Strasbourg, 16.4.2019

COM(2019) 186 final

KOMISJONI TEATIS

Tõhusam otsustusprotsess sotsiaalpoliitikas:








valdkondade määratlemine, milles liikuda kvalifitseeritud häälteenamuse suunas


































1.Sissejuhatus

Euroopa Liidu sotsiaalne mõõde on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3. Selles rõhutatakse liidu eesmärki edendada muu hulgas oma rahvaste hüvangut ning selles on sätestatud, et liit taotleb säästvat arengut, mis põhineb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress ning et liit võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendab naiste ja meeste võrdõiguslikkust.

Selles kontekstis on liidu roll toetada ja täiendada liikmesriikide sotsiaalpoliitikat ning tagada võrdsed tingimused, edendada tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna vahelist lähenemist ning tagada hästi toimiv ühtne turg ning majandus- ja rahaliit. ELi tasandi õigusaktid, poliitika koordineerimine ja rahastamine on viimase 60 aasta jooksul toonud käegakatsutavaid tulemusi (vt 1. lisa).

Muutuvate tööturgude ja ühiskondade kontekstis ning üleilmastumisest, digiteerimisest, kliimamuutuste leevendamisest ja nendega kohanemisest, muutuvast töökorraldusest, rändest ja vananevast elanikkonnast tulenevate uute võimaluste ja probleemide kontekstis on sotsiaalküsimused ELi kodanike põhimured. Sellele reageerides esitas Euroopa Komisjon ulatusliku algatuste kava ELi sotsiaalõigustiku uuendamiseks ja ajakohastamiseks 1 . 
ELi juhid lubasid 2017. aasta märtsis jätkata tööd sotsiaalse Euroopa nimel 2 .

Ühine teadaanne Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta 2017. aasta novembris oli suur läbimurre. Komisjoni tehtud ettepaneku alusel ning koos Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukoguga välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammas 3 on ajakohastatud suunanäitaja praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel. Samba järelmeetmena ja kodanike õiguste ajakohastamiseks kiiresti muutuvas maailmas on ELi tasandil tehtud juba mitmeid algatusi 4 , mis aitavad ka saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärke.

Ajal, mil toimuvad kiired ja mõnikord murrangulised muutused, on tähtsam kui kunagi varem, et EL koos liikmesriikidega suudaks kiiresti välja töötada mõjusad poliitikameetmed. See hõlmab tõhusat otsuste tegemist, mille abil saab EL toetada ja täiendada liikmesriikide poliitikat; lahendada esilekerkivaid probleeme õigel ajal; kasutada maksimaalselt ära selliste muutustega kaasnevaid võimalusi; kaitsta liidu kollektiivseid huve ning kaitsta ELi kodanikke.

Nagu president Juncker 2018. aasta septembris oma kõnes olukorrast Euroopa Liidus teatas,
on asjakohane teha kokkuvõte aluslepingutes peamiste poliitikavaldkondade jaoks sätestatud ELi otsuste tegemise raamistikust, tagamaks, et EL saab kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid ja maksimeerida nende lisaväärtust.

Käesolev teatis on seega osa komisjoni laiemast lubadusest uurida, kuidas otsuste tegemise protsessi tõhusamaks muuta, tehes kindlaks valdkonnad, kus saab laiendada kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist 5 . Teatis on jätk varasematele teatistele ühise välis- ja julgeolekupoliitika, 6 maksustamise, 7 ning energia ja kliima 8 kohta. 

On oluline märkida, et peaaegu kolmkümmend aastat on enamik sotsiaalpoliitika valdkonnas tehtud otsuseid vastu võetud vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele, mille kohaselt nõukogu (kvalifitseeritud häälteenamusega) ja Euroopa Parlament tegutsevad kaasseadusandjatena võrdsel alusel (vt allpool). ELi sotsiaalpoliitika kujundamine on seega väga erinev teistest valdkondadest, eelkõige maksu- ning ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast, kus ühehäälsus on jätkuvalt tavaks.

Teine eripära on asjaolu, et komisjon peab enne sotsiaalpoliitiliste ettepanekute tegemist konsulteerima tööturu osapooltega 9 . Lisaks võivad tööturu osapooled pidada läbirääkimisi kokkulepete üle, mida saab rakendada kas autonoomselt riiklike tavade kohaselt või rakendada nende taotluse korral ELi tasandil nõukogu otsusega 10 . 

2.Sotsiaalpoliitika valdkonna otsuste tegemise praegune ELi raamistik

Sotsiaalpoliitika õigustik hõlmab 125 õigusakti, mis käsitlevad selliseid valdkondi nagu naiste ja meeste võrdõiguslikkus, tööjõu liikuvus, lähetatud töötajate õigused, töötajate tervise ja ohutuse kaitse, töötingimused ning töötajate teavitamine ja ärakuulamine. Junckeri juhitava komisjoni ametiajal on esitatud 27 sotsiaalpoliitikat käsitleva õigusakti ettepanekut ja saavutatud on kokkulepe 24 ettepaneku suhtes (vt 2. lisa).

Suur osa sotsiaalpoliitika õigustikust on vastu võetud kvalifitseeritud häälteenamusega ja seadusandliku tavamenetlusega. ELi sotsiaalõigustiku väljatöötamisel on olnud oluline roll ka ELi tasandil rakendatud sotsiaalpartnerite kokkulepetel. Õigusaktid on vastu võetud ühehäälselt teatavates valdkondades, nt esimesed õigusaktid, millega reguleeritakse sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist 11 ning võitlust diskrimineerimisega soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

Sotsiaalpoliitika teatavad valdkonnad on siiski sellised, kus otsuseid võetakse vastu nõukogus ühehäälselt ja seadusandliku erimenetluse kohaselt, milles Euroopa Parlamendil ei ole kaasseadusandja rolli. Need on:

·diskrimineerimiskeeld (ELi toimimise lepingu artikli 19 lõige 1)

·töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse (väljaspool piiriüleseid olukordi) (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkt c);

·töötajate kaitse (kui nende tööleping lõpetatakse) (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkt d);

·töötajate ja tööandjate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkt f) ning

·ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkt g).



Lisaks asjaolule, et nende poliitikavaldkondade teatavad aspektid võivad mõjutada riiklike sotsiaalhoolekandesüsteemide finantstasakaalu, puudub selle kohta kindel loogika, et kuigi aluslepingut on mitu korda läbi vaadatud, tuleb nende üksikute valdkondade puhul siiski ühehäälselt ja seadusandliku erimenetlusega hääletada, eriti kui võrrelda neid valdkondi, kus otsused tuleb vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise teel.



Joonis 1: Sotsiaalpoliitika õigustik – ühehäälsed otsused ja kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletuskord, mida illustreerivad näited olemasolevate õigusaktide kohta



3.ELi sotsiaalpoliitika arengu toetamine

a)Õiguskaitse lünkade kaotamine

Ühehäälsusel põhinev otsustamine ühelt poolt ja asjaolu, et sama poliitikavaldkonna puhul toimub hääletamine kvalifitseeritud häälteenamusega ja ühehäälselt, on põhjustanud sotsiaalpoliitika õigustiku ebaühtlase arengu. Kuigi kaitsenõuded on üldiselt kõrged, esineb lünki, mille tulemusena ei ole mõned rühmad võrdselt kaitstud. Näiteks

·on olemas põhjalikud ELi õigusnormid meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise kohta ning võrdse kohtlemise kohta rassi või etnilise päritolu alusel, kuid samal määral ei ole tagatud võrdne kohtlemine usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. See on näide ühehäälsuse nõudest valdkonnas, kus eeskirjad ei ole arenenud ühtlaselt.

·Seaduslikult riigis elavate kolmandate riikide kodanikele tagatakse võrdne kohtlemine ELi kodanikega seoses juurdepääsu tagamisega tööturule ja töötingimustega (samuti seoses juurdepääsuga haridusele ja kutseõppele, diplomite ja muude kutsekvalifikatsioonide tunnustamine, sotsiaalkindlustus, juurdepääs kaupadele ja teenustele), kuid ei ole kehtestatud siduvaid ELi miinimumnõudeid, mis on otseselt kavandatud nende tõhusaks integreerimiseks tööturule. See on näide aluslepingus ettenähtud kahest menetlusest, millel on erinev hääletuskord, kuid mis puudutavad sarnaseid valdkondi, nimelt seaduslik sisseränne ja seaduslikest residentidest sisserändajate töötingimused.

·Töötajaid tuleb teavitada enne juhtkonna otsuste tegemist ja neid tuleb ära kuulata, eriti juhul, kui kavandatakse ettevõtte restruktureerimist, kollektiivseid koondamisi või ettevõtete üleminekut, ning sama kehtib ELi tasandi ettevõtete puhul (Euroopa töönõukogude kaudu), kuid puuduvad (v.a töötajate kaasamist Euroopa äriühinguvormidesse käsitlevad eeskirjad) 12 töötajate ja tööandjate huvide esindamise ja kollektiivse kaitse ühised miinimumnõuded. Samuti on vähe sätteid üksiktöötajate konkreetse kaitse kohta töösuhte lõpetamise korral.

b)Muutuvate sotsiaalprobleemidega sammu pidamine

EL ja kõik selle liikmesriigid seisavad silmitsi samade probleemidega, mis on seotud uute tehnoloogiate võimaliku mõjuga, samuti seoses suureneva konkurentsisurvega globaalsemaks muutuvas majanduses ning uute tööhõivevormide ja demograafiliste suundumustega (sealhulgas vananemine). Tähtis on see, et kasutataks täielikult ära mõnest neist muudatustest tulenevad võimalused (näiteks digiüleminek). Euroopa sotsiaalse mudeli põhialuste kaitsmine tulevaste põlvkondade jaoks nõuab meetmeid paljudes valdkondades, eelkõige selleks et:

·tagada elanikkonna vananemise ning muutuvate era- ja perekonnaelu vormide tingimustes jätkusuutlikud ja piisavad pensioni- ja pikaajalise hoolduse süsteemid;

·toetada inimesi pikema ja mitmekesisema karjääri vältel, kus töökohti vahetatakse järjest rohkem;

·tõsta oskuste taset ja pakkuda elukestva õppe võimalusi, et tagada meie majanduse konkurentsivõime; ning

·edendada mitmekesise ühiskonna eeliseid, tagades samal ajal sotsiaalse kaasatuse ja võrdsed võimalused kõigile.

Nende muutuvate probleemidega tegelemiseks vajab EL kiiret, tõhusat ja paindlikku ELi otsustusprotsessi, selleks et õigusaktid ja mittesiduvad vahendid, nagu soovitused, saaksid pidada sammu majanduslike ja ühiskondlike arengusuundumustega.

c)Kompromissivalmiduse edendamine

Kvalifitseeritud häälteenamuse aluseks on kompromissivalmidus, mis pakub rohkem võimalusi aruteludeks ja kõigi huvisid arvestavateks pragmaatilisteks lahendusteks. Paindlik, tõhus ja kiire otsustusprotsess on teinud liidust üleilmse võrdlusmudeli ja standardite kehtestaja sellistes poliitikavaldkondades nagu töötervishoid ja tööohutus. Kui tuleb arvestada võimalusega, et otsus tehakse kvalifitseeritud häälteenamusega, on see võimas stiimul, mis sunnib kõiki osalisi leidma kompromisse ja jõudma kõigile sobiva lõpptulemuseni.

Kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamine eeldab enamat kui lihthäälteenamus, mille kohaselt on nõutav rohkem kui 50 % häältest. Hääletamisest hoidumisi ei loeta poolthäälteks, häälteenamuse saamiseks peavad liikmesriigid sõnaselgelt olema ettepaneku poolt ja andma poolthääle. Kvalifitseeritud häälteenamuse saavutamiseks peab olema täidetud kaks tingimust:

   55 % liikmesriikidest hääletab selle poolt ning

   ettepanekut toetavad liikmesriigid, kes esindavad vähemalt 65 % ELi elanikkonnast.

Ühehäälsuse nõue neid tingimusi ette ei näe, kuna ühehäälsus tähendab tegelikult seda, et igal liikmesriigil on vetoõigus. See suurendab ohtu, et õigusloomeprotsess oluliselt aeglustub. Näiteks 2005. aastal kavandatud direktiivi, millega kaitstakse liikuvate töötajate täiendavaid pensioniõigusi, on nõukogu blokeerinud kuus aastat. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist 2009. aastal muudeti hääletuskorda kvalifitseeritud häälteenamusele ja seejärel võeti ettepanek vastu 2014. aastal 13 , mis võimaldab paremini kaitsta ELis liikuvaid töötajaid.

d)Euroopa Parlamendi suurem kaasatus

Seadusandlikud erimenetlused, mida kohaldatakse sotsiaalpoliitika valdkondades, mille puhul kehtib endiselt ühehäälsus, ei anna Euroopa Parlamendile kaasseadusandjana võrdset, olulist rolli ning sageli konsulteeritakse vaid temaga.

Siiski võiks Euroopa Parlamendil olla üldjuhul suurem sõnaõigus, eriti sotsiaalpoliitika valdkonnas. Euroopa Parlamendi liikmed esindavad kodanikke, keda ELi sotsiaalpoliitika otseselt mõjutab ja kes peaksid oma valitud esindajate kaudu sõna sekka ütlema.

Üleminek seadusandlikule tavamenetlusele, kus Euroopa Parlamendist saab nõukoguga võrdsel alusel kaasseadusandja, võimaldaks kodanike esindajatel täielikult kaasa aidata ELi sotsiaalpoliitika kujundamisele.

4.Praegused valikuvõimalused üleminekuks ühehäälsuse nõudelt kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletuskorrale

ELi aluslepingute kohaselt kohaldatakse sotsiaalpoliitikas kahte sillaklauslit:

-sotsiaalpoliitika eriklausel (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 2 viimane lõik) ning

-üldine klausel (ELi lepingu artikli 48 lõige 7).

Nende kahe klausli vahel on olulised menetluslikud erinevused.

Sillaklauslid

ELi lepingu artikli 48 lõikes 7 on sätestatud üldine sillaklausel. Selle sätte alusel võib nõukogu asjaomase valdkonna meetmete puhul või asjaomasel juhul teha otsuse varasema ühehäälse hääletamise asemel edaspidi kvalifitseeritud häälteenamusega või kui on tegemist seadusandliku erimenetlusega, siis võtavad otsuse vastu Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse korras.

Kõnealuse klausli rakendamiseks on algatusõigus Euroopa Ülemkogul, kes märgib ära otsustusprotsessi kavandatud muudatuse kohaldamisala ning teavitab kõnealusest algatusest liikmesriikide parlamente. Kui ühegi riigi parlament ei ole kuue kuu jooksul oma vastuseisust teada andnud, võib Euroopa Ülemkogu ühehäälselt ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist võtta vastu otsuse lubada nõukogul tegutseda kvalifitseeritud häälteenamusega või lubada asjaomased õigusaktid vastu võtta vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele.

Üldine sillaklausel annab võimaluse kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamiseks seadusandliku erimenetluse kohaselt. Samuti annab see kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise võimaluse seadusandliku tavamenetluse kohaselt, milles Euroopa Parlamendil on kaasotsustamisõigus.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõike 2 viimases lõigus on sätestatud konkreetne sillaklausel sotsiaalpoliitika meetmete jaoks, mille vastuvõtmiseks tuleb praegu teha otsus ühehäälselt ja seadusandliku erimenetluse kohaselt valdkondades, mis on hõlmatud ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktidega d, f ja g. See on asjakohane meetmete puhul, millega toetatakse ja täiendatakse liikmesriikide tegevust järgmistes valdkondades:

-töötajate kaitse, kui nende tööleping lõpetatakse (koondamine);

-töötajate ja tööandjate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse ning

-seaduslikult liidus elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused.

Mis tahes üleminek seadusandlikule tavamenetlusele nendes valdkondades sõltub nõukogu ühehäälsest otsusest komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

Aluslepingutega nähakse ette veel üks vahend olukorra lahendamiseks, kui otsust blokeerib üks või mitu liikmesriiki, kes kasutavad oma vetoõigust. Tõhustatud koostööd käsitlevad sätted 14 võimaldavad vähemalt üheksal liikmesriigil koos edendada kavandatud algatust, kui nõukogus ei suudeta ühehäälset kokkulepet saavutada. Teistel ELi liikmesriikidel on endiselt õigus algatusega hiljem liituda. Selle raames nähakse ELi toimimise lepingu artikliga 333 ette ka spetsiaalne sillaklausel, mis võimaldab konkreetses tõhustatud koostöös osalevatel liikmesriikidel otsustada minna üle kvalifitseeritud häälteenamusele ja/või seadusandlikule tavamenetlusele.

Siiski ei ole sotsiaalpoliitika valdkonnas tõhustatud koostöö lahendus laiematele, kogu ELi hõlmavatele probleemidele, sest sellega kaasneb oht, et ühtne turg killustub, tekib kahetasandiline Euroopa ning et ELi kodanike koheldakse erinevalt sõltuvalt liikmesriigist, kus nad elavad. Sellega seoses täpsustatakse ELi toimimise lepingu artiklis 326, et tõhustatud koostöö ei tohi kahjustada siseturgu ega majanduslikku, sotsiaalset või territoriaalset ühtekuuluvust. See ei tohi olla takistavaks ega diskrimineerivaks teguriks liikmesriikidevahelises kaubanduses ega moonutada nendevahelist konkurentsi. See on eriti oluline sotsiaalpoliitika puhul. Seega tundub, et tõhustatud koostöö menetluse kasutamine ei ole rahuldav ettepanekute puhul, mis tagavad kõigis ELi liikmesriikides kõigi üksikisikute suhtes kehtivate põhiõiguste kohaldamise. Juba 2014. aastal lükati nõukogus ülekaalukalt tagasi idee kasutada tõhustatud koostöö menetlust seoses võrdset kohtlemist käsitleva horisontaalse direktiivi ettepanekuga 15 .

Sillaklauslite kasutuselevõtuga üleminekuks kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletuskorrale sellist ebasoodsat olukorda ei kaasne, kuna need võimaldavad ELil tervikuna edasi liikuda, säilitades nii ühtse turu terviklikkuse kui ka ELi sotsiaalse mõõtme. Kuigi see muudaks hääletusprotsessi ja otsustusmeetodit, ei mõjutaks see ELi meetmete üldist õigusraamistikku. Eelkõige:

I.Liidu meetmed keskenduvad jätkuvalt valdkondadele, kus liikmesriigid ei suuda kavandatavate meetmete ulatuse ja toime tõttu piisavalt saavutada eesmärke, järgides seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet. Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

II.ELi volituste kasutamise ulatus ja tingimused ei muutu. ELi toimimise lepingu artiklis 153 on sätestatud hulk kriteeriume, millele ELi sotsiaalpoliitika meetmed peavad vastama; näiteks võib direktiividega ette näha üksnes miinimumnõuded, arvestades igas liikmesriigis kehtivaid tingimusi ja tehnilisi eeskirju ning need peavad vältima VKEde põhjendamatut koormamist. ELi meetmed ei või mõjutada liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted ega tohi oluliselt mõjutada selle süsteemi finantstasakaalu. ELi meetmed ei takista liikmesriikidel säilitamast või kehtestamast karmimaid kaitsemeetmeid. ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 5 kohaselt on ka välistatud kõik meetmed seoses tasustamise, ühinemisvabaduse, streikimisõiguse ega töösuluõigusega. ELi toimimise lepingu artikliga 151 nõutakse, et ELi meetmetes võetaks arvesse riigiti kehtivate tavade mitmekesisust.

III.Sotsiaalpartnerite roll sotsiaalpoliitikat käsitlevate õigusaktide väljatöötamisel jääb endiseks. Nagu on nõutud ELi toimimise lepingu artiklis 154, jätkab komisjon kaheetapilist konsulteerimist sotsiaalpartneritega enne tulevaste ettepanekute esitamist sotsiaalpoliitika valdkonnas. Ta konsulteerib sotsiaalpartneritega ELi tegevuse võimaliku suuna ja kavandatava ettepaneku sisu üle. On oluline märkida, et kuivõrd kvalifitseeritud häälteenamust kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikliga 153 hõlmatud valdkondades, kohaldatakse seda ka sotsiaalpartnerite kokkulepete rakendamise suhtes, kasutades selleks ELi toimimise lepingu artikli 155 alusel tehtud nõukogu otsuseid.

IV.Parem õigusloome jääb ELi poliitikakujundamise keskmesse: kõik ettepanekud koostatakse kooskõlas parema õigusloome suunistega. Need tagavad, et ELi poliitika ja õigusloome on avatud ja läbipaistvad ning tuginevad tõendusmaterjalidele ja arusaamisele sellest, millist mõju need avaldavad kodanikele, ettevõtjatele ja haldusasutustele. Kodanikud ja sidusrühmad saavad kogu protsessi vältel oma panuse anda. ning

V.Üleminek kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletuskorrale on täielikult liikmesriikide kontrolli all olev otsus. Sillaklausli rakendamiseks peab Euroopa Ülemkogu või nõukogu võtma vastu ühehäälse otsuse. Lisaks peavad üldklausli (ELi lepingu artikli 48 lõige 7) kohaselt toetama üleminekut kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletuskorrale või seadusandlikule tavamenetlusele kõikide liikmesriikide parlamendid ning Euroopa Parlament peab andma oma nõusoleku.

5.Konkreetsete poliitikavaldkondade analüüs, mille puhul tuleb siiski ühehäälselt hääletada

Käesoleva jao eesmärk on hinnata, millistel juhtudel sillaklausleid sotsiaalvaldkonnas kasutatakse. Analüüs on tehtud igal üksikjuhul eraldi 2. jaos kindlaks määratud viie valdkonna kohta, kus endiselt tehakse otsused ühehäälselt ja seadusandliku erimenetluse teel.

a)    Diskrimineerimiskeeld

ELi diskrimineerimise vastase võitlusega seotud meetmete suhtes on vaja ühehäälset kokkulepet alates selle kehtestamisest Amsterdami lepinguga 1997. aastal. Nice’i lepinguga võeti kasutusele kvalifitseeritud häälteenamus, et määratleda liidu edendamismeetmete aluspõhimõtted, välja arvatud siseriiklike õigusaktide ühtlustamine, et toetada liikmesriikide meetmeid võitluses diskrimineerimise vastu 16 .

Praegused ELi õigusaktid 17 (vastu võetud ühehäälselt) näevad ette erineva kaitsetaseme sõltuvalt diskrimineerimisalustest. ELi direktiividega on tagatud sooline ja rassiline võrdõiguslikkus tööhõives, kutsealale pääsemisel ja paljudes muudes valdkondades. Võrdne kohtlemine usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel on aga kaitstud ainult seoses tööhõive ja kutsealale pääsemisega. Nõukogu ühehäälne otsus selles valdkonnas on kaasa toonud ebaühtlase õigusraamistiku ja liidu õiguse ebaühtlase mõju inimeste elule, kuna mõned inimesed on paremini kaitstud kui teised 18 .

Võrdsus on üks ELi põhiväärtusi. Diskrimineerimisel ei ole Euroopas kohta 19 . 2017. aasta märtsis lubasid Euroopa riigipead ja valitsusjuhid Rooma deklaratsioonis töötada sellise liidu nimel, mis edendab soolist võrdõiguslikkust ning õigusi ja võrdseid võimalusi kõigile ning võitleb diskrimineerimise vastu. Liikmesriigid ja komisjon on allkirjastanud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, millega muu hulgas tühistatakse diskrimineerivad seadused, tegevuspoliitikad ja tavad ning toetatakse sobivaid õigusakte, tegevuspõhimõtteid ja meetmeid 20 .

Euroopa Parlamendi 2018. aasta uuringus 21 tõsteti esile kahjuliku mõju ulatust, mida ELi õigusaktides ja meetmetes esinevad lüngad ja tõkked on avaldanud üksikisikute igapäevaelule ja ühiskonnale üldiselt (SKP, maksutulu ja sotsiaalne ühtekuuluvus). Asjaolu, et puuduvad ELi ühised eeskirjad, millega kaitstakse diskrimineerimise eest juurdepääsul kaupadele ja teenustele, ohustab võrdseid võimalusi, mis on tõhusa ja õiglase ühtse turu jaoks otsustava tähtsusega. Samadel tingimustel peaks üksikisikutel ja ettevõtjatel olema takistusteta juurdepääs neljale põhivabadusele.

ELi õigusaktide kohaselt peavad kõik liikmesriigid looma võrdõiguslikkust edendavad asutused 22 . Võrdõiguslikkust edendavate asutuste ülesandeks on pakkuda diskrimineerimise ohvritele sõltumatut abi, viia läbi uuringuid ja avaldada aruandeid diskrimineerimisega seotud küsimuste kohta, kuid ainult seoses rassilise ja etnilise päritolu ning soolise diskrimineerimisega. Õiguslike piirangute tõttu avaldas komisjon üksnes mittesiduvad suunised nende toimimise kohta 23 . Ohvrite abistamine ja muud võrdse kohtlemise edendamisega seotud tegevused on seega liikmesriigiti erinevad, nagu ka põhjused, miks kaitset vajatakse.

Lähitulevikus võiks kaaluda sillaklausli kasutamist, et hõlbustada võrdse kaitse arendamist diskrimineerimise eest ja tagada kõigile tõhusad õiguskaitsemehhanismid.

Diskrimineerimiskeeld: peamised faktid ja arvud

·Eurobaromeetri uuring 24 näitab, et 12 % ELi elanikest arvab end kuuluvat mõnesse diskrimineerimisohus olevasse rühma. Ligikaudu üks viiest vastanust teatab, et on viimase 12 kuu jooksul isiklikult kogenud diskrimineerimist või ahistamist. Diskrimineerimist etnilise päritolu alusel peetakse kõige levinumaks diskrimineerimise vormiks, millele järgneb diskrimineerimine seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, usutunnistuse või veendumuste, puude ja vanuse alusel.

·Asjaomaste isikute puhul võib igasugune diskrimineerimisest tulenev õigustest ilmajätmine põhjustada varalist ja/või mittevaralist kahju, nt sissetuleku kaotus ja/või kehvem tervis. Ühiskonna seisukohast võib diskrimineerimine avaldada kahjulikku mõju SKP-le, maksutulule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele 25 .

b)    Töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse (v.a piiriülesed juhtumid)

EL toetab ja täiendab liikmesriikide tegevust, mis on seotud töötajate sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitsega 26 . Osutatud volitused anti Maastrichti lepinguga 1992. aastal ning vastavalt seadusandlikule erimenetlusele peab kõnealust valdkonda käsitlev otsus olema ühehäälne.

Ühehäälsuse nõue selles valdkonnas on seotud asjaoluga, et riiklikud sotsiaalkindlustus- ja -kaitsesüsteemid on tihedalt põimunud riikide majandus-, maksu- ja sissetulekute ümberjaotamise süsteemidega. Tingituna eelarve suurusest ja selle jaotamise viisidest, rahastamisallikatest, elanikkonnas esinevate riskide kaetuse ulatusest ja sotsiaalpartnerite rollist on need süsteemid ELi liikmesriikides väga erinevad.

Tööturg areneb ja süsteemide ajakohasuse tagamiseks on vaja sotsiaalkaitsesüsteeme riigi tasandil reformida, et ELi sotsiaalne mudel oleks jätkuvalt eesmärgipärane, kedagi ei jäetaks kõrvale ning ELi inimesed ja ettevõtted saaksid muutuva töömaailma võimalusi paremini ära kasutada. Demograafilised muutused, nagu rahvastiku vananemine, väiksem sündimus ja pikem eeldatav eluiga, mõjutavad liikmesriikide suutlikkust tagada piisav sotsiaalkaitse. Tööealise elanikkonna panus kahaneb ja tekib vajadus otsida sotsiaalkaitsesüsteemidele rahalisi vahendeid lisaks tööjõumaksudele ka muudest allikatest. Tehnoloogilised muutused ja digitaalsete platvormide kasutuselvõtt on tekitanud töösuhete mitmekesisuse ja põhjustanud juba lünki sotsiaalkaitse valdkonnas. Tulevane töömaailm nõuab suuri investeeringuid elukestvasse õppesse, koolitusse, täiendõppesse ja ümberõppesse, mida riiklikud sotsiaalkaitsesüsteemid praegu ei paku.

Lähtudes Euroopa sotsiaalõiguste samba kui suunanäitaja põhimõttest, on komisjon seni keskendunud ELi tasandi meetmetele ning esitanud soovitusi, näiteks soovituse, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele. Nõukogu kiitis soovituse ühehäälselt heaks 2018. aasta detsembris ja see ootab lõplikku vastuvõtmist. Kui soovitus vastu võetakse ja seda rakendama hakatakse, tuleb hinnata selle mõju sotsiaalkaitsesüsteemide ajakohastamisele.

Kui Euroopa Ülemkogu kasutab Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud sillaklauslit ja otsustab, et asjaomase valdkonna või juhtumi puhul kohaldatakse kvalifitseeritud häälteenamust, siis vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 292 võib nõukogu teha asjaomast valdkonda või juhtumit käsitleva otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega ega pea seda tegema ühehäälselt. Üleminek kvalifitseeritud häälteenamusele peaks innustama kokkuleppele jõudmist selliste soovituste osas, millest saaks juhinduda ja mis toetaksid liikumist 21. sajandi vajadustele vastava sotsiaalkaitsesüsteemi suunas.

Samas tuleks ELi meetmete puhul järgida jätkuvalt subsidiaarsuse põhimõtet ja võtta arvesse liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemide suuri erinevusi. ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 4 kohaselt ei mõjuta nimetatud artikli alusel vastuvõetud sätted liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted ega tohi oluliselt mõjutada selle süsteemi finantstasakaalu.

Selleks et toetada sotsiaalkaitsesüsteemide ajakohastamist ja ühtlustamist, võiks lähitulevikus kaaluda sillaklausli kasutamist, et võtta vastu soovitused töötajate sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonnas.

c)    Seaduslikult liidu territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused

Kolmandate riikide kodanike eri kategooriate (nt üliõpilased, teadlased, hooajatöötajad ja ettevõtjasiseselt üleviidud töötajad) ELi sisenemise ja seal elamise tingimusi ning nende õigusi reguleeritakse mitme ELi direktiiviga, mis käsitlevad seaduslikku rännet 27 . Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 79 lõikega 2 on need direktiivid vastu võetud kvalifitseeritud häälteenamusega, kusjuures Euroopa Parlamendil on olnud kaasotsustamisõigus. 

Nende eeskirjade eesmärk on tagada ELi kodanike õiglane kohtlemine mitmes aspektis, sealhulgas töötingimuste osas (nt palk, kutsekvalifikatsioon jne). Ulatuslikku ELi tööhõive- ja sotsiaalõigustikku, 28  eelkõige õiglaste töötingimuste tagamist ning töötervishoiu ja tööohutuse kaitset käsitlevaid õigusnorme, kohaldatakse kõikide liikmesriigi siseriikliku tööõigusega hõlmatud töötajate suhtes sõltumata nende kodakondsusest.

Aluslepingu eri sätete põhjal, millele vastavalt kohaldatakse kvalifitseeritud häälteenamust nõudvat hääletamiskorda, on liit võtnud vastu soovitused aktiveerimismeetmete kohta nende jaoks, kellel on raskusi tööturul. Näiteks on EL juba esitanud suunised noortegarantii rakendamisvormi kohta 29 , nõukogu soovituse, milles käsitletakse pikaajaliste töötute integreerimist tööturule, 30 ja nõukogu soovituse oskuste täiendamise meetmete kohta 31 . Neid soovitusi kohaldatakse ka seaduslikult riigis elavate kolmandate riikide kodanike suhtes ning soovitustes on kinnitatud, et kolmandate riikide kodanikud kuuluvad tööturul haavatavate rühmade hulka, kes vajavad individuaalset toetust. Neid soovitusi juba rakendatakse, kuid nende mõju seaduslikult riigis elavatele kolmandate riikide kodanikele tuleb veel hinnata.

Seega on ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkti g potentsiaalne kohaldamisala, mis võimaldab liidul toetada ja täiendada ühehäälsust nõudva hääletamiskorra kohaselt liikmesriikide tegevust seal seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike töötingimuste valdkonnas, üsna piiratud.

Võttes arvesse nii rände kui ka sotsiaalse õigustiku raames vastu võetud õigusakte ja olemasolevaid soovitusi tundub, et sillaklausli kasutamine selles valdkonnas ei anna praegu olulist lisaväärtust.

d)    Töötajate kaitse, kui nende tööleping lõpetatakse

Siseriiklikus tööõiguses pööratakse erilist tähelepanu selliste töötajate kaitsele, kelle tööleping lõpetatakse (koondamine). See on tihedalt seotud riiklike sotsiaalkaitsesüsteemide ja tööturuasutustega, sealhulgas sotsiaalpartnerite rolliga ja kollektiivläbirääkimiste traditsioonidega. Töötushüvitiste maksmise kestus ja nende määr, töölepingute reguleerimisaste ning kohtu- ja kohtuvälised menetlused on liikmesriigiti erinevad.

ELi tasandil käsitletakse horisontaalseid põhimõtteid, mis hõlmavad kaitset vallandamise vastu, ELi põhiõiguste hartas ja Euroopa sotsiaalõiguste sambas 32 . Laiaulatuslik kaitseraamistik töötajate vallandamiskaitse miinimumstandarditega sätestatakse riigi tasandil. Riiklikud õigusaktid on kõige sobivamad, et võtta arvesse riiklike kaitsesüsteemide eripära, sealhulgas maksualaseid kaalutlusi.

ELi teisesed õigusaktides on ette nähtud sihipärased meetmed, et kaitsta kõige haavatavamaid töötajaid vallandamise eest. See hõlmab naiste kaitsmist vallandamise eest raseduse ajal. Osalise tööaja direktiiv, 33 soolise võrdõiguslikkuse direktiiv 34 ning füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise direktiiv 35 pakuvad samuti kaitset vallandamise ja ebasoodsa kohtlemise vastu. Läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste direktiiviga 36 tagatakse, et töötajal on õigus saada teavet etteteatamisaja pikkuse kohta ja keelatakse töötaja vallandamine teabeõiguse kasutamise pärast. Lisaks on töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiiviga 37 keelatud vallandata töötajat, kes on esitanud avalduse isa-, vanema- või hoolduspuhkuse ja paindliku töökorralduse kohaldamise taotlemiseks.

Riiklike sotsiaalkaitsesüsteemide ja tööturuasutuste tugev omavaheline seotus, nende mitmekesisus ja vajadus pidada kinni erinevatest riiklikest tavadest ja sotsiaalse dialoogi mudelitest on tugevad argumendid, et säilitada nõukogus selle valdkonna otsuste puhul ühehäälsus. Lisaks sellele rakendatakse teatavaid hiljuti vastuvõetud direktiive, nagu eespool osutatud, alles pärast üleminekuperioodi, seepärast on liiga vara hinnata nende tulemuslikkust selles valdkonnas. Praegu ei paista olevat selget põhjust, et sillaklauslit kasutada.

e)    Töötajate ja tööandjate huvide esindamine ja kollektiivne kaitse

Töötajate ja tööandjate huvide esindamine ja kollektiivne kaitse, sh otsustusõigus, tuginevad üldpõhimõtetele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja Euroopa sotsiaalõiguste sambas 38 . Samas on ELi volitused selles valdkonnas aluslepinguga rangelt piiratud ja välistatud on eelkõige meetmed, mis käsitlevad ühinemisõigust, streigiõigust ja töösuluõigust 39 . Lisaks puuduvad konkreetsed ELi tasandi õigusnormid, mis seda küsimust terviklikult reguleeriks 40 .

Esindatuse ja kollektiivse kaitse eeskirjad ja tavad on riigiti märkimisväärselt erinevad. Liikmesriigiti on suuri erinevusi sotsiaalpartnerite esindatuse tasemes, nende üldises kaasatuses otsuste tegemisel ning kollektiivläbirääkimiste sageduses ja tsentraliseerimises. 18 liikmesriigis on loodud töötajate esindus juhatuse tasandil, kui need süsteemid on üksteisest väga erinevad.

Komisjon toetab jätkuvalt sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi, komisjoni ja sotsiaalpartnerite neljapoolse ühisavaldusega sotsiaaldialoogi uue alguse kohta 41 .

Komisjonil on hea meel ELi sektoriüleste sotsiaalpartnerite poolt 6. veebruaril 2019 heaks kiidetud 2019.–2021. aasta tööprogrammi 42 üle, mis annab tunnistust nende tugevast tahtest leida lahendusi õiglase, konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku Euroopa saavutamiseks.

Esindamise ja kollektiivse kaitse valdkonna riiklikud eeskirjad on mitmekesised ja tugevasti seotud traditsioonidega. Need on tugevad argumendid, et säilitada nõukogus selle valdkonna puhul ühehäälsus. Praegu ei paista olevat selget põhjust, et sillaklauslit kasutada.

6.Kokkuvõte ja edasised sammud

Sotsiaalvaldkonnas on ELil juba olemas tõhus, ajakohane ja paindlik otsustusprotsess, mis võimaldab täita valdkonna eesmärke, st edendada rahva heaolu, luua kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus, tagada täielik tööhõive ja sotsiaalne areng, võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning vastata tööturu tulevikuväljakutsetele, võttes arvesse ülemaailmseid suundumusi, nagu digiteerimine, elanikkonna vananemine ja ränne.

Võttes arvesse käesolevas teatises esitatud kaalutlusi, siis

·nende valdkondade puhul, mille suhtes kohaldatakse endiselt ühehäälsust, võib üleminek kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletamiskorrale või seadusandlikule tavamenetlusele muuta otsuste tegemise ELis õigeaegsemaks, paindlikumaks ja tõhusamaks. See edendaks kompromissivalmidust ja lihtsustaks otsuste tegemist, mis vastaks kodanike ja ELi majanduse kui terviku vajadustele ning tagaksid seega õiglase ühtse turu.

·Seega on soovitav, et aluslepingutega ette nähtud sillaklausli kasutamine oleks valikuline ja juhtumipõhine. Mitte kõik sotsiaalpoliitika valdkonnad, mille suhtes kehtib veel ühehäälsete otsuste ja seadusandlike erimenetluste nõue, ei ole võrdselt olulised, et suurendada liidu tegevussuutlikkust;

·Komisjoni seisukohast oleks oluline kaaluda sillaklausli üldist kasutuselevõttu, et lihtsustada diskrimineerimiskeeldu käsitlevate otsuste tegemist ning võtta lähitulevikus vastu soovitused töötajate sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse kohta. Muude valdkondade osas (riigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused; vallandamised; töötajate ja tööandjate huvide esindamine ja kollektiivne kaitsmine) ei ole praegu kindlat juhtumit, mille puhul peaks sillaklauslit kohaldama, kuid komisjon võib olukorra tulevikus läbi vaadata;

·Sillaklausli kohaldamine töötajate mittediskrimineerimise ja sotsiaalkindlustuse ning sotsiaalkaitse valdkonnas eeldab, et Euroopa Ülemkogu teeks vastava otsuse kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud menetlusega, nagu on kirjeldatud käesoleva teatise punktis 4.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti, Euroopa Ülemkogu, nõukogu, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed, Regioonide Komiteed, sotsiaalpartnereid ja kõiki sidusrühmi osalema avatud arutelus, mis käsitleb käesolevat teatist arvesse võttes kvalifitseeritud häälteenamuse või seadusandliku tavamenetluse täiustatud kasutamist sotsiaalpoliitika valdkonnas.

***

(1)      Vt lisateave: https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/social_priorities_juncker_commission_en.pdf ja lisas 2.
(2)

     27 liikmesriigi ning Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni juhtide deklaratsioon (Rooma, 25. märts 2017):    
http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-17-767_en.htm

(3)      Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid Euroopa sotsiaalõiguste samba ühiselt välja Göteborgis õiglase töö ja majanduskasvu teemalisel sotsiaaltippkohtumisel (november 2017): https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-and-fairer-economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights_en  
(4)

     Vt 2. lisas ülevaade Junckeri komisjoni vastu võetud algatustest sotsiaalvaldkonnas.

(5)

     Vt president Junckeri 12. septembri 2018. aasta kõne Euroopa Liidu olukorrast ning komisjoni 2019. aasta tööprogramm (COM (2018) 800 final).

(6)      COM(2018) 647 final.
(7)      COM(2019) 8 final.
(8)      COM(2019) 177.
(9)      ELi toimimise lepingu artiklis 154 on sätestatud kohustuslik kaheetapiline konsulteerimismenetlus: esimeses etapis konsulteerib komisjon sotsiaalpartneritega algatuse võimaliku suuna üle ning teises etapis kavandatava algatuse sisu üle. Mõlema etapi jooksul võivad sotsiaalpartnerid teavitada komisjoni oma soovist alustada läbirääkimisi sotsiaalpartnerite kokkuleppe sõlmimiseks selles valdkonnas. Sellisel juhul peatab komisjon oma algatuse seni, kuni läbirääkimised kestavad. Läbirääkimiste eduka lõpuleviimise korral võivad sotsiaalpartnerid taotleda, et komisjon rakendaks nende kokkulepet, kui esitatakse ettepanek nõukogu otsuse kohta. Kui pärast teist etappi ei ole sotsiaalpartneritega kokkulepet saavutatud, võib komisjon otsustada esitada ettepaneku.
(10)      ELi toimimise lepingu artikkel 155.
(11)

     Lissaboni lepingu jõustumisega 2009. aastal kehtib liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist reguleerivate sätete suhtes töötajate vaba liikumise kontekstis ELi toimimise lepingu artikli 48 alusel kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletuskord ja seadusandlik tavamenetlus, mitte aga ühehäälselt hääletamine. Vt 1. lisas ülevaade ELi sotsiaalpoliitika õigustiku arengust. Muudatusega kaasnes ELi toimimise lepingu artikliga 48 ette nähtud nn hädapiduri klausel, mis võimaldab nõukogu liikmel teatada, et seadusandliku akti eelnõu mõjutaks tema sotsiaalkindlustussüsteemi tähtsaid aspekte (sh selle kohaldamisala, kulusid või rahandusstruktuuri) ning ta võib nõuda, et küsimus esitataks Euroopa Ülemkogule; seejärel seadusandlik tavamenetlus peatatakse. Nelja kuu jooksul pärast arutelu saadab Euroopa Ülemkogu eelnõu tagasi nõukogule, kes lõpetab seadusandliku tavamenetluse peatamise; ei võta meetmeid või taotleb, et komisjon esitaks uue ettepaneku (sellisel juhul ei loeta algselt esitatud õigusakti vastuvõetuks).

(12)      Nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes, ning nõukogu 22. juuli 2003. aasta direktiiv 2003/72/EÜ, millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas.
(13)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/50/EL, mis käsitleb miinimumnõudeid liikmesriikidevahelise töötajate liikuvuse suurendamiseks täiendavate pensioniõiguste omandamise ja säilitamise parandamise teel.
(14)      ELi toimimise lepingu artikkel 20 ja artiklid 326–334.
(15) Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, KOM(2008) 426 (lõplik), 2.7.2008.
(16)      ELi toimimise lepingu artikli 19 lõige 2.
(17)      Direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega; nõukogu direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust ning direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.Muud vahendid võeti vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, sest need põhinesid muudel aluslepingu sätetel, kuid olid seotud sarnaste valdkondadega: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ.
(18)

     Nõukogus on blokeeritud 2008. aasta ettepanek võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008) 0426), milles käsitletakse neid probleeme ja laiendatakse kaitset diskrimineerimise eest usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel muudesse valdkondadesse kui tööhõive.

(19)    ELi lepingu artikkel 2 ja eelkõige ELi toimimise lepingu artikkel 8.
(20)

     Üks nr 10 all loetletud eesmärkidest (ebavõrdsuse vähendamine riigi sees ja riikide vahel) on tagada võrdsed võimalused ja vähendada tulemuste ebavõrdsust.    
Eesmärk 10.2: suurendada 2030. aastaks kõikide inimeste mõjuvõimu, sõltumata nende vanusest, soost, puudest, rassist, rahvusest, päritolust, usutunnistusest ja majanduslikust või muust seisundist, ning toetada nende sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist kaasamist ning    
Eesmärk 10.3: tagada võrdsed võimalused ja vähendada tulemuste ebavõrdsust, tühistades muu hulgas diskrimineerivad seadused, tegevuspoliitikad ja tavad ning toetades sobivaid õigusakte, tegevuspõhimõtteid ja meetmeid.

(21)      Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, „Võrdõiguslikkus ning rassismi- ja ksenofoobiavastane võitlus: liiduväliste kulude aruanne“ (PE 615.660, märts 2018);    
  http://www.europarl.europa.eu/thinktank/en/document.html?reference=EPRS_STU(2018)615660
(22)      Direktiivi 2000/43/EÜ artikkel 13, direktiivi 2010/41/EL artikkel 11, direktiivi 2004/113/EÜ artikkel 12 ja direktiivi 2006/54/EÜ artikkel 20.
(23)

     Komisjoni soovitus C(2018) 3850 final, 22.6.2018, võrdõiguslikkust edendavate asutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta;    
https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/2_en_act_part1_v4.pdf .

(24)

     Eurobaromeeter 437, Diskrimineerimine ELis 2015. aastal.

(25)       Vt joonealune märkus 21.
(26)      Nii on see sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktis c, samas kui ELi toimimise lepingu artikli 48 kohaselt on ELil õigus võtta sotsiaalkindlustuse valdkonnas meetmeid, mis on vajalikud töötajate vaba liikumise tagamiseks. Osutatud meetmete suhtes kohaldatakse kvalifitseeritud häälteenamust ning seetõttu neid käesolevas teatises ei käsitleta.
(27)       Seaduslikku rännet käsitlev õigustik hõlmab järgmist:
(28)

     Näiteks käsitletakse töötajate tervist ja ohutust raamdirektiivis 89/391/EMÜ ja 25 seotud direktiivis ning töötingimusi käsitletakse järgmistes õigusnormides: direktiiv 91/533/EMÜ kirjaliku tõendi kohta; direktiiv 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl; direktiiv 2008/104/EÜ renditöö kohta; direktiiv 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral; direktiiv 1997/81/EÜ osalise tööaja kohta; direktiiv 1999/70/EÜ tähtajalise töö kohta; direktiiv 2002/14/EÜ teavitamise ja nõustamise kohta; direktiiv 2003/88/EÜ tööaja kohta.

(29)      Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitus noortegarantii loomise kohta (ELT C 120, 26.4.2013, lk 1).
(30)      Nõukogu 15. veebruar 2016. aasta soovitus, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule (ELT C 67, 20.2.2016, lk 1).
(31)      Nõukogu 19. detsembri 2016. aasta soovitus „Oskuste täiendamise meetmed: uued võimalused täiskasvanutele“ (ELT C 484, 24.12.2016, lk 1).
(32)      Euroopa sotsiaalõiguste samba 7. põhimõtte punkti b kohaselt „tuleb enne töölepingu ülesütlemist töötajaid teavitada põhjustest ja näha ette mõistlik etteteatamisperiood. Neil on õigus tõhusale ja erapooletule vaidluste lahendamisele ning saada õiguskaitset, sealhulgas piisavat hüvitist, kui töölepingu ülesütlemine on põhjendamatu.“
(33)      Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta.
(34)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine).

(35)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ.
(36)       COM (2017) 797 .
(37)       COM (2017) 253 .
(38)      Euroopa sotsiaalõiguste samba 8. põhimõtte kohaselt tuleb riiklikke tavasid järgides konsulteerida sotsiaalpartneritega kõigis küsimustes, mis käsitlevad majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamist ja rakendamist. Sotsiaalpartneritel on soovitatud pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja sõlmida neid olulistes küsimustes, austades samas sotsiaalpartnerite sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust. Vajaduse korral rakendatakse sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud lepinguid liidus ja selle liikmesriikides. Töötajaid või nende esindajaid teavitatakse ja nendega konsulteeritakse õigel ajal nende jaoks olulistes küsimustes, eelkõige seoses ettevõtete ülemineku, ümberkorraldamise ja ühinemisega ning kollektiivse koondamisega. Toetatakse sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist sotsiaaldialoogi edendamiseks.“
(39)      Vt ELi toimimise lepingu artikli 153 lõige 5, milles on sätestatud, et ELi toimimise lepingu artiklit 153 ei kohaldata tasustamise, ühinemisõiguse, streigiõiguse ega töösuluõiguse suhtes.
(40)      Esindamise ja kollektiivse kaitse aspekte käsitletakse erinevas ulatuses sellistes õigusaktides nagu Euroopa töönõukogu direktiiv 2009/38/EÜ, direktiiv 2001/23/EÜ ettevõtete ülemineku kohta, direktiiv 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes, direktiiv 2003/72/EÜ Euroopa ühistu töötajate teavitamise, nendega konsulteerimise ja nende osalemise kohta ning direktiiv 2017/1132/EL äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta.
(41)

     Euroopa sotsiaalpartnerite, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi 16. juuni 2016. aasta avaldus „Sotsiaaldialoogi uus algus“. http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=15738&langId=en

(42)

     Euroopa sotsiaaldialoog: 2019.–2021. aasta tööprogramm (ETUC, BusinessEurope, CEEP ja UEAPME); https://www.businesseurope.eu/publications/european-social-dialogue-work-programme-2019-2021


Strasbourg, 16.4.2019

COM(2019) 186 final

LISAD

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA ÜLEMKOGULE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Tõhusam otsustusprotsess sotsiaalpoliitikas:
valdkondade määratlemine, milles liikuda kvalifitseeritud häälteenamuse suunas


Lisa 1.    Ajaline ülevaade

Euroopa Liidu sotsiaalne eesmärk on sätestatud ELi aluslepingutes. Seda on järgitud juba liidu loomisest saati, kuigi konkreetsete ELi õigusaktide väljatöötamine on toimunud järk-järgult. Sotsiaalpoliitikat laiemas mõistes käsitleti algselt kui vahendit turu integreerimise tagamiseks, nüüd on see kujunenud sotsiaalsete tulemuste saavutamise viisiks. Euroopa integratsiooni 60 aasta jooksul on sotsiaalpoliitika ELi jaoks muutunud üha kesksemaks, nagu on näha ka igast aluslepingute läbivaatamise etapist.

Rooma lepingu (1957) kohaselt jäi suurem osa sotsiaalpoliitika volitustest väljapoole ühenduse meetmete kohaldamisala ning ühtne sotsiaalpoliitika piirdus liikmesriikide tiheda koostöö edendamisega Euroopa Sotsiaalfondi toetusel. Komisjon võis esitada arvamusi töötervishoiu ja -ohutuse kohta. Lepinguga kehtestati töötajate liikumisvabadus ja kohustus võtta sotsiaalkindlustuse koordineerimiseks meetmeid. Nendes valdkondades võeti otsused vastu ühehäälselt nõukogus ja parlamendil ei olnud mingit rolli.

Ühtse Euroopa aktiga, mis võeti vastu 1986. aastal, nähti sotsiaalpoliitika valdkonnas ette võimalus, et nõukogu võtab töötajate tervise ja ohutuse miinimumnõuded vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja koostöös Euroopa Parlamendiga.

ELi sotsiaalpoliitika meetmete kohaldamisala laiendati 1992. aastal Maastrichti lepingu sotsiaalprotokollis ning see on jäänud hiljem sisuliselt samaks. Sotsiaalprotokollis on kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletuskord ette nähtud järgmistes küsimustes:

-töötingimused;

-töötajate teavitamine ja ärakuulamine

-võrdsete võimaluste tagamine meestele ja naistele ning

-tööturult väljatõrjutud isikute integreerimine.

Protokolliga nähti ette, et nõukogu otsus peab olema ühehäälne järgmistes küsimustes:

-töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse,

-vallandamine,

-töötajate ja tööandjate huvide esindamine ja kollektiivne kaitse, sh otsustusõigus, ning

-seaduslikult ELi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused.

Viimati nimetatud valdkondades tuleb parlamendiga konsulteerida kooskõlas seadusandliku erimenetlusega. Protokolli kohaselt on konkreetselt välja jäetud järgmised valdkonnad:

-töötasu,

-ühinemisõigus,

-õigus streikida ning

-töösuluõigus.

Protokoll lisati 1997. aastal Amsterdami lepingusse, millega muudeti sätted kohaldatavateks kõikide liikmesriikide suhtes ja loodi alus Euroopa Liidu toimimise lepingu X jaotisele. Sellega loodi uus õiguslik alus diskrimineerimise vastu võitlemiseks, mida kohaldatakse ka praegu: Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 13 (praegune ELi toimimise lepingu artikli 19 lõige 1) on sätestatud, et nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta ühehäälselt asjakohaseid meetmeid, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

Nice’i lepingu artikliga 137 (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktid j ja k) lisati 2001. aastal kaks uut koostöövaldkonda ning anti liidule volitused toetada ja täiendada liikmesriikide tegevust järgmistes valdkondades:

-sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus ning

-sotsiaalkaitsesüsteemide ajakohastamine.

Lepinguga ei nähtud ette õigust võtta vastu direktiive, millega kehtestatakse miinimumnõuded nendes valdkondades 1 . Samuti ei muudetud aluslepingus ühtegi sotsiaalpoliitika valdkonnas kehtivat ühehäälsuse nõuet, vaid võeti kasutusele spetsiaalne sillaklausel (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõige 2).

Lissaboni lepinguga, mis jõustus 1. detsembril 2009, seati liidu eesmärgiks saavutada kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. Töötajate vaba liikumisega seotud sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevate meetmete vastuvõtmise suhtes (ELi toimimise lepingu artikkel 48) hakkas ühehäälsuse asemel kehtima kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletuskord seadusandliku tavamenetluse kohaselt.

Ühehäälsuse ja parlamendiga konsulteerimise nõue säilitati järgmistes valdkondades (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktid c, d, f ja g ning artikkel 19):

-töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse (v.a piiriülesed juhtumid)

-vallandamine,

-töötajate ja tööandjate huvide esindamine ja kollektiivne kaitse, sh otsustusõigus,

-seaduslikult ELi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused ning

-meetmed diskrimineerimise vastu võitlemiseks.

Samal ajal lisati Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikesse 7 sillaklausel, millega loodi võimalus minna ühehäälsuse nõudelt üle kvalifitseeritud häälteenamusele või seadusandlikule tavamenetlusele valdkondades, kus konkreetset sillaklauslit ei kohaldata, nagu diskrimineerimiskeeld, töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse.



Lisa 2.    Sotsiaalvaldkonda käsitlevad õigusaktid (2014–2019)

Komisjon on teinud 27 õigusakti ettepanekut, et ajakohastada ELi sotsiaalset turumajandust ja saavutada sotsiaalvaldkonnas nn AAA-reiting. Kokkulepe on saavutatud 24 õigusakti puhul ja ülejäänud kolm on arutamisel.

Nr

Lühipealkiri

Avaldamine

1.

Määrus (EL) 2015/779, millega muudetakse määrust (EL) nr 1304/2013, et suurendada noorte tööhõive algatuse raames toetust saavatele rakenduskavadele makstava täiendava esialgse eelmakse summat

ELT L 126 , 21.5.2015, lk 1

2.

Nõukogu soovitus, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule

ELT C 67 , 20.2.2016, lk 1

3.

Nõukogu 2015. aasta otsus (EL) 2015/1848 liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta

ELT L 268 , 15.10.2015, lk 28

4.

Nõukogu 2016. aasta otsus (EL) 2016/1838 liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta

ELT L 280 , 18.10.2016, lk 30

5.

Direktiiv (EL) 2017/2398, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest

ELT L 345 , 27.12.2017, lk 87

6.

Nõukogu soovitus, milles käsitletakse elukestva õppe Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas

ELT C 189 , 15.6.2017, lk 15

7.

Nõukogu soovitus uued võimalused täiskasvanutele

ELT C 484 , 24.12.2016, lk 1

8.

Direktiiv (EL) 2017/159, millega rakendatakse Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldise liidu (Cogeca), Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühenduse (Europêche) vahel 21. mail 2012 sõlmitud kokkulepe, mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist

ELT L 25 , 31.1.2017, lk 12

9.

Direktiiv (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega

ELT L 173 , 9.7.2018, lk 16

10.

Määrus (EL) 2017/2305, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse vahendite ning majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi ning Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi jaoks ette nähtud vahendite muutmisega

ELT L 335 , 15.12.2017, lk 1

11.

Direktiiv (EL) 2018/131, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu ja Euroopa Liidu Transporditöötajate Ametiühingute Liidu sõlmitud kokkulepet muuta direktiivi 2009/13/EÜ kooskõlas 2006. aasta meretöönormide konventsiooni 2014. aasta muudatustega, mille Rahvusvaheline Töökonverents kiitis heaks 11. juunil 2014

ELT L 22 , 26.1.2018, lk 28

12.

Nõukogu soovitus kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta

ELT C 153 , 2.5.2018, lk 1

13.

Otsus (EL) 2018/646, milles käsitletakse oskuste ja kvalifikatsioonidega seotud paremate teenuste pakkumise ühist raamistikku (Europass) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2241/2004/EÜ

ELT L 112 , 2.5.2018, lk 42

14.

Nõukogu otsus (EL) 2018/1215 liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta

ELT L 224 , 5.9.2018, lk 4

15.

Määrus (EL) 2019/128, millega asutatakse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop) ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 337/75

ELT L 30 , 31.1.2019, lk 90

16.

Määrus (EL) 2019/127, millega asutatakse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus (Eurofound) ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1365/75

ELT L 30 , 31.1.2019, lk 74

17.

Määrus (EL) 2019/126, millega luuakse Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur (EU-OSHA) ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 2062/94

ELT L 30 , 31.1.2019, lk 58

18.

Direktiiv (EL) 2019/130, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest 

ELT L 30 , 31.1.2019, lk 112

19.

Ettepanek: direktiiv liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuetega

COM (2015) 615  

20.

Ettepanek: määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord

COM (2016) 815

21.

Ettepanek: direktiiv, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL

COM (2017) 253

22.

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus

COM(2017) 797

23.

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Tööjõuamet

COM (2018) 131

24.

Ettepanek soovituse kohta, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele

COM (2018) 132

25.

Ettepanek: direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest

COM (2018) 171

26.

Ettepanek: määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) kohta

COM (2018) 380

27.

Ettepanek: määrus Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) kohta

COM (2018) 382

(1)      Töötajate sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonnas (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkt c) kattub sotsiaalkaitse süsteemide ajakohastamise valdkonnaga (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkt k). Sellistel juhtudel on prioriteetsed punkti k sätted, kuid nende kohaldamine ei piira punkti c sätete kohaldamist.