EUROOPA KOHTU OTSUS

9. detsember 1997(*)

Kaupade vaba liikumine – Põllumajandustooted – Üksikisikute tegevusest tulenevad kaubandustõkked – Liikmesriikide kohustused

Kohtuasjas C-265/95,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik Hendrik van Lier ja liikmesriigi ametnik õigustalituse juures Jean-Francis Pasquier, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse ametnik Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,

hageja,

keda toetasid

Hispaania Kuningriik, esindajad: ühenduse õiguse ja asutustevahelise koordineerimise peadirektor Alberto José Navarro González ja abogado del Estado Rosario Silva de Lapuerta Euroopa õiguse asjade talitusest, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Hispaania Suursaatkond, boulevard E. Servais 4–6, Luxembourg,

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: Treasury Solicitor’s Department’i ametnik John E. Collins, keda abistasid barrister Stephen Richards ja barrister Mark Hoskins, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Ühendkuningriigi Suursaatkond, boulevard Roosevelt 14, Luxembourg,

menetlusse astujad,

versus

Prantsuse Vabariik, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna asedirektor Jean-François Dobelle, sama osakonna talituse juhataja Catherine de Salins, sama osakonna asjur Anne de Bourgoing ja sama ministeeriumi välisasjade sekretär Philippe Martinet, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Prantsusmaa Suursaatkond, boulevard Joseph II 8B, Luxembourg,

kostja,

mille esemeks on nõue tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke ja proportsionaalseid meetmed selleks, et üksikisikute tegevus ei takistaks puu- ja köögivilja vaba liikumist, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad põllumajandustoodete ühisest turukorraldusest ja EÜ asutamislepingu artiklist 30 koostoimes nimetatud lepingu artikliga 5,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, H. Ragnemalm, M. Wathelet ja R. Schintgen (ettekandja), kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, J. L. Murray, D. A. O. Edward, J.‑P. Puissochet, G. Hirsch ja P. Jann,

kohtujurist: C. O. Lenz,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 10. juuni 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud poolte suulised märkused, mille esitasid komisjon (esindajad: Hendrik van Lier ja Jean-Francis Pasquier), Hispaania Kuningriik (esindaja: Rosario Silva de Lapuerta) ja Prantsusmaa (esindajad: Jean-François Dobelle ja välisministeeriumi õigusosakonna talituse juhataja Kareen Rispal-Bellanger),

olles 9. juuli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon esitas hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. augustil 1995 ja milles ta EÜ asutamislepingu artiklile 169 tuginedes palub tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid selleks, et üksikisikute tegevus ei takistaks puu- ja köögivilja vaba liikumist, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad põllumajandustoodete ühisest turukorraldusest ja EÜ asutamislepingu artiklist 30 koostoimes sama lepingu artikliga 5.

2        Komisjon teatab, et ta on juba üle kümne aasta saanud pidevalt kaebusi Prantsuse ametivõimude passiivsuse peale vägivallaaktide suhtes, mida üksikisikud ja Prantsuse põllumajandustootjate huve kaitsvad liikumised on toime pannud teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodete vastu. Vägivallaaktid seisnevad neid tooteid Prantsusmaa territooriumile vedavate veokite peatamises ja nende laadungi hävitamises, veokijuhtide ründamises, teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustooteid müüvate suurte Prantsuse ostukeskuste ähvardamises ning Prantsusmaa kauplustes välja pandud nimetatud kaupade kahjustamises.

3        Komisjon on täheldanud, et alates 1993. aastast on mõned Prantsuse põllumajandustootjate liikumised, sealhulgas organisatsioon nimega „Coordination rurale”, algatanud süstemaatilise teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodete pakkumise kontrollimise kampaania, mida iseloomustab eelkõige hulgi- ja jaemüüjate hirmutamine eesmärgiga õhutada neid turustama üksnes Prantsuse tooteid; selleks määratakse kõnealuste toodete minimaalne müügihind ning korraldatakse kontrollreide, mille eesmärk on välja selgitada, kas ettevõtjad täidavad neile antud juhtnööre.

4        Nii osutusid 1993. aasta aprillist juulini selle kampaania sihtmärgiks eelkõige Hispaania päritolu maasikad. Sama aasta augustis ja septembris langes sama saatus osaks Belgiast pärit tomatitele.

5        1994. aastal olid samalaadsed teod, mis hõlmasid kaubanduskeskuste ähvardamist ning kaupade ja transpordivahendite hävitamist, suunatud eelkõige Hispaaniast pärit maasikate vastu, kusjuures kahe nädala jooksul leidis ühes ja samas kohas aset kaks vägivallasündmust, ilma et kohal viibinud korravalvurid oleksid sekkunud, et kaitsta tõhusalt veokeid ja nende laadungit.

6        Komisjon osutab ka teistele vandalismiaktidele, mis on häirinud Itaaliast ja Taanist pärit põllumajandustoodete vaba liikumist Prantsusmaal.

7        Pärast seda, kui komisjon oli Prantsuse ametiasutuste tähelepanu korduvalt juhtinud kõnealustele vahejuhtumitele, leidis ta, et kuna Prantsuse Vabariik ei ole võtnud tarvitusele kõiki vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid selleks, et üksikisikute õigusvastane tegevus ei takistaks põllumajandustoodete vaba liikumist, siis on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad põllumajandustoodete ühisest turukorraldusest ja asutamislepingu artiklist 30 koostoimes sama lepingu artikliga 5. Seejärel nõudis komisjon oma 19. juuli 1994. aasta kirjas asutamislepingu artikli 169 alusel, et Prantsuse valitsus esitaks kahe kuu jooksul oma seisukoha kohustuste väidetava rikkumise kohta.

8        Prantsuse valitsus vastas oma 10. oktoobri 1994. aasta kirjas, et ta on Prantsuse põllumajandustootjate poolt toimepandud vandalismiakte alati kindlalt hukka mõistnud. Ta rõhutas, et ennetava mõjuga järelevalve-, kaitse- ja teabekogumismeetmed on aastatel 1993–1994 aidanud vahejuhtumite arvu oluliselt vähendada. Lisaks näitab fakt, et prokuratuurid algatavad süstemaatiliselt kohtueelseid menetlusi, Prantsuse ametiasutuste selget eesmärki karistada mis tahes õigusvastase käitumise eest, millega püütakse takistada teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodete importi. Kuna neid ründeid viisid läbi väga mobiilsed, kiiresti ja ettearvamatult tegutsevad väikesed löögirühmad, on korrakaitsejõudude sekkumine osutunud äärmiselt keeruliseks ning sellega on ka selgitatav, miks kriminaalmenetlus on sageli jäänud tulemusteta. Samuti on seoses „Coordination rurale’i” tegevusega, mis seisneb katsetes reguleerida põllumajandustoodete turgu ähvarduste ja toodete hävitamise abil, algatatud menetlus Conseil de la concurrence’is (konkurentsinõukogu).

9        Sellest hoolimata leidsid 20. aprillil 1995 Edela-Prantsusmaal taas aset tõsised vahejuhtumid, mille käigus hävitati Hispaaniast pärit põllumajandustooteid.

10      Seetõttu esitas komisjon 5. mail 1995 asutamislepingu artikli 169 esimese lõigu alusel põhjendatud arvamuse. Nimetatud arvamuses leidis komisjon, et kuna Prantsuse Vabariik ei ole võtnud tarvitusele kõiki vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid selleks, et üksikisikute tegevus ei takistaks puu- ja köögivilja vaba liikumist, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad põllumajandustoodete ühisest turukorraldusest ja asutamislepingu artiklist 30 koostoimes sama lepingu artikliga 5, ning nõudis asutamislepingu artikli 169 teisele lõigule tuginedes, et Prantsusmaa võtaks kuu aja jooksul tarvitusele arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed.

11      Prantsuse valitsus rõhutas 16. juunil 1995, et ta on võtnud tarvitusele kõik tema käsutuses olevad meetmed, et tagada kaupade vaba liikumine oma territooriumil, ning et kasutusele võetud hoiatava mõjuga abinõud on võimaldanud 1995. aastal vägivallaakte ilmselgelt vähendada. Riiklikul tasandil on kõnealuse valdkonnaga seotud ministeeriumid korduvate vandalismiaktide vastu võitlemiseks alustanud ühistegevust, mis hõlmab eelkõige tugevdatud järelevalvet ning prefektidele ja korrakaitsejõududele antud juhiseid tegevuse karmistamise kohta. Lisaks võimaldas kohalikul tasandil sisse viidud häiresüsteem, mis hõlmab tundlike rajatiste tihedamat jälgimist, mitmeid vahejuhtumeid ära hoida. Vaatamata sellele, et vandalismiohtu ei ole võimalik täielikult kõrvaldada, kuna tegemist on täpselt suunatud rünnakutega, mida ei ole võimalik ette näha ja mille eest vastutavaid isikuid on väga raske kindlaks teha, mõistis Tribunal correctionnel de Nîmes 1994. aastal võõra vara kahjustamise eest süüdi 24 põllumajandustootjat. Alates uue karistusseadustiku artikli 322-13 jõustumisest 1. märtsil 1994 on karistamine vara kahjustamisega ähvardamise eest muutunud tõhusamaks. Viimaks, riik võttis endale kohustuse katta tekitatud kahju ning asjaomaste ettevõtjate kahju kiiremaks hüvitamiseks anti vastavad juhised.

12      Komisjoni sõnul teatas Prantsuse põllumajandusminister 1995. aastal, et kuigi ta ei kiida põllumajandustootjate vägivallaakte heaks, vaid mõistab need hukka, ei kavanda ta siiski korrakaitsejõudude sekkumist olukorra parandamiseks.

13      Lõuna-Prantsusmaal pandi 3. juunil 1995 kolme Hispaaniast pärit puu- ja köögivilja vedava veoki suhtes toime vägivallaakte, ilma et korrakaitsejõud oleksid asjasse sekkunud. 1995. aasta juuli alguses hävitasid Prantsuse põllumajandustootjad taas Itaalia ja Hispaania puuvilju.

14      Seejärel esitas komisjon käesoleva hagi.

15      Euroopa Kohus andis 14. ja 27. veebruari 1996. aasta määrustega vastavalt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Kuningriigile ning Hispaania Kuningriigile loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

16      Komisjon väidab oma hagi toetuseks, et asutamislepingu artikkel 30 ning puu- ja köögivilja ühine turukorraldus, mis mõlemad põhinevad kaubavahetuse takistuste kaotamise põhimõttel, keelavad koguselised impordipiirangud ja kõik muud samaväärse toimega meetmed liikmesriikide vahel. Lisaks on liikmesriigid vastavalt asutamislepingu artiklile 5 kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada asutamislepingust tulenevate kohustuste täitmine.

17      Antud juhul Prantsusmaa territooriumil sedastatud transpordivahendite peatamine ja teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodete kahjustamine ning ebakindel õhkkond tingituna mitmesuguste põllumajandusorganisatsioonide käikulastud ähvardustest teistest liikmesriikidest pärit puu- ja köögivilja turustajate suhtes kujutavad endast ühendusesisese kaubavahetuse takistusi, mille liikmesriigid on kohustatud kõrvaldama, võttes selleks vajalikke meetmeid, sealhulgas ka üksikisikute suhtes, kes ohustavad kaupade vaba liikumist.

18      Asjaolu, et tõsised vahejuhtumid takistasid aastast aastasse teistest liikmesriikidest pärit puu- ja köögivilja importi ja transiiti Prantsusmaal, tõendab käesoleval juhul seda, et ennetus- ja karistusmeetmed, mida Prantsuse valitsus enda kaitseks esile tõi, ei ole ei piisavad ega proportsionaalsed, et mõjuda rikkumiste toimepanijatele hoiatavalt ning hoida ära rikkumiste toimepanemist ja kordumist. Lisaks selgub komisjoni käsutuses oleva faktilise materjali põhjal, et Prantsuse ametiasutused on järjekindlalt hoidunud sekkumast, ennetamaks Prantsuse põllumajandustootjate vägivallaakte ja karistamaks nende toimepanijaid.

19      Hispaania ja Ühendkuningriigi valitsus toetavad komisjoni nõudeid.

20      Prantsuse valitsus väidab seevastu, et komisjoni hagi ei ole põhjendatud.

21      Tema väitel on ta analoogiliselt tingimustega, mida kohaldatakse siseriikliku õiguse samasuguste rikkumiste suhtes, rakendanud kõiki vajalikke ja kohaseid meetmeid, et ennetada üksikisikute tegevust, mis takistab põllumajandustoodete vaba liikumist, ning selle eest vastutavaid isikuid karistada. 1993. aastal tarvitusele võetud järelevalvemeetmed võimaldasid järgmistel aastatel vägivallaakte väga suures osas piirata.

22      Võttes arvesse ühelt poolt Prantsusmaa territooriumil põllumajandustooteid vedavate veokite suurt arvu ja väga erinevaid sõidusihte ning teiselt poolt seda, et väikeste löögirühmadena tegutsevate põllumajandustootjate meeleavaldusi ei ole võimalik ette näha, ei saa hävitamisohtu siiski täielikult välistada. Viimane tõsiasi seletab ka, miks on väga raske kindlaks teha vastutavaid isikuid ja tuvastada nende isiklikku osalemist vägivallaaktides, et neid süsteemikindlalt karistada. Alates 1994. aastast on sellele vaatamata veel kuus isikut süüdi mõistetud või on nende suhtes algatatud uurimine. Liiatigi tuleb politseile anda teatav kaalutlusõigus otsustamaks, kas avaliku korra tagamiseks tuleb sekkuda või mitte. Igal juhul hüvitab riik rikkumiste ohvritele tekitatud kahju süüst sõltumatu riigivastutuse alusel. Nii maksti aastatel 1993, 1994 ja 1995 kahjuhüvitistena välja üle 17 miljoni Prantsuse frangi.

23      Prantsuse valitsus lisab, et Prantsuse põllumajandustootjate rahulolematus on tingitud pärast Hispaania Kuningriigi liitumist Hispaania ekspordi tuntavast suurenemisest, mis on toonud kaasa hindade järsu languse, mida süvendab veelgi Hispaania kauba konkurentsivõimet tõstev peseeta devalveerumine ning Hispaania tootjate kasutatavad dumpinguhinnad. Prantsuse puu- ja köögiviljaturul tekitas tõsiseid häireid asjaolu, et Hispaania ühinemiseks ette nähtud üleminekuperioodil ei rakendatud mingit järelevalvemehhanismi Hispaania tootjate ekspordihindade suhtes. Prantsuse valitsus rõhutab veel, et tema hoiak ei olnud kaugeltki mitte protektsionistlik, vaid et käesoleval juhul tegutses ta konstruktiivselt, näidates nõukogus üles initsiatiivi puu- ja köögiviljaturu probleemide lahendamiseks ja püüdes Hispaania ametiasutustega ühist lahendust leida.

24      Komisjoni kaebuse põhjendatuse hindamiseks tuleb esmalt meenutada, et kaupade vaba liikumine on üks asutamislepingu aluspõhimõtteid.

25      Selle kohta on EÜ asutamislepingu artikli 3 punktis c sätestatud, et ühenduse tegevus artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks hõlmab siseturgu, mida iseloomustab muu hulgas kaupade vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel.

26      EÜ asutamislepingu artikli 7A teise lõigu kohaselt hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade vaba liikumine vastavalt lepingu sätetele.

27      Nimetatud aluspõhimõtet rakendatakse asutamislepingu artikliga 30 ja sellele järgnevate artiklitega.

28      Artiklis 30 on sätestatud, et keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.

29      Kui asetada see säte oma õigesse konteksti, siis tuleb seda tõlgendada nii, et selle eesmärk on kõrvaldada ühendusesisese kaubanduse impordivoogude teelt kõik otsesed või kaudsed, tegelikud või võimalikud takistused.

30      Artikkel 30 kui sisepiirideta turu realiseerimiseks vältimatult vajalik vahend ei keela seega mitte üksnes riikide võetavaid meetmeid, mis iseenesest loovad liikmesriikide vahelises kaubanduses takistusi, vaid seda võib kohaldada ka juhul, kui liikmesriik ei ole võtnud tarvitusele nõutavaid meetmeid selleks, et kõrvaldada kaupade vaba liikumise takistusi, mille põhjused ei ole riiklikku päritolu.

31      Tõepoolest, kui liikmesriik hoidub tegutsemast või ei võta tarvitusele piisavaid meetmeid, et ära hoida kaupade vaba liikumise takistusi, mis on tema territooriumil tekkinud eelkõige üksikisikute tegevuse tõttu teistest liikmesriikidest pärit toodete suhtes, siis takistab see ühendusesisest kaubavahetust sama palju kui aktiivne tegutsemine.

32      Niisiis kohustab artikkel 30 liikmesriike mitte üksnes ise hoiduma selliste õigusaktide vastuvõtmisest või selliste toimingute tegemisest, mis võivad endast kujutada kaubavahetuse takistust, vaid seoses asutamislepingu artikliga 5 ka võtma tarvitusele kõik vajalikud ja kohased meetmed, et tagada kõnealuse põhivabaduse järgimine oma territooriumil.

33      Sellisel juhul on liikmesriikidel, kes on ainsana pädevad tagama avalikku korda ja sisejulgeolekut, kindlasti teatav kaalutlusruum, et kindlaks määrata, millised meetmed on konkreetses olukorras kõige sobivamad toodete impordile tehtavate takistuste kõrvaldamiseks.

34      Seetõttu ei või ühenduse institutsioonid tegutseda liikmesriikide asemel ega neile ette kirjutada meetmeid, mida nad peavad oma territooriumil kaupade vaba liikumise tagamiseks vastu võtma ja tõhusalt kohaldama.

35      Võttes arvesse eespool nimetatud kaalutlusõigust, on Euroopa Kohtu ülesanne tema poolt arutatavate kohtuasjade puhul siiski kontrollida, kas asjaomane liikmesriik on võtnud tarvitusele kaupade vaba liikumise tagamiseks kohased meetmed.

36      Tuleb lisada, et eelnevalt esitatud kaalutlused kehtivad ka nõukogu määruste suhtes, milles sätestatakse mitmesuguste põllumajandustoodete valdkonnas ühine turukorraldus vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 38–46 ja artikli 7 lõikele 7 (vt 14. juuli 1976. aasta otsus liidetud kohtuasjades 3/76, 4/76 ja 6/76: Kramer jt, EKL 1976, lk 1279, punktid 53 ja 54, ning 25. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C­228/91: komisjon v. Itaalia, EKL 1993, lk I-2701, punkt 11, seoses määrustega, millega kehtestatakse ühine turukorraldus kalandussektoris).

37      Seoses käesoleva kohtuasjaga tuleb tõdeda, et fakte, mille alusel komisjon esitas Prantsuse Vabariigi vastu hagi kohustuste rikkumise asjas, ei ole vaidlustatud.

38      Teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodete vastu Prantsusmaa territooriumil toime pandud vägivallaaktid, mis seisnevad nimetatud tooteid vedavate veokite peatamises ja nende laadungi hävitamises, veokijuhtide ründamises, jae- ja hulgimüüjate ähvardamises ning Prantsusmaa kauplustes välja pandud nimetatud kaupade kahjustamises, loovad vaieldamatult takistusi nende toodete ühendusesisesele kaubavahetusele.

39      Seega tuleb kontrollida, kas Prantsuse valitsus täitis käesoleval juhul asutamislepingu artiklis 30 koostoimes artikliga 5 sätestatud kohustusi ning võttis tarvitusele piisavad ja kohased meetmed, et ära hoida üksikisikute tegevust, mis põhjustas teatavate põllumajandustoodete vaba liikumise takistusi.

40      Sellega seoses on oluline rõhutada, et komisjoni esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et vahejuhtumeid, millega seoses nimetatud institutsioon käesoleva hagi esitas, on toimunud regulaarselt juba üle kümne aasta.

41      Komisjon saatis 8. mail 1985 Prantsuse Vabariigile esimese märgukirja, kutsudes teda võtma sedalaadi tegevuse lõpetamiseks vajalikke ennetus- ja karistusmeetmeid.

42      Lisaks on komisjon käesoleva asjaga seoses Prantsuse valitsusele korduvalt meelde tuletanud, et ühenduse õigus paneb liikmesriikidele kohustuse valvata kaupade vaba liikumise põhimõtte tegeliku järgimise üle, kaotades kõik teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodetega kauplemise vabaduse piirangud.

43      Seega oli Prantsuse ametiasutustel antud juhul piisavalt pikk tähtaeg, et võtta vajalikke meetmeid ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

44      Vaatamata Prantsuse valitsuse selgitustele, et ta on võtnud tarvitusele kõik meetmed vägivallaaktide jätkumise lõpetamiseks ja süüdlaste karistamiseks, on siiski fakt, et aasta aasta järel on rasked vahejuhtumid tõsiselt ohustanud põllumajandustoodete kaubavahetust Prantsusmaa territooriumil.

45      Sellega seoses nähtub komisjoni esitatud asjaolude kirjeldusest, mida Prantsuse valitsus ei ole vaidlustanud, et juhtumid on seotud ennekõike teatud hooaegadega ning et lisaks pannakse neid sageli toime eriti ohustatud kohtades, kus ühel ja samal aastal leidis aset mitu vahejuhtumit.

46      Alates 1993. aastast ei olnud vägivalla- ja vandalismiaktide märklauaks mitte enam ainult põllumajandustooteid vedavad transpordivahendid, vaid ka nimetatud toodete jae- ja hulgimüügisektor.

47      Samalaadsed tõsised vahejuhtumid kordusid veel aastatel 1996 ja 1997.

48      Tuleb veel kord märkida, et ei ole vaidlustatud asjaolu, et selliste vahejuhtumite toimumise ajal Prantsuse korrakaitsejõud kas ei viibinud sündmuskohal, vaatamata sellele, et mõningatel juhtudel oli pädevatele asutustele peatselt toimuvatest põllumajandustootjate meeleavaldustest ette teatatud, või nad ei sekkunud ning seda isegi juhtudel, mil neid oli tunduvalt rohkem kui korratuste tekitajaid. Pealegi ei tegutsenud meeleavaldajad mitte alati kiiresti ja üllatades ega põgenenud kohe sündmuskohalt, sest mõningatel juhtudel kestsid korratused mitu tundi.

49      Lisaks on fakt, et mõningaid vandalismiakte on jäädvustatud telekaameratega, et meelavaldajate näod olid sageli katmata ning et vägivaldseid meeleavaldusi korraldanud põllumajandustootjate rühmitused on korrakaitsetalitustele teada.

50      Ometi on fakt, et üksnes väga vähesed avaliku korra tõsistes rikkumistes osalenud isikud on kindlaks tehtud ja vastutusele võetud.

51      Nii on Prantsuse ametiasutused näiteks ajavahemikul 1993. aasta aprillist augustini toime pandud arvukate vandalismiaktide kohta suutelised nimetama ainult ühte algatatud kriminaalmenetlust.

52      Võttes arvesse eespool öeldut ning jätmata samas tähelepanuta seda, kui raske on pädevatel ametiasutustel toime tulla sedalaadi olukordadega nagu käesoleval juhul kirjeldatud, peab Euroopa Kohus tõdema, et kui arvestada komisjoni poolt loetletud vahejuhtumite sagedust ja tõsidust, siis ei ole Prantsuse valitsuse võetud meetmed ilmselgelt olnud piisavad, et tagada oma territooriumil ühendusesisese põllumajandustoodetega kauplemise vabadust, ennetades ja takistades tõhusalt kõnealuste rikkumiste ühekordset või korduvat toimepanemist.

53      Niisugune järeldus on seda enam põhjendatud, et komisjoni poolt esile toodud vara kahjustamine ja ähvardused mitte üksnes ei ohusta vägivallaaktide otseseks märklauaks olevate toodete Prantsusmaale importimist ja nende transiitvedu Prantsusmaa kaudu, vaid loovad ka ebakindla õhkkonna, mis pärsib kogu kaubavahetust.

54      Eelnevat järeldust ei lükka mingil juhul ümber ka Prantsuse valitsuse väide, mille kohaselt Prantsuse põllumajandustootjate olukord oli nii raske, et võis mõistlikult karta, et pädevate asutuste otsustavam sekkumine võib esile kutsuda asjaomaste isikute vägivaldseid reaktsioone ning tuua kaasa veelgi tõsisemaid avaliku korra rikkumisi või koguni üldrahvalikke rahutusi.

55      Riigisiseste raskuste kartusega ei saa kuidagi õigustada liikmesriigi hoidumist ühenduse õiguse nõuetekohasest kohaldamisest (vt selle kohta 7. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C­52/95: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1995, lk I­4443, punkt 38).

56      Asjaomase liikmesriigi ülesanne on – välja arvatud juhul, kui see liikmesriik suudab tõendada, et tema tegutsemisel oleks avaliku korra suhtes tagajärgi, millega ta ei tuleks tema käsutuses olevate vahenditega toime – võtta tarvitusele kõik kohased meetmed, et tagada ühenduse õiguse tõhus toime täies ulatuses ning rakendada seda nõuetekohaselt kõigi ettevõtjate huvides.

57      Käesoleval juhul ei tõendanud Prantsuse valitsus sellise tegeliku ohu olemasolu avaliku korra suhtes, millega ta ei suudaks toime tulla.

58      Tuleb lisada, et isegi kui ei saa välistada olukordi, kus avaliku korra tõsise rikkumise oht võib õigustada korrakaitsejõudude sekkumisest hoidumist, saab sellist argumenti igal juhul kasutada üksnes konkreetsel juhul, mitte nagu käesolevas asjas, üldiselt kõigi komisjoni poolt mainitud vahejuhtumite kohta.

59      Mis puutub sellesse, et Prantsuse Vabariik võttis vastutuse kannatanutele tekitatud kahju eest endale, siis tuleb rõhutada, et Prantsuse valitsus ei saa tugineda sellele argumendile enda vabastamiseks ühenduse õigusest tulenevatest kohustustest.

60      Kuigi hüvitamine võib vähemalt osaliselt korvata asjaomastele ettevõtjatele tekitatud kahju, ei tähenda see, et liikmesriik oleks oma kohustused täitnud.

61      Mis puutub argumentidesse, mille kohaselt Prantsuse puu- ja köögiviljaturg oli pärast Hispaania Kuningriigi ühinemist väga raskes sotsiaalmajanduslikus seisus, siis ei saa ka nendega nõustuda.

62      Selles osas valitseb väljakujunenud kohtupraktikas seisukoht, et majanduslike põhjendustega ei saa mingil juhul õigustada asutamislepingu artikliga 30 keelatud takistusi (vt eelkõige 11. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 288/83: komisjon v. Iirimaa, EKL 1985, lk 1761, punkt 28).

63      Kuna Prantsuse valitsus laseb oma argumentides mõista, et Prantsuse puu- ja köögiviljaturu ebastabiilse olukorra põhjustas Hispaania tootjate ebaaus tegevus või koguni ühenduse õiguse rikkumine, siis tuleb meenutada, et liikmesriik ei saa ühepoolselt võtta kaitsemeetmeid ega käituda nii, et see takistaks teise liikmesriigi võimalikku ühenduse õiguse nõuete rikkumist (vt selle kohta 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C-5/94: Hedley Lomas, EKL 1996, lk I­2553, punkt 20).

64      Veelgi tungivamalt kehtib see ühise põllumajanduspoliitika vallas, kus üksnes ühendus võib vajaduse korral võtta meetmeid selleks, et aidata mõningatel ettevõtjatel tulla toime raskustega, mis on tekkinud eelkõige uue riigi liitumisega.

65      Võttes arvesse eelnevaid kaalutlusi, tuleb järeldada, et käesoleval juhul hoidus Prantsuse valitsus ilmselgelt ja järjekindlalt võtmast piisavaid ja kohaseid meetmeid selleks, et lõpetada vandalismiaktid, mis seavad Prantsusmaa territooriumil ohtu mõningate teistest liikmesriikidest pärit põllumajandustoodete vaba liikumise, ning takistada selliste tegude kordumist.

66      Järelikult tuleb tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke ja proportsionaalseid meetmed selleks, et üksikisikute tegevus ei takistaks puu- ja köögiviljade vaba liikumist, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad asutamislepingu artiklist 30 koostoimes sama lepingu artikliga 5 ning põllumajandustoodete ühisest turukorraldusest.

 Kohtukulud

67      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Prantsuse Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista. Kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid selleks, et üksikisikute tegevus ei takistaks puu- ja köögiviljade vaba liikumist, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ asutamislepingu artiklist 30 koostoimes sama lepingu artikliga 5 ning põllumajandustoodete ühisest turukorraldusest.

2.      Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

3.      Hispaania Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Jann

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. detsembril 1997 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.