Kohtuasi C-238/05

Asnef-Equifax, Servicios de Información sobre Solvencia y Crédito, SL

ja

Administración del Estado

versus

Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

Konkurents – EÜ artikkel 81 – Klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteem – Eelotsusetaotlus – Vastuvõetavus – Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele – Konkurentsipiirang – Kasu kasutajatele

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus

(EÜ artikkel 234)

2.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtjatevahelised kokkulepped

(EÜ artikli 81 lõige 1)

3.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Mõiste

(EÜ artikli 81 lõige 1)

4.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine

(EÜ artikli 81 lõige 1)

5.        Konkurents – Keelatud kokkulepped – Keeld – Erand – Tingimused

(EÜ artikli 81 lõiked 1 ja 3)

1.        Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelist funktsioonide jaotust arvestades ei ole EÜ artiklis 234 sätestatud menetluse raames Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitamise otsus on tehtud siseriiklikke kohtukorralduse ja menetlusnorme järgides.

EÜ artiklis 234 sätestatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on vaid siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ning kas Euroopa Kohtule esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust. Järelikult kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus üldjuhul otsuse tegema.

Siiski peab Euroopa Kohus oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas. Koostöö, mis eelotsusemenetluses on esmatähtis, tähendab nimelt seda, et siseriiklik kohus arvestab omalt poolt Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte aga üldistele või oletuslikele küsimustele nõuandvate arvamuste koostamises.

Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab jätta rahuldamata vaid siis, kui taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole seotud põhikohtuasja tegelike asjaoludega või esemega või kui tegemist on oletusliku probleemiga või kui Euroopa Kohtule ei ole esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et vastata tõhusalt küsimustele, mida talle on esitatud.

See ei ole nii juhul, kui lahenduseks kohtuvaidluses, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab lahendama, võib olla vajalik kohaldada nii ühenduse kui ka siseriiklikku konkurentsiõigust ning kui oma eelotsusetaotluses viitab siseriiklik kohus sisuliselt, et tagada tuleb ühenduse õiguse ülimuslikkuse nõude järgimine.

(vt punktid 14–17, 20 ja 21)

2.        Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb esiteks lähtuda sellest, et konkurentsinormide raames soovitakse selle nõudega kindlaks määrata ühenduse õiguse kohaldumisala võrreldes liikmesriikide asjakohaste normidega. Seetõttu kohaldatakse ühenduse õigust igale kokkuleppele ja tegevusele, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust viisil, mis võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist, nimelt isoleerides siseriiklikke turge või muutes ühisturul konkurentsi struktuuri.

Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi objektiivsete õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubavahetust, ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Samuti ei tohi see mõju olla vähetähtis.

Samuti mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust üldjuhul mitme asjaolu koosmõjul, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla. Kontrollides, kas kokkulepe mõjutab selgesti liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis.

Esiteks tuleb märkida, et üksnes see, et siseriiklikus kokkuleppes osaleb teiste seas ka teise liikmesriigi ettevõtja, on küll oluline asjaolu kokkuleppe ulatuse hindamiseks, kuid ei ole iseenesest määrav järeldamaks, et liikmesriikidevahelise kaubavahetuse mõjutamise tingimus on täidetud.

Teiseks ainuüksi kokkuleppe eesmärk turustada teatavaid tooteid ühesainsas liikmesriigis ei saa välistada liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalust. Seega on liikmesriigi kogu territooriumi hõlmava kokkuleppe olemus siseriiklike turgude lõhestatusele kaasaaitav, takistades turgude omavahelist põimumist, mis on EÜ asutamislepingu eesmärk.

Asjaolu, et kokkulepe või tegevus suurendavad liikmesriikidevahelise kaubanduse mahtu, ei välista ka siiski seda, et kõnealune kokkulepe või tegevus võiksid kaubandust mõjutada.

Klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteemi puhul peab siseriiklik kohus seega kontrollima, kas kõnealuse siseriikliku turu iseärasusi arvestades on piisavalt tõenäoline, et sellise süsteemi rakendamine mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt teiste liikmesriikide ettevõtjate poolt asjaomases liikmesriigis krediidi pakkumist ja kas see mõju ei ole vähetähtis.

Selle käigus tuleb siseriiklikul kohtul arvesse võtta konkurentsitingimuste ootuspärast arengut ning kaubavahetust liikmesriikide vahel. Selles küsimuses peab see kohus arvesse võtma näiteks piiriüleste tegevuste võimalikku arengut ning õiguslike või tehniliste kaubandustõkete vähendamiseks võimalike poliitiliste või seadusandlike algatuste ootuspärast mõju.

(vt punktid 33–39, 43 ja 44)

3.        Asutamislepingu konkurentsieeskirjadele on omane, et iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Sellise sõltumatuse nõudega on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või võimaliku konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada seda, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb hakata turul käituma, kui niisuguse suhtlemise eesmärk või tagajärg on selliste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate tähtsust ja arvu ning nimetatud turu suurust.

Siiski ei võta kõnealune sõltumatuse nõue ettevõtjatelt õigust oma konkurentide tuvastatud või oodatava käitumisega mõistlikult kohanduda.

Seega ei saa klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteemi kooskõla ühenduse konkurentsieeskirjadega hinnata abstraktselt. Pigem tuleb seda teha lähtudes asjaomasel turul valitsevatest majanduslikest tingimustest ning kõnealusele süsteemile iseloomulikest omadustest, nagu süsteemi eesmärk, juurdepääsu- ja andmete vahetamisel osalemise tingimused, vahetatavate andmete laad – näiteks avalik või konfidentsiaalne, üldistatud või detailne, ajalooline või praegune –, perioodilisus ja olulisus teenuse osutamise hinna, ulatuse ja tingimuste kindlaksmääramisel.

(vt punktid 52–54)

4.        Klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteemi, mis vähendab krediidivõtjate makseprobleeme, eesmärk on põhimõtteliselt parandada krediidipakkumise funktsioneerimist. Kui finantseerimisasutused ei suuda nimelt krediidivõtjate makseprobleemide riisiko kohta andmete puudumise tõttu eristada krediidivõtjate hulgast neid, kelle puhul on makseprobleemid kõige tõenäolisemad, suureneb ilmtingimata finantseerimisasutuste kantav makseprobleemide riisiko ning finantseerimisasutused võivad krediidikuludesse hakata kandma kõnealust riisikot kõikide krediidivõtjate, sh kõige madalama maksejõuetuse riisikoga krediidivõtjate suhtes, mistõttu on viimased sunnitud kandma kõrgemaid kulusid võrreldes sellega, kui finantseerimisasutustel oleks võimalik hinnata täpsemalt tagasimaksmise tõenäosust – selliste andmevahetussüsteemide eesmärk on vähendada just niisugust arengut.

Lisaks sellele, et niisugune klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteem vähendab finantseerimisasutustel olevate andmete tähtsust oma klientide kohta, näib, et see süsteem võib põhimõtteliselt tõsta krediidivõtjate liikuvust ning hõlbustada uute konkurentide turule tulemist.

Seega tuleb EÜ artikli 81 lõiget 1 tõlgendada nii, et finantseerimisasutuste vahel klientide maksevõime andmete vahetamise süsteemil ei ole põhimõtteliselt nimetatud sätte tähenduses konkurentsipiirangu mõju seni, kuni asjaomane turg või asjaomased turud ei ole tugevasti koondunud, kuni kõnealune süsteem ei võimalda tuvastada võlausaldajaid ning kuni juurdepääsu- ja kasutamistingimused ei ole finantseerimisasutustele õiguslikult ega tegelikult diskrimineerivad.

(vt punktid 55, 56, 61, 72 ja resolutiivosa punkt 1)

5.        Juhul kui finantseerimisasutuste vahel klientide maksevõime andmete vahetamise süsteem piirab EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsi, on selle artikli lõikes 3 sätestatud erandi kohaldamine allutatud kõnealuses sättes nimetatud neljale kumulatiivsele tingimusele ning siseriiklik kohus peab kontrollima, kas need tingimused on täidetud. Selleks et oleks täidetud tingimus, mille puhul tarbijad saaksid kasust õiglase osa, ei ole põhimõtteliselt vajalik, et iga tarbija saaks kokkuleppest, otsusest või kooskõlastatud tegevusest isiklikult kasu. Seevastu on vajalik, et mõju tarbijatele asjaomastel turgudel oleks tervikuna soodne.

(vt punkt 72 ja resolutiivosa punkt 2)







EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

23. november 2006(*)

Konkurents – EÜ artikkel 81 – Klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteem – Eelotsusetaotlus – Vastuvõetavus – Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele – Konkurentsipiirang – Kasu kasutajatele

Kohtuasjas C‑238/05,

mille ese on EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel Tribunal Supremo (Hispaania) 13. aprilli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. mail 2005, menetluses

Asnef-Equifax, Servicios de Información sobre Solvencia y Crédito, SL,

Administración del Estado

versus

Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc),

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud A. Borg Barthet, J. Malenovský, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh (ettekandja),

kohtujurist: L. A. Geelhoed,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 26. aprillil 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Asnef-Equifax, Servicios de Información sobre Solvencia y Crédito, SL, esindajad: abogado A. Creus Carreras ja abogado O. Amador Peñate,

–        Asociación de Usuarios de Servicios Bancarios (Ausbanc), esindajad: abogado L. Pineda Salido ja abogado M. Mateos Ferres ning procuradora M. Rodríguez Teijeiro,

–        Poola valitsus, esindaja: T. Nowakowski,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja E. Gippini Fournier,

olles 29. juuni 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 81 tõlgendamist.

2        Kõnealune eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt Asnef-Equifax, Servicios de Información sobre Solvencia y Crédito, SL‑i (edaspidi „Asnef-Equifax”) ning Administración del Estado ja teiselt poolt Asociación de Usuarios de Servicios Bancariose (edaspidi „Ausbanc”) vahelises vaidluses klientide maksevõimet puudutavate andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamise süsteemi üle (edaspidi „register”).

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjenduse 4 kohaselt on kõnealuse määruse eesmärk eelkõige anda liikmesriikide pädevatele konkurentsiasutustele ja kohtutele õigus kohaldada lisaks EÜ artikli 81 lõikele 1 ka sama artikli lõiget 3.

4        Määruse nr 1/2003 artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust asutamislepingu artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka asutamislepingu artiklit 81. [...]

2. Siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine ei tohi põhjustada selliste kokkulepete ja ettevõtjate ühenduste otsuste või niisuguse kooskõlastatud tegevuse keelamist, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuid ei piira konkurentsi asutamislepingu artikli 81 lõike 1 tähenduses, või vastavad asutamislepingu artikli 81 lõike 3 tingimustele või on hõlmatud asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamiseks vastu võetud määrusega. Liikmesriikidel ei takistata käesoleva määruse alusel oma territooriumil vastu võtta ja kohaldada rangemaid siseriiklikke õigusakte, millega keelatakse ettevõtjate ühepoolne tegevus või rakendatakse selle suhtes sanktsioone.”

 Siseriiklikud õigusnormid

5        Hispaania konkurentsiõigust reguleerib eelkõige 17. juuli 1989. aasta seadus nr 16/1989 konkurentsi kaitsmise kohta (Ley 16/1989 de Defensa de la Competencia, edaspidi „LDC”). Tribunal Supremo hinnagul on selle seaduse artiklite 1 ja 3 sõnastus sisuliselt peaaegu samane EÜ artikli 81 lõigete 1 ja 3 sõnastusega. LDC artikli 4 lõike 1 kohaselt võib Tribunal de Defensa de la Competencia (konkurentsikohus) tunnistada kokkulepped, otsused, soovitused ja tegevused lubatavateks sama seaduse artiklis 3 loetletud juhtudel ning samas nimetatud tingimustel.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

6        Asnef-Equifax, mille osanik on Asociación Nacional de Entidades Financieras (finantseerimisasutuste siseriiklik ühendus), esitas 21. mail 1998 vastavalt LDC artiklile 4 taotluse tunnistada lubatavaks tema peetav register.

7        Registri funktsioneerimiseks koostatud eeskirjade kohaselt on registri „eesmärk osutada maksejõulisuse ja krediidi andmetega seotud teenuseid selliste andmete elektroonilise töötlemise teel, mis puudutavad laenu- ja krediiditegevuse valdkonnas tegutsevate ettevõtjate riisikoid”. Kõnealusesse registrisse kantud andmed peaksid sisu poolest olema analoogilised nende andmetega, mis on sätestatud ringkirjas nr 3/1995, mis reguleerib Hispaania keskpanga hallatavat Central de Información de Riesgos’t (riisikoid puudutavate andmete keskregister, edaspidi „CIR”), millele omavad ligipääsu juba kõik Hispaania finantseerimisasutused. Kõnealused andmed kajastavad võlgnike isikuandmeid ja majandustegevust, samuti eriolukordi nagu pankrot või maksejõuetus.

8        Vastupidi Servicio de Defensa de la Competencia (konkurentsi kaitsmise eest vastutav haldusorgan) eitavale seisukohale tunnistas Tribunal de Defensa de la Competencia LDC artiklis 3 sätestatud erandeid kohaldades 3. novembril 1999 registri viieks aastaks lubatavaks tingimusel, et esiteks peab register kedagi diskrimineerimata ja vastava tasu eest olema kõigile finantseerimisasutustele kättesaadav ning teiseks ei jaga register andmeid registris olevate võlausaldajate kohta. Tribunal de Defensa de la Competencia otsuses ei käsitleta EÜ artikli 81 kohaldatavuse küsimust.

9        Ausbanc esitas Tribunal de Defensa de la Competencia otsuse peale Audiencia Nacionalile tühistamishagi. Audiencia Nacional rahuldas selle hagi põhikohtuasjas vaidlustatud otsusega. Viimane leidis, et kuna register piirab vaba konkurentsi, kuulub register LDC artikli 1 kohaldamisalasse ning seetõttu ei saa registrit selle seaduse artikli 3 alusel tunnistada lubatavaks, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud. Audiencia Nacionali kohtukoosseisu enamushäältega tehtud otsuse põhjendustest nähtub, et kohus ei tuginenud mitte üksnes Hispaania õigusele, vaid ka Euroopa Kohtu 28. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3111), eelkõige selle otsuse punktidele 5, 10, 88 ja 123.

10      Saades Asnef-Equifaxilt ja Administración del Estadolt kassatsioonkaebuse, leidis Tribunal Supremo, et esineb põhjendatud kahtlus, kas killustatud turu puhul võiksid krediidiandmeid sisaldava registri loomiseks sõlmitud kokkulepped piirata konkurentsi, kuna nende kokkulepete eesmärk on arendada või hõlbustada salajasi kokkuleppeid, ning kas vastaval juhul ei saa neid sellegipoolest tunnistada lubatavaks põhjusel, et on täidetud EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandi tegemise tingimused.

11      Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [EÜ] artikli 81 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühisturuga kokkusobivad on kokkulepped andmete finantseerimisasutuste vahel vahetamiseks nende klientide maksevõime ja maksejõuetuse kohta, kui need kokkulepped mõjutavad Euroopa Liidu majanduspoliitikat ja ühenduse krediiditurgu ning kui nende tagajärg on konkurentsi piiramine finantseerimis- ja krediidiasutuste sektoris?

2.      Kas [EÜ] artikli 81 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib oma konkurentsiametite kaudu tunnistada lubatavaks kokkulepped finantseerimisasutuste vahel andmete vahetamiseks, milleks luuakse nende kliente puudutavaid krediidiandmeid sisaldav register, kuna nende finantsteenuste tarbijad ja kasutajad saavad kasu sellise registri loomisest?”

 Eelotsuse küsimused

 Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

12      Esiteks tõstatab Euroopa Ühenduste Komisjon eelotsusetaotluse vastuvõetavuse küsimuse, märkides, et Tribunal de Defensa de la Competencia otsus ei tugine mitte EÜ artiklile 81, vaid LDC artiklitele 1 ja 3. Ta kahtleb, kas Tribunal Supremo võib kassatsioonikohtuna kohaldada madalama astme kohtute kohaldatutest erinevaid õigusnorme. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küll kinnitab, et EÜ artikkel 81 on kohaldatav põhikohtuasjas, kuid ta ei selgita siiski, millel selline väide rajaneb. Lisaks sellele märgib komisjon, et kõnealune otsus, mille õiguspärasus on seatud põhikohtuasja menetluses kahtluse alla, tehti 2001. aastal, s.o enne määruse nr 1/2003 jõustumist.

13      Teiseks väidab komisjon, et eelotsusetaotlus ei sisalda andmeid selle kohta, kas register võib selgesti mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, samas kui määruse nr 1/2003 artiklist 3 või Euroopa Kohtu 13. veebruari 1969. aasta otsusest kohtuasjas 14/68: Wilhelm jt (EKL 1969, lk 1) tulenevad kohustused on kohaldatavad vaid siis, kui EÜ artikkel 81 on sisuliselt kohaldatav.

14      Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelist funktsioonide jaotust arvestades ei ole EÜ artiklis 234 sätestatud menetluse raames Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitamise otsus on tehtud siseriiklikke kohtukorralduse ja menetlusnorme järgides (vt 20. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑10/92: Balocchi, EKL 1993, lk I‑5105, punktid 16 ja 17, samuti 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I‑5613, punkt 33).

15      Siinkohal tuleb lisaks meenutada, et väljakujunenud praktika kohaselt on EÜ artiklis 234 sätestatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames vaid siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ning kas Euroopa Kohtule esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust. Järelikult kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus üldjuhul otsuse tegema (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59, ning 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04–C‑298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I‑6619, punkt 26).

16      Euroopa Kohus on siiski tõdenud, et erandjuhtudel peab ta oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas (eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 27). Koostöö, mis eelotsusemenetluses on esmatähtis, tähendab nimelt seda, et siseriiklik kohus arvestab omalt poolt Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte aga üldistele või oletuslikele küsimustele nõuandvate arvamuste koostamises (22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold, EKL 2005, lk I‑9981, punkt 36).

17      Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab jätta rahuldamata vaid siis, kui taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole seotud põhikohtuasja tegelike asjaoludega või esemega või kui tegemist on oletusliku probleemiga või kui Euroopa Kohtule ei ole esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et vastata tõhusalt küsimustele, mida talle on esitatud (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 61, ning 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I‑403, punkt 24).

18      Käesolevas kohtuasjas ei ole siiski ilmne, et EÜ artikli 81 tõlgendamisel ei ole põhikohtuasja asjaolude või eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi esemega mingit seost ning et eelotsuse küsimus ei ole ilmselgelt ka oletuslik.

19      Vastupidi kohtuistungil komisjoni väidetule tuleneb eelotsusetaotlusest siiski Tribunal Supremo sedastus, et „[Audiencia Nacionali] otsus tugineb põhimõtetele, mis asuvad [LDC] artiklites 1 ja 3 ning Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu endises artiklis 85, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas […]”.

20      Siiski ei ole välistatud, et sama olukorda võiks samal ajal reguleerida nii ühenduse kui ka siseriiklik konkurentsiõigus, isegi kui need õiguskorrad käsitleksid asjaomast tegevust erinevatest aspektidest (vt selle kohta 26. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/97: Bronner, EKL 1998, lk I‑7791, punkt 19 ja viidatud kohtupraktika).

21      Lisaks sellele põhistas Tribunal Supremo oma eelotsusetaotlust sõnaselgelt vajadusega vältida vastuolulisi või üksteisest kõrvalekalduvaid tõlgendusi, kinnitades eeskätt, et nimetatud taotlus „kujutab endast siseriiklike ja ühenduse kohtute vahelise koostöökohustuse väljendust”. Sellega viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et tagada tuleb ühenduse õiguse ülimuslikkuse nõude järgimine.

22      Peale selle puudutavad esitatud küsimustele vastamist Ausbanci need argumendid, mille kohaselt ei mõjuta register selgesti liikmesriikidevahelist kaubandust, mistõttu ei ole Euroopa Kohus pädev lahendama eelotsusetaotlust. Kuna siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida sellise mõju olemasolu, on need argumendid kõnealuse taotluse vastuvõetavuse kontrollimise seisukohalt põhimõtteliselt asjakohatud.

23      Lõpuks, mis puudutab eelotsusetaotluses sisalduvate andmete ulatust võimaliku mõju kohta liikmesriikidevahelisele kaubandusele, siis tuleb meenutada, et faktilise ja õigusliku konteksti täpsuse nõue on iseäranis oluline konkurentsi valdkonnas, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (vt 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑176/96: Lehtonen ja Castors Braine, EKL 2000, lk I‑2681, punkt 22, ning 8. oktoobri 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑190/02: Viacom, EKL 2002, lk I‑8287, punkt 22).

24      Käesolevas asjas ei sisalda eelotsusetaotlus siiski täpseid ja üksikasjalikke andmeid sellise mõju kohta. Küll on selles otsuses esitatud Euroopa Kohtule piisavalt andmeid, et see kohus saaks ühenduse õigusnorme tõlgendades anda põhikohtuasja esemeks oleva olukorra kohta eelotsust taotlevale kohtule tarviliku vastuse.

25      Seega tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

 Põhiküsimus

26      Oma mõlema küsimusega, mida peab analüüsima koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et krediidiandmete vahetamise süsteem nagu register on nimetatud artikli lõike 1 kohaselt keelatud, ning kas jaatava vastuse korral kehtib sama artikli lõikes 3 sätestatud erand selle süsteemi suhtes eelkõige juhul, kui kasutajad võiksid saada selle süsteemi rakendamisest võimalikku kasu.

27      Ausbanc väidab, et register piirab konkurentsi, sest register eeldab sellise informatsiooni vahetamist, mida tavaliselt käsitletakse konkurentidevahelise ärisaladusena, välistades ettevõtja iga otsusega seotud ohutegurid ning soodustades finantseerimisasutuste ühesugust reageerimist krediiditaotlejasse. Asnef-Equifax, Poola valitsus ja komisjon väidavad peamiselt, et põhikohtuasjas käsitletav register ei piira konkurentsi.

28      EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on ühisturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

29      Seega tuleb kontrollida, kas need tingimused võivad olla põhikohtuasjas täidetud.

30      Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks, nähtuvalt toimikust on Asociación Nacional de Entidades Financieras registrit haldava Asnef-Equifaxi liige, ning teiseks on selles registris krediidiasutuste vajalik osalemine vältimatult seotud konkurentide teatava koostööga krediidiandmete kaudse vahetamise kujul.

31      Sellest tuleneb, et EÜ artikli 81 lõige 1 võib olla kohaldatav registri käsitlusele ja rakendamisele, ilma et oleks vajalik täpsemalt määratleda kõnealuste krediidiasutuste vahelise koostöö vorm.

32      Kuna kõnealuses artiklis eristatakse nimelt mõistet „kooskõlastatud tegevus” mõistetest „ettevõtjatevahelised kokkulepped” või „ettevõtjate ühenduste otsused”, siis püütakse selle keelava sättega hõlmata ettevõtjatevahelisi erinevaid kooskõlastamise ja kokkuleppe vorme (8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 112). Seetõttu ei saa põhikohtuasjas käsitletava koostöö viisi täpne määratlus viia käesolevas asjas teistsuguse õigusliku analüüsini, kui see, mis tuleneb EÜ artiklist 81.

 Mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele

33      Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb esiteks lähtuda sellest, et konkurentsinormide raames soovitakse selle nõudega kindlaks määrata ühenduse õiguse kohaldumisala võrreldes liikmesriikide asjakohaste normidega. Seetõttu kohaldatakse ühenduse õigust igale kokkuleppele ja tegevusele, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust viisil, mis võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist, nimelt isoleerides siseriiklikke turge või muutes ühisturul konkurentsi struktuuri (vt eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 41).

34      Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi objektiivsete õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubavahetust, ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist (vt 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 2545, punkt 22, ning 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I‑8089, punkt 48). Samuti ei tohi see mõju olla vähetähtis (vt selle kohta 25. novembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/71: Béguelin Import, EKL 1971, lk 949, punkt 16; 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑306/96: Javico, EKL 1998, lk I‑1983, punkt 16, ning eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 42).

35      Samuti mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust üldjuhul mitme asjaolu koosmõjul, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla (vt 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑215/96 ja C‑216/96: Bagnasco jt, EKL 1999, lk I‑135, punkt 47, ning 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑359/01 P: British Sugar vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑4933, punkt 27). Kontrollides, kas kokkulepe mõjutab selgesti liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (vt selle kohta 27. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑393/92: Almelo, EKL 1994, lk I‑1477, punkt 37).

36      Selles osas tuleb esiteks märkida, et üksnes see, et siseriiklikus kokkuleppes osaleb teiste seas ka teise liikmesriigi ettevõtja, on küll oluline asjaolu kokkuleppe ulatuse hindamiseks, kuid ei ole iseenesest määrav järeldamaks, et liikmesriikidevahelise kaubavahetuse mõjutamise tingimus on täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 44).

37      Teiseks on Euroopa Kohus juba leidnud, et ainuüksi kokkuleppe eesmärk turustada teatavaid tooteid ühesainsas liikmesriigis ei saa välistada liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalust (vt Euroopa Kohtu 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 246/86: Belasco jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 2117, punkt 33). Seega on liikmesriigi kogu territooriumi hõlmava kokkuleppe olemus siseriiklike turgude lõhestatusele kaasaaitav, takistades turgude omavahelist põimumist, mis on EÜ asutamislepingu eesmärk (17. oktoobri 1972. aasta otsus kohtuasjas 8/72: Vereeniging van Cementhandelaren vs. komisjon, EKL 1972, lk 977, punkt 29, ning eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 45).

38      Asjaolu, et kokkulepe või tegevus suurendavad liikmesriikidevahelise kaubanduse mahtu, ei välista ka siiski seda, et kõnealune kokkulepe või tegevus võiksid kaubandust mõjutada käesoleva kohtuotsuse punktis 34 täpsustatud tähenduses (vt selle kohta 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429, 495).

39      Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas kõnealuse siseriikliku turu iseärasusi arvestades on piisavalt tõenäoline, et registri rakendamine mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt teiste liikmesriikide ettevõtjate poolt Hispaanias krediidi pakkumist ja kas see mõju ei ole vähetähtis.

40      Siiski võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse suhtes otsust tehes esitada vajadusel täpsustusi, mille eesmärk on suunata siseriiklikku kohut temapoolsel tõlgendusel (vt eelkõige 17. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑79/01: Payroll jt, EKL 2002, lk I‑8923, punkt 29, ning eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 48).

41      Käesoleval juhul tuleneb toimikust, et register on põhimõtteliselt avatud kõigile laenu- ja krediidivaldkonnas tegutsevatele asutustele, st suurele hulgale eri liiki ettevõtjatele. Erinevalt Hispaania keskpanga hallatavast CIR-ist ei ole käesoleval juhul ette nähtud alampiire, mistõttu selles registris asuvad krediidiandmed puudutavad võrreldes CIR-iga suuremat hulka krediiditehinguid. Lisaks sellele edastatakse nimetatud registrist väljastatavad andmed elektrooniliselt ning seega tõhusamalt kui CIR-i puhul.

42      Seega võivad registrile juurdepääsu võimalus ning juurdepääsuks sätestatud tingimused omada märkimisväärset tähtsust selliste ettevõtjate jaoks, kes asuvad väljaspool Hispaania Kuningriiki teistes liikmesriikides, otsustamaks, kas tegutseda Hispaanias või mitte.

43      Väljakujunenud kohtupraktika ja käesoleva kohtuotsuse punkti 34 kohaselt ei nõua EÜ artikli 81 lõige 1, et selle sättega seotud kokkulepped mõjutaksid selgesti ühendusesisest kaubandust, vaid kohustab, et oleks tõendatud, et kokkulepped on seda laadi, et neil võib olla niisugune mõju (vt selle kohta 1. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 19/77: Miller vs. komisjon, EKL 1978, lk 131, punkt 15; 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 19, ning eespool viidatud kohtuotsus Bagnasco jt, punkt 48).

44      Nii tuleb arvesse võtta konkurentsitingimuste ootuspärast arengut ning kaubavahetust liikmesriikide vahel. Selles küsimuses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma näiteks piiriüleste tegevuste võimalikku arengut ning õiguslike või tehniliste kaubandustõkete vähendamiseks võimalike poliitiliste või seadusandlike algatuste ootuspärast mõju.

45      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, et register võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust käesoleva kohtuotsuse punktis 34 täpsustatud tähenduses, peab kohus kontrollima, kas registri eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.

 Konkurentsipiirangu olemasolu

46      Selge on see, et registriga sarnaste andmevahetussüsteemide eesmärk on võimaldada krediidiandjatel kasutada olemasolevate või tulevaste laenusaajate kohta asjakohaseid andmeid, eelkõige mis puudutab laenusaajate varasemat võlgade tasumist. Kättesaadavate andmete laad võib erineda vastavalt kasutuselevõetud süsteemi tüübile. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 46 ja 47 on märkinud, sisaldab register põhikohtuasjas negatiivseid andmeid, nagu võlgnevus, ning positiivseid andmeid, nagu võlausaldajate hoiused, käendused, tagatised ja garantiid, liisingud või vara ajutiseks kasutamiseks andmine.

47      Sellised registrid, mida leidub Poola valitsuse väidetel paljudes liikmesriikides, suurendavad krediidiasutustele kättesaadavate andmete mahtu tulevaste laenusaajate kohta, vähendades võlausaldaja ja võlgniku vahel olevat ebavõrdsust andmete omamise osas, millega paraneb tagasimaksmise tõenäosuse ettenähtavus. Sellega on kõnealuste registrite eesmärk põhimõtteliselt vähendada krediidivõtjate makseprobleeme ning järelikult parandada krediidi pakkumise toimimist.

48      Kuna põhikohtuasja registriga sarnaste registrite eesmärk oma olemuselt ei ole EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires, peab seega eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas registril võib olla selline mõju.

49      Selles osas tuleb rõhutada, et kokkulepete või tegevuse mõju hindamine EÜ artikli 81 mõttes tähendab vajadust võtta arvesse konkreetseid raame, milles need asuvad, eelkõige majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles asjaomased ettevõtjad tegutsevad, samuti kaupade ja teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude tegelikke tingimusi ja struktuuri (vt selle kohta 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑250/92: DLG, EKL 1994, lk I‑5641, punkt 31; 12. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑399/93: Oude Luttikhuis jt, EKL 1995, lk I‑4515, punkt 10, ning eespool viidatud kohtuotsus Javico, punkt 22).

50      Kuigi EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt ei tule hindamisel arvesse võtta üksnes tegelikku mõju, vaid arvestada tuleb ka kõnealuse kokkuleppe või tegevuse võimalikku mõju konkurentsile ühisturul, ei kohaldu kokkuleppele siiski EÜ artikli 81 keeld, kui kokkulepe mõjutab turgu üksnes vähesel määral (9. juuli 1969. aasta otsus kohtuasjas 5/69: Völk, EKL 1969, lk 295, punkt 7; eespool viidatud kohtuotsus Deere vs. komisjon, punkt 77, ning eespool viidatud kohtuotsus Bagnasco jt, punkt 34).

51      Andmete vahetamise kokkulepped on nimetatud valdkonda puudutava kohtupraktika kohaselt vastuolus konkurentsieeskirjadega, kui need kokkulepped vähendavad teadmatuse astet kõnealuse turu toimimise kohta või teevad selle astme olematuks, mis viib konkurentsipiirangu tekkimiseni ettevõtjate vahel (eespool viidatud kohtuotsus Deere vs. komisjon, punkt 90, ning 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 81).

52      Asutamislepingu konkurentsieeskirjadele on nimelt omane, et iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Vastava kohtupraktika kohaselt on sellise sõltumatuse nõudega vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või võimaliku konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada seda, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb hakata turul käituma, kui niisuguse suhtlemise eesmärk või tagajärg on selliste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate tähtsust ja arvu ning nimetatud turu suurust (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117 ning viidatud kohtupraktika).

53      Siiski ei võta kõnealune sõltumatuse nõue ettevõtjatelt õigust oma konkurentide tuvastatud või oodatava käitumisega mõistlikult kohanduda (eespool viidatud kohtuotsus Deere vs. komisjon, punkt 87; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 117, ning eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 83).

54      Seega, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 49, ei saa registriga sarnase andmete vahetamise süsteemi kooskõla ühenduse konkurentsieeskirjadega hinnata abstraktselt. Pigem tuleb seda teha lähtudes asjaomasel turul valitsevatest majanduslikest tingimustest ning kõnealusele süsteemile iseloomulikest omadustest, nagu süsteemi eesmärk, juurdepääsu- ja andmete vahetamisel osalemise tingimused, vahetatavate andmete laad – näiteks avalik või konfidentsiaalne, üldistatud või detailne, ajalooline või praegune –, perioodilisus ja olulisus teenuse osutamise hinna, ulatuse ja tingimuste kindlaksmääramisel.

55      Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, on selliste registrite eesmärk, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas ja mis vähendavad krediidivõtjate makseprobleeme, põhimõtteliselt parandada krediidipakkumise funktsioneerimist. Nagu kohtujurist on sisuliselt märkinud oma ettepaneku punktis 54, kui finantseerimisasutused ei suuda nimelt krediidivõtjate makseprobleemide riisiko kohta andmete puudumise tõttu eristada krediidivõtjate hulgast neid, kelle puhul on makseprobleemid kõige tõenäolisemad, suureneb ilmtingimata finantseerimisasutuste kantav makseprobleemide riisiko ning finantseerimisasutused võivad krediidikuludesse hakata kandma kõnealust riisikot kõikide krediidivõtjate, sh kõige madalama maksejõuetuse riisikoga krediidivõtjate suhtes, mistõttu on viimased sunnitud kandma kõrgemaid kulusid võrreldes sellega, kui finantseerimisasutustel oleks võimalik hinnata täpsemalt tagasimaksmise tõenäosust. Põhimõtteliselt on eespool nimetatuga sarnaste registrite eesmärk vähendada sellist arengut.

56      Lisaks sellele, et niisugused registrid vähendavad finantseerimisasutustel olevate andmete tähtsust oma klientide kohta, näib, et need registrid võivad põhimõtteliselt tõsta krediidivõtjate liikuvust. Peale selle on nimetatud registrid mõeldud uute konkurentide turuletuleku hõlbustamiseks.

57      Sellegipoolest sõltub EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsipiirangu olemasolu käesolevas asjas majanduslikust ja õiguslikust kontekstist, milles register asub, ning eelkõige turu majanduslikest tingimustest ning kõnealuse registri iseloomulikest omadustest.

58      Selles osas tuleb esiteks märkida, et kui pakkumine on turul tugevalt koondunud, võivad ettevõtjad teatavate andmete vahetusega eelkõige vastavalt vahetatavate andmete liigile saada teavet oma konkurentide positsiooni ja äristrateegia kohta turul, millega kahjustatakse sel turul konkurentsi ning suurendatakse salajase kokkuleppe tõenäosust või isegi hõlbustatakse seda. Kui pakkumine on seevastu killustatud, võib konkurentide vahel andmete jaotamisel ja vahetusel olla turu konkurentsiolukorrale neutraalne või isegi positiivne mõju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punktid 84 ja 86). Antud asjas on selge, nagu tuleneb ka käesoleva kohtuotsuse punktist 10, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas oma eelotsusetaotluse „killustatud turu oletusel”, mida tuleb nimetatud kohtul kontrollida.

59      Teiseks, et põhikohtuasja registriga sarnaste registritega ei avaldataks konkurentide positsiooni turul ega äristrateegiat, ei tohi võlausaldajate andmeid otseselt ega kaudselt avalikustada. Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotluses, et Tribunal de Defensa de la Competencia seadis Asnef-Equifaxile tingimuse, millega viimane nõustus, et registris olevaid, võlausaldajaid puudutavaid andmeid ei tohi avaldada.

60      Kolmandaks on samuti oluline, et sellised registrid oleksid kõikidele asjaomases valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele nii õiguslikult kui tegelikult kättesaadavad, kedagi ettevõtjatest diskrimineerimata. Juhul kui juurdepääsu ei tagataks, oleksid mitmed ettevõtjad seatud halvemasse olukorda, kuna neil oleks vähem andmeid kaasnevate riisikote hindamiseks, mis ei lihtsustaks ka uute ettevõtjate turuletulekut.

61      Niisiis seni, kuni asjaomane turg või asjaomased turud ei ole tugevasti koondunud, kuni süsteem ei võimalda tuvastada võlausaldajaid ning kuni juurdepääsu- ja kasutamistingimused ei ole finantseerimisasutustele diskrimineerivad, ei ole registriga sarnasel andmete vahetamise süsteemil põhimõtteliselt EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsipiirangu mõju.

62      Kuigi sellised süsteemid võivad neil tingimustel vähendada teadmatust krediiditaotlejate makseprobleemide riisiko kohta, ei suuda need mitte alati vähendada teadmatust konkurentsile omase riisiko kohta. Nii teeb iga ettevõtja tavaliselt konkreetse käitumise osas otsuse sõltumatult ja iseseisvalt, võttes arvesse krediiditaotlejatega seotud riisikoid. Vastupidi Ausbanci väidetule ei saa iseenesest krediidiandmete sellisest vahetamisest järeldada, et andmete vahetamine võib põhjustada ühise konkurentsivastase käitumise, nagu teatavate võimalike krediidivõtjate boikott.

63      Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 56 sisuliselt märkinud, võib võimalikele küsimustele, mis on seotud selliste isikuandmete delikaatse küljega, mis ei puuduta iseenesest konkurentsiõigust, vastata nende andmete kaitset puudutavate asjakohaste sätete alusel. Põhikohtuasjas nähtub toimikust, et registrile kohalduvate õigusnormide kohaselt võivad huvitatud tarbijad kooskõlas Hispaania õigusega kontrollida ja vajadusel lasta parandada või kustutada neid puudutavaid andmeid.

 EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldatavus

64      Vaid juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 58–62 toodud järeldusi arvesse võttes sedastab, et käesolevas asjas esineb siiski EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsipiirang, on põhikohtuasja lahendamiseks vajalik sel kohtul analüüsida nimetatud artikli lõiget 3.

65      EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandi kohaldamine sõltub selles samas sättes nimetatud neljast kumulatiivsest tingimusest. Esiteks peab asjaomane kokkulepe aitama parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, teiseks võimaldama samal ajal saada kasutajatel sellest tulenevast kasust õiglase osa, kolmandaks kehtestama asjassepuutuvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud ning neljandaks andma sellistele ettevõtjatele võimaluse kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes (vt selle kohta 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 61, ning eespool viidatud kohtuotsus Remia jt vs. komisjon, punkt 38).

66      Toimikust ning eelkõige eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisest küsimusest tuleneb, et viimati nimetatud kohus palub Euroopa Kohtult vastust esmajoones teise tingimuse kohta, mis sätestab, et kõnealune kokkulepe, otsus või tegevus peab samal ajal võimaldama kasutajatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa. Nimelt küsib kohus peamiselt, kas registri suhtes on kohaldatav EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erand ka siis, kui mitte kõik kasutajad ei saa registrist kasu.

67      Sellistel registritel, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, ei ole mitte ainult käesoleva kohtuotsuse punktides 55 ja 56 toodud potentsiaalne mõju, vaid nende registrite eesmärk on ka ennetada krediidivõtjate tõsiseid makseraskusi ning tuua endaga põhimõtteliselt tervikuna kaasa krediidi suuremat kättesaadavust. Need objektiivsed majanduslikud eelised võivad olukorras, kus register piirab EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsi, hüvitada sellisest võimalikust piirangust tingitud halvemuse, mida peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajaduse korral kontrollima.

68      Küll ei saa põhimõtteliselt välistada, nagu seda leiab ka Ausbanc, et sellise registri olemasolu võib teatavatele krediiditaotlejatele tähendada intressimäära tõstmist või isegi krediidist keeldumist.

69      Ilma et oleks vajalik vastata küsimusele, kas need krediiditaotlejad saavad samal ajal kasu krediidi alal võimalikust distsiplineerivast mõjust või kaitsest tõsiste makseraskuste vastu, ei saa iseenesest sellest asjaolust tuletada, et täidetud ei ole kasutajatel registrist tulenevast kasust õiglase osa saamise tingimus.

70      Seega peab EÜ artikli 81 lõike 3 puhul arvesse võtma soodsat mõju kõikidele tarbijatele asjaomastel turgudel, mitte aga selle tarbijakategooria igale liikmele.

71      Lisaks tuleb märkida, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 55 ja 67, võivad registrid, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, tuua soodsatel tingimustel endaga kaasa krediidi suurema kättesaadavuse, sh ka selliste krediiditaotlejate jaoks, kellele võiks intressimäär olla liiga kõrge, kuna võlausaldajatel puuduvad nende isikliku olukorra kohta vastavad andmed.

72      Eespool toodut arvesse võttes peab esitatud küsimustele vastama järgnevalt:

–        EÜ artikli 81 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et registriga sarnasel krediidiandmete vahetamise süsteemil ei ole põhimõtteliselt nimetatud sätte tähenduses konkurentsipiirangu mõju seni, kuni asjaomane turg või asjaomased turud ei ole tugevasti koondunud, kuni kõnealune süsteem ei võimalda tuvastada võlausaldajaid ning kuni juurdepääsu- ja kasutamistingimused ei ole finantseerimisasutustele õiguslikult ega tegelikult diskrimineerivad.

–        Juhul kui registriga sarnane krediidiandmete vahetamise süsteem piirab EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsi, on selle artikli lõikes 3 sätestatud erandi kohaldamine allutatud kõnealuses sättes nimetatud neljale kumulatiivsele tingimusele. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas need tingimused on täidetud. Selleks et oleks täidetud tingimus, mille puhul tarbijad saaksid kasust õiglase osa, ei ole põhimõtteliselt vajalik, et iga tarbija saaks kokkuleppest, otsusest või kooskõlastatud tegevusest isiklikult kasu. Seevastu on vajalik, et mõju tarbijatele asjaomastel turgudel oleks tervikuna soodne.

 Kohtukulud

73      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      EÜ artikli 81 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et finantseerimisasutuste vahel krediidiandmete vahetamise süsteemil, nagu on põhikohtuasjas klientide maksevõime andmete register, ei ole põhimõtteliselt nimetatud sätte tähenduses konkurentsipiirangu mõju seni, kuni asjaomane turg või asjaomased turud ei ole tugevasti koondunud, kuni kõnealune süsteem ei võimalda tuvastada võlausaldajaid ning kuni juurdepääsu- ja kasutamistingimused ei ole finantseerimisasutustele õiguslikult ega tegelikult diskrimineerivad.

2.      Juhul kui registriga sarnane krediidiandmete vahetamise süsteem piirab EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsi, on selle artikli lõikes 3 sätestatud erandi kohaldamine allutatud kõnealuses sättes nimetatud neljale kumulatiivsele tingimusele. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas need tingimused on täidetud. Selleks et oleks täidetud tingimus, mille puhul tarbijad saaksid kasust õiglase osa, ei ole põhimõtteliselt vajalik, et iga tarbija saaks kokkuleppest, otsusest või kooskõlastatud tegevusest isiklikult kasu. Seevastu on vajalik, et mõju tarbijatele asjaomastel turgudel oleks tervikuna soodne.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: hispaania.