EUROOPA KOHTU OTSUS

20. veebruar 1979(*)

Koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmed

Kohtuasjas 120/78,

mille esemeks on EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule esitatud Hessisches Finanzgericht’i eelotsusetaotlus selles kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Rewe-Zentral AG, asukoht Köln,

ja

Bundesmonopolverwaltung für Branntwein (liitvabariigi alkoholimonopoliamet),

EMÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 37 tõlgendamise küsimuses seoses Saksa alkoholimonopoliseaduse artikli 100 lõikega 3,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president H. Kutscher, kodade esimehed J. Mertens de Wilmars ja A. J. Mackenzie Stuart, kohtunikud A. M. Donner, P. Pescatore, M. Sørensen, A. O’Keeffe, G. Bosco ja A. Touffait,

kohtujurist: M. Capotorti,

kohtusekretär: A. Van Houtte

on teinud järgmise

otsuse

[…]

 Õiguslik käsitlus

1        28. aprilli 1978. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. mail, esitas Hessisches Finanzgericht EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust EMÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 37 tõlgendamise kohta, et hinnata, kas alkohoolsete jookide turustamist käsitlevad Saksa õigusnormid, mis määravad kindlaks eri kategooriatesse kuuluvate alkoholitoodete kanguse alammäära, on ühenduse õigusega kooskõlas.

2        Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja hageja kavatseb importida partii Prantsusmaalt pärit „Cassis de Dijoni” eesmärgiga seda Saksamaa Liitvabariigis turustada.

Hageja taotles Bundesmonopolverwaltung’ilt (liitvabariigi alkoholimonopoliamet) kõnealuse toote importimise luba ning monopoliamet teatas talle, et ebapiisava alkoholisisalduse tõttu ei ole nimetatud tootel Saksamaa Liitvabariigis turustamiseks nõutavaid omadusi.

3        Monopoliamet toetub Branntweinmonopolgesetz’i artiklile 100 ja tema enda poolt selle sätte alusel vastu võetud eeskirjadele, millega teatud likööride ja muude alkohoolsete jookide kategooriate jaoks on kindlaks määratud alkoholisisalduse alammäär (28. veebruari 1958. aasta Verordnung über den Mindestweingeistgehalt von Trinkbranntweinen, Bundesanzeiger nr 48, 11.3.1958).

Nimetatud sätted näevad ette, et puuviljalikööre, näiteks „Cassis de Dijoni” võib turustada, kui nende alkoholisisaldus on vähemalt 25%, kuid kõnealuse, Prantsusmaal niisugusena vabalt turustatava toote alkoholisisaldus on 15–20%.

4        Hageja on seisukohal, et alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramine Saksa õigusnormidega viib selleni, et ühenduse teistest liikmesriikidest pärit tuntud alkoholitooteid ei saa müüa Saksamaa Liitvabariigis ning et nimetatud säte kujutab endast liikmesriikidevahelise kaupade vaba liikumise piirangut, mis väljub raamidest, milles liikmesriigid on õigustatud kehtestama kaubanduseeskirju.

Hageja arvates on tegemist meetmega, millel on koguselise impordipiiranguga samaväärne toime ja mis on vastuolus EMÜ asutamislepingu artikliga 30.

Et liiatigi on tegemist meetmega, mis on võetud alkoholimonopoli haldamise raames, on hageja veendunud, et rikutakse ka artiklit 37, mille kohaselt liikmesriigid kohandavad kaubanduslikke riigimonopole järk-järgult nii, et kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes ei oleks üleminekuperioodi lõppedes diskrimineerimist liikmesriikide kodanike vahel.

5        Kõnealuse vaidluse lahendamiseks on Hessisches Finanzgericht esitanud kaks järgnevalt sõnastatud küsimust:

a)      Kas EMÜ asutamislepingu artiklis 30 nimetatud koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmete mõistet tuleb tõlgendada nii, et see mõiste hõlmab ka inimtarbimiseks mõeldud piiritusjookide alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramise Saksa Branntweinmonopolgesetz’is, mille tulemusena on Saksamaa Liitvabariigis takistatud teiste liikmesriikide traditsiooniliste toodete ringlusselaskmine, kui need on kindlaksmääratust madalama alkoholisisaldusega?

b)      Kas selline alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramine võib kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes tähendada EMÜ asutamislepingu artiklis 37 sätestatud diskrimineerimist liikmesriikide kodanike vahel?

6        Seega palub siseriiklik kohus tõlgendada küsimusi, mis võimaldavad hinnata, kas alkoholisisalduse alammäära nõudele võivad laieneda liikmesriikidevahelise kaubanduse koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keeld asutamislepingu artikli 30 alusel või kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes liikmesriikide kodanike vahelise diskrimineerimise keeld artikli 37 alusel.

7        Siinkohal tuleb märkida, et artikkel 37 on kaubandusliku iseloomuga riigimonopole käsitlev erisäte.

Nimetatud säte ei oma seega tähtsust siseriiklike õigusnormide suhtes, mis ei käsitle riigimonopoli eriülesannet, nimelt ainuõiguse teostamist, kuid mida kohaldatakse üldiselt alkohoolsete jookide valmistamise ja turustamise suhtes olenemata sellest, kas need kuuluvad kõnealuse monopoli alla või mitte.

Sellisel juhul tuleb siseriikliku kohtu viidatud meetme mõju ühendusesisesele kaubandusele uurida üksnes esimeses küsimuses osutatud artikli 30 nõuetest lähtudes.

8        Alkoholi tootmist ja turustamist käsitlevate ühiseeskirjade puudumisel – nõukogu ei ole veel heaks kiitnud määruse ettepanekut, mille komisjon talle esitas 7. detsembril 1976 (EÜT C 309, lk 2) – on liikmesriikide pädevuses reguleerida oma territooriumil kõiki alkoholi ja alkohoolsete jookide tootmise ja turustamisega seotud küsimusi.

Ühendusesisese vaba liikumise takistusi, mis on tingitud kõnealuste toodete turustamist käsitlevate siseriiklike õigusaktide erinevustest, tuleb aktsepteerida niivõrd, kuivõrd neid sätteid võib tunnistada vajalikeks eelkõige maksukontrolli tõhususe, rahva tervise kaitse, äritehingute aususe ja tarbijakaitse kohustuslike nõuete täitmiseks.

9        Saksamaa Liitvabariigi valitsus esitas menetlusse astudes mitu argumenti, mis tema arvates õigustavad piiritusjookide alkoholisisalduse alammäära käsitlevate sätete kohaldamist, tuues esile kaalutlused, mis ühest küljest seonduvad rahva tervise kaitsega ja teisest küljest tarbija kaitsmisega ebaausa kaubandustegevuse eest.

10      Rahva tervise kaitse osas kinnitab Saksamaa valitsus, et alkoholisisalduse alammäära kindlaksmääramisel siseriiklike õigusaktidega seatakse eesmärgiks vältida alkohoolsete jookide, eelkõige madala alkoholisisaldusega alkohoolsete jookide vohamist siseriiklikul turul, sest valitsuse arvates põhjustavad sellised tooted kergemini alkoholisõltuvust kui kangemad alkohoolsed joogid.

11      Sellised kaalutlused ei ole otsustava tähtsusega, sest tarbija võib turult saada äärmiselt laias valikus madala ja mõõduka alkoholisisaldusega tooteid, pealegi tarbitakse suur osa Saksa turul vabalt müüdavatest kõrge alkoholisisaldusega alkohoolsetest jookidest lahjendatud kujul.

12      Samuti väidab Saksamaa valitsus, et teatud likööride alkoholisisalduse alampiiri kindlaksmääramise mõte on kaitsta tarbijat piiritusjookide tootjate ja turustajate ebaausa tegevuse eest.

See väide põhineb kaalutlusel, et alkoholisisalduse alandamisega tagatakse konkurentsieelis kõrgema alkoholisisaldusega jookide ees, sest kõrge maksumäära tõttu on alkohol nende jookide kulukaim koostisosa.

Veel enam, Saksamaa valitsuse arvates põhjustab alkohoolsete jookide laskmine vabasse ringlusse, kui need vastavad alkoholisisalduselt tootjariigi õigusnormidele, mis tahes liikmesriigis lubatud madalaima alkoholisisalduse muutumise ühenduse ühtseks standardiks või isegi antud valdkonnas igasuguste ettekirjutuste kasutuksmuutumise, sest seda laadi alampiiri mitme liikmesriigi õigusnormid ei tunne.

13      Nagu komisjon õigesti märkis, võib jookide alkoholisisalduse piirväärtuste kindlaksmääramine viia turule lastud toodete ja nende nimetuste standardiseerimiseni äritehingute ja müügipakkumise suurema läbipaistvuse huvides.

Samas aga ei saa nõustuda väitega, et alkoholisisalduse alammäära kohustuslik kindlaksmääramine on äritehingute aususe oluline tagatis, sest ostja piisavat informeeritust on lihtne tagada nõudega kajastada toote pakendil päritolunimetust ja alkoholisisaldust.

14      Eespool öeldu põhjal on selge, et piiritusjookide alkoholisisalduse alammääraga seotud nõuded ei järgi üldisest huvist lähtuvat eesmärki ega ole sellisena ülimuslikud kaupade vaba liikumise nõuete suhtes, mis kujutavad endast ühenduse üht aluspõhimõtet.

Praktikas tagavad seda laadi ettekirjutused põhimõtteliselt eelised kõrgema alkoholisisaldusega piiritusjookidele, tõrjudes siseriiklikult turult välja sellele kirjeldusele mittevastavad teiste liikmesriikide tooted.

Seega ilmneb, et ühe liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud ühepoolne alkoholisisalduse alammäära nõue müügiks mõeldud piiritusjookide puhul kujutab endast kaubandustakistust, mis on vastuolus asutamislepingu artikli 30 sätetega.

Niisiis puudub igasugune vastuvõetav põhjus takistada ühes liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud alkohoolsete jookide turuleviimist mis tahes teises liikmesriigis; selliste toodete müüki ei tohi allutada seadusjärgsele keelule turustada jooke, mille alkoholisisaldus on madalam liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud piirist.

15      Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et asutamislepingu artiklis 30 sisalduvat mõistet „koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmed” tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi õigusaktidega määratakse kindlaks inimtarbimiseks mõeldud piiritusjookide alkoholisisalduse alammäär, langeb ka see nimetatud sättes sisalduva keelu alla, kui tegemist on teises liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud alkohoolsete jookide importimisega.

 Kohtukulud

16      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Taani Kuningriigi valitsuse, Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kulusid ei hüvitata.

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Hessisches Finanzgericht’is poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Hessisches Finanzgericht’i 28. aprilli 1978. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

EMÜ asutamislepingu artiklis 30 sisalduvat mõistet „koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmed” tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi õigusaktidega määratakse kindlaks inimtarbimiseks mõeldud piiritusjookide alkoholisisalduse alammäär, langeb ka see nimetatud sättes sisalduva keelu alla, kui tegemist on teises liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud alkohoolsete jookide importimisega.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. veebruaril 1979 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.