EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
18. jaanuar 2007 ( *1 )
„Töötajate vaba liikumine — Haigusraha arvutamine maksuklassi põhjal määratud netosissetuleku alusel — Teises liikmesriigis elava abikaasaga võõrtöötaja automaatne kandmine ebasoodsasse maksuklassi — Maksuklassi muutmine üksnes võõrtöötaja taotluse korral — Töötaja perekonnaseisu alusel maksuklassi hilisema muutmise mittearvestamine — Võrdse kohtlemise põhimõte — Rikkumine”
Kohtuasjas C-332/05,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Bundessozialgericht’i (Saksamaa) 5. juuli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. septembril 2005, menetluses
Aldo Celozzi
versus
Innungskrankenkasse Baden-Württemberg,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen (ettekandja), P. Kūris, J. Makarczyk ja G. Arestis,
kohtujurist: L. A. Geelhoed,
kohtusekretär: kohtusekretäri asetäitja H. von Holstein,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. juuni 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
— |
Innungskrankenkasse Baden-Württemberg, esindaja: Rechtsanwalt R. Kitzberger, |
— |
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja I. Kaufmann-Bühler, |
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 |
Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 6; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 3 lõike 1 ja artikli 23 lõike 3 ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõike 2 ja EÜ artikli 39 tõlgendamist. |
2 |
Nimetatud taotlus esitati A. Celozzi ja Innungskrankenkasse Baden-Württemberg’i (edaspidi „Innungskrankenkasse”) vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks on Innungskrankenkasse keeldumine võtta põhikohtuasja hagejale Saksa õigusaktide kohaselt makstava haigusraha arvutamisel tagasiulatuvalt arvesse tema maksuklassi muutumist. |
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3 |
Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõige 1 sätestab: „Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.” |
4 |
Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohaselt on töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, teise liikmesriigi territooriumil „samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel”. |
Siseriiklikud õigusnormid
5 |
Sozialgesetzbuch’i (edaspidi „SGB”) V raamatu § 47 on sõnastatud järgmiselt: „(1) Haigusraha suurus on kuni 70% töötasust ja tööga seotud sissetulekust, kui nendelt arvestatakse sotsiaalkindlustusmakseid (tavaline töötasu Regelentgelt). Töötasult arvutatav haigusraha ei või ületada 90% netotöötasust, mis arvutatakse vastavalt lõike 2 sätetele. Tavaline töötasu arvutatakse vastavalt lõigete 2, 4 ja 6 sätetele. Haigusraha makstakse päevade alusel. Kui haigusraha tuleb maksta terve kalendrikuu eest, loetakse kalendrikuu koosnevaks 30 päevast. (2) Tavaline töötasu arvutatakse selliselt, et töötasu, mida kindlustatu sai viimase palgaarvestusperioodi või vähemalt nelja tasustatud nädala eest (arvutusperiood) enne töövõimetuse algust ja millest on lahutatud kõik erandlikud tasud, jagatakse tundide arvuga, mille eest seda maksti. Tulemus korrutatakse töölepingus ette nähtud töötundide tavalise arvuga nädalas ja jagatakse seitsmega. Kui töötasu arvutatakse kuupõhiselt või kui tavalist töötasu ei ole kahe eelmise lause kohaselt võimalik arvutada, vastab viimati nimetatu kolmekümnendikule töötasust (millest on lahutatud kõik erandlikud tasud), mis on saadud viimase kalendrikuu eest enne töövõimetuse algust. […] (6) Tavalist töötasu võetakse arvesse kuni sissemaksete arvutamise aluseks oleva päevase ülempiirini.” |
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
6 |
1942. aastal sündinud Itaalia kodanik A. Celozzi elas ja töötas pikka aega Saksamaal, samas kui tema abikaasa, kes on Itaalia kodanik ja töötu, jäi koos lastega Itaaliasse elama. |
7 |
Oma viimase töötamise ajal müürsepana oli A. Celozzi kindlustatud Innungskrankenkasse juures. Maikuus 1997 tunnistati ta pärast haiglaravi töövõimetuks pikaajalise haiguse tõttu ning talle maksti haigusraha ajavahemike eest 20. juunist 1997 kuni 27. jaanuarini 1998 ja 26. veebruarist kuni 5. novembrini 1998. Pärast seda sai põhikohtuasja hageja töötushüvitist. |
8 |
Haigusraha arvutamisel lähtus Innungskrankenkasse töötasust, mida tööandja maksis A. Celozzile aprillis 1997, mis on viimane A. Celozzi saadud töötasu. Sel kuupäeval oli igal kalendriaastal töötasu kohta pädeva omavalitsusasutuse poolt väljastatavale maksukaardile, mille töötaja edastab oma tööandjale (edaspidi „maksukaart”), kantud, et A. Celozzi suhtes kehtib II maksuklass s.o maksuklass, mida tavaliselt kohaldatakse oma abikaasast püsivalt lahus elavale lastega töötajale ning kahe lapse eest antav maksuvähendus. Neil asjaoludel sai põhikohtuasja hageja netotöötasu 2566,22 Saksa marka ja haigusraha päevas 72,70 marka. Kui aga arvutusaluseks oleks olnud III maksuklass s.o maksuklass, kuhu üldjuhul kuulub koos oma abikaasaga elav abielus töötaja, kes on perekonnas ainus palgasaaja oleks netotöötasu ulatunud 2903,52 margani ja haigusraha 82,25 margani. |
9 |
Augustis 2000 taotles A. Celozzi, et Innungskrankenkasse vaataks uuesti läbi tema haigusraha arvutamise ja käsitaks teda kuuluvana III maksuklassi, mis on temale määratud maksuklassist soodsam ning mille määramise tingimustele ta vastas alates sellest ajast, kui tal tekkis õigus hüvitistele. Selle põhjenduseks tõi ta asjaolu, et hiljem on tema tulumaksu vähendatud ja tema töötushüvitist suurendatud. |
10 |
Kuigi Saksamaa pädev maksuamet kinnitas, et A. Celozzi ja tema abikaasa ühise maksustamise tingimused on täidetud alates 1997. aastast, keeldus Innungskrankenkasse talle tagasiulatuvalt suuremat haigusraha maksmast põhjendusel, et ajal, kui põhikohtuasja hageja sai haiguspuhkust, oli haigusraha arvutatud õigesti ning et selle valdkonna kohtupraktika kohaselt ei ole maksuklassi tagasiulatuvalt muutmisel mingit mõju kõnealuste hüvitiste suurusele. |
11 |
Kuna A. Celozzi kaebused jäeti madalamates kohtuinstantsides rahuldamata, esitas ta Bundessozialgericht’ile kassatsioonkaebuse, mida põhjendas väitega, et rikutud on ühenduse esmast ja teisest õigust. Ta väidab, et võttes arvesse seda, et tegelikult kuulub ta III maksuklassi ja mitte sellest vähem soodsasse II maksuklassi, mis määrati talle tema naise elamise tõttu Itaalias, on ta kannatanud ebasoodsa kohtlemise all, millega on teda võõrtöötajaks olemise tõttu diskrimineeritud. Isegi kui talle määratud maksuklassi oleks teatud tingimustel ning perekondliku ja majandusliku olukorra tõendamisel olnud võimalik muuta, eeldanuks see siiski sellekohast temapoolset otsest taotlust. Sellise taotluse nõudmise tagajärjeks on, et võõrtöötajatele, kelle abikaasad jäävad sageli elama nende päritoluriiki, määratakse alguses ebaõige maksuklass, s.o lahus elavatele abikaasadele kohaldatav maksuklass, ning töövõimetuse korral saavad nad väiksemat haigusraha kui haigusraha, millele neil oleks õigus, kui nende suhtes kohaldataks nende tegelikule olukorrale vastavat maksuklassi, kusjuures seda ebaõigsust ei ole võimalik hiljem korvata. Seetõttu on Saksa õigus allikaks kaudsele diskrimineerimisele, mida kinnitab veelgi asjaolu, et ükski ametkond ei juhtinud põhikohtuasja hageja tähelepanu sellele ebaõigsusele ega võimalusele taotleda talle määratud maksuklassi muutmist. |
12 |
Neil asjaoludel otsustas Bundessozialgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas Euroopa Ühenduse esmase ja teisese õiguse normidega (eelkõige EÜ artikliga 39 (varem EÜ asutamislepingu artikkel 48), määruse […] nr 1408/71 artikli 3 lõikega 1 ja artikli 23 lõikega 3 ning määruse […] nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2) on kooskõlas see, et abielus võõrtöötajale, kes töötab Saksamaal ja kelle abikaasa elab teises liikmesriigis, makstakse haigusraha tema netosissetuleku järgi, võttes aluseks töötaja palgalt kinnipeetava maksu kaardile kantud palgalt kinnipeetava maksuklassi, ja jättes arvestamata perekonnaseisust tulenevaid tema jaoks soodsaid maksustamise kriteeriume, mis ilmnesid hiljem ja on tagasiulatuva jõuga?” |
Eelotsuse küsimus
13 |
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada, et töötajate liikumisvabadusega seoses EÜ artikli 39 lõikes 2 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet on võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse valdkonnas konkretiseeritud määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikes 1. |
14 |
Seega tuleb uurida, kas nimetatud määrus ise ei võimalda anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalikku teavet, et ta saaks lahendada tema menetluses oleva vaidluse. |
15 |
Neil asjaoludel tuleb kõigepealt kontrollida, kas sellised hüvitised nagu põhikohtuasjas kõne all olevad hüvitised kuuluvad kõnealuse määruse kohaldamisalasse. |
16 |
Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seisneb määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste erinevus sisuliselt iga hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes, mitte aga asjaolus, kas hüvitist loetakse siseriiklikus õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (vt eelkõige 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx, EKL 1985, lk 973, punkt 11; 10. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-111/91: komisjon vs. Luksemburg, EKL 1993, lk I-817, punkt 28; 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C-66/92: Acciardi, EKL 1993, lk I-4567, punkt 13, ja 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/96: Meints, EKL 1997, lk I-6689, punkt 23). |
17 |
Euroopa Kohus on korduvalt täpsustanud, et hüvitist saab pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning kui see on seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 otseselt loetletud riskiga (vt eelkõige eespool viidatud Hoeckxi kohtuotsus, punktid 12–14, Acciardi kohtuotsus, punkt 14, ja Meintsi kohtuotsus, punkt 24). |
18 |
Seda, et need tingimused on põhikohtuasjas täidetud, ei ole vaidlustatud. |
19 |
Ühelt poolt annavad SGB V raamatu § 47 sätted haigusest tingitud töövõimetuse korral hüvitisesaajale õiguse haigusrahale, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning teiselt poolt on seda laadi hüvitisi määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktis a otseselt mainitud. |
20 |
Pealegi on Euroopa Kohus palga säilitamiseks tööandja poolt hüvitiste maksmise kohta juba otsustanud, et haigusraha, mille saamine peatatakse kõnealuse maksmise tõttu kuueks nädalaks, on määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluv hüvitis (vt 3. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-45/90: Paletta, EKL 1992, lk I-3423, punkt 17). |
21 |
Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimust uurida määrust nr 1408/71 ja konkreetsemalt selle artikli 3 lõiget 1 arvesse võttes. |
22 |
Tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, on määruse nr 1408/71 artikli 3 lõike 1 eesmärk tagada EÜ artikli 39 kohaselt isikutele, kelle suhtes see määrus on kohaldatav, võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas, olenemata kodakondsusest, kaotades igasuguse liikmesriikide õigusaktidest tuleneva diskrimineerimise sel alal (25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-131/96: Mora Romero, EKL 1997, lk I-3659, punkt 29, ja 21. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-124/99: Borawitz, EKL 2000, lk I-7293, punkt 23). |
23 |
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei keela kõnealuse artikli 3 lõikes 1 sõnastatud võrdse kohtlemise põhimõte mitte ainult sotsiaalkindlustushüvitise saajate kodakondsusel põhineva ilmse diskrimineerimise, vaid ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult samale tulemusele (eespool viidatud Mora Romero kohtuotsus, punkt 32, ja Borawitzi kohtuotsus, punkt 24). |
24 |
Kaudselt diskrimineerivaks tuleb pidada siseriiklikus õiguses sätestatud tingimusi, mida kohaldatakse küll kodakondsuse põhjal eristamata, kuid mis mõjutavad peamiselt võõrtöötajaid või enamikku nendest, samuti eristamata kohaldatavaid tingimusi, mida on selle riigi kodanikest töötajatel kergem täita kui võõrtöötajatel või mis võivad olla kahjulikud eelkõige viimastele (23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C-237/94: O’Flynn, EKL 1996, lk I-2617, punkt 18, ja eespool viidatud Borawitzi kohtuotsus, punkt 25). |
25 |
Teistsugune on olukord vaid siis, kui neid õigusnorme õigustavad objektiivsed, asjaomaste töötajate kodakondsusest sõltumatud kaalutlused ja kui need on siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalsed (eespool viidatud O’Flynni kohtuotsus, punkt 19, ja Borawitzi kohtuotsus, punkt 26). |
26 |
Kogu sellest kohtupraktikast tuleneb, et siseriiklik õigusnorm, mis ei ole objektiivselt põhjendatud ega proportsionaalne taotletava eesmärgiga, kujutab endast kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuselt mõjutada pigem võõrtöötajaid kui selle riigi kodanikest töötajaid ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini (vt selle kohta eespool viidatud O’Flynni kohtuotsus, punkt 20, Meintsi kohtuotsus, punkt 45, ja Borawitzi kohtuotsus, punkt 27). |
27 |
Sellega seoses ei ole vaja tõendada, et isikute seas, keda kõne all olev õigusnorm tegelikult mõjutab, on võõrtöötajate osakaal märgatavalt suurem. Piisab tõdemisest, et kõnealusel õigusnormil võib selline mõju olla (vt selle kohta eespool viidatud O’Flynni kohtuotsus, punkt 21, ja 28. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-373/02: Öztürk, EKL 2004, lk I-3605, punkt 57). |
28 |
On vaieldamatu, et selliseid õigusnorme nagu need, mis on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatakse asjaomaste töötajate kodakondsusest sõltumata. |
29 |
SGB V raamatu § 47 ise ei näe haigusraha arvutamisel ette mingit otsest kohtlemiserinevust oma riigi kodanikest töötajate ja teisest liikmesriigist pärit töötajate vahel. |
30 |
Siiski on tõsi, et kõnealust sätet ei saa käsitada isoleeritult, vaid seda tuleb hinnata selle kohaldamise laiemas kontekstis. |
31 |
Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et põhikohtuasjas käsitletavas olukorras varieerub haigusraha suurus vastavalt saadud netotöötasule, mis ise määratakse kindlaks selle töötaja maksukaardile kantud maksuklassiga ning et vastavalt halduspraktikale kantakse võõrtöötaja, kelle abikaasa jääb sageli elama päritoluriiki, automaatselt talle ebasoodsasse maksuklassi, s.o maksuklassi, mida kohaldatakse oma abikaasast püsivalt lahus elavatele töötajatele, selle asemel et kanda nad nagu oma riigi töötajad soodsamasse maksuklassi, mida kohaldatakse abielus töötajatele, kes elavad koos oma mittetöötava abikaasaga. |
32 |
Peale selle eeldab igasugune maksukaardile kantud maksuklassi parandamine esiteks võõrtöötaja otsest taotlust, samas kui pädevad ametiasutused ei teavita teda kordagi sellise parandamisvõimaluse olemasolust ega kohustusest esitada maksuklassi muutmiseks konkreetne taotlus, ning teiseks selle liikmesriigi maksuameti õiendit, mille kodanik töötaja on, ning asjaomase isiku perekondliku ja majandusliku olukorra põhjalikku uurimist. |
33 |
Asjaomasele isikule määratud maksuklassi parandamine ei mõjuta talle antud haigusraha suurust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule edastatud toimikust nähtub, et SGB V raamatu § 47 kohaldamist käsitlev kohtupraktika välistab enamikul juhtudel haigusraha muutmise tagasiulatuvalt ning lubab seda üksnes juhul, kui tööandja on õigusvastaselt keeldunud kindlustatule tasu maksmast, kuid täidab selle kohustuse siiski hiljem lepingu täitmise raames. |
34 |
Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole järelikult mingit kahtlust selles, et sellise siseriikliku süsteemi kohaldamine nagu põhikohtuasjas kõne all olev süsteem asetab võõrtöötaja sellisesse õiguslikku või faktilisse olukorda, mis on ebasoodsam kui olukord, milles on samasuguste tingimuste puhul töötaja, kes on selle riigi kodanik. |
35 |
Järelikult on põhikohtuasjas kõne all oleva süsteemi puhul tegemist erineva kohtlemisega võõrtöötajate kahjuks. |
36 |
Seega tuleb uurida, kas seesugust erinevat kohtlemist saab õigustada objektiivsete kaalutlustega ning kas see on kõnealuse süsteemi eesmärgi suhtes proportsionaalne. Sellega seoses viitab Innungskrankenkasse haigusraha määramise halduskorra lihtsustamisele ning siseriikliku seadusandja poolt haigusrahale omistatud ülesandele tagada asjaomastele töötajatele elamiseks vajalik sissetulek. Selle argumentatsiooni kohaselt võimaldab maksta oleva haigusraha summa arvutamine maksuõiguses eelnevalt määratletud kriteeriumide põhjal, ilma et oleks vaja kõigepealt kontrollida nende kriteeriumide paikapidavust, sotsiaalkindlustusasutustel raha kiiresti üle kanda ja asjaomastel töötajatel saada tagatud sissetuleku. Pealegi kaasneks maksuklassi hilisema parandamise võimalusega kõnealuste hüvitiste suuruse oluline muutumine tagasiulatuvalt ning tooks nii kõnealuste asutuste kui ka hüvitisesaajate jaoks kaasa pikki ja keerulisi arvutusi. |
37 |
Ilma et oleks vaja uurida, millisel määral võivad eesmärgid, mis puudutavad halduskorra lihtsustamist, elamiseks vajaliku sissetuleku tagamist ja haigusraha ülekandmiseks vajalike arvutuste keerukust, olla õigustatud eesmärgid, piisab märkimisest, et antud juhul lähevad kõne all olevad meetmed kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. |
38 |
Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib, ei takista sellised eesmärgid hüvitisesumma hilisemat korrigeerimist eelkõige sellise mehhanismi sisseseadmisega, mille kohaselt kohandatakse hüvitiste suurust tagasiulatuvalt, et võtta arvesse asjaomase võõrtöötaja tegelikku olukorda. |
39 |
Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et Saksa kohtupraktika on vähemalt ühel juhul lubanud haigusraha tagasiulatuvalt muuta ning nagu Innungskrankenkasse esindaja kohtuistungil tunnistas, ei kaasnenud selle muudatuse rakendamisega mingeid erilisi probleeme. |
40 |
Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikega 1 on vastuolus põhikohtuasjas kõne all oleva haigusrahasüsteemi kohaldamine,
|
Kohtukulud
41 |
Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v. a poolte kohtukulud, ei hüvitata. |
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: |
Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, artikli 3 lõikega 1 on vastuolus põhikohtuasjas kõne all oleva haigusrahasüsteemi kohaldamine, |
|
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.