EUROOPA KOHTU OTSUS (täiskogu)

2. oktoober 2003(*)

Euroopa Liidu kodakondsus – Perekonnanime edasiandmine – Liikmesriigi kodanike lapsed – Topeltkodakondsus

Kohtuasjas C-148/02,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Conseil d’État’ (Belgia) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleli olevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Carlos Garcia Avello

ja

Belgia riik,

eelotsuse tegemiseks EÜ artiklite 17 ja 18 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS (täiskogu),

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud D. A. O. Edward, A. La Pergola, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja) ja A. Rosas,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik M.-F. Contet,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        C. Garcia Avello, esindaja: advokaat P. Kileste,

–        Belgia riik, esindaja: A. Snoecx, keda abistas advokaat J. Bourtembourg,

–        Taani valitsus, esindaja: J. Bering Liisberg,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. L. Iglesias Buhigues, C. O’Reilly ja D. Martin,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 11. märtsi 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud C. Garcia Avello (esindaja: P. Kileste), Belgia riigi (esindaja: advokaat C. Molitor), Taani valitsuse (esindaja: J. Molde), Madalmaade valitsuse (esindaja: N. A. J. Bel) ning komisjoni (esindajad: J. L. Iglesias Buhigues, C. O’Reilly ja D. Martin) suulised märkused,

olles 22. mai 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Conseil d’État esitas 21. detsembri 2001. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. aprillil 2002, EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse EÜ artiklite 17 ja 18 tõlgendamise kohta.

2        See küsimus kerkis üles oma laste esindajana tegutsenud C. Garcia Avello ja Belgia riigi vahelises kohtuvaidluses seoses laste perekonnanime muutmise taotlusega.

 Õiguslik raamistik

 A ─ Ühenduse õigusnormid

3        EÜ artikli 12 lõige 1 sätestab:

„Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.”

4        EÜ artikkel 17 sätestab:

„1.      Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.

2.      Liidu kodanikel on käesoleva lepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused.”

5        EÜ artikli 18 lõige 1 sätestab:

„Igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.”

 B ─ Siseriiklikud õigusnormid ja praktika

 Belgia rahvusvaheline eraõigus

6        Belgia tsiviilseadustiku artikli 3 kolmas lõik sätestab:

„Isikute õigus- ja teovõimet käsitlevad seadused kehtivad ka välisriigis elavate Belgia kodanike suhtes.”

7        Sellest sättest lähtuvad Belgia kohtud, et kohaldada põhimõtet, mille kohaselt reguleerib isikute õigus- ja teovõimet selle riigi õigus, mille kodanikud nad on.

8        Belgia riigi sõnutsi eelistavad Belgia ametiasutused juhul, kui Belgia kodanik on samaaegselt veel mõne riigi kodanik, Belgia kodakondsust, kohaldades tavaõiguse reeglit, mis on kodifitseeritud kodakondsusseaduste kollisiooni teatud küsimusi käsitleva 12. aprilli 1930. aasta Haagi konventsiooni (Recueil des traités de la Société des Nations, 179. kd, lk 89, edaspidi „Haagi konventsioon”) artiklis 3, mis sätestab, et „kahe või enama kodakondsusega isikut võib pidada oma kodanikuks iga riik, mille kodakondsus tal on”.

 Belgia tsiviilseadustik

9        Belgia tsiviilseadustiku artikkel 335, mis paikneb VII jaotise „Põlvnemine” V peatükis „Põlvnemise tagajärjed”, sätestab:

„1.      Laps, kelle puhul on ainult isast põlvnemine tuvastatud või kelle puhul on samaaegselt tuvastatud nii isast kui ka emast põlvnemine, kannab isa perekonnanime, välja arvatud juhul, kui isa on abielus ja on tunnistanud omaks lapse, kes on abielu ajal eostatud teise naisega kui abikaasa.

[...]”

10      Perekonna- ja eesnimesid käsitleva 15. mai 1987. aasta seaduse II peatükis „Perekonna- ja eesnimede muutmine” paiknev artikkel 2 sätestab:

„Isik, kellel on mingi põhjus perekonna- või eesnime muutmiseks, esitab motiveeritud taotluse justiitsministrile.

Taotluse esitab huvitatud isik ise või tema seaduslik esindaja.”

11      Seaduse samas peatükis paiknev artikkel 3 sätestab:

„Justiitsminister võib lubada eesnime muutmist, kui taotletud eesnimi ei põhjusta segiajamist ega kahjusta taotlejat või kolmandaid isikuid.

Erandjuhul võib kuningas lubada perekonnanime muutmist, kui ta leiab, et taotlusel on kaalukad põhjused ja kui taotletud nimi ei põhjusta segiajamist ega kahjusta taotlejat või kolmandaid isikuid.”

 Halduspraktika nime muutmise valdkonnas

12      Belgia riik märgib, et topeltkodakondsusega seotud ebamugavuste leevendamiseks teevad Belgia ametisutused sellistes olukordades, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ettepaneku muuta nime niimoodi, et lastele antakse ainult isa esimene perekonnanimi. Erandjuhul ja eelkõige siis, kui on vähe Belgiaga siduvaid asjaolusid, võib anda välisriigi seadusega kooskõlas oleva perekonnanime, eriti kui perekond on elanud välisriigis, kus laps on registreeritud kahe perekonnanime all, et mitte kahjustada tema integreerumist. Viimasel ajal on ametiasutused võtnud perekonnas ühesuguse perekonnanime taastamiseks paindlikuma seisukoha, eelkõige juhtudel, kui esimesel lapsel, kes on sündinud Hispaania õiguse kohaldamisalas, on kaks perekonnanime Hispaania õiguse kohaselt, samas kui teisel lapsel, kellel on Belgia ja Hispaania kodakondsus, on kaks isa perekonnanime tsiviilseadustiku artikli 335 lõike 1 kohaselt.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

13      Hispaania kodanik C. Garcia Avello ja Belgia kodanik I. Weber elavad Belgias, kus nad abiellusid 1986. aastal. Nende kahel lapsel, Esmeraldal ja Diegol, kes on sündinud vastavalt 1988. ja 1992. aastal, on topeltkodakondsus – nii Belgia kui ka Hispaania oma.

14      Kooskõlas Belgia õigusega kandis Belgia perekonnaseisuametnik laste sünniakti perekonnanimena nende isa perekonnanime – Garcia Avello.

15      Justiitsministrile adresseeritud 7. novembri 1995. aasta motiveeritud taotlusega palusid C. Garcia Avello ja tema abikaasa kui oma kahe lapse seaduslikud esindajad muuta laste perekonnanime nii, et nende perekonnanimeks saaks Garcia Weber, põhjendades seda sellega, et Hispaania õiguses kinnistunud tava kohaselt moodustatakse abielupaari laste nimi nende isa esimesest perekonnanimest ja ema esimesest perekonnanimest.

16      Toimikust nähtuvalt on asjassepuutuvad isikud Belgias asuva Hispaania saatkonna konsulaarosakonnas registreeritud perekonnanime Garcia Weber all.

17      Belgia ametiasutused tegid 30. juuli 1997. aasta kirjas põhikohtuasja kaebuse esitajale ettepaneku anda soovitud muudatuse asemel lastele perekonnanimeks Garcia, millest põhikohtuasja kaebuse esitaja ja tema abikaasa 18. augusti 1997. aasta kirjaga keeldusid.

18      Justiitsminister teatas C. Garcia Avellole tema taotluse rahuldamata jätmisest 1. detsembri 1997. aasta kirjaga järgmises sõnastuses: „Valitsus leiab, et ei ole piisavalt põhjust taotleda kuningalt, et teie perekonnanimi asendataks nimega Garcia Weber. Kõik taotlused ühendada lapse nimes tema ema ja isa perekonnanimi jäetakse üldjuhul rahuldamata põhjendusel, et Belgias kannavad lapsed oma isa perekonnanime.”

19      Selle otsuse peale esitas põhikohtuasja kaebuse esitaja kui oma laste Esmeralda ja Diego seaduslik esindaja tühistamiskaebuse Conseil d’État’le, kes poolte argumente arvesse võttes ja pärast EÜ artikli 43 kui asjassepuutumatu kõrvalejätmist – kuna vaidlusaluses taotluses mainitud alaealiste laste puhul puudub ilmselgelt seos asutamisvabadusega – otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa kodakondsust ja isikute liikumisvabadust puudutavaid ühenduse õiguse põhimõtteid, mida on eraldi käsitletud 25. märtsil 1957 sõlmitud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 17 ja 18, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui Belgia ametiasutus, kellele on esitatud kahe Belgias elava ning Belgia ja Hispaania topeltkodakondsusega alaealise lapse perekonnanime muutmise taotlus, mida eriasjaoludele viitamata põhjendatakse sellega, et lapsed peavad kandma perekonnanime, mis neil oleks Hispaania õiguse ja traditsiooni kohaselt, keeldub perekonnanime muutmisest põhjendusel, et seda laadi taotlused „jäetakse üldjuhul rahuldamata põhjendusel, et Belgias kannavad lapsed oma isa perekonnanime”, eriti kui ametiasutuste üldiselt omaksvõetud seisukoht tuleneb arvamusest, et teistsuguse perekonnanime andmine võib Belgia ühiskondlikus elus tekitada küsimusi asjassepuutuva lapse põlvnemise kohta, kuid topeltkodakondsusest tulenevate ebamugavuste leevendamiseks tehakse sellises olukorras olevatele taotlejatele ettepanek võtta kasutusele ainult isa esimene perekonnanimi ning jaatav otsus võidakse teha erandjuhul, kui puuduvad Belgiaga siduvad asjaolud või kui on vaja anda õdedele-vendadele ühesugune perekonnanimi?”

 Eelotsuse küsimus

20      Kõigepealt tuleb uurida, kas vastupidi Belgia riigi ning Taani ja Madalmaade valitsuse seisukohale kuulub põhikohtuasjas käsitletav olukord ühenduse õiguse ja eelkõige liidu kodakondsust käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamisalasse.

21      EÜ artikli 17 järgi on iga isik, kellel on liikmesriigi kodakondsus, liidu kodanik (vt eelkõige 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I‑6191, punkt 27). Kuivõrd C. Garcia Avello lastel on kahe liikmesriigi kodakondsus, on nad liidu kodanikud.

22      Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud (vt eelkõige 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R, EKL 2002, lk I‑7091, punkt 82), on liikmesriikide kodanike põhistaatus olla liidu kodanik.

23      See staatus tähendab, et liikmesriikide kodanikke, kes on samas olukorras, tuleb asutamislepingu esemelisse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades kohelda seaduse ees võrdselt, sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist (vt eelkõige 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑184/99: Grzelczyk, EKL 2001, lk I‑6193, punkt 31, ja eespool viidatud D’Hoopi kohtuotsus, punkt 28).

24      Ühenduse õiguse esemelisse kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mis on seotud asutamislepingus tagatud põhivabaduste kasutamisega ning eelkõige need, mis puudutavad EÜ artikliga 18 antud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (24. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑274/96: Bickel ja Franz, EKL 1998, lk I‑7637, punktid 15 ja 16, ning eespool viidatud Grzelczyki kohtuotsus, punkt 33, ja D’Hoopi kohtuotsus, punkt 29).

25      Kuigi kehtiva ühenduse õiguse kohaselt kuulub nimeõigus liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid seda pädevust teostades siiski järgima ühenduse õigust (vt analoogia alusel 2. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑336/94: Dafeki, EKL 1997, lk I‑6761, punktid 16–20), eriti asutamislepingu sätteid, mis käsitlevad liidu iga kodaniku vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt eelkõige 23. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑135/99: Elsen, EKL 2000, lk I‑10409, punkt 33).

26      EÜ artikliga 17 ette nähtud liidu kodakondsuse eesmärk ei ole asutamislepingu esemelise kohaldamisala laiendamine liikmesriigisisestele olukordadele, millel puudub igasugune seos ühenduse õigusega (5. juuni 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑64/96 ja C‑65/96: Uecker ja Jacquet, EKL 1997, lk I‑3171, punkt 23).

27      Niisugune seos ühenduse õigusega on aga isikutel, kes on sellises olukorras nagu Garcia Avello lapsed, kes on liikmesriigi kodanikud ja elavad seaduslikult teise liikmesriigi territooriumil.

28      Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et põhikohtuasjas asjassepuutuvatel isikutel on ka selle liikmesriigi kodakondsus, kus nad sünnist saadik elavad, ning seetõttu tunnustab mainitud liikmesriik oma ametiasutuste sõnutsi ainult seda kodakondsust. Liikmesriik ei või piirata teise liikmesriigi kodakondsuse andmise tagajärgi, kehtestades lisatingimusi kodakondsuse tunnustamisele asutamislepinguga ette nähtud põhivabaduste kasutamiseks (vt selle kohta 7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑369/90: Micheletti jt, EKL 1992, lk I‑4239, punkt 10). Haagi konventsiooni artikkel 3 – millele tugineb Belgia riik, et mitme kodakondsuse korral, millest üks on Belgia kodakondsus, tunnustada ainult oma kodakondsust – ei kohusta osalisriike eelistama oma kodakondsust kõigile teistele kodakondsustele, vaid annab neile üksnes sellise võimaluse.

29      Niisuguses olukorras võivad põhikohtuasja kaebuse esitaja lapsed tugineda EÜ artiklis 12 ette nähtud õigusele, et nende perekonnanime reguleerivate sätetega seoses ei diskrimineeritaks neid kodakondsuse alusel.

30      Seetõttu tuleb uurida, kas EÜ artiklitega 12 ja 17 on vastuolus, kui niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas jätab Belgia ametiasutus nimemuutmistaotluse rahuldamata.

31      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab mittediskrimineerimise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi (vt eelkõige 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑354/95: National Farmers’ Union jt, EKL 1997, lk I‑4559, punkt 61). Selline kohtlemine on õigustatud üksnes siis, kui see rajaneb objektiivsetel, asjassepuutuva isiku kodakondsusest sõltumatutel ning õiguspäraselt saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel (vt eelkõige eespool viidatud D’Hoopi kohtuotsus, punkt 36).

32      Antud juhul ei ole vaidlust selles, et isikuid, kellel on peale Belgia kodakondsuse veel mõne liikmesriigi kodakondsus, koheldakse üldreeglina samamoodi kui isikuid, kellel on ainult Belgia kodakondsus, kuna Belgias käsitatakse Belgia kodakondsust omavaid isikuid eranditult kui belglasi. Samamoodi nagu Belgia kodanikele ei anta üldreeglina ka Hispaania kodanikele, kellel on lisaks Belgia kodakondsus, õigust muuta oma perekonnanime, kuna Belgias kannavad lapsed oma isa perekonnanime.

33      Belgia halduspraktika, mis käesoleva otsuse punktist 12 ja eelotsuse küsimusest nähtuvalt lubab erandeid sellest reeglist, ei pea erandi alla kuuluvaks selliste isikute olukorda, kelle olukord sarnaneb põhikohtuasjas kõne all oleva olukorraga ja kes püüavad muuta seda, et neil on kahe liikmesriigi õigusaktide kohaldamisest tulenevalt erinev perekonnanimi.

34      Seetõttu tuleb kontrollida, kas need kaks isikutekategooriat on ühesuguses olukorras või on nad erinevas olukorras – viimasel juhul tuleneb mittediskrimineerimise põhimõttest, et Belgia kodanikud, kellel on nagu Garcia Avello lastel ka muu liikmesriigi kodakondsus, võivad nõuda, et neid koheldaks ainult Belgia kodakondsusega isikutest erinevalt, välja arvatud juhul, kui vaidlustatud kohtlemine on objektiivsetel põhjustel õigustatud.

35      Erinevalt isikutest, kellel on ainult Belgia kodakondsus, kannavad Belgia kodanikud, kellel on ka Hispaania kodakondsus, kahe asjassepuutuva õigussüsteemi kohaselt erinevaid perekonnanimesid. Konkreetsemalt niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei võimaldata lastel kanda perekonnanime, mis tuleneb nende isa perekonnanime kindlaksmääranud liikmesriigi õigusaktide kohaldamisest.

36      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 56 märgib, on vaieldamatu, et perekonnanimede erinevus võib põhjustada isikutele nii tööalaselt kui ka eraelus tõsiseid ebamugavusi, mis tulenevad muu hulgas raskustest kasutada liikmesriigis, mille kodanikud nad on, niisuguste dokumentide õiguslikke tagajärgi, mis on väljastatud sellises teises liikmesriigis tunnustatud nimele, mille kodanikud nad samuti on. Nagu on tõdetud käesoleva otsuse punktis 33, ei muuda ametiasutuste pakutav lahendus – lubada lapsel kanda üksnes oma ise esimest perekonnanime – perekonnanimede erinevust, mida asjassepuutuvad isikud sooviksid vältida.

37      Neil asjaoludel võivad Belgia kodanikud, kes vastavalt erinevatele õigussüsteemidele, millega nad on oma kodakondsuse tõttu seotud, kannavad erinevaid perekonnanimesid, viidata oma olukorrast tulenevatele raskustele, mis eristavad neid isikutest, kellel on ainult Belgia kodakondsus ja ainult üks perekonnanimi.

38      Nagu käesoleva otsuse punktis 33 märgitud, keelduvad Belgia ametiasutused siiski nõustumast, et 15. mai 1987. aasta seaduse mõttes „kaalukad põhjused” oleksid perekonnanime muutmise taotlustel, mille on perekonnanimede erinevuse vältimiseks esitanud Belgia kodanikud, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasja kaebuse esitaja lapsed, tuues ainsaks põhjenduseks, et Belgias kannavad Belgia kodanikest lapsed oma isa perekonnanime vastavalt Belgia õigusele.

39      Tuleb kontrollida, kas vaidlusalune praktika võib olla õigustatud põhjendustel, millele teise võimalusena viitasid Belgia riik ning Taani ja Madalmaade valitsus.

40      Belgia riik märgib, et perekonnanime muutumatuse põhimõte on aluspõhimõte ühiskonnakorras, mille oluline osa see seniajani on, ning kuningas võib lubada perekonnanime muutmist vaid erandlikel asjaoludel, mida põhikohtuasjas ei esine. Nagu Belgia riik, nii väidab ka Madalmaade valitsus, et põhikohtuasja kaebuse esitaja laste õigustesse sekkutakse vähesel määral, kuna nad võivad tugineda Hispaania kodakondsusele ja Hispaania õiguse kohaselt neile antud perekonnanimele kõigis liikmesriikides peale Belgia. Vaidlusalune praktika võimaldab vältida segiajamise ohtu seoses isikute identiteedi ja põlvnemisega. Taani valitsuse arvates aitab kõnesolev praktika – kuna see kohaldab Belgia kodanikele, kellel on ka mõne muu liikmesriigi kodakondsus, ja ainult Belgia kodakondsusega isikutele ühesuguseid reegleid – kaasa esimesena mainitud isikute integreerumisele Belgias ja aitab seetõttu saavutada mittediskrimineerimise põhimõtte eesmärki.

41      Ükski neist põhjendustest ei õigusta vaidlusalust praktikat.

42      Esiteks, mis puudutab perekonnanime muutumatuse põhimõtet kui vahendit isikute identiteedi või põlvnemise segiajamise ohu vältimiseks, siis tuleb märkida, et kuigi see põhimõte kahtlemata hõlbustab isikute identiteedi ja põlvnemise kindlakstegemist, ei ole see siiski sedavõrd möödapääsmatu, et seda ei saaks sobitada praktikaga, mis võimaldaks liikmesriigi kodanikest lastel, kellel on ka mõne muu liikmesriigi kodakondsus, kanda perekonnanime, mis koosneb muudest elementidest kui need, mida näeb ette esimesena mainitud liikmesriigi õigus, ja mis on pealegi kantud teise liikmesriigi ametlikku registrisse. Lisaks on vaieldamatu, et eelkõige ulatusliku liidusisese migratsiooni tõttu eksisteerivad samas liikmesriigis erinevad nimeandmissüsteemid üheaegselt, nii et liikmesriigi ühiskondlikus elus ei saa põlvnemist teha tingimata kindlaks ainult selle süsteemi põhjal, mida rakendatakse selle liikmesriigi kodanikele. Sellele lisandub, et süsteem, mis lubab mõlema vanema perekonnanime elementide edasiandmist, ei põhjusta kuidagi segadust laste põlvnemise suhtes, vaid aitab hoopis kaasa põlvnemise tunnustamisele seoses mõlema vanemaga.

43      Teiseks, mis puudutab vaidlusaluse praktikaga taotletavat integratsioonieesmärki, siis piisab märkimisest, et arvestades seda, et liikmesriikides eksisteerib üheaegselt erinevaid seal elavatele isikutele kohaldatavaid nimeandmissüsteeme, ei ole selline praktika, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei vajalik ega isegi mitte sobiv selleks, et soodustada teiste liikmesriikide kodanike integreerumist Belgias.

44      Belgia ametiasutuste poolt põhikohtuasjas kõne all olevate taotluste sarnaste taotluste rahuldamisest keeldumise ebaproportsionaalsus on seda ilmsem, et käesoleva otsuse punktist 12 ja eelotsuse küsimusest nähtuvalt on vaidlusaluses praktikas juba praegu lubatud teha erandeid perekonnanimede edasiandmise Belgia süsteemist olukordades, mis on lähedased põhikohtuasja kaebuse esitaja laste olukorrale.

45      Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et EÜ artikleid 12 ja 17 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas keeldub liikmesriigi ametiasutus rahuldamast taotlust liikmesriigis elavate ja nii selle riigi kui ka mõne teise liikmesriigi topeltkodakondsusega alaealiste laste perekonnanime muutmiseks, kui taotluse eesmärk on see, et lapsed saaksid kanda perekonnanime, mis neil oleks teise liikmesriigi õiguse ja traditsiooni kohaselt.

 Kohtukulud

46      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Taani ja Madalmaade valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (täiskogu),

vastuseks Conseil d’État’ 21. detsembri 2001. aasta otsusega esitatud küsimusele, otsustab:

–        EÜ artikleid 12 ja 17 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas keeldub liikmesriigi ametiasutus rahuldamast taotlust liikmesriigis elavate ja nii selle riigi kui ka mõne teise liikmesriigi topeltkodakondsusega alaealiste laste perekonnanime muutmiseks, kui taotluse eesmärk on see, et lapsed saaksid kanda perekonnanime, mis neil oleks teise liikmesriigi õiguse ja traditsiooni kohaselt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 2003 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.