1.

Käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses vaidlustab komisjon nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ( 2 ) (edaspidi „linnudirektiiv”) ja nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta ( 3 ) (edaspidi „loodusdirektiiv”) kohaldamise seoses suusaradade rajamiseks teostatavate töödega Stelvio rahvuspargis, mis on linnudirektiivi tähenduses määratud erikaitsealaks.

2.

Käesolev kohtuasi puudutab eelkõige seda, kas pädevad Itaalia asutused enne projektile loa andmist ja selle teostamist uurisid piisavalt selle mõju erikaitsealale ning seda, kas projekt kahjustas erikaitseala.

3.

Loodusdirektiivi artikli 3 lõige 1 defineerib Natura 2000 võrgustiku järgmiselt:

„Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide direktiivi 79/409/EMÜ kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.”

4.

Linnudirektiivi artikkel 4 sisaldab sätteid selle kohta, millised alad peavad liikmesriigid klassifitseerima lindude erikaitsealadena. Lisaks reguleeris kõnealuse artikli lõike 4 esimene lause algselt ka nende alade kaitset:

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.   Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

3.   […]

4.   Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. […]”

5.

Loodusdirektiivi artikkel 7 muutis erikaitsealade kaitse regulatsiooni:

„Käesoleva direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik direktiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi 79/409/EMÜ kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.”

6.

Seda sätet on loodusdirektiivi preambuli põhjenduses 7 selgitatud järgmiselt:

„kõik määratud alad, sealhulgas loodusliku linnustiku kaitset käsitleva […] direktiivi 79/409/EMÜ […] praegu liigitatud või tulevikus liigitatavad alad, liidetakse Euroopa sidusasse ökoloogilisse võrgustikku.”

7.

Käesolevas asjas olulised loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 2–4 sätestavad järgmist:

„2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.   Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. […]”

8.

Selle kohta märgib loodusdirektiivi põhjendus 10 järgmist:

„Asjakohane hinnang tuleb anda iga kava või programmi kohta, mis tõenäoliselt oluliselt mõjutab juba määratud või tulevikus määratava ala kaitse-eesmärke.”

9.

Itaalia Vabariik klassifitseeris Stelvio rahvuspargi 1998. aastal ( 4 ) linnudirektiivi tähenduses erikaitsealaks. Selle erikaitseala pindala on 59809 hektarit ja see asub Alpides. Itaalia Vabariigi poolt 1998. aasta novembris esitatud standardse andmevormi kohaselt elab seal mitu linnudirektiivi I lisas nimetatud liiki: kaljukotkas (Aquila chrysaetos), rabapistrik (Falco peregrinus), herilaseviu (Pernis apivorus), laanepüü (Bonasa bonasia), lumepüü (Lagopus mutus helvetica), teder (Tetrao tetrix), metsis (Tetrao urogallus) ja musträhn (Dryocopus martius) – ning kolm rändlinnuliiki – raudkull (Accipiter nisus), hiireviu (Buteo buteo) ja kaljuklutt (Tichodroma muraria).

10.

Teine, 14. mai 2004. aasta standardne andmevorm mainib lisaks selliste I lisas nimetatud linnuliikide olemasolu nagu habekotkas (Gypaetus barbatus), puna-harksaba (Milvus milvus), roosterind-tüll (Charadrius morinellus), karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), värbkakk (Glaucidium passerinum), kassikakk (Bubo bubo), hallpea-rähn (Picus canus) ja kalju-kivikana (Alectoris graeca saxatilis).

11.

Komisjon vaidlustab tööde teostamise erikaitseala piirides. Rahvuspark andis 14. veebruaril 2003. aastal loa nende meetmete võtmiseks. Tegemist oli kahe suusaraja ümberehitusega ja sellega seotud infrastruktuuri loomisega. See oli eeltöö 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamiseks. Selle projekti teostamiseks raiuti metsa 50 meetri laiune ja 500 meetri pikkune koridor. Selleks langetati umbes 2500 puud: kuuski, seedrimände ja lehiseid. Ühe Itaalia Vabariigi poolt esitatud 2005. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on mõjutatud siiski vaid 7000 m2 suurust ala. ( 5 )

12.

Enne loa andmist teostati kaks keskkonnamõju hindamist. Esimene neist viidi läbi 1999. aastal. Pärast selles uuritud projekti muudatusi esitas üks Lombardia maakonna instituut, Istituto di Ricerca per l’Ecologia e l’Economia Applicate alle aree alpine (IREALP) 2002. aasta septembris muudetud projekti uue keskkonnamõju uuringu. Selle uuringu esemeks olid iseäranis asendusmeetmed ja keskkonnakahjustuste vähendamine.

13.

Pärast vaidlusaluse loa andmist esitas Valfurva kohalik omavalitsusüksus kaks uut uuringut, millest üks, mis kandis kuupäeva 1. detsember 2003, puudutas ka asjaomast ala. Lõpuks esitas Itaalia Vabariik oma vasturepliigiga veel uue, 2005. aasta uuringu.

14.

Komisjon sai meetmete võtmisest teada kaebuse kaudu. Ta oli seisukohal, et nendele meetmetele loa andmisega ja nende rakendamisega rikkus Itaalia Vabariik linnudirektiivi artikli 4 lõikeid 1 ja 2 ning loodusdirektiivi artikleid 6 ja 7.

15.

19. detsembri 2003. aasta märgukirjas palus komisjon Itaalia Vabariigil esitada oma seisukoht. Kuna Itaalia Vabariik ei vastanud sellele kirjale ettenähtud kahekuulise tähtaja jooksul, esitas komisjon 9. juulil 2004. aastal Itaalia Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta andis uuesti kahekuulise tähtaja ühenduse õiguse järgimiseks.

16.

Itaalia valitsus vastas 8. ja 15. septembri 2004. aasta kirjadega. Hoolimata nendest vastustest jäi komisjon oma seisukohale kindlaks ja esitas käesoleva hagi.

17.

Komisjon palub

tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik on 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamiseks erikaitsealal IT 2040044Parco Nazionale dello Stelvio Santa Caterina Valfurva suusakompleksi (rajad „Bucaneve” ja „Edelweiss”) laiendus- ja arendusprojekti ning sellega seotud suusarajatiste loomise käigus:

mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

18.

Itaalia Vabariik ei esita ühtegi nõuet, vaid soovitab komisjonil kaaluda hagi tagasivõtmist.

19.

Kõigepealt tuleb täpsustada hagi eset. Komisjon vaidlustab Santa Caterina Valfurva suusakompleksi (rajad „Bucaneve” ja „Edelweiss”) ning sellega seotud suusarajatiste laiendus- ja arendustööde projekti 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistlusteks.

20.

Itaalia Vabariigi esitatud uuringust tuleneb, et sellega seoses oli ette nähtud erinevate meetmete võtmine, eriti suusastaadioni rajamine, köisraudtee, istelifti, lähtejaama ehitamine ja töö üksteisega külgnevate suusaradade („Bucaneve” ja „Edelweiss”) ümberehitamisega.

21.

Itaalia Vabariik rõhutab õigustatult, et komisjon kirjeldab oma vastuses vaid teise suusaraja („Edelweiss”) ümberehitustöid, mis tingisid 2500 puu langetamise. ( 6 ) Seda tõendab komisjon oma repliigis, milles ta piirab hagi meetmetega, mida lubati võtta 14. veebruaril 2003. aastal. Järelikult on käesoleva hagi esemeks vaid see osaprojekt.

22.

Komisjon esitab suusaraja ümberehitustööde kohta kolm väidet, millest esimene koosneb kahest eraldiseisvast osast.

23.

Esimese väitega heidab komisjon Itaalia Vabariigile ette loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 rikkumist, kuna ta andis loa projekti teostamiseks. Artikli 6 lõiget 3 on rikutud, kuna luba on väljastatud ilma, et oleks piisavalt hinnatud projekti mõju erikaitsealale (vt allpool punkt A). Teiseks on rikutud artikli 6 lõiget 4, kuna ei ole täidetud tingimused, mille alusel võib anda luba ka negatiivse hinnangu korral (vt allpool punkt B).

24.

Oma teise väitega heidab komisjon Itaalia Vabariigile ette, et projekti teostamisega on rikutud loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2. Nimelt ei ole ta seoses projektiga võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud (vt allpool punkt C).

25.

Kolmanda väite esemeks on linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt kehtestatud erikaitsealade õiguslikud kaitsemeetmed. Vaidlusaluse projekti teostamisest järeldab komisjon, et olemasolevad õiguslikud kaitsemeetmed ei ole piisavad (vt allpool punkt D).

26.

Loa kava või projekti teostamiseks, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, annavad pädevad siseriiklikud asutused loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt alles pärast seda, kui nad on kava või projekti tagajärgede hindamisel kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist. Euroopa Kohus on selle kohta juba otsustanud, et viimati nimetatud sättega võetakse kasutusele menetlus, millega püütakse eelneva kontrolli kaudu tagada, et kavale või projektile antakse luba vaid siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. ( 7 )

27.

Käesoleval juhul nõustuvad pooled, et suusaraja ümberehitustööd, mille teostamiseks anti luba 14. veebruari 2004. aasta otsusega, nõudsid sellist tagajärgede hindamist.

28.

Nagu Euroopa Kohus on selle kohta juba otsustanud, võib asjaomasele kavale või projektile anda loa vaid tingimusel, et pädevad siseriiklikud asutused on kindlad, et kava või projekt ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Nii on see juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes. ( 8 )

29.

Tagajärgede hindamine saab järelikult olla ainult siis loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses asutuste poolt nõusoleku andmise aluseks, kui see elimineerib kõik teaduslikust vaatepunktist mõistlikud kahtlused selle kohta, et see kava või projekt avaldab asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju.

30.

See eeldab aga, et tagajärgede hindamisel tehakse parimatest teadussaavutustest lähtuvalt kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad kaitse-eesmärkidele mõju avaldada. ( 9 )

31.

Loodusdirektiivi kohaselt klassifitseeritud alade puhul on Euroopa Kohus viidanud sellele, et loodusdirektiivi artiklitest 3 ja 4 ja eriti artikli 4 lõikest 4 tulenevad kaitse-eesmärgid tuleb kindlaks määrata lähtuvalt sellest, kui tähtis on ala I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist. ( 10 )

32.

Nimetatud sätted ei ole küll linnudirektiivi alusel erikaitsealadele otse kohaldatavad. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohustavad selle direktiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2 liikmesriike andma erikaitsealade kaitsele sellise õigusliku staatuse, mis tagaks eelkõige I lisas nimetatud linnuliikide säilimise ja paljunemise ja samuti I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide pesitsemise, sulgimise ja talvitumise. ( 11 )

33.

Linnudirektiivile vastavad kaitse-eesmärgid puudutavad seega nende linnuliikide säilimist ja paljunemist, kelle kaitseks see ala klassifitseeriti. Liikmesriikide poolt komisjonile esitatavatest standardsetest andmevormidest ( 12 ) tuleneb, milliste liikide kaitseks mingi ala on määratud, kui muud dokumendid, näiteks kaitseala regulatsioonid, ei kajasta põhjalikumaid kaitse-eesmärke.

34.

Käesoleval juhul saab järeldada nende liikide olemasolu standardsetest andmevormidest, mille Itaalia Vabariigi ametiasutused esitasid komisjonile novembris 1998. Nendes märgitakse I lisas nimetatud liikidest kaljukotkast, rabapistrikku, herilaseviud, laanepüüd, lumepüüd, tetre, metsist ja musträhni. Lisaks nimetatakse seal veel selliseid rändlinnuliike nagu raudkull, hiireviu ja kaljuklutt. Raudkulli ja kaljukluti tähtsust hinnatakse D-ga, st neid ei peeta eriti oluliseks. Sellest võib järeldada, et need liigid ei ole kaitse-eesmärkide esemeks.

35.

Põhimõtteliselt tekib küsimus, kas arvesse tuleb võtta ka teisi liike, keda on nimetatud standardses andmevormis, mille Itaalia Vabariik esitas komisjonile 14. mail 2004. Need liigid on habekotkas, puna-harksaba, roosterind-tüll, karvasjalg-kakk, värbkakk, kassikakk, hallpea-rähn ja kalju-kivikana.

36.

Toimikust ei tulene, et need liigid olid hõlmatud Itaalia Vabariigi poolt seatud kaitse-eesmärkidega juba aasta enne vaidlusaluse loa väljastamist. Seega puudus tagajärgede hindamisel kohustus neid liike arvesse võtta.

37.

Need liigid ei ole aga seetõttu kaitseta jäänud. Pigem on uus standardne andmevorm tõend sellest, et need liigid esinesid sellel alal juba projekti teostamise ajal, mis nõudis põhimõtteliselt ka selle ala klassifitseerimist erikaitsealana asjaomaste liikide kaitseks. Kuna seda ala ei olnud 14. maini 2004 ilmselgelt nende liikide kaitseks klassifitseeritud, kehtib vastavate liikide jaoks vähemalt niisuguste alade ajutine kaitsekord, mis oleksid pidanud olema klassifitseeritud, aga olid selle ajahetkeni klassifitseerimata, st linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimene lause, ( 13 ) mis on erandite suhtes rangem kui loodusdirektiivi kaitsenormid. ( 14 ) Kuna aga komisjon vastavat väidet ei esita, ei ole mõtet sellel käesoleva juhtumi puhul pikemalt peatuda.

38.

Järelikult tuleb kontrollida, kas enne loa väljastamist 14. veebruaril 2003. aastal võeti oma ala parimate teadussaavutuste alusel arvesse kõiki projekti asjaolusid, mis võivad kas eraldi või koos muude kavade või projektidega avaldada 1998. aasta standardses andmevormis nimetatud liikidele olulist mõju.

39.

Itaalia valitsus on seisukohal, et projekti mõju oli juba enne keskkonnamõju tuvastamist 2000. aastal asjakohaselt hinnatud. Selle tõendamiseks esitab ta otsuse lisa. ( 15 ) Selle puhul on ilmselgelt tegemist keskkonnamõju tegeliku teadusliku uuringu kokkuvõtte ja hinnanguga.

40.

Selles kirjeldatakse ja uuritakse mitmeid projekte, mis, kui suusaraja ümberehitus välja arvata, ei ole aga käesoleva menetluse esemeks. Suusaraja ümberehitust kirjeldatakse lühidalt leheküljel 12.

41.

Kõigi hinnatud projektide mõju loomastikule, taimkattele, taimestikule ja ökosüsteemidele käsitletakse koos lehekülgedel 27–29. Vastutavate ametiasutuste arvates ei kaasne loomaliikide elupaikadele ega ka väikeste lindude ja imetajate peidupaikadele ja toidu kättesaadavusele olulisi muutusi.

42.

Nagu komisjon õigustatult rõhutab, on dokumendi koostajad uuringu selles osas suuri vigu teinud. Selles ei ole mõju täies ulatuses arvesse võetud. Ka ei ole kirjeldatud täielikult kavandatavaid töid. Dokument ei hõlma ka kõiki asjaomaseid liike. See puudutab eriti lumepüüd ja Alpi ümisejat, kelle paljunemis- ja pesitsusalasid ei ole uuritud. Ka muidu on andmed loomariigi kohta väheväärtuslikud. Nii nimetatakse küll metsist, keda sellel alal enam ei esine, seevastu on aga mainimata jäetud kaljuklutt, musträhn, raudkull ja kassikakk.

43.

Peale selle on dokumendi leheküljel 38 kindlaks määratud, et suusaraja ümberehitust ei tohi teostada laiemal kui 40 meetri laiusel alal. Pigem peaks koridori laius piirduma 20 meetriga. Selle piiranguga ei arvestatud projekti hilisemal teostamisel. Lisaks soovitati leheküljel 40 teostada edasisi uuringuid linnustiku kohta, eriti seoses metsaraidega.

44.

Mis aga puudutab 1994. aasta bioloogilist uuringut, millele Itaalia valitsus viitab ning mida nimetatakse dokumendi allikates, teistes kasutatud dokumentides ja menetluses osalenud asutuste seisukohtades, siis ei ole selge, millist rolli see mängib tagajärgede hindamisel. Ka sõnaselgelt nimetatud alternatiivide hindamine on huvipakkuv seoses keskkonnamõju hindamise direktiiviga ( 16 ) ning on ka loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel loa väljastamisel oluline, kuid tal ei ole tähtsust tagajärgede hindamisel.

45.

Järelikult ei uuritud uuringutes, mille alusel tuvastati 2000. aastal projekti sobivus keskkonnaga, projekti kõiki asjaolusid ega ka selle mõju erinevatele kaitse all olevatele linnuliikidele. Vastavalt nendele tähelepanekutele ei luba need uuringud väita, et suusaraja ümberehituseks võetud meetmed ei kahjusta erikaitseala. Seega ei ole need uuringud sobiv alus, et anda luba tööde teostamiseks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 alusel.

46.

IREALP 2002. aasta uuring kirjeldab samuti seda projekti ja selle mõju keskkonnale. See käsitleb suhteliselt intensiivselt projekti mõju veemajandusele, geomorfoloogiale ja ka taimestikule. Lindude kohta, kelle kaitseks erikaitseala on klassifitseeritud, märgib uuring vaid seda, et musträhn esineb asjaomasel metsaalal. ( 17 ) Seoses ühe teise osaprojektiga, mis ei ole käesoleva asja esemeks, mainitakse roosterind-tülli, kellele on viidatud 2004. aasta standardses andmevormis. ( 18 )

47.

Nendest andmetest võib järeldada, et projekt ei kahjusta teisi liike ja see uuring hõlmab seega täielikult kahjustatud liike, mida erinevad projektid puudutavad. Sellest järeldub, et ikkagi oleks olnud oluline kajastada ja hinnata ka projekti mõju musträhnile. Ometi puuduvad tõendid selle kohta, et seda oleks tehtud.

48.

Lisaks sellele tekitavad järgnevad, 2003. aasta ja 2005. aasta uuring ja 2004. aasta teatis, mille Itaalia Vabariik komisjonile on esitanud, ( 19 ) kahtlust selles, kas on hõlmatud kõik asjakohased liigid, mida projekt mõjutab. Nendes ollakse seisukohal, et see mõjutab eriti tetre.

49.

Seetõttu ei saa ka IREALP 2002. aasta uuringu põhjal väita, et suusaraja ümberehitamiseks võetud meetmed ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Seega ei ole uuring piisavaks aluseks, et anda vastavate tööde teostamiseks luba loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 alusel.

50.

Nii kohtueelses kui ka Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitas Itaalia Vabariik muid dokumente, mille esemeks oli mõju, mida vaidlustatud meetmed avaldavad keskkonnale. Nende hulka kuuluvad 1. detsembri 2003. aasta uuring, ( 20 ) Itaalia keskkonnaministeeriumi 6. augusti 2004. aasta teadaanne ( 21 ) ja 21. detsembri 2005. aasta uuring ( 22 ). Ainult viimati nimetatud dokument vastab sisuliselt tagajärgede hindamise nõuetele, kuna ta uurib mõjutatud alade tähendust asjaomastele liikidele ja hindab projektiga kaasnevat mõju. Lõpuks on aga küsitav, kuivõrd need üksikud dokumendid vastavad vormiliselt ja sisuliselt tagajärgede hindamise nõudmistele.

51.

Nagu komisjon rõhutab, koostati kõik need dokumendid pärast loa andmist 14. veebruaril 2003. aastal. Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause kohaselt saab luba anda ainult tagajärgede hindamise alusel. See ei olnud käesoleval juhul võimalik. Juba ainuüksi seetõttu ei ole need dokumendid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 mõttes sobivaks aluseks 14. veebruaril 2003. aastal väljastatud loale.

52.

14. veebruaril 2003. aastal ei olnud võimalik anda luba loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 alusel, sest uuringud, mida Itaalia ametiasutused kohtule esitasid, ei suutnud elimineerida kõiki teaduslikult põhjendatud kahtlusi selle kohta, et see projekt kahjustab ala kaitse-eesmärke.

53.

Tõusetub küsimus, kas luba oleks tohtinud anda loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel. Selle kohaselt võib hoolimata negatiivsest hinnangust tagajärgedele teostada kava või projekti üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel, kui puuduvad alternatiivsed lahendused ja liikmesriik võtab kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse.

54.

Reeglina on selline säte kohaldatav vaid pärast seda, kui projekti mõju on uuritud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt ja see on seega kindlaks tehtud vähemalt osas, milles see on teaduslikult võimalik. Teadmine kaitse-eesmärkide kahjustamisest on hädavajalik loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 kohaldamisel, kuna muidu ei ole võimalik hinnata nende erandite tingimusi. Üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste hindamine nõuab nende huvide võrdlemist ala kahjustamisega. Seda, kas on olemas piirkonda vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi, saab hinnata ainult kahjustusi arvesse võttes. Lõpuks on asendusmeetmete võtmise puhul vaja teada kahjustusi, mida tuleb kompenseerida. ( 23 )

55.

Kuna vastavad teadmised 14. veebruaril 2003. aastal puudusid, näib esmapilgul olevat välistatud, et sel päeval antud loa aluseks on loodusdirektiivi artikli 6 lõige 4.

56.

Eriti kiireloomulistel juhtudel peab olema ka võimalik anda projektile luba üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ilma, et enne seda oleks läbi viidud aega nõudvaid teaduslikke uurimusi. Vastasel juhul oleks näiteks otsese ähvardava ohu korral kõrgemalseisvatele õigushüvedele võimatu võtta meetmeid selle ärahoidmiseks, kuigi need kahjustaksid tõenäoliselt asjaomaste alade kaitse-eesmärke.

57.

Sellistel juhtudel tuleb loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 kohaldamisel eeldada maksimaalset kahju, mis tegevuse tulemusel võib tekkida, ja kaaluda, kas üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvad põhjused, nagu ähvardav oht, nõuavad selle kaitsemeetme võtmist või kas piisab nende puhul ka erikaitseala vähem kahjustavate asendusmeetmete võtmisest, nagu tagajärgede hindamise äraootamine. ( 24 ) Sel juhul tuleb mõju vähemalt tagantjärele tuvastada, et võiks võtta vajalikke asendusmeetmeid.

58.

Siinkohal võib jääda lahtiseks, kas eelseisvad suusatamise maailmameistrivõistlused olid kohaseks põhjuseks, et õigustada asjakohast tagajärgede hindamisest loobumist. Puuduvad igasugused viited selle kohta, et kaaluti piisavalt alternatiive suusaradade ümberehitamisele. Kuna loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 4 tulenevate erandi tingimuste tõendamine kuulub Itaalia Vabariigi kohustuste hulka, ( 25 ) peab ta vastutama tagajärgede eest.

59.

Järelikult ei olnud võimalik 14. veebruaril 2003. aastal anda luba loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel.

60.

Kokkuvõtlikult võib sedastada, et kuna Itaalia Vabariik on 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamiseks erikaitsealal IT 2040044 Parco Nazionale dello Stelvio Santa Caterina Valfurva suusakompleksi (rada „Edelweiss”) laiendus- ja arendusprojekti ja sellega seotud suusarajatiste loomise käigus lubanud võtta meetmeid, mis tõenäoliselt avaldavad Stelvio erikaitsealale olulist mõju, ilma et oleks asjakohaselt hinnatud nende meetmete tagajärgi ala kaitse-eesmärke arvestades või alternatiive nendele meetmetele piisavalt hinnatud, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad loodusdirektiivi artikli 6 lõigetest 3 ja 4 koosmõjus artikliga 7.

61.

Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

62.

Selle väitega seoses tekib küsimus, kas teatud tegevused võivad rikkuda nii loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 kui ka lõikeid 3 ja 4. Nagu ma juba märkisin, ( 26 ) on otsuse Waddenzee kohaselt lõigete 2 ja 3 eesmärk takistada alade kaitse-eesmärkide kahjustamist. ( 27 ) Asjaolu, et kavale või projektile antakse luba loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud menetluse kohaselt, muudab tarbetuks nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud üldise kaitsekohustuse samaaegse kohaldamise, kui tegemist on nimetatud kava või projektiga silmas peetud ala mõjutamisega. ( 28 ) Kui projektile loa andmise menetlust ei ole seevastu korrakohaselt teostatud, siis võib selle projektiga seoses olla rikutud nii loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 sätestatud menetluseeskirju kui ka alade kaitseks esitatud nõudeid, mis tulenevad kolmest punktist.

63.

Euroopa Kohus saab loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 rikkumist seoses erikaitsealaga ainult siis tuvastada, kui eksisteerib halvenemine või häirimine selle sätte mõttes. Selle mõju peab esile tooma ja vaidluse korral tõendama komisjon.

64.

Käesoleval juhul komisjon küll väidab, et erikaitsealal Stelvio rahvuspargis on maha raiutud umbes 2500 puud, kuid on jäänud selgusetuks, kas see meede on kahjustanud ala kaitse-eesmärke. Mets iseenesest ei saa olla linnudirektiivi artikli 4 esemeks, ta on seda vaid osas, millel on tähtsust kaitse all olevate lindude elupaigale.

65.

Andmed asjaomase metsaala võimaliku kasutamise kohta kaitse all olevate linnuliikide poolt pärinevad teosest „Atlas of European Breeding Birds”, millest komisjon esitab väljavõtteid. ( 29 ) Selle kohaselt tuleb kõne alla ala kasutamine herilaseviu (Pernis apivorus), lumepüü (Lagopus mutus helvetica) ja musträhni (Dryocopus martius) poolt. See teave on piisav alus, et kohustada teostama vaidlusalust tagajärgede hindamist. Kuid üksi neist ei piisa, et tõendada tegelikult tekkinud kahju.

66.

Ainus dokument, mis sisaldab konkreetset teavet asjaomaste alade kasutamise kohta kaitsealuste liikide poolt, on 21. novembri 2005. aasta uuring, mille esitas Itaalia Vabariik vasturepliigis. ( 30 ) Selle dokumendi kohaselt on suur osa projekti mõjust tähtsusetu. Kuna komisjon seda ei vaidlustanud – mis oleks suulises menetluses võimalik olnud –, tuleb see väide õigeks lugeda.

67.

Siiski on sama uuringu kohaselt vajalik tedre võimalike pesitsusalade kaotust tasakaalustada elupaikade parandamise läbi teises piirkonnas. ( 31 ) Itaalia Vabariigi poolt tedre elupaikade tasakaalustamise vajaduse tunnustamine sunnib järeldama, et Stelvio rahvuspargis asuva kaitseala kaitse-eesmärke selle liigi puhul kahjustati.

68.

Seetõttu tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik on 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamiseks erikaitsealal IT 2040044 Parco Nazionale dello Stelvio Santa Caterina Valfurva suusakompleksi (rada „Edelweiss”) laiendus- ja arendusprojekti ning sellega seotud suusarajatiste loomise käigus võtnud meetmeid, millega on kaasnenud tedre elupaikade halvenemine, ja seega on kahjustatud ala kaitse-eesmärke, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 2 koosmõjus artikliga 7.

69.

Kolmanda väite esemeks on erikaitseala kaitsemeetmed, mis on vajalikud linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel. Need sätted kohustavad määrama erikaitseala, ( 32 ) mida ei ole käesolevas asjas vaidlustatud.

70.

Seetõttu kohustuvad liikmesriigid Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt andma erikaitsealade kaitsele sellise õigusliku staatuse, mis tagaks eelkõige I lisas nimetatud linnuliikide säilimise ja paljunemise ning samuti I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide pesitsemise, sulgimise ja talvitumise. ( 33 )

71.

Kuna loodusdirektiivi artiklist 7 ja sama direktiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevad kohustused asendavad kõiki linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevaid kohustusi, peab nende alade kaitse õiguslik staatus ka tagama, et erikaitsealadel välditakse looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud. ( 34 )

72.

Seetõttu tuleb vastu võtta teatud eeskirjad, et tagada erikaitseala piisav kaitse.

73.

Komisjon ei esita ühtegi konkreetset vastuväidet üldiste õigusnormide kohta, mis on määratud erikaitsealade kaitseks Itaalia Vabariigis, täpsemalt Lombardia regiooni territooriumil, ega ka erinormide kohta, mis on välja antud Stelvio rahvuspargis asuva vastava ala kaitseks. Pigem järeldab ta vaidlusaluse projekti teostamisest, et olemasolevad õiguslikud kaitsemehhanismid ei ole piisavad.

74.

Itaalia Vabariik väidab sellele järeldusele vastu, et kaitsekohustuse rikkumine ei tõenda, et kaitsekohustuste tagamise õiguslikud normid on puudulikud. Kuid sealjuures jätab ta tähelepanuta, et linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevad kohustused ei piirdu ainult õigusnormide vastuvõtmisega. Kaitsemeetmete võtmine peab vastavate alade kaitse ka tegelikult tagama.

75.

Käesoleva juhtumi puhul rikutakse Stelvio rahvuspargi erikaitseala kaitse-eesmärke vähemalt tedre suhtes. Tekkinud kahju annab tunnistust sellest, et ei ole kasutusele võetud kõiki meetmeid, et selle ala kaitse oleks olnud tagatud.

76.

On võimalik, et alasid kahjustatakse, ehkki liikmesriik on võtnud kõik mõeldavad meetmed, et seda kahju vältida. Sel juhul ei tõendaks kahju linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 rikkumist.

77.

Käesoleval juhul võeti vaidlusalused meetmed pädevate asutuste loaga, ilma et see oleks erandjuhul olnud õigustatud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel. Seega on võimalik järeldada kahju tekkimisest, et on rikutud linnudirektiivi artikli 4 lõikeid 1 ja 2.

78.

Selle tõttu tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik on 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamiseks lubanud erikaitsealal IT 2040044 Parco Nazionale dello Stelvio Santa Caterina Valfurva suusakompleksi (rada „Edelweiss”) laiendus- ja arendusprojekti ning sellega seotud suusarajatiste loomise käigus võtta meetmeid, mille tõttu halvenesid tetrede elupaigad ja seeläbi kahjustati erikaitseala kaitse-eesmärke, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2.

79.

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesolevas asjas rahuldatakse kõik komisjoni nõuded, siis tuleb kohtukulud mõista välja Itaalia Vabariigilt.

80.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: