Kohtuasi C-504/04
Agrarproduktion Staebelow GmbH
versus
Landrat des Landkreises Bad Doberan
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Schwerin)
Loomatervishoiu nõuded – Teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimine, kontroll ja likvideerimine – Sünnikohortide tapmine – Proportsionaalsus
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Proportsionaalsus – Ulatus
2. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Proportsionaalsus – Institutsioonide aktid
1. Ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus ei ületaks piire, mis asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks on sobivad ja vajalikud, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega. Seega rahvatervise kaitset käsitlevate õigusnormide vastuvõtmisel peab ühenduse seadusandja võtma lisaks peamisele eesmärgile täielikult arvesse kõiki asjakohaseid huve, eelkõige omandiõigust ning loomade heaolu nõudeid.
(vt punktid 35 ja 37)
2. Proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt ei saa ühenduse õigusakti kehtivus sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle tõhususe kohta. Kui ühenduse seadusandja on sunnitud hindama õigusnormide tulevikus tekkivaid tagajärgi, mida ei saa täpselt ette näha, saab tema hinnangut kritiseerida vaid siis, kui näib, et ta on ilmselgelt eksinud nende asjaolude suhtes, mis tal kõnealuse õigusnormi vastuvõtmise ajal teada olid. Seega tuleb rahvatervise kaitset käsitlevate õigusnormide vastuvõtmisega seoses möönda, et kui näib olevat kahtlusi inimeste tervisele kujutatavate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võivad institutsioonid ettevaatusprintsiipi ja ennetavat tegevust kohaldades võtta kaitsemeetmeid, ilma et nad ootaksid ära, et täielikult oleks avaldunud nende ohtude tegelikkus ja tõsidus. Seevastu, kui uued asjaolud muudavad ohu tajumist või näitavad, et ohtu võib vältida olemasolevatest vähem piiravate meetmetega, peavad institutsioonid ja eelkõige algatusõigust omav komisjon hoolitsema õigusnormide uutele teaduslikele andmetele kohandamise eest.
(vt punktid 38−40)
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
12. jaanuar 2006(*)
Loomade tervishoid – Teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimine, kontroll ja likvideerimine – Sünnikohortide tapmine – Proportsionaalsus
Kohtuasjas C‑504/04,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Verwaltungsgericht Schwerin’i (Saksamaa) 9. jaanuari 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. detsembril 2004, menetluses
Agrarproduktion Staebelow GmbH
versus
Landrat des Landkreises Bad Doberan,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas (ettekandja), kohtunikud J. Malenovský, A. La Pergola, A. Borg Barthet ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. oktoobri 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Agrarproduktion Staebelow GmbH, esindajad: Rechtsanwälte Behr & Partner ja Rechtsanwältin C. Columbus,
– Kreeka valitsus, esindajad: V. Kontolaimos, S. Papaioannou ja M. Tassopoulou,
– Hollandi valitsus, esindaja: H.G. Sevenster,
– Euroopa Parlament, esindajad: G. Mazzini ja U. Rösslein,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Ruggeri Laderchi ja Z. Kupčová,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Bordes ja F. Erlbacher,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb kohordi, kuhu kuulus veis, kellel kinnitati veiste spongioosse entsefalopaatia (edaspidi „BSE”) esinemine, tapmise kohustuse kehtivust proportsionaalsuse seisukohalt.
2 Nimetatud taotlus esitati äriühingu Agrarproduktion Staebelow GmbH (edaspidi „Staebelow”) ja Landrat des Landkreises Bad Doberan’i (edaspidi „Landrat”) vahelise kohtuvaidluse raames seoses Staebelow kariloomade hulka kuuluva 52 looma tapmisega.
Ühenduse õigusnormid
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (edaspidi „TSE”) vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT L 147, lk 1; ELT eriväljaanne 03/32, lk 289), võeti vastu EÜ artikli 152 lõike 4 punkti b alusel, mis näeb erandina EÜ artiklis 37 sätestatust ette veterinaaria- ja fütosanitaaralal meetmete võtmise menetluse, mille otsene eesmärk on rahvatervise kaitse.
4 Nimetatud määrus võtab ühte dokumenti kokku suure osa Euroopa Ühenduse poolt alates 1990. aastast võetud loomade tervishoidu käsitlevate direktiivide kaitsemeetmetel põhinevaid meetmeid ja sellega püütakse kaitsta loomade ja inimeste tervist BSE ohu eest.
5 Nimetatud määruse neljas põhjendus on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjon on eelkõige juhtivalt teaduskomiteelt ja rahvatervisega seotud veterinaarmeetmete teaduskomiteelt saanud [transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate] TSE mitmete aspektide kohta teaduslikke seisukohti. Need seisukohad hõlmavad soovitusi meetmete kohta, millega vähendada nakatunud toodetega kokkupuutest tulenevat võimalikku ohtu inimeste ja loomade tervisele.”
6 Nakatunud veise kohordi tapmise kohustus tuleneb määruse nr 999/2001 artikli 13 lõike 1 esimese lause punktist c koostoimes nimetatud määruse VII lisa punkti 2 alapunktiga a. Kohordi mõiste on määratletud sama määruse I lisa punktis c.
7 Määruse nr 999/2001 artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui TSE esinemine on ametlikult kinnitatud, kohaldatakse võimalikult kiiresti järgmiseid meetmeid:
a) kõik looma kehaosad hävitatakse täielikult kooskõlas V lisaga, välja arvatud registri jaoks kooskõlas III lisa B peatüki III osa punktiga 2 säilitatav materjal;
b) viiakse läbi uurimine riskirühma kuuluvate loomade tuvastamiseks vastavalt VII lisa punktile 1;
c) kõik VII lisa punktis 2 osutatud loomad ja loomsed saadused, mis on punktis b osutatud uurimise käigus tunnistatud riskirühma kuuluvateks, tapetakse ja hävitatakse täielikult kooskõlas V lisa punktidega 3 ja 4.
[…]
4. Kooskõlas artikli 12 lõikega 2 ja käesoleva artikli lõike 1 punktidega a ja c tapetud loomadest või hävitatud loomsetest saadustest tekkinud kahju hüvitatakse omanikele viivitamatult.
[…]”
8 Määruse nr 999/2001 VII lisa on muudetud komisjoni 29. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1326/2001, millega kehtestatakse üleminekumeetmed ülemineku võimaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 999/2001, millega kehtestatakse teatava transmissiivse spongioosse entsefalopaatia vältimise, kontrolli ja likvideerimise üksikasjalikud eeskirjad, ning muudetakse nimetatud määruse VII ja XI lisa (EÜT L 177, lk 60; ELT eriväljaanne 03/33, lk 9). Nimetatud lisa sätestab:
„1. Artikli 13 lõike 1 punktis b osutatud uurimisel tuleb kindlaks teha:
a) veiste puhul:
– kõik mäletsejalised põllumajandusettevõttes, kus haiguse esinemine on kinnitatud,
– kõik kaks aastat enne või pärast kliinilist haiguspuhangut võetud embrüod, munarakud ja sündinud järglaskond, kui haiguse esinemine on kinnitatud emasloomal,
– kõik kohordi loomad põllumajandusettevõttes, kus haiguse esinemine on kinnitatud,
[…]
2. Artikli 13 lõike 1 punktis c sätestatud meetmed hõlmavad vähemalt:
a) BSE esinemise kinnitamise puhul veistel punkti 1 alapunkti a esimeses, teises ja kolmandas taandes osutatud uurimise käigus kindlaksmääratud veiste tapmist ja täielikku hävitamist, embrüote ja munarakkude hävitamist. Liikmesriik võib teha otsuse punkti 1 alapunktis a osutatud nakatunud põllumajandusettevõtte veiseid mitte tappa ja hävitada, sõltuvalt epidemioloogilisest olukorrast ja vastava ettevõtte loomade jälgitavusest;
[…]”
9 „Kohordi” mõiste on määratletud määruse nr 999/2001 I lisa punktis c, kui selliste veiste rühm, kes on sündinud nakatunud loomaga samas karjas kas 12 kuud enne või 12 kuud pärast kõnealuse looma sündi või kes on esimese eluaasta jooksul kasvanud koos nakatunud loomaga ja kes on saanud sama sööta, mis nakatunud loom esimese eluaasta jooksul.
10 Määruse nr 1326/2001 seitsmes põhjendus on sõnastatud järgmiselt:
„Määruse (EÜ) nr 999/2001 VII lisas on sätestatud pärast transmissiivse spongioosse entsefalopaatia olemasolu kindlakstegemist kohaldatavate meetmete üksikasjalikud eeskirjad. Neid eeskirju tuleks liikmesriikide poolt kohaldatavate üksikasjalike haiguse likvideerimise sätete kajastamiseks ajakohastada, võttes arvesse juhtiva teaduskomitee 15. septembri 2000. aasta otsust veiste spongioosse entsefalopaatiaga seotud karja tapmise kohta. Juhtiv teaduskomitee on leidnud selles otsuses, et „juba (terve) karja tapmisel on teatav mõju muidu tuvastamata jäänud juhtude kõrvaldamisel ja tulevikus esineda võivate juhtude vältimisel; üldjoontes sama tulemuse võib siiski saavutada ka kõikide tuvastatud juhtudega samas karjas umbes 12 kuud varem või hiljem sündinud või kasvanud loomade tapmisega (sünnikohordi tapmine)”. Sõltumata riigis kehtivast epidemioloogilisest olukorrast, soovitab juhtiv teaduskomitee veiste spongioosse entsefalopaatia esinemise korral vähemalt sünnikohordi tapmist. Seetõttu on asjakohane muuta vastavalt üksikasjalikke haiguste likvideerimise sätteid, muutes kogu karja tapmise vabatahtlikuks kohalikust olukorrast sõltuvalt.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Staebelow kariloomade hulka kuulunud tapetud veisele 29. jaanuaril 2002 tehtud BSE testi resultaat osutus positiivseks. Selle tagajärjel tehti kindlaks nakatunud looma kaks otsest järglast ja selle looma kohorti kuuluvad 50 looma.
12 Landrat andis 5. veebruari 2002. aasta otsusega korralduse koheselt tappa 52 veist. Staebelow esitas selle korralduse peale kaebuse, kuid see tunnistati 13. veebruari 2002. aasta otsusega põhjendamatuks.
13 Staebelow esitas nimetatud otsuse peale 13. märtsil 2002 hagi Verwaltungsgericht Schwerin’ile.
14 Varem esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse jättis nii nimetatud kohus kui ka apellatsiooni korras Oberverwaltungsgericht Mecklenburg-Vorpommern rahuldamata. Selle tulemusel pöörati Landrat’i otsus täitmisele. Veised tapeti 4. aprillil 2002 ja nad hävitati täielikult.
15 Staebelow jätkas menetlust põhikohtuasjas selleks, et tapmise korraldus tunnistataks ebaseaduslikuks. Ta kartis, et sarnases olukorras annab Landrat korralduse uueks sama kohordi veiste ning nakatunud veise järglaste tapmiseks. Siinkohal leidis ta, et on olemas piisavalt reaalne oht sellise otsuse uuesti tegemiseks, sest ta jätkab veiste pidamist ja kasvatamist. Selline kinnitus oleks talle tähtis ka enda õiguste ennistamise seisukohast.
16 Verwaltungsgericht Schwerin’is väitis Staebelow, et ühenduse õigusnormid on kehtetud, kuna need rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet.
17 Esiteks väitis ta, et määratletud riskiteguriga materjali, st prioone sisaldavate loomade kehaosade kõrvaldamine takistab prioonidega nakatunud kudede toitumisahelasse jõudmist.
18 Lisaks toetub ta Bundesverbraucherministerium’i (liidu tarbijakaitseministeerium) arvulistele andmetele 2001., 2002. ja 2003. aasta jaanuari BSE testide resultaatide kohta, mille kohaselt:
– 2001. aastal esines BSE positiivseid juhtumeid tapetud tervete loomade hulgas 0,0014% (38 positiivset juhtumit 2 593 260 kontrollitud looma kohta). BSE likvideerimise raames tapetud loomade hulgas oli see protsent 0,0446% (4 positiivset juhtumit 8952 looma kohta);
– 2002. aastal esines BSE positiivseid juhtumeid tapetud tervete loomade hulgas 0,0015% (42 positiivset juhtumit 2 759 984 kontrollitud looma kohta). BSE likvideerimise raames tapetud loomade hulgas oli see protsent 0,1185% (3 positiivset juhtumit 2530 looma kohta);
– 2003. aasta jaanuarist oktoobrini hukati kohortide tapmise käigus 779 looma Nende loomade hulgas tuvastati vaid üks positiivne juhtum.
19 Tuginedes Freie Universität Berlin’i veterinaarmeditsiini õppetooli professori Staufenbieli 15. detsembril 2003 antud arvamusele, järeldas Staebelow nendest andmetest, et kuna tulemused ei olnud märgatavalt erinevad, siis võib kohordi tapmist pidada kohatuks.
20 Lõpuks väidab Staebelow, et BSE kindlakstegemise kiirteste loetakse 100% kindlateks nii, et kohordi nakatunud loomad avastatakse tavapärase loomade tapmise käigus igal juhul.
21 Sellises olukorras otsustas Verwaltungsgericht Schwerin menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgneva eelotsuse küsimuse:
„Kas […] määruse (EÜ) nr 999/2001[…], määruse (EÜ) nr 1326/2001 artikli 3 punktist 1 ja II lisast tulenevas redaktsioonis, artikli 13 lõike 1 esimese lause punkt c koostoimes selle määruse VII lisa punkti 2 alapunktiga a ja punkti 1 alapunkti a kolmanda taandega on proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu kehtetu?”
Eelotsuse küsimus
Euroopa Kohtule esitatud märkused
22 Tuginedes erinevatele teaduslikele artiklitele märgib Staebelow, et eelotsusetaotluses toodud põhjustel rikub nakatunud looma kohordi tapmise kohustus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna see meede ei paranda oluliselt tarbijakaitset. Olenemata sellest, et loomakasvatajatele makstakse hüvitist, ei korva see piisavalt mittevaralist kahju. Ühenduse seadusandja ei ole võtnud arvesse liikmesriikide põllumajandusettevõtete erinevat struktuuri. Samuti tuleb arvesse võtta keeldu tappa looma ilma vajaduseta ning loomakaitse põhimõtteid, mis on sätestatud Saksa põhiseaduses.
23 Samuti väidab Staebelow, et tõendatud pole, et esineb seos BSE ja inimese tervisele avaldatavate ohtude vahel, millest viimased on igal juhul minimaalsed, nii nagu seda kinnitavad teatavate teadlaste poolt avaldatud selgitused.
24 Staebelow rõhutab lisaks, et ühenduse seadusandja ülesanne on kontrollida pidevalt tema poolt ette nähtud meetmeid ning võtta arvesse teaduslike andmete arengut.
25 Kreeka ja Hollandi valitsused, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon märgivad seevastu, et nakatunud looma kohordi tapmise kohustus ei riku proportsionaalsuse põhimõtet.
26 Esiteks tuletavad nad meelde ühenduse seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust, inimeste tervise kaitstuse kõrget taset, mis tuleb tagada ühenduse kõikide poliitikate ja tegevuste määratlemisel ja rakendamisel, ettevaatusprintsiibi olulisust ja asjaolu, et õigusakti seaduslikkust tuleb hinnata, võttes arvesse selle vastuvõtmise ajal valitsenud olukorda. Siinkohal märgivad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus viidatud andmed käsitlevad määruse nr 999/2001 vastuvõtmisele järgnevat olukorda.
27 Nimetatud valitsused ja ühenduse institutsioonid rõhutavad muu hulgas nende ühenduse õigusaktide arengut, mille eesmärgiks on võidelda BSE ja TSE vastu üldiselt. Kohtuistungil leidsid need institutsioonid vastupidiselt põhikohtuasja hageja väidetele, et sellise meetme nagu kohordi tapmise kohustus ja loomade hävitamine põhjenduseks ei ole pelgalt tarbijakaitse, vaid sellel on ka BSE likvideerimise eesmärk.
28 Nimetatud valitsused ja institutsioonid rõhutavad, et määrus nr 1326/2001 võeti vastu, võttes arvesse juhtiva teaduskomitee 15. septembri 2000. aasta seisukohta, nii nagu on märgitud nimetatud määruse seitsmendas põhjenduses. Siinkohal meenutavad nad, et esialgses redaktsioonis nägi määrus nr 999/2001 ette kogu põllumajandusettevõttes oleva karja tapmise, kuhu nakatunud loom, kelle organismist nakkust leiti, kuulus. Juhtiva teaduskomitee seisukoha järgi ja enne kui määrust nr 999/2001 kohaldama hakati, muudeti VII lisa selleks, et kehtestada vaid kohordi tapmise kohustus.
29 Nad märgivad, et erinevad teaduskomiteed on kohordi tapmise vajadust korduvalt kinnitanud. Siinkohal viitavad nad BCE-d käsitleva WHO/FAO/OIE ühise tehnilise nõuande käigus tehtud järeldustele ja peamistele soovitustele: Rahvatervis, loomade tervishoid ja kaubandus (OIE, Pariis, 11.–14. juuni 2001), juhtiva teaduskomitee 11. jaanuari 2002. aasta seisukohale täiendava kaitse kohta, mida pakuvad erinevad tapmiseeskirjad praegustes tingimustes Ühendkuningriigis ja Saksamaal (Opinion on the additional safeguard provided by different culling schemes under the current conditions in the UK and DE), ning 21. aprillil 2004 komisjoni palvel BSE vastu võitlemise raames teadlaste grupi poolt esitatud seisukohale bioloogiliste ohtude kohta (Opinion of the Scientific Panel on Biological Hazards on a request from the Commission on BSE-related Culling in Cattle (Question No EFSA-Q-2003-098)).
30 Mis puutub eelotsusetaotluse esitanud kohtus esitatud väidetesse, märgivad nad, et määruse nr 999/2001 vastuvõtmise ajal ei olnud nakkuse jagunemine nakatunud looma kehas ja organites veel selge. Igatahes ei ole määratletud riskiteguriga materjalide kõrvaldamine piisav kaitsemeede, kuna ei suudeta välistada, et ebapiisavate hügieenieeskirjade korral nakatunud koed toiduahelasse ei satu.
31 Valitsused ja ühenduse institutsioonid tuletavad pealegi meelde, et BSE kontrollimise kiirtestid ei võimalda teha nakkust kindlaks peiteajal, vaid alles siis, kui see on väga kaugele arenenud.
32 Nad ei nõustu Staebelow poolt statistiliste andmete põhjal tehtud järeldustega. Vastupidi, need andmed kinnitasid suuremat tõenäosust leida BSE positiivseid juhtumeid tapetud tervete loomade hulgas, kes kuulusid nakatunud looma kohorti. Samuti tulles tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt edastatud arvude juurde, esines kohortide tapmise raames 2001. aastal 31,85 korda (0,0446% jagatud 0,0014%) rohkem positiivseid juhtumeid kui kiirtestide puhul. 2002. aastal oli neid juhtumeid 79 korda rohkem (0,1185% jagatud 0,0015%).
33 Neid erinevaid asjaolusid arvesse võttes leiavad nimetatud valitsused ja institutsioonid, et kõnealune kohordi tapmise kohustus on vajalik loomade ja inimeste tervise kaitseks ning teiste meetmetega samasugust tulemust ei saavutataks. Arvestades määruse nr 999/2001 artikli 13 lõikes 4 ette nähtud hüvitamist, ei ole see meede taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.
34 Lisaks täpsustavad nad, et ühenduse õigusnorme on kohandatud järk-järgult teaduslike teadmiste arengule vastavalt. Määruse nr 999/2001 VII lisa on 2002., 2003. ja 2004. aastal muudetud, et leevendada just tapmist käsitlevaid meetmeid.
Euroopa Kohtu vastus
35 Ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus ei ületaks piire, mis asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks on sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13; 5. oktoobri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑133/93, C‑300/93 ja C‑362/93: Crispoltoni jt, EKL 1994, lk I‑4863, punkt 41; 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑157/96: National Farmers’ Union jt, EKL 1998, lk I‑2211, punkt 60 ja 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑189/01: Jippes jt, EKL 2001, lk I‑5689, punkt 81).
36 Mis puudutab nimetatud põhimõtte rakendamise tingimuste kohtulikku järelevalvet ja võttes arvesse ühenduse seadusandjale põhikohtuasja puudutavas valdkonnas antud ulatuslikku kaalutlusõigust, mis eeldab ühenduse seadusandja poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ja mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid, siis võib sellises valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus, võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga (6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I‑10423, punkt 69).
37 Erinevate võimalike meetmetega seotud kohustuste hindamisel tuleb kindlaks teha, et peamise rahvatervise kaitse eesmärgi kõrval on ühenduse seadusandja võtnud täielikult arvesse kõiki asjakohaseid huve, eelkõige omandiõigust ning loomade heaolu nõudeid (10. märtsi 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑96/03 ja C‑97/03: Tempelman ja van Schaijk, EKL 2005, lk I‑1895, punkt 48).
38 Lisaks tuleb meenutada, et ühenduse õigusakti kehtivus ei saa sõltuda tagasiulatuvast hinnangust selle tõhususe kohta. Kui ühenduse seadusandja on sunnitud hindama õigusnormide tulevikus tekkivaid tagajärgi, mida ei saa täpselt ette näha, saab tema hinnangut kritiseerida vaid siis, kui näib, et ta on ilmselgelt eksinud nende asjaolude suhtes, mis tal kõnealuse õigusnormi vastuvõtmise ajal teada olid (eespool viidatud otsus kohtuasjas Jippes jt, punkt 84).
39 Seega tuleb möönda, et kui näib olevat kahtlusi inimeste tervisele kujutatavate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võivad institutsioonid ettevaatusprintsiipi ja ennetavat tegevust kohaldades võtta kaitsemeetmeid, ilma et nad ootaksid ära, et täielikult oleks avaldunud nende ohtude tegelikkus ja tõsidus (vt selle kohta eespool viidatud otsus kohtuasjas National Farmers’ Union jt, punkt 63).
40 Seevastu, kui uued asjaolud muudavad ohu tajumist või näitavad, et ohtu võib vältida olemasolevatest vähem piiravate meetmetega, peavad institutsioonid ja eelkõige algatusõigust omav komisjon hoolitsema õigusnormide uutele teaduslikele andmetele kohandamise eest.
41 Määrusega nr 999/2001 sätestatud eeskirjad kehtestati, lähtudes oletusest, et BSE on seotud Creutzfeldt-Jacobi tõve uue teisendiga. Määruse esimesest põhjendusest tuleneb, et „[j]ärjest rohkem leitakse tõendeid BSE tekitaja ja Creutzfeldt-Jacobi tõve uue teisendi sarnasuse kohta”. Siinkohal, kuigi põhikohtuasja hageja märgib, et selle tekitaja ja selle haiguse vahel pole põhjuslikku seost tõendatud, ei vaidlusta ta siiski, et on olemas geograafiline ja ajaline korrelatsioon BSE ja nimetatud haiguse teisendi ilmnemise vahel, mis kujutab endast märki sellisest seosest.
42 Nagu tuleneb ka selle määruse neljandast põhjendusest, on nende eeskirjade aluseks erinevad teaduslikud seisukohad, mis soovitavad vältida loomade ja inimeste kokkupuuteid nakatunud loomadest pärinevate toodetega. Nimetatud määruse vastuvõtmise ajal selle kohta eksisteerinud teaduslikud teadmised tulenevad eelkõige eespool viidatud 2001. aasta BSE-d käsitleva WHO/FAO/OIE ühise tehnilise nõuande dokumendist, milles sedastati, et „valitseb teaduslik üksmeel asjaolu suhtes, et sööt kujutab endast kokkupuute peamist allikat” BSE-ga (vt nimetatud nõuande lk 4).
43 Neid asjaolusid arvesse võttes on ühenduse seadusandja poolt vastuvõetud meetmete tagajärjeks vähendada loomade ja inimeste kokkupuuteid BSE tekitajaga nii, et nakatunud looma kohordi tapmist ja hävitamist tuleb rahvatervise kaitse eesmärgi taotlemisel pidada kohaseks.
44 Ajal, mil kohordi tapmise nõue kehtestati, ei tundunud selline meede, arvestades teisi olemasolevaid kaitsemeetmeid, üleliigne olevat. Selles küsimuses tuleb meenutada, et kondijahu loomasöödaks tarvitamise üldist keeldu kohaldati vastavalt komisjoni 27. detsembri 2000. aasta otsuse 2001/25/EÜ, mis keelab teatavate loomset päritolu kõrvalsaaduste kasutamise loomasöödaks, artiklile 3 alles 2001. aasta 1. märtsist.
45 Pealegi, nagu selgub juhtiva teaduskomitee 15. septembri 2000. aasta seisukohast, mis on toodud määruse nr 1326/2001 seitsmendas põhjenduses, ei võimalda veistel tehtavad testid saada haigusele jälile selle peiteajal.
46 Mis puudutab vaidlusaluse meetme proportsionaalsust põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal, piisab, kui nentida, et kuigi määruse nr 999/2001 artiklid 23 ja 24 lubavad põhimõtteliselt nimetatud meetme võimalikku kohandamist, kordas teaduskomitee poolt vahepeal vastu võetud eespool viidatud 11. jaanuari 2002. aasta seisukoht eespool viidatud 15. septembri 2000. aasta seisukohas toodud järeldusi. Selles uues arvamuses rõhutas juhtiv teaduskomitee pealegi, et sellised meetmed nagu veiste söödas kondijahu kasutamise keelamine ja teatud liiki tapmiste kaotamine vähendab ohtu inimeste tervisele vaid siis, kui neid rakendatakse ellu tõhusalt, ning nende nõuete väiksemadki rikkumised võivad vähendada märkimisväärselt ohutuse taset.
47 Arutledes kohordi tapmise kohustuse säilitamise vajalikkuse üle, vaatamata muude meetmete olemasolule, kinnitas juhtiv teaduskomitee nimetatud 11. jaanuari 2002. aasta seisukohas, et loomade tapmine kujutab endast inimestele vähendatud ohtu, mis jääb allapoole kiirtestide kasutamisega ja teatavate tapmisliikide kaotamisega saavutatavast ohutasemest (vt seisukoha lk 4).
48 Mis puudutab selles küsimuses põhikohtuasja hageja poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtule edastatud statistikat, piisab kui nentida, nii nagu seda on teinud valitsused ja ühenduse institutsioonid oma kirjalikes märkustes, et see näitab, et nakatunud veiste sünnikohortides on tavaliste veiste populatsioonidega võrreldes rohkem ohustatud isendeid. Scientific Panel on Biological Hazards’i (bioloogiliste ohtude teaduskomitee) eespool viidatud 21. aprilli 2004. aasta aruandes analüüsitud statistika kinnitab seda järeldust (vt nimetatud aruande lk 1).
49 Pealegi ei näi liikmesriikide põllumajandusettevõtete erinev struktuur olevat asjassepuutuv asjaolu, mida ühenduse seadusandja oleks pidanud vaidlustatud meetme vastuvõtmise ajal arvesse võtma. Kuna kohordi tapmise vajadus põhines oletusel, et kohordi loomad said nakatunud loomadega sama sööta, ei saanud teha vahet kas kohorti kuuluvad ainult 20 looma või rohkem kui 500 looma.
50 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 999/2001 artikli 13 lõige 4 näeb ette, et sama artikli lõike 1 punkti c kohaselt hävitatud loomade omanikele makstakse viivitamata hüvitist.
51 Lõpuks tuleb rõhutada, et nii nagu tuleneb ka määruse nr 1326/2001 seitsmendast põhjendusest, tuli esialgselt määrusega nr 999/2001 sätestatud meedet hävitada terve nakatunud veise kari leevendada selleks, et võtta arvesse tapmise kohta BSE vastu võitlemise raames antud juhtiva teaduskomitee 15. septembri 2000. aasta seisukohta, milles leiti, et üksnes nakatunud looma sünnikohordi tapmisega võib saavutada peaaegu sama tulemuse kui terve karja tapmisega.
52 Nendest kaalutlustest tuleneb, et määruses nr 999/2001 (muudetud määrusega nr 1326/2001) kehtestatud nõue, millega kohustatakse tapma ja hävitama nakatunud veise kohort, ei riku proportsionaalsuse põhimõtet, kuna see ei ületa piire, mis on loomade ja inimeste tervise kaitseks sobiv ja vajalik.
53 Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et küsimuse analüüsil ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast mõjutada määruse (EÜ) nr 999/2001, mida on muudetud määrusega nr 1326/2001, artikli 13 lõike 1 esimese lause punkti c koostoimes nimetatud määruse VII lisa punkti 2 alapunktiga a ja punkti 1 alapunkti a kolmanda taandega kehtivust.
Kohtukulud
54 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Küsimuse analüüsil ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast mõjutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad, mida on muudetud komisjoni 29. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1326/2001, millega kehtestatakse üleminekumeetmed ülemineku võimaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 999/2001 ning muudetakse nimetatud määruse VII ja XI lisa, artikli 13 lõike 1 esimese lause punkti c koostoimes nimetatud määruse VII lisa punkti 2 alapunktiga a ja punkti 1 alapunkti a kolmanda taandega kehtivust.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.