ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

9. november 1995(*)

Tollimaksude tagasimaksmine – Võistlevuse põhimõte – Eriolukord

Kohtuasjas T‑346/94,

France-aviation, Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht: Châteaufort, (Prantsusmaa), esindaja: advokaat Jean-Claude Cavaillé, Lyon, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Guy Arendt’i büroo, avenue Guillaume 62, Luxembourg,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: vanem õigusnõunik Richard Wainwright ja komisjoni juures tegutsev liikmesriigi ametnik Jean‑Francis Pasquier, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse ametnik Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg,

kostja,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 18. juuli 1994. aasta otsus REM 4/94, milles vastusena Prantsuse Vabariigi taotlusele tuvastatakse, et impordimaksude tagasimaksmine ei ole hageja puhul põhjendatud,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),

koosseisus: kohtunik H. Kirschner koja esimehe ülesannetes, kohtunikud A. Kalogeropoulos ja V. Tiili,

kohtusekretär : H. Jung,

arvestades kirjalikus menetluses ja 27. septembri 1995. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik ja vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja, kelle põhitegevusalaks on tsiviil- ja sõjalise otstarbega kerglennukite tehniline hooldus, impordib alates 1980. aastast Prantsusmaale õhusõidukite seadmeid ja varuosi. Imporditud kaubad kuuluvad ühise tollitariifistiku eri alamrubriikidesse sõltuvalt sellest, kas need on mõeldud kasutamiseks tsiviilotstarbel (tollimaksuvabad) või sõjalisel otstarbel (maksustatakse tollimaksuga).

2        Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et enamiku kõne all olevate osade importimisel on hagejal võimatu eelnevalt kindlaks määrata, mis otstarbel neid hiljem kasutatakse, st kas need monteeritakse tsiviil- või sõjaõhusõidukitele. Seetõttu ei ole ta kõnealuste osade tarvis kunagi saanud ega taotlenud komisjoni 9. detsembri 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 4142/87, millega määratakse kindlaks impordil kohaldatava tariifse sooduskorra tingimused teatava kauba puhul selle lõppkasutuse tõttu (EÜT L 387, lk 81; edaspidi „määrus nr 4142/87”), artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kirjalikku luba, mis oleks olnud eeltingimus hageja poolt kasutatud osade importimiseks tollimaksuvabalt nende „tsiviilotstarbe” tõttu.

3        Selles olukorras lubas Prantsuse toll esialgu, et hageja deklareerib kõik imporditud osad sõltumata nende lõppkasutusest kui „tsiviilotstarbelised”, deklareerides sõjalisel otstarbel kasutatud ja seega tollimaksuga maksustatavad osad regulaarselt tagantjärele.

4        Nagu selgub toimikust, teatas Prantsuse toll 1988. aastal hagejale, et see, kui hageja impordib osi tollimaksuvabalt ja maksab tasumisele kuuluva tollimaksu tagantjärele, ei ole rahuldav toimimisviis. Ta meenutas hagejale viimase poolt sama aasta algul võetud kohustust võtta kasutusele arvuti teel juhitav eratolliladu, sest selline lahendus võimaldaks hagejal deklareerida iga osa vastavalt selle tsiviil- või sõjalisele otstarbele laost välja viimise hetkel. Nimelt on nõukogu 25. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2503/88 tolliladude kohta (EÜT L 225, lk 1) kohaselt tolliladu mõeldud muu hulgas selleks, et aidata ettevõtjaid, kes ei tea ühendusevälise kauba lõppkasutust või kes ei soovi veel selle kauba lõppkasutust kindlaks määrata.

5        Oma 26. detsembri 1988. aasta kirjas taotles hageja tõesti eratollilao avamist oma ruumides, mis asusid lennujaamas. Et aasta hiljem ei olnud see taotlus veel rahuldatud, kinnitas Prantsuse toll oma 28. novembri 1989. aasta kirjas, et kohaldatakse tollimaksude tagantjärele tasumise meetodit, mida kasutati varasematel aastatel, lisades, et „arvestades raskusi, mis tulid ette […] eratollilao kasutusse võtmisel, ei kohaldata käesoleval juhul mingit karistust”.

6        Hageja pöördus 25. juuni 1991. aasta kirjaga pädeva tolliasutuse poole, taotledes uuesti eratollilao avamist. Piirkonna tollidirektor viitas 2. oktoobri 1991. aasta kirjas selles valdkonnas esinevatele raskustele, mis on seotud ladude kohta käivate eeskirjade muutmisega. Lõpuks andis piirkonna tollidirektor 16. aprilli 1992. aasta kirjas hagejale loa taotletud lao pidamiseks. Asi anti senini pädevalt tolliasutuselt üle teisele tolliasutusele; siiski saatis eelnimetatud direktor hagejale 20. oktoobri 1992. aasta kirjaga esialgse loa lisatingimuse. Tolliladu võeti kasutusele alles 1. jaanuaril 1993 ja hageja süüdistab selles viivituses eespool kirjeldatud „haldusmenetluse aeglust”.

7        Varem oli pädev tolliasutus 12. juuni 1990. aasta kirjas hagejale teatanud, et senini tema suhtes kohaldatud tariifne sooduskohtlemine lõpeb alates 1. juulist 1990, kuna hageja ei ole täitnud oma kohustust võtta 1990. aastaks kasutusele nimetatud tolliladu. Seega pidi hageja suunama kõik oma imporditud kaubad vabasse ringlusse ja tasuma neilt kaupadelt kohe kõik tollimaksud, kaasa arvatud need, mis puudutasid osi, mida kasutati hiljem „tsiviilotstarbel”. Eespool mainitud kirjas on selle kohta järgmine lause: „Nüüdsest olete te kohustatud esitama majandusaasta lõpul õhusõidukite tsiviilotstarbeks kasutatud osadelt tasutud tollimaksude ja lõivude tagasimaksmise taotluse.”

8        Esimese tagasimaksmise taotluse peale, mille hageja esitas oktoobris 1991, vastas piirkonna tollidirektor hagejale 23. detsembri 1991. aasta kirjas, et „tagasimaksmine on põhimõtteliselt võimalik”, täpsustades, et pädeva ametiasutuse kontrolli tarvis tuleb esitada teatavad tõendavad dokumendid. Seejärel esitas hageja 12. juulil 1993 tollile nende tollimaksude tagasimaksmise taotluse, mis ta tasus 1990., 1991. ja 1992. aastal imporditud osadelt, mis monteeriti hiljem tsiviilõhusõidukitele. Täpne taotletud summa, mis täpsustati alles hiljem, oli 1 610 338 Prantsuse franki. Prantsuse ametiasutused ega komisjon seda summat ega selle arvutamise meetodit ei vaidlustanud.

9        Tolli- ja kaudsete maksude peadirektoraat juhtis 4. jaanuari 1994. aasta kirjas hageja tähelepanu asjaolule, et ajal, kui kõnealused imporditud kaubad kasutusele võeti, puudus hagejal luba kasutada lõppkasutuse tariifset sooduskorda, nii et tollimaksud, mis ta oli tasunud, kuulusid määruse nr 4142/87 sätete põhjal seaduse alusel tasumisele. Peadirektoraat teavitas hagejat ka sellest, et võttes arvesse selle juhtumi asjaolusid, oli ta otsustanud edastada tagasimaksmise taotluse Euroopa Ühenduste Komisjonile nõukogu 2. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1430/79 impordi- ja ekspordimaksude tagasimaksmise või vähendamise kohta (EÜT L 175, lk 1) artikli 13, muudetud nõukogu 7. oktoobri 1986. aasta määrusega (EMÜ) nr 3069/86, millega muudetakse määrust nr 1430/79 (EÜT L 286, lk 1), lõike 1 (edaspidi „artikkel 13”) alusel, mis sätestab:

„Imporditollimaksu võib tagasi maksta või seda vähendada muudes kui osades A–D nimetatud eriolukordades, mille on põhjustanud asjaolud, mille puhul asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses […]”.

10      Prantsuse eelarveminister edastas 4. veebruari 1994. aasta kirjaga hageja toimiku komisjonile menetlusnormi alusel, mis sisaldub komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1), (EÜT L 253, lk 1; edaspidi „määrus nr 2454/93”) artiklis 905. See säte asub peatükis, kus loetletakse teatavad tüüpilised eriolukorrad, mille puhul tagasimaksmise tingimusi peetakse täidetuks või mille puhul on tagasimaksmine automaatselt välistatud. Kui siseriiklike ametiasutuste arvates on tegemist mõnega neist olukordadest, on neil pädevus otsustada, kas tagasimaksmist lubada või mitte. Seevastu juhul kui siseriiklikud ametiasutused ei saa sellist otsust teha ja kui taotlusega on kaasas tõendid, mis võivad tagasimaksmist õigustada, peavad nad saatma juhtumi otsuse tegemiseks komisjonile, kusjuures komisjonile saadetud toimikus peavad olema kõik tõendid, mis on vajalikud esitatud juhtumi täielikuks uurimiseks.

11      Kui ilmneb, et liikmesriigi poolt komisjonile edastatud teave on ebapiisav, võib viimane nõuda lisateavet. Pärast tollimaksuvabastuste komitee raames kõnealuse juhu läbivaatamiseks kokkutulnud liikmesriikide esindajatest koosneva ekspertrühmaga konsulteerimist otsustab komisjon, kas läbivaadatud eriolukord on aluseks tollimaksude tagasimaksmisele või mitte (artikkel 907). Asjaomasele liikmesriigile teatatakse sellest otsusest ning selle otsuse põhjal otsustavad siseriiklikud ametiasutused, kas rahuldada asjaomase isiku taotlus (artikkel 908).

12      Prantsuse eelarveminister lisas 4. veebruari 1994. aasta kirjale kaheleheküljelise toimiku, milles kirjeldati hagejaga seotut ajavahemikul 1990–1992, viitamata tollivormistuse korrale, mida hageja suhtes kohaldati enne 1990. aastat, tollivormistuse korra 1990. aasta juulis kehtestatud muudatusele ega hagejaga aastatel 1988–1992 võimaliku tagasimaksmise ja tollilao kasutusele võtmise üle peetud kirjavahetusele. Toimikus märgitakse eelkõige, et

–        hageja ei saanud kaupade saabumisel kindlaks määrata, millised osad monteeritakse tsiviil- ja millised sõjaõhusõidukitele, mistõttu ta ei olnud esitanud taotlust lõppkasutuse korra kohaldamiseks,

–        seega suunas hageja oma kaubad vabasse ringlusse ja tasus neilt tollimaksu, samal ajal kui tema puhul oleks nimetatud korra raames võinud kohaldada maksuvabastust,

–        tolli nõuandel paigutab hageja alates 1993. aastast oma imporditud kauba tollilattu.

Eespool osutatud toimiku raamatupidamis- ja tollidokumentide hulgas on kiri, mille hageja saatis 12. juulil 1993 tolli ja kaudsete maksude peadirektoraadile ning milles hageja teatab, et tema suhtes varem kohaldatud tariifse sooduskorra kohaldamine lõpetati alates 1. juulist 1990, viitab tollilao kasutuselevõtule 1. jaanuaril 1993, mis viibis mitmesuguste muudatuste tõttu kohaldatavates õigusaktides, ning mainib, et talle kinnitati, et ta võib taotleda 1990., 1991. ja 1992. aastal tasutud tollimaksude tagasimaksmist.

13      Prantsuse valitsus tegi 4. veebruaril 1994 saadetud kirjas ettepaneku maksta tagasi „tsiviilotstarbel” kasutatud osadelt tasutud tollimaksud. Nimelt ei oleks hageja saanud neid eelnevalt eristada, kuna osad olid sõltumata õhusõiduki olemusest samad. Suurema tõhususe huvides importis hageja kõik osad koos, selle asemel et importida tsiviilõhusõidukite osi eraldi. Kõnealustele osadele kohaldati lõppkasutuse korda. Prantsuse valitsus leidis, et „seda äriühingut ei saa süüdistada mingis pettuses või hooletuses”.

14      Komisjoni nõudel täiendas ministeerium 1994. aasta mais toimikut, edastades arvandmeid ja tollideklaratsiooni koopia.

15      Eespool mainitud toimiku alusel ja pärast kehtivate õigusnormide alusel loodud ekspertrühmaga konsulteerimist võttis komisjon 18. juulil 1994 artikli 13 lõike 1 alusel vastu otsuse REM 4/94, mille kohaselt ei ole imporditollimaksude tagasimaksmine antud juhul põhjendatud, sest

–        hageja ei täitnud ühtki määrusega nr 4142/87 kehtestatud tingimust, mis lubavad importimisel kohaldada lõppkasutuse tõttu tariifset sooduskorda, ja eelkõige tingimust, mille kohaselt tuleb eelnevalt saada kirjalik luba, kusjuures sellel loal ei ole tagasiulatuvat mõju,

–        õigusakti täitmata jätmine ei ole eriolukord artikli 13 tähenduses,

–        tegemist on mitme imporditoiminguga ja viga on kordunud,

–        hageja on ilmutanud ilmset hooletust.

16      Komisjon tegi otsuse Prantsuse valitsusele teatavaks ning viimane teavitas 13. augusti 1994. aasta kirjas hagejat otsusest ja selle põhjendustest. Kirjal olevast templist nähtub, et hageja sai selle oma asukohas kätte sama aasta 23. augustil.

 Menetlus

17      Neil asjaoludel esitas hageja käesoleva hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. oktoobril 1994.

18      Kirjalik menetlus toimus nõuetekohaselt. Kuulanud ära poolte seisukohad, suunas kohus oma 9. märtsi 1995. aasta otsusega kohtuasja kolmest kohtunikust koosnevale esimesele kojale. Ettekandja‑kohtuniku ettepaneku alusel otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda) eelnevate menetlustoiminguteta alustada suulist menetlust. Esimese Astme Kohus otsustas siiski võtta mõned menetlust korraldavad meetmed. Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 27. septembri 1995. aasta kohtuistungil. Kohtuistungi lõpus kuulutas koja esimees suulise menetluse lõppenuks.

 Poolte nõuded

19      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada komisjoni 18. juuli 1994. aasta otsus, mis on adresseeritud Prantsuse Vabariigi tolli- ja kaudsete maksude peadirektoraadile;

–        tunnistada Prantsuse tollipeadirektoraadi vahendusel edastatud tagasimaksmise taotlus põhimõtteliselt põhjendatuks; seejuures jääb sellele ametiasutusele õigus kontrollida tagasimakstavate tollimaksude summat;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

20      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Otsuse tühistamise nõue

21      Tühistamisnõude toetuseks esitab hageja kolm väidet: võistlevuse põhimõtte rikkumine, sest tal ei olnud võimalust esitada komisjonile oma argumente, õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine, sest vaidlustatud otsus eiras hagejal seoses Prantsuse tolli poolt antud teabega tasutud tollimaksude tagasimaksmise kohta õiguspäraselt tekkinud ootust, ning artiklis 13 esineva mõiste „eriolukord” vale tõlgendamine, sest komisjon ei uurinud ilmselgelt hageja tegelikku olukorda, arvestades seejuures kõigi asjas tähtsust omavate võimalustega. Esimese Astme Kohus peab vajalikuks arutada kõigepealt väidet võistlevuse põhimõtte rikkumise kohta.

 Väide võistlevuse põhimõtte rikkumise kohta

 Poolte argumendid

22      Hageja märgib, et ühenduse õiguse aluspõhimõttena tunnustatud kaitseõiguse tagamiseks oluline võistlevuse põhimõte on üldkohaldatav norm, mille kohaselt peab avaliku võimu asutuse otsuse adressaadil, kelle huve otsus oluliselt mõjutab, olema võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 17/74: Transocean Marine Paint v. komisjon, EKL 1974, lk 1063, punkt 15, ja 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin v. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 7). Võistlevuse põhimõtet kohaldatakse mitte ainult neis menetlustes, mille tulemusel võib kehtestada sanktsioone, vaid ka neis menetlustes, mis võivad ettevõtjatele kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi, nagu käesoleval juhul.

23      Hageja meenutab, et tal ei olnud võimalust esitada oma argumente ei ekspertrühmale ega komisjoni talitustele. Sellega seoses rõhutab hageja, et võistlevuse põhimõtte eiramise tõttu analüüsis komisjon käesolevat juhtu valesti ja kohaldas määrust nr 4142/87 vääralt viisil, mis ei vastanud kuidagi hageja tegelikule olukorrale. Nimelt ei toonud Prantsuse toll komisjonile edastatud toimikus esile oma osa tagasimaksmise taotluse aluseks olevates sündmustes. Nii jäeti hageja ilma võimalusest esitada ekspertrühmale ja komisjonile oma seisukoha kaitseks olulisi argumente.

24      Tunnistades võistlevuse põhimõtte tähtsust, viitab komisjon samas Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt annab tagasimaksmise otsuste vastuvõtmise menetlus, mis koosneb erinevaist järkudest, millest mõned toimuvad siseriiklikul tasandil (taotluse esitamine ettevõtja poolt, esmane läbivaatamine tollis), mõned ühenduse tasandil (taotluse edastamine komisjonile, toimiku läbivaatamine tollimaksuvabastuste komitees, konsulteerimine ekspertrühmaga, komisjoni otsus, asjaomase liikmesriigi teavitamine), asjaomastele isikutele kõik vajalikud õiguslikud tagatised (17. märtsi 1983. aasta otsus kohtuasjas 294/81: Control Data v. komisjon, EKL 1983, lk 911, 13. novembri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 98/83 ja 230/83: Van Gend & Loos v. komisjon, EKL 1984, lk 3763, ja 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-121/91 ja C-122/91: CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux v. komisjon, EKL 1993, lk I-3873, punkt 48).

25      Komisjon kinnitab, et käesoleval juhul järgiti seda menetlust nõuetekohaselt ning see võimaldas hagejal esitada oma argumendid Prantsuse ametiasutustele, kes toetasid tema tagasimaksmise taotlust komisjonis ja ekspertrühmas. Kui Prantsuse ametiasutused ei toonud esile osa, mis neil selles juhtumis olla võis, siis ilmselt põhjusel, et nad leidsid, et seda pole tarvis mainida kas seetõttu, et see ei ole tõendatud või seetõttu, et see ei oma taotluse sisu uurimise seisukohast tähtsust. Lisaks ei leidnud komisjon, et arvestades siseriiklike ametiasutuste edastatud toimikut, oleks vaja nõuda lisateavet, mis ei oleks vaidlustatud otsuse sisu igal juhul muutnud.

26      Vastates Esimese Astme Kohtu küsimusele Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsuse kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München (EKL 1991, lk I-5469) võimaliku asjakohasuse kohta, leidis komisjon, et seda kohtupraktikat ei ole võimalik üle kanda käesolevale kohtuvaidlusele. Nimelt ei ole põhjused, mille tõttu komisjoni poole pöörduti, nende kahe juhtumi puhul sarnased: kohtuasjas C‑269/90 oli tegemist teadusseadmetele ette nähtud maksuvabastuse taotluse tehnilise läbivaatamise viimisega kohasemale otsustustasandile, kuna siseriiklik ametiasutus leidis, et komisjonil, keda abistavad liikmesriigid, on sellest asutusest hõlpsam läbi viia tehnilisi võrdlusi ja kontrollida, kas samaväärsed seadmed on olemas kogu ühenduses; seevastu käesoleval juhul, mis puudutab tollimaksude tagasimaksmist, on pädevuse üleandmine kõrgemale tasandile seotud otsuse sisuga ja selle tagajärgedega ühenduse omavahenditele, sest komisjonil on pädevus siis, kui otsustatakse võimaliku tagasimaksmise üle, samas kui liikmesriigile jääb otsustusõigus tagasimaksmisest keeldumise puhul. Komisjon kinnitas uuesti, et igal juhul ei oleks täpsustused, mida hageja arvas võivat oma taotluse toetuseks esitada, vaidlustatud otsuse sisu muutnud.

27      Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimusele lõppkasutuse korra kohta tuletas komisjon meelde, et loa saamine on nimetatud korra kohaldamise eeltingimuseks. On iseenesestmõistetav, et sooduskorra kasutaja peab loamenetluse ajal, eriti aga siis, kui esitatakse deklaratsioon vabasse ringlusse lubamiseks, olema võimeline määratlema need kaubad, mis vastavad tingimustele, mille puhul kauba võib importida vastavalt lõppkasutusele. Hageja jaoks oleks olnud ainus seaduslik lahendus määratleda kaubad hiljemalt vabasse ringlusse lubamise hetkel. Ometi on selge, et lõppkasutuse alusel eelneva loa saamine kaotab igasuguse mõtte, kui hageja leidis, et kaupade vabasse ringlusse lubamise hetkel ei olnud tal võimalik rühmitada kaupu nende tsiviil- või sõjalise otstarbe alusel. Komisjon teeb selle põhjal järelduse, et isegi kui hageja oleks tahtnud, ei oleks ta mingil juhul võinud saada lõppkasutuse luba ja seega ei oleks tal olnud ka võimalust seda soodustust kasutada.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

28      Kõigepealt tuleb tõdeda, et vastavalt eespool viidatud õigusnormidele sisaldas haldusmenetlus, mis lõppes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega, mitmeid järke, millest mõned toimusid siseriiklikul tasandil, sest hageja esitas tagasimaksmise taotluse koos tõendavate dokumentidega Prantsuse ametiasutusele, ning mõned ühenduse tasandil, sest Prantsuse ametiasutus koostas hageja toimiku ja edastas selle komisjonile, kes ekspertrühma arvamuse põhjal tunnistas taotletud tagasimaksmise põhjendamatuks.

29      Sellega seoses väidab komisjon eespool viidatud kohtuotsustele Control Data v. komisjon, Van Gend & Loos v. komisjon ning eelkõige CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux v. komisjon tuginedes, et käesoleval juhul on järgitud hageja õigust olla ära kuulatud, kuna vaidlusaluse menetluse käigus oli hagejal võimalus esitada Prantsuse ametiasutustele kõik oma argumendid ning kuna tema toimikuga, mille need asutused edastasid, said tutvuda nii ekspertrühm kui ka komisjon.

30      Esimese Astme Kohus tõdeb, et sellise menetluse raames, mis on käesoleva kohtuvaidluse esemeks, tuleb hagejale tõepoolest tagada õigus olla ära kuulatud ja seda eelkõige asjaomase isiku ja siseriikliku haldusorgani vahelistes suhetes. Nimelt näeb määrus nr 2454/93 ette vaid kontaktid esiteks asjaomase isiku ja ametiasutuse vahel ning teiseks ametiasutuse ja komisjoni vahel. Kuigi see õigusakt ei näe ette otseseid kontakte komisjoni talituste ja asjaomase isiku vahel, ei tähenda see tingimata, et komisjon võiks kõikidel juhtudel, kui talle esitatakse tagasimaksmise taotlus, rahulduda vaid nende andmetega, mille talle on edastanud siseriiklik ametiasutus. Seoses sellega tuleb meenutada, et määruse nr 2454/93 artikli 905 lõige 2 näeb ette, et komisjon võib asjaomaselt liikmesriigilt nõuda lisateavet. Järelikult tuleb uurida, kas käesoleval juhul oli komisjon selleks, et oleks tagatud hageja õigus olla ära kuulatud, kohustatud nõudma lisateavet nii, et hageja esitab täiendavad selgitused kõigepealt Prantsuse ametiasutusele ja viimased edastavad need komisjonile.

31      Sellega seoses tuleb rõhutada, et käesolev kohtuasi erineb faktiliste asjaolude poolest oluliselt nendest kohtuasjadest, millele viidati eespool punktides 24 ja 29. Nimelt väidab hageja käesoleval juhul, et siseriiklike ametiasutuste koostatud ja edastatud toimik oli mittetäielik, samal ajal kui kolmes eespool viidatud kohtuasjas sellist etteheidet ei esitatud. Liidetud kohtuasjades CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux v. komisjon hagejad koguni möönsid, et kõik argumendid, mis neil oli võimalik esitada, on mainitud nende taotluses, ning et ei ole ühtki uut tõendit, mida nad võiksid oma argumentidele lisada (kohtuotsus, punkt 49). Käesoleval juhul väitis hageja seevastu, et ta ei osalenud toimiku koostamisel, et ta ei saanud toimikuga enne selle edastamist tutvuda ning et ta ei ole toimikuga tõesti kunagi tutvunud.

32      Lisaks tuleb meenutada, et eespool viidatud kohtuasjas Technische Universität München tehtud otsuses, mis puudutab tollimaksuvabastuse andmist teadusseadme impordil, märkis Euroopa Kohus, et keerukaid tehnilisi hinnanguid hõlmava haldusmenetluse puhul on komisjonil kaalutlusõigus, rõhutades samas, et sellise kaalutlusõigusega seoses on esmajärgulise tähtsusega järgida ühenduse õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatisi, ning et nende tagatiste hulgas on eelkõige asjaomase isiku õigus esitada oma seisukoht (punktid 13 ja 14). Kuna asjakohased ühenduse õigusnormid ei näe importijale ette võimalust esitada komisjonile selgitusi, kuigi importija selgitused imporditud teadusseadme omaduste ja selle kavandatava kasutuse kohta oleksid võinud olla väga kasulikud, leidis Euroopa Kohus, et sellise menetluse puhul eeldab õigus olla ära kuulatud, et asjaomasele isikule antakse komisjonis toimuva menetluse käigus võimalus väljendada seisukohti ja esitada oma arvamus faktiliste asjaolude asjakohasuse kohta ning vajadusel ka ühenduse institutsiooni käsutuses olevate dokumentide kohta (punktid 23–25).

33      Samuti tuleb uurida, kas eespool esitatud Euroopa Kohtu arutluskäik võib olla asjakohane ka artikli 13 kohaldamise menetluse käigus, millega on tegemist käesoleval juhul. Selles küsimuses esitas komisjon tõepoolest põhjendatult vastuväite, sest vaevalt on tollimaksu tagasimaksmise üle otsustamisel tegemist „keeruka tehnilise hinnangu” andmisega. Esimese Astme Kohus leiab siiski, et asjaomase isiku õigus olla komisjonis ära kuulatud ei tulene mitte üksnes toimiku erakordselt tehnilisest sisust, vaid kaalutlusõigusest, mis viimasel antud valdkonnas on.

34      Esimese Astme Kohus tõdeb, et komisjonil on mitmes aspektis kaalutlusõigus, kui ta kohaldab artiklit 13, mida Euroopa Kohus on nimetatud „õigluse üldsätteks” (15. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 283/82: Schoellershammer v. komisjon, EKL 1983, lk 4219, punkt 7). Ühest küljest puudutab see säte „eriolukordi”, mis eeldab tingimata, et komisjon arvestab ja võrdleb suure hulga faktiliste ja õiguslike asjaolude hulgast neid, mis võivad omada tähtsust lõpliku otsuse tegemisel. Teisest küljest peab komisjon kontrollima, kas asjaomast isikut võib süüdistada mitte lihtsalt hooletuses, vaid „ilmses” hooletuses. Lõpuks peab komisjon enne otsuse tegemist vastavalt määruse nr 2454/93 artiklile 907 konsulteerima ekspertrühmaga, mis tähendab, et ta võib selle rühma arvamusega arvestada või sellega arvestamata jätta. Arvestades kõiki neid asjaolusid, leiab Esimese Astme Kohus, et artikli 13 kohaldamise menetluses on komisjonil kaalutlusõigus, mis on vähemalt sama ulatuslik kui Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Technische Universität München tunnustatud kaalutlusõigus. Sellest järeldub, et tollimaksude tagasimaksmise menetluses tuleb tagada õigus olla ära kuulatud.

35      Mis puudutab käesolevat juhtumit, siis tuleb märkida, et Prantsuse ametiasutuste poolt komisjonile edastatud toimik sisaldab hageja 12. juuli 1993. aasta kirja tollile, milles ta viitab raskustele oma tollilao kasutusele võtmisel ning „kinnitusele”, et talle makstakse tagasi aastatel 1990–1992 tasutud tollimaksud. Toimikus aga ei ole hageja ja Prantsuse tolli kirjavahetust neis kahes küsimuses. Seega näib, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse mittetäieliku toimiku põhjal.

36      Tuleb lisada, et Prantsuse ametiasutused tegid oma kirjas ettepaneku tollimaksud tagasi maksta, rõhutades, et hagejat ei saa süüdistada „mingis hooletuses”. Kuna komisjon otsustas selle seisukoha tähelepanuta jätta ja jätta tagasimaksmistaotluse rahuldamata põhjendusel, et hageja on süüdi isegi „ilmses hooletuses” – kusjuures määratlus „ilmne” lisati nimelt eespool viidatud 7. oktoobri 1986. aasta määrusega nr 3069/86 –, oli komisjonil kohustus lasta Prantsuse ametiasutustel hageja ära kuulata. Nimelt eeldab hooletuse astet puudutav otsus keeruka õigusliku hinnangu andmist, mida saab teha vaid kõigi asjakohaste faktiliste andmete, kaasa arvatud siseriikliku haldusorgani hagejat puudutavate otsuste ja avalduste põhjal. Esimese Astme Kohus leiab, et olukorras, kus komisjon esitas hagejale tõsise süüdistuse „ilmse hooletuse” kohta, oli hagejal veelgi suurem õigus olla siseriikliku haldusorgani poolt ära kuulatud kui eespool viidatud kohtuasjas Technische Universität München, milles Euroopa Kohus nõudis, et komisjonis toimuva menetluse käigus tuleb importija ära kuulata, kuigi küsimuse all oli vaid teadusseadme objektiivne tehniline uurimine.

37      Lisaks ei ole asjakohane komisjoni poolt mainitud asjaolu, et tagasimaksmise vastu oli isegi vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel konsulteeritud ekspertrühma Prantsuse liige.

38      Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus võeti vastu haldusmenetluse käigus, milles rikuti hageja õigust olla ära kuulatud.

39      Mis puudutab komisjoni väidet, et isegi kui oleks arvestatud hageja poolt Esimese Astme Kohtus esitatud täiendavate tõenditega, ei oleks see vaidlustatud otsust mõjutanud, siis selle kohta tuleb märkida, et selle argumendiga, millega komisjon näib soovivat eitada eespool tuvastatud menetlusnormi rikkumise asjakohasust, ei saa nõustuda. Nimelt ei saa Esimese Astme Kohus asendada pädevat haldusasutust ega näha ette tulemust, milleni see asutus jõuab uues haldusmenetluses Prantsuse ametiasutuste ja hageja poolt täiendatud toimikust lähtudes. Lisaks ei ole ekspertrühm, kellega komisjon peab vastavalt määruse nr 2454/93 artiklile 907 enne otsuse vastuvõtmist konsulteerima, veel selle täiendatud toimikuga tutvunud ega ole seetõttu saanud esitada oma seisukohta, olles teadlik kõikidest asjaoludest.

40      Kõigest eelnevast järeldub, et väitega võistlevuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb nõustuda. Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja otsustada hageja teiste väidete üle.

 Nõue tunnistada tagasimaksmise taotluse põhjendatuks

41      Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimusele täpsustas hageja, et jääb oma nõude juurde ka siis, kui vaidlustatud otsus tühistatakse. Hageja rõhutas, et tagasimaksmise taotluse puhul tugineb ta esimese võimalusena õiguspärasele ootusele, mis oli tekkinud Prantsuse ametiasutuste kinnituste põhjal, et tasutud tollimaksud makstakse tagasi. See nõue, mis ei ole hõlmatud määruse nr 2454/93 artikli 905 ja sellele järgnevate artiklitega kehtestatud tavamenetlusega, kuulub Esimese Astme Kohtu ainupädevusse ja võimaldab viimasel teha hageja suhtes vahetult täitmisele kuuluva otsuse taotletud tagasimaksmise kohta.

42      Piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühenduse kohus EÜ asutamislepingu artikli 173 alusel esitatud tühistamishagi raames kohustada mõnda ühenduse institutsiooni võtma meetmeid, mida eeldab otsust tühistava kohtuotsuse täitmine, rikkumata seejuures haldusasutuse õigusi (vt nt Esimese Astme Kohtu 27. mai 1994. aasta määrus kohtuasjas T‑5/94: J v. komisjon, EKL 1994, lk II-391, punkt 17, ja Esimese Astme Kohtu 8. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T-73/89: Barbi v. komisjon, EKL 1990, lk II-619, punkt 38). EÜ asutamislepingu artikkel 176, mille kohaselt peab vajalikud meetmed võtma see institutsioon, kelle õigusakt tühiseks tunnistati, on õigusnorm, mis reguleerib selle küsimuse ammendavalt. Tuleb lisada, et igal juhul peab haldusmenetluse käesoleval juhul uuesti algatama komisjon, nii et Esimese Astme Kohtul on vara teha otsust väite kohta, mis põhineb õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisel.

43      Sellest järeldub, et nõue, millega taotletakse tagasimaksmise taotluse põhjendatuks tunnistamist, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

 Kohtukulud

44      Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on sisuliselt kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 18. juuli 1994. aasta otsus REM 4/94, mis on adresseeritud Prantsuse Vabariigi tolli- ja kaudsete maksude peadirektoraadile.

2.      Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata.

3.      Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. novembril 1995 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.