ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)
12. detsember 1996(*)
Valikuline turustussüsteem – Luksuskosmeetikatooted
Kohtuasjas T-19/92,
Groupement d’achat Édouard Leclerc, Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht Pariis, esindajad: advokaat Mario Amadio, Pariis, ja advokaat Gilbert Parléani, Pariis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Philippe Hoss’i büroo, Côte d’Eich 15, Luxembourg,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigustalituse ametnik Bernd Langeheine, hiljem õigustalituse ametnik Berend Jan Drijber, keda abistas advokaat Hervé Lehman, Pariis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: komisjoni õigustalituse ametnik Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,
kostja,
keda toetavad
Yves Saint Laurent Parfums SA, Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht Neuilly-sur-Seine (Prantsusmaa), esindajad: advokaat Dominique Voillemot, Pariis, ja advokaat Arnaud Michel, Pariis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Jacques Loesch’i büroo, rue Goethe 11, Luxembourg,
Fédération des industries de la parfumerie, Prantsuse õiguse alusel asutatud ametiühingute liit, asukoht Pariis, esindaja: advokaat Robert Collin, Pariis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Ernest Arendt’i büroo, rue Mathias Hardt 8-10, Luxembourg,
Comité de liaison des syndicats européens de l’industrie de la parfumerie et des cosmétiques, Belgia õiguse alusel asutatud rahvusvaheline mittetulundusühing, asukoht Brüssel, esindajad: advokaat Stephen Kon ja advokaat Mélanie Thill-Tayara, Pariis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Winandy ja Err’i büroo, avenue Gaston Diderich 60, Luxembourg,
ja
Fédération européenne des parfumeurs détaillants, Prantsuse õiguse alusel asutatud siseriiklike liitude ja ametiühingute assotsiatsioon, asukoht Pariis, esindaja: advokaat Rolland Verniau, Lyon, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Nico Schaeffer’i büroo, avenue de la Porte Neuve 12, Luxembourg,
menetlusse astujad,
mille esemeks on komisjoni 16. detsembri 1991. aasta otsuse 92/33/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetluse kohta (IV/33.242 – Yves Saint Laurent Parfums) (EÜT L 12, lk 24) tühistamine,
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president H. Kirschner, kohtunikud B. Vesterdorf, C. W. Bellamy, A. Kalogeropoulos ja A. Potocki,
kohtusekretär: ametnik J. Palacio González
võttes arvesse kirjalikus menetluses ning 28. ja 29. veebruari 1996. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Sissejuhatus
1 Kosmeetikatoodete kategooria hõlmab suurt hulka tooteid, näiteks kuuluvad sinna alkoholi sisaldavad parfümeeriatooted, nahahooldustooted ja dekoratiivkosmeetika, samuti juuksehooldus- ja tualett-tooted. Üks osa tooteid selles kategoorias on luksustooted: kvaliteetsed ja suhteliselt kallid tooted, mida turustatakse prestiižika kaubamärgi all. Tavaliselt müüakse luksuskosmeetikat ainult valikuliste turustusvõrkude kaudu, kus kehtivad võrreldavad tingimused. Need võrgud koosnevad põhiliselt spetsialiseerunud parfümeeriapoodidest ja kaubamajades asuvatest spetsialiseerunud müügikohtadest.
2 Yves Saint Laurent SA (edaspidi „Yves Saint Laurent”) toodab luksuskosmeetikat. Ta kuulub Yves Saint Laurent’i kontserni, mille tegevusala on luksustoodete tootmine ja turustamine. 1992. aastal oli Yves Saint Laurent’i turuosa ühenduse luksusparfüümide turul umbes 9%.
3 Yves Saint Laurent’i poolt menetluse käigus esitatud andmetest käibe jagunemise kohta erinevate tootegruppide vahel selgub, et 1990. ja 1991. aastal moodustas luksustoodete müük sõltuvalt liikmesriigist 75–100% tema valikulise turustuse teel toimunud kogumüügist, kusjuures ülejäänu moodustasid luksuslikud nahahooldustooted ja dekoratiivkosmeetika. Neid tooteid müüakse umbes 7500 heakskiidetud jaemüügikohas, samuti tax-free kauplustes, mille arvelt tuleb mitmes liikmesriigis suur osa käibest.
4 7. juulil 1989 teatas Yves Saint Laurent komisjonile valikulise turustuse lepingute võrgust, mis oli loodud selleks, et turustada ühenduses alkoholi sisaldavaid parfümeeriatooteid, nahahooldustooteid ja dekoratiivkosmeetikat, taotledes esimese võimalusena sekkumistõendit, mille näeb ette nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204, edaspidi „määrus nr 17”), ning teise võimalusena asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 ette nähtud erandit.
5 20. detsembril 1990 avaldas komisjon vastavalt määruse nr 17 artikli 19 lõikele 3 teatise (EÜT C 320, lk 11), milles teatas kavatsusest vastu võtta otsus, mis kiidab nimetatud lepingud heaks, kui neid on muudetud tema seisukohtade kohaselt, ning kutsus huvitatud kolmandaid isikuid üles esitama oma võimalikud märkused 30 päeva jooksul.
6 Vastuseks sellele teatisele esitas hageja, Groupement d’achat Édouard Leclerc (edaspidi „Galec”), 17. jaanuaril 1991 oma seisukohad. Galec on kooperatiivi vormis ostukontsern, mis teenindab jaemüügikohtade võrku Prantsusmaal, mida kutsutakse Leclerci turustuskeskusteks (edaspidi „Leclerci keskused”), enamik neist on suuremad või väiksemad ostukeskused ja kaubahallid. Galec oli oma seisukohtades kavandatava otsuse vastu, põhjendades seda eeskätt sellega, et mõned Leclerci keskused, mis olid kohandatud luksuskosmeetika müügiks, ei saaks otsuse vastuvõtmisel seda kosmeetikat enam müüa.
7 Galec osales sarnaselt haldusmenetluses ka Parfums Givenchy juhtumis, milles komisjon võttis 24. juulil 1992 vastu otsuse 92/428/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetluse kohta (IV/33.542 – Parfums Givenchy valikuline turustussüsteem) (EÜT L 236, lk 11) ja mille peale ta on esitanud Esimese Astme Kohtule hetkel menetluses oleva hagi (T-88/92: Galec v. komisjon).
8 16. detsembril 1991 võttis komisjon vastu otsuse 92/33/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetluse kohta (IV/33.242 – Yves Saint Laurent Parfums) (EÜT L 12, lk 14, edaspidi „otsus”). See ongi käesoleva kohtuotsuse ese.
Yves Saint Laurent’i leping
9 Otsuses käsitletud „heakskiidetud jaemüüja lepingu” (edaspidi „leping”) ja sellele lisatud üldiste müügitingimuste 11. juuli 1991. aasta versioonist selgub, et Yves Saint Laurent’i turustusvõrk on kinnine võrk, mille liikmetel on keelatud müüa Yves Saint Laurent’i kaubamärki kandvaid tooteid väljapoole võrku või hankida neid väljastpoolt võrku. Yves Saint Laurent kohustub omalt poolt tagama selle, et turustamine toimub kehtivaid seadusi ja õigusnorme järgides, ning võtma oma kaubamärgi ära müügikohtadelt, mis ei täida lepingulisi valikutingimusi.
10 Lepingus ette nähtud kriteeriumid heakskiidetud jaemüüjate valimiseks on seotud põhiliselt personali kutsekvalifikatsiooni, müügikoha asupaiga ja sisseseade, jaemüüja kaupluse nime ja mõne muu tingimusega, mida viimane peab täitma ja mis puudutavad toodete ladustamist, minimaalset ostude hulka aastas, kohustust mitte müüa aasta jooksul aktiivselt uusi tooteid, mis on paisatud turule mõnel teisel territooriumil, ning jaemüüja ja Yves Saint Laurent’i vahelist koostööd reklaami ja tooteedenduse alal.
11 Kutsekvalifikatsiooni osas sätestab lepingu punkt III.5 järgmist.
„5. Kutsekvalifikatsioon parfümeeria alal
Heakskiidetud jaemüüja kohustub järgima kutsekvalifikatsiooni käsitlevaid sätteid, mis on esitatud üldiste müügitingimuste artiklis I.3, ning tagama oma müügipersonali osalemise koolitustel, mida korraldab ainuturustaja.”
12 Üldiste müügitingimuste punktid I.2 ja I.3 sätestavad järgmist.
„2. Müügipersonal
Heakskiidetud jaemüüjal peab olema müügikoha pindala ja tarbijatele pakutavaid tooteid arvestades piisav müügipersonal. See personal peab olema võimeline tarbijatele nõu andma ja tooteid tutvustama.
3. Kutsekvalifikatsioon
Heakskiidetud jaemüüjal ja tema personalil peab olema kutsekvalifikatsioon parfümeeriatoodete (kosmeetikatoodete ja nahahooldustoodete) alal, mida tõendab:
– kosmeetikudiplom,
– kutsetunnistus parfümeeria alal, mille on väljastanud mõni tunnustatud kaubandus- ja tööstuskoda,
– vähemalt kolmeaastane kogemus prestiižikate parfümeeriatoodete (kosmeetika- ja nahahooldustoodete) müügi alal.”
13 Müügikoha osas sätestab üldiste müügitingimuste punkt I.1 järgmist.
„a) Müügikoha ümbrus
Müügikohta ümbritsev linnaosa, tänavad ja poed peavad olema vastavuses Yves Saint Laurent’i kaubamärgi prestiiži ja tuntusega.
b) Muud arvessevõetavad elemendid
Müügikoha hoonel asuv kaupluse nimi ja selle fassaad, müügikoha olemasolust teavitav silt, vaateaknad, välisvalgustus, pindala, sisevalgustus, põrand, seinad ja lagi, mööbel, sisekujundus, reklaammaterjal, müügikoha puhtus ja kord, toodete ja reklaammaterjali puhtus, riiulid, kaubamärgi näitamine ja selle esiletõstmine, ladustamistingimused, toodete esitlusala, müügipersonali välimus ja klientide vastuvõtt.
Need elemendid peavad alati vastama Yves Saint Laurent’i kaubamärgi prestiižile ja tuntusele.
c) Müügipind
Müügipinna suurus peab olema vastavuses pakutavate toodete hulgaga. See peab võimaldama heakskiidetud jaemüüjal pakkuda sõltuvalt esindatud kaubamärkidest kohta, mis on reserveeritud toodetele, mille prestiiž ja tuntus vastab Yves Saint Laurent’i kaubamärgile.
d) Muu tegevus müügikohas
Kui müügikohas tegeldakse mõne muu tegevuse või muude tegevustega, tuleb arvestada:
– selle tegevuse ulatust;
– selle tegevuse esitlust müügikoha sees ja väljas;
– selle tegevuse ja parfümeeria eraldatust üksteisest;
– müügipersonali jagunemist selle tegevuse ja parfümeeria vahel;
– kummagi tegevusega tegeleva müügipersonali pädevust;
– kummagi tegevusega tegeleva müügipersonali riietust.
[…]”.
14 Samuti sätestavad lepingu punktid III.3 ja III.4 järgmist.
„3. Müügikohtades müüdavate toodete laad ja kvaliteet
Heakskiidetud jaemüüja on näidanud ära kõigi müügikohas müüdavate või müügile tulevate toodete laadi ja kvaliteedi. Heakskiidetud jaemüüja ei pane müügikohas müüki tooteid, mis võivad Yves Saint Laurent’i toodete kõrval asetsedes selle kaubamärgi mainet vähendada.
4. Müügikoha kõrge tase ja selle hooldus
Heakskiidetud jaemüüja peab hoidma müügikoha ladustamiseks ja toodete väljapanemiseks suurepärases korras ja puhtana. Müügikoha või selle sees asuva parfümeeriale spetsialiseerunud osakonna sisseseade, mööbel ja kujundus peavad vastama Yves Saint Laurent’i kaubamärgiga seonduvale kõrgele tasemele ja kvaliteedile.”
15 Jaemüüja kaupluse nime osas sätestab üldiste müügitingimuste I punkti teine lõik järgmist.
„Sellise parfümeeriakaupluse või poe nimi, milles on parfümeeriaosakond, või sellise müügipinna kaupluse nimi, mille piires on parfümeeriaosakond, peab alati olema vastavuses Yves Saint Laurent’i kaubamärgi prestiižiiga. Seetõttu peab kaupluse nimi vastama põhimõtetele, mis kehtivad luksus- ja kvaliteettoodete turustuses. See ei ole nii kaupluse nime puhul, mille välimust seostatakse asjaoluga, et kauplusel puudub klientide nõustamisteenus või kõrge tase või see on piiratud ja sisekujundusele ei ole tähelepanu pööratud.”
16 Mis puudutab võrku vastuvõtmise menetlust, siis igasugusele konto avamise avaldusele järgneva keskmiselt kolme ja maksimaalselt viie kuu jooksul hindab Yves Saint Laurent või tema ainuesindaja väljapakutud müügikohta, kasutades selleks hindamisaruannet, mille ühe koopia esitas Yves Saint Laurent menetluse käigus (menetlusse astuja seisukohtade 16. lisa, edaspidi „hindamisaruanne”). Selles hindamisaruandes hinnatakse müügikoha välisilmet, sisemust ja töötajate kutsealast pädevust hindamistabeli järgi, milles on 33 erinevat lahtrit, või kui tegemist on müügikohaga, kus peale parfümeeria on üks või enam ülekaalukat tegevusala, 37 erinevat lahtrit. Igas lahtris antakse sõltuvalt juhtumist kaks kuni kümme või kaks kuni seitse punkti.
17 Et Yves Saint Laurent jaemüüja heaks kiidaks, peab viimane koguma üle 231 punkti (33 lahtrit x 7) või üle 259 punkti (37 lahtrit x 7), sõltuvalt konkreetsest juhtumist. Kui jaemüüja saab kolm hinnet „2” müügikoha asupaiga, ümbruse, fassaadi, valgustuse, põranda, seinte, mööbli, müügikohas müüdavate teiste toodete ja kutsealase pädevuse aspektide eest, jäetakse tema kandidatuur kõrvale. Kaubamajade puhul kasutas Yves Saint Laurent kuni 1992. aastani hindamisaruande kohandatud versiooni, kuid see versioon asendatakse uuega, mis on kohandatud kõigile spetsialiseerumata kauplustele. Vahepeal kohaldatakse Yves Saint Laurent’i sõnul spetsialiseerumata müügikohtade korral praeguse hindamisaruande erinevaid aspekte poe sisemuse ja müügipersonali kohta ainult „parfümeeriaosakonnale” (16. jaanuari 1996. aasta vastus Esimese Astme Kohtu küsimustele, lk 3 ja 4).
18 Sõltuvalt hindamistulemustest vastatakse avaldusele kas põhjendatud keeldumisega või teavitatakse avalduse esitajat meetmetest, mis ta peab võtma, et nõudeid täita. Viimasel juhul antakse talle maksimaalselt kuue kuu pikkune tähtaeg nende nõuete täitmiseks ja selle tähtaja möödumisel viiakse läbi uus hindamine. Positiivse tulemuse korral avatakse konto üheksa kuu jooksul alates hindamise kuupäevast.
Komisjoni otsus
19 Otsuse punktis II.A.4 leiab komisjon, et EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 ei rakendata valikulisele turustussüsteemile, kui on täidetud kolm tingimust: esiteks on kõnesolevate toodete iseärasuste tõttu sellise süsteemi kehtestamine vajalik nende kvaliteedi ja nõuetekohase kasutamise tagamiseks; teiseks valitakse jaemüüjad lähtuvalt kvalitatiivse laadiga objektiivsetest kriteeriumidest, mis puudutavad jaemüüja ja tema personali kutsekvalifikatsiooni ja samuti tema sisseseadet; kolmandaks kehtivad need kriteeriumid ühetaoliselt kõigile potentsiaalsetele jaemüüjatele ja neid rakendatakse kedagi diskrimineerimata (vt Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 26/76: Metro v. komisjon, edaspidi „I Metro kohtuotsus”, EKL 1977, lk 1875, punkt 20; 11. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 31/80: L’Oréal, EKL 1980, lk 3775, punkt 16, ja 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken v. komisjon, edaspidi „AEG kohtuotsus”, EKL 1982, lk 3151, punkt 33).
20 Sellest seisukohast lähtudes tõdeb komisjon otsuse punkti II.A.5 teises lõigus järgmist:
„Kõnealused tooted on spetsiifilise uurimistöö tulemusena tõepoolest kvaliteetsed, väljendudes eelkõige nende originaalses loomismeetodis, turustatavate tootevalikute mitmekesisuses ja kvaliteetsuses ning kasutatud materjalide kvaliteeditasemes, eriti mis puudutab nende pakendit. Lisaks teeb neist luksustooted eksklusiivne ja prestiižikas aura, mis eristab neid teistest samalaadsetest toodetest, mis on müügil teistes turuosades ja vastavad tarbija muudele nõudmistele. Selline omadus on ühest küljest tihedalt seotud tootja võimega arendada ja kaitsta kõrge mainega kaubamärgi imagot ning teisest küljest tuleneb see avalikkusele esitlemise viisist, mis toob esile iga üksiktoote või tootesarja esteetilise või funktsionaalse eripära […]”.
21 Seejärel leiab komisjon, et Yves Saint Laurent’i valikukriteeriumid, mis puudutavad kutsekvalifikatsiooni, müügikoha asupaika ja sisseseadet ning jaemüüja kaupluse silti, ei kuulu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse. Komisjon leiab eeskätt, et „professionaalse nõustamise olemasolu müügikohas on täiesti seaduslik nõue, sest neid spetsiifiliselt nõutavaid teadmisi on tarvis selleks, et aidata tarbijal leida toodet, mis vastab kõige paremini tema maitsele ja vajadustele, ning jagada talle parimat teavet niisuguste toodete kasutamis- ja isegi säilitamistingimuste kohta” (punkt II.A.5, kolmas lõik) ning „kuivõrd prestiižika kaubamärgi imago hoidmine on luksuskosmeetika turul põhiline konkurentsifaktor, siis ükski tootja ei suuda oma seisundit sellel turul säilitada, tegemata pidevalt pingutusi toodete edendamiseks. On aga selge, et need pingutused jookseksid tühja, kui jaemüügi staadiumis turustataks Yves Saint Laurent’i tooteid nii, et see võib rikkuda muljet, mis tarbijal nendest jääb. Seega on müügikoha asupaika ning esteetilisi ja funktsionaalseid aspekte puudutavad kriteeriumid tootja täiesti seaduslikud nõudmised, sest nende eesmärk on pakkuda tarbijale kõnealuste toodete luksusliku ja eksklusiivse laadiga kooskõlas olevat ümbrust ning Yves Saint Laurent’i kaubamärgi imagole vastavat toodete esitlust. Kaupluse nime puudutava kriteeriumiga püütakse lisaks tagada, et parfümeeriakaupluse või poe või müügipinna, kus on parfümeeriaosakond, kaupluse nimi sobiks kokku kõnesolevate toodete turustamises valitsevate põhimõtetega, ning välistada mulje, et klienditeenindus ja kõrge tase puudub või on piiratud ja et sisekujundusele ei ole tähelepanu pööratud. Selles osas tuleb rõhutada, et müügikoha või selle kaupluse nime toodete väärtust vähendavat laadi ei saa igal juhul tuletada turustaja tavalisest hinnapoliitikast” (punkti II.A.5 neljas lõik).
22 Punkti II.A.5 viiendas ja kuuendas lõigus jätkab komisjon:
„Keeluga müüa tooteid, mis võivad Yves Saint Laurent’i toodete naabruses asudes vähendada selle kaubamärgi mainet, püütakse vaid säilitada avalikkuse teadvuses kõnesolevatele toodetele omast prestiižikat ja eksklusiivset aurat, vältides nõnda samastamist madalama kvaliteediga toodetega. Sarnast eesmärki taotlevad ka valikukriteeriumid, millega tagatakse see, et müügikohtades, kus tegeldakse mitmesuguse tegevusega, oleks parfümeeriatoodete müügiks mõeldud ala võrreldes teiste toodete müügialaga sobiva suurusega ja piisavalt eraldatud. Siinkohal tuleb rõhutada, et kuna Yves Saint Laurent Parfums’i valikuline turustussüsteem on avatud kauplustele, kus on spetsialiseerunud osakond, ja kuna Yves Saint Laurent Parfums on kiitnud ühenduse piires heaks erinevaid turustusvorme, siis ei ole need kriteeriumid iseenesest sellised, mis välistavad teatud kaasaegsed turustusvormid, näiteks kaubamajad.
Heakskiidetud turustajale kehtestatud kohustus reserveerida Yves Saint Laurent Parfums’i toodetele koht, mis vastab esindatud kaubamärke arvestades Yves Saint Laurent’i kaubamärgi tasemele ning võimaldab tarbijal selle ära tunda, teenib eesmärki tagada lepingus nimetatud tooteid väärtustav esitlus. […] selline valikukriteerium ei piira iseenesest turustaja vabadust müüa ja reklaamida konkureerivaid kaubamärke ega takista uute turustusvormide arengut.”
23 Mis puudutab teisi kohustusi ja tingimusi, mida jaemüüja peab täitma, siis arvab komisjon, et need, mis on seotud võrku pääsemise menetluse, minimaalse ostude hulgaga aastas, koostööga reklaami ja tooteedenduse alal, toodete ladustamise ja uute toodete turulepaiskamisega, kuuluvad artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse (vt otsuse punkt II.A.6) ja et esinevad konkurentsitakistused kujutavad endast olulist ühendusesisese kaubanduse piiramist (punkt II.A.8).
24 Komisjon tõdeb siiski otsuse punktis II.B.1, et Yves Saint Laurent’i turustussüsteemi moodustavad lepingud täidavad EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 ette nähtud neli tingimust.
25 Mis puudutab küsimust, kas kõnesolevad sätted aitavad parandada kaupade tootmist ja levitamist, nagu näeb ette asutamislepingu artikli 85 lõige 3, siis sedastab komisjon järgmist (punkt II.B.2).
„Luksuskosmeetikat eristab teistest samalaadsetest toodetest, mis vastavad tarbija teistele nõudmistele, muu hulgas eksklusiivne ja prestiižikas imago, mis seostub tarbija teadvuses kaubamärgiga, mida need tooted kannavad. Valmistaja võime luua ja kaitsta originaalse ja prestiižika kaubamärgi imagot on seega oluline konkurentsifaktor. Järelikult saab luksuskosmeetika kaubamärki kandvaid tooteid turustada vaid selle eksklusiivset iseloomu säilitades. Kogemus näitab nimelt, et luksuskosmeetikatoote üldine turustamine võib kahjustada muljet, mis tarbijal sellest on, ning tuua pikemas perspektiivis kaasa nõudmise vähenemise selle toote järele.”
26 Nendest seisukohtadest lähtudes leiab komisjon, et lepingu sätted, mis kuuluvad artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse (vt punkt 23 eespool), „kindlustavad selle, et Yves Saint Laurent’i tooteid turustatakse vaid tingimustes, mis säilitavad luksuskosmeetikale iseloomuliku kvaliteedi ja eksklusiivse iseloomu mainet” (punkti II.B.2 seitsmenda lõigu lõpp).
27 Mis puudutab küsimust, kas tarbijad saavad „sellest tulenevast kasust õiglase osa”, nagu näeb ette asutamislepingu artikli 85 lõige 3, siis leiab komisjon, et „turustussüsteem, millest teda teavitati, võimaldab säilitada lepingus nimetatud toodete eksklusiivset laadi, mis on tarbija valiku tähtsaim motivatsioon” (punkti II.B.3 teine lõik) ja et „juhul, kui klient peab kaubamärgi imagot ja valikulise turustussüsteemi puhul müügikohas osutatavaid teenuseid teisejärguliseks, võib ta alati valida naaberturult samalaadsed tooted, mida turustatakse valikulisi turustussüsteeme kasutamata, karistades tootjat tema kaubandusstrateegia valiku eest” (punkti II.B.3 kolmas taane).
28 Viimaks leiab komisjon oma otsuse punktis II.B.4, et Yves Saint Laurent’i turustussüsteem ei sisalda ühtegi konkurentsi piiravat kohustust, mis ei oleks hädavajalik artikli 85 lõike 3 punktis a märgitud eesmärkide saavutamiseks, ning märkis punktis II.B.5, et kõnesolevad lepingud ei anna asjassepuutuvatele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 3 punkti b tähenduses. Komisjon lisab eeskätt, et ta ei ole „tuvastanud, et valikuliste turustussüsteemide levimine luksuskosmeetika valdkonnas tõrjuks põhimõtteliselt kõrvale teatud kaasaegsed turustusvormid, nagu kaubamajad. Yves Saint Laurent Parfums’i valikukriteeriumid ei ole nimelt sellised, et neid ei suudaks täita ka need turustusvormid, isegi kui see eeldab viimaste eripäraste kaubandusmeetodite osalist muutmist” (punkti II.B.5 neljas lõik).
29 Otsuse artiklis 1 öeldakse järgmist:
„EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 sätteid ei kohaldata artikli 85 lõike 3 alusel:
– heakskiidetud turustaja tüüplepingule, mis seob Yves Saint Laurent Parfums’i oma spetsialiseerunud jaemüüjatega, kelle asukoht on Prantsusmaal, samuti sellele lepingule lisatud üldistele müügitingimustele,
ja
– heakskiidetud turustaja tüüplepingule, mis seob Yves Saint Laurent Parfums’i ainuesindajaid, kelle asukoht on mõnes muus Euroopa Majandusühenduse liikmesriigis kui Prantsusmaa, nende spetsialiseerunud jaemüüjatega, samuti sellele lepingule lisatud üldistele müügitingimustele.
Käesolevat otsust kohaldatakse 1. juunist 1991 kuni 31. maini 1997.”
Menetlus ja poolte nõuded
30 Hageja esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. märtsil 1992 jõudnud hagiavaldusega käesoleva hagi. 12. oktoobri 1992. aasta määrusega lubati Yves Saint Laurent’il, Comité de liaison des syndicats européens de l’industrie de la parfumerie et des cosmétiques’il (edaspidi „Colipa”), Fédération des industries de la parfumerie’il (edaspidi „FIP”) ja Fédération européenne des parfumeurs détaillants’il (edaspidi „FEPD”) kostja nõuete toetuseks menetlusse astuda.
31 Kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande, otsustas Esimese Astme Kohus avada suulise menetluse ilma esialgsete menetlustoiminguteta. Kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames paluti Yves Saint Laurent’il ja FEPD-l enne istungit vastata kirjalikult mõnele küsimusele ja esitada mõned dokumendid. Pooled esitasid oma vastused 16. ja 24. jaanuari 1996 vahel.
32 Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 28. ja 29. veebruari 1996. aasta kohtuistungil.
33 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsus tervikuna;
– mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.
34 Kostja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
35 Menetlusse astuja Yves Saint Laurent palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud Yves Saint Laurent’i menetlusse astumisega seotud kulud, välja hagejalt.
36 Menetlusse astuja FIP palub Esimese Astme Kohtul:
– teha otsus hagi vastuvõetamatuse kohta vastavalt õigusnormidele;
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud FIP-i menetlusse astumisega seotud kulud, välja hagejalt.
37 Menetlusse astuja Colipa palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud Colipa menetlusse astumisega seotud kulud, välja hagejalt.
38 Menetlusse astuja FEPD palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud FEPD menetlusse astumisega seotud kulud, välja hagejalt.
39 Menetlusse astuja seisukohtade peale esitatud märkustes palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada tema hagi vastuvõetavaks;
– jätta kohtukulud menetlusse astujate kanda.
Vastuvõetavus
Poolte argumentide kokkuvõte
40 Yves Saint Laurent väidab, et hagi on vastuvõetamatu seepärast, et ühest küljest ei puuduta otsus Galeci isiklikult ning teisest küljest ei puuduta otsus viimast otseselt, nii et Galecil ei saa olla põhjendatud huvi.
41 Esiteks ei viita otsus kordagi otseselt või kaudselt Galecile või Leclerci keskustele ning lisaks ei tähenda Galeci tegutsemine jaekaubandussektoris veel seda, et otsus teda isiklikult mõjutaks mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab (vt eelkõige Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann v. komisjon, EKL 1963, lk 197, ja 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt v. komisjon, EKL 1969, lk 459).
42 Lisaks on Galec väga vähe menetluses osalenud. Peale haldusmenetluse käigus komisjonile esitatud märkuste ei ole Galec kunagi esitanud Yves Saint Laurent’ile ainsatki taotlust heakskiidu saamiseks. Galec ei ole ka esitanud kaebust Yves Saint Laurent’i lepingute peale. Euroopa Kohus tunnistas I Metro kohtuotsuses, 22. oktoobri 1986. aasta otsuses kohtuasjas 75/84: Metro v. komisjon (edaspidi „II Metro kohtuotsus”, EKL 1986, lk 3021) ja 28. jaanuari 1986. aasta otsuses kohtuasjas 169/84: Cofaz v. komisjon (EKL 1986, lk 391) kolmanda isiku hagi vastuvõetavaks vaid rangemate individualiseerimise nõuete täitmisel.
43 Teiseks on Galec põhikirja järgi oma liikmete, st Leclerci keskuste ja nende varustajate vahendaja, tegutsedes vaid esimeste nimel. Seega ei saa teda pidada turustajaks, veel vähem Yves Saint Laurent’i heakskiidetud jaemüüjaks. Järelikult ei ole otsusel Galecile mingit mõju ja see ei tekita talle mingit otsest kahju (vt Euroopa Kohtu 28. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 135/81: Groupement des agences de voyages v. komisjon, EKL 1982, lk 3799). Otsus ei puuduta teda niisiis otseselt ning tal ei ole mingit tekkinud ja olemasolevat huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
44 Kui oletada lõpuks, et Galec esitas hagi oma liikmete huvides, siis tuleb märkida, et tema põhikirjas ei ole ühtki sätet, mille kohaselt oleksid viimased andnud talle õiguse nende nimel kohtusse pöörduda. Lähtudes põhimõttest, mille kohaselt „keegi ei saa kohtusse pöörduda üldvolituse alusel” („nul ne plaide par procuration”), on Galeci hagi niisiis vastuvõetamatu (vt kohtujurist Rozèsi ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Groupement des agences de voyages v. komisjon, lk 3811).
45 Hageja rõhutab, et haldusmenetluse käigus esitas ta määruse nr 17 artikli 19 lõike 3 alusel oma märkused, mis on eesmärgilt võrdväärsed kaebuse esitamisega, ning komisjon kajastas tema argumente otsuses, eriti selle punktide I.D. ja II.B.5 lõpus.
46 Galeci otsest ja isiklikku põhjendatud huvi menetlust algatada ei saa teisest küljest tõsiselt vaidlustada. Majanduskontserni ostukeskusena tegutseb Galec otse parfüümi- ja kosmeetikatoodete turul, valib välja tootjaid ning peab läbirääkimisi tootevalikute ja hindade, finantstingimuste ning kättetoimetamis- ja tarnetingimuste küsimuses. Galec lisab, et kui otsust ei oleks vastu võetud, oleks ta saanud ühel või teisel viisil hankida Yves Saint Laurent’i tooteid, aga otsus jätab ta ilma igasugusest normaalsest juurdepääsust sellele turule.
47 Kostja leiab, et Galeci hagi on vastuvõetav, viidates eelkõige II Metro kohtuotsusele.
48 Nimelt väljendas Galec selget soovi turustada luksusparfüüme esiteks oma haldusmenetluse käigus esitatud märkustes ja teiseks erinevate Leclerci keskuste tehtud arvukate katsete näol turustada luksusparfüüme, mis on andnud alust suureks hulgaks vaidlusteks siseriiklikes kohtutes.
49 Lisaks selgub Galeci põhikirjast, et tema tegevusala on eelkõige oma liikmete tellimuste kokkukogumine ja nende edastamine varustajatele (artikkel 2) ning et ta võib sooritada ostusid otseselt enda nimel (artikkel 30A). Sellest järeldub, et kui mõned Galeciga seotud ettevõtted võetakse vastu Yves Saint Laurent’i võrku, võib Galec osta kõnesolevaid tooteid nende nimel. Ei saa muide eitada, et Galeciga seotud ettevõtted võivad olla huvitatud Yves Saint Laurent’i turustusvõrgus osalemisest. Olukord, mida vaadeldakse eespool viidatud kohtuasjas Groupement des agences de voyages v. komisjon on niisiis põhimõtteliselt erinev antud juhtumist.
Esimese Astme Kohtu hinnang
50 Kostja ei taotlenud hagi vastuvõetamatuks tunnistamist. Selles olukorras ei ole Yves Saint Laurent’il õigust tõstatada vastuvõetamatuse vastuväidet ja Esimese Astme Kohus ei saa seega arutada väiteid, millele ta tugineb (Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-313/90: CIRFS jt v. komisjon, EKL 1993, lk I-1125, punktid 20–22).
51 Hagi vastuvõetavust tuleb vastavalt kodukorra artiklile 113 siiski omal algatusel uurida (vt eespool viidatud kohtuotsus CIRFS jt v. komisjon, punkt 23).
52 Vastavalt asutamislepingu artiklile 173 võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu vaid siis, kui see puudutab teda otseselt ja isiklikult. Kuna otsus oli adresseeritud Yves Saint Laurent’ile, tuleb arutada, kas need kaks tingimust on Galeci puhul täidetud.
53 Mis puudutab küsimust, kas otsus puudutab Galeci „isiklikult”, siis selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et isikud, kellele otsus ei ole adresseeritud, võivad väita, et see puudutab neid isiklikult üksnes siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eespool viidatud kohtuotsus Plaumann v. komisjon, lk 223, ja Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-447/93, T-448/93 ja T-449/93: AITEC jt v. komisjon, EKL 1995, lk II-1971, punkt 34).
54 Kohus märgib siinkohal, et Galec on jaemüüjate muutuva põhikapitaliga kooperatiiv, mis tegutseb kaupluse nime É. Leclerc all ja on asutatud vastavalt Prantsuse 11. juuli 1972. aasta seadusele nr 72-652. Selle seaduse artikkel 1 sätestab, et kooperatiivide eesmärk on parandada nendega liitunud ettevõtjate ühiste jõupingutustega tingimusi, milles nad tegutsevad. Selleks võivad nad eelkõige varustada oma liikmeid täies ulatuses või osaliselt kaupade, toiduainete ja teenustega, nende tegevuseks vajalike seadmete ja materjaliga. Galeci põhikirja artikli 2 lõige 2 täpsustab, et tema liikmetele pakutavad teenused ei ole piiratud nende laadilt ega koguselt ning need võivad kujutada endast mis tahes tehinguid või tegevust, mis on seotud tema liikmete kutsealase tegevusega. Põhikirja artikli 30A järgi töötab Galec ainult temaga liitunud ettevõtjate huvides, et neil oleks võimalik alandada oma ostu- ja müügihinda. Eelkõige on tal õigus sooritada ostusid omaenese nimel oma liikmete huvides.
55 Vastavalt Galeci kohtuistungil esitatud kinnitustele, mida ei vaidlustatud, pöördus viimane enne otsuse vastuvõtmist paljude parfüümitootjate, nende hulgas Yves Saint Laurent’i poole, et paluda vähemalt mõningate oma liikmete vastuvõtmist võrku heakskiidetud turustajatena. Seejärel taotles üks Galeci kontserni liikmeid, äriühing Rocadis, kes haldab keskust Leclerc de Poitiers, oma 22. augusti 1990. aasta kirjaga vastuvõttu Yves Saint Laurent’i võrku.
56 Yves Saint Laurent lükkas selle taotluse tagasi 28. septembri 1990. aasta kirjaga põhjendusel, et üks Yves Saint Laurent’i ja äriühingu Rocadis vaheline vaidlus, mis tekkis sellest, et viimane müüs Yves Saint Laurent’i tooteid väljaspool selle turustusvõrku, oli veel pooleli Prantsuse kohtutes.
57 On ka selge, et mitmed teisedki Leclerci keskused on väljendanud soovi turustada Yves Saint Laurent’i tooteid, nagu selgub arvukatest siseriiklikest kohtuvaidlustest, millele Galec oma menetlusdokumentides viitab.
58 Pealegi osales Galec komisjoni haldusmenetluses, esitades määruse nr 17 artikli 19 lõikes 3 ette nähtud teatise avaldamise järel üksikasjalikke märkusi (vt eespool punkt 6). Oma märkustes rõhutas Galec eelkõige, et otsuse tagajärjel ei saa tema liikmed turustada Yves Saint Laurent’i tooteid, ning palus komisjonil kohapeal kontrollida luksustoodete turustamise tingimusi nendes Leclerci keskuste kauplustes, mis soovivad luksusparfüüme turustada.
59 Oma 12. veebruari 1991. aasta kirjas kinnitas komisjon, et Galeci märkusi arutatakse tähelepanelikult. Kohtuistungil ütles komisjon, et arvestas neid märkusi otsuse vastuvõtmisel. Siiski on selge, et otsus kiidab põhiosas heaks Yves Saint Laurent’i valikulise turustussüsteemi iseärasused, mida Galec haldusmenetluse käigus kritiseeris.
60 Nendest asjaoludest lähtudes leiab Esimese Astme Kohus, et antud olukord ei erine sisuliselt olukorrast, mis oli käsitlusel II Metro kohtuotsuses (punktid 21–23), milles Euroopa Kohus leidis, et ettevõtjat, keda keelduti võtmast heakskiidetud turustajana vastu ühte võrku ja kes esitas määruse nr 17 artikli 19 lõike 3 alusel märkusi, puudutas selline komisjoni otsus, milles viimane jättis jõusse haldusmenetluse käigus kritiseeritud kriteeriumid, otseselt ja isiklikult.
61 Tuleb lisada, et otsus kahjustab Galeci huvisid vaid ulatuses, kus tema põhikirjajärgseks tegevusalaks on eelkõige läbirääkimiste pidamine Leclerci keskuste tarnelepingute küsimuses. Otsus puudutab Galeci kui selliste tarnelepingute teemal läbirääkijat seega isiklikult (vt analoogiline Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt v. komisjon, EKL 1988, lk 219, punktid 20–25, samuti eespool viidatud kohtuotsus CIRFS jt v. komisjon, punkt 30).
62 Galeci põhikirjast ja eriti selle artiklist 2 selgub lisaks, et talle oli vaikimisi antud õigus esitada haldusmenetluses mitte ainult oma seisukoht, vaid ka oma nende liikmete seisukoht, kes soovisid Yves Saint Laurent’i võrguga liituda. Kuna viimased on Yves Saint Laurent’i heakskiidetud jaemüüjate potentsiaalsed konkurendid, on nad ise „asjast huvitatud kolmandad isikud” määruse nr 17 artikli 19 lõige 3 tähenduses. Sellest järeldub, et otsus puudutab ka Galeci isiklikult, sest ta osales haldusmenetluses oma liikmete esindajana (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus AITEC jt v. komisjon, punktid 60–62).
63 Mis puudutab küsimust, kas otsus puudutab Galeci otseselt, siis piisab, kui tõdeda, et otsus jättis jõusse kõik Yves Saint Laurent’i võrgu mõjud, võimaldades seega Yves Saint Laurent’il kehtestada Galecile ja tema liikmetele valikukriteeriumeid, mille seaduslikkuse Galec haldusmenetluse käigus vaidlustas.
64 Isegi kui Galec ise ei soovi saada Yves Saint Laurent’i heakskiidetud jaemüüjaks, kehtivad talle juhul, kui ta tahab osta Yves Saint Laurent’i tooteid, nüüdsest valikukriteeriumid, mille seaduslikkust on kinnitatud otsuses. Järelikult on Galecil eelnev ja põhjendatud huvi vaidlustada selle otsuse põhjendatust.
65 Sellest järeldub, et hagi on vastuvõetav.
Põhiküsimus
66 Galec heidab põhiliselt ette, et otsusega heaks kiidetud valikukriteeriumid kumulatiivselt põhjustavad selle, et Yves Saint Laurent’i võrgust jäävad a priori kõrvale teatud É. Leclerci nime kandvad kaubamajad, vaatamata asjaolule, et need on võimelised müüma luksusparfüüme sobivates ja tooteid väärtustavates tingimustes. Selle peamise etteheite kõrval esitab Galec oma hagis kolm väidete gruppi, mis puudutavad vastavalt põhjenduste puudumist, faktivigu ja õigusnormi rikkumist. Need väited kattuvad ja sisaldavad nelja põhilist argumenti: a) otsus on puudulikult põhjendatud ja/või selles esineb ilmseid faktivigu, sest selles leitakse, et suure ja keskmise pindalaga kaupluste (edaspidi „suured jaemüüjad”) kasutatavad kaupade väärtustamise meetodid ei sobi luksusparfüümide turustamiseks; b) otsus on puudulikult põhjendatud ja/või selles esineb ilmseid faktivigu seoses tarbijate vajaduste ja ootustega; c) otsuses on õigusnormi ebaõigesti kohaldatud ja/või see on puudulikult põhjendatud, sest komisjon otsustas, et selle punktis II.A.5 toodud kriteeriumidele ei kohaldata asutamislepingu artikli 85 lõiget 1; d) otsuses on asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamisel õigusnormi ebaõigesti kohaldatud ja/või tehtud ilmseid faktivigu ja/või see on puudulikult põhjendatud.
67 Esiteks tuleb arutada otsuse põhjendatust asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 silmas pidades, võttes kokku kõik selle kohta esitatud poolte väited ja argumendid, ning teiseks otsuse põhjendatust asutamislepingu artikli 85 lõiget 3 silmas pidades.
I – Otsuse põhjendatus asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 silmas pidades
Poolte argumentide kokkuvõte
Galeci argumendid
68 Galec märgib kõigepealt, et ta turustab É. Leclerci kaupluse nime all tegutsevate liikmete kaudu paljusid luksustooteid (hi-fi elektroonika, kallid veinid, ehted, kellad, fotoaparaadid, luksustekstiil jne) tingimustes, mis sobivad selleks suurepäraselt, ning et ta tunnistab, et vaja on süsteemi, mis põhineks „luksusvalikul”, et hoida luksustoodete prestiiži ja vastata tarbijate ootustele. Ta tunnistab ka, et kõik É. Leclerci kaupluse nime kandvad kauplused ei ole selliseks turustusvormiks sobivad. Siiski pakuvad mõned É. Leclerci kaupluse nime all tegutsevad kaubahallid juba luksusvalikut eripäraste meetodite abil, nagu eraldi boks kaupluses või spetsiaalne ala müügipinna piires, millel võib olla ka erinev nimi (näiteks „Éole”). Niisugused poed on kohandatud või kohandatavad luksuskosmeetika müügiks, nagu näitavad mõnede Leclerci keskuste „ilu ja tervise” müügialade fotod, mis on hagiavaldusele lisatud.
69 Suured jaemüüjad on Yves Saint Laurent’i võrgu puhul siiski kategooriliselt välistatud kõigi otsuses heaks kiidetud turustamiskriteeriumide kumulatiivse mõju tõttu, eriti nende tõttu, mis puudutavad lähinaabrust, st „linnajagu”, „tänavaid” ja „läheduses asuvaid poode” (müügitingimuste punkt I.1.a), „vaateakendega fassaadi”, „kujundust”, kogu müügipinna üldist jaotust, muid müügitingimuste punktis I.1.b nimetatud arvesse tulevaid elemente, teiste toodete, mis „võivad Yves Saint Laurent’i toodete kõrval asetsedes selle kaubamärgi mainet vähendada”, ja muude tegevuste olemasolu müügikohas peale parfümeeria, mida tuleb müügitingimuste punkti I.1.d järgi hinnata, lähtudes nende ulatusest, nende esitlusest müügikohast väljas, sellest, mil viisil need on parfümeeriast eraldatud, ja personali riietusest.
70 Galeci jaoks on kõige meelevaldsem ja ühepoolsem kriteerium kaupluse nimi. Kaupluse nime É. Leclerc kannab suur hulk erinevaid müügikohti ning kuigi mõned selle kaupluse nime all töötavad turustuskeskused ei saa pretendeerida luksustoodete turustamisele, jättis komisjon tähelepanuta võimaluse, et mõned teised vastavad niisuguste toodete turustamiseks kehtestatud objektiivsetele kriteeriumidele.
71 Sellest tuleneb, et vastupidi põhimõtetele, mida Euroopa Kohus rakendab eespool nimetatud I Metro, II Metro ja L’Oréali kohtuotsustes ja 10. juuli 1980. aasta otsuses kohtuasjas 99/79: Lancôme (EKL 1980, lk 2511), välistab kõnesolev valikuline turustussüsteem uued kaubandusvormid, sest kasutatakse kriteeriume, mis ei ole objektiivsed ega ühetaolised, neid rakendatakse diskrimineerivalt ning need ei ole proportsionaalsed. Lisaks jätsid otsuses esitatud kriteeriumid kõrvale ühe „spetsiifilise kaubandusvormi”, rikkudes Euroopa Kohtu praktikat, mis avaldub I Metro (punktid 20 ja 50), II Metro (punkt 34) ja AEG (punktid 36 ja 73) kohtuotsustes.
72 Hageja arvab nimelt, et otsus tähendab kas seda, et turustusvõrku võib vastu võtta vaid mõningaid suurte jaemüüjate vorme, st kaubamajasid, nagu Printemps või Galeries Lafayette, nagu kinnitavad otsuse punktis I.B mainitud professor Weberi aruanne ja Yves Saint Laurent’i menetlusse astuja seisukohad, või siis seda, et komisjoni heakskiidetud kriteeriumid nõuavad suurtelt jaemüüjatelt palju enamat kui oma kaubandusmeetodite mõningast kohandamist. Selleks et täita näiteks niisuguseid kriteeriume, mille kohaselt müügikoht peab asuma teatud tänavatel, kus kauplused vastavad kaubamärgi prestiižile, parfümeeria peab olema lahutatud teistest tegevusest, kõik müügipinnal töötavad isikud peavad kandma ametiriietust, ei tohi olla liiga palju „mitteluksuslikke” tegevusi ning kauplustel peavad olema vaateaknad, tuleb suurtel jaemüüjatel täielikult loobuda oma kaubandusmeetoditest.
73 Mis puudutab otsuse põhjendusi, siis hageja arvab, et sellises põhimõttelises otsuses nagu antud juhul oleks põhjendused pidanud olema eriti täielikud. Komisjon ei põhjendanud aga piisavalt oma kinnitust, mille kohaselt teatatud kriteeriumid (mis välistavad hageja arvates kõik muud kaubandusvormid peale spetsialiseerunud jaemüüja) ei piira konkurentsi vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1. Viitega nimelt eespool viidatud Metro, AEG, Lancôme’i ja L’Oréali kohtuotsustele kasutas komisjon luksustoodete kaubamärgi imago kaitsmiseks kriteeriume, mida siiani kasutati vaid „tehnilise” valiku tegemiseks, põhjendamata aga oma otsust nii, nagu nõuavad nimetatud kohtuotsused.
74 Lisaks kohustavad eespool viidatud L’Oréali, Lancôme’i ja Metro kohtuotsused komisjoni hindama kokkulepete kitsendavat laadi majanduslikus kontekstis. Komisjon teadis, et kõik prestiižikaid parfüüme tootvad ettevõtjad võtavad kasutusele sama ainuõigusliku turustuse viisi, ja ta oleks pidanud tooma ära võrkude kumulatiivset mõju puudutava põhjenduse, seda enam, et ta tunnistas kõnesolevate toodete turustamise puhul põhimõtteliselt seaduslikuks terve kaubandusvormi üldise ja absoluutse väljajätmise.
75 Samuti ei põhjendanud komisjon oma otsust piisavalt, kuna ta ei võtnud arvesse haldusmenetluse käigus esitatud Galeci märkusi, mille kohaselt suured jaemüüjad müüvad luksustooteid tänapäeval tingimustes, mis on selleks täiesti sobivad. Viimase kümnendi jooksul on suurte jaemüüjate kaubandusmeetodid nimelt läbi teinud põhjaliku muutuse ning nad on võimelised mitte üksnes kaitsma tehniliselt keerulisi tooteid või luksustooteid tähistava kaubamärgi imagot, vaid on ka konkurentsivõimelised, kui asi puudutab toodete imagot.
76 Lisaks ei põhjendanud komisjon oma arvamust selle kohta, millist kaupluse nime tarbija suurelt jaemüüjalt ootab. Kaasaegsed tarbijad ootavad aga mitmekesist luksustoodete valikut ning vastavad sellele spontaanselt, kui selline valik neile kättesaadavaks tehakse. Komisjon püüab seda kontrollitavat tõde ümber lükata vaid põhjendamata kinnitustega, et mõned nimed on juba loomult ja alati kaupade väärtust vähendavad (otsuse punkti II.A.5 neljas lõik) ja et tarbija seostab mõttes tema „eksklusiivse ja prestiižika maine” nõuet spetsialiseerunud jaemüüjate ainuõigusliku turustusega (punkti II.B.2 esimene lõik). Neid kinnitusi ei toeta ükski uurimus, arvamusküsitlus ega statistiline analüüs, nii et komisjon ei ole võimaldanud Esimese Astme Kohtul veenduda, kas selline keskmise tarbija portree vastab tegelikkusele.
77 Mis puudutab otsuse faktivigu, siis hageja arvab juba esitatud põhjustel, et komisjon ei võtnud arvesse suurte jaemüüjate võimet turustada luksusparfüüme rahuldavates tingimustes. Lisaks hindas komisjon silmnähtavalt valesti klientide motivatsiooni, tõdedes otsuse punkti II.B.3 teises lõigus, et „turustussüsteem, millest teda teavitati, võimaldab säilitada lepingus nimetatud toodete eksklusiivset laadi, mis on tarbija valiku tähtsaim motivatsioon”. Hageja arvates on tegemist vananenud arusaamadega, mis on omistatud tarbijale vähimagi tõenduseta.
78 Tegelikult kohtab suur jaemüüja niipea, kui luksusparfüüme turustama hakkab, suurt spontaanset nõudmist, mille loovad tarbijad, kes otsivad luksust ja unistust, kuid ei ole selle eest valmis maksma hinda, mida küsitakse suletud võrgus. Eriti üks kategooria tarbijaid, kes on üsna noored, heal järjel ja linnastunud, hindavad uuendusi ja kaubamärke kandvaid tooteid, eelistavad sooritada oma oste suurte jaemüüjate võrgust, ostes sealt ka kõik luksustooted; komisjon aga eitab selle kategooria olemasolu.
79 Lisaks on turustuse ümberkujunemine põhjalikult muutnud seda, kuidas tarbijad turustajate kaupluse nimesid tajuvad. Väär oleks niisiis eeldada, et tarbijal on suurtest jaemüüjatest alati ühesugune ja toodete väärtust vähendav ettekujutus või et üleminek suurtele jaemüüjatele muudab kõik luksustooted igapäevatoodeteks. Komisjon on sellest täiesti teadlik, aga ta ei ole seda vähimalgi määral arvestanud, mis on ilmne kaalutlusviga (vt AEG kohtuotsus, punktid 74 ja 75).
80 Mis puudutab komisjoni poolt õigusnormi rikkumist, siis leiab hageja, et viimane rikkus ühenduse õigust, leides, et otsuse punktis II.A.5 toodud kriteeriumid, eriti need, mis puudutavad kvalifitseeritud personali, müügikoha asupaika, esteetilisust ja kaupluse nime, kaupluse teisi tegevusi, samuti Yves Saint Laurent’i kaubamärgi osatähtsust võrreldes konkureerivate kaubamärkidega, ei kuulu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 keelu kohaldamisalasse.
81 Isegi kui need kriteeriumid, mis hageja arvates välistavad a priori teatud hulga potentsiaalseid edasimüüjaid, on seaduslikud, on komisjon siiski rikkunud põhimõtet, mille kohaselt peavad toodete turustamisel kehtestatud piirangud olema proportsionaalsed, samuti põhimõtet, mille kohaselt koguselised piirangud on põhimõtteliselt ebaseaduslikud (vt eriti eespool viidatud I Metro, II Metro II, L’Oréali ja AEG kohtuotsused). Nimelt ületavad need piirangud selle, mis on kõnesolevate toodete puhul hädavajalik nende omaduste esiletoomiseks ning kvaliteedi ja nõuetekohase kasutamise kaitsmiseks.
82 Komisjon rikkus ka ühenduse õigust, sest ei hinnanud Yves Saint Laurent’i võrgu ilmseid piiranguid nende kontekstis (vt II Metro kohtuotsus, punkt 40). Selles küsimuses rõhutab hageja, et komisjon väitis kostja vastuses, et asjaomane turg on “kosmeetikatoodete turg”, samal ajal kui otsuses ja kostja vastuse muudes punktides ütles ta, et luksusparfüümide turg on spetsiifiline ja iseseisev turg. Vastupidiselt komisjoni väidetele ei ole kahtlust, et sarnaste võrkude kumulatiivne mõju kõrvaldaks suured jaemüüjad luksusparfüümide turult, mis on käesolevas asjas asjakohane turg.
Komisjoni argumendid
83 Kostja väidab, et ta ei võtnud otsuses seisukohta küsimuses, kas mõned Leclerci keskused vastavad Yves Saint Laurent’i kriteeriumidele või mitte, vaid kaalus nende kriteeriumide sisu, mõju ja seaduslikkust ühenduse õiguse seisukohast. Lisaks ei välista otsus a priori ühtegi kaubandusvormi. Nii täpsustas otsus esiteks, et need kriteeriumid ei ole „iseenesest sellised, mis välistavad teatud kaasaegsed turustusvormid, näiteks kaubamajad” (punkti II.A.5 viienda lõigu lõpp), ning teiseks võivad ka mõned kaasaegsed turustusvormid täita valikukriteeriume, kui nad muudavad kaubandusmeetodeid (punkti II.B.5 neljas lõik). Istungil kinnitas komisjoni esindaja, et komisjon ei välista luksuskosmeetika sektoris a priori ühtegi „kaubahalli” tüüpi turustusvormi ning et otsuse punti II.A.5 viiendas lõigus ja punkti II.B.5 neljandas lõigus esinevat terminit „kaubamajad” tuleb mõista nii, et see hõlmab kaubahalle.
84 Hageja väide, nagu suudaksid nõutud kriteeriume täita vaid kesklinna spetsialiseerunud jaemüüjad, ei vasta tõele; linnaosades ja äärelinnades on ka teisi poode peale spetsialiseerunud jaemüüjate. Samuti ei pruugi kaubamärgi prestiižile ja tuntusele vastavuse nõue suurte jaemüüjate puhul ilmtingimata täitmata olla, sest hageja toodud fotode põhjal on mõned tema enda poed võimelised pakkuma sisekujundust, mis on kohane prestiižikate kaubamärkide müügiks.
85 Mis puudutab kaupluse nime kriteeriumi, siis see osutub eriti vajalikuks, kui arvestada, et see võimaldab välistada teatud kaupluse nimed, mis vähendavad väärtust silmnähtavalt. Lisaks kasutavad Leclerci keskused luksustoodete müügil toodete väärtustamise meetodina täiendavaid müügipindasid, millel on erinev nimi, näiteks „Éole”. Lisaks täpsustas otsus, et kaupluse nime toodete väärtust vähendavat laadi ei saa tuletada turustaja tavalisest hinnapoliitikast (punkti II.A.5 neljanda lõigu lõpp).
86 Galeci argument, mille kohaselt suudavad suured jaemüüjad rahuldada kõnesolevaid kriteeriume vaid pärast seda, kui nende kaubandusmeetodeid on põhjalikult muudetud, ei ole kuidagi kooskõlas komisjoni seisukohaga. Nimetatud kriteeriumid võivad üksnes tähendada teatud kaasaegsete turustusvormide müügimeetodite osalist muutmist, kusjuures muudatuste aste sõltub igal juhtumil konkreetsest olukorrast.
87 Mis puudutab otsuse põhjendusi, siis need on selged ja täielikud, eriti punktis II.A.5. Lisaks selgub eespool viidatud kohtuotsustest Lancôme ja L’Oréal ning komisjoni 16. detsembri 1985. aasta otsusest 85/616/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetluse kohta (IV/30.665 – Villeroy ja Boch, EÜT L 376, lk 15), et arusaam, et mõne toote prestiižika maine hoidmine võib õigustada edasimüüja kutsekvalifikatsiooni ja sisseseadet puudutavaid kvaliteedikriteeriume, ei ole sugugi uus. Ei ole ka õige väita, et komisjon ei võtnud arvesse valikuliste turustussüsteemide kumulatiivset mõju, nagu näitab otsuse punkt II.A.8.
88 Mis puudutab tarbijaid, siis kostja väidab, et kuigi luksustoodete tarbijat ahvatleb lühikeses perspektiivis madalam hind, on tema põhiline motivatsioon kindlustunne, et toode ei muutu selle maine labaseks muutumise ja loomingulise taseme kahanemise tagajärjel igapäevaseks, mis võib madalama hinna puhul pikas perspektiivis juhtuda. Lisaks selgub otsuse punktist I.D, et tarbijate ühenduste seisukohad, mida komisjon on arvesse võtnud, annavad tunnistust tarbija soovist, et luksusparfümeeriat müüdaks vaid kvaliteetmüügikohtades ja seda teeks vaid kvalifitseeritud personal.
89 Mis puudutab suurte jaemüüjate suutlikkust turustada Yves Saint Laurent’i tooteid, siis kostja eitab, et võttis selles küsimuses mingi seisukoha. Kui teatud suurte jaemüüjate kauplused on võimelised vastama luksusparfüümide valikulise turustuse põhjendatud kriteeriumidele, tähendaks see lihtsalt, et seda peab igal konkreetsel juhul kontrollima Yves Saint Laurent, mitte komisjon. Otsuses ei kinnitata sugugi, et suured jaemüüjad muudavad luksustoote labaseks.
90 Mis puudutab viimaks asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, siis arvab kostja, et otsuse punktis II.A.5 toodud kriteeriumid on kvalitatiivset laadi objektiivsed kriteeriumid, mida kirjeldatakse I Metro kohtuotsuses, ning et need on kehtestatud ühetaoliselt ja kedagi diskrimineerimata, kuivõrd need ei tõrju kõrvale ühtegi jaemüüjat, kes on võimeline neid täitma. Lisaks täpsustas komisjon, et neid kriteeriume tuleb rakendada kedagi diskrimineerimata, mis aga sõltub juba praktikast ja mitte kriteeriumide enda hindamisest. Heakskiidetud kriteeriumid ei riku ka proportsionaalsuse põhimõtet, sest neid on vaja prestiižika ja eksklusiivse maine hoidmiseks, mis eristab kõnesolevaid tooteid teistest samalaadsetest, ja prestiižika kaubamärgi imago kaitsmiseks.
91 II Metro kohtuotsuse punkt 40 ei ole asjakohane, sest see kohtuotsus puudutab olukorda, kus ei ole enam muid turustusvorme peale valikulise turustuse ja hindade jäikust ei tasakaalusta tõhus konkurents kaubamärkide vahel. Olukord on erinev kosmeetikatoodete turul, kus pakkumine on hajutatud nii tootmise kui ka turustamise staadiumis ja kus heakskiidetud müüjate võrkude kaudu müüdud tooted moodustavad kosmeetikatoodete kogumüügist 22,4% (Ühendkuningriigis) kuni 36,2% (Itaalias). Nii võib tarbija esiteks osta odavamaid parfüüme väljastpoolt valikulise turustuse võrku ning teiseks valitseb tõhus konkurents konkureerivate luksusparfüümide kaubamärkide vahel ja sama kaubamärki kandvate luksustoodete vahel.
Menetlusse astujate argumendid
92 Kuna menetlusse astujate argumendid olid suures osas sarnased komisjoni omadega, tuleb nendest ära tuua vaid järgmised elemendid.
93 Yves Saint Laurent’i arvates on hagi aluseks olev põhiline tees väär. Komisjon ei tunnistanud seaduslikuks teatud kaubandusvormi a priori välistamist ega nõustunud ka väitega, et vaid kesklinna spetsialiseerunud jaemüüjatel on õigus Yves Saint Laurent’i parfüüme müüa. Vastupidi, ta pidas oma otsuses vajalikuks kontrollida, kas turustussüsteem on avatud kõigile turustusvormidele ega välista a priori ühtegi neist (punkt II.B.5).
94 Tegelikult hõlmab Yves Saint Laurent’i võrk peale spetsialiseerunud parfümeeriapoodide ka kaubamajakette (Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Ühendkuningriigis, Kreekas, Hispaanias ja Belgias) ning mitmesugustele kaupadele spetsialiseerunud müügikohti kõigis liikmesriikides, eriti parfümeeria- ja rohukauplusi (Ühendkuningriigis, Madalmaades, Saksamaal ja Taanis) parfümeeriapood-apteeke (Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Portugalis) ning parfümeeriakauplusi ja valmisriietekauplusi (Hispaanias ja Portugalis), mitmesugustele kaupadele spetsialiseerunud ketti Boots Ühendkuningriigis ja suuri kaasaegseid parfümeeriakette, eeskätt Saksamaal, Belgias, Madalmaades, Itaalias ja Prantsusmaal. Ühendkuningriigis toimub 99,6% müügist ja Taanis 75% müügist müügikohtades, mis ei ole spetsialiseerunud parfümeeriale. Prantsusmaal, Hispaanias ja Madalmaades on see suhe 20–40%. Ka Yves Saint Laurent’i esitatud kaardid näitavad müügikohtade olemasolu väljaspool kesklinna.
95 Mis puudutab tarbija motivatsiooni ja ootuste analüüsi, siis kinnitavad komisjoni arvamust ka teised uurimused, mis Yves Saint Laurent on oma menetlusse astuja seisukohtadele lisanud, nimelt professor Glais’, ameerika ajalehe Mademoiselle ja professor Thoenigi läbiviidud uurimused, millest selgub, et tarbija omistab tähtsust toote kaubamärgile, et luksustoode ostetakse põhiliselt selle toote prestiiži pärast ning et tarbijad eelistavad turustussüsteemi, mis kaitseb toote prestiižikat imagot. Seevastu ei kinnita ükski uurimus ega arvamusküsitlus Galeci väidet, mille kohaselt komisjoni analüüs peegeldab väga aegunud ja moest läinud nägemust tarbija motivatsioonist.
96 Mis puudutab valikulise turustussüsteemi vajalikkust, siis Yves Saint Laurent rõhutab, et kuigi komisjon pidas oluliseks Yves Saint Laurent’i kaubamärgi prestiiži ja tuntust, arvestas ta ka toodete iseärasusi, eriti kasutatud tooraine kvaliteeti, uurimismeetodeid, arendustööd ja pakkematerjale (punkt II.A.5). Näiteks kulub uue toote tööstuslikuks tootmiseks umbes kolm aastat ning igal aastal katsetab Yves Saint Laurent’i uurimis- ja arenduskeskus erinevaid valemeid. Kasutatakse rohkem kui 5000 toorainet, millest mõned on haruldased, keerukad ja kallid, ning on vaja teha palju katseid. Nende toodete originaalsus, keerukus ja kõrge kvaliteet koos kaubamärgi prestiiži ja tuntusega põhjendavad niisiis, miks on vaja valikulist turustust, vastasel juhul ootab neid sama saatus, mis Coty parfüüme, mis kadusid turult, sest toote kvaliteet ei olnud kooskõlas turustusvormiga, kuna see ei vastanud tarbija ootustele.
97 Mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, siis kutsekvalifikatsiooni kriteerium on vajalik selleks, et vastata tarbija ootustele ja seetõttu, et tooted on tehniliselt keerulised ja nõuavad palju uuringuid. Müügikoha välisilme on samuti objektiivne kriteerium, mis on vajalik selleks, et väärtustada müügikohta ennast ja toodet, ning see ei välista ühtki turustusvormi. Müügikoha kvaliteet, korraldus ja vaateaken on toote „ehtekarbiks” ja peavad olema selle mainega kooskõlas. Ka kaupluse nimi on objektiivne valikukriteerium, mis võib meelestada tarbijat personali kvalifikatsiooni, teeninduse ja ümbruse suhtes positiivselt, negatiivselt või neutraalselt, mis omakorda peegeldub müüdavatel toodetel. Viimane kriteerium, mille kohaselt mittespetsialiseerunud müügikohtades peab kosmeetikaosakond olema igapäevatoodetest eraldatud, ei piira konkurentsi ega takista mittespetsialiseerunud kaubandusvormide juurdepääsu võrgule. See vastab lisaks tootja ja tarbija kindlale ootusele, mille kohaselt luksuskauba ostmine ei tohi segi minna igapäevakauba, näiteks toiduainete ostmisega.
98 Ja lõpuks näitab müügikohtade hindamine (punkt 16 eespool), et juurdepääs võrgule toimub objektiivsetel ja ühetaolistel alustel. Võrgu liikmeks kandideerivat jaemüüjat teavitatakse sellest hinnangust ja ta võib paluda kordushindamist. Vaidluste üle teostavad järelevalvet kohtud. Et määrata kindlaks, kas kaupluse nimi võib olla väärtust vähendav, tugineb Yves Saint Laurent arvamusküsitlustele, mille on tarbijate seas läbi viinud sõltumatud organisatsioonid. Ta toob oma menetlusse astuja seisukohtade lisas ära selliste küsitluste puhul esitatavate küsimuste nimekirja ning täpsustab, et tulemused edastatakse asjaomasele ettevõttele, kellel on alati õigus need vaidlustada.
99 Colipa meenutab kõigepealt, et otsus viitab professor Weberi aruandele, mis vastab tema teadmistele turust. Sellest aruandest selgub, et ühenduse kosmeetikatoodete turg on jagunenud osadeks ning et selle jagunemisega kaasneb turustusviiside eristumine sõltuvalt sektorist. See aruanne on kooskõlas komisjoni järeldustega, eriti punktis II.B.3 esitatutega, mille kohaselt vaatamata sellele, et luksuskosmeetika tooted ja samalaadsed teistes turuosades asuvad tooted on vaid vähesel määral üksteisega asendatavad, võivad tarbijad, kes peavad kaubamärgi mainet ja valikulise turustuse müügiteenuseid siiski teisejärguliseks, sooritada oma ostud mõnel naaberturul, kus selliseid turustussüsteeme ei kasutata.
100 Lisaks kinnitas professor Weberi aruanne, et on suur hulk tootjaid ja turustajaid, kes tegutsevad luksuskosmeetika turul muutuvates ja suure konkurentsi tingimustes ning et ka uute turuletulijate arv on suur. Lisaks peavad tootjad pidevalt arendama uusi tooteid ning välja töötama ja hoidma müügipoliitikat, mis on prestiižika kaubamärgi puhul sobiv. Komisjon hindas kõnesolevate kokkulepete konkurentsikonteksti oma otsuses niisiis õigesti. Hageja väidet, nagu välistataks nende kokkulepetega suured jaemüüjad, ei toeta ei majandusanalüüs ega mingi muu tõend.
101 Meenutades seejärel valikulisele turustusele rakendatavaid õiguspõhimõtteid, mille Colipa tuletab eelkõige Euroopa Kohtu praktika analüüsist ning Ameerika õiguses tuntud free rider’i („piletita reisija”) ja Saksa õiguses eksisteeriva Immanenz-Theorie põhimõtete alusel, arvab ta, et selline turustusvorm on luksuskosmeetika puhul täiesti õigustatud, nagu Euroopa Kohus on leidnud, eelkõige eespool viidatud L’Oréali ja Lancôme’i kohtuotsustes, samuti kohtujurist Reischli ettepanekus liidetud kohtuasjades, milles Euroopa Kohus tegi 10. juuli 1980. aasta otsuse 253/78, 1/79, 2/79 ja 3/79: Guerlain jt (EKL 1980, lk 2327, 2377).
102 Nimelt tunnistab see põhjendatuse doktriinil põhinev majanduslik lähenemine, et konkurentsil, mis keskendub mingitele muudele elementidele peale hinna, on omad eelised, võttes eriti arvesse vajalikke olulisi investeeringuid ning vajadust hoida ära see, et „parasiitjaemüüjad” ei elaks nende kulul, kes aktsepteerivad tootja kaubanduspoliitika majanduslikke piiranguid. Lisaks ei kaoks kõnesolevalt turult konkurents, sest valikuline turustus eksisteeriks samal ajal erinevate meetoditega, mis antud juhul esindavad 50% Euroopa parfümeeriatööstuse toodetest.
103 Teiste valikulise turustuse võrkude samaaegsel olemasolul on tähtsust vaid siis, kui see takistab turule pääsemist (vt Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I-935) või kui see ei jäta mingit kohta teistele turustusvormidele, mis on keskendunud teist liiki konkurentsipoliitikale, või viib jäikade hinnastruktuurideni, mida ei tasakaalusta teised konkurentsitegurid (II Metro kohtuotsus); antud juhul see aga nii ei ole. Vastupidi, ühelgi kaasaegsel turustusvormil ei takistata juurdepääsu võrgule ning Galecil oleks pruukinud esitada vaid taotlus heakskiidu saamiseks ning täita valikukriteeriumid.
104 Istungil viitas Colipa ka Monopolies and Mergers Commission’i aruandele „Fine Fragrances – A report on the supply in the UK for retail sale of fine fragrances” (Cm 2380, november 1993), mille kohaselt ei ole valikuline turustus luksuskosmeetika sektoris vastuolus avaliku huviga Ühendkuningriigi 1973. aasta Fair Trading Act’i tähenduses. Colipa rõhutas ka, et mitmes liikmesriigis müüvad luksuskosmeetikat valikulise turustuse teel „mittespetsialiseerunud” või „mitmesuguseid tooteid müüvad” kauplused, näiteks Boots Ühendkuningriigis, Matas Taanis, Sephora Prantsusmaal, Müller Saksamaal jne.
105 FIP märgib, et kõigi luksustoodete puhul on põhiline mittemateriaalne osa ning iga prestiižika teenuse puhul on esmajärgulise tähtsusega õhustik, sest kaubamärgi maine ja järelikult ka selle saatus on edasimüüjate kätes, kes on selle kaubamärgi vaateaknaks tarbijatele. Sellest seisukohast lähtudes pakub heakskiidetud jaemüüja tarbijale terve rea tagatisi: ostjale pakutakse täielikku tootevalikut või piisavat valikut, sealhulgas kaubamärgi viimaseid uudistooteid, tootja koolitatud pädev personal jagab talle nõuandeid, talle tagatakse garantiiteenus ja müügijärgne teenus ning müügimiljöö, mis lisab ostutoimingule rõõmu ja unistuste täitumise tunnet. Need sümboolsed jõud, mis loovad ja kaitsevad luksust, võivad siiski puruneda, kui prestiižikaid tooteid müüakse sobimatutes tingimustes või selliste toodete (näiteks toiduained ja puhastusvahendid) keskel, mis võivad kahandada kõnealuse kaubamärgi prestiižikat mainet, nagu juhtus Coty parfüümidega, mis kadusid kaubamärgi igapäevaseks muutumise tõttu. Kaubamärgi maine hoidmine tarbijate silmis on seda vajalikum, et võrreldes tooraine hinnaga investeerib tootja suuri summasid uute toodete arendamisse, nende kvaliteedi pidevasse kontrolli ja reklaami, see investeering võib moodustada kuni 30% kaubamärgi käibest.
106 Selles kontekstis leiab FIP, et kõnealused kvaliteediga seotud kohustused, kaasa arvatud kaupluse nimega seonduvad, on hädavajalikud tootja kaubamärgi imago hoidmiseks ja selleks, et tarbijale antaks parimat nõu, isegi kui nende nõuetega kaasneb keeldumine võtta teatud jaemüüjaid võrgu liikmeteks. Antud juhul on komisjon rangelt kinni pidanud Euroopa Kohtu praktikast ega ole nõustunud mingil juhul mõne turustusvormi a priori välistamisega.
107 FEPD märgib kõigepealt, et nii tootjate, jaemüüjate kui ka tarbijate poolt tunnustatud ja Euroopa Kohtu praktikas kinnitatud valikulise turustuse vajadus ilmneb selle eesmärkides: luksuslike ja kvaliteetsete toodete huve teeniv võrgu ühetaolisus ja imago, mis on loodud selleks, et tagada tarbijale võimalikult hea teenus ja teatud vajaduste rahuldamine. Tarbija soovib omandada kvaliteetseid tooteid, saades asjalikku nõu toodete vahel valimist soodustavas ümbruses. Antud juhul näevad komisjonile saadetud lepingumuudatused ette niisuguse läve, millest allpool ei oleks enam tegemist luksusparfüümide valikulise turustusega, sest kui kriteeriumid ei oleks nii ranged, suudaks FEPD arvates neid täita iga turustaja.
108 Selles kontekstis teevad spetsialiseerunud jaemüüjad sõltuvalt eelkõige nende ülesehitusest, spetsialiseerumisest, sisseseadest ja geograafilisest asupaigast tarbija vajaduste rahuldamiseks piisavaid jõupingutusi ja tagavad nõutud tingimused. Tavaliselt on tegemist väikeste ettevõtetega, kes ei ole otsuste tegemisel väga piiratud ning kellel on kõnesolevate toodete müügiks tarvilikud teadmised ja sobiv sisseseade, mida on vaja püsiklientuuri väljakujundamiseks. Müügikohtadeks ei ole ainult kesklinna spetsialiseerunud jaemüüjad, vaid neid on nii kesklinnas kui ka äärelinnas, kaasa arvatud kaubanduskeskuste ja kaubahallide galeriides. Neid argumente toetab professor Glais’ aruanne, millest selgub eelkõige, et nõuannetel, mida võib saada spetsialiseerunud kauplustes, on kõrge väärtus.
109 Hagi eesmärk on alandada hetkel kehtivaid valikukriteeriume Leclerci keskuste sisseseade praeguse tasemeni, mis kõrvaldaks spetsialiseerunud poed ja tekitaks tarbijas frustratsiooni ning sunniks tootjaid vähendama uurimist, uuendamist ja teavitamist, kuni kaob toodete luksuslik külg. Hageja vastutab ainsana tema välistamise eest võrgust, mille ohver ta väidab end olevat, sest ta keeldus kohandamast ennast ühtsetele ja asjakohastele kriteeriumidele. Hagejat nimelt ei ole a priori välja tõrjutud, ta peaks ainult kohandama oma meetodeid kõnesolevate toodete laadile, mis ei nõuaks Leclerci keskuste müügimeetodite põhjalikku muutmist.
Esimese Astme Kohtu hinnang
110 Otsuse põhjendatuse hindamisel asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisega seoses kerkib neli põhilist küsimust: a) kas valikuline turustus, mis põhineb luksuskosmeetika sektoris kvalitatiivsetel kriteeriumidel, on põhimõtteliselt kooskõlas asutamislepingu artikli 85 lõikega 1; b) kas otsuse punktis II.A.5 nimetatud Yves Saint Laurent’i valikukriteeriumid täidavad nõutud tingimusi, et neid saaks asutamislepingu artikli 85 lõike 1 järgi seaduslikuks pidada; c) kas on põhjendatud hageja väited ja argumendid, mis puudutavad küsimust, kas tema liikmed on a priori Yves Saint Laurent’i võrgust välja tõrjutud, ja tarbija käitumist; d) kas asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 saab rakendada, sest kõnesolevas sektoris eksisteerib samal ajal mitu võrku.
A – Luksuskosmeetika sektori kvalitatiivsetel kriteeriumidel põhineva valikulise turustuse põhimõtteline kooskõla asutamislepingu artikli 85 lõikega 1
111 Kuigi hageja märgib, et ta tunnistab, et on vaja süsteemi, mis keskenduks „luksusvalikule”, et hoida luksustoodete prestiiži ja vastata tarbija ootustele, vaidlustab ta siiski Yves Saint Laurent’i kriteeriumide kooskõla asutamislepingu artikli 85 lõikega 1. Neis tingimustes tuleb kõigepealt välja selgitada, milliste õiguslike põhimõtete alusel rakendatakse asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 luksuskosmeetika sektoris.
112 Euroopa Kohtu praktikast selgub, et valikulised turustussüsteemid moodustavad asutamislepingu artikli 85 lõikele 1 vastava konkurentsielemendi siis, kui on täidetud neli tingimust: esiteks on kõnesoleva toote omaduste tõttu valikuline turustussüsteem vajalik, kuna selline süsteem on kõnealuste toodete laadi ja eriti nende kõrget kvaliteeti või tehnilist keerukust arvestades seadusega kooskõlas olev nõue, mille eesmärk on toodete kvaliteedi ja nõuetekohase kasutamise tagamine (vt eespool viidatud L’Oréali kohtuotsuse punkt 16, mida on tõlgendatud lähtuvalt I Metro kohtuotsusest, punktid 20 ja 21, AEG kohtuotsusest, punkt 33, ja Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1992. aasta otsusest kohtuasjas T-19/91: Vichy v. komisjon, EKL 1992, lk II-415, punktid 69–71); teiseks valitakse edasimüüjad kvalitatiivse iseloomuga objektiivsete kriteeriumide alusel, mis kehtivad ühetaoliselt kõigile potentsiaalsetele edasimüüjatele ja mida rakendatakse kedagi diskrimineerimata (vt näiteks eespool viidatud I Metro kohtuotsus, punkt 20, L’Oréali kohtuotsus, punkt 15 ja AEG kohtuotsus, punkt 35); kolmandaks peab kõnesoleva süsteemi eesmärgiks olema tulemus, mis parandab konkurentsi ja seega tasakaalustab valikulistele turustussüsteemidele omast konkurentsipiirangut, eriti hindade osas (vt I Metro kohtuotsus, punktid 20–22, AEG kohtuotsus, punktid 33, 34 ja 73 ja II Metro kohtuotsus, punkt 45); neljandaks ei tohi kehtestatud kriteeriumid ületada selle piire, mis on tingimata vajalik (vt eespool viidatud L’Oréali kohtuotsus, punkt 16 ja kohtuotsus Vichy v. komisjon, punktid 69–71). Küsimusele, kas need kriteeriumid on täidetud, tuleb vastata objektiivselt, võttes arvesse tarbija huvi (vt I Metro kohtuotsus, punkt 21 ja kohtuotsus Vichy v. komisjon, punktid 69–71).
113 Kuigi Euroopa Kohus on leidnud, et sellised kvalitatiivsetel kriteeriumidel põhinevad valikulised turustussüsteemid on lubatud kestvate, kvaliteetsete ja tehniliselt keeruliste tarbekaupade sektoris, ilma et see oleks vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1, selleks et säilitada spetsialiseerunud kaubandust, mis pakub niisuguste toodete puhul spetsiifilisi teenuseid (vt I Metro kohtuotsus, punkt 20, AEG kohtuotsus, punkt 33 ja II Metro kohtuotsus, punkt 54 ning Euroopa Kohtu 10. detsembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 31/85: ETA, EKL 1985, lk 3933, punkt 16), siis selgub ka Euroopa Kohtu praktikast, et valikulisi turustussüsteeme, mida põhjendavad toodete eriline laad või turustusnõuded, võib rakendada ka teistes majandussektorites, ilma et see rikuks artikli 85 lõiget 1 (vt Euroopa Kohtu 3. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 243/83: Binon, EKL 1985, lk 2015, punktid 31 ja 32, ja 16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 126/80: Salonia, EKL 1981, lk 1563). Ka I Metro kohtuotsuses (punkt 20) leidis Euroopa Kohus, et asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks vajaliku tõhusa konkurentsi (workable competition) laad ja intensiivsus võivad varieeruda sõltuvalt asjaomastest toodetest ja teenustest ning osadeks jaguneva turu majanduslikust struktuurist, ilma et see rikuks kahjustamata konkurentsi põhimõtet, mille kehtestavad asutamislepingu artiklid 3 ja 85.
114 Kui tegemist on luksuskosmeetikaga ja eriti luksusparfüümidega, mis moodustavad kõnesolevate toodete põhiosa, siis on esiteks selge, et tegemist on keerukate ja kvaliteetsete toodetega, mis on erilise uurimistöö tulemus ja mille juures on kasutatud kvaliteetseid materjale, eriti nende pakendamiseks, teiseks on nendel toodetel „luksuslik imago”, mis eristab neid teistest samaliigilistest toodetest, millel niisugust imagot ei ole, ning kolmandaks on see luksuslik imago tähtis tarbijatele, kes hindavad võimalust osta luksuskosmeetikat, eriti luksusparfüüme. Nimelt on luksuskosmeetika ja teised samalaadsed teistes turuosades saadaolevad tooted tarbija meelest väga vähe üksteist asendavad (vt otsuse punkt II.A.8).
115 Neid asjaolusid arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et luksuskosmeetika „omaduste” mõiste eespool viidatud L’Oréali kohtuotsuse tähenduses ei piirdu nende materiaalsete omadustega, vaid hõlmab ka seda, kuidas tarbijad tooteid, eeskätt nende „luksuslikku aurat” tajuvad. Antud juhul on niisiis tegu toodetega, mis on kvaliteetsed ja luksuslikud ainuüksi oma laadi tõttu.
116 Mis puudutab küsimust, kas valikuline turustus on selliste omadustega toodete puhul seaduslik nõue, siis märgib Esimese Astme Kohus, et otsuse põhjendused selles küsimuses (punkt II.A) ei põhine spetsialiseerunud kaubandusel, mis on võimeline osutama tehniliselt keeruliste toodete puhul spetsiifilisi teenuseid, nagu näevad ette I Metro, II Metro ja AEG kohtuotsused, vaid pigem teistel põhikaalutlustel, mis on järgmised: a) Yves Saint Laurent’i kui luksuskosmeetika tootja huvi säilitada oma kaubamärgi prestiižikat imagot ja oma müügiedenduse vilju (vt otsuse punkti II.A.5 teine ja neljas lõik, samuti punkt II.B.2) ning b) vajadus säilitada tarbijate teadvuses kõnealuste toodete „eksklusiivset ja prestiižikat aurat”, kindlustades eriti toodete avalikkusele esitlemise viisi […], mis toob esile iga üksiktoote või tootesarja esteetilise või funktsionaalse eripära” (punkti II.A.5 teine lõik) ning tagades tarbijale „kõnealuste toodete luksusliku ja eksklusiivse laadiga kooskõlas oleva ümbruse ning […] kaubamärgi imagole vastava toodete esitluse” (vt punkti II.A.5 neljas lõik, samuti punkti II.A.5 viies ja kuues lõik).
117 Siinkohal tuleb täpsustada, et kuigi tootjal on täielik õigus valida turustamispoliitika, tuleb asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 arvestada niipea, kui selle poliitika rakendamine toob kaasa kokkuleppeid, mis kehtestavad teistele sõltumatutele ettevõtjatele nende konkurentsivabadust niisugusel määral piiravaid kohustusi, et see mõjutab oluliselt ühendusesisest kaubandust. Sellisel juhul ei ole asjaolu, et tootja tegi suuri pingutusi toote edendamiseks, veel iseenesest objektiivne põhjendus asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamata jätmiseks turustussüsteemile, mis piirab osalevate ettevõtjate ja kolmandate isikute konkurentsivabadust. Kui see oleks teisiti, võiks ju iga tootja õigustada valikulise turustussüsteemi kasutamist vaid toote edenduseks tehtud pingutustega ning iga piiravat valikukriteeriumi võiks põhjendada sellega, et seda oli tarvis tootja turustamispoliitika kaitsmiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Vichy v. komisjon, punkt 71).
118 Esimese Astme Kohus arvab seega, et valikulisele turustussüsteemile ei kohaldata asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 vaid siis, kui see on objektiivselt põhjendatud, võttes arvesse ka tarbijate huvi (vt eespool punkti 112 lõpp).
119 Selle küsimuse kohta leiab Esimese Astme Kohus, et luksuskosmeetikat osta sooviva tarbija huvides on selliste toodete müümine võimalikult heades tingimustes. Kuna tegemist on kvaliteetsete toodetega, mille luksuslikku imagot tarbija hindab, on vaid nende väärtustamise eesmärgil kehtestatud kriteeriumide tulemuseks konkurentsi parandamine tänu selle luksusliku maine säilitamisele ning seega valikuliste turustussüsteemidega kaasneva konkurentsipiirangu tasakaalustamine. Sellised kriteeriumid on seega seaduslik nõue eespool viidatud kohtupraktika tähenduses (vt I Metro kohtuotsus, punkt 37).
120 Esimese Astme Kohus leiab, et luksuskosmeetikat osta sooviva tarbija huvides on, et selliste toodete luksuslikku mainet ei kahjustataks, sest ilma selleta ei ole need enam luksustooted. Praegu on kosmeetikatoodete sektor jagunenud luksustoodeteks ja toodeteks, mis ei ole luksustooted, see vastab tarbijate erinevatele vajadustele ning seda ei saa majanduslikus mõttes kritiseerida. Kuigi luksuskosmeetika „luksuslik” laad tuleneb muu hulgas nende toodete kvaliteedist, kõrgemast hinnast ja tootja reklaamikampaaniatest, leiab Esimese Astme Kohus, et asjaolu, et neid tooteid müüakse valikuliste turustussüsteemide raames, mille eesmärk on väärtustada tooteid müügikohtades, aitab ka kaasa sellele luksuslikule mainele ning seega toodete ühele põhiomadusele, mida tarbija hindab. Kõnesolevate toodete üldise turustamise korral ei ole Yves Saint Laurent’il mingit võimalust tagada, et tooteid müüakse võimalikult heades tingimustes, ning selle tulemuseks oleks oht, et tooted pannakse müügikohas välja mainet vähendavates tingimustes, mis võib kahjustada „luksuslikku mainet” ja seega kõnesolevate toodete laadi ennast. Järelikult on kriteeriumid, mille eesmärk on tagada toodete selline väljapanek, mis sobib nende luksusliku laadiga, seaduslik nõue, mis parandab eelmainitud kohtupraktika tähenduses konkurentsi tarbija huvides.
121 Seda järeldust ei muuda kohtuasja käigus selgunud asjaolu, et mõnes liikmesriigis, eriti Madalmaades, aga ka Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal ostetakse teatud hulk luksusparfüüme heakskiitmata jaemüüjatelt, kes hangivad kauba paralleelselt turult. Ei ole nimelt välistatud, et tarbija huvi selliste ostude vastu kujuneb luksusliku imago põhjal, mille hoidmisele on valikuline turustus vähemalt osaliselt kaasa aidanud. Seega ei saa järeldada, et see luksuslik imago jääks samaks ka valikulise turustuseta.
122 Kuigi tarbija on huvitatud luksuskosmeetika ostmisest heades esitlustingimustes, mis kaitsevad nende toodete luksuslikku imagot, on ta ka huvitatud sellest, et niisugusel kaalutlusel põhinevat turustussüsteemi ei rakendataks ülearu kitsendavalt ning eriti sellest, et juurdepääsu toodetele ei piirataks ülemäära, nagu märkisid neli tarbijate ühendust kohtueelses menetluses (vt allpool punkt 175). Samuti selgub Euroopa Kohtu praktikast, et Yves Saint Laurent’i süsteemi saab lugeda seadusega kooskõlas olevat eesmärki taotlevaks, mis tasakaalustab talle omase konkurentsipiirangu, vaid juhul, kui see süsteem on avatud kõikidele potentsiaalsetele edasimüüjatele, kes on võimelised tagama toodete head esitlustingimused sobivas ümbruses ning kaitsma kõnesolevate toodete luksuslikku mainet (vt eespool punkt 112). Valikuline turustussüsteem, mis tõrjub kõrvale teatud kaubandusvormid, mis on võimelised müüma tooteid neid väärtustavates tingimustes, näiteks selleks spetsiaalselt kohandatud paigas, kaitseks ainult olemasolevaid kaubandusvorme uute ettevõtjate konkurentsi eest ega oleks kooskõlas asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 (vt AEG kohtuotsus, punktid 74 ja 75).
123 Sellest järeldub, et luksuskosmeetika sektoris ei ole jaemüüjate kvalitatiivsed valikukriteeriumid, mis ei ületa selle piire, mis on hädavajalik toodete heade esitlustingimuste tagamiseks, põhimõtteliselt vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 niivõrd, kuivõrd need kriteeriumid on objektiivsed ja kehtivad ühetaoliselt kõigi potentsiaalsete edasimüüjate puhul ning neid rakendatakse kedagi diskrimineerimata.
B – Kas otsuse punktis II.A.5 nimetatud Yves Saint Laurent’i valikukriteeriumid täidavad nõutud tingimusi, et neid saaks pidada seaduslikeks asutamislepingu artikli 85 lõike 1 järgi?
1. Esimese Astme Kohtu ja pädevate siseriiklike kohtute või ametiasutuste rollide jaotus
124 Galec arvab, et mõned Yves Saint Laurent’i valikukriteeriumid jätavad viimasele liigse ja kontrollimatu hindamisvabaduse ega ole seega Euroopa Kohtu praktika järgi objektiivsed. Komisjon ja menetlusse astujad leiavad, et nende kriteeriumidega kaasneb see, et tootja peab igal konkreetsel juhul läbi viima hindamise ning seejuures tuleb pidada kinni mittediskrimineerimise põhimõttest ja pädevatel kohtutel peab olema õigus teostada järelevalvet.
125 Arvestades neid argumente, tuleb kõigepealt täpsustada Esimese Astme Kohtu ja pädevate siseriiklike kohtute või ametiasutuste rollide jaotust.
126 Mis puudutab küsimust, kas kõnealused kriteeriumid täidavad vajalikke tingimusi selleks, et neid võiks pidada asutamislepingu artikli 85 lõike 1 järgi seaduslikeks, st kas need on kvalitatiivsed ja objektiivsed kriteeriumid ega ole diskrimineerivad ja ebaproportsionaalsed, siis antud küsimuses piirdub Esimese Astme Kohtu järelevalve asutamislepingu artikli 173 kohaselt sellega, et ta kontrollib, kas komisjoni otsuse punktis II.A.5 toodud järeldustes puudub põhjendus, kas nende puhul on tegemist mõne ilmse faktivea või õigusnormi väära kohaldamise, kaalutlusvea või võimu kuritarvitamisega. Esimese Astme Kohus ei saa teha otsust nende kriteeriumide kohaldamise kohta konkreetsetel juhtumitel.
127 Nii nagu komisjon ja Yves Saint Laurent õigesti märkisid, ei sõltu nimetatud kriteeriumide rakendamine ainult tootja suvast, vaid see peab olema objektiivselt kindlaks määratud. Sellest järeldub, et Yves Saint Laurent’i võrgu kooskõla artikli 85 lõikega 1 sõltub võimalusest teostada iseseisvat ja tõhusat järelevalvet nende kriteeriumide kohaldamise üle konkreetsetel juhtumitel (vt otsuse punkt II.A.6 a ja punkti II.B.4 neljas lõik).
128 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on siseriiklikud kohtud pädevad kohaldama asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, sest sellel on vahetu õigusmõju (vt Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 127/73: BRT, EKL 1974, lk 51, punktid 15 ja 16). Sellest järeldub, et kandidaat, keda ei võetud võrku vastu ja kes arvab, et kõnesolevaid kriteeriume rakendati tema puhul asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 vastuolus oleval viisil ning eelkõige diskrimineerivalt ja ebaproportsionaalselt, võib esitada kaebuse pädevale siseriiklikule kohtule. Kaebuse võib olenevalt olukorrast esitada ka siseriiklikele ametiasutustele, millel on pädevus artikli 85 lõike 1 kohaldamisel.
129 Seega peavad pädevad siseriiklikud kohtud ja ametiasutused, kellele on selline kaebus esitatud, tegema Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikast lähtudes otsuse küsimuses, kas Yves Saint Laurent’i valikukriteeriume rakendati kõnesoleval juhul diskrimineerivalt ja ebaproportsionaalselt, rikkudes nii asutamislepingu artikli 85 lõiget 1. Just siseriiklikud kohtud ja ametiasutused peavad kindlustama, et kõnealuseid kriteeriume ei kasutata selleks, et takistada sellistel uutel ettevõtjatel võrku pääsemast, kes on võimelised turustama kõnesolevaid tooteid tingimustes, mis ei vähenda nende väärtust.
130 Lisaks on kandidaadil, keda ei võetud võrku vastu, võimalus esitada määruse nr 17 artikli 3 alusel kaebus komisjonile, võttes arvesse põhimõtteid, mida Esimese Astme Kohus väljendas 18. septembri 1992. aasta otsuses kohtuasjas T‑24/90: Automec v. komisjon (EKL 1992, lk II-2223); seda võib ta teha eelkõige juhul, kui vastuvõtutingimusi kasutatakse süstemaatiliselt ühenduse õigusega vastuolus oleval viisil (vt AEG kohtuotsus, punktid 44–46, 67 jj).
2. Kõnealuste kriteeriumide põhimõtteline kooskõla asutamislepingu artikli 85 lõikega 1
a) Kutsekvalifikatsiooni puudutavad kriteeriumid
131 Oma arvamustes ei vaidlustanud Galec personali kutsekvalifikatsiooni ning nõuandmis- ja esitlemisteenuse kriteeriume, mis on kehtestatud üldiste müügitingimuste punktides I.2 ja I.3 (vt menetlusse astujate seisukohtade peale esitatud märkuste punkt 25), kuid ta väitis istungil, et need kriteeriumid on ebaproportsionaalsed nende müüginõuetega võrreldes, mis puudutavad asjaomaste toodete müüki sobivates tingimustes.
132 Esimese Astme Kohus leiab, et tarbijale asjalikku nõu ja teavet jagada oskava isiku olemasolu müügikohas on luksuskosmeetika müügi puhul põhimõtteliselt täiesti seaduslik nõue, mis on toodete hea esitluse lahutamatu osa.
133 Lisaks ei esitanud hageja tõendeid, mis võimaldaksid Esimese Astme Kohtul otsustada, kas üldiste müügitingimuste punktis I.3 nõutud kvalifikatsioon, st kosmeetikudiplom või muu sarnane kutsekvalifikatsioon, nt vähemalt kolmeaastane kogemus prestiižikate parfümeeriatoodete müügi alal, on kõnesolevate toodete laadi arvestades ebaproportsionaalne nõue.
134 Igal juhul peavad siseriiklikud kohtud ja ametiasutused jälgima, et lepingu kutsekvalifikatsiooni puudutavaid sätteid ei rakendataks konkreetsetel juhtumitel diskrimineerivalt või ebaproportsionaalselt.
b) Müügikoha asupaika ja sisseseadet puudutavad kriteeriumid
135 Galec kritiseerib eelkõige müügikoha „ümbrust”, välisilmet ja eriti vaateaknaid ning teiste kaupade müüki puudutavaid kriteeriume. Tema arvates on need kriteeriumid tema liikmete jaoks liiga subjektiivsed, ebaproportsionaalsed ja diskrimineerivad.
– Müügikoha „ümbrus” ja asupaik
136 Üldiste müügitingimuste punkt I.1.a sätestab, et „müügikohta ümbritsev linnaosa, tänavad ja poed peavad alati olema vastavuses Yves Saint Laurent’i kaubamärgi prestiiži ja tuntusega”. Hindamisaruande lahtritest 1 ja 2 selgub, et kauplus, mis asub „hea infrastruktuuriga kaubanduslikus” linnajaos või „kesklinna kaubandustänavatel” või „väärtust tõstvate või luksuskaupluste” läheduses asuval tänaval, kus on „heas seisukorras” ja „oluliselt väärtust tõstvad” hooned, on Yves Saint Laurent’i hinnangul paremini koteeritud kui pood, mis asub mingis muus linnaosas või tänaval. Need kaks lahtrit annavad hindamisaruandes maksimaalselt 30 punkti ning neil on seega küllalt suur osatähtsus.
137 Esimese Astme Kohus leiab, et asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 ei ole iseenesest silmas peetud luksuskosmeetika müügikoha ümbrust puudutavat kriteeriumi, mille eesmärk on kindlustada see, et niisuguseid tooteid ei müüdaks selleks täiesti ebasobivas kohas. Esimese Astme Kohus märgib siiski, et pädevad siseriiklikud kohtud või ametiasutused peavad jälgima, et seda kriteeriumi ei rakendataks konkreetsetel juhtumitel diskrimineerivalt või ebaproportsionaalselt.
– Müügikoha välisilme
138 Galec kaebab eeskätt üldiste müügitingimuste punkti I.1.b sätete üle, mis puudutavad fassaadi kvaliteeti ja vaateaknaid, samuti lepingu punkti III.4 sätete üle, mille kohaselt peab müügikoha „kujundus” vastama Yves Saint Laurent’i kaubamärgi mainega seonduvale tasemele ja kvaliteedile. Hindamisaruande lahtrid 3 ja 4, mis käsitlevad müügikoha välisilmet, sealhulgas vaateaknad, annavad kokku 80 punkti, mis moodustab 25% maksimaalsest punktiarvust.
139 Esimese Astme Kohus arvab, et selliseid sätteid, eriti neid, mis puudutavad vaateaknaid, on võimalik rakendada diskrimineerivalt mõne müügikoha, näiteks kaubahalli puhul, millel ei ole samasugust fassaadi nagu traditsioonilisel poel, eeskätt vaateakendega fassaadi, aga mis on seadnud kaupluse piires sisse teatud ala, mis sobib luksuskosmeetika müügiks. Lisaks ei ole välised vaateaknad vajalikud toodete sobivaks väljapanekuks juhul, kui tegemist on mitmesuguseid kaupu müüva kaupluse piires sisse seatud alaga.
140 Ei ole siiski välistatud, et vaateaknaid puudutavaid kriteeriume võib tõlgendada nii, et need viitavad müügikoha sees sisse seatud ala „vaateakendele”, mitte aga välistele vaateakendele.
141 Selles olukorras piisab, kui märkida, et pädevad siseriiklikud kohtud ja ametiasutused peavad jälgima, et müügikoha välisilmet, sealhulgas vaateaknaid puudutavat kriteeriumi ei rakendataks diskrimineerivalt või ebaproportsionaalselt.
– Yves Saint Laurent’i kaubamärgi mainet kahjustada võivate teiste kaupade müük
142 Mis puudutab müügikoha sisemust, siis Galec kritiseeris kohtumenetluses üksnes teiste kaupade müüki puudutavaid piiranguid. Selles osas vaidlustab Galec eelkõige lepingu punkti III.3 seaduslikkuse, mille kohaselt „heakskiidetud jaemüüja ei pane müügikohas müüki tooteid, mis võivad Yves Saint Laurent’i toodete kõrval asetsedes selle kaubamärgi mainet vähendada”, samuti üldiste müügitingimuste punkti I.1.d, mille järgi, „kui müügikohas tegeldakse mõne muu tegevusega, tuleb arvestada selle tegevuse ulatust, selle tegevuse esitlust müügikoha sees ja väljas, selle eraldatust parfümeeriategevusest, müügipersonali jagunemist selle tegevuse ja parfümeeriategevuse vahel ning iga tegevusega tegeleva müügipersonali pädevust ja riietust.”
143 Tuleb märkida, et ei leping ega hindamisaruanne ei täpsusta, millised on need tooted, mis Yves Saint Laurent’i toodete kõrval asetsedes võivad selle kaubamärgi mainet vähendada. Oma otsuses piirdub komisjon tõdemusega, et selle sätte eesmärk on hoida avalikkuse teadvuses kõnesolevatele toodetele omast prestiižikat ja eksklusiivset aurat, „vältides nii madalama kvaliteediga toodetega samastamist” (punkti II.A.5 viies lõik).
144 Seega tuleb märkida, et lepingu punkt III.3 ei ole piisavalt täpne ja selge ning seda võidakse kohaldada subjektiivselt ja koguni diskrimineerivalt. Samuti näib üldiste müügitingimuste punkt I.1.d andvat Yves Saint Laurent’ile väga suure kaalutlusõiguse, eriti kuna ta jätab endale õiguse hinnata mitte ainult teiste müüdud toodete osakaalu ja nende esitlust, vaid ka selle müügiga tegelevat personali, tema pädevust ja riietust.
145 Siiski meenutab Esimese Astme Kohus, et komisjon leidis, et kaubahalli ei saa võrgust välja jätta ainult seepärast, et see müüb muid kaupu (vt otsuse punkt II.A.5 viies lõik ning punkt 164 jj). Lisaks ei ole menetlusse astujad kindlaks määranud tooteid, mille turustamine võib kahjustada toodete „imagot”, välja arvatud toiduained ja puhastusvahendid.
146 Selles olukorras leiab Esimese Astme Kohus, et otsust tuleb tõlgendada nii, et teiste tüüpiliste kaubahallikaupade müük ei kahjusta iseenesest kõnesolevate toodete „luksuslikku imagot”, kui luksuskosmeetika müügikoht on sisse seatud nii, et need tooted on pandud välja väärtust tõstvates tingimustes. See võib tähendada, et mõningaid muid tooteid, näiteks toiduaineid või puhastusvahendeid ei müüda luksuskosmeetika „läheduses” või et luksuskosmeetika ja muud madalama kvaliteediga tooted oleksid üksteisest sobival viisil eraldatud (vt otsuse punkti II.A.5 viies lõik).
147 Nendest täpsustustest lähtudes leiab Esimese Astme Kohus, et raskuste korral tasakaalustab pädevate siseriiklike kohtute ja ametiasutuste teostatud järelevalve selle kriteeriumi ebaselgust. Nimelt peavad nad kindlustama, et seda sätet ei rakendataks diskrimineerivalt või ebaproportsionaalselt.
– Muu tegevuse ulatus müügikohas
148 Mis puudutab kaupluse muud tegevust käsitlevaid kriteeriume, siis kritiseeris Galec oma hagis ka asjaolu, et kui müügikohas tegeldakse mõne muu tegevusega, hinnatakse taotlust heakskiidu saamiseks sellest lähtuvalt, kui ulatuslik see muu tegevus on (vt üldiste müügitingimuste punkt 1.1.d). Yves Saint Laurent’i hindamisaruande lahtrist 8, mis annab 20 punkti, selgub aga, et kui muud kaubad võtavad enda alla üle 40% müügikoha müügipinnast, riiulitest või vaateakendest, saab kõnesolev kandidaat hindeks 2, mis aitab kaasa tema kõrvaldamisele.
149 On tõsi, et seda lahtrit ei ole mainitud otsuses. Sellest selgub siiski (punkti II.A.5 viies lõik), et komisjon otsustas, et Yves Saint Laurent’i kriteeriumide suhtes, mis puudutavad muu tegevuse ulatust müügikohtades, ei kohaldata asutamislepingu artikli 85 lõiget 1. Võttes arvesse, et hindamisaruanne on otsuses vaadeldud võrgu liikmeks saamise menetluse lahutamatu osa, nagu märgib Yves Saint Laurent ise, tuleb otsust tõlgendada nii, et selles leitakse samuti, et niisugune kriteerium nagu lahtris 8 ei kuulu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse.
150 Kuigi hindamisaruande järgi kõrvaldatakse kandidaat siis, kui ta saab üheteistkümnest konkreetsest lahtrist kolmes hindeks „2” (eespool punkt 17), aitab lahter 8 siiski kaasa selliste kandidaatide kõrvaldamisele, nagu mitmesuguseid tooteid müüvad kauplused, kelle parfümeeriategevus moodustab vähem kui 60% nende tegevusest, ning seda isegi juhul, kui neil on kõnesolevate toodete müügiks spetsiaalne koht.
151 Selles olukorras arvab Esimese Astme Kohus, et hindamisaruande lahtrit 8 tuleb pidada ebaproportsionaalseks, sest asjaolu, et parfümeeria moodustab vähem kui 60% poe tegevustest, ei ole iseenesest kuidagi seotud kõnesolevate toodete luksusliku maine säilitamise seadusliku nõudega.
152 Lisaks leiab Esimese Astme Kohus, et see lahter on diskrimineeriv, sest see kaldub soosima spetsialiseerunud parfümeeriakaupluse kandidatuuri mitmesuguseid tooteid müüva kaupluse kahjuks, millel on sisse seatud spetsiaalne koht, mis vastab luksuskosmeetika müügi kvalitatiivsetele tingimustele.
153 Sellest järeldub, et see lahter võib oma laadilt piirata või kahjustada konkurentsi asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses, sest see asetab kandidaadi ebasoodsasse olukorda ainult sellepärast, et parfümeerial on suhteliselt väike osakaal tema tegevuses.
154 Kuigi hindamisaruanne on võrgu liikmeks saamise protseduuri lahutamatu osa, tuleb märkida, et otsuse punkt II.A.5 ei too kõnesoleva lahtri õigustatuse kohta ära ühtegi põhjendust. Selles osas on otsus niisiis puudulikult põhjendatud.
155 Seega tuleb otsus tühistada selles osas, milles leitakse, et asutamislepingu artikli 85 lõige 1 ei kehti sättele, mis lubab Yves Saint Laurent’il asetada jaemüüja ebasoodsasse olukorda ainult sellepärast, et parfümeerial on suhteliselt väike osatähtsus tema tegevuses.
c) Kaupluse nime kriteerium
156 Galec peab üldiste müügitingimuste I punkti teise lõigus toodud kaupluse nime puudutavat kriteeriumi subjektiivseks, diskrimineerivaks ja ebaproportsionaalseks. Komisjon ja menetlusse astujad arvavad, et seda sätet on vaja toodete luksusliku laadi ja Yves Saint Laurent’i kaubamärgi luksusliku imago kaitseks (vt otsuse punkti II.A.5 neljas lõik).
157 Üldiste müügitingimuste I punkti teises lõigus on sätestatud järgmist:
„Sellise parfümeeriakaupluse või poe nimi, milles on parfümeeriaosakond, või sellise müügipinna nimi, mille piires on parfümeeriaosakond, peab alati olema vastavuses Yves Saint Laurent’i kaubamärgi prestiižiiga. Seetõttu peab kaupluse nimi vastama põhimõtetele, mis kehtivad luksuslike ja kvaliteetsete toodete turustuses. See ei ole nii kaupluse nime puhul, mille välimust seostatakse asjaoluga, et kauplusel puudub klientide nõustamisteenus või kõrge tase või see on piiratud ja sisekujundusele ei ole tähelepanu pööratud.”
158 Esimese Astme Kohus leiab, et kriteerium, mille ainus eesmärk on see, et jaemüüja silt ei vähendaks luksuskosmeetika luksuslikku imagot, on niisuguste toodete turustamise puhul põhimõtteliselt seaduslik nõue ega kuulu seega asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse. Sellise kriteeriumi puudumisel on nimelt oht, et jaemüüjad, kelle kaupluse nimi vähendab selgelt toodete mainet tarbijate silmis, kahjustavad luksuskosmeetika luksuslikku imagot ja seega ka nende olemust.
159 Võttes aga arvesse asjaolu, et kuna erinevalt müügikoha materiaalseid aspekte käsitlevatest kriteeriumidest ei saa kaupluse nime kriteeriumi kontrollida fotode või kohapealse ülevaatuse kaudu, siis peavad pädevad siseriiklikud kohtud või ametiasutused jälgima, et seda kriteeriumi ei rakendataks põhjendamatult või ebaproportsionaalselt.
160 Esiteks saab see kriteerium näidata üksnes seda, kuidas tajuvad kõnealust kaupluse nime tarbijad. Sellest järeldub, et üldiste müügitingimuste I punkti teist lõiku ei saa tõlgendada nii, et see välistab kaasaegsed kaubandusvormid, mis põhinesid alguses piiratud kujundusel ja teenustel, aga arendasid hiljem välja uusi luksustoodete müügi väärtustamise meetodeid, nii et nende kaupluse nime ei saa sellepärast käsitleda väärtust vähendavana.
161 Teiseks, vastavalt Esimese Astme Kohtu poolt eespool esitatud põhimõtetele (vt eespool punkt 127 jj) ei sõltu kõnealuse kaupluse nime tajumine ainuüksi tootja arvamusest, vaid selle peab kindlaks tegema võimalikult objektiivselt. Selles küsimuses on Yves Saint Laurent antud juhul arvestanud sellel eesmärgil läbi viidud arvamusküsitlusi ja turu-uuringuid. Vaidluse korral peavad objektiivset tõendusmaterjali, näiteks arvamusküsitlusi ja turu-uuringuid vajadusel hindama pädevad siseriiklikud kohtud või ametiasutused.
162 Kolmandaks, nagu märkis kostja, täpsustab otsus punktis II.A.5, et imagot, mis tuleneb „turustaja tavalisest hinnapoliitikast”, ei tule pidada väärtust vähendavaks. Kaupluse nime kriteeriumi ei saa nimelt kasutada vaid eesmärgiga tõrjuda kõrvale kauplused, mis on võimelised pakkuma tooteid madalamate hindadega, kuid tooteid väärtustavates tingimustes.
163 Viimaks leiab Esimese Astme Kohus, et kaupluse nime kriteeriumi tuleb rakendada eriti ettevaatlikult, kui ei ole kahtlust, et jaemüüja on teinud vajalikke investeeringuid selleks, et rahuldada materiaalseid müügitingimusi (sisustus, teiste toodete eraldatus, kvalifitseeritud personal jne) ning nõustunud kohustustega, mis puudutavad ladustamist, minimaalset ostude hulka aastas ja koostööd reklaami ja tooteedenduse alal. Sellisel juhul peavad pädevad siseriiklikud kohtud ja ametiasutused kontrollima, et kaupluse nime kriteeriumi ei kasutata üksnes eesmärgiga jätta võrgust välja müügikoht, mis on võimeline müüma kõnesolevaid tooteid, ilma et oleks reaalset ohtu kahjustada nende toodete mainet.
C – Hageja väited ja argumendid küsimuse kohta, kas tema liikmed on a priori Yves Saint Laurent’i võrgust välja jäetud, ning tarbijate suhtumine sellesse
164 Kõike eelnevat arvestades tuleb arutluse selles etapis vaadelda Galeci väiteid ja argumente selle kohta, kas tema liikmed on valikukriteeriumide kumuleerumise tõttu a priori Yves Saint Laurent’i võrgust välja tõrjutud, ning tarbijate suhtumist sellesse.
165 Esimese Astme Kohus meenutab kõigepealt, et komisjon on menetluse käigus mitmel korral rõhutanud, et otsus ei välista a priori kaasaegseid kaubandusvorme, näiteks Leclerci keskuste kaubahalle (vt eespool punktid 83 ja 86). Yves Saint Laurent rõhutas omalt poolt, et otsuses öeldakse, et tema süsteem on avatud kõigile turustusvormidele ega välista neist ühtegi a priori (vt eespool punkt 93). Ülejäänud kolm menetlusse astujat märkisid samuti, et otsus ei välista iseenesest Galeci liikmete turustusvormi või teisi kaasaegseid turustusvorme. Vastupidi, Yves Saint Laurent ja teised menetlusse astujad rõhutasid Yves Saint Laurent’i süsteemi mittekitsendava iseloomu tõestamiseks, et mitmes liikmesriigis on mitmesuguseid kaupu müüvaid turustajaid, kelle Yves Saint Laurent on heaks kiitnud.
166 Sellest järeldub, et ükski menetlusosaline ei väitnud Esimese Astme Kohtus, et kaubahallid või muud mitmesuguseid tooteid müüvad turustamisvormid on võimetud müüma luksuskosmeetikat. Komisjon ja menetlusse astujad tunnistavad, et otsus näeb selle võimaluse ette, kui sellised müügikohad on sobivalt sisustatud ja kui nad nõustuvad samasuguste kohustustega, millega on nõustunud heakskiidetud turustajad. Esimese Astme Kohus leiab muide, et kui see oleks teisiti, rikuks Yves Saint Laurent’i võrk asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, jättes süsteemist a priori välja ühe kategooria potentsiaalseid turustajaid (vt eespool punkt 122).
167 Isegi kui otsuse punkti II.A.5 viiendas lõigus ja punkti II.B.5 neljandas lõigus väljendus komisjon pisut kahemõtteliselt, kasutades väljendit „kaubamajad”, millega mõeldakse tavaliselt traditsioonilist kaubandusvormi, ning rõhutas, et „ei suutnud tuvastada”, et valikuliste turustussüsteemide levik luksuskosmeetika valdkonnas jätaks „põhimõtteliselt” kõrvale teatud kaasaegsed turustusvormid, täpsustas ta menetluse käigus, et otsust vastu võttes ei olnud tal kavatsust välistada niisuguseid kaubandusvorme nagu Galeci liikmete kaubahallid ning et otsuses kasutatud väljend „kaubamajad” hõlmab ka selliseid kaubandusvorme (vt eespool punkt 83).
168 Lisaks rõhutas Esimese Astme Kohus käesolevas otsuses pädevate siseriiklike kohtute või ametiasutuste rolli kõnesolevate kriteeriumide mittediskrimineerivas ja proportsionaalses kohaldamises (vt eespool punktid 124 jj).
169 Sellest järeldub, et hageja ei tõendanud õiguslikult piisavalt, et suurtel jaemüüjatel takistatakse praegu luksuskosmeetikat turustada tingimusel, et selle müügikohad on taoliste toodete müügiks sobivalt sisse seatud.
170 Galec või tema liikmed peavad esitama oma kandidatuuri ning pädevad siseriiklikud kohtud või ametiasutused peavad vajaduse korral otsustama Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikast lähtudes, kas keeldumine võrgu liikmeks võtmisest on konkreetsel juhul asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 kooskõlas või mitte. Lisaks peab komisjon järgima eriti otsuse pikendamise avalduse korral, et kaasaegseid turustusvorme ei kõrvaldataks Yves Saint Laurent’i võrgust või sarnastest võrkudest põhjendamatult.
171 Sellest järeldub, et tuleb tagasi lükata Galeci väide, et tema liikmed on a priori Yves Saint Laurent’i võrgust välja tõrjutud.
172 Tagasi tuleb lükata ka Galeci väited ja/või argumendid, mille kohaselt komisjon ei põhjendanud oma väidet, et suurtele jaemüüjatele omased meetodid kaupade väärtustamiseks ei sobi luksustoodete turustamisel. Nimelt ei saa otsust tõlgendada nii, nagu väidaks see midagi sellist.
173 Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata Galeci väide, et komisjon tegi ilmse faktivea seoses suurte jaemüüjate väidetava välistamisega kõnesolevate toodete turustamisest.
174 Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata Galeci kaks etteheidet komisjonile, et see ei põhjendanud oma arvamusi tarbija motivatsiooni kohta ning tegi antud küsimuses ilmse faktivea.
175 On tõsi, et komisjon ei tuginenud sõltumatule ekspertiisile, mis toetaks tema väiteid tarbija motivatsiooni kohta, eriti otsuse punktis II.B.2. On ka tõsi, nagu Galec istungil kinnitas, et neli Prantsuse tarbijate ühendust, kes esitasid haldusmenetluse käigus oma seisukohad, nimelt Union Féminine civique et sociale („UCS”), Institut national de la consommation („INC”), Confédération syndicale du cadre de vie („CSCV”) ja Confédération des familles („CSF”) ei toetanud komisjoni seisukohta ilma reservatsioonideta. CSF ja INC ütlesid, et on vastupidisel arvamusel, ja põhjendasid seda sellega, et otsuse tulemuseks on liiga kõrge hinnataseme säilitamine, mille tõttu need tooted on kättesaamatud suurele osale elanikkonnast. UCS omalt poolt rõhutas, et mõned kõnealused sätted muudavad uute turustusvormide turuletuleku raskemaks ning need „ei sobi kokku suunaga, mis näeb ette avatuse ja võimalikult tugeva konkurentsi ühisturul, ega tarbija huvidega”. CSCV võttis oma seisukohad kokku, märkides, et „õigustades end oma toodete tehnilise keerukuse ja kaubamärgi prestiižiga, piirab SA Yves Saint Laurent diskrimineerivate valikukriteeriumidega konkurentsi ja hoiab kunstlikult üleval nende toodete väga kõrget hinda”.
176 Tuleb siiski märkida, et hageja ei tõendanud, et komisjon tegi ilmse faktivea või põhjendas oma arvamust tarbija ootuste kohta puudulikult. Nimelt selgub otsusest, et tarbijal, kes eelistab osta oma luksuskosmeetika kaubahalli sobivalt sisustatud müügikohast, peab olema see võimalus, samal ajal kui professor Glais’ aruandes kirjeldatud tarbijal, kes eelistab teha oma ostud spetsialiseerunud kaupluses või traditsioonilises kaubamajas, peab olema võimalus neid müügikohti edaspidigi külastada.
177 Sellest järeldub, et tuleb tagasi lükata kõik hageja väited ja argumendid, mis puudutavad küsimust, kas tema liikmed on a priori luksuskosmeetika müügivõrkudest välja jäetud, samuti sellega seotud väited ja argumendid, mis käsitlevad tarbijate ootusi.
D – Kas asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld on kohaldatav, sest kõnealuses sektoris eksisteerib paralleelseid võrke
178 Galec märgib veel, et käesolevas asjas on igal juhul rikutud asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, sest terves kõnealuses sektoris on olemas Yves Saint Laurent’i võrguga sarnased võrgud, nii et teistele turustusvormidele ei ole jäetud mingit ruumi ning nimetatud luksusparfüümide turul ei ole tõhusat konkurentsi II Metro kohtuotsuses punktide 40–42 tähenduses. Komisjon ja menetlusse astujad leiavad, et vaatamata Yves Saint Laurent’i võrguga paralleelselt eksisteerivatele võrkudele valitseb luksuskosmeetika turul tõhus konkurents, nii et asutamislepingu artikli 85 lõige 1 ei ole kohaldatav.
179 Esimese Astme Kohus meenutab, et II Metro kohtuotsuse punktis 40 leidis Euroopa Kohus, et isegi kui nii-öelda lihtsad valikulised turustussüsteemid (ainult kvalitatiivsetele kriteeriumidele rajatud süsteemid) võivad osutuda asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 kooskõlas olevaks konkurentsielemendiks, võib siiski toimuda konkurentsi piiramine või kõrvaldamine, kui teatud arvu selliste süsteemide tõttu ei ole turul kohta teistele turustusvormidele, mis keskenduvad teist laadi konkurentsipoliitikale, või kui selle tulemuseks on hinnastruktuuride jäikus, mida ei tasakaalusta muud konkurentsifaktorid sama kaubamärki kandvate toodete vahel ega tõhusa konkurentsi olemasolu erinevate kaubamärkide vahel. Sama kohtuotsuse punktide 41 ja 42 järgi ei võimalda siiski selliste valikuliste turustussüsteemide suur arv mingi toote valdkonnas veel iseenesest järeldada, et see piirab või kahjustab konkurentsi asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses. Kõnesolevate „lihtsate” valikuliste turustussüsteemide vohamise korral saab asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 rakendada vaid juhul, kui asjaomane turg on nii jäik ja struktureeritud, et ei ole enam tõhusat konkurentsi hindade osas (vt ka selle kohtuotsuse punktid 44 ja 45).
180 Erinevalt II Metro kohtuotsuse aluseks olevast kohtuasjast, kus kõnealuseid elektroonilisi meelelahutustooteid ei müüdud mitte alati valikulise turustuse kanaleid pidi, on antud juhul selge, et peaaegu kõik luksuskosmeetika sektoris tegutsevad tootjad kasutavad samu turustussüsteeme kui Yves Saint Laurent.
181 Siiski tõdes Esimese Astme Kohus juba, et luksuskosmeetika valikturustus parandab konkurentsi tarbija huvides, eriti seetõttu, et see hoiab toodete „luksuslikku” imagot võrreldes teiste toodetega, millel ei ole sellist imagot, nii et asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 ei saa rakendada teatud kriteeriumide puhul, mis taotlevad seda eesmärki (eespool punktid 114 jj).
182 Selles olukorras leiab Esimese Astme Kohus, et asjaolu, et II Metro kohtuotsuses mainitakse, et konkurentsi kõrvaldab see, „kui teatud arvu selliste süsteemide tõttu ei ole turul kohta teistele turustusvormidele, mis keskenduvad teist laadi konkurentsipoliitikale”, ei tähenda veel, et asutamislepingu artikli 85 lõige 1 on automaatselt kohaldatav ainult seetõttu, et kõik tootjad kosmeetikatoodete sektoris on valinud samad turustusmeetodid. Antud juhul tuleb II Metro kohtuotsuse punkte 40–46 tõlgendada nii, et üksikult vaadelduna ei kuulu teatud Yves Saint Laurent’i valikukriteeriumid asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse, teiste võrkude kumulatiivne mõju muudab seda järeldust vaid siis, kui on esiteks tõestatud, et uute kõnesolevaid tooteid müüa võivate konkurentide turulepääs on takistatud, nii et kõnesolevate valikuliste turustussüsteemide tagajärjel piiratakse turustamist teatud juba olemasolevate kanalite huvides (vt eespool viidatud Delimitise kohtuotsus, punkt 15 jj), või teiseks ei ole kõnealuste toodete laadi arvestades tõhusat konkurentsi, eriti hindade osas.
183 Mis puudutab uute kõnesolevaid tooteid müüa võivate konkurentide turulepääsemise takistamist, siis sedastas Esimese Astme Kohus juba, et hageja liikmeteks olevate kaubahallide puhul ei ole seda tuvastatud (vt eespool punkt 164 jj).
184 Mis puudutab üldisemalt küsimust, kas on olemas tõhus konkurents, siis kõigepealt tuleb kindlaks teha, milline on asjaomane turg. Kui komisjonil oligi põhjust vaadelda oma otsuses luksuskosmeetika sektorit tervikuna, sest luksusparfümeerial, dekoratiivkosmeetikal ja nahahooldustoodetel on üks ja sama luksuslik maine ja neid müüakse sageli koos ühe ja sama kaubamärgi all, saab tõhusa konkurentsi küsimuses otsuse teha vaid turu raames, mis hõlmab kõiki tooteid, mis võivad oma omaduste tõttu rahuldada pidevaid vajadusi ja mis on vaid vähesel määral asendatavad (vt L’Oréali kohtuotsus, punkt 25).
185 Antud juhul on aga selge, et parfüümi ei saa tema omaduste ja kasutamise iseärasuste tõttu asendada dekoratiivtootega (näiteks meigitarbega) või nahahooldustootega (näiteks öökreemiga). Samuti on selge, et praegu moodustab luksusparfümeeria üle 80% Yves Saint Laurent’i kogumüügist. Võttes arvesse selle erilise sektori tähtsust, tuleb kontrollida, kas luksusparfüümide jaemüügis toimib tõhus konkurents, vaatamata sellele, et neid tooteid turustatakse alati valikulise turustamise teel.
186 Selles küsimuses tuleb esiteks tagasi lükata komisjoni ja menetlusse astujate argument, mis põhineb otsuse punkti B.3 kolmandal lõigul, mille kohaselt „juhul kui klient peab kaubamärgi mainet ja valikulise turustussüsteemi müügiteenuseid teisejärguliseks, võib ta valida naaberturult samalaadsed tooted, mida turustatakse valikulisi turustussüsteeme kasutamata, karistades tootjat nii tema kaubandusstrateegia valiku eest”. Nimelt tõdes komisjon ise otsuses, et luksuskosmeetika ja teised samalaadsed tooted, mis kuuluvad teistesse turuosadesse, asendavad üksteist vaid vähesel määral (punkti I.B esimene lõik) ja „kuna luksustooted ja teised sarnased tooted, mis kuuluvad teistesse turuosadesse, asendavad üksteist tarbija teadvuses vaid vähesel määral, tuleb antud juhul arvesse võtta luksuskosmeetika turgu” (punkt II.A.8). Lisaks selgub otsuse punktidest I.B ja II.A.8, et komisjon võttis luksusparfümeeria puhul arvesse Yves Saint Laurent’i turuosa, kui ta kontrollis, kas kõnesolevad piirangud võivad mõjutada olulisel määral ühendusesisest kaubandust.
187 Sellest järeldub, et otsustamaks, kas luksusparfüümide valdkonnas esineb tõhus konkurents, ei tule arvesse võtta selliste parfüümide väidetavat konkurentsi, mis ei ole luksuslikud.
188 Tagasi tuleb ka lükata komisjoni ja menetlusse astujate argument, mille kohaselt tõestab efektiivset konkurentsi asjaolu, et otsuse punkti I.B kolmanda lõigu järgi, mis põhineb professor Weberi aruandel, moodustasid heakskiidetud turustusvõrkude teel müüdavad tooted „1987. aastal Saksamaa Liitvabariigis 24,7%, Prantsusmaal 30,3%, Itaalias 36,2% ja Ühendkuningriigis 22,4% kosmeetikatoodete kogumüügist”. Need arvud pärinevad nimelt professor Weberi aruande tabelist nr 22 ning näitavad valikturustuse kanalite teel müüdud toodete osatähtsust, mida väljendatakse protsendina kõigi kosmeetikatoodetekategooriate kogumüügist, mille alla kuuluvad parfüümid, dekoratiivkosmeetika, naha- ja juuksehooldustooted (eriti šampoonid) ja tualett-tooted (hambapasta, seebid, deodorandid jne). Lisaks selgub aruandest (lk 89), et Itaalias müüakse valikulise turustuse kanalite teel 81% ja Prantsusmaal 65% parfüümidest. FIP-i esitatud andmete kohaselt müüdi valikulise turustuse kanalite kaudu 73% parfüümidest (vt tema menetlusse astuja seisukohtade I lisa, lk 17). Otsuse punkti I.B kolmandas lõigus toodud arvandmed ei sobi niisiis selleks, et hinnata konkurentsi nii spetsiifilises valdkonnas nagu luksusparfüümid.
189 Siiski rõhutavad komisjon ja menetlusse astujad, et isegi kui vaadelda luksusparfüümide turgu sellisena, nagu ta on, eksisteerib seal efektiivne konkurents nii tootjate (inter brand) kui ka Yves Saint Laurent’i heakskiidetud turustajate vahel (intra brand).
190 Selles küsimuses sedastab Esimese Astme Kohus, et komisjoni ja menetlusse astujate seisukoht ei põhine professor Weberi aruandel, mille lehekülgedelt 71, 89–96, 105 ja 110 selgub, et 1987. aastal oli luksusparfüümide turustajate ja erinevate turustusvormide vahel vaid väga piiratud konkurents. Siiski tuleb märkida, et enne otsuse vastuvõtmist nõudis komisjon, et Yves Saint Laurent teeks oma lepingutes mitu muudatust, sealhulgas kõrvaldaks kõik puhtalt kvantitatiivse iseloomuga kriteeriumid ning sätted, mis piiravad turustajate vabadust müüa tooteid edasi valikulise turustusvõrgu teistele liikmetele ja edasimüüja õigust valida ise teised kaubamärgid, mida ta oma müügikohas pakub ning tunnustaks eraldi edasimüüja õigust määrata oma hinnad kindlaks täiesti sõltumatult. Nagu Esimese Astme Kohus tõdes, näeb otsus ette ka võimaluse, et Yves Saint Laurent’i võrku võidakse vastu võtta uusi kaubandusvorme, mis on võimelised turustama kõnesolevaid tooteid.
191 Selles olukorras peab Galec esitama piisavaid tõendeid, mis näitaksid, et otsuse tulemusena on turg muutunud nii jäigaks ja struktureerituks, et luksusparfüüme müüvate heakskiidetud turustajate vahel ei ole enam tõhusat konkurentsi, eriti hindade osas (vt otsus II Metro, punktid 42 ja 44). Kuna Galec ei ole selle kohta esitanud ühtegi konkreetset tõendit, tõdeb Esimese Astme Kohus, et antud juhul need tõendid puuduvad.
192 Kõigest eelnevast järeldub, et tuleb tagasi lükata hageja väited ja argumendid, mis põhinevad asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumisel, samuti seotud väited ja argumendid, välja arvatud see, mis puudutab eespool punktis 155 nimetatud sätet.
II – Otsuse põhjendatus asutamislepingu artikli 85 lõiget 3 silmas pidades
Poolte argumentide kokkuvõte
193 Mis puudutab antud vabastust, siis esitab Galec viis argumenti selle kohta, et asutamislepingu artikli 85 lõike 3 tingimused ei ole täidetud. Esiteks arvab komisjon, et luksusparfüümide tootmist ja levitamist saab parandada vaid eksklusiivsust säilitades (vt otsuse punkti II.B.2 esimene lõik), samal ajal kui punkti II.B.2 teises kuni kuuendas lõigus nimetatud lisakohustusi võivad täita ka suured jaemüüjad. Teiseks märgib Galec, et kasutajate eeliste osas on komisjonil tarbija käitumisest ja ootustest iganenud ettekujutus. Kolmandaks toetas komisjon hinnakonkurentsi täielikku puudumist kaubamärgi lõikes, kusjuures selle konkurentsi oleksid võinud tagada suured jaemüüjad. Neljandaks ei võrrelnud komisjon valikturustust spetsialiseerunud jaemüüjate kaudu ja valikturustust, mis kasutab muid kaubandusvorme, rikkudes nii proportsionaalsuse põhimõtet ja ignoreerides asjaolu, et suurtele jaemüüjatele kehtivad samad kohustused, mis kõigile teistele heakskiidetud turustajatele (vt eriti otsuse punkti II.B.4 teise lõigu lõpp). Viiendaks kohustab otsus teisi turustusvorme „eripäraseid kaubandusmeetodeid osaliselt muutma” ja see kõrvaldab nende turustusvormide tekitatud konkurentsi väljaspool kaubamajade marginaalseid juhtumeid.
194 Kostja täpsustab oma vastuses, et vabastus asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisest ei puuduta võrku vastuvõtmise menetlust, minimaalset ostude hulka aastas ning ladustamist ja reklaamialast koostööd käsitlevaid kohustusi, keeldu müüa toodet, mis ei ole veel turule paisatud, arvete kontrollimist Yves Saint Laurent’i poolt ning juhul, kui klient on ise turustaja, tema ametlikku turustusvõrku kuulumise väljaselgitamist; neid kohustusi hageja asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 seoses ei kritiseerinud.
195 Lisaks ei ole hageja kriitika asjakohane. Euroopa Kohus rõhutas II Metro kohtuotsuse punktis 45 eriti võrku kuuluvate turustajate nende kulude arvessevõtmist, mis tekivad heakskiitmisega kaasnenud kohustustest. Mis puudutab konkurentsi kõrvaldamist, siis otsus täpsustab selgelt, et teatud kaasaegseid turustusvorme ei ole põhimõtteliselt kõrvale tõrjutud, ning märgib konkurentsi olemasolu nii kaubamärkide kui ka heakskiidetud turustajate vahel.
196 Menetlusse astujate argumendid toetavad komisjoni seisukohta.
Esimese Astme Kohtu hinnang
197 Nagu komisjon õigesti märkis, puudutab otsuse punkti II.B põhjendus ainult lepingu neid aspekte, mis kuuluvad tema arvates asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse, nimelt neid, mis puudutavad eelkõige võrku vastuvõtmise menetlust, ladustamist, minimaalset ostude hulka aastas, uute toodete turulepaiskamist ning koostööd reklaami alal. Neid aspekte Galec oma hagis aga ei kritiseerinud.
198 Mis puudutab Galeci esimest argumenti, mille kohaselt komisjon arvab, et luksusparfüümide tootmist ja levitamist saab parandada vaid „eksklusiivsust” säilitades, siis leiab Esimese Astme Kohus, et otsuse punkti II.B.2 esimeses lõigus toodud komisjoni märkus, et „luksuskosmeetika kaubamärki kandvaid tooteid saab turustada vaid selle eksklusiivset iseloomu säilitades”, viitab komisjoni eesmärgile kaitsta kõnesolevate toodete eksklusiivset või luksuslikku iseloomu (vt punkti II.B.3 teine lõik). Seda lauset ei saa seega tõlgendada nii, et suured jaemüüjad on kõnesolevate toodete turustamisest automaatselt kõrvale tõrjutud ning et nende toodete turustamisega võivad tegelda vaid traditsioonilised kanalid, nagu parfümeeriakauplused ja kaubamajad selle mõiste kitsas tähenduses.
199 Esimese Astme Kohus sedastas juba, et komisjonil ei olnud kavatsust välistada suured jaemüüjad kõnesolevate toodete turustamisest (vt eespool punkt 64 jj) ja seega tuleb tagasi lükata Galeci argument, nagu arvaks komisjon, et tootmist ja levitamist saab asutamislepingu artikli 85 lõike 3 tähenduses parandada vaid olukorras, mis kõrvaldab suured jaemüüjad kõnesolevate toodete turustamisest.
200 Mis puudutab Galeci teist argumenti, mille kohaselt komisjonil on tarbija ootustest iganenud ettekujutus, siis Esimese Astme Kohus meenutab, et ta lükkas tarbija motivatsioonil põhinevad argumendid tagasi juba eespool punktis 174 jj.
201 Mis puudutab Galeci kolmandat argumenti, mille kohaselt komisjon toetas hinnakonkurentsi täielikku puudumist kaubamärgi lõikes, siis on Esimese Astme Kohus juba sedastanud, et Galec ei esitanud selle kohta tõendeid (vt eespool punkt 191).
202 Mis puudutab Galeci neljandat argumenti, mille kohaselt komisjon võrdles valikulist turustamist spetsialiseerunud jaemüüjate kaudu ja valikturustust, mis kasutab muid kaubandusvorme, jättes tähelepanuta asjaolu, et valikturustus võiks toimida teiste kaubandusvormide abil, siis sedastab Esimese Astme Kohus, et komisjoni otsus ei sisalda sellist võrdlust.
203 Mis puudutab Galeci viiendat argumenti, mille kohaselt kõrvaldab „oma eripäraste kaubandusmeetodite osaline muutmine” suured jaemüüjad luksuskosmeetika sektorist, siis menetluse käigus selgus, et otsusega ei soovita kõrvaldada suuri jaemüüjaid luksuskosmeetika sektorist. Viidet „oma eripäraste kaubandusmeetodite osalise[le] muutmi[sele]” tuleb seega tõlgendada nii, et see nõuab seda tüüpi sisustust poe sees ja mitte sisustust, mis muudab põhjalikult kaubahalli laadi. Kuigi oleks soovitav, et otsus oleks selles küsimuses täpsem, ei muuda asjaolu, et komisjon ei ole isegi üldjoontes kindlaks määranud, milliseid muudatusi tuleb teha, otsust veel iseenesest ebaseaduslikuks, võttes eelkõige arvesse, et konkreetsete juhtumite üle teostavad vajadusel järelevalvet pädevad siseriiklikud kohtud või ametiasutused.
204 Sellest järeldub, et tagasi tuleb lükata hageja väited ja argumendid, mis käsitlevad asutamislepingu artikli 85 lõike 3 rikkumist.
205 Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi tuleb tagasi lükata, välja arvatud küsimuses, mis puudutab eespool punktis 155 täpsustatud otsuse osa.
Kohtukulud
206 Kodukorra artikli 87 lõike 2 esimese lõigu alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Artikli 87 lõike 4 viimase lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada, et menetlusse astuja, kes ei ole liikmesriik või institutsioon, kannab ise oma kohtukulud.
207 Kuna kohtuotsus on tehtud suures osas hageja kahjuks, kannab hageja oma kohtukulud ise ja temalt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud ja otsuse adressaadist menetlusse astuja Yves Saint Laurent’i kohtukulud.
208 Teiste menetlusse astujate FIP, Colipa ja FEPD osas leiab Esimese Astme Kohus, et need kolm assotsiatsiooni ei olnud vaidluse lahendamisest nii otseselt huvitatud kui Yves Saint Laurent. Kuna tegemist on kohtuasjaga, kus need kolm menetlusse astujat esitasid üldisi kaalutlusi oma liikmete huvides, lisamata komisjoni argumentidele määravaid asjaolusid, leiab Esimese Astme Kohus, et kodukorra artikli 87 lõiget 4 õigesti kohaldades tuleb otsustada, et nemad kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 16. detsembri 1991. aasta otsus 92/33/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohase menetluse kohta (IV/33.242 – Yves Saint Laurent) osas, mille kohaselt asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 ei kohaldata sättele, mis lubab Yves Saint Laurent’il asetada jaemüüja kandidatuur ebasoodsasse olukorda ainult sellepärast, et parfümeeria osatähtsus tema erinevate tegevuste hulgas on suhteliselt väike.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista hagejalt välja komisjoni ja menetlusse astuja Yves Saint Laurent Parfums SA kohtukulud ja jätta hageja kanda tema enda kohtukulud.
4. Menetlusse astujad Fédération des industries de la parfumerie, Comité de liaison des syndicats européens de l’industrie de la parfumerie et des cosmétiques ja Fédération européenne des parfumeurs détaillants kannavad ise oma kohtukulud.
Kirschner | Versterdorf | Bellamy |
Kalogeropoulos | Potoki |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 1996 Luxembourgis.
Kohtusekretär | President |
H. Jung | H. Kirschner |
Sisukord
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Sissejuhatus
Yves Saint Laurent’i leping
Komisjoni otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Vastuvõetavus
Poolte argumentide kokkuvõte
Esimese Astme Kohtu hinnang
Põhiküsimus
I – Otsuse põhjendatus asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 silmas pidades
Poolte argumentide kokkuvõte
Galeci argumendid
Komisjoni argumendid
Menetlusse astujate argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
A – Luksuskosmeetika sektori kvalitatiivsetel kriteeriumidel põhineva valikulise turustuse põhimõtteline kooskõla asutamislepingu artikli 85 lõikega 1
B – Kas otsuse punktis II.A.5 nimetatud Yves Saint Laurent’i valikukriteeriumid täidavad nõutud tingimusi, et neid saaks pidada seaduslikeks asutamislepingu artikli 85 lõike 1 järgi?
1. Esimese Astme Kohtu ja pädevate siseriiklike kohtute või ametiasutuste rollide jaotus
2. Kõnealuste kriteeriumide põhimõtteline kooskõla asutamislepingu artikli 85 lõikega 1
a) Kutsekvalifikatsiooni puudutavad kriteeriumid
b) Müügikoha asupaika ja sisseseadet puudutavad kriteeriumid
– Müügikoha „ümbrus” ja asupaik
– Müügikoha välisilme
– Yves Saint Laurent’i kaubamärgi mainet kahjustada võivate teiste kaupade müük
– Muu tegevuse ulatus müügikohas
c) Kaupluse nime kriteerium
C – Hageja väited ja argumendid küsimuse kohta, kas tema liikmed on a priori Yves Saint Laurent’i võrgust välja jäetud, ning tarbijate suhtumine sellesse
D – Kas asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld on kohaldatav, sest kõnealuses sektoris eksisteerib paralleelseid võrke
II – Otsuse põhjendatus asutamislepingu artikli 85 lõiget 3 silmas pidades
Poolte argumentide kokkuvõte
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.