|
3.8.2021 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 311/18 |
Sellise koonddokumendi avaldamine, mida on muudetud pärast väikese muudatuse heakskiitmist kooskõlas määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 2 teise lõiguga
(2021/C 311/07)
Euroopa Komisjon on kõnealuse väikese muudatuse heaks kiitnud kooskõlas komisjoni 18. detsembri 2013. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 664/2014 artikli 6 lõike 2 kolmanda lõiguga (1).
Väikese muudatuse heakskiitmise taotluse leiab Euroopa Komisjoni andmebaasist e-Ambrosia.
KOONDDOKUMENT
„MELOCOTÓN DE CALANDA“
ELi nr: PDO-ES-0103-AM02 - 16. oktoober 2020
KPN (X) KGT ( )
1. Nimetus
„Melocotón de Calanda“
2. Liikmesriik või kolmas riik
Hispaania
3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus
3.1. Toote liik
Klass 1.6 Puuviljad, köögiviljad ja teraviljad töötlemata ja töödeldud kujul
3.2. Punktis 1 esitatud nimetusele vastava toote kirjeldus
Nimetus „Melocotón de Calanda“ hõlmab liigi Prunus persica Sieb. et Zucc. värskeid vilju, mis pärinevad kohalikust sordist „Amarillo tardío“ (hiline kollane) ja mis on saadud kas traditsioonilistest sortidest „Jesca“, „Evaisa“ ja „Calante“ või nende hübriididest, mille vähemalt üks vanemliin on nimetatud kohalikust sordist, kasutades traditsioonilist meetodit, milleks on viljade puu otsas kinnikatmine.
Kaitstud sordid on järgmised: kaitstud päritolunimetusega „Melocotón de Calanda“ hõlmatud virsikud pärinevad piirkonna kohalikust sordist, tuntud nime all „Amarillo tardío“ (hiline kollane), ning need on saadud kas traditsioonilistest sortidest „Jesca“, „Evaisa“ ja „Calante“ või nende hübriididest, mille vähemalt üks vanemliin on nimetatud kohalikust sordist.
Toote iseloomulikud tunnused on järgmised: kaitstud päritolunimetus „Melocotón de Calanda“ hõlmab üksnes komisjoni 21. detsembri 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 1580/2007( millega kehtestatakse nõukogu määruste (EÜ) nr 2200/96, (EÜ) nr 2201/96 ja (EÜ) nr 1182/2007 rakenduseeskirjad puu- ja köögiviljasektoris) vastavate ekstra ja I kvaliteedikategooria virsikuid (2), mis vastavad järgmistele nõuetele:
|
ÜLDINE VÄLIMUS |
Viljad peavad olema terved, kahjustusteta, puhtad, ilma nähtavate võõrkehadeta, kuivad, ilma ebaloomuliku lõhna või maitseta, ning need peavad puude otsas olema kinni kaetud. |
|
VÄRVUS |
Värvus ulatub kreemikaskollasest õlgkollaseni, viljade üks külg võib olla punane. Õrnad antotsüaanide täpid või viirud on lubatud, roheline või oranž värvus (mis viitab üleküpsusele) ei ole lubatud. |
|
SUURUS |
Minimaalne läbimõõt on 73 mm, mis vastab AA-kvaliteedikategooriale. |
|
KÕVADUS |
Vilja survele vastupidavust mõõdetakse kilogrammides 0,5 cm2 kohta ja see peab olema suurem kui 3 kg/0,5 cm2. |
|
SUHKRUSISALDUS |
Vähemalt 12 Brixi kraadi. |
3.3. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul) ja tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)
—
3.4. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas
Kõik tootmisetapid peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas.
3.5. Sellise toote viilutamise, riivimise, pakendamise jm erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab
Toote partiidesse jaotamine ja pakendamine peab toimuma tootmispiirkonnas, et vältida toote omaduste kahjustamist viljade ülemäärase käitlemise tõttu või nõuetekohaselt partiidesse jaotamata ja pakendamata kujul vedamise tõttu. Kuna „Melocotón de Calanda“ puhul on tegemist viljadega, mida on puu otsas kinnikatmisega hoolikalt ette valmistatud juba kasvamise käigus ning mida koristatakse sellise küpsusastme saavutamisel, kus viljade organoleptilised omadused avalduvad kõige tugevamalt, võib viljade mis tahes täiendav vedu või ladustamine mõjutada nende üldise välimuse ja värvusega seotud iseloomulikke omadusi, mis on esitatud punktis 3.2.
Seetõttu on oluline, et viljad pakendataks tootmispiirkonnas, sest nii kindlustatakse toote iseloomulike omaduste ja kvaliteedi säilimine ja samal ajal tagatakse tänu ühtsele kontrollimenetlusele ka toote päritolu jälgitavus kuni lõpptarbijani saatmiseni.
Virsikuid „Melocotón de Calanda“ võib turustada pakendites, mis sisaldavad mitut viljade kihti, eeldusel et viljad ei saa kahjustada. Pakendid ja vaheplaadid on ette nähtud ühekordseks kasutamiseks.
3.6. Sellise toote märgistamise erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab
Viljade partiidesse jaotamise ja pakendamisega tegelevad sertifitseeritud ettevõtted peavad pakendile paigutama märgised tekstiga „Denominación de Origen „Melocotón de Calanda““ („Kaitstud päritolunimetus „Melocotón de Calanda““) ning nummerdatud tagaküljemärgise, mida käsitletakse sertifikaadina ja mis võimaldab toodet turustamise käigus jälgida.
4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus
Kaitstud päritolunimetusega virsikute „Melocotón de Calanda“ tootmispiirkond on Aragoni autonoomses piirkonnas Terueli ja Zaragoza provintsi vahel asuv looduslik piirkond.
Geograafiline piirkond hõlmab järgmisi omavalitsusüksusi:
Aguaviva, Albalate del Arzobispo, Alcañiz, Alcorisa, Alloza, Andorra, Arens de Lledó, Ariño, Berge, Calaceite, Calanda, Caspe, Castelserás, Castelnou, Castellote, Chiprana, Cretas, Escatrón, Fabara, Fayón, Foz-Calanda, Fuentespalda, Híjar, Jatiel, La Fresneda, La Ginebrosa, La Puebla de Híjar, Lledó, Maella, Más de las Matas, Mazaleón, Mequinenza, Molinos, Nonaspe, Oliete, Parras de Castellote, Samper de Calanda, Sástago, Seno, Torre del Compte, Urrea de Gaén, Valderrobres, Valdeltormo ja Valjunquera.
5. Seos geograafilise piirkonnaga
5.1. Geograafilise piirkonna eripära
Ajalooline seos: virsikute „Melocotón de Calanda“ tootmiseks ettenähtud sordid on tootmispiirkonnale iseloomulikud sordid. Need on aretatud loodusliku valiku teel viljapuukasvatajate aretustegevuse tulemusena, mille käigus valiti aja jooksul välja kohalike geograafiliste tingimustega paremini kohastunud kloonid. Keskaegsete allikate kohaselt olid virsikud Aragonis tuntud nimetuste „presec“ või „prisco“ all, neid nimetusi kasutatakse Calanda piirkonnas tänapäevani. 1895. aastal avaldas botaanik J. Pardo Sastrón olulise teose, milles ta tõi välja asjaolu, et kõnealuses piirkonnas oli palju virsikukasvatajaid ning et Calandast pärinevaid pooleks lõigatud kuivatatud virsikuid saadeti Pariisi 1867. aasta maailmanäitusele. Illustreeritud üldentsüklopeedia „Espasa Calpe“ 1933. aasta väljaandes on märksõna „Calanda“ all osutatud virsikupuu olulisele rollile ja kuivatatud poolitatud virsikute tootmisele Terueli piirkonnas. 1953. aasta ametlike statistiliste andmete kohaselt tegutses Calandas konserveerimistehas, milles valmistati kõnealusest piirkonnast pärit 4 000 kastist virsikutest siirupiga virsikukonservi.
Ajalooliste allikate põhjal võib järeldada, et nimetust „Melocotón de Calanda“ hakati kasutama 1940. aastatel ning puuvilja kasvavat osatähtsust arvestades ja probleemide tõttu Vahemere puuviljakärbse (Ceratitis capitata) vastu võitlemisel hakati vilju puu otsas kinni katma, et vältida putukakahjustusi. Kõnealuseid puuvilju käsitlevates 60. aastate trükistes hakati osutama nimetusele „Melocotón de Calanda“ ja 70. aastatel anti Lérida riiklikul põllumajandusmessil sellele puuviljale mitu aastat järjest erinevaid auhindu. 80. aastate alguses kerkis päevakorda vajadus taotleda virsiku „Melocotón de Calanda“ jaoks kaitstud päritolunimetust ning peamiste riiklike turgude, nagu Mercamadrid ja Mercabarna, statistilistes andmetes hakati puuvilja tähistama geograafilise nimetusega.
Looduslik seos: virsiku „Melocotón de Calanda“ kasvatamise piirkond asub Martíni, Guadalope ja Matarraña jõgede vesikondade orgudes, jõed saavad alguse Ibeeria mägede nõlvadel, voolavad läbi nn Alam-Aragoni piirkonna ja suubuvad Ebro jõkke. Piirkond hõlmab seega Ebro jõe madaliku kaguosa.
Maastik on tasane või kergelt künklik, kõrgus merepinnast ulatub 122 meetrist Caspes kuni 325 meetrini Alcañizis ja 466 meetrini Calandas. Reljeefis domineerivad plaatjad pinnavormid, mida läbivad jõgede voolusängid. Mullad on lubjarikkad, pinnas sisaldab karbonaatide ja kipsi kihte, iseloomulikud on miotseeni kuuma ja kuiva kliima ajast pärinevad järvepiirkonna setted.
Aasta keskmine sademete hulk ulatub 327,9 millimeetrist Caspes 361,1 millimeetrini Albalate del Arzobispos ja 367,9 millimeetrini Alcañizis. Sademete hulk on suurem mais ja oktoobris, sademed jagunevad aasta lõikes järgmiselt: 27 % kevadel, 20 % suvel, 34 % sügisel ja 19 % talvel.
Aasta keskmine õhutemperatuur on 14,3 °C Albalate del Arzobispos ja Alcañizis ning 15 °C Caspes, tegemist on Ebro oru kõige kõrgemate keskmiste temperatuuridega. Maksimaalsete õhutemperatuuride keskmine väärtus on 19,9 °C Alcañizis, 20,1 °C Albalate del Arzobispos ja 20,6 °C Caspes, minimaalsete õhutemperatuuride keskmine väärtus on vastavalt 8,8 °C, 8,5 °C ja 9,3 °C. Kuu kõige kõrgem keskmine õhutemperatuur on registreeritud juulis (24,2 °C Alcañizis ja 25,1 °C Caspes), kõige madalam keskmine temperatuur aga jaanuaris ja see jääb vahemikku 5,6 °C Alcañizis kuni 6,7 °C Albalate de Arzobispos. Toodud näidetest ilmneb suur temperatuuride kõikuvus aasta lõikes (enam kui 18 °C), mis on iseloomulik kontinentaalsele kliimale ja tingitud eeskätt piirkonna asukohast Ebro jõe madalikul.
Märtsist oktoobrini registreeritud kuu maksimaalsete temperatuuride keskmine ulatub üle 25 °C, kõrgemad temperatuurid on sagedasemad maikuus, mil temperatuur on piirtemperatuurist kõrgem poole kuu jooksul, ja oktoobris, kui kõrgemad temperatuurid püsivad 5–10 päeva. Suvekuudel võib ööpäevane keskmine temperatuur ulatuda üle 25 °C, maksimaalsete temperatuuride keskmine ületab 35 °C (juulis on maksimaalne registreeritud temperatuur 37,2 °C Albalates ja Alcañizis ning 38,3 °C Caspes).
Üheks piirkonna kliima eripäraks on temperatuuriinversioon. Talvel laskub külm õhk antitsüklonite perioodil madalamatesse piirkondadesse, tekitades pikaajalisi külmi uduperioode, mille kestel maksimaalsed temperatuurid jäävad alla 6 °C, samas kui kõrgemal, kus udu puudub, võivad maksimaalsed temperatuurid ületada 15 °C.
5.2. Toote eripära
Kasvatamise tingimused: morfoloogilised omadused ja sortide identifitseerimine põhinevad Rahvusvahelise Uute Taimesortide Kaitse Liidu (UPOV) standarditel ja on kõikide „Amarillo tardío“ (hiline kollane sort) populatsiooni sortide jaoks sisuliselt samasugused. Erinevused hõlmavad sanitaartingimusi, viljakust, viljade suurust ja kuju ning seetõttu kinnitati nende omaduste parandamiseks 1980. aastal kloonide aretamise kord. Liike iseloomustab hiline küpsuse saavutamine (viljad valmivad ajavahemikus augusti keskpaigast kuni novembri alguseni), kollane värvus ja tiheda konsistentsiga viljaliha.
Füsioloogiliste omaduste poolest vajavad „Amarillo tardío“ sordi kloonid talvisest latentsusperioodist väljumiseks pikka aega madalamat temperatuuri (vähemalt 1 000 tundi aastas) ja samas piisavalt pikka suveperioodi, et suhteliselt pika küpsemisajaga viljad jõuaksid valmida.
UPOV järgi on viljapuude morfoloogilised omadused järgmised:
|
Tüvi |
Tugev, väljasirutatud okstega, pikkade „Red Haveni“ sordile iseloomulike okstega. Erinevalt muudest sortidest ei moodustu õienupud mitte tugevatel vaheldumisi paiknevatel okstel, vaid habraste õiepungadena lühikestel maikuu võrsetel, mistõttu tuleb neid viljapuid muudest sortidest erinevalt tagasi lõigata. |
|
Leht |
Suured neerukujulised lehed, mille varrel on nektarinäärmed. Lehed langevad sügisel hilja, iseloomuliku kuldse värvusega lehed jäävad puudele kauaks. |
|
Õis |
Õitsemine on pigem hiline, veidike hilisem kui „Red Haveni“ sordi puhul, ja toimub märtsis. Õiepungad paiknevad tihedalt, õitsemise kestus on 12 kuni 18 päeva. Õielehed on suured ja ümmargused, kahvaturoosa värvusega, emakas on sama suur kui tolmukapead. |
|
Vili |
Vili on suur kuni väga suur, selle läbimõõt on üle 73 mm ja kaal üle 200 grammi. Värvus ulatub kreemikaskollasest õlgkollaseni ja on tänu kaitsvale paberkotile, mille sees vili areneb, täiesti ühtlane, lubatud on vaid kerge antotsüaanide pigmentatsioon. Vili ei ole eriti mahlane, viljaliha on tihke ja täiesti kollane, ilma antotsüaanide pigmentatsioonita, mis puudub isegi viljalihast mitteeralduva luuseemne ümbruses. Luuseeme on pikliku kujuga ja viljaga võrreldes suhteliselt väike. |
5.3. Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel
Kliimatingimuste mõju vilja kvaliteedile on seotud püsikultuuride puhul hästi tuntud nn kohaliku piirkonna nähtusega. Teatava piirkonna tavapärased kliimatingimused ja sama asukoha iga-aastase rütmi vaheldumine võimaldavad välja tuua kliima määrava tähtsusega rolli saagi kvaliteedile.
Selle kriteeriumi puhul on eriti oluline õhutemperatuuri muutumine, mis määrab puuvilja peamised organoleptilised omadused. Tuleb märkida, et kui jätta kõrvale erandlikud juhud, mõjutab temperatuur virsikusaaki suuremal määral kui sademete hulk (ülemäärane kuivus), sest suuremal osal virsikupuude all olevast pinnast (95 %) kasutatakse niisutussüsteeme.
Peamine kliimategur, mis on soodustanud hilise valmimisega virsiku kohalike sortide aretamist ja kasvatamist Alam-Aragoni piirkonnas, on selle geograafilise piirkonna madalad talvised temperatuurid, mis võimaldavad nende väga nõudlike sortide talvisest latentsusperioodist väljumiseks vajalikku piisavalt pikka külmaperioodi (lehtede langemise ja õitsemise alguse vahelisel ajal).
Füsioloogiliste omaduste poolest vajavad hilise kollase sordi kloonid pikaaegset madalat temperatuuri talvisest latentsusperioodist väljumiseks (vähemalt 1 000 tundi aastas).
Alam-Aragoni piirkonnas piisab novembri, detsembri ja jaanuari madalama temperatuuriga tundidest selle kultuuri jaoks vajalike tingimuste täitmiseks, sest piirkonnas on vähemalt 950 külmakraadidega tundi aastas.
Peale selle on oluline, et puude õitsemise ja viljade moodustumise ajal esinevad miinuskraadid jääks võimalikult nulli lähedale, et õiepungad ja viljad saaks normaalselt areneda – on teada, et viljade suurus on otseselt seotud õitsemise järel esinenud õhutemperatuuridega, eeskätt temperatuuridega õitsemise haripunkti (Faks 2) ja Faks 2 + 40 päeva vahel. On selgelt näidatud (Warrington et coll., 1999), et taimerakud paljunevad kaheksa korda intensiivsemalt, kui maksimaalne/minimaalne temperatuur tõuseb temperatuurilt 9/3 °C temperatuurini 25/15 °C. Kui ilm on külm, on rakke vähem ja need jäävad väiksemaks, mis mõjutab vilja lõppsuurust.
Veel üks oluline tegur on temperatuuri sobivus kogu vilja arengutsükli kestel, eeskätt septembri- ja oktoobrikuu jooksul, sest see võimaldab viia lõpule viljapuu vegetatiivse ja reproduktiivse arengutsükli.
Märtsist oktoobrini Alam-Aragonis registreeritud maksimaalsed temperatuurid ulatuvad üle 25 °C, eeskätt on need sagedasemad maikuus, mil temperatuur on piirtemperatuurist kõrgem poole kuu jooksul, ja oktoobris, kui kõrgemad temperatuurid püsivad 5–10 päeva. Suvekuudel võib ööpäevane keskmine temperatuur ulatuda üle 25 °C, maksimaalsete temperatuuride keskmine ületab 35 °C (juulis on maksimaalne registreeritud temperatuur 37,2 °C Albalates ja Alcañizis ning 38,3 °C Caspes).
Asjaomase geograafilise piirkonna temperatuurid võimaldavad pika viljade arengutsükliga sordi „Tardío amarillo de Calanda“ (Calanda hiline kollane) virsikupuudel läbida iga-aastase vegetatiivse ja reproduktiivse arengutsükli.
Samal ajal kui talvised temperatuurid pakuvad viljapuudele piisavalt külmakraadidega aega talvisest latentsusperioodist väljatulemiseks, võimaldab ülejäänud vegetatsiooniperioodi kestel (märtsist novembrini) valitsev mahe kliima saada nende sortide viljapuudelt kvaliteetseid vilju.
Alcañizis (KPNi piirkonda kuuluv omavalitsusüksus, kus kasvab kõige rohkem virsikupuid) asuvas Aragoni provintsi valitsusele kuuluvas katsemajandis tehtud sordi „Tardío amarillo de Calanda“ (Calanda hiline kollane) valitud kloonide („Jesca“, „Calante“ ja „Evaisa“) hindamiskatse põhjal võib järeldada, et tootmispiirkonnas nelja aasta jooksul (2000, 2001, 2003 ja 2004) kasvatatud viljade suhkrusisaldus oli suurem kui 14 Brixi kraadi ning viljad olid suured ja kõvad, mis on nende virsikute nõutavad põhiomadused.
Kaitstud päritolunimetusega virsikute „Melocotón de Calanda“ tootmiseks lubatud taimed kuuluvad sorti „Tardío amarillo“ (hiline kollane).
See kõnealusest tootmispiirkonnast pärinev kohalik sort on aretatud välja sajandite jooksul ning selle aluseks on parimaid agronoomilisi omadusi esindavate viljapuude seemnetest kasvatatud puude looduslik valik; samas on virsikukasvatajad ise aja jooksul ka vegetatiivselt paljundanud virsikupuid, mis on paremini kohastunud piirkonna mullastikutingimustega, luues sel viisil autentseid virsikusorte.
Aragoni provintsi ametiasutused (Servicios de Investigación Agraria y Extensión Agraria) alustasid sordi „Tardío amarillo“ (hiline kollane) kloonide valiku ja fütosanitaarse valiku protsessi 1980. aastal ning selle eesmärk oli parandada nimetuse „Melocotón de Calanda“ all turustatava toote kvaliteeti ja muuta see standardsemaks. Selle käigus uuriti „Melocotón de Calanda“ tootmispiirkonda, et leida sordi „Tardío amarillo“ (hiline kollane) omadusi kõige paremini esindavaid kloone, millel oleks head agronoomilised omadused ja mille vili oleks võimalikult suur (Espada et coll., 1991).
Sellest esimesest valikust registreeriti kolm sorti põllumajandusministeeriumi alluvuses olevas Hispaania Sordiametis (Oficina Española de Variedades Vegetales): „Jesca“ (registrinumber: 1989/2450), „Calante“ (registrinumber: 1989/2447) ja „Evaisa“ (registrinumber: 1989/2449). Kaitstud päritolunimetusega toote „Melocotón de Calanda“ tootmine põhineb tänapäeval kõnealustel sortidel.
JÄRELDUSED Sort „Tardíos amarillos de Calanda“, mida saadakse kas traditsioonilistest sortidest „Jesca“, „Evaisa“ ja „Calante“ või nende hübriididest, mille vähemalt üks vanemliin on nimetatud kohalikust sordist, on selle algse keskkonnaga kohanemise tulemus.
Viide spetsifikaadi avaldamisele
(Viitemääruse artikli 6 lõike 1 teine lõik)
https://www.aragon.es/documents/20127/20408990/Pliego+de+condiciones+modificado+DOP_Melocot%C3%B3n+de+Calanda+-+consolidado.pdf/e2877340-1cbd-fc3c-a9f5-0924479c0d18?t=1591269992936