—

ITC Innovative Technology Center GmbH, esindaja: Rechtsanwalt L. A. Wenderoth,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Schulze-Bahr,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja I. Kaufmann-Bühler,

1

Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artiklite 18, 39, 49 ja 87 tõlgendamist, sealjuures käsitledes EÜ artiklit 87 koostoimes EÜ artiklitega 81, 85 ja 86, ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artiklite 3 ja 7 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati ühelt poolt ITC Innovative Technology Center GmbH (edaspidi „ITC”), s.o Saksamaal asuva eraõigusliku töövahendusbüroo ja teiselt poolt Bundesagentur für Arbeit’i (liitvabariigi tööturuamet; edaspidi „Bundesagentur”) vahelises vaidluses, mis käsitleb viimase keeldumist teha ITC-le töövahenduskupongi alusel väljamakse, põhjendusel et töökoha puhul, mille ITC tööotsijale hankis, ei ole sotsiaalkindlustus Saksamaal kohustuslik.

3

Vastavalt määruse nr 1612/68 artikli 1 lõikele 1:

„1.   Liikmesriigi igal kodanikul on sõltumata elukohast õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil vastavalt selle riigi kodanike töötamist reguleerivatele õigus- ja haldusnormidele.”

4

Määruse artikkel 2 sätestab:

„Liikmesriigi iga kodanik ja liikmesriigi territooriumil tegutsev iga tööandja võivad vastastikku tööd taotleda ja seda pakkuda, nad võivad sõlmida ja täita töölepinguid kooskõlas kehtivate õigus- ja haldusnormidega, ilma et sellest tuleneks mingit diskrimineerimist.”

5

Määruse nr 1612/68 artikkel 3 sätestab:

„1.   Käesoleva määruse alusel ei kohaldata liikmesriigi õigus- ja haldusnorme või haldustavasid:

[…]”.

6

Sama määruse artikli 7 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.”

7

Sotsiaalkindlustusseadustiku (Sozialgesetzbuch, edaspidi „SGB”) III osa (edaspidi „SGB III”) paragrahv 421g on sõnastatud järgmiselt:

„1)   Töövahenduskupongile on õigus töötajatel, kes saavad töötutoetust või töötu abiraha ja kellele kolmekuulise töötusaja jooksul ei ole tööd pakutud, või neil, kes töötavad töökohal, millele makstakse toetust töökohtade loomise meetme või struktuurilise kohandamise raames vastavalt kuuenda peatüki kuuendale jaole. Töövahenduskupongi väljastades kohustub Bundesagentur maksma vastavalt järgnevatele sätetele tasu vahendajale, kelle poole töötaja pöördus ja kes hankis talle töökoha, mille puhul on sotsiaalkindlustus kohustuslik ja mille puhul tööaeg on vähemalt 15 tundi nädalas. Töövahenduskupong kehtib korraga kolm kuud.

[…]”.

8

Vastavalt SGB IV osa (edaspidi „SGB IV”) paragrahvile 1:

„1)   […] Käesoleva osa sätteid, välja arvatud neljanda jao esimene ja teine jaotis ja viies jagu, kohaldatakse ka tööhõive edendamisele.

[…]”.

9

SGB IV paragrahv 3 näeb ette:

„Sätteid, mis käsitlevad kindlustamise kohustust ja õigust kindlustusele, kohaldatakse

10

Vastavalt SGB I osa paragrahvile 30:

„1)   Käesoleva seadustiku sätteid kohaldatakse kõikide isikute suhtes, kelle alaline või peamine elukoht asub selle kohaldamisalas.

2)   Neid sätteid kohaldatakse riigiüleseid ja rahvusvahelisi õigusnorme kahjustamata.

[…]”.

11

ITC sõlmis 27. augustil 2003 tööotsija D. Halacz’iga töövahenduslepingu. Lepinguga kohustus ITC aitama D. Halaczil leida töökoht, mille puhul on sotsiaalkindlustus kohustuslik, ja osutama kõik selle töövahenduse täideviimiseks vajalikud teenused.

12

D. Halacz esitas ITC-le töövahenduskupongi, mille Bundesagentur oli talle väljastanud. Kupongil oli täpsustatud, et tööotsija võib omal valikul pöörduda ühe või mitme vahendaja poole ning et kupongil märgitud summa tasutakse eraõiguslikule vahendajale, kes on tööotsijale töösuhte hankinud. Vastavalt SGB III asjakohastele sätetele makstakse tasu tingimusel, et töökoha puhul on sotsiaalkindlustus kohustuslik, et tööaeg on vähemalt viisteist tundi nädalas ning et töösuhte kokkulepitud kestus on vähemalt kolm kuud.

13

Tänu ITC-le sõlmis D. Halacz 3. septembril 2003 Madalmaades asuva äriühinguga määratud tähtajaga töölepingu ajavahemikuks 4. septembrist 2003 kuni 4. märtsini 2004. Tööandja kinnitas, et tegemist on töösuhtega, mille puhul on sotsiaalkindlustus kohustuslik ning et tööaeg on vähemalt viisteist tundi nädalas.

14

15. septembri 2003. aasta kirjas palus ITC Bundesagenturil tasuda esialgu 1000 euro suurune summa vastavalt töövahenduskupongile, mille ta samas esitas. Bundesagentur jättis selle nõude 2. oktoobri 2003. aasta haldusotsusega rahuldamata, põhjendusel et D. Halaczile ei olnud hangitud töökohta, mille puhul on sotsiaalkindlustus Saksamaa territooriumil kohustuslik.

15

Bundesagentur jättis vaide, mille ITC 16. oktoobril 2003 esitas, 27. oktoobri 2003. aasta haldusotsusega rahuldamata, põhjendusel et kohustusliku sotsiaalkindlustuse mõiste on määratletud SGB IV paragrahvides 1, 2 ja 3, st sätetes, mis kehtivad ka SGB III suhtes. Kohustuslikku sotsiaalkindlustust käsitlevaid sätteid kohaldatakse seega kõigi isikute suhtes, kes on töösuhtes SGB kohaldamisalas, st Saksamaa territooriumil.

16

14. novembril 2003 esitas ITC Sozialgericht Berlin’ile kaebuse, milles palus tühistada Bundesagenturi 2. oktoobri 2003. aasta otsuse, mis oli tema vaide kohta 27. oktoobril 2003 tehtud otsusega jõusse jäetud.

17

Leides küll, et SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teist lauset võib tõlgendada ühenduse õigusega kooskõlas, tõdeb nimetatud kohus, et ainult Saksa õigusest lähtudes kohaldatakse seda sätet üksnes SGB kohaldamisalas tehtava töö suhtes.

18

Neil asjaoludel otsustas Sozialgericht Berlin menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artiklitega 3 ja 7 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teine lause, mis näeb ette, et liikmesriik maksab eraõiguslikule töövahendusbüroole tasu, mis tööotsija võlgneb büroole talle töö vahendamise eest, üksnes tingimusel et vahendaja leitud töökoha puhul on sotsiaalkindlustus nimetatud riigi territooriumil kohustuslik.

20

Esiteks tuleb vastata Saksamaa valitsuse argumendile, mille kohaselt eraõiguslik töövahendusbüroo nagu ITC ei või tugineda ei EÜ artiklile 39 ega määrusele nr 1612/68, kuna tegutsedes vahendaja, mitte palgatöötajana, ei kuulu ta nende sätete isikulisse kohaldamisalasse. Siinkohal viitab ta 11. detsembri 1997. aasta otsusele kohtuasjas C-55/96: Job Centre, nn Job Centre II (EKL 1997, lk I-7119, punkt 13).

21

EÜ artikli 39 lõikes 1 sätestatakse üldjoontes, et tagatakse töötajate liikumisvabadus ühenduse piires. Vastavalt sama artikli lõigetele 2 ja 3 nõuab selline vabadus igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul ning alludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, julgeoleku või rahvatervise seisukohalt, toob see endaga kaasa õiguse võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi, liikuda sel eesmärgil vabalt liikmesriikide territooriumil, viibida liikmesriigis, et seal töötada selle riigi kodanikega samadel tingimustel, ning jääda sinna pärast töösuhte lõppemist.

22

Kuigi on tõendatud, et EÜ artiklis 39 ette nähtud vaba liikumise õigused on töötajatel, sh tööotsijatel (vt selle kohta 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-292/89: Antonissen, EKL 1991, lk I-745, punktid 12 ja 13), ei nähtu siiski millestki selle artikli sõnastuses, et nendele õigustele ei saa keegi teine tugineda (vt 7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-350/96: Clean Car Autoservice, EKL 1998, lk I-2521, punkt 19).

23

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, peab selleks, et töötajate õigus sellele, et nad võetakse tööle ja nad saavad töötada diskrimineerimiseta, oleks tõhus ja kasulik, nimetatud õigusega tingimata kaasnema tööandjate õigus töötajate vaba liikumist käsitlevaid õigusnorme järgides neid tööle võtta (eespool viidatud kohtuotsus Clean Car Autoservice, punkt 20).

24

Mis puudutab sellist eraõiguslikku töövahendusbürood nagu ITC, siis tegeleb ta tööjõu nõudluse ja pakkumise vahendamisega. Tööotsijaga sõlmitud töövahendusleping omistab seega sellisele büroole vahendaja rolli, kuivõrd ta esindab nimetatud tööotsijat ja püüab talle töökohta hankida.

25

Neil asjaoludel ei saa välistada, et eraõiguslik töövahendusbüroo võib teatavatel tingimustel tugineda õigustele, mis on EÜ artikliga 39 antud otse ühenduse töötajatele.

26

Selleks et töötajate õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil diskrimineerimiseta oleks tõhus ja kasulik, peab sellega samuti kaasnema vahendajate, nagu eraõigusliku töövahendusbüroo, õigus aidata neil hankida töökoht, järgides töötajate vaba liikumist käsitlevaid õigusnorme.

27

Nende õigusnormide selline tõlgendus on veel enam vältimatu põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras, kus eraõiguslik töövahendusbüroo sõlmis tööotsijaga töövahenduslepingu tööotsijale väljastatud töövahenduskupongi alusel, mille kohaselt Bundesagentur kohustub kandma eraõigusliku töövahendusbüroo kulud, kui büroo hangib sellele tööotsijale töölepingu, mis vastab teatavatele kriteeriumidele. Neil asjaoludel on eraõigusliku töövahendusbüroo, mitte tööotsija ülesanne nõuda Bundesagenturilt büroole võlgnetava tasu maksmist.

28

Mitte miski eespool viidatud Euroopa Kohtu otsuses Job Centre II sisalduvas arutluskäigus ei välista töötajate vaba liikumist käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete sellist tõlgendust.

29

Teiseks, mis puudutab Saksamaa valitsuse argumenti, et ITC ei saa tugineda EÜ artiklis 39 ette nähtud õigustele, kuna nimetatud büroo asukoht on ainult ühes liikmesriigis, siis tuleb meelde tuletada, et asutamislepingu norme, mis käsitlevad isikute vaba liikumist, ja nende normide rakendusakte ei saa kohaldada tegevuste suhtes, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid ühenduse õiguses käsitletud mis tahes olukorraga ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed (26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve, EKL 1999, lk I-345, punkt 26, ja 11. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-95/99–C-98/99 ja C-180/99: Khalil jt, EKL 2001, lk I-7413, punkt 69).

30

Isegi kui Saksamaal asuv eraõiguslik töövahendusbüroo nagu ITC sooviks Saksa ametivõimude ees tugineda töötajate vaba liikumist käsitlevatele õigusnormidele, ei mõjutaks see sellegipoolest nimetatud õigusnormide kohaldamist. Kõnealune büroo kaebab just selle üle, et SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teise lausega kehtestatud töövahenduskupongide süsteemiga on ta asetatud ebasoodsasse olukorda, nii et tööotsija, kellele ta töökoha hankis, asetati või oleks võidud asetada samuti ebasoodsasse olukorda seetõttu, et kõnealune töökoht asub teises liikmesriigis (vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 28).

31

Mis puudutab kolmandaks küsimust, kas selline siseriiklik õigusnorm, nagu on põhikohtuasjas kõne all, kujutab endast töötajate vaba liikumise piirangut, siis tuleb meelde tuletada, et isikute vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärk on kergendada ühenduse kodanikel mis tahes kutsealal tegutsemist ühenduse territooriumil ning nende sätetega on vastuolus meetmed, mis võivad asetada ebasoodsasse olukorda need kodanikud, kes soovivad tegelda majandustegevusega mõne teise liikmesriigi territooriumil (7. juuli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 154/87 ja 155/87: Wolf jt, EKL 1988, lk 3897, punkt 13; 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 94; eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 37; 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-190/98: Graf, EKL 2000, lk I-493, punkt 21, ja 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-109/04: Kranemann, EKL 2005, lk I-2421, punkt 25).

32

Selles kontekstis on liikmesriikide kodanikel eelkõige õigus, mille annab neile vahetult asutamisleping, lahkuda oma päritoluriigist ja minna mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada, et tegelda seal majandustegevusega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 95, ja eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 38).

33

Liikmesriigi õigusnormid, mis takistavad liikmesriigi kodanikel lahkuda päritoluriigist, et kasutada oma õigust liikumisvabadusele, või sunnivad neid sellest loobuma, kujutavad järelikult endast selle vabaduse piirangut, isegi kui neid kohaldatakse sõltumatult asjaomaste töötajate kodakondsusest (eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 96; eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 39; eespool viidatud kohtuotsus Graf, punkt 23; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-224/01: Köbler, EKL 2003, lk I-10239, punkt 74; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-232/01: Van Lent, EKL 2003, lk I-11525, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Kranemann, punkt 26).

34

See oleks vastuolus õigusega vabalt liikuda, kui töötajat või tööotsijat koheldaks selles liikmesriigis, mille kodanik ta on, ebasoodsamalt kui juhul, kui ta ei oleks kasutanud asutamislepinguga antud liikumisvabadusega seotud võimalusi (vt selle kohta 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I-6191, punkt 30, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-224/02: Pusa, EKL 2004, lk I-5763, punkt 18).

35

Kui siseriiklikud õigusnormid näevad ette, et liikmesriik maksab eraõiguslikule töövahendusbüroole võlgnetava tasu üksnes siis, kui selle büroo hangitud töökoha puhul on sotsiaalkindlustus selles riigis kohustuslik, on tööotsija, kellele nimetatud büroo hankis töökoha, mille puhul on sotsiaalkindlustus kohustuslik teises liikmesriigis, ebasoodsamas olukorras kui juhul, kui kõnealune büroo oleks hankinud töökoha selles liikmesriigis, kuna sel juhul ei oleks tööotsija pidanud vahendusbüroole töövahenduse eest võlgnetavat tasu maksma.

36

Sellised õigusnormid, mis loovad takistuse, mis võib tööotsijad — eriti need, kelle rahalised vahendid on piiratud — ja seetõttu ka eraõiguslikud töövahendusbürood panna loobuma otsimast tööd teises liikmesriigis, kuna tööotsija päritoluliikmesriik ei maksa töövahendustasu, on üldjuhul EÜ artikli 39 alusel keelatud. Sellest tulenevalt ei ole vaja kaaluda, kas on toimunud määruse nr 1612/68 artiklite 3 ja 7 rikkumine.

37

Töötajate vaba liikumist takistav meede võib olla lubatud üksnes juhul, kui sellel on asutamislepinguga kooskõlas olev õiguspärane eesmärk ja seda õigustavad üldisest huvist tulenevad ülekaalukad põhjused. Kuid lisaks peab meetme kohaldamine sellisel juhul olema kõnealuse eesmärgi täitmiseks sobiv ega tohi ületada selle saavutamiseks vajalikku (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Kranemann, punkt 33).

38

Seetõttu tuleb kaaluda, kas sellist meedet nagu Saksa töövahenduskupongide süsteem saab õigustada esiteks asjaoluga, et selline süsteem kujutab endast siseriikliku tööturu poliitika uut instrumenti, mille eesmärk on parandada tööhõivet ning vähendada tööpuudust, teiseks asjaoluga, et selle eesmärk on kaitsta siseriiklikku sotsiaalkindlustust, mida saab tagada vaid tänu liikmesriigi tasandil makstavatele kindlustusmaksetele ja mis kaotaks makseid, kui tööotsijad saaksid töökohti teistes liikmesriikides, ning lõpuks asjaoluga, et selle eesmärk on kaitsta siseriiklikku tööturgu kvalifitseeritud tööjõu kaotamise eest.

39

Esimese mainitud õigustuse osas tuleb meelde tuletada, et liikmesriikide ülesanne on valida meetmed nende eesmärkide täitmiseks, mida nad tööhõive valdkonnas taotlevad. Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriikidel on selle pädevuse teostamisel lai kaalutlusõigus. Lisaks ei saa vaidlustada seda, et tööhõive edendamine kujutab endast sotsiaalpoliitika õiguspärast eesmärki (vt mees- ja naissoost töötajate võrdse kohtlemise kohta 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-167/97: Seymour-Smith ja Perez, EKL 1999, lk I-623, punktid 71 ja 74, ning 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-77/02: Steinicke, EKL 2003, lk I-9027, punktid 61 ja 62).

40

Kaalutlusruumiga, mis liikmesriikidel sotsiaalpoliitika valdkonnas on, ei saa siiski õigustada nende õiguste kahjustamist, mis nende põhiõigusi käsitlevatest asutamislepingu sätetest üksikisikutele tulenevad (vt eespool viidatud kohtuotsused Terhoeve, punkt 44, Seymour-Smith ja Perez, punkt 75, ning Steinicke, punkt 63).

41

Lihtsalt üldised väited, et põhikohtuasjas kõne all oleva töövahenduskupongide süsteemiga on võimalik Saksamaal töötajate tööhõivet parandada ja töötust vähendada, ei ole piisavad selleks, et tõendada, et nimetatud süsteemi eesmärk õigustab ühenduse õiguse ühe põhivabaduse teostamise piiramist, ega selleks, et nende alusel oleks võimalik mõistlikult järeldada, et valitud vahendid on või võivad olla selle eesmärgi täitmiseks sobivad.

42

Sama kehtib teise õigustuse suhtes, mis tuleneb Saksa sotsiaalkindlustussüsteemi kaitsmisest. Põhjuslik seos Saksamaal sotsiaalkindlustusmaksete kaotamise ja selle vahel, kui tööotsija saab töökoha teises liikmesriigis, ei ole tõendatud. Võttes lisaks arvesse kõrget tööpuudust Saksamaal, ei ole ilmne, et vaba töökoht selles riigis jääb kauem vabaks seetõttu, et tööotsija on töökoha saanud teises liikmesriigis.

43

Kuigi on tõsi, et sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu raske kahjustamise oht võib endast kujutada üldisest huvist tulenevat ülekaalukat põhjust (vt eelkõige 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-158/96: Kohll, EKL 1998, lk I-1931, punkt 41), ei ole selline oht käesoleval juhul tõendatud. Saksa sotsiaalkindlustusskeemi kindlustusmaksete kaotamine võib olla mõõdukas. Ühelt poolt, kui teises liikmesriigis töökoha saanud tööotsija ei ole enam kohustatud oma päritoluliikmesriigis sotsiaalkindlustuse makseid tasuma, ei ole see liikmesriik ka enam kohustatud talle töötuse korral hüvitist maksma. Teiselt poolt tähendab asutamislepinguga sätestatud töötajate vaba liikumise olemus ise juba seda, et töötaja lahkumist teise liikmesriiki võib kompenseerida teisest liikmesriigist pärineva töötaja saabumine.

44

Isegi kui eeldada, et tööturu korraldus, sh kvalifitseeritud tööjõu kaotamise ennetamine, võib teatavatel asjaoludel ja tingimustel õigustada töötajate vaba liikumise piiramist, tuleb siiski märkida, et selline siseriiklik õigusnorm nagu see, mis on põhikohtuasjas kõne all, ületab seda, mis näib taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik. Niisugused eesmärgid ei saa õigustada seda, et teistes liikmesriikides töökoha saanud tööotsijatele keeldutakse süstemaatiliselt töövahenduskupongidest tulenevaid soodustusi andmast. Selline meede on tegelikult samaväärne sellega, kui eitatakse EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate vaba liikumist, mille eesmärk on tagada ühenduse töötajatele ja tööotsijatele õigus asuda oma valitud tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil (vt asutamisvabaduse kohta 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-208/00: Überseering, EKL 2002, lk I-9919, punkt 93).

45

Neil asjaoludel tuleb esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile b vastata, et EÜ artikliga 39 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teine lause, mis näeb ette, et liikmesriik maksab eraõiguslikule töövahendusbüroole tasu, mis tööotsija võlgneb büroole talle töö vahendamise eest, üksnes tingimusel, et vahendaja leitud töökoha puhul on sotsiaalkindlustus nimetatud riigi territooriumil kohustuslik.

46

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks sisuliselt teada, kas EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teine lause, mis näeb ette, et liikmesriik maksab eraõiguslikule töövahendusbüroole tasu, mis tööotsija võlgneb büroole talle töö vahendamise eest, üksnes tingimusel, et vahendaja leitud töökoha puhul on sotsiaalkindlustus nimetatud riigi territooriumil kohustuslik. Teiseks küsib ta, kas selline õigusnorm on vastuolus EÜ artikliga 87 koostoimes EÜ artiklitega 81, 85 ja 86.

47

Selles suhtes ilmneb eelotsusetaotlusest, et Sozialgericht Berlin soovib sisuliselt teada, kas SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teises lauses ette nähtud töövahenduskupongid kujutavad endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuivõrd asjaolu, et tööotsija vabastatakse kohustusest maksta eraõiguslikule töövahendusbüroole tasu, mis ta võlgneb büroole talle töö vahendamise eest, võib selliseid vahendusbüroosid soosida.

48

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, on pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 59).

49

Sellegipoolest on Euroopa Kohus leidnud, et ta ei saa vastata siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele, kui on ilmne, et ühenduse õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-36/99: Idéal tourisme, EKL 2000, lk I-6049, punkt 20).

50

Käesolevas asjas ei selgita eelotsusetaotluse esitanud kohus, mil viisil on vaidlusaluse õigusnormiga kehtestatud töövahenduskupongide süsteemi võimalik riigiabina kvalifitseerimine seotud tema lahendatava vaidlusega.

51

Pealegi, kuigi nimetatud kohus selgitab üldjoontes põhikohtuasjas kõne all oleva töövahenduskupongide süsteemi toimimist, ei võimalda konkreetsete andmete puudumine soodustuse olemasolu kohta ja nimetatud süsteemi mõju kohta liikmesriikidevahelisele kaubandusele kontrollida, kas see on kooskõlas riigiabi valdkonnas kohaldatavate ühenduse õigusnormidega (vt selle kohta 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punktid 58–62, ja 8. oktoobri 2002. aasta määrus kohtuasjas C-190/02: Viacom, EKL 2002, lk I-8287, punkt 21).

52

Piisavate andmete puudumisel ei ole võimalik piiritleda konkreetset tõlgendusprobleemi, mis võidakse esitada seoses konkurentsi käsitlevate ühenduse õigusnormidega, mille tõlgendust eelotsusetaotluse esitanud kohus palub. Faktilise ja õigusliku raamistiku täpsuse nõue on iseäranis oluline konkurentsi valdkonnas, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (19. märtsi 1993. aasta määrus kohtuasjas C-157/92: Banchero, EKL 1993, lk I-1085, punkt 5; 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-176/96: Lehtonen ja Castors Braine, EKL 2000, lk I-2681, punkt 22, ja 28. juuni 2000. aasta määrus kohtuasjas C-116/00: Laguillaumie, EKL 2000, lk I-4979, punkt 19).

53

Neid kaalutlusi arvesse võttes ei ole alust kolmanda küsimuse sellele osale vastata.

54

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et tööjõu vahendamine kujutab endast vastavalt kohtupraktikale teenuste osutamist EÜ artiklite 49 ja 50 tähenduses (vt 18. jaanuari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 110/78 ja 111/78: Van Wesemael, EKL 1979, lk 35, punkt 7, ja 17. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 279/80: Webb, EKL 1981, lk 3305, punktid 8 ja 9).

55

Mis puudutab küsimust, kas selline siseriiklik õigusnorm, nagu on põhikohtuasjas kõne all, sisaldab EÜ artikli 49 alusel keelatud piirangut, siis tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei nõua teenuste osutamise vabadus mitte ainult kogu riikkondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuste osutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul, kui need laienevad vahet tegemata nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuste osutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks teenuste osutaja tegevuse, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta seaduslikult sarnaseid teenuseid osutab (vt eelkõige 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-266/96: Corsica Ferries France, EKL 1998, lk I-3949, punkt 56;  aasta otsus liidetud kohtuasjades C-369/96 ja C-376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I-8453, punkt 33, ja 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-205/99: Analir jt, EKL 2001, lk I-1271, punkt 21).

56

Selle normi alusel võib teenuste osutamise vabadusele vastupidi Saksamaa valitsuse argumendile tugineda ka ettevõtja oma asukohariigi vastu, kui teenuseid osutatakse teises liikmesriigis asuvatele teenuste tarbijatele, ning üldisemalt kõikidel juhtudel, mil teenuste osutaja pakub teenuseid mõnes teises liikmesriigis kui see, kus ta asub (vt eelkõige 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-381/93: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1994, lk I-5145, punkt 14).

57

Selline õigusnorm, nagu on põhikohtuasjas kõne all ja mis kehtestab töövahenduskupongi alusel makse tegemisele tingimuse, et tööotsija peab saama töökoha, mille puhul on sotsiaalkindlustus liikmesriigis kohustuslik, sisaldab teenuste osutamise vabaduse piirangut, mis põhineb teenuse osutamise kohal.

58

Selline õigusnorm võib mõjutada teenuste tarbijat, st põhikohtuasja puhul tööotsijat, kes juhul, kui eraõigusliku töövahendusbüroo hangitud töökoht asub teises liikmesriigis, peab ise nimetatud büroole võlgnetava tasu maksma.

59

Mis puudutab eraõiguslikku töövahendusbürood, kes on teenuse osutaja, siis kuigi ta võib küll jätkata töövahendustegevust teistes liikmesriikides, toob asjaolu, et tööotsija saab töökoha teises liikmesriigis, kaasa selle, et töövahendustasu ei maksa enam Bundesagentur, vaid see kohustus jääb tööotsija enda kanda. Seega, kuigi töövahendusbüroo tegevus ei ole välistatud, on tema võimalus oma tegevust teistesse liikmesriikidesse laiendada piiratud, kuna palju tööotsijaid kasutab selle büroo teenuseid suuresti just töövahenduskupongide süsteemi tõttu ja tänu samale süsteemile võib büroo vahendada tööotsijale töökoha teises liikmesriigis, ilma et ta riskiks tasust ilmajäämisega.

60

Mis puudutab küsimust, kas on tegemist ka selliste tööjõu vahendamise büroode teenuste osutamise vabaduse takistamisega, kelle asukoht on väljaspool Saksamaad, siis tuleb märkida, et põhikohtuasja asjaolusid silmas pidades on see küsimus hüpoteetilist laadi, mistõttu ei ole alust sellele käesolevas asjas vastata.

61

Mis puudutab lõpuks küsimust, kas sellist takistust saab õigustada, siis kuna teenuste osutamise vabaduse takistamise õigustamiseks esitatud põhjused on samad mis käesoleva otsuse punktides 37–44 seoses töötajate vaba liikumisega uuritud põhjused, siis tuleb järeldada, et selline siseriiklik õigusnorm nagu SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teine lause ületab taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikku.

62

Võttes arvesse eespool esitatud kaalutlusi, tuleb kolmandale küsimusele vastata, et EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus siseriiklik õigusnorm nagu SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teine lause, mis näeb ette, et liikmesriik maksab eraõiguslikule töövahendusbüroole tasu, mis tööotsija võlgneb büroole talle töö vahendamise eest, üksnes tingimusel, et vahendaja leitud töökoha puhul on sotsiaalkindlustus nimetatud riigi territooriumil kohustuslik.

63

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 18 on vastuolus selline siseriiklik säte nagu SGB III paragrahvi 421g lõike 1 teine lause.

64

Selles suhtes piisab, kui meenutada, et EÜ artiklit 18, mis sätestab üldiselt liidu iga kodaniku õiguse vabalt liikuda ja viibida liikmesriikide territooriumil, on töötajate vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse osas täpsustatud EÜ artiklites 39 ja 49.

65

Kuna põhikohtuasi kuulub viimati nimetatud sätete kohaldamisalasse, ei ole vaja EÜ artikli 18 tõlgendamise kohta otsust teha (vt 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-100/01: Oteiza Olazabal, EKL 2002, lk I-10981, punkt 26, ja 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-92/01: Stylianakis, EKL 2003, lk I-1291, punkt 20).

66

Nende küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millises ulatuses on võimalik ja vajalik tõlgendada siseriiklikku õigusnormi kooskõlas ühenduse õigusega.

67

Kõigepealt tuleb meenutada, et EÜ artiklid 39, 49 ja 50 annavad üksikisikutele õigusi, mille tagamist nad võivad kohtus nõuda ning mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma (vt 3. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 33/74: Van Binsbergen, EKL 1974, lk 1299, punkt 26, ja 4. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 41/74: Van Duyn, EKL 1974, lk 1337, punkt 7).

68

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on siseriiklike õigusnormide tõlgendamine ja rakendamine kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega siseriikliku kohtu ülesanne talle siseriikliku õigusega selles osas jäetud kaalutlusõiguse ulatuses (vt 4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 157/86: Murphy jt, EKL 1988, lk 673, punkt 11, ja 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-262/97: Engelbrecht, EKL 2000, lk I-7321, punkt 39).

69

Kui kooskõlas rakendamine ei ole võimalik, peab siseriiklik kohus kohaldama ühenduse õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mis see annab üksikisikutele, ning jätma vajadusel kohaldamata iga siseriikliku õigusnormi, mis on sellega vastuolus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Murphy jt, punkt 11; 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-224/97: Ciola, EKL 1999, lk I-2517, punkt 26, ja eespool viidatud kohtuotsus Engelbrecht, punkt 40).

70

Seega tuleb teise küsimuse punktile a ja neljanda küsimuse punktile a vastata, et siseriiklike õigusnormide tõlgendamine ja rakendamine kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega on siseriikliku kohtu ülesanne talle siseriikliku õigusega selles osas jäetud kaalutlusõiguse ulatuses ning juhul, kui selline kooskõlas tõlgendamine ei ole võimalik asutamislepingu sätete osas, mis annavad üksikisikutele õigusi, mille tagamist nad võivad kohtus nõuda ning mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma, siis on siseriikliku kohtu ülesanne jätta kohaldamata iga siseriiklik õigusnorm, mis on nimetatud sätetega vastuolus.

71

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: