EUROOPA KOHTU OTSUS

6. oktoober 1982(*)

Eelotsuse taotlemise kohustus

Kohtuasjas 283/81,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Corte Suprema di Cassazione esimese tsiviilkolleegiumi eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Srl CILFIT (likvideerimisel) ja veel 54 isikut, Rooma,

versus

Ministero della Sanità, esindaja: minister, Rooma,

ja

Lanificio di Gavardo SpA, Milano,

versus

Ministero della Sanità, esindaja: minister, Rooma,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmanda lõigu tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president J. Mertens de Wilmars, kodade esimehed G. Bosco, A. Touffait ja O. Due, kohtunikud P. Pescatore, A. J. Mackenzie Stuart, A. O’Keeffe, T. Koopmans, U. Everling, A. Chloros ja F. Grévisse,

kohtujurist: F. Capotorti,

kohtusekretär: P. Heim,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Õiguslik põhjendus

1        27. märtsi 1981. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 31. oktoobril 1981, esitas Corte Suprema di Cassazione EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsuse küsimuse EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmanda lõigu tõlgendamise kohta.

2        Küsimus kerkis üles villa importijate ja Itaalia tervishoiuministeeriumi vahelises vaidluses väljastpoolt ühendust imporditud villale kohaldatava kindlasummalise tervishoiukontrollimaksu tasumise üle. Asjaomased ettevõtjad tuginesid 28. juuni 1968. aasta määrusele nr 827/68 teatavate asutamislepingu II lisas loetletud toodete turu ühise korralduse kohta (EÜT L 151, lk 16). Nimetatud määruse artikli 2 lõikes 2 keelatakse liikmesriikidel tollimaksuga samaväärse toimega maksude kehtestamine imporditud „loomsetele toodetele”, mida ei ole mujal nimetatud ja mis kuuluvad ühise tollitariifistiku rubriiki 05.15. Tervishoiuministeerium väitis vastuseks sellele argumendile, et asutamislepingu II lisas ei ole villa nimetatud ning seetõttu ei kohaldata villale ühist põllumajanduse turukorraldust.

3        Tervishoiuministeerium järeldas nendest asjaoludest, et ühenduse institutsioonide akti tõlgendamist käsitleva küsimuse vastus on nii ilmne, et välistab igasuguse tõlgendamiskahtluse võimaluse ning seega kõrvaldab vajaduse taotleda asjas eelotsust Euroopa Kohtult. Asjaomased ettevõtjad väitsid, et kuna määruse tõlgendamise küsimus kerkis üles Corte Suprema di Cassazione’s, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, ei saa nimetatud kohus kooskõlas artikli 177 kolmanda lõiguga vältida kohustust esitada asi Euroopa Kohtusse.

4        Seoses nende vastandlike argumentidega esitas Corte Suprema di Cassazione Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmas lõik, mis sätestab, et kui nimetatud artikli esimeses lõigus loetletud küsimustega sama liiki küsimus kerkib üles poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis peab nimetatud kohus saatma asja Euroopa Kohtusse, kehtestab eelotsuse taotlemise kohustuse, mis ei luba siseriiklikul kohtul hinnata tõstatatud küsimuse põhjendatust, või seab see nimetatud kohustuse – ja millises ulatuses – sõltuvusse sellest, et tõlgendamise osas esineb põhjendatud kahtlusi?”

5        Esitatud küsimusele vastamiseks on vaja arvestada artikliga 177 kehtestatud süsteemi, mis annab Euroopa Kohtule pädevuse teha muu hulgas otsuseid asutamislepingu ja ühenduse institutsioonide õigusaktide tõlgendamise küsimustes.

6        Kõnealuse artikli teises lõigus on ette nähtud, et liikmesriigi kohus „võib”, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja tõlgendamisküsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust Euroopa Kohtult. Artikli 177 kolmandas lõigus sätestatakse, et kui tõlgendamisküsimus kerkib üles poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis „peab” nimetatud kohus saatma asja Euroopa Kohtusse.

7        Kohustus saata küsimus Euroopa Kohtusse põhineb ühenduse õiguse kohaldamise eest vastutavate siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelisel koostööl, mille eesmärk on tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine ja ühetaoline tõlgendamine kõikides liikmesriikides. Täpsemalt on artikli 177 kolmanda lõigu eesmärk vältida ühenduses lahknevusi ühenduse õiguse küsimusi käsitlevates kohtuotsustes. Kui on üles kerkinud tõlgendamisküsimus artikli 177 tähenduses, tuleb nimetatud kohustuse ulatust hinnata kõnealuseid eesmärke arvestades ning vastavalt siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu pädevusele.

8        Sellega seoses on vaja täpsustada väljendi „kui mingi niisugune küsimus kerkib üles” tähendus ühenduse õiguse mõttes, et määrata asjaolud, mille korral liikmesriigi kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse.

9        Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et artikkel 177 ei sätesta õiguskaitsevahendit siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja pooltele. Ainuüksi poole väide, et vaidluses on tekkinud ühenduse õiguse tõlgendamise küsimus, ei tähenda asjaomase kohtu jaoks kohustust lugeda nimetatud küsimus üleskerkinuks artikli 177 tähenduses. Kuid vajadusel võib siseriiklik kohus saata küsimuse Euroopa Kohtusse omal algatusel.

10      Teiseks, artikli 177 teise ja kolmanda lõigu vahelisest seosest tuleneb, et kolmandas lõigus nimetatud kohtul on kõigi teiste siseriiklike kohtutega võrdne kaalutlusõigus otsustada, kas kohtuotsuse tegemiseks on tingimata vaja otsust ühenduse õiguse kohta. Järelikult ei ole kõnealused kohtud kohustatud saatma Euroopa Kohtusse nendes kohtutes üleskerkinud küsimust ühenduse õiguse tõlgendamise kohta, kui kõnealune küsimus ei ole asjassepuutuv, see tähendab, kui vastus, sõltumata sellest, milline see on, ei mõjuta mingil viisil vaidluse lahendust.

11      Kui aga kõnealused kohtud leiavad, et nende menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tuleb tugineda ühenduse õigusele, paneb artikkel 177 neile kohustuse saata Euroopa Kohtusse iga tekkida võiv tõlgendamisküsimus.

12      Corte di Cassazione esitatud küsimuse eesmärk on kindlaks teha, kas teatud asjaoludel võib artikli 177 kolmandas lõigus sätestatud kohustus siiski olla piiratud.

13      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et 27. märtsi 1963. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 28–30/62: Da Costa v. Nederlandse Belastingadministratie (EKL 1963, lk 75) otsustas Euroopa Kohus, et „kuigi artikli 177 kolmanda lõigu kohaselt on siseriiklikul kohtul, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, piiramatu kohustus saata Euroopa Kohtusse kõik tõlgendamisküsimused, mis neis kohtutes üles kerkivad, võib selle kohustuse eesmärk Euroopa Kohtu varasemate tõlgenduste tõttu kaduda ja kohustus kaotab seega oma sisu. Sellise olukorraga on tegemist eelkõige juhul, kui üleskerkinud küsimus langeb sisuliselt kokku küsimusega, mille kohta on analoogilises asjas eelotsus juba tehtud”.

14      Samamoodi võib artikli 177 kolmandas lõigus sätestatud kohustust piirata ka see, kui Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas on kõnesolev õigusküsimus juba lahendatud, sõltumata menetluse olemusest, mis sellise kohtupraktika on tinginud, ja seda isegi siis, kui vaidlusalused küsimused ei ole täiesti identsed.

15      Ei tohi siiski unustada, et kõigil sellistel juhtudel on siseriiklikel kohtutel, sealhulgas artikli 177 kolmandas lõigus nimetatud kohtutel, täielik vabadus saata asi Euroopa Kohtusse, kui nad peavad seda vajalikuks.

16      Lõpetuseks, ühenduse õiguse õige kohaldamine võib olla niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimus. Enne sellekohase otsuse tegemist peab siseriiklik kohus veenduma, et küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks. Siseriiklik kohus võib ainult juhul, kui need tingimused on täidetud, jätta küsimuse Euroopa Kohtule esitamata ja lahendada selle omal vastutusel.

17      Sellise võimaluse olemasolu tuleb siiski hinnata ühenduse õiguse erijoonte ja selle tõlgendamisel tekkivate eriliste raskuste alusel.

18      Kõigepealt tuleb arvesse võtta, et ühenduse õigusaktid on välja töötatud mitmes keeles ja erinevad keeleversioonid on võrdselt autentsed. Ühenduse õigusnormi tõlgendamine eeldab seega keeleversioonide võrdlemist.

19      Samuti tuleb märkida, et isegi siis, kui keeleversioonid on üksteisega täielikus vastavuses, on ühenduse õiguses kasutatav terminoloogia talle eriomane. Lisaks peab rõhutama, et õigusmõistetel ei ole ühenduse õiguses ja eri liikmesriikide õiguses tingimata sama sisu.

20      Lõpetuseks, ühenduse iga õigusnormi tuleb käsitada selle kontekstis ja tõlgendada ühenduse õigust kui tervikut silmas pidades, arvestades õiguse eesmärke ja arengu taset kuupäeval, mil kõnealust normi tuleb kohaldada.

21      Eeltoodut arvestades tuleb Corte Suprema di Cassazione esitatud küsimusele vastata, et EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata ja kus kerkib üles ühenduse õiguse küsimus, on kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui kohus on tuvastanud, et üleskerkinud küsimus ei ole asjassepuutuv või et Euroopa Kohus on kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või et ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik. Sellise võimaluse olemasolu tuleb hinnata, arvestades ühenduse õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi ja kohtuotsuste lahknevuse ohtu ühenduses.

 Kohtukulud

22      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia valitsuse, Taani valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata.

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Corte Suprema di Cassazione’s poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastuseks küsimusele, mille talle 27. märtsi 1981. aasta määrusega esitas Corte Suprema di Cassazione, otsustab:

EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata ja kus kerkib üles ühenduse õiguse küsimus, on kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui kohus on tuvastanud, et üleskerkinud küsimus ei ole asjassepuutuv või et Euroopa Kohus on kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või et ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik. Sellise võimaluse olemasolu tuleb hinnata, arvestades ühenduse õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi ja kohtuotsuste lahknevuse ohtu ühenduses.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 1982 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: itaalia.