EUROOPA KOHTU OTSUS

19. jaanuar 1982(*)

Direktiivide mõju

Kohtuasjas 8/81,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Finanzgericht Münster’i (finantskohus) esitatud taotlus, millega soovitakse saada nimetatud kohtus pooleli olevas vaidluses järgmiste poolte vahel:

Ursula Becker, iseseisev krediidivahendaja, elukoht Münster,

ja

Finanzamt Münster-Innenstadt (maksuamet),

eelotsust nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikli 13 B osa punkti d alapunkti 1 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president M. J. Mertens de Wilmars, kodade esimehed G. Bosco, A. Touffait ja O. Due, kohtunikud P. Pescatore, A. J. Mackenzie Stuart, A. O’Keeffe, T. Koopmans, U. Everling, A. Chloros ja F. Grévisse,

kohtujurist: Sir Gordon Slynn,

kohtusekretär: A. Van Houtte

on teinud järgmise

otsuse

[…]

 Õiguslik käsitlus

1        Oma 27. novembri 1980. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. jaanuaril 1981, esitas Finanzgericht Münster EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsuse küsimuse, mis puudutab nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1) artikli 13 B osa punkti d alapunkti 1 tõlgendamist, selleks et teha kindlaks, kas seda sätet võib pidada Saksamaa Liitvabariigis alates 1. jaanuarist 1979 vahetult kohaldatavaks, kui see liikmesriik ei ole tähtaegselt võtnud selle rakendamise tagamiseks vajalikke meetmeid.

 Vaidluse taust

2        Tuleb meenutada, et kuues direktiiv võeti vastu 17. mail 1977 ja et selle artikli 1 kohaselt pidid liikmesriigid hiljemalt 1. jaanuariks 1978 vastu võtma vajalikud õigus- ja haldusnormid, et kohandada oma käibemaksusüsteem direktiivi nõuetele. Kuna mitu liikmesriiki, nende hulgas Saksamaa Liitvabariik, ei olnud võimelised õigeaegselt vajalikke kohandusi tegema, pikendas nõukogu 26. juuni 1978. aasta üheksanda direktiiviga 78/583 kumuleeruvaid käibemakse käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 194, lk 16) kuuenda direktiivi artiklis 1 kehtestatud tähtaega nende liikmesriikide suhtes 1. jaanuarini 1979.

3        Saksamaa Liitvabariik rakendas kuuenda direktiivi alles 26. novembri 1979. aasta seadusega (Bundesgesetzblatt I, lk 1953), mis jõustus 1. jaanuaril 1980.

4        Eelotsusetaotlusest selgub, et põhikohtuasja hageja, kes tegutseb iseseisva laenuvahendajana, taotles käibemaksu kuudeklaratsioonides 1979. aasta märtsist juunini oma tehingute käibemaksust vabastamist, väites, et kuues direktiiv, mille artikli 13 B osa punkti d alapunkt 1 kohustab liikmesriike vabastama käibemaksust muu hulgas „krediidi andmise ja vahendamise”, kuulub juba 1. jaanuarist 1979 siseriiklikkusse õigusesse.

5        Toimikust selgub, et hageja teavitas Finanzamt’i oma käibe suurusest ja makstud sisendkäibemaksust ning väitis, et tal on õigus direktiivi artikli 13 B osa punkti d alapunktis 1 ette nähtud maksuvabastusele. Sellest tulenevalt deklareeris ta tasumisele kuuluva käibemaksuna ning sisendilt makstud maksu mahaarvamisena iga kord summa „0”.

6        Finanzamt ei aktsepteerinud neid deklaratsioone ja määras esialgsetes maksuteadetes hageja kõnealuste kuude tehingute eest omal algatusel vastavalt veel muutmata siseriiklikele õigusaktidele käibemaksu koos sisendilt makstud maksu mahaarvamisega.

7        Nende maksuteadete peale esitaski hageja pärast oma vaide tagasilükkamist Finanzgericht’ile kaebuse, milles ta tugines direktiivi nimetatud sättele.

8        Finanzamt kaitses ennast Finanzgericht’is, väites, et kõnealusel perioodil ei olnud kuuendat direktiivi Saksamaa Liitvabariigis veel rakendatud. Ta näitas lisaks, et kõigi liikmesriikide ühise seisukoha kohaselt ei saa artikli 13 B osa pidada selliseks, mis looks vahetult kohaldatavaid õigusi, võttes arvesse, et see säte jätab liikmesriikidele kaalutlusõiguse.

9        Selle vaidluse lahendamiseks esitas Finanzgericht Euroopa Kohtule järgmiselt sõnastatud küsimuse:

„Kas nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1) X jaotise artikli 13 B osa punkti d alapunkti 1 säte, mis näeb ette krediidi vahendamisega seotud tehingute vabastamise käibemaksust, on alates 1. jaanuarist 1979 Saksamaa Liitvabariigis vahetult kohaldatav?”

10      Põhikohtuasja hagejal ei olnud Euroopa Kohtu menetluses esindajat. Tema seisukohta toetas komisjon, kes esitas Euroopa Kohtule argumendid, mille eesmärk oli tõendada, et üksikisikud võivad tugineda kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punkti d alapunktile 1.

11      Seevastu kostjaks olev haldusasutus ja Saksamaa Liitvabariigi valitsus esitasid rea argumente, mille eesmärk oli tõendada, et vaidlusalusele sättele ei saa tugineda ajavahemikus – st 1979. aasta maksustamisaastal –, mil Saksamaa Liitvabariigis ei olnud veel jõustatud kohaseid rakendussätteid. Sama seisukohta kaitses Prantsuse Vabariigi valitsus.

 Põhiküsimus

12      Kostjaks olev haldusasutus, Saksamaa Liitvabariigi valitsus ja Prantsuse Vabariigi valitsus ei vaidlusta seda, et üksikisikud võivad direktiivide sätetele teatud olukordades tugineda, nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, kuid nad väidavad, et sellist mõju ei saa omistada põhikohtuasjas käsitletavale sättele.

13      Prantsuse valitsuse arvates on maksualaste direktiivide eesmärk erinevate siseriiklike maksusüsteemide järkjärguline ühtlustamine, mitte nende asendamine ühenduse maksusüsteemiga. Nii on see ka kuuenda direktiivi puhul, mis sisaldab rida sätteid, mille rakendamise tingimused on jäetud suures osas liikmesriikide otsustada. Kuna selle direktiivi puhul on liikmesriikidele jäetud eriti palju valikuvõimalusi, leiab Prantsuse valitsus, et direktiivil tervikuna ei saa olla mingit mõju liikmesriikides enne, kui on vastu võetud kohased siseriiklikud seadusandlikud meetmed.

14      Igal juhul ei saa – ja seda arvamust jagab Saksamaa Liitvabariigi valitsus –mingit vahetut mõju omistada artikli 13 sätetele, arvestades liikmesriikide kaalutlusruumi, õigusi ja valikuvõimalusi, mida see artikkel sisaldab.

15      Kostjaks olev haldusasutus, keda toetab Saksamaa Liitvabariigi valitsus, juhib tähelepanu direktiivis sätestatud maksusüsteemi terviklikkusele ja eriti probleemidele, mida võib tekitada käibemaksule iseloomulik maksuahel. Haldusasutus leiab, et maksuvabastust nagu see, mille näeb ette artikli 13 B osa punkti d alapunkt 1, ei ole võimalik tema kontekstist eraldada, ilma et see häiriks kõnealuse maksusüsteemi kogu mehhanismi.

16      Nende argumentide tõttu tuleb tõstatatud probleemi, mis puudutab nii direktiivi ennast kui ka kõnealust maksusüsteemi, uurida direktiivide mõju käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades.

 Direktiivide mõju üldiselt

17      Asutamislepingu artikli 189 kolmanda lõigu kohaselt on „direktiiv […] saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele”.

18      Sellest sättest selgub, et adressaatideks olevatel liikmesriikidel on direktiivi järgi kohustus saavutada konkreetne tulemus ja see kohustus tuleb täita direktiivis endas kehtestatud tähtaja lõpuks.

19      Sellest järeldub, et kõigil juhtudel, kui direktiivi on rakendatud õigesti, ulatub selle mõju üksikisikuteni kõnealuse liikmesriigi poolt võetud rakendusmeetmete vahendusel (6. mai 1980. aasta otsus kohtuasjas 102/79: komisjon v. Belgia, EKL 1980, lk 1473).

20      Seevastu juhul, kui liikmesriik ei ole direktiivi õigesti rakendanud ning eriti juhul, kui direktiivi sätted on jäänud rakendamata selle elluviimiseks kehtestatud tähtaja lõpuks, tekivad spetsiifilised probleemid.

21      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ja viimasena 5. aprilli 1979. aasta otsusest kohtuasjas 148/78: Ratti (EKL 1979, lk 1629) selgub, et kuigi artikli 189 sätete kohaselt on määrused vahetult kohaldatavad ja sellest tulenevalt võivad oma olemuselt tekitada vahetut õigusmõju, ei tähenda see veel, et teist liiki õigusaktid, mida see artikkel nimetab, ei võiks kunagi samasugust mõju tekitada.

22      Artikliga 189 direktiivile omistatud siduva iseloomuga on vastuolus see, kui välistatakse põhimõtteliselt, et asjassepuutuvad isikud võivad selles kehtestatud kohustusele tugineda.

23      Eriti nendel juhtumitel, mil ühenduse ametivõimud on direktiividega kohustanud liikmesriike teatud viisil käituma, nõrgeneb sellise õigusakti kasulik mõju, kui isikuid takistatakse sellele kohtus tuginemast ja siseriiklikke kohtuid takistatakse seda ühenduse õiguse elemendina arvesse võtmast.

24      Järelikult ei saa liikmesriik, kes ei võtnud tähtaegselt direktiivis sätestatud rakendusmeetmeid, kaitsta end üksikisikute vastu asjaoluga, et ta ise ei ole täitnud direktiivist tulenevaid kohustusi.

25      Kõigil juhtudel, mil direktiivi sätted tunduvad sisu poolest olevat tingimusteta ja piisavalt täpsed, võib nendele sätetele tugineda mis tahes siseriikliku sätte vastu, mis on direktiiviga vastuolus, kui rakendusmeetmeid ei ole tähtaegselt võetud, samuti juhul, kui need sätted määratlevad õigusi, millele üksikisikutel on võimalus riigi vastu tugineda.

26      Finanzgericht’i küsimusega tahetakse teada, kas sellise iseloomu saab omistada direktiivi artikli 13 B osa punkti d alapunktile 1, mille kohaselt „vabastavad liikmesriigid enda kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ennetada võimalikku maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi […] d) järgmised tehingud: 1. krediidi andmine ja vahendamine […]”.

 Direktiivi süsteem ja kontekst

27      Eraldi vaadelduna ning käibemaksust vabastatud teenust ja maksuvabastuse saajat kindlaks määravana on see säte piisavalt täpne, et isik võiks sellele tugineda ja kohus saaks seda kohaldada. Siiski tuleb uurida, kas selles antud õigust maksuvabastusele võib pidada tingimusteta õiguseks, võttes arvesse direktiivi üldist süsteemi ja artikli 13 konteksti, samuti selle maksusüsteemi iseärasusi, mille raames maksuvabastust kohaldatakse.

28      Mis puudutab direktiivi üldist süsteemi, siis tuleb kõigepealt uurida argumenti, mis tuleneb asjaolust, et siseriikliku kohtu poolt viidatud säte on sellise ühtlustava direktiivi lahutamatu osa, mis annab liikmesriikidele mitmes küsimuses kaalutlusruumi, mis sisaldab õigusi ja valikuvõimalusi.

29      Kuigi kuues direktiiv jätab vaieldamatult liikmesriikidele teatud sätete rakendamisel suurema või väiksema kaalutlusruumi, ei saa üksikisikuid siiski jätta ilma õigusest tugineda nendele sätetele, mida võib nende iseseisva eseme tõttu tervikust eraldada ja sellistena kohaldadagi. See minimaalne tagatis isikutele, keda direktiivi rakendamata jätmine riivab, tuleneb liikmesriikidele asutamislepingu artikli 189 kolmanda lõiguga kehtestatud kohustuse siduvast iseloomust. Sellelt kohustuselt võetaks igasugune toime, kui liikmesriikidel oleks lubatud oma tegevusetusega tühistada isegi mõju, mille direktiivi teatud sätted oma sisu tõttu võivad tekitada.

30      Seega ei saa tugineda kõnealuse direktiivi üldisele iseloomule või otsustusruumile, mille ta annab liikmesriikidele, selleks et võtta igasugune mõju nendelt sätetelt, millele võib nende eset arvestades kohtus tulemuslikult tugineda, vaatamata asjaolule, et direktiivi ei ole tervikuna rakendatud.

31      Mis puudutab artikli 13 konteksti, siis kostjaks olev haldusasutus, keda toetavad Saksamaa Liitvabariigi valitsus ja Prantsuse valitsus, pöörab tähelepanu eriti kaalutlusruumile, mille annab liikmesriikidele selle artikli B osa sissejuhatav lause, milles täpsustatakse, et maksuvabastuse annab liikmesriik „enda kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on „tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine” ning „ennetada võimalikku maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi”. Neid sätteid arvestades ei ole artikli 13 maksuvabastust puudutavad sätted tingimusteta ning seega ei saa neile tugineda enne, kui nimetatud tingimused on kindlaks määratud.

32      Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et mainitud „tingimused” ei mõjuta mingil viisil sätestatud maksuvabastuse sisu määratlust.

33      Esiteks on nimetatud „tingimused” mõeldud kehtestatud maksuvabastuste õige ja arusaadava kohaldamise tagamiseks. Liikmesriik ei saa maksumaksja vastu, kes on võimeline tõendama, et tal on oma maksuõigusliku olukorra tõttu tõesti õigus mõnele direktiivis sätestatud maksuvabastuse liigile, tugineda asjaolule, et ta ei ole võtnud vastu õigusnorme, mis on mõeldud just sellesama maksuvabastuse kohaldamise lihtsustamiseks.

34      Teiseks on nende „tingimuste” eesmärgiks meetmed, mis peavad ennetama võimalikku maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi. Liikmesriik, kes ei ole selleks tarvitusele võtnud vajalikke ettevaatusabinõusid, ei saa tugineda omaenese tegevusetusele selleks, et keelduda maksumaksjale andmast maksuvabastust, millele viimasel on direktiivi kohaselt õigus, eriti seetõttu, et miski ei takista seda liikmesriiki vastavate spetsiifiliste sätete puudumisel kasutamast oma maksustamisest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks mõeldud üldiste maksualaste õigusaktide mis tahes sätteid.

35      Seega ilmneb, et artikli 13 B osa sissejuhataval lausel põhinev argument tuleb tagasi lükata.

36      Lisaks lähtuvad kostjaks olev haldusasutus, Saksamaa Liitvabariigi valitsus ja Prantsuse valitsus selleks, et väita, et kõnealusele sättele ei saa tugineda, artikli 13 C osast, mis on sõnastatud järgmiselt: „Valikuõigus. Liikmesriigid võivad anda oma maksumaksjatele maksustamise suhtes valikuõiguse järgmistel juhtudel: […] b) B osa punktiga d […] hõlmatud tehingud. Liikmesriigid võivad piirata nimetatud valikuõiguse kohaldamisala ning kehtestavad selle kasutamise üksikasjaliku korra”.

37      Saksa valitsus rõhutab, et selle sättega ette nähtud valikuõigus on „mõeldud liikmesriikidele” ja et Saksamaa Liitvabariik kasutas seda õigust alles rakendusseaduse artiklis 9. Selle seadusliku valikuõiguse ennetavat kasutamist ei saa lubada. Võttes arvesse liikmesriikidele jäetud õigust ja selles muu hulgas sisalduvat võimalust piirata valikuõiguse kohaldamisala ja kehtestada selle kasutamise kord, ei saa sätet, millele põhikohtuasja hageja tugines, käsitleda tingimusteta normina.

38      See argument põhineb artikli 13 C osa ulatuse ebaõigel hindamisel. Tänu selle sättega antud võimalusele võivad liikmesriigid direktiivis sätestatud maksuvabastuste saajatele anda võimaluse loobuda maksuvabastusest ja seda kas kõigil juhtudel või teatud piirides või ka teatud eeldustel. Tuleb siiski rõhutada, et mainitud sätte kohaselt kuulub juhul, kui liikmesriik kasutab seda võimalust, valikuõigus nendel tingimustel üksnes maksumaksjale, mitte riigile.

39      Sellest järeldub, et artikli 13 C osa ei anna liikmesriikidele mingit õigust siduda B osas ette nähtud maksuvabadusi mingite tingimustega ega neid mingil viisil piirata; see jätab liikmesriikidele lihtsalt õiguse anda nende maksuvabastuste saajatele võimalus valida ise maksustamine, kui nad leiavad, et see on nende huvides.

40      Seega ilmneb, et säte, millele tuginevad kostjaks olev haldusasutus ja Saksamaa valitsus, et tõendada maksuvabastuse tingimuslikkust, ei ole asjakohane sellise maksumaksja olukorras, kes avaldab tahet saada direktiivis ette nähtud maksuvabastust, võttes arvesse asjaolu, et selline tahteavaldus välistab tingimata artikli 13 C osas ette nähtud valikuõiguse kasutamise.

 Käibemaksusüsteem

41      Kostjaks olev haldusasutus, keda toetab Saksamaa Liitvabariigi valitsus, esitab mitu üksikasjalikku argumenti selleks, et väita, et artikli 13 B osa punkti d alapunktile 1 ei saa tugineda, kusjuures need argumendid põhinevad kõnealuse maksusüsteemi eripäral, st tüüpilisel käibemaksuahelal, mille tekitab mahaarvamise õiguse mehhanism. Haldusasutuse arvates võib selle ahela katkestamine maksuvabastusega mõjuda ebasoodsalt nii maksuvabastuse saaja enda huvidele kui ka käibemaksuahelas eelnevale ja isegi järgnevale maksumaksjale. Lisaks juhib Finanzamt tähelepanu komplikatsioonidele, mida võib maksuhaldurile tekitada direktiivi sätete kohaldamine enne kohaldatavate siseriiklike õigusaktide kohandamist.

42      Selles kontekstis väidab haldusasutus esiteks, et sõltuvalt asjaoludest võib direktiiviga ette nähtud maksuvabastus olla ebasoodne maksuvabastuse saaja enda jaoks, ning seda iga kord, kui ta osutab teenuseid maksukohustuslastele, kelle puhul on täidetud mahaarvamise tegemise tingimused. Maksuvabastuse saaja jaoks võib ebasoodne olukord tekkida ka juhul, kui seoses kapitalikaupadega toimub mahaarvamiste korrigeerimine, mida võib direktiivi artikli 20 kohaselt teha viieaastase perioodi jooksul. Haldusasutus mainib lisaks ka raskusi, mis võivad tekkida, kui kohaldatakse direktiivi artikli 22 lõike 3 punktis b ette nähtud arvete väljastamist käsitlevaid sätteid, mille kohaselt peab maksustatavate teenuste osutamise puhul väljastatavatel arvetel olema selgelt märgitud käibemaksu summa. Artikli 21 lõike 1 punkti c kohaselt tekitab selline märge maksust vabastatud teenuste osutamise korral iseseisva maksuvõla; selle sätte kohaselt ei või teenuse tarbija tasumisele kuuluvat maksu mingil juhul artikli 17 lõike 2 alusel sisendkäibemaksuna maha arvata. Maksuvabastuse andmine oleks seetõttu märkimisväärselt ebasoodne krediidivahendajate jaoks, kes on väljastanud arveid, millel on märgitud maksusumma.

43      Haldusasutus rõhutab eriti häireid, mis võivad tekkida selle tulemusena, et maksuvabastust võib taotleda tagantjärele käibemaksuahelas eelnev või järgnev maksumaksja, mis on kahjulik maksumaksjatele, kes on ärisuhetes maksuvabastuse saajaga.

44      Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi süsteemist tuleneb esiteks, et maksuvabastuse saajad loobuvad seda vabastust kasutades tingimata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusest, ning teiseks, et kui nad vabastati maksust, ei või nad mis tahes maksu puudutavat maksukohustust maksuahelas üle kanda, mistõttu kolmandate isikute õigusi põhimõtteliselt ei mõjutata.

45      Seega ilmneb, et kostjaks oleva haldusasutuse ja Saksa valitsuse argumendid, et käibemaksukohustuse tavapärane ülekandmine on häiritud, ei ole põhjendatud juhul, kui maksumaksja avaldas ise tahet saada direktiivis ette nähtud maksuvabastust, vastutades ka oma valiku tagajärgede eest.

46      Mis puudutab viimaks haldusasutuse argumenti, et maksumaksjate poolt direktiivi alusel tagantjärele nõutavad maksuvabastused põhjustavad häireid, siis tuleb tõdeda, et see vastuväide ei ole asjakohane maksumaksja puhul, kes taotleb maksuvabastust oma maksudeklaratsiooni esitamise hetkel ning kes seetõttu ei märgib oma teenuste tarbijatele väljastatud arvetel käibemaksu, mistõttu kolmandate isikute õigusi ei mõjutata.

47      Mis puudutab üldisemaid haldusalaseid ebameeldivusi, mis tulenevad direktiivis ette nähtud maksuvabastuse kohaldamisest olukorras, kus maksualased õigusaktid ja halduspraktika ei ole veel kohandatud uutele ühenduse õigusest tulenevatele asjaoludele, siis piisab sellest, kui märkida, et niisugused raskused – kui need peaksid tekkima – tulenevad sellest, et liikmesriik ei pidanud kinni kõnealuse direktiivi rakendamiseks ette nähtud tähtajast. Selle olukorra tagajärgede eest peavad vastutama haldusasutused ning seda vastutust ei tohi panna maksumaksjatele, kes tuginevad täpsele kohustusele, mis riigil ühenduse õiguse kohaselt alates 1. jaanuarist 1979 lasub.

48      Eelnevast järeldub, et tuleb tagasi lükata argumendid, mis puudutavad direktiivi esemeks olevat maksusüsteemi.

49      Esitatud küsimusele tuleb seega vastata, et nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikli 13 B osa punkti d alapunktis 1 sisalduv säte, mis näeb ette krediidi vahendamisega seotud tehingute vabastamise käibemaksust, võib krediidivahendaja tugineda alates 1. jaanuarist 1979, kui seda direktiivi ei ole rakendatud ja kui ta ei ole seda maksu üle kandnud, ilma et riik saaks tema vastu sellele rakendamata jätmisele tugineda.

 Kohtukulud

50      Kohtule oma märkused esitanud Saksamaa Liitvabariigi valitsuse, Prantsuse valitsuse, Euroopa Ühenduste Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastates küsimusele, mille Finanzamt Münster esitas talle oma 27. novembri 1980. aasta määrusega, otsustab:

Esitatud küsimusele tuleb seega vastata, et nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikli 13 B osa punkti d alapunktis 1 sisalduv säte, mis näeb ette krediidi vahendamisega seotud tehingute vabastamise käibemaksust, võib krediidivahendaja tugineda alates 1. jaanuarist 1979, kui seda direktiivi ei ole rakendatud ja kui ta ei ole seda maksu üle kandnud, ilma et riik saaks tema vastu sellele rakendamata jätmisele tugineda.

Mertens de Wilmars

Bosco

Touffait

Due

Pescatore      Mackenzie Stuart

O’Keeffe

Koopmans

Everling      Chloros

Grévisse

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. jaanuaril 1982 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

      President

A. Van Houtte

 

      J. Mertens de Wilmars


* Kohtumenetluse keel: saksa.