EUROOPA KOHTU OTSUS

18. november 2003(*)

Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheline leping, mis kaitseb selle kolmanda riigi geograafilisi päritolutähiseid – EÜ artiklid 28 ja 30 – Määrus (EMÜ) nr 2081/92 – EÜ artikkel 307 – Riikide õigusjärglus rahvusvaheliste lepingute suhtes

Kohtuasjas C-216/01,

mille ese on Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, Austria) EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule esitatud taotlus, millega soovitakse Handelsgericht Wieni menetluses olevas vaidluses, mille pooled on

Budějovický Budvar, národní podnik

ja

Rudolf Ammersin GmbH,

eelotsust küsimuses, kuidas tõlgendada EÜ artikleid 28, 30 ja 307 ning nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4), mida on muudetud nõukogu 17. märtsi 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 535/97 (EÜT L 83, lk 3; ELT eriväljaanne 03/20, lk 352),

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans (ettekandja), C. Gulmann ja J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, R. Schintgen, N. Colneric ja S. von Bahr,

kohtujurist: A. Tizzano,

kohtusekretär: asekohtusekretär H. von Holstein,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Budějovický Budvar, národní podnik, esindaja: Rechtsanwalt S. Kommar,

–        Rudolf Ammersin GmbH, esindaja: Rechtsanwalt C. Hauer,

–        Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: W.‑D. Plessing ja A. Dittrich,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja L. Bernheim,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: A.‑M. Rouchaud, keda abistas Rechtsanwalt B. Wägenbaur,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 19. novembri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Budějovický Budvar, národní podnik (esindaja: S. Kommar), Rudolf Ammersin GmbH (esindajad: Rechtsanwalt C. Hauer, Rechtsanwalt D. Ohlgart ja Rechtsanwalt B. Goebel) ja komisjon (esindaja: A.‑M. Rouchaud, keda abistas B. Wägenbaur),

olles 22. mai 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Handelsgericht Wien esitas 26. veebruari 2001. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. mail 2001, EÜ artikli 234 alusel neli eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada EÜ artikleid 28, 30 ja 307 ning nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4), mida on muudetud nõukogu 17. märtsi 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 535/97 (EÜT L 83, lk 3; ELT eriväljaanne 03/20, lk 352; edaspidi „määrus nr 2081/92”).

2        Küsimused on esitatud Česke Budĕjovice linnas (Tšehhi Vabariik) asutatud õlletootja Budĕjovický Budvar, národní podnik (edaspidi „Budvar”) ja Viinis (Austria) asutatud jookide turustamisega tegeleva ettevõtja Rudolf Ammersin GmbH (edaspidi „Ammersin”) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on Budvari taotlus keelata Ammersinil turustada Saint Louisis (Ühendriigid) asutatud õlletehase Anheuser‑Busch Inc. (edaspidi „Anheuser‑Busch”) toodetavat õlut kaubamärgiga American Bud, kuna Tšehhi Vabariigi ja Austria Vabariigi vahel sõlmitud kahepoolsete lepingute alusel on viimati nimetatud liikmesriigis nimetust „Bud” õigus kasutada ainult Tšehhi Vabariigis toodetud õlle puhul.

 Õiguslik raamistik

 Rahvusvaheline õigus

3        23. augusti 1978. aasta riikide õigusjärglust rahvusvaheliste lepingute suhtes käsitleva Viini konventsiooni artikli 34 lõige 1 sätestab:

„Kui riigi territooriumi osa või osad eralduvad ühest või enamast riigist ja olenemata sellest, kas õiguseelneja riik jääb püsima:

a)      jääb iga nii moodustunud riigi suhtes jõusse leping, mis on jõus kogu õiguseelneja riigi territooriumi suhtes riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval;

b)      jääb üksnes õigusjärglase riigi suhtes jõusse leping, mis on riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval jõus üksnes sellel osal õiguseelneja riigi territooriumist, mis on saanud õigusjärglaseks riigiks.”

 Ühenduse õigus

4        EÜ artikli 307 esimene ja teine lõik näevad ette:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel.

Kui nimetatud lepingud ei ole kooskõlas käesoleva lepinguga, kasutavad asjassepuutuvad liikmesriigid kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks. Sel puhul abistavad liikmesriigid vajaduse korral üksteist ning kui see on põhjendatud, võtavad vastu ühise seisukoha.”

5        Määruse nr 2081/92 põhjenduse 7 kohaselt „on siiski erinevusi eri riikide tavades registreeritud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste rakendamisel; tuleks paika panna ühenduse seisukoht; ühenduse kaitse-eeskirjad soodustavad geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste arengut, kuna tänu ühtsemale lähenemisviisile tagavad kõnealused eeskirjad ausa konkurentsi selliseid märgiseid kandvate toodete tootjate vahel ning suurendavad toote usaldusväärsust tarbija silmis.”

6        Määruse nr 2081/92 artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Käesolevas määruses on sätestatud asutamislepingu II lisas osutatud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustoodete ning käesoleva määruse I lisas loetletud toiduainete ja käesoleva määruse II lisas loetletud põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset käsitlevad eeskirjad.

[...]

2.      Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse teiste erisätete kohaldamist.”

7        Nimetatud määruse I lisa „Artikli 1 lõikes 1 osutatud toiduained” mainib mõistet „õlu” esimeses taandes.

8        Määruse nr 2081/92 artikli 2 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.      Põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ühenduse tasandil toimub kooskõlas käesoleva määrusega.

2.      Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      päritolunimetus – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet:

–        mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist ning,

–        mille kvaliteediomadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega ning mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas;

b)      geograafiline tähis – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet:

–        mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist ning,

–        mille eriline kvaliteet, maine või muud omadused tulenevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast ning mille tootmine ja/või töötlemine ja/või valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas.”

9        Määruse nr 2081/92 artiklid 5–7 kehtestavad selle määruse artiklis 2 osutatud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise korra, nn tavalise korra. Nimetatud määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt saadetakse taotlus liikmesriigile, kus asjaomane geograafiline piirkond asub. Viimane kontrollib vastavalt sama määruse artikli 5 lõike 5 esimesele lõigule, kas taotlus on õigustatud, ning edastab selle Euroopa Ühenduste Komisjonile.

10      Kuna komisjonil võtab registreerimistaotluse läbivaatamine teatud aja ning kuna liikmesriikidel tuleks lubada anda ajutist riiklikku kaitset kuni nime registreerimise kohta otsuse tegemiseni, siis lisas määrus nr 535/97 määruse nr 2081/92 artikli 5 lõike 5 esimese lõigu järele järgmise teksti:

„Kõnealune liikmesriik võib ettenähtud viisil edastatud nime kaitsta käesolevas määruses määratletud tähenduses riiklikul tasandil üksnes üleminekuajal ning vajaduse korral kehtestada kohanemisaja alates kõnealuse edastamise kuupäevast; [...]

Kõnealune üleminekuaja riiklik kaitse lõpeb kuupäeval, mil tehakse otsus registreerimise kohta käesoleva määruse alusel. [...]

Kui nimi ei ole registreeritud käesoleva määruse alusel, vastutab sellise riikliku kaitse tagajärgede eest üksnes asjaomane liikmesriik.

Liikmesriikide poolt teise lõigu alusel võetud meetmed toovad kaasa tagajärgi üksnes riigi tasandil; kõnealused meetmed ei mõjuta ühendusesisest kaubandust.”

11      Määruse nr 2081/92 artikkel 12 sätestab:

„1.      Ilma et see piiraks rahvusvaheliste lepingute kohaldamist, võib käesolevat määrust kohaldada kolmandast riigist pärit põllumajandustoote või toiduaine suhtes, tingimusel et:

–        kolmas riik suudab pakkuda artiklis 4 sätestatud tagatistega identseid või samaväärseid tagatisi,

–        asjaomases kolmandas riigis on artiklis 10 sätestatud korraga samaväärne kontrollikord,

–        asjaomane kolmas riik on valmis pakkuma ühendusest pärit põllumajandustoodetele või toiduainetele ühenduse kaitsega samaväärset kaitset.

2.      Kui kolmanda riigi kaitstud nimetus on identne ühenduse kaitstud nimetusega, lubatakse see registreerida, võttes nõuetekohaselt arvesse kohalikku ja tavapärast kasutust ja segiajamise tegelikku ohtu.

Selliseid nimetusi lubatakse kasutada üksnes juhul, kui toote päritoluriik on etiketil esitatud selgelt ja nähtavalt.”

12      Määruse nr 2081/92 artikkel 17 kehtestab registreerimise korra, nn lihtsustatud korra, mida kohaldatakse selle määruse jõustumise ajal juba olemas olevate nimetuste registreerimisel. See säte näeb eelkõige ette, et liikmesriigid teatavad kuue kuu jooksul pärast määruse nr 2081/92 jõustumist komisjonile nimetused, mida nad soovivad vastavalt sellele määrusele registreerida.

13      Võttes arvesse asjaolu, et geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise esimene ettepanek, mille komisjon pidi määruse nr 2081/92 artikli 17 lõike 2 alusel koostama, esitati Euroopa Liidu Nõukogule alles 1996. aasta märtsis, mil suurem osa sama määruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud viieaastasest üleminekuajast oli juba möödunud, asendati nimetatud lõige 28. märtsil 1997. aastal jõustunud määruse nr 535/97 järgmise tekstiga:

„Erandina lõike 1 punktidest a ja b võivad liikmesriigid jätkata riiklike süsteemide rakendamist, millega lubatakse artikli 17 alusel registreeritud nimesid kasutada kuni viis aastat pärast registreerimise avaldamise kuupäeva, juhul kui:

–        tooteid on sellise nime all seaduslikult turustatud vähemalt viis aastat enne käesoleva määruse avaldamise kuupäeva,

–        ettevõtted on asjaomaseid tooteid kõnealuste nimede all seaduslikult turustanud pidevalt esimeses taandes osutatud aja jooksul,

–        etiketil on selgelt märgitud toote tegelik päritolu.

Kõnealune erand ei tohi põhjustada toodete vaba turustamist sellise liikmesriigi territooriumil, kus kõnealuste nimede kasutamine on keelatud.”

 Siseriiklik õigus

14      Austria Vabariik ja Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik sõlmisid 11. juunil 1976 lepingu põllumajandus‑ ja tööstustoodete päritolutähiste, päritolunimetuste ning muude päritolule viitavate nimetuste kaitse kohta (edaspidi „kahepoolne leping”).

15      Pärast selle kinnitamist ja ratifitseerimist avaldati kahepoolne leping 19. veebruaril 1981. aastal väljaandes Bundesgesetzblatt für die Republik Österreich (BGBl. 1981/75). Vastavalt selle artikli 16 lõikele 2 jõustus kahepoolne leping 26. veebruaril 1981 määramata ajaks.

16      Kahepoolse lepingu artikkel 1 sätestab:

„Lepingupooled kohustuvad võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et tõhusalt kaitsta kõlvatu konkurentsi eest kaubanduses põllumajandus- ja tööstustoodete päritolutähiseid, päritolunimetusi ja muid päritolule viitavaid nimetusi, mis kuuluvad artiklis 5 käsitletud liikidesse ning mida täpsustatakse artiklis 6 ette nähtud kokkuleppes, ning artiklites 3 ja 4 ning artikli 8 lõikes 2 toodud nimesid ja illustratsioone.”

17      Kahepoolse lepingu artikli 2 kohaselt:

„Käesoleva lepingu tähenduses on päritolutähised, päritolunimetused ning muud päritolule viitavad nimetused kõik tähised, mis on otseselt või kaudselt seotud kauba päritoluga. Selline tähis koosneb tavaliselt geograafilisest nimetusest. Siiski võib tähis koosneda ka muudest märgetest, kui päritoluriigi sihtgrupp näeb asjaomase nimetusega tähistatavate kaupadega seoses selles nimetuses tootjariigi tähist. Kõnealused nimetused võivad sisaldada peale teatava geograafilise päritoluterritooriumi tähise märkusi asjaomase kauba kvaliteedi kohta. Asjaomaste kaupade eriomadused tulenevad ainuüksi või põhiliselt geograafilisest või inimmõjust.”

18      Kahepoolse lepingu artikli 3 lõige 1 sätestab:

„[...] artikli 6 alusel sõlmitud lepingus loetletud Tšehhoslovakkia nimetusi võib Austria Vabariigis kasutada ainult Tšehhoslovakkia toodete kohta.”

19      Kahepoolse lepingu artikli 5 lõike 1 punktis B 2 nimetatakse selle lepinguga kehtestatud kaitse alla võetud Tšehhi kaubaliikide seas õlut.

20      Kahepoolse lepingu artikli 6 kohaselt:

„Artiklites 2 ja 5 sätestatud tingimustele vastavate kaupade nimetused, mida kaitstakse lepinguga ja mis ei ole seega üldnimetused, loetletakse lepinguosaliste riikide valitsuste vahel sõlmitavas kokkuleppes.”

21      Kahepoolse lepingu artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui käesoleva lepingu artiklitega 3, 4, 6 ja artikli 8 lõikega 2 kaitstud nimesid ja nimetusi kasutatakse eelnimetatud sätteid rikkudes kaubandustegevuses selleks, et tähistada kaupu, eelkõige neid esitleda või pakendada, või tähistada neid arvetel, saatelehtedel või teistel kaubanduslikel dokumentidel või reklaamis, siis kohaldatakse kõiki lepinguosalise liikmesriigi, kus kaitset on taotletud, õigus‑ ja haldusmeetmeid, mis õigusnormide kohaselt on ebaausa konkurentsi vastu võitlemiseks või ebaseaduslike nimetuste kasutamise muul viisil takistamiseks ette nähtud, nende õigusnormidega kindlaks määratud tingimustel ning võttes arvesse artiklit 9.

2.      Kui kaubandustegevuste raames esineb segiajamise oht, siis kohaldatakse lõiget 1 ka juhul, kui lepingu alusel kaitstud nimetusi on kasutatud muudetud vormis või muude toodete puhul kui need, millele need on artiklis 6 sätestatud lepinguga omistatud.

3.      Lõiget 1 kohaldatakse ka juhul, kui lepingu alusel kaitstud nimetusi kasutatakse tõlgituna või koos viitega toote tegelikule päritolule või kui seda on täiendatud sõnadega „sort”, „tüüp”, „viis”, „imitatsioon” või muu samalaadse väljendiga.

4.      Lõiget 1 ei kohaldata ühe lepinguosalise riigi keeles väljendatud nimetuste tõlgetele, kui see tõlge on teise lepinguosalise riigi keeles argikeele sõna.”

22      Kahepoolse lepingu artikli 16 lõige 3 sätestab, et lepingupooled võivad lepingu üheaastase etteteatamistähtajaga kirjalikult ja diplomaatiliste kanalite kaudu denonsseerida.

23      Kahepoolse lepingu artikli 6 alusel sõlmiti 7. juunil 1979 selle lepingu rakendusleping (edaspidi „kahepoolne rakendusleping”). Kahepoolse rakenduslepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt jõustus see leping kahepoolse lepinguga ühel ajal ehk 26. veebruaril 1981. Rakendusleping avaldati väljaandes Bundesgesetzblatt für die Republik Österreich 19. veebruaril 1981 (BGBl. 1981/76).

24      Kahepoolse rakenduslepingu B lisa sätestab:

„Tšehhoslovakkia nimetused põllumajandus‑ ja tööstustoodetele

[...]

B.      Toit ja põllumajandus (v.a vein)

[...]

2.      Õlu

Tšehhi Sotsialistlik Vabariik

[...]

Bud

Budĕjovické pivo

Budějovické pivo Budvar

Budějovický Budvar

[...]”

25      Tšehhi Riiginõukogu deklareeris 17. detsembril 1992, et Tšehhi Vabariik loeb alates 1. jaanuarist 1993 – vastavalt kehtivatele rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja rahvusvahelise õigusega ette nähtud ulatuses – endale siduvaks mitme- ja kahepoolsed lepingud, mille osalisriik Tšehhi ja Slovaki Liitvabariik sel kuupäeval on.

26      Tšehhi Vabariik kinnitas 15. detsembri 1992. aasta konstitutsioonilise seadusega nr 4/1993, et ta võtab üle Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi õigused ja kohustused, mis viimati nimetatul on rahvusvahelise õiguse alusel tema eksisteerimise lõppemise päeval.

27      Austria liidukantsleri teadaanne kehtivate kahepoolsete lepingute kohta Austria Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahel (BGBl. III 1997/123, edaspidi „liidukantsleri teadaanne”) näeb ette:

„Austria Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vaheliste kahepoolsete lepingute ühise läbivaatamise tulemusel kahe riigi pädevate asutuste poolt on tehtud kindlaks, et rahvusvahelise avaliku õiguse üldtunnustatud eeskirjade alusel kehtisid 1. jaanuaril 1993 – päeval, mil tekkis Tšehhi Vabariigi õigusjärglus endise Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi vastaval alal – alljärgnevalt nimetatud kahepoolsed lepingud Austria Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahelistes suhetes ning neid kohaldavad alates sellest päevast pädevad asutused vastavalt kahe riigi õiguskordadele:

[...]

19.      Austria Vabariigi ja Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi vaheline leping põllumajandus‑ ja tööstustoodete päritolutähiste, päritolunimetuste ning muude päritolule viitavate nimetuste kaitse kohta ning 30. novembri 1977. aasta protokoll

         Viin, 11. juuni 1976 (BGBl. nr 75/1981)

[...]

26.      Austria Vabariigi ja Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi vahelise lepingu põllumajandus‑ ja tööstustoodete päritolutähiste, päritolunimetuste ning muude päritolule viitavate nimetuste kaitse kohta rakendusleping

                  Praha, 7. juuni 1979 (BGBl. nr 76/1981)

[...]”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

28      Budvar turustab õlut, eelkõige kaubamärkide Budĕjovický Budvar ja Budweiser Budvar all, ning ekspordib õlut nimetusega „Budweiser Budvar” eelkõige Austriasse.

29      Ammersin turustab eelkõige õlut kaubamärgiga American Bud, mis on toodetud õlletehases Anheuser-Busch ning mida ta ostab Obertumis (Austria) asutatud ettevõtjalt Josef Sigl KG (edaspidi „Josef Sigl”), mis on nimetatud õlle ainuimportija Austrias.

30      Budvar taotles oma 22. juulil 1999. aastal eelotsusetaotluse esitanud kohtule saadetud hagiavalduses, et Ammersinile tehtaks ettekirjutus hoiduda Austria territooriumil oma kaubandustegevuse käigus nimetuse Bud või segiaetavalt sarnaste nimetuste kasutamisest õlle või sarnaste kaupade puhul või nende kaupadega seoses, välja arvatud siis, kui see puudutab Budvari kaupasid. Lisaks sellele nõudis Budvar, et kõik selle keelu vastased nimetused eemaldataks, esitataks tegevuse aruanded ja avaldataks kohtuotsus. Hagi esitati koos ajutiste meetmete kohaldamise taotlusega.

31      Budvari hagi põhikohtuasjas tugineb peamiselt kahele eraldiseisvale õiguslikule alusele.

32      Esiteks väidab Budvar, et kaubamärk American Bud, mis on registreeritud Anheuser-Buschile kuuluva kaubamärgina, on kõlvatu konkurentsi vastaste õigusaktide tähenduses segiaetavalt sarnane temale kuuluvate prioriteetsete Austrias kaitstud kaubamärkidega, nagu Budweiser, Budweiser Budvar ja Bud.

33      Teiseks väidab Budvar, et nimetuse American Bud kasutamine muudest riikidest kui Tšehhi Vabariik pärit õlle puhul on vastuolus kahepoolse lepingu sätetega, kuna nimetus Bud, millele on osutatud kahepoolse lepingu B lisas, kujutab endast vastavalt nimetatud lepingu artiklile 6 kaitstud nimetust, mille kasutamine on seega lubatud ainult Tšehhi päritoluga toodete puhul.

34      15. oktoobril 1999 määras eelotsusetaotluse esitanud kohus Budvari taotletud ajutiste meetmete kohaldamise.

35      Ammersini poolt Oberlandesgericht Wienile (Austria) nimetatud meetmete kohaldamise suhtes esitatud määruskaebust ei rahuldatud ning Oberster Gerichtshofile (Austria) esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Pärast ajutiste meetmete menetluse lõpulejõudmist hakkas Handelsgericht Wien põhikohtuasja arutama.

36      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et enne põhikohtuasjas hagi esitamist esitas Budvar juba Landesgericht Salzburgile (Austria) nii oma eseme kui põhistuste poolest samasuguse hagi kui see, mille ta esitas põhikohtuasjas, kuid see oli suunatud Josef Sigli vastu.

37      Selles paralleelses kohtuasjas määras Landesgericht Salzburg taotletud ajutiste meetmete kohaldamise ning Oberlandesgericht Linz (Austria) ei rahuldanud selle määruse peale esitatud määruskaebust. Oberster Gerichtshof lükkas oma 1. veebruari 2000. aasta määrusega apellatsiooniastmes tehtud määruse peale esitatud kassatsioonkaebuse tagasi ja kinnitas ajutiste meetmete kohaldamise.

38      Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, et see Oberster Gerichtshofi määrus tugines peamiselt järgmistele põhjendustele.

39      Oberster Gerichtshof, kes piirdus ainult kahepoolsele lepingule tugineva väite uurimisega, otsustas, et kostja Josef Sigli suhtes taotletud keeld võib kujutada endast takistust kaupade vabale liikumisele EÜ artikli 28 tähenduses.

40      Siiski leidis ta, et see takistus vastab EÜ artiklile 28, kuna nimetuse Bud kaitse sellisena, nagu see on sätestatud kahepoolses lepingus, kuulub EÜ artikli 30 tähenduses tööstus- ja kaubandusomandi kaitse alla.

41      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tundub, et Oberster Gerichtshof otsustas, et nimetus Bud on „lihtne geograafiline või kaudne päritolutähis”, see tähendab tähis, mis ei eelda kinnipidamist päritolunimetusega seotud tagatistest – nagu teatud kvaliteedinormidele vastav tootmine või ametiasutuste poolt kindlaks määratud ja kontrollitud valmistamine või toote ainulaadsed omadused. Lisaks on nimetusel Bud „absoluutne kaitse”, see tähendab, et see on kaitstud sõltumata kogu segiajamise või eksitamise ohust.

42      Lähtudes temale esitatud argumentidest, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas tekkinud ühenduse õiguse küsimustele vastamisel esineb põhjendatud kahtlus, eelkõige kuna Euroopa Kohtu praktika ei võimalda määratleda, kas nn lihtsad geograafilise päritolu tähised, millel puudub tarbija eksitamise oht, kuuluvad samuti tööstus- ja kaubandusomandi kaitse alla EÜ artikli 30 tähenduses.

43      Neil asjaoludel otsustas Handelsgericht Wien menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas EÜ artikliga 28 ja/või määrusega nr 2081/92 on kooskõlas kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt on lihtsale/kaudsele geograafilisele tähisele, mis ei ole päritoluriigis piirkonna, koha või riigi nimi, tagatud eksitamise ohust sõltumatu, määruse nr 2081/92 tähenduses kvalifitseeritud geograafilise tähise absoluutne kaitse, kui selle sätte kohaldamisega võib takistada sellise kauba importi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse?

2.      Kas eeltoodu kehtib ka juhul, kui geograafilist tähist, mis ei ole päritoluriigis piirkonna, koha või riigi nimi, ei peeta päritolumaal konkreetse toote geograafiliseks nimetuseks ega ka lihtsaks või kaudseks geograafiliseks tähiseks?

3.      Kas vastused esimesele ja teisele küsimusele kehtivad ka juhul, kui kahepoolse lepingu puhul on tegemist lepinguga, mille liikmesriik on sõlminud enne Euroopa Liiduga ühinemist ning mille täitmist on ta pärast Euroopa Liiduga ühinemist jätkanud föderaalvalitsuse deklaratsiooni kohaselt algse teise lepingupoole õigusjärglase riigiga?

4.      Kas EÜ artikli 307 teine lõik paneb liikmesriigile kohustuse tõlgendada sellist kahepoolset lepingut, mis on sõlmitud enne selle liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist selle riigi ja kolmanda riigi vahel, kooskõlas ühenduse õigusega EÜ artikli 28 ja/või määruse nr 2081/92 tähenduses nii, et lihtsale/kaudsele geograafilisele tähisele, mis ei ole päritoluriigis piirkonna, koha või riigi nimi, lepinguga antud kaitse hõlmab üksnes eksitamise ohtu, kuid mitte absoluutset kaitset, mis on kvalifitseeritud geograafilisel tähisel määruse nr 2081/92 tähenduses?”

 Eelotsuse küsimused

 Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

44      Budvar väidab, et põhikohtuasjas on tegemist sellise kahepoolse lepingu sätetega, mis on sõlmitud liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel, kelle suhtes EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaselt ei kohaldata ühenduse õigust. Nende sätete tõlgendamine kuulub eranditult siseriikliku kohtu pädevusse. Neil asjaoludel ei ole eelotsuse küsimuste kohta otsuse tegemine seetõttu vajalik ega lubatud.

45      Austria valitsus leiab, et esimese küsimuse see osa, mis puudutab kahepoolse lepinguga antud kaitse kooskõla määrusega nr 2081/92, on vastuvõetamatu. Tegemist on nimelt hüpoteetilise küsimusega, kuna eelotsusetaotluse määruses ei ole ühtegi viidet selle kohta, et mõne asjaomase toote jaoks oleks olemas registreering selle määruse tähenduses või et seda oleks kavatsetud registreerida.

46      Komisjon väidab, et küsimus on selles, kas eelotsuse küsimused on hüpoteetilised ja sellistena vastuvõetamatud, arvestades eeskätt kolme asjaolu: eelotsusetaotluse esitanud kohus ei jaga ilmselgelt Oberster Gerichtshofi tõlgendust 1. veebruari 2000. aasta ajutiste meetmete kohaldamise määruses, mille kohaselt on kahepoolses lepingus antud kaitse absoluutse iseloomuga, teiseks ei märgi eelotsusetaotluse esitanud kohus, millist liiki kaitse on tema arvates põhikohtuasjas käsitletaval nimetusel ning kolmandaks ei täpsusta eelotsusetaotluse esitanud kohus seda, kas ta on Oberster Gerichtshofi tõlgendusega seotud.

 Euroopa Kohtu hinnang

47      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artikliga 234 rajatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev kohtuasja eripära arvestades hindama nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik üksnes juhul, kui on ilmne, et ühenduse õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punktid 38 ja 39).

48      Budvari arvates ei ole eelotsuse küsimused vastuvõetavad, kuna EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaldamise tõttu puudutab põhikohtuasi üksnes siseriikliku õiguse eeskirjade, nimelt kahepoolse lepingu ja kahepoolse rakenduslepingu (edaspidi „kõnealused kahepoolsed lepingud”) tõlgendamist, mistõttu käesoleval juhul ei ole kogu ühenduse õigus kohaldatav.

49      Selles osas piisab kõigepealt märkimisest, et kolmas ja neljas küsimus puudutavad just EÜ artikli 307 tõlgendamist seoses põhikohtuasja asjaoludega, samas kui esimene ja teine küsimus käsitlevad ühenduse õiguse sätete, nimelt EÜ artiklite 28 ja 30 ning määruse nr 2081/92 tõlgendamist, selleks et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks hinnata asjaomaste siseriiklike sätete kooskõla ühenduse õigusega. Sellise hindamise asjakohasust ei saa seada kahtluse alla, võttes arvesse EÜ artikli 307 võimalikku kohaldatavust nimetatud kohtuasjas.

50      Seoses Austria valitsuse argumendiga, mille kohaselt on esimese küsimuse määrust nr 2081/92 puudutav osa hüpoteetiline, tuleb märkida, et põhikohtuasi puudutab Budvari õiguse tunnustamise nõuet, mille rahuldamine tähendaks Ammersinile keeldu turustada teatavaid kaupu kaitstud nimetuse all; kahtluse alla on seatud Budvari õiguse kooskõla määrusega nr 2081/92 kehtestatud korraga, sõltumata võimaliku registreeringu olemasolust nimetatud määruse alusel. See küsimus ei ole seega mingil juhul hüpoteetiline.

51      Mis puudutab viimaks komisjoni argumente, siis tuleb üksnes märkida, et oletused, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb seoses põhikohtuasjas käsitletava nimetuse olemusega, on üksnes eeldused, mille alusel eelotsuse küsimused on esitatud ning mille põhjendatust Euroopa Kohus ei pea kontrollima.

52      Eeltoodust järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

 Esimene küsimus

53      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimeses küsimuses teada sisuliselt seda, kas määrusega nr 2081/92 või EÜ artikliga 28 on vastuolus kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt on kolmanda riigi lihtsale ja kaudsele geograafilisele päritolutähisele tagatud importivas liikmesriigis eksitamise ohust sõltumatu kaitse ja mille kohaselt võib keelata sellise kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

54      See küsimus viitab eeldusele, et nimetus „Bud” kujutab endast lihtsat ja kaudset geograafilist päritolutähist – nimelt nimetust, mille puhul ei eksisteeri otsest seost ühelt poolt kindlaksmääratud kvaliteedi, maine või toote mõne muu omaduse ning teiselt poolt tema geograafilise eripäritolu vahel ning mis seega ei kuulu määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punkti b alla (vt 7. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑312/98: Warsteiner Brauerei, EKL 2000, lk I‑9187, punktid 43 ja 44), kuid see nimetus, mis lisaks ei ole küll geograafiline nimi, on vähemalt sobilik selleks, et anda tarbijale teada, et selle nimetusega märgistatud toode on pärit konkreetsest kohast, konkreetsest piirkonnast või konkreetsest riigist (vt 10. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑3/91: Exportur, EKL 1992, lk I‑5529, punkt 11).

–        Määrus nr 2081/92

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

55      Budvar väidab, et nimetus Bud on lühend Budweisi linna nimest, mille tšehhikeelne nimi on Česke Budĕjovice, mis on Budvari õlle päritolukoht ning seetõttu sisaldab nimetus Bud geograafilist viidet, mis on seotud nimetatud linna õlletootmise traditsiooniga ja peegeldab eeskätt Budweisi õlle üleilmset mainet, mis on tekkinud tänu õlle suurepärasele kvaliteedile.

56      Budvari väitel on nimetus Bud – kaitstud Austrias kahepoolse lepingu alusel – seega kvalifitseeritud geograafiline tähis või päritolunimetus, st tähis või nimetus, mida saab registreerida määruse nr 2081/92 alusel.

57      Sellega seoses väidab Budvar, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt (eespool viidatud kohtuotsus Warsteiner Brauerei, punkt 47) ei ole määrusega nr 2081/92 vastuolus siseriiklikud sätted, mis annavad kaitse kvalifitseeritud geograafilisele tähisele või geograafilisele päritolunimetusele nagu Bud ning mis on sarnased kahepoolse lepingu sätetega.

58      Peale selle väidab Budvar, et kui nimetus Bud, nagu see on kaitstud kahepoolses lepingus, on üksnes lihtne geograafiline päritolutähis – st geograafiline päritolutähis, mille puhul puudub igasugune seos toote omaduste ja selle geograafilise päritolu vahel –, märgitakse eespool viidatud kohtuotsuse Warsteiner Brauerei punktis 54, et määrusega nr 2081/92 ei ole kindlasti vastuolus sellise siseriikliku kaitse kohaldamine, kuna sellised tähised ei kuulu ilmselgelt nimetatud määruse kohaldamisalasse.

59      Budvar on seisukohal, et määrus nr 2081/92 reguleerib tema kohaldamisalasse kuuluvate nimetuste kaitset üksnes ühenduse piires. Sellest järeldub, et puhtalt riigisisese kaitse seisukohalt – mis tuleneb kahepoolsest lepingust – ei oma tähtsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu vahetegemine lihtsate geograafiliste päritolutähiste ja kvalifitseeritud tähiste vahel. Eespool viidatud kohtuotsuse Warsteiner Brauerei punkte 43 ja 44 silmas pidades kehtib see ka sõltumata mis tahes eksitamise ohust.

60      Ammersin väidab, et eespool viidatud kohtuotsus Warsteiner Brauerei ei anna vastust küsimusele, mis on põhikohtuasja esemeks, s.o kas määrusega nr 2081/92 kvalifitseeritud geograafilistele tähistele ja päritolunimetustele antud absoluutse kaitse saab anda liikmesriikide tasemel paralleelselt selle määrusega kehtestatud korraga.

61      Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, kuna määruse nr 2081/92 mõttest, eesmärgist ja ülesehitusest tuleneb, et selles osas, milles määrus annab absoluutse kaitse, on määruse sätted ammendavad. Ammersin väidab esiteks, et määrus seab nimetuse kaitsele ranged tingimused, mille kohaselt peab nimetus olema ühe koha nimi ja asjaomase toote kvaliteediomaduse ja tema päritolukoha vahel peab olema otsene seos (nimetatud määruse artikli 2 lõige 2), ning teiseks, et see kaitse antakse üksnes pärast kohustuslikku teatamis-, kontrollimis- ja registreerimismenetlust, mille käigus kontrollitakse eeskätt üksikasjalikult vastavust tehnospetsifikaadile (sama määruse artikkel 4 ja selle järgnevad artiklid).

62      Ammersini arvates järeldub eeltoodust, et määrusega nr 2081/92 on vastuolus siseriiklikud kaitse-eeskirjad, mis annavad absoluutse kaitse geograafilistele tähistele või päritolunimetustele, mille puhul ei ole tagatud, et ka need vastavad nimetatud määruses sätestatud rangetele nõuetele.

63      Seda tõlgendust toetab määruse nr 2081/92 artikkel 17, millest nähtub, et kvalifitseeritud geograafiliste päritolutähiste riigisiseseid kaitsesüsteeme, kaasa arvatud kahepoolsetel lepingutel põhinevaid süsteeme, saab säilitada kauem kui selles sättes ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul üksnes siis, kui komisjoni on selle tähtaja jooksul nendest teavitatud.

64      Selle tähtaja jooksul, mis möödus Austria Vabariigi jaoks 30. juunil 1999, ei ole komisjoni teavitatud päritolutähistest, mis on kaitstud kahepoolse lepingu alusel, eeskätt nimetusest Bud. Neid tähiseid ei saa seega enam kaitsta.

65      Austria valitsus leiab, et kui võtta aluseks põhimõte, mille kohaselt on põhikohtuasjas käsitletav nimetus üksnes lihtne geograafiline päritolutähis, siis on kahepoolse lepinguga antav kaitse Euroopa Kohtu praktika kohaselt määrusega nr 2081/92 kooskõlas.

66      Nimetatud valitsuse väidete kohaselt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast ühtlasi, et määrusega nr 2081/92 ei ole ka vastuolus siseriikliku eeskirja kohaldamine, mis kaitseb nimetusi, mis võivad olla registreerimise esemeks nimetatud määruse alusel.

67      Saksamaa valitsus leiab, et kuivõrd tegemist on lihtsa geograafilise päritolutähisega, on nimetuse Bud kaitsmine nii, nagu seda näeb ette kahepoolne leping, kooskõlas määrusega nr 2081/92, kuna viimast kohaldatakse üksnes kvalifitseeritud geograafiliste päritolutähiste suhtes, st tähiste suhtes, mis on olemuslikult seotud asjaomase toote omaduste või kvaliteediga.

68      Kui põhikohtuasjas on seevastu tegemist kvalifitseeritud geograafilise päritolutähisega, tuleb nimetatud valitsuse arvates võtta arvesse asjaolu, et määrus nr 2081/92 näeb ette üksnes liikmesriikidest pärit päritolutähiste registreerimise (määruse artikli 5 lõiked 4 ja 5). Selle määruse põhjendustest nähtub, et määrus lähtub põhimõttest, et selle kehtestatud korda täiendatakse kolmandate riikidega tehtava koostööga. Käesoleval ajal ei ole siiski Euroopa Liidu ja Tšehhi Vabariigi vahel lepingut.

69      Seega ei saa kahepoolse lepinguga antud kaitset seada kahtluse alla siis, kui selles sätestatud kvalifitseeritud päritolutähised vastavad sisult määrusega nr 2081/92 esitatud nõuetele.

70      Prantsuse valitsus väidab, et määruse nr 2081/92 artikli 12 lõige 1 lubab hoida jõus enne määruse jõustumist sõlmitud rahvusvahelised lepingud.

71      Seega ei ole kahtlust selles, et kahepoolse lepinguga nimetusele Bud antud kaitse on kooskõlas määrusega nr 2081/92, seda enam, et see nimetus on tunnistatud kaitstud päritolunimetuseks 31. oktoobril 1958 sõlmitud päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni kokkuleppe raames ning on registreeritud sellisena Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni juures aastal 1975.

72      Komisjon väidab, et tulenevalt kohtupraktikast ei ole määrusega nr 2081/92 vastuolus see, kui kahepoolne leping annab – vajaduse korral koostoimes teiste siseriiklike õigusaktidega – sellisele geograafilisele tähisele nagu põhikohtuasjas käsitletav, mille puhul puudub igasugune seos toote omaduste ja selle geograafilise päritolu vahel, võimalikust eksitavast kasutamisest sõltumatu absoluutse kaitse.

 Euroopa Kohtu vastus

73      Euroopa Kohus on juba selgitanud, et määruses nr 2081/92 ei viita miski sellele, et lihtsaid geograafilisi päritolutähiseid ei võiks kaitsta liikmesriigi õigusaktide alusel (vt eespool viidatud kohtuotsus Warsteiner Brauerei, punkt 45).

74      Määruse nr 2081/92 eesmärk on tagada määruses viidatud geograafiliste nimetuste ühtne kaitse kogu ühenduses ning see määrus kehtestas kohustuse need nimetused ühenduses registreerida, selleks et need oleksid kaitstud kõikides liikmesriikides, samas kui riigisisest kaitset, mille liikmesriik annab geograafilistele nimetustele, mis ei vasta määruse nr 2081/92 alusel registreerimise tingimustele, reguleerib selle liikmesriigi siseriiklik õigus ja see kaitse piirdub selle liikmesriigi territooriumiga (vt eespool viidatud kohtuotsus Warsteiner Brauerei, punkt 50).

75      Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletavate geograafiliste päritolutähiste siseriiklik kaitsesüsteem näeb ette absoluutse, st mis tahes eksitamise ohust sõltumatu kaitse.

76      Määruse nr 2081/92 kohaldamisala ei sõltu tegelikult sellisest asjaolust; kuid see sõltub peamiselt nimetuse olemusest selles tähenduses, et määrus piirdub nende toodete nimetustega, mis viitavad erilisele seosele toote omaduste ja selle geograafilise päritolu vahel, ning omistatud kaitse ulatusest ühenduses.

77      Esimese küsimuse aluseks oleva eeldusega seoses on kindel see, et põhikohtuasjas käsitletav nimetus ei kuulu nende nimetuste hulka, mis on määruse nr 2081/92 kohaldamisalas. Peale selle on põhikohtuasjas käsitletavale nimetusele kõnealuste kahepoolsete lepingutega antud kaitse piiratud Austria territooriumiga.

78      Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb vastata esimesele küsimusele selles osas, milles see puudutab määrust nr 2081/92, et nimetatud määrusega ei ole vastuolus kohaldada ühe liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt on kolmanda riigi lihtsale ja kaudsele geograafilisele päritolutähisele tagatud importivas liikmesriigis eksitamise ohust sõltumatu kaitse ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

–        EÜ artiklid 28 ja 30

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

79      Kõigepealt väidab Budvar, et põhikohtuasi puudutab üksnes Austria otseimporti kolmandatest riikidest, nimelt Ameerika Ühendriikidest, ning see ei takista ühendusesisest kaubandust. Põhikohtuasjal puudub seega seos siseturuga ning see ei kuulu EÜ artikli 28 kohaldamisalasse.

80      Peale selle väidab Budvar, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole EÜ artiklitega 28 ja 30 vastuolus liikmesriikidevaheliste rahvusvaheliste lepingute selliste sätete kohaldamine, mis reguleerivad päritolutähiste ja päritolunimetuste kaitset selles osas, milles kaitstud nimetused ei ole selle lepingu jõustumise ajal või peale seda muutunud päritoluriigis üldnimetuseks.

81      Budvari arvates kehtib see kohtupraktika seda enam sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, mis puudutab liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kaitset andvat lepingut, ning kus ümberlükkamatu fakt on see – eeskätt kahepoolse lepingu artikli 6 alusel, mis seda sõnaselgelt kinnitab –, et nimetus Bud ei ole ja pole kunagi olnud üldnimetus.

82      Ammersin väidab, et Euroopa Kohtu praktikast ei nähtu, et sellise nimetuse nagu Bud absoluutne kaitse oleks õigustatud EÜ artikli 30 alusel. Tegelikult on õigustatud üksnes lihtsad geograafilised päritolutähised, st peamiselt kohanimed, millel on kõrge maine ning mis on nende poolt viidatavas kohas asuvate tootjate jaoks kliendibaasi säilitamise oluliseks vahendiks. Nimetus Bud ei ole kohanimi ning sellel ei ole ka tarbijate hulgas kõrget mainet.

83      Ammersin väidab lisaks, et nimetuse Bud kaitset ei saa õigustada ka EÜ artikli 28 alusel, st ülekaaluka üldise huvi tõttu, mis seondub eelkõige tarbijakaitsega või äritehingute aususega. Tegelikult on eesmärgi saavutamiseks piisav, kui kaitstakse eksitamise ohu eest. Neil põhjustel on absoluutne kaitse ilmselgelt ebaproportsionaalne.

84      Austria valitsus väidab, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei keela EÜ artikkel 28 impordi- ja ekspordipiiranguid, kui need on õigustatud tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks EÜ artikli 30 tähenduses, tingimusel et need piirangud on õigustatud selle omandi eriomase eseme moodustavate õiguste säilitamiseks.

85      See õigustus hõlmab ka lihtsaid geograafilisi päritolutähiseid ja kaudseid geograafilisi päritolutähiseid.

86      Nimetatud valitsus leiab, et kahepoolse lepinguga kaitstud nimetustel – isegi kui need ei ole kvalifitseeritud geograafilised tähised või päritolunimetused, mis võivad kuuluda määruse nr 2081/92 kohaldamisalasse – on eriline maine, mis võib õigustada kaupade vaba liikumise piiramist.

87      Need nimetused kanti kahepoolse rakenduslepingu lisadesse riigi huvitatud ringkondade ettepanekul, võttes aluseks tarbijaootused ning tehes tihedat koostööd asjatundlike huvigruppide ja haldusasutustega.

88      Kahepoolse lepingu eesmärk oli takistada kaitstud nimetuste kuritarvitamist ning nende muutumist üldnimetusteks.

89      Saksamaa valitsus väidab, et kahepoolse lepinguga lihtsatele geograafilistele päritolutähistele antud kaitse on koguselise piiranguga samaväärse toimega meede EÜ artikli 28 tähenduses, mis on aga õigustatud EÜ artikli 30 alusel tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks, või teise võimalusena EÜ artikli 28 alusel ülekaaluka üldise huvi tõttu, mis seondub eelkõige äritehingute aususe või tarbijakaitsega.

90      Seoses EÜ artikliga 30 väidab Saksamaa valitsus, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt kaitseb kahepoolse lepinguga ette nähtud nimetuse Bud kasutamise keeld päritolutähiste kaubandusomandit selle sätte tähenduses, mistõttu EÜ artikliga 28 keelatud piirang võib olla õigustatud.

91      Kui leitakse, et põhikohtuasjas käsitletav nimetus on lihtne päritolutähis, siis tuleneb sellest, et see tähis on kaitstud ohu eest, et tema mainet võidakse ära kasutada. Peale selle ei oma tähtsust, kas sellel tähisel on tegelikult maine või kas isik, kellel puudub selleks õigus, on oma kaupu turustades tegelikult kasutanud päritolutähise mainet.

92      Saksamaa valitsus väidab teise võimalusena, et ülekaalukas üldine huvi – eeskätt äritehingute aususe ja tarbijakaitsega seonduv – annab liikmesriikidele õiguse kehtestada eksitavate tähiste kasutamist puudutavaid siseriiklikke sätteid, ilma et oleks nõutud tarbijate tegelik mõjutamine. Seda kinnitavad lisaks mitmed direktiivid.

93      Komisjoni arvates on kahepoolsest lepingust tulenev keeld turustada Austrias õlut nimetuse American Bud all koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meede EÜ artikli 28 tähenduses, mis on õigustatud seetõttu, et see puudutab tööstus- ja kaubandusomandi kaitset EÜ artikli 30 tähenduses.

94      Sellega seoses väidab komisjon, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuuluvad EÜ artiklis 30 sätestatud tööstus- ja kaubandusomandi kaitse alla geograafilised nimetused nagu Bud, millele on rahvusvahelise lepinguga antud absoluutne kaitse, isegi kui puudub seos asjaomaste toodete omaduste ja nende geograafilise päritolu vahel.

 Euroopa Kohtu vastus

95      Tuleb meenutada, et EÜ artiklid 28 ja 30 kehtivad ühtemoodi nii ühendusest pärit toodete kui nende toodete suhtes, mis on mõnes liikmesriigis vabasse ringlusse lubatud, sõltumata selle toote algsest päritolust. Põhikohtuasjas käsitletava õlle kaubamärgiga American Bud suhtes kehtivad nimetatud artiklid seega niisuguste piirangutega (vt selle kohta 7. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 125/88: Nijman, EKL 1989, lk 3533, punkt 11).

96      Põhikohtuasjas on kahepoolsest lepingust tulenev keeld turustada Austrias nimetuse Bud all teistest riikidest kui Tšehhi Vabariik pärinevat õlut, sobiv, et mõjutada selle nimetuse all asjaomase toote importi teistest liikmesriikidest ja takistada seega ühendusesisest kaubandust. Selline eeskiri kujutab endast seetõttu koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nijman, punkt 12, ja eespool viidatud kohtuotsus Exportur, punktid 19 ja 20).

97      Riigi õigusnormid, mis keelavad teatava geograafilise nimetuse kasutamise kolmandatest riikidest pärinevate kaupade puhul, mis on teistes liikmesriikides vabasse ringlusse lubatud ning kus neid seaduslikult turustatakse, ei välista küll täielikult nende toodete importi asjaomasesse riiki. See võib siiski teha nende toodete turustamise keerulisemaks ja seetõttu piirata liikmesriikidevahelist kaubandust (vt selle kohta 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑448/98: Guimont, EKL 2000, lk I‑10663, punkt 26).

98      Seega tuleb hinnata, kas see kaupade vaba liikumise piirang võib olla õigustatud ühenduse õiguse seisukohalt.

99      Mis puudutab peamiselt samasuguse kahepoolse lepinguga nagu põhikohtuasjas käsitletav päritolutähisele antud absoluutset kaitset, siis on Euroopa Kohus juba leidnud, et sellise lepingu eesmärk – mis seisneb selles, et takistada ühe lepinguosaliseks oleva riigi tootjatel kasutada teise riigi geograafilisi nimetusi, kasutades ära mainet, mis seondub niisugustes piirkondades või kohtades asuvate ettevõtjate toodetega, millele nimetused viitavad – on tagada aus konkurents. Sellist eesmärki võib käsitada tööstus‑ ja kaubandusomandi kaitsmisena EÜ artikli 30 tähenduses, kui kõne all olevad nimetused ei ole selle lepingu jõustumise ajal või pärast seda muutunud päritoluriigis üldnimetuseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Exportur, punkt 37, ja 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑87/97: Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola, EKL 1999, lk I‑1301, punkt 20).

100    Nagu tuleneb eelkõige kahepoolse lepingu artiklitest 1, 2 ja 6, on selline eesmärk kõnealuste kahepoolsete lepingutega kehtestatud kaitsesüsteemi alus.

101    Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ilmneb, et vastavalt Tšehhi Vabariigis esinevatele faktilistele asjaoludele ning kontseptuaalsele arusaamale tähistab nimetus „Bud” selle riigi territooriumil asuvat piirkonda või kohta ning kui selle nimetuse kaitse on EÜ artiklis 30 sätestatud kriteeriume arvestades õigustatud, ei keela viimati nimetatud säte kõnealuse kaitse laiendamist teatavasse liikmesriiki, milleks käesoleval juhul on Austria Vabariik (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Exportur, punkt 38).

102    Eeltoodut silmas pidades tuleb vastata esimesele küsimusele selles osas, milles see puudutab EÜ artikleid 28 ja 30, et nendega ei ole vastuolus kohaldada ühe liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt on kolmanda riigi lihtsale ja kaudsele geograafilisele päritolutähisele tagatud asjaomases liikmesriigis eksitamise ohust sõltumatu kaitse ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse, välja arvatud siis, kui kaitstud nimetus ei ole selle lepingu jõustumise ajal või pärast seda muutunud päritoluriigis üldnimetuseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Exportur, punkt 39).

103    Seega tuleb vastata esimesele küsimusele, et EÜ artikliga 28 ja määrusega nr 2081/92 ei ole vastuolus kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt on kolmanda riigi lihtsale ja kaudsele geograafilisele päritolutähisele tagatud importivas liikmesriigis eksitamise ohust sõltumatu kaitse ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

 Teine küsimus

104    Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrusega nr 2081/92 või EÜ artikliga 28 on vastuolus kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt nimetusele, mis kolmandas riigis ei viita otse ega kaudselt toote geograafilisele päritolule, on asjaomases liikmesriigis tagatud eksitamise ohust sõltumatu kaitse, ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

105    Budvar väidab, et kahepoolse lepinguga nimetusele Bud antud kaitse ei ole EÜ artikliga 28 kooskõlas üksnes siis, kui nii asjaomases liikmesriigis kui kolmandas riigis oleks täiesti välistatud mõtteline assotsiatsioon ühelt poolt kaitstud tähise, millega on tervikuna muudetud kaitstud toote tootmiskoha sõnastust, ning teiselt poolt selle tähisega kaitstud konkreetse nimetusega toote ja ühtlasi tema tootmiskoha vahel. Sellise kaitse kohaldamine oleks kooskõlas määrusega nr 2081/92 isegi siis, kui selline mõtteline assotsiatsioon on täiesti välistatud.

106    Ammersin ja Saksamaa valitsus väidavad, et kui nimetust Budvar ei peeta päritolumaal konkreetse toote geograafiliseks nimetuseks ega lihtsaks või kaudseks geograafiliseks tähiseks, siis ei saa selle nimetuse kaitse olla õigustatud tööstus‑ ja kaubandusomandi kaitsmisega EÜ artikli 30 tähenduses.

 Euroopa Kohtu vastus

107    Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollimise tulemusel selgub, et vastavalt Tšehhi Vabariigis esinevatele faktilistele asjaoludele ning kontseptuaalsele arusaamale ei tähista nimetus Bud otse ega kaudselt selle riigi territooriumil asuvat piirkonda või kohta, tekib seega küsimus, kas kahepoolses lepingus sätestatud selle nimetuse absoluutne kaitse, mis piirab kaupade vaba liikumist (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 96 ja 97), võib olla ühenduse õiguses õigustatud EÜ artikli 30 seisukohalt või mõnel muul alusel.

108    Sellisel juhul ning piiramata võimalikku kaitset selliste spetsiifiliste õiguste nagu kaubamärgiõigused alusel ei saa selle nimetuse kaitse olla õigustatud tööstus‑ ja kaubandusomandi kaitsmisena EÜ artikli 30 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Exportur, punkt 37, ja 7. mai 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑321/94–C‑324/94: Pistre jt, EKL 1997, lk I‑2343, punkt 53).

109    Neil asjaoludel tuleb hinnata, kas see piirang võib olla õigustatud ülekaalukast üldisest huvist tuleneva nõude alusel, mis seondub äritehingute aususe ja tarbijakaitsega.

110    Kui tõendatud oleks see, et nimetus Bud ei sisalda ühtegi viidet tema poolt tähistatavate toodete geograafilisele päritolule, siis tuleks järeldada, et tõenditest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitas, ei nähtu, et selle nimetuse kaitse võiks ära hoida seda, et ettevõtjad ei saa sellest alusetut eelist või et tarbijaid ei viida eksitusse nimetatud toodete mõne omaduse osas.

111    Seega tuleb vastata teisele küsimusele, et EÜ artikliga 28 on vastuolus kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt nimetusele, mis kolmandas riigis ei viita otse ega kaudselt sellega märgistatud toote geograafilisele päritolule, on importivas liikmesriigis tagatud eksitamise ohust sõltumatu kaitse, ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

 Kolmas ja neljas küsimus

112    Oma kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas EÜ artikli 307 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt võib liikmesriigi kohus kohaldada selle liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kahepoolselt sõlmitud lepingute sätteid – nagu põhikohtuasjas kõne all olevad lepingud –, milles on sätestatud kolmanda riigi nimetuse kaitse, ka juhul, kui need sätted on EÜ asutamislepinguga vastuolus, kuna tegemist on kohustusega, mis tuleneb enne nimetatud liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud lepingutest, ja kas nimetatud artikli teine lõik paneb siseriiklikule kohtule kohustuse tõlgendada nimetatud sätteid kooskõlas ühenduse õigusega.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

113    Budvar märgib, et Austria Vabariik sõlmis kahepoolse lepingu enne Euroopa Liiduga ühinemist 1. jaanuaril 1995 ja et liidukantsleri teadaanne aastast 1997, s.o pärast ühinemist, on juba oma sõnastuse kohaselt üksnes deklaratiivne. Budvari väitel ei hoidnud kahepoolset lepingut jõus mitte nimetatud deklaratsioon, vaid pärast Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemist 1. jaanuaril 1993 kehtis leping edasi nende rahvusvahelise avaliku õiguse reeglite alusel, mis käsitlevad riikide õigusjärglust.

114    Neil asjaoludel leiab Budvar, et Austria Vabariik võis EÜ artikli 307 esimese lõigu – nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus – alusel võtta või oli rahvusvahelise õiguse alusel isegi kohustatud võtma kõik meetmed, mis on vajalikud kahepoolse lepinguga ette nähtud nimetuse Bud kaitse tagamiseks, sõltumata ühenduse õiguse mis tahes sätetest.

115    Budvar väidab, et kui isegi eeldada, et kahepoolse lepinguga ette nähtud kaitse osas on lepingu ja ühenduse õiguse vahel vastuolu, siis ei saa ühenduse institutsioonid EÜ artikli 307 esimese lõigu alusel kohaldada ühenduse esmast ja teisest õigust tervikuna niikaua, kuni nimetatud vastuolu on kõrvaldatud, mis vajaduse korral võib toimuda kahepoolse lepingu võimaliku denonsseerimisega.

116    Vajalikud vahendid selleks, et kõrvaldada võimalikud vastuolud enne liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud lepingu ja EÜ asutamislepingu vahel võivad Budvari arvates olla ainult rahvusvahelises avalikus õiguses lubatud vahendid, nagu uued läbirääkimised või nimetatud lepingu tõlgendamine kooskõlas ühenduse õigusega.

117    Kahepoolset lepingut puudutavad uued läbirääkimised ei ole plaanis. Lisaks tuleneb nimetatud lepingu artikli 7 lõikest 1 – säte, mis selles osas on täiesti ühemõtteline –, et lepinguga asjaomasele nimetusele antud kaitse ei sõltu segiajamise või eksitamise ohust.

118    Ammersin väidab, et EÜ artikli 307 esimene lõik ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, kuna Austria Vabariigi ühinemise ajal Euroopa Liiduga ei olnud Austrial ühtegi kahepoolsest lepingust tulenevat kohustust.

119    Austria Vabariigil ei olnud enne liidukantsleri teadaannet ning ka mitte päeval, kui ta Euroopa Liiduga ühines, rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust. Peale selle ei ole ühtki riikide õigusjärglust puudutavat rahvusvahelist tava, mille alusel oleksid asjaomased kahepoolsed lepingud jäänud jõusse pärast Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemist.

120    Seega alles liidukantsleri teadaandega võttis Austria Vabariik üle kahepoolsest lepingust tulenevad kohustused Tšehhi Vabariigi suhtes. Vastupidi selle sõnastusele on nimetatud teadaanne seega õigustloov.

121    Kahepoolne leping võimaldab ühenduse õigusega kooskõlalist tõlgendust selles mõttes, et nimetus Bud on selle konventsiooni alusel kaitstud üksnes tegeliku eksitamise vastu. Nimetatud lepingu artikli 7 lõige 1 ei näe ette absoluutset kaitset, vaid et kohaldatakse „õigus‑ ja haldusmeetmeid, mis […] on ebaausa konkurentsi vastu võitlemiseks või ebaseaduslike nimetuste kasutamise muul viisil takistamiseks ette nähtud”.

122    Austria õigus ja eeskätt selle ebaausat konkurentsi käsitlevad sätted seavad nimetuste kasutamise keelustamiseks esitatud kõikide taotluste eeltingimuseks, et nimetusi oleks kasutatud eksitaval viisil.

123    Ammersin leiab ka, et põhikohtuasjas on hoopis kohaldatav kahepoolse lepingu artikli 7 lõige 2, kuna nimetus American Bud, mida kasutatakse registreeritud kaubamärgina, kujutab endast kaitstud nimetuse muudetud vormi selle sätte tähenduses. See kaubamärk erineb tegelikult märgatavalt kaitstud nimetusest Bud – eeskätt siis, kui seda kasutatakse pudelietiketi kujul – ning tarbija tajub seda iseseisva kaubamärgina.

124    Sellega seoses väidab Ammersin, et EÜ artikli 307 teine lõik täpsustab EÜ artikli 10 sätet, mis näeb ette liikmesriikide üldise kohustuse tegutseda ühendusele lojaalselt. Nimelt tuleneb viimati nimetatud artiklit puudutavast kohtupraktikast, et siseriiklike õigusnormide kohaldamisel peab liikmesriigi kohus nende tõlgendamisel lähtuma võimalikult suures ulatuses hierarhiliselt kõrgema asetusega ühenduse õiguse sätete sõnastusest ja eesmärgist, selleks et saavutada EÜ asutamislepingus ette nähtud tulemus ja järgida seega määrust nr 2081/92 ning EÜ artiklit 28.

125    Austria valitsus märgib, et Austria Vabariik ja Tšehhi Vabariik järgisid üldlevinud seisukohta, et riigid on seotud nende riikide sõlmitud lepingutega, kelle õigusjärglased nad on. Selliste olukordade puhul nagu põhikohtuasjas on järjepidevuse põhimõte sätestatud riikide õigusjärglust rahvusvaheliste lepingute suhtes käsitleva Viini konventsiooni artikli 34 lõikes 1. See põhimõte on kooskõlas ka rahvusvahelise tavaõigusega. Pärast selle riigi lagunemist, mille õigusjärglane Tšehhi Vabariik on, ei mõjutanud kõnealuste kahepoolsete lepingute kehtivust mingil moel nende kohaldamine Austria Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi kahepoolsetele suhetele.

126    Nimetatud valitsuse arvates on liidukantsleri teadaandel seega üksnes deklaratiivne väärtus.

127    Austria valitsus meenutab ühtlasi, et 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõige 1 näeb ette, et „[l]epingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist”.

128    Nimetatud valitsuse arvates nähtub kahepoolse lepingu asjaomaste sätete tähendusest nende kontekstis ning lepingu mõttest ja eesmärgist, et need sätted ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt on lihtne või kaudne geograafiline päritolutähis kaitstud üksnes eksitamise ohu vastu, mitte aga absoluutselt. Selline tõlgendus on algusest peale välistatud.

129    Saksamaa valitsus leiab, et kahepoolne leping sisaldab õigusi ja kohustusi, mis tekkisid Austria Vabariigile enne tema ühinemist Euroopa Liiduga. EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaselt ei mõjuta ühenduse õigus sellist lepingut ning lepingu kohaldamisel oleks sellel ühenduse õiguse suhtes eesõigus.

130    Asjaolu, et kahepoolse lepingu sõlminud kolmandat riiki, st Tšehhoslovakkia Sotsialistlikku Vabariiki enam ei eksisteeri, ei saa seada seda tõlgendust kahtluse alla. Austria Vabariik – nagu Saksamaa Liitvabariik ja Saksamaa valitsuse teada ka teised liikmesriigid – tunnustas suurema osa rahvusvaheliste lepingute edasikestmist ning käitus seega nii, nagu riikidevahelises suhtlemises tavaks.

131    Kui lepingut soovitaks tõlgendada ühenduse õiguse jaoks soodsamalt, siis tuleks nimetatud valitsuse arvates kahepoolset lepingut pärast uusi, sellel eesmärgil mõlema poole vahel peetud läbirääkimisi muuta ning kui see ebaõnnestub, leping denonsseerida või peatada. Vahepealsel ajal on siseriiklikel kohtutel siiski õigus puudutatud õigusi kaitsta, isegi kui viimased on ühenduse õigusega vastuolus. Nimetatud valitsus väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pealegi märkinud, kas mainitud lepingut saab denonsseerida.

132    Prantsuse valitsuse arvates nähtub liidukantsleri teadaandest, et kõnealused kahepoolsed lepingud kehtisid Austria Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahel 1. jaanuarist 1993 – Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemisele eelnev kuupäev – katkematult edasi. See teadaanne ei otsustanud kahepoolse lepingu kehtivuse üle alates 1997. aastast, vaid lihtsalt konstateeris fakti ja teavitas sellest üksikisikuid. Seega on need lepingud enne Austria Vabariigi ühinemist sõlmitud rahvusvahelised lepingud, millele kohaldatakse EÜ artiklit 307.

133    Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt võivad ühenduse õigusnormid – käesoleval juhul EÜ artikkel 28 ja määruse nr 2081/92 asjakohased sätted – taanduda varasema rahvusvahelise lepingu – käesoleval juhul kahepoolne leping – ees, kui varasem rahvusvaheline leping paneb asjaomasele liikmesriigile kohustusi, mille täitmist võib nõuda lepingu osalisriigist kolmas riik.

134    Nimetatud valitsuse väidete kohaselt tuleneb sellest kohtupraktikast, et sellise lepingu kohaldatavust peab kontrollima siseriiklik kohus, kes peab ka tuvastama need kohustused, et teha kindlaks, mil määral on need kohustused vastuolus EÜ artikliga 28 või määrusega nr 2081/92.

135    Prantsuse valitsus märgib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendusettepanek tooks põhikohtuasjas kaasa kahepoolse lepingu rikkumise ning see ei ole seega rahvusvahelises õiguses lubatud vahend selleks, et lahendada võimalikku vastuolu nimetatud lepingu ja ühenduse õiguse vahel EÜ artikli 307 teise lõigu tähenduses, nii nagu seda sätet on tõlgendanud Euroopa Kohus.

136    Nimetatud valitsuse arvates tuleneb kahepoolse lepingu artikli 7 lõikest 1 – mis on täiesti ühemõtteline –, et kohe algusest peale on välistatud selle sätte tõlgendus viisil, mille kohaselt on lihtne ja kaudne geograafiline tähis Bud kaitstud üksnes eksitamise ohu vastu, omamata seega absoluutset kaitset. Seetõttu ei saa seda tõlgendust käsitada tõlgendusena, mis vastab ühenduse õigusega kooskõlalise tõlgendamise nõudele.

137    Komisjon väidab, et EÜ artikkel 307 on kohaldatav kahepoolsele lepingule, sest nimetatud leping mõjutab EÜ asutamislepingu kohaldamist ning selle on ka sõlminud Austria Vabariik kolmanda riigiga enne nimetatud liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist.

138    Siiski tekib küsimus, kas EÜ artikli 307 esimene lõik on kohaldatav ka lepingule, mis nagu põhikohtuasjas on pärast liikmesriigi ühinemist jäetud selle liikmesriigi ametivõimude deklaratsiooniga jõusse riigi suhtes, kes on algse kolmanda riigi õigusjärglane.

139    See tõstatab ühtlasi küsimuse, kas kõnealune deklaratsioon on õigustloova toimega.

140    Komisjon väidab, et liidukantsleri teadaanne on rahvusvahelise õiguse kohaselt üksnes deklaratiivse toimega, kuivõrd leping jääb kehtima, kui poolte käitumisest võib järeldada nende kokkulepet lepingu kehtivuse jätkumise kohta.

141    Tegemist on faktiküsimusega, mille hindamine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse. Komisjon väidab, et ühestki toimikus esinevast tõendist ei nähtu, et pooled ei oleks tahtnud säilitada kõnealuseid kahepoolseid lepinguid.

142    Komisjon järeldab sellest, et EÜ artikli 307 esimene lõik on põhikohtuasjas kohaldatav ning et järelikult ei mõjuta EÜ asutamisleping kahepoolsest lepingust tulenevaid õigusi ega kohustusi.

 Euroopa Kohtu vastus

143    Sellele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, sest teisele küsimusele antud vastusest nähtub, et kui nimetust Bud ei saa käsitada kui nimetust, mis viitab otse või kaudselt sellega märgistatud toodete geograafilisele päritolule, siis on kõnealuste kahepoolsete lepingutega sellele nimetusele antud kaitse EÜ artikliga 28 vastuolus.

144    EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaselt ei mõjuta EÜ asutamislepingu sätted õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne liikmesriigi ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingust selle liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel.

145    Selle sätte eesmärk on täpsustada kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, et EÜ asutamislepingu kohaldamine ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust austada varasemast lepingust tulenevaid kolmandate riikide õigusi ja täita oma vastavaid kohustusi (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑84/98: komisjon vs. Portugal, EKL 2000, lk I‑5215, punkt 53).

146    Järelikult tuleb selleks, et kindlaks teha, kas ühenduse õigusnormi kohaldamist võib takistada varasem rahvusvaheline leping, uurida, kas viimatinimetatu paneb asjaomasele liikmesriigile kohustusi, mille täitmist võib veel nõuda lepingu pooleks olev kolmas riik (vt selle kohta eelkõige 10. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑364/95 ja C‑365/95: T. Port, EKL 1998, lk I‑1023, punkt 60).

147    Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et nimetuse Bud kaitse on sätestatud kõnealustes kahepoolsetes lepingutes, mis on sõlmitud Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi ja Austria Vabariigi vahel enne viimatinimetatu ühinemist Euroopa Liiduga.

148    Kõnealustest kahepoolsetest lepingutest, eeskätt kahepoolse lepingu artikli 7 lõikest 1 näib ühtlasi tulenevat, et lepingud panevad Austria Vabariigile kohustusi, mille täitmist sai nõuda Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik.

149    Küsimus on siiski selles, kas Tšehhi Vabariigil tekivad nimetatud lepingute alusel õigused, mille austamist võib ta veel Austria Vabariigilt nõuda.

150    Tuleb tõepoolest meenutada, et Tšehhi ja Slovaki Liitvabariik, mis oli astunud Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi asemele, lakkas pärast tema lagunemist 1. jaanuaril 1993 eksisteerimast ning et tema õigusjärglasteks oma vastaval territooriumi osal olid kaks uut sõltumatut riiki – Tšehhi Vabariik ja Slovaki Vabariik.

151    Seega tekib küsimus, kas sellise riikide õigusjärgluse raames jäid Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi sõlmitud kõnealused kahepoolsed lepingud jõusse pärast Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemist, eeskätt õiguste osas, mis tekkisid neist lepingutest Tšehhi Vabariigil, nagu põhikohtuasjas käsitletavad õigused, nii et need õigused ja neile vastavad Austria Vabariigi kohustused kehtisid pärast nimetatud lagunemist edasi ning olid endiselt jõus Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise päeval.

152    Vaidlust ei ole selles, et nimetatud lagunemise ajal esines laialt tunnustatud rahvusvaheline praktika, mis põhines lepingute järjepidevuse põhimõttel. Sellest praktikast tuleneb, et senikaua kui üks kahepoolse lepingu pooltest ei ole väljendanud oma tahet pidada lepingu osas uusi läbirääkimisi või lepingut denonsseerida, tunnustatakse põhimõtteliselt lepingu kehtivust riikide suhtes, kes on lagunenud riigi õigusjärglased.

153    Nähtavasti kujutas lepingute järjepidevuse põhimõte selles tähenduses vähemalt konkreetset riigi täieliku lagunemise juhtu puudutavas osas ning vaatamata lepingute denonsseerimise või neid puudutavate uute läbirääkimiste korraldamise võimalusele, aluspõhimõtet, mis oli kõnealuse lagunemise ajal laialt tunnustatud.

154    Igal juhul ning ilma et Euroopa Kohtul oleks vaja võtta seisukohta selle kohta, kas see lepingute järjepidevuse põhimõte kujutas endast Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemise ajal rahvusvahelise tavaõiguse reeglit, ei saa seada kahtluse alla seda, et selle põhimõtte kohaldamine rahvusvaheliste lepingute õiguse praktikas oli nimetatud kuupäeval täielikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

155    Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas Austria Vabariik ja Tšehhi Vabariik tahtsid seda lepingute järjepidevuse põhimõtet tegelikult kõnealustele kahepoolsetele lepingutele kohaldada ning kas esineb märke selle kohta, et nimetatud lagunemise ja Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise vahelises ajavahemikus oli neil selline tahe.

156    Tšehhi Riiginõukogu 17. detsembri 1992. aasta deklaratsioonist ja konstitutsioonilise seaduse nr 4/1993 artiklist 5 (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 25 ja 26) nähtub nimelt, et Tšehhi Vabariik aktsepteeris sõnaselgelt lepingute automaatse järjepidevuse põhimõtet.

157    Austria Vabariigi seisukoha osas näib, et see riik on traditsiooniliselt eelistanud nn tabula rasa põhimõtet, mille kohaselt – välja arvatud territooriume puudutavad lepingud või kui leping näeb ette teisiti – tähendab see, kui osalisriigil tekib uuest riigist õigusjärglane, et osalisriigi sõlmitud lepinguid peetakse automaatselt kehtetuks.

158    Siiski tekib küsimus, kas Austria Vabariik tahtis eelmises punktis nimetatud põhimõtet kohaldada sellisel riikide õigusjärgluse juhul, kus varasem riik laguneb täielikult, ning eeskätt seoses kõnealuste kahepoolsete lepingutega.

159    Selles osas näib, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 141 ja 142, tulenevat nii Austria kohtute praktikast kui ka asjaolust, et eeskätt seoses Tšehhi Vabariigiga denonsseeris Austria Vabariik teatud Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigiga sõlmitud lepingud – kuid üksnes tulevikku puudutavalt –, et Austria Vabariigi praktika ka Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemise ja Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise vahelisel ajal annab tunnistust sellest, et Austria Vabariik kaldus kõrvale nn tabula rasa põhimõtte kohaldamisest.

160    Austria praktika seoses Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi õigusjärglastest riikidega näib tuginevat pragmaatilisele kaalutlusele, et kahepoolseid lepinguid kohaldatakse edasi seni, kuni üks lepingu pooltest ei ole neid denonsseerinud. Sellisel praktikal on lepingute järjepidevuse põhimõtte kohaldamisega väga sarnased tulemused.

161    Selles osas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas Austria Vabariik väljendas mingil ajahetkel 1. jaanuaril 1993 toimunud Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemise ning 1997. aasta liidukantsleri teadaande vahelisel ajal tahet pidada kõnealuste kahepoolsete lepingute osas uusi läbirääkimisi või neid denonsseerida.

162    Kui selline asjaolu tuvastatakse, siis on see iseäranis oluline, sest nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 156 on märgitud, väljendas Tšehhi Vabariik tema õiguseellasest riigi lagunemise ajal selgelt seisukohta, et tema õiguseellasega sõlmitud lepingud jäid kehtima. Tšehhi Vabariik jättis seega endale sõnaselgelt õiguse tugineda Austria Vabariigi suhtes õigustele, mis Tšehhi Vabariigil on õigusjärglasest riigina kõnealuste kahepoolsete lepingute alusel.

163    Selle asjaolu tähtsust kinnitab ka EÜ artikli 307 esimese lõigu eesmärk, mis lubab liikmesriigil austada õigusi, millele kolmandad riigid võivad – sellistel juhtudel nagu põhikohtuasjas – tugineda lepingu alusel, mis on sõlmitud enne selle liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 145).

164    Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas Austria Vabariik ja Tšehhi Vabariik tahtsid põhikohtuasjas tegelikult kohaldada kõnealustele kahepoolsetele lepingutele lepingute järjepidevuse põhimõtet.

165    Seoses Austria Vabariigiga tuleb veel täpsustada asjaolu, et a priori ei saa jätta arvestamata selles osas tehtud tahteavaldust, mis tehti küll teatava hilinemisega alles 1997. aastal, selleks et kindlalt välja selgitada selle liikmesriigi tahe tunnustada Tšehhi Vabariiki kõnealuste kahepoolsete lepingute poolena ning järeldada, et käesoleval juhul kuulub kõnealuste kahepoolsete lepingute kohaldamine EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaldamisalasse.

166    Teisiti oleks see siis, kui Austria Vabariik oleks millalgi enne liidukantsleri teadaannet selgelt väljendanud oma vastupidist tahet.

167    Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks kontrollimise käigus, mida ta käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades peab tegema, jõudma järeldusele, et Austria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise päeval oli see liikmesriik Tšehhi Vabariigi suhtes kõnealuste kahepoolsete lepingutega seotud, siis tuleneks sellest, et nimetatud lepinguid saab käsitada enne ühinemist sõlmitud lepingutena EÜ artikli 307 esimese lõigu tähenduses.

168    Nimetatud sätte teine lõik kohustab liikmesriike kasutama kõiki vajalikke vahendeid, selleks et kõrvaldada vastuolud enne liikmesriigi ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingu ja EÜ asutamislepingu vahel.

169    Eeltoodust tulenevalt on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud kontrollima, kas võimalikku vastuolu EÜ asutamislepingu ja kahepoolse lepingu vahel saab vältida sellega, et viimast tõlgendatakse võimalikult suures ulatuses kooskõlas ühenduse õigusega, järgides seejuures rahvusvahelist õigust.

170    Kui enne liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud lepingut ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas ühenduse õigusega, võib liikmesriik võtta EÜ artikli 307 raames vajalikke meetmeid, sest ta on siiski kohustatud kõrvaldama varasema lepingu ja EÜ asutamislepingu vahelised vastuolud. Kui sellel liikmesriigil tekivad seejuures raskused, mille tõttu on lepingu muutmine võimatu, ei saa välistada, et tal tuleb see leping denonsseerida (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 58).

171    Selles osas tuleb märkida, et kahepoolse lepingu artikli 16 lõige 3 näeb ette, et lepingupooled võivad lepingu üheaastase etteteatamistähtajaga kirjalikult ja diplomaatiliste kanalite kaudu denonsseerida.

172    EÜ artikli 307 teise lõigu kohaselt võib liikmesriik nimetatud lepingut, kui see sisaldab rahvusvahelise õiguse alusel siduvaid kohustusi, täita edasi, kuni võimalikud vastuolud enne asjaomase liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud lepingu ja EÜ asutamislepingu vahel on mõne EÜ artikli 307 teises lõigus nimetatud vahendiga kõrvaldatud.

173    Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb vastata kolmandale ja neljandale küsimusele, et EÜ artikli 307 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt võib liikmesriigi kohus – kui käesolevas kohtuotsuses esitatud asjaoludest, mida ta peab kontrollima, ei tulene teisti – kohaldada selle liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kahepoolselt sõlmitud lepingute sätteid, nagu põhikohtuasjas kõnealused lepingud, milles on sätestatud kolmanda riigi nimetuse kaitse, ka juhul, kui need sätted on EÜ asutamislepinguga vastuolus, kuna tegemist on kohustusega, mis tuleneb enne asjaomase liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest. EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaselt võib liikmesriik nimetatud lepingut, kui see sisaldab rahvusvahelise õiguse alusel siduvaid kohustusi, täita edasi, kuni võimalikud vastuolud enne asjaomase liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud lepingu ja EÜ asutamislepingu vahel on mõne EÜ artikli 307 teises lõigus nimetatud vahendiga kõrvaldatud.

 Kohtukulud

174    Euroopa Kohtule märkusi esitanud Austria, Saksamaa ja Prantsuse valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks talle Handelsgericht Wieni 26. veebruari 2001. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

1.      EÜ artikliga 28 ja nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta, mida on muudetud nõukogu 17. märtsi 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 535/97, ei ole vastuolus kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt on kolmanda riigi lihtsale ja kaudsele geograafilisele päritolutähisele tagatud importivas liikmesriigis eksitamise ohust sõltumatu kaitse ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

2.      EÜ artikliga 28 on vastuolus kohaldada liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätet, mille kohaselt nimetusele, mis kolmandas riigis ei viita otse ega kaudselt sellega märgistatud toote geograafilisele päritolule, on importivas liikmesriigis tagatud eksitamise ohust sõltumatu kaitse, ja mille kohaselt võib ära keelata selle kauba impordi, mida teises liikmesriigis seaduslikult turustatakse.

3.      EÜ artikli 307 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt võib liikmesriigi kohus – kui käesolevas kohtuotsuses esitatud asjaoludest, mida ta peab kontrollima, ei tulene teisti – kohaldada selle liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kahepoolselt sõlmitud lepingute sätteid, nagu põhikohtuasjas kõnealused lepingud, milles on sätestatud kolmanda riigi nimetuse kaitse, ka juhul, kui need sätted on EÜ asutamislepinguga vastuolus, kuna tegemist on kohustusega, mis tuleneb enne asjaomase liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest. EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaselt võib liikmesriik nimetatud lepingut, kui see sisaldab rahvusvahelise õiguse alusel siduvaid kohustusi, täita edasi, kuni võimalikud vastuolud enne asjaomase liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist sõlmitud lepingu ja EÜ asutamislepingu vahel on mõne EÜ artikli 307 teises lõigus nimetatud vahendiga kõrvaldatud.

Skouris

Jann

Timmermans

Gulmann

Cunha Rodrigues

Edward

La Pergola

Puissochet

Schintgen

Colneric

 

      von Bahr

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. novembril 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

       President

R. Grass

 

       V. Skouris


* Kohtumenetluse keel: saksa.