EUROOPA KOMISJON

Brüssel,15.12.2021

COM(2021) 802 final

2021/0426(COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

hoonete energiatõhususe kohta (uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

{SEC(2021) 430 final} - {SWD(2021) 453 final} - {SWD(2021) 454 final}

SELETUSKIRI

1.    ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamine on osa komisjoni 2021. aasta tööprogrammi kuuluvast paketist „Eesmärk 55“, mis esitati 2021. aasta juulis, ja täiendab kõnealuse paketi muid osi, 1 esitades visiooni heitevaba hoonefondi saavutamiseks 2050. aastaks. Nagu kliimameetmete tegevuskavas 2 juba märgiti, on see peamine õigusakt, mille abil saavutada 2030. ja 2050. aasta CO2 heite vähendamise eesmärgid. See on seotud 3 renoveerimislaine strateegia 4 kolme sihtvaldkonna põhikomponentidega, sealhulgas kavatsusega teha ettepanek kohustuslike energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamise kohta, viies eelnevalt läbi mõjuhinnangu, milles käsitletakse kõnealuste nõuete ulatust, ajakava, järkjärgulist kasutuselevõttu ja nendega kaasnevaid toetusmeetmeid. Võttes arvesse vajadust asjakohaste konsultatsiooni- ja mõjuhindamisprotsesside järele, sai kavandatud läbivaatamist alustada alles veidi pärast paketi „Eesmärk 55“ esimeste algatuste vastuvõtmist 2021. aasta juulis.

1.1.Paketi „Eesmärk 55“ ja eelkõige uue heitkogustega kauplemise süsteemi koosmõju

Pakett „Eesmärk 55“ koosneb omavahel seotud ettepanekute kogumist, ja põhineb mõjuhinnangu analüüsil, milles neid seoseid on arvesse võetud. Analüüs 5 näitas, et liigne tuginemine tugevdatud õiguspoliitikale tooks kaasa tarbetult suure majanduskoormuse, samas kui ainult CO2 heite maksustamine ei aitaks ületada püsivaid turutõrkeid ja mittemajanduslikke tõkkeid. Seetõttu tasakaalustab valitud poliitikameetmete kombinatsioon hoolikalt hinnakujundust, eesmärke, standardeid ja toetusmeetmeid. Hoonete energiatõhususe direktiivi kavandatud läbivaatamine toimub samas raamistikus. Seega on üldise poliitikameetmete kombinatsiooni tasakaalu muutumise tõttu vaja poliitika eri osi kohandada. Ehitussektori CO2 heite vähendamist soodustava hinnakujunduse ja eesmärkide meetme nõrgenemine nõuaks hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamisel rangemaid reguleerivaid meetmeid, eelkõige seoses fossiilkütuste järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise ja kohustuslike energiatõhususe miinimumstandarditega.

Asjaomased komisjoni mõjuhinnangud on näidanud, et eesmärkide saavutamine oleks vähem kindel ja kulukam, kui puudub kütteainete CO2 hinnasignaal, näiteks kavandatav uus heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) hoonete ja maanteetranspordi jaoks. See toimib kõige paremini koos ELi reguleerivate meetmete ja riiklike lisameetmetega, mida stimuleerib jõupingutuste jagamise määruses (ESR), energiatõhususe direktiivis (EED) ja taastuvenergia direktiivis (RED) kavandatud ambitsioonikam eesmärk.

Uus HKS loob majanduslikke stiimuleid CO2 heite vähendamiseks ja loob avaliku sektori toetuseks tulu, mis on suunatud eelkõige vähekaitstud leibkondade toetamisele. Läbivaadatud hoonete energiatõhususe direktiivis käsitletakse renoveerimist takistavaid mittemajanduslikke tõkkeid 6 . Sellega luuakse tugiraamistik renoveerimise rahaliseks toetamiseks ilma vajalikke rahalisi vahendeid otseselt kaasamata. Läbivaadatud hoonete energiatõhususe direktiiv võiks aidata märkimisväärselt kaasa 2030. aasta eesmärkide saavutamisele. Hoonete energiatõhususe direktiivi mõjuhinnang 7 näitab, et selle puudumise korral jääks üldine heitkoguste vähendamine elamu- ja teenindussektoris 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks vajalikust ligikaudu poole võrra väiksemaks.

Ilma nende läbivaatamisteta oleks selle puudujäägi korvamiseks vaja rohkem liikmesriikide tasandil võetavaid meetmeid, kuid ebakindlus nende tõhususe, õigeaegsuse ja kooskõla suhtes Euroopa kliimaseaduses 8 sätestatud 2050. aasta CO2 heite vähendamise eesmärgiga lämmataks stiimulid renoveerimismäärade kiireks suurendamiseks. Kui puuduvad tugevdatud ELi või riiklikud reguleerivad meetmed renoveerimise määra suurendamiseks, peaks CO2 hind olema kõrgem 9 ja lõppkokkuvõttes jääksid käsitlemata renoveerimist takistavad mittemajanduslikud tõkked.

1.2.Haavatavuse, taskukohasuse ja energiaostuvõimetusega seotud probleemid

Läbivaatamise peamine uuendus on hoonete energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamine, et algatada sektori vajalik ümberkujundamine. Hoonete renoveerimisel on kaks üldtunnustatud positiivset majanduslikku mõju: 1) energiakulude vähenemine, energiaostuvõimetuse leevendamine ja 2) energiatõhusamate hoonete väärtuse suurendamine. Muudeks eelisteks on parem elukvaliteet ja lühem keskmine tühjana seismise periood.

Väiksematest energiaarvetest saadav kasu on veelgi olulisem kõrgete energiahindade kontekstis. Halvimate tõhususnäitajatega hoonetes elavad inimesed ja energiaostuvõimetuse all kannatavad inimesed saaksid kasu renoveeritud ja parematest hoonetest ning väiksematest energiakuludest ning oleksid kaitstud turuhinna edasise tõusu ja volatiilsuse eest.

Teiselt poolt võib üürileandjal tekkida soov kanda renoveerimiskulud üle üürnikele, et katta oma esialgsed investeeringud. Samuti võib suurem keskendumine olemasolevate halvimate tõhususnäitajatega hoonete puuduste kõrvaldamisele veelgi alandada nende hindu turutehingute tegemisel, kuigi energiatõhususe klasside ja turutehingute väärtuste vahel on juba praegu teatav korrelatsioon.

Kogu ELi hõlmavad hoonete energiatõhususe miinimumstandardid on hoolikalt kavandatud, et leevendada võimalikku negatiivset sotsiaalset mõju ja maksimeerida nende sotsiaalset kasu, eelkõige seoses elamistingimuste parandamisega halvimate tõhususnäitajatega hoonetes ning energiaostuvõimetuse leevendamise või isegi ennetamisega. Liikmesriigid peavad toetama energiatõhususe miinimumstandardite järgimist piisava tugiraamistikuga, mis hõlmab rahalist toetust, tehnilist abi, tõkete kõrvaldamist ja sotsiaalse mõju jälgimist, eelkõige kõige haavatavamate rühmade puhul.

Riiklikes hoonete renoveerimise kavades pööratakse tähelepanu sellele, et jälgida energiaostuvõimetusest mõjutatud inimeste ja ebapiisavates elutingimustes (nt lekkivad seinad või katused) või ebapiisava soojusmugavuse tingimustes elavate inimeste arvu vähenemist. Kavades esitatakse ülevaade riiklikust poliitikast ja meetmetest, millega suurendatakse vähekaitstud leibkondade mõjuvõimu ja seistakse nende eest, leevendatakse energiaostuvõimetust ja tagatakse eluaseme taskukohasus.

Käesolevas ettepanekus esitatud meetmed on kooskõlas kõigi sotsiaalselt õiglast üleminekut toetavate ELi vahendite puhul kasutatavate poliitikasuundumuste ja meetmetega. Need hõlmavad aruandlust riiklike energia- ja kliimakavade kohaste riiklike soovituslike eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta, et vähendada energiaostuvõimetute majapidamiste arvu, ning kavandatud investeeringute kohta jaotuslike mõjude leevendamiseks ja struktuursete lahenduste edendamiseks – eelkõige hoonete energiatõhusam renoveerimine, sealhulgas energiatõhususe parandamise meetmed või taastuvatest energiaallikatest energiatootmise integreerimine, nende kütte- ja jahutussüsteemide CO2 heite vähendamine –, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest kooskõlas kavandatud kliimameetmete sotsiaalkavadega, ning energiaostuvõimetuse nõustamiskeskust, mis toetab liikmesriikide jõupingutusi energiaostuvõimetuse leevendamisel ja jälgimisel.

1.3.Rahastamise, ELi vahendite ja riiklike toetusmeetmete kättesaadavus

Ettepanek on hästi kooskõlas muude asjakohaste vahenditega, eelkõige ELi ja riiklike vahendite osas. Tänu riiklikes taaste- ja vastupidavuskavades sisalduvatele tugevatele renoveerimisalastele juhtalgatustele on taaste- ja vastupidavusrahastu suunanud märkimisväärseid investeeringuid hoonete renoveerimisse. See jätkub kuni 2025.–2026. aastani, sillutades teed hoonete energiatõhususe direktiivist tulenevatele täiustustele.

Praeguses mitmeaastases finantsraamistikus on olemas ELi rahalised vahendid eri programmide raames, milles on seatud prioriteediks hoonesektor: sellega seoses on kesksel kohal ühtekuuluvuspoliitika piirkondlikud fondid, õiglase ülemineku fond ja programm InvestEU. Neid täiendab spetsiaalne tehniline tugi ja abi, mida Euroopa Komisjon annab riiklikele avalikele haldusasutustele, et hõlbustada vajalikke reforme ja ettevalmistusi investeeringute tõhususe tagamiseks.

Kavandatud uus HKSi kliimameetmete sotsiaalfond täidaks lõhe taaste- ja vastupidavusrahastu ning praeguselt mitmeaastaselt finantsraamistikult 2027. aasta järgsele perioodile ülemineku vahel ning võtaks ajavahemikuks 2025–2032 kasutusele 72,2 miljardit eurot, et toetada kodumajapidamisi, eelkõige inimesi, kes elavad halvimate tõhususnäitajatega hoonetes. Fond kataks algkulud ja lihtsustaks väikese sissetulekuga leibkondade vastavust hoonete energiatõhususe direktiivis kavandatud energiatõhususe miinimumstandarditele. Riiklike kliimameetmete sotsiaalkavade raames tehtavad investeeringud on hoonete energiatõhususe direktiivi kohastes riiklikes hoonete renoveerimise kavades sisalduvate rahastamismeetmete lahutamatu osa.

Selleks et seda saaks ELi taksonoomia kliimaalase delegeeritud õigusakti alusel liigitada kestlikuks majandustegevuseks, peab hoone renoveerimine saavutama 30 % energiasäästu, vastama olulisele rekonstrueerimisele kehtestatud energiatõhususe miinimumstandarditele või koosnema konkreetsetest üksikmeetmetest, mis on liigitatud kestlikuks. Kogu liitu hõlmavate kavandatud energiatõhususe miinimumstandarditele vastav renoveerimine on tavaliselt kooskõlas ELis hoonete renoveerimise suhtes kehtestatud taksonoomiakriteeriumidega.

Lisaks vaatab komisjon praegu läbi asjakohast riigiabi raamistikku ning püüab muuta seda hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamise ja eelkõige ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandardite (MEPS) vajadustele paremini vastavaks. Sellest tulenevad riigiabi käsitlevad sätted oleksid olulised, et stimuleerida ELi tasandil kehtestatud energiatõhususe miinimumstandardite varajast järgimist seoses halvimate tõhususnäitajatega hoonete parandamisega.

1.4.Ettepaneku eesmärgid

•Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Nagu eespool selgitatud, on kavandatud läbivaatamise eesmärk edendada nii tõuke- kui ka tõmbetegureid, mis toetavad hoonete CO2 heite vähendamist koos jõupingutuste jagamise määruse kohaselt kehtestatud riiklike meetmete stiimulitega ning hoonete ja maanteetranspordi uue heitkogustega kauplemise süsteemi mõjuga CO2 heite maksustamisele 10 . Ettepanekuga vaadatakse läbi olemasolev seadusandlik vahend. Seega ei saa see asendada jõupingutuste jagamise määruses sätestatud eesmärke, vaid toetab nende saavutamist. See toimib koos kavandatud uue HKSiga, kus üks soodustab kütteainete ja -tehnoloogiate CO2 heite vähendamist ning teine energiatarbimise vähendamist.

Hoonete energiatõhususe direktiivis esitatakse uusi ja olemasolevaid hooneid hõlmav üldine visioon, mida kohaldatakse muude paketi „Eesmärk 55“ algatustes sisalduvate hooneid käsitlevate sätete suhtes 11 . Laiendades meetmeid energiatarbimise vähendamiseks ehitussektoris, aitab hoonete energiatõhususe direktiiv kaasa ka energiatõhususe direktiivis sätestatud üldiste energiatõhususe eesmärkide saavutamisele. Hoonete energiatõhususe direktiivi ettepanekust tulenev suurem renoveerimiste arv ja nõue, et uued hooned peavad paigaldama otsese kasvuhoonegaaside heiteta küttesüsteemid ja integreerima taastuvenergia, et muutuda heitevabadeks hooneteks, võimaldab saavutada 2030. aastaks soovitusliku eesmärgi taastuvenergia osakaalu kohta hoonete lõppenergia tarbimises kooskõlas taastuvenergia direktiiviga. Ettepanekuga toetatakse ebatõhusate fossiilkütusekatelde asendamist otsese kasvuhoonegaaside heiteta süsteemidega, nagu soojuspumbad ja muud taastuvenergial põhinevad tehnoloogiad.

Ettepanekuga ajakohastatakse eralaadimistaristut hoonetes asuvates ja nendega külgnevates parklates, täiendades ajakohastatud alternatiivkütuste taristu määrust, millega suurendatakse üldisi eesmärke, sealhulgas seoses elektrisõidukite üldkasutatava laadimistaristuga. Kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja uue ELi linnalise liikumiskeskkonna raamistikuga sisaldab see ka sätteid jalgrattaparkimistaristu täiustamise kohta.

Samuti täiendab ettepanek tooteid käsitlevaid õigusakte, näiteks energiamärgistuse määrust, mis motiveerib tarbijaid ostma hoonesse paigutamiseks kvaliteetseimaid energiamõjuga tooteid ja seadmeid . Hoonete energiatõhususe direktiiv on kooskõlas ökodisaini direktiiviga, milles on sätestatud hoonete energiatõhususnõuded ja muud keskkonnatoimenõuded energiamõjuga toodetele, eelkõige hoone tehnosüsteemidele (nt katlad, soojuspumbad või valgusallikad) ja hoonetes kasutatavatele seadmetele (nt kodumasinad). Ehitustoodete toimivust käsitletakse ehitustoodete määruses ning ettepanek aitab teha pidevaid edusamme kliimamuutustega kohanemise suunas, kuna sellega suurendatakse hoonete vastupanuvõimet kliimamuutustele.

Samal ajal aitavad hoonete energiatõhususe direktiiviga ette nähtud tõhustatud teabevahendid, mis hõlmavad ka CO2 mõõdikut, finantsinvestoritel arvestada rahasse hoonete CO2 heite vähendamisest saadavat kasu ning kodumajapidamistel või ettevõtjatel paremini arvesse võtta hoonete renoveerimisest saadavat majanduslikku kasu ja oma tagasimaksekavasid. Need aspektid on kooskõlas ka ELi kestliku tegevuse taksonoomia ehitusalaste elementidega 12 .

2.    ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 194 lõikel 2, mis on liidu energiapoliitika õiguslik alus. Kavandatud meetmete eesmärk on edendada energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamist (ELi toimimise lepingu artikli 194 lõike 1 punkt c.)

•Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

2.1.    Vajadus ELi meetmete järele

Energiapoliitika kuulub ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusse ning on väljakujunenud ELi poliitikavaldkond. Hoonete energiatõhususe direktiivi kavandatud muudatused on suures osas kooskõlas vajadusega seda ajakohastada, et kajastada ELi kliima- ja energiaeesmärkide suurenenud ambitsioonikust. See lisandub asjaolule, et komisjoni poolt 2020. aasta septembris avaldatud riiklike energia- ja kliimakavade 13 kogu ELi hõlmava mõju hindamine näitas, et energiatõhususe valdkonnas on ambitsioonikuses vajakajäämisi: 2,8 protsendipunkti primaarenergia tarbimise ja 3,1 protsendipunkti lõppenergia tarbimise puhul ELis võrreldes praegu kehtivate 2030. aasta eesmärkidega. Läbivaadatud hoonete energiatõhususe direktiivis on seega vaja kogu ELi hõlmavaid lisameetmeid kooskõlas energialiidu juhtimist käsitlevas määruses ettenähtuga 14 .

Hooned on kohalik taristu, kuid ebapiisav renoveerimise määr ja põhjalikkus on kõigi ELi liikmesriikide ühine probleem. Põhjused on enamasti mittemajanduslikud ja asjakohased kõigis liikmesriikides. Hoonete CO2 heite vähendamise trajektoori ja sellega seotud nõudeid hõlmava ühise ELi raamistiku kehtestamine, võimaldades samal ajal kohandamist liikmesriikide oludega, annaks seega väga vajaliku kindluse kõigile renoveerimis- ja ehitustarneahela osalistele ning prognoositavuse ja valmisoleku kõigile sidusrühmadele alates tööstusharudest kuni kohaliku ja riikliku tööjõu, erainvestorite ning finantseerimisasutusteni. Varasemad kogemused pikaajaliste renoveerimisstrateegiatega rõhutavad, kui oluline on tagada parem tasakaal paindlikkuse ja ühtlustatud nõuete vahel, et panna kõik liikmesriigid piisavalt pingutama ELi tasandi eesmärkide saavutamiseks.

2.2.    Euroopa lisaväärtus

Tugevdatud ühine ELi raamistik motiveerib eri ambitsioonitasemega liikmesriike kiirendama kooskõlastatult ja vajalikus ulatuses energiasüsteemi ümberkujundamist energiatõhusamate hoonete suunas.

Piisavalt tugevad regulatiivsed signaalid – nii olemasolevate kui ka uute hoonete puhul – soodustavad investeeringuid hoonete renoveerimisse, aitavad luua töökohti, ergutavad innovatsiooni, suurendavad ehitustoodete ja -seadmete siseturu hüvesid ning avaldavad positiivset mõju ehitusökosüsteemi ja sellega seotud sektorite konkurentsivõimele. Kõik see koos ühiste standardite tugevdatud aluse ja teabele juurdepääsuga aitab tagada, et hoonesektor vähendab kasvuhoonegaaside heidet kõige kulutõhusamal viisil, näiteks mastaabisäästu kaudu.

Hooned ei liigu piiriüleselt, kuid hoonetega seotud rahastamine ning sinna paigaldatud tehnoloogia ja lahendused – alates soojuspumpadest, tõhustatud klaaspindadest või päikesepaneelidest – teevad seda. ELi meetmed toovad kaasa ehitussektori riiklike eeskirjade ajakohastamise, et saavutada CO2 heite vähendamise eesmärgid, avades kogu maailmas laiemad turud uuenduslikele toodetele ja võimaldades vähendada kulusid, kui seda on kõige rohkem vaja, ning edendades tööstussektori kasvu.

•Proportsionaalsus

•Vahendi valik

3.    JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuskontroll

•Konsulteerimine sidusrühmadega

Kasutatud on lisameetodeid, et võimaldada kõikehõlmavat konsultatsiooniprotsessi, kus kõik sidusrühmad saavad kaasa rääkida.

–Esialgne mõjuhinnang (tegevuskava) avaldati komisjoni portaalis „Avaldage arvamust!“ 22. veebruaril 2021. See oli tagasiside andmiseks avatud neli nädalat ja saadi 243 vastust;

–30. märtsil 2021 avaldati portaalis „Avaldage arvamust!“ 12 nädalaks avalik konsultatsioon, mis põhines rakendusvahendi EUSurvey struktureeritud veebipõhisel küsimustikul ja oli kooskõlas komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. See hõlmas võimalike poliitikavariantide ulatust, liiki ja ülesehitust ning põhines valikvastustega ja avatud küsimustel. Nagu tegevuskava, oli see avatud kõigile. Kokku saadi 535 vastust. Enamik osalejaid olid ettevõtjate ühendused ja äriühingud (52 %), neile järgnesid ELi kodanikud (15 %), valitsusvälised organisatsioonid (12 %) ning kohalikud ja riiklikud ametiasutused (7 %).

–31. märtsist kuni 3. juunini 2021 korraldati viis sihtotstarbelist seminari. Need üritused korraldati temaatiliselt, et käsitleda poliitikavariantide konkreetseid valdkondi: „Hoonete ja vähese CO2 heitega hoonefondi visiooni kujundamine“, „Olemasolevate hoonete energiatõhususe miinimumstandardid“, „Hoonete teabevahendite tugevdamine (keskendudes energiamärgistele)“, „Rohe- ja digipöörde edendamine“ ning „Juurdepääsetav ja taskukohane rahastamine – energiaostuvõimetus“. Igal seminaril osales keskmiselt üle 200 osaleja.

–Sidusrühmade täiendav kaasamine on toimunud sihtotstarbelisuse põhimõttel.

Komisjon teavitas ka riikide delegatsioone ja haldusasutusi ning kogus nende seisukohti energeetika töörühma, hoonete energiatõhususe komitee ja kooskõlastatud meetme üldkoosolekutel.

3.1.    Kokkuvõte sidusrühmade seisukohtadest

Selge enamus avalikus konsultatsioonis osalenutest toetas hoonete energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamist (seda pooldas 75 % vastanutest). 61 % osalejatest oli seisukohal, et hoonete energiatõhususe direktiivi pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid käsitlevaid sätteid tuleks muuta, ning 89 % toetas võimalust tugevdada järelevalvet liikmesriikide pikaajalistes renoveerimisstrateegiates kindlaks määratud eesmärkide üle. 84 % pooldas heitevabade hoonete määratlemist hoonete energiatõhususe direktiivis. 73 % vastanutest oli arvamusel, et hoonete energiatõhususe direktiiv võiks aidata muuta kättesaadavaks ja juurdepääsetavaks suurema hulga hoonetega seotud energiatõhususe andmeid. Energiamärgiseid tuleb ajakohastada ja kvaliteeti tuleb parandada selge enamuse arvates (65 %) ning veelgi tugevamini toetati energiamärgiste ühtlustamist (76 %).

Rohkem kui kaks kolmandikku vastanutest (68 %) pooldas hoonete energiatõhususe direktiivi meetmete lisamist, et anda aru kogu olelusringi CO2 heite kohta (tootmine ja ehitamine, kasutamine ja olelusringi lõpp). Mis puudutab e-liikuvust, siis toetasid vastajad üldiselt rangemate nõuete kehtestamist. Üle kolme neljandiku (77 %) vastanutest pooldas renoveerimistoetuse sidumist renoveerimise põhjalikkusega ning 68 % leidis, et oleks kasulik esitada mõiste „põhjalik renoveerimine“ õiguslik määratlus. Rahastamise puhul väljendati ka seminaridel üldist seisukohta, et see peaks olema kättesaadavam otsetoetuste, maksusoodustuste, energiatõhususe hüpoteekide ja muud liiki stimuleerimismehhanismide kombineerimise kaudu ning et sellega peaksid kaasnema sätted, mis käsitlevad juurdepääsu ühtsetele kontaktpunktidele. Leiti, et kõige olulisem poliitikameede energiaostuvõimetuse vähendamiseks on suunatud rahaline toetus väiksema ja keskmise sissetulekuga leibkondadele.

Poliitikaseminaridel nõustuti avaliku konsultatsiooniga üldise suuna osas ja nende käigus anti kasulikku lisateavet.

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Käesolev ettepanek põhineb 2016. aasta hindamisel ning hoonete energiatõhususe direktiivi rakendamisel saadud andmetel ja kogemustel. Teadusuuringute Ühiskeskus toetas nõuetele vastavuse ja liikmesriikide tavade analüüsi ja hindamist. Hoonete energiatõhususe direktiivi kooskõlastatud meetmete algatuse raames analüüsiti riikide kogemusi hoonete energiatõhususe direktiivi rakendamisel. Lisaks tugineb komisjon kasvavale hulgale eelretsenseeritud empiirilistele uuringutele ja mitmele olemasolevale või hiljuti lõpule viidud toetuslepingule.

Mõju ja halduskulude kvantitatiivset ja kvalitatiivset hindamist ning sidusrühmade panuse analüüsi toetas spetsiaalne tehnilise toe leping 19 . Lepingu raames analüüsiti modelleerimisvahendeid, et kajastada hoonefondi ning laiemat makromajanduslikku ja sotsiaalset mõju. Peamised statistilised andmed ja andmed, mida kasutatakse ka kasutatud mudelite aluseks oleva andmekogumi täitmiseks, on seotud hoonefondi vaatluskeskuse ja EUROSTATi näitajatega. Hinnati ka mitme programmi „Horisont 2020“ raames rahastatud käimasoleva teadus- ja innovatsiooniprojekti tulemusi, mis oli analüüsile sisendiks.

•Mõjuhinnang

Mõjuhinnangus esitatud analüüs kinnitas, et hoonete energiatõhususe direktiivi raamistik ei ole 2030. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks piisav. Eelkõige ei ole kehtestatud konkreetset meedet, et kõrvaldada mittemajanduslikud tõkked, mis takistavad hoonete energiatõhusat renoveerimist.

Mõjuhinnangu projekt esitati kaks korda komisjoni õiguskontrollikomiteele. Pärast esimest negatiivset arvamust esitas komitee teise lõpliku negatiivse arvamuse, 20 milles rõhutati vajadust poliitiliste suuniste järele selle kohta, kas ja millistel tingimustel võiks hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamise ettepanekuga edasi minna. Komitee selgitas, et ta jäi negatiivse arvamuse juurde, sest mõjuhinnangu projektis ei suudetud 1) selgelt nimetada lünka, mida hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamine peaks täitma, võttes arvesse paketi „Eesmärk 55“ ülejäänud ettepanekuid; 2) veenvalt näidata vajadust ühtlustatud ELi tasandi meetmete järele, võttes arvesse liikmesriikide hoonesektori heterogeensust, ning 3) piisavalt selgitada eelistatud poliitikavariantide paketi eri üksikkomponentide valimise põhjust.

Euroopa Komisjoni töömeetoditega antakse institutsioonidevaheliste suhete ja tulevikusuundade eest vastutavale asepresidendile volitused kiita heaks sellise algatuse jätkamine, mille kohta õiguskontrollikomitee on esitanud teise negatiivse arvamuse.

Võttes arvesse selle algatuse poliitilist tähtsust, selle rolli 2021. aasta juuli ettepanekute paketis „Eesmärk 55“, meetmete võtmise kiireloomulisust hoonete renoveerimise valdkonnas ja asjaolu, et õiguskontrollikomitee väljendatud vajadust poliitiliste suuniste järele saaks kohandatud õigusakti ettepanekus rahuldavalt täita, pidas komisjon ka institutsioonidevaheliste suhete ja tulevikusuundade eest vastutava asepresidendi kokkulepet silmas pidades otstarbekaks hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamist jätkata.

Komisjon leiab, et komitee järeldus, mille kohaselt hoonete energiatõhususe direktiivi roll paketis „Eesmärk 55“ ei ole piisavalt selge, kajastab tema hinnangut mõjuhinnangu projekti kvaliteedile, mitte põhimõttelist muret paketi „Eesmärk 55“ üldise poliitikameetmete kombinatsiooni pärast. Samuti on oluline märkida, et õiguskontrollikomitee arvamustega antakse hinnang mõjuhinnangu projekti kvaliteedile, mitte sellega seotud seadusandlikele ettepanekutele. Reguleerivate meetmete, hinnakujundusmehhanismide ja eesmärkide koosmõju on selgitatud käesoleva seletuskirja eespool esitatud punktides. Selles visandatakse hoonete energiatõhususe direktiivi kavandatud läbivaatamine samal viisil nagu visandati kõiki teisi paketi „Eesmärk 55“ ettepanekuid, mida kõiki toetasid eraldi mõjuhinnangu aruanded, millele komitee andis positiivse hinnangu.

Komisjon on hoolikalt kaalunud komitee seisukohta, et mõjuhinnangu projektis ei esitatud piisavalt kindlaid tõendeid, mis toetaksid eelistatud poliitikameetmete kogumit, eelkõige seoses selles kavandatud ühtlustamisega ELi tasandil. Seda arvesse võttes on komisjon kaldunud kõrvale mõjuhinnangu projektis esitatud võimalusest kehtestada ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandardite järkjärguline ja ajaliselt rangemaks muutmine teatavat liiki hoonete puhul, millega kaasneb liikmesriikide kohustus võtta kasutusele riiklikud energiatõhususe miinimumstandardid kõigi muude hoonete jaoks. Nüüd tehakse ettepanek, et riiklikud energiatõhususe miinimumstandardid on vabatahtlikud ja riiklike hoonefondide erinevusi võetakse rohkem arvesse, andes liikmesriikidele suurema paindlikkuse kavade koostamisel, et saavutada 2050. aastaks eesmärk muuta hoonefond heitevabaks.

Siiski on kõige halvemate tõhususnäitajatega hoonete puhul säilitatud ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandardid, et kõik astuksid piisavalt esialgseid samme hoonete puhul, kus on võimalik saavutada suurim energiatõhususe kasv, kasvuhoonegaaside heite vähenemine ja ühiskondlikud kaasnevad hüved. Liikmesriikidel on õigus kehtestada nende hoonete jaoks konkreetsed tähtajad, et tagada 2040. ja 2050. aastaks kõrgemad energiatõhususe klassid. Kui liikmesriigid kehtestavad riiklikud energiatõhususe miinimumstandardid, tuleks nende kavandamisel silmas pidada riiklikku tegevuskava ning 2030., 2040. ja 2050. aastaks seatud riiklikke eesmärke, mille liikmesriigid kehtestavad osana oma riiklikest hoonete renoveerimise kavadest, et saavutada 2050. aastaks üldine CO2 heite vähendamise eesmärk.

Paraku on kõige halvemate tõhususnäitajatega hooned, mis on hõlmatud ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandarditega, ka hooned, kus on vaja teha põhjalikumaid renoveerimistöid ja mille puhul CO2 hindadega pakutavad stiimulid on kõige tõenäolisemalt ebapiisavad, võttes arvesse seda allsektorit mõjutavaid ulatuslikke turutõrkeid kõigis liikmesriikides. Oluline on see, et kuna neid hooneid hõlmavas elamusegmendis elavad kõige vähem kaitstud leibkonnad, peetakse kavandatud meedet (ja seda toetavat mitmeaastast finantsraamistikku) väga oluliseks kliimamuutustega seotud üleminekuks, milles kedagi ei jäeta kõrvale. Lisaks nähakse ettepanekuga ette pikem tähtaeg eluhoonete järkjärguliseks üleminekuks ja ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandardite järgimiseks võrreldes avaliku sektori asutuste omanduses olevate hoonete ja muude mitteeluhoonetega.

Lisaks eeltoodule on ettepanekut muudetud, muutes märkimisväärse hulga energiamärgise elemente vabatahtlikuks. Võrreldes mõjuhinnangu projektis eelistatud variandiga, mille puhul enamik meetmeid olid kohustuslikud, pakub käesolev ettepanek liikmesriikidele suuremat paindlikkust. Uute nõuete kehtestamise asemel on prioriteediks seatud ka olemasolevad mehhanismid, eelkõige leevendades riiklike hoonete renoveerimise kavade nõudeid ning integreerides need täielikult riiklikesse energia- ja kliimakavadesse.

Sellest tulenev ettepanek jätab liikmesriikidele suure manööverdamisruumi, et kohandada oma hoonete regulatiivset ja rahastamispoliitikat riiklike ning kohalike oludega, saavutamaks ühine üldine eesmärk. Hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamise panust üldisesse paketti „Eesmärk 55“ ei vähendata, kuid peamine vastutus selle elluviimise eest lasub liikmesriikidel, mida ei olnud esialgu kavandatud, järgides nõuetekohaselt subsidiaarsuse põhimõtet. Liikmesriike kutsutakse üles kavandama ja rakendama asjakohaselt ambitsioonikaid riiklikke hoonete renoveerimise kavasid, võttes nõuetekohaselt arvesse oma jõupingutuste jagamise määruse eesmärke ja hoonesektoris kütteainete kasutamisest tuleneva heite kavandatud piirmäära. Komisjon võtab seda riiklike hoonete renoveerimiskavade hindamisel arvesse.

Läbivaatamisklauslis viidatakse sõnaselgelt komisjoni hinnangule selle kohta, kas ELi hoonetega seotud meetmed, sealhulgas CO2 heite maksustamine, tagavad piisava edasimineku, et saavutada 2050. aastaks täielikult süsiniku- ja heitevaba hoonefond, või tuleb hiljemalt 2027. aasta lõpuks kehtestada liidu tasandil siduvad lisameetmed, näiteks kogu ELi hõlmavad rangemad energiatõhususe miinimumstandardid.

•Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Hoonete energiatõhususe direktiivi 2018. aasta läbivaatamise peamine eesmärk oli vähendada halduskoormust. Oli prognoositud, et eelistatud poliitikavariandi meetmed üheskoos vähendaksid halduskoormust peaaegu 100 miljoni euro võrra aastas 21 .

Käesoleva läbivaatamise peamine eesmärk koos muude paketi „Eesmärk 55“ ettepanekute ehitusalaste aspektidega on viia hoonesektor kooskõlla liidu tõhustatud kliimaeesmärkidega. Tõhususe tagamiseks on vaja uusi ja ajakohastatud nõudeid. Need nõuded mõjutavad peamiselt liikmesriikide riigi ja kohaliku tasandi haldusasutusi ning vähemal määral hoonete omanikke ning tuginevad peamiselt juba olemasolevatele menetlustele ja struktuuridele. Neil on sobiv ambitsioonikuse tase – ühelt poolt selleks, et saavutada rohelise kokkuleppe eesmärgid ning samal ajal anda ettevõtjatele ja lõpptarbijatele aega kohaneda.

•Põhiõigused

Ettepanek on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta 22 artikliga 37, mille kohaselt kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine tuleb integreerida liidu poliitikasse ning tagada kestliku arengu põhimõtte kohaselt.

4.    MÕJU EELARVELE

5.    MUUD KÜSIMUSED

•Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Pärast seda, kui kaasseadusandjad on uuesti sõnastatud direktiivi vastu võtnud, võtab komisjon selle ülevõtmise hõlbustamiseks järgmised meetmed:

–koostab vastavustabeli, mis toimib ülevõtmise kontrollnimekirjana nii liikmesriikide kui ka komisjoni jaoks;

–korraldab kohtumisi liikmesriikide ekspertidega, kes vastutavad direktiivi eri osade ülevõtmise eest, et arutada, kuidas neid üle võtta ja küsitavustele lahendus leida, kas hoonete energiatõhususe direktiivi kooskõlastatud meetme raames või komitee vormis;

–on kättesaadav kahepoolseteks kohtumisteks ja telefonikõnedeks liikmesriikidega, kui tekib küsimusi direktiivi ülevõtmise kohta;

–pärast ülevõtmise tähtaja saabumist teeb komisjon põhjaliku hindamise selle kohta, kas liikmesriigid on direktiivi täielikult ja nõuetekohaselt üle võtnud.

•Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul)

•Ettepaneku erisätete üksikasjalik selgitus

Direktiivi 2010/31/EL muudetakse järgmiselt, et viia uusi ja olemasolevaid hooneid ning teabevahendeid käsitlevad sätted vastavusse Euroopa rohelise kokkuleppega, ajakohastada selle sisu vastavalt tehnika arengule ja lihtsustada selle ülesehitust ning tagada tugevdatud rahastamis- ja jõustamismehhanismid.

–Teemat muudetakse rõhutamaks, et hoonete energiatõhususe direktiivi uuesti sõnastamise ettepanekus esitatakse visioon heitevaba hoonefondi saavutamisest 2050. aastaks, ning et kajastada uut täiendavat CO2 parameetrit, millega mõjutatakse otsustama vähese CO2 heitega lahenduste kasuks. Kuigi ettepaneku keskmes on kasutuslike kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, tehakse esimesed sammud, et vähendada CO2 heidet hoone kogu olelusringi jooksul.

–Artiklisse 2 lisatakse uus heitevaba hoone määratlus: hoone, mille energiatõhusus on väga suur kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega ja kus väga väike veel vajalik energiakogus on täielikult kaetud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga hoone, piirkonna või kogukonna tasandil, kui see on tehniliselt teostatav (eelkõige need, mis on toodetud kohapeal, taastuvenergia kogukonnas või taastuvenergia või kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemi heitsoojuse abil). Heitevabad hooned muutuvad uute hoonete uueks standardiks, tasemeks, mis tuleb saavutada põhjaliku renoveerimisega alates 2030. aastast, ja visiooniks 2050. aasta hoonefondi jaoks. Artiklis 2 selgitatakse ka liginullenergiahoone määratlust, mis jääb uute hoonete puhul standardiks kuni heitevabade hoonete standardi kohaldamiseni ja muutub tasemeks, mis tuleb saavutada põhjaliku renoveerimisega kuni 2030. aastani. Selles on uus mõiste „põhjalik renoveerimine“ määratletud kui hoonete renoveerimise kuldstandard ja „etapiviisiline põhjalik renoveerimine“, et hõlbustada selle elluviimist. Artiklis 2 on esitatud „hüpoteegiportfelli standardite“ määratlus kui mehhanism, mis motiveerib hüpoteeklaenuandjaid parandama oma hooneportfelli energiatõhusust ja julgustab potentsiaalseid kliente muutma oma kinnisvara energiatõhusamaks.

–Artiklit 3, mis käsitleb riiklikke hoonete renoveerimise kavasid (varem nimetati neid pikaajalisteks renoveerimisstrateegiateks), muudetakse paremini toimivaks. Järelevalveraamistikku tugevdatakse sellega, et komisjon hindab riiklike hoonete renoveerimise kavade projekte ning riikliku energia- ja kliimakava protsessi raames antakse soovitusi. Selleks et hõlbustada teabe esitamist ja hindamist komisjoni poolt ning parandada riiklike kavade võrreldavust, on II lisas esitatud ühine vorm, mis sisaldab kohustuslikke ja vabatahtlikke elemente. Kohustuslikud elemendid, mille kohta tuleb aru anda, hõlmavad piirkondlikke ja naabruskondlikke lähenemisviise, sealhulgas taastuvenergiakogukondade ning kodanike energiakogukondade rolli. Hoonete renoveerimiskavad esitatakse osana riiklikest energia- ja kliimakavadest ning nende ajakohastatud versioonidest; erandkorras tuleb esimene kava projekt esitada 30. juuniks 2024, et võtta arvesse hoonete energiatõhususe muudetud direktiivi vastuvõtmise ja jõustumise aega. Riiklike eesmärkide saavutamisel tehtud edusammudest ja hoonete renoveerimiskavade panusest riiklike ja liidu eesmärkide saavutamisse antakse aru juhtimist käsitleva määruse kohase aruandluse raames, mis tuleb esitada iga kahe aasta tagant.

–Ajakohastatakse artiklit 4 (endine artikkel 3) hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika kohta koostoimes I lisaga, et selgitada mõõdetud energiakasutuse võimalikku kasutamist energiatõhususe arvutamisel ja kontrollida arvutatud energiakasutuse õigsust. Artiklis täpsustatakse, kuidas võtta arvesse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, näiteks laadimispunktide ja energiakogukondadest tarnitud energia kohapealset kasutamist.

–Artiklit 5 (endine artikkel 4) energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamise kohta muudetakse, et viia kaitstud hoonetega seotud täielik erand, mis oli varem võis kohaldada, kooskõlla tehnika arenguga, mis võimaldab parandada selliste hoonete energiatõhusust nende tehnilist laadi ja välimust muutmata.

–Kulutõhusate tasemete arvutamist käsitlev artikkel 6 (endine artikkel 5) viiakse kooskõlla rohelise kokkuleppega, täpsustades, et väikseimate kulude kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kasvuhoonegaaside saastekvootide kulusid ning energiakasutuse keskkonna- ja tervisemõjusid. Komisjon vaatab kulutõhususe metoodika läbi 30. juuniks 2026.

–Artikkel 7 koondab kõiki uusi hooneid käsitlevaid sätteid:

(a)selles täpsustatakse, et alates 2030. aastast peavad uued hooned olema heitevabad; alates 2027. aastast peavad uued üldkasutatavad hooned olema heitevabad. Heitevabadele hoonetele esitatavad erinõuded on sätestatud III lisas;

(b)uute hoonete olelusringi globaalse soojendamise potentsiaal (GWP) tuleb arvutada alates 2030. aastast vastavalt taseme(te) raamistikule, andes seega teavet uute ehitiste kogu olelusringi jooksul tekkivate heitkoguste kohta. Kogu olelusringi jooksul tekkivad heitkogused on eriti olulised suurte hoonete puhul, mistõttu heitkoguste arvutamise kohustust hakatakse suurte hoonete puhul (mille kasulik põrandapind on suurem kui 2 000 ruutmeetrit) kohaldama juba alates 2027. aastast.

(c)Liikmesriigid käsitlevad uute hoonete puhul hoone energiatõhususest kaugemale ulatuvaid olulisi mõõtmeid, nimelt tervislikke sisekliimatingimusi, kliimamuutustega kohanemist, tuleohutust, tugeva seismilisusega seotud riske ja puuetega inimeste juurdepääsuvõimalusi. Samuti käsitlevad nad süsinikdioksiidi sidumist, mis on seotud CO2 säilitamisega hoones või selle välispiirdes.

–Olemasolevaid hooneid ja rahalist toetust käsitlevad artiklid 8–10 ja 15 hõlmavad järgmist.

(d)Praeguseid sätteid olulise rekonstrueerimise kohta, mis annavad võimaluse kohaldada kehtivaid energiatõhususe miinimumstandardeid (tagada minimaalne renoveerimise põhjalikkus) ning käsitleda ka struktuurseid parandusi, kliimamuutustega kohanemist, ohtlike ainete, sealhulgas asbesti kõrvaldamist ja puuetega inimeste juurdepääsu, täiendatakse uute ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandarditega (mis suurendavad renoveerimismäärasid) halvimate tõhususnäitajatega avaliku sektori (st avaliku sektori asutustele kuuluvad hooned ja hooneosad) ja mitteeluhoonete jaoks. Nende kohaselt tuleb energiatõhususe klassi G kuuluvaid hooneid renoveerida ja täiustada vähemalt nii, et need saavutaksid hiljemalt 2027. aastaks energiatõhususe klassi F ja hiljemalt 2030. aastaks vähemalt energiatõhususe klassi E ning et halvimate tõhususnäitajatega elamud saavutaksid 2030. aastaks vähemalt klassi F ja 2033. aastaks vähemalt klassi E. Keskendumine hoonefondi kõige kehvema tõhususega klassidele tagab, et jõupingutused keskenduvad hoonetele, millel on suurim potentsiaal CO2 heite vähendamiseks, energiaostuvõimetuse leevendamiseks ning laiema sotsiaalse ja majandusliku kasu saavutamiseks. Samuti kehtestavad liikmesriigid riiklike hoonete renoveerimise kavade osana konkreetsed tähtajad, et saavutada 2040. ja 2050. aastaks kõrgemad energiatõhususe klassid (artikli 9 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate hoonete puhul) kooskõlas nende riikliku hoonefondi heitevabadeks hooneteks muutmise viisiga. Lisaks artikli 9 lõike 1 kohastele energiatõhususe miinimumstandarditele on liikmesriikidel võimalus lisada oma riiklikesse renoveerimiskavadesse riiklikud energiatõhususe miinimumstandardid. Liikmesriigid peavad toetama energiatõhususe miinimumstandardite järgimist tugiraamistikuga, mis hõlmab rahalise abi andmist eelkõige vähekaitstud leibkondadele ja energiaostuvõimetutele või sotsiaalelamutes elavatele inimestele, tehnilist abi ning järelevalvemehhanisme. Kavandatud sätted võimaldavad liikmesriikidel vabastada mitu liiki hooneid energiatõhususe miinimumstandardi nõuetele vastamise kohustusest.

(e)Kasutusele võetakse vabatahtlikud renoveerimispassid sellistele hooneomanikele, kes plaanivad oma hoonet etapi kaupa renoveerida. Liikmesriigid peavad võtma kasutusele renoveerimispasside süsteemi, mis põhineb komisjoni poolt 2024. aasta lõpuks rajataval ühisel raamistikul, et anda oma kodanikele juurdepääs selle vahendi kasutamisele.

(f)Rangemad sätted, mis käsitlevad renoveerimisega seotud takistuste ja tõkete kõrvaldamist ning rahaliste stiimulite kasutuselevõttu kõigi ehitusökosüsteemi sidusrühmade jaoks kättesaadavate ühtsete kontaktpunktide kaudu, et käsitleda kõiki hoonete renoveerimist takistavaid tegureid, mitte ainult kulusid, ja et liikmesriigid edendaksid asjakohast koolitustegevust. Suuremad rahalised stiimulid ja tehnilise toe meetmed on suunatud põhjaliku renoveerimise projektidele ja projektidele, mis hõlmavad suurt hulka hooneid ning toovad kaasa märkimisväärse üldise energiasäästu. Sama eesmärki silmas pidades peaks liikmesriikidel alates 2027. aastast olema keelatud subsideerida fossiilkütustel töötavaid katlaid, kuna 2020. aastate keskpaigas ostetud katel võib selle keskmist kasutusiga arvestades veel 2050. aastal kasutusel olla.

(g)Selleks et soodustada otseheiteta küttesüsteemide kiiret kasutuselevõttu ja vältida seda, et investeeringud uutesse fossiilkütustel põhinevatesse kateldesse muutuksid kasutuskõlbmatuks varaks, ei tohiks heitevabad hooned tekitada kohapeal CO2 heidet ning liikmesriigid võivad otsustada, et kasutavad elektrienergia puhul primaarenergiategurit, mis on kooskõlas ELi keskmisega 24 .

(h)Lisaks peavad liikmesriigid suunama oma rahalise toetuse energiaostuvõimetuse leevendamisele ja sotsiaalelamute toetamisele ning kaitsma üürnikke pärast renoveerimist ebaproportsionaalse üüritaseme eest.

Õiguskontrollikomitee arvamuste järelmeetmena ei vasta energiatõhususe miinimumstandardeid käsitlev valitud variant otseselt ühelegi neljast võimalusest, mida analüüsiti komiteele esitatud mõjuhinnangu projektis. Ettepanekut on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades hoolikalt muudetud, võttes arvesse hoonefondi erinevusi eri liikmesriikides ning pakkudes liikmesriikidele paindlikkust oma konkreetsete olude arvessevõtmisel ja riikliku hoonefondi parandamisel vastavalt vajadusele. Selle kohaselt võetakse kogu ELis tähelepanu keskmesse 15 % kõige väiksema energiatõhususega hoonetest iga liikmesriigi hoonefondis, et maksimeerida energiasäästu, kulutõhusust ja energiaostuvõimetuse leevendamise mõju ning ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisega seotud laiemat sotsiaalset ja majanduslikku kasu.

–Eelmine artikkel 8 on ümber struktureeritud. Artiklis 11 keskendutakse ainult hoone tehnosüsteemidele ja kehtestatakse selge õiguslik alus fossiilkütustel põhinevate katelde kasutamise riiklikule keelule, mis võimaldab liikmesriikidel kehtestada soojusgeneraatoritele nõudeid, mis põhinevad kasvuhoonegaaside heitel või kasutatava kütuse liigil. Mitu liikmesriiki peab selliseid meetmeid oluliseks, et saavutada vähese CO2 heitega hoonefond ning parandada õhu kvaliteeti ja inimeste tervist. See säte käsitleb praegust õiguskindlusetust küsimuses, kas sellised keelud on lubatud ökodisaini direktiivi artikli 6 lõike 1 ja ELi aluslepingute kohaste vabaturu eeskirjade alusel. Tunnistades hea siseõhu kvaliteedi tähtsust tervislike hoonete tagamisel, on vaja uutes hoonetes ja võimaluse korral ka oluliselt rekonstrueeritavates olemasolevates hoonetes paigaldada mõõte- ja kontrolliseadmed siseõhu kvaliteedi seireks ja reguleerimiseks.

–Kestliku liikuvuse taristut käsitlev artikkel 12 viiakse kooskõlla suuremate kliimaeesmärkidega, muutes praegused nõuded rangemaks. Kaablite eelpaigaldamine muutub normiks kõigi uute ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul ning erilist tähelepanu pööratakse laadimispunktide kasutuselevõtule uutes ja renoveeritud büroohoonetes. Laadimispunktid peavad võimaldama arukat laadimist ning liikmesriigid peavad kõrvaldama laadimispunktide eluhoonetesse paigaldamisega seotud tõkked, tagades nõude „õigus ühendada“ täitmise kooskõlas alternatiivkütuste taristu määruse ettepaneku asjakohaste sätetega. Lisaks kehtestatakse uute ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul kohustus rajada jalgrattaparklad, et kõrvaldada tõkked jalgrattasõidult, mis on kestliku ja heitevaba liikuvuse keskne element.

–Artikli  13 eesmärk on pöörata alates 2026. aastast rohkem tähelepanu suurte mitteeluhoonete nutivalmiduse näitajale. Selleks et hõlbustada hoonetega seotud uute teenuste arendamist, tagatakse ehitusandmeid käsitleva uue artikliga 14, et hoone omanikul, üürnikul ja haldajal või kolmandatel isikutel on juurdepääs hoonesüsteemide andmetele. Komisjon kehtestab rakendusaktiga uued eeskirjad andmete koostalitlusvõime ja andmetele juurdepääsu kohta.

–Artiklitega 16–19 parandatakse juba kehtivaid sätteid energiamärgiste, nende väljaandmise ja kuvamise ning andmebaaside kohta.

(i)Võrreldavuse tagamiseks kogu liidus peavad kõik energiamärgised 2025. aastaks põhinema energiatõhususe klasside ühtlustatud skaalal ja vastama V lisas esitatud vormile.

(j)Energiatõhususe klasse muudetakse, pidades silmas ühist nägemust heitevaba hoonefondi loomisest 2050. aastaks, võttes samal ajal arvesse riiklikke erinevusi hoonefondis: kõrgeima klassi A puhul on tegemist heitevaba hoonega, samas kui madalaim klass G hõlmab 15 % kõige väiksema energiatõhususega hooneid riiklikus hoonefondis. Selline liigitamise muutmine tagab liikmesriikide vahel võrreldavad jõupingutused, et järgida kogu liitu hõlmavaid energiatõhususe miinimumstandardeid vastavalt artiklile 9. Näitaja, mille alusel hooneid hinnatakse (primaarenergiatarbimine kWh/m² aastas), jääb samaks ning seda täiendab kasutuslike kasvuhoonegaaside heite ja taastuvenergia näitaja. Muude näitajad võivad liikmesriigid ise valida, kasutades väljapakutud vahendite kogumit, mida iga liikmesriik saab oma tingimuste järgi kohandada.

(k)Madalamate klasside D–G energiamärgiste kehtivust lühendatakse viiele aastale, et need sisaldaksid ajakohastatud teavet, mis aitab kodanikel tarbimist vähendada. Teatavatel lihtsamatel juhtudel peab energiamärgiste ajakohastamiseks olema võimalik kasutada lihtsustatud menetlusi ning energiamärgised tuleb väljastada digitaalsel kujul. Kehtestatakse meetmed väljastatud sertifikaatide usaldusväärsuse suurendamiseks (kohapealne kontroll ja kvaliteedikontroll).

(l)Hoonefondi parem hõlmatus energiamärgistega on selle energiatõhususe parandamise eeltingimus, kuid samal ajal peaksid liikmesriigid tagama, et need märgised oleksid taskukohased. Energiamärgise omamise kohustust laiendatakse oluliselt rekonstrueeritavatele hoonetele, hoonetele, mille üürilepingut uuendatakse, ja kõigile üldkasutatavatele hoonetele. Müügiks või üürimiseks pakutavatel hoonetel või hoone osadel peab olema energiamärgis ning energiatõhususe klass ja see näitaja tuleks esitada kõikides kuulutustes, et tagada energiatõhususe asjakohasus müügi- ja renditurul. Kõigis hoonetes, mida avaliku sektori asutused kasutavad ja kus üldsus sageli käib, peab olema nähtavale kohale paigutatud energiamärgis, olenemata asjaomase hoone suurusest.

(m)Liikmesriigid loovad hoonete energiamärgiste riiklikud andmebaasid, mis võimaldavad koguda ka andmeid hoonete renoveerimispasside ja nutivalmiduse näitajate kohta. Teave riiklikest andmebaasidest edastatakse hoonefondi vaatluskeskusele komisjoni väljatöötatava vormi alusel.

–Praegused inspekteerimisi käsitlevad sätted koondatakse kokku ja neid täpsustatakse, et hõlbustada nende rakendamist, lisades ventilatsioonisüsteemid hoonete energiatõhususe direktiivi nende meetmete hulka, mille eesmärk on parandada siseõhu kvaliteeti. Renoveerimise või uute ehitustööde kvaliteedi ja usaldusväärsuse tagamiseks nähakse ette riiklike inspekteerimiskavade või alternatiivsete vahendite loomine, et kontrollida, kas üleantud ehitus- ja renoveerimistööd vastavad hoone kavandatud energiatõhususele ning suurendavad kodanike rahulolu ja usaldust. Samuti peab integreeritud renoveerimistööde pakkujatel olema juurdepääs sertifitseerimis- või kvalifitseerimissüsteemidele, et tagada nende tööde usaldusväärne kvaliteet. Mitteeluhoonete puhul tuleks alates 2030. aastast alandada hoonete automatiseerimis- ja juhtimissüsteemide kohustusliku paigaldamise künnist ning uued eluhooned ja oluliselt rekonstrueeritavad eluhooned peavad olema varustatud teatavate jälgimis- ja kontrollifunktsioonidega, et parandada ja optimeerida nende juhtimist ja käitamist.

–Hoonepoliitika jõustamine on äärmiselt oluline, et tagada reaalsete edusammude tegemine kohapeal. Praegusi sõltumatuid kontrollisüsteeme laiendatakse nii, et need hõlmaksid renoveerimispasse ja nutivalmiduse näitajaid. Järelevalve ja täitmise tagamine, sealhulgas karistuste kaudu, keskendub eelkõige energiatõhususe miinimumstandarditele ja olemasoleva hoonefondi parandamisele.

🡻 2010/31/EL

2021/0426 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

hoonete energiatõhususe kohta (uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 194 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, 25

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust, 26

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

🡻 2010/31/EL põhjendus 1 (kohandatud)

(1)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/91/EÜ ⌦ 2010/31/EL ⌫ 27  ehitiste energiatõhususe kohta 28 on ⌦ korduvalt oluliselt ⌫ muudetud 29 . Kuna kõnealusesse direktiivi on vaja teha uusi olulisi muudatusi, tuleks see ⌦ direktiiv ⌫ selguse huvides uuesti sõnastada.

⇩ uus

(2)ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) raames 2015. aasta detsembris vastu võetud Pariisi kokkuleppe kohaselt leppisid selle osalised kokku hoida maailma keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu piiramiseks 1,5 °C-ni võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamine on kesksel kohal komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ 30 . 17. detsembril 2020 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile esitatud ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panusega on liit võtnud kohustuse vähendada 2030. aastaks liidu kasvuhoonegaaside netoheidet kogu majanduses tervikuna vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

(3)Nagu rohelises kokkuleppes välja kuulutatud, esitas komisjon 14. oktoobril 2020 oma renoveerimislaine strateegia 31 . See strateegia sisaldab tegevuskava, milles on konkreetsed regulatiivsed, rahastus- ja tugimeetmed eesmärgiga vähemalt kahekordistada iga-aastane hoonete energiatõhusaks renoveerimise määr 2030. aastaks ja edendada põhjalikku renoveerimist. Hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamine on vajalik renoveerimislaine elluviimise ühe vahendina. Samuti aitab see kaasa algatuse „Uus Euroopa Bauhaus“ elluviimisele ning Euroopa kliimaneutraalsete ja arukate linnade missiooni elluviimisele.

(4)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119 32 (Euroopa kliimaseadus) on sätestatud eesmärk saavutada 2050. aastaks kogu majandust hõlmav kliimaneutraalsus ning kehtestatud liidu siduv kohustus vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet (heide, millest on lahutatud kasvuhoonegaaside sidumine) vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

(5)Euroopa Komisjoni 2021. aasta tööprogrammis välja kuulutatud õigusaktide paketi „Eesmärk 55“ siht on need eesmärgid ellu viia. See hõlmab mitut poliitikavaldkonda, sealhulgas energiatõhusus, taastuvenergia, maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus, energia maksustamine, jõupingutuste jagamine, heitkogustega kauplemine ja alternatiivkütuste taristu. Direktiivi 2010/31/EL läbivaatamine on selle paketi lahutamatu osa.

🡻 2010/31/EL põhjendus 2

Tõhus, kaalutletud, mõistlik ja jätkusuutlik energia kasutamine hõlmab muu hulgas naftasaadusi, maagaasi ja tahkeid kütuseid, mis on energia peamised allikad, kuid ka süsinikdioksiidi heidete peamised tekitajad.

🡻 2010/31/EL põhjendus 3 (kohandatud)

⇨ uus

(6)Hoonete energiakulud moodustavad 40 % liidu ⌦ lõpp ⌫energia kogutarbimisest ⇨ ja 36 % liidu energeetikaga seotud kasvuhoonegaaside heitest ⇦. Asjaomane sektor kasvab, mistõttu suureneb ka energiatarbimine. Seega on ⇨ kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega (mis on sätestatud läbivaadatud energiatõhususe direktiivi artiklis 3 ja määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 33 artikli 2 punktis 18) ⇦ energiatarbimise vähendamine ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine ehitussektoris oluline osa meetmetest, mis on ette nähtud liidu energiasõltuvuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. Koos taastuvatest energiaallikatest toodetud energia laialdasema kasutamisega võimaldaksid liidus energiatarbimise vähendamiseks võetavad meetmed liidul täita ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli, samuti täita nii liidu pikaajalist kohustust hoida üleilmne temperatuuri tõus alla 2 °C kui ka kohustust vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrra alla 1990. aasta taseme ning 30 % võrra rahvusvahelise lepingu sõlmimise korral. Energiatarbimise vähendamisel ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia laialdasemal kasutamisel on oluline osa ka ⇨ liidu energiasõltuvuse vähendamises, ⇦ energiavarustuse kindluse tagamises, tehnoloogilises arengus ning tööhõivevõimaluse loomises ja piirkondlikus arengus, eelkõige ⇨ saartel ja ⇦ maapiirkondades.

⇩ uus

(7)Hooned põhjustavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid enne oma kasutusiga, selle ajal ja pärast seda. Visioon hoonefondi CO2 heite vähendamisest nullini 2050. aastaks läheb kaugemale praegusest keskendumisest kasutamisest tulenevatele kasvuhoonegaaside heitkogustele. Seetõttu tuleks järk-järgult arvesse võtta hoonete kogu olelusringi jooksul tekkivaid heitkoguseid, alustades uutest hoonetest. Hooned on oluline materjalihoidla, mis säilitab ressursse paljude aastakümnete jooksul, ning projekteerimisvalikud mõjutavad suurel määral kogu olelusringi heidet nii uute hoonete kui ka renoveerimise puhul. Hoonete kogu olelusringi toimet tuleks arvesse võtta mitte ainult uute hoonete ehitamisel, vaid ka renoveerimisel, lisades liikmesriikide hoonete renoveerimiskavadesse poliitikameetmed kogu olelusringi jooksul tekkiva kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

(8)Hoonete kogu olelusringi jooksul tekkiva kasvuhoonegaaside heite minimeerimine nõuab ressursitõhusust ja ringmajandust. Seda võib kombineerida ka osade hoonete muutmisega ajutiseks CO2 sidujaks.

(9)Globaalse soojendamise potentsiaal kogu olelusringi jooksul näitab hoone üldist panust kliimamuutusteni viivatesse heitkogustesse. See ühendab ehitustoodetes sisalduvad kasvuhoonegaaside heitkogused ning otsesed ja kaudsed heitkogused kasutusetapist. Uute hoonete olelusringi globaalse soojendamise potentsiaali arvutamise nõue on seega esimene samm hoonete kogu olelusringi tõhususe senisest suurema arvessevõtmise ja ringmajanduse suunas.

(10)Hooned tekitavad ELis ligikaudu poole tahketest peenosakestest (PM2,5), mis põhjustavad enneaegset surma ja haigusi. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/2284 34 saab hoonete energiatõhusust parandades samaaegselt vähendada saasteainete heidet ja seda tulekski teha.

🡻 2010/31/EL põhjendus 4

Energianõudluse reguleerimine on tähtis vahend, mis võimaldab liidul mõjutada ülemaailmset energiaturgu ja seega ka energiavarustuse kindlust keskmises ja pikaajalises perspektiivis.

🡻 2010/31/EL põhjendus 5 (kohandatud)

2007. aasta märtsi Euroopa Ülemkogul rõhutati vajadust suurendada energiatõhusust liidu piires, et saavutada liidu energiatarbimise 20 % vähendamise eesmärk 2020. aastaks, ning kutsuti üles põhjalikult ja kiirelt rakendama komisjoni teatises „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine“ kehtestatud prioriteete. Kõnealuses tegevuskavas on tuvastatud ehitussektori märkimisväärne potentsiaal kulutõhusaks energiasäästuks. Oma 31. jaanuari 2008. aasta resolutsioonis nõudis Euroopa Parlament direktiivi 2002/91/EÜ sätete karmistamist ning on nõudnud erinevatel aegadel, viimati oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsioonis energiapoliitika teise läbivaatamise kohta, et 20 % energiatõhususe eesmärgi saavutamine aastaks 2020 muudetaks siduvaks. Peale selle seatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsusega nr 406/2009/EÜ (milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020), 35 mille puhul energiatõhusus ehitussektoris on otsustava tähtsusega, liikmesriikidele siduvad kohustused süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks väljaspool heitkogustega kauplemise süsteemi, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) 36 nõutakse energiatõhususe edendamist seoses siduva kohustusega, mis näeb ette, et 2020. aastaks peab taastuvatest energiaallikatest toodetud energia moodustama 20 % liidu energia kogutarbimisest.

🡻 2010/31/EL põhjendus 6 (kohandatud)

Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsi kohtumisel kinnitati liidu kohustust arendada kogu liidus taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat ning tunnustati kohustuslikku eesmärki, et 2020. aastaks peab taastuvatest energiaallikatest toodetud energia moodustama 20 % kogu energiast. Direktiiviga 2009/28/EÜ antakse ühine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks.

🡻 2010/31/EL põhjendus 7 (kohandatud)

On vaja kehtestada konkreetsemad meetmed, et saavutada hoonete puhul märkimisväärne, kuid siiani kasutamata energiasäästu võimalus ja vähendada selles sektoris suuri erinevusi liikmesriikide tulemustes.

🡻 2010/31/EL põhjendus 8 (kohandatud)

⇨ uus

(11)Hoonete energiatõhususe edasise parandamise meetmetes tuleks arvesse võtta kliimat ⌦ kliimatingimusi, ⌫ ⇨ sealhulgas kliimamuutustega kohanemist, ⇦ ja kohalikke tingimusi ning ruumide sisekliimat ja kulutasuvust. Need meetmed ei tohiks mõjutada hoonetele esitatavaid muid nõudeid, nagu ligipääsetavus, ⇨ tuleohutus ja seismiline ⇦ ohutus ja hoone kavandatud kasutus.

🡻 2010/31/EL põhjendus 9

⇨ uus

(12)Hoonete energiatõhusust tuleks arvutada metoodika alusel, mida saaks eristada riiklikul ja piirkondlikul tasandil. See hõlmab lisaks soojuslikele omadustele teisigi tegureid, millel on järjest tähtsam roll, näiteks kütte- ja kliimaseadmed, taastuvate energiaallikate toodetud energia kasutamine, ⇨ hoonete automatiseerimis- ja kontrollisüsteemid, arukad lahendused, ⇦ passiivsed kütte- ja jahutuselemendid, varjulisus, siseõhu kvaliteet, piisav loomulik valgus ja hoone konstruktsioon. Energiatõhususe arvutamise metoodika ei peaks põhinema üksnes kütte⇨ - või jahutus ⇦hooajal, vaid peaks hõlmama hoone aastaringset energiatõhusust. Kõnealuse metoodika puhul peaks arvesse võtma olemasolevaid Euroopa standardeid. ⇨ Metoodika peaks tagama tegelike kasutustingimuste esindatuse ja võimaldama kasutada mõõdetud energiakulu andmeid, et kontrollida täpsust ja võimaldada võrreldavust, ning metoodika peaks põhinema tunnistel või sellest lühematel ajasammudel. Selleks et soodustada taastuvenergia kasutamist kohapeal ja lisaks ühisele üldraamistikule, peaksid liikmesriigid võtma vajalikke meetmeid, et tunnustada ja võtta arvutusmeetodis arvesse kasu, mis saadakse taastuvenergia maksimaalsest kasutamisest kohapeal, sealhulgas selle kasutamisest muuks otstarbeks (nt elektrisõidukite laadimispunktid). ⇦

🡻 2010/31/EL põhjendus 10 (kohandatud)

⇨ uus

(13)⇨ Liikmesriigid peaksid kehtestama ⇦ Hhoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimum⇨ nõuded, millega ⇦ nõuete kehtestamine on liikmesriikide ainupädevuses. Nõuete kehtestamisel tuleks eesmärgiks seada kulutõhusa tasakaalu saavutamine vajalike investeeringute ja hoone olelusringi jooksul kokkuhoitavate energiakulude vahel, piiramata liikmesriikide õigust kehtestada kulutõhususe tasemest rangemaid energiatõhususe miinimumnõudeid. Tuleks sätestada võimalus, et liikmesriigid saaksid hoonete energiatõhususe miinimumnõuded korrapäraselt läbi vaadata, arvestades tehnika arenguga.

🡻 2010/31/EL põhjendus 11

Kulutasuvate või kulutõhusate energiatõhususe tasemete eesmärk võib teatud tingimustel, näiteks kliimaerinevuste tõttu, õigustada seda, et liikmesriigid kehtestavad ehitusdetailidele kulutasuvuse või kulutõhususe nõudeid, mis praktikas piiraksid liidu õigusaktidega kehtestatud standarditele vastavate ehitustoodete kasutamist, tingimusel et sellised nõuded ei kujuta endast põhjendamatut turutõket.

⇩ uus

(14)Kaks kolmandikku hoonete kütmiseks ja jahutamiseks kasutatavast energiast pärineb endiselt fossiilkütustest. Hoonete CO2 heite vähendamiseks on eriti oluline järk-järgult kaotada fossiilkütuste kasutamine kütte- ja jahutussektoris. Seepärast peaksid liikmesriigid esitama oma hoonete renoveerimiskavades oma riiklikud poliitikasuunad ja meetmed, mille eesmärk on järk-järgult lõpetada fossiilkütuste kasutamine küttes ja jahutuses, ning alates 2027. aastast ei tohiks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus fossiilkütustel töötavate katelde paigaldamiseks ette näha rahalisi stiimuleid, välja arvatud need, mis on välja valitud investeeringuteks enne 2027. aastat Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Ühtekuuluvusfondist. Selge õiguslik alus soojusgeneraatorite keelustamiseks nende kasvuhoonegaaside heite või kasutatava kütuse liigi alusel peaks toetama riiklikke järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise põhimõtteid ja meetmeid.

🡻 2010/31/EL põhjendus 12

⇨ uus

(15)⇨ Hoone tehnosüsteemide energiatõhususe nõudeid tuleks kohaldada hoonetesse paigaldatud terviksüsteemide suhtes, mitte eraldiseisvate komponentide suhtes, mis kuuluvad direktiivi 2009/125/EÜ kohaste tootepõhiste määruste kohaldamisalasse. ⇦ Hoonete tehnosüsteemide energiatõhususe nõuete kehtestamisel peaksid liikmesriigid kasutama ühtlustatud instrumente, kui need on olemas ja kui see on vajalik, eelkõige katsetus- ja arvutusmeetodeid ning energiatõhususe klasse, mis on välja töötatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ 37  (mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL (kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses) 38  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2017/1369 39 rakendavatele meetmetele, et tagada kooskõla sarnaste algatustega ja niipalju kui võimalik vähendada turu võimalikku killustumist.

🡻 2010/31/EL põhjendus 13

(16)Käesolev direktiiv ei piira Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklite 107 ja 108 kohaldamist. Seepärast ei tohiks käesolevas direktiivis kasutatud „soodustuse“ mõistet tõlgendada nii, et tegemist on riigiabiga.

🡻 2010/31/EL põhjendus 14 (kohandatud)

⇨ uus

(17)Komisjon peaks sätestama võrdleva metoodika raamistiku energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamiseks. ⇨ Selle raamistiku läbivaatamine peaks võimaldama arvutada nii energia- kui ka heitenäitajaid ning võtma arvesse välismõjusid keskkonnale ja tervisele, samuti heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamist ja CO2 hindu. ⇦ Liikmesriigid peaksid kõnealust raamistikku kasutama tulemuste võrdlemiseks nende poolt vastu võetud energiatõhususe miinimumnõuetega. Kui energiatõhususe miinimumnõuete arvutatud kulutõhususe taseme ja kehtivate energiatõhususe miinimumnõuete vahel peaks olema olulisi erinevusi, st üle 15 %, peaksid liikmesriigid erinevust põhjendama või kavandama meetmeid selle erinevuse vähendamiseks. Liikmesriigid peaksid määrama kindlaks hoone või ehitusdetaili hinnangulise majandusliku olelusringi, võttes arvesse tavapäraste majanduslike olelusringide kindlaksmääramisel kehtivaid tavasid ja kogemusi. Sellise võrdlemise tulemused ja ⌦ nende ⌫ tulemuste saamiseks kasutatud andmed tuleks esitada korrapäraselt komisjonile. Saadud andmed peaksid võimaldama komisjonil hinnata liikmesriikide edusamme energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme saavutamisel ja koostada nende kohta aruandeid.

🡻 2010/31/EL põhjendus 15

Hoonetel on mõju pikaajalisele energiatarbimisele. Arvestades olemasolevate hoonete pikka rekonstrueerimistsüklit, peaksid uued ja oluliselt rekonstrueeritavad olemasolevad hooned seetõttu vastama kohalikule kliimale kohandatud energiatõhususe miinimumnõuetele. Kuna üldiselt ei kasutata alternatiivsete energiaallikate rakendamist täielikult ära, tuleks uute hoonete puhul kaaluda alternatiivseid energiaallikaid, sõltumata hoonete suurusest ja järgides põhimõtet, et kõigepealt tuleb tagada kütte- ja jahutusseadmete energiavajaduse vähendamine minimaalse kulutõhusa tasemeni.

🡻 2010/31/EL põhjendus 16

(18)Olemasolevate hoonete oluline rekonstrueerimine, sõltumata hoone suurusest, pakub võimalust kulutasuvate meetmete võtmiseks, et energiatõhusust suurendada. Kulutõhususe eesmärgil peaks olema võimalik piirduda energiatõhususe miinimumnõuete kohaldamisel rekonstrueeritavate osadega, mis on hoone energiatõhususe seisukohast kõige olulisemad. Liikmesriigid peaksid saama määrata kindlaks „olulise rekonstrueerimise“ kas protsendina hoone välispiirete pindalast või hoone väärtusest. Kui liikmesriik otsustab olulise rekonstrueerimise määrata kindlaks hoone väärtuse alusel, võib kasutada selliseid väärtuseid nagu kindlustusmatemaatiline väärtus või rekonstrueerimise maksumusel põhinev turuväärtus, v.a hoone alla jääva maa väärtus.

🡻 2010/31/EL põhjendus 17

On vaja meetmeid, et suurendada nende hoonete arvu, mis mitte üksnes ei vasta kehtivatele energiatõhususe miinimumnõuetele, vaid on veelgi energiatõhusamad, vähendades sedasi nii energiatarbimist kui süsinikdioksiidiheiteid. Selleks peaksid liikmesriigid koostama riiklikud kavad liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks ja esitama sellised kavad korrapäraselt komisjonile.

⇩ uus

(19)Liidu suuremate kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks on vaja uut visiooni hoonete osas: heitevaba hoone, mille väga väike energianõudlus on täielikult kaetud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga, kui see on tehniliselt teostatav. Kõik uued hooned peaksid olema heitevabad hooned ning kõik olemasolevad hooned tuleks 2050. aastaks muuta heitevabaks.

(20)Energiatõhusa hoone energiavajaduse katmiseks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia abil on olemas erinevad võimalused: kohapealne taastuvenergia, nagu päikese soojusenergia, päikesekiirgusest toodetud elektrienergia, soojuspumbad ja biomass, taastuvenergiakogukondade või kodanike energiakogukondade pakutav taastuvenergia ning taastuvenergial või heitsoojusel põhinev kaugküte ja -jahutus.

(21)Liidu hoonefondi CO2 heite vähendamiseks on vaja seda ulatuslikult renoveerida: peaaegu 75 % sellest hoonefondist ei ole praeguste ehitusstandardite kohaselt tõhus ning 85–95 % praegu olemasolevatest hoonetest on 2050. aastal endiselt kasutuses. Kaalutud aastane energiatõhusa renoveerimise määr on siiski püsivalt madal, umbes 1 %. Praeguses tempos kestaks ehitussektori CO2 heite vähendamine sajandeid. Seetõttu on käesoleva direktiivi peamine eesmärk hoonete renoveerimise käivitamine ja toetamine, sealhulgas üleminek heitevabadele küttesüsteemidele.

(22)Energiatõhususe miinimumstandardid on olemasolevate hoonete ulatusliku renoveerimise algatamiseks oluline reguleeriv vahend, kuna need standardid mõjutavad peamisi renoveerimist takistavad tegureid (nagu huvide lahknemine ja mitme omanikuga hooned), mida ei ole võimalik kõrvaldada majanduslike stiimulite abil. Energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamine peaks viima halvimate tõhususnäitajatega hoonete järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamiseni ja riigi hoonefondi pideva parandamiseni, aidates kaasa pikaajalisele eesmärgile vähendada 2050. aastaks hoonete CO2 heide nullini.

(23)Liidu tasandil kehtestatud energiatõhususe miinimumstandardid peaksid keskenduma selliste hoonete renoveerimisele, millel on CO2 heite vähendamise, energiaostuvõimetuse leevendamise ning laiema sotsiaalse ja majandusliku kasu seisukohast suurim potentsiaal, eelkõige halvimate tõhususnäitajatega hoonetele, mis tuleb esmajärjekorras renoveerida.

(24)Riigi ülejäänud hoonefondi puhul on liikmesriikidel vabadus otsustada, kas nad soovivad kehtestada energiatõhususe miinimumstandardid, mis on välja töötatud riiklikul tasandil ja kohandatud riigi oludele. Käesoleva direktiivi läbivaatamisel peaks komisjon hindama, kas on vaja kehtestada täiendavad siduvad energiatõhususe miinimumstandardid, et vähendada 2050. aastaks hoonete CO2 heide nullini.

(25)Energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamisega peaks kaasnema toetav raamistik, mis hõlmab ka tehnilist abi ja finantsmeetmeid. Riiklikul tasandil kehtestatud energiatõhususe miinimumstandardid ei ole „liidu standardid“ riigiabi eeskirjade tähenduses, samas kui kogu liitu hõlmavaid energiatõhususe miinimumstandardeid võib pidada sellisteks „liidu standarditeks“. Kooskõlas läbivaadatud riigiabi eeskirjadega võivad liikmesriigid anda riigiabi hoonete renoveerimiseks, et järgida kogu liitu hõlmavaid energiatõhususe standardeid, nimelt saavutada teatav energiatõhususe klass, kuni kõnealused kogu liitu hõlmavad standardid muutuvad kohustuslikuks. Kui standardid on kohustuslikud, võivad liikmesriigid jätkata riigiabi andmist selliste hoonete ja hoone osade renoveerimiseks, mille suhtes kohaldatakse kogu liitu hõlmavaid energiatõhususe standardeid, juhul kui hoonete renoveerimise eesmärk on saavutada kõrgem standard kui kindlaksmääratud energiatõhususe miinimumklass.

(26)ELi taksonoomias liigitatakse keskkonnasäästlikke majandustegevusi kogu majanduses, sealhulgas ehitussektoris. ELi taksonoomia kliimaalase delegeeritud õigusakti kohaselt loetakse hoonete renoveerimine kestlikuks tegevuseks, kui sellega saavutatakse vähemalt 30 % energiasääst, see vastab olemasolevate hoonete olulise renoveerimise energiatõhususe miinimumnõuetele või koosneb üksikmeetmetest, mis on seotud hoonete energiatõhususega, näiteks energiatõhususe seadmete või hoonete energiatõhususe mõõtmise, reguleerimise ja kontrollimise vahendite ning seadmete paigaldamine, hooldus või remont, kui sellised üksikmeetmed vastavad sätestatud kriteeriumidele. Hoone renoveerimine selleks, et hoone vastaks kogu liitu hõlmavatele energiatõhususe miinimumstandarditele, on tavaliselt kooskõlas ELi taksonoomia kriteeriumidega hoonete renoveerimisele.

(27)Kogu ELi hõlmavad energiatõhususe miinimumstandardid peaksid põhinema ühtlustatud energiatõhususe klassidel. Määratledes madalaima energiatõhususe klassi G kui kõige halvema energiatõhususega 15 % iga liikmesriigi hoonefondist, tagab energiatõhususe klasside ühtlustamine kõigi liikmesriikide poolt sarnaste jõupingutuste tegemise, samas kui parima energiatõhususe klassi A määratlemine tagab ühtlustatud energiatõhususe klasside skaalal põhineva lähenemise ühisele heitevabade hoonete visioonile.

(28)Olemasolevate hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuded sisaldusid juba käesoleva direktiivi eelkäijates ja nende kohaldamist tuleks jätkata. Kuigi hiljuti kasutusele võetud energiatõhususe miinimumstandarditega on kehtestatud olemasolevate hoonete energiatõhususe miinimumtase ja tagatud ebatõhusate hoonete renoveerimine, tagavad olemasolevate hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuded renoveerimisel vajaliku põhjalikkuse.

(29)Selleks et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2 heitega hoonefond ning muuta olemasolevad hooned heitevabadeks hooneteks, peaksid liikmesriigid koostama riiklikud hoonete renoveerimise kavad, mis asendavad pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid ja millest saavad liikmesriikide jaoks veelgi tugevamad ning täielikult toimivad planeerimisvahendid, milles keskendutakse rohkem rahastamisele ja selle tagamisele, et hoonete renoveerimiseks oleksid olemas nõuetekohase kvalifikatsiooniga töötajad. Liikmesriigid peaksid oma hoonete renoveerimise kavades kehtestama oma riiklikud hoonete renoveerimise eesmärgid. Kooskõlas määruse (EL) 2018/1999 artikli 21 punkti b alapunktiga 7 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/60 40 sätestatud rakendamistingimustega peaksid liikmesriigid esitama ülevaate rahastamismeetmetest ning ülevaate oma hoonete renoveerimise kavade rakendamiseks vajalikest investeerimisvajadustest ja haldusressurssidest.

(30)Riiklikud hoonete renoveerimise kavad peaksid põhinema ühtlustatud vormil, et tagada kavade võrreldavus. Nõutava ambitsioonikuse tagamiseks peaks komisjon hindama kavade kavandeid ja andma liikmesriikidele soovitusi.

(31)Riiklikud hoonete renoveerimise kavad peaksid olema tihedalt seotud määruse (EL) 2018/1999 kohaste lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega ning määruse (EL) 2018/1999 kohase iga kahe aasta tagant esitatava aruandluse osana tuleks anda ülevaadeedusammudest riiklike eesmärkide saavutamisel ning hoonete renoveerimise kavade panusest riiklike ja liidu eesmärkide saavutamisse. Võttes arvesse vajadust suurendada renoveerimist kindlate riiklike kavade alusel, tuleks esimese riikliku hoonete renoveerimise kava esitamise kuupäev määrata võimalikult varajane.

(32)Etapiviisiline renoveerimine võib olla lahendus suurte esialgsete kulude probleemile, mis võib elanike jaoks tekkida ühekordse renoveerimise korral. Siiski tuleb sellist etapiviisilist renoveerimist hoolikalt kavandada, et vältida seda, et üks rekonstrueerimisetapp välistaks vajalikud edasised sammud. Renoveerimispassides on esitatud selge tegevuskava etapiviisiliseks renoveerimiseks, mis aitab omanikel ja investoritel kavandada parimat ajastust ja sekkumisvõimalusi. Seetõttu tuleks kõigis liikmesriikides teha renoveerimispassid hoonete omanikele vabatahtliku vahendina kättesaadavaks.

(33)Põhjaliku renoveerimise mõistet ei ole liidu õigusaktides veel määratletud. Hoonete pikaajalise visiooni saavutamiseks tuleks põhjalikku renoveerimist määratleda renoveerimisena, mis muudab hooned heitevabadeks hooneteks; esimese sammuna määratletakse see kui renoveerimine, mis muudab hooned liginullenergiahooneteks. Selle määratluse eesmärk on suurendada hoonete energiatõhusust. Põhjalik renoveerimine energiatõhususe eesmärgil on hea võimalus käsitleda muid aspekte, nagu vähekaitstud leibkondade elamistingimused, kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamine, vastupanuvõime katastroofiohtudele (sealhulgas maavärinakindlus), tuleohutus, ohtlike ainete (sealhulgas asbesti) eemaldamine ja ligipääsetavus puuetega inimeste jaoks.

(34)Selleks et edendada põhjalikku renoveerimist, mis on üks renoveerimislaine strateegia eesmärke, peaksid liikmesriigid andma täielikule renoveerimisele suuremat rahalist ja haldustuge.

(35)Liikmesriigid peaksid toetama olemasolevate hoonete energiatõhususe suurendamist, millega aidatakse kaasa tervisliku sisekeskkonna saavutamisele, sealhulgas asbesti ja muude kahjulike ainete kõrvaldamisega, vältides kahjulike ainete ebaseaduslikku kõrvaldamist ning lihtsustades kehtivate õigusaktide, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2009/148/EÜ 41 ja (EL) 2016/2284 42 järgimist.

(36)Elektrisõidukitel on eeldatavasti oluline roll elektrisüsteemi CO2 heite vähendamisel ja tõhususel, eelkõige paindlikkuse, tasakaalustamise ja salvestamisteenuste pakkumise kaudu, eriti agregeerimise teel. Täielikult tuleks ära kasutada elektrisõidukite potentsiaal integreeruda elektrisüsteemiga ning aidata kaasa süsteemi tõhususele ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edasisele kasutuselevõtule. Hoonetega seotud laadimine on eriti oluline, sest just seal pargivad elektrisõidukid regulaarselt ja pikaks ajaks. Aeglane laadimine on ökonoomne ning laadimispunktide paigaldamine eraruumidesse loob energia salvestamisvõimaluse sellega seotud hoonesse ning võimaldab arukad laadimisteenused ühendada üldiste süsteemide integreerimise teenustega.

(37)Koos taastuvallikatest elektri tootmise suurema osakaaluga tekitavad elektrisõidukid vähem kasvuhoonegaaside heidet. Elektrisõidukid on oluline tegur puhtale energiale üleminekul, mis põhineb energiatõhususe meetmetel, alternatiivsetel kütustel, taastuvenergial ja energiapaindlikkuse haldamise uuenduslikel lahendustel. Ehitusnorme saab tõhusalt kasutada selleks, et kehtestada sihipärased nõuded toetamaks laadimistaristu kasutuselevõttu elu- ja mitteeluhoonete parklates. Liikmesriigid peaksid kõrvaldama sellised takistused nagu huvide lahknemine ja haldusraskused, millega üksikisikust omanikud kokku puutuvad, kui nad soovivad oma parkimiskohta laadimispunkti paigaldada.

(38)Kaablite eelpaigaldusega luuakse sobivad tingimused laadimispunktide kiireks kasutuselevõtuks juhul, kui see on vajalik ja seal, kus see on vajalik. Juba valmis kättesaadav taristu vähendab laadimispunkti paigaldamise kulusid üksikisikust omanike jaoks ja tagab elektrisõidukite kasutajatele juurdepääsu laadimispunktidele. Liidu tasandi elektritranspordi nõuete sätestamine parklakohtade eelseadmestamise ja laadimispunktide paigaldamise kohta on lähitulevikus tõhus viis elektrisõidukite kasutamise edendamiseks, võimaldades keskpikas ja pikas perspektiivis edasist arengut väiksemate kuludega. Kui see on tehniliselt teostatav, peaksid liikmesriigid tagama puuetega inimestele juurdepääsu laadimispunktidele.

(39)Arukas laadimine ja kahesuunaline laadimine võimaldavad hoonete energiasüsteemi lõimimist. Laadimispunktid, kus elektrisõidukeid pargitakse tavapäraselt pikema aja vältel, näiteks elu- või töökoha juures, on energiasüsteemi lõimimise seisukohalt väga olulised ning seepärast tuleb seal tagada nutilaadimise funktsioonide olemasolu. Juhtudel, kus kahesuunaline laadimine aitaks kaasa taastuvelektri veelgi ulatuslikumale kasutuselevõtule elektrisõidukiparkides transpordi valdkonnas ning elektrisüsteemis tervikuna, tuleks selline funktsionaalsus kättesaadavaks teha.

(40)Keskkonnahoidliku liikuvuse edendamine on Euroopa rohelise kokkuleppe oluline osa ning hoonetel võib olla oluline roll vajaliku taristu loomisel mitte ainult elektriautode, vaid ka jalgrataste laadimiseks. Üleminek kergliiklusele, nagu jalgrattasõit, võib märkimisväärselt vähendada transpordist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet. Nagu on sätestatud 2030. aasta kliimaeesmärgi kavas, vähendab puhta ja tõhusa era- ja ühistranspordi, näiteks jalgrattatranspordi osakaalu suurendamine oluliselt transpordist tulenevat saastet ning toob suurt kasu üksikisikutele ja kogukondadele. Jalgrattaparklate puudumine on peamine takistus jalgrattasõidu kasutuselevõtul nii elu- kui ka mitteeluhoonetes. Ehituseeskirjad võivad tõhusalt toetada üleminekut puhtamale liikuvusele, kehtestades nõuded jalgrataste parkimiskohtade miinimumarvule.

(41)Digitaalse ühtse turu ja energialiidu tegevuskavad tuleks omavahel kooskõlla viia ja need peaksid teenima ühiseid eesmärke. Energiasüsteemi digiteerimine muudab kiiresti energiamaastikku alates taastuvenergia lõimimisest kuni nutivõrkude ja nutivalmis hooneteni. Ehitussektori digitaliseerimist silmas pidades on liidu ühendatuse eesmärgid ja kõrgjõudlusega sidevõrkude kasutuselevõtu eesmärgid tähtsad nutikodude ja hästi ühendatud kogukondade loomise jaoks. Nutivalmis süsteemide ja digilahenduste edendamiseks tehiskeskkonnas tuleks ette näha sihtotstarbelised stiimulid. See pakuks uusi energiasäästu saavutamise võimalusi, andes tarbijatele täpsemat teavet nende tarbimisharjumuste kohta ja võimaldades süsteemihalduril võrku tõhusamalt hallata.

(42)Selleks et edendada konkurentsivõimelist ja uuenduslikku arukate hoonete teenuste turgu, mis aitab kaasa tõhusale energiakasutusele ja taastuvenergia integreerimisele hoonetesse ning toetab investeeringuid renoveerimisse, peaksid liikmesriigid tagama huvitatud isikutele otsese juurdepääsu hoonesüsteemide andmetele. Selleks et vältida kolmandate isikute liigseid halduskulusid, hõlbustavad liikmesriigid liidus teenuste ja andmevahetuse täielikku koostalitlusvõimet.

(43)Nutivalmiduse näitajat tuleks kasutada selleks, et mõõta hoone suutlikkust kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ning elektroonilisi süsteeme selleks, et kohandada hoone toimimine kasutaja ja elektrivõrgu vajadustele ning parandada hoonete energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid. Nutivalmiduse näitaja peaks suurendama hoonete omanike ja kasutajate teadlikkust hoone tehnosüsteemide elektroonilise seire ja hooneautomaatika väärtusest ning andma hoone kasutajatele kindluse seoses asjaomasest uuest tõhustatud funktsionaalsusest tuleneva tegeliku säästuga. Nutivalmiduse näitaja on eriti kasulik suure energianõudlusega suurte hoonete puhul. Muude hoonete puhul peaks hoonete nutivalmiduse hindamise kava kasutamine olema liikmesriikidele vabatahtlik.

🡻 2010/31/EL põhjendus 18 (kohandatud)

⇨ uus

(44)⇨ 2030. ja 2050. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks on äärmiselt oluline ligipääs piisavatele rahalistele vahenditele. ⇦ Selleks et ⇨ toetada hoonete energiatõhusust ⇦ stimuleerida energiatõhususe meetmeid, võetakse ⌦ on võetud ⌫ kasutusele või kohandatakse ⌦ kohandatud ⌫ liidu rahastamisvahendeid ja muid meetmeid. ⇨ Viimased algatused rahastamise kättesaadavuse suurendamiseks liidu tasandil hõlmavad muu hulgas juhtalgatust „Renoveerimine“, mis on osa Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2041/241 43 loodud taaste- ja vastupidavusrahastust ning määrusega (EL).../... loodud kliimameetmete sotsiaalfondist. Energiatõhusaks renoveerimist saab 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku raames toetada ka mitmete muude oluliste ELi programmide, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika fondide ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/523 44 kohaselt loodud fondi InvestEU vahenditest. Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammide kaudu investeerib liit toetustesse või laenudesse, et edendada parimat tehnoloogiat ja parandada hoonete energiatõhusust, sealhulgas partnerluse kaudu tööstuse ja liikmesriikidega, näiteks puhtale energiale ülemineku ja Euroopa partnerluse „Built4People“ kaudu. ⇦ Sellised liidu tasandil võetavad rahastamisvahendid hõlmavad muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi), 45 mida on muudetud, et võimaldada suuremate investeeringute tegemist elamute energiatõhususe valdkonnas; avaliku ja erasektori partnerlust seoses „Euroopa energiatõhusate ehitiste“ algatusega, et edendada loodushoidlike tehnoloogiate ja energiatõhusate süsteemide ja materjalide kasutamist nii uute kui ka renoveeritavate hoonete puhul; EÜ ja Euroopa Investeerimispanga algatust "ELi algatus säästva energia rahastamiseks", mille eesmärk on muu hulgas energiatõhususe investeeringute tegemise võimaldamine, ja Euroopa Investeerimispanga juhitud „Marguerite’i fondi“: 2020. aasta Euroopa energeetika, kliimamuutuste ja infrastruktuuride fond; nõukogu 5. mai 2009. aasta direktiivi 2009/47/EÜ (millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ vähendatud käibemaksumäärade osas) 46 ; struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendit Jeremie (Euroopa ühisressursid mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele); energiatõhususe rahastamisvahendit; konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi, sealhulgas "arukas energeetika – Euroopa" II programm, mis on eraldi suunatud energiatõhususe ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamisel turutõkete eemaldamisele, näiteks tehnilise abi vahendi ELENA (Euroopa kohaliku energia abi – European Local Energy Assistance) kaudu; linnapeade pakti; ettevõtluse ja uuendustegevuse programmi; info- ja sidetehnoloogia poliitika toetusprogrammi 2010 ning teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi. Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank pakub samuti rahastamisvõimalusi, et stimuleerida energiatõhususe meetmeid.

🡻 2010/31/EL põhjendus 19

⇨ uus

(45)Liidu rahastamisvahendeid tuleks kasutada nii, et need avaldaksid praktilist mõju käesoleva direktiivi eesmärkidele, asendamata samas riiklikke meetmeid. Neid tuleks ⇨ vajalike renoveerimistööde mastaabi tõttu ⇦ eelkõige kasutada asjakohaste ja uuenduslike rahastamisviiside pakkumiseks, et tõhustada investeeringuid ⇨ hoonete energiatõhususse ⇦ energiatõhususe meetmetesse. Neil võiks olla suur osa riiklike, piirkondlike ja kohalike energiatõhususe fondide, instrumentide või mehhanismide arendamisel, mis pakuksid selliseid rahastamisvõimalusi eraomanikele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning energiatõhususe teenuseid osutavatele ettevõtetele.

⇩ uus

(46)Riikide hoonete renoveerimise kavades peaksid kesksel kohal olema finantsmehhanismid ja -stiimulid ning finantseerimisasutuste kaasamine hoonete energiatõhusaks renoveerimisse, ja neid tuleks liikmesriikides aktiivselt edendada. Sellisete meetmete raames tuleks soodustada energiatõhusate hüpoteeklaenude andmist hoonefondi sertifitseeritud energiatõhusaks renoveerimiseks, edendada avaliku sektori asutuste investeeringuid energiatõhusatesse hoonetesse, näiteks avaliku ja erasektori partnerluste või energiatõhususe lepingute kaudu, või investeeringute tajutava riski vähendamise teel.

(47)Ainuüksi rahastamine ei rahulda renoveerimisvajadusi. Koos rahastamisega on hädavajalik luua kättesaadavad ja läbipaistvad nõustamis- ja abivahendid, nagu ühtsed kontaktpunktid, mis pakuvad integreeritud energiatõhusaks renoveerimise teenuseid või nõustajaid, ning rakendada muid meetmeid ja algatusi, nagu on osutatud komisjoni algatuses „Arukate hoonete arukas rahastamine“, et luua asjakohane toetav raamistik ja kõrvaldada renoveerimist takistavad tõkked.

(48)Ebatõhusad hooned on sageli seotud energiaostuvõimetuse ja sotsiaalsete probleemidega. Vähekaitstud leibkonnad on energiahindade tõusust eriti ohustatud, kuna nad kulutavad suurema osa oma eelarvest energiatoodetele. Ülemääraste energiaarvete vähendamisega võib hoonete renoveerimine aidata inimestel energiaostuvõimetusest üle saada ja seda ka ära hoida. Samal ajal ei saa hooneid renoveerida kulutusi tegemata ning oluline on tagada, et hoonete renoveerimise kulude sotsiaalne mõju, eelkõige vähekaitstud leibkondadele, oleks kontrolli all. Renoveerimislaine ei tohiks kedagi kõrvale jätta ja seda tuleks kasutada võimalusena parandada vähekaitstud leibkondade olukorda ning tagada õiglane üleminek kliimaneutraalsusele. Seetõttu peaksid rahalised stiimulid ja muud poliitikameetmed olema esmajärjekorras suunatud vähekaitstud leibkondadele, energiaostuvõimetusest mõjutatud inimestele ja sotsiaaleluruumides elavatele inimestele ning liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, et vältida väljatõstmist renoveerimise tõttu. Komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tagamise kohta loob ühise raamistiku ja ühise arusaama terviklikust poliitikast ja investeeringutest, mida on vaja õiglase ülemineku tagamiseks.

🡻 2010/31/EL põhjendus 20

Selleks et anda komisjonile asjakohast teavet, peaksid liikmesriigid koostama käesoleva direktiivi eesmärke edendavate seniste meetmete ja meetmete ettepanekute loetelu, kaasa arvatud rahastamismeetmete loetelu, jättes välja käesoleva direktiiviga nõutavad meetmed. Sellised liikmesriikide loetletud meetmed võivad eelkõige hõlmata meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada olemasolevad õiguslikud tõkked ja turutõkked ning julgustada investeeringuid ja/või muid tegevusi, et suurendada uute ja olemasolevate hoonete energiatõhusust, tehes seega võimaliku panuse kütteostuvõimetuse vähendamisele. Selliste meetmete hulka võiksid kuuluda, kuigi mitte ainult, tasuta või subsideeritud tehniline abi ja nõustamine, otsesed toetused, subsideeritud laenuskeemid või väikese intressiga laenud, toetuskavad ja laenutagatisskeemid. Riigiasutused ja muud institutsioonid, mis näevad ette rahastamismeetmeid, võiksid siduda selliste meetmete rakendamise energiamärgistele kantud energiatõhususe näitude ja soovitustega.

🡻 2010/31/EL põhjendus 21

Liikmesriikide aruandluskoormuse vähendamiseks peaks olema võimalik käesoleva direktiiviga nõutavaid aruandeid esitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ (mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid) 47 artikli 14 lõikes 2 osutatud energiatõhususe tegevuskavades. Liikmesriikide avalik sektor peaks hoonete energiatõhususe valdkonnas näitama teistele teed ja seega tuleks riiklikes kavades seada kõrgemad eesmärgid hoonetele, milles asuvad riigiasutused.

🡻 2010/31/EL põhjendus 22 (kohandatud)

⇨ uus

(49)⇨ Tagamaks, et võimalikud ostjad või üürnikud saaksid protsessi varases etapis arvesse võtta hoonete energiatõhusust, peaks müügiks või rentimiseks pakutavatel hoonetel või hoone osadel olema energiamärgis ning energiatõhususe klass ja see teave tuleks esitada kõikides kuulutustes. ⇦ Hoone või hoone osa tulevasele ostjale või üürnikule tuleks energiamärgise kaudu anda õiget teavet hoone energiatõhususe kohta ja praktilisi nõuandeid energiatõhususe suurendamiseks. Teavitamiskampaaniate kaudu võiks omanikke ja üürnikke täiendavalt julgustada parandama hoonete või hoone osade energiatõhusust. Ärihoonete omanikke ja üürnikke tuleks samuti julgustada vahetama teavet tegeliku energiatarbimise kohta, et tagada kogu teabe kättesaadavus teadlike otsuste tegemiseks vajalike paranduste kohta. Energiamärgis peaks samuti sisaldama andmeid selle kohta, kuidas kütmine ja jahutamine tegelikult mõjutavad hoone energiavajaduset, primaarenergiatarbimiset, ⇨ taastuvenergia tootmise ⇦ ja ⇨ kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside ⇦ süsinikdioksiidi heiteid ⇨ kohta ⇦.

⇩ uus

(50)Hoonefondi seiret hõlbustab digitaalsete vahendite abil kogutud andmete kättesaadavus, mis vähendab halduskulusid. Seetõttu tuleks luua hoonete energiatõhususe riiklikud andmebaasid ja neis sisalduv teave tuleks edastada ELi hoonefondi vaatluskeskusele.

🡻 2010/31/EL põhjendus 23

Riigiasutused peaksid olema eeskujuks ja püüdma rakendada energiamärgises toodud soovitusi. Liikmesriigid peaksid riiklikesse kavadesse lisama meetmeid, et toetada riigiasutusi energiatõhususe varajasel parandamisel ja energiamärgises toodud soovituste rakendamisel võimalikult kiiresti.

🡻 2010/31/EL põhjendus 24 (kohandatud)

⇨ uus

(51)Hooned, kus asuvad riigiasutused või mida inimesed tihti külastavad, peaksid olema eeskujuks ja näitama, et nad võtavad nende puhul on võetud arvesse keskkonna- ja energiatõhususe aspekte, ning seetõttu tuleks kõnealuste hoonete puhul korrapäraselt väljastada energiamärgis. Avalikkust tuleks energiatõhususest paremini teavitada, pannes energiamärgised nähtavalt välja, eriti teatud suurusega hoonetes, kus asuvad riigiasutused või mida inimesed tihti külastavad, nagu ⇨ linnavalitsused, koolid, ⇦ kauplused ja kaubanduskeskused, selvehallid, restoranid, teatrid, pangad ja hotellid.

🡻 2010/31/EL põhjendus 25

(52)Viimastel aastatel on hakatud Euroopa riikides kasutama rohkem kliimaseadmeid. Sellega kaasnevad märkimisväärsed probleemid tippkoormuse ajal, elektrikulude tõus ja energiatasakaalu rikkumine. Esmatähtsaks peaksid saama need strateegiad, millega parandatakse hoonete soojuskasutust suveperioodil. Sel eesmärgil tuleks keskenduda meetmetele, mis väldivad ülekuumenemist, nagu varjulisus ja hoone konstruktsiooni piisav soojusmahtuvus ning tuleks veelgi arendada passiivseid jahutusmeetodeid, eeskätt neid, mis parandavad kliimatingimusi siseruumides ja mikrokliimat hoonete ümber.

🡻 2010/31/EL põhjendus 26

⇨ uus

(53)Erialase ettevalmistusega töötajate läbiviidav kütte- ⇨ ja ventilatsioonisüsteemide ⇦ ja kliimaseadmete korrapärane hooldus ja ülevaatus aitab seadmeid täpsemini reguleerida vastavalt tootekirjeldusele ning tagab seeläbi keskkonna, ohutuse ja energiakasutuse seisukohast nende optimaalse toimimise. Kogu kütte- ⇨ , ventilatsiooni- ⇦ ja kliimaseadmete süsteemi peaks selle olelusringi jooksul, ent eriti enne selle asendamist või ajakohastamist, korrapäraselt hindama sõltumatu hindaja. Selleks et vähendada hoonete omanike ja üürnike halduskoormust, peaksid liikmesriigid püüdma kontrolle ja sertifitseerimist võimalikult palju ühendada.

🡻 2010/31/EL põhjendus 27 (kohandatud)

⇨ uus

(54)Ühine lähenemisviis hoonetele energiamärgise väljastamise⇨ , renoveerimispasside, nutivalmiduse näitajate ⇦ ning kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuste puhul, mida viivad läbi erialase ettevalmistusega ja/või ⇨ sertifitseeritud ⇦ akrediteeritud eksperdid, kelle sõltumatus tuleb tagada objektiivsete kriteeriumide alusel, aitab kaasa võrdsete võimaluste loomisele, mis puudutab liikmesriikide pingutusi säästa ehitussektoris energiat, ning muudab liidu kinnisvaraturul võimalike omanike või kasutajate jaoks energiatõhususe teabe läbipaistvaks. Selleks et tagada energiamärgiste⇨ , renoveerimispasside, nutivalmiduse näitajate ⇦ ning kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuste kvaliteet kogu liidus, tuleks igas liikmesriigis kehtestada sõltumatu kontrollimehhanism.

🡻 2010/31/EL põhjendus 28

(55)Kuna kohalikud ja piirkondlikud asutused on käesoleva direktiivi edukaks rakendamiseks olulised, tuleks neid, kui see on asjakohane, vastavalt liikmesriikides kehtivatele õigusaktidele kaasata ja nendega konsulteerida sellistes küsimustes nagu planeerimine, teavitamise, koolitamise ja teadlikkuse parandamise programmide väljatöötamine ning direktiivi rakendamine riiklikul või piirkondlikul tasandil. Selliseid konsultatsioone saab kasutada ka selleks, et edendada asjakohaste juhiste andmist kohalikele planeerijatele ja ehitusinspektoritele vajalike ülesannete täitmiseks. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid võimaldama arhitektidel ja planeerijatel tööstus- ja elamupiirkondade kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel korralikult kaaluda energiatõhususe suurendamise, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise ning kaugkütte ja -jahutuse kasutamise optimaalset kombinatsiooni ja innustama neid seda tegema.

🡻 2010/31/EL põhjendus 29

(56)Paigaldajad ja ehitajad on käesoleva direktiivi edukaks rakendamiseks olulised. Seetõttu peaks piisaval hulgal paigaldajaid ja ehitajaid koolituste ja muude meetmete kaudu omandama piisava pädevuse, et kasutada ja paigaldada nõuetekohaseid energiatõhusa ja taastuvenergia tehnoloogiaga seadmeid.

🡻 2010/31/EL põhjendus 30

Liikmesriigid peaksid võtma arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) 48 seoses käesolevas direktiivis käsitletud erialaekspertide vastastikuse tunnustamisega ja komisjon peaks jätkama oma tegevust selliste erialaekspertide koolitusstandardite suuniste ja soovitustega Euroopa aruka energia programmi kohaselt.

🡻 2010/31/EL põhjendus 31 (kohandatud)

Liidu mitteeluruumide kinnisvaraturu energiatõhususe läbipaistvuse suurendamiseks tuleks kehtestada ühtsed tingimused vabatahtliku ühise mitteeluruumide energiatõhususe sertifitseerimisskeemi jaoks. Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 291 sätestatakse seadusandliku tavamenetluse kohaselt eelnevalt määruse abil eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes. Kuni kõnealuse uue määruse vastuvõtmiseni kohaldatakse jätkuvalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsust 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused), 49 välja arvatud kontrolliga regulatiivmenetlust käsitlevad sätted, mis ei ole kohaldatavad.

🡻 2010/31/EL põhjendus 32 (kohandatud)

⇨ uus

(57)⌦ Et teostada hoonete energiatõhususe parandamise eesmärki, tuleb komisjonile delegeerida ⌫ Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kohandada I lisas sätestatud üldraamistiku teatavaid osasid tehnika arenguga, ning kehtestada metoodikaraamistik energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusate tasemete arvutamiseks ⇨ , seoses nende lävendite kohandamisega heitevabade hoonete jaoks ja olelusringi globaalse soojendamise potentsiaali arvutusmetoodikaga Euroopa ühtse renoveerimispasside raamistiku arendamise osas ning liidu skeemi osas hoonete nutivalmiduse hindamiseks ⇦. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ⌦ ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes 50 sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist ⌫.

⇩ uus

(58)Selleks et tagada käesoleva direktiivi sätete tõhus rakendamine, toetab komisjon liikmesriike mitmesuguste vahendite kaudu, nagu tehnilise toe rahastamisvahend, 51 mis pakub kohandatud tehnilist oskusteavet, et kavandada ja rakendada reforme, sealhulgas neid, mille eesmärk on suurendada elu- ja mitteeluhoonete iga-aastast energiatõhusaks renoveerimise määra 2030. aastaks ning edendada põhjalikku energiatõhusaks renoveerimist. Tehniline abi on seotud näiteks haldussuutlikkuse suurendamisega, poliitika väljatöötamise ja rakendamise toetamisega ning asjakohaste parimate tavade jagamisega.

🡻 2010/31/EL põhjendus 33 (kohandatud)

⇨ uus

(59)Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, ⌦ eesmärke ⌫, nimelt hoonete energiatõhususe suurendamist ⇨ ja kasvuhoonegaaside heite vähendamist ⇦, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ehitussektori keerukuse tõttu ja liikmesriikide eluasemeturgude suutmatuse tõttu rahuldavalt lahendada energiatõhususe probleeme, ja ⌦ ent ⌫ meetme mastaabi ja mõju tõttu sellepärast on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

⇩ uus

(60)Käesoleva algatuse õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 194 lõige 2, millega antakse liidule õigus kehtestada meetmeid, mis on vajalikud liidu energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks. Ettepanekuga aidatakse saavutada ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikes 1 sätestatud liidu energiapoliitika eesmärke, eelkõige parandada hoonete energiatõhusust ja vähendada nende kasvuhoonegaaside heidet, mis aitab keskkonda säilitada ja parandada.

🡻 2010/31/EL põhjendus 36 (kohandatud)

⇨ uus

(61)Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe 52 punktiga 4434 julgustatakse liikmesriike ⌦ peaksid liikmesriigid ⌫ koostama nende endi jaoks ja liidu huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks. ⇨ Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide esitamine on põhjendatud, eriti pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-543/17 (komisjon vs. Belgia). ⇦

🡻 2010/31/EL põhjendus 34 (kohandatud)

(62)Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes ⌦ varasema ⌫ direktiiviga 2002/91/EÜ ⌦ oluliselt ⌫ muutunud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb varasemast direktiivist.

🡻 2010/31/EL põhjendus 35 (kohandatud)

(63)Käesolev määrus ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud direktiivi 2002/91/EL ⌦ VIII lisa B osas esitatud direktiivide ⌫ liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtaegadega ja kohaldamise kuupäevadega.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu

1.    Käesoleva direktiiviga edendatakse liidu piires hoonete
energiatõhusust ⇨ ja hoonete kasvuhoonegaaside heite vähendamist ⇦ ⇨ eesmärgiga muuta hoonefond 2050. aastaks heitevabaks ⇦, võttes arvesse väliskliimat ja kohalikke tingimusi ning ruumide sisekliima nõudeid ja kulutasuvust.

2.    Käesoleva direktiiviga nähakse ette nõuded järgmistes küsimustes:

a)hoonete ja hoone osade üldise energiatõhususe arvutamise metoodika ühine üldraamistik;

b)miinimumnõuete rakendamine uute hoonete ja hoone uute osade energiatõhususe suhtes;

c)miinimumnõuete rakendamine:

i)oluliselt rekonstrueeritavate olemasolevate hoonete, ⌦ ja ⌫ hoone osade ja ehitusdetailide energiatõhususe suhtes;

ii)hoonete välispiireteks olevate selliste ehitusdetailide energiatõhususe suhtes, millel on oluline mõju hoone välispiirde energiatõhususele, kui need rekonstrueeritakse või asendatakse; ning

iii)hoone tehnosüsteemide energiatõhususe suhtes uue tehnosüsteemi paigaldamisel, asendamisel või ajakohastamisel;

⇩ uus

d)energiatõhususe miinimumstandardite kohaldamine olemasolevate hoonete ja olemasolevate hooneosade suhtes;

e)renoveerimispassid;

f)riiklikud hoonete renoveerimise kavad;

g)säästev liikuvustaristu hoonetes ja nende kõrval; ning

h)arukad hooned;

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

(d)riiklikud kavad liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks;

(ie)hoonetele ja hoone osadele energiamärgise väljastamine;

(jf)hoonetes paiknevate kütte- ⇨  ja ventilatsioonisüsteemide ⇦ ja kliimaseadmete korrapärane ülevaatus; ning

(kg)energiatõhususe sertifikaatide, ⇨ renoveerimispasside, nutivalmiduse näitajate ⇦ ja ülevaatusaruannete sõltumatud kontrollisüsteemid.

3.    Käesolevas direktiivis sätestatud nõuded on miinimumnõuded ega takistata ühelgi liikmesriigil säilitada või kehtestada rangemaid meetmeid. Sellised meetmed on kooskõlas ELi toimimise lepinguga. Neist teatatakse komisjonile.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.„hoone“ – katusega konstruktsioon, millel on seinad ja mille sisekliima reguleerimiseks tarbitakse energiat;

⇩ uus

2.„heitevaba hoone“ – I lisa kohaselt kindlaks määratud väga suure energiatõhususega hoone, millele siiski vajalik väga väike energiakogus on täielikult kaetud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga, mis on toodetud kohapeal või saadud taastuvenergiakogukonnast direktiivi (EL) 2018/2001 [muudetud taastuvenergia direktiiv] tähenduses või kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemist vastavalt III lisas esitatud nõuetele;

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

32.„liginullenergiahoone“– hoone, mille I lisa kohaselt määratud energiatõhusus on väga suur ⇨ ja mitte väiksem kui 2023. aastal liikmesriikide poolt vastavalt artikli 6 lõikele 2 esitatud kulutõhus tase ning kus ⇦.nNullilähedane või väga väike nõutava energia kogus peaks ⌦ pärineb väga ⌫ olulisel määral pärinema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas kohapeal või lähiümbruses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiast;

⇩ uus

4.„energiatõhususe miinimumstandardid“ – eeskirjad, millega nõutakse olemasolevatelt hoonetelt energiatõhususe nõude täitmist hoonefondi ulatusliku rekonstrueerimise kava osana või käivituspunktiks oleva turutoimingu korral (müük või rent) teatava aja jooksul või kindlaks kuupäevaks, käivitades seeläbi olemasolevate hoonete renoveerimise;

5.„avaliku sektori asutused“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL artikli 2 punktis 1 määratletud „avaliku sektori hankijad“ 53 ;

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 1 punkt a

⇨ uus

63.„hoone tehnosüsteem“ – tehnilised seadmed, mida kasutatakse hoone või hoone osa kütmiseks, jahutamiseks, ventileerimiseks, tarbevee soojendamiseks, sisseehitatud valgustuse jaoks, automatiseerimiseks ja juhtimiseks ning kohapeal ⇨ taastuvenergia ⇦ elektri tootmiseks ⇨ ja salvestamiseks ⇦, või selliste süsteemide kogum, sealhulgas taastuvatest energiaallikatest pärit energiat kasutavad süsteemid;

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 1 punkt b

73a.„hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem“ – süsteem, mis hõlmab kõiki tooteid, tarkvara ja inseneriteenuseid, mis võivad toetada hoone tehnosüsteemide energiatõhusat, säästlikku ja ohutut toimimist, kasutades automaatset juhtimist ja lihtsustades nimetatud hoone tehnosüsteemide manuaalset juhtimist;

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

84.„hoone energiatõhusus“ – hoone tüüpilise kasutusega seotud energianõudluse rahuldamiseks vajalik arvutuslik või ⌦ arvestiga ⌫ mõõdetud energia hulk, mis hõlmab muu hulgas kütmiseks, jahutuseks, ventilatsiooniks, vee soojendamiseks ja valgustuseks tarbitavat energiat;

95.„primaarenergia“ – taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest toodetud energia, mida ei ole muundatud ega transformeeritud;

⇩ uus

10.„taastumatu primaarenergia tegur“ – konkreetse energiakandja jaoks ette nähtud taastumatu primaarenergia (sealhulgas tarnitud energia ja arvutatud energia üldkulud kasutuskohtadesse tarnimisel) jagatuna tarnitud energiahulgaga;

11.„taastuva primaarenergia tegur“ – kohapealsest, lähedal asuvast või kaugest energiaallikast toodetud taastuvenergia, mida tarnitakse konkreetse energiakandja kaudu (sealhulgas tarnitud energia ja arvutatud energia üldkulud kasutuskohtadesse tarnimisel) jagatuna tarnitud energiahulgaga;

12.„summaarne primaarenergiategur“ – konkreetse energiakandja taastuva primaarenergia teguri ja taastumatu primaarenergia teguri kaalutud summa;

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

136.„taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“– energia, mis on toodetud taastuvatest mittefossiilsetest allikatest, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia ⇨ (päikesesoojus ja päikesekiirgusest toodetud elektrienergia) ⇦, aerotermiline energia, ⌦ ja ⌫ geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ⇨ ümbritseva keskkonna energia, loodete, lainete ning muu ⇦ ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid;

147.„hoone välispiire“ – hoone sisemust väliskeskkonnast eraldavad hoone integreeritud elemendid;

158.„hoone osa“ – hoones paiknev hoone osa, korrus või korter, mis on konstrueeritud või mida on muudetud nii, et seda saab kasutada eraldi;

169.„ehitusdetail“ – hoone tehnosüsteem või hoone välispiirde element;

⇩ uus

17.„eluruum“ – ruum või ruumide komplekt alalises hoones või hoone struktuuriliselt eraldatud osas, mis on ette nähtud ühe tavaleibkonna aastaringseks elamiseks;

18.„renoveerimispass“ – dokument, milles esitatakse mitmest etapist koosnev kohandatud tegevuskava konkreetse hoone renoveerimiseks, millega parandatakse oluliselt hoone energiatõhusust;

19.„põhjalik renoveerimine“ – renoveerimine, millega muudetakse hoone või hoone osa

a)enne 1. jaanuari 2030 liginullenergiahooneks, või

b)alates 1. jaanuarist 2030 heitevabaks hooneks;

20.„etapiviisiline põhjalik renoveerimine“ – mitmes etapis teostatav põhjalik renoveerimine, mis toimub vastavalt artiklile 10 renoveerimispassis sätestatud etappide kohaselt;

🡻 2010/31/EL

2110.„oluline rekonstrueerimine“ – hoone rekonstrueerimine, mille puhul:

a)hoone välispiirete või tehnosüsteemide rekonstrueerimisega seotud kulud on suuremad kui 25 % hoone väärtusest, välja arvatud selle maa väärtus, millel hoone asub, või

b)rekonstrueeritakse rohkem kui 25 % hoone välispiirete pindalast.

   Liikmesriigid võivad valida, kas nad kohaldavad valikut a või b;

⇩ uus

22.„kasutamisest tulenevad kasvuhoonegaaside heitkogused“ – kasvuhoonegaaside heitkogused, mis on seotud hoone tehnosüsteemide energiatarbimisega hoone kasutamise ja käitamise ajal;

23.„olelusringi jooksul tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused“ – hoonega seotud kasvuhoonegaaside koguheide selle olelusringi kõigil etappidel: alates „hällist“ (hoone ehitamiseks kasutatavate toorainete kaevandamine), materjali tootmisel ja töötlemisel ning hoone kasutusaja jooksul kuni „hauani“ (hoone lammutamine ja korduskasutamine, ringlussevõtt, muu taaskasutamine ja hoone materjalide kõrvaldamine);

24.„olelusringi globaalse soojendamise potentsiaal (GWP)“ – näitaja, mis mõõdab hoone globaalse soojendamise potentsiaali kogu olelusringi jooksul;

25.„huvide lahknemine“ – [uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiivi] artikli 2 punktis 52 määratletud huvide lahknemine;

26.„energiaostuvõimetus“ – [uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiivi] artikli 2 punktis 49 määratletud energiaostuvõimetus;

27.„vähekaitstud leibkonnad“ – energiaostuvõimetud leibkonnad või sellised leibkonnad (sealhulgas keskmise sissetulekuga leibkondade väiksema sissetulekuga osa), kelle energiakulud on eriti suured ja kellel puuduvad vahendid nende kasutuses oleva hoone renoveerimiseks;

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

2811.„Euroopa standard“ – Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee või Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudi vastu võetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard;

2912.„energiamärgis“ – liikmesriigi või selle määratud juriidilise isiku tunnustatud sertifikaat, millel on märgitud hoone või hoone osa energiatõhusus, arvutatuna vastavalt artikli 43 kohaselt vastu võetud metoodikale;

3013.„koostootmine“ – soojusenergia ning elektrienergia ja/või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis;

3114.„kulutõhus tase“ – energiatõhususe tase, mis viib väikseimate kuludeni hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul, kusjuures

a)väikseim kulu määratakse kindlaks võttes arvesse: 

⇩ uus

i) asjaomase hoone kategooriat ja kasutusviisi:

🡻 2010/31/EL

⇨ uus

ii) ⇨ ametlikel prognoosidel põhinevaid energiaga seotud ⇦ investeerimiskulusid,

iii) hooldus- ja käituskulusid, (sh energiakulu ja energiasäästu, ⇨ võttes arvesse kasvuhoonegaaside heitkoguste maksumust; ⇦

⇩ uus

iv) energiakasutuse välismõjusid keskkonnale ja tervisele;

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

v) asjaomase hoone liiki ning kui see on asjakohane ⇨ kohapeal ⇦ toodetud energiast saadud tulu);

vi) ja kui see on asjakohane kõrvaldamis ⇨ jäätmekäitluse ⇦ kulusid, ning

b)iga liikmesriik määrab kindlaks hinnangulise majandusliku olelusringi. See ⌦ , mis ⌫ tähendab sellise hoone järelejäänud hinnangulist majanduslikku olelusringi, mille puhul energiatõhususe nõuded on kehtestatud hoonele tervikuna, või ehitusdetaili hinnangulist majanduslikku olelusringi, kui energiatõhususe nõuded on kehtestatud ehitusdetailidele.

Kulutõhus tase peab jääma energiatõhususe tasemete vahemikku, kus hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul arvutatud tasuvusanalüüs on positiivne;

⇩ uus

32.„laadimispunkt“ – [alternatiivkütuste taristu määruse] artikli 2 punktis 41 määratletud laadimispunkt;

33.„üliväike eraldatud võrk“ – võrk, milles 2022. aastal oli tarbimine väiksem kui 500 GWh ja millel puuduvad ühendused teiste süsteemidega;

34.„arukas laadimine“ – direktiivi (EL) 2018/2001 [muudetud taastuvenergia direktiiv] artikli 2 punktis 14 l määratletud arukas laadimine;

35.„kahesuunaline laadimine“ – direktiivi (EL) 2018/2001 [muudetud taastuvenergia direktiiv] artikli 2 punktis 14n määratletud kahesuunaline laadimine;

36.„hüpoteegiportfelli standardid“ – mehhanismid, mis motiveerivad hüpoteeklaenude andjaid suurendama hüpoteegiga kaetud hoonete mediaan-energiatõhusust ja julgustama potentsiaalseid kliente muutma oma kinnisvara energiatõhusamaks vastavalt liidu CO2-heite vähendamise eesmärgile ja asjakohastele energiaeesmärkidele hoonete energiatarbimise valdkonnas, tuginedes kestliku majandustegevuse määratlusele ELi taksonoomias;

37.„hoone digitaalne logiraamat“ – ühine andmekogu, kuhu kantakse kõik asjakohased hoone andmed, sealhulgas energiatõhususega seotud andmed, nagu energiamärgised, renoveerimispassid ja nutivalmiduse näitajad, mis hõlbustab teadlike otsuste tegemist ja teabe jagamist ehitussektoris hoonete omanike ja kasutajate, finantsasutuste ja avaliku sektori asutuste vahel;

🡻 2010/31/EL

3815.„kliimaseade“ – mehhanismid, mida on tarvis siseruumide õhu töötlemiseks, et temperatuuri kontrollida või seda alandada;

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 1 punkt c

⇨ uus

3915 a.„küttesüsteem“ – komponentide kombinatsioon, mida on tarvis siseruumide õhu töötlemiseks, et temperatuuri tõsta;

4015b.„soojusgeneraator“ – see osa küttesüsteemist, milles toodetakse ⇨ I lisas nimetatud kasutuste jaoks ⇦ kasulikku soojust ühel või mitmel järgmisel viisil:

(a)kütuse põletamine, näiteks katlas;

(b)Joule’i efekt ehk elekterküttekeha läbiva elektrivoolu soojuslik toime;

(c)soojuse sidumine ümbritsevast õhust, ventilatsioonisüsteemist väljuvast õhust või veest või maasoojusallikast soojuspumba abil;

4115c.„energiatõhususe leping“ – energiatõhususe leping, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) …/… [uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiiv] 2012/27/EL 54 artikli 2 punktis 27 29;

🡻 2010/31/EL

4216.„kuumaveekatel“ – katla korpusest ja põletist koosnev üksus, mille abil kantakse vedelikule üle põlemisel eralduv soojus;

4317.„efektiivne nimivõimsus“ – tootja määratletud ja tagatud suurim soojusvõimsus (kilovattides), mida on võimalik saavutada kestval kasutamisel tootja määratud kasuliku võimsuse korral;

18.„soojuspump” – masin, seade või paigaldis, mis kannab niisugusest looduslikust keskkonnast nagu õhust, veest või maapinnast saadava soojuse üle hoonetesse või tööstuslikesse rakendustesse, pöörates soojuse loomuliku voolu niisuguseks, et see voolab madalamalt temperatuurilt kõrgemale. Reverseeritavad soojuspumbad võivad ühtlasi kanda soojust hoonest looduslikku keskkonda;

4419.„kaugküte“ või „kaugjahutus“ – soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest tootmisallikast mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides;

⇩ uus

45.„kasulik põrandapind“ – hoone põrandapind, mis on vajalik parameetrina, et kvantifitseerida konkreetseid kasutustingimusi, mida väljendatakse põrandapinna ühiku kohta, ning kohaldada lihtsustuste ning tsoonideks jaotamise ja (ümber)jaotamise eeskirju;

46.„võrdluspõrandapind“ – põrandapind, mida kasutatakse hoone energiatõhususe hindamisel võrdlussuurusena; hoone energiatõhusust hinnates arvutatakse see suurus hoone välispiirde sisse jäävate ruumide kasulike põrandapindade summana;

47.„hindamispiir“ – piir, kus tarnitud ja väljaviidud energiat mõõdetakse või arvutatakse;

48.„kohapeal“ – valduses ja maal, kus hoone asub ning hoones endas;

49.„taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ – taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, mis on toodetud hinnatava hoone kohalikus või piirkondlikus ümbruses ja mis vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a)seda saab jaotada ja kasutada ainult selles kohalikus ja piirkondlikus ümbruses spetsiaalse jaotusvõrgu kaudu;

b)see võimaldab arvutada konkreetse primaarenergiateguri, mis kehtib ainult taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohta, mis on toodetud selles kohalikus või piirkondlikus ümbruses, ning

c) seda saab kasutada hoone asukohas ja seda kasutust hinnatakse spetsiaalse ühenduse kaudu energiaallikaga, ning selle ühenduse jaoks on vaja eriseadmeid, et tagada hoone omakasutuseks vajaliku energia ohutu tarnimine ja mõõtmine;

50.„hoonete energiatõhususe teenused“ – sellised teenused nagu küte, jahutus, ventilatsioon, soe tarbevesi ja valgustus ning muud teenused, mille energiatarbimist võetakse arvesse hoonete energiatõhususe hindamisel;

51.„energiavajadus“ – energia, mis tuleb viia kliimaseadmega ruumi või sealt eemaldada selleks, et säilitada ruumis ettenähtud tingimused teatava aja jooksul, võtmata arvesse hoone tehnosüsteemide ebatõhusust;

52.„energiakasutus“ – hoone energiatõhusust tagavasse hoone tehnosüsteemi sisenev energia, mille otstarve on rahuldada energiavajadust;

53.„omatarbeks kasutatav“ – see osa kohapeal või läheduses toodetud taastuvenergiast, mida kasutatakse kohapealsetes tehnilistes süsteemides hoone energiatõhususe teenuste jaoks;

54.„muud kohapealsed kasutusviisid“ – energia, mida kasutatakse kohapeal muul kui energiatõhususe teenuste otstarbel, sealhulgas seadmed, mitmesugused ja täiendavad koormused või elektromobiilsuse laadimispunktid;

55.„arvutusvahemik“ – energiatõhususe arvutamiseks kasutatav diskreetne ajavahemik;

56.„tarnitud energia“ – energiakandja kohta väljendatud energia, mis on läbi hindamispiiri viidud hoone tehnosüsteemidesse selleks, et täita arvesse võetud kasutusviiside energiavajadusi või toota väljaviidud energiat;

57.„väljaviidud energia“ – energiakandja ja primaarenergiateguri kohta väljendatud taastuvenergia osa, mis suunatakse välisesse energiavõrku selle asemel, et kasutada seda kohapeal omatarbeks või muul kohapealsel otstarbel.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 1 punkt d

20.„üliväike eraldatud võrk“ – üliväike eraldatud võrk, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ artikli 2 punktis 27 55 .

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

Artikkel 32a

⌦ Riiklik hoonete renoveerimise kava ⌫ Pikaajaline renoveerimisstrateegia

🡻 2018/1999 artikli 53 lõike 1 punkt a

⇨ uus

1.    Iga liikmesriik koostab pikaajalise renoveerimisstrateegia ⇨ riikliku hoonete renoveerimise kava ⇦ nii avaliku kui ka erasektori elu- ja mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks ⇨ tagamiseks ⇦ kogu riigis, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2 heitega hoonefond, hõlbustades olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist ⇨ eesmärgiga muuta ⇦ olemasolevad hooned liginullenergia ⇨ heitevabaks ⇦ hooneteks.

Iga pikaajaline renoveerimisstrateegia ⇨ hoonete renoveerimise kava ⇦ hõlmab järgmist:

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 2

⇨ uus

a)ülevaade kogu riigi hoonefondist ⇨ , mis hõlmab eri hooneliike, ehitusaegu ja kliimatsoone ning ⇦ , mis põhineb asjakohasel juhul statistilisel valimil ning renoveeritud hoonete eeldataval osakaalul aastaks 2020 ⇨ artikli 19 kohasel energiamärgiste riiklikul andmebaasil, ülevaade turutõketest ja turutõrgetest ning ülevaade ehitus-, energiatõhusus- ja taastuvenergiasektorite suutlikkusest ⇦ ;

b)hoonetüübi ja kliimatsooni suhtes asjakohaste kulutasuvate lahenduste kindlakstegemine seoses renoveerimisega, võttes vajaduse korral arvesse asjakohaseid võimalikke otsustavaid hetki hoone olelusringis;

c)poliitika ja meetmed, millega edendatakse hoonete kulutasuvat täielikku renoveerimist, sealhulgas järkjärgulist täielikku renoveerimist, ning toetatakse sihipäraseid kulutasuvaid meetmeid ja renoveerimistöid, näiteks hoonete renoveerimispasside vabatahtliku süsteemi kasutuselevõtuga;

d)ülevaade poliitikast ja meetmetest, mis on suunatud riigi hoonefondi halvimate tõhususnäitajatega segmentidele, huvide lahknemise olukordadele ja turutõrgetele, ning ülevaade energiaostuvõimetuse leevendamisele kaasa aitavatest asjakohastest riiklikest meetmetest;

e)poliitika ja meetmed, mis on suunatud kõigile üldkasutatavatele hoonetele;

f)ülevaade riiklikest algatustest, mille eesmärk on edendada arukaid tehnoloogiaid ning omavahel hästi ühendatud hooneid ja kogukondi, samuti oskusi ja haridust ehitussektoris ja energiatõhususe sektoris ning

g)eeldatava energiasäästu ja laiema kasu, näiteks tervise, ohutuse ja õhukvaliteediga seotud kasu tõenduspõhine hinnang.

⇩ uus

b)tegevuskava, mis sisaldab riiklikult kehtestatud eesmärke ja mõõdetavaid edusammude näitajaid, pidades silmas 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki, et tagada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega riiklik hoonefond, ning olemasolevate hoonete muutmine heitevabaks;

c)ülevaade rakendatud ja kavandatud poliitikasuundadest ja meetmetest, millega toetatakse tegevuskava rakendamist vastavalt punktile b, ning

d)ülevaade hoonete renoveerimise kava rakendamiseks vajalikest investeeringutest, rahastamisallikatest ja meetmetest ning hoonete renoveerimiseks ette nähtud haldusressurssidest.

Punktis b osutatud tegevuskava sisaldab 2030., 2040. ja 2050. aastaks püstitatud riiklikke eesmärke iga-aastase hoonete energiatõhusaks renoveerimise määra, riikliku hoonefondi primaarenergia tarbimise ja lõppenergia tarbimise ning kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohta; konkreetseid ajakavasid, mille järgi hoonetel peab 2040. ja 2050. aastaks olema artikli 9 lõike 1 kohaselt ette nähtust kõrgem energiatõhususe klass vastavalt kavale, mille abil muuta riiklik hoonefond heitevabaks; tõenduspõhine hinnang eeldatava energiasäästu ja laiema kasu kohta; hinnang selle kohta, kuidas hoonete renoveerimise kava aitab saavutada asjaomase liikmesriigi siduvat riiklikku kasvuhoonegaaside heitkogusega seotud eesmärki vastavalt määrusele (EL) .../... [jõupingutuste jagamise määrus (läbi vaadatud)], liidu energiatõhususe eesmärke vastavalt direktiivile (EL) …/…. [energiatõhususe direktiiv (uuesti sõnastatud)], liidu taastuvenergia eesmärke, sealhulgas soovituslikku eesmärki taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ehitussektoris vastavalt direktiivile (EL) 2018/2001 [taastuvenergia direktiiv (muudetud)], ning liidu 2030. aasta kliimaeesmärki ja 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki vastavalt määrusele (EL) 2021/1119.

2.    Liikmesriigid koostavad ja esitavad komisjonile iga viie aasta tagant oma hoonete renoveerimise kava projekti, kasutades II lisa kohast näidisvormi. Iga liikmesriik esitab oma hoonete renoveerimise kava projekti määruse (EL) 2018/1999 artiklis 9 osutatud lõimitud riikliku energia- ja kliimakava projekti osana; kava projekti ajakohastatud versiooni esitamise korral peab see olema kõnealuse määruse artiklis 14 osutatud ajakohastatud versioon. Erandina kõnealuse määruse artikli 9 lõikest 1 ja artikli 14 lõikest 1 esitavad liikmesriigid oma hoonete renoveerimise kava esimese projekti komisjonile 30. juuniks 2024.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 2

⇨ uus

2.    Iga liikmesriik koostab oma pikaajalise renoveerimisstrateegia raames meetmete ja riigi tasandil kindlaksmääratud mõõdetavate edusammude näitajatega tegevuskava, pidades silmas pikaajalist, aastaks 2050 seatud eesmärki vähendada liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 % võrreldes 1990. aastaga, tagada väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega riiklik hoonefond ning hõlbustada olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Tegevuskava hõlmab soovituslikke vahe-eesmärke aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning täpsustab, kuidas need aitavad saavutada liidu energiatõhususe eesmärke vastavalt direktiivile 2012/27/EL.

3.    Selleks et toetada investeeringute tegemist renoveerimisse, mida on vaja lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks, hõlbustavad liikmesriigid juurdepääsu asjakohastele mehhanismidele, mis on mõeldud

a)projektide koondamiseks, sh investeerimisrühmade või -platvormide ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konsortsiumide abil, et võimaldada investorite juurdepääsu ning samuti pakettlahenduste pakkumist potentsiaalsetele klientidele;

b)energiatõhususega seotud tegevuse arvatavate riskide vähendamiseks investorite ja erasektori jaoks;

c)avaliku sektori raha kasutamiseks erasektori investeeringute suurendamise või konkreetsete turutõrgete kõrvaldamise nimel;

d)investeeringute suunamiseks energiatõhusate üldkasutatavate hoonete fondi kooskõlas Eurostati juhistega ning

e)kättesaadavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite loomiseks, näiteks tarbijatele mõeldud kontaktpunktid ja energiaalase nõustamise teenused, mille abil saab teavet energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimiste ja rahastamisvahendite kohta.

4.    Komisjon kogub ja levitab vähemalt avaliku sektori asutustele parimaid tavasid energiatõhususe nimel renoveerimise edukate avaliku ja erasektori rahastamiskavade kohta ning teavet väikesemahuliste energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimisprojektide koondamise kavade kohta. Komisjon teeb kindlaks tarbija seisukohast parimad tavad renoveerimist soodustavate finantsstiimulite kohta, võttes arvesse kulutõhususe erinevusi liikmesriikide vahel, ning levitab neid tavasid.

35.    Oma pikaajalise renoveerimisstrateegia ⇨ hoonete renoveerimise kava ⇦ väljatöötamise toetamiseks korraldab iga liikmesriik enne ⇨ hoonete renoveerimise kava projekti ⇦ pikaajalise renoveerimisstrateegia komisjonile esitamist selleteemalise avaliku konsultatsiooni. ⇨ Avalik konsultatsioon hõlmab eelkõige kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning teisi sotsiaal-majanduslikke partnereid, sealhulgas kodanikuühiskonda ja vähekaitstud kodumajapidamistega tegelevaid organeid. ⇦ Iga liikmesriik avaldab oma avaliku konsultatsiooni tulemuste kokkuvõtte oma pikaajalise renoveerimisstrateegia ⇨ hoonete renoveerimise kava projekti ⇦ lisana.

Iga liikmesriik määrab kindlaks pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise jooksul kaasaval viisil konsulteerimise korra.

⇩ uus

4.    Komisjon hindab riikliku hoonete renoveerimise kavade projekte, eelkõige seda, kas:

a)riiklikult kehtestatud eesmärkide ambitsioonikuse tase on piisav ning kooskõlas lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades sätestatud riiklike kliima- ja energiakohustustega;

b)poliitika ja meetmed on piisavad riiklikult kehtestatud eesmärkide saavutamiseks;

c)kava rakendamiseks on eraldatud piisavad eelarve- ja haldusressursid;

d)lõike 3 kohane avalik konsultatsioon on olnud piisavalt kaasav ning

e)kavad vastavad lõike 1 nõuetele ja II lisas esitatud näidisvormile.

Pärast konsulteerimist artikli 30 kohaselt loodud komiteega võib komisjon anda liikmesriikidele riigipõhiseid soovitusi vastavalt määruse (EL) 2018/1999 artikli 9 lõikele 2 ja artiklile 34.

Hoonete renoveerimise kava esimese projekti puhul võib komisjon anda liikmesriikidele riigipõhiseid soovitusi hiljemalt kuue kuu jooksul pärast seda, kui liikmesriik on kõnealuse kava esitanud.

5.    Iga liikmesriik võtab oma hoonete renoveerimise lõplikus kavas asjakohaselt arvesse kõiki komisjoni soovitusi. Kui asjaomane liikmesriik ei võta soovitust või selle olulist osa arvesse, esitab ta komisjonile asjakohase põhjenduse ja avalikustab selle põhjused.

6.    Liikmesriigid koostavad ja esitavad komisjonile iga viie aasta tagant oma hoonete renoveerimise kava, kasutades II lisa kohast näidisvormi. Iga liikmesriik esitab oma hoonete renoveerimise kava määruse (EL) 2018/1999 artiklis 3 osutatud lõimitud riikliku energia- ja kliimakava projekti osana; ajakohastatud versiooni esitamise korral peab see olema kõnealuse määruse artiklis 14 osutatud ajakohastatud versioon. Erandina kõnealuse määruse artikli 3 lõikest 1 ja artikli 14 lõikest 2 esitavad liikmesriigid esimese hoonete renoveerimise kava komisjonile 30. juuniks 2025.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 2

⇨ uus

76.    Iga liikmesriik lisab pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana oma ⇨ järgmisele hoonete renoveerimise lõplikule kavale lisana ⇦ kõige hiljutisema pikaajalise renoveerimisstrateegia ⇨ või hoonete renoveerimise kava ⇦ rakendamise üksikasjad, sealhulgas kavandatud poliitika ja meetmete kohta. ⇨ Iga liikmesriik esitab teabe selle kohta, kas tema riiklikud eesmärgid on saavutatud või mitte. ⇦

⇩ uus

8.    Iga liikmesriik lisab oma lõimitud riiklikusse energia- ja kliimaalasesse eduaruandesse vastavalt määruse (EL) 2018/1999 artiklitele 17 ja 21 teabe käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud riiklike eesmärkide rakendamise kohta ja selle kohta, kuidas hoonete renoveerimise kava aitab saavutada asjaomase liikmesriigi siduvat riiklikku kasvuhoonegaaside heitkogusega seotud eesmärki vastavalt määrusele (EL) .../... [jõupingutuste jagamise määrus (läbi vaadatud)], liidu energiatõhususe eesmärke vastavalt direktiivile (EL) …/…. [energiatõhususe direktiiv (uuesti sõnastatud)]; liidu taastuvenergia eesmärke, sealhulgas soovituslikku eesmärki taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ehitussektoris vastavalt direktiivile (EL) 2018/2001 [taastuvenergia direktiiv (muudetud)], ning liidu 2030. aasta kliimaeesmärki ja 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki vastavalt määrusele (EL) 2021/1119.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 2

7.    Iga liikmesriik võib kasutada oma pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid selleks, et tegeleda tuleohutuse ning tugeva seismilisuse seotud riskidega, mis mõjutavad energiatõhusat renoveerimist ja hoonete eluiga.

🡻 2018/1999 artikli 53 lõike 1 punkt b

8.    Liikmesriigi pikaajaline renoveerimisstrateegia esitatakse komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 56 artiklis 3 osutatud lõpliku lõimitud riikliku energia- ja kliimakava osana. Erandina nimetatud määruse artikli 3 lõikest 1 tuleb käesoleva artikli lõike 1 kohane esimene pikaajaline renoveerimisstrateegia esitada komisjonile 10. märtsiks 2020.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 43

Hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika vastuvõtmine

Liikmesriigid kohaldavad hoonete energiatõhususe arvutamiseks metoodikat vastavalt I lisas sätestatud ühisele üldraamistikule.

Metoodika võetakse vastu riiklikul või piirkondlikul tasandil.

Artikkel 54

Energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine

1.    Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada hoonete või hoone osade energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine eesmärgiga saavutada ⇨ vähemalt ⇦ kulutõhus tase. Energiatõhusus arvutatakse artiklis 43 osutatud metoodika kohaselt. Kulutõhus tase arvutatakse artiklis 65, kui raamistik on kehtestatud osutatud võrdleva metoodika raamistiku kohaselt.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine hoonete välispiirete osa moodustavate ehitusdetailide suhtes, millel on oluline mõju hoone välispiirde energiatõhususele, kui need rekonstrueeritakse või asendatakse eesmärgiga saavutada ⇨ vähemalt ⇦ kulutõhus tase.

Nõuete kehtestamisel võivad liikmesriigid teha vahet uute ja olemasolevate hoonete vahel ning eri liiki hoonete vahel.

Nõuete puhul võetakse arvesse ruumide üldisi sisekliima tingimusi, vältimaks võimalikku negatiivset mõju, nagu ebapiisavat ventilatsiooni, ning ka kohalikke tingimusi ja hoone kavandatud funktsiooni ja vanust.

Liikmesriik ei ole kohustatud kehtestama energiatõhususe miinimumnõudeid, mis ei ole kulutasuvad hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul.

⌦ Liikmesriigid vaatavad oma ⌫ eEnergiatõhususe miinimumnõuded vaadatakse korrapäraselt läbi vähemalt viie aasta järel ning vajaduse korral ⌦ajakohastavad ⌫ neid ajakohastatakse, et kajastada ehitussektoris toimunud tehnika arengut ⇨ , artikli 6 kohase kulutõhususarvutuse tulemusi ning ajakohastatud riiklikke energia- ja kliimaeesmärke ning energia- ja kliimapoliitikat ⇦ .

⇩ uus

2.    Liikmesriigid võivad otsustada kohandada lõikes 1 osutatud nõudeid hoonete puhul, mis on ametliku kaitse all teatava miljööväärtuse või nende endi spetsiifilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtuse tõttu ja kus teatavate energiatõhususe miinimumnõuete täitmine muudaks vastuvõetamatult nende eripära või välimust.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

32.    Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada või kohaldada lõikes 1 osutatud nõudeid järgmiste hooneliikide suhtes:

a)hooned, mis on ametliku kaitse all teatava miljööväärtuse või nende endi spetsiifilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtuse tõttu ja kus teatud energiatõhususe miinimumnõuete täitmine muudaks vastuvõetamatult nende eripära või välimust;

ab)kultusekohtadena või religioosseteks toimingutekstegevusteks kasutatavad hooned;

bc)ajutised hooned, mille kasutusiga on kuni kaks aastat, tööstusalad, töökojad ja väikese energiavajadusega eluruumideta põllumajandushooned ning eluruumideta põllumajandushooned, mida kasutatakse energiatõhususe riikliku sektorikokkuleppega hõlmatud sektoris;

cd)elamud, mis on mõeldud kasutamiseks kas vähem kui nelja kuu jooksul aastas või alternatiivselt piiratud kasutusajaga aastas ja mille eeldatav energiatarbimine on vähem kui 25 % aastaringse kasutamise energiatarbimisest;

de)eraldiseisvad hooned, mille kasulik põrandapind on alla 50 m2.

Artikkel 65

Energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamine

1.    Vastavalt artiklitele 2923, ,24 ja 25 kehtestab komisjon delegeeritud õigusaktidega 30. juuniks 2011 ⌦ on komisjonil õigus vastu võtta delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse ⌫ võrdleva metoodika raamistikku hoonete või ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamiseks. ⇨ Komisjon vaatab 30. juuniks 2026 läbi võrdleva metoodika raamistiku energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamiseks oluliselt rekonstrueeritavate olemasolevate hoonete ja üksikute ehitusdetailide puhul. ⇦

Võrdleva metoodika raamistik kehtestatakse VIIIII lisa kohaselt ning selles tehakse vahet uute ja olemasolevate hoonete vahel ning eri liiki hoonete vahel.

2.    Liikmesriigid arvutavad energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme, kasutades lõike 1 kohaselt kehtestatud võrdleva metoodika raamistikku ja asjakohaseid parameetreid, näiteks kliimatingimusi ja energiainfrastruktuuri praktilist kättesaadavust, ning võrdlevad arvutuse tulemusi kehtivate energiatõhususe miinimumnõuetega.

Liikmesriigid esitavad komisjonile aruande kõikide nimetatud arvutuseks kasutatud sisendandmete ja eelduste ning kõikide nimetatud arvutuste tulemuste kohta. Liikmesriigid ⇨ ajakohastavad ⇦ kõnealuseid aruandeid esitavad kõnealused aruanded komisjonile korrapäraste ajavahemike tagant, kuid mitte harvem kui kord iga viie aasta järel , ja esitavad need komisjonile. Esimene aruanne esitatakse 30. juuniks 2012. ⇨ Esimene lõike 1 kohasel läbivaadatud metoodikaraamistikul põhinev aruanne esitatakse 30. juuniks 2028. ⇦

3.    Kui lõike 2 kohaselt tehtud arvutuste tulemuste võrdlemine näitab, et kehtivad energiatõhususe miinimumnõuded on ⇨ üle 15 % ⇦ oluliselt vähem energiatõhusad kui energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhus tase, ⇨ lisab ⇦ esitab asjassepuutuvasjaomane liikmesriik sellise erinevuse põhjenduse lõikes 2 osutatud aruandesse , millele lisatakse kava , milles komisjonile esitatakse asjakohased meetmedvastavate meetmetega , kuidas järgmiseks läbivaatamiseks oluliselt vähendada erinevust artikli 54lõikes 1 osutatud energiatõhususe nõuetega; kava esitatakse sellise erinevuse kohta, mis ei ole põhjendatud läbivaatamiseks.

4.    Komisjon avaldab aruande liikmesriikide edusammude kohta energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme saavutamisel.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 3

Artikkel 76

Uued hooned

⇩ uus

1.    Liikmesriigid tagavad, et uued hooned on vastavalt III lisale heitevabad alates järgmistest kuupäevadest:

a)alates 1. jaanuarist 2027 uued ehitised, mida kasutavad riigiasutused või mis kuuluvad riigiasutustele, ning

b)alates 1. jaanuarist 2030 kõik uued hooned;

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 3 (kohandatud)

⇨ uus

1. Liikmesriigid tagavad ⇨ kuni esimese lõike kohaste nõuete kohaldamiseni ⇦ võtavad vajalikud meetmed , et tagada, et ⌦ kõik ⌫ uued hooneduute hoonete vastavus ⇨ on vähemalt liginullenergiahooned ja ⇦ vastavad artikli 55 kohaselt sätestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.

⇩ uus

2.    Liikmesriigid tagavad, et olelusringi globaalse soojendamise potentsiaal (GWP) arvutatakse vastavalt III lisale ja avaldatakse hoone energiamärgisel:

a)alates 1. jaanuarist 2027 kõigi uute hoonete puhul, mille kasulik põrandapind on suurem kui 2000 ruutmeetrit, ning

b)alates 1. jaanuarist 2030 kõigi uute hoonete puhul.

3. Komisjonil on õigus kooskõlas artikliga 29 vastu võtta delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi täiendamiseks, et kohandada III lisa tehnika arengu ja innovatsiooniga, kehtestada III lisas kohandatud maksimaalsed energiatõhususe piirmäärad renoveeritud hoonete jaoks ning kohandada heitevabade hoonete energiatõhususe maksimumkünniseid.

4.    Liikmesriigid käsitlevad uute hoonete puhul ruumide tervislikke sisekliima tingimusi, kliimamuutustega kohanemist, tuleohutust, tugeva seismilise aktiivsusega seotud riske ja puuetega inimeste juurdepääsuvõimalusi. Liikmesriigid käsitlevad ka süsinikdioksiidi sidumist, mis on seotud süsinikdioksiidi säilitamisega hoones või selle katusel.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 3

2.    Liikmesriigid tagavad, et enne uute hoonete ehitamise algust võetakse olemasolu korral arvesse alternatiivsete suure tõhususega süsteemide tehnilist, keskkonnaalast ja majanduslikku teostatavust.

🡻 2010/31/EL

Artikkel 87

Olemasolevad hooned

1.    Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui hooneid oluliselt rekonstrueeritakse, suurendatakse hoone või selle rekonstrueeritud osade tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires nende energiatõhusust nii, et see vastaks artikli 54 kohaselt kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.

Kõnealuseid nõudeid kohaldatakse rekonstrueeritud hoonele või hoone osale tervikuna. Lisaks sellele või alternatiivselt võib nõudeid kohaldada rekonstrueeritud hoone ehitusdetailidele.

2.    Lisaks sellele võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, tagamaks, et kui ehitusdetail, mis moodustab hoone välispiirde osa ja millel on oluline mõju hoone välispiirde energiatõhususele, rekonstrueeritakse või asendatakse, vastab ehitusdetaili energiatõhusus energiatõhususe miinimumnõuetele tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.

Liikmesriigid määravad kõnealused energiatõhususe miinimumnõuded kindlaks artikli 4 kohaselt.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 4 (kohandatud)

⇨ uus

3.    Liikmesriigid soodustavad oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul alternatiivsete, suure tõhususega süsteemide kasutamist, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja majanduslikult teostatav. ⌦ Liikmesriigid ⌫, ning võtma võtavad ⌦ oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul ⌫ arvesse siseruumide tervislikke kliimatingimusisisekliima tingimusi, ⇨ kliimamuutustega kohanemist, ⇦ ning tuleohutust, ja tugeva seismilisusega seotud riske ⇨ , ohtlike ainete, sealhulgas asbesti kõrvaldamist ning puuetega inimeste juurdepääsu ⇦ .

⇩ uus

Artikkel 9

Energiatõhususe miinimumstandardid

1.    Liikmesriigid tagavad, et

a)avaliku sektori asutustele kuuluvad hooned ja hooneüksused saavutavad kõige hiljem

i)pärast 1. jaanuari 2027 vähemalt energiatõhususe klassi F ning

ii)pärast 1. jaanuari 2030 vähemalt energiatõhususe klassi E;

b)mitteeluhooned ja hoone osad, mis ei kuulu avaliku sektori asutustele, saavutavad kõige hiljem

i)pärast 1. jaanuari 2027 vähemalt energiatõhususe klassi F ning

ii)pärast 1. jaanuari 2030 vähemalt energiatõhususe klassi E;

c)elamud ja hoone osad saavutavad hiljemalt

i)pärast 1. jaanuari 2030 vähemalt energiatõhususe klassi F ning

ii)pärast 1. jaanuari 2033 vähemalt energiatõhususe klassi E.

Liikmesriigid kehtestavad artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud tegevuskavas konkreetsed ajakavad, mille järgi käesolevas lõikes osutatud hoonetel peab 2040. ja 2050. aastaks olema kõrgem energiatõhususe klass vastavalt kavale, mille abil muuta riiklik hoonefond heitevabaks.

2.    Lisaks lõike 1 kohaselt kehtestatud energiatõhususe miinimumstandarditele võib iga liikmesriik kehtestada energiatõhususe miinimumstandardid kõigi muude olemasolevate hoonete renoveerimiseks.

Energiatõhususe miinimumstandardeid kehtestades võetakse nende väljatöötamisel arvesse riiklikku tegevuskava ja asjaomase liikmesriigi hoonete renoveerimise kavas sisalduvaid eesmärke 2030., 2040. ning 2050. aastaks, samuti eesmärki muuta riiklik hoonefond 2050. aastaks heitevabaks.

3.    Liikmesriigid toetavad kooskõlas artikliga 15 energiatõhususe miinimumstandardite järgimist, kasutades kõiki allpool loetletud meetmeid:

a) 

b)antakse tehnilist abi, sealhulgas ühtsete kontaktpunktide kaudu;

c)töötatakse välja integreeritud rahastamiskavad;

d)kõrvaldatakse mittemajanduslikud tõkked, sealhulgas huvide lahknemine, ning

e)jälgitakse sotsiaalseid mõjusid, eelkõige kõige haavatavamatele inimrühmade puhul.

4.    Kui hoone rekonstrueeritakse energiatõhususe miinimumstandardi täitmiseks, tagavad liikmesriigid ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete täitmise vastavalt artiklile 5 ning olulise rekonstrueerimise korral olemasolevate hoonete energiatõhususe miinimumnõuete täitmise vastavalt artiklile 8.

5.    Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõigetes 1 ja 2 osutatud energiatõhususe miinimumstandardeid järgmiste hooneliikide suhtes:

a)hooned, mis on ametliku kaitse all teatava miljööväärtuse või nende endi spetsiifilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtuse tõttu ja kus teatavate energiatõhususe miinimumstandardite järgimine muudaks vastuvõetamatult nende eripära või välimust;

b)kultusekohtadena või religioosseteks toimingutekstegevusteks kasutatavad hooned;

c)ajutised hooned, mille kasutusiga on kuni kaks aastat, tööstusalad, töökojad ja väikese energiavajadusega eluruumideta põllumajandushooned ning eluruumideta põllumajandushooned, mida kasutatakse energiatõhususe riikliku sektorikokkuleppega hõlmatud sektoris;

d)elamud, mis on mõeldud kasutamiseks kas vähem kui nelja kuu jooksul aastas või alternatiivselt piiratud kasutusajaga aastas ja mille eeldatav energiatarbimine on vähem kui 25 % aastaringse kasutamise energiatarbimisest;

e)eraldiseisvad hooned, mille kasulik põrandapind on alla 50 m2.

6. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada lõigetes 1 ja 2 osutatud energiatõhususe miinimumstandardite rakendamine, sealhulgas asjakohased järelevalvemehhanismid ja artikli 31 kohased karistused.

Artikkel 10

Renoveerimispass

1.    Komisjon võtab 31. detsembriks 2023 kooskõlas artikliga 29 vastu delegeeritud õigusaktid, millega täiendatakse käesolevat direktiivi, kehtestades lõikes 2 sätestatud kriteeriumide alusel renoveerimispasside Euroopa ühtse raamistiku.

2.    Liikmesriigid kehtestavad 31. detsembriks 2024 renoveerimispasside kava, mis põhineb lõike 1 kohaselt kehtestatud ühisel raamistikul.

3.    Renoveerimispass peab vastama järgmistele nõuetele:

a)selle annab välja kvalifitseeritud ja sertifitseeritud ekspert pärast kohapealset kontrollkäiku;

b)see sisaldab renoveerimiskava, kus on järjestatud üksteisel põhinevad renoveerimisetapid, et muuta asjaomane hoone hiljemalt 2050. aastaks heitevabaks;

c)see näitab eeldatavat kasu energiasäästu, energiaarvetest tuleneva kokkuhoiu ja kasutuslike kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise näol, samuti laiemat kasu, mis on seotud tervise ja mugavusega ning hoone parema kohanemisvõimega kliimamuutuste suhtes, ning

d)see sisaldab teavet rahalise ja tehnilise toetuse võimaluste kohta.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 118

Hoone tehnosüsteemid, elektritransport ja nutivalmiduse näitaja

1.    Hoone tehnosüsteemide energiatarbimise optimeerimiseks määravad liikmesriigid kindlaks ⇨ uutesse või ⇦olemasolevatesse hoonetesse paigaldatavate tehnosüsteemide üldise energiatõhususe, nõuetekohase paigaldamise ja asjakohaste mõõtmete, korrigeerimise ja kontrolli süsteeminõuded. Liikmesriigid võivad kõnealuseid süsteeminõudeid kohaldada ka uutele hoonetele. ⇨ Nõuete kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse projekteerimistingimusi ja tüüpilisi või keskmisi kasutustingimusi. ⇦

Süsteeminõuded määratakse kindlaks hoonete ja hoone osade uute tehnosüsteemide jaoks, samuti tehnosüsteemide asendamise ja ajakohastamise jaoks ning neid kohaldatakse tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.

⇩ uus

Liikmesriigid võivad kehtestada kasvuhoonegaaside heitega või soojusgeneraatorites kasutatava kütusega seotud nõudeid, tingimusel et need ei kujuta endast põhjendamatut turutõket.

Liikmesriigid tagavad, et nende poolt hoone tehnosüsteemidele kehtestatud nõuete abil saavutatakse vähemalt kõige ajakohasemad kulutõhusad tasemed.

🡻 ê 2018/844 artikli 1 lõige 5

2.    Liikmesriigid näevad ette, et kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, oleksid uued hooned varustatud isereguleerivate seadmetega, mis reguleerivad temperatuuri taset igas ruumis eraldi või, kui see on vajalik, hoone osa kindlaksmääratud köetaval alal. Olemasolevates hoonetes nõutakse niisuguste isereguleerivate seadmete paigaldamist soojusgeneraatorite asendamisel, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

⇩ uus

3.    Liikmesriigid nõuavad, et heitevabad hooned oleksid varustatud mõõte- ja kontrolliseadmetega, mis võimaldavad jälgida ja reguleerida siseõhu kvaliteeti. Kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, tuleb asjaomased seadmed paigaldada ka sellistesse olemasolevatesse hoonetesse, mida oluliselt rekonstrueeritakse.

4.    Liikmesriigid tagavad, et hoone tehnosüsteemi paigaldamisel hinnatakse muudetud osa üldist energiatõhusust ja kui vaja, siis muudetud süsteemi kui terviku üldist energiatõhusust. Tulemused dokumenteeritakse ja edastatakse hoone omanikule, et need oleksid lõike 1 kohaselt kehtestatud miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks ja energiamärgise andmiseks kättesaadavad ning et neid saaks selleks kasutada.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 12

⌦ Kestliku liikuvuse taristu ⌫

12.    Rohkem kui kümne ⇨ viie ⇦parkimiskohaga uute mitteeluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate mitteeluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et

a)paigaldatakse vähemalt üks laadimispunktEuroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/94/EL 57 tähenduses;

⇩ uus

b)iga parkimiskoha jaoks eelpaigaldatakse kaablid, et hilisemas etapis oleks võimalik välja ehitada elektrisõidukite laadimispunktid ning

c)vähemalt üks jalgratta parkimiskoht iga autoparkimiskoha kohta,

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

ja juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, vähemalt iga viie parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui a) parkla asub hoone sees ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või hoone elektritaristut  või b) parkla asub hoone kõrval ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või parkla elektritaristut.

⇩ uus

Liikmesriigid tagavad, et eelpaigaldatavad kaablid on dimensioneeritud nii, et eeldatavat arvu laadimispunkte saab kasutada üheaegselt.

Erandina esimese lõigu punktist a tagavad liikmesriigid rohkem kui viie parkimiskohaga uute kontorihoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate kontorihoonete puhul, et iga kahe parkimiskoha kohta paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

⇨ uus

Komisjon annab 1. jaanuariks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru, mil määral võimaldab liidu ehituspoliitika elektritranspordi edendamisele kaasa aidata, ja teeb asjakohasel juhul ettepaneku sellega seoses meetmete võtmiseks.

23.    ⇨ Liikmesriigid tagavad ⇦ Liikmesriigid kehtestavad 1. jaanuariks 2025 nõuded minimaalse arvu laadimispunktide paigaldamise kohta kõikidesse mitteeluhoonetesse kõikide millel on rohkem kui 20 parkimiskohta parkimiskohaga mitteeluhoonete ⌦ puhul ⌫ ⇨ , et hiljemalt 1. jaanuariks 2027 paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt iga kümne parkimiskoha kohta ja vähemalt üks jalgratta parkimiskoht iga autoparkimiskoha kohta. Riigiasutuste omandis või kasutuses olevate hoonete puhul tagavad liikmesriigid, et hiljemalt 1. jaanuariks 2033 eelpaigaldatakse vähemalt üks kaabel kahe parkimiskoha kohta. ⇦

⇩ uus

3.    Liikmesriigid võivad kohandada lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid jalgrataste parkimiskohtade arvu kohta selliste konkreetsete mitteeluhoonete kategooriate suhtes, kus jalgrattaid kasutatakse transpordivahendina üldjuhul vähem.

🡻 ê 2018/844 artikli 1 lõige 5

⇨ uus

4.    Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada või kohaldada lõigetes 2 ja 3 osutatud nõudeid hoonete suhtes, mille omanik ja kasutaja on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ 58 lisa I jaotises esitatud määratluse kohane väike või keskmise suurusega ettevõtja.

45.    Rohkem kui ⇨ kolme ⇦ kümne parkimiskohaga uute mitteeluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate mitteeluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et

a)paigaldatakse juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, iga parklakoha kohta ⇨ eelkaabeldus ⇦, et võimaldada hiljem saaks paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui⇨ ja ⇦

⇩ uus

b)vähemalt kaks jalgrataste parkimiskohta iga eluruumi kohta,

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

kui: a)    parkla asub hoone sees ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või hoone elektritaristut võib)    kui parkla asub hoone kõrval ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimine hõlmab ka parklat või parkla elektritaristut.

⇩ uus

Liikmesriigid tagavad, et eelpaigaldatavad kaablid on dimensioneeritud nii, et kõikide parkimiskohtade laadimispunkte saab kasutada üheaegselt. Kui olulise rekonstrueerimise korral ei ole võimalik tagada iga eluruumi jaoks kahte jalgrataste parkimiskohta, tagavad liikmesriigid, et jalgrataste parkimiskohtade arv vastab vajadusele.

🡻 ê 2018/844 artikli 1 lõige 5

⇨ uus

56. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõikeid 12, 23 ja 45 teatavat liiki hoonete suhtes, kui a) lõigete 2 ja 5 puhul on ehitusloa taotlused või sellega samaväärsed taotlused esitatud hiljemalt 10. märtsil 2021; b) nõutav eelkaabeldus juhtmetaristu sõltuks üliväikesest eraldatud võrgust või hoone asub äärepoolseimas piirkonnas ELi toimimise lepingu artikli 349 tähenduses, kui see tooks kaasa tõsiseid kohaliku energiasüsteemi toimimist takistavaid probleeme ning ohustaks kohaliku võrgu stabiilsust.

c)laadimispunktide ja juhtmetaristu maksumus ületab 7 % hoone olulise rekonstrueerimise üldmaksumusest;

d)üldkasutatava hoone puhul kehtivad juba võrreldavad nõuded kooskõlas direktiivi 2014/94/EL ülevõtmise meetmetega.

⇩ uus

6.    Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1, 2 ja 4 osutatud laadimispunktid võimaldavad arukat laadimist ja vajaduse korral kahesuunalist laadimist ning et neid käitatakse mittekaubanduslike ja mittediskrimineerivate sideprotokollide ja -standardite alusel koostalitlusvõimelisel viisil ning kooskõlas määruse (EL).../... [alternatiivkütuste taristu määrus] artikli 19 lõike 6 ja artikli 19 lõike 7 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud õiguslike standardite ja protokollidega.

7.    Liikmesriigid kutsuvad mitteavalikult juurdepääsetavaid laadimispunkte käitavaid ettevõtjaid üles käitama asjaomaseid laadimispunkte vajaduse korral kooskõlas määruse (EL).../... [alternatiivkütuste taristu määrus] artikli 5 lõikega 4.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

⇨ uus

87.    Liikmesriigid näevad ette meetmed, et lihtsustada laadimispunktide kasutuselevõttu uutes ja olemasolevates elu- ja mitteeluhoonetes ning kaotada võimalikud ⌦ kõrvaldada ⌫ õiguslikud takistused, muu hulgas seoses loa- ja heakskiitmismenetlustega, ilma et see piiraks liikmesriikide asjaõigust ja üürilepinguid käsitlevat õigust. ⇨ Liikmesriigid kõrvaldavad takistused, mis on seotud laadimispunktide paigaldamisega parkimiskohtadega varustatud elamutesse, eelkõige nõude, et isiklikuks kasutamiseks mõeldud laadimispunkti paigaldamiseks tuleb saada nõusolek üürileandjalt või kaasomanikelt. ⇦

⇩ uus

Liikmesriigid tagavad tehnilise abi kättesaadavuse hoonete omanikele ja üürnikele, kes soovivad laadimispunkte paigaldada.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

⇨ uus

98.    Liikmesriigid kaaluvad vajadust ⇨ tagavad ⇦ hooneid, pehmet ja rohelist liikuvust ning linnaplaneerimist käsitleva sidusa poliitika järelepoliitika ⇨ sidususe ⇦.

9.    Liikmesriigid tagavad, et hoone tehnosüsteemi paigaldamisel, asendamisel või uuendamisel hinnatakse muudetud osa üldist energiatõhusust ja asjakohasel juhul muudetud süsteemi kui terviku üldist energiatõhusust. Tulemused dokumenteeritakse ja edastatakse hoone omanikule, et need oleksid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt sätestatud miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks ja energiamärgise andmiseks kättesaadavad ja neid saaks selleks kasutada. Ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist, otsustavad liikmesriigid, kas nõuda uue energiatõhususe sertifikaadi väljaandmist.

Artikkel 13

⌦ Hoonete nutivalmidus ⌫

110.    Komisjon võtab 31. detsembriks 2019 kooskõlas artikliga 2923 vastu delegeeritud õigusakti ⌦ õigusaktid ⌫, millega täiendatakse käesolevat direktiivi, kehtestades ⌦ milles käsitletakse ⌫ hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava. Hindamisel võetakse aluseks hoone või selle osa võime kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ja võrgu vajadustele ning parandada oma energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid.

Kooskõlas IVIa lisaga ⌦ sätestatakse ⌫ hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtlikus ühtses liidu kavas on hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava eesmärk järgmine:

(a)määratleda nutivalmiduse näitaja määratlus; ning

(b)määratleda metoodika selle arvutamiseks.

⇩ uus

2.    Komisjon võtab 31. detsembriks 2025 kooskõlas artikliga 29 vastu delegeeritud õigusakti, milles nõutakse hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava kohaldamist hoonete nutivalmiduse hindamiseks kooskõlas IV lisaga selliste mitteeluhoonete puhul, mille küttesüsteemide või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 5 (kohandatud)

311.    Olles eelnevalt konsulteerinud asjaomaste sidusrühmadega, võtab komisjon 31. detsembriks 2019 vastu rakendusakti, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 110 osutatud kava tõhusa rakendamise tehnilised üksikasjad, sealhulgas mittesiduva riigisisese katseetapi ajakava, ning selgitatakse, et kava on täienduseks artiklis 1611 osutatud energiamärgistele.

Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 3026 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

⇩ uus

4.    Komisjon võtab 31. detsembriks 2025 pärast asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist vastu rakendusakti, milles täpsustatakse lõikes 2 osutatud kava tõhusa rakendamise tehnilised üksikasjad seoses mitteeluhoonetega, mille küttesüsteemide või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW.

Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 14

Andmevahetus

1.    Liikmesriigid tagavad, et hoonete omanikel, üürnikel ja haldajatel on otsene juurdepääs oma hoonesüsteemide andmetele. Nende taotluse korral tehakse juurdepääs või andmed kättesaadavaks kolmandale isikule. Liikmesriigid hõlbustavad teenuste ja andmevahetuse täielikku koostalitlusvõimet liidus kooskõlas lõikega 6.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel hõlmavad hoonesüsteemide andmed vähemalt kõiki andmeid, mis on seotud ehitusdetailide energiatõhususe, ehitusteenuste energiatõhususe, hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteemide, arvestite ja elektromobiilsusega seotud laadimispunktidega.

2.    Andmehalduse ja andmevahetuse alaste eeskirjade koostamisel määrab liikmesriik, või määratud pädev asutus, kui liikmesriik on nii sätestanud, kindlaks õigustatud isikute poolset hoonesüsteemide andmetele juurdepääsu käsitlevad eeskirjad vastavalt käesolevale artiklile ja kohaldatavale liidu õigusraamistikule.

3.    Hoone omanikult, üürnikult või haldajalt ei võeta lisatasu nendele andmetele juurdepääsu võimaldamise eest ega taotluse eest teha oma andmed kättesaadavaks kolmandale isikule. Liikmesriikide ülesanne on kehtestada asjakohased tasud andmetele juurdepääsu võimaldamise eest muudele õigustatud isikutele, nagu finantseerimisasutused, energiavahendajad, energiatarnijad, energiateenuseosutajad ja riiklikud statistikaametid või muud riiklikud asutused, kes vastutavad statistika arendamise, tegemise ja levitamise eest Euroopas. Liikmesriik, või asjakohasel juhul määratud pädev asutus tagab, et andmeteenuseid osutavate reguleeritud üksuste nõutavad tasud on mõistlikud ja põhjendatud.

4.    Käesoleva direktiivi kohaldamisel andmetele juurdepääsu võimaldamist ja andmete säilitamist käsitlevad normid peavad olema kooskõlas liidu asjaomase õigusega. Isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi raames toimub kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 59 .

5.    Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles kirjeldatakse üksikasjalikult koostalitlusnõudeid ning mittediskrimineerivaid ja läbipaistvaid menetlusi andmetele juurdepääsuks. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 30 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

🡻 2010/31/EL

Artikkel 9

Liginullenergiahooned

1.    Liikmesriigid tagavad, et

a)31. detsembriks 2020 on kõik uued hooned liginullenergiahooned ning

b)pärast 31. detsembrit 2018 peavad uusehitised, mida kasutavad ja omavad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, olema liginullenergiahooned.

Liikmesriigid kehtestavad riiklikud kavad liginullenergiahoonete arvu suurendamiseks. Nimetatud riiklikud kavad võivad sisaldada eri liiki hoonete puhul erinevaid eesmärke.

2.    Lisaks sellele, järgides avaliku sektori eeskuju, töötavad liikmesriigid välja poliitikad ja võtavad meetmed, nagu näiteks eesmärgi stimuleerida renoveeritavate hoonete ümberehitamist liginullenergiahooneteks, ning annavad sellest komisjonile teada lõikes 1 osutatud riiklikes kavades.

3.    Riiklik kava sisaldab muu hulgas järgmisi elemente:

a)liikmesriigi liginullenergiahoonete määratluse detailne praktiline kohaldamine, mis kajastab riiklikke, piirkondlikke või kohalikke tingimusi ja mis sisaldab primaarenergiatarbimise arvnäitajat väljendatuna kWh/m2 aastas. Primaarenergia tegurid, mida kasutatakse primaarenergiatarbimise kindlaksmääramiseks, võivad põhineda riiklikel või piirkondlikel aastapõhistel keskmistel väärtustel ning võivad arvesse võtta asjakohaseid Euroopa standardeid;

b)vahe-eesmärgid uute hoonete energiatõhususe parandamiseks 2015. aastaks, et valmistada ette lõike 1 rakendamine;

c)teave poliitikate ja vastu võetud finants- või muude meetmete kohta lõigete 1 ja 2 kontekstis, et edendada liginullenergiahooneid, sealhulgas riiklike nõuete ja meetmete üksikasjad, mis käsitlevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimist uutes hoonetes ja oluliselt rekonstrueeritavates hoonetes seoses direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13 lõikega 4 ja käesoleva direktiivi artiklitega 6 ja 7.

4.    Komisjon hindab lõikes 1 osutatud riiklikke kavasid, eelkõige liikmesriikide kavandatud meetmete asjakohasust käesoleva direktiivi eesmärkide suhtes. Komisjon, võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, võib taotleda täiendavat eriteavet lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuete kohta. Sellisel juhul esitab asjaomane liikmesriik nõutud teabe või teeb muudatusettepanekuid üheksa kuu jooksul pärast komisjonilt taotluse saamist. Pärast hindamist võib komisjon anda soovituse.

🡻 2018/1999 artikli 53 lõige 3

5.    Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EL) 2018/1999 artiklis 35 osutatud energialiidu olukorda käsitleva aruande osana iga nelja aasta järel teabe liikmesriikide edusammude kohta liginullenergiahoonete arvu suurendamisel. Kõnealuse esitatud teabe alusel koostab komisjon vajaduse korral tegevuskava ning annab soovitusi ja kavandab meetmeid vastavalt määruse (EL) 2018/1999 artiklile 34, et suurendada kõnealuste hoonete arvu ning ergutada parimate tavade kasutamist seoses olemasolevate hoonete kulutasuva ümberehitamisega liginullenergiahooneteks.

🡻 2010/31/EL

6.    Liikmesriigid võivad otsustada, et nad ei kohalda lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõudeid erilistel ja põhjendatavatel juhtudel, kus hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul arvutatud tasuvusanalüüs on negatiivne. Liikmesriigid teavitavad komisjoni asjaomase õiguskorra põhimõtetest.

Artikkel 1510

Rahalised soodustused ja turutõkked

1.    Arvestades, kui olulised on asjakohased rahastamis- ja muud vahendid hoonete energiatõhususe edendamiseks ja nende ümberehitamiseks liginullenergiahooneteks, astuvad liikmesriigid vajalikud sammud, et kaaluda, millised on kõige asjakohasemad vahendid, võttes arvesse riiklikke olusid.

⇩ uus

1.    Liikmesriigid tagavad asjakohase rahastamise, toetusmeetmed ja muud vahendid, millega on võimalik kõrvaldada turutõkked ja stimuleerida vajalikke investeeringuid energiatõhusaks renoveerimisse kooskõlas oma riikliku hoonete renoveerimiskavaga ja eesmärgiga muuta oma hoonefond 2050. aastaks heitevabaks.

2.    Liikmesriigid võtavad asjakohased reguleerivad meetmed, et kõrvaldada hoonete renoveerimisega seotud mittemajanduslikud tõkked. Rohkem kui ühest osast koosnevate hoonete puhul võivad sellised meetmed hõlmata ühehäälsuse nõude kaotamist mitme omanikuga hoonete puhul või võimalust, et mitme omanikuga hooned hakkavad saama otsest rahalist toetust.

3.    Liikmesriigid kasutavad parimal võimalikul viisil kulutõhusalt ära riiklikku rahastamist, mis on kättesaadav liidu tasandil, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastut, kliimameetmete sotsiaalfondi, ühtekuuluvuspoliitika fonde, InvestEU vahendeid, direktiivi 2003/87/EÜ [HKSi direktiiv (muudetud)] kohasest heitkogustega kauplemisest saadud enampakkumistulu ja muid avaliku sektori rahastamisallikaid.

4.    Liikmesriigid edendavad investeeringute kaasamise eesmärgil selliste rahastamisvõimaluste ja finantsvahendite kasutuselevõttu nagu energiatõhususe laenud ja hüpoteegid hoonete renoveerimiseks, energiatõhususe lepingud, maksusoodustused, maksu- ja arvepõhised kavad, tagatisfondid, põhjaliku renoveerimise toetamiseks ette nähtud fondid, märkimisväärse energiasäästu miinimumtasemega renoveerimiseesmärgi saavutamiseks ette nähtud fondid ning hüpoteegiportfelli standardid. Nad suunavad investeeringuid energiatõhusate üldkasutatavate hoonete ehitamisse kooskõlas Eurostati juhendiga energiatõhususlepingute kajastamise kohta valitsemissektori arvepidamises.

5.    Liikmesriigid hõlbustavad projektide koondamist, et võimaldada investorite juurdepääsu ja pakkuda potentsiaalsetele klientidele pakettlahendusi.

Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, millega tagatakse, et finantseerimisasutused pakuvad hoonete renoveerimiseks energiatõhususega seotud laenutooteid laialdaselt ja mittediskrimineerival viisil ning et need on tarbijatele nähtavad ja kättesaadavad. Liikmesriigid tagavad, et pangad ja muud finantseerimisasutused ning investorid saavad teavet võimaluste kohta osaleda hoonete energiatõhususe parandamise rahastamises.

6.    Liikmesriigid tagavad tehnilise abi vahendite loomise, sealhulgas ühtsete kontaktpunktide kaudu, mis on suunatud kõigile hoonete renoveerimisega seotud osalejatele, sealhulgas koduomanikele ning haldus-, finants- ja majandustegevuses osalejatele, samuti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

7.    Liikmesriigid võtavad kasutusele meetmed ja rahastamise hariduse ning koolitustegevuse edendamiseks, et tagada piisav arv töötajaid, kellel on ehitussektori vajadustele vastavad asjakohased oskused.

🡻 2010/31/EL

⇨ uus

84.    Kui see on asjakohane, abistab komisjon taotluse alusel liikmesriike riiklike või piirkondlike rahalise toetuse programmide koostamisel, et suurendada hoonete, eriti olemasolevate hoonete energiatõhusust, toetades parimate tavade vahetust riiklike või piirkondlike vastutavate asutuste või organite vahel.

Komisjon kogub ja levitab vähemalt avaliku sektori asutustele parimaid tavasid energiatõhususe nimel renoveerimise edukate avaliku ja erasektori rahastamiskavade kohta ning teavet väikesemahuliste energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimisprojektide koondamise kavade kohta. Komisjon teeb kindlaks tarbija seisukohast parimad tavad renoveerimist soodustavate finantsstiimulite kohta, võttes arvesse kulutõhususe erinevusi liikmesriikide vahel, ning levitab neid tavasid.

5.    Selleks et parandada käesoleva direktiivi rakendamise rahastamist, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, esitab komisjon eelistatavalt 2011. aastaks analüüsi, mis käsitleb eelkõige:

a)hoonete, eelkõige elamute energiatõhususe suurendamiseks kasutatud struktuurifondide ja raamprogrammide tõhusust ja asjakohasust, ning esitab tegelikult kasutatud summa;

b)Euroopa Investeerimispanga ja muude avalike finantsasutuste vahendite kasutamise tõhusust;

c)liidu ja riiklike vahendite ning energiatõhususe investeeringute stimuleerimise vahendina kasutatavate muude toetusviiside koordineerimist ja nimetatud vahendite asjakohasust liidu eesmärkide saavutamisel.

Kõnealusele analüüsile tuginedes ja kooskõlas mitmeaastase finantsraamistikuga võib komisjon, kui ta peab seda asjakohaseks, esitada seejärel Euroopa Parlamendile ja nõukogule liidu õigusakti ettepaneku.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 6

⇨ uus

96.    Liikmesriigid seovad renoveerimise teel hoonete energiatõhususe suurendamiseks ette nähtud finantsmeetmed kavandatud või saavutatud energiasäästuga, nagu on kindlaks määratud ühes või mitmes järgmistest kriteeriumidest:

a)renoveerimiseks kasutatud seadmete või materjali energiatõhusus. Sellisel juhul peavad renoveerimiseks kasutatud seadmed või materjal olema paigaldatud paigaldaja poolt, kellel on asjakohane sertifitseerimis- või kvalifikatsioonitase ⇨ , ning vastama ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuetele ⇦;

b)hoonete energiasäästu arvutamisel kasutatavad standardväärtused;

c)sellise renoveerimisega saavutatud parendused, võrreldes omavahel enne ja pärast renoveerimist antud energiamärgiseid;

d)energiaauditi tulemused;

e)mõne muu asjakohase läbipaistva ja proportsionaalse meetodi tulemused, mis näitavad energiatõhususe suurenemist.

⇩ uus

10.    Hiljemalt alates 1. jaanuarist 2027 ei anna liikmesriigid enam rahalisi stiimuleid fossiilkütustel töötavate kuumaveekatelde paigaldamiseks, välja arvatud need, mis on välja valitud investeerimiseks enne 2027. aastat kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1058 60 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi) artikli 7 lõike 1 punkti h alapunkti i kolmanda taandega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115 61 (milles käsitletakse ÜPP strateegiakavasid) artikliga 73.

11.    Liikmesriigid stimuleerivad põhjalikku renoveerimist ja ulatuslikke programme, mis hõlmavad suurt hulka hooneid ja mille tulemuseks on primaarenergia nõudluse üldine vähenemine vähemalt 30 % võrra, pakkudes neile suuremat finants-, eelarve-, haldus- ja tehnilist tuge.

Liikmesriigid tagavad, et etapiviisilisel põhjalikul renoveerimisel, mille jaoks on eraldatud avaliku sektori rahalisi stiimuleid, järgitakse renoveerimispassis kindlaks määratud etappe.

12.    Rahalised stiimulid on eelkõige suunatud vähekaitstud leibkondadele, energiaostuvõimetutele inimestele ja sotsiaaleluruumides elavatele inimestele kooskõlas direktiivi (EL).../... artikliga 22. [energiatõhususe direktiiv (uuesti sõnastatud)].

13.    Pakkudes hoonete või hoone osade omanikele rahalisi stiimuleid renditud hoonete või hoone osade renoveerimiseks, tagavad liikmesriigid, et rahalised stiimulid toovad kasu nii omanikele kui ka üürnikele, eelkõige pakkudes üüritoetust või kehtestades üüritõusu ülempiirid.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 6

6a.    Energiamärgiste andmebaasid võimaldavad koguda andmeid asjaomaste hoonete arvutusliku või mõõdetud energiatarbimise kohta, hõlmates vähemalt neid üldkasutatavaid hooneid, millele artikli 12 kohaselt on antud artiklis 13 osutatud energiamärgis.

6b.    Vähemalt anonüümitud koondandmed, mis vastavad liidu ja riiklikele andmekaitsenõuetele, tehakse nõudmisel kättesaadavaks statistilise analüüsi ja teadusuuringute eesmärgil, ning hoone omanikule.

🡻 2010/31/EL

⇨ uus

7.    Käesoleva direktiivi sätted et takista liikmesriikidel kehtestamast uusehitiste, rekonstrueerimise või ehitusdetailide puhul selliseid stiimuleid, mis lähevad kulutõhusast tasemest kaugemale.

Artikkel 1611

Energiamärgised

1.    Liikmesriigid sätestavad meetmed, mis on vajalikud hoonete energiamärgise väljastamise süsteemi loomiseks.

Energiamärgisele kantakse hoone energiatõhususarv ⇨ , väljendatuna primaarenergia kasutust väljendava arvulise näitaja abil ühikutes kWh/(m2 aastas), ⇦ ja sellised kontrollväärtused nagu energiatõhususe miinimumnõuded ⇨ , energiatõhususe miinimumstandardid ning liginullenergia- ja heitevabade hoonetega seotud nõuded, ⇦ et hoone või hoone osa omanikud või üürnikud saaksid selle energiatõhusust võrrelda ja hinnata. Energiamärgis võib sisaldada lisateavet, nagu aastane energiatarbimine hoones, mis ei ole elamu, ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kogu energiatarbimises.

⇩ uus

2.    Energiamärgis peab hiljemalt 31. detsembriks 2025 vastama V lisas esitatud näidisvormile. Selles täpsustatakse hoone energiatõhususe klass suletud skaalal, kasutades vaid tähti A–G. Tähega A tähistatakse artikli 2 punktis 2 määratletud heitevabu hooneid ja tähega G 15 % neid riikliku hoonefondi hooneid, mille energiatõhususe näitajad olid skaala kehtestamise ajal kõige madalamad. Liikmesriigid tagavad, et ülejäänud klasside (B–F) energiatõhususe näitajad on energiatõhususklasside skaalal ühtlaselt jaotunud. Liikmesriigid tagavad, et tema territooriumil kasutatavatel energiamärgistel on ühtne visuaalne identiteet.

3.    Liikmesriigid tagavad, et energiamärgis oleks kvaliteetne, usaldusväärne ja taskukohane. Nad tagavad, et energiamärgise annab välja sõltumatu ekspert pärast kohapealset kontrollkäiku.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

42.    Energiamärgisele kantakse soovitused hoone või hoone osade kulutõhusa või kulutasuva energiatõhususe kulutõhusaks parandamiseks ⇨ ja kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ⇦, välja arvatud siis, ⇨ kui asjaomane hoone või hoone osa juba vastab heitevabade hoonete suhtes kohaldatavatele asjakohastele ehitusstandarditele ⇦ nõuetel selliseks parandamiseks puudub mõistlik võimalus kehtivate energiatõhususe nõuetega võrreldes.

Energiamärgisele kantavad soovitused hõlmavad järgmist:

a)hoone välispiirete või tehnosüsteemi(de) ⌦ või -süsteemide ⌫ olulise rekonstrueerimisega seoses võetud meetmed; ja

b)meetmed, mis hõlmavad üksikuid ehitusdetaile ning on sõltumatud välispiirete või tehnosüsteemi(de) ⌦ või -süsteemide ⌫ olulisest rekonstrueerimisest.

53.    Energiamärgisele kantavad soovitused peavad olema asjaomase hoone puhul tehniliselt teostatavad ⇨ ja andma hinnangu energiasäästu ning asjaomase hoone kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise kohta. Soovitused ⇦ning võivad sisaldada hinnangutanda hinnangu nende tasuvusaja või tasuvuse kohta majandusliku olelusringi vältel.

⇩ uus

6.    Soovitused hõlmavad hinnangut selle kohta, kas kütte- või kliimaseadet saab kohandada nii, et see töötaks madalamatel temperatuuridel (kasutades näiteks veepõhiste küttesüsteemide jaoks ette nähtud madalatemperatuurilisi kiirgureid), sealhulgas väljundsoojusvõimsuse projekteerimisnõuete ja temperatuuri/vooluhulgaga seotud nõuete kohta.

🡻 2010/31/EL

⇨ uus

74.    Energiamärgisele märgitakse, kust saab omanik või üürnik lisateavet energiamärgisele kantud soovituste, sealhulgas nende kulutasuvuse kohta. Kulutasuvuse hinnangu puhul võetakse aluseks hulk standardtingimusi, nt hinnanguline energiasääst ja hinnangulised energiahinnad ning esialgne kuluprognoos. Lisaks sellele peab märgis sisaldama teavet soovituste rakendamiseks astutavate sammude kohta. Omanikule või üürnikule võib anda ka muud teavet asjakohastelähedaste teemade kohta, nagu energiaaudit, rahalised või muud stiimulid ja rahastamisvõimalused ⇨ või nõuandeid hoone kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamise kohta ⇦.

5.    Kui siseriiklikust õigusest ei tulene teisiti, julgustavad liikmesriigid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi võtma arvesse nende juhtivat rolli, mida nad etendavad hoonete energiatõhususe valdkonnas, muu hulgas rakendades nende omandis olevatele hoonetele väljastatud energiamärgises esitatud soovitusi selle kehtivusaja jooksul.

86.    Hoone osade energiamärgise väljastamine võib põhineda:

a)hoonele tervikuna antud energiamärgisel; või

b)teise samasse hoonesse kuuluva sama tüüpi, samade energiaomadustega hoone osa hindamisel.

97.    Ühepereelamute energiamärgise väljastamine võib põhineda teise, sarnase projekti ja suurusega ning sarnase tegeliku energiatõhususega tüüphoone hindamisel, kui kõnealuse sarnasuse tagab energiamärgist väljastav ekspert.

108.    Energiamärgis kehtib kuni kümme ⇨ viis ⇦ aastat. ⇨ Selliste hoonete puhul, mille lõike 2 kohane energiatõhususe klass on A, B või C, kehtib energiamärgis kuni kümme aastat. ⇦9.    Konsulteerides asjaomaste sektoritega, võtab komisjon 2011. aastaks vastu vabatahtliku Euroopa Liidu ühise mitteeluruumide energiatõhususe sertifitseerimise kava. Kõnealune meede võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele. Liikmesriike julgustatakse kava tunnustama või kasutama või mõnda selle osa kasutama, kohandades seda riiklikele oludele.

⇩ uus

11.    Liikmesriigid teevad kättesaadavaks energiamärgise ajakohastamise lihtsustatud korra, mille puhul uuendatakse ainult üksikuid elemente (üksikud või eraldiseisvad meetmed).

Liikmesriigid teevad energiamärgise ajakohastamise lihtsustatud korra kättesaadavaks siis, kui on rakendatud renoveerimispassis kindlaks määratud meetmed.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 1712

Energiamärgiste väljastamine

1.    Liikmesriigid tagavad, et ⇨ digitaalne ⇦ energiamärgis väljastatakse:

a)ehitatavatele, ⇨ oluliselt rekonstrueeritud, ⇦ müüdavatele või uuele üürnikule üüritavatele hoonetele või hoone osadele ⇨ ning sellistele hoonetele või hoone osadele, mille puhul uuendatakse üürilepingut ⇦; ja

b)üle 500 m2 kasuliku põrandapinnaga hoonetele ⇨ mida omavad või ⇦ milles asuvad ⌦ avalik-õiguslikud ⌫ riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused ning mida inimesed sageli külastavad. 9. juulil 2015 vähendatakse 500 m2 suurune künnis 250 ruutmeetrile.

Energiamärgise väljastamise nõuet ei kohaldata, kui asjaomasele hoonele või hoone osale direktiivi ⌦ 2010/31/EL ⌫ 2002/91/EÜ või käesoleva direktiivi kohaselt väljastatud märgis on olemas ja kehtib.

2.    Liikmesriigid nõuavad, et hoone või hoone osa ehitamisel, müümisel, või üürile andmisel või ⇨ üürilepingu uuendamise korral ⇦ näidatakse energiamärgist või selle koopiat tulevasele ostjale või uuele üürnikule ja et energiamärgis antakse ostjale või uuele üürnikule üle.

3.    Hoone müümisel või üürile andmisel enne selle valmimist ⇨ või olulist rekonstrueerimist ⇦ võivad liikmesriigid nõuda, et müüja esitaks hinnangu hoone tulevase energiatõhususe kohta, erandina lõigetest 1 ja 2; sellisel juhul väljastatakse energiamärgis hiljemalt hoone valmimisel ⇨ või renoveerimistööde lõpetamisel asjaomase hoone teostusjärgset olekut kajastav ⇦ energiamärgis.

4.    Liikmesriigid nõuavad, et kui hooneid, millel on energiamärgis, hoone osasid hoonetes, millel on energiamärgis, ning hoone osasid, millel on energiamärgis,⇨ hoonel või hoone osal, mida ⇦ pakutakse müügiks või üüriks, ⇨ peab olema energiamärgis ⇦ , ⌦ ja et ⌫lisatakse kas hoone või hoone osa energiamärgisele kantud energiatõhususarv ⇨ ja energiatõhususklass ⇦lisatakse⇨ internetis või mujal, sealhulgas kinnisvaraportaalide veebisaitidel ⇦ kommertsmeedias avaldatud kuulutustesse.

⇩ uus

⇨ Liikmesriigid teevad valimipõhiseid või muid kontrolle, et tagada nende nõuete täitmine. ⇦ 

🡻 2010/31/EL

5.    Käesoleva artikli sätteid rakendatakse vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele ühisomandi või ühise kinnisvara sätetele.

6.    Liikmesriigid võivad artikli 4 lõikes 2 osutatud hoonete liigid käesoleva artikli lõigete 1, 2, 4 ja 5 kohaldamisest välja arvata.

67.    Energiamärgiste võimaliku mõju üle kohtumenetluses otsustatakse vajaduse korral vastavalt siseriiklikule õigusele.

⇩ uus

7.    Liikmesriigid tagavad, et kõik väljastatud energiamärgised laaditakse üles artiklis 19 osutatud hoonete energiatõhususe andmebaasi. Üles tuleb laadida kogu energiamärgis, sealhulgas kõik hoone energiatõhususe arvutamiseks vajalikud andmed.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

Artikkel 1813

Energiamärgise paigutamine

1.    Liikmesriigid võtavad meetmed tagamaks, et hoones, milles on rohkem kui 500 m2 kasulikku põrandapinda, millele on artikli 1712 lõike 1 kohaselt väljastatud energiamärgis, ning milles asuvad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, mida inimesed sageli külastavad, paigutatakse energiamärgis silmatorkavasse ja avalikkusele selgelt nähtavassele kohtakohale. 9. juulil 2015 vähendatakse 500 m2 suurune künnis 250 ruutmeetrile.

2.    Liikmesriigid nõuavad, et kui inimesed külastavad tihti üle 500 m2 kasuliku põrandapinnaga hoonet, millele on artikli 1712 lõike 1 kohaselt väljastatud energiamärgis, paigutatakse energiamärgis silmatorkavasse ja avalikkusele selgelt nähtavale kohale.

3.    Käesoleva artikli⌦ Lõigete 1 ja 2 ⌫ sätted ei kohusta energiamärgisesse kantud soovitusi välja panema.

⇩ uus

Artikkel 19

Hoonete energiatõhususe andmebaasid

1.    Iga liikmesriik loob hoonete energiatõhususe riikliku andmebaasi, mis võimaldab koguda andmeid hoonete energiatõhususe ja riigi hoonefondi üldise energiatõhususe kohta.

Andmebaas võimaldab koguda andmeid sinna kantud hoonete energiamärgiste, ülevaatuste, renoveerimispassi, nutivalmiduse näitaja ning arvutatud või mõõdetud energiatarbimise kohta.

2.    Andmebaas on vastavalt liidu ja riiklikele andmekaitse-eeskirjadele üldsusele kättesaadav. Liikmesriigid tagavad hoone omanikele, üürnikele ja haldajatele ning finantseerimisasutustele, kui tegemist on nende investeerimisportfelli kuuluvate hoonetega, juurdepääsu kõikidele asjaomase hoone energiamärgisega seotud andmetele. Üüriks või müügiks pakutavate hoonete puhul tagavad liikmesriigid potentsiaalsetele üürnikele või ostjatele juurdepääsu kõikidele asjaomase hoone energiamärgisega seotud andmetele.

3.    Liikmesriigid teevad üldsusele kättesaadavaks teabe energiamärgist omavate hoonete osakaalu kohta riigi hoonefondis ning koond- või anonüümitud andmed asjaomaste hoonete energiatõhususe kohta. Avalikustatud teavet ajakohastatakse vähemalt kaks korda aastas. Liikmesriigid teevad koond- või anonüümitud andmed taotluse korral kättesaadavaks avaliku sektori ja teadusasutustele, näiteks riiklikele statistikaametitele.

4.    Liikmesriigid tagavad, et riiklikus andmebaasis sisalduv teave edastatakse vähemalt kord aastas hoonefondi vaatluskeskusele.

5.    Komisjon võtab 30. juuniks 2024 vastu asjakohase rakendusakti, mis sisaldab ühtset näidisvormi teabe edastamiseks hoonefondi vaatluskeskusele.

Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

6.    Teabe sidususe ja järjepidevuse huvides tagavad liikmesriigid, et hoonete energiatõhususe riiklik andmebaas on koostalitlusvõimeline ja integreeritud muude hoonetega seotud teavet sisaldavate haldusandmebaasidega, nagu riiklik hoonekataster ja hoonete digitaalsed logiraamatud.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 7 (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 2014

Küttesüsteemide ülevaatus ⌦ Ülevaatus ⌫

1.    Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada hoones ruumide kütmiseks või kombineeritud kütmiseks ja ventileerimiseks ette nähtud üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega küttesüsteemide, nagu soojusgeneraatori, kontrollisüsteemi ja tsirkulatsioonipumba (-pumpade) juurdepääsetavate osade ⇨ kütte- ja ventilatsioonisüsteemide ning kliimaseadmete ⇦ korrapärane ülevaatus. ⇨ Süsteemi või seadme efektiivne nimivõimsus põhineb küttesüsteemi ja kliimaseadme generaatorite nimivõimsuste summal. ⇦ 

⇩ uus

2.    Liikmesriigid kehtestavad elu- ja mitteeluhoonete süsteemide ning seadmete kontrollimiseks eraldi ülevaatuskorra.

3.    Liikmesriigid võivad kehtestada erinevad ülevaatussagedused sõltuvalt süsteemi või seadme tüübist ja efektiivsest nimivõimsusest, võttes arvesse asjaomase süsteemi või seadme ülevaatusega seotud kulusid ja ülevaatusest tuleneda võivat prognoositavat energiakulude säästu. Süsteemid ja seadmed vaadatakse üle vähemalt iga viie aasta järel. Üle 290 kW efektiivse nimivõimsusega generaatoritel põhinevate süsteemide ja seadmete ülevaatus peab toimuma vähemalt iga kahe aasta järel.

4.    Ülevaatus hõlmab generaatori(te), ringluspumpade, ventilaatorite ja juhtimissüsteemi hindamist. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada ülevaatuskorda kõikide I lisas nimetatud täiendavate hoonesüsteemide suhtes.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 7 (kohandatud)

⇨ uus

Selline ülevaatus hõlmab hoone küttevajadusest lähtuvat soojusgeneraatori ⇨ või generaatorite ja selle/nende põhikomponentide ⇦ tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse süsteemi või seadme kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida. ⇨ Vajaduse korral hinnatakse ülevaatuse käigus, kas asjaomast süsteemi või seadet on võimalik kasutada mõnes muus ja tõhusamas temperatuuriseadistuses, tagades samas selle süsteemi või seadme ohutu toimimise.⇦

⇩ uus

Selline ülevaatuste kava hõlmab hoone vajadusest lähtuvat ventilatsioonisüsteemi võimsuse hindamist ning võtab arvesse ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 7 (kohandatud)

⇨ uus

Kui küttesüsteemi või seadet kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud või hoone kütte vajadused ei ole pärast käesoleva ⌦ artikli ⌫ lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et soojusgeneraatori ⇨ põhikomponendi ⇦ võimsuse hindamist ⇨ või selle toimimise hindamist eri temperatuuride puhul ⇦ ei pea kordama.

52.    Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu tõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.

63.    Alternatiivina lõikele 1 ja tTingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu soojusgeneraatorite asendamise, küttesüsteemidevõi kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.

Enne käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivsete meetmete kohaldamist esitab iga liikmesriik komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.

🡻 2018/1999 artikli 53 lõige 5

Selline aruanne esitatakse komisjonile osana määruse (EL) 2018/1999 artiklis 3 osutatud liikmesriikide lõimitud riiklikest energia- ja kliimakavadest.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 7

⇨ uus

74.    Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid hiljemalt ⇨ 31. detsembriks 2024 ⇦ aastaks2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ning majanduslikult teostatav. ⇨ Efektiivse nimivõimsuse künnist alandatakse 31. detsembriks 2029 70 kW-ni. ⇦

Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab

a)energiatarbimist pidevalt jälgida, registreerida ja analüüsida ning võimaldab seda kohandada;

b)hoone energiatõhusust võrdlevalt analüüsida, tuvastada hoone tehnosüsteemide tõhususe vähenemist ja teavitada hoone eest vastutavat isikut või hoone tehnosüsteemide haldajat energiatõhususe suurendamise võimalustest; ning

c)võimaldada andmevahetust süsteemiga ühendatud hoone tehnosüsteemide ja muude hoones asuvate seadmetega ning koostalitlust omandiõigusega kaitstud eri liiki tehnilisi lahendusi ja eri seadmeid hõlmavate ning eri tootjatelt pärit hoone tehnosüsteemidega.

85.    Liikmesriigid ⇨ kehtestavad ⇦ võivad kehtestada nõuded tagamaks, et ⇨ alates 1. jaanuarist 2025 on uued ⇦ on eluhooned ⇨ ja oluliselt rekonstrueeritavad eluhooned ⇦ varustatud

a)pideva elektroonilise jälgimise lahendusega, mis mõõdab süsteemide tõhusust ja teavitab hoone omanikke või haldajaid, kui see on oluliselt vähenenud ja kui mõni süsteem vajab hooldust; ning

b)tõhusa juhtimislahendusega, mis tagab energia optimaalse tootmise, jaotamise, salvestamise ja kasutamise.

96.    Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hooned, mis on vastavuses lõikega 74 või 85.

⇩ uus

10.    Liikmesriigid kehtestavad ülevaatuskorra või alternatiivsed meetmed, sealhulgas digitaalsed vahendid, tõendamaks, et üleantud ehitus- ja renoveerimistööd vastavad kavandatud energiatõhususe tasemele ja ehituseeskirjades sätestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.

11.    Liikmesriigid lisavad ülevaatuskorra ja selle tulemuste kokkuvõtliku analüüsi artiklis 3 osutatud hoone renoveerimiskavale. Liikmesriigid, kes on otsustanud kasutada käesoleva artikli lõikes 6 osutatud alternatiivseid meetmeid, lisavad kokkuvõtva analüüsi ja alternatiivsete meetmete rakendamisel saadud tulemused.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 7

Artikkel 15

Kliimaseadmete ülevaatus

1.    Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide juurdepääsetavate osade korrapärane ülevaatus. Selline ülevaatus hõlmab hoone jahutusvajadusest lähtuvat kliimaseadme tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse kliimaseadme või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.

Kui kliimaseadet või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud ja hoone jahutusvajadus ei ole pärast käesoleva lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et kliimaseadme võimsuse hindamist ei pea kordama.

Liikmesriigid, kes säilitavad artikli 1 lõike 3 kohaselt karmimad nõuded, vabastatakse kohustusest komisjoni nendest teavitada.

2.    Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu tõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.

3.    Alternatiivina lõikele 1 ja tingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide asendamise, kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.

Enne käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivsete meetmete kohaldamist esitab iga liikmesriik komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.

🡻 2018/1999 artikli 53 lõige 6

Selline aruanne esitatakse komisjonile osana määruse (EL) 2018/1999 artikli 3 osutatud liikmesriikide lõimitud riiklikest energia- ja kliimakavadest.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 7

4.    Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid aastaks 2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab

a)energiatarbimist pidevalt jälgida, registreerida ja analüüsida ning võimaldab seda kohandada;

b)hoone energiatõhusust võrdlevalt analüüsida, tuvastada hoone tehnosüsteemide tõhususe vähenemist ja teavitada hoone eest vastutavat isikut või hoone tehnosüsteemide haldajat energiatõhususe suurendamise võimalustest; ning

c)võimaldada andmevahetust süsteemiga ühendatud hoone tehnosüsteemide ja muude hoones asuvate seadmetega ning koostalitlust omandiõigusega kaitstud eri liiki tehnilisi lahendusi ja eri seadmeid hõlmavate ning eri tootjatelt pärit hoone tehnosüsteemidega.

5.    Liikmesriigid võivad kehtestada nõuded tagamaks, et eluhooned on varustatud

a)pideva elektroonilise jälgimise lahendusega, mis mõõdab süsteemide tõhusust ja teavitab hoone omanikke või haldajaid, kui see on oluliselt vähenenud ja kui mõni süsteem vajab hooldust, ning

b)tõhusa juhtimislahendusega, mis tagab energia optimaalse tootmise, jaotamise, salvestamise ja kasutamise.

6.    Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hooned, mis on vastavuses lõikega 4 või 5.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 2116

Kütte-⌦  ja ventilatsioonisüsteemide ning  ⌫ ja kliimaseadmete ülevaatuse aruanded

1.    Pärast kütte-süsteemi ⇨ ja ventilatsioonisüsteemi ⇦ või kliimaseadme ülevaatust antakse välja ülevaatuse aruanne. Ülevaatuse aruanne sisaldab vastavalt artiklile 2014või 15 läbiviidud ülevaatuse tulemusi ning soovitusi üle vaadatud süsteemi energiatõhususe kulutasuvaks parandamiseks.

Nimetatud soovitused võivad tugineda kontrollitava süsteemi energiatõhususe võrdlusele parima võimaliku teostatava süsteemi energiatõhususega ja sellise sarnast tüüpi süsteemi energiatõhususega, mille kõik osad vastavad kehtivate õigusaktidega kehtestatud energiatõhususele.

2.    Ülevaatuse aruanne antakse üle hoone omanikule või üürnikule.

⇩ uus

3.    Ülevaatuse aruanne laaditakse üles artikli 19 kohasesse riiklikku hoonete energiatõhususe andmebaasi.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 2217

Sõltumatud eksperdid

1.    Liikmesriigid tagavad, et hoonete energiamärgise väljastavad, ⇨ renoveerimispassi ja nutivalmiduse hinnangu koostavad ⇦ ning küttesüsteemide- ja kliimaseadmete ülevaatuse viivad läbi sõltumatud erialase ettevalmistusega ja/või ⇨sertifitseeritud⇦ akrediteeritud eksperdid, kes tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või töötavad avaliku sektoriavalik-õiguslikus asutuses või eraõiguslikus ettevõtjas.

EksperdidEkspertide akrediteerimisel ⇨ sertifitseeritakse vastavalt direktiivi (EL).../... [energiatõhususe direktiiv (uuesti sõnastatud)] artiklile 26,⇦ võttes võetakse arvesse nende pädevust.

2.    Liikmesriigid avalikustavad teabe koolituste ja akrediteerimiste ⇨ sertifitseerimise ⇦ kohta. Liikmesriigid tagavad kas erialase ettevalmistusega ja/või akrediteeritud ⇨ sertifitseeritud ⇦ ekspertide korrapäraselt ajakohastatud nimekirjade või selliste ekspertide teenuseid pakkuvate akrediteeritud ⇨ sertifitseeritud ⇦ ettevõtete korrapäraselt ajakohastatud nimekirjade avalikustamise.

⇩ uus

Artikkel 23

Ehitusspetsialistide sertifitseerimine

1.    Liikmesriigid tagavad, et vastavalt [energiatõhususe direktiivi (uuesti sõnastatud)] artiklile 26 integreeritud renoveerimistöid tegevatel ehitusspetsialistidel on omandanud asjakohased teadmised.

2.    Kui see on asjakohane ja teostatav, tagavad liikmesriigid, et integreeritud renoveerimistööde pakkujatel on võimalik kasutada sertifitseerimist või muid samaväärseid kvalifitseerimissüsteeme, kui see ei ole hõlmatud direktiivi (EL) 2018/2001 [taastuvenergia direktiiv (muudetud)] artikli 18 lõikega 3 või direktiivi (EL).../... [uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiiv] artikliga 26.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 2418

Sõltumatu kontrollisüsteem

1.    Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas II lisaga energiamärgiste jaoks kehtestatakse ⇨ vastavalt VI lisale ⇦ sõltumatud kontrollisüsteemid energiamärgiste jaoks ⇨ ja et sõltumatud kontrollisüsteemid kehtestatakse ka renoveerimispasside, nutivalmiduse näitajate ⇦ ning küttesüsteemide- ja kliimaseadmete ülevaatuse aruannete jaoks. Liikmesriigid võivad kehtestada eraldi süsteeme energiamärgiste ⇨ , renoveerimispasside ja nutivalmiduse näitajate ⇦ kontrollimiseks ning kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuse aruannete kontrollimiseks.

2.    Liikmesriigid võivad delegeerida sõltumatute kontrollisüsteemide rakendamise ülesanded ametiasutustele.

Kui liikmesriigid otsustavad delegeerimise kasuks, tagavad nad sõltumatute kontrollisüsteemide rakendamise kooskõlas VIII lisaga.

3.    Liikmesriigid nõuavad, et lõikes 1 osutatud energiamärgised ⇨ , renoveerimispassid, nutivalmiduse näitajad ⇦ ja ülevaatuse aruanded tehakse nõudmisel kättesaadavaks pädevatele asutustele või organitele.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 8 (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 2519

Läbivaatamine

Komisjon, keda abistab artiklis3026 alusel loodud ⌦ osutatud ⌫komitee, vaatab käesoleva direktiivi läbi hiljemalt⇨ 2027. aasta lõpuks ⇦ 1. jaanuariks 2026, võttes seejuures arvesse direktiivi kohaldamise käigus saadud kogemusi ja tehtud edusamme, ning teeb vajaduse korral ettepanekuid.

Läbivaatamise osana ⇨ hindab komisjon, kas 2050. aastaks täielikult dekarboniseeritud ja heitevaba hoonefondi saavutamiseks piisab sellest, et kohaldatakse käesolevat direktiivi ja muid õigusakte, milles käsitletakse energiatõhusust ja hoonete kasvuhoonegaaside heite vähendamist, eelkõige CO2 hinnastamise kaudu, või tuleks kogu hoonefondi suhtes võtta liidu tasandil kasutusele täiendavad siduvad meetmed, eelkõige kohustuslikud energiatõhususe miinimumstandardid. ⇦ ⌦ Lisaks ⌫ Läbivaatamise osanaanalüüsib komisjon, kuidas liikmesriigid saaksid kohaldada liidu ehitus- ja energiatõhususe poliitikas piirkondlikku ja naabruskondlikku integreeritud käsitust, tagades kõikide hoonete vastavuse energiatõhususe miinimumnõuetele, näiteks üldiste renoveerimiskavadega, mida kohaldatakse üksikhoone asemel ruumilises kontekstis mitme hoone suhtes. Komisjon hindab eelkõige seda, kas artikli 11 kohaseid energiamärgiseid on vaja täiendavalt parandada.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 9 (kohandatud)

Artikkel 19 a

Teostatavusuuring

Komisjon korraldab enne 2020. aastat teostatavusuuringu, täpsustades võimalusi ja ajakava eraldiseisvate ventilatsioonisüsteemide ülevaatuse kehtestamiseks ja hoonete vabatahtliku energiamärgiseid täiendava renoveerimispassi kasutuselevõtuks, et esitada konkreetse hoone pikaajaline järkjärgulise renoveerimise kava, mis on koostatud kvaliteedikriteeriumide alusel ja pärast energiaauditi tegemist ning milles on esitatud asjakohased meetmed ja renoveerimistööd, mis võiksid energiatõhusust parandada.

🡻 2010/31/EL

⇨ uus

Artikkel 2620

Teavitamine

1.    Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et teavitada hoonete või hoone osade omanikke ja üürnikke ⇨ ning kõiki asjaomaseid turuosalisi ⇦ erinevatest meetoditest ja tavadest, mis aitavad suurendada energiatõhusust. ⇨ Eelkõige võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et anda vähekaitstud leibkondadele kohandatud teavet. ⇦

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 10

2.    Eelkõige annavad liikmesriigid hoonete omanikele ja üürnikele teavet energiamärgiste, sealhulgas nende otstarbe ja eesmärkide kohta, kulutasuvate meetmete kohta ning vajaduse korral ka hoone energiatõhususe suurendamise rahastamisvahendite kohta ja fossiilkütustel töötavate kuumaveekatelde säästlikumate alternatiividega asendamise kohta. Liikmesriigid esitavad teabe ligipääsetavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite kaudu, nagu renoveerimisalane nõustamine ja ühtsed kontaktpunktid tarbijate jaoks.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Liikmesriikide taotlusel abistab komisjon liikmesriike lõike 1 ja käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamiseks vajalike teabekampaaniate korraldamisel, mis võib toimuda liidu programmide raames.

3.    Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi rakendamise eest vastutavaid isikuid juhendatakse ja koolitatakse. Juhendamisel ja koolitamisel tuleb pöörata tähelepanu energiatõhususe parandamise olulisusele ning see peab võimaldama võtta arvesse energiatõhususe parandamise, ⇨ kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, ⇦ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimise ning kaugkütte ja -jahutuse tarbimise optimaalset kombineerimist tööstus- ja elamupiirkondade kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja rekonstrueerimisel. ⇨ Selliste juhendamiste ja koolituste käigus võidakse käsitleda ka struktuurseid täiustusi, kliimamuutustega kohanemist, tuleohutust, tugeva seismilise aktiivsusega seotud riske, ohtlike ainete, sealhulgas asbesti kõrvaldamist, õhusaasteainete (sealhulgas tahkete peenosakeste) heidet ja puuetega inimeste juurdepääsuvõimalusi. ⇦

4.    Komisjoni kutsutakse üles pidevalt parandama oma teabeteenuseid, eriti hoonete energiatõhususe Euroopa portaalina mõeldud veebisaiti, mis on suunatud kodanikele, erialatöötajatele ja asutustele, et abistada liikmesriike, kes teevad jõupingutusi, et parandada teavitustööd ja asjaosaliste teadlikkust. Nimetatud veebisaidil avaldatud teave võib sisaldada linke asjakohastele Euroopa Liidu, riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele õigusaktidele, linke EUROPA veebisaitidele, kus on avaldatud riiklikud energiatõhususe tegevuskavad, linke olemasolevatele rahastamisvahenditele ning parimate tavade näidetele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Seoses Euroopa Regionaalarengu Fondiga ⇨ , Ühtekuuluvusfondi ja Õiglase Ülemineku Fondiga ⇦ jätkab komisjon oma teabeteenuseid ja tugevdab neid veelgi, et lihtsustada olemasolevate vahendite kasutamist, andes huvitatud sidusrühmadele, sealhulgas riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele, abi ja teavet rahastamisvõimaluste kohta, võttes arvesse õigusraamistiku viimaseid muudatusi.

Artikkel 2721

Konsulteerimine

Selleks et hõlbustada ⌦ käesoleva ⌫ direktiivi tõhusat rakendamist, konsulteerivad liikmesriigid vajaduse korral ja kooskõlas kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas piirkondlike ja kohalike asutustega. Nimetatud konsulteerimine on eriti oluline artiklite 9 ja 2620 kohaldamiseks.

Artikkel 2822

I lisa kohandamine tehnika arenguga

Komisjon kohandab I lisa punkte 3 ja 4 tehnika arenguga ⌦ võtab ⌫ delegeeritud õigusaktide abil vastavalt artiklitele 2923, 24 ja 25 ⌦ vastu ⌫ delegeeritud õigusakte ⌦ , milles käsitletakse I lisa punktide 4 ja 5 kohandamist tehnika arenguga ⌫ .

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 11

⇨ uus

Artikkel 2923

Delegeeritud volituste rakendamine

1.    Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.    Artiklites 65, ⇨ 7, 10, ⇦ 118 138 ja 2822 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile ⇨ piiramata ajaks ⇦ viieks aastaks alates ⇨ [käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast] ⇦ 9. juulist 2018. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.    Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 65, ⇨ 7, 10, ⇦ 1318 ja 2822 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.    Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5.    Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.    Artiklite 65, ⇨ 7, 10, ⇦118 138 võija 2822 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

🡻 2018/844 artikli 1 lõige 13

Artikkel 3026

Komiteemenetlus

1.    Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.    Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

3.    Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

⇨ uus

Artikkel 3127

Karistused

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, mis käsitlevad karistusi käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste eeskirjade rakendamine. Sätestatud karistused peavad oleva tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid edastavad kõnealused sätted komisjonile hiljemalt 9. jaanuariks 2013 ja teavitavadteatavad ⌦ komisjoni ⌫viivitamata nende edasistest kõikidest ⌦ direktiivi 2010/31/EL artikli 27 kohaselt teatatud sätetega seotud muudatustest ⌫ .

Artikkel 3228

Ülevõtmine

1.    Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad ⌦ kehtestavad ⌫ artiklite 2–18, ⇨ 1–3, 5–26, 29 ja 32 ⇦ ning 20 ja 27 ⇨  I–III ja V–IX lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt […] ⇦9. juuliks 2012. ⌦ Nad edastavad kõnealuste meetmete teksti ja vastavustabeli viivitamata komisjonile. ⌫ 

Nad kohaldavad artiklitega 2, 3, 9, 11, 12, 13, 17, 18, 20 ja 27 seotud norme hiljemalt alates 9. jaanuarist 2013. Nad kohaldavad artiklitega 4, 5, 6, 7, 8, 14, 15 ja 16 seotud norme hoonete suhtes, milles asuvad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, hiljemalt alates 9. jaanuarist 2013 ja muude hoonete suhtes hiljemalt alates 9. juulist 2013. Nad võivad lükata edasi artikli 12 lõigete 1 ja 2 kohaldamise üksikute välja üüritud hoone osade suhtes kuni 31. detsembrini 2015. Sellega ei tohi aga kaasneda väljaantud märgiste väiksem arv kui arv, mis oleks saavutatud direktiivi 2002/91/EÜ kohaldamisel asjaomases liikmesriigis. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või meetmetenende ametlikul avaldamisel nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid ⌦ käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile ⌫ 2002/91/EÜ käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.    Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 3329

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv ⌦ 2010/31/EL ⌫ 2002/91/EÜ, mida on muudetud VIIIIV lisa A osas ⌦ loetletud õigusaktidega ⌫nimetatud määrusega, tunnistatakse kehtetuks alates ⌦ […] ⌫ 1. veebruarist 2012, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud VIIIIV lisa B osas nimetatud direktiivi ⌦ direktiivide ⌫ siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ⌦ tähtaegade ⌫ ja nende kohaldamise ⌦ kuupäevadega ⌫tähtpäevadega.

Viiteid ⌦ kehtetuks tunnistatud ⌫ direktiivile 2002/91/EÜ käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid loetakse vastavalt IXV lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 3430

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

⌦ Artikleid 4, 27, 28, 30, 31 ja 33–35 ning IV lisa kohaldatakse alates [üks päev pärast artikli 32 esimese lõigus sätestatud kuupäeva].

⌫Artikkel 3531

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

(1)    https://ec.europa.eu/clima/news-your-voice/news/delivering-european-green-deal-2021-07-14_en

(2)    Kliimaeesmärgi kava: „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“ (COM/2020/562 final).

(3)    Tegelemine energiaostuvõimetuse ja halvimate tõhususnäitajatega hoonete probleemidega, üldkasutatavad hooned ja sotsiaalne infrastruktuur, mis annavad eeskuju, ning kütte- ja jahutussüsteemide CO2 heite vähendamine.

(4)    Euroopa renoveerimislaine – keskkonnahoidlikumad hooned, uued töökohad, parem elujärg.

(5)    https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021DC0550&from=EN

(6)    Renoveerimise suunamine suurima potentsiaaliga hoonetesse, millel on kõige suuremad struktuursed tõkked, nagu soovimatus võtta riske, huvide lahknemine ja mitu omanikku, ning keerukama põhjalikuma renoveerimise toetamine.

(7)    SWD(2021) 453, komisjoni talituste töödokument, mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hoonete energiatõhususe kohta (uuesti sõnastatud)“.

(8)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (https://data.consilium.europa.eu/doc/document/PE-27-2021-INIT/en/pdf)

(9)    Vt HKSi mõjuhinnangu aluseks olev MIX-CP stsenaarium: https://ec.europa.eu/energy/data-analysis/energy-modelling/policy-scenarios-delivering-european-green-deal_en  

(10)    Nagu on näidatud asjakohases mõjuhinnangus, määrati maanteetranspordi ja hoonete puhul uue HKSi parameetrid kindlaks kooskõlas energiatõhususe direktiivi läbivaatamise ettepanekus esitatud energiatõhususe eesmärgi tasemega ja renoveerimismäära eeldatava suurenemisega, mis peaks tulenema tulevasest hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamise ettepanekust.

(11)    Ettepanekute loetelu: https://ec.europa.eu/info/strategy/priorities-2019-2024/european-green-deal/delivering-european-green-deal_en#renovating-buildings-for-greener-lifestyles

(12)     https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/banking-and-finance/sustainable-finance/eu-taxonomy-sustainable-activities_en  

(13)     https://ec.europa.eu/info/news/commission-publishes-assessment-national-energy-climate-plans-2020-sep-17_en  

(14)     https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999&from=ET  

(15)     https://europa.eu/new-european-bauhaus/system/files/2021-09/COM%282021%29_573_EN_ACT.pdf  

(16)    2018. aastal direktiiv (EL) 2018/844.

(17)    ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(18)    COM(2016) 765 final https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/swd-2016-408-final_en_0.pdf  

(19)    Tehniline abi hoonepoliitika ja renoveerimisega seotud poliitika väljatöötamiseks ja rakendamiseks; toetus direktiivi 2010/31/EL (hoonete energiatõhususe kohta) mõju eelhindamiseks ja läbivaatamiseks, komisjoni talituse taotlus 2020/28 – ENER/CV/FV2020–608/07; kliimameetmete peadirektoraat CLIMA.A4/FRA/2019/0011.

(20)     https://ec.europa.eu/transparency/documents-register/  

(21)     https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:4908dc52-b7e5-11e6-9e3c-01aa75ed71a1.0023.02/DOC_1&format=PDF  

(22)     https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:12012P/TXT  

(23)    Määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist.

(24)    Kooskõlas energiatõhususe direktiiviga.

(25)    ELT C […], […], lk […].

(26)    ELT C […], […], lk […].

(27)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).

(28)    ELT L 1, 4.1.2003, lk 65.

(29)    Vt VIIIIV lisa A osa.

(30)    Euroopa roheline kokkuleppe, COM(2019) 640 final.

(31)    „Euroopa renoveerimislaine – keskkonnahoidlikumad hooned, uued töökohad, parem elujärg“, COM/2020/662 final.

(32)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).

(33)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

(34)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ (ELT L 344, 17.12.2016, lk 1).

(35)    ELT L 140, 5.6.2009, lk 136.

(36)    ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.

(37)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

(38)    Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

(39)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1).

(40)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid (ELT L 231, 30.6.2021, lk 159).

(41)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/148/EÜ töötajate kaitsmise kohta asbestiga kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (ELT L 330, 16.12.2009, lk 28).

(42)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ (ELT L 344, 17.12.2016, lk 1).

(43)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (ELT L 57, 18.2.2021).

(44)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta määrus (EL) 2021/523, millega luuakse programm „InvestEU“ ja millega muudetakse määrust (EL) 2015/1017 ( ELT L 107, 26.3.2021, lk 30).

(45)    ELT L 210, 31.7.2006, lk 1.

(46)    ELT L 116, 9.5.2009, lk 18.

(47)    ELT L 114, 27.4.2006, lk 64.

(48)    ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.

(49)    EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(50)    ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(51)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/240, millega luuakse tehnilise toe instrument (ELT L 57, 18.2.2021, lk 1).

(52)    ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(53)    ELT L 94, 4.1.2003, lk 65.

(54)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).

(55)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 55).“

(56)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

(57)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).

(58)    Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(59)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(60)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1058, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi (ELT L 231, 30.6.2021, lk 60).

(61)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrus (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse eeskirjad, kuidas toetada liikmesriikide koostatavaid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavaid ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavu (ÜPP strateegiakavad), ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT L 435, 6.12.2021, lk 1).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,15.12.2021

COM(2021) 802 final

LISAD

järgmise ettepaneku juurde:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

hoonete energiatõhususe kohta (uuesti sõnastatud)

{SEC(2021) 430 final} - {SWD(2021) 453 final} - {SWD(2021) 454 final}

🡻 2010/31/EL

I LISA

Hoonete energiatõhususe arvutamise ühine üldraamistik

(osutatud artiklis 43)

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 1 alapunkt a (kohandatud)

⇨ uus

1.    Hoone energiatõhusus määratakse kindlaks arvutusliku või tegeliku ⌦ mõõdetud ⌫ energiakasutuse alusel ning see kajastab ruumide kütmise ja jahutamise, tarbevee soojendamise, ventileerimise, sisseehitatud valgustuse ja hoone muude tehnosüsteemidega seotud tüüpilist energiatarbimist. ⇨ Liikmesriigid tagavad, et tüüpiline energiakasutus kajastab iga asjaomase hooneliigi puhul tegelikke kasutustingimusi ja kasutaja tüüpilist käitumist. Võimaluse korral peavad tüüpiline energiakasutus ja kasutaja tüüpiline käitumine põhinema kättesaadaval riiklikul statistikal, ehituseeskirjadel ja mõõdetud andmetel. ⇦

⇩ uus

Kui hoonete energiatõhususe arvutamise aluseks on mõõdetud energiakasutus, peab arvutusmetoodika võimaldama kindlaks teha elanike käitumise ja kohaliku kliima mõju, mis ei tohi arvutuse tulemust mõjutada. Hoonete energiatõhususe arvutamiseks kasutatavad mõõdetud energiakasutuse andmed peavad sisaldama näitu, mis on mõõdetud vähemalt iga tunni järel, ja peavad eristama energiakandjaid.

Liikmesriigid võivad kasutada mõõdetud energiakasutust tavapärastes töötingimustes, et kontrollida arvutatud energiakasutuse õigsust ning võimaldada arvutatud ja tegeliku energiatõhususe võrdlemist. Kontrollimiseks ja võrdlemiseks kasutatav mõõdetud energiatarbimine võib põhineda igakuistel näitudel.

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 1 alapunkt a (kohandatud)

⇨ uus

Hoone energiatõhusust mõõdetakse primaarenergia kasutust väljendava arvulise näitaja abil ⇨ , mis väljendab primaarenergia kasutust võrdluspõrandapindala ühiku kohta aastas ⇦, ühikutes kWh/(m2 aastas) energiatõhususe sertifitseerimise energiamärgise väljaandmise ja energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrollimise eesmärgil. Hoone energiatõhususe kindlakstegemiseks kasutatavad meetodid peavad olema läbipaistvad ja uuendustele avatud.

Liikmesriigid kirjeldavad oma riigisisest arvutusmeetodit lähtuvalt volituse M/480 alusel Euroopa Standardikomitees (CEN) välja töötatud üldiste ⌦ hoonete energiatõhusust käsitlevate peamiste ⌫ Euroopa standardite, nimelt ⌦ EN ⌫ ISO 52000-1, ⌦ EN ISO ⌫ 52003-1, ⌦ EN ISO ⌫ 52010-1, ⌦ EN ISO ⌫ 52016-1, ja ⌦ EN ISO ⌫ 52018-1, ⇨ EN 16798-1 ja EN 17423 või neid asendavate dokumentide ⇦ ⇨ A lisast ⇦ riiklikest lisadest. Käesolev säte ei tähenda kõnealuste standardite õiguslikku kodifitseerimist.

⇩ uus

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui hooneid varustatakse kaugkütte- või -jahutussüsteemidega, tunnustatakse sellisest energia tarnimisest saadavat kasu ja võetakse seda arvutusmetoodikas arvesse individuaalselt sertifitseeritud või tunnustatud primaarenergiateguritega.

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 1 alapunkt b

⇨ uus

2.    Arvutatakse ruumide kütmise ja jahutamise, tarbevee soojendamise, ventileerimise, valgustuse ja hoone muude tehnosüsteemidega seotud energiavajadus ⇨ ja energiakasutus ⇦, ⇨ kasutades tunniajaseid või väiksemaid ajaarvestuse vahemikke, et võtta arvesse muutuvaid tingimusi, mis oluliselt mõjutavad süsteemi toimimist ja tõhusust ning sisetingimusi ning ⇦ et optimeerida liikmesriikide poolt riigi või piirkondlikul tasandil kindlaks määratud tervise, siseõhu kvaliteedi ja mugavuse taset.

⇩ uus

Kui määruse 2009/125/EÜ alusel vastu võetud energiamõjuga tooteid käsitlevad tootespetsiifilised eeskirjad sisaldavad konkreetseid tootekirjelduse nõudeid käesoleva direktiivi kohase energiatõhususe arvutamiseks, ei tohi riiklike arvutusmeetodite jaoks olla vaja lisateavet.

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 1 alapunkt b (kohandatud)

⇨ uus

Primaarenergia vajaduse arvutamisel lähtutakse iga energiakandja primaarenergia- või kaaluteguritest ⇨ (eristades taastumatu, taastuva ja summaarse primaarenergia tegureid) ⇦, mis ⇨ on tunnustatud riigi ametiasutuste poolt. Need primaarenergiategurid ⇦ võivad põhineda riiklikul, piirkondlikul või kohalikul ⇨ teabel. Primaarenergiategurid võivad põhineda ⇦ aasta, ning võimaluse korral ka hooaja, või kuu ⇨ päeva või tunni põhistel andmetel ⇦ kaalutud keskmisel või konkreetse piirkonna ⌦ süsteemide ⌫ süsteemi kohta kättesaadavaks tehtud täpsematel andmetel.

Primaarenergia- või kaalutegurid määravad kindlaks liikmesriigid. ⇨ Tehtud valikud ja andmeallikad esitatakse vastavalt standardile EN 17423 või seda asendavale dokumendile. Liikmesriigid võivad valida direktiivi (EL).../... [uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiiv] kohaselt kindlaks määratud ELi keskmise primaarenergiateguri elektrienergia jaoks, selle asemel et kasutada primaarenergia tegurit, mis kajastab riigi elektrienergia allikate jaotust. ⇦ 

Energiatõhususe arvutamisel neid tegureid kohaldades tagavad liikmesriigid, et püütakse saavutada hoone välispiirde optimaalne energiatõhusus.

Primaarenergiategurite arvutamisel hoone energiatõhususe arvutamise eesmärgil võivad liikmesriigid võtta arvesse taastuvatest allikatest pärit energiat, mis on tarnitud energiakandja kaudu, ja taastuvatest allikatest pärit energiat, mis on toodetud ja mida kasutatakse kohapeal, kui seda tehakse mittediskrimineerival viisil.

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 1 alapunkt c

⇨ uus

32a.    Hoone energiatõhususe märkimiseks võivad liikmesriigid kindlaks määrata täiendavad arvulised näitajad energia kogukasutuse, taastumatu ja taastuva primaarenergia kasutuse kohta, samuti ⇨ kasutamisest tulenevate ⇦ kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta väljendatuna CO2-ekvivalentkilogrammides m2 kohta aastas).

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

43.    Metoodika kehtestamisel võetakse arvesse vähemalt järgmisi aspekte:

a)hoone, kaasa arvatud selle sisevaheseinte järgmised tegelikud soojuslikud omadused:

i)soojusmahtuvus;

ii)isolatsioon;

iii)passiivküte;

iv)jahutuselemendid; ning

v)külmasillad;

b)kütteseadmed ja kuumaveevarustus, sealhulgas nende isolatsiooniomadused;

c)kliimaseadmed;

d)loomulik ja mehaaniline ventilatsioon, mis võib hõlmata ka õhupidavust;

e)sisseehitatud valgustusseadmed (peamiselt mitteelamusektoris);

f)hoone konstruktsioon, asukoht ja paigutus, sealhulgas väliskliima;

g)passiivsed päikeseenergiasüsteemid ja päiksekaitse;

h)sisekliima tingimused, sealhulgas kavandatud sisekliima;

i)sisekoormus.

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 1 alapunkt d

54.    Võetakse arvesse järgmiste tegurite positiivset mõju:

🡻 2010/31/EL

a)kohalik päikesevalguse hulk, aktiivsed päikeseenergiasüsteemid ning muud kütte- ja elektrisüsteemid, mis põhinevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energial;

b)koostootmisel saadud elekter;

c)kaug- või lokaalküte või -jahutus;

d)loomulik valgus.

65.    Selle arvutuse tarvis tuleks hooned liigitada asjakohaselt järgmistesse liikidesse:

a)eri tüüpi ühepereelamud;

b)korterelamud;

c)kontorihooned;

d)haridusasutuste hooned;

e)haiglad;

f)hotellid ja restoranid;

g)spordirajatised;

h)hulgi- ja jaekaubanduse hooned;

i)energiat tarbivad muud tüüpi hooned.

⇩ uus

II LISA

Riikliku hoonete renoveerimise kava näidisvorm

(millele on osutatud artiklis 3)

⇩ uus

III LISA

Nõuded uutele ja renoveeritud heitevabadele hoonetele ning elutsükli globaalse soojendamise potentsiaali (GWP) arvutamine

(millele on osutatud artikli 2 lõikes 2 ja artiklis 7)

I. Nõuded heitevabadele hoonetele

Iga-aastane primaarenergia kogukasutus uues heitevabas hoones peab vastama järgmises tabelis esitatud piirmääradele.

*Märkus: piirmäär peaks olema väiksem kui primaarenergia kogutarbimise piirmäär, mis on kehtestatud liikmesriigi tasandil liginullenergiahoonete (v.a büroohooned) jaoks.

Uue või renoveeritud heitevaba hoone aastane primaarenergia kogukasutus kaetakse aasta netokasutusena täielikult järgmiselt:

–kohapeal toodetud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, mis vastab direktiivi (EL) 2018/2001 [muudetud taastuvenergia direktiiv] artikli 7 kriteeriumidele,

–taastuvenergiakogukonna toodetud taastuvenergia direktiivi (EL) 2018/2001 [muudetud taastuvenergia direktiiv] artikli 22 tähenduses või

–tõhusast kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemist saadav taastuvenergia ja heitsoojus kooskõlas direktiivi (EL).../... [uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiiv] artikli 24 lõikega 1.

Heitevaba hoone ei põhjusta kohapeal fossiilkütustest pärinevat CO2 heidet.

Ainult juhul, kui hoone olemuse tõttu või juurdepääsu puudumise tõttu taastuvenergiakogukondadele või asjakohastele kaugkütte- ja -jahutussüsteemidele ei ole tehniliselt võimalik täita esimeses lõigus esitatud nõudeid, võib primaarenergia aastase kogutarbimise katta ka riigi tasandil kehtestatud kriteeriumidele vastavast võrgust saadud energiaga.

II. Uute hoonete elutsükli globaalse soojendamise potentsiaali (GWP) arvutamine vastavalt artikli 7 lõikele 2

Uute hoonete elutsükli globaalse soojendamise potentsiaali (GWP) arvutamiseks vastavalt artikli 7 lõikele 2 esitatakse GWP numbrilise näitajana iga olelusringi etapi kohta, väljendatuna CO2 ekvivalentkilogrammides kasuliku põrandapinna ruutmeetri kohta, arvutatuna 50-aastase võrdlusuuringuperioodi ühe aasta keskmisena. Andmete valik, stsenaariumide määratlemine ja arvutused tehakse vastavalt standardile EN 15978 (EN 15978:2011. Ehitustööde kestlikkus. Hoonete keskkonnatoime hindamine. Arvutusmeetod). Arvessevõetavad ehitusdetailid ja tehnilised seadmed on kindlaks määratud ELi ühises raamistikus Level(s) näitaja 1.2 puhul. Kui on olemas riiklik arvutusvahend või kui seda on vaja avalikustamiseks või ehituslubade saamiseks, võib seda vahendit kasutada nõutava avalikustamise tagamiseks. Kasutada võib ka muid arvutusvahendeid, kui need vastavad ELi ühises raamistikus sätestatud miinimumkriteeriumidele. Võimaluse korral kasutatakse konkreetsete ehitustoodete kohta käivaid andmeid, mis on arvutatud vastavalt [muudetud ehitustoodete määrusele].

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkt 2

IVIA LISA

HOONETE NUTIVALMIDUSE HINDAMISE ÜHINE ÜLDRAAMISTIK

1.    Komisjon määratleb nutivalmiduse näitaja ja kehtestab metoodika selle arvutamiseks, et hinnata hoone või selle osa võimet kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ja võrgu vajadustele ning parandada oma energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid.

Nutivalmiduse näitaja hõlmab tõhustatud energiasäästu, võrdlusanalüüsi ja paindlikkust iseloomustavaid tegureid ning tõhustatud funktsionaalsust ja suutlikkust, mis tulenevad omavahel paremini ühendatud ja arukatest seadmetest.

Metoodikas võetakse arvesse selliseid tegureid nagu arukad arvestid, hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteemid, isereguleerivad seadmed toatemperatuuri reguleerimiseks, sisseehitatud kodumasinad, elektrisõidukite laadimispunktid, energia salvestamine ja üksikasjalikud funktsionaalsusnäitajad ning kõnealuste tegurite koostalitlusvõime, samuti siseruumide kliimatingimuste, energiatõhususe, tulemusnäitajate ja võimaldatud paindlikkuse paranemine.

2.    Metoodika põhineb hoone ja selle tehnosüsteemidega seotud kolmel kesksel funktsionaalsusnäitajal:

(a)võime säilitada hoone energiatõhusus ja toimivus energia tarbimise kohandamise abil, näiteks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise abil;

(b)võime kohandada oma toimimisviisi vastavalt kasutaja vajadustele, pöörates nõuetekohast tähelepanu kasutajasõbralikkusele, siseruumide tervislike kliimatingimuste säilitamisele ja võimele anda aru energia tarbimisest ning

(c)hoone elektrienergia kogunõudluse paindlikkus, sh selle võime võimaldada aktiivset ja passiivset ning otsest ja kaudset osalemist tarbimiskajas, seoses võrguga, näiteks paindlikkuse ja koormuse nihutamise võimekuse abil.

3.    Veel võib metoodika võtta arvesse

(a)süsteemide koostalitlusvõimet (arukad arvestid, hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteemid, sisseehitatud kodumasinad, isereguleerivad seadmed toatemperatuuri reguleerimiseks ning siseõhu kvaliteedi andurid ja ventilatsioon) ning

(b)olemasolevate sidevõrkude soodsat mõju, eriti sellise kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilise taristu nagu vabatahtlike lairibavalmiduse märgiste ning korterelamute juurdepääsupunktide olemasolu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/61/EL artiklile 8. 2

4.    Metoodika ei avalda negatiivset mõju kehtivatele riiklikele energiatõhususe sertifitseerimiskavadele ning see põhineb riikliku tasandi seonduvatel algatustel, võttes kooskõlas asjakohaste andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate liidu õigusaktidega ning küberjulgeoleku parima võimaliku tehnoloogiaga arvesse kasutaja omandiõiguse, andmekaitse, eraelu puutumatuse ja turvalisuse põhimõtteid.

5.    Metoodikas kehtestatakse nutivalmiduse näitaja parameetri kõige sobivam kuju ning metoodika peab olema lihtne, läbipaistev ning tarbijatele, omanikele, investoritele ja tarbimiskaja turu osalistele kergesti mõistetav.

⇩ uus

V LISA

Energiamärgise näidisvorm

(millele on osutatud artiklis 16)

1. Energiamärgise esiküljel on vähemalt järgmised elemendid:

a)    energiatõhususe klass;

b)    arvutatud aastane primaarenergiakasutus (kWh/(m2 aasta));

c)    arvutatud aastane primaarenergia tarbimine (kWh või MWh);

d)    arvestuslik aastane lõppenergia kasutus (kWh/(m² aasta));

e)    arvutatud aastane lõppenergia tarbimine (kWh või MWh);

f)    taastuvenergia tootmine (kWh või MWh);

g)    taastuvenergia osakaal energiakasutuses (%);

h)    kasutamisest tulenev kasvuhoonegaaside heitkogus (CO2 kg / (m2 aasta);

i)    kasvuhoonegaaside heiteklass (vajaduse korral).

2. Lisaks võib energiamärgis sisaldada järgmisi näitajaid:

a)    energiatarbimine, tippkoormus, generaatori või süsteemi mõõtmed, peamine energiakandja ja põhielemendi liik iga kasutusviisi puhul: küte, jahutus, tarbevee soojendamine, ventilatsioon ja sisseehitatud valgustus;

b)    kohapeal toodetud taastuvenergia, peamine energiakandja ja taastuvenergiaallika liik;

c)    „jah/ei“ märge selle kohta, kas hoone puhul on tehtud globaalse soojendamise potentsiaali arvutus;

d)    olelusringi globaalse soojenemise potentsiaali arvväärtus (kui see on olemas);

e)    teave süsiniku sidumise kohta, mis tuleneb süsiniku ajutisest säilitamisest hoonetes või nende katusel;

e)    „jah/ei“ märge selle kohta, kas hoone jaoks on olemas renoveerimispass;

f)    hoone välispiirete läbipaistmatute elementide keskmine U-väärtus;

g)    hoone välispiirete läbipaistvate elementide keskmine U-väärtus;

h)    kõige tavalisema läbipaistva elemendi liik (nt topeltklaasiga aken);

i)    ülekuumenemise riski analüüsi tulemused (kui need on kättesaadavad);

j)    siseõhu kvaliteedi taset jälgivate paiksete andurite olemasolu;

k)    siseõhu kvaliteedile reageerivate paiksete kontrollsüsteemide olemasolu;

l)    elektrisõidukite laadimispunktide arv ja liik;

m)    energiasalvestussüsteemide olemasolu, liik ja mõõtmed;

n)    võimalus kohandada küttesüsteemi nii, et see toimiks tõhusamatel temperatuuriseadetel;

o)    võimalus kohandada kliimaseadet nii, et see toimiks tõhusamatel temperatuuriseadetel;

p)    arvestiga mõõdetud energiatarbimine;

q)    kasutamisest tulenev tahkete peenosakeste (PM2,5) heide.

Energiamärgis võib sisaldada järgmisi seoseid muude algatustega, kui need on asjaomases liikmesriigis kohaldatavad:

a)    „jah/ei“ märge selle kohta, kas hoone puhul on tehtud nutivalmiduse hindamine;

b)    nutivalmiduse hindamise väärtus (kui see on olemas);

c)    „jah/ei“ märge selle kohta, kas hoone jaoks on olemas hoone digitaalne logiraamat.

Puuetega inimestel peab olema võrdne juurdepääs energiamärgistel olevale teabele.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

VIII LISA

Sõltumatud süsteemid energiamärgiste ja ülevaatuse aruannete kontrollimiseks

⇩ uus

1.    Energiamärgise kvaliteedi määratlus

Liikmesriigid esitavad selge määratluse selle kohta, mida peetakse kehtivaks energiamärgiseks.

Kehtiva energiamärgise määratlusega tagatakse:

🡻 2010/31/EL

🡺1 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 3 alapunkt a

⇨ uus

1.    🡺1 Pädevad asutused või asutused, kellele pädevad asutused on delegeerinud vastutuse sõltumatu kontrollisüsteemi rakendamise eest, koostavad kõikide igal aastal antavate energiamärgiste seast juhusliku valimi ja kontrollivad neid märgiseid. Valim peab olema nõuetekohasust käsitlevate statistiliselt oluliste tulemuste saamiseks piisavalt suur. 🡸

Kontrollimine tugineb allpool esitatud võimalustele või nendega samaväärsetele meetmetele:

a) hoone energiamärgise väljastamise aluseks olnud sisendandmete ⇨ (sealhulgas kohapealsete kontrollide) ⇦ ja märgisele kantud tulemuste kehtivuse kontroll;

⇩ uus

b)arvutuste paikapidavus;

c)ehitise energiatõhususe maksimumhälve, mida eelistatavalt väljendatakse primaarenergia kasutamise arvulise näitajaga (kWh/(m² aastas));

d)minimaalne arv elemente, mis erinevad vaike- või standardväärtustest.

🡻 2010/31/EL

b)sisendandmete ja energiamärgisele kantud tulemuste, sh antud soovituste kontroll;

c)hoone energiamärgise väljastamise aluseks olnud sisendandmete täielik kontroll, märgisele kantud tulemuste, sh antud soovituste täielik kontroll ning võimaluse korral hoone kohapealne külastus, et kontrollida energiamärgisele kantud andmete ja asjaomase hoone vastavust.

2.    Pädevad asutused või asutused, kellele pädev asutus on delegeerinud sõltumatu kontrollisüsteemi rakendamise, teevad juhusliku valiku vähemalt statistiliselt olulise protsendi aasta jooksul väljastatud ülevaatuse aruannete hulgast ja kontrollivad neid.

⇩ uus

Liikmesriigid võivad lisada kehtiva energiamärgise määratlusse lisaelemente, näiteks konkreetsete sisendandmete väärtuste maksimumhälbeid.

2.    Energiamärgiste kontrollisüsteemi kvaliteet

Liikmesriigid määratlevad selgelt kvaliteedieesmärgid ja statistilise usaldusväärsuse taseme, mille energiamärgiste raamistik peaks saavutama. Sõltumatu kontrollisüsteem peab tagama, et hindamise ajavahemikul, mille kestus ei ületa ühte aastat, on vähemalt 90 % kehtivatest väljastatud energiamärgistest statistilise usaldusväärsusega 95 %.

Kvaliteedi ja usaldusväärsuse taset mõõdetakse juhuvalimi põhjal ning nende puhul tuleb arvesse võtta kõiki kehtiva energiamärgise määratluses nimetatud elemente. Kui sõltumatu kontrollsüsteemi rakendamine on delegeeritud valitsusvälistele organitele, peavad liikmesriigid nõudma, et vähemalt 25 % juhuvalimi hindamistest kontrolliksid üle kolmandad isikud.

Sisendandmete kehtivust kontrollitakse sõltumatu eksperdi esitatud teabe alusel. Selline teave võib sisaldada tootesertifikaate, spetsifikaate või ehitusplaane, mis sisaldavad üksikasju energiamärgise eri elementide toimivuse kohta.

Sisendandmete kehtivust kontrollitakse kohapealsete kontrollidega vähemalt 10 % nende energiamärgiste puhul, mis kuuluvad juhuvalimisse, mida kasutatakse süsteemi üldise kvaliteedi hindamiseks.

Liikmesriigid võivad üldise kvaliteeditaseme kindlaksmääramiseks kasutada lisaks minimaalsele juhuvalimile ka eri strateegiaid, mille eesmärk on välja selgitada ja kõrvaldada energiamärgiste kvaliteedivead ning parandada süsteemi üldist kvaliteeti? Sellist sihipärast analüüsi ei saa kasutada süsteemi üldise kvaliteedi mõõtmise alusena.

Liikmesriigid võtavad kasutusele ennetavad ja reageerivad meetmed, et tagada kogu energiamärgise raamistiku kvaliteet. Need meetmed võivad hõlmata sõltumatute ekspertide täiendkoolitust, sihipärase valimi kasutamist, kohustust energiamärgised uuesti taotleda, proportsionaalseid trahve ning ajutisi või alalisi tegutsemiskeelde ekspertidele.

Andmebaasi lisatava teabe puhul saab pädev asutus teha seire ja kontrolli eesmärgil kindlaks asjaomase teabe lisaja.

3.    Energiamärgise kättesaadavus

Sõltumatu kontrollisüsteem kontrollib energiamärgiste kättesaadavust võimalikele ostjatele ja üürnikele, tagamaks, et nende ostu- või rendiotsuses on võimalik arvesse võtta hoone energiatõhusust.

Sõltumatu kontrollisüsteem kontrollib energiatõhususe näitaja ja energiaklassi nähtavust reklaamivahendites.

4.    Hoone liigi arvessevõtmine

Sõltumatus kontrollisüsteemis võetakse arvesse erinevaid hooneliike, eelkõige neid, mis on kinnisvaraturul kõige levinumad, näiteks ühepereelamud, korterelamud, büroohooned või jaekaubanduspinnad.

5.    Avalikustamine

Liikmesriigid avaldavad riiklikus energiamärgiste andmebaasis korrapäraselt vähemalt järgmise teabe kvaliteedikontrolli süsteemi kohta:

a)    kvaliteedi määratlemine energiamärgistes;

b)    energiamärgise süsteemi kvaliteedieesmärgid;

c)    kvaliteedi hindamise tulemused, sealhulgas hinnatud sertifikaatide arv ja suhteline suurus asjaomasel ajavahemikul välja antud sertifikaatide koguarvu suhtes (hooneliigi kohta);

d)    eriolukorra meetmed energiamärgiste üldise kvaliteedi parandamiseks.

🡻 2018/844 artikkel 1.14 ja lisa punkti 3 alapunkt b

3.    Andmebaasi lisatava teabe puhul saab pädev asutus teha seire ja kontrolli eesmärgil kindlaks asjaomase teabe lisaja.

🡻 2010/31/EL

⇨ uus

VIIIII LISA

Võrdleva metoodika raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe nõuete kulutõhusa taseme kindlaksmääramiseks

Võrdleva metoodika raamistik peab võimaldama liikmesriikidel teha kindlaks hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe ⇨ ja heite ⇦ ning energiatõhususega ⇨ ja heitega ⇦ seotud meetmete majanduslikud aspektid ning siduda need kulutõhusa taseme kindlaksmääramisega.

Võrdleva metoodika raamistikule lisatakse suunised, kuidas raamistikku kohaldada energiatõhususe kulutõhusate tasemete arvutamisel.

Võrdleva metoodika raamistik võimaldab võtta arvesse tavasid, väliseid kliimatingimusi ⇨ ja nende tulevasi muutusi vastavalt parimale olemasolevale kliimateadusele ⇦, investeerimiskulusid, hooneliiki, hooldus- ja käituskulusid (sh energiakulusid ja energiasäästu), ning juhul kui need on asjakohased, ka toodetud energiast saadud tulu, ⇨ energiakasutuse välismõjusid keskkonnale ja tervisele, ⇦ ja ning jäätmete kõrvaldamise ⇨ jäätmekäitluse ⇦ kulusid. Raamistik peaks tuginema asjakohastele käesoleva direktiiviga seotud Euroopa standarditele.

Komisjon peab ka

–lisama võrdleva metoodika raamistiku juurde suuniseid; liikmesriigid kasutavad nimetatud suuniseid allpool loetletud meetmete võtmiseks;

–andma teavet energiahindade eeldatava pikaajalise kujunemise kohta.

Võrdleva metoodika raamistiku rakendamiseks liikmesriikide poolt kehtestatakse liikmesriikide tasandil parameetrites väljendatud üldtingimused.

Võrdleva metoodika raamistik nõuab liikmesriikidelt, et nad

–määravad kindlaks võrdluse aluseks olevad hooned, mis on oma funktsiooni ja geograafilise asukoha poolest iseloomulikud ja tüüpilised, arvestades nii sisemisi kui väliseid kliimatingimusi. Võrdluse aluseks olevate hoonete hulgas on peab olema nii elamuid kui ka mitte-elamuid, nii uusi kui ka olemasolevaid hooneid;

–määravad kindlaks võrdluse aluseks olevate hoonete puhul hindamisele kuuluvad energiatõhususe meetmed. Need võivad olla üksikute hoonete jaoks tervikuna, üksikute ehitusdetailide või ehitusdetailide kombinatsiooni jaoks mõeldud meetmed;

–hindavad ⇨ lõpp- ja primaarenergia vajadust ja sellest tulenevaid heitkoguseid selliste ⇦ võrdluse aluseks olevate hoonete ⇨ puhul, mille suhtes ⇦ lõplikku ja primaarset energiavajadust ning võrdluse aluseks olevate hoonete energiavajadust, mille puhul on kohaldatud kindlaksmääratud energiatõhususe meetmeid;

–arvutavad välja (teises taandes osutatud) energiatõhususe meetmete maksumuse (st nüüdispuhasväärtuse) eeldatava majandusliku olelusringi vältel, mida kohaldatakse (esimeses taandes osutatud) võrdluse aluseks olevate hoonete suhtes, kohaldades selleks võrdleva metoodika raamistiku põhimõtteid.

Energiatõhususe meetmete maksumuse arvutamisel eeldatava majandusliku olelusringi vältel hindavad liikmesriigid energiatõhususe miinimumnõuete eri tasemete kulutõhusust. See võimaldab määrata kindlaks energiatõhususe nõuete kulutõhusad tasemed.

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

VIIIIV LISA

A OSA

B OSA

A OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiiv koos hilisemate muudatustega (osutatud artiklis 33)

B OSA

Liikmesriigi õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevad

(osutatud artiklis 33)

🡻 2010/31/EL (kohandatud)

IXV LISA