seatud. Minu hinnangul tuleb käesolevat juhtumit käsitleda siiski samamoodi nagu juhtumit, mille puhul on auhinna saamine seatud sõltuvusse kauba tellimisest, ja kohtualluvus hagi suhtes, millega tarbija nõuab võidetud auhinna väljamaksmist, tuleb kindlaks määrata samade sätete alusel nagu kohtualluvus küsimustes, mis on seotud kauba tellimist puudutavast lepingust tulenevate vaidlustega.

77.

Kuigi tellimuse esitamine ei olnud seatud auhinna väljamaksmise tingimuseks, on see tihedalt seotud võidulubadusega, ja seega on ka tarbija hagi, millega ta taotleb auhinna väljamaksmist, seotud tihedalt kauba müügilepinguga. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses märkis, saatis Schlank & Schick tarbijatele võidulubadused, et ärgitada neid sõlmima kauba müügilepinguid. Võidulubaduse eesmärk on äratada tarbija tähelepanu ja mõjutada teda tegema kauba tellimise otsust ja – nagu märgib paikapidavalt Sloveenia valitsus – suurendada müüja edumaad samalaadsete kaupade teiste pakkujate ees.

78.

Kahtlemata saab müüja rahalise auhinna lubamisega tarbija otsust kauba tellimise kohta väga tugevalt mõjutada, isegi kui auhinna väljamaksmine ei ole seatud sõltuvusse tellimuse esitamisest. Võimalik, et võidulubaduses ei ole piisavalt selgelt märgitud, et lubatud auhinna väljamaksmine ei sõltu tellimuse esitamisest, ja see mõjutab tarbija otsust kauba tellimise kohta. Võimalik, et tarbija arvab ekslikult, et kauba tellimine kindlustab talle auhinna väljamaksmise, võimalik on ka, et nii suure rahalise auhinna saamist silmas pidades tunneb ta moraalset kohustust kauba tellimuse esitamiseks. Kui lubatud auhinna väljamaksmine ei ole seatud sõltuvusse kauba tellimisest, ei ole tarbija kohustatud tellima kaupu miinimumsumma eest, vaid võib tellida tooteid oma äranägemise järgi, mis võib teda veel enam ärgitada tellimust esitama. Kuna kauba müügilepingu sõlmimine on seega võidulubadusega väga tihedalt seotud, peab mõlema õigussuhtega seotud vaidluste lahendamine olema ühe kohtu pädevuses.

79.

Lisaks sellele on Euroopa Kohus korduvalt tuvastanud, et võimaluse piires tuleb vältida olukorda, kus sama lepingu suhtes on pädevad mitu kohut, et hoida ära vasturääkivate kohtuotsuste tegemise ohtu ning hõlbustada kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist väljaspool liikmesriiki, kus kohtuotsus tehti. ( 90 )

80.

Seetõttu tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et tarbijate õigus nõuda ettevõtjatelt näiliselt võidetud auhinna väljamaksmist kohtu korras on lepingust tulenev nõudeõigus määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses, juhul kui auhinna väljamaksmine ei olnud seatud sõltuvusse kauba tellimisest, kuid saadetise adressaat kauba tellimuse siiski esitas.

81.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Wien’i esitatud küsimustele järgmiselt: