EUROOPA KOMISJON
Brüssel,26.10.2021
COM(2021) 960 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE
Euroopa kliimameetmete kiirendamine keskkonnahoidliku, õiglase ja jõuka tuleviku nimel
ELi kliimameetmete 2021. aasta eduaruanne
{COM(2021) 950 final} - {SWD(2021) 298 final}
„Alanud kümnend on kliima- ja elurikkuse kriisi vastu võitlemisel otsustav. Üheksa eurooplast kümnest on nõus, et tuleb võtta meetmeid, et vähendada meie heitkoguseid ja muuta Euroopa Liit 2050. aastaks kliimaneutraalseks. EL on seadnud ambitsioonikad eesmärgid ja komisjoni ettepanekud näitavad teed nende saavutamiseks. Keskkonnahoidliku ja tervisliku tuleviku tagamine kõigi jaoks nõuab märkimisväärseid jõupingutusi igas sektoris ja igas liikmesriigis. Euroopa üleminek saab olema õiglane, roheline ja konkurentsivõimet suurendav.“
Euroopa rohelise kokkuleppe valdkonna juhtiv asepresident Frans Timmermans
1.ELi RAHVUSVAHELISTE KOHUSTUSTE TÄITMINE
EL ületas 2020. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi, kui COVID-19 pandeemia tulemusel registreeriti 2020. aastal heite rekordiline vähenemine.
2020. aastal vähenes ELi 27 liikmesriigi liidusisene kasvuhoonegaaside (KHG) heide, sealhulgas rahvusvahelise lennunduse heide, 1990. aasta tasemega võrreldes 31 % ja jõudis 30 aasta madalaimale tasemele. Kui võtta arvesse ka maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) tulenevat heidet ja selle sidumist, vähenes netoheide 34 %. Seega on EL oluliselt ületanud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohast eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 20 %. Tänu viimase kümne aasta jooksul CO2 heite vähendamiseks järjepanu tehtud jõupingutustele jõuti kõnealuse eesmärgini juba enne COVID-19 pandeemia algust. Alates ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) kasutuselevõtmisest 2005. aastal on HKSi kuuluvate sektorite (elektritootmine, suurem osa tööstuslikust tootmisest ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) sisesed lennud) heide vähenenud ligikaudu 43 %. See on aidanud märkimisväärselt kaasa ELi 2020. aasta üldeesmärgi saavutamisele. ELi HKSi mittekuuluvates sektorites (nt HKSiga hõlmamata tööstus, transport, hooned, põllumajandus ja jäätmed) oli heide 16 % väiksem kui 2005. aastal, mis tähendab, et jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktidega hõlmatud sektoritele 2020. aastaks seatud eesmärk (–10 %) on samuti ületatud. Kyoto protokolli kohase esialgse modelleeritud arvestuse kohaselt vähenes LULUCFi sektorist tulenev aastane arvestuslik netokreedit aastatel 2013–2019.
Kogu ELi SKP on alates 1990. aastast suurenenud rohkem kui 50 %, samal ajal kui majanduse kasvuhoonegaaside heitemahukus väljendatuna heitkoguste ja SKP suhtarvuna vähenes 2020. aastaks tasemeni 271 g CO2(e)/EUR2015, mis on 1990. aasta tasemest üle poole madalam. See näitab, et CO2 heite vähendamine ja majanduskasv võivad käia käsikäes, nagu on välja toodud ELi uues majanduskasvu strateegias, Euroopa rohelises kokkuleppes.
Võrreldes 2019. aasta tasemega vähenes kasvuhoonegaaside heide 2020. aastal peaaegu 10 %; see pretsedenditult suur ajutine heite vähenemine oli tingitud pandeemiast. ELi HKSi kaasatud paiksete käitiste heitkogused vähenesid lausa 11,4 % ja HKSiga hõlmamata heitkogused 5,6 %. Lennundussektoris vähenes rekordiliselt nii EMP-siseste lendude heide (–63,5 %) kui ka üldiselt rahvusvahelisest lennundusest pärit heide (–54 %). Hiljutine uuring
näitas siiski, et kliimasoojenemist soodustavast lennunduse mõjust üle poole (66 %) moodustab muu kui CO2 heide (2018. aastal). Seetõttu on vaja arutada, kuidas kõige paremini tegeleda CO2ga mitteseotud mõjudega, et aidata kaasa ELi kliimaeesmärkide ja Pariisi kokkuleppe täitmisele, täiendades juba rakendatavaid kliimameetmeid.
Kuigi meretransport on üks kõige energiatõhusamaid transpordiliike, tekitas see aastatel 2018–2019 ligikaudu 3–4 % ELi kogu CO2 heitest, kusjuures ligikaudu 60 % heitest oli esitatud andmete kohaselt seotud väljaspool EMPd asuvatesse sadamatesse suunduvate või neist väljuvate sõitudega. 2020. aastal mõjutas pandeemia rängalt ka seda sektorit (aastavõrdluses vähenes CO2 heide 15 %). Senistest saavutustest hoolimata on väga oluline meeles pidada, et majanduse kiire taastumine võib taas põhjustada heitkoguste järsu ja kiire suurenemise, kui stimuleerivate meetmete abil ei soodustata rohepööret. Võttes arvesse kliimamuutuste enneolematut mõju, peame tegutsema kiiremini kui kunagi varem, et tagada keskkonnahoidlik, õiglane ja jõukas tulevik.
Joonis 1. ELi 27 liikmesriigi kasvuhoonegaaside koguheide (sh rahvusvaheline lennundus) ja kogusidumine aastatel 1990–2020, eesmärgid, mudelipõhine prognoositud heide ja sidumine aastatel 2020–2050
Oluline edasiminek Euroopa kliimameetmete rakendamisel
Kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega seadis EL 2019. aasta detsembris eesmärgi saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. EL võttis vastu ka Euroopa rohelise kokkuleppe, s.o liidu keskkonnasäästlikule majandusele õiglase ülemineku valdkondadeülese tegevuskava, milles digitehnoloogial on kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel üha olulisem roll. Pärast seda, kui komisjon oli avaldanud 2030. aasta kliimaeesmärgi kava, milles pakuti välja tasakaalustatum tee kliimaneutraalsuse saavutamiseks, kiitis Euroopa Ülemkogu 2020. aasta detsembris heaks ambitsioonikama eesmärgi vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 % (varasema 40 % asemel). Selle tulemusena teatasid EL ja selle liikmesriigid 2020. aasta detsembris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile oma ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panused. 2021. aasta oktoobriks esitasid 20 liikmesriiki ELile oma pikaajalised strateegiad, kuid liikmesriike kutsutakse üles kaaluma strateegiate ajakohastamist ja võimaluse korral nende ambitsioonikuse suurendamist.
Euroopa kliimamääruse vastuvõtmise ja jõustumisega 2021. aasta juunis muutus nii 2030. kui ka 2050. aastaks seatud eesmärk ELis õiguslikult siduvaks. Määrusega piiratakse ka süsinikdioksiidi tehnoloogilise sidumise panust heite vähendamisse 2030. aastaks, et tagada piisavate leevendusmeetmete võtmine. Määrusega kutsutakse sektoreid üles koostama tegevuskavad kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks ning luuakse kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu.
Selleks et ELi poliitikaraamistik oleks 2030. aastaks seatud uue kliimaeesmärgiga kooskõlas, esitas komisjon 2021. aasta juulis ülimalt põhjaliku kliima- ja energiaalaste õigusaktide paketi. Paketi kohaselt tuleks muudatusi teha järk-järgult ja selles pakutakse välja mitu vahendit sotsiaalselt vastuvõetava ülemineku toetamiseks. Kasvuhoonegaaside heitega seoses tehakse paketis ettepanek karmistada olemasoleva ELi HKSi tingimusi ja laiendada CO2 heite hinnastamise süsteemi meretranspordisektorile. Selles pakutakse ka välja viisid, kuidas edendada merendus- ja lennundussektoris säästvate alternatiivkütuste kasutamist. Lisaks tehakse ettepanek järk-järgult kaotada lubatud heitkoguse ühikute (LHÜ) lennundussektorile tasuta eraldamine ning rakendada EMP-väliste lendude puhul asjakohasel viisil rahvusvahelise lennunduse süsinikdioksiidiheite kompenseerimise ja vähendamise süsteemi (CORSIA). Paketiga nähakse ka ette eraldi heitkogustega kauplemise süsteem maanteetranspordis ja hoonetes kasutatavate kütuste jaoks, uute sõiduautode ja kaubikute CO2 heite ulatuslikum vähendamine ning alternatiivkütuste taristu kiirem kasutuselevõtmine. ELi HKSi mittekuuluvate sektorite puhul (hooned, maanteetransport, liidusisene meretransport, põllumajandus, jäätmed ja väiketööstus) tugevdatakse paketiga iga liikmesriigi jaoks siduvaid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärke. Konkreetsed eesmärgid seatakse ka looduslike CO2 sidujate säilitamiseks ja laiendamiseks. Pakett hõlmab ka ulatuslikumaid taastuvate energiaallikate kasutamise eesmärke ja meetmeid taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu kiirendamiseks kõigis lõppkasutussektorites ning energiasüsteemide integreerimise edendamiseks. Paketiga seatakse ka suuremad energiatõhususe eesmärgid ja nähakse ette ulatuslikumad energiasäästumeetmed, sealhulgas üldkasutatavate hoonete kõrgem renoveerimismäär, ning tehakse ettepanek maksustada energiaallikaid kooskõlas kliimaeesmärkidega ja nähakse ette meetmed kasvuhoonegaaside heite ülekandumise vältimiseks. 2021. aasta juulis võttis komisjon vastu ka ELi uue metsastrateegia aastani 2030. Strateegias tunnistatakse metsade ja kogu metsapõhise väärtusahela keskset rolli ELi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ning uue kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi ja 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamisel.
Võttes arvesse, et liikmesriikide lähtepositsioonid on erinevad ja üleminek keskkonnasäästlikule majandusele mõjutab neid erinevalt, on oluline, et see üleminek oleks õiglane. Liikmesriikide heitkoguste vähendamise ulatuslikumate eesmärkide kindlaksmääramisel lähtuti iga riigi SKPst elaniku kohta ning tehti kohandusi, et võtta arvesse kulutõhusust ja konkreetse riigi olusid. Selleks et leevendada üleminekust tulenevaid jaotumisega seotud ja sotsiaalseid tagajärgi liikmesriikide vahel ja sees, tehakse paketis ettepanek suurendada moderniseerimisfondi mahtu ning suunata osa uuest maanteetranspordi ja hoonete heitkogustega kauplemise süsteemist saadavast tulust uue kliimameetmete sotsiaalfondi kaudu vähekaitstud leibkondadele, mikroettevõtjatele ja transpordikasutajatele.
Selleks et kohaneda kliimamuutuste vältimatu mõjuga ja saada 2050. aastaks kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimeliseks ühiskonnaks, võttis komisjon 2021. aastal vastu uue kliimamuutustega kohanemise strateegia
. Strateegias kutsutakse üles arukamalt, kiiremini ja süsteemsemalt kohanema, tugevdama kohanemisvõimet, vähendama liikmesriikide ja kogu ELi haavatavust kliimamõju suhtes ning tõhustama koostööd partnerriikidega kogu maailmas. EL esitas 2021. aasta oktoobris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile ELi kohanemisteatise, milles on esitatud ELi kohanemisstrateegias kindlaks määratud ELi eesmärgid ning näited liikmesriikide headest tavadest.
Rohepöörde rahastamine
Rohepööre nõuab eelolevatel aastatel enneolematuid investeeringuid innovatsiooni ja uutesse tehnoloogilistesse lahendustesse. Võrreldes aastatega 2011–2020 tuleks 2030. aastaks seatud heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks ELis igal aastal teha hinnanguliselt 390 miljardi euro, ulatuses täiendavaid investeeringuid ja lisaks investeerida igal aastal 130 miljardit eurot muude keskkonnaeesmärkide saavutamisse. Selleks on vaja kasutusele võtta kõik rahastamisallikad: avaliku ja erasektori, riiklikud ja mitmepoolsed vahendid. Kliimameetmete rahastamise märkimisväärne suurendamine on ette nähtud uue mitmeaastase finantsraamistiku, taasterahastu „Next Generation EU“, seadusandlike ning avaliku ja erasektori algatuste ning 2021. aasta juuli paketi raames.
Erasektori investeeringute kaasamiseks võeti 2021. aastal vastu uuendatud kestliku rahanduse strateegia. Erakapitali paigutamise suunamiseks võttis komisjon vastu kestliku rahanduse taksonoomiamääruse, millega kehtestati raamistik ELi taksonoomiale kui keskkonnasäästlike majandustegevusalade klassifikaatorile ettevõtjate, investorite ja poliitikakujundajate jaoks. Selle esimene osa keskendub kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele teatavates sektorites. Muud keskkonna- ja sotsiaalsed mõõtmed valmivad 2022. aastal. Komisjon avaldab 2021. aasta lõpuks aruande, milles kirjeldatakse sätteid, mida on vaja, et hõlmata majandustegevusalad, millel ei ole olulist mõju keskkonnasäästlikkusele, ja majandustegevusalad, mis kahjustavad oluliselt keskkonnasäästlikkust. EL jätkab koos oma peamiste partneritega kestliku rahanduse rahvusvahelisel platvormil tööd kestlike piiriüleste investeeringute hõlbustamiseks, eelkõige võimaliku ühise taksonoomia kaudu. Lisaks on komisjon teinud ettepaneku äriühingute kestlikkusaruandluse direktiivi kohta, millega muudetaks kehtivaid mittefinantsaruandluse nõudeid, laiendataks aruandluskohustust kõigile suurtele äriühingutele ja kõigile reguleeritud turgudel noteeritud äriühingutele, välja arvatud noteeritud mikroettevõtjatele, ning nähtaks ette esitatud teabe auditeerimine. See parandaks oluliselt läbipaistvust.
Olulisimatesse sektoritesse tehtavate investeeringute kaasamise poliitiliste vahendite hulka kuuluvad ELis tööstusliidud. Need on Euroopa akuliit, saastevaba vesiniku liit ja Euroopa tooraineliit.
Majanduse keskkonnasäästlik ja õiglane taastumine
Alates pandeemia puhkemisest 2020. aastal on Euroopa roheline kokkulepe olnud majanduse taastepaketi ja ELi pikaajalise eelarve (2021–2027) kavandamisel ELi jõupingutuste keskmes. Tulenevalt eelmisel aastal Euroopa Ülemkogus saavutatud kokkuleppest kasutatakse ajutise taasterahastu „Next Generation EU“ ja 2021.–2027. aasta eelarve 1,8 triljoni euro suurusest kogumahust vähemalt 30 % ehk 540 miljardit eurot kliimaga seotud poliitikameetmete ja programmide rakendamiseks. Komisjon rahastab 30 % taasterahastust „Next Generation EU“ roheliste võlakirjade emiteerimise teel, lähtudes kliimameetmetega seotud kuludest, mis kantakse taaste- ja vastupidavusrahastu raames. Selleks et saada taasterahastu „Next Generation EU“ kesksest komponendist – taaste- ja vastupidavusrahastust
– toetust, pidid liikmesriigid 2021. aastal koostama riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad eraldatud rahaliste vahendite kavandatud kasutamise kohta. Kavad peavad olema kooskõlas riiklike kliima- ja energiakavadega, vastama kliimameetmetega seotud kulude 37 % osakaalu eesmärgile ning olema kooskõlas olulise kahju ärahoidmise põhimõttega, et vältida võimalikku negatiivset mõju kliima- ja keskkonnaeesmärkidele
. Liikmesriigid, kelle taaste- ja vastupidavuskavasid komisjon on hinnanud, on eespool nimetatud eesmärgi ületanud, eraldades kliimameetmetele ligikaudu 40 % rahalistest vahenditest.
Selleks et üleminek kliimaneutraalsele majandusele oleks õiglane ja kedagi ei jäetaks kõrvale, on loodud õiglase ülemineku mehhanism. Selle uue vahendi abil loodetakse kaasata ligikaudu 55 miljardit eurot, et leevendada kliimapöörde sotsiaal-majanduslikku mõju kõige enam mõjutatud piirkondades ja sektorites. Liikmesriigid on koostamas õiglase ülemineku territoriaalseid kavasid, milles määratakse kindlaks kõige negatiivsemalt mõjutatud territooriumid ja kirjeldatakse nende üleminekuprotsessi. Energia- ja kliimaeesmärkide saavutamise seisukohast on väga oluline, et investeeringud toetaksid töötajate ümber- ja täiendusõpet sektorites, mida üleminek negatiivselt mõjutab, ning muudaksid tööturustaatustevahelise liikumise sujuvamaks
.Lisaks on loodud õiglase ülemineku platvorm,
et abistada piirkondi, mis sõltuvad tahketest fossiilkütustest ja CO2-mahukatest tööstusharudest, ning pakkuda võimalusi avatud dialoogiks ja mõttevahetusteks.
Linnade ja kodanike suurem aktiivsus kliimameetmete rakendamisel
Võitlus kliimamuutuste vastu on kollektiivne kohustus. Inimesed ja linnad kogu ELis tegutsevad üha aktiivsemalt. 2020. aasta detsembris kuulutas komisjon välja Euroopa kliimapakti, et anda kodanikele suurem roll nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise meetmete kavandamisel ning pakkuda selleks tõhusat platvormi. 2021. aasta juuliks oli paktiga ühinemiseks esitatud enam kui 1 000 taotlust ja üle 500 inimese on juba aktiivsed kliimasaadikud.
2020. aasta lõpuks oli ELi linnapeade kliima- ja energiapaktiga ühinenud ligikaudu 9 900 Euroopa linna, kes võtsid kollektiivse kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks 30 % ja 2030. aastaks 47 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa horisont“ raames algatab komisjon ka missiooni „Kliimaneutraalsed ja arukad linnad“, mille eesmärk on saavutada 2030. aastaks kliimaneutraalsus vähemalt 100 linnas ning edendada eksperimenteerimist ja innovatsiooni, samal ajal kui teiste missioonidega, mis võetakse ette kliimamuutustega kohanemise, ookeanide ja sisevete ning mulla seisundi valdkonnas, edendatakse kliimameetmeid kodanike laiapõhjalise kaasamise kaudu.
2.ELi HEITKOGUSTEGA KAUPLEMISE SÜSTEEM
ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) hõlmab praegu umbes 36 % ELi kasvuhoonegaaside koguheitest, mis pärineb ligikaudu 9 500 elektrijaamast ja tootmisettevõttest (st paiksetest käitistest), samuti EMP-sisestest lendudest. 2020. aastaks olid ELi HKSi kuuluvate paiksete käitiste heitkogused 2005. aasta tasemega võrreldes vähenenud juba 43 %. See vähenemine oli peamiselt seotud elektri- ja soojusenergia tootmise sektoriga (–15 %) ning kajastas nii varem kindlaks tehtud CO2 heite vähendamise suundumusi (nt üleminek kivisöelt maagaasiküttega elektritootmisele ja fossiilkütuste asendamine taastuvate energiaallikatega tulenevalt ELi ja liikmesriikide taastuvenergiapoliitikast) kui ka elektritarbimise vähenemist 2020. aastal pandeemia tulemusel. 2020. aastal vähenesid paiksete käitiste heitkogused pandeemia mõjul hinnanguliselt 11,4 %, tööstuse heitkoguste vähenemine oli suurim (–7 %) alates ELi HKSi 3. etapi algusest (2013. aasta) ning lennunduse heitkogused kahanesid rekordiliselt (–63,5 %).
Joonis 2. Tõendatud (varasemad) ELi HKSiga hõlmatud heitkogused aastatel 2005–2020 miljonites CO2 ekvivalenttonnides, liikmesriikide prognoosid aastateks 2021–2030 seniste meetmete juures, ELi HKSi piirmäärad 2., 3. ja 4. etapis ning ELi HKSi LHÜde koguülejääk aastatel 2008–2020, sealhulgas Ühendkuningriigis (Põhja-Iirimaa), Norras ja Islandil
3. etapi viimast paari aastat iseloomustas jõulisem CO2 hinnasignaal. Nii oli see ka 2020. ja 2021. aastal, kui hoolimata pandeemiast tingitud raskest majandusolukorrast tööstuses ja lennunduses oli CO2 hind endiselt kõrge: selle põhjuseks olid kõrged gaasihinnad ja turu ootused 2030. aasta kõrgema kliimaeesmärgi suhtes. CO2 hind on 2021. aasta jooksul veelgi tõusnud, mis on kergitanud elektri hulgihindu, ehkki palju väiksemal määral kui kõrged gaasihinnad.
Komisjon avaldab igal aastal eelmise aasta LHÜde ülejäägi. 2021. aasta mais oli 2020. aasta ülejääk ligikaudu 1,58 miljardit
ehk mõnevõrra rohkem kui 2019. aastal (1,39 miljardit), kuna heitkogused vähenesid pandeemia mõjul pidevalt. Senist ülejääki arvestades vähendatakse 2021. aasta septembrist kuni 2022. aasta augustini korraldatavate enampakkumiste mahtu 378 miljoni LHÜ võrra. Alates 2019. aastast rakendatava turustabiilsusreservi esimene läbivaatamine näitas, et reserv on täitnud oma eesmärgi vähendada varasemat ülejääki ja stabiliseerida turgu, kuigi heitkogused on COVID-19 puhangu tulemusel vähenenud. Nimelt on reservi kantud ligikaudu 1,1 miljardit LHÜd (st enampakkumiste mahud on vähenenud) ja see suundumus peaks lähiaastatel jätkuma.
Mis puudutab rahvusvahelisi ühikuid, siis turuanalüütikud prognoosisid 3. etapi alguses, et rahvusvaheliste ühikute kasutusõiguste suurus 2. ja 3. etapis (2008–2020) on ligikaudu 1,6 miljardit ühikut. 2021. aasta mai seisuga
oli kasutatud või vahetatud kokku ligikaudu 1,565 miljardit ühikut, mis moodustas prognoositud maksimumist peaaegu 98 %. Ainuüksi 3. etapis (2013–2020) vahetati 506,3 miljonit rahvusvahelist ühikut. ELi HKSi direktiivi kohaselt ei või süsteemi neljandal kauplemisperioodil (2021–2030) ELi HKSi nõuete täitmiseks rahvusvahelisi ühikuid enam kasutada.
Euroopa CO2-turul LHÜde enampakkumisel müümisest saadud tulu suurenes CO2 hinna tõusu tõttu 2020. aastal jätkuvalt. Liikmesriikide, Ühendkuningriigi ja EMP riikide poolt ajavahemikul 2012. aastast kuni 2021. aasta 30. juunini enampakkumistel teenitud kogutulu moodustas ligikaudu 83,5 miljardit eurot. Ainuüksi 2020. aastal oli kogutulu 16,5 miljardit eurot (ELi 27 liikmesriiki ja EMP) ja koos Ühendkuningriigi tuluga 19 miljardit eurot. 2021. aasta esimesel kuuel kuul moodustasid tulud (ELi 27 liikmesriiki ja EMP) ligikaudu 14 miljardit eurot.
Meetmed lennundus- ja meretranspordisektoris
Vastavalt ELi HKSi direktiivi nn peatamissättele ei määrata Euroopa-välisest lennundusest, st Euroopa Majanduspiirkonda saabuvatest lendudest ja teistesse riikidesse suunduvatest lendudest (välja arvatud Ühendkuningriiki ja Šveitsi suunduvad lennud) tulenevate heitkoguste hinda praegu ELi HKSi raames.
EL toetas 2021. aastal jätkuvalt Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni esialgse kasvuhoonegaaside heite vähendamise strateegia rakendamist, keskendudes lühiajalistele meetmetele. Komisjon allkirjastas ka vastastikuse mõistmise memorandumi programmi „Euroopa horisont“ uue partnerluse kohta, mille raames investeeritakse 2030. aastaks kuni 3,8 miljardit eurot teadusuuringutesse ja innovatsiooni, et töötada välja ja tutvustada rakendatavaid heitevabu lahendusi kõigi peamiste laevatüüpide ja teenuste jaoks. 2021. aasta juulis tegi komisjon ettepaneku laiendada ELi HKSi meretranspordist pärit heitele ja hoogustada sektoris säästvate alternatiivkütuste kasutamist.
3.JÕUPINGUTUSTE JAGAMIST KÄSITLEVATE ÕIGUSAKTIDEGA HÕLMATUD HEIDE
Heide, mis on pärit ELi HKSi mittekuuluvatest sektoritest, nagu transport, ELi HKSiga hõlmamata tööstus, hooned, põllumajandus ja jäätmed, on hõlmatud jõupingutuste jagamist käsitlevate ELi õigusaktidega. Jõupingutuste jagamist käsitlevas otsuses on sätestatud liikmesriikide heite vähendamise eesmärgid 2020. aastaks väljendatuna protsentuaalse muutusena 2005. aasta taseme suhtes. Selles on ka sätestatud aastaks eraldatud heitkoguse ühikud (AEHÜd), mida liikmesriigid peavad järgima. Otsusele järgnenud jõupingutuste jagamise määruses on sätestatud riiklikud heite sihttasemed 2030. aastaks ja aastaks eraldatud heitkoguse ühikud ajavahemikuks 2021–2030, sealhulgas Islandi ja Norra puhul. Island ja Norra astusid täiendavaid samme jõupingutuste jagamise määruse rakendamiseks ning nüüdseks on mõlemad riigid esitanud komisjonile oma riikliku kava,.
Alates jõupingutuste jagamise süsteemi kasutuselevõtmisest 2013. aastal on kogu ELi hõlmav heide olnud igal aastal üldisest piirmäärast väiksem. 2019. aastal olid jõupingutuste jagamist käsitleva otsusega hõlmatud ELi 27 liikmesriigi heitkogused peaaegu 11 % väiksemad kui 2005. aastal. Seega ületati 2020. aastaks seatud eesmärk (–10 %) juba enne COVID-19 kriisi (joonis 3).
Joonis 3. Jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktidega hõlmatud sektorite heitkogused aastatel 2005–2030 ja aastaks eraldatud heitkoguse ühikud (AEHÜd) ELi 27 liikmesriigis, Islandil ja Norras (miljonites CO2 ekvivalenttonnides)
Jõupingutuste jagamise kohustuste täitmine liikmesriikides aastatel 2013–2020
Kõik liikmesriigid täitsid aastatel 2013–2018 omapoolsed jõupingutuste jagamise kohustused. Malta ületas igal aastal oma AEHÜde kogust, kuid kattis puudujäägi nende ostmisega Bulgaarialt. 2018. aastal ületasid ka Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Iirimaa, Küpros, Luksemburg, Poola, Saksamaa ja Soome oma AEHÜde kogust, kuid nad said kasutada eelmiste aastate ülejääke. Rootsi ja Ühendkuningriik tunnistasid 2018. aastal oma AEHÜde ülejäägi kehtetuks, et parandada süsteemi vastavust keskkonnaeesmärkidele. Kõik teised liikmesriigid kandsid eraldatud heitkoguse ülejäägi järgmistesse aastatesse. Jõupingutuste jagamise kohustuse täitmiseks ei kasutatud puhta arengu mehhanismi ega ühisrakenduse rahvusvahelisi projektidest saadud ühikuid.
2019. aasta kohustuste täitmise tsükkel on käimas. Jõupingutuste jagamist käsitleva otsuse kohase iga-aastase inventuuri kohaselt ületasid Malta heitkogused tema AEHÜsid 22 % ja seetõttu peab ta neid jälle ostma. Veel üheksa liikmesriigi heide ületas 2019. aastaks eraldatud heitkoguse ühikuid kuni 18 %. Need riigid, välja arvatud Iirimaa ja Saksamaa, on varasematest aastatest üle kandnud piisavalt AEHÜsid. 2020. aasta inventuuri asendusandmete kohaselt ületasid Bulgaaria, Iirimaa, Küpros, Malta, Saksamaa ja Soome oma AEHÜsid 0,4 % (Soome) kuni 14 % (Iirimaa). Liikmesriigid, kellel ei ole üle kantud AEHÜsid (Iirimaa, Malta ja Saksamaa), võivad kasutada jõupingutuste jagamist käsitlevas otsuses sätestatud paindlikkusmehhanisme (lisaks AEHÜde järgmistesse aastatesse ülekandmisele ja laenamisele).
Joonis 4. AEHÜde koguülejääk protsendina võrdlusaasta 2005 heitkogustest aastatel 2013–2019 ELi 27 liikmesriigi ja Ühendkuningriigi puhul
Edusammud 2030. aastaks seatud jõupingutuste jagamise eesmärkide saavutamisel
Liikmesriigid kavandavad, võtavad vastu ja rakendavad poliitikat ja meetmeid, et saavutada senised 2030. aastaks jõupingutuste jagamise määrusega kehtestatud eesmärgid. Kõikide praegu rakendatavate riiklike poliitikameetmete tulemusena vähendaksid ELi 27 liikmesriiki 2030. aastaks jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktidega hõlmatud heidet 2005. aastaga võrreldes 22 %. See tulemus on tunduvalt väiksem kui praegune üldine heite 30 % vähendamise eesmärk ja 2021. aasta juulis esitatud ambitsioonikam heite 40 % vähendamise eesmärk. Isegi kui kõik liikmesriikide teatatud lisameetmed ellu viiakse, saavutatakse 30 % vaid napilt. Sellest asjaolust tuleneb tungiv ja kiireloomuline vajadus liikmesriikidepoolse täiendavate kliimameetmete kavandamise ja rakendamise järele jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktidega hõlmatud sektorites.
Joonis 5. Jõupingutuste jagamise määruse kohaste 2030. aasta eesmärkide ning olemasolevatel ja lisameetmetel põhinevate heiteprognooside vahe protsendina võrdlusaasta 2005 heitest ELi 27 liikmesriigi ning Islandi ja Norra puhul. Positiivsed väärtused tähistavad eesmärkide prognoositud ületamist; negatiivsed väärtused näitavad, et kavandatud eesmärgid jäävad saavutamata.
Peamisi sektoreid käsitlev poliitika
Maanteetranspordi sektoris, mis on suuruselt teine heiteallikas ELis, saavutasid heitkogused pärast finantskriisi järel toimunud langust 2019. aastal taas 2005. aasta taseme. Pärast pandeemia lõppemist heitkogused eeldatavasti suurenevad ja ilma lisameetmeteta need tõenäoliselt ei vähene. Maanteetranspordist pärit heidet aitavad seega kõige rohkem vähendada uute sõiduautode ja kaubikute ning raskesõidukite CO2 heite normid. Kui 2019. aastal oli uute sõiduautode keskmine heide 122,3 g CO2/km, siis 2020. aastal vähenes see tasemeni 107,8 g CO2/km. See on ülekaalukalt suurim aastane vähenemine alates CO2 heite normide kehtestamisest 2010. aastal ja selle põhjuseks on ELi sõidukipargi CO2 heite sihttaseme järkjärguline alandamine alates 2020. aastast. Lisaks näitab see seda, et liikmesriikide rakendatud sihipärased majanduse taastamise meetmed, millega ergutati heiteta ja vähese heitega sõidukite kasutuselevõttu ning investeeringuid laadimistaristusse, on avaldanud mõju. Elektriautode registreerimine kolmekordistus 2020. aastal võrreldes 2019. aastaga (3,5 %st enam kui 11 %ni, sh 6 % täiselektrisõidukid ja 5 % pistikühendusega hübriidsõidukid). Tänu rangematele normidele vähenes 2020. aastal ka uute kaubikute keskmine heide tasemeni 155,7 g CO2/km (joonis 6). Raskesõidukid, nagu veoautod, rasked kaubikud ja bussid, tekitavad ligikaudu 30 % maanteetranspordi kogu CO2 heitest. Kehtivate õigusaktide kohaselt tuleb tootja uute raskeveokite keskmist CO2 heidet vähendada alates 2025. aastast 15 % ja 2030. aastast 30 % võrreldes 2019. aasta tasemega.
Joonis 6. Uute müüdud sõiduautode ja kaubikute keskmine heide (g CO2/km) ning sõidukipargi heite sihttasemed
Veel üks vahend, mida transpordisektoris heitkoguste vähendamiseks kasutatakse, on kütusekvaliteedi direktiiv, millega on ette nähtud kütuste kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamine kogu olelusringis 2020. aastaks 2010. aastaga võrreldes 6 %. 2019. aastal tarnitud kütuste keskmine kasvuhoonegaaside heitemahukus oli 4,3 % väiksem kui 2010. aastal (joonis 7). Aruandvate riikide edusammud on väga erinevad, ent peaaegu kõik liikmesriigid peavad 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks võtma kiiresti lisameetmeid. Juulis tehti taastuvenergia direktiivi muutmisega seoses ettepanek vähendada 2030. aastaks kõigi transpordikütuste kasvuhoonegaaside heitemahukust 13 %. Lisaks peavad liikmesriigid täitma muud kui bioloogilist päritolu taastuvkütuste (2,6 %) ja täiustatud biokütustega seotud (2,2 %) alleesmärgid.
Joonis 7. Kütuste kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamine, mille ELi kütusetarnijad on saavutanud 27 liikmesriigis ja Ühendkuningriigis aastatel 2010–2019
Fluoritud gaasid (F-gaasid) on väga võimsad kasvuhoonegaasid ja nende heidet võetakse arvesse jõupingutuste jagamist käsitleva otsuse alusel. Alates 2019. aastast peab EL järgima ka osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli kohaseid fluorosüsivesinike tarbimise piirmäärasid. Kehtiva F-gaaside määruse eesmärk on vähendada heitkoguseid, soodustades üleminekut ülimalt soojendavatelt F-gaasidelt väiksema globaalse soojendamise potentsiaaliga gaasidele. 2020. aastal oli ELi turule tarnitud F-gaaside kogus 2015. aastaga võrreldes juba 40 % väiksem, mõõdetuna võimaliku kliimamõju alusel. Samuti jäi fluorosüsivesinike tarbimine ELis märkimisväärselt allapoole protokollis 2020. aastaks ette nähtud piirmäära. 2021. aastal jätkas komisjon oma reaalajas toimiva seiresüsteemi – ELi tollivaldkonna ühtse teeninduskeskkonna – laiendamist, et aidata liikmesriikide pädevatel asutustel takistada kvoodisüsteemiga hõlmamata fluorosüsivesinike ebaseaduslikku importi.
Paljudel juhtudel asendasid F-gaasid osoonikihti kahandavaid aineid, mis on sageli samuti väga võimsad kasvuhoonegaasid. Nüüdseks on EL osoonikihti kahandavad ained järk-järgult kasutuselt kõrvaldanud ja täitnud edukalt Montreali protokollist tulenevad kohustused. Kuna osoonikihti kahandavaid aineid võib siiski kasutada teatavate erandiga hõlmatud tegevuste puhul, on oluline jätkata asjaomase poliitika rakendamist.
4.MAAKASUTUS, MAAKASUTUSE MUUTUS JA METSANDUS (LULUCF)
LULUCF võib tekitada kasvuhoonegaaside heidet atmosfääri, ent ka CO2 atmosfäärist siduda. Liikmesriigid võtsid kohustuse tagada, et aastatel 2013–2020 arvestatakse nende Kyoto protokolli kohase vähendamiseesmärgi täitmisel kasvuhoonegaaside heidet ja CO2 sidumist, mis tuleneb selles sektoris võetud lisameetmetest. Alates 2021. aastast hõlmab ELi kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030 maakasutuse sektori heidet ja selle sidumist Kyoto protokolli kohandatud arvestuseeskirjade põhjal.
LULUCFi määruse kohaselt peab iga liikmesriik aastatel 2021–2030 tagama, et maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev arvestuslik kasvuhoonegaaside heide kompenseeritakse vähemalt samaväärse arvestusliku CO2 sidumisega atmosfäärist (negatiivse saldo vältimise kohustus). Samuti on kindlaks määratud liikmesriikide metsa heitkoguste võrdlustasemed aastateks 2021–2025
. EFTA järelevalveamet võttis need tasemed vastu ka Islandi ja Norra puhul,
järgides sarnast menetlust.
Joonis 8. Kyoto protokolli kohane teatatud (T) ja esialgne arvestuslik (A) heide ja sidumine teisel kohustusperioodil, ELi 27 liikmesriiki
Jooniselt 8 nähtub, et aastatel 2013–2019 vähenes ELi teatatud heite ja sidumise koondtulemus tegevuste kaupa, kusjuures keskmine netosidumine oli –344,9 miljonit CO2 ekvivalenttonni. Kyoto protokolli arvestuseeskirju kohaldades moodustas arvestuslike koguste puhul keskmine sidumine (kreedit) –115,0 miljonit CO2 ekvivalenttonni. Arvestuslik netokreedit vähenes –153,3-st –85,3 miljoni CO2 ekvivalenttonnini. Need kogused hõlmavad nii Kyoto protokolli kohaselt kohustuslikke tegevusi, st metsastamist/taasmetsastamist, raadamist ja metsa majandamist, kui ka vabatahtlikke tegevusi.
ELi LULUCFi sektoris CO2 sidumise vähenemise peamine põhjus on metsa majandamisest tuleneva teatatud netosidumise ja arvestusliku netokreediti vähenemine aastatel 2013–2019
. CO2 sidumise vähenemine on tingitud mitmest tegurist, sealhulgas puidunõudluse suurenemisest (nt 2018. aastal Soomes), raieküpsuse saavutanud metsa osakaalu suurenemisest (Eestis, Lätis) ning selliste looduslike häiringute suurenemisest nagu putukatest põhjustatud kahjustused (Tšehhis alates 2015. aastast), tormid (2019. aastal Poolas), põuad ja metsatulekahjud (nt 2017. aastal Itaalias ja Portugalis)
. Kyoto protokolli teise kohustusperioodi arvestuseeskirjadel põhinevate esialgsete hinnangute kohaselt on Küprose, Madalmaade ja Soome LULUCFi keskmine negatiivne saldo vähem kui 1 miljon CO2 ekvivalenttonni aastas. Läti, Sloveenia ja Tšehhi puhul prognoositakse suuremat negatiivset saldot (vastavalt 2,4, 3,9 ja 2,6 miljonit CO2 ekvivalenttonni aastas).
LULUCFist tuleneva netosidumise vähenemise peatamiseks tegi komisjon ettepaneku kehtestada CO2 sidumise uueks 2030. aasta sihttasemeks –310 miljonit CO2 ekvivalenttonni ja luua 2035. aastal kliimaneutraalne maakasutussektor, milles on ühendatud LULUCFist tulenev netosidumine ning kariloomade ja väetistega seotud heide
.
5.KLIIMAMUUTUSTEGA KOHANEMINE
Kliimamuutustega kohanemine on nüüd lõimitud ELi poliitikasse ja ELi pikaajalisse eelarvesse. Kõik liikmesriigid kehtestasid 2020. aastaks riikliku kohanemisstrateegia või -kava. Platvormist Climate-ADAPT on kujunenud kliimamuutustega kohanemise teadmusbaas. 2021. aastal võttis komisjon vastu ELi uue kliimamuutustega kohanemise strateegia, milles kirjeldatakse, kuidas valmistuda kliimamuutuste vältimatuks mõjuks ja saavutada 2050. aastaks vastupanuvõime kliimamuutustele. Selleks täiendatakse ja vahetatakse teadmisi (nt ELi platvormide ja vaatluskeskuste kaudu) ning kogutakse rohkem ja täpsemaid andmeid kliimaga seotud riskide ja kahjude kohta. Strateegias rõhutatakse, et toetada tuleks poliitika arendamist kõikidel tasanditel ja kõigis sektorites, eelkõige kohalikku ja õiglast vastupanuvõime arendamist. Selles käsitletakse ka kliimamuutuste ja loodusõnnetustega seotud riskide makromajanduslikku ja eelarvelist tähtsust ning tõstetakse esile vajadus lõimida kliimamuutustele vastupanu võime riiklikesse eelarveraamistikesse. Strateegias rõhutatakse ka looduspõhiste lahenduste tähtsust.
Kiirema kohanemise lahendusi katsetatakse ja nende haaret laiendatakse programmi „Euroopa horisont“ raames kavandatud kliimamuutustega kohanemise missiooni kaudu. Eesmärk on toetada vähemalt 150 piirkonda ja kogukonda ning katsetada vähemalt 75 põhjalikku näidisprojekti. Programmi „Euroopa horisont“ missioonid, mis käsitlevad mulla seisundit, kliimaneutraalseid linnu ning ookeane ja siseveekogusid, on samuti otseselt seotud kohanemismeetmetega.
Esimene hinnang riikide kohanemispoliitika aruannetele
Alates 2021. aastast peavad liikmesriigid andma aru oma riikliku kohanemispoliitika kohta. Kõik liikmesriigid on oma aruanded esitanud. Kuigi rakendamisel tehtud tegelikke edusamme on veel vara hinnata, võib saada lühiülevaate peamistest täheldatud ohtudest ja tulevastest riskidest, mille alusel saab 2023. aastal edusamme mõõta.
Kõige sagedamini täheldatud akuutsed ohud liikmesriikides on kuumalained ja põuad (kõigis riikides), tugevad sademed (mis põhjustavad üleujutusi), tormid, maalihked ning metsa- või maastikupõlengud (paljudes riikides kõikides kliimavöötmetes
). Kõige sagedamini täheldatud kroonilised ohud on temperatuurimuutused, muutuv sademete režiim ja muutuvad sademeliigid (samuti suurem varieeruvus) ning rannikuerosioon. Peale selle on mõningaid ohte, mis paistavad silma, kuid millest on teatatud ainult konkreetsete kliimavöötmete puhul: veenappuse, mulla degradeerumise ja erosiooni ohud näivad põhjapiirkonnas peaaegu puuduvat; muutuv tuulerežiim mõjutab peamiselt põhja- ja idapiirkonda ning soolase vee sissetung on eriti problemaatiline lõunas. Kokkuvõttes teatasid Hispaania, Prantsusmaa ja Soome kõige rohkematest ohtudest ning Iirimaa, Itaalia ja Luksemburgi teatatud ohtude arv oli kõige väiksem. Tulevastest kliimaga seotud riskidest enim mõjutatavate valdkondadena nimetas üle 60 % liikmesriikidest tervishoidu, põllumajandust ja toiduainetööstust, metsandust, bioloogilist mitmekesisust, veemajandust, turismi ja energeetikat. Hispaania, Portugal ja Rootsi teatasid kõige suuremast arvust sektoritest, mida tulevased riskid mõjutavad.
6.KLIIMAMEETMETE RAHASTAMINE
ELi eelarves kliimapoliitikaga arvestamine
Nagu osutati 1. jaotises, nõuab üleminek kliimaneutraalsusele ja vastupanuvõime kliimamuutuste suhtes märkimisväärseid investeeringuid. ELi järgmisest pikaajalisest eelarvest (2021–2027) eraldatakse kliimameetmetele vähemalt 30 %, mis on seni suurim osa eelarvest, mis sellele valdkonnale eraldatakse (aastatel 2014–2020 oli see 20 %). See vastab ligikaudu 625 miljardile eurole võrreldes ligikaudu 210 miljardi euroga eelmisel perioodil. Konkreetsetel kuluprogrammidel on suuremad kliimaga seotud eesmärgid (programm „Euroopa horisont“ – 35 %, Ühtekuuluvusfond – 37 %, ühine põllumajanduspoliitika – 40 %, Euroopa ühendamise rahastu – 60 %, programm LIFE – 61 %, õiglase ülemineku fond – 100 %), seega on nende panus üldisse eelarve-eesmärki isegi suurem.
Selleks et saada taaste- ja vastupidavusrahastust kuni 723,8 miljardi euro ulatuses laene ja toetusi, koostasid liikmesriigid 2021. aastal oma taaste- ja vastupidavuskavad. Need kavad hõlmavad investeeringuid ja reformialgatusi, millel on lisaväärtus kogu ELi jaoks, nagu taastuvate energiaallikate, sealhulgas vesinikutehnoloogia arendamine ja kasutamine, hoonete renoveerimine ja energiatõhusus ning alternatiivkütuste või raudteetranspordi taristu kasutuselevõtmine. Eesmärk tõsta kliimaga seotud kulutused 37 %ni on ületatud, sest 22 riikliku taaste- ja vastupidavuskava põhjal, mille komisjon on heaks kiitnud, ulatub kliimainvesteeringute kogumaht 177 miljardi euroni, mis moodustab ligikaudu 40 % taaste- ja vastupidavusrahastu kogurahastamisest. Ligikaudu 43 % kliimameetmetele eraldatud summast suunatakse taastuvenergiale, võrkudele ja energiatõhususele ning 35 % säästvale liikuvusele. Seega võivad liikmesriigid saavutada 2030. aastaks seatud ambitsioonikamad eesmärgid juba oma taaste- ja vastupidavuskavade abil. Komisjon on taaste- ja vastupidavusrahastust ja struktuurifondidest rahastatavate kliimameetmetega seotud kulude jälgimisel võimaluse korral lähtunud ELi taksonoomia kohastest tehnilistest sõelumiskriteeriumidest. Taasterahastu „Next Generation EU“ roheliste võlakirjade raamistik,
mis võeti vastu 2021. aasta septembris, hõlmab vajalikke tagatisi, et tulude arvelt rahastataks taaste- ja vastupidavusrahastu raames tehtavaid keskkonnahoidlikke investeeringuid ja kliimainvesteeringuid.
Õiglase ülemineku mehhanismi raames kaasatakse eeldatavasti ligikaudu 55 miljardi euro ulatuses investeeringuid (2021–2027) ja see hõlmab järgmist kolme sammast:
1.õiglase ülemineku fond kogumahuga vähemalt 25 miljardit eurot;
2.InvestEU sihtotstarbeline õiglase ülemineku kava – programmi „InvestEU“ raames antav eelarveline tagatis erasektori investeeringute kaasamiseks;
3.avaliku sektori laenurahastu, milles ühendatakse 1,5 miljardi euro väärtuses toetusi ELi eelarvest ja 10 miljardi euro väärtuses laene Euroopa Investeerimispangalt (EIP), et kaasata ligikaudu 18 miljardi euro ulatuses avaliku sektori investeeringuid.
Alates 2021. aastast haldab ELi programmide (nt Euroopa ühendamise rahastu, programm „Euroopa horisont“, innovatsioonifond, programm LIFE, õiglase ülemineku mehhanismi alla kuuluv laenurahastu jne) neid osi, millega panustatakse Euroopa rohelise kokkuleppe täitmisse, üksainus üksus: Euroopa Kliima, Taristu ja Keskkonna Rakendusamet (CINEA).
ELi HKSis LHÜde enampakkumisel müümisest teenitud tulu kasutamine liikmesriikide poolt
Tulenevalt CO2 hinna märkimisväärsest tõusust 3. etapis suurenesid ka ELi 27 liikmesriigi enampakkumistulud: 3,1 miljardist eurost 2013. aastal 14,4 miljardi euroni 2020. aastal. Iga-aastaste aruannete põhjal kasutati kliima- ja energiaeesmärkidel 3. etapis hinnangute järgi 75 % (56,5 miljardit eurot) ja 2020. aastal 72 % kogutulust. Praktikas kulutavad liikmesriigid kliimamuutuste ja energiaga seotud eesmärkidel enampakkumistulust rohkem
.
Joonis 9. Enampakkumistulu ja selle teatatud kasutamine ELi 27 liikmesriigis aastatel 2013–2020 (miljardites eurodes)
3. etapis kasutati CO2 hinna tõusust tulenenud aastaseid lisatulusid peamiselt riigisiseselt, samal ajal kui teatatud rahvusvahelised aastased kulutused on olnud üsna stabiilsed (ligikaudu 100–200 miljonit eurot aastas). Rahvusvahelised kulutused on peamiselt seisnenud raha suunamises arenguriikidesse mitmepoolsete fondide ja institutsioonide kaudu. Joonisel 10 on näidatud teatatud tulude kasutust alates 2013. aastast.
Joonis 10. Kliimamuutuste ja energiaga seotud eesmärkidel riigisiseselt ja rahvusvaheliselt kulutatud tulude teatatud osakaalud ELi 27 liikmesriigis aastatel 2013–2020
2020. aastal kulutasid liikmesriigid suurema osa oma teatatud tuludest otsesteks toetusteks, st heidet vähendavate tehnoloogiliste lahenduste (nt taastuvenergia) kasutuselevõtu toetamiseks.
Joonis 11. Riigisiseselt kliimamuutuste ja energiaga seotud eesmärkidel antud eri toetuste teatatud osakaalud (sh kavandatud kasutamine) 2020. aastal ELi 27 liikmesriigis
Programm „NER300“
Programm „NER300“ on ulatuslik rahastamisprogramm ELi uuenduslike vähese CO2 heitega energiatootmise näidisprojektide jaoks, mis hõlmavad taastuvenergiaga seotud tehnoloogilisi lahendusi ning süsinikdioksiidi keskkonnaohutut kogumist ja säilitamist kaubanduslikus mahus. Programmi rahastatakse ELi HKSi 3. etapi uute osalejate reservi 300 miljoni LHÜ rahalisteks vahenditeks konverteerimise abil. Programmi raames on 20 liikmesriigis rahastatud 39 projekti kokku 2,1 miljardi euro eest. Projektid on erinevates staadiumites, kuid 23 projektist on loobutud raskuste tõttu piisava kapitali kaasamisel ja/või täiendava rahalise toetuse leidmisel.
Nendest projektidest loobumise tulemusel vabanes ligi 1,5 miljardit eurot. Programmi „NER300“ käsitleva muudetud otsuse kohaselt võib olemasolevate rahastamisvahendite kaudu uuesti investeerida 708,7 miljonit eurot kasutamata rahalisi vahendeid. InnovFin energiavaldkonna näidisprojektide ja Euroopa ühendamise rahastu võlainstrumendi raames (mõlemat haldab Euroopa Investeerimispank) rahastati veel kolme uuenduslikku projekti, mis puudutavad laadimist ja energia salvestamist ning vesiniku tootmist ja jaotamist. Ülejäänud kasutamata rahalised vahendid suunatakse innovatsioonifondi ning 746,6 miljonit eurot on juba üle kantud. See näitab, et kehtestatud segarahastamismehhanism toimib tõhusalt; väljamaksmata vahendid on kavas eraldada projektidele täies mahus 2022. aasta lõpuks.
Innovatsioonifond
Fondi rahastatakse aastatel 2020–2030 450 miljoni LHÜ enampakkumisel müümisest saadavast tulust ja programmi „NER300“ kasutamata rahalistest vahenditest. Fondi vahendite kogumaht aastani 2030 on ligikaudu 25 miljardit eurot (CO2 hinnaga 50 eurot tonni kohta) ja see on üks maailma suurimaid programme äriliste näidisprojektide jaoks, mis keskenduvad uuenduslikele vähese CO2 heitega tehnoloogilistele lahendustele energiamahukates tööstusharudes, uuenduslikele taastuvatele energiaallikatele, energia salvestamisele ning süsinikdioksiidi kogumisele, kasutamisele ja säilitamisele.
2020. aastal äratasid esimesed projektikonkursid märkimisväärset huvi igas suuruses ja eri sektorite ettevõtete seas ELi 27 liikmesriigis, Islandil ja Norras. Väikeprojektide seast valiti välja 32 projekti, mille puhul oodatakse lõplikke toetustaotlusi kokku 118 miljoni euro ulatuses. Suurprojektide konkursi raames esitati 66 paremaks tunnistatud projekti (projektitaotlusi oli 311) puhul täielikud toetustaotlused kogumahus 6 miljardit eurot (projektikonkursi maht oli 1 miljard eurot). Projektiarendusabi andmiseks (4 miljonit eurot) valiti nende seast välja 15 suurprojekti.
Moderniseerimisfond
Alates 2021. aastast toimiv moderniseerimisfond on üks peamisi rahastamisvahendeid, millega kümnes väiksema sissetulekuga liikmesriigis toetatakse CO2 heite vähendamist, sealhulgas õiglast üleminekut. Fondi rahastamiseks müüakse enampakkumistel üle 640 miljoni LHÜ (2020–2030) (sh vabatahtlikud ülekanded toetust saavatelt liikmesriikidelt) ja selle maht aastani 2030 on ligikaudu 31 miljardit eurot (CO2 hinnaga 50 eurot tonni kohta).
Esimeses kaks korda aastas toimuvas väljamaksetsüklis rahastatakse Poolas, Tšehhis ja Ungaris kuut mitmeaastast kava, mille koguväärtus on 304 miljonit eurot ning mis on suunatud taastuvatele energiaallikatele, energiatõhususele, arukatele võrkudele, elektrivõrgu arendamisele ja energiakogukondadele.
Programm LIFE
Programm LIFE on ELi keskkonna- ja kliimameetmete rahastamisvahend, mille kaudu kaasrahastatakse Euroopa lisaväärtusega projekte. Perioodi 2021–2027 eelarvet on suurendatud 5,43 miljardi euroni ja see eraldatakse neljale allprogrammile:
Joonis 12. Programmile LIFE eraldatavad eelarvevahendid perioodil 2021–2027 (mld eurot)
Programmi LIFE 2020. aasta kliimameetmete projektikonkursi raames esitatud projektide arv oli märkimisväärselt suurem kui varasematel aastatel. Uus allprogramm „Üleminek puhtale energiale“ aitab otseselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja enamik keskkonnaprojekte toob ka kliimaga seotud lisakasu.
Tehnilise toe instrument
Jätkati kliimaga seotud reformide kavandamiseks ja rakendamiseks pakutava kohandatud tehnilise toe laiendamist, kusjuures ligi kolmandiku tehnilise toe instrumendi 2021. aasta projektidega toetati Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimist. Mõned liikmesriigid said tehnilist tuge oma taaste- ja vastupidavuskava koostamiseks ning rohkem kui 60 % tehnilise toe instrumendi 2021. aasta projektidest toetab nende kavade, sealhulgas olulise kahju ärahoidmise põhimõtte ja/või kavade keskkonnahoidlikkuse komponentide rakendamist. 2021. aastal korraldati rohelise eelarvestamise alane koolitus ja 17 liikmesriiki said toetust oma õiglase ülemineku territoriaalse kava koostamiseks.
7.RAHVUSVAHELISED KLIIMAMEETMED
EL oli 2050. aastaks kliimaneutraalsuse ja kliimamuutustele vastupanu võime saavutamises endiselt teistele eeskujuks. Kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega suurendas EL oma 2030. aasta eesmärki ja teatas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile oma ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panused. EL teeb Pariisi kliimakokkuleppe rakendamisel koostööd rahvusvaheliste partneritega, julgustab seadma ja aitab saavutada võimalikult ambitsioonikaid eesmärke ning on näidanud üles solidaarsust kliimamuutuste mõju leevendamisel. ELi eeskujul on üle 50 riigi, mis moodustavad üle poole maailma majandusest, sealhulgas Hiina, Ameerika Ühendriigid ja Jaapan, võtnud kohustuse vähendada sajandi keskpaigaks netoheide nullini. Viimastel kuudel algatas EL uued kliimadialoogid Indiaga ja Ameerika Ühendriikidega ning rohelise liidu Jaapaniga.
Lääne-Balkan ja Euroopa naaberriigid
EL jätkas pikaajaliste strateegiate ning seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteemide väljatöötamise toetamist, et aidata parandada juhtimist ja kaasata rahalisi vahendeid nii ühinemiseks valmistuvates kui ka naabruses asuvates riikides.
2020. aasta lõpus võtsid Lääne-Balkani juhid kohustuse saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja vähendada fossiilkütuste toetusi ning kiitsid heaks 9 miljardi euro suuruse majandus- ja investeerimiskava. Neid rahalisi vahendeid saab kasutada 20 miljardi euro kaasamiseks uue Lääne-Balkani tagatisrahastu kaudu. Energiaühendus tõhustas oma tööd, et võtta vastu kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030, CO2 heite vähendamise tegevuskava, energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus ning taastuvenergia direktiiv ja energiatõhususe direktiiv.
Vahemere Liidu raames on tehtud suuri edusamme kliimaküsimustele pühendatud dialoogis, eriti Maroko ja Jordaaniaga. Idapartnerluse riigid kinnitasid valmisolekut tõhustada koostööd ning võtsid 2021. aastal vastu majandus- ja investeerimiskava. Selleks et viia oma poliitika ja õigusaktid vastavusse Euroopa rohelise kokkuleppega, alustas Ukraina ELiga vastavasisulist dialoogi. EL toetas ka Moldova, Gruusia ja Armeenia riiklikult kindlaksmääratud panuste ajakohastamist piirkondliku projekti „EU4Climate“ kaudu.
Arenguriikide toetamine
EL ja selle 27 liikmesriiki on rahvusvahelisel tasandil maailma suurim avaliku sektori kliimameetmete rahastaja ning nad annavad olulise panuse arenenud riikide ühisesse eesmärki eraldada arenguriikide kliimameetmete toetamiseks 100 miljardit USA dollarit aastas. See panus on alates 2013. aastast enam kui kahekordistunud, ulatudes 2019. aastal peaaegu 22 miljardi euroni. Näiteks aidati algatusega „Ülemaailmne kliimamuutuste liit+“ (GCCA+) rahastada Aafrikas, Aasias, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnas 80 projekti, mis puudutasid kliimamuutustele vastupanu võimet ja riiklikult kindlaksmääratud panuste ettevalmistamist.
ELi 2021. aasta kohanemisstrateegia eesmärk on suurendada rahvusvahelist rahastamist, et parandada vastupanuvõimet kliimamuutuste suhtes ning hoogustada parimate tavade ja eksperditeadmiste jagamist, edendades samal ajal partnerriikides riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke lähenemisviise. 2020. aastal võeti kasutusele ülemaailmne tehnilise abi vahend, millega aidatakse tõhustada riiklikult kindlaksmääratud panuseid ning töötada välja ja rakendada riiklikke kohanemiskavasid, maakasutuse poliitikat ja tavasid, katastroofiohu vähendamise strateegiaid ning vähese CO2 heitega / kliimaneutraalse arengu strateegiaid. 2021. aastal kavandas EL meetmed kliimamuutuste mõju ja keskkonnategurite edasiseks lõimimiseks humanitaarabipoliitikasse ja -tavadesse.
Aastatel 2021–2027 on kavas eelarverubriigist „Globaalne Euroopa“ eraldada ligikaudu 28 miljardit eurot kliimameetmetele, ühendades kõik ELi välistegevuse programmid üheks rahastamisvahendiks. Praegu on käimas riikliku, piirkondliku ja temaatilise tasandi programmitöö, mille raames kliimamuutused seatakse olulisele kohale näiteks rahutagamisel ja kriisidele reageerimisel.