ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)

28. aprill 1998(*)

Õiguspärasest aktist tulenev lepinguväline vastutus – Määrus nr 2340/90 – Iraagi-vastane kaubandusembargo – Sundvõõrandamisega samaväärne riive – Õigusvastasest aktist tulenev vastutus – Kahju

Kohtuasjas T-184/95,

Dorsch Consult Ingenieurgesellschaft mbH, Saksa õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht: München (Saksamaa), esindaja: professor Karl M. Meessen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Patrick Kinsch’i büroo, boulevard de la Pétrusse 100, Luxembourg,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: õigusnõunik Yves Cretien, hiljem õigustalituse töötajad Stephan Marquardt ja Antonio Tanca, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Euroopa Investeerimispanga õigusosakonna peadirektor Alessandro Morbilli, boulevard Konrad Adenauer 100, Luxembourg,

ja

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: vanemõigusnõunikud Peter Gilsdorf ja Allan Rosas ning õigusnõunik Jörn Sack, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse töötaja Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,

kostjad,

mille esemeks on nõue hüvitada hageja ettevõttele nõukogu 8. augusti 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 2340/90, millega tõkestatakse ühenduse kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga (EÜT L 213, lk 1), vastuvõtmisega väidetavalt tekitatud kahju,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. Bellamy, kohtunikud A. Kalogeropoulos ja V. Tiili,

kohtusekretär: H. Jung,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. juuni 1997. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja, Dorsch Consult Ingenieurgesellschaft mbH (edaspidi „Dorsch Consult”), on Saksa õiguse alusel asutatud osaühing asukohaga Münchenis (Saksamaa), mille põhitegevusala on insener-tehniline nõustamine erinevates maades.

2        Hageja sõlmis Iraagi Vabariigi Ministry of Works and Housing’uga (edaspidi „Iraagi ministeerium”) 30. jaanuaril 1975 lepingu, mille järgi ta kohustus pakkuma Iraq Express Way nr 1 ehitustööde korraldamise ja järelevalvega seotud teenuseid. Seda lepingut, mis sõlmiti minimaalse kestusega kuueks aastaks, on hiljem ülalmainitud tööde läbiviimise ja järelevalve huvides korduvalt pikendatud. Lepingu artikkel X nägi muu hulgas ette, et kui lepingu sätete tõlgendamises või lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmises on erimeelsusi, püüavad lepingu osapooled kokkuleppel leida vastuvõetavat lahendust (artikli X lõige 1). Juhul kui erimeelsused jäävad püsima, tuleb vaidluse lahendamiseks pöörduda Planning Board’i poole, kelle otsus on lõplik ja siduv. Ükski nimetatud lepingu raames vastuvõetud otsus ei takista siiski lepingu osapooltel vaidluse lahendamiseks Iraagi pädevate kohtute poole pöördumist (artikli X lõige 2).

3        Kohtutoimikust nähtub, et tasumata nõudeid, mida hageja eelmainitud lepingu alusel osutatud teenuste eest veel 1990. aasta alguses Iraagi võimude suhtes omas, on tunnustatud Iraagi ministeeriumi poolt Rafidian Bank’ile (edaspidi „Rafidiani pank”) saadetud kahe 5. ja 6. veebruaril 1990 dateeritud kirjaga, mis sisaldasid korraldust kanda hageja arvele talle tasumisele kuuluvad summad.

4        ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 2. augustil 1990 vastu resolutsiooni nr 660 (1990), millega ta konstateeris, et Iraagi sissetungiga Kuveiti on rikutud rahu ja rahvusvahelist julgeolekut, ning nõudis Iraagi vägede viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Kuveidi territooriumilt.

5        ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 6. augustil 1990 vastu resolutsiooni nr 661 (1990), millega ta deklareeris, et ta on „teadlik vastutusest, mida ta kannab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja järgi rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise eest”, ja konstateeris, et Iraagi Vabariik (edaspidi „Iraak”) ei ole järginud resolutsiooni nr 660 (1990), ning otsustas kehtestada kaubandusembargo Iraagi ja Kuveidi vastu.

6        Nõukogu võttis 8. augustil 1990, viidates „tõsisele olukorrale, mis [on tingitud] Iraagi sissetungist Kuveiti” ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr 661 (1990), komisjoni ettepanekul vastu määruse (EMÜ) nr 2340/90, millega tõkestatakse ühenduse kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga (EÜT L 213 lk 1; edaspidi „määrus nr 2340/90”).

7        Määruse nr 2340/90 artikkel 1 keelas alates 7. augustist 1990 tuua ühenduse territooriumile ükskõik missugust kaupa, mis on toodetud või pärineb Iraagist või Kuveidist, ning eksportida nendesse riikidesse ükskõik millist kaupa, mis on toodetud või pärineb ühendusest. Sama määruse artikliga 2 on alates 7. augustist 1990 keelatud: a) igasugune kaubanduslik tegevus või tehingud, sealhulgas igasugused toimingud, mis on seotud juba sõlmitud või osaliselt teostatud tehingutega, mille eesmärk või tagajärg on mõne Iraagis või Kuveidis toodetud või sealt pärineva kauba ekspordi soodustamine, b) igasuguse kauba müük või tarne, olenemata selle kauba tootmis- või päritolukohast, kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes asuvad Iraagis ja Kuveidis, või kõigile teistele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle kaubandustegevus kas leiab aset või seda juhitakse Iraagi või Kuveidi territooriumilt, ja c) igasugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on eelmainitud müügi või tarne soodustamine.

8        Nagu nähtub kohtutoimikust, võttis „Iraagi Vabariigi kõrgem revolutsiooninõukogu” „teatud valitsuste meelevaldsetele otsustele” viidates 16. septembril 1990 vastu seaduse nr 57 Iraagi vara, huvide ja õiguste kaitse kohta Iraagi piirides ja väljaspool (edaspidi „seadus nr 57”), andes sellele tagasiulatuva jõu alates 6. augustist 1990. Selle seaduse artikkel 7 külmutas kõigi Iraagi-vastaseid „meelevaldseid otsused” teinud riikide valitsuste, ettevõtjate, äriühingute ja pankade käsutuses tol ajal olnud varad ja omandi, samuti kõik nende toodetud tulud.

9        Kuna Iraagi võimud ei tasunud nõudeid, mida nad olid tunnustanud Iraagi ministeeriumi eelmainitud kahe kirjaga 5. ja 6. veebruaril 1990 (vt eespool punkt 3), pöördus hageja 4. augusti 1995. aasta kirjadega nõukogu ja komisjoni poole, paludes neil hüvitada kahju, mida ta on kandnud asjaolu tõttu, et eelmainitud nõuete rahuldamine oli seaduse nr 57 rakendamise tõttu muutunud võimatuks, kuna see seadus on vastu võetud kui vastuabinõu ühenduse määrusele nr 2340/90. Nendes kirjades rõhutas hageja, et ühenduse seadusandja on kohustatud hüvitama kahju ettevõtjatele, keda riivab Iraagi vastu kehtestatud embargo, ja et selle kohustuse täitmata jätmine toob kaasa ühenduse vastutuse EÜ asutamislepingu artikli 215 teise lõigu alusel. Hageja lisas, et ettevaatusabinõuna on ta registreerinud oma nõuded Iraagi suhtes United Nations Iraq Claims Compensation Commission’is.

10      Nõukogu keeldus 20. septembri 1995. aasta kirjas hageja kahju hüvitamise taotlust rahuldamast.

11      Neil asjaoludel esitas hageja hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 6. oktoobril 1995.

12      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) alustada suulist menetlust ilma menetlustoimingute läbiviimiseta. Menetlust korraldavate meetmete raames paluti pooltel siiski vastata mõnele kirjalikule küsimusele.

13      Poolte suulised avaldused ja nende vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära avalikul kohtuistungil 19. juunil 1997.

 Poolte nõuded

14      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        mõista ühenduselt tema kasuks välja 2 279 859,69 Saksa marka, millele alates 9. augustist 1990 lisandub intress 8% aastas, vastutasuks samaväärse nõude loovutamise eest, mida hageja omab Iraagi suhtes;

–        mõista kohtukulud välja kostjatelt;

–        tunnistada kohtuotsus täidetavaks;

–        teise võimalusena tunnistada kohtuotsus esialgselt täidetavaks pangagarantii esitamisel.

15      Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

16      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Vastuvõetavus

 Poolte väited ja argumendid

17      Kodukorra artikli 114 lõike 1 kohaselt vormistatud taotlust esitamata leiab nõukogu, et hagi on vastuvõetamatu, kuna ühendus ei saa olla vastutav kahju eest, mis hagejale väidetavalt on tekitatud (Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 99/74: Grands moulins des Antilles v. komisjon, EKL 1975, lk 1531).

18      Esiteks väidab nõukogu, et osutatud kahju ei tekkinud mitte määruse nr 2340/90, vaid seaduse nr 57 tagajärjel. Vastupidiselt sellele, mida väidab hageja, ei olnud selle seaduse vastuvõtmine mitte „otsene reaktsioon” määruse nr 2340/90 vastuvõtmisele, vaid hoopis reaktsioon „teatud valitsuste” tehtud „meelevaldsetele otsustele”, nagu ilmneb seaduse preambulist. Nõukogu arvates viisid seaduse nr 57 vastuvõtmiseni tegelikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid nr 660 (1990) ja nr 661 (1990). Neil asjaoludel välistab fakt, et ÜRO Julgeolekunõukogu määratud embargo Iraagi vastu oli õigustatud viimase ebaseadusliku käitumise tõttu (sissetung Kuveiti), objektiivse seose tuvastamise määruse nr 2340/90 vastuvõtmise ja Iraagi poolt vastuabinõuna seaduse nr 57 vastuvõtmise vahel ja järelikult ka põhjusliku seose olemasolu tuvastamise ühenduse määruse ja hageja osutatud kahju vahel.

19      Teiseks tõstatab nõukogu küsimuse, kas hageja nõuded Iraagi võimude suhtes moodustasid „omandi”, mis külmutati seaduse nr 57 artikli 7 alusel (vt eespool punkt 8). Täpsemalt, hageja ei ole tõendanud, et Rafidiani pank keeldus täitmast Iraagi ministeeriumi antud maksekorraldusi just seaduse nr 57 alusel. Nõukogu rõhutab, et maksekorraldused on antud Iraagi ministeeriumi 5. ja 6. veebruari 1990. aasta kirjadega, see tähendab tükk aega enne seaduse nr 57 vastuvõtmist septembris 1990.

20      Kolmandaks väidab nõukogu, et isegi juhul, kui Iraagi võimud keeldusid oma võlgu hagejale tasumast seaduse nr 57 alusel, on hageja osutatud kahju tekitatud ainuüksi selle seadusega, sest ühenduse või siseriiklikud meetmed, mis keelaksid rahaülekanded Iraagist Saksamaale, puuduvad täielikult. Hageja olukord erineb seega teiste Saksa ettevõtjate olukorrast, kes on kandnud kahju seetõttu, et vastavalt määrusele nr 2340/90 keelati Saksamaa siseriiklike meetmetega igasugused kaubandustehingud Iraagiga.

21      Komisjon leiab omalt poolt, et lepinguvälist vastutust käsitlev Euroopa Kohtu praktika põhimõtteliselt ei võimalda asutamislepingu artikli 178 ja artikli 215 teise lõigu alusel esitada ühenduse lepinguvälisel vastutusel põhinevat hagi seoses õiguspärase aktiga. Komisjoni hinnangul peaks asutamislepingus siiski sisalduma õiguslik alus, mis võimaldab üksikisikul taotleda ühenduse vastutuse kohaldamist seoses õiguspärase aktiga.

22      Hageja väidab, et tema hagi on vastuvõetav ja et nõukogu esitatud õiguslikud ja faktilised kaalutlused, eriti need, mis eitavad põhjusliku seose olemasolu määruse nr 2340/90 ja selle vahel, et tema nõudeid Iraagi ametiasutuste vastu ei ole võimalik rahuldada, on sisulist laadi ega puuduta hagi vastuvõetavust.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

23      Esimese Astme Kohus märgib, et hageja kirjeldab oma hagiavalduses selgelt väidetava kahju iseloomu ja ulatust ning põhjusi, mis lubavad tal arvata, et on olemas põhjuslik seos nimetatud kahju ja määruse nr 2340/90 vastuvõtmise vahel. Seega sisaldab hagiavaldus piisavalt andmeid, et olla vastuvõetav kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ja kohtupraktikas seatud nõuete kohaselt, ning kuna nõukogu argumendid osutatud kahju olemasolu ja olemuse ning põhjusliku seose kohta puudutavad hagi põhjendatuse hindamist, tuleb neid seega käsitleda nimetatud raamistikus. Sellest tuleneb, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks (Esimese Astme Kohtu 16. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas T­554/93: Saint ja Murray v. nõukogu ja komisjon, EKL 1997, lk II­563, punkt 59, ja 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T­38/96: Guérin automobiles v. komisjon, EKL 1997, lk II­1223, punkt 42).

 Põhiküsimus

24      Hageja väidab, et kuna seadus nr 57 on tingitud määruse nr 2340/90 vastuvõtmisest, mis kehtestas Iraagi-vastase embargo, on ühendus kohustatud hüvitama kahju, mis on põhjustatud Iraagi ametiasutuste keeldumisega hagejale võlgade tasumisest. Ta väidab, et selliselt põhjustatud kahju eest tuleb ühenduse vastutust kohaldada esmajoones lähtudes põhimõttest, et ühendus vastutab õiguspärase akti eest, kuna see riivab hageja varalisi õigusi samaväärselt sundvõõrandamisega, ja teise võimalusena lähtudes põhimõttest, et ühendus vastutab õigusvastase akti eest, mille õigusvastasus seisneb antud juhul selles, et ühenduse seadusandja ei näinud määruse nr 2340/90 vastuvõtmisel ette selle määrusega puudutatud ettevõtjatele põhjustatud kahju hüvitamist.

 Ühenduse vastutus õiguspärase akti korral

 Poolte argumendid

 Ühenduse vastutuse alused õiguspärase akti korral

25      Hageja väidab sissejuhatuseks, et kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) lisaprotokolli nr 1 artikliga 1 ja vastavalt omandiõiguse riive hüvitamise kohustust puudutavatele rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetele on Grundgesetz’i (Saksamaa põhiseadus) artikli 14 lõikes 3 sätestatud, et omandit võib üldistes huvides sundvõõrandada ainult hüvitise eest. Hageja arvates kehtib sama põhimõte ka „sundvõõrandamisega samaväärse riive korral”, kusjuures Saksamaa kohtupraktika kohaselt tekib hüvitise maksmise kohustus siis, kui riigi õiguspärased aktid, mis küll vormiliselt ei kujuta endast sundvõõrandamise meetmeid, toovad kõrvaltagajärgedena kaasa varaliste õiguste riive.

26      Lisaks tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et nõuded moodustavad samuti omandi, mis on kaitstud sundvõõrandamisega samaväärsete riivete eest EIÕK protokolli nr 1 artikli 1 alusel (Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas Raffineries greques Stan ja Stratis Andreadis v. Kreeka). Sama seisukoht valitseb ka rahvusvahelist õigust puudutavas kohtupraktikas ja liikmesriikide õiguses.

27      Neil kaalutlustel väidab hageja, et asjaolu, et tema juba olemasolevate ja vaidlustamata nõuete rahuldamine muutus võimatuks seaduse nr 57 kohaldamise tõttu, mis on vastu võetud kui vastuabinõu määrusega nr 2340/90 kehtestatud Iraagi-vastasele embargole, põhjustas talle „tekkinud ja olemasoleva” kahju, mille ühendus peab hüvitama.

28      Hageja väidab, et tema hüvitisnõue varaliste õiguste õiguspärase riive eest on õigustatud kaalutlusel, et tema kanda olev osa ühenduse embargopoliitika rakendamise maksumuses ei tohi olla koormavam kui teiste ühenduse maksumaksjate osa, kes peaksid võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt samuti neid kulusid kandma (Euroopa Kohtu 5. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 265/78: Ferwerda, EKL 1980, lk 617, 628).

29      Kostjate argumendile, et antud juhul on tegu ühenduse meetmega, mis on seotud majanduspoliitiliste valikutega, nii et hageja osutatud kahju ei ületa antud valdkonna majandustegevusega seotud riske ega ähvarda tema ettevõtte eksistentsi, väidab hageja vastu, et küsimus, kas Iraagi-vastane embargo kujutab endast majanduspoliitilist või julgeolekupoliitilist meedet, mis ähvardab tema eksistentsi, ei oma tähtsust, kuna antud juhul ei ole tegemist tulevaste majanduslike kaotustega, vaid tema juba olemasolevate varaliste õiguste riivega. Küsimuses, kas Iraagile teenuseid pakkudes võttis hageja endale teadlikult riski, et tema nõuded jäävad rahuldamata, tuletab hageja meelde, et leping, mille ta 1975. aastal Iraagi ametiasutustega sõlmis, on tehtud neli aastat enne Iraagi praeguse valitsuse võimuletulekut ja viis aastat enne Iraagi-Iraani vahelise sõja algust.

30      Nõukogu väidab esmalt, et ühenduse vastutuse kohaldamise tingimused peavad õiguspärase akti korral olema rangemad kui õigusvastase akti puhul.

31      Nõukogu täheldab, et asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt eeldab vastutuse kohaldamine sõltumata süüst kas seda, et üksikisik kannab üldistes huvides kulusid, mis talle tavaliselt osaks ei lange (Euroopa Kohtu 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 267/82: Développement SA ja Clemessy v. komisjon, EKL 1986, lk 1907), või siis seda, et teatud toodetele spetsialiseerunud kindel ettevõtjate ring kannab ühenduse poolt teatud majanduslike meetmete tarvituselevõtmise tõttu ebaproportsionaalselt suuri kulusid (Euroopa Kohtu 29. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 81/86: De Boer Buizen v. nõukogu ja komisjon, EKL 1987, lk 3677).

32      Nõukogu hinnangul ei ole antud juhul ükski neist tingimustest täidetud. Hageja kinnitusele, mille kohaselt ei ole vastuvõetav, et tema panustaks Iraagi-vastasesse embargopoliitikasse rohkem kui teised majandusalal tegutsejad lihtsalt selle asjaolu tõttu, et tema nõudeid ei ole selle poliitika rakendamise ajaks veel tasutud, väidab nõukogu vastu, et majanduslikke riske kaasa toovate tehingutega seotud ettevõtjate „ebaõnne” ei ole ühendus kohustatud heastama.

33      Komisjon väidab, et Saksa õiguse mõiste „erakordne ohverdus” (Sonderopfer), millele hageja oma hüvitisnõudes tugineb, eeldab, et üksikisik on kandnud erakorralist kahju, ja see mõiste ei ole sellisena ühenduse õigusesse ülekantav. Pealegi on kaheldav, kas hagejat võib pidada kuuluvaks piisavalt kindlalt määratletud ettevõtjate ringi, kes on teinud „erakordse ohverduse” nimetatud teooria tähenduses.

34      Komisjon rõhutab, et hageja viited Saksa kohtupraktikale puudutavad kinnisomandi või kaubandusomandi riiveid, mis on tingitud riiklike meetmete rakendamisest ehituse või maade ümberkruntimise valdkonnas ja mis ei ole seega käesoleva juhtumiga võrreldavad. Samuti puudutab Euroopa Inimõiguste Kohtu omandiõiguse kaitsega seotud kohtupraktika, mida hageja tsiteerib (vt eespool punkt 29), tegelikult omandi otsest äravõtmist avaliku võimu aktidega ja mitte õiguspäraste ühenduse õigusaktide kaudseid tagajärgi, millega antud juhul on tegemist.

35      Lisaks tuleneb asjassepuutuvast kohtupraktikast, et ühenduse vastutust õiguspärase akti eest saab kohaldada üksnes siis, kui väidetavat kahju ei olnud võimalik ette näha või kui hoolikas ettevõtja ei oleks saanud seda vältida. Kuid antud juhul on ilmselge, et Iraagi maksejõuetust või maksmisest keeldumist oli võimalik ette näha, arvestades ühelt poolt üldist tausta ja teisalt eriomast olukorda selles riigis. Komisjoni arvates tuleb sellistel ettevõtjatel nagu hageja, kes ei ole saanud avaliku võimu asutuste ega kindlustusfirmade garantiisid, mida pakutakse riskide katteks kaubandustegevuses riikidega, mida peetakse „kõrge riskifaktoriga riikideks”, lihtsalt teadlikult aktsepteerida sellest tulenevat kõrgendatud riski.

36      Lõpuks, hageja ei ole osutanud ühelegi tingimusele, mis võiks tema tegevust tõsiselt kahjustada ja seada ohtu tema jätkusuutlikkuse ettevõtjana (vt Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 279/84, 280/84, 285/84 ja 286/84: Rau jt v. komisjon, EKL 1987, lk 1069, kohtujurist C. O. Lenz’i ettepanek, lk 1084, 1114).

 Põhjuslik seos

37      Hageja väidab, et osutatud kahju põhjustas määruse nr 2340/90 vastuvõtmine, millega kehtestati Iraagi-vastane embargo, sest Iraagi võimud keeldusid hageja nõudeid tasumast kooskõlas seadusega nr 57, mis on vastu võetud kui vastuabinõu eelmainitud määrusele. Vastupidiselt sellele, mida väidab nõukogu, ei ole seaduse nr 57 vastuvõtmine Iraagi poolt „kauge” tagajärg kohtupraktika mõttes (Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79: Dumortier Frères v. nõukogu, EKL 1979, lk 3091), vaid embargo rakendamise akti tüüpiline tagajärg, mida on võimalik ette näha.

38      Hageja väidab selle kohta, et määrust nr 2340/90 vastu võttes arvestasid nii komisjon kui ka nõukogu kulusid ja muid tagajärgi, mis tulenevad sellest, et Iraak võib peatada ühenduse ettevõtjate rahuldamata nõuete tasumise. Oma väite kinnituseks mainib hageja tunnistajatena komisjoni endist presidenti J. Delors’i ja nõukogu endist presidenti G. De Michelis’ist ja taotleb, et Esimese Astme Kohus nõuaks nõukogult ja komisjonilt kõigi määruse nr 2340/90 ettevalmistavate aktide esitamist (Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas T­194/94: Carvel ja Guardian Newspapers v. nõukogu, EKL 1995, lk II-2765).

39      Kostjate argumendile, mille kohaselt ei põhjustanud osutatud kahju mitte määruse nr 2340/90 vastuvõtmine, vaid ainuüksi asjaolu, et juba enne nimetatud määruse vastuvõtmist ja isegi enne sissetungi Kuveiti 2. augustil 1990 ei olnud Iraak suuteline oma võlgu tasuma, räägib hageja arvates vastu asjaolu, et 1990. aasta aprillis ja mais olid Iraagi ametiasutused talle ligikaudu 200 000 Saksa marka tasuks osutatud teenuste eest juba üle kandnud. Iraagi ametiasutuste viivitus erinevate arvete välisvaluutas tasumisel on samuti seletatav ainuüksi Iraagi haldusasutuste bürokraatlike raskustega ja mitte Iraagi väidetava maksejõuetusega.

40      Hageja lükkab ümber nõukogu argumendi, mille kohaselt ei ole tema nõuete rahuldamine muutunud võimatuks mitte määruse nr 2340/90 tõttu, vaid tingituna kaugemast põhjusest, nimelt Iraagi sissetungist Kuveiti rahvusvahelist avalikku õigust rikkudes. Asjaolu, et ühenduse Iraagi-vastane embargo oli õigustatud selle riigi eelneva ebaseadusliku käitumisega, ei välista ühenduse kohustust hüvitada kolmandatele isikutele sundvõõrandamisega samaväärse riivega tekitatud kahju. Samuti ei saa käesolevas kohtuasjas osutatud otsese seose olemasolu kahtluse alla seada asjaolu, et tekkinud kahju on tingitud õigusvastasest põhjusest, nimelt seadusest nr 57, mis on vastu võetud kui vastuabinõu varasemale õiguspärasele aktile, nimelt määruse nr 2340/90 vastuvõtmisele (Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 145/83: Adams v. komisjon, EKL 1985, lk 3539).

41      Nõukogu argumendi, et viimase analüüsi järgi on kahju põhjustatud ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võetud resolutsioonidega, lükkab hageja ümber, väites, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidel puudub otsene mõju ühenduse liikmesriikide õiguskordadele.

42      Kostjate tõstatatud küsimuses, kas hageja nõuded on tõepoolest „omand” seaduse nr 57 tähenduses ja kas see seadus on ikka veel kehtiv, väidab hageja, et tähtsust omab vaid asjaolu, et Iraagi ametiasutused keelduvad jätkuvalt oma võlgu tasumast.

43      Lõpuks väidab hageja vastupidiselt nõukogu arvamusele, et asjaolu, et määrus nr 2340/90 puudutas üksnes kauba eksporti ja importi, mitte teenuste osutamist, ei oma põhjusliku seose olemasolu hindamisel tähtsust, kuna selle määruse vastuvõtmine ise ongi põhjus, miks Iraagi ametiasutused keeldusid tema nõudeid tasumast.

44      Nõukogu toonitab, et isegi kui hageja nõudeid Iraagi vastu tuleb käsitada nõuetena, mille rahuldamine on muutunud võimatuks, ja kuigi hageja järelikult kandis kahju, ei esine siiski mingit seost, või vähemalt ei esine „piisavalt otsest” seost selle kahju ja määruse nr 2340/90 vastuvõtmise vahel.

45      Nõukogu hinnangul ei ole põhjuseks, miks Iraak keeldub hagejale nõudeid tasumast, mitte seaduse nr 57 rakendamine vastuabinõuna määrusele nr 2340/90, vaid rahalised raskused, mis on Iraaki tabanud naaberriikide-vastase agressioonipoliitika tõttu. Pealegi, kui seaduse nr 57 vastuvõtmise ajaks ei olnud Iraagi ametiasutused veel hageja pangaarvele raha üle kandnud, siis ei ole külmutatud mingit hagejale kuuluvat „vara” ega „omandit” nimetatud seaduse sätete täpses tähenduses.

46      Juhul kui hageja osutatud kahju tuleks pidada seaduse nr 57 kohaldamisest tingitud kahjuks, leiab nõukogu vastupidiselt hageja väidetele, et nimetatud seaduse vastuvõtmise põhjuseks ei ole mitte määrus nr 2340/90, vaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid nr 660 (1990) ja nr 661 (1990), millega on kehtestatud Iraagi-vastane embargo, mida ühendus on juriidiliselt kohustatud rakendama. Sellest tuleneb, et seaduse nr 57 vastuvõtmist ei saa pidada määruse nr 2340/90 vastuvõtmise „piisavalt otseseks” tagajärjeks asjassepuutuva kohtupraktika tähenduses.

47      Lisaks ei ole osutatud põhjuslikku seost olemas, kui arvestada, et sündmuste ajaloolises perspektiivis ei saa seadust nr 57 vaadelda kui Iraagi „reaktsiooni” embargomeetmetele, mille ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestas ja ühenduse määrus nr 2340/90 rakendas, sest Iraagi-vastased meetmed on vastu võetud rahvusvahelise avaliku õiguse rikkumise tõttu, mida see riik oli eelnevalt toime pannud.

48      Lõpuks väidab nõukogu, et kuna määruse nr 2340/90 eesmärk on keelustada kauba import ja eksport ning mitte keelata ühenduse ettevõtjatel saada tasu juba olemasolevate nõuete eest, mis neil on Iraagi ametiasutuste vastu, ei ole olemas mingit piisavalt otsest põhjuslikku seost selle määruse vastuvõtmise ja osutatud kahju vahel.

49      Komisjon väidab, et hageja osutatud kahju tuleneb üksnes seadusest nr 57, mitte määruse nr 2340/90 vastuvõtmisest, kuna see määrus oli Iraagile vaid ettekäändeks oma võlgade tasumise peatamiseks tema ees seisvate raskuste tõttu ja viletsa finantsolukorra tõttu, millesse ta oli sattunud oma sõjategevuse pärast regioonis ja oma relvastuspoliitika tagajärjel.

50      Peale selle nähtub seaduse nr 57 artiklitest 5 ja 7, et Iraak ei ole lõplikult keeldunud hagejale nõudeid tasumast, mis seletab, miks hageja tegi kostjatele ettepaneku neile oma nõude loovutamiseks hüvitise vastu, nii et ühtlasi ka sel põhjusel ei ole olemas mingit otsest seost osutatud kahju ja määruse nr 2340/90 vahel. Igal juhul, isegi kui kaudse põhjusliku seose olemasolust piisaks, et kohaldada ühenduse lepinguvälist vastutust, jääb muutumatuks asjaolu, et selline seos ei oma asjas tähtsust, kui see rajaneb seaduslikul käitumisel nagu antud kohtuasjas (nõukogu võttis vastu määruse nr 2340/90), mis tõi seejärel kaasa kolmanda isiku ebaseadusliku käitumise (Iraak võttis vastu seaduse nr 57).

51      Komisjon lisab, et ÜRO Julgeolekunõukogu esimehele 28. veebruaril 1991 saadetud kirjas tunnistas Iraak ametlikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 660 (1990) ja muude resolutsioonide seaduslikkust, mis tõid kaasa seaduse nr 57 vastuvõtmise, ning et see seadus on 3. märtsil 1991 lõplikult kehtetuks tunnistatud, nii et hageja oleks sellest kuupäevast alates saanud Iraagi ametiasutustelt nõuda oma nõuete tasumist.

52      Seoses taotlusega kuulata tunnistajatena üle komisjoni ja nõukogu endised presidendid rõhutab komisjon, et see ei ole vajalik, kuna tõendid, mida hageja peaks esitama, ei saa seisneda nimetatud isikute avaldustes.

 Kahju

53      Hageja väidab, et ta kandis „tekkinud ja olemasolevat” kahju ühenduse lepinguvälist vastutust käsitleva kohtupraktika tähenduses asjaolu tõttu, et tema nõudeid Iraagi vastu ei ole pärast määruse nr 2340/90 vastuvõtmist enam võimalik rahuldada. Asjaolu, et hageja pakub kostjale oma nõuete loovutamist nõutud hüvitise vastu, ei kõrvalda kuidagi kahju olemasolu, sellega taotleb hageja üksnes alusetu rikastumise vältimist. Juhul kui kostjad püüavad vaidlustada nii hageja nõuete olemasolu Iraagi vastu kui ka nende rahuldamise võimatust, pakub hageja tõenditena tunnistusi, mida võivad esitada tema müügijuht Hartwig von Bredow ja tema tollane esindaja Bagdadis Wolfang Johner. Hageja täpsustab, et kui ta ei esitanud selgitusi põhjuste kohta, miks Iraagi ametiasutused keeldusid tema nõudeid tasumast, siis seda seetõttu, et ta ei ole mitte mingeid selgitusi saanud, seda enam, et ühenduse embargo Iraagis teenuste osutamise suhtes (nõukogu 29. oktoobri 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 3155/90, millega laiendatakse ja muudetakse määrust nr 2340/90; EÜT L 304, lk 1; edaspidi „määrus nr 3155/90”) keelas hagejal volituste andmise oma juristidele Iraagis.

54      Hageja hindab oma kahju suuruseks 2 279 859,69 Saksa marka, s.o nõuete summa, mida Iraagi ministeerium tunnistas oma 5. ja 6. veebruari 1990. aasta kirjades, andes korralduse nõuete tasumiseks, kuid mis ei ole siiani hagejale laekunud.

55      Hageja väidab, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuleb tema hüvitissumma kindlaksmääramisel saavutada õiglane tasakaal ühelt poolt ühenduse üldise huvi ja teiselt poolt üksikisiku põhiõiguste kaitse vajaduse vahel. Hageja leiab, et see siiski ei välista, et hüvitis võiks katta kogu väärtuses nõuded, mille rahuldamine muutus riikliku meetme vastuvõtmise tõttu võimatuks, koos intressiga, mis kuulub tasumisele nende tekkimise kuupäevast alates (eespool viidatud otsus kohtuasjas Raffineries grecques Stan ja Stratis Andreadis v. Kreeka). Saksa õiguse alusel on tegelikult võimalik saada hüvitist kogu rahalise kahju ulatuses, mis on põhjustatud „sundvõõrandamisega samaväärse riivega”. Sama kehtib Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Seega tuleb vastutasuks nõuete loovutamise eest, mida hageja Iraagi suhtes omab, mõista ühenduselt hageja kasuks välja hüvitis summas, mis vastab tema nõuete summale koos tasumisele kuuluva intressiga. Hageja ei välista siiski, et nõutud hüvitise määra võiks konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes vähendada.

56      Nõukogu väidab, et Iraagi tarvitusele võetud meetmete ja nimelt seaduse nr 57 tagajärg on üksnes hageja nõuete tasumisega viivitamine, nii et õiguslikust vaatepunktist ei ole hageja kandnud „tekkinud ja olemasolevat” kahju asjassepuutuva kohtupraktika tähenduses, mis ilmneb muu hulgas asjaoluna, et hageja on valmis loovutama oma võlanõuded ühenduse institutsioonidele vastutasuks talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise eest.

57      Peale selle ilmneb kirjast, mille hageja on nõukogule saatnud 4. augustil 1994, et hageja on registreerinud oma nõuded Saksamaa pädevas haldusasutuses, et neid saaks kehtivaks tunnistada Claims Commission’is, mis on asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (edaspidi „ÜRO”) poolt eesmärgiga lahendada Iraagile embargo kehtestamisega ettevõtjatele tekitatud majandusliku kahju küsimus, mis näitab, et hagejal kahju olemasolu sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kas ÜRO tühistab Iraagi-vastase embargo.

58      Komisjon väidab, et tekitatud kahju täpne summa ei ole tegelikult kindlaks määratud, sest õiguslikust vaatepunktist ei ole hageja nõuded lakanud eksisteerimast, ja lükkab tagasi hageja ettepaneku loovutada oma nõuded ühenduselt saadava hüvitise vastu.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

59      Sissejuhatuseks tuletab Esimese Astme Kohus kõigepealt meelde, et õigusvastase või õiguspärase akti eest ühenduse lepinguvälise vastutuse kohaldamise eelduseks on igal juhul see, et on kindlaks tehtud väidetavalt tekitatud kahju tegelik esinemine ning põhjusliku seose olemasolu kahju ja selle akti vahel (Euroopa Kohtu 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei v. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16, ja Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T­481/93 ja T­484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt v. komisjon, EKL 1995, lk II­2941, punkt 80, 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T­175/94: International Procurement Services v. komisjon, EKL 1996, lk II­729, punkt 44, 16. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas T­336/94: Efisol v. komisjon, EKL 1996, lk II­1343, punkt 30, 11. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T-267/94: Oleifici Italiani v. komisjon, EKL 1997, lk II-1239, punkt 20, ja 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T­113/96: Dubois et Fils v. nõukogu ja komisjon, EKL 1998, lk II­125, punkt 54). Teiseks rõhutab Esimese Astme Kohus, et kui nagu antud kohtuasja puhul on tegu ühenduse vastutuse kohaldamisega õiguspärase akti eest, siis tuleneb asjakohasest kohtupraktikast, et kui selline põhimõte oleks ühenduse õiguses lubatav, on sellise vastutuse kohaldamise eelduseks igal juhul „ebatavalise” või „erakordse” kahju olemasolu (Euroopa Kohtu 13. juuni 1972. aasta otsus liidetud kohtuasjades 9/71 ja 11/71: Compagnie d’approvisionnement et grands moulins de Paris v. komisjon, EKL 1972, lk 391, punktid 45 ja 46, 6. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 59/83: Biovilac v. EMÜ, EKL 1984, lk 4057, punkt 28, eespool viidatud kohtuotsus Développement SA ja Clemessy v. komisjon, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus De Boer Buizen v. nõukogu ja komisjon, punktid 16 ja 17). Niisiis tuleb kõigepealt kontrollida, kas osutatud kahju on tekkinud selles mõttes, et tegemist on „tegeliku ja kindla” kahjuga, kas see kahju tuleneb otseselt nõukogu määruse nr 2340/90 vastuvõtmisest ja kas kahju on oma olemuselt selline, et tekib ühenduse vastutus õiguspärase akti eest eespool viidatud kohtupraktika tähenduses.

 Osutatud kahju olemasolu

60      Küsimuses, kas hagejal on faktiliselt tekkinud „tegelik ja kindel” kahju asjakohase kohtupraktika tähenduses (Euroopa Kohtu 27. jaanuari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80 ja 5/81: Birra Wührer jt v. nõukogu ja komisjon, EKL 1982, lk 85, punkt 9, ja otsus kohtuasjas 51/81: De Franceschi v. nõukogu ja komisjon, EKL 1982, lk 117, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 16. jaanuari 1996. aasta otsus kohtuasjas T­108/94: Candiotte v. nõukogu, EKL 1996, lk II-87, punkt 54, 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T­99/95: Stott v. komisjon, EKL 1996, lk II-2227, punkt 72, ja eespool viidatud 11. juuli 1997. aasta kohtuotsus Oleifici Italiani v. komisjon, punkt 74), see tähendab, kas hageja nõuete rahuldamine Iraagi suhtes on muutunud lõplikult võimatuks, tuletab Esimese Astme Kohus esmalt meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hageja ülesandeks esitada ühenduste kohtule tõendid, mille alusel saab kindlaks teha hagejale väidetavalt tekitatud kahju (Esimese Astme Kohtu 9. jaanuari 1996. aasta otsus kohtuasjas T­575/93: Koelman v. komisjon, EKL 1996, lk II-1, punkt 97).

61      Antud kohtuasjas tuleb tõdeda, et kuigi vaidlust ei ole selles, et hageja nõuded on ikka veel tasumata, on tema esitatud tõendid oma olemuselt siiski sellised, et nendega ei saa õiguslikult piisavalt tõendada, et Iraagi ametiasutused on määrusele nr 2340/90 tuginedes lõplikult keeldunud hagejale oma võlgu tasumast. Tõepoolest, hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta on tõesti ühendust võtnud või vähemalt proovinud ühendust võtta kas asjaomaste Iraagi ametiasutuste või Rafidiani pangaga, selgitamaks põhjusi, miks Iraagi ministeeriumi 5. ja 6. veebruari 1990. aasta kirjadega Rafidiani pangale antud maksekorraldusi hageja nõuete tasumiseks ei ole ikka veel täidetud.

62      Selles osas palus Esimese Astme Kohus menetlust korraldavate meetmete raames hagejal esitada kirjavahetuse, mida ta võis olla Iraagi võimuesindajatega pidanud oma nõuete tasumise teemal. Hageja möönis oma kirjalikes vastustes Esimese Astme Kohtu küsimustele, et ta ei ole Iraagi ametiasutustega kirju vahetanud, rõhutades, et tema huvides ei olnud „seada uue kirjavahetusega kahtluse alla Ministry of Housing and Reconstruction’i poolt 5. ja 6. veebruaril Rafidiani pangale antud korralduste siduvat jõudu” ja et „katse kirja teel seisukohta väljendades ministeeriumi korralduste süsteemisisest täitmist kiirendada ei oleks leidnud mõistmist ja oleks seega töötanud vastu tulemuse saavutamisele”. Kuid ainuüksi sellest asjaolust, et hageja ei pidanud otstarbekaks või sobivaks proovida „Iraagi ministeeriumi korralduste süsteemisisest täitmist kiirendada”, ei piisa, et toetada hageja väidet, mille kohaselt on Iraagi ametiasutused lõplikult keeldunud tema nõudeid tasumast. Järelikult ei saa välistada, et nõuete mittetasumise põhjuseks on lihtsalt viivitus asjaajamises, ajutine tasumisest keeldumine või Iraagi ajutine või püsiv maksejõuetus.

63      Seda järeldust ei saa seada kahtluse alla Iraagi ministeeriumi poolt hagejale 10. oktoobril 1990 saadetud kiri, mille hageja esitas 19. juuni 1997. aasta kohtuistungil ja millest hageja sõnul nähtub, et Iraagi ministeerium andis „diplomaatiliselt väljendudes” mõista, et hageja nõuded jäävad tasumata seni, kuni kehtib ühenduse Iraagi-vastane embargo. Hagejale „Saksa Föderatiivse Vabariigi ja Saksa Demokraatliku Vabariigi ühinemise deklaratsiooni puhul” saadetud kiri ei viita hageja ja Iraagi ametiasutuste 1975. aasta lepingul põhinevatele lepingulistele suhetele ega kaugeltki mitte hageja nõuete saatusele, vaid piirdub üldist laadi avaldustega, mis puudutavad panust, mida Saksa ettevõtjad võiksid anda „kahepoolse viljaka koostöö arendamisse” Saksamaa ja Iraagi vahel, ja kahju, mida nendele suhetele on põhjustanud embargo ja „Iraagi vastu suunatud ähvardused”.

64      Pealegi, kuigi hageja viitas oma kirjalikes vastustes Esimese Astme Kohtu ülalmainitud küsimusele teatud konfidentsiaalsetele aruannetele, mille tema Iraagi filiaali asedirektor on koostanud ning millest järelduvat, et Iraagi ametiasutused keelduvad jätkuvalt hageja nõudeid tasumast ühenduse embargo kehtivuse tõttu, tuleb märkida, et hageja ei esitanud Esimese Astme Kohtule nende aruannete koopiaid.

65      Isegi kui eeldada, nagu seda rõhutas hageja oma hagiavalduses, et Iraagi keeldumine nõudeid tasuda tuleneb seaduse nr 57 vastuvõtmisest, mis külmutas kõigi nende ettevõtete omandi, mis on asutatud riikides, mille valitsused on vastu võtnud Iraagi-vastaseid „meelevaldseid otsuseid”, nagu määrus nr 2340/90, on see seadus igal juhul 3. märtsil 1991 lõplikult tühistatud, nagu kostjad oma märkustes toonitasid. Siit järeldub, et vähemalt sellest kuupäevast alates ei oleks põhimõtteliselt tohtinud olla juriidilisi tõkkeid, mis takistanuks Iraagi ametiasutustel hageja nõudeid tasumast. Menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus hagejal täpsustada, kas ta on pärast seaduse nr 57 tühistamist astunud vajalikke samme, et saavutada oma nõuete rahuldamine, ja täpsustada põhjusi, miks nõuded on vaatamata seaduse tühistamisele jäänud tasumata. Oma kirjalikes vastustes täpsustas hageja, nii nagu ta oli esimest korda ka juba oma repliigis teinud, et seadust nr 57 ei saa pidada Iraagi tasumisest keeldumise põhjuseks, vaid pigem selle keeldumise tõendiks selles mõttes, et Iraak kui võlgnik ei vaja õiguslikku alust oma lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmiseks. Kui aga oletada, et lõppkokkuvõttes ei olnud seaduse nr 57 vastuvõtmine see põhjus, miks Iraak keeldus hageja nõudeid tasumast – mis on küll igal juhul vastuolus teesiga, mida hageja oma hagiavalduses arendas – on antud juhul ikkagi tegemist tõendamata väitega, sest esitatud kujul ei anna see ikkagi kinnitust, et tasumisest keeldumine oli lõplik, ega selgita põhjusi, mis õigustavad seda keeldumist seaduse nr 57 tühistamisele vaatamata.

66      Lisaks toonitab Esimese Astme Kohus, et nagu ilmneb kohtutoimikust, ei ole hageja oma nõuete tasumata jätmise küsimuses Iraagi ametiasutustelt lõpliku seisukoha saamiseks isegi proovinud kasutada lepingulisi õiguskaitsevahendeid, mis on sätestatud tema ja Iraagi ministeeriumi vahel 30. jaanuaril 1975 allkirjastatud lepingus. Nimetatud lepingu artikli X kohaselt (vt eespool punkt 2), pidid lepingu osapooled juhul, kui lepingu sätete tõlgendamises või lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmises on erimeelsusi, püüdma kokkuleppel leida vastuvõetavat lahendust ja juhul, kui lahendust ei leita, pöörduma vaidluse lahendamiseks Planning Board’i poole, ilma et see võtaks lepingu osapooltelt õigust pöörduda sama vaidluse lahendamiseks ka Iraagi pädevate kohtute poole (nimetatud lepingu artikli X lõiked 1 ja 2). Hageja selgitas 19. juuni 1997. aasta kohtuistungil, et määrusega nr 3155/90 kehtestatud ühenduse embargo, mis puudutas teenuste osutamist Iraagis ja Kuveidis, takistas tal Iraagi advokaatide või juristide abi kasutamast. Kui arvestada Iraagi siseolukorda pärast Lahesõda, siis ei saa välistada, et välismaistel ettevõtjatel oli raskendatud Iraagi advokaatide abi kasutamine Iraagi ametiasutustega tekkinud vaidluste lahendamiseks, kuid vastupidiselt hageja väidetule ei tulene need raskused siiski määrusest nr 3155/90, sest viimane keelas üksnes ühenduses või selle territooriumilt teenuste osutamise Iraagis asuvatele füüsilistele isikutele või selles riigis registreeritud ettevõtjatele, kui selle eesmärk või tagajärg on Iraagi majanduse edendamine, ja mitte Iraagis pakutavate teenuste osutamist kolmandatele isikutele selles riigis asuvate füüsiliste või juriidiliste isikute poolt (määruse artikkel 1).

67      Lõpuks takistab ka hageja ettepanek, et ta loovutab kostjatele oma võlanõuded Iraagi vastu, kui talle selle eest makstakse vastav summa, vastupidiste tõendite puudumisel asumast seisukohale, et nende nõuete rahuldamine on tõepoolest lõplikult võimatuks muutunud.

68      Eelnevast järeldub, et hageja ei ole suutnud õiguslikult piisavalt tõendada, et tal on tekkinud tegelik ja kindel kahju eespool viidatud kohtupraktika tähenduses (vt eespool punkt 60).

69      Siiski, isegi kui eeldada, et hageja väidetavat kahju võiks pidada „tegelikuks ja kindlaks”, saab ühenduse vastutust õiguspärase akti eest kohaldada vaid siis, kui määruse nr 2340/90 ja nimetatud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Asjaomase hagi erisusi arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et seda küsimust tuleb uurida, ja kindlaks teha, kas käesolevas kohtuasjas esineb selline põhjuslik seos.

 Põhjuslik seos

70      Hageja argumentide kohaselt tuleb talle tekitatud kahju lõppkokkuvõttes jätta ühenduse kanda, kuna hageja nõuete rahuldamine muutus võimatuks asjaolu tõttu, et Iraak võttis seaduse nr 57 vastu kui otsese ja prognoositava vastuabinõu määruse nr 2340/90 vastuvõtmisele, millega rakendati Iraagi suhtes kaubandusembargot. Järelikult tuleb kõigepealt kontrollida, kas hageja nõudeid Iraagi vastu ei ole enam võimalik rahuldada seaduse nr 57 vastuvõtmise tõttu, ja jaatava vastuse korral, kas selle seaduse vastuvõtmine ning sellele järgnenud Iraagi ametiasutuste keeldumine nimetatud nõuete tasumisest on määruse nr 2340/90 vastuvõtmise otsesed tagajärjed (vt eespool viidatud kohtuotsus International Procurement Services v. komisjon, punkt 55).

71      Selles osas osutab Esimese Astme Kohus esmalt, et seaduse nr 57 preambulist nähtub, et selle vastuvõtmist õigustati „teatud valitsuste” tehtud „meelevaldsete otsustega” Iraagi vastu. Kuid peab märkima, et seaduses nr 57 ei sisaldu ühtegi viidet ei Euroopa Ühendusele ega määrusele nr 2340/90. Isegi kui oletada, et seadus nr 57 peab vaikimisi silmas kõigi liikmesriikide valitsusi, ei saa eitada, et need ei olnud mitte valitsused, vaid ühendus, kes võttis vastu määruse nr 2340/90, mis takistab kaubavahetust ühenduse ja Iraagi vahel.

72      Isegi kui eeldada, et nõukogu määrust nr 2340/90 peaks tõlgendama kui „meelevaldset otsust” mille tegid „teatud valitsused” seaduse nr 57 tähenduses, leiab Esimese Astme Kohus, et hageja, kellel lasub tõendamiskoormis (Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1976. aasta otsus kohtuasjas 40/75: Produits Bertrand, EKL 1976, lk 1, ja Esimese Astme Kohtu 24. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-485/93: Dreyfus v. komisjon, EKL 1996, lk II-1101, punkt 69), ei tõenda õiguslikult piisavalt, et selle seaduse vastuvõtmine kui vastuabinõu kujutab endast asjade tavapärase kulgemise korral nimetatud määruse vastuvõtmise tagajärge, mida on objektiivselt võimalik ette näha. Pealegi, kui väidetavalt tekitatud kahju ja seaduse nr 57 vastuvõtmise vahel isegi esineks selline otsene põhjuslik seos, siis kohtutoimikust ilmneb, et see seadus, mis jõustus 6. augustil 1990, on lõplikult tühistatud 3. märtsil 1991. Siit järeldub, et vähemalt sellest kuupäevast alates ei saa seadust nr 57 pidada hageja nõuete tasumisest keeldumise põhjuseks.

73      Isegi kui eeldada, et seadust nr 57 võiks pidada määruse nr 2340/90 vastuvõtmise tagajärjeks, mida on võimalik ette näha, ja/või et selle seaduse tühistamisest hoolimata keelduvad Iraagi ametiasutused hagejale nõudeid tasumast endiselt vastuabinõuna ühenduse embargo säilimisele, leiab Esimese Astme Kohus ikkagi, et mitte mingil juhul ei saa osutatud kahju viimase analüüsi järgi siduda määrusega nr 2340/90, vaid pigem, nagu väitis muu hulgas nõukogu, tuleb see siduda ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 661 (1990), millega on kehtestatud Iraagi-vastane embargo.

74      Selles osas märgib Esimese Astme Kohus, et vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklile 25 on üksnes „organisatsiooni [liikmeks olevad riigid]” kohustatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele alluma ja neid täitma. Kuigi on tõsi, et ÜRO liikmesriigid pidid oma liikmelisuse tõttu võtma tarvitusele kõik vajalikud meetmed, et rakendada resolutsiooniga nr 661 (1990) kehtestatud Iraagi-vastast kaubandusembargot, ei saanud need riigid, mis ühtlasi olid ka ühenduse liikmesriigid, teha seda teisiti kui vaid asutamislepingu raames, kuna kõik ühise kaubanduspoliitika meetmed, nagu seda on kaubandusembargo kehtestamine, kuuluvad asutamislepingu artikli 113 alusel ühenduse ainupädevusse. Nendele kaalutlustele tuginedes võeti vastu määrus nr 2340/90, mille preambulis seisab, et „ühendus ja liikmesriigid leppisid kokku kasutada ühenduse õigusakti, et tagada kõikjal ühenduses nende ÜRO Julgeolekunõukogu võetud meetmete ühtlustatud rakendamine, mis puudutavad kaubavahetust Iraagi ja Kuveidiga”. Esimese Astme Kohtu hinnangul viib see käsitletavate eelduste pinnalt järeldusele, et osutatud kahju ei saa siduda mitte määruse nr 2340/90 vastuvõtmisega, vaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 661 (1990), millega on kehtestatud Iraagi-vastane embargo. Eelnevast tuleneb, et hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu osutatud kahju ja määruse nr 2340/90 vastuvõtmise vahel.

75      Käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et tuleb ühtlasi uurida, kas juhul, kui kahju olemasolu ja otsese põhjusliku seose esinemise nõuded oleksid täidetud, võiks kahju liigitada „erakordseks” ja „ebatavaliseks” eespool viidatud kohtupraktika tähenduses (punkt 59), mis käsitleb ühenduse vastutust õiguspärase akti eest.

 Tekitatud kahju olemus

76      Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et Euroopa Kohus jättis oma eespool viidatud kohtuotsusega Compagnie d’approvisionnement et grands moulins de Paris v. komisjon rahuldamata „ebatavalise ja erakordse” kahju hüvitamise nõude, mille hagejad olid rajanud ühenduse vastutusele õiguspärase akti eest, millega on „rikutud võrdsust avalik-õiguslike kohustuste ees”, põhistades, et „sellises olukorras, nagu esineb käesolevas kohtuasjas, on õiguspärase normatiivakti eest võimaliku vastutuse kohaldamine mõeldamatu, arvestades asjaolu, et komisjoni võetud meetmete eesmärk oli üldistes majandushuvides kõigi Prantsuse importijate jaoks üksnes pehmendada tagajärgi, mis tulenesid riiklikust otsusest frank devalveerida” (kohtuotsuse punktid 45 ja 46).

77      Samuti leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Biovilac v. EMÜ, et tingimust, mille kohaselt saab ühenduse vastutust õigusvastase normatiivakti eest kohaldada üksnes juhul, kui väidetav kahju ületab kõnealuses majandusharus tegutsemisele iseloomuliku majandusliku riski piirid, „on veelgi tungivamalt vaja kohaldada siis, kui vastutus sõltumata isiku süüst on tunnustatav ühenduse õiguses” (kohtuotsuse punkt 28). Kohtuasjas, milles nimetatud otsus tehti, rajas hageja õiguspärase aktiga seonduva hüvitisnõude Saksa õiguse mõistele „erakordne ohverdus” (Sonderopfer) ja Prantsuse õiguse mõistele „võrdsuse põhimõtte rikkumine avalik-õiguslike kohustuste osas” (rupture de l’égalité devant les charges publiques), st põhimõtetele, millele tugineb hageja ka käesolevas asjas.

78      Euroopa Kohus jättis eespool viidatud otsuses kohtuasjas Développement SA ja Clemessy v. komisjon samuti rahuldamata hüvitisnõude, mis rajanes vastutusel sõltumata isiku süüst, selgitades, et see põhimõte, nii nagu hagejad seda kirjeldasid, eeldab, et „üksikisik kannab üldistes huvides kulusid, mis talle tavaliselt osaks ei lange”, millega aga kõnealuses kohtuasjas siiski tegemist ei olnud (kohtuotsuse punkt 33).

79      Lõpuks, oma eespool viidatud kohtuotsuses De Boer Buizen v. nõukogu ja komisjon leidis Euroopa Kohus, et ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahelise terastorude kaubavahetust käsitleva kokkuleppe rakendamiseks ühenduse institutsioonide poolt kehtestatud kord ei anna mingit alust ühenduses neid tooteid valmistavate tootjate diskrimineerimiseks võrreldes edasimüüjatega ja et järelikult ei ole täidetud õigusvastase akti eest ühenduse vastutuse kohaldamise tingimused, kuid ta lisas siiski, et sellise diskrimineerimise puudumine ühenduses asjaomaste tootjate ja edasimüüjate vahel ei saa välistada institutsioonide „teatud vastutust”, kui osutub tõeks, et teatud liiki ettevõtjate „ring peab kandma ebaproportsionaalselt suuri kulusid”, mis tulenevad nimetatud kaubandusleppe rakendamisest. Euroopa Kohtu sõnul on sellisel juhul „ühenduse institutsioonide kohustus olukorra parandamiseks sekkuda” (punktid 16 ja 17).

80      Euroopa Kohtu ülalmainitud kohtupraktikast tuleneb, et juhul kui ühenduse õiguses tuleb tunnustada ühenduse vastutust õiguspärase akti eest, saab sellist vastutust kohaldada vaid siis, kui osutatud kahju, mis eeldatavasti on „tekkinud ja olemasolev”, avaldab teatud kindlat liiki ettevõtjate ringile ebaproportsionaalselt suurt mõju võrreldes teiste ettevõtjatega (ebatavaline kahju) ja ületab asjaomases majandusharus tegutsemisele iseloomuliku majandusliku riski piirid (erakordne kahju), ilma et määrusandlik akt, millest saab osutatud kahju alguse, oleks õigustatud üldiste majanduslike huvidega (eespool viidatud kohtuotsused De Boer Buizen v. nõukogu ja komisjon, Compagnie d’approvisionnement et grand moulins de Paris v. komisjon ja Biovilac v. EMÜ).

81      Käsitledes osutatud kahju erakordsust selles mõttes, et see avaldab teatud liiki ettevõtjate ringile ebaproportsionaalselt suuremat mõju võrreldes teiste ettevõtjatega, selgitab Esimese Astme Kohus esiteks, et seaduse nr 57 vastuvõtmise – millega tuleb hageja argumentide järgi samastada kõik muud Iraagi ametiasutuste vastuabinõud, millel on samad tagajärjed – eesmärk oli külmutada nii „omand”, mida ühenduses asutatud ettevõtjad Iraagis valdasid, kui ka „tulud” sellelt „omandilt”. Siit tuleneb, et riivatud ei ole mitte ainult hageja nõuded, vaid ka kõigi teiste ühenduse ettevõtjate nõuded, mis ei olnud veel tasutud selleks ajaks, kui määrusega nr 2340/90 kehtestati Iraagi-vastane embargo. Nagu hageja kohtuistungil märkis, ulatub nõuete summa, mida ühenduse ettevõtjad Iraagi vastu omavad ja mille rahuldamine muutus võimatuks pärast ühenduse embargo kehtestamist selle riigi vastu ning mis tuli katta riiklike garantiidega, 18 miljardi USA dollarini.

82      Neil asjaoludel ei saa hagejat pidada kuuluvaks selliste ettevõtjate ringi, kelle varalisi huve oleks riivatud viisil, mis eristaks neid kõigist teistest ettevõtjatest, kelle nõuete rahuldamine muutus võimatuks ühenduse embargo kehtestamise tõttu. Hageja ei saa seega väita, et talle on tekitatud erakordset kahju või et ta on teinud erakordse ohverduse. Lisaks tuleb sedastada, et kuigi hageja nõudeid ei saanud tagada riiklike garantiidega, sest need tulenesid lepingu täitmisest, mis oli sõlmitud enne seda, kui Saksamaal rakendati garantiisüsteem kaubanduslike riskide vastu, mis võisid ette tulla sellistes riikides nagu Iraak, nagu hageja seda selgitas oma kirjalikes vastustes Esimese Astme Kohtu küsimustele ja kohtuistungil, siis see asjaolu ei saa eristada hagejat ettevõtjatest, kellele taolised garantiid tegelikult anti. Hageja ei ole suutnud tõendada, et ta on ainus ettevõtja või et ta kuulub ettevõtjate piiratud ringi, kes ei saanud kasutada sedalaadi kindlustusega pakutud katet.

83      Teiseks, käsitledes osutatud kahju ebatavalist iseloomu selles mõttes, et see ületab asjaomases majandusharus tegutsemisele iseloomuliku majandusliku riski piirid, leiab Esimese Astme Kohus, et antud juhul ei ole neid piire ületatud. Vaidlust ei ole selles, et seoses sõjaliste operatsioonidega Iraani vastu peeti Iraaki „kõrge riskiga riigiks” juba kaua enne sissetungi Kuveiti 2. augustil 1990, mida ka kostjad väitsid, ilma et hageja oleks vastu vaielnud. Neil asjaoludel kujutas majanduslik ja kaubanduslik risk, mis tulenes Iraagi uutest võimalikest sõjalistest operatsioonidest naaberriikide vastu ja Iraagi võlgade tasumise katkestamisest riigi välispoliitikast tulenevatel põhjustel, endast riski, mida on võimalik ette näha ja mis on lahutamatult seotud iga tegevusega teenuste osutamisel Iraagis. Asjaolu, et Iraak suutis, nagu hageja väidab, oma võlgu tasuda, ehkki märkimisväärse viivitusega, ei saa tähendada, nagu oleks ülalmainitud riskid kadunud.

84      Seda järeldust kinnitab ka liitvabariigi rahandusministri 28. novembri 1995. aasta kiri, mis on saadetud komisjonile ning millest ilmneb, et Saksamaa ekspordist Iraaki tulenevate nõuete katteks Saksamaal aastatel 1980–1990 sisse seatud garantiisüsteemi toimimine peatati korduvalt just nimelt poliitilise olukorra halvenemise tõttu Iraagis.

85      Sellest tuleneb, et risk, mis kaasnes hageja teenuste osutamisega Iraagis, kuulus antud tegevusharule iseloomulike riskide hulka.

86      Igal juhul tuleb lõpuks sedastada, et ühelt poolt tähendab määrus nr 2340/90 – kui eeldada, nagu väidab hageja, et sellest saab osutatud kahju alguse – ühenduses selle kohustuse täitmist, mida ühenduse liikmesriigid kannavad ÜRO liikmetena, nimelt jõustada ühenduse õigusakti abil ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 661 (1990), millega on kehtestatud Iraagi-vastane kaubandusembargo – nagu see leidis käsitlemist (vt eespool punkt 74). Teisalt tuleb täheldada, et nagu nähtub juba resolutsioonist nr 661 (1990), otsustati Iraagi-vastase kaubandusembargo kehtestamine „rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise” raames ja tuginedes „[Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni] põhikirja artiklis 51 sätestatud võõrandamatule õigusele individuaalsele või kollektiivsele õiguspärasele enesekaitsele Iraagi armee rünnaku puhul Kuveidi vastu”.

87      Nagu leidis Euroopa Kohus oma 30. juuli 1996. aasta otsuses kohtuasjas C­84/95: Bosphorus (EKL 1996, lk I­3953), et kuigi vastab tõele, et rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise eesmärgil kolmanda riigi vastu kaubandusembargo kehtestanud õigusnormidega kaasnevad juba määratluse kohaselt tagajärjed, mis riivavad majandustegevuse vabadust ja põhjustavad seeläbi kahju osapooltele, kes ei ole üldse vastutavad sanktsioonide kehtestamiseni viinud olukorra eest, on selliste õigusnormidega taotletavad eesmärgid siiski niivõrd olulised, et need võivad õigustada negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on teatud ettevõtjate jaoks märkimisväärsed.

88      Järelikult, pidades silmas rahvusvahelise üldsuse jaoks niivõrd alustrajavat üldise huvi eesmärki, nagu seda on Iraagi sissetungi ja okupatsiooni lõpetamine Kuveidis ning rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine selles piirkonnas, ei saaks käesolevas kohtuasjas hageja osutatud kahju tuua kaasa ühenduse vastutust, isegi kui seda tuleks pidada märkimisväärseks kahjuks eespool viidatud kohtuotsuse Bosphorus tähenduses (vt ka eespool viidatud otsus kohtuasjas Compagnie d’approvisionnement et grands moulins de Paris v. komisjon, punkt 46, ja kohtujurist H. Mayras’ ettepanek selles kohtuasjas, EKL 1972, lk 417, 425 ja 426).

89      Kõigest eelnevast järeldub, et hageja hüvitisnõue, mis rajaneb ühenduse vastutusel õiguspärase akti eest, ei ole põhjendatud ja tuleb seega jätta rahuldamata.

 Teise võimalusena esitatud nõue õigusvastase aktiga väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks

 Poolte argumendid

 Määruse nr 2340/90 õigusvastasus

90      Hageja avaldab, et juhul kui Esimese Astme Kohus leiab, et hagejal ei ole õigust mitte hüvitisele, mis vastab tema nõuete turuväärtusele, vaid tekitatud kahju eest saadavale kindlasummalisele hüvitisele ühenduse seadusandja määratud ulatuses, taotleb ta teise võimalusena ühenduse vastutuse kohaldamist õigusvastase akti eest. Hageja väidab selle kohta, et kuna ühenduse seadusandja ei näinud määruse nr 2340/90 vastuvõtmisel ette mehhanismi kahju hüvitamiseks ettevõtjatele, kelle nõuete rahuldamine Iraagi suhtes oli selle riigi vastu embargo kehtestamise tõttu muutunud võimatuks, siis on antud juhul täidetud ühenduse vastutuse kohaldamise tingimus, st on olemas õigusvastane akt, mille õigusvastasus seisnebki just selles, et on rikutud kohustust hüvitada või näha ette hüvitis isikutele, kelle varalisi õigusi on riivega sõltumata süüst kahjustatud, mis on üks õiguse üldpõhimõtteid. Hageja sõnul on nõukogu ja komisjon antud juhul rikkunud kohustust kasutada oma kaalutlusõigust käsitletavas valdkonnas hüvitise määramiseks kas 100%, 50% või muus ulatuses ja teinud sellega niisuguse kaalutlusvea, nagu Esimese Astme Kohus on muu hulgas tuvastanud eespool viidatud kohtuotsuses Carvel ja Guardian Newspapers v. nõukogu.

91      Nõukogu leiab, et kui ühenduse seadusandja jätab määruse nr 2340/90 vastuvõtmisel väidetavalt ebaseaduslikult kehtestamata mehhanismi kahju hüvitamiseks ettevõtjatele, keda riivab Iraagi-vastane embargo, tõusetub sisuliselt seesama põhiküsimus, mis kerkis seoses hageja nõudega saada hüvitist tema varaliste õiguste kahjustamise eest sundvõõrandamisega samaväärse õiguspärase riivega. Mõlemal juhul tuleb välja selgitada, kas omandiõiguse rikkumine, millele viitab hageja, kujutab endast õiguse mõne ülimusliku põhimõtte rikkumist, mis toob kaasa ühenduse vastutuse asutamislepingu artikli 215 teise lõigu alusel. Nõukogu arvates on vastus sellele küsimusele eitav.

92      Nõukogu hinnangul, arvestades, et määrus nr 2340/90 on majandusliku iseloomuga normatiivakt, saab ühenduse vastutust kohaldada vaid siis, kui on tegemist üksikisikuid kaitsva ülimusliku õigusnormi piisavalt selge rikkumisega, kuid antud juhul seda siiski ei esine. Nõukogu tuletab meelde, et kohtupraktika kohaselt võib omandiõiguse teostamist piirata, tingimusel et need piirangud on kooskõlas ühenduse eesmärkidega ega kujuta endast ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis moonutab tagatud õiguste olemust (Euroopa Kohtu 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder HS Kraftfutter, EKL 1989, lk 2237). Isegi kui hageja nõuete rahuldamine Iraagi ametiasutuste suhtes on lõplikult võimatuks muutunud, ei kujuta talle tekitatud kahju endast tema omandiõiguse olemuse ebaproportsionaalset ega rasket riivet.

93      Lisaks arvab nõukogu, et majandusliku kahju korral saab ühenduse lepinguvälist vastutust kohaldada üksnes siis, kui esiteks on asjaomane institutsioon, pidamata silmas ülimuslikku avalikku majanduslikku huvi, jätnud täielikult arvestamata teatud selgelt piiritletud ettevõtjate ringi eriolukorra (Euroopa Kohtu 19. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑104/89 ja C‑37/90: Mulder jt v. nõukogu, EKL 1992, lk I-3061), ja teiseks ületab osutatud kahju asjaomases majandusharus tegutsemisele iseloomuliku majandusliku riski piirid. Kuid antud juhul on hageja kaubanduslikke huve riivatud samamoodi nagu iga teise ettevõtja huve, kellel on nõudeid Iraagi vastu või selles riigis asutatud äriühingu vastu. Pealegi on fakt, et Iraak oli tol ajal sellises finantsolukorras, et Iraagiga tehtud kaubanduslikest tehingutest tulenevate nõuete rahuldamata jätmine kuulus selle riigiga seotud kaubandustegevuse riskide juurde. Lõpuks, kui on tegu ühenduse majanduspoliitika valdkonnaga, tuleb üksikisikutel mõistlikes piirides kanda kahjustavaid tagajärgi, mida normatiivakt võib nende majanduslikele huvidele põhjustada, ilma et tunnustataks nende õigust hüvitisele (Euroopa Kohtu 25. mai 1978. aasta otsus liidetud kohtuasjades 83/76 ja 94/76, 4/77, 15/77 ning 40/77: Bayerische HNL jt v. nõukogu ja komisjon, EKL 1978, lk 1209, punkt 6, ja Esimese Astme Kohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T­480/93 ja T­483/93: Antillean Rice Mills jt v. komisjon, EKL 1995, lk II­2305).

94      Komisjon väidab, et määruse nr 2340/90 väidetavat õigusvastasust käsitlevate hageja argumentide põhjendatus sõltub sellest, kas on olemas õigus hüvitisele, millele ta oma põhinõudes osutab, nii et sellise õiguse puudumine toob vääramatult kaasa tema teise võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise.

 Põhjuslik seos ja tekitatud kahju

95      Hageja, nõukogu ja komisjon esitavad osutatud kahju, samuti põhjusliku seose olemasolu kohta selle kahju ja määruse nr 2340/90 vahel samad väited ja argumendid, mis on esitatud põhinõude raames õiguspärase aktiga seotud kahju hüvitamiseks (vt eespool punktid 42–57 ja 58–63).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

96      Esimese Astme Kohus märgib alustuseks, et nagu hageja rõhutas oma repliigis ja 19. juuni 1997. aasta kohtuistungil, on tema teise võimalusena esitatud hüvitisnõue mõeldud vaid juhuks, kui Esimese Astme Kohus ei leia sellistele ettevõtjatele nagu hageja, kelle nõuete rahuldamine muutus võimatuks Iraagi-vastase kaubandusembargo kehtestamise tõttu, kuuluvat muud õigust kui vaid õigus kindlasummalisele hüvitisele ega tunnusta õigust saada hüvitist vastavalt nõuete turuväärtusele (vt eespool punkt 90), mis on hageja eesmärk õiguspärase aktiga seotud kahju hüvitamisele suunatud põhinõudes.

97      Täpsemalt väidab hageja teise võimalusena esitatud nõude raames seda, et ühenduse vastutuse kohaldamise tingimused on määruse nr 2340/90 õigusvastasuse tõttu antud juhul täidetud tulenevalt asjaolust, et ühenduse seadusandja jättis määruse vastuvõtmisel kasutamata oma kaalutlusõiguse, mida ta evis selleks, et näha ette Iraagi-vastase kaubandusembargo kehtestamisega ettevõtjatele tekkiva kahju hüvitamine.

98      Esimese Astme Kohus leiab, et hageja teise võimalusena esitatud hüvitisnõue, mis on sõnastatud ülalkirjeldatud viisil, eeldab, nagu kostjad muu hulgas rõhutasid, et hagejal oleks õigus hüvitisele, nagu ta seda taotleb oma põhinõudes õiguspärase aktiga seotud kahju hüvitamiseks.

99      Kuid hageja põhinõude läbivaatamise tulemusena ilmneb, et tema õigust hüvitisele ei saa tunnustada, kuna ta ei ole suutnud tõendada, et talle on tekitatud tegelik ja kindel kahju. Neil asjaoludel, esiteks sõltumata sellest, millist tähtsust omab hageja määratletud erinevus võimaliku õiguse vahel saada hüvitist tema nõuete turuväärtuse ulatuses ja võimaliku õiguse vahel saada kindlasummalist hüvitist, ning teiseks, kuna mõlemad nõuded on suunatud ühe ja sama kahju hüvitamisele, tuleb ka hageja teise võimalusena esitatud nõue jätta rahuldamata. Neil asjaoludel, kuna puudub õigus hüvitist saada, ei saa hageja ka väita, et ühenduse seadusandja jättis kasutamata oma kaalutlusõiguse, selleks et kehtestada meetmeid kahju hüvitamiseks ettevõtjatele, kes on hagejaga samasuguses olukorras. Käsitledes eespool viidatud kohtuotsust Carvel ja Guardian Newspapers v. nõukogu (punkt 78), mida hageja seoses sellega osundab, leiab Esimese Astme Kohus, et see ei ole asjassepuutuv, sest vastupidiselt käesolevale juhtumile nägi nimetatud kohtuasjas ühenduse teisese õiguse norm tegelikult ette, et nõukogu kasutab kaalutlusõigust tema pädevusse kuuluvas dokumentidega tutvumise taotluste rahuldamist puudutavas küsimuses.

100    Siit järeldub, et hageja teise võimalusena esitatud nõue õigusvastase aktiga tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb samuti jätta rahuldamata.

101    Kõigest eelnevast järeldub, et hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

102    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastavpool on seda nõudnud. Kuna kostjad on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja hagejalt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. aprillil 1998 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.