—

Y. Del Cerro Alonso, esindaja: abogado A. Angoitia López,

—

Osakidetza-Servicio Vasco de Salud, esindaja: abogado R. Navajas Cardenal,

—

Hispaania valitsus, esindaja: J. Rodríguez Cárcamo,

—

Iirimaa, esindaja: D. J. O’Hagan, keda abistasid A. Collins, SC, A. Kerr, BL, F. O’Dubhghaill, BL, state’s solicitor M. Heneghan ja advisory counsel J. Gormley,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato M. Massella Ducci Teri,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: T. Harris, keda abistasid barrister T. Ward ja barrister K. Smith,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja R. Vidal Puig,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ (milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) lisas esitatud 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) klausli 4 punkti 1.

2

Taotlus on esitatud Y. Del Cerro Alonso ja tema tööandja Osakidetza-Servicio Vasco de Salud (edaspidi „Osakidetza”) vahelises kohtuvaidluses seoses lisatasu maksmisega teenistusaastate eest.

3

Raamkokkuleppe klausel 1 sätestab, et „raamkokkuleppe eesmärk on:

4

Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 sätestab:

„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.”

5

Raamkokkuleppe klausel 3 sätestab:

6

Raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 näeb ette:

„Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.”

7

Hispaania tervishoiusüsteemi koosseisulistele töötajatele kohaldatavad asjakohased alusnormid sisalduvad 16. detsembri 2003. aasta seaduses 55/2003, millega kehtestatakse koosseisuliste tervishoiutöötajate raameeskiri (Ley 55/2003 del Estatuto Marco del personal estatutario de los servicios de salud, BOE nr 301, 17.12.2003, lk 44742).

8

Seaduse 55/2003 artiklist 1 tuleneb, et seaduse eesmärk on kehtestada avaliku teenistuse erirežiimi alusnormid, mis kehtivad riiklikku tervishoiusüsteemi kuuluvate teenistuste koosseisuliste töötajate suhtes.

9

Seaduse 55/2003 artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat seadust kohaldatakse autonoomsete piirkondade tervishoiuasutuste või -institutsioonide või riigi keskvalitsuse tervishoiuasutuste ja -teenistuste koosseisulistele töötajatele.”

10

Seadus 55/2003 eristab artiklites 8 ja 9 alalisi koosseisulisi töötajaid ja ajutisi koosseisulisi töötajaid.

11

Seaduse 55/2003 artikli 41 lõige 1 näeb ette, et „koosseisulise personali tasustamise süsteem koosneb põhitasudest ja täiendavatest tasudest”. Sama seaduse artikli 42 lõike 1 kohaselt sisaldavad põhitasud põhipalka, preemiaid ja kolme teenistusaasta lisatasu, mida makstakse iga teenistuses oldud kolmeaastase ajavahemiku eest.

12

Seaduse 55/2003 artikkel 44 sätestab:

„Ajutistele koosseisulistele töötajatele makstakse kõiki põhitasusid ja täiendavaid tasusid, mis vastavad nende ametikohale tervishoiuteenistuses, välja arvatud kolme teenistusaasta lisatasu.”

13

Baski autonoomses piirkonnas rakendati koosseisulistele töötajatele kohaldatavaid asjakohaseid alusnorme 21. novembri 2000. aasta dekreediga 231/2000, millega kiidetakse heaks Osakidetza-Servicio Vasco de Salud töötajate töötingimusi reguleeriv kokkulepe (Decreto 231/2000 de 21 de noviembre, por el que se aprueba el Acuerdo de regulador de las condiciones de trabajo del personal de Osakidetza-Servicio Vasco de Salud; BOPV n 234, 7.12.2000, lk 21912). Nimetatud dekreedi lisas esitatud Osakidetza töötajate töötingimusi reguleeriva kokkuleppe artikkel 74 näeb ette, et kolme teenistusaasta lisatasu saamiseks peab kuuluma alaliste koosseisuliste töötajate kategooriasse.

14

Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud toimikust nähtub, et Y. Del Cerro Alonso töötas ajavahemikul 1. veebruarist 1990 kuni 30. juunini 2004 üle kaheteistkümne aasta haldusassistendina erinevates Baskimaa riikliku tervishoiusüsteemi haiglates, kuuludes kogu selle aja vältel ajutiste koosseisuliste töötajate hulka.

15

Läbinud edukalt vastavad katsed, töötab Y. Del Cerro Alonso alates 1. juulist 2004 ühes Baskimaa riikliku tervishoiusüsteemi haiglas haldusassistendi ametikohal alalise koosseisulise töötajana.

16

7. juulil 2004 taotles hageja varasema kaheteistkümne tööaasta tunnustamist, mis vastab neljakordsele kolme teenistusaasta lisatasule. Hageja tööandja Osakidetza rahuldas tema taotluse ning määras tema teenistusaja alguskuupäevaks 17. aprilli 1992. Selle tulemusel suurenes Y. Del Cerro Alonso töötasu alates tema alalise töötajana ametisse nimetamise kuupäevast 1. juulil 2004 neljakordse kolme teenistusaasta lisatasu võrra.

17

12. novembril 2004 esitas Y. Del Cerro Alonso uue taotluse selleks, et talle makstaks 1167,94 euro ulatuses kolme teenistusaasta lisatasu, mille tähtaeg saabus selle aasta jooksul, mis eelnes tema ametisse nimetamisele alalise töötajana. Y. Del Cerro Alonso tugines oma nõudes 29. septembri 1989. aasta kuningliku dekreedi 1181/1989 – millega rakendatakse 26. detsembri seadust 70/1978 Riikliku Tervishoiuinstituudi avalikus teenistuses varasemalt töötatud aastate tunnustamise kohta (Real Decreto 1181/1989 por el que se dictan normas de aplicación de la Ley 70/1978, de 26 de diciembre, de Reconocimiento de servicios previos en la Administración Pública al personal estatutario del Instituto Nacional de la Salud, BOE nr 237, 3.10.1989, lk 30952) – kolmandale sättele, mis näeb ette, et teenistusstaaži tunnustamisest tulenev majanduslik kasu võib laieneda tagasiulatuvalt ühele aastale enne varasemate teenistusaastate tunnustamise taotlust.

18

Kuna nimetatud taotlus jäi vastuseta, pöördus hageja eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, väites peamiselt, et keeldumine võimaldada talle tagasiulatuvalt teenistusstaaži tunnustamisest tulenevat majanduslikku kasu kujutab endast ajutiste koosseisuliste töötajate diskrimineerimist võrreldes alaliste koosseisuliste töötajatega.

19

Osakidetza vaidleb sellele nõudele vastu, leides, et dekreet 231/2000 näeb kolme teenistusaasta lisatasu saamise vajaliku tingimusena ette, et asjaomasel isikul oleks alalise koosseisulise töötaja staatus. Kuna Y. Del Cerro Alonso sai selle staatuse 1. juulil 2004, võib ta saada nimetatud lisatasu alates sellest kuupäevast.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas põhikohtuasja hagejal võib raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtte alusel olla õigus soodsamale lahendusele kui lahendus, mis tuleneb siseriikliku õiguse kohaldamisest.

21

Selles osas tuleb siiski kindlaks teha, kas mõiste „töötingimused” nimetatud klausli tähenduses hõlmab töötajale makstavat tasu.

22

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus seoses sellega, kas asjaolu, et ajutiste koosseisuliste töötajate ja alaliste koosseisuliste töötajate erinev kohtlemine on sätestatud seadusega või tööturu osapoolte vahelise kokkuleppega, on objektiivne põhjus raamkokkuleppe sama klausli tähenduses.

23

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Social no 1 de San Sebastián menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele kasulik vastus, tuleb kõigepealt kontrollida, kas selline töötaja nagu hageja põhikohtuasjas kuulub direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkuleppe isikulisse kohaldamisalasse.

25

Selles osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et nii direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkulepe sõnastusest kui nende ülesehitusest ja eesmärgist tuleneb, et neis sätestatud normid on mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega (Euroopa Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I-6057, punktid 54–57; 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, EKL 2006, lk I-7213, punktid 40–43, ja 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-180/04: Vassallo, EKL 2006, lk I-7251, punktid 32–35).

26

Tuleb lisada, et raamkokkuleppe klausli 1 kohaselt ei ole kokkuleppe eesmärk üksnes raamistiku loomine, et vältida kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest, vaid samuti tagada mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamine tähtajalise töö korral.

27

Arvestades ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvate võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtete tähtsust, tuleb direktiivis 1999/70 ja raamkokkuleppes sisalduvaid sätteid – mille eesmärk on tagada tähtajalistele töötajatele samasugused soodustused, nagu on ette nähtud võrreldavate alaliste töötajate jaoks, välja arvatud juhtudel, kui erinev kohtlemine on õigustatud objektiivsetest põhjustest tulenevalt – tõlgendada laialt, kuna need kujutavad endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema minimaalsete kaitsenõuetena kõigile töötajatele.

28

Seega kohaldatakse direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet kõigile töötajatele, kes teevad tasu eest tööd tähtajalise töösuhte raames, mis seob neid nende tööandjaga.

29

Ainuüksi asjaolu, et ametikoht võidakse kvalifitseerida siseriikliku õiguse alusel koosseisulisena ning et sellel on asjaomase liikmesriigi avalikku teenistust iseloomustavad teatud omadused, ei oma selles osas tähtsust, vastasel juhul ohustataks see tõsiselt direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkuleppe kasulikku mõju ning ühetaolist kohaldamist liikmesriikides, mistõttu liikmesriikidel jääks võimalus jätta omal äranägemisel nimetatud ühenduse meetmetega taotletud kaitse alt välja teatud isikute kategooriad (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-151/02: Jaeger, EKL 2003, lk I-8389, punktid 58 ja 59, ning 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-397/01–C-403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-8835, punkt 99). Mitte ainult EÜ artikli 249 kolmandast lõigust, vaid ka direktiivi 1999/70 artikli 2 esimesest lõigust koostoimes selle direktiivi põhjendusega 17 tuleneb, et liikmesriigid on kohustatud tagama ühenduse õigusega ettenähtud tulemuse (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 68).

30

Kuivõrd on selge, et Y. Del Cerro Alonso töötas üle kaheteistkümne aasta erinevates Baskimaa riikliku tervishoiusüsteemi haiglates ajutise töötajana ning et põhikohtuasi käsitleb muu hulgas ajutise koosseisulise töötaja ja alalise koosseisulise töötaja võrdlemist, siis kuulub hageja põhikohtuasjas direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkuleppe kohaldamisalasse.

31

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud mõistet „töötingimused” tuleb tõlgendada nii, et see saab olla aluseks sellisele nõudele, nagu on esitatud põhikohtuasjas, millega taotletakse tähtajalisele töötajale sellise teenistusaastate eest ettenähtud lisatasu maksmist, mis on siseriikliku õiguse kohaselt ette nähtud üksnes alalistele töötajatele.

32

Hispaania, Iiri ja Ühendkuningriigi valitsus väidavad, et negatiivne vastus sellele küsimusele tuleneb EÜ artikli 137 lõike 5 sõnastusest, nagu seda on tõlgendatud 1. detsembri 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-14/04: Dellas jt (EKL 2005, lk I-10253, punkt 39).

33

Kõigepealt tuleb märkida, et võttes vastu direktiivi 1999/70, mille eesmärk on jõustada raamkokkulepe, tugines Euroopa Liidu Nõukogu EÜ artikli 139 lõikele 2, mis näeb ette, et ühenduse tasandil sõlmitud kokkuleppeid rakendatakse EÜ artiklis 137 käsitletud küsimustes.

34

Nende valdkondade seas, milles EÜ artikli 137 lõige 2 volitab nõukogu vastu võtma direktiivide abil miinimumnõudeid selleks, et saavutada EÜ artiklis 136 sätestatud eesmärke, milleks on muu hulgas töötajate elamis- ja töötingimuste parandamine ning nende piisav sotsiaalkaitse, on EÜ artikli 137 lõike 1 punktis b nimetatud ka „töötingimused”.

35

EÜ artikli 137 lõige 5 näeb siiski ette, et selle artikli sätteid „ei kohaldata tasustamise, ühinemisõiguse, streigiõiguse ega töösuluõiguse suhtes”.

36

Selles osas tuleb esiteks meenutada, et raamkokkuleppe klausli 1 punkti a kohaselt on raamkokkuleppe eesmärk „parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise”. Sarnaselt täpsustab raamkokkuleppe preambul, et „kokkulepe näitab tööturu osapoolte soovi luua üldraamistik, et tagada tähtajaliste töötajate võrdne kohtlemine, kaitstes neid diskrimineerimise eest”. Direktiivi 1999/70 põhjendus 14 täpsustab, et raamkokkuleppe eesmärk on eelkõige tähtajalise töö kvaliteedi parandamine miinimumnõuete fikseerimise teel, et tagada mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamine.

37

Siit tuleneb, et raamkokkuleppe eesmärk on kohaldada tähtajalistele töötajatele mittediskrimineerimise põhimõtet, takistamaks seda, et tööandja võiks kasutada sellise iseloomuga töösuhet, et jätta oma töötajad ilma õigustest, mis on alalistel töötajatel.

38

Seda ühenduse sotsiaalõiguse põhimõtet ei saa tõlgendada kitsendavalt.

39

Teiseks, kuna EÜ artikli 137 lõige 5 kujutab endast erandit sama artikli lõigetest 1–4, tuleb selle lõike sisu tõlgendada kitsendavalt nii, et alusetult ei piirataks nimetatud lõigete 1–4 ulatust ega ohustataks EÜ artikliga 136 taotletud eesmärke.

40

Mis puudutab konkreetsemalt EÜ artikli 137 lõikes 5 nimetatud tasustamisega seotud erandit, siis on see ajendatud tõigast, et palgatasemete kindlaksmääramine kuulub siseriiklikul tasandil tööturu osapoolte lepinguvabaduse hulka ning samuti liikmesriigi pädevusse selles küsimuses. Neil asjaoludel leiti, et kehtivat ühenduse õigust arvestades on otstarbekas jätta palgatasemete kindlaksmääramine välja ühtlustamisest EÜ artikli 136 ja sellele järgnevate artiklite alusel.

41

Nimetatud erandit ei saa siiski kohaldada mis tahes tasustamisega seotud küsimustes, vastasel juhul kaotavad teatud EÜ artikli 137 lõikes 1 nimetatud valdkonnad suures osas oma mõtte.

42

Eeltoodust tuleneb, et EÜ artikli 137 lõikes 5 sätestatud erand ei saa takistada tähtajalist töötajat nõudmast mittediskrimineerimise põhimõtte alusel üksnes alalistele töötajatele ettenähtud töötingimuse kohaldamist, isegi kui selle põhimõtte kohaldamine toob kaasa palgavahe maksmise.

43

Vastupidi Hispaania, Iiri ja Ühendkuningriigi valitsuse väidetele ei sea eeltoodud tõlgendust kahtluse alla Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt kohaldatakse tasustamisele üksnes neid miinimumnõudeid, mida nõukogu võib direktiividega EÜ artikli 137 alusel vastu võtta (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punkt 39), seega nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), ei kohaldata töötasule (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punkt 38, ja 11. jaanuari 2007. aasta määrus kohtuasjas C-437/05: Vorel, EKL 2007, lk I-331, punkt 32).

44

Eespool viidatud kohtuotsuse Dellas jt ja määruse Vorel põhjenduste kontekstist tuleneb ühemõtteliselt, et nende otsuste aluseks olnud kohtuasjades tõusetus küsimus, milline mõju võib direktiivis 93/104 toodud mõistete „tööaeg” ja „puhkeaeg” tõlgendusel olla nende töötajate palgatasemele, kes töötavad valveteenistuses (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punktid 37 ja 38, ning eespool viidatud määrus Vorel, punkt 32).

45

Seega on Euroopa Kohtu seisukoht, et valveaja eest maksmise tingimusi ei saa ühenduse õiguse praegust arengut arvestades ühtlustada, täiesti kooskõlas EÜ artikli 137 lõike 5 erandi tõlgendusega, mis on esitatud käesoleva otsuse punktides 41 ja 42. Palkade ja vastava kategooria töötajatele makstavate lisatasude summa kindlaksmääramine jääb siseriiklike ametiasutuste pädevusse, kuid direktiiv 93/104 ei keela põhimõtteliselt liikmesriike kohaldamast eeskirju, mis näevad seoses valveteenistusega, mida töötaja teeb oma töökohal, ette erineva tasu perioodide eest, mil tehakse tegelikult tööd ja mil tegelikult tööd ei tehta (vt eespool viidatud määrus Vorel, punktid 35 ja 36).

46

Samal põhjusel jääb töötaja – nagu hageja põhikohtuasjas – töötasu erinevate koostisosade taseme kindlaksmääramine vaieldamatult erinevate liikmesriikide pädevate ametiasutuste kompetentsi. See ei ole siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja ese.

47

Nagu juba märgitud käesoleva otsuse punktides 44 ja 45, kuulub EÜ artikli 137 lõike 1 punkti b ja seega direktiivi 1999/70 ning selle alusel vastuvõetud raamkokkuleppe kohaldamisalasse seevastu küsimus, kas raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 nimetatud mittediskrimineerimise põhimõtte kohaselt peab tähtajalisele töötajale olema ette nähtud töötingimusena samasugune töötasu koostisosa, mis on ette nähtud alalisele töötajale.

48

Eeltoodu põhjal tuleb vastata esimesele küsimusele, et raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud mõistet „töötingimused” tuleb tõlgendada nii, et see saab olla aluseks sellisele nõudele, nagu on esitatud põhikohtuasjas ja millega taotletakse tähtajalisele töötajale sellise teenistusaastate eest ettenähtud lisatasu maksmist, mis on siseriikliku õiguse kohaselt ette nähtud üksnes alalistele töötajatele.

49

Need küsimused puudutavad sisuliselt mõiste „objektiivsed põhjused” tõlgendamist, mis võivad raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 kohaselt õigustada tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate erinevat kohtlemist.

50

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada seda, kas selline objektiivne põhjus võiks olla pelk asjaolu, et käesoleval juhul esinev tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate erinev kohtlemine teenistusaastate eest makstava lisatasu osas on sätestatud seaduses või töötajate ametiühingu ja juhtkonna vahel sõlmitud kokkuleppes.

51

Neil tingimustel tuleb teist ja kolmandat küsimust hinnata koos.

52

Sellega seoses on oluline meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud sarnase küsimuse üle seoses sama mõistega „objektiivsed põhjused”, mis raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a kohaselt õigustavad järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete uuendamist.

53

Euroopa Kohus leidis, et nimetatud mõistet „objektiivsed põhjused” tuleb tõlgendada nii, et sellega on mõeldud täpseid ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning on oma loomult sellised, nad õigustavad järjestikuste tähtajalise töölepingute kasutamist selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjassepuutuvad lepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete olemuslikest joontest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika legitiimse eesmärgi täitmise vajadustest (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punktid 69 ja 70).

54

Seevastu ei ole eelnevas punktis esitatud nõuetega kooskõlas siseriiklik norm, millega lubatakse järjestikusi tähtajalisi töölepinguid kasutada seaduse või määrusega üldisel ja abstraktsel viisil (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 71).

55

Konkreetsemalt sõnastatuna ei võimalda tähtajaliste töölepingute kasutamine, mis on üksnes üldise normiga ette nähtud ega sõltu asjassepuutuva tegevuse konkreetsest sisust, tuua välja objektiivseid ja läbipaistvaid kriteeriume, et kontrollida, kas seesuguste lepingute uuendamine on tingitud tegelikust vajadusest, kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 74).

56

Samamoodi tuleb analoogselt tõlgendada identset mõistet „objektiivsed põhjused” raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

57

Neil tingimustel tuleb seda mõistet tõlgendada nii, et see ei võimalda õigustada tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate erinevat kohtlemist asjaoluga, et erinev kohtlemine on ette nähtud üldise ja abstraktse siseriikliku normiga nagu seadus või kollektiivleping.

58

Vastupidi, nimetatud mõiste nõuab, et asjaomane ebavõrdne kohtlemine oleks õigustatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjassepuutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldaksid kontrollida, kas see ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik.

59

Seega tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate erinev kohtlemine, mis on õigustatud üksnes sellel alusel, et see on ette nähtud liikmesriigi seaduse või määrusega või töötajate ametiühingu ja asjaomase tööandja vahel sõlmitud kollektiivlepinguga.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: