EUROOPA KOHTU OTSUS

15. detsember 1995(*)

Töötajate vaba liikumine – Ettevõtjate suhtes kohaldatavad konkurentsieeskirjad – Elukutselised jalgpallurid – Mängijate üleviimist reguleerivad eeskirjad, mille kohaselt uus klubi kohustub maksma tasu endisele klubile – Võistlustel osalevate teise liikmesriigi kodakondsusega mängijate arvu piiramine

Kohtuasjas C-415/93,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Cour d’appel de Liège’i (Belgia) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevates menetlustes järgmiste poolte vahel:

Union royale belge des sociétés de football association ASBL

ja

Jean-Marc Bosman

ning

Royal club liégeois SA

ja

Jean-Marc Bosman,

SA d'économie mixte sportive de l'union sportive du littoral de Dunkerque,

Union royale belge des sociétés de football association ASBL,

Union des associations européennes de football (UEFA),

ning

Union des associations européennes de football (UEFA)

ja

Jean-Marc Bosman,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artiklite 48, 85 ja 86 tõlgendamiseks,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. N. Kakouris, D. A. O. Edward ja G. Hirsch, kohtunikud G. F. Mancini (ettekandja), J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, C. Gulmann, J. L. Murray, P. Jann ja H. Ragnemalm,

kohtujurist: C. O. Lenz,

kohtusekretärid: kohtusekretär R. Grass ja vanemametnik D. Louterman-Hubeau,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Union royale belge des sociétés de football association ASBL, esindajad: advokaadid G. Vandersanden ja J.-P. Hordies, Brüssel, ja advokaadid R. Rasir ja F. Moïses, Liège,

–        Union des associations européennes de football (UEFA), esindaja: I. S. Forrester, QC,

–        Jean-Marc Bosman, esindajad: advokaadid L. Misson, J.-L. Dupont, M.-A. Lucas ja M. Franchimont, Liège,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär H. Duchène ja sama osakonna juhataja asetäitja C. de Salins,

–        Itaalia valitsus, esindaja: välisministeeriumi diplomaatiliste erimeelsuste osakonna juhataja professor L. Ferrari Bravo, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigustalituse ametnik F. E. González Díaz, õigustalituse juures tegutsev liikmesriigi ametnik G. de Bergues ja advokaat Th. Margellos, Ateena,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 20. juuni 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Union royale belge des sociétés de football association ASBL (esindajad: F. Moïses, J.-P. Hordies ja G. Vandersanden), Union des associations européennes de football (UEFA) (esindajad: I. S. Forrester ja advokaat E. Jakhian, Brüssel), Jean-Marc Bosman (esindajad: L. Misson ja J.-L. Dupont), Taani valitsus (esindaja: välisministeeriumi osakonnajuhataja P. Biering), Saksamaa valitsus (esindaja: liidu majandusministeeriumi nõunik E. Röder), Prantsuse valitsus (esindajad: C. de Salins ja välisministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär P. Martinet), Itaalia valitsus (esindaja: D. Del Gaizo) ja komisjon (esindajad: F. E. González Díaz, G. de Bergues ja õigustalituse ametnik M. Wolfcarius),

olles 20. septembri 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        1. oktoobri 1993. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 6. oktoobril, esitas Cour d’appel de Liège EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsuse küsimused, mis puudutasid asutamislepingu artiklite 48, 85 ja 86 tõlgendamist.

2        Need küsimused kerkisid üles mitme vaidluse käigus, millest ühe poolteks olid Union royale belge des sociétés des football association ASBL (edaspidi „URBSFA”) ja Jean-Marc Bosman, teise poolteks Royal club liégeois SA (edaspidi „RCL”) ja Jean-Marc Bosman, SA d’économie mixte sportive de l’union sportive du littoral de Dunkerque (edaspidi „Dunkerque’i klubi”), URBSFA ja Union des associations européennes de football (UEFA) (edaspidi „UEFA”) ning kolmanda poolteks UEFA ja Jean-Marc Bosman.

 Jalgpallikorralduse eeskirjad

3        Jalgpalliliiduspordiga, mida tavaliselt nimetatakse „jalgpalliks”, tegeldakse professionaalsel või amatööritasandil selle organiseeritud vormis klubide raames, mis on kõigis liikmesriikides ühendatud rahvuslikeks jalgpalliliitudeks, mida kutsutakse ka föderatsioonideks. Vaid Ühendkuningriigis on mitu rahvuslikku jalgpalliliitu, nimelt neli: Inglismaa, Wales’i, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa oma. URBSFA on Belgia rahvuslik jalgpalliliit. Rahvuslikud jalgpalliliidud sõltuvad muudest sekundaarsetest või tugiliitudest, kelle ülesandeks on tegelda jalgpallikorraldusega teatud sektorites või piirkondades. Liidud organiseerivad riigi meistrivõistlusi, mis toimuvad mitmes liigas sõltuvalt osalevate klubide sportlikust tasemest.

4        Rahvuslikud jalgpalliliidud kuuluvad Šveitsi õiguse alusel asutatud organisatsiooni Fédération international de football association (edaspidi „FIFA”), kes korraldab jalgpalli ülemaailmsel tasemel. FIFA jaguneb mandrite konföderatsioonideks, mille eeskirjad esitatakse temale kinnitamiseks. Euroopas on pädevaks konföderatsiooniks UEFA, mis on samuti asutatud Šveitsi õiguse alusel. Sellesse kuulub umbes viiskümmend liitu, nende hulgas eelkõige liikmesriikide rahvuslikud jalgpalliliidud, kes on vastavalt UEFA põhikirjale võtnud endale kohustuse kinni pidada nii selle põhikirjast kui ka eeskirjadest ja otsustest.

5        Kõik mängud, mis korraldatakse rahvusliku jalgpalliliidu egiidi all, peavad toimuma kahe sellesse liitu kuuluva klubi või sekundaarsetesse või tugiliitudesse kuuluva klubi vahel. Iga klubi välja pandud meeskond koosneb mängijatest, keda rahvuslik jalgpalliliit on selles klubis mängimiseks registreerinud. Kõik elukutselised mängijad peavad olema oma rahvuslikus jalgpalliliidus registreeritud elukutselise mängijana ja mingi konkreetse klubi praeguse või endise töötajana.

 Üleviimiseeskirjad

6        URBSFA 1983. aasta reglemendi järgi, mida kohaldati põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal, võib eristada kolme liiki suhteid: liikmesus, mis seob mängijat rahvusliku jalgpalliliiduga, kohalemääramine, mis seob mängijat klubiga, ning registreerimine, mis on hädavajalik tingimus selleks, et mängija võiks osaleda ametlikel võistlustel. Üleviimist defineeritakse kui toimingut, mille käigus liikmeks olev mängija määratakse teisele kohale. Ajutise üleviimise korral on mängija määratud endiselt oma klubisse, kuid ta registreeritakse teise klubi eest mängima.

7        Sama reglemendi kohaselt lõpevad kõik elukutseliste mängijate lepingud, mille kestus varieerub ühest kuni viie aastani, 30. juunil. Enne lepingu lõppemist, hiljemalt 26. aprillil peab klubi pakkuma uut lepingut mängijale, keda selle puudumisel peetakse üleviimise puhul amatööriks ja kellele kohaldatakse seega reglemendi muid sätteid. Mängijal on vaba valik, kas võtta see pakkumine vastu või lükata tagasi.

8        Keeldumise korral kantakse mängija mängijate nimekirja, keda võidakse 1. ja 31. mai vahel „kohustuslikult” üle viia, see tähendab ilma senise klubi nõusolekuta, kuid nii, et uus klubi maksab senisele klubile tasu, mida kutsutakse „koolitustasuks” ja mis arvutatakse, korrutades mängija aastase brutosissetuleku koefitsiendiga, mis varieerub 14-st 2-ni, sõltuvalt tema vanusest.

9        1. juunil algab „vabade” üleviimiste periood, mis leiavad aset klubide ja mängija nõusolekul, eriti mis puudutab üleviimistasu summat, mille uus klubi peab vanale klubile maksma, vastasel juhul võetakse tarvitusele sanktsioonid, mis äärmuslikul juhul võivad minna kuni selleni, et uus klubi kustutatakse võlgade pärast nimekirjast.

10      Kui üleviimist ei toimu, peab senine klubi pakkuma mängijale järgmiseks hooajaks uut lepingut samadel tingimustel kui see, mida oli pakutud enne 26. aprilli. Kui mängija keeldub, on klubil õigus võtta enne 1. augustit peatamismeede, mille puudumisel kvalifitseeritakse mängija taas amatööriks. Mängija, kes ikka ei kirjuta alla lepingutele, mida tema klubi talle pakub, võib saavutada üleviimise amatöörina ilma klubi nõusolekuta pärast kahte tegevusetut hooaega.

11      UEFA ja FIFA reglemendid ei ole mängijatele otseselt kohaldatavad, vaid on võetud rahvuslike jalgpalliliitude reglementidesse, kellel ainsana on õigus neid rakendada ning reguleerida klubide ja mängijate vahelisi suhteid.

12      UEFA, URBSFA ja RCL väitsid siseriiklikus kohtus, et sätted, mis olid asjaolude asetleidmise hetkel kohaldatavad erinevate liikmesriikide klubide ja sama liikmesriigi erinevatesse rahvuslikesse jalgpalliliitudesse kuuluvate klubide vahelistele üleviimistele, olid ära toodud dokumendis „UEFA liikmesliitude ja nende klubide koostööpõhimõtted”, mille UEFA täitevkomitee kinnitas 24. mail 1990 ja mis jõustus 1. juulil 1990.

13      See dokument näeb ette, et lepingu lõppemisel on mängijal vabadus sõlmida uus leping enda valitud klubiga. Viimane peab sellest niisugusel juhul viivitamatult teavitama endist klubi, kes omakorda teavitab rahvuslikku jalgpalliliitu, kes peab koostama rahvusvahelise üleviimistõendi. Siiski on endisel klubil õigus saada uuelt klubilt edutamis- või koolitustasu, mille summa määrab eriarvamuse korral kindlaks UEFA-s moodustatud komisjon koefitsientide tabeli alusel, kus need koefitsiendid sõltuvad mängija vanusest, mida korrutatakse tema viimase aasta brutosissetulekuga, kusjuures maksimum on 5 000 000 Šveitsi franki.

14      Dokumendis täpsustatakse, et kahe klubi vahelised edutamis- ja koolitustasu maksmist puudutavad majandussuhted ei mõjuta mängija tegevust, kes võib vabalt oma uue klubi eest mängida. Kui uus klubi nimetatud tasu endisele klubile kohe ära ei maksa, tegeleb juhtumiga siiski UEFA kontrolli- ja distsipliinikomisjon ning teavitab oma otsusest kõnesolevat rahvuslikku jalgpalliliitu, kes võib kohustuse täitmata jätnud klubi suhtes samuti sanktsioone kohaldada.

15      Eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et põhikohtuasjade aluseks olevatel juhtumitel ei kohaldanud URBSFA ja RCL mitte UEFA reglementi, vaid FIFA oma.

16      Asjaolude asetleidmise ajal nägi FIFA reglement ette, et elukutseline mängija ei saa lahkuda rahvuslikust jalgpalliliidust, mille liige ta on, niikaua, kui ta on seotud oma lepinguga ning oma klubi ja oma rahvusliku jalgpalliliidu reglemendiga, ükskõik kui ranged need ka on. Rahvusvaheliseks üleviimiseks oli vaja, et endine rahvuslik jalgpalliliit väljastaks üleviimistõendi, milles ta tunnistab, et kõik rahalised kohustused, kaasa arvatud võimalik üleviimissumma, on ära makstud.

17      Pärast põhikohtuasjade aluseks olevate asjaolude toimumise kuupäeva alustas UEFA läbirääkimisi Euroopa Ühenduste Komisjoniga. Aprillis 1991 kohustus ta eelkõige lisama igasse elukutselise mängija lepingusse klausli, mis võimaldab mängijal sõlmida lepingu lõppemisel uus leping enda valitud klubiga ning kohe selle klubi eest mängida. Sellekohased sätted viidi sisse „UEFA liikmesliitude ja nende klubide koostööpõhimõtetesse”, mis võeti vastu detsembris 1991 ja jõustusid 1. juulil 1992.

18      Aprillis 1991 võttis ka FIFA vastu uue jalgpallurite staatust ja üleviimist käsitleva reglemendi. See dokument, mida on muudetud detsembris 1991 ja detsembris 1993, näeb ette, et mängija võib sõlmida lepingu uue klubiga, kui leping, mis seob teda tema klubiga, on lõppenud või lõpetatud või lõpeb järgmise kuue kuu jooksul.

19      „Mitteamatööridele”, keda defineeritakse kui mängijaid, kes on saanud jalgpallis või mõnes sellega seonduvas tegevuses osalemise eest tasu, mis ületab selle tegevuse kestel tehtud kulutuste summa, on lisaks kehtestatud erieeskirjad, välja arvatud juhul, kui nad on taas amatööristaatuses.

20      Kui üle viiakse mitteamatöör või selline mängija, kellest saab mitteamatöör kolme aasta jooksul alates üleviimisest, on endisel klubil õigus edutamis- või koolitustasule, mille summa peavad kaks klubi kokku leppima. Eriarvamuse korral esitatakse vaidlus lahendamiseks FIFA-le või pädevale konföderatsioonile.

21      Neid eeskirju täiendati juunis 1993 vastu võetud ja 1. augustil 1993 jõustunud UEFA reglemendiga „üleviimistasu kindlaksmääramiseks”, mis asendas 1991. aasta „UEFA liikmesliitude ja nende klubide koostööpõhimõtted”. See uus reglement säilitab põhimõtte, mille kohaselt ei mõjuta kahe klubi majandussuhted mingil viisil mängija sportlikku tegevust, kes võib vabalt mängida klubi eest, kellega sõlmis uue lepingu. Lisaks näeb see ette, et kui kõnesolevad klubid on eriarvamusel, määrab edutamis- või koolitustasu summa kindlaks UEFA pädev komisjon. Mitteamatööride puhul arvutatakse see summa mängija viimase 12 kuu brutosissetuleku või uues lepingus tagatud kindla aastasissetuleku põhjal, mida tõstetakse 20% mängijate puhul, kes on vähemalt kaks korda mänginud oma riigi esimeses esindusmeeskonnas, ja korrutatakse koefitsiendiga, mis varieerub sõltuvalt vanusest 12-st kuni 0-ni.

22      UEFA poolt Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et teistes liikmesriikides kehtivad reglemendid sisaldavad samuti sätteid, mis kohustavad mängija üleviimisel sama liidu ühest klubist teise uut klubi maksma endisele üleviimis-, edutamis- või koolitustasu nendes sätetes kindlaksmääratud tingimustel.

23      Hispaanias ja Prantsusmaal saab tasu nõuda vaid juhul, kui üleviidud mängija on alla 25 aasta vana, või juhul, kui endine klubi on see, kellega kõnesolev mängija sõlmis oma esimese professionaalilepingu. Kreekas on nii, et kuigi uus klubi ei ole otseselt kohustatud mingit tasu maksma, võib klubi ja mängija vaheline leping sätestada, et viimase lahkumisel tuleb maksta teatav summa, mida UEFA andmetel teeb tegelikult tavaliselt uus klubi.

24      Eeskirjad, mida sellega seoses kohaldatakse, võivad sõltuvalt juhtumist olla sätestatud kas siseriiklikes õigusaktides, rahvuslike jalgpalliliitude reglementides või kollektiivlepingutes.

 Kodakondsusklauslid

25      Alates kuuekümnendatest aastatest on paljud rahvuslikud jalgapalliliidud vastu võtnud eeskirju, mis piiravad võimalust võtta tööle või võistlustel kasutada välismaalastest mängijaid (edaspidi „kodakondsusklauslid”). Nende klauslite kohaldamisel defineeritakse kodakondsust kui mängija võimalust olla kvalifitseeritud mängima maa rahvus- või esindusmeeskonnas.

26      1978. aastal võttis UEFA Euroopa Ühenduste Komisjoni liikme Davignon’i ees kohustuse tühistada piirangud lepingute arvule, mida iga klubi võib teiste liikmesriikide mängijatega sõlmida, ning kehtestada mängus osaleda võivate teiste liikmesriikide mängijate arvuks kaks, millist piiri ei kohaldata mängijatele, kes elavad juba viis aastat kõnesolevas liikmesriigis.

27      1991. aastal võttis UEFA pärast uusi kõnelusi komisjoni asepresidendi Bangemann’iga vastu eeskirja, mida nimetatakse „3 + 2” ja mis näeb rahvuslikele jalgpalliliitudele ette võimaluse piirata kolmega nende välismaalastest mängijate arvu, keda klubi võib riigi meistrivõistluste kõrgliiga mängus kasutada, pluss kaks mängijat, kes on mänginud kõnesoleva rahvusliku jalgpalliliidu riigis katkestusteta viis aastat, millest kolm juunioride arvestuses. Seda piirangut kohaldatakse ka UEFA poolt klubimeeskondade jaoks korraldatud võistluste mängudele.

 Põhikohtuasjade faktilised asjaolud

28      Belgia kodakondsust omava elukutselise mängija Jean-Marc Bosmani võttis alates 1988. aastast tööle Belgia kõrgliiga klubi RCL lepinguga, mis lõppes 30. juunil 1990 ja mis tagas talle keskmise kuusissetuleku 120 000 Belgia franki, kaasa arvatud preemiad.

29      21. aprillil 1990 pakkus RCL Jean-Marc Bosmanile uut lepingut üheks hooajaks, vähendades tema igakuist töötasu 30 000 Belgia frangile, mis on URBSFA reglemendis ette nähtud miinimum. Et Jean-Marc Bosman keeldus sellele alla kirjutamast, kanti ta üleviidavate nimekirja. Teda puudutavaks koolitustasuks määrati nimetatud reglemendi alusel 11 743 000 Belgia franki.

30      Et ükski klubi ei ilmutanud kohustusliku üleviimise vastu huvi, võttis Jean-Marc Bosman ühendust Prantsuse teise liiga klubiga Dunkerque, kes võttis ta tööle ligi 100 000 Belgia frangi suuruse kuupalga eest, millele lisandus ligi 900 000 Belgia frangi suurune allakirjutamispreemia.

31      27. juulil 1990 sõlmiti ka leping RCL-i ja Dunkerque’i klubi vahel, mis nägi ette, et Jean-Marc Bosman viiakse üle ajutiselt üheks aastaks ja Dunkerque’i klubi maksab RCL-ile 1 200 000 Belgia frangi suuruse tasu, mis tuleb tasuda niipea, kui Fédération Française de Football (Prantsuse Jalgpalliföderatsioon, edaspidi „FFF”) saab kätte URBSFA väljastatud üleviimistõendi. See leping andis Dunkerque’i klubile muu hulgas õiguse valida tühistamatult mängija lõplik üleminek 4 800 000 Belgia frangi suuruse summa eest.

32      Mõlema lepingu puhul, nii selle, mis oli sõlmitud Dunkerque’i klubi ja RCL-i vahel, kui ka selle, mis oli sõlmitud Dunkerque’i klubi ja Jean-Marc Bosmani vahel, kehtis siiski edasilükkav tingimus, mille kohaselt pidi URBSFA üleviimistõendi FFF-ile edastama enne hooaja avamängu, mis pidi leidma aset 2. augustil 1990.

33      Et RCL kahtles Dunkerque’i klubi maksevõimelisuses, ei palunud ta URBSFA-l nimetatud tõendit FFF-ile üle anda. Järelikult jäid mõlemad lepingud jõustumata. 31. juulil 1990 peatas RCL Jean-Marc Bosmani osalemise mängudes, takistades tal mängida terve hooaja jooksul.

34      8. augustil 1990 esitas Jean-Marc Bosman Liège’i Tribunal de première instance’ile hagi RCL-i vastu. Samaaegselt selle hagiga esitas ta hagi tagamise avalduse, mille eesmärgiks oli esiteks see, et RCL-ilt ja URBSFA-lt mõistetaks välja 100 000 Belgia frangi suurune igakuine ettemaks seniks, kuni ta leiab uue tööandja, teiseks see, et kostjatel keelataks teha takistusi tema töölevõtmisele, eriti nõudes selle eest rahasummat, ning kolmandaks see, et Euroopa Kohtule esitataks eelotsuse küsimus.

35      Oma 9. novembri 1990. aasta määrusega mõistis hagi tagamise üle otsustav kohtunik RCL-ilt ja URBSFA-lt Jean-Marc Bosmani kasuks välja 30 000 Belgia frangi suuruse ettemaksu kuus ja kohustas neid mitte takistama Jean-Marc Bosmani töölevõtmist. Ta esitas ka Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse (kohtuasi C-340/90), mis puudutas asutamislepingu artikli 48 tõlgendamist seoses elukutseliste mängijate üleviimist reguleerivate eeskirjadega (edaspidi „üleviimiseeskirjad”).

36      Vahepeal, oktoobris 1990 võttis Jean-Marc Bosmani tööle Prantsuse teise liiga klubi Saint-Quentin edasilükkava tingimusega, et tema hagi tagamise avaldus rahuldatakse. Tema leping lõpetati esimese hooaja lõpul. Veebruaris 1992 kirjutas Jean-Marc Bosman alla uuele lepingule Prantsuse klubiga Saint-Denis de la Réunion, mis samuti lõpetati. Pärast seda, kui Jean-Marc Bosman oli mõnda aega otsinud teisi klubisid Belgias ja Prantsusmaal, võttis Belgia kolmanda liiga klubi Olympic de Charleroi ta lõpuks tööle.

37      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi lubavad tõsised ja kokkulangevad oletused arvata, et hoolimata talle hagi tagamise määrusega antud „vaba mängija” staatusest olid kõik Euroopa klubid, kes oleksid võinud ta tööle võtta, Jean-Marc Bosmanit boikoteerinud.

38      Liège’i Cour d’Appel muutis 28. mail 1991 Liège’i Tribunal de première instance’i hagi tagamise määrust selles osas, mis puudutas Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimust. Ta kinnitas siiski, et RCL peab maksma Jean-Marc Bosmanile igakuist ettemaksu ja URBSFA andma Jean Marc Bosmani iga klubi käsutusse, kes tahab kasutada tema teenuseid, ilma et ta võiks nõuda mingisugust tasu. 19. juuni 1991. aasta määrusega kustutati kohtuasi C-340/90 Euroopa Kohtu registrist.

39      Liège’i Tribunal de première instance’i menetlusse astus 3. juunil 1991 URBSFA, kelle vastu ei olnud – erinevalt sellest, mis toimus hagi tagamise avalduse puhul – nõuet esitatud. 20. augustil 1991 taotles Jean-Marc Bosman UEFA kaasamist menetlusse J.-M. Bosmani ning RCL-i ja URBSFA vahelises vaidluses ning esitas otse UEFA vastu hagi, mille aluseks on UEFA vastutus J.-M. Bosmanile kahju tekitanud reglemendi kehtestamise eest. 5. detsembril 1991 taotles RCL Dunkerque’i klubi menetlusse kaasamist, et kaitsta ennast kohtuotsuse korral, mis võidakse teha tema kahjuks. 15. oktoobril 1991 ja 27. detsembril 1991 astusid menetlusse Prantsuse kutseametiühing Union Nationale des footballeurs professionnels (edaspidi „UNFP”) ja Hollandi õiguse alusel asutatud ühing Vereniging van contractspelers (edaspidi „VVCS”).

40      J.-M. Bosman esitas 9. aprillil 1992 uued nõuded, muutes ta oma esialgset nõuet RCL-i vastu, esitas uue preventiivse hagi URBSFA vastu ja täpsustas oma nõuet UEFA vastu. Nende vaidluste käigus taotles ta, et kohus kuulutaks üleviimist ja kodakondsusklausleid puudutavad eeskirjad tema puhul mittekohaldatavaks ning et süülise käitumise tõttu tema üleviimisel Dunkerque’i klubisse mõistetaks RCL-ilt, URBSFA-lt ja UEFA-lt välja esiteks 11 368 350 Belgia frangi suurune summa, mis vastas Jean-Marc Bosmani 1. augustist 1990 kuni karjääri lõpuni kantud kahjule, ning teiseks 11 743 000 Belgia frangi suurune summa, mis vastas alates tema karjääri algusest üleviimiseeskirjade tõttu saamata jäänud tulule. Ta taotles ka, et Euroopa Kohtule esitataks eelotsuse küsimus.

41      11. juunil 1992 otsustas Liège’i Tribunal de première instance, et need kohtuasjad kuuluvad tema pädevusse. Lisaks tunnistas ta vastuvõetavaks hagid, mis Jean-Marc Bosman oli RCL-i, URBSFA ja UEFA vastu esitanud ja milles taotleti eelkõige, et kohus kuulutaks üleviimist ja kodakondsusklausleid puudutavad eeskirjad mittekohaldatavaks ning karistaks neid kolme organisatsiooni nende käitumise eest. Seevastu lükkas ta tagasi menetlusse kaasamist ja vastutust käsitlevad nõuded, mille RCL esitas Dunkerque’i klubi vastu, sest viimase süü oma kohustuste täitmisel ei olnud tõendatud. Tõdedes lõpuks, et Jean-Marc Bosmani UEFA-le ja URBSFA-le esitatud pretensioonide arutamine eeldab, et tehakse kindlaks, kas üleviimiseeskirjad on kooskõlas asutamislepinguga, esitas ta Euroopa Kohtule asutamislepingu artiklite 48, 85 ja 86 tõlgendamist puudutavad küsimused (kohtuasi C-269/92).

42      URBSFA, RCL ja UEFA esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Et nendel apellatsioonkaebustel on peatav mõju, peatati menetlus Euroopa Kohtus. 8. detsembri 1993. aasta määrusega kustutati kohtuasi C-269/92 lõpuks registrist, sest Liège’i Cour d’appel tegi uue otsuse, mis on käesoleva menetluse aluseks.

43      Apellatsioonkaebust ei esitatud UNFP-i ja VVCS-i vastu ning nad ei taotlenud apellatsioonimenetlusse astumist.

44      Liège’i Cour d’appel jättis eelotsusetaotluse esitamist käsitlevas otsuses Liège’i Tribunal de première instance’i otsuse jõusse selles osas, milles viimasena nimetatud kohus tunnistati pädevaks ja hagid vastuvõetavaks ning tõdeti, et Jean-Marc Bosmani UEFA-le ja URBSFA-le esitatud pretensioonide arutamine eeldab üleviimiseeskirjade seaduslikkuse kindlakstegemist. Ta leidis ka, et on vaja kontrollida kodakondsusklauslite seaduslikkust, võttes arvesse, et Jean-Marc Bosmani sellesisuline nõue põhineb Code judiciaire belge’i (Belgia kohtuseadustik) artiklil 18, mis lubab esitada hagisid „tõsiselt ohustatud õiguse rikkumise ärahoidmiseks”. Jean-Marc Bosman esitas mitmeid objektiivseid tõendeid, mis lubavad arvata, et talle tekitakse tõepoolest kahju, mida ta kardab, see tähendab et need kodakondsusklauslid takistavad tema karjääri.

45      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis eelkõige, et asutamislepingu artikkel 48 võib nii nagu ka artikkel 30 keelata mitte ainult diskrimineerimise, vaid ka töötajate liikumisvabaduse mittediskrimineerivad piirangud, kui neid ei õigusta imperatiivsed nõuded.

46      Asutamislepingu artikli 85 kohta arvas Cour d’appel, et FIFA, UEFA ja URBSFA reglemente võib vaadelda kui ettevõtjate liitude otsuseid, mille abil klubid piiravad konkurentsi, mis valitseb nende vahel mängijate hankimise valdkonnas. Esiteks on üleviimistasudel hoiatav mõju ja need vähendavad elukutseliste sportlaste töötasu. Lisaks võimaldavad kodakondsusklauslid kasutada välismaalastest mängijate teenuseid vaid teatud piirini. Lõpuks tuleb märkida, et liikmesriikidevahelist kaubandust kahjustab kõige rohkem mängijate liikumisvabaduse piiramine.

47      Lisaks ei välista Cour d’appel URBSFA puhul turgu valitsevat seisundit või kõigi jalgpalliklubide kollektiivset turgu valitsevat seisundit EMÜ asutamislepingu artikli 86 mõttes, kusjuures artikli 85 raames täheldatud konkurentsipiirangud võivad moodustada kuritarvituse, mille keelab artikkel 86.

48      Cour d’appel lükkas tagasi UEFA taotluse, et ta küsiks Euroopa Kohtult, kas vastus üleviimisi puudutavale küsimusele oleks teistsugune eeskirjade puhul, mis lubavad mängijal mängida vabalt oma uue klubi eest, isegi kui viimane ei ole maksnud endisele klubile üleviimistasu. Sellega seoses märkis ta eelkõige, et rangete sanktsioonide tõttu, mis ähvardavad klubisid, kes ei maksa üleviimistasu, sõltub mängija õigus mängida uues klubis klubidevahelistest majandussuhetest.

49      Eelnevat arvestades otsustas Liège’i Cour d’appel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas 25. märtsi 1957. aasta Rooma lepingu artikleid 48, 85 ja 86 tuleb tõlgendada nii, et need keelavad:

–        jalgpalliklubil nõuda ja vastu võtta rahasummasid, mida makstakse juhul, kui mõni teine klubi võtab tööle mõne tema mängija, kelle leping lõppes;

–        rahvuslikel ja rahvusvahelistel spordiliitudel ja -föderatsioonidel näha oma vastavates eeskirjades ette sätteid, mis piiravad Euroopa Ühenduse teiste liikmesriikide mängijate juurdepääsu nende korraldatud võistlustele?”

50      3. juunil 1994 esitas URBSFA Cour d’appel’i otsuse peale kassatsioonkaebuse ja taotles, et otsust laiendataks nii, et see käib nii RCL-i, UEFA kui ka Dunkerque’i klubi kohta. Oma 6. oktoobri 1994. aasta kirjas teatas Belgia Cour de cassation’i procureur général Euroopa Kohtule, et antud juhul ei ole kassatsioonkaebus peatava mõjuga.

51      Oma 30. märtsi 1995. aasta otsusega jättis Cour de cassation kassatsioonkaebuse rahuldamata ning otsustas, et rahuldamata jätmise tõttu ei ole enam vaja arutada otsuse laiendamise taotlust. Cour de cassation edastas selle otsuse ärakirja Euroopa Kohtule.

 Menetlustoimingute taotlus

52      Euroopa Kohtu kantseleile 16. novembril 1995 edastatud kirjas taotles UEFA, et kohus otsustaks kodukorra artikli 60 alusel määrusega menetlustoimingu, et saada täiendavat teavet üleviimistasu rolli kohta väikeste ja keskmise suurusega jalgapalliklubide rahastamises, mehhanismide kohta, mis reguleerivad tulude jaotumist olemasolevate jalgpallistruktuuride sees, samuti alternatiivsete mehhanismide olemasolu või puudumise kohta juhul, kui üleviimistasude süsteem kaoks.

53      Kuulanud veel kord ära kohtujuristi, leiab Euroopa Kohus, et see taotlus tuleb tagasi lükata. Taotlus esitati hetkel, mil suuline menetlus oli kodukorra artikli 59 lõike 2 kohaselt lõpetatud. Euroopa Kohtu praktikast nähtub (vt 16. juuni 1971. aasta otsus kohtuasjas 77/70: Prelle v. komisjon, EKL 1971, lk 561, punkt 7), et sellise taotluse saab rahuldada vaid juhul, kui see puudutab faktilisi asjaolusid, millel on otsustav mõju ja mida asjaomane isik ei saanud esitada enne suulise menetluse lõpetamist.

54      Antud juhul piisab, kui märkida, et UEFA oleks saanud esitada oma taotluse enne suulise menetluse lõppu. Pealegi oli Jean-Marc Bosman oma kirjalikes märkustes tõstatanud küsimuse, kas rahalise ja sportliku tasakaalu saavutamise ja eriti väikeste klubide rahastamise tagamise eesmärki saab saavutada mingite muude vahenditega, nagu näiteks ühe osa jalgpallitulude ümberjaotamisega.

 Kohtu pädevus vastata eelotsuse küsimustele

55      URBSFA, UEFA, teatavad märkusi esitanud valitsused ja kirjalikus menetluses komisjon vaidlustasid erinevatel alustel Euroopa Kohtu pädevuse vastata kõigile või mõnele eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustest.

56      Esiteks väitsid UEFA ja URBSFA, et põhikohtuasjad on menetlustehnilised vahendid selleks, et Euroopa Kohus teeks eelotsuse küsimustes, mis ei ole vaidluste lahendamiseks objektiivselt kuidagi vajalikud. Jean-Marc Bosmani Dunkerque’i klubisse üleviimise nurjumisel ei kohaldatud UEFA reglementi ning kui seda oleks kohaldatud, ei oleks see üleviimine nõudnud üleviimistasu maksmist ning oleks seega võinud toimuda. Seega ei ole ühenduse õiguse tõlgendusel, mida siseriiklik kohus palub, põhikohtuasjade faktiliste asjaolude või esemega mingit seost ning väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev esitatud küsimustele vastama.

57      Teiseks väitsid URBSFA, UEFA, Taani, Prantsuse ja Itaalia valitsused ning samuti komisjon oma kirjalikes märkustes, et kodakondsusklausleid puudutavad küsimused ei ole seotud vaidlustega, mis käsitlevad ainult üleviimiseeskirjade kohaldamist. Jean-Marc Bosmani sõnutsi neist klauslitest tulenevad karjääri arengu takistused on puhthüpoteetilised ega õigusta seda, et Euroopa Kohus annab selles küsimuses asutamislepingu tõlgenduse.

58      Kolmandaks märkisid URBSFA ja UEFA kohtuistungil, et Belgia Cour de cassation’i 30. märtsi 1995. aasta otsuse kohaselt ei tunnistanud Liège’i Cour d’appel vastuvõetavaks Jean-Marc Bosmani esitatud nõudeid, mille eesmärgiks oli URBSFA reglemendis sisalduvate kodakondsusklauslite mittekohaldatavaks tunnistamine. Selles olukorras ei puuduta põhikohtuasjad kodakondsusklauslite kohaldamist ja Euroopa Kohus ei pea vastama selle kohta esitatud küsimustele. Prantsuse valitsus toetab seda järeldust, kuid tingimusel, et kontrollitakse Cour de cassation’i otsuse ulatust.

59      Sellega seoses tuleb meenutada, et asutamislepingu artikliga 177 rajatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama (vt eelkõige 5. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-125/94: Aprile, EKL 1995, lk 2919, punktid 16 ja 17).

60      Siiski leidis Euroopa Kohus, et tal on omaenda pädevuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel siseriiklik kohus tema poole pöördus. Nimelt eeldab koostöövaim, mis peab valitsema eelotsusemenetluses, et siseriiklik kohus arvestaks Euroopa Kohtule usaldatud ülesannet, milleks on kaasaaitamine õigusemõistmisele liikmesriikides, mitte nõuandvate arvamuste koostamine üldistes või hüpoteetilistes küsimustes (vt eelkõige 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-83/91: Meilicke, EKL 1992, lk I-4871, punkt 25).

61      Seda ülesannet arvestades leidis Euroopa Kohus, et ta ei saa vastata siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele, kui on ilmne, et ühenduse õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega (vt eelkõige 26. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas 143/94: Furlanis costruzioni generali, EKL 1995, lk 3653, punkt 12), või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda kasulik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige eespool viidatud Meilicke otsus, punkt 32).

62      Antud juhul tuleb kõigepealt märkida, et põhikohtuasjad ei ole tervikuna hüpoteetilise iseloomuga ning et siseriiklik kohus edastas Euroopa Kohtule faktiliste ja õiguslike asjaolude täpse kirjelduse, samuti põhjused, miks ta leidis, et vastus esitatud küsimustele on vajalik tema otsuse tegemiseks.

63      Isegi kui on nii, nagu väidavad URBSFA ja UEFA, et Jean-Marc Bosmani Dunkerque’i klubisse üleviimise nurjumisel ei kohaldatud UEFA reglementi, on seda siiski silmas peetud Jean-Marc Bosmani poolt URBSFA ja UEFA vastu esitatud preventiivsetes hagides (vt punkt 40 eespool) ning Euroopa Kohtu tõlgendus selle kohta, kas UEFA reglemendiga kehtestatud üleviimissüsteem on ühenduse õigusega kooskõlas, võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasulik olla.

64      Mis puudutab konkreetsemalt kodakondsusklauslite küsimusi, siis nendega seotud nõuded tunnistati põhikohtuasjade raames vastuvõetavaks siseriikliku menetlusnormi alusel, mis võimaldab esitada isegi deklaratiivse hagi selleks, et ennetada tõsiselt ohustatud õiguse rikkumist. Nagu selgub tema otsusest, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kodakondsusklauslite kohaldamine võib tõesti takistada Jean-Marc Bosmani karjääri, vähendades tema võimalusi, et mõne teise liikmesriigi klubi ta tööle võtab või teda võistlustel kasutab. Ta järeldas sellest, et Jean-Marc Bosmani esitatud nõuded, mille eesmärgiks oli tunnistada nimetatud kodakondsusklauslid tema puhul mittekohaldatavateks, vastavad antud õigusnormis esitatud tingimustele.

65      Selle hinnangu vaidlustamine ei ole käesoleva menetluse raames Euroopa Kohtu ülesandeks. Kuigi põhikohtuasjades esitatud hagid on tõesti deklaratiivsed ja nende eesmärgi – tõsiselt ohustatud õiguse rikkumise ärahoidmine – tõttu peavad nad paratamatult tuginema ebakindlatele oletustele, on nad siiski lubatavad siseriikliku õiguse alusel, nagu seda tõlgendab eelotsusetaotluse esitanud kohus. Neil asjaoludel on nimetatud kohtu esitatud küsimused objektiivselt vajalikud, et lahendada vaidlused, millega tema poole täiesti nõuetekohaselt pöörduti.

66      Cour de cassation’i 30. märtsi 1995. aasta otsusest ei ilmne, et kodakondsusklauslid ei ole põhikohtuasjadega seotud. Cour de cassation otsustas vaid, et URBSFA poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebus põhines selle otsuse valel tõlgendusel. Nimelt väitis URBSFA oma kassatsioonkaebuses, et nimetatud kohus leidis, et Jean-Marc Bosmani nõue, mille eesmärgiks on tunnistada URBSFA reglemendi kodakondsusklauslid tema suhtes mittekohaldatavateks, on vastuvõetav. Cour de cassation’i otsusest aga selgub, et Cour d’appel’i arvates oli Jean-Marc Bosmani nõude eesmärgiks ära hoida tema karjääri takistamine, mis võib tuleneda mitte URBSFA reglemendi kodakondsusklauslite – mis puudutavad teise kodakondsusega mängijaid kui Belgia kodanikud – kohaldamisest, vaid UEFA ja teiste sellesse konföderatsiooni kuuluvate rahvuslike jalgpalliliitude reglementidega ette nähtud analoogiliste klauslite kohaldamisest, mis võivad puudutada teda kui Belgia kodakondsust omavat mängijat.

67      Eelnevast järeldub, et Euroopa Kohus on pädev vastama Liège’i cour d’appel’i esitatud küsimustele.

 Asutamislepingu artikli 48 tõlgendamine üleviimiseeskirjade suhtes

68      Oma esimeses küsimuses tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asutamislepingu artikkel 48 keelab kohaldada spordiliitude kehtestatud eeskirju, mille kohaselt saab ühe liikmesriigi kodanikust elukutselist jalgpallurit teda klubiga siduva lepingu lõppemisel mõne teise liikmesriigi klubi tööle võtta vaid siis, kui viimasena nimetatud klubi on maksnud endisele klubile üleviimis-, koolitus- või edutamistasu.

 Artikli 48 kohaldamine spordiliitude kehtestatud eeskirjade suhtes

69      Selles küsimuses tuleb kõigepealt analüüsida mõningaid argumente, mis esitati nimetatud artikli kohaldamise kohta spordiliitude eeskirjade suhtes.

70      URBSFA väitis, et vaid suuri Euroopa klubisid võib pidada ettevõtjateks, samal ajal kui selliste klubide nagu RCL majandustegevus on tähtsusetu. Lisaks ei puuduta üleviimiseeskirjade kohta esitatud siseriikliku kohtu küsimus mängijate ja klubide töösuhteid, vaid klubidevahelisi majandussuhteid, samuti spordiföderatsiooniga liitumise vabaduse tagajärgi. Seega ei saa asutamislepingu artiklit 48 kohaldata sellise juhtumi suhtes nagu see, millega on tegemist põhikohtuasjas.

71      UEFA väitis omalt poolt, et ühenduse institutsioonid on alati arvestanud spordiliikumise sõltumatusega, et on väga raske vahet teha jalgpalli majanduslike ja sportlike aspektide vahel ning et elukutseliste sportlaste olukorda puudutav Euroopa Kohtu otsus võib seada kahtluse alla jalgpallikorralduse tervikuna. Seega peab isegi juhul, kui asutamislepingu artikkel 48 on kohaldatav elukutseliste sportlaste suhtes, ilmutama spordi eripära tõttu teatavat paindlikkust.

72      Saksamaa valitsus rõhutas kõigepealt, et selline spordiala nagu jalgpall ei ole üldjuhul majandustegevus. Ta väitis seejärel, et spordil kui sellisel on ühisjooni kultuuriga, ning meenutas, et EÜ asutamislepingu artikli 128 lõike 1 kohaselt peab ühendus respekteerima liikmesriikide kultuuri rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust. Lõpuks meenutas ta ühinemisvabadust ja sõltumatust, mis on spordiföderatsioonidel siseriikliku õiguse alusel, ning järeldas, et subsidiaarsuspõhimõtte kohaselt, mida vaadeldakse üldise põhimõttena, peab ametiasutuste ja eriti ühenduse sekkumine antud valdkonnas piirduma rangelt hädavajalikuga.

73      Vastuseks nendele argumentidele tuleb meenutada, et võttes arvesse ühenduse eesmärke, reguleerib ühenduse õigus spordiga tegelemist vaid niivõrd, kuivõrd see kujutab endast majandustegevust asutamislepingu artikli 2 mõttes (vt 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave, EKL 1974, lk 1405, punkt 4). Nii on see elukutseliste ja poolelukutseliste mängijate puhul, kui nad töötavad või osutavad tasustatud teenuseid (vt 14. juuli 1976. aasta otsus kohtuasjas 13/76: Donà, EKL 1976, lk 1333, punkt 12).

74      Samuti tuleb märkida, et nii või teisiti ei pea töötajate vaba liikumist käsitlevate ühenduse õigusnormide kohaldamiseks tööandja tingimata olema ettevõtja – ainus nõue on see, et eksisteeriks töösuhe või tahe selline suhe luua.

75      Asutamislepingu artikli 48 kohaldamist ei välista ka asjaolu, et üleviimiseeskirjad reguleerivad pigem klubidevahelisi majandussuhteid kui klubide ja mängijate vahelisi suhteid. Nimelt kahjustab asjaolu, et mängijaid tööle võtvad klubid peavad teisest klubist pärit mängija töölevõtmise korral maksma tasusid, mängijate töökoha leidmise võimalusi, samuti tingimusi, millistel kõnesolevat tööd pakutakse.

76      Mis puudutab majanduslike ja sportlike aspektide eristamise raskust, siis tunnistas Euroopa Kohus eespool viidatud Donà otsuse punktides 14 ja 15, et isikute ja teenuste vaba liikumist käsitlevate ühenduse õigusnormidega ei ole vastuolus eeskirjad või tavad, mida õigustavad teatud võistluste eripära ja kontekstiga seonduvad mittemajanduslikud põhjused. Ta rõhutas siiski, et niisugune kõnesolevate õigusnormide kohaldamisala kitsendamine peab jääma selle tõelise eesmärgi piiridesse. Seega ei saa sellele tugineda, et arvata asutamislepingu kohaldamisalast välja sport kui tegevusala.

77      Mis puudutab käesoleva otsuse võimalikke tagajärgi jalgpallikorraldusele tervikuna, siis on välja kujunenud kohtuparktika, mille kohaselt peab küll iga kohtuotsuse praktilisi tagajärgi hoolega kaaluma, kuid ei või minna nii kaugele, et tagajärgede tõttu, mis sellel kohtuotsusel võivad olla, kahandatakse õiguse objektiivsust ja kahjustatakse selle kohaldamist. Äärmisel juhul võib neid tagajärgi arvesse võtta, kui on vaja otsustada, kas otsuse ajalist mõju tuleks erandkorras piirata (vt eelkõige 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas 163/90: Legros jt, EKL 1992, lk I-4625 punkt 30).

78      Ka argumendiga, mis põhineb spordi ja kultuuri väidetavatel ühisjoontel, ei saa nõustuda, sest siseriikliku kohtu küsimus ei puuduta ühenduse piiratud ulatusega volituste – näiteks artikli 128 lõikel 1 põhinevate volituste – kasutamise tingimusi, vaid töötajate vaba liikumise ulatust, mille tagab artikkel 48 ja mis on ühenduste süsteemis üks põhivabadusi (vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-19/92: Kraus, EKL 1993, lk I-1663, punkt 16).

79      Mis puudutab ühinemisvabadusel põhinevaid argumente, siis tuleb tunnistada, et see põhimõte, mille näeb ette inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artikkel 11 ja mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, kuulub põhiõiguste hulka, mis on ühenduse õiguskorras kaitstud vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mida lisaks kinnitavad ühtse Euroopa akti preambul ja Euroopa Liidu lepingu artikli F lõige 2.

80      Siiski ei saa asuda seisukohale, et spordiliitude kehtestatud eeskirjad, mida puudutavad siseriikliku kohtu küsimused, on vajalikud tagamaks, et nimetatud liidud, klubid ja mängijad saaksid seda vabadust kasutada, või et need on selle vältimatu tagajärg.

81      Lõpuks ei või subsidiaarsuspõhimõttel – Saksamaa valitsuse tõlgenduses, et ametiasutuste ja eriti ühenduse institutsioonide sekkumine kõnesolevas valdkonnas peab piirduma vaid hädavajalikuga – olla niisugust mõju, et eraõiguslike liitude sõltumatus sporti puudutavate eeskirjade vastuvõtmisel piiraks asutamislepinguga üksikisikutele antud õiguste kasutamist.

82      Et vastuväited, mis puudutavad asutamislepingu artikli 48 kohaldamist sporditegevusele – näiteks elukutseliste jalgpallurite tegevusele – on tagasi lükatud, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on eespool viidatud Walrave otsuse punktis 17 märkinud, et see artikkel ei reguleeri mitte ainult ametiasutuste tegevust, vaid laieneb ka muud laadi eeskirjadele, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida töösuhteid.

83      Euroopa Kohus on leidnud, et isikute vaba liikumise takistuste kaotamine liikmesriikide vahel oleks ohus, kui riikliku päritoluga tõkete kaotamist saaksid oma õigusliku autonoomia kasutamisega takistada liidud ja organisatsioonid, mis ei ole avalik-õiguslikud (vt eespool viidatud Walrave otsus, punkt 18).

84      Lisaks on ta märkinud, et töötingimusi reguleeritakse erinevates liikmesriikides mõnikord õigusnormidega ning mõnikord kokkulepete või muude aktidega, mida sõlmivad või võtavad vastu eraõiguslikud isikud. Seetõttu põhjustaks asutamislepingu artikli 48 objekti puhul üksnes ametiasutuste aktidega piirdumine ohu, et selle kohaldamine võib tekitada ebavõrdsust (vt eespool viidatud Walrave otsus, punkt 19). See oht on veel ilmsem antud põhikohtuasjaga sarnasel juhul, sest nagu on rõhutatud käesoleva otsuse punktis 24, on üleviimiseeskirjad kehtestatud erinevates liikmesriikides erinevate asutuste poolt või erinevatel meetoditel.

85      UEFA vaidleb vastu, et see tõlgendus muudab asutamislepingu artikli 48 siduvamaks üksikisikutele kui liikmesriikidele, sest vaid viimased võivad tugineda piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt.

86      See argument põhineb valel eeldusel. Miski ei takista üksikisikutel tugineda piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt. Kõnesolevate eeskirjade avalik-õiguslik või eraõiguslik iseloom ei mõjuta mingil viisil nimetatud põhjenduste kohaldamisala ega sisu.

87      Seega tuleb järeldada, et asutamislepingu artiklit 48 kohaldatakse selliste spordiliitude nagu URBSFA, FIFA ja UEFA kehtestatud eeskirjade suhtes, millega määratakse kindlaks elukutselise sportlase töötamise tingimused.

 Küsimus, kas siseriikliku kohtu kirjeldatud olukord on puhtalt riigisisene

88      UEFA arvab, et siseriiklikus kohtus pooleliolevad vaidlused puudutavad puhtalt Belgia riigi sisest olukorda, mis ei kuulu asutamislepingu artikli 48 kohaldamisalasse. Nimelt puudutavad need vaidlused Belgia kodanikust mängijat, kelle üleviimine nurjus Belgia klubi ja Belgia jalgpalliliidu käitumise tõttu.

89      Tõepoolest nähtub väljakujunenud kohtupraktikast (vt eelkõige 28. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 175/78: Saunders, EKL 1979, lk 1129, punkt 11; 28. juuni 1984. aasta otsus kohtuasjas 180/83: Moser, EKL 1984, lk 2539, punkt 15; 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-332/90: Steen, EKL 1992, lk I-341, punkt 9, ja eespool viidatud Krausi otsus, punkt 15), et töötajate vaba liikumist käsitlevaid asutamislepingu sätteid ei saa kohaldada olukordadele, mis on puhtalt liikmesriigisisesed, see tähendab juhul, kui puudub igasugune tegur, mis seoks seda olukordadega, mida peab silmas ühenduse õigus.

90      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud asjaoludest selgub siiski, et Jean-Marc Bosman oli sõlminud töölepingu teise liikmesriigi klubiga, et töötada selle riigi territooriumil. Nagu asjaomane isik õigesti märkis, võttis ta seda tehes vastu tegelikult tehtud tööpakkumise artikli 48 lõike 3 punkti a mõttes.

91      Et olukorda, millega on tegemist põhikohtuasjades, ei saa pidada puhtalt riigisiseseks olukorraks, tuleb UEFA argument tagasi lükata.

 Töötajate vaba liikumise takistuse olemasolu

92      Niisiis tuleb kontrollida, kas üleviimiseeskirjad kujutavad endast töötajate vaba liikumise takistust, mille keelab asutamislepingu artikkel 48.

93      Nagu Euroopa Kohus on mitmel korral tõdenud, on töötajate liikumisvabadus üks ühenduse aluspõhimõtteid ning seda vabadust tagavatel asutamislepingu sätetel on alates üleminekuperioodi lõppemisest vahetu õigusmõju.

94      Euroopa Kohus on ka leidnud, et isikute vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärgiks on kergendada ühenduse kodanikel mis tahes kutsealal tegutsemist ühenduse territooriumil ning nende sätetega on vastuolus meetmed, mis võivad asetada ebasoodsasse olukorda need kodanikud, kes soovivad tegelda majandustegevusega mõne teise liikmesriigi territooriumil (vt 7. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 143/87: Stanton, EKL 1988, lk 3877, punkt 13, ja 7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-370/90: Singh, EKL, 1992, lk I-4265, punkt 16).

95      Selles kontekstis on liikmesriikide kodanikel eelkõige õigus, mille annab neile vahetult asutamisleping, lahkuda oma päritoluriigist ja minna mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada, et tegelda seal majandustegevusega (vt eelkõige 5. veebruari 1991. aasta otsust kohtuasjas C-363/89: Roux, EKL, 1991, lk I-273, punkt 9, ja eespool viidatud Singhi otsus, punkt 17).

96      Õigusnormid, mis takistavad või üritavad takistada liikmesriigi kodanikel lahkuda päritoluriigist, et kasutada oma õigust liikumisvabadusele, kujutavad järelikult endast selle vabaduse piirangut, isegi kui neid kohaldatakse sõltumatult asjaomaste töötajate kodakondsusest (vt ka 7. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C-10/90: Masgio, EKL 1991, lk I-1119, punktid 18 ja 19).

97      Lisaks märkis Euroopa Kohus 27. septembri 1988. aasta otsuses kohtuasjas 81/87: Daily Mail and General Trust (EKL 1988, lk 5483, punkt 16), et isegi kui asutamisvabadust käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärgiks on tagada vastuvõtvas liikmesriigis teise liikmesriigi ja ettevõtjate võrdne kohtlemine selle riigi kodanike ja ettevõtjatega, keelavad need ka päritoluriigil takistada oma kodanike või vastavalt selle liikmesriigi seadusele asutatud ja artikli 58 määratlusele vastava äriühingu teise liikmesriiki asumist. Asutamislepingu artikliga 52 ja sellele järgnevate artiklitega tagatud õigused muutuksid mõttetuks, kui päritoluriik saaks keelata ettevõtjatel lahkuda oma territooriumilt, et asuda teise liikmesriiki. Samadest kaalutlustest tuleb lähtuda asutamislepingu artikli 48 puhul, kui tegemist on õigusnormidega, mis takistavad liikmesriigi kodanike vaba liikumist, kui need tahavad töötada mõnes teises liikmesriigis.

98      On tõsi, et põhikohtuasjades kõnesolevaid üleviimiseeskirju rakendatakse ka mängijate üleviimisel ühest klubist teise, mis kuuluvad erinevatesse rahvuslikesse jalgpalliliitudesse samas liikmesriigis, ning et samasugused eeskirjad reguleerivad üleviimisi ühest klubist teise, mis kuuluvad samasse rahvuslikku jalgapalliliitu.

99      Siiski on tõenäoline, nagu märkisid Jean-Marc Bosman ja Taani valitsus ning kohtujurist oma ettepaneku punktides 209 ja 210, et nimetatud eeskirjad piiravad nende mängijate liikumisvabadust, kes tahavad töötada mõnes teises liikmesriigis, kuna need takistavad või üritavad takistada neil lahkumast klubist, kuhu nad kuuluvad, isegi juhul, kui lõpeb tööleping, mis neid sellega seob.

100    Nimetatud eeskirjad kujutavad endast töötajate vaba liikumise takistust, kuna need näevad ette, et elukutseline jalgpallur ei saa töötada uues klubis mõnes teises liikmesriigis, kui see klubi ei ole maksnud endisele klubile üleviimistasu, mille summa lepivad need kaks klubi kokku või mis määratakse kindlaks spordiliitude eeskirjade alusel.

101    Nagu siseriiklik kohus õigesti märkis, ei muuda seda tõdemust asjaolu, et UEFA 1990. aastal vastu võetud üleviimiseeskirjad nägid ette, et majandussuhted kahe klubi vahel ei mõjuta jalgpalluri tegevust, kes võib vabalt mängida oma uue klubi eest. Uus klubi on jätkuvalt kohustatud maksma kõnesolevat tasu, vastasel korral võidakse tema suhtes kohaldada sanktsioone, mis võivad ulatuda kuni tema nimekirjast kustutamiseni võlgade pärast, ning see takistab sama efektiivselt tal muu liikmesriigi klubist pärit mängija töölevõtmist nimetatud tasu maksmata.

102    Seda järeldust ei muuda ka Euroopa Kohtu praktika, millele viitavad URBSFA ja UEFA ning mis välistab asutamislepingu artikli 30 kohaldamise meetmetele, mis piiravad või keelavad teatud müügimeetodid, tingimusel et neid meetmeid kohaldatakse kõikide asjaomaste ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad antud riigi territooriumil, ning mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi nii kodumaiste toodete kui ka teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist (vt 24. novembri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-267/91 ja C-268/91: Keck ja Mithouard, EKL 1993, lk I-6097, punkt 16).

103    Piisab, kui märkida, et kuigi põhikohtuasjades käsitletavaid eeskirju kohaldatakse ka mängijate üleviimisel ühest klubist teise, mis kuuluvad erinevatesse rahvuslikesse jalgapalliliitudesse samas liikmesriigis, ja et need on sarnased eeskirjadele, mis reguleerivad üleviimisi ühest klubist teise, mis kuuluvad samasse rahvuslikku jalgpalliliitu, mõjutavad need siiski otseselt mängijate juurdepääsu tööturule teistes liikmesriikides ning võivad seega takistada töötajate vaba liikumist. Neid ei saa seega võrdsustada kaupade müügimeetodeid käsitlevate õigusnormidega, mida Kecki ja Mithouardi otsuses peeti asutamislepingu artikli 30 kohaldamisalasse mittekuuluvaks (teenuste osutamise vabaduse osas vt ka 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas:C-384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I-1141, punktid 36–38).

104    Järelikult kujutavad üleviimiseeskirjad endast töötajate vaba liikumise takistust, mis on asutamislepingu artikliga 48 põhimõtteliselt keelatud. Teisiti võiks see olla vaid juhul, kui nendel eeskirjadel oleks asutamislepinguga kooskõlas olev õiguspärane eesmärk ja neid õigustaks ülekaalukas avalik huvi. Kui see nii ka oleks, peaks nende eeskirjade kohaldamine olema siiski suunatud kõnealusele eesmärgile ega tohiks ületada selle saavutamiseks vajalikku (vt eelkõige eespool viidatud Krausi otsus, punkt 32, ja 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-55/94: Gebhard, EKL 1995, lk I-0000 , punkt 37).

 Õigustuse olemasolu

105    Esiteks arvasid nii URBSFA ja UEFA kui ka Prantsuse ja Itaalia valitsused, et üleviimiseeskirju õigustab vajadus säilitada klubidevaheline rahanduslik ja sportlik tasakaal ning toetada talentide otsinguid ja noorte mängijate koolitust.

106    Võttes arvesse sporditegevuse ja eriti jalgpalli suurt ühiskondlikku tähtsust ühenduses, tuleb märkida, et eesmärke tagada klubidevahelise tasakaalu säilitamine, kaitstes teatud võrdseid võimalusi ja tulemuste ebakindlust, ning soodustada töölevõtmist ja noorte mängijate koolitust, tuleb pidada õiguspäraseks.

107    Esimese eesmärgi kohta märkis Jean-Marc Bosman õigesti, et üleviimiseeskirjade kohaldamine ei ole asjakohane vahend rahandusliku ja sportliku tasakaalu tagamiseks jalgpallimaailmas. Need eeskirjad ei takista seda, et kõige rikkamad klubid kindlustavad endale parimad mängijad, ega ka seda, et sportlikus konkurentsis saavad otsustavaks olemasolevad rahalised vahendid, seega kahjustab see oluliselt klubidevahelist tasakaalu.

108    Mis puudutab teist eesmärki, siis tuleb nõustuda, et võimalus saada üleviimis-, edutamis- või koolitustasu võib tõesti panna jalgpalliklubisid talente otsima ja noorte mängijate koolitust tagama.

109    Et noorte mängijate tulevikku on aga võimatu täpselt ette näha ja elukutselisteks saavate mängijate arv on piiratud, iseloomustab neid tasusid nende ebakindlus ja juhuslikkus ning need ei sõltu mingil juhul klubide tegelikest kulutustest nii tulevaste elukutseliste mängijate kui ka nende mängijate koolitamiseks, kes selleks kunagi ei saa. Selles olukorras ei saa niisuguste tasude saamise võimalus olla noorte mängijate töölevõtmisel ja koolitamisel määravaks teguriks ega nende tegevuse rahastamise asjakohaseks vahendiks, eriti väikeste klubide puhul.

110    Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 226 ja sellele järgnevates punktides märkis, võib samu eesmärke sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis ei takista töötajate vaba liikumist.

111    Veel on väidetud, et üleviimiseeskirjad on vajalikud selleks, et kaitsta ülemaailmset jalgpallikorraldust.

112    Sellega seoses tuleb märkida, et käesolev menetlus puudutab nimetatud eeskirjade kohaldamist ühenduses ning mitte suhteid liikmesriikide jalgpalliliitude ja kolmandate riikide jalgpalliliitude vahel. Pealegi ei tekita erilisi probleeme eeskirjade erinevus, mida kohaldatakse ühenduse rahvuslikesse jalgpalliliitudesse kuuluvate klubide vaheliste üleviimiste suhtes ning nimetatud klubide ja kolmandate riikide jalgpalliliitudesse kuuluvate klubide vaheliste üleviimiste suhtes. Nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 22 ja 23, erinevad eeskirjad, mis reguleerivad siiani üleviimisi teatud liikmesriikide rahvuslikes jalgpalliliitudes, nendest, mida kohaldatakse rahvusvahelisel tasandil.

113    Viimaks ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt on nimetatud eeskirjad vajalikud selleks, et kompenseerida kulusid, mida klubid pidid tegema tasude maksmisel oma mängijate töölevõtmiseks, sest see püüab õigustada töötajate vaba liikumise takistuste säilitamist ainult selle asjaoluga, et need eksisteerisid ka varem.

114    Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et asutamislepingu artikkel 48 keelab kohaldada spordiliitude kehtestatud eeskirju, mille kohaselt saab ühe liikmesriigi kodanikust elukutselist jalgpallurit teda klubiga siduva lepingu lõppemisel mõne teise liikmesriigi klubi tööle võtta vaid siis, kui viimasena nimetatud klubi on maksnud endisele klubile üleviimis-, koolitus- või edutamistasu.

 Asutamislepingu artikli 48 tõlgendamine kodakondsusklauslite suhtes

115    Oma teises küsimuses tahab siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas asutamislepingu artikkel 48 keelab kohaldada spordiliitude kehtestatud eeskirju, mille kohaselt võivad jalgpalliklubid kasutada spordiliitude korraldatavate võistluste mängudes vaid piiratud arvu elukutselisi mängijaid, kes on teiste liikmesriikide kodanikud.

 Töötajate vaba liikumise takistuse olemasolu

116    Nagu Euroopa Kohus eespool punktis 87 tõdes, kohaldatakse asutamislepingu artiklit 48 ka spordiliitude kehtestatud eeskirjadele, mis määravad kindlaks elukutseliste sportlaste töötamise tingimused. Seega tuleb uurida, kas kodakondsusklauslid kujutavad endast töötajate vaba liikumise takistust, mille keelab artikkel 48.

117    Artikli 48 lõige 2 sätestab otsesõnu, et töötajate liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

118    Seda õigusnormi on eelkõige rakendatud nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2) artikliga 4, mille kohaselt ei kohaldata liikmesriikide õigus- ja haldusnorme, millega on kehtestatud välisriigi kodanike töölevõtmise arvuline või suhtarvuline piirang ettevõttes, tegevusalal, piirkonnas või kogu riigis, teiste liikmesriikide kodanike suhtes.

119    Sama põhimõte keelab selle, et spordiliitude reglementides sisalduvad klauslid piiravad teiste liikmesriikide kodanike õigust osaleda elukutseliste mängijatena jalgpallivõistlustel (vt eespool viidatud Donà otsus, punkt 19).

120    Selles suhtes ei ole tähtsust asjaolul, et need klauslid ei puuduta mängijate töölevõtmist – mida ei ole piiratud –, vaid klubide võimalust neid ametliku mängu puhul kasutada. Et sellistes mängudes osalemine on elukutselise mängija töö põhisisu, on ilmne, et seda piirav eeskiri kitsendab ka kõnesoleva mängija võimalusi olla tööle võetud.

 Õigustuse olemasolu

121    Et takistuse olemasolu on niisiis tõestatud, tuleb kontrollida, kas seda võib asutamislepingu artikli 48 seisukohast õigustada.

122    Nii URBSFA ja UEFA kui ka Saksamaa, Prantsuse ja Itaalia valitsused väidavad, et kodakondsusklausleid õigustavad mittemajanduslikud põhjused, mis puudutavad vaid sporti kui niisugust.

123    Esiteks aitavad need alal hoida traditsioonilist sidet iga klubi ja tema riigi vahel, millel on suur tähtsus publiku samastumisel oma lemmikmeeskonnaga ja selle tagamisel, et rahvusvahelistel võistlustel osalevad klubid esindaksid tõepoolest oma riiki.

124    Teiseks on need klauslid vajalikud selleks, et oleks piisav reserv oma riigi mängijaid, nii et rahvusmeeskonnad oleksid võimelised panema kõikidesse meeskonna rollidesse välja kõrgetasemelisi mängijaid.

125    Kolmandaks aitavad need klauslid kaasa klubidevahelise sportliku tasakaalu hoidmisele, takistades rikkamatel klubidel kindlustamast endale parimaid mängijaid.

126    Viimaks rõhutab UEFA, et reegel „3 + 2” töötati välja koostöös komisjoniga ning et seda tuleb sõltuvalt ühenduse poliitika arengust korrapäraste vaheaegadega läbi vaadata.

127    Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool viidatud Donà otsuse punktides 14 ja 15 tunnistas Euroopa Kohus, et isikute liikumisvabadust käsitlevad asutamislepingu sätted ei keela eeskirju ja tavasid, mille kohaselt ei lubata välismaalastest mängijatel teatud võistlustel osaleda mittemajanduslikel põhjustel, mis on seotud võistluste eripära ja kontekstiga ning puudutavad ainult sporti kui niisugust, nagu see on võistluste puhul, mis leiavad aset eri riikide rahvusmeeskondade vahel. Ta rõhutas siiski, et kõnesolevate asutamislepingu sätete kohaldamisala selline kitsendamine peab jääma selle tõelise eesmärgi piiridesse.

128    Antud juhul ei puuduta kodakondsusklauslid selliseid erilisi võistlusi, kus kohtuvad oma riike esindavad meeskonnad, vaid kõiki klubidevahelisi ametlikke mänge, seega elukutseliste mängijate põhitegevust.

129    Selles olukorras ei saa kodakondsusklausleid pidada asutamislepingu artikliga 48 kooskõlas olevaks, vastasel juhul nõrgeneks selle sätte kasulik mõju ja kaoks töösuhete sõlmimise vabaduse põhiõigus, mille see annab igale ühenduse töötajale isiklikult (selle viimase küsimuse kohta vt 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens, EKL 1987, lk 4097, punkt 14).

130    Ükski spordiliitude ja märkusi esitanud valitsuste argumentidest ei saa seda järeldust kahtluse alla panna.

131    Esiteks tuleb märkida, et seost jalgpalliklubi ja liikmesriigi vahel, kus see asub, ei saa vaadelda sporditegevusele omasena – nagu ka seost, mis ühendab klubi tema linnajao, linna või regiooniga, või Ühendkuningriigi juhtumil territooriumiga, mida katab üks neljast jalgpalliföderatsioonist. Isegi juhul, kui riigi meistrivõistlused toimuvad erinevate regioonide, linnade või linnajagude klubide vahel, ei piira ükski eeskiri klubide õigust kasutada erinevatest regioonidest, linnadest või linnajagudest pärit mängijaid.

132    Pealegi võivad rahvusvahelistel võistlustel osaleda vaid klubid, kes on saavutanud oma riigis teatud sportlikke tulemusi, ilma et nende mängijate kodakondsus etendaks mingit erilist rolli.

133    Teiseks tuleb märkida, et kuigi rahvusmeeskonnad peavad koosnema kõnesoleva riigi kodakondsust omavatest mängijatest, ei pea need mängijad tingimata olema selle riigi klubide jaoks registreeritud. Spordiliitude eeskirjade kohaselt peavad klubid, kes võtavad tööle välismaalastest mängijaid, võimaldama neil osaleda teatud mängudes oma maa siseriiklikus meeskonnas.

134    Kuigi töötajate liikumisvabadus, mis avab mingi liikmesriigi tööturu teiste liikmesriikide kodanikele, vähendab selle riigi kodanike võimalusi leida oma riigi territooriumil tööd, annab ta neile seevastu uusi töösaamisvõimalusi teistes liikmesriikides. Need kaalutlused kehtivad mõistagi ka elukutseliste jalgpallurite puhul.

135    Kolmandaks tuleb sportliku tasakaalu säilitamise osas märkida, et kõige rikkamatel klubidel parimate välismaalastest mängijate töölevõtmist takistavad kodakondsusklauslid ei ole selle eesmärgi saavutamiseks kohased, sest ükski eeskiri ei piira nende klubide võimalust võtta tööle parimaid oma riigi mängijaid, mis rikub samamoodi seda tasakaalu.

136    Viimaseks, reegli „3 + 2” väljatöötamisel komisjoni osalemisest tuletatud argumendi osas tuleb meenutada, et välja arvatud juhtumid, mil komisjonile on sellised volitused otsesõnu antud, ei ole tal õigust anda tagatisi selle kohta, et teatud käitumine on asutamislepinguga kooskõlas (vt ka 27. mai 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/80 ja 143/80: Essevi ja Salengo, EKL 1981, lk 1413, punkt 16). Mingil juhul ei ole tal õigust anda luba asutamislepinguga vastuolus olevaks käitumiseks.

137    Eelnevast järeldub, et asutamislepingu artikkel 48 keelab kohaldada spordiliitude eeskirju, mille kohaselt võivad jalgpalliklubid kasutada spordiliitude korraldatavate võistluste mängudes vaid piiratud arvu elukutselisi mängijaid, kes on teiste liikmesriikide kodanikud.

 Asutamislepingu artiklite 85 ja 86 tõlgendamine

138    Et mõlemat tüüpi eeskirjad, mida puudutavad eelotsuse küsimused, on artikliga 48 vastuolus, ei ole vaja teha otsust asutamislepingu artiklite 85 ja 86 tõlgendamise kohta.

 Käesoleva otsuse ajaline mõju

139    Oma kirjalikes ja suulistes märkustes juhtisid UEFA ja URBSFA Euroopa Kohtu tähelepanu tõsistele tagajärgedele, mis tema otsus võib kaasa tuua jalgpallikorraldusele tervikuna, juhul kui Euroopa Kohus leiab, et üleviimiseeskirjad ja kodakondsusklauslid on vastuolus asutamislepinguga.

140    Jean-Marc Bosman omalt poolt märkis, et niisugune lahendus ei ole ainuvõimalik, ja viitas Euroopa Kohtu võimalusele piirata oma otsuse ajalist mõju üleviimiseeskirjade osas.

141    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selgitab ja täpsustab tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle EÜ artikliga 177 antud pädevust kasutades ühenduse õigusnormile annab, selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et nõnda tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama kohtunik ise õigussuhetele, mis on tekkinud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada nimetatud õigusnormi kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks (vt eelkõige 2. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 24/86: Blaizot, EKL 1988, lk 379, punkt 27).

142    Vaid erandjuhtudel võib Euroopa Kohus, kohaldades ühenduse õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata asjaomaste isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Sellise piirangu võib ette näha vaid Euroopa Kohus samas otsuses, mis esitab taotletud tõlgenduse (vt eelkõige eespool viidatud Blaizot’ otsus, punkt 28, ja Legros’ jt otsus, punkt 30).

143    Käesolevas kohtuasjas võisid mängijate ühe liikmesriigi klubist teise liikmesriigi klubisse üleviimise puhuks kehtestatud spordiliitude eeskirjade iseärasused, samuti asjaolu, et samu või sarnaseid eeskirju kohaldati nii üleviimiste puhul ühest klubist teise, mis kuulusid samasse rahvuslikku jalgpalliliitu, kui ka üleviimiste puhul ühest klubist teise, mis kuulusid sama liikmesriigi erinevatesse rahvuslikesse jalgpalliliitudesse, tekitada kahtluse, kas nimetatud eeskirjad on kooskõlas ühenduse õigusega.

144    Selles olukorras nõuavad õiguskindluse olulised kaalutlused, et õiguslikke olukordi, mis ammendasid oma tagajärjed minevikus, enam ei vaidlustataks. Siiski tuleb teha erand isikute kasuks, kes ilmutasid õigeaegselt initsiatiivi, et oma õigusi kaitsta. Veel tuleb täpsustada, et nimetatud tõlgenduse mõju võib piirata vaid üleviimis-, koolitus- ja edutamistasude puhul, mis on käesoleva otsuse tegemise kuupäeval juba makstud või tuleb veel maksta, et täita enne seda kuupäeva tekkinud kohustus.

145    Järelikult tuleb otsustada, et asutamislepingu artikli 48 vahetule õigusmõjule ei saa tugineda nõuete puhul, mis puudutavad üleviimis-, koolitus- või edutamistasu, mis käesoleva otsuse tegemise kuupäevaks on juba makstud, kusjuures erand tehakse neile õigussubjektidele, kes on enne seda kuupäeva esitanud hagi või sellega võrdväärse nõude kohaldatava siseriikliku õiguse alusel.

146    Seevastu kodakondsusklauslite puhul ei saa käesoleva otsuse mõju ajaliselt piirata. Eespool viidatud Walrave ja Donà otsuseid silmas pidades ei saanud õigussubjektid mõistlikult eeldada, et nendest klauslitest tulenev diskrimineerimine on kooskõlas asutamislepingu artikliga 48.

 Kohtukulud

147    Euroopa Kohtule märkusi esitanud Taani, Saksa, Prantsuse ja Itaalia valitsuste ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastuseks küsimustele, mis talle esitas 1. oktoobri 1993. aasta otsusega esitas Liège’i Cour d’appel, otsustab:

1.      EMÜ asutamislepingu artikkel 48 keelab kohaldada spordiliitude kehtestatud eeskirju, mille kohaselt saab ühe liikmesriigi kodanikust elukutselist jalgpallurit teda klubiga siduva lepingu lõppemisel mõne teise liikmesriigi klubi tööle võtta vaid siis, kui viimasena nimetatud klubi on maksnud endisele klubile üleviimis-, koolitus- või edutamistasu.

2.      EMÜ asutamislepingu 48 keelab spordiliitude kehtestatud eeskirjad, mille kohaselt võivad jalgpalliklubid kasutada spordiliitude korraldatavate võistluste mängudes vaid piiratud arvu elukutselisi mängijaid, kes on teiste liikmesriikide kodanikud.

3.      EMÜ asutamislepingu artikli 48 vahetule õigusmõjule ei saa tugineda nõuete puhul, mis puudutavad üleviimis-, koolitus- või edutamistasu, mis käesoleva otsuse tegemise kuupäevaks on juba makstud või tuleb veel maksta, et täita enne seda kuupäeva tekkinud kohustus, kusjuures erand tehakse neile õigussubjektidele, kes on enne seda kuupäeva esitanud hagi või sellega võrdväärse nõude kohaldatava siseriikliku õiguse alusel.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. detsembril 1995 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.