—

Estager SA, esindajad: avocate F. Genot-Delbecque ja avocate N. Petrignet,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-C. Gracia,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J.-F. Pasquier ja P. Aalto,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 17. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1103/97 teatavate euro kasutuselevõtuga seotud sätete kohta (EÜT L 162, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 81) ja nõukogu 3. mai 1998. aasta määruse nr 974/98 euro kasutuselevõtu kohta (EÜT L 139, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 111) tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Estager SA (edaspidi „Estager”) ja Receveur principal de la recette des douanes de Brive (tollimaksude sissenõudmise vanemametnik; edaspidi „receveur principal”) vahelises vaidluses seoses euro kasutuselevõtul inimtoiduks tarnitud või kasutatud harilikust nisust püüli- ja lihtjahu ning tangude kogustele kehtestatud maksu (edaspidi „maks”) tõusuga.

3

Määruse nr 1103/97 artikli 1 kohaselt:

„Käesolevas määruses:

[…]”.

4

Nimetatud määruse artiklis 3 on sätestatud:

„Euro kasutuselevõtt ei muuda õigusliku vahendi ühtki tingimust, ei vabasta ühegi õigusliku vahendi kohase kohustuse täitmisest ega anna poolele õigust sellist vahendit ühepoolselt muuta või lõpetada. Käesolevat sätet kohaldatakse juhul, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.”

5

Sama määruse artikkel 4 näeb ette:

„1.   Ümberarvestuskursid võetakse vastu nii, et üks euro on väljendatud iga osaleva liikmesriigi vääringu suhtes. Need võetakse vastu kuue tüvenumbriga.

2.   Ümberarvestuste tegemisel ümberarvestuskursse ei ümardata ega kärbita.

3.   Ümberarvestuskursse kasutatakse euroühiku ja riikide rahaühikute vahelisel ümberarvestamisel mõlematpidi. Ümberarvestuskurssidest tuletatud pöördkursse ei kasutata.

4.   Ühe riigi rahaühikust teise riigi rahaühikusse ümberarvestatavad rahasummad arvestatakse kõigepealt ümber euroühikus väljendatud rahasummasse, mida võib ümardada kõige rohkem kolme kümnendkohani, ja seejärel teise riigi rahaühikusse. Ühtegi teist arvutusmeetodit ei või kasutada, kui see ei anna samu tulemusi.”

6

Määruse nr 1103/97 artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Rahasummad, mida makstakse või arvestatakse pärast vastavalt artiklile 4 euroühikusse ümberarvestamist ja sellele järgnevat ümardamist, ümardatakse üles- või allapoole lähima sendini. Rahasummad, mida makstakse või arvestatakse pärast riigi rahaühikusse ümberarvestamist, ümardatakse üles- või allapoole lähima allühikuni või allühiku puudumisel lähima ühikuni või vastavalt siseriiklikule õigusele või tavale riigi rahaühiku allühiku või ühiku kordse või murruni. Kui ümberarvestuskursi kohaldamise tulemusena saadakse täpselt vahepealne tulemus, ümardatakse summa ülespoole.”

7

Määruse nr 974/98 artikkel 7 näeb ette, et iga osaleva liikmesriigi vääringu asendamine euroga ei muuda iseenesest õiguslikes vahendites asendamiskuupäeval olevat rahaühikut.

8

Sama määruse artikkel 14 näeb ette:

„Kui üleminekuperioodi lõpul olemasolevates õiguslikes vahendites viidatakse riikide rahaühikutele, tõlgendatakse neid viiteid kui viiteid euroühikule vastavate ümberarvestuskursside kohaselt. Kohaldatakse määruses […] nr 1103/97 sätestatud ümardamisreegleid.”

9

Nõukogu 31. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2866/98 euro ja eurot kasutusele võtvate liikmesriikide valuutade vaheliste konverteerimiskursside kohta (EÜT L 359, lk 1) artikli 1 kohaselt on lõplikult fikseeritud konverteerimiskurss euro ja Prantsuse frangi vahel 6,55957 Prantsuse franki.

10

Maks kehtestati code général des impôts français (Prantsusmaa üldine maksukoodeks) artikliga 1618f. Enne euro kasutuselevõttu oli maksusumma 100 Prantsuse franki ühe tonni püülijahu, lihtjahu või tangude kohta.

11

Loi no 2000-517, du 15 juin 2000, portant habilitation du gouvernement à adapter par ordonnance la valeur en euros de certains montants exprimés en francs dans les textes législatifs (15. juuni 2000. aasta seadus nr 2000-517 valitsusele antud volituse kohta määrusega muuta õigusaktides frankides väljendatud teatud summad väärtuseks eurodes; JORF, 16.6.2000, lk 9063) näeb ette, et valitsus on pädev määrusega võtma eurole üleminekul vajalikke meetmeid õigusaktides Prantsuse frankides väljendatud teatud summade muutmiseks.

12

Nimetatud seaduse rakendamiseks võetud ordonnance no 2000-916, du 19 septembre 2000, portant adaptation de la valeur en euros de certains montants exprimés en francs dans les textes législatifs (19. septembri 2000. aasta määrus, mis puudutab õigusaktides frankides väljendatud teatud summade muutmist väärtuseks eurodes; JORF, 22.9.2000, lk 14877) määras alates 1. jaanuarist 2002 maksusummaks16 eurot.

13

Nimetatud määruse artikkel 1 sätestab:

„Vastavalt määruse [nr 974/98] artiklile 14 asendatakse õigusaktides esinevad frankides väljendatud summad […] 1. jaanuarist 2002 summadega eurodes, kohaldades ametlikku kurssi ja ühenduse ümardamisreegleid.

[…]”.

14

Määrusega nr 2000-916 seotud aruandes Vabariigi Presidendile (JORF, 22.9.2000, lk 14876) sedastatakse järgmist:

„Kohaldades ühenduse määrusi nr 1103/97 […] ja nr 974/98 […] tuleb õigusaktides viiteid riikide rahaühikutele alates 1. jaanuarist 2002 tõlgendada kui viiteid eurole, kohaldades ametlikku ümberarvestuskurssi 6,55957 [Prantsuse franki] ühe euro vastu, ümardades kahe kümnendkohani.

Neid reegleid kohaldades saadud tulemus on teatud juhtudel raskesti loetav ja meeldejäetav, mis nii toob kaasa ohu, et need aktid, milles esinevad asjaomased viited rahaühikutele, võivad olla raskemini kohaldatavad.

Selleks et säilitada õigusaktide selgus ning kergendada nende nõuetekohast kohaldamist, näib olevat vajalik muuta teatud aktidega ette nähtud rahasummad eurodes väljendatud väärtusteks ilma kümnendkohtadeta või suuremateks summadeks.

[…]

Käesolev määrus, mis on antud [seadusega nr 2000-517 antud] volituse alusel, toetub järgmistele põhimõtetele.

Esiteks, aktide ühtlustamine peab olema õigustatud nende loetavuse säilitamisest tulenevalt, muudetakse ainult rahasummad, mis selles osas on raskesti kohandatavad väärtusteks, millel on kaks kohta pärast koma.

Ühenduse ümberarvestus- ja ümardamisreeglite kohaldamine peab jääma reegliks ning muutmine erandiks. Sellest tuleneb, et juba santiimides väljendatud summasid üldjuhul ei muudeta.

[…]

Eespool toodud muudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2002, mil frank euroga lõplikult ja täielikult asendatakse.

[…]”.

15

Arvestades seda, et määruste nr 1103/97, nr 974/98 ja nr 2866/98 kohaldamine oleks pidanud viima 15,24-eurose ja mitte 16-eurose maksusumma kehtestamiseni, esitas Estager 12. märtsi 2002. aasta kirjaga receveur principalile taotluse, et talle makstaks tagasi osa selle äriühingu poolt alates 1. jaanuarist 2002 tasutud maksust.

16

26. märtsi 2002. aasta otsusega lükkas receveur principal selle tagasimaksmise taotluse tagasi.

17

24. mail 2002 kaebas Estager receveur principali eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, et talle makstaks tagasi summad, mille ta enda arvates oli alusetult tasunud.

18

Neil asjaoludel otsustas Tribunal de grande instance de Brive-la-Gaillarde menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eesotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 2000-916 […] sätted, millega harilikust nisust püüli- ja lihtjahu ja tangude tootmise suhtes kohaldatav […] maks arvestatakse 100 [Prantsuse frangilt] ümber 16 eurole, on kooskõlas euro kasutuselevõttu reguleerivate ühenduse määrustega?”

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas määrustega nr 1103/97 ja nr 974/98 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega sellise maksu, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, summa ümberarvestamisel eurodeks muutus see summa suuremaks kui see, mis oleks tulenenud nimetatud määrustega ette nähtud ümberarvestusreeglite kohaldamisest.

20

Sellele küsimusele vastamiseks peab järgima nii nimetatud määruste sätete sõnastust kui ka viimaste eesmärke.

21

Selles osas tuleb meenutada, et 14. septembri 2004. aasta otsuses kohtuasjas C-19/03: Verbraucher-Zentrale Hamburg (EKL 2004, lk I-8183) on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus analüüsida määruse nr 1103/97 eesmärke.

22

Sellest analüüsist tuleneb, et selle määruse eesmärk on tagada, et euro kasutuselevõtt ei muudaks kodanike ja ettevõtjate võetud kohustusi. Sellest lähtudes öeldakse määruse põhjenduses 4, et „[…] varases etapis võimaldab see õiguskindlus kodanikel ja ettevõtetel teha õigeaegseid ettevalmistusi”. Selle põhjenduses 7 öeldakse, et „õiguslik põhimõte, et uue vääringu kasutuselevõtt ei mõjuta lepingute ja muude õiguslike vahendite järjepidevust, on üldiselt heaks kiidetud”. Samas põhjenduses täpsustatakse, et lepingute järjepidevust käsitlevate määruse nr 1103/97 sätete eesmärk „[…] on pakkuda õiguskindlust ning läbipaistvust majandussubjektidele, eelkõige tarbijatele […]”. Kõnealuse määruse artikli 3 esimene lause sätestab, et „[e]uro kasutuselevõtt ei muuda õigusliku vahendi ühtki tingimust, ei vabasta ühegi õigusliku vahendi kohase kohustuse täitmisest ega anna poolele õigust sellist vahendit ühepoolselt muuta või lõpetada” (eespool viidatud kohtuotsus Verbraucher-Zentrale Hamburg, punkt 31).

23

Lisaks tuleb meelde tuletada, et määruse nr 974/98 artikli 7 kohaselt „[ei muuda] [i]ga osaleva liikmesriigi vääringu asendamine euroga […] iseenesest õiguslikes vahendites asendamiskuupäeval olevat rahaühikut”.

24

Ümberarvestustoiminguid käsitlevad sätted jagavad eesmärki, et eurole üleminek peab olema neutraalne. Tagamaks, et need toimingud oleksid nii kodanike kui ka ettevõtjate jaoks võimalikult neutraalsed, tuleks „ümberarvestustoimingutel [saavutada] suure[m] täpsu[s]”, nagu on märgitud määruse nr 1103/97 põhjenduses 12. Sama määruse artikli 4 lõige 1 sätestab, et ümberarvestuskursid „võetakse vastu kuue tüvenumbriga”. Sama artikli lõikes 2 täpsustatakse, et „[ü]mberarvestuste tegemisel ümberarvestuskursse ei ümardata ega kärbita”, ja lõikes 3 täpsustatakse, et „[ü]mberarvestuskurssidest tuletatud pöördkursse ei kasutata”; nimetatud määruse põhjenduse 10 kohaselt on viimasena osundatud sätte eesmärk vältida ümberarvestusel „olulis[i] ebatäpsus[i], eriti suurte summade puhul” (eespool viidatud kohtuotsus Verbraucher-Zentrale Hamburg, punkt 32).

25

Õiguslike vahendite järjepidevuse põhimõte ja eesmärk, et eurole üleminek peab olema neutraalne, kohalduvad määrustes nr 1103/97 ja nr 974/98 silmas peetud „õiguslike vahendite”„tingimustele” või „sõnastusele”.

26

Ei ole kahtlust selles, et niisuguse maksu, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, summa kujutab endast „õigusliku vahendi tingimust” määruse nr 1103/97 artikli 3 mõttes.

27

Seega tuleb analüüsida, kas määrustega nr 1103/97 ja nr 974/98 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis eurole üleminekul samal ajal eurodesse ümberarvutamisel tõstsid selle maksu summat.

28

Põhikohtuasjas on selge, et Prantsuse seadusandja eesmärk määruse nr 2000-916 andmisel oli euro kasutuselevõttu reguleerivate ühenduse õigusnormide kohaldamine maksusumma kehtestamiseks.

29

Nagu tuleneb määrusega nr 2000-916 seotud aruandest Vabariigi Presidendile ning selle artikli 1 selgest sõnastusest, on selle määruse eesmärk määrusi nr 1103/97 ja nr 974/98 ning ametlikku ümberarvestuskurssi kohaldades asendada 1. jaanuaril 2002 õigusaktides Prantsuse frankides väljendatud summad summadega eurodes.

30

Nimetatud aruandest ning määruse nr 2000-916 artiklist 2 tuleneb veel, et selleks, et säilitada õigusaktide selgus ning kergendada nende rakendamist, on määruse teatud sätete eesmärk sama määruse artiklis 1 mainitud ühenduse ümberarvestusreeglite kohaldamisest tulenenud eurodes väljendatud teatud summade muutmine.

31

Prantsuse valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon ei vaidlusta kirjalikes märkustes seda, et maksusumma tõstmine tegelikult toimus, kuna nii viimati nimetatu kui ka Estager on ühel meelel selles, et ühelt poolt määruse nr 2866/98 artikliga 1 lõplikult fikseeritud konverteerimiskurss euro ja Prantsuse frangi vahel ning teiselt poolt määruse nr 1103/97 artiklis 5 sätestatud ümardamisreeglite range kohaldamine oleks pidanud viima 15,24-eurose, mitte 16-eurose maksusumma kehtestamiseni.

32

Selles osas, kuigi on tõsi, nagu toob välja Prantsuse valitsus, et määrused nr 1103/97 ja nr 2866/98 ei mõjuta mingil viisil liikmesriikide maksualast pädevust ning nende võimet maksusummasid tõsta, peab maksusumma ümberarvestamine eurodesse sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas sellegipoolest toimuma järgides määrusega nr 1103/97 ette nähtud sätteid ning õiguslike vahendite järjepidevuse põhimõtet ja eesmärki, et eurole üleminek peab olema neutraalne.

33

See tähendab eelkõige õiguskindluse ja läbipaistvuse nõudeid, mis annavad euro kasutuselevõtul võimaluse kaitsta majandussubjektide ootust. Nagu tuleneb määruse nr 1103/97 põhjendusest 7, on sama määruse sätete eesmärk lepingute ja muude õiguslike vahendite järjepidevuse osas pakkuda majandussubjektidele õiguskindlust ning läbipaistvust.

34

Sellest tuleneb, et kui liikmesriik samal ajal eurodesse ümberarvutamisega tõstis maksusummat, nagu see on põhikohtuasjas, peab liikmesriik tagama, et majandussubjektidele oleks tagatud õiguskindlus ning läbipaistvus.

35

Nende nõuete täitmine eeldab eelkõige, et nimetatud subjektid võiksid selgelt eristada asjaomastes õigusaktides liikmesriigi otsust tõsta maksusummat selle summa eurodesse ümberarvestustoimingust.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas see on nii põhikohtuasjas.

37

Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruseid nr 1103/97 ja nr 974/98 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega sellise maksu, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, summa ümberarvestamisel eurodeks muutus see summa suuremaks kui see, mis oleks tulenenud nimetatud määrustega ette nähtud ümberarvestusreeglite kohaldamisest, välja arvatud siis, kui selline maksusumma tõus järgib nende määrustega tagatud õiguskindluse ja läbipaistvuse nõudeid, mis tähendab, et asjaomased õigusaktid võimaldavad selgelt eristada liikmesriigi otsust tõsta maksusummat selle summa eurodesse ümberarvestustoimingust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas see on nii arutlusel olevas kohtuasjas.

38

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 17. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1103/97 teatavate euro kasutuselevõtuga seotud sätete kohta ja nõukogu 3. mai 1998. aasta määruse nr 974/98 euro kasutuselevõtu kohta tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega sellise inimtoiduks tarnitud või kasutatud harilikust nisust püüli- ja lihtjahu ning tangude kogustele kehtestatud maksu, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, summa ümberarvestamisel eurodeks muutus see summa suuremaks kui see, mis oleks tulenenud nimetatud määrustega ette nähtud ümberarvestusreeglite kohaldamisest, välja arvatud siis, kui selline maksusumma tõus järgib nende määrustega tagatud õiguskindluse ja läbipaistvuse nõudeid, mis tähendab, et asjaomased õigusaktid võimaldavad selgelt eristada liikmesriigi otsust tõsta maksusummat selle summa eurodesse ümberarvestustoimingust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas see on nii arutlusel olevas kohtuasjas.