EUROOPA KOHTU OTSUS

22. oktoober 1987(*)

Ühenduse institutsiooni õigusakti kehtetuse tuvastamise pädevuse puudumine siseriiklikul kohtul – Imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise otsuse kehtivus

Kohtuasjas 314/85,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Finanzgericht Hamburg’i (Saksamaa Liitvabariik) eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas vaidluses järgmiste poolte vahel:

Foto-Frost, asukoht Ammersbek,

ja

Hauptzollamt Lübeck-Ost,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 177, nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse nr 1697/79 impordi- või eksporditollimaksude maksmist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kauba eest tasumata jäänud impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta (EÜT 1979, L 197, lk 1) artikli 5 lõike 2 ning Saksamaa sisekaubandust ja sellega seotud probleeme käsitleva 25. märtsi 1957. aasta protokolli tõlgendamise küsimuses, samuti 6. mail 1983 Saksamaa Liitvabariigile adresseeritud otsuse kehtivuse küsimuses, milles komisjon konkreetsel üksikjuhul leidis, et imporditollimaks tuleb tollivormistusjärgselt sisse nõuda,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president A. J. Mackenzie Stuart, kodade esimehed G. Bosco, J. C. Moitinho de Almeida ja G. C. Rodríguez Iglesias, kohtunikud T. Koopmans, U. Everling, K. Bahlmann, Y. Galmot, R. Joliet, T. F. O’Higgins ja F. Schockweiler,

kohtujurist: G. F. Mancini,

kohtusekretär: asekohtusekretär J. A. Pompe,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Foto-Frost, põhikohtuasja hageja, esindaja: advokaat H. Heemann, Hamburg, keda abistas ekspert H. Frost,

–        Saksamaa Liitvabariigi Valitsus, esindaja: M. Seidel,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse töötaja J. Sack,

arvestades kohtuistungi ettekannet, mida on täiendatud 16. detsembri 1986. aasta suulise menetluse järel,

olles 19. mai 1987. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Finanzgericht Hamburg esitas 29. augusti 1985. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. oktoobril 1985, EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel mitu küsimust, mis puudutavad esiteks EMÜ asutamislepingu artikli 177, impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitleva nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse nr 1697/79 (EÜT L 197, lk 1) artikli 5 lõike 2 ja Saksamaa sisekaubandust ja sellega seotud probleeme käsitleva 25. märtsi 1957. aasta protokolli tõlgendamist ning teiseks seda, kas 6. mail 1983 Saksamaa Liitvabariigile adresseeritud otsus, milles komisjon konkreetsel üksikjuhul leidis, et imporditollimaks tuleb tollivormistusjärgselt sisse nõuda, on kehtiv.

2        Nimetatud küsimused kerkisid vaidluses, mille raames Ammersbekis (Saksamaa Liitvabariik) asutatud fototarvete importija, eksportija ja hulgimüüja (edaspidi „Foto-Frost”) nõuab Hauptzollamt Lübeck-Ost’i imporditollimaksu tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitleva sellise maksuotsuse tühistamist, mis on välja antud pärast seda, kui komisjon 6. mail 1983 Saksamaa Liitvabariigile adresseeritud otsuses leidis, et imporditollimaksu sissenõudmisest loobumine on lubamatu.

3        Tollimaksu sissenõudmine oli seotud Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit prismabinoklite importimisega Saksamaa Liitvabariiki Foto-Frosti poolt ja nende vabasse ringlusse suunamisega. Foto-Frost ostis binoklid Taani ja Ühendkuningriigi ettevõtjatelt, kes saatsid need talle ühenduse välistransiidiprotseduuri alusel Taanis ja Madalmaades asuvatest tolliladudest.

4        Kõigepealt lubas pädev tolliasutus kaubad imporditollimaksuvabalt sisse vedada põhjendusega, et need pärinesid Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Kontrolli tulemusena leidis kesktolliasutus Hauptzollamt Lübeck-Ost, et Saksa tollialaste õigusaktide alusel tuleb tasuda tollimaks. Tolliasutus ei pidanud siiski õigeks asuda tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudma, sest Foto-Frost vastas nõuetele, mis on esitatud nõukogu määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikes 2, mille kohaselt võib „pädev asutus […] jätta impordi- või eksporditollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata, kui see jäi saamata pädeva asutuse enda vea tõttu, mida heauskselt toiminud ja kõiki tema tollideklaratsiooni suhtes kehtivate õigusaktide sätteid järginud kohustatud isik ei oleks saanud mõistlikult avastada”. Eelotsusetaotlusest ilmneb Hauptzollamt’i seisukoht, et Foto-Frost oli täitnud tollideklaratsiooni nõuetekohaselt ning võimatu oli eeldada, et ta vea avastab, sest teised tolliasutused olid samasuguste varasemate tehingute puhul leidnud, et tollimaksu ei ole vaja tasuda.

5        Kuna tasumata tollimaksu summa ületas 2000 eküüd, siis ei olnud Hauptzollamt’il eespool nimetatud nõukogu määruse nr 1697/79 artikli 5 lõike 2 rakenduseeskirjad kehtestanud nõukogu 20. juuni 1980. aasta määruse nr 1573/80 (EÜT L 161, lk 1) kohaselt õigust ise otsustada, et see maks jääb tollivormistusjärgselt sisse nõudmata. Seetõttu palus Saksamaa Liitvabariigi rahandusminister Hauptzollamt’i taotlusel, et komisjon eespool viidatud määruse nr 1573/80 artikli 6 alusel otsustaks, kas kõnealusest tollimaksu tollivormistusjärgsest sissenõudmisest võib loobuda.

6        Komisjon saatis 6. mail 1983 Saksamaa Liitvabariigile otsuse, et sissenõudmisest ei või loobuda. Ta põhistas oma otsust sellega, et „asjaomased tolliasutused ei eksinud Saksamaa-sisest kaubandust reguleerivate õigusnormide kohaldamisel, vaid üksnes aktsepteerisid ilma seda viivitamatult vaidlustamata importija esitatud deklaratsioonides sisalduva teabe; selline teguviis [...] ei takista kõnealustel asutustel hiljem maksu korrigeerimist, mis on sõnaselgelt ette nähtud nõukogu 24. juuli 1979. aasta direktiivi 79/695/EMÜ kauba vabasse ringlusse lubamise protseduuride harmoneerimise kohta (EÜT L 205, lk 19) artiklis 10”. Ta leidis, et „ühtlasi oli importijal võimalik vaagida kõnealuste imporditoimingute asjaolusid, lähtudes Saksamaa-sisest kaubandust reguleerivatest sätetest, mille kohaldamist ta taotles; seega oleks ta võinud avastada iga nende sätete kohaldamisel tehtud vea; pealegi on tuvastatud, et importija ei järginud kõiki tollideklaratsiooni suhtes kehtivate õigusaktide sätteid”.

7        Nimetatud otsuse põhjal tegi Hauptzollamt maksuotsuse tollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta, mille Foto-Frost vaidlustas põhikohtuasjas.

8        Foto-Frost palus Finanzgericht Hamburg’il peatada maksuotsuse täitmine. Finanzgericht rahuldas selle taotluse põhjendusega, et kõnealused tehingud tundusid kuuluvat Saksamaa sisekaubandusse ja olid seetõttu Saksamaa sisekaubandust käsitleva protokolli kohaselt tollimaksust vabastatud.

9        Seejärel esitas Foto-Frost Finanzgericht Hamburg’ile põhinõude tühistada maksuotsus tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta. Finanzgericht leidis, et komisjoni 6. mai 1983. aasta otsuse kehtivus on kaheldav, kuna antud juhul on täidetud kõik nõukogu määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikes 2 sätestatud nõuded, mis võimaldavad jätta tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata. Kuna vaidlustatud maksuotsus põhines komisjoni otsusel, leidis Finanzgericht, et ta saab selle tühistada vaid siis, kui ühenduse otsus on samuti kehtetu. Seetõttu esitas Finanzgericht Euroopa Kohtule järgmised neli eelotsuse küsimust:

„1. Kas siseriiklik kohus võib kontrollida komisjoni 20. juuni 1980. aasta määruse (EMÜ) nr 1573/80 (EÜT L 161, lk 1) artikli 6 alusel tehtud komisjoni otsuse kehtivust selles osas, mis puudutab imporditollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata jätmist nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1697/79 (EÜT L 197, lk 1) artikli 5 lõike 2 alusel ja seisukohta, et otsus jätta imporditollimaks tollivormistusjärgselt sisse nõudmata ei ole põhjendatud, ning kas siseriiklik kohus võib tema menetluses oleva kohtuasja raames vastuolus komisjoni eespool viidatud otsusega vajaduse korral leida, et tollimaks ei kuulu tollivormistusjärgselt sissenõudmisele?

2. Kui siseriiklikul kohtul ei ole õigust komisjoni otsuse kehtivust kontrollida, kas siis komisjoni 6. mai 1983. aasta otsus (viide REC 3/83) on kehtiv?

3. Kui siseriiklikul kohtul on õigus komisjoni otsuse kehtivust kontrollida, kas siis määruse (EMÜ) nr 1697/79 artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see volitab tegema kaalutlusotsust, mille üle siseriiklik kohus võib teostada üksnes piiratud kontrolli eesmärgiga teha kindlaks, kas otsusega on ületatud pädevuse piire, mida tuleb vajaduse korral täpsustada, ilma et siseriiklik kohus saaks ise kaalutlusõigust kasutada, või volitab nimetatud säte vastu võtma õiglast meedet, mille seaduslikkust siseriiklik kohus võib igas suhtes kontrollida?

4. Kui tollimaksu sissenõudmisest ei ole määruse (EMÜ) nr 1697/79 artikli 5 lõike 2 kohaselt lubatud loobuda, kas siis Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit kaubad, mis on toodud Saksamaa Liitvabariiki mõne muu liikmesriigi kaudu ühenduse välistransiidiprotseduuri alusel, kuuluvad Saksamaa sisekaubandust ja sellega seotud probleeme käsitleva 25. märtsi 1957. aasta protokolli kohaselt Saksamaa sisekaubandusse, mistõttu nende kaupade importimisel Saksamaa Liitvabariiki ei kohaldata tollimaksu ega impordi käibemaksu, või tuleb nimetatud maksud sisse nõuda samadel alustel nagu kolmandatest riikidest importimise korral, nii et esiteks nõutakse kooskõlas asjakohaste tollialaste õigusaktidega sisse ühenduse tollimaks ja teiseks käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva ühenduse kuuenda direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt impordi käibemaks?”

10      Asjaolude ja kohaldatavate ühenduse õigusnormide täpsem kirjeldus ning Foto-Frosti, Hauptzollamt Lübeck-Ost’i, Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja komisjoni esitatud märkused sisalduvad kohtuistungi ettekandes.

 Esimene küsimus

11      Finanzgericht pärib oma esimeses küsimuses, kas tal on õigus tunnistada tühiseks selline komisjoni otsus, nagu seda on 6. mai 1983. aasta otsus. Finanzgericht kahtleb nimetatud otsuse kehtivuses, sest ta leiab, et antud juhul on täidetud kõik määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikes 2 sätestatud nõuded, mis võimaldavad jätta tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata. Finanzgericht’i hinnangul tuleneb asutamislepingu artiklis 177 sätestatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelisest pädevuse jaotusest siiski, et üksnes Euroopa Kohtul on õigus ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastada.

12      Asutamislepingu artikkel 177 annab Euroopa Kohtule pädevuse teha eelotsuseid, mis käsitlevad nii asutamislepingu ja ühenduse institutsioonide õigusaktide tõlgendamist kui ka nende aktide kehtivust. Nimetatud artikli teine lõik näeb ette, et siseriiklik kohus võib pöörduda sellistes küsimustes Euroopa Kohtu poole, ja artikli kolmas lõik teeb selle kohustuslikuks kohtule, kelle otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata.

13      Võimaldades küll siseriiklikel kohtutel, kelle otsuste peale saab siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi tõlgendamise või kehtivuse kohta, ei lahenda artikkel 177 küsimust, kas siseriiklikud kohtud ise on pädevad ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastama.

14      Siseriiklikud kohtud võivad kaaluda ühenduse õigusakti kehtivust ja kui nad leiavad, et neile akti kehtetuse tõenduseks esitatud poolte väited ei ole põhjendatud, võivad nad jätta need arvestamata ning otsustada, et akt on täielikult kehtiv. Niiviisi toimides ei sea nad ühenduse õigusakti olemasolu kahtluse alla.

15      Siseriiklikud kohtud ei ole seevastu ise pädevad ühenduse institutsioonide õigusakte tühiseks tunnistama. Nagu rõhutas Euroopa Kohus oma 13. mai 1981. aasta otsuses kohtuasjas 66/80: International Chemical Corporation (EKL 1981, lk 1191), on artikliga 177 Euroopa Kohtule antud pädevuse peamine eesmärk tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes. Ühetaolise kohaldamise nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui on vaidlustatud ühenduse õigusakti kehtivus. Liikmesriikide kohtute lahkarvamused ühenduse õigusaktide kehtivuse suhtes võivad ohustada ühenduse õiguskorra ühtsust ja kahjustada õiguskindlust, mis on põhimõttelise tähtsusega nõue.

16      Sama järelduse tingib vajadus tagada asutamislepinguga kehtestatud õiguste kohtuliku kaitse süsteemi terviklikkus. Sellega seoses tuleb märkida, et kehtivuse kontrollimist puudutav eelotsusetaotlus nagu ka tühistamishagi on ühenduse institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrolli vahendid. Nagu märkis Euroopa Kohus oma 23. aprilli 1986. aasta otsuses kohtuasjas 294/83: Parti écologiste „les Verts” v. Euroopa Parlament (EKL 1986, lk 1339), „kehtestab asutamisleping esiteks artiklite 173 ja 184 ning teiseks artikliga 177 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mis on mõeldud selleks, et usaldada Euroopa Kohtule institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimine”.

17      Kuna artikkel 173 annab Euroopa Kohtule ainupädevuse ühenduse institutsiooni õigusakti tühistada, siis on süsteemi terviklikkuse seisukohast nõutav, et kui selline akt on vaidlustatud siseriiklikus kohtus, on selle kehtetuse tuvastamise õigus samuti vaid Euroopa Kohtul.

18      Samuti tuleb rõhutada, et just Euroopa Kohtul on parimad eeldused ühenduse õigusaktide kehtivuse üle otsustamiseks. Euroopa Majandusühenduse Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikli 20 alusel on ühenduse institutsioonil, kelle akt on vaidlustatud, õigus osaleda menetluses Euroopa Kohtus, et kaitsta kõnealuse akti kehtivust. Lisaks võib Euroopa Kohus nimetatud protokolli artikli 21 teise lõigu alusel nõuda ühenduse institutsioonidelt, mis ei ole kohtumenetluse pooled, kogu teavet, mida kohus peab menetluses vajalikuks.

19      Tuleb lisada, et teatud asjaoludel, kui menetlus on seotud hagi tagamise abinõude kohaldamisega, võib osutuda vajalikuks kõrvalekaldumine põhimõttest, mille kohaselt siseriiklik kohus ei ole pädev ühenduse õigusaktide kehtetust tuvastama, kuid sellele ei ole siseriikliku kohtu küsimuses siiski viidatud.

20      Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et siseriiklik kohus ei ole pädev ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastama.

 Teine küsimus

21      Teine ja kolmas küsimus on esitatud lähtudes eeldusest, et vaidlusalustelt tehingutelt tuleb tasuda tollimaks. Finanzgericht soovib oma teise küsimusega teada, kas juhul, kui ainult Euroopa Kohus on pädev kontrollima komisjoni otsuse kehtivust, on nimetatud otsus kehtiv.

22      Tuleb märkida, et määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikes 2 on sätestatud kolm konkreetset tingimust, mis peavad olema täidetud, et pädev asutus saaks jätta tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata. Sätet tuleb seega tõlgendada nii, et kui kõik need tingimused on täidetud, on kohustatud isikul õigus sellele, et maksu sisse ei nõuta.

23      Edasi tuleb kaaluda, kas määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikes 2 sätestatud kolm tingimust on antud juhul täidetud. Seoses kehtivuse kontrollimist käsitleva eelotsusetaotlusega võib Euroopa Kohus kontrollida ühenduse õigusakti aluseks olevaid asjaolusid ja nendel põhinevaid ühenduse institutsiooni õiguslikke järeldusi, mis on väidetavalt ebaõiged.

24      Eespool viidatud sättes sisalduva esimese tingimuse kohaselt peab tollimaksu sissenõudmata jätmine olema pädeva asutuse enda eksimuse tagajärg. Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt tolliasutused ei eksinud, vaid andsid, nagu neil oli eespool viidatud nõukogu direktiivi 79/695/EMÜ artikli 10 alusel õigus teha, üksnes esialgse hinnangu, mille kohaselt Foto-Frosti deklaratsioonides esitatud andmed olid õiged. Kui tollimaks on arvutatud tollideklaratsioonis esitatud kontrollimata andmete põhjal, võib viimati nimetatud sätte kohaselt teha deklaratsiooni suhtes järelkontrolli ja arvutatud tollimaksu summat korrigeerida. Käesoleval juhul, nagu komisjon tunnistas oma märkustes ja vastuses Euroopa Kohtu esitatud küsimusele, sisaldas Foto-Frosti deklaratsioon kõiki asjakohaste õigusnormide kohaldamiseks vajalikke faktilisi andmeid ja need andmed olid õiged. Neil asjaoludel ei avastatud Saksa tolliasutuse korraldatud tollivormistusele järgnenud kontrollimisel ühtki uut fakti. Järelikult oli tegemist tolliasutuse enda veaga asjassepuutuvate õigusnormide esialgsel kohaldamisel, mille tulemusena jäi kaupade importimisel tollimaks sisse nõudmata.

25      Teise tingimuse järgi peab kohustatud isik olema toiminud heauskselt, mis tähendab, et ta ei oleks saanud tolliasutuse viga avastada. Selle kohta tuleb meenutada, et Finanzgericht Hamburg’i spetsialiseerunud kohtunikud andsid täitmise peatamist käsitlevas 22. septembri 1983. aasta määruses hinnangu, et on ülimalt kaheldav, et kõnealust liiki tehingutelt tuleb tasuda tollimaks. Finanzgericht leidis, et sellised toimingud tunduvad kuuluvat Saksamaa sisekaubandusse ja on seetõttu seda kaubandust käsitleva protokolli alusel tollimaksust vabastatud. Ta märkis siiski, et niihästi Euroopa Kohtu kui ka siseriiklike kohtute praktikat arvestades on olukord ebakindel. Neil asjaoludel ei saa mõistlikult eeldada, et äriühing Foto-Frost oleks võinud avastada tolliasutuse eksimuse. Tal ei olnud vähimatki põhjust eksimust kahtlustada, sest samasuguste varasemate tehingute puhul oli ta tollimaksu tasumisest vabastatud.

26      Kolmanda tingimuse kohaselt peab kohustatud isik olema järginud kõiki tema tollideklaratsiooni suhtes kehtivaid õigusakte. Selles punktis tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu küsimusele vastates möönis komisjon ise vastupidiselt oma 6. mai 1983. aasta otsusele, et Foto-Frost on täitnud tollideklaratsiooni nõuetekohaselt. Kohtutoimiku materjalides ei anna miski alust arvata, et see nii ei ole.

27      Eelnevast tuleneb, et kõik määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikes 2 sätestatud tingimused olid antud juhul täidetud. Seega oli Foto-Frostil õigus sellele, et kõnealust tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse ei nõuta.

28      Neil asjaoludel on Saksamaa Liitvabariigile 6. mail 1983 adresseeritud otsus, milles komisjon konkreetsel üksikjuhul leidis, et imporditollimaks tuleb tollivormistusjärgselt sisse nõuda, kehtetu.

 Kolmas küsimus

29      Finanzgericht küsib oma kolmandas küsimuses juhuks, kui ta on ise pädev komisjoni otsust tühiseks tunnistama, kas määruse nr 1697/79 artikli 5 lõike 2 kohaldamine sõltub kaalutlusotsusest, mida siseriiklik kohus võib kontrollida üksnes võimu kuritarvitamise suhtes (Ermessensfehler), või sõltub see õiglasest meetmest, mis on igas suhtes kontrollitav.

30      Esimese ja teise küsimuse vastuseid arvestades ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

 Neljas küsimus

31      Neljas küsimus on esitatud juhuks, kui eelmiste küsimuste vastustest ei tulene, et Foto-Frostil on õigus sellele, et maksu tollivormistusjärgselt sisse ei nõuta. Finanzgericht küsis, kas sellisel juhul kuuluvad kõnealused tehingud Saksamaa sisekaubandusse Saksamaa sisekaubandust käsitleva protokolli tähenduses, mis tema arvates tähendab seda, et need on tollimaksuvabad.

32      Esimese ja teise küsimuse vastuseid arvestades ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

 Kohtukulud

33      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa Liitvabariigi ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Finanzgericht Hamburg’i 29. augusti 1985. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

1.      Siseriiklik kohus ei ole pädev ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastama.

2.      Saksamaa Liitvabariigile 6. mail 1983 adresseeritud otsus, milles komisjon konkreetsel üksikjuhul leidis, et imporditollimaks tuleb tollivormistusjärgselt sisse nõuda, on kehtetu.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. oktoobril 1987 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.