—

Advocaten voor de Wereld VZW, esindajad: advokaadid L. Deleu, P. Bekaert ja F. van Vlaenderen,

—

Belgia valitsus, esindaja: M. Wimmer, keda abistasid advokaadid E. Jacubowitz ja P. de Maeyer,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

—

Hispaania valitsus, esindaja: J. M. Rodríguez Cárcamo,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-C. Niollet ning E. Belliard,

—

Läti valitsus, esindaja: E. Balode-Buraka,

—

Leedu valitsus, esindaja: D. Kriaučiūnas,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster, M. de Mol ja C. M. Wissels,

—

Poola valitsus, esindaja: J. Pietras,

—

Soome valitsus, esindaja: E. Bygglin,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: S. Nwaokolo ja C. Gibbs, keda abistas barrister A. Dashwood,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Kyriakopoulou ning J. Schutte ja O. Petersen,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja R. Troosters,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34; edaspidi „raamotsus”) kehtivuse hindamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati hagi raames, mille Advocaten voor de Wereld VZW (edaspidi „Advocaten voor de Wereld”) esitas Arbitragehofile nõudega tühistada Belgia 19. detsembri 2003. aasta seadus Euroopa vahistamismääruse kohta (Moniteur belge, 22.12.2003, lk 60075; edaspidi „19. detsembri 2003. aasta seadus”) ja eelkõige selle artikkel 3, artikli 5 lõiked 1 ja 2 ning artikkel 7.

3

Raamotsuse viies põhjendus sätestab:

„Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Lisaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. Tavapärased koostöösuhted, mis on siiani domineerinud liikmesriikide vahel, tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala raamistikus.”

4

Raamotsuse kuues põhjendus sätestab:

„Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.”

5

Raamotsuse seitsmenda põhjenduse kohaselt:

„[Kuna] 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioonile rajatud mitmepoolse väljaandmissüsteemi asendamise eesmärki ei suuda seoses selle ulatuse ja toimega ühepoolselt tegutsevad liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda saab paremini saavutada liidu tasandil, võib nõukogu võtta meetmeid vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5. Viimati nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev raamotsus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.”

6

Raamotsuse põhjendus 11 sätestab:

„Liikmesriikidevahelistes suhetes peaks Euroopa vahistamismäärus asendama kõik eelmised juriidilised dokumendid, sealhulgas Schengeni lepingut rakendava konventsiooni III jaotise väljaandmist käsitlevad sätted.”

7

Raamotsuse artikkel 1, mis võeti vastu EL artikli 31 lõike 1 punktide a ja b ning EL artikli 34 lõike 2 punkti b alusel, sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.”

8

Raamotsuse artikkel 2 sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.

2.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo topeltkaristatavust kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

3.   Tegutsedes ühehäälselt ja olles konsulteerinud Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud tingimustel, võib nõukogu alati otsustada lisada lõikes 2 sisalduvale nimekirjale muid kuriteokategooriaid. Nõukogu tutvub põhjalikult artikli 34 lõike 3 alusel komisjoni esitatud aruandega ja otsustab, kas nimekirja tuleks täiendada või muuta.

4.   Muude kuritegude puhul, mida ei ole nimetatud lõikes 2, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et teod, mille suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusaktide alusel kuriteod selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.”

9

Raamotsuse artikkel 31 sätestab:

„1.   Alates 1. jaanuarist 2004 asendab käesolev raamotsus liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavate konventsioonide järgmised sätted, piiramata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel:

2.   Liikmesriigid võivad jätkata käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal kehtivate kahe- või mitmepoolsete lepingute või kokkulepete kohaldamist, kui need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse eesmärke ning aitavad kaasa Euroopa vahistamismääruse alusel isikute üleandmise korra lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele.

Liikmesriigid võivad sõlmida pärast käesoleva raamotsuse jõustumist kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid, kui need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse sätteid ning aitavad kaasa Euroopa vahistamismääruse alusel isikute üleandmise korra lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele, eelkõige kehtestades artiklis 17 sätestatud tähtaegadest lühemad tähtajad, laiendades artikli 2 lõikes 2 sätestatud kuritegude nimekirja, piirates veelgi artiklites 3 ja 4 sätestatud keeldumise aluseid või vähendades artikli 2 lõigetes 1 ja 2 sätestatud karistusaega.

Teises lõigus osutatud lepingud ja kokkulepped ei tohi mingil moel mõjutada suhteid liikmesriikidega, kes ei ole nende osalised.

Liikmesriigid teatavad nõukogule ja komisjonile kolme kuu jooksul pärast käesoleva raamotsuse jõustumist, milliste esimeses lõigus osutatud olemasolevate lepingute ja kokkulepete kohaldamist nad soovivad jätkata.

Liikmesriigid teatavad nõukogule ja komisjonile kolme kuu jooksul pärast allakirjutamist ka kõigist teises lõigus osutatud uutest lepingutest ja kokkulepetest.

3.   Kui lõikes 1 osutatud konventsioone või lepinguid kohaldatakse liikmesriikide territooriumide või territooriumide suhtes, mille välissuhete eest vastutab liikmesriik, kuid mille suhtes ei kehti käesolev raamotsus, on need juriidilised dokumendid jätkuvalt nende territooriumide ja teiste liikmesriikide suhete aluseks.”

10

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Advocaten voor de Wereld esitas 21. juunil 2004 Arbitragehofile hagi nõudega täielikult või osaliselt tühistada 19. detsembri 2003. aasta seadus, millega võetakse Belgia õigusesse üle raamotsuse sätted.

11

Oma hagi toetuseks väidab Advocaten voor de Wereld eelkõige seda, et raamotsus on kehtetu seetõttu, et Euroopa vahistamismäärust käsitlevad sätted oleks tulnud kehtestada konventsiooniga ja mitte raamotsusega, sest vastavalt EL artikli 34 lõike 2 punktile b võib raamotsuseid võtta vastu üksnes „liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks”, millega ei ole aga antud juhul tegemist.

12

Lisaks väidab Advocaten voor de Wereld, et 19. detsembri 2003. aasta seaduse artikli 5 lõige 2, millega võetakse Belgia õigusesse üle raamotsuse artikli 2 lõige 2, rikub võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet sellega, et Euroopa vahistamismääruse rakendamisel tehakse viimatimainitud sättes loetletud karistatavate tegude puhul objektiivselt ja mõistlikult põhjendamatu erand mitmekordse karistamise nõudest, samas kui teiste kuritegude puhul on see nõue säilinud.

13

Advocaten voor de Wereld väidab ka, et 19. detsembri 2003. aasta seadus ei vasta seaduslikkuse põhimõtte nõuetele kriminaalasjades, kuna see ei sätesta piisavalt selge ja täpse normatiivse sisuga kuritegusid, vaid üksnes ebasoovitavate tegude umbmäärased kategooriad. Kohtul, kes peab tegema Euroopa vahistamismääruse, ei ole piisavalt teavet, et tõhusalt kontrollida, kas kuriteod, milles tagaotsitavat isikut süüdistatakse või mille eest talle karistus on mõistetud, kuuluvad mõnda nimetatud seaduse artikli 5 lõikes 2 mainitud kategooriasse. Selles sättes nimetatud kuritegude selgete ja täpsete määratluste puudumine toob kaasa seaduse erineva kohaldamise eri ametivõimude poolt, kes peavad Euroopa vahistamismäärust täitma, ning rikub seetõttu ka võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet.

14

Arbitragehof toob esile, et 19. detsembri 2003. aasta seadus tuleneb otseselt nõukogu otsusest reguleerida Euroopa vahistamismääruse valdkonda raamotsusega. Etteheited, mille Advocaten voor de Wereld on selle seaduse vastu esitanud, kehtivad samamoodi raamotsuse suhtes. Kohtute erinevad tõlgendused, mis puudutavad ühenduse õigusaktide ja siseriiklikku õigusesse ülevõtvate õigusaktide kehtivust, ohustavad ühenduse õiguskorra ühtsust ja rikuvad õiguskindluse üldpõhimõtet.

15

Arbitragehof lisab, et vastavalt EL artikli 35 lõikele 1 on üksnes Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid raamotsuste kehtivuse kohta ja et sama artikli lõike 2 kohaselt aktsepteeris Belgia Kuningriik Euroopa Kohtu pädevust selles valdkonnas.

16

Neil asjaoludel otsustas Arbitragehof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Tšehhi valitsus väidab, et esimene eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu põhjusel, et see kohustab Euroopa Kohut uurima EL artikli 34 lõike 2 punkti b, mis on kohtu kontrollist väljapoole jääva esmase õiguse säte.

18

See väide ei ole põhjendatud. EL artikli 35 lõike 1 kohaselt on Euroopa Kohtu pädevuses teha vastavalt selles artiklis sätestatud tingimustele eelotsuseid eelkõige raamotsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta, mis hõlmab tingimata seda, et Euroopa Kohus võib – isegi kui selleks puudub otsene pädevus – tõlgendada selliseid esmase õiguse sätteid nagu EL artikli 34 lõike 2 punkt b, kui tal on sarnaselt põhikohtuasjale palutud hinnata, kas raamotsus on viimatimainitud sätte alusel õiguspäraselt vastu võetud.

19

Tšehhi valitsuse seisukohalt on esimene eelotsuse küsimus vastuvõetamatu ka seetõttu, et eelotsusetaotlusest ei nähtu selgelt asjaomased põhjendused, mis annaksid aluse tuvastada raamotsuse kehtetust. Seega ei saanud Tšehhi valitsus selle küsimuse kohta tõhusalt seisukohti esitada. Eelkõige oleks Advocaten voor de Wereld pidanud – kuivõrd ta väidab, et raamotsusega ei ühtlustatud liikmesriikide õigusakte – seda väidet põhjendama ja Arbitragehof oleks pidanud selle eelotsusetaotluses välja tooma.

20

Tuleb meenutada, et eelotsusetaotluses sisalduv informatsioon ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda vajalikke vastuseid, vaid samuti andma liikmesriikide valitsustele ja teistele asjaomastele pooltele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad (vt eelkõige 2. märtsi 1999. aasta määrus kohtuasjas C-422/98: Colonia Versicherung jt, EKL 1999, lk I-1279, punkt 5).

21

Põhikohtuasjas sisaldab eelotsusetaotlus piisavalt teavet, et täita neid nõudeid. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 11, nähtub eelotsusetaotlusest, et Advocaten voor de Wereld kaitseb väidet, mille kohaselt oleks Euroopa vahistamismäärust käsitlevad sätted tulnud kehtestada konventsiooniga ja mitte raamotsusega, sest vastavalt EL artikli 34 lõike 2 punktile b võib raamotsuseid võtta vastu üksnes „liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks”, millega ei ole aga antud juhul tegemist.

22

Selline teave on piisav mitte ainult selleks, et võimaldada Euroopa Kohtul anda tarvilikku vastust, vaid ka selleks, et kaitsta kõnealuste poolte, liikmesriikide, nõukogu ja komisjoni võimalust esitada oma seisukohad vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 23, nagu seda muu hulgas kinnitavad kõikide käesolevasse menetlusse astunud poolte esitatud seisukohad, sealhulgas Tšehhi valitsuse oma.

23

Seega on esimene küsimus vastuvõetav.

24

Advocaten voor de Wereld väidab vastupidiselt kõikidele teistele käesolevas menetluses seisukohti esitanud pooltele, et Euroopa vahistamismäärust käsitlevad sätted oleks tulnud EL artikli 34 lõike 2 punkti d kohaselt kehtestada konventsiooniga.

25

Esiteks ei saanud raamotsust EL artikli 34 lõike 2 punktis b viidatud õigusaktide ühtlustamise eesmärgil õiguspäraselt vastu võtta, kuna nõukogul on pädevus võtta vastu raamotsuseid kriminaalõigusnormide järk-järguliseks ühtlustamiseks üksnes EL artikli 29 teise lõigu kolmandas taandes ja EL artikli 31 lõike 1 punktis e sätestatud juhtudel. Muuks ühiseks tegevuseks kriminaalmenetlusalases koostöös peab nõukogu vastavalt EL artikli 34 lõike 2 punktile d kasutama konventsioone.

26

Teiseks asendab see raamotsus vastavalt selle artiklile 31 alates 1. jaanuarist 2004 liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavaid konventsioone. Üksnes samaliigiline õigusakt, st konventsioon EL artikli 34 lõike 2 punkti d tähenduses, saaks teha õiguspäraselt erandi kehtivast konventsioonist.

27

Sellega väitega ei saa nõustuda.

28

Nagu nähtub eelkõige raamotsuse artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5, 6, 7 ja 11, on raamotsuse eesmärk asendada liikmesriikidevaheline mitmepoolne väljaandmissüsteem vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajaneva õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks.

29

Erinevates liikmesriikides tehtud ja selle riigi õigusele tuginevate vahistamismääruste vastastikune tunnustamine nõuab liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist seoses kriminaalmenetlusalase koostööga ja eelkõige nende õigusnormide ühtlustamist, mis käsitlevad siseriiklike ametivõimude vahelise üleandmise tingimusi, menetlusi ja tagajärgi.

30

Täpselt selline on ka raamotsuse eesmärk osas, mis puudutab eelkõige sätestatud kuritegude kategooriaid, mille puhul ei kontrollita mitmekordset karistamist (artikli 2 lõige 2), Euroopa vahistamismääruse täitmatajätmise kohustuslikke või vabatahtlikke aluseid (artiklid 3 ja 4), nimetatud vahistamismääruse sisu ja vormi (artikkel 8), sellise vahistamismääruse edastamist ja edastamise üksikasjalikku korda (artiklid 9 ja 10), minimaalseid tagatisi, mida tuleb võimaldada tagaotsitavale või vahistatud isikule (artiklid 11–14), nimetatud vahistamismääruse täitmisotsuse tähtaegu ja korda (artikkel 17) ja tagaotsitava üleandmise tähtaegu (artikkel 23).

31

Raamotsus põhineb EL artikli 31 lõike 1 punktidel a ja b, mis sätestavad, et kriminaalasjades on õigusalase koostöö ühismeetmete eesmärk vastavalt hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd kriminaalasjade menetlemisel ja kohtuotsuste täitmisel ning hõlbustada isikute väljaandmist liikmesriikide vahel.

32

Vastupidiselt sellele, mida väidab Advocaten voor de Wereld, ei luba miski järeldada, et liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine EL artikli 34 lõike 2 punkti b alusel vastuvõetud raamotsuste kaudu puudutab üksnes neid liikmesriikide kriminaalõigusnorme, mida on mainitud EL artikli 31 lõike 1 punktis e, st õigusnorme, mis käsitlevad viimatinimetatud sättes loetletud valdkondades kohaldatavaid kuriteokoosseisu tunnuseid ja karistusi.

33

EL artikli 2 esimese lõigu neljanda taande kohaselt on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamine üks liidu seatud eesmärkidest ning EL artikli 29 esimene lõik sätestab, et liikmesriikide vahel arendatakse selleks, et tagada kodanikele kõrgetasemeline kaitse sellisel alal, ühismeetmeid eelkõige õigusalase koostöö valdkonnas kriminaalasjades. Vastavalt sama artikli teise lõigu teisele taandele saavutatakse see eesmärk „liikmesriikide kohtute ja muude pädevate asutuste vahelise tihedama koostööga vastavalt [EL] artiklite 31 ja 32 sätetele […]”.

34

EL artikli 31 lõike 1 punktid a ja b ei sisalda aga mingit viidet õiguslikele vahenditele, mida tuleb selleks kasutada.

35

Peale selle sätestab EL artikli 34 lõige 2 üldiselt, et nõukogu „võtab meetmeid ja edendab koostööd, mis aitab kaasa liidu eesmärkide saavutamisele”, ning annab „selleks” nõukogule õiguse võtta vastu nimetatud lõike 2 punktides a–d loetletud õigusakte, sealhulgas ka raamotsuseid ja konventsioone.

36

Lisaks ei erista EL artikli 34 lõige 2 ega ka muud EL lepingu VI jaotise sätted õigusaktide liike, mida võib vastu võtta valdkonnas, mis on seotud ühismeetmega kriminaalmenetlusalases koostöös.

37

EL artikli 34 lõige 2 ei kehtesta ka selles sättes loetletud erinevate vahendite tähtsuse järjekorda, mistõttu ei ole välistatud, et nõukogu võib valida mitmete vahendite vahel, et sama valdkonda reguleerida, võttes arvesse piiranguid, mida valitud vahend oma laadilt seab.

38

EL artikli 34 lõiget 2 ei saa tõlgendada osas, milles see üldiselt loetleb ja määratleb erinevate õiguslike vahendite liike, mida võib kasutada selleks, et aidata kaasa EL lepingu VI jaotises märgitud „liidu eesmärkide saavutamisele”, selliselt, et liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine raamotsusega vastavalt nimetatud lõike 2 punktile b ei tohi puudutada muid valdkondi kui neid, mis on sätestatud EL artikli 31 lõike 1 punktis e, eelkõige Euroopa vahistamismääruse valdkonda.

39

Tõlgendust, mille kohaselt liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine raamotsuste vastuvõtmise teel ei ole lubatud üksnes EL artikli 31 lõike 1 punktis e viidatud valdkondades, kinnitab sama lõike 1 punkt c, mis sätestab, et ühismeetmed peavad samuti hõlmama „liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade kokkusobivuse tagamist, mis võib olla vajalik sellise [õigusalase] koostöö [kriminaalasjades] parandamiseks”, tegemata vahet erinevat liiki õigusaktidel, mida võib nende õigusnormide ühtlustamiseks kasutada.

40

Käesoleval juhul – kuivõrd EL artikli 34 lõike 2 punkt c välistab selle, et nõukogu võiks ühtlustada liikmesriikide õigusakte otsusega, ja õiguslik vahend ühise seisukoha sama lõike 2 punkti a tähenduses peab piirduma liidu lähenemisviisi määratlemisega asjaomases küsimuses – on küsimus seega selles, kas erinevalt Advocaten voor de Wereldi väidetust võib nõukogu õiguspäraselt reguleerida Euroopa vahistamismääruse valdkonda pigem raamotsusega ja mitte konventsiooniga vastavalt EL artikli 34 lõike 2 punktile d.

41

Kuigi on tõsi, et Euroopa vahistamismäärus oleks võinud olla ka konventsiooni ese, on nõukogul kaalutlusõigus eelistada õigusliku vahendina raamotsust, kui sellise õigusakti vastuvõtmise tingimused on täidetud, nagu see on antud juhul.

42

Seda järeldust ei kõiguta asjaolu, et vastavalt raamotsuse artikli 31 lõikele 1 asendab raamotsus alates 1. jaanuarist 2004 liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavate varasemate konventsioonide sätted, mis on selles artiklis loetletud. Mistahes muu tõlgendus, mida ei toeta EL artikli 34 lõige 2 ega ka mõni teine EL lepingu säte, ohustaks kaotada põhilise tarviliku mõju nõukogu õiguselt võtta vastu raamotsuseid varem rahvusvaheliste konventsioonidega reguleeritud valdkondades.

43

Sellest järeldub, et raamotsust ei võetud vastu EL artikli 34 lõike 2 punkti b rikkudes.

44

Advocaten voor de Wereld väidab vastupidiselt kõigile teistele pooltele, kes on esitanud käesoleva menetluse raames oma seisukohad, et raamotsuse artikli 2 lõige 2 on osas, milles see kaotab nimetatud sättes märgitud kuritegude puhul mitmekordse karistamise kontrolli, vastuolus võrdsuse ja mittediskrimineerimise ning kriminaalmenetluse seaduslikkuse põhimõttega.

45

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt on liit rajatud õigusriigi põhimõttele ja see austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, mis on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. Siit järeldub, et institutsioonide aktid on allutatud kontrollile seoses nende kooskõlaga asutamislepingute ja õiguse üldpõhimõtetega, samuti on kontrollile allutatud liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel (vt eelkõige 27. veebruari 2007. aasta otsused kohtuasjas C-354/04 P: Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-1579, punkt 51, ja kohtuasjas C-355/04 P Segi jt vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-1657, punkt 51).

46

On selge, et nende põhimõtete hulka kuuluvad seaduslikkuse põhimõte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte, samuti võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte, mida on kinnitatud ka 7. detsembril 2000 Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artiklites 49, 20 ja 21.

47

Seega tuleb Euroopa Kohtul hinnata raamotsuse kehtivust nende põhimõtete valguses.

48

Advocaten voor de Wereld leiab, et nimekiri rohkem kui kolmekümnest kuriteost, mille suhtes on loobutud kohaldamast traditsioonilist mitmekordse karistamise tingimust, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis on nende kuritegude eest ette nähtud vabadust piirav karistus, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat, on niivõrd ebamäärane ja ebaselge, et see rikub või vähemalt võib rikkuda kriminaalmenetluse seaduslikkuse põhimõtet. Selles nimekirjas loetletud kuritegudele ei ole lisatud nende legaaldefinitsiooni ning need kujutavad endast väga ebamääraselt määratletud ebasoovitavate tegude kategooriaid. Vastupidiselt isikule, kellelt on võetud vabadus muul alusel kui Euroopa vahistamismäärus, puudub neil, kellelt on võetud vabadus Euroopa vahistamismääruse alusel, ilma et oleks kontrollitud mitmekordset karistamist selle teo eest, tagatis, mille kohaselt peab kriminaalseadus vastama täpsuse, selguse ja ootuspärasuse tingimustele, võimaldades igaühel teada teo toimepanemise ajal, kas see tegu on kuritegu või mitte.

49

Tuleb meenutada, et seaduslikkuse põhimõte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), mis kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele rajanevate õiguse üldpõhimõtete hulka, on välja toodud mitmes rahvusvahelises lepingus, eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artikli 7 lõikes 1 (vt selle kohta eelkõige 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-74/95 ja C-129/95: X, EKL 1996,lk I-6609, punkt 25, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punktid 215–219).

50

Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. juuni 2000. aasta otsus Coëme jt vs. Belgia, Recueil des arrêts et décisions, 2000-VII, punkt 145).

51

Raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt toimub selles sättes loetletud kuritegude puhul, „nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat”, üleandmine Euroopa vahistamismääruse alusel mitmekordset karistamist kontrollimata.

52

Seega isegi juhul, kui liikmesriigid võtavad raamotsuse rakendamiseks selle artikli 2 lõikes 2 nimetatud kuritegude kategooriate loetelu sõna-sõnalt üle, tulenevad nende kuritegude määratlused ja nende eest kohaldatavad karistused ikkagi „vahistamismääruse teinud liikmesriigi” õigusest. Raamotsuse eesmärk ei ole ühtlustada asjaomaste kuritegude koosseise või nende eest määratavaid karistusi.

53

Kuigi raamotsuse artikli 2 lõige 2 kaotab selles sättes nimetatud kuriteokategooriate suhtes mitmekordse karistamise kontrolli, on mainitud kuritegude ja nende eest määratavate karistuste määratlemise pädevus niisiis jätkuvalt vahistamismääruse teinud liikmesriigil, kes – nagu on muu hulgas sätestatud ka raamotsuse artikli 1 lõikes 3 – peab austama põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, nagu need on välja toodud EL artiklis 6, seega seaduslikkuse põhimõtet ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtet.

54

Sellest tuleneb, et raamotsuse artikli 2 lõige 2 ei ole osas, milles see kaotab selles sättes nimetatud kuriteokategooriate puhul mitmekordse karistamise kontrolli, kehtetu seaduslikkuse põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu.

55

Advocaten voor de Wereld leiab, et raamotsus rikub võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet osas, milles see lubab muude kuritegude puhul, mida ei ole raamotsuse artikli 2 lõikes 2 nimetatud, kohaldada üleandmise suhtes tingimust, et teod, mille suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, oleksid vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusaktide alusel kuriteod. Selline eristamine ei ole objektiivselt põhjendatud. Mitmekordse karistamise kontrolli kaotamine on seda enam vaieldav, et raamotsus ei määratle üheski sättes üksikasjalikult faktilisi asjaolusid, mille puhul tuleb üleandmist taotleda. Selline raamotsusega kehtestatud kord toob kaasa isikute põhjendamatu erineva kohtlemise sõltuvalt sellest, kas isikule süüksarvatavad teod leidsid aset vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või väljaspool seda riiki. Seega mõistetakse nende isikute üle seoses vabaduse võtmisega kohut erinevalt, ilma et see oleks põhjendatud.

56

Tuleb märkida, et võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja et erinevaid olukordi ei koheldaks sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, EKL 2006, lk I-10211, punkt 72 ja viidatud kohtupraktika).

57

Esiteks, mis puudutab raamotsuse artikli 2 lõikes 2 loetletud 32 kuritegude kategooriat, siis oli nõukogul vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja liikmesriikidevahelist kõrgetasemelist usaldust ja solidaarsust arvestades võimalik asuda seisukohale, et asjaomased kuritegude kategooriad kuuluvad – kas siis oma laadi või maksimaalselt kolme aasta pikkuse karistuse määramise tõttu – nende hulka, mille avaliku korra ja julgeoleku rikkumise raskusaste õigustab mitmekordse karistamise kontrolli nõudmata jätmist.

58

Järelikult, isegi kui eeldada, et raamotsuse artikli 2 lõikes 2 sisalduvasse loetellu kuuluva kuriteo toimepanemises kahtlustatavate või selliste kuritegude toimepanemises süüdimõistetud isikute olukord on võrreldav nende isikute olukorraga, keda kahtlustatakse või kes on süüdi mõistetud muude kui selles sättes nimetatud kuritegude toimepanemises, on eristamine igal juhul objektiivselt põhjendatud.

59

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et kõnealuste kuriteokategooriate täpselt määratlemata jätmine võib kaasa tuua raamotsuse erineva kohaldamise erinevates siseriiklikes õiguskordades, siis piisab, kui märkida, et raamotsuse eesmärk ei ole ühtlustada liikmesriikide materiaalõigust karistusõiguse valdkonnas ning et mitte ükski säte EL lepingu VI jaotises – mille artiklid 34 ja 31 on mõeldud selle raamotsuse õigusliku alusena – ei alluta Euroopa vahistamismääruse kohaldamist liikmesriikide kriminaalõigusnormide ühtlustamisele asjaomaste kuritegude osas (vt analoogia alusel 11. veebruari 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/01 ja C-385/01: Gözütok ja Brügge, EKL 2003, lk I-1345, punkt 32, ning 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-467/04: Gasparini jt, EKL 2006, lk I-9199, punkt 29).

60

Sellest tuleneb, et raamotsuse artikli 2 lõige 2 ei ole osas, milles see kaotab selles sättes nimetatud kuriteokategooriate puhul mitmekordse karistamise kontrolli, kehtetu EL artikli 6 lõike 2 ning täpsemalt seaduslikkuse põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte, samuti võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumise tõttu.

61

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata, et esitatud küsimuste uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada raamotsuse kehtivust.

62

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Esitatud küsimuste uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta kehtivust.