EUROOPA KOHTU OTSUS

20. september 2001(*)

EÜ asutamislepingu artiklid 6, 8 ja 8a (muudetuna EÜ artiklid 12, 17 ja 18) – Nõukogu direktiiv 93/96/EMÜ – Üliõpilaste elamisõigus – Siseriiklikud õigusnormid, mis tagavad toimetulekutoetuse (minimex) vaid kodanikele, määruse (EMÜ) nr 1612/68 kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele, kodakondsuseta isikutele ja pagulastele – Välismaalasest üliõpilane, kes endale esimestel õppeaastatel ise elatist teenis

Kohtuasjas C-184/99,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule Tribunal du travail de Nivelles’i (Belgia) poolt esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Rudy Grzelczyk

ja

Centre public d’aide sociale d’Ottignies Louvain la Neuve,

EÜ asutamislepingu artiklite 6, 8 ja 8a (muudetuna EÜ artiklid 12, 17 ja 18) ja nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiivi 93/96/EMÜ õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada (EÜT L 317, lk 59; ELT eriväljaanne 06/02, lk 250) tõlgendamiseks,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, M. Wathelet ja V. Skouris, kohtunikud D. A. O. Edward (ettekandja), P. Jann, L. Sevón, R. Schintgen ja F. Macken,

kohtujurist: S. Alber,

kohtusekretär: osakonna juhataja D. Louterman-Hubeau,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid

–       Centre public d’aide sociale d’Ottignies Louvain la Neuve, esindaja: advokaat B. Liétar,

–       Belgia valitsus, esindaja: A. Snoecx, keda abistasid advokaadid C. Doutrelepont ja M. Uyttendaele,

–       Taani valitsus, esindaja: J. Molde,

–       Prantsuse valitsus, esindajad: K. Rispal Bellanger ja C. Bergeot,

–       Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja A. C. Pedroso,

–       Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: R. Magrill, keda abistasid barrister P. Sales ja barrister J. Coppel,

–       Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Karlsson ja F. Anton,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: P. van Nuffel,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 20. juuni 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Belgia valitsus (esindaja: C. Doutrelepont), Prantsuse valitsus (esindaja: C. Bergeot), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: K. Parker, QC), nõukogu (esindaja: E. Karlsson) ja komisjon (esindajad: M. Wolfcarius ja D. Martin),

olles 28. septembri 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Tribunal du travail de Nivelles esitas EÜ artikli 234 alusel 7. mai 1999. aasta otsusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 19. mail 1999, kaks eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artiklite 6, 8 ja 8a (muudetuna EÜ artiklid 12, 17 ja 18) ja nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiivi 93/96/EMÜ õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada (EÜT L 317, lk 59; ELT eriväljaanne 06/02, lk 250) tõlgendamiseks.

2       Need küsimused tõusetusid R. Grzelczyki ja Centre public d’aide sociale d’Ottignies Louvain la Neuve’i (edaspidi „CPAS”) vahelises vaidluses seoses CPAS‑i otsusega lõpetada R. Grzelczykile toimetulekutoetuse (edaspidi „minimex”) maksmine.

 Ühenduse õigusnormid

3       Asutamislepingu artikli 6 esimene lõik sätestab:

„Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.”

4       Asutamislepingu artikkel 8 näeb ette:

„1.      Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus.

Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik.

2.      Liidu kodanikel on käesoleva lepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused.”

5       Asutamislepingu artikkel 8a on sõnastatud järgnevalt:

„1.      Igal liidu kodanikul on vastavalt käesolevale lepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

2.      Nõukogu võib võtta vastu sätteid selleks, et hõlbustada lõikes 1 märgitud õiguste kasutamist; kui käesolev leping ei näe ette teisiti, teeb nõukogu otsuse ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal ning pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist.”

6       Nii nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/364/EMÜ elukoha õiguse kohta (EÜT L 180, lk 26) kui ka nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/365/EMÜ kutsetegevuse lõpetanud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate elukoha õiguse kohta (EÜT L 180, lk 28) preambuli neljas põhjendus ja direktiivi 93/96 – mis sisuliselt asendab nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/366/EMÜ õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada (EÜT L 180, lk 30), mille Euroopa Kohus tühistas (7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑295/90: parlament vs. nõukogu, EKL 1992, lk I-4193) – preambuli kuues põhjendus viitavad sellele, et nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluvad isikud ei tohi põhjendamatult koormata vastuvõtva liikmesriigi eelarvet.

7       Direktiivi 93/96 artikkel 1 sätestab:

„Selleks et luua teises liikmesriigis elamise õiguse kasutamist soodustavad tingimused ning tagada ilma diskrimineerimiseta kutseõppe kättesaadavus sellele liikmesriigi kodanikule, kes on vastu võetud kutseõppekursusele teises liikmesriigis, tunnustavad liikmesriigid kõikide teise liikmesriigi kodanikest õpilaste õigust elada teises liikmesriigis, kui neil ei ole seda õigust teiste ühenduse sätete kohaselt, ja õpilase abikaasa ja nende ülalpeetavate laste õigust elada teises liikmesriigis, juhul kui õpilane tõendab asjaomasele siseriiklikule asutusele avaldusega või omal valikul muu vähemalt võrdväärse samalaadse dokumendiga, et tal on piisavalt vahendeid selleks, et mitte koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi seal elamise ajal, kõnealune õigus elada teises liikmesriigis antakse tingimusel, et õpilane on registreerunud akrediteeritud õppeasutuses eesmärgiga läbida seal kutseõppekursus ning et tal on tervisekindlustus, mis katab vastuvõtvas liikmesriigis kõik ohud.”

 Siseriiklikud õigusnormid

8       7. augusti 1974. aasta seaduse, mis kehtestab õiguse toimetulekutoetusele (Moniteur belge, 18.9.1974, lk 11363), artikkel 1 sätestab:

„1. Toimetulekutoetusele on õigus igal täisikka jõudnud belglasel, kelle tegelik elukoht on Belgias ja kellel pole piisavalt vahendeid ega võimalusi neid omal jõul või muul viisil hankida.

Tegeliku elukoha tähenduse määrab kuningas.

Sama õigus on alaealistel abielus olevatel isikutel ja neil vallalistel isikutel, kes hoolitsevad ühe või enama lapse eest.

2. Kuningas võib ministrite nõukogu määrusega käesoleva seaduse kohaldamisala laiendada tema poolt kehtestatud tingimustel teistele alaealiste kategooriatele ning Belgia kodakondsuseta isikutele.”

9       27. märtsi 1987. aasta kuningliku dekreedi (Moniteur belge, 7.4.1987, lk 5086), mis laiendab 7. augusti 1974. aasta seaduse kohaldamisala Belgia kodakondsuseta isikutele, artikkel 1 sätestab:

„7. augusti 1974. aasta seaduse, mis kehtestab õiguse toimetulekutoetusele, kohaldamisala laiendatakse järgmistele isikutele:

1) isikutele, kellele kehtib Euroopa Ühenduste Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires;

2) kodakondsuseta isikutele, kellele kehtib 28. septembril 1954. aastal New Yorgis allakirjutatud kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon, mis kiideti heaks 12. mai 1960. aasta seadusega;

3) põgenikele 15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste Belgiasse sisenemise, seal viibimise ja sisseseadmise ning riigist väljasaatmise kohta tähenduses.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10     Prantsuse kodanik R. Grzelczyk alustas 1995. aastal õpinguid Louvain la Neuve’i katoliiklikus ülikoolis kehakultuuri erialal ja asus elama Belgiasse. Kolme esimese õppeaasta jooksul kattis ta ise oma ülalpidamis-, eluaseme- ning õppekulud, tehes tasu eest erinevaid väikeseid töid ja saades sissetulekut.

11     Neljanda ja ühtlasi viimase õppeaasta alguses esitas ta CPAS‑ile taotluse minimex’i saamiseks. CPAS‑i aruande kohaselt oli R. Grzelczyk oma õpingute eest tasumiseks palju töötanud, ent kuna viimasel akadeemilisel aastal tuleb kirjutada lõputöö ja läbida praktika, on see eelnevatega võrreldes tunduvalt raskem. Seetõttu määras CPAS 16. oktoobri 1998. aasta otsusega R. Grzelczykile minimex’i üksi elavale isikule kohaldatava määra alusel 5. oktoobrist 1998 kuni 30. juunini 1999.

12     CPAS taotles Belgia riigilt R. Grzelczykile makstud minimex’i summa tagastamist. Kuna pädev föderaalministeerium keeldus tagasimakset tegemast põhjusel, et minimex’i määramiseks vajalikud seadusjärgsed tingimused, eeskätt kodakondsuse nõue, olid täitmata, lõpetas CPAS 29. jaanuari 1999. aasta otsusega alates 1. jaanuarist 1999 R. Grzelczykile minimex’i maksmise, tuues põhjenduseks järgmise asjaolu: „Puudutatud isik on üliõpilasena sissekirjutatud EMÜ kodanik”.

13     R. Grzelczyk vaidlustas selle otsuse Tribunal du travail de Nivelles’is. See kohus märkis, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on minimex nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalne soodustus ja et Belgia õiguse järgi laiendati minimex’i saamise õigust nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele. Kohus meenutab sellegipoolest, et CPAS‑i arvates ei täida R. Grzelczyk tingimusi selleks, et minimex’i kohaldamisala talle laieneks, kuna üliõpilasena ei saa teda pidada töötajaks ja kuna tema elamine Belgias ei olnud tingitud töötajate liikumisvabaduse põhimõtte rakendamisest. Kõnealune kohus viitas ka 12. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑85/98: Martínez Sala (EKL 1998, lk I-2691) ja arutles selle üle, kas Euroopa kodakondsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtted välistaksid kõnealuses asjas siseriikliku õiguse kohaldamise.

14     Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail de Nivelles R. Grzelczyki olukorra kiireloomulisust arvestades esiteks, et viimati nimetatul on õigus saada 1. jaanuarist 1999 kuni 30. juunini 1999 sotsiaaltoetust kindlasummalise hüvitisena 20 000 Belgia franki kuus, ning teiseks otsustas ta kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas ühenduse õigusega – täpsemalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 6 ja 8 sätestatud Euroopa kodakondsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega – on vastuolus see, kui sellist mitteosamakselist sotsiaaltoetust nagu on kehtestatud Belgia 7. augusti 1974. aasta seadusega toimetulekutoetuse kohta, on õigus saada vaid neil liikmesriikide kodanikel, kellele kehtib 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68, mitte aga kõigil liidu kodanikel?

2. Teise võimalusena, kas asutamislepingu artikleid 6 ja 8a ning 29. oktoobri 1993. aasta direktiivi [93/96] õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada tuleb tõlgendada nii, et kui õpilase õigust teises liikmesriigis elada on tunnustatud, võidakse ta hiljem jätta ilma õigusest saada sellist mitteosamakselist sotsiaaltoetust nagu toimetulekutoetus, mida maksab vastuvõtja riik, ja kui see on nii, siis kas see ilmajätmine on üldine ja lõplik?”

 Esialgsed märkused

15     Põhikohtuasja pooled, märkusi esitanud liikmesriigid ja komisjon on suure osa oma kirjalikest ja suulistest märkustest pühendanud küsimusele, kas asjaolu, et R. Grzelczyk tegi oma kolme esimese õppeaasta jooksul erinevaid tasulisi töid, asetab ta ühenduse õiguse tähenduses töötajana 27. märtsi 1987. aasta kuningliku dekreedi kohaldamisalasse.

16     Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et siseriiklik kohus on võtnud omaks CPAS‑i analüüsi, mille kohaselt R. Grzelczyk ei täida tingimusi, mille alusel saaks teda pidada ühenduses õiguse tähenduses töötajaks. Selle faktilise ja õigusliku olukorra taustal küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas käesoleval juhul kohaldatavad Belgia õigusnormid on ühenduse õigusega, täpsemalt asutamislepingu artiklitega 6, 8 ja 8a kooskõlas.

17     Niisiis peab Euroopa Kohus vastama siseriikliku kohtu küsimustele sellisel kujul ja sellistes piirides nagu nad on viimase poolt esitatud.

18     Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama, eriti arvestades kohtujuristi ettepanekut, kas põhikohtuasja asjaolud võimaldavad R. Grzelczykki pidada ühenduse õiguse tähenduses töötajaks.

 Esimene küsimus

19     Sisuliselt tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimusega teada, kas asutamislepingu artiklitega 6 ja 8 on vastuolus see, kui sellist mitteosamakselist sotsiaaltoetust nagu minimex makstakse nendele liikmesriigi kodanikele, kes ei ole vastuvõtva liikmesriigi kodanikud, kuid mille territooriumil nad seaduslikult elavad, tingimusel et nad kuuluvad määruse nr 1612/68 kohaldamisalasse, samas kui vastuvõtva liikmesriigi kodanikele ei ole niisugust tingimust kehtestatud.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

20     CPAS väidab, et kehtivat ühenduse õigust arvestades ei saa järeldada, et kõik Euroopa Liidu kodanikud on õigustatud nõudma sellist mitteosamakselist sotsiaaltoetust nagu minimex. Asutamislepingu artikli 8a lõikest 1 tuleneb selgelt, et sellel sättel ei ole vahetut õigusmõju ja et selle rakendamisel peab alati järgima asutamislepingus sisalduvaid ning teiseses õiguses täpsustatud piiranguid. Selle teisese õiguse hulka kuuluvad eelkõige direktiivid 90/364, 90/365 ja 93/96, mille kohaselt peab asjaomane isik liikumisvabaduse kasutamiseks tõendama, et tal on piisavalt vahendeid ja sotsiaalkindlustus.

21     Belgia ja Taani valitsus väidavad, et Euroopa Liidu ja Amsterdami lepingute jõustumine ei ole seda tõlgendust muutnud. Nende arvates ei tähenda liidu kodakondsus, et liidu kodanikud saavad uusi ja laiemaid õigusi kui need, mis juba tulenevad EÜ asutamislepingust ja teisesest õigusest. Liidu kodakondsuse põhimõttel pole seega autonoomset sisu, vaid see on seotud üksnes teiste asutamislepingu sätetega.

22     Prantsuse valitsus leiab, et idee laiendada võrdse kohtlemise põhimõtet sotsiaalsete soodustuste valdkonnas kõigile liidu kodanikele, kuigi see põhimõte kehtib hetkel vaid töötajatele ja nende pereliikmetele, tähendaks liikmesriiki elama asunud liidu kodanike ja selle riigi enda kodanike vahel täieliku võrdsuse kehtestamist, mida oleks raske ühildada kodakondsusega seotud õigustega.

23     Portugali valitsus märgib, et alates Euroopa Liidu lepingu jõustumisest ei käsitleta enam liikmesriikide kodanikke ühenduse õiguses eelkõige kui majanduslikke faktoreid põhiolemuselt majanduslikus ühenduses. Tema arvates on liidu kodakondsuse kehtestamise tagajärjeks see, et ühenduse õiguses sisalduvaid piiranguid ja tingimusi, mis on seatud õigusele vabalt liikuda ja elada teise liikmesriigi territooriumil, ei saa enam tõlgendada EÜ asutamislepingust tuleneva üksnes majandusliku õigusena, vaid need puudutavad ainult avaliku korra seisukohalt õigustatud erandeid. Pealegi, kui alates Euroopa Liidu lepingu jõustumisest said liikmesriikide kodanikud liidu kodakondsuse ning neid ei peetud enam üksnes majanduslikeks subjektideks, tuleneb sellest, et ka määrust nr 1612/68 tuleb kohaldada kõigile liidu kodanikele olenemata sellest, kas nad on selle määruse tähenduses töötajad või mitte.

24     Viidates eespool viidatud kohtuotsusele Martínez Sala, väidab Ühendkuningriigi valitsus, et ehkki R. Grzelczykki diskrimineeriti tema kodakondsuse tõttu, ei saa EÜ asutamislepingu artiklit 6 tema olukorrale kohaldada, kuna tema võimalik diskrimineerimine ei kuulu asutamislepingu kohaldamisalasse. Kõnealuse sätte kohaldamine ei või kaasa tuua määruse nr 1612/68 kohaldamisala piirangute tühistamist, loetagu seda sätet siis eraldi või koos asutamislepingu artikliga 8.

25     Belgia valitsus lisab, et hageja taotleb põhikohtuasjas minimex’i maksmist, ent sellist liiki soodustus on nii väljaspool asutamislepingu artikli 6 kui ka EÜ asutamislepingu artikli 126 (muudetuna EÜ artikkel 149) ja artikli 127 (muudetuna EÜ artikkel 150) kohaldamisala. Selline soodustus on sotsiaalpoliitika vahend, millel puudub konkreetne seos kutseharidusega ja mis kehtivat ühenduse õigust arvestades ei ole ühenduse pädevuses.

26     Komisjoni arvates tuleb asutamislepingu artikleid 6 ja 8 tõlgendada nii, et igale liidu kodanikule antakse õigus mitte olla liikmesriigi poolt asutamislepingu ratione materiae kohaldamisalas diskrimineeritud kodakondsuse alusel, tingimusel et liidu kodaniku olukorral on asjassepuutuva liikmesriigiga mingi asjakohane seos.

 Euroopa Kohtu hinnang

27     Käesolevas kohtuasjas tõusetunud õigusliku küsimuse asetamiseks oma konteksti tuleb meenutada, et Euroopa Kohus leidis oma 27. märtsi 1985. aasta otsuses kohtuasjas 249/83: Hoeckx (EKL 1985, lk 973), mis puudutas Belgiasse naasnud ja seal uuesti minimex’i taotlenud töötut Hollandi kodanikku, et selline sotsiaaltoetus, mis üldiselt tagab toimetulekumiinimumi, nagu näeb ette Belgia 7. augusti 1974. aasta seadus, on sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 tähenduses.

28     Eespool viidatud kohtuotsuse Hoeckx aluseks olnud kohtuasja faktiliste asjaolude toimumise ajal oli õigus saada minimex’i kõigil ühenduse kodanikel, olgugi et muu liikmesriigi kui Belgia Kuningriigi kodanike suhtes kohaldati lisatingimust, mille kohaselt nad pidid olema selle liikmesriigi territooriumil tegelikult elanud viis aastat enne minimex’i määramist (vt 8. jaanuari 1976. aasta kuninglik dekreet, Moniteur belge, 13.1.1976, lk 311). 27. märtsi 1987. aasta kuningliku dekreediga, millega tühistati 8. jaanuari 1976. aasta dekreet, piirati õigust saada minimex’i vaid neile teiste liikmesriikide kodanikele, kellele kehtib määrus nr 1612/68. Elukoha tingimus, mida vahepeal muudeti, tühistati lõpuks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi tagajärjel, mille komisjon Belgia Kuningriigi vastu oli esitanud (vt 10. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑326/90: komisjon vs. Belgia, EKL 1992, lk I-5517).

29     Toimiku materjalidest tuleneb, et R. Grzelczykiga identses olukorras olev üliõpilane, kes on küll Belgia kodanik, kuid ei ole määruse nr 1612/68 tähenduses töötaja, täidaks vajalikud tingimused minimex’i saamiseks. Asjaolu, et R. Grzelczyk ei ole Belgia kodanik, on ainus takistus minimex’i saamisel ja seega on kindel, et tegu on kodakondsusel põhineva diskrimineerimisega.

30     Asutamislepingu kohaldamisel on selline diskrimineerimine artikli 6 alusel põhimõtteliselt keelatud. Siinses asjas tuleb selle artikli kohaldamisala kindlaksmääramiseks lugeda seda koos asutamislepingu sätetega liidu kodakondsuse kohta.

31     Liidu kodakondsus on liikmesriikide kodanike põhistaatus, mis tähendab, et samas olukorras olevad isikud on seaduse ees võrdsed, sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist.

32     Nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse Martínez Sala punktis 63 leidnud, võib liidu kodanik, kes elab seaduslikult vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, tugineda asutamislepingu artiklile 6 kõigis olukordades, mis kuuluvad ühenduse õiguse ratione materiae kohaldamisalasse.

33     Need olukorrad hõlmavad eelkõige asutamislepinguga tagatud põhivabaduste ja asutamislepingu artiklis 8a sätestatud liikmesriikide territooriumil liikumis- ja elamisvabaduse kasutamise juhtumeid (vt 24. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-274/96: Bickel ja Franz, EKL 1998, lk I-7637, punktid 15 ja 16).

34     On tõsi, et Euroopa Kohus on 21. juuni 1988. aasta otsuses kohtuasjas 197/86: Brown (EKL 1988, lk 3205) leidnud, et ühenduse õiguse arengu praegusel tasemel ei kuulu üliõpilastele ülalpidamis- ja koolitustoetuse andmine EMÜ asutamislepingu kohaldamisalasse selle artikli 7 tähenduses (muudetuna EÜ asutamislepingu artikkel 6).

35     Alates eespool viidatud kohtuotsusest Brown on Euroopa Liidu lepinguga siiski viidud liidu kodakondsus EÜ asutamislepingusse ja lisatud EÜ asutamislepingu kolmanda osa VIII jaotise 3. peatükki, mis on pühendatud just nimelt haridusele ja kutseõppele. Muudetud asutamislepingu tekstis ei ole midagi, millest võiks järeldada, et teise liikmesriiki õppima asuvad liidu kodanikest üliõpilased kaotaksid liidu kodanikele asutamislepinguga antud õigused. Pealegi on nõukogu pärast eespool viidatud kohtuotsust Brown vastu võtnud direktiivi 93/96, mis näeb ette, et liikmesriigid tunnustavad teise liikmesriigi kodanikest üliõpilaste õigust nende territooriumil elada, kui nad täidavad teatud tingimused.

36     Seega ei või asjaolu, et liidu kodanik õpib ülikoolis liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, iseenesest teda ilma jätta võimalusest tugineda asutamislepingu artiklis 6 toodud igasuguse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelule.

37     Nagu eespool punktis 30 märgitud, tuleb seda keeldu lugeda koos asutamislepingu artikli 8a lõikega 1, mis näeb ette „vastavalt käesolevale lepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele õigus[e] vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil”.

38     Seoses nende piirangute ja tingimustega tuleneb direktiivi 93/96 artiklist 1, et liikmesriigid võivad nõuda teise liikmesriigi kodanikust üliõpilastelt, kes soovivad elada nende territooriumil, et nad tõendaksid asjaomasele siseriiklikule asutusele kõigepealt, et neil on piisavalt vahendeid selleks, et mitte koormata seal elamise ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, edasi, et üliõpilane on registreerunud akrediteeritud õppeasutuses eesmärgiga läbida seal kutseõppekursus, ning lõpuks, et tal on tervisekindlustus, mis katab vastuvõtvas liikmesriigis kõik riskid.

39     Direktiivi 93/96 artikkel 3 selgitab, et direktiiv ei kehtesta üliõpilastele, kellel on õigus elada vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, õigust saada vastuvõtva liikmesriigi poolt ülalpidamistoetust. Samas ei välista ükski nimetatud direktiivi säte selle kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele sotsiaaltoetuste maksmist.

40     Mis puudutab konkreetsemalt vahendite küsimust, siis direktiivi 93/96 artikkel 1 ei eelda mingeid kindlasummalisi vahendeid ega seda, et neid vahendeid peaks eri dokumentidega tõendama. See säte viitab üksnes avaldusele või sellisele vähemalt võrdväärsele dokumendile, mis võimaldab üliõpilasel asjaomasele siseriiklikule ametiasutusele kinnitada, et temal ja vajaduse korral ka tema abikaasal ja tema ülalpeetavatel lastel on vahendeid, et mitte koormata nende seal elamise ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi (25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/98: komisjon vs. Itaalia, EKL 2000, lk I-4001, punkt 44).

41     Kuivõrd direktiivis 93/96 nõutakse vaid sellist avaldust, siis erineb ta direktiividest 90/364 ja 90/365, mis viitavad miinimumsissetulekule, mis nende kahe direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatel isikutel peab olema. Seda erinevust selgitab üliõpilaste teises liikmesriigis elamise eripära võrreldes direktiivide 90/364 ja 90/365 kohaldamisalasse kuuluvate isikutega (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 45).

42     Selline tõlgendus ei välista sellegipoolest, et vastuvõttev liikmesriik on seisukohal, et sotsiaalabi saanud üliõpilane ei täida enam selle riigi territooriumil elamiseks vajalikke tingimusi ning võtab ühenduse õigusega kehtestatud piires meetmeid tema elamisloa tühistamiseks või pikendamata jätmiseks.

43     Mitte mingil juhul ei või aga need meetmed olla selle automaatne tagajärg, kui teise liikmesriigi kodanikust õpilane taotleb vastuvõtvalt liikmesriigilt sotsiaalabi.

44     On tõsi, et direktiivi 93/96 artikli 4 järgi kehtib teises liikmesriigis elamise õigus seni, kui selle õiguse kasutajad täidavad nimetatud direktiivi artiklis 1 sätestatud tingimused. Sellegipoolest tuleneb selle direktiivi preambuli kuuendast põhjendusest, et teises liikmesriigis elamise õiguse kasutajad ei tohi „põhjendamatult” koormata vastuvõtva liikmesriigi eelarvet. Nagu direktiivid 90/364 ja 90/365, tunnustab ka direktiiv 93/96 teatavat rahalist solidaarsust vastuvõtva liikmesriigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike vahel, eriti kui teises riigis elamise õiguse kasutajal tekkinud raskused on ajutist laadi.

45     Üliõpilase majanduslik olukord võib aja jooksul muutuda põhjustel, mis ei olene tema tahtest. Tema avalduse tõepära saab seega hinnata vaid hetkel, kui see esitati.

46     Kõigest eelnevast tuleneb, et asutamislepingu artiklitega 6 ja 8 on vastuolus see, kui sellist mitteosamakselist sotsiaaltoetust nagu minimex makstakse nendele liikmesriigi kodanikele, kes ei ole vastuvõtva liikmesriigi kodanikud, kuid mille territooriumil nad seaduslikult elavad, tingimusel et nad on kuuluvad määruse nr 1612/68 kohaldamisalasse, samas kui vastuvõtva liikmesriigi kodanikele ei ole niisugust tingimust kehtestatud.

 Teine küsimus

47     Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ja kuna teine küsimus esitati teise võimalusena, ei ole vaja sellele küsimusele vastata.

 Käesoleva otsuse ajaline kehtivus

48     Oma kirjalikes märkustes palub Belgia valitsus Euroopa Kohtul piirata käesoleva otsuse ajalist kehtivust, juhul kui ta leiab, et sellisel isikul nagu põhikohtuasja hagejal on õigus saada minimex’i.

49     Oma taotluse toetuseks märgib Belgia valitsus, et Euroopa Kohtu otsusel oleks tagasiulatuv mõju, mis ohustaks heas usus ja teisese õigusega kooskõlas loodud õigussuhteid. Täpsemalt kardab Belgia valitsus õpilaste sotsiaaltoetuste süsteemi tagasiulatuvat segipaiskamist, kui teisest õigust muudetakse ühenduse õiguse uuest tõlgendusest lähtuvalt, mis võimaldab üliõpilastel põhikohtuasjaga sarnases olukorras tugineda asutamislepingu artiklitele 6 ja 8. Õiguskindluse põhimõte nõuab seega otsuse ajalise kehtivuse piiramist.

50     Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu poolt ühenduse õigusnormile antud tõlgendus piirdub selle tähenduse ja kohaldamisala selgitamise ja täpsustamisega, nii nagu seda oleks tulnud mõista ja kohaldada selle jõustumise hetkest alates (vt 11. augusti 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑367/93−C‑377/93: Roders jt, EKL 1995, lk I-2229, punkt 42, ja 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/97: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1998, lk I-5325, punkt 46).

51     Euroopa Kohus võib vaid erandjuhtudel ühenduse õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades piirata võimalust, kus kõik huvitatud isikud saavad toetuda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid (vt eelkõige 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-104/98: Buchner jt, EKL 2000, lk I-3625, punkt 39).

52     Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et eelotsusena tehtud otsusest liikmesriigile tulenevad majanduslikud tagajärjed ei õigusta iseenesest selle otsuse kehtivuse ajalist piiramist (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Buchner jt, punkt 41).

53     Tegelikult on Euroopa Kohus kasutanud seda lahendust vaid täpselt määratletud asjaoludel, kui ühelt poolt oli olemas raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige arvatavalt seaduslikult kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ja kui teiselt poolt ilmnes, et objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus ühenduse õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni sarnasest käitumisest, viis selleni, et üksikisikud ja siseriiklikud ametiasutused tegutsesid ühenduse õigusnormide vastaselt (vt eespool viidatud kohtuotsus Roders, punkt 43).

54     Belgia valitsus ei ole käesoleval juhul toonud käesoleva otsuse ajalise kehtivuse piiramise taotluse toetuseks ühtegi asjaolu, mis kinnitaks objektiivset ja märkimisväärset ebakindlust 1. novembril 1993 jõustunud asutamislepingu liidu kodakondsust puudutavate sätete ulatuse kohta, mis oleks viinud selleni, et siseriiklikud ametiasutused tegutsesid nende sätete vastaselt.

55     Seega puudub alus käesoleva otsuse ajalist kehtivust piirata.

 Kohtukulud

56     Euroopa Kohtule märkusi esitanud Belgia, Taani, Prantsuse, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsuse ning nõukogu ja komisjoni poolt kantud kulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastusena Tribunal du travail de Nivelles’i poolt 7. mai 1999. aasta otsusega esitatud küsimustele otsustab:

EÜ asutamislepingu artiklitega 6 ja 8 (muudetuna EÜ artiklid 12 ja 17) on vastuolus see, kui sellist mitteosamakselist sotsiaaltoetust nagu toimetulekutoetust, mis on sätestatud Belgia 7. augusti 1974. aasta seaduse artiklis 1, makstakse nendele liikmesriigi kodanikele, kes ei ole vastuvõtva liikmesriigi kodanikud, kuid mille territooriumil nad seaduslikult elavad, tingimusel et nad on kuuluvad nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires kohaldamisalasse, samas kui vastuvõtva liikmesriigi kodanikele ei ole niisugust tingimust kehtestatud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. septembril 2001 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.