KOHTUJURISTI ETTEPANEK
L. A. GEELHOED
esitatud 27. jaanuaril 2005(1)
Kohtuasi C‑403/03
Egon Schempp
versus
Finanzamt München V
(Bundesfinanzhof’i eelotsusetaotlus)
Eelotsusetaotlus – Bundesfinanzhof – EÜ artikli 12 ja artikli 18 lõike 1 tõlgendamine seoses siseriiklike tulumaksualaste õigusaktidega – Õigus maksustavast tulust maha arvata endisele abikaasale makstud ülalpidamistoetus, mille suhtes endisel abikaasal on maksukohustus – Mahaarvamise lubamatus, kui endine abikaasa elab liikmesriigis, mis ei käsitle saadud ülalpidamistoetust kui maksustatavat tulu
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas on küsimus selles, kas Saksamaal elav Saksamaa kodanik võib tugineda EÜ artiklile 12 ja artikli 18 lõikele 1 selleks, et tal lubataks arvata oma Austrias elavale lahutatud abikaasale makstud ülalpidamistoetus tuludeklaratsioonis maha kui erikulu.
II. Asjakohased sätted
A. Ühenduse õigus
2. EÜ artikliga 12 on EÜ asutamislepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.
3. EÜ artikliga 17 on kehtestatud liidu kodakondsus ning antud see staatus igale isikule, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus. Liidu kodanikel on EÜ asutamislepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused.
4. EÜ artikli 18 lõikega 1 on tagatud iga kodaniku õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.
B. Saksa õigus
5. Einkommensteuergesetz’i (tulumaksuseadus, edaspidi „EStG”) § 10 lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et ülalpidamistoetus lahutatud abikaasale, kelle suhtes kehtib täielik maksukohustus, võidakse maksja taotlusel ning toetuse saaja nõusolekul maha arvata maksustamisperioodide 1994–1997 suhtes kuni 27 000 Saksa marga ulatuses. EStG § 22 lõikes 1a on sätestatud, et maksja poolt EStG § 10 lõike 1 punkti 1 alusel mahaarvatavad maksed kujutavad endast ülalpidamistoetuse saaja maksustatavat tulu (nn vastavuse põhimõtte alusel). Ülalpidamistoetuse mahaarvamise eelduseks ei ole see, et maksete saaja nendelt tegelikult maksu tasub. Kui ülalpidamistoetuse saaja peab neid makseid maksudeklaratsioonis näitama, vastutab selliste maksete tegija tsiviilõiguslikult tulumaksu tasumise eest nendelt maksetelt. EStG § 1a lõike 1 punkti 1 kohaselt võidakse samuti maha arvata lahutatud abikaasale tasutud ülalpidamistoetus juhul, kui toetuse saaja suhtes ei kehti täielik maksukohustus, kuid tal on alaline (või peamine) elukoht Euroopa Liidu teises liikmesriigis. Austria suhtes on see säte kohaldatav alates 1994. aastale vastavast maksuperioodist. Seda võimalust saab siiski kasutada vaid juhul, kui välisriigi pädev maksuasutus on tõendanud endise abikaasa saadud ülalpidamistoetuse maksustamist.
III. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
6. Saksamaal elav Saksamaa kodanik E. Schempp maksab ülalpidamistoetust oma lahutatud abikaasale, kelle elukoht on Austrias. Oma aastate 1994–1997 tuludeklaratsioonides soovis ta need maksed maksustatavast tulust maha arvata kui erikulu vastavalt EStG § 10 lõike 1 punktile 1 koosmõjus EStG § 1a lõike 1 punktiga 1 aastate 1994, 1995 ja 1997 osas 8760 Saksa marga ulatuses ning 1996. aasta osas 10 230 Saksa marga ulatuses de facto ühise maksustamiskorra (Realsplitting) alusel. Siiski ei arvestanud Finanzamt ülalpidamistoetust 1994.–1997. aasta maksuteadetes, sest E. Schempp oli jätnud esitamata Austria maksuameti tõendi selle kohta, et kõnealused maksed Austrias tõepoolest maksustati. Tegelikult ei esitanud E. Schempp sellist tõendit või ei saanudki seda esitada, sest Austria tulumaksuseaduse alusel ei kuulu ülalpidamistoetus põhimõtteliselt maksustamisele, samuti ei ole ette nähtud ülalpidamistoetuse mahaarvamist maksustatavast tulust. Kohtuasja toimikust ilmneb, et kui tema endine abikaasa elukoht oleks olnud Saksamaal, oleks E. Schempp saanud maksustatavast tulust maha arvata makstud ülalpidamistoetuse tervikuna. Lisaks poleks abikaasa pidanud neid makseid sel juhul deklareerima, kuivõrd abikaasa sissetulek on allpool maksuvaba tulu miinimumi (toimetulekupiiri).
7. E. Schempp esitas vaided Finanzamt’i maksuteadete peale selle alusel, et EStG asjakohased sätted olid vastuolus EÜ artikliga 12 ja artikli 18 lõikega 1. Finanzamt jättis need vaided 27. juuli 1999. aasta otsusega rahuldamata. Pärast seda, kui Finanzgericht jättis rahuldamata E. Schemppi poolt seejärel esitatud kaebuse kõnealuse otsuse peale, esitas E. Schempp Bundesfinanzhof’ile teistmisavalduse. Kuivõrd polnud selge, kuidas tuleks tõlgendada EÜ artikleid 12 ja 18 EStG asjakohaste sätete kohaldamise suhtes, otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel järgmised kaks eelotsuse küsimust:
„1. Kas EÜ artiklit 12 (muudetud Amsterdami lepinguga) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus Einkommensteuergesetz’i artikli 1a lõike 1 punkti 1 ja artikli 10 lõike 1 punkti 1 sätted, mille kohaselt ei saa Saksamaal elav maksukohustuslane oma Austrias elavale endisele abikaasale makstavat ülalpidamistoetust maksustavast tulust maha arvata, samas kui tal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas EÜ artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus Einkommensteuergesetz’i artikli 1a lõike 1 punkti 1 ja artikli 10 lõike 1 punkti 1 sätted, mille kohaselt ei saa Saksamaal elav maksukohustuslane oma Austrias elavale endisele abikaasale makstavat ülalpidamistoetust maksustavast tulust maha arvata, samas kui tal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal?”
8. Kirjalikke märkusi esitasid E. Schempp, Saksamaa ja Madalmaade valitsus ning komisjon.
IV. Hinnang
9. Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsuse küsimuste eesmärk on kindlaks teha, kas EStG kaks sätet on kooskõlas EÜ artiklitega 12 ja 18. Ehkki Euroopa Kohus ei saa anda otsest vastust selliselt sõnastatud küsimustele, võib ta vastata küsimusele, kas sedalaadi siseriiklikke õigusnorme võib lugeda kõnealuste asutamislepingu sätetega kooskõlas olevateks.
A. Esimene küsimus
10. Eelotsuse esimeses küsimuses küsib Bundesfinanzhof, kas see, kui liikmesriik keeldub andmast maksumaksjale õigust arvata maksustatavast tulust maha Austrias elavale lahutatud abikaasale makstud ülalpidamistoetus, samas kui maksumaksjal oleks selline õigus, kui tema endise abikaasa elukoht oleks jätkuvalt Saksamaal, on vastuolus EÜ artikliga 12.
1. EÜ artikli 12 kohaldamisala
11. EÜ artiklis 12 sisalduvale kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule saab tugineda üksnes sellistes olukordades, mis jäävad EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse. Arvestades, et E. Schempp kui huvitatud pool elab ja töötab Saksamaal ja seisab vastamisi probleemiga, mis puudutab tema tulumaksu Saksamaal, ning ainus piiriülene element on see, et ta maksab ülalpidamistoetust oma Austrias elavale endisele abikaasale, võib küsida, kas on olemas piisav seos tema olukorra ja ühenduse õiguse vahel.
12. Selles suhtes ning viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Saint‑Gobain, märgib E. Schempp, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et Saksamaal kõrgema maksumäära rakendamine mitteresidendile teatavaid rahaülekandeid teinud siseriikliku maksumaksja suhtes ainult sel põhjusel, et makse saaja on välisriigi ja mitte Saksamaa kodanik, kujutab endast kaudset diskrimineerimist.(2) Komisjon leiab, et ehkki E. Schempp ise ei ole kasutanud õigust vabalt liikuda teise liikmesriiki, võib ta siiski tugineda EÜ artiklile 12 koosmõjus EÜ artikli 18 lõikega 1. Komisjon on seisukohal, et kuivõrd Saksa maksuõiguses käsitletakse lahutatud abielupaari vastavuse põhimõtte kohaselt kui ühte maksustamisüksust, ei saa panna E. Schemppi kanda seda, et tema endine abikaasa kasutas oma õigust vabalt liikuda.
13. Teiselt poolt rõhutavad Saksamaa ja Madalmaade valitsus, et mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamiseks on vaja seost kohtuasja asjaolude ja EÜ asutamislepinguga tagatud liikumisvabaduse vahel. Kuivõrd mitte E. Schempp, vaid tema endine abikaasa kasutas õigust vabalt liikuda teise liikmesriiki, ei ole E. Schemppil võimalust tugineda EÜ artiklile 12. Nende arvates on see puhtalt Saksamaa riigisisene olukord. Selles suhtes tõmbab Madalmaade valitsus paralleeli Werneri kohtuasjaga, kus Euroopa Kohus otsustas, et see, kui isik, kelle kogu majandustegevus toimus liikmesriigis, mille kodanik ta oli, elas teises liikmesriigis, ei välista seda, et esimene liikmesriik rakendab tema suhtes raskemat maksukoormust.(3)
14. Esmapilgul tundub olevat mitu põhjust arvamaks, et käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimus ei kuulu ühenduse õiguse ratione materiae kohaldamisalasse. Esiteks on enamik E. Schemppi olukorraga seonduvaid asjakohaseid asjaolusid koondunud Saksamaa territooriumile, mis viitab sellele, et tõepoolest võib tegu olla riigisisese olukorraga, mille suhtes ühenduse õigust ei kohaldata. Teiseks on seos õigusega vabalt liikuda teise liikmesriiki äärmiselt habras, kuivõrd kolimisõigust vastavalt EÜ artikli 18 lõikele 1 ei kasutanud mitte E. Schempp, vaid tema endine abikaasa. Lisaks ei tundu, et EStG asjakohased sätted takistaksid kuidagi selle õiguse kasutamist. Vastupidi, ehkki endise abikaasa saadud rahasummad on Saksamaal allpool maksuvaba tulu miinimumi, siis kui see nii ei oleks olnud, oleks maksete saajale kasulikum kolida Austriasse, kus ülalpidamistoetus on maksuvaba. Sellepärast on seose loomine EÜ artikli 18 lõikega 1 kunstlik.
15. Sellest hoolimata ei usu ma, et need tegurid viiksid tingimata järelduseni, et käesolevat kohtuasja tuleb käsitleda kui riigisisest olukorda, mis ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Üldisemalt tuleb tõdeda, et antud asjaolude ja olukorra kvalifitseerimine riigisiseseks olukorraks viitaks sellele, et neid tegelikult reguleerivate õigusnormide vastavus ühenduse õigusega ei allu kohtulikule kontrollile. See on eriti asjakohane, kui liikmesriigid peavad oma õigusaktides üha rohkem arvestama piiriüleste olukordadega, mis tulenevad sellest, et kodanikud kasutavad oma õigust Euroopa Liidus vabalt liikuda. Olen seisukohal, et riigisisese olukorra kontseptsiooni tuleks seetõttu rakendada ainult kõige ilmsematel juhtudel. Kuivõrd praeguses kohtuasjas ei saa eitada piiriülest elementi, mis oluliselt mõjutab E. Schemppi maksuolukorda, siis ei saa seda käsitleda kui puhtalt Saksamaa riigisisest olukorda.
16. Lisaksin, et kõnealuse lähenemisviisi kohaselt ei jääks sellised kohtuasjad nagu Werneri kohtuasi, milles tehti otsus enne asutamislepingusse kodakondsussätete lisamist, praegu välja ühenduse õigusele vastavuse kontrolli alt ainult sel põhjusel, et asjaomase maksumaksja elukoht ei olnud selles liikmesriigis, kus ta töötas ja makse tasus.
17. Siit tekib järgmine küsimus: milline on seos käesoleva kohtuasja aluseks olevate asjaolude ja ühenduse õiguse vahel, kui selleks ei ole E. Schemppi kodanikuõiguste kasutamine EÜ artikli 18 lõike 1 alusel? Komisjoni arvamus, mille kohaselt kõnealune seos seisneb selles, et kuivõrd E. Schemppi ja tema endist abikaasat käsitletakse Saksa maksuõiguses kui ühte maksustamisüksust, võib õiguse vabalt liikuda kasutamise ühe abikaasa poolt omistada teisele, ei ole minu arvates veenev. Ühenduse õiguse kohaldatavus ei saa sõltuda sellistest siseriiklikus õiguses kasutatavatest kontseptsioonidest, vaid tuleb kindlaks määrata käsil oleva kohtuasja konkreetsete asjaolude põhjal.
18. Käesolevas kohtuasjas seisneb peamine piiriülene aspekt E. Schemppi maksetes oma endisele abikaasale, et täita oma tsiviilõigusest tulenevaid ülalpidamiskohustust. EÜ artikli 56 kohaselt ei tohi selliste maksete suhtes kehtida mingeid piiranguid. Kuigi käesoleva kohtuasjaga ei olegi seotud ühtegi sellist piirangut ning nendele ei ole ka tuginetud, seisneb tegelik seos ühenduse õigusega just selles. Näitlikustamiseks viitaksin hüpoteetilisele olukorrale, kus EStG‑s oleks selle asemel, et seada mahaarvatavus sõltuvusse maksete maksustamisest nende saaja elukohajärgses liikmesriigis, võidud sama hästi ette näha mahaarvatavuse välistamine juhul, kui ülalpidamistoetust makstakse endisele abikaasale, kes elab väljaspool Saksamaad. See oleks kujutanud endast selget piirangut EÜ artikliga 56 tagatud maksete vabadusele. Kuivõrd EStG asjakohaste sätetega reguleeritakse sama aspekti, olgugi et teisiti, peavad need sätted oma olemusest tulenevalt kuuluma asutamislepingu kõnealuse sätte kohaldamisalasse. Seoses sellega viitaksin lisaks EÜ asutamislepingu artikli 58 lõike 1 punktile a, mis sisaldab siseriikliku maksuõiguse kohaldamise üldist erandit, mis võimaldab liikmesriikidel EÜ artikli 58 lõikega 3 seatud piires eristada maksumaksjaid, kes ei ole oma elukohast tulenevalt samasuguses olukorras. Ma ei väida, nagu kehtestaks EStG tõepoolest mingeid piiranguid E. Schemppi tehtud maksetele. Ometi võivad sedalaadi õigusaktid selliseid makseid mõjutada ning kuuluvad sel põhjusel asutamislepingu ratione materiae kohaldamisalasse.
19. Lisaks mõjutab E. Schemppi siseriiklikust maksuõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi see, et maksustatava tulu arvutamisel võetakse EStG sätete alusel arvesse toetuse saaja saadud ülalpidamistoetuste maksustamist teistes liikmesriikides. Kui endine abikaasa kasutab oma õigust liikuda vabalt teise liikmesriiki, mõjutab see ülalpidamiskohustusega poole tahtest sõltumata tema võimalusi arvata kõnealused summad maha oma maksustatavast tulust. Teisisõnu on see, et endine abikaasa kasutab oma ühenduse õigusega tagatud õigust, otseses seoses tema abikaasa siseriikliku maksuõiguse kohase olukorraga.
20. Peale selle, nagu Saksamaa valitsus ja komisjon oma kirjalikes märkustes täheldasid, lisati kõnealused sätted EStG‑sse selleks, et täita Euroopa Kohtu otsust Schumackeri kohtuasjas.(4) Kuivõrd need sätted tulenevad seega ühenduse õigusest, on neil ilmne seos asutamislepinguga. Kui siseriiklikku õigust kohandatakse selleks, et kõrvaldada vaba liikumise takistus, ei tähenda see selle välistamist ühenduse õiguse kohaldamisalast. Sellega hoopis kinnitatakse olemuslikku tegelikku seost asutamislepingu sätetega. Kui selline seos on olemas, peaks jääma alles ka võimalus kontrollida kohtulikult kohandatud siseriiklike õigusnormide sisu ja kohaldamise vastavust ühenduse õigusele.
21. Punktis 18 märgitu taustal leian, et käesolevale kohtuasjale oleks võidud läheneda EÜ artikli 12 asemel EÜ artikli 56 seisukohast. Kuivõrd siseriikliku kohtu esitatud küsimuses piirdutakse EÜ artikli 12 mõjuga ning edasine analüüs oleks mutatis mutandis kummagi nimetatud sätte puhul valdavalt sama, vastan sellele küsimusele, mis on esitatud. Igal juhul on selge, et kui siseriiklikes õigusaktides arvestatakse maksustatava tulu kindlakstegemiseks teist liikmesriiki puutuvate asjaoludega, kuulub selline olukord ühenduse õiguse ratione materiae kohaldamisalasse ning sellest tulenevalt võib seda kontrollida arvestades EÜ artikliga 12.
2. Kas esineb diskrimineerimist kodakondsuse alusel?
22. EStG süsteemi järgi võidakse maksukohustuslase poolt tema Saksamaal elavale lahutatud abikaasale makstud ülalpidamistoetuse kõnealuse maksukohustuslase tuludeklaratsioonis maha arvata, kusjuures puudub kohustus tõendada, et maksete saajat nende maksete suhtes maksustati. See tõendamiskohustus kehtib aga siis, kui maksete saaja elukoht on teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Samuti on kindlaks tehtud, et kui E. Schemppi endise abikaasa elukoht oleks olnud Saksamaal, oleks E. Schemppil olnud õigus ülalpidamistoetus maha arvata, kuid nüüd seda võimalust talle ei anta, sest tema endine abikaasa on asunud elama Austriasse. Küsimus on selles, kas selline erinev kohtlemine kujutab endast EÜ artikliga 12 keelatud diskrimineerimist kodakondsuse alusel.
23. E. Schempp väidab, et kirjeldatud erinev kohtlemine kujutab endast EÜ artikli 12 rikkumist, kui ülalpidamistoetuse mahaarvamise tingimused sõltuvad EStG alusel elukohast. Ehkki E. Schempp tunnistab, et selline diskrimineerimine võib olla maksusüsteemi terviklikkuse huvides põhjendatud, märgib ta, et Euroopa Kohus on rõhutanud, et sellele alusele saab tugineda üksnes siis, kui maksukohustuslase esialgne ebasoodsam maksuolukord tasakaalustatakse sama isiku maksusoodustusega.
24. Eeldusel, et käesolevas kohtuasjas saab tõepoolest tugineda EÜ artiklile 12 (quod non nende arvates), märgivad Saksamaa ja Madalmaade valitsus, et vaidlusalune erinev kohtlemine tuleneb Saksamaa ja teiste liikmesriikide maksuseaduste lahknevusest. Lisaks sellele on otsene maksustamine valdkond, mis kuulub täielikult liikmesriikide endi pädevusse.
25. Komisjon märgib, et käesoleva kohtuasja asjaoludel võis ebavõrdne kohtlemine tuleneda sellest, et ehkki kõnealused summad ei oleks maksustatavad Saksamaal (kus need on allpool maksuvaba tulu miinimumi) ega ka Austrias (üldine maksuvabastus), oleks mahaarvamine E. Schemppi tuludeklaratsioonis lubatav üksnes esmalt mainitud olukorras. Komisjon asub siiski seisukohale, et kõnealused kaks olukorda ei ole sarnased. Ülalpidamistoetuse maksustamist ei tohi vaadelda eraldi sellest, kuidas muid tuluallikaid maksustatakse ja võidakse maksudest vabastada.
26. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, on diskrimineerimisega tegemist siis, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt. Kohaldades seda käesoleva kohtuasja asjaoludele, tuleb kontrollida, kas on õige pidada olukorda, milles viibib E. Schempp, kes maksab ülalpidamistoetust oma Austrias elavale endisele abikaasale ja kellel ei lubata neid summasid oma tulumaksudeklaratsioonis maha arvata, sarnaseks sellise isiku olukorraga, kes maksab selliseid summasid oma endisele abikaasale, kes elab Saksamaal ja kellele lubatakse sellist maksusoodustust.
27. Mikrotasandil, s.o individuaalse maksumaksja perspektiivist, tundub üsna selge, et EStG asjakohastest sätetest tulenevat erinevat kohtlemist võib pidada diskrimineerivaks ning et seda erinevat kohtlemist ülalpidamistoetuse saaja elukoha alusel võiks käsitleda kui kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Lõppude lõpuks ei ole E. Schemppi enda jaoks tehtavate maksete vaatepunktist oluline, kus ta endine abikaasa elab. Hoolimata nende asjaolude ilmsest sarnasusest, seisab ta vastamisi maksuõigusest tuleneva erineva kohtlemise negatiivsete finantstagajärgedega.
28. Olgugi et EStG ajakohaste sätete kohaldamise tulemusel võidakse käesoleva kohtuasja asjaolude puhul jätta E. Schempp ilma soodustusest, millele tal oleks õigus, kui tema endine abikaasa oleks elanud Saksamaal, on peamine küsimus EÜ artiklis 12 kehtestatud mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamisel see, kas sellise erineva kohtlemise aluseks olev kriteerium on otseselt või kaudselt seotud kodakondsusega.
29. EStG § 1a lõike 1 punktis 1 on kriteeriumiks see, et toetuse saaja suhtes ei kehti täielik maksukohustus, et ta elab Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna riigis ning et maksustamine on tõendatud. Need tegurid on seotud üksnes ülalpidamistoetuse maksustamisega toetuse saaja elukohajärgses liikmesriigis ning ei ole mingil viisil, otseselt ega kaudselt seotud kodakondsuse või elukoha kui sellistega.
30. Väites, et EStG § 1a lõike 1 punkt 1 kujutab endast EÜ artikli 12 rikkumist, peab E. Schempp oma olukorda sarnaseks sellise maksumaksja omaga, kes maksab ülalpidamistoetust oma Saksamaal elavale lahutatud abikaasale. Minu meelest ei ole need kaks olukorda sarnased. Viimati mainitud olukorras kehtib mõlema abikaasa suhtes ühe ja sama liikmesriigi maksuõigus. Selles olukorras on see, et ülalpidamistoetust maksval maksumaksjal lubatakse ülalpidamistoetus maha arvata, ning see, et need summad maksustatakse kui toetuse saaja tulu, omavahel loogiliselt ja süsteemselt seotud. Kõnealustelt summadelt makstakse põhimõtteliselt tulumaksu ühes ja samas süsteemis. E. Schemppi olukorda seevastu iseloomustab see, et asjasse puutuvad kahe liikmesriigi maksualased õigusaktid. Selles olukorras puudub süsteemne seos E. Schemppi tulu ja tema endise abikaasa tulu maksustamise vahel. Saksamaal maksude kogumise vaatenurgast tundub üsna ebaoluline see, kas ülalpidamistoetust Austrias maksustatakse või mitte.
31. Sellepärast on erinev kohtlemine tingitud Saksamaa ja Austria maksuseaduste lahknevusest, nagu Saksamaa ja Madalmaade valitsus ja komisjon ka märkisid. Praeguses ühenduse õiguse arengujärgus kuulub otsene maksustamine täielikult liikmesriikide endi pädevusse, ehkki nad peavad teostama seda pädevust EÜ asutamislepingu alussätteid järgides. Sellest tulenevalt on Saksamaal ja Austrial vabadus kehtestada lahutatud abikaasale makstava ülalpidamistoetuse suhtes selline maksurežiim, nagu nad ise sobilikuks peavad. Sellele olukorrale on omane see, et eri liikmesriikides koheldakse sarnaseid olukordi erinevalt, ning see, et erinev kohtlemine ilmneb ka siis, kui siseriiklikes maksualastes õigusaktides võetakse arvesse riigiväliseid asjaolusid nii, nagu seda on tehtud EStG‑s.
32. EStG § 1a lõike 1 punktis 1 kasutatav kriteerium on neutraalne. Selle mõju maksumaksjatele sõltub täielikult ülalpidamistoetuse maksustamisest eri liikmesriikides. Seega on illustreeriv märkida, nõustudes Madalmaade valitsusega, et kui E. Schemppi endine abikaasa otsustanuks kolida Madalmaadesse, kus ülalpidamistoetust maksustatakse, oleks E. Schempp saanud täielikult kasutada võimalust arvata need maksed oma tuludeklaratsioonis maha.
33. Üldisemalt, nagu Euroopa Kohus on mitmel juhul tunnistanud, „EÜ asutamisleping ei taga liidu kodanikule, et oma tegevuse üleviimine senisest elukohajärgsest liikmesriigist teise liikmesriiki oleks maksustamise seisukohast mõjudeta. Liikmesriikide maksuõiguse alaste õigusnormide erinevusi arvesse võttes võib niisugune üleviimine olla asjassepuutuva kodaniku jaoks vastavalt asjaoludele kaudse maksustamise osas rohkem või vähem soodne või ebasoodne”(5). Mulle tundub, et sama põhimõte kehtib ka käesoleva menetluse esemeks oleva olukorra kohta, kus asjaomane isik ei ole aktiivselt kasutanud oma õigust liikuda, vaid on erineva kohtlemise passiivne subjekt, kuna tema endine abikaasa kolis teise liikmesriiki.
34. Veelgi üldisemal tasandil võib tunduda üsna vastuvõetamatu, et E. Schempp ei saa oma tuludeklaratsioonis maha arvata ülalpidamistoetusena makstud summasid. Nagu eespool täheldasin, ei ole tema jaoks ülalpidamistoetuse maksmise seisukohast vahet, kus ta endine abikaasa elab. See olukord tuleneb siiski puudulikust koordineerimisest eri liikmesriikide maksusüsteemide vahel ning selle saab lahendada üksnes ühenduse seadusandja.
35. Nende tähelepanekute põhjal järeldan, et eelotsuse esimesele küsimusele tuleb vastata, et EÜ artikkel 12 ei keela liikmesriigil selliste sätete alusel nagu EStG § 1a lõike 1 punkt 1 ja § 10 lõike 1 punkt 1 keelata Saksamaal elaval maksumaksjal arvata maksustatavast tulust maha tema Austrias elavale endisele abikaasale makstav ülalpidamistoetus, samas kui maksumaksjal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal.
B. Teine küsimus
36. Eitava vastuse korral eelotsuse esimesele küsimusele soovib Bundesfinanzhof teada, kas see, kui liikmesriik keelab maksumaksjal arvata maksustatavast tulust maha tema Austrias elavale endisele abikaasale makstud ülalpidamistoetus, samas kui maksumaksjal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal, on vastuolus EÜ artikli 18 lõikega 1.
37. E. Schempp asub seisukohale, et EÜ artikli 18 lõige 1 ei taga mitte ainult õigust liikuda ja elada teistes liikmesriikides, vaid ka õigust valida oma elukoht. Olukorras, kus ülalpidamistoetust ei saa maksustatavast tulust maha arvata, kui toetuse saaja elukoht on teises liikmesriigis, võiks see takistada teda Saksamaalt lahkumast, piirates seega EÜ artikli 18 lõikega 1 tagatud õiguste kasutamist. See surve võib olla küllaltki konkreetne ülalpidamistoetuse summa määramise ajal, kuivõrd seda tehes võetakse arvesse fiskaalseid tagajärgi.
38. Saksamaa ja Madalmaade valitsus ja komisjon ei leia, et EStG asjaomaste sätete tulemusel oleks kuidagi piiratud E. Schemppi vabadus kasutada oma EÜ artikli 18 lõikest 1 tulenevaid õigusi. Komisjon märgib, et isegi kui kõnealust asutamislepingu sätet tuleks mõista nii, et selles on üldiselt keelatud kõik Euroopa Liidu piires liikumise piirangud, on E. Schemppi taotletud maksusoodustustest keeldumine piisavalt õigustatud nendel vastuses eelotsuse esimesele küsimusele esitatud põhjendustel.
39. Nagu eespool märkisin, on suhe käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevate EStG sätete ning EÜ artikli 18 lõikega 1 tagatud vabaduste vahel üpriski habras. On raske ette kujutada, kuidas need saaksid piirata E. Schemppi nende õiguste kasutamisel. E. Schemppi väidetest hoolimata ei takistanud need tema endist abikaasat kolimast liikmesriiki, mis põhimõtteliselt ei maksusta tulumaksuga lahutatud abikaasadele makstavat ülalpidamistoetust ning asetab E. Schemppi seeläbi maksustamise osas ebasoodsamasse olukorda. Kohtuasja toimikust ei ilmne ka seda, et ta kõigepealt oleks püüdnud veenda oma endist abikaasat asuma elama näiteks Madalmaadesse, kus need summad kuuluvad maksustamisele ja neid oleks olnud seetõttu võimalik maha arvata tema maksustatavast tulust.
40. Sellepärast olen arvamusel, et EÜ artikli 18 lõige 1 ei keela liikmesriigil selliste sätete alusel nagu EStG § 1a lõike 1 punkt 1 ja § 10 lõike 1 punkt 1 keelata Saksamaal elaval maksumaksjal arvata maksustatavast tulust maha tema Austrias elavale endisele abikaasale makstav ülalpidamistoetus, samas kui maksumaksjal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal.
V. Ettepanek
41. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesfinanzhof’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Siseriiklikud õigusnormid, nagu Einkommensteuergesetz’i § 1a lõike 1 punkt 1 ja § 10 lõike 1 punkt 1, mille kohaselt Saksamaal elaval maksumaksjal ei ole õigust arvata maksustatavast tulust maha oma Austrias elavale lahutatud abikaasale makstud ülalpidamistoetust, samas kui maksumaksjal oleks see õigus siis, kui endise abikaasa elukoht oleks jätkuvalt Saksamaal, ei ole vastuolus EÜ artikliga 12.
2. Siseriiklikud õigusnormid, nagu Einkommensteuergesetz’i § 1a lõike 1 punkt 1 ja § 10 lõike 1 punkt 1, mille kohaselt Saksamaal elaval maksumaksjal ei ole õigust arvata maksustatavast tulust maha oma Austrias elavale lahutatud abikaasale makstud ülalpidamistoetust, samas kui maksumaksjal oleks see õigus siis, kui endise abikaasa elukoht oleks jätkuvalt Saksamaal, ei ole vastuolus EÜ artikli 18 lõikega 1.
1 – Algkeel: inglise.
2 – 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑307/97: Saint-Gobain ZN (EKL 1999, lk I‑6161).
3 – 26. jaanuari 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑112/91: Werner (EKL 1993, I‑429).
4 – 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑279/93: Schumacker (EKL 1995, I‑225).
5 – 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑365/02: Lindfors (EKL 2004, lk I‑7183, punkt 34) ning 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑387/01: Weigel (EKL 2004, lk I‑4981, punkt 55).