1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid
(EÜ artikkel 88, lõiked 2 ja 3 ja EÜ artikkel 230, neljas lõik)
2. Riigiabi – Mõiste
(EÜ artikkel 87, lõige 1)
3. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253)
4. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine
(EÜ artikkel 88, lõige 3)
5. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgne staadium ja võistlev staadium
(EÜ artikkel 87, lõige 1 ja EÜ artikkel 88, lõiked 2 ja 3; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 4 lõige 4)
1. Kui komisjon leiab EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust algatamata sama artikli lõike 3 alusel vastu võetud otsuses, et abi sobib kokku ühisturuga, on selle artikli lõikes 2 ette nähtud menetluslikud tagatised õigustatud isikute jaoks kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada lõike 3 alusel vastu võetud otsus ühenduste kohtus.
Seetõttu tunnistab ühenduste kohus vastuvõetavaks EÜ artikli 88 lõikel 3 põhineva otsuse tühistamise hagi, mille EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses asjassepuutuv isik on esitanud osutatud sättest tulenevate menetlusõiguste kaitse eesmärgil.
Seevastu kui hageja seab kahtluse alla selle, kas abi hindamise otsus kui selline on põhjendatud, ei saa lihtsalt asjaolu, et teda võib käsitleda asjassepuutuva isikuna EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, olla piisav hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks. Ta peab ka tõendama, et tal on eriline seisund otsuse kohtuasjas T‑25/62: Plaumann vs . komisjon tähenduses. Sellise seisundiga oleks tegemist näiteks juhul, kui kõnealuse otsuse esemeks olev abi mõjutaks oluliselt hageja turupositsiooni.
(vt punktid 45, 46, 48)
2. Siseriiklikud õigusnormid, mille eesmärk on kergendada kaubahallide sisenemist naftatoodete müügiturule, kuna sellega kaotatakse teatud planeerimisalased piirangud ja kergendatakse tankla rajamise haldusmenetlust, kuid millega ei vabastata siiski kaubahallide omanikke mingistki loovutamiskohustusest riigi suhtes, mis on ette nähtud kohaldatavates õigusnormides või mis tuleneb kohalike omavalitsuste üldisest halduspraktikast, ei kujuta endast riigi ressursside otsest või kaudset ülekandmist ja seega ei saa seda pidada riigiabiks.
Riiklikku meedet, millega ei kaasne riigi ressursside otsest või kaudset ülekandmist, ei saa lugeda riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ja seda isegi juhul, kui see täidab teised selles sättes esitatud tingimused.
(vt punktid 87, 91, 104)
3. Põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduse põhjendatusest, mis käsitleb vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust.
EÜ artiklis 253 nõutud põhjendus peab vastama antud õigusakti laadile ning kajastama selgelt ja ühemõtteliselt õigusakti autoriks olnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja ühenduste kohtul kontrolli teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata lähtudes antud juhtumi asjaoludest. Seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes akti sõnastuse põhjal, vaid ka selle konteksti ja kõigi asjaomast valdkonda reguleerivate eeskirjade põhjal. Konkreetsemalt peab komisjoni otsus, milles leitakse, et kaebuse esitaja poolt teatatud riigiabi ei esine, esitama kaebajale piisavalt need põhjused, mille tõttu kaebuses välja toodud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ei piisa riigiabi olemasolu tõendamiseks. Sellegipoolest ei ole komisjon kohustatud võtma seisukohta asjaolude suhtes, mis on ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisejärgulised.
(vt punktid 107 ja 108)
4. Komisjon ei pea olukorras, kui asjaomane riik ei informeerinud teda riigiabi keelamise osas vaidlusalustest riiklikest meetmetest, teostama nende meetmete esialgset uurimist kindlaksmääratud tähtajal. Siiski, kui kolmandad isikud on informeerimata riiklike meetmete kohta kaebused esitanud, peab institutsioon EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud esialgses staadiumis teostama asutamislepingu riigiabi käsitlevate põhinormide korrektse kohaldamise huvides põhjaliku ja erapooletu uurimise. Sellest tuleneb, et komisjon ei saa määramatult pikendada kaebuse esemeks olnud riiklike meetmete esialgset uurimist, kuna selle uurimise eesmärk on üksnes võimaldada komisjonil luua esimene arvamus tema hinnanguks esitatud meetmete kvalifitseerimisest ja nende kokkusobivusest ühisturuga.
Esialgse uurimise ebamõistlikku kestust tuleb hinnata sõltuvalt iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest ja eeskätt selle kontekstist, erinevatest menetlusetappidest, mida komisjon peab läbima, juhtumi keerukusest ning selle tähtsusest erinevatele huvitatud pooltele.
Siiski, kuigi mõistliku tähtaja järgimine haldusmenetluses kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse riigiabi uurimise menetluses ja mille järgimist ühenduse kohus tagab, siis asjaolu, et otsus võeti vastu pärast seda tähtaega, ei muuda õigusvastaseks komisjoni otsust, mis võeti vastu EÜ artikli 88 lõike 3 alusel teostatud esialgse uurimise lõpus.
(vt punktid 121, 122, 130)
5. Määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikest 4 ja kohtupraktikast ilmneb, et komisjon peab algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, kui esialgne uurimine ei võimaldanud ületada kõiki raskusi, mis ilmnesid seoses küsimusega, kas temale kontrollimiseks antud riiklik meede kujutab EÜ artikli 87 lõikes 1 märgitud abi, välja arvatud kui komisjon veendus esialgse uurimise käigus, et kõnealune meede, isegi kui see kujutab endast abi, on siiski kokkusobiv ühisturuga.
EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluva aja oluline ületamine võib koos teiste asjaoludega viia selleni, et tunnistatakse, et komisjonil olid olulised hindamisraskused, mis nõuavad EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist.
Asjaolu, et komisjon väljendab talle esitatud asjaolude põhjal kahtlusi riikliku meetme kvalifitseerimise kohta riigiabina, samas kui ta pärast kaebuse esitajate poolt täiendavate andmete esitamist samu kahtlusi ei väljenda, ei võimalda siiski tunnistada, et komisjon oleks olnud silmitsi tõsiste raskustega. Kuigi komisjonil ei ole kaalutlusõigust, et selliste raskuste tuvastamise korral otsustada, kas algatada ametlik uurimismenetlus, on komisjonil siiski teatav hindamisruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad olulised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta kaebuse esitajatega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused. See õigus eeldab, et komisjon saaks muuta oma seisukohta tulenevalt dialoogi tulemustest, ilma et seda muutmist tuleks a priori lugeda tõsiste raskuste olemasoluks.
Lisaks, kuna komisjonil ei ole kohustust astuda kaebuse esitajatega võistlevasse arutellu ja kuna tal ei ole sellest tulenevalt kohustust neile osutada, millisele siseriiklikust õigusest tulenevale alusele ta kavatseb otsuse rajada, ei tähenda üksnes sellise märke puudumine, et komisjon oleks olnud silmitsi selliste raskustega.
(vt punktid 134, 135, 139, 140)