EUROOPA KOHTU OTSUS

23. aprill 1986(*)

Tühistamishagi – Euroopa Parlamendi valimiste teabekampaania

Kohtuasjas 294/83,

Parti écologiste „Les Verts”, mittetulundusühing, asukoht Pariis, esindajad: erisaadik Étienne Tête ja advokaat Christian Lallement, Lyon, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: advokaat E. Wirion, place du Théâtre 1, Luxembourg,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: õigusnõustaja Pasetti-Bombardella, õigusnõunik Roland Bieber, vanemametnik Johannes Schoo, Strasbourgi ülikooli õigus- ja politoloogiateaduskonna professor Jean-Paul Jacqué ja Hamburgi ülikooli professor Jürgen Schwarz ning advokaat A. Lyon-Caen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: A. Lyon-Caen, plateau du Kirchberg, boîte postale 1601, Luxembourg,

kostja,

mille esemeks on tühistada kaks Euroopa Parlamendi juhatuse otsust, millest üks on tehtud 12. ja 13. oktoobril 1982 ja teine 29. oktoobril 1983 ning mis puudutavad eelarveartiklit 3708,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: koja esimees T. Koopmans presidendi ülesannetes, kodade esimehed U. Everling, K. Bahlmann ja R. Joliet, kohtunikud G. Bosco, O. Due, Y. Galmot, C. Kakouris ja T. F. O’Higgins,

kohtujurist: G. F. Mancini,

kohtuistungi kohtusekretär: D. Louterman,

olles 4. detsembri 1985. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

(Osa „Faktilised asjaolud” välja jäetud.)

 Õiguslik käsitlus

1        Euroopa Kohtu kantseleisse 28. detsembril 1983 saabunud hagiavaldusega algatas mittetulundusühing „Les Verts – Parti écologiste”, mille asukoht on Pariisis ja mille asutamise kohta esitati politseiprefektuurile teatis 3. märtsil 1980, EMÜ asutamislepingu artikli 173 teise lõigu alusel menetluse, mille eesmärk on tühistada esiteks Euroopa Parlamendi juhatuse 12. oktoobri 1982. aasta otsus, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve punkti 3708 kirjendatud assigneeringute jaotamist, ning teiseks Euroopa Parlamendi juhatuse laiendatud koosseisu 29. oktoobri 1983. aasta otsus, millega võetakse vastu eeskiri, mis käsitleb 1984. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osalenud poliitiliste rühmituste kulude hüvitamiseks mõeldud assigneeringute kasutamist.

2        Punkt 3708 kirjendati 1982., 1983. ja 1984. eelarveaasta Euroopa ühenduste üldeelarvesse Euroopa Parlamenti käsitleva jao 3. jaotisesse, mis puudutab institutsiooni eriülesannete täitmisega seotud kulusid (EÜT 1982, L 31, lk 114, EÜT 1983, L 19, lk 112 ja EÜT 1984, L 12, lk 132). See punkt näeb ette järgmiste Euroopa Parlamendi valimiste ettevalmistamiseks mõeldud eraldisi. Punktile lisatud selgitus on 1982. ja 1983. aasta eelarves ühesugune. Selgituses öeldakse, et „antud assigneeringut kasutatakse 1984. aastal toimuvate teiste otseste valimiste teabekampaania ettevalmistamise kaasfinantseerimiseks” ja „et Euroopa Parlamendi juhatus täpsustab nende kulutuste tegemise korda”. 1984. aasta eelarves sisalduv selgitus täpsustab, et kaasfinantseerimine toimub „vastavalt juhatuse 12. oktoobri 1982. aasta otsusele”. Kokku on sellesse punkti kirjendatud 43 miljonit eküüd.

3        12. oktoobril 1982 võttis juhatus, mis koosnes parlamendi presidendist ja kaheteistkümnest asepresidendist, fraktsioonide esimeeste ettepanekul vastu otsuse, mis puudutas punkti 3708 kirjendatud assigneeringute jaotamist (edaspidi „1982. aasta otsus”). Juhatus tuli sel puhul kokku fraktsioonide esimeeste ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete esindajate juuresolekul. Üks fraktsioonidest, nimelt tehnilise koordinatsiooni fraktsioon, avaldas vastuseisu fraktsioonidele valimiskampaaniaks eelarvevahendite eraldamise põhimõttele.

4        See otsus, mida ei avaldatud, näeb ette, et Euroopa Parlamendi eelarve punkti 3708 kirjendatud assigneeringud jaotatakse igal aastal fraktsioonide, fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja 1984. aasta reservi vahel. See jaotamine toimub järgmiselt: a) kõik seitse fraktsiooni saavad kindlasummalise toetuse, mille suurus on 1% assigneeringute kogusummast; b) iga fraktsioon saab lisaks iga liikme tarvis 1/434 assigneeringute kogusummast, millest on lahutatud kindlasummalised toetused; c) kõik fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed saavad samuti 1/434 assigneeringute kogusummast, millest on lahutatud kindlasummalised toetused; d) fraktsioonidele ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele punkti b ja c alusel eraldatav kogusumma ei tohi ületada 62% punkti 3708 kirjendatud assigneeringute kogusummast; e) 31% punkti 3708 kirjendatud assigneeringutest eraldatakse igal aastal reservi moodustamiseks. Reservi osas on ette nähtud, et see jaotatakse vastavalt saadud häälte arvule kõikide poliitiliste rühmituste vahel, kes said 1984. aasta valimistel kas rohkem kui 5% kehtivatest häältest liikmesriigis, kus nad kandidaate esitasid, või 1% kehtivatest häältest vähemalt kolmes liikmesriigis, kus nad kandidaate esitasid (edaspidi 1% klausel). Viimaks märgitakse, et selle reservi jaotamise üksikasju täpsustatakse hiljem.

5        12. oktoobril 1982 võttis Euroopa Parlamendi juhatus, kes tuli kokku samades tingimustes, veel vastu sätted, mis käsitlevad enne 1984. aasta Euroopa Parlamendi valimisi toimuvaks teabekampaaniaks mõeldud rahaliste vahendite kasutamist fraktsioonide poolt (edaspidi „1982. aasta eeskiri assigneeringute kasutamise kohta”). Need sätted, mida ei avaldatud, vastavad fraktsioonide esimeestest ja Euroopa Parlamendi presidendist koosneva töögrupi esitatud ettepanekutele.

6        Eelarvevahendite kasutamise eeskiri on järgmine. Fraktsioonide käsutusse antud assigneeringuid saab kasutada vaid selliste tegevuste rahastamiseks, mis on otseselt seotud 1984. aasta valimiste teabekampaania ettevalmistamise ja läbiviimisega. Halduskulud (eriti ajutiste kaastöötajate töötasud, ruumide ja büroo põhivara üürikulud, telekommunikatsioonikulud) ei tohi ületada 25% eraldatud assigneeringust. Kinnisvara või kontorimööbli ostmine on keelatud. Fraktsioonid peavad neile eraldatud eelarvevahendid kandma spetsiaalselt selleks otstarbeks avatud kontole.

7        Fraktsioonide esimehed vastutavad selle eest, et eelarvevahendeid kasutataks eesmärkidel, mis on kooskõlas vastuvõetud sätetega. Lõpuks tuleb vahendite kasutamist põhjendada teistele järelevalveorganitele, kes vastutavad Euroopa Parlamendi eelarvevahendite kontrollimise eest.

8        Raamatupidamise seisukohast näevad need sätted ette eraldi raamatupidamise, mis on lahutatud fraktsioonide muude tegevustega seotud tuludest ja kuludest. Fraktsioonidel peavad olema raamatupidamissüsteemid, mille üksikasjalikke eeskirju täpsustatakse. Need süsteemid peavad eristama kulusid kolme osa kaupa (halduskulud, koosolekute kulud ning avaldamis- ja reklaamikulud), mis on omakorda jagatud projektideks. Igal aastal alates assigneeringute esimesest ülekandmisest fraktsioonidele peavad fraktsioonid esitama aruande eelarvevahendite kasutamise kohta (maksed, kohustused, reservid) asjaomases ajavahemikus. Nimetatud aruanne tuleb esitada Euroopa Parlamendi presidendile ja eelarvekontrollikomisjoni esimehele.

9        Jaotises „kasutamata assigneeringute tagastamine” täpsustatakse, et eraldatud assigneeringuid võib maksekohustuste võtmiseks kasutada hiljemalt nelikümmend päeva enne valimiste kuupäeva, tingimusel et makse sooritatakse hiljemalt nelikümmend päeva pärast valimiste kuupäeva. Kõik assigneeringud, mille kasutamine ei vasta kahele eelmainitud kriteeriumile, tuleb Euroopa Parlamendile tagastada kolme kuu jooksul arvates valimistest. Vajadusel võib Euroopa Parlament talle kuuluvad summad sisse nõuda, pidades sama suure summa kinni assigneeringutest, mis eraldatakse fraktsioonidele punkti 3706 alusel (täiendav poliitiline tegevus).

10      29. oktoobril 1983 võttis juhatuse laiendatud koosseis, mis koosneb juhatusest ja fraktsioonide esimeestest, vastu „1984. aasta valimistel osalenud poliitiliste rühmituste kulude hüvitamiseks mõeldud assigneeringute kasutamise eeskirja” (EÜT C 293, lk 1; edaspidi „1983. aasta eeskiri”).

11      Nimetatud eeskiri täpsustab – nagu seda märgiti 1982. aasta otsuses – 31‑protsendilise reservi jaotamise põhimõtet. Tingimused, mis puudutavad valimiskünnist, mille poliitilised rühmitused peavad sellest reservist osa saamiseks ületama, on samad, mis sätestati juba 1982. aasta otsuses. 1983. aasta eeskiri lisab, et poliitilised rühmitused, kes tahavad kasutada 1% klauslit, peavad hiljemalt nelikümmend päeva enne valimisi esitama Euroopa Parlamendi peasekretärile valimisliidu deklaratsiooni. Eeskiri sisaldab veel mitmesuguseid eelarvevahendite eraldamist käsitlevaid sätteid. Esindatud parteide, valimisnimekirjade või -liitude puhul antakse eelarvevahendid fraktsioonide ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete käsutusse alates esimesest istungist pärast valimisi. Esindamata parteide, valimisnimekirjade või -liitude puhul nähakse ette, et:

–        kulude hüvitamise taotlused tuleb koos kulusid tõendavate dokumentidega esitada Euroopa Parlamendi peasekretärile 90 päeva jooksul arvates tulemuste avaldamisest asjaomases liikmesriigis;

–        ajavahemik, mille jooksul võib kulusid pidada 1984. aasta valimistega seotud kuludeks, algab 1. jaanuaril 1983 ja lõpeb nelikümmend päeva pärast valimiste kuupäeva;

–        taotlustele tuleb lisada raamatupidamisdeklaratsioonid, mis tõendavad, et kõnealused kulutused tehti Euroopa Parlamendi valimisteks;

–        eespool kirjeldatud fraktsioonide kuludele kohaldatavaid kriteeriume kohaldatakse ka Euroopa Parlamendis esindamata rühmituste kulude suhtes.

12      Hagejaks olev ühing esitab oma hagi toetuseks seitse väidet:

1)      pädevuse puudumine;

2)      asutamislepingute, eelkõige EMÜ asutamislepingu artikli 138 ning esindajate üldist otsest assambleesse valimist käsitleva akti artikli 7 lõike 2 ja artikli 13 rikkumine;

3)      selle üldpõhimõtte rikkumine, mille kohaselt kõik kodanikud on valimisseaduse ees võrdsed;

4)      EMÜ asutamislepingu artiklite 85 jj rikkumine;

5)      Prantsuse Vabariigi põhiseaduse rikkumine seeläbi, et ei järgitud põhimõtet, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed;

6)      õigusvastasuse ja kohaldamatuse vastuväide, kuna Prantsuse ministri poolt Euroopa Ühenduste Nõukogus eelarvete arutelu ajal hääle andmine oli õigusvastane, mis toob kaasa nõukogu arutelu ja eelarvemenetluse järgnevate toimingute õigusvastasuse;

7)      võimu kuritarvitamine seeläbi, et Euroopa Parlamendi juhatus kasutas punkti 3708 kirjendatud assigneeringuid selleks, et tagada 1979. aastal valitud Euroopa Parlamendi liikmete tagasivalimine.

 Hagi vastuvõetavus

 1. Les Verts – Confédération écologiste – Parti écologiste’i õigus olla kohtumenetluses pool

13      Kui kirjalik menetlus oli lõppenud, selgus, et 29. märtsi 1984. aasta protokolliga otsustasid hagejaks olev ühing „Les Verts – Parti écologiste” ning ühing „Les Verts – Confédération écologiste”, oma tegevuse lõpetada ja ühineda, asutades uue ühingu nimega „Les Verts – Confédération écologiste – Parti écologiste”. Viimane teatas endast 20. juunil 1984 Pariisi politseiprefektuurile (JORF, 8.11.1984, N.C., lk 10241, sissekanne, mis asendas ja tühistas need, mis olid ilmunud JORF-s 25.7.1984, N.C. 172, lk 6604 ja 6608). See uus ühing esitaski 1984. aasta juunikuu Euroopa Parlamendi valimistel valimisnimekirja „Les Verts – Europe Écologie” pärast seda, kui oli 28. aprillil 1984 esitanud 1983. aasta eeskirja artiklis 4 nimetatud valimisliidudeklaratsiooni. Ühing esitas 23. juuli 1984. aasta kirjaga Euroopa Parlamendi peasekretariaadile selle eeskirja alusel ka kulude hüvitamise taotluse. Nimetatud taotluse alusel maksti talle välja 82 958 eküü suurune summa, mis arvutati välja, rakendades saadud 680 080 häälele rahastamiskoefitsienti 0,1206596 iga hääle kohta.

14      Võttes arvesse neid uusi asjaolusid, väitis Euroopa Parlament kõigepealt, et hagejaks olev ühing, st „Les Verts – Parti écologiste”, kaotas tegevuse lõpetamise tõttu õiguse olla käesoleva kohtumenetluse pool ning et likvideerimise tarbeks õigusvõime säilitamise põhimõtet ei saa käesoleva menetluse puhul kohaldada, kuna õigusvõime on uuele ühingule üle läinud. Kuigi Euroopa Parlament ei vaidlustanud võimalust, et uus ühing „Les Verts – Confédération écologiste – Parti écologiste” võib jätkata hagejaks oleva ühingu algatatud menetlust, märkis ta seejärel, et selline jätkamine peab toimuma Euroopa Kohtu määratud tähtaja jooksul ning tulenema selgelt uue ühingu organitest, kes on selleks põhikirja kohaselt pädevad. Leides, et viimane tingimus ei ole täidetud, taotles Euroopa Parlament hagiavalduse läbivaatamata jätmist.

15      Esiteks tuleb märkida, et 29. märtsi 1984. aasta protokollist selgub, et kahe ühingu – sealhulgas hagejaks oleva ühingu – lõpetamine toimus tingimusel, et need ühinevad, asutades uue ühingu. Tegevuse lõpetamine, ühinemine ja uue ühingu asutamine toimusid seega ühe ja sama toiminguga, nii et hagejaks oleva ühingu ja uue ühingu vahel on ajaline ja õiguslik järjepidevus ning et esimese õigused ja kohustused läksid üle teisele.

16      Teiseks täpsustab ühinemisprotokoll sõnaselgelt, et pooleliolevad kohtumenetlused, eriti need, mis algatati Euroopa Kohtus, „jätkuvad samadel tingimustel” ja „samal viisil”.

17      Kolmandaks viitas Euroopa Parlament ise suulises menetluses uue ühingu üleriigilise regioonidevahelise nõukogu 16. ja 17. veebruari 1985. aasta otsusele. Vastavalt sellele otsusele, mille uue ühingu nõustaja suulises menetluses ette luges, otsustas üleriigiline regioonidevaheline nõukogu, kes on pädev kohtus menetlusosaline olema, Euroopa Parlamendi viivitavat hoiakut silmas pidades selgelt jätkata ühingu „Les Verts – Parti écologiste” algatatud menetlust.

18      Selles olukorras ei ole mingit kahtlust uue ühingu soovis säilitada ja jätkata menetlust, mille algatas üks ühingutest, mille õigusjärglane uus ühing on ja milles osalemise volitus uuele ühingule sõnaselgelt üle anti, ning Euroopa Parlamendi vastupidised nõuded tuleb tagasi lükata.

19      Kuigi Euroopa Parlament ei ole esitanud asutamislepingu artikli 173 alusel ühtegi vastuvõetamatuse väidet, peab Euroopa Kohus omal algatusel kontrollima, kas artiklis 173 sätestatud tingimused on täidetud. Antud juhul tundub olevat vajalik vastata sõnaselgelt järgmistele küsimustele: kas Euroopa Kohus on pädev lahendama Euroopa Parlamendi õigusakti peale asutamislepingu artikli 173 alusel esitatud tühistamishagi; kas 1982. aasta otsus ja 1983. aasta eeskiri on õigusaktid, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele; kas need õigusaktid puudutavad hagejaks olevat ühingut otseselt ja isiklikult asutamislepingu artikli 173 teise lõigu tähenduses.

 2. Euroopa Kohtu pädevus lahendada asutamislepingu artikli 173 alusel Euroopa Parlamendi õigusakti peale esitatud tühistamishagi

20      Esiteks tuleb märkida, et 1982. aasta otsuse ja 1983. aasta eeskirja võtsid vastu Euroopa Parlamendi organid ning et seega tuleb neid vaadelda kui Euroopa Parlamendi õigusakte.

21      Hagejaks olev ühing leiab, et võttes arvesse asutamislepingu artiklit 164, ei saa Euroopa Kohtule usaldatud ülesanne kontrollida institutsioonide õigusaktide seaduslikkust piirduda nõukogu ja komisjoni aktidega, kuna selline piirang tooks kaasa õigusemõistmisest keeldumise.

22      Euroopa Parlament leiab samuti, et vastavalt asutamislepingu artiklis 164 määratletud üldisele ülesandele tagada seaduslikkus võib Euroopa Kohus kontrollida ka muude kui nõukogu ja komisjoni aktide seaduslikkust. Artiklis 173 esitatud võimalike kostjate loetelu ei ole parlamendi arvates ammendav. Euroopa Parlament ei vaidlusta, et sellistes valdkondades nagu eelarve ja otseste valimiste korraldamisega seotud küsimused, mille puhul parlamendi volitused on asutamislepingute muutmise teel suurenenud ja mille korral parlament võib ise õigusakte vastu võtta, allub ta Euroopa Kohtu teostatavale kohtulikule kontrollile. Teiste otseste valimiste teabekampaania kaasfinantseerimiseks assigneeringute eraldamisel teostab Euroopa Parlament otseselt talle antud õigusi. Seega ei leia ta, et tema poolt antud valdkonnas vastuvõetud õigusaktid jäävad kohtuliku kontrolli alt välja. Samas leiab Euroopa Parlament, et asutamislepingu artikli 173 laiendav tõlgendamine, mille kohaselt saab tema õigusaktide peale esitada tühistamishagi, peaks andma talle omakorda õiguse esitada tühistamishagi nõukogu ja komisjoni õigusaktide peale.

23      Selles küsimuses tuleb kõigepealt rõhutada, et Euroopa Majandusühendus on õigusel rajanev ühendus, kuna nii selle liikmesriikide kui ka institutsioonide suhtes teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende õigusaktide vastavust põhiseaduslikule alusele ehk asutamislepingule. Nimelt kehtestab asutamisleping esiteks artiklite 173 ja 184 ning teiseks artikliga 177 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mis on mõeldud selleks, et usaldada Euroopa Kohtule institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimine. Füüsilised ja juriidilised isikud on seega kaitstud selle eest, et nende suhtes kohaldatakse üldakte, mida nad ei saa asutamislepingu artikli 173 teises lõigus esitatud vastuvõetavuse erisätete tõttu otse Euroopa Kohtus vaidlustada. Kui nende õigusaktide rakendamine halduskorras on ühenduse institutsioonide ülesanne, võivad füüsilised ja juriidilised isikud esitada otse Euroopa Kohtule hagi rakendusaktide peale, mis on neile adresseeritud või mis puudutavad neid otseselt ja isiklikult, ning tugineda oma hagis sellele, et rakendusakti aluseks olev üldakt on õigusvastane. Kui õigusakti peavad rakendama siseriiklikud organid, võivad füüsilised ja juriidilised isikud siseriiklikus kohtus tugineda üldaktide tühisusele ning saavutada selle, et kohus esitab selles küsimuses eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule.

24      On tõsi, et erinevalt asutamislepingu artikli 177 tekstist, mis käsitleb institutsioonide õigusakte ilma muude täpsustusteta, nimetab asutamislepingu artikkel 173 vaid nõukogu ja komisjoni õigusakte. Asutamislepingu süsteemi eesmärk on aga siiski võimaldada vaidlustada otse „kõik institutsioonide poolt vastuvõetud meetmed, millel on kavandatavalt õiguslikud tagajärjed”, nagu Euroopa Kohus rõhutas juba oma 31. märtsi 1971. aasta otsuses kohtuasjas 22/70: komisjon v. nõukogu (EKL 1971, lk 263). Euroopa Parlamenti ei ole otseselt nimetatud nende institutsioonide hulgas, kelle õigusakte võib vaidlustada, sest EMÜ asutamislepingu algne versioon andis talle üksnes konsultatiivse ja poliitilise kontrolli pädevuse, mitte aga õigust võtta vastu õigusakte, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. ESTÜ asutamislepingu artikkel 38 näitab, et valdkonnas, milles parlamendil on algusest peale olnud õigus võtta vastu kohustuslikke õigusnorme, näiteks sama asutamislepingu artikli 95 neljanda lõigu viimase lause alusel, ei ole tema õigusaktide peale tühistamishagide esitamine põhimõtteliselt välistatud.

25      Samal ajal kui ESTÜ asutamislepingu raames käsitletakse institutsioonide õigusaktide peale esitatud tühistamishagi kahes eraldi õigusnormis, reguleerib seda EMÜ asutamislepingu raames ainult artikkel 173, millel on niisiis üldine iseloom. Asutamislepingu artikli 173 tõlgendus, mis arvab vaidlustatavate õigusaktide hulgast välja Euroopa Parlamendi õigusaktid, viiks tulemuseni, mis on vastuolus nii asutamislepingu mõttega, mida väljendab artikkel 164, kui ka selle süsteemiga. Õigusaktid, mida Euroopa Parlament võtab vastu EMÜ asutamislepingu raames, võivad juhul, kui Euroopa Kohus ei saa neid kontrollida, sekkuda liikmesriikide või teiste institutsioonide pädevusse või ületada nende vastuvõtja pädevuse piire. Seepärast on alust leida, et Euroopa Parlamendi selliste õigusaktide peale, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, võib esitada tühistamishagi.

26      Nüüd tuleb uurida küsimust, kas 1982. aasta otsus ja 1983. aasta eeskiri on õigusnormid, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

 3. Kas 1982. aasta otsus ja 1983. aasta eeskiri on õigusaktid, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele?

27      Mõlemad vaidlustatud õigusaktid puudutavad Euroopa Parlamendi eelarvesse kirjendatud assigneeringute jaotamist 1984. aasta Euroopa Parlamendi valimiste ettevalmistamiseks. Need õigusaktid käsitlevad assigneeringute eraldamist kolmandatele isikutele kulude katteks, mis on seotud tegevusega väljaspool Euroopa Parlamenti. Need reguleerivad selles osas nii nende poliitiliste rühmituste õigusi ja kohustusi, kes olid juba esindatud Euroopa Parlamendis 1979. aastal, kui ka nende õigusi ja kohustusi, kes osalesid 1984. aasta valimistel. Mainitud õigusaktid määravad kindlaks igale rühmitusele eraldatava assigneeringute osa kas vastavalt nende 1979. aastal saadud kohtade arvule või 1984. aastal saadud häälte arvule. Sellega loovad need õigusaktid õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, mistõttu saab nende peale esitada hagi asutamislepingu artikli 173 alusel.

28      Argument, mille kohaselt takistab kontrollikojale asutamislepingu artikliga 206a usaldatud järelevalveülesanne Euroopa Kohut oma kontrolli teostamast, tuleb tagasi lükata. Kontrollikoda võib nimelt uurida vaid kulude seaduslikkust lähtuvalt eelarvest ja teisesest õigusaktist, millest kulu tuleneb (mida üldiselt nimetatakse alusaktiks). Seega on kontrollikoja järelevalveülesanne igal juhul eraldiseisev Euroopa Kohtu omast, mis puudutab alusakti seaduslikkust. Käesolevas asjas vaidlustatud õigusaktid on tegelikult alusaktiga võrdväärsed, kuivõrd need näevad ette kulu põhimõtte ja määravad kindlaks selle kulutuse tegemise viisid.

 4. Kas vaidlustatud õigusaktid puudutavad hagejaks olevat ühingut otseselt ja isiklikult asutamislepingu artikli 173 teise lõigu tähenduses?

29      Hagejaks olev ühing rõhutab, et tal on õigusvõime ning et vaidlustatud otsused, mille alusel toetatakse konkureerivaid poliitilisi rühmitusi, puudutavad teda otseselt ja isiklikult.

30      Euroopa Parlament leiab, et kehtiva Euroopa Kohtu praktika kohaselt, mis käsitleb seda tingimust, on hagejaks oleva ühingu hagi vastuvõetamatu. Parlament arutleb siiski, kas asutamislepingu artikli 173 esimese lõigu laiendav tõlgendamine ei peaks mõjutama selle sätte teise lõigu tõlgendamist. Selles suhtes rõhutab ta, et hagejaks olev ühing ei ole mitte mis tahes kolmas isik, vaid ta asetseb poliitilise parteina eelisõigustatud hagejate ja tavaliste üksikisikute vahel. Parlamendi arvates tuleb võtta ühenduse tasemel arvesse poliitiliste parteide eriülesannet. Nende eriline seisund põhjendab parlamendi arvates seda, et neil on asutamislepingu artikli 173 teise lõiguga ette nähtud õigus esitada hagi õigusaktide vastu, mis täpsustavad, millistel tingimustel ja millises summas nad saavad Euroopa Parlamendilt otseste valimiste puhul eelarvevahendeid parlamendi tutvustamiseks. Kostja vastuses järeldab Euroopa Parlament eelnevast, et 1983. aasta eeskiri puudutab poliitilisi parteisid isiklikult ja otseselt.

31      Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud õigusaktid puudutavad hagejaks olevat ühingut otseselt. Need moodustavad tervikliku normide kogumi, millest endast juba piisab ja mis ei nõua mingit rakendusnormi, kuna igale asjaomasele poliitilisele rühmitusele eraldatava assigneeringu arvutamine on automaatne ning selle puhul ei ole mingit kaalutlusõigust.

32      Jääb üle kontrollida, kas vaidlustatud õigusaktid puudutavad hagejaks olevat ühingut isiklikult.

33      Selle küsimuse uurimisel tuleb keskenduda 1982. aasta otsusele. See otsus kiitis heaks punkti 3708 kirjendatud assigneeringute poliitilistele rühmitustele eraldamise põhimõtte; seejärel määras kindlaks assigneeringute osa, mis läheb 1979. aastal valitud assamblees moodustatud fraktsioonidele ning fraktsioonilise kuuluvuseta assambleeliikmetele (69%), ja assigneeringute osa, mis on mõeldud jaotamiseks kõigi selliste poliitiliste rühmituste vahel – olenemata sellest, kas nad on 1979. aastal valitud assamblees esindatud või mitte –, kes võtsid osa 1984. aasta valimistest (31%); lõpuks jaotas 69% assigneeringutest fraktsioonide ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete vahel. 1983. aasta eeskirjas piirduti sellega, et kinnitati 1982. aasta otsust ja täiendati seda, täpsustades 31‑protsendilise reservi jaotamise põhimõtet. Seda tuleb niisiis vaadelda 1982. aasta otsuse lahutamatu osana.

34      1982. aasta otsus puudutab kõiki poliitilisi rühmitusi, isegi kui neid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad on 1979. aastal valitud assamblees esindatud või mitte.

35      Käesolev hagi puudutab olukorda, mis ei ole Euroopa Kohtus veel arutlusel olnud. Kuna mõnel poliitilisel rühmitusel oli institutsioonis esindajaid, osalesid nad sellise otsuse tegemises, mis käsitleb samaaegselt nende endi kui ka konkureerivate esindamata rühmituste kohtlemist. Selles olukorras ning kuna tegemist on riigieelarveliste vahendite jaotamisega valimiste ettevalmistamiseks ja kuna see jaotamine on väidetavalt ebavõrdne, saab üksnes esindatud rühmitusi, kes olid vaidlustatud akti vastuvõtmise ajal identifitseeritavad, pidada isiklikult puudutatuteks.

36      Selline tõlgendamine viiks selleni, et samadel valimistel konkureerivatele rühmitustele tagataks erinev kohtulik kaitse. Esindamata rühmitused ei saa takistada kõnealuste assigneeringute vaidlusalust jaotamist enne valimiskampaania algust, kuna nad saavad alusotsuse õigusvastasusele tugineda alles hagis, mis on esitatud üksikotsuste vastu, millega keeldutakse neile hüvitamast ettenähtust suuremaid summasid. Esindamata rühmitustel oleks seega võimatu enne valimiste toimumist esitada Euroopa Kohtule tühistamishagi ja nad ei saaks ka taotleda Euroopa Kohtult asutamislepingu artikli 185 alusel vaidlustatud alusakti täitmise peatamist.

37      Selles olukorras on alust leida, et hagejaks olevat ühingut, mis oli 1982. aasta otsuse vastuvõtmise ajaks asutatud ning kes võis esitada 1984. aasta valimistele kandidaate, puudutavad vaidlustatud õigusaktid isiklikult.

38      Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et hagi on vastuvõetav.

 Hagi põhiküsimus

39      Oma kolmes esimeses väites nimetab hageja Euroopa Parlamendi väljatöötatud süsteemi valimiskampaania kulude hüvitamise süsteemiks.

40      Oma esimeses väites ütleb hageja, et asutamisleping ei sisalda ühtegi õiguslikku alust sellise süsteemi vastuvõtmiseks. Teises väites tõdetakse, et igal juhul sisaldub see valdkond asutamislepingu artikli 138 lõikes 2 viidatud ühtse valimismenetluse mõistes ning et seega jääb antud valdkond otsestel üldistel valimistel assambleesse esindajate valimist käsitleva akti artikli 7 lõike 2 alusel liikmesriikide seadusandjate pädevusse.

41      Hagejaks oleva ühingu kolmas väide mõistab hukka selle, et poliitilistel rühmitustel ei ole võrdsed võimalused, sest need rühmitused, kes olid esindatud juba 1979. aastal valitud parlamendis, osalevad punkti 3708 kirjendatud assigneeringute jaotamises kaks korda. Viimased saavad kõigepealt osa 69%-st, mis on mõeldud 1979. aastal valitud assamblee fraktsioonidele ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele, ning osalevad ka 31-protsendilise reservi jaotamisel. Nad on seega oluliselt soodsamas olukorras võrreldes rühmitustega, kellel ei olnud 1979. aastal valitud assamblees veel esindajaid.

42      Euroopa Parlament vastab kahele esimesele väitele korraga. Parlament leiab, et need kaks väidet on omavahel vastuolus: küsimus kas kuulub või ei kuulu ühenduse pädevusse, kuid on välistatud, et hagejaks olev ühing saaks väita mõlemat. Euroopa Parlament rõhutab eelkõige, et tegemist ei ole valimiskampaania kulude hüvitamise süsteemiga, vaid sellises teabekampaanias osalemisega, mis on mõeldud parlamendi tutvustamiseks valijatele valimiste puhul, nagu tõendavad selgelt nii punkti 3708 selgitus kui ka rakenduseeskiri. Euroopa Parlamendi osalemine sellises teabekampaanias tuleneb pädevusest, mille olemasolu on Euroopa Kohus tunnustanud oma 10. veebruari 1983. aasta otsuses kohtuasjas 230/81: Luksemburg v. Euroopa Parlament (EKL 1983, lk 255, 287), mille kohaselt võib parlament reguleerida oma sisemist korraldust ja võtta „asjakohaseid meetmeid selleks, et tagada parlamendi nõuetekohane toimimine ja menetluste kulgemine”. Kuna tegemist ei ole valimiskampaania kulude hüvitamisega, ei ole esimene ja teine väide põhjendatud.

43      Lisaks taotleb Euroopa Parlament kolmanda väite tagasilükkamist, sest võrdsete võimaluste põhimõtet ei ole rikutud. Eeskirja eesmärk on võimaldada parlamendi kohta tõhusalt teavet anda. 1979. aastal valitud assamblees esindatud poliitilised parteid on juba näidanud, et nende tegevus toimub eurointegratsiooni huvides. Kuna need on suuremad rühmitused, on nad esindatud suuremal määral ja võimelised levitama enam teavet. Seega on põhjendatud neile teabekampaaniaks suuremate summade eraldamine. 69% assigneeringute jaotamine enne teabekampaaniat ja 31% jaotamine kõikide valimistel osalenud poliitiliste rühmituste rahastamiseks tagantjärele on otsus, mis on tehtud Euroopa Parlamendi poliitilist kaalutlusvabadust kasutades. Nagu Euroopa Parlament kohtuistungil veel täpsustas, otsustasid juhatus ja juhatuse laiendatud koosseis jaotada assigneeringud põhimõtte järgi, mis võtab loomulikult arvesse erinevate rühmituste olulisust ülesandes laiendada liikmesriikide avaliku arvamuse käsitlust poliitilisest integratsioonist.

44      Kõigepealt tuleb veel kord kinnitada, et Euroopa Parlamendil on õigus talle asutamislepingutega antud sisemise korralduse pädevuse kohaselt võtta sobivaid meetmeid selleks, et tagada parlamendi nõuetekohane toimimine ja menetluste kulgemine, nagu nähtub juba eespool viidatud 10. veebruari 1983. aasta otsusest. Tuleb siiski täpsustada, et väljatöötatud rahastamissüsteem ei kuulu selle sisemise korralduse pädevuse kasutamisalasse, kui selgub, et seda ei saa eristada valimiskampaania kulude kindlasummalise hüvitamise süsteemist.

45      Selleks et uurida kolme esimese väite põhjendatust, tuleb esiteks kindlaks teha vaidlustatud õigusaktidega kehtestatud rahastamissüsteemi tegelik olemus.

46      Kõigepealt tuleb selles suhtes märkida, et vaidlustatud õigusaktid ei ole kindlasti üheselt mõistetavad. 1982. aasta otsus näitab lihtsalt, et see reguleerib punkti 3708 kirjendatud assigneeringute jaotamist, samal ajal kui asutusesisene memorandum, mis selle kokku võtab, räägib otse valimiskampaania rahastamisest. Mis puudutab 1983. aasta eeskirja, siis see ei täpsusta, kas kulud, mille hüvitamise see ette näeb, peavad olema seotud Euroopa Parlamenti puudutava teabega või nende seisukohtadega, mille poliitilised rühmitused on võtnud ja kavatsevad tulevikus võtta.

47      On tõsi, et 1982. aasta normid eelarvevahendite kasutamise kohta näevad ette, et eraldatud vahendeid võib kasutada vaid seoses 1984. aasta valimiste teabekampaaniaga. Selle tagamiseks täpsustas eeskiri kululiike, mida võib katta, nimetas isikud, kes vastutavad vahendite nõuetekohase kasutamise eest, kohustas pidama eraldiseisvat raamatupidamist, milles erinevad kululiigid on esitatud eraldi, ning nõudis, et eelarvevahendite kasutamise kohta esitataks aruandeid. Euroopa Parlament pidi tagama, et fraktsioonide käsutusse antud vahendeid kasutataks põhiliselt koosolekute ja avaldamiskulude (brošüürid, ajalehekuulutused, plakatid) hüvitamiseks.

48      Tuleb siiski rõhutada, et nendest normidest ei piisa selleks, et kõrvaldada antud teabe iseloomu mitmetimõistetavust. Nimelt ei kehtestanud ka 1982. aasta normid tingimust, mis seoks vahendite eraldamise levitatud sõnumite laadiga. Euroopa Parlament leiab, et oma tegevusest rääkides jagavad kandidaadid teavet selle kohta, kuidas parlamentaarne institutsioon oma ülesannet täitis. On selge, et sellist tüüpi teabekampaanias, mida Euroopa Parlament nimetab vastuoluliseks, on teave Euroopa Parlamendi rolli kohta ja parteipropaganda teineteisest lahutamatud. Euroopa Parlament tunnistas kohtuistungil, et tema liikmetel ei ole võimalik teha vahet rangelt valimisreklaami ja lihtsalt teabe vahel.

49      Lõpuks tuleb märkida, et poliitiliste rühmituste käsutusse antud eelarvevahendeid võis kulutada valimiskampaania ajal. See on eelkõige selge nende vahendite puhul, mis tulevad 1984. aasta valimistel osalenud rühmituste vahel jaotatud 31‑protsendilisest reservist. Nimelt võidakse hüvitada neid kulutusi, mis tehti 1984. aasta Euroopa Parlamendi valimisteks ajavahemikus 1. jaanuar 1983 kuni nelikümmend päeva pärast valimisi. See kehtib ka 69% assigneeringute kohta, mis jagatakse igal aastal 1979. aastal valitud assamblee fraktsioonide ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete vahel. Eespool viidatud 1982. aasta normidest selgub nimelt, et kolmandik nende assigneeringute kogusummast (millest on lahutatud kindlasummalised toetused) makstakse alles pärast 1984. aasta valimisi. Lisaks võib selle 69% hulgast eraldatavaid vahendeid hiljemalt nelikümmend päeva enne valimisi kasutada reservi moodustamiseks ja maksekohustuste võtmiseks, tingimusel et makseid ei sooritata hiljem kui nelikümmend päeva pärast valimisi.

50      Selles olukorras on alust leida, et väljatöötatud rahastamissüsteem ei ole eristatav valimiskampaania kulude kindlasummalise hüvitamise süsteemist.

51      Teiseks tuleb uurida, kas vaidlustatud õigusakte vastu võttes rikuti 20. septembri 1976. aasta esindajate üldist otsest assambleesse valimist käsitleva akti artikli 7 lõiget 2.

52      Selle sätte kohaselt „kuni ühtse valimismenetluse jõustumiseni ja võttes arvesse käesoleva akti muid sätteid, reguleerivad valimismenetlust igas liikmesriigis siseriiklikud sätted”.

53      Selle sätte kohaselt hõlmab valimismenetluse mõiste eelkõige norme, mille eesmärk on tagada valimistoimingute seaduslikkus ja erinevate kandidaatide võrdsed võimalused valimiskampaania ajal. Normid, mis kehtestavad valimiskampaania kulude hüvitamise süsteemi, kuuluvad samasse kategooriasse.

54      Valimiskampaania kulude hüvitamise probleem ei kuulu nende küsimuste hulka, mida reguleerib 1976. aasta akt. Sellest tulenevalt kuulub kehtiva ühenduse õiguse kohaselt valimiskampaania kulude hüvitamise süsteemi kehtestamine ja selle üksikasjalike eeskirjade kindlaksmääramine veel liikmesriikide pädevusse.

55      Hageja väitega, mis põhineb 1976. aasta akti artikli 7 lõike 2 rikkumisel, tuleb nõustuda. Seega ei ole vaja võtta seisukohta teiste esitatud väidete osas.

 Kohtukulud

56      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Hageja ei nõudnud kohtukulude väljamõistmist kostjalt. Sellest tuleneb, et kuigi kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks, kannab kumbki pool oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Parlamendi juhatuse 12. oktoobri 1982. aasta otsus, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve punkti 3708 kirjendatud assigneeringute jaotamist, samuti 29. oktoobri 1983. aasta juhatuse laiendatud koosseisu kehtestatud eeskiri, mis käsitleb 1984. aasta valimistel osalenud poliitiliste rühmituste kulude hüvitamiseks mõeldud assigneeringute kasutamist.

2.      Kumbki pool kannab oma kohtukulud ise.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. aprillil 1986 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.