—

D. P. W. Hendrix, esindaja: advocaat M. J. Klinkert,

—

Raad van Bestuur van het Uitvoeringsinstituut Werknemersverzekeringen, esindaja: vanemjurist F. W. M. Keunen,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja M. de Grave,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: C. White ja Z. Bryanston-Cross, keda abistas D. Anderson, QC,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Martin ja P. van Nuffel,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), mida on muudetud nõukogu 4. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1223/98 (EÜT L 168, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 292; edaspidi „määrus nr 1408/71”) artikli 4 lõike 2a tõlgendamist ning ühtlasi EÜ artiklite 12, 18 ja 39 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõike 1 ulatust.

2

Taotlus esitati D.P.W. Hendrix’i ja Raad van Bestuur van het Uitvoeringsinstituut Werknemersverzekeringen (töötajate kindlustamist korraldava asutuse (edaspidi „UWV”) juhatus) vahelise vaidluse raames. Põhikohtuasja hageja vaidlustab viimati nimetatu keeldumise maksta talle 24. aprilli 1997. aasta seaduses invaliididest noorte töövõimetuskindlustuse kohta (Wet arbeidsongeschiktheidsvoorziening jonggehandicapten; Stb. 1997, nr 177; edaspidi „Wajong”) ette nähtud hüvitist põhjendusel, et hageja ei ela Madalmaades.

3

Määruse nr 1408/71 artikli 2 lõige 1 määratleb isikud, kelle suhtes määrust kohaldatakse:

„Käesolevat määrust kohaldatakse töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja õpilaste suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud […] samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.”

4

Määruse nr 1408/71 artikkel 4 pealkirjaga „Reguleerimisala” sätestab:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

2a   Käesolevat määrust kohaldatakse ka mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, mida antakse õigusaktide või kindlustusskeemide alusel, mis ei kuulu lõikes 1 loetletute hulka või on lõike 4 alusel reguleerimisalast välja jäetud, juhul kui sellised hüvitised on mõeldud:

[…]

4.   Käesolevat määrust ei kohaldata sotsiaalabi […] suhtes […]”

5

Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a viidatud mitteosamakseliste erihüvitiste osas näeb määruse artikli 10a lõige 1 ette:

„Olenemata artikli 10 ja III jaotise sätetest antakse isikutele, kelle suhtes on käesolev määrus kohaldatav, artikli 4 lõikes 2a osutatud rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi üksnes nende elukohajärgse liikmesriigi territooriumil vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele tingimusel, et sellised hüvitised on loetletud IIa lisas. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul.”

6

Määruse nr 1408/71 IIa lisa punktis J on hüvitised, mida Madalmaades Wajong’i alusel makstakse, liigitatud mitteosamakselisteks erihüvitisteks.

7

Määruse nr 1612/68, mille eesmärk on töötajate vaba liikumist reguleerivate EÜ asutamislepingu sätete kohaldamine, artikkel 7 sätestab:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

[…]”

8

18. veebruari 1966. aasta seadus töövõimetuskindlustuse kohta (Wet op de arbeidsongeschiktheidsverzerkering, Stb. 1966, nr 84, edaspidi „WAO”) näeb ette töötajate kindlustamise pikaajalisest töövõimetusest tuleneva sissetulekukaotuse vastu. Viidatud kindlustust finantseeritakse tööandjate poolt töötajatele makstava palga pealt makstavatest osamaksetest. Et saada WAO alusel hüvitist, peab töötaja olema kindlustatud töövõimetuse tekkimise ajal.

9

Kuni aastani 1998 on 11. detsembri 1975. aasta seadusega üldise töövõimetuskindlustuse kohta (Algemene Arbeidsongeschiktheidswet, Stb. 1975, nr 674; edaspidi „AAW”) ette nähtud kogu elanikkonna suhtes kehtiv kohustuslik üldine kindlustus pikaajalise töövõimetuse majanduslike tagajärgede vastu.

10

AAW asendati esiteks füüsilisest isikust ettevõtjaid puudutavas osas 24. aprilli 1997. aasta seadusega füüsilisest isikust ettevõtjate töövõimetuskindlustuse kohta (Wet arbeidsongeschiktheids-verzekering zelfstandigen, Stb. 1997, nr 176; edaspidi „WAZ”) ning teiseks Wajong’iga, mille eesmärk oli invaliididest noorte kaitsmine pikaajalise töövõimetuse majanduslike tagajärgede vastu.

11

Wajong näeb ette minimaalse hüvitise maksmise neile noortele, kes on juba enne tööturule tulekut täielikult või osaliselt pikaajaliselt töövõimetud. Invaliididest noortena käsitletakse riigi elanikke, kes olid töövõimetud seitsmeteistkümneaastaseks saamisel või kes on töövõimetuks muutunud hiljem ja on õppinud vähemalt kuue kuu jooksul aastas, mis eelnes vahetult päevale, mil ilmnes nende töövõimetus. Hüvitist ei ole võimalik saada enne kaheksateistkümneaastaseks saamist.

12

Wajong’i alusel makstava hüvitise suurus sõltub töövõimetuse määrast – minimaalmääraks on fikseeritud 25% – ning on täieliku töövõimetuse korral kuni 70% ametlikust miinimumpalgast. Selle hüvitise saamise õigus ei sõltu kindlustus- või osamaksete tasumisest ega omavahendite olemasolust või puudumisest. Siiski võidakse hüvitist vähendada juhul, kui hüvitise saaja saab palgatulu, või juhul, kui kõnealune hüvitis kumuleerub muude töövõimetushüvitistega.

13

Wajong’is ette nähtud hüvitist maksab Arbeidsongeschiktheidsfonds jonggehandicapten (invaliididest noorte töövõimetusfond) ning seda finantseeritakse riigikassast (Wajong’i artikli 64 punkt a).

14

Erinevalt AAW-st, mis selles osas piiranguid ei sätesta, ei saa Wajong’i alusel maksta hüvitist isikutele, kes ei ela Madalmaades. Wajong’i artikli 17 lõige 1 sätestab, et „õigus töövõimetushüvitise saamiseks lõpeb […] selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuule, mille kestel invaliidistunud noor asus elama väljapoole Madalmaid”.

15

Sellest reeglist on siiski lubatud kõrvale kalduda juhul, kui hüvitise saamise õiguse lõppemine toob kaasa „suurema ebaõigluse” (Wajong’i artikli 17 lõige 7).

16

UWV täpsustas 29. aprilli 2003. aasta otsuses, et „suurema ebaõiglusega” on tegemist juhul, kui invaliidist noorel on väljapoole Madalmaid elama asumiseks kaalukad põhjused ning on alust arvata, et hüvitise maksmise lõpetamine paneb ta märkimisväärselt raskemasse olukorda. Kaalukate põhjustena käsitletakse eelkõige kindlaksmääratud pikkusega meditsiinilise ravi saamist, teatavaid reintegratsioonivõimalusi pakkuvale töökohale tööleasumist või vajadust lahkuda riigist koos isikutega, kellest invaliidist noor sõltub, ning seda juhul, kui viidatud isikud on sunnitud Madalmaadest lahkuma.

17

D.P.W. Hendrix on sündinud 26. septembril 1975 ning tal on Madalmaade kodakondsus. Tal on kerge vaimne alaareng. 26. septembril 1993 määrati talle AAW alusel hüvitis, mis alates 1. jaanuarist 1998 vormistati ümber Wajong’i alusel makstavaks hüvitiseks. D.P.W. Hendrix’i töövõimetuse aste on endiselt 80–100%, kuna vabal tööturul ei ole piisavalt ametikohti, mis vastaksid objektiivselt võttes tema oskustele ja võimetele.

18

Alates 1. veebruarist 1994 töötab D.P.W. Hendrix Maastrichtis (Madalmaad) Formido Bouwmarkt’i töötasu osakonnas kohandatud töökohal. Ta sai selle töö eest tasu, kuid talle maksti jätkuvalt ka Wajong’is ettenähtud hüvitist, mille summat oli tema töötasu arvestades vähendatud. Peale Madalmaade ei ole ta mujal muu kutsealase tegevusega hõivatud olnud.

19

1. juunil 1999 kolis D.P.W. Hendrix Belgiasse, jätkates töötamist Madalmaades. Sellest lähtudes lõpetas UWV 28. juuni 1999. aasta otsusega talle Wajongis ette nähtud hüvitise maksmise alates 1. juulist 1999, tuginedes nimetatud seaduse artikli 17 lõike 1 algusosale ja punktile c, mis näeb ette, et töövõimetushüvitise maksmine lõpetatakse alates selle kuu esimesest päevast, mis järgneb kuule, mille kestel invaliidistunud noor asus elama väljapoole Madalmaid.

20

Kaebuse, mille D.P.W. Hendrix esitas 28. juuni 1999. aasta otsuse peale, tunnistas UWV oma 17. septembri 1999. aasta otsusega põhjendamatuks.

21

Rechtbank Amsterdam tunnistas 16. märtsi 2001. aasta otsusega põhjendamatuks hagi, mille D. P. W. Hendrix esitas 17. septembri 1999. aasta otsuse peale. D. P. W. Hendrix esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Centrale Raad van Beroep’ile.

22

Kuna Centrale Raad van Beroep leidis, et kohtuvaidluse lahendamine eeldab ühenduse õiguse tõlgendamist, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Siseriiklik kohus soovib esimese küsimusega teada sisuliselt seda, kas Wajong’i alusel makstav hüvitis kujutab endast mitteosamakselist erihüvitist, mille suhtes kehtivad määruse nr 1408/71 artikli 4 lõige 2a ja artikkel 10a nende koostoimes, millest tuleneb, et selle maksmine võib õigustatult sõltuda elukoha tingimusest. Samuti küsib kohus, kas põhikohtuasja hageja varasema olukorra arvessevõtmine on tarvilik.

24

Põhikohtuasja hageja väidab esiteks, et mitteosamakseliste erihüvitistena saab käsitleda vaid neid hüvitisi, mis ei kuulu määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 nimetatu alla.

25

Teiseks väidab ta, et vajadusest lähtuvalt makstav hüvitis on erihüvitis. Ta lisab, et Wajong’is ette nähtud hüvitis on mõeldud selleks, et see kataks sissetulekukaotuse, mille põhjuseks on mõni määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 nimetatud asjaolu.

26

Põhikohtuasja hageja lisab, et kõnealune hüvitis asendas ühte teist hüvitist, mida maksti AAW alusel ja mida sai eksportida. Ta järeldab sellest, et ta võib tugineda nõukogu 30. aprilli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1247/92 (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 41) artiklis 2 sisalduvatele üleminekusätetele ning seega nõuda hüvitise eksportimist.

27

Põhikohtuasja hageja leiab, et Wajong’is ette nähtud hüvitis kujutab endast erihüvitist, kuna sellega ei kaeta mitte sissetulekukaotust (sellisel juhul oleks tegemist sotsiaalkindlustushüvitisega), vaid eeldatavat sissetulekukaotust, kuna invaliididest noori ei saa samastada töötajatega.

28

Madalmaade valitsus on seisukohal, et kõnealune hüvitis kujutab endast asendushüvitist, mis on mõeldud isikutele, kelle puhul ei ole täidetud kindlustustingimused selleks, et nad võiksid saada tavapärast invaliidsushüvitist.

29

Euroopa Ühenduste Komisjon leiab, et Wajong’is ette nähtud hüvitis on segatüüpi hüvitis, mis kuulub ühtaegu nii sotsiaalkindlustuse kui sotsiaalabi valdkonda.

30

Seega kujutab kõnealune hüvitis endast erihüvitist, kuna vaatamata sellele, et see katab samasuguseid juhtumeid, puudutab see isikuid, kes ei ole kunagi olnud kindlustatud WAO või WAZ-i alusel ega olekski saanud seda olla, kuna varasem teenistuskäik neil puudub.

31

Põhikohtuasja hageja, Madalmaade valitsus ja komisjon leiavad, et asjas ei oma tähtsust see, et D.P.W. Hendrix’ile maksti enne Wajong-hüvitise kehtestamist seadusel põhinevat samalaadset hüvitist.

32

Ühendkuningriigi valitsus leiab, et selleks, et Wajong’is ette nähtud hüvitist saaks käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena, peab see vastama sisulistele tingimustele, st see peab olema käsitletav nii erihüvitisena kui mitteosamakselise hüvitisena ning olema kantud määruse nr 1408/71 IIa lisas toodud nimekirja.

33

Hüvitise mitteosamakselisuse osas on Ühendkuningriigi valitsus seisukohal, et kuna Wajong’is ettenähtud hüvitist finantseeritakse riigi poolt, siis vastab see sellele tingimusele.

34

Mis puudutab küsimuse teist osa, siis Ühendkuningriigi valitsus leiab, et tähtsust ei oma see, et põhikohtuasja hagejale on varem makstud hüvitist, mis on kõnealusest hüvitisest ühtaegu nii erinev kui ka sellega sarnane, kuna see asjaolu ei muuda siseriikliku kohtu esitatud küsimuse mõtet.

35

Euroopa Kohus on 6. juulil 2006. aastal kohtuasjas C-154/05: Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper tehtud otsuses (EKL 2006, lk I-6249) nentinud, et Wajong’i alusel makstavat hüvitist tuleb käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a mõttes.

36

Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper, punkt 43, nentinud, et isikul, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasja hageja, ei ole õigust nõuda, et talle säilitataks soodustused, millele tal oli enne Wajong’i vastuvõtmist õigus AAW alusel. Seega tuleb väljapoole Madalmaid elamaasumise õiguslikke tagajärgi (Wajong’i alusel makstava hüvitise eksporditavus või mitte-eksporditavus) uurida uue elukoha valimise hetkel kehtinud eeskirjade, st uute sätete alusel.

37

Pealegi, mis puudutab põhikohtuasja hageja argumenti, mis põhineb määruse nr 1247/92 artiklil 2, siis kuigi isikud, kes enne 1. juunit 1992 ehk siis nimetatud määruse jõustumise kuupäeva said hüvitist AAW alusel või kelle puhul olid selle hüvitise saamise tingimused täidetud, võivad selle määruse artikli 2 alusel jätkuvalt tugineda määruse nr 1408/71 artiklis 10 sätestatud põhimõttele, millega kaotati piirangud elukoha osas, reguleerib selliste isikute nagu põhikohtuasja hageja – kelle puhul muutus see tingimus täidetuks alles pärast eespool mainitud kuupäeva – olukorda hoopis nimetatud määruse artikkel 10a (vt selle kohta 11. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-297/96: Partridge, EKL 1998, lk I-3467, punkt 39).

38

Seega tuleb eeltoodut arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata, et sellist hüvitist, nagu seda on Wajong’i alusel makstav hüvitis, tuleb käsitleda mitteosamakselise erihüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a mõttes, nii et isikute suhtes, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasja hageja, tuleb kohaldada vaid selle määruse artiklis 10a sisalduvat kooskõlastavat sätet ning et seda hüvitist võidakse õigustatult maksta üksnes isikutele, kes elavad hüvitist maksva liikmesriigi territooriumil. Nende sätete kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kõnealusele isikule maksti varem invaliididest noortele ette nähtud hüvitist, mis oli eksporditav.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise ja kolmanda küsimusega teada sisuliselt seda, kas põhikohtuasja hageja võib tugineda EÜ artiklile 39 määruse nr 1612/68 artikli 7 sõnastuses ning kas tema näite puhul on nende sätetega vastuolus see, kui Wajong’is ette nähtud hüvitise maksmine katkestatakse põhjendusega, et isik lahkus Madalmaadest.

40

Põhikohtuasja hageja leiab, et teda tuleb käsitleda töötajana, kes on kasutanud vaba liikumise õigust ühenduse õiguse mõttes. Ta tugineb eelkõige kohtuasjale Terhoeve (26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve, EKL 1999, lk I-345), kus Euroopa Kohus on väljendanud seisukohta, et iga ühenduse kodanik, kes on kasutanud töötajate õigust vabale liikumisele ja kes töötab mõnes muus liikmesriigis peale tema elukoha liikmesriigi, kuulub määruse nr 1612/68 kohaldamisalasse, sõltumata tema elukohast ja kodakondsusest. Samuti rõhutab ta, et Euroopa Kohus on kohtuasjas Meints (27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/96: Meints, EKL 1997, lk I-6689) nentinud, et määrus nr 1612/68 ei võimalda sotsiaalse soodustuse maksmisel ette näha tingimust, mille kohaselt selle saaja peab elama toetuse maksmiseks kohustatud liikmesriigi territooriumil.

41

Põhikohtuasja kostja tunnistab, et isik võib riigile, mille kodanik ta on, EÜ artiklile 39 tuginedes vastuväiteid esitada juhul, kui ta on kasutanud vaba liikumise õigust (vt eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punktid 27 ja 28). Ta väidab, et nimetatud õiguste kasutamine peab tähendama kolimist mõnda teise liikmesriiki eesmärgiga alustada seal majandustegevust või jätkata seda või vähemalt peab sel olema mingisugune seos kutsealase tegevusega, olgu see siis kas edaspidiseks planeeritav või mitte.

42

D.P.W. Hendrix’i puhul sellise olukorraga tegemist ei ole. D.P.W. Hendrix küll lahkus päritoluliikmesriigist, kuid seda üksnes selleks, et elada teises liikmesriigis, mitte seal töötamiseks. Kuna D.P.W. Hendrix ei ole kunagi töötanud mujal peale Madalmaade, ei ole ta seega kasutanud õigust vabale liikumisele. Põhikohtuasja kostja on seisukohal, et EÜ artiklit 39 arvestades tuleb kasutada arutluskäiku, millest Euroopa Kohus on asutamisvabaduse osas lähtunud 26. jaanuari 1993. aasta otsuses kohtuasjas C-112/91: Werner (EKL 1993, lk I-429). Euroopa Kohus on selles otsuses asunud seisukohale, et ainuüksi teise liikmesriiki elamaasumine ilma asutamisvabaduse kasutamiseta ei ole piisav „välismaine” element selleks, et isik saaks tugineda EÜ artiklile 39.

43

Madalmaade valitsus ja komisjon väidavad sisuliselt sama, mida kostja oma argumentides.

44

Ühtlasi kinnitab Ühendkuningriigi valitsus, et eespool viidatud Terhoeve kohtuotsuses nenditu ei ole käesoleva asja põhivaidluses rakendatav. Valitsus leiab, et D.P.W. Hendrix’it ei saa pidada töötajaks, kes on kasutanud vaba liikumise õigust, ning viitab lisaks eespool viidatud kohtuasjas Werner esitatud lahendusele, kohtujurist F.G. Jacobsi poolt kohtuasjas Hoever ja Zachow esitatud ettepaneku punktidele 93–97 (10. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-245/94 ja C-312/94: Hoever ja Zachow, EKL 1996, lk I-4895). Viimati nimetatud ettepaneku kohaselt kuulub määrus nr 1612/68 kohaldamisele üksnes nende töötajate suhtes, kes, olles ühe liikmesriigi kodanikud, töötavad mõnes teises liikmesriigis. Seega ei saa D.P.W. Hendrixi olukorda arvestades käsitleda teda töötajana, kes on kasutanud vaba liikumise õigust ning võiks seetõttu tugineda määruse nr 1612/68 sätetele.

45

Põhikohtuasja hageja D.P.W. Hendrix töötas alates 1. veebruarist 1994 ühes ehitustarvete kaupluses Madalmaades. 1. juunil 1999 kolis ta Belgiasse, kuid jätkas töötamist samal töökohal Madalmaades, st kaupluses, kus tema töötasu oli madalam seaduslikust miinimumpalgast. Lisaks nimetatud töötasule sai ta Wajong-hüvitist. Kuna UWV lõpetas 28. juuni 1999. aasta otsusega talle Wajong’is ette nähtud hüvitise maksmise alates 1. juulist 1999 ning tööandja keeldus tema palka tõstmast, lõpetas D.P.W. Hendrix kõnealuse töösuhte. Siiski asus ta alates 5. juulist 1999 tööle ühte teise ehitustarvete kauplusesse, kus talle maksti seaduses ettenähtud miinimumpalka. Aastal 2001 asus D.P.W. Hendrix uuesti elama Madalmaadesse.

46

Seega on põhikohtuasjas aluseks olukord, kus isik kolib teise liikmesriiki, kuid teeb jätkuvalt palgalist tööd oma päritoluliikmesriigis, hiljem aga leiab päritoluliikmesriigis uue töökoha. Asjaolu, et D.P.W. Hendrix jätkas pärast Belgiasse elama asumist töötamist Madalmaades, ning hiljem asus tööle uue tööandja juures samas liikmesriigis, muudab ta võõrtöötajaks ning sellest tulenevalt kuulub tema suhtes kogu põhikohtuasjas käsitletava ajavahemiku osas, st 1999. aasta juunist kuni aastani 2001, kohaldamisele ühenduse õigus, eelkõige töötajate liikumisvabadust reguleerivad sätted (21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-152/03: Ritter-Coulais, EKL 2006, lk I-1711, punktid 31 ja 32, ning 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-212/05: Hartmann, EKL 2007, lk I-6303, punkt 17).

47

Määruse nr 1612/68 artikli 7 kohaselt on võõrtöötajal samad sotsiaalsed soodustused mis vastuvõtva liikmesriigi kodanikest töötajatel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab selles sättes kasutatav töötaja mõiste piirialatöötajaid, kellel on õigus sellele tugineda samadel alustel kui kõigil teistel töötajatel, keda selle sättega on mõeldud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Meints, punkt 50; 8. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-337/97: Meeusen, EKL 1999, lk I-3289, punkt 21, ja eespool viidatud kohtuotsus Hartmann, punkt 24).

48

Mis puudutab sotsiaalse soodustuse mõistet, mida käsitletakse määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2, siis see hõlmab kõiki töölepinguga seotud või mitteseotud soodustusi, mida antakse oma riigi kodanikest töötajatele põhiliselt selle alusel, et neil on objektiivsete kriteeriumide alusel töötaja staatus, või lihtsalt selle alusel, et nad elavad riigi territooriumil, ning mille laiendamine teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele hõlbustab nende liikumist ühenduse piires (27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx, EKL 1985, lk 973, punkt 20, ja 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-85/96: Martinez Sala, EKL 1998, lk I-2691, punkt 25).

49

Wajong’is ette nähtud toetus kujutab endast soodustust, mida antakse töötajatele, kes ei suuda haiguse või puude tõttu teenida oma tööga samaväärselt sellega, mida sama haridustaseme ja kogemustega hea tervise juures olevad isikud tavaliselt oma tööga teenivad. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kõnealune hüvitis kujutab endast sotsiaalset soodustust määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 mõttes.

50

Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et liikmesriik ei saa kõnealuses artiklis 7 mõeldud sotsiaalsete soodustuste andmise suhtes näha ette tingimust, et selle soodustuse saajate elukoht peab olema selle liikmesriigi territooriumil (eespool viidatud kohtuotsused Meints, punkt 51, ja Meeusen, punkt 21).

51

On tõsi, et Wajong’is ette nähtud toetus kuulub mitteosamakseliste erihüvitiste hulka, mida on mõeldud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a ja artiklis 10a nende koostoimes ja mida võidakse seadusest tulenevalt maksta üksnes isikutele, kes elavad selle liikmesriigi territooriumil, mille õigusnormidega see on ette nähtud, ning et määruse nr 1612/68 artikli 42 lõige 2 näeb ette, et see määrus „ei mõjuta kooskõlas asutamislepingu artikliga 51 [muudetuna EÜ artikkel 42] võetud meetmeid”, mille üheks näiteks on koordineerimismäärus nr 1408/71.

52

Sellegipoolest on Euroopa Kohus järjekindlalt väljendanud seisukohta, et EÜ artikli 42 alusel vastu võetud määruse nr 1408/71 sätete tõlgendamisel tuleb lähtuda nimetatud artikli eesmärgist: aidata kaasa võõrtöötajate võimalikult suure liikumisvabaduse saavutamisele (8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-215/99: Jauch, EKL 2001, lk I-1901, punkt 20).

53

Selles osas kujutab määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 sotsiaalsete soodustuste andmise konkreetses valdkonnas endast EÜ artikli 39 lõikes 2 sätestatud võrdse kohtlemise eeskirja spetsiifilist väljendusvormi ning seda tuleb tõlgendada samamoodi kui EÜ artikli 39 lõiget 2 (vt 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-205/04: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I-31, punkt 15).

54

Siit tuleneb, et Wajong’is ette nähtud toetuse saamise jaoks vajalikku elukohatingimust võib D.P.W. Hendrixi olukorras oleva isiku suhtes vastuväitena kasutada vaid juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

55

Nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper punktis 33 märkinud, on Wajong’i alusel antav toetus tihedalt seotud riigi sotsiaalmajandusliku olukorraga, kuna see sõltub Madalmaade miinimumpalgast ja elatustasemest. Pealegi kuulub see toetus mitteosamakseliste erihüvitiste hulka, mida on mõeldud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a ja artiklis 10a nende koostoimes ja mida makstakse määruse kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele üksnes selle liikmesriigi territooriumil, kus nad elavad, ja selle riigi õigusaktide alusel. Siit tuleneb, et siseriiklike õigusaktidega ettenähtud elukohatingimus kui selline on objektiivselt õigustatud.

56

Lisaks on oluline, et kõnelause tingimuse kohaldamine ei tooks kaasa P.D.W. Hendrixi olukorras olevale isikule töötajate liikumisvabadusest tulenevate õiguste kahjustamist määral, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik siseriikliku seadusega taotletava õiguspärase eesmärgi täitmiseks.

57

Sellest vaatepunktist lähtudes tuleb märkida, et siseriiklikes õigusnormides – nagu märgitud punktis 15 – on sõnaselgelt ette nähtud, et elukohatingimusest võib kõrvale kalduda juhul, kui tingimuse kohaldamine toob kaasa „suurema ebaõigluse”. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad siseriiklikud kohtud tõlgendama siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses viisil, mis on kooskõlas ühenduse õigusest tulenevate nõuetega (13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-106/89: Marleasing, EKL 1990, lk I-4135, punkt 8, ja 5. novembri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-397/01–C-403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-8835, punkt 113). Seega peab siseriiklik kohus konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades veenduma, et tingimus, mille kohaselt on nõutav elukoht asjaomase liikmesriigi territooriumil, ei tooks kaasa sellist ebaõiglust, arvestades, et D.P.W. Hendrix on kasutanud töötajate õigust vabale liikumisele ning et ta jäi Madalmaadega majanduslikult ja sotsiaalselt seotuks.

58

Eeltoodut arvestades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata, et EÜ artiklit 39 ja määruse nr 1612/68 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklik õigusakt, millega rakendatakse määruse nr 1408/71 artikli 4 lõiget 2a ja artiklit 10a ning mis näeb ette, et selle määruse IIa lisas nimetatud mitteosamakselist erihüvitist võib maksta üksnes isikutele, kes elavad selle riigi territooriumil. Sellegipoolest ei tohi selle õigusakti rakendamine tuua kaasa põhikohtuasja hageja olukorras oleva isiku õiguste kahjustamist määral, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik siseriikliku seadusega taotletava õiguspärase eesmärgi täitmiseks. Siseriiklik kohus, kes peab riigi seadust tõlgendama võimalikult suures ulatuses ühenduse õigusega kooskõlas oleval viisil, peab arvesse võtma eelkõige asjaolu, et kõnealune töötaja jäi oma päritoluliikmesriigiga majanduslikult ja sotsiaalselt igati seotuks.

59

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selle küsimusega teada, kas Euroopa Liidu kodakondsust reguleerivate eeskirjadega on vastuolus säte, mille kohaselt selline mitteosamakseline erihüvitis nagu Wajong’is ette nähtud hüvitis ei ole eksporditav.

60

Nagu nähtub vastusest eelnevatele küsimustele, kuulub liikmesriigi kodanik, kes on sellises olukorras nagu D.P.W. Hendrix, asutamislepingus sisalduvate töötajate liikumisvabadust reguleerivate sätete kohaldamisalasse.

61

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artiklit 18, milles on üldiselt sätestatud iga liidu kodaniku õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, on seoses töötajate vaba liikumisega täpsustatud EÜ artiklis 39 (vt 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-100/01: Oteiza Olazabal, EKL 2002, lk I-10981, punkt 26, ja 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-392/05: Alevizos, EKL 2007, lk I-3505, punkt 66).

62

Kuna põhikohtuasi kuulub viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse, ei ole vaja EÜ artikli 18 tõlgendamise kohta otsust teha (vt eespool viidatud kohtuotsused Oteiza Olazabal, punkt 26, ja Alevizos, punkt 80) ning seega ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: