P8_TA(2018)0215

Jätkusuutlik rahandus

Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta resolutsioon jätkusuutliku rahastamise kohta (2018/2007(INI))

(2020/C 76/04)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Saksamaa eesistumisperioodil (1. detsember 2016 – 30. november 2017) G20 raames võetud kohustust edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ning pöörates erilist tähelepanu avaldusele, mille kohaselt jätkatakse kõikide poliitikavahendite – nii raha-, eelarve- kui ka struktuuripoliitika vahendite – eraldi ja koos kasutamist, et saavutada tugev, jätkusuutlik, tasakaalustatud ja kaasav majanduskasv ning samal ajal suurendada majanduslikku ja finantsalast vastupanuvõimet,

—	võttes arvesse ÜRO seatud kestliku arengu eesmärke, eelkõige kohustust võtta meetmeid kliimamuutuste ja nende mõju vastu võitlemiseks ning tagada säästev tarbimine ja tootmine,

—	võttes arvesse kapitaliturgude liidu kavas komisjoni võetud kohustust edendada selles valdkonnas jätkusuutlikku investeerimist ja eelkõige jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma tähelepanekuid,

—

võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma 2017. aasta juuli Euroopa jätkusuutliku majanduse rahastamist käsitlevat vahearuannet „Financing a Sustainable European Economy“, milles juhitakse tähelepanu pingetele, mis valitsevad lühiajalisest kasust juhinduva käitumise ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud eesmärkide täitmiseks vajalike pikaajaliste investeeringute vahel, ning võttes eelkõige arvesse selle 16. leheküljel esitatud punkti 5, milles käsitletakse prognooside lühiajalisuse kahjulikkust finantssüsteemile ja poliitikaraamistikule,

—	võttes arvesse komisjoni 8. juuni 2017. aasta teatist kapitaliturgude liidu tegevuskava vahearuande kohta (COM(2017)0292),

—	võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma 2018. aasta jaanuari Euroopa jätkusuutliku majanduse rahastamist käsitlevat lõpparuannet „Financing a Sustainable European Economy“,

—

võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma vahearuande 14. lehekülge, milles sedastatakse, et Euroopa investorite kapitalist kokku ligikaudu 45 % on paigutatud suurte CO2-heitkogustega sektoritesse ja rohelise taristu vara moodustab vähem kui 1 % maailma institutsionaalsete investorite portfellist,

—

võttes arvesse asjaolu, et usaldatavusraamistikud, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (1), ning investoritele kehtivad raamatupidamiseeskirjad ei soosi pikaajalist lähenemisviisi ning usaldatavusnõuded eeldavad üheaastase perioodi riskitasemele vastaval tasemel kapitali ja nende puhul võetakse finantsriski arvesse ainult kapitalinõuete arvutamiseks,

—	võttes arvesse Prantsusmaa 17. augusti 2015. aasta seaduse nr 2015-992 (mis käsitleb energiasüsteemi ümberkujundamist keskkonnahoidliku majanduskasvu soodustamiseks) artiklit 173,

—

võttes arvesse nii Suurbritannia keskpanga Bank of England presidendi ja finantsstabiilsuse nõukogu esimehe Mark Carney 22. septembri 2016. aasta kõnet kui ka mõttekoja Carbon Tracker Initiative 2015. aasta aruannet, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et USA nelja suurima söetootja turukapitalisatsioon kokku on võrreldes 2010. aasta lõpu seisuga vähenenud rohkem kui 99 %,

—	võttes arvesse 2016. aasta septembris loodud Luksemburgi ja EIP kliimameetmete rahastamise platvormi,

—

võttes arvesse E3G 2016. aasta mais koostatud aruteludokumendi „Clean Energy Lift Off – Capitalising Europe’s Energy Union“ (Puhta energia tähtsuse tõus – Euroopa energialiidu kapitaliseerimine) 9. lehekülge, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et ajavahemikus 2008–2013 vähenes Euroopa kahekümne suurima energiaettevõtja 1 triljoni euro suurune turuväärtus enam kui poole võrra,

—	võttes arvesse mõttekoja Carbon Tracker Initiative 2015. ja 2016. aasta aruandeid, mille kohaselt võib lisaks muutuda kasutuskõlbamatuks fossiilkütuste taristu, mille kapitalikulud jäävad suurusjärku 1,1–2 triljonit USA dollarit, sealhulgas 500 miljardit USA dollarit ainuüksi Hiina energiasektoris,

—

võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu soovitust riiklikult toetatavaid ekspordikrediite ning keskkonnaalast ja sotsiaalset hoolsuskohustust käsitlevate ühiste lähenemisviiside (edaspidi „ühised lähenemisviisid“) kohta („Recommendation of the Council on Common Approaches for Officially Supported Export Credits and Environmental and Social Due Diligence“), milles tunnustatakse liikmete vastutust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste võetud kohustuste elluviimise eest ning liikmete kohustust võtta ekspordikrediidi riiklikult toetamise alastes otsustes arvesse eelkõige tundlikes sektorites või tundlikel aladel või nende läheduses ellu viidavate projektide kasulikku ja kahjulikku keskkonna- ja sotsiaalset mõju ning juba toimuva tegevusega seotud keskkonna- ja sotsiaalseid riske,

—

võttes arvesse OECD 2017. aasta institutsionaalsete investorite vastutustundlikke äritavasid käsitlevaid suuniseid „Responsible Business Conduct for Institutional Investors“, eelkõige suuniste 13. lehekülge, kus sedastatakse, et isegi kui investoril on vähemusosalus, võib ta olla otseselt seotud kahjuliku mõjuga, mille on põhjustanud või mida on suurendanud investeerimisobjektiks olev äriühing, tulenevalt sellest, et investor omab või haldab aktsiaid teatavat sotsiaalset või keskkonnamõju põhjustavas või seda suurendavas äriühingus,

—

võttes arvesse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) rohelisele majandusele ülemineku lähenemisviisi, mille eesmärk on leevendada kliimamuutuste ja muul viisil keskkonnaseisundi halvenemise mõju ja/või suurendada nendele vastupanu võimet, pöörates erilist tähelepanu EBRD dokumentidele, millega luuakse seos ülemineku mõju ja keskkonna vahel ning nähakse vajaduse korral ette projekti hindamismetoodika muutmine,

—

võttes arvesse OECD 2017. aasta dokumenti „Responsible Business Conduct for Institutional Investors: Key Considerations for Due Diligence under the OECD Guidelines for Multinational Enterprises“ (Institutsionaalsete investorite vastutustundlikud äritavad: hargmaistele ettevõtetele suunatud OECD suuniste hoolsuskohustuse põhiaspektid),

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalse taristu investeeringute kõrgetasemelise töökonna Euroopa sotsiaalse taristu investeeringute suurendamist käsitlevat aruannet „Boosting Investment in Social Infrastructure in Europe“,

—	võttes arvesse Prantsusmaa 27. märtsi 2017. aasta ettevõtjate hoolsuskohustust käsitlevat seadust, eriti selle artikleid 1 ja 2,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (2) (muud kui finantsaruandlust käsitlev direktiiv), eriti direktiivi 2013/34/EL artikleid 19 ja 19a ning direktiivi 2014/95/EL põhjendusi 3, 6, 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/828, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega (3) (aktsionäride õiguste direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2341 tööandja kogumispensioni asutuste tegevuse ja järelevalve kohta (4) (tööandja kogumispensioni asutuste direktiiv),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/34/EL (teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ) (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 (6) (väärtpaberistamise määrus),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määruse (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (7) (PRIIPide määrus) artikli 8 lõiget 4, milles sedastatakse, et kui kombineeritud jae- ja kindlustuspõhisel investeerimistootel on tõendatud keskkonnaalane või sotsiaalne eesmärk, peab PRIIPi koostaja tõendama võimalikule jaeinvestorile ja laiemale sidusrühmade ringile, kuidas need eesmärgid investeerimisprotsessis täidetakse,

—

võttes arvesse panga Triodos Bank soovitust volitusmudelite kohta, mis hõlmavad nõuet, et investeerimisotsustesse integreeritaks täielikult keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurid, aktiivset kaasamist ja nende küsimuste üle hääletamist, jätkusuutlike võrdlusaluste valimist, varahalduritele ette nähtud otstarbekamat, kuid harvem toimuvat aruandlust ning pikaajalist tasu- ja maksestruktuuri,

—	võttes arvesse Suurbritannia valitsuse usaldussuhtest tuleneva kohustuse uut tõlgendust, mis nõrgestab maksimaalse kasuga seotust ning võimaldab arvestada eetiliste ja keskkonnaküsimustega,

—	võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) eestvedaja rolli, mis tuleneb sellest, et ta emiteeris maailma esimese rohelise võlakirja ja temast on saanud 2018. aasta jaanuari seisuga maailma suurim roheliste võlakirjade emitent,

—	võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi finantsalgatuse (UNEP FI) raames välja töötatud positiivset mõju avaldava rahastamise põhimõtteid,

—

võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 10. oktoobri 2017. aasta arvamust „Kliimameetmete rahastamine: keskne vahend Pariisi kokkuleppe elluviimiseks“, milles rõhutatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ettevalmistamisel olevate investeeringute tõhustamisel eesmärgiga saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärgid,

—	võttes arvesse UNEPi jätkusuutliku finantssüsteemi ülesehituse uurimise platvormi (UNEP Inquiry into the Design of a Sustainable Financial System),

—	võttes arvesse organisatsiooni Climate Bonds Initiative 2017. aasta aruannet, milles näidatakse, kuidas kasutatakse võlakirju üleminekuks vähese CO2-heitega maailmamajandusele,

—

võttes arvesse platvormi UNEP Inquiry 2016. aasta aruannet, milles leiti, et mitme riigi finantsvaldkonda reguleerivad asutused teostavad juba või valmistavad ette jätkusuutlikkuse hindamist ja sellised algatused tuleks kiiresti ELi tasandil kasutusele võtta, ning osutades sellele, et niisugused analüüsid peaksid põhinema standarditud kliimastsenaariumidel, sealhulgas stsenaarium, et ülemaailmne temperatuuritõus jääb märgatavalt alla 2 °C,

—	võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma 2018. aasta juuli lõpparuandes esitatud soovitust, et komisjon peaks testima kõigi finantsvaldkonna seadusandlike ettepanekute jätkusuutlikkust,

—

võttes arvesse kapitaliturgude liidu tegevuskava vahearuannet (COM(2017)0292) ja komisjoni selget avaldust, et ta „toetab erainvesteeringute kokkusobitamist kliimaalaste, ressursitõhususe ja muude keskkonnaalaste eesmärkidega nii poliitiliste meetmete kui ka avalike investeeringute kaudu“ (COM(2016)0601),

—

võttes arvesse Saksamaa keskpanga Deutsche Bundesbank 2017. aasta aprilli aruannet ja Suurbritannia keskpanga Bank of England kord kvartalis ilmuvat väljaannet Quarterly Bulletin 2014 Q4, milles märgitakse, et suurema osa ringluses olevast rahast tekitab privaatpangandussektor pankade poolt laenu andmisega,

—	võttes arvesse Pariisi kokkuleppe artikli 2 lõike 1 punkti c vajaduse kohta viia „rahastamisvood kooskõlla arenguteega, mis on suunatud vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu saavutamisele“,

—

võttes arvesse ÜRO katastroofiohu vähendamise ameti (UNISDR) ja Katastroofiepidemioloogia Uurimiskeskuse (CRED) ilmastikunähtustega seotud katastroofide inimohvreid käsitlevat aruannet „The Human Cost of Weather-Related Disasters 1995-2015“, milles leiti, et 90 % selles ajavahemikus toimunud ja looduslikust ohust tingitud suurkatastroofidest olid seotud kliima ja ilmastikuga ning et igal aastal põhjustavad katastroofid kogu maailmas majanduslikku kahju suurusjärgus 300 miljardit USA dollarit (8),

—

võttes arvesse Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikku 2015–2030 ja selle kolmandat prioriteeti, milleks on katastroofiohu vähendamisse investeerimine vastupanuvõime suurendamiseks, sealhulgas selle punkti 30, milles on väljendatud vajadust edendada vajaduse korral katastroofiohu vähendamise aspektide ja meetmete integreerimist finants- ja maksuinstrumentidesse,

—	võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 2017. aasta juuni aruannet „Recommendations of the Task Force on Climate-related Financial Disclosure“ (Kliimaga seotud finantsteabe avaldamise töörühma soovitused),

—	võttes arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu poolt kasutuskõlbmatu vara riskide valdkonnas tehtavat tööd ja Euroopa CO2-stressitestide tegemise vajadust,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 31/2016, milles leiti et, hoolimata sellest, et EL võttis praegusel eelarveperioodil 2014–2020 poliitilise kohustuse kulutada iga viies euro (20 %) kliimameetmetega seotud tegevustele, ei ole EL selle kohustuse täitmisel graafikus, sest praeguse programmitöö peale kulub ainult 18 %,

—

võttes arvesse 27. aprilli 2017. aasta EIP 2016. aasta statistikaaruannet, millest nähtub, et EIP toetus kliimameetmetele kajastab jätkuvalt ELis esinevaid erinevaid turutingimusi ja ei ulatunud 2016. aastal 20 % tasemeni 16 ELi liikmesriigis ning et samal ajal kui 2016. aastal investeeriti kliimameetmetesse kõige rohkem ELi tugevama majandusega riikides, rahastas EIP 2016. aastal taastuvenergiaprojekte 11 liikmesriigis ja energiatõhususprojekte 18 liikmesriigis,

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalse taristu investeeringute kõrgetasemelise töökonna aruannet, mille kohaselt on ELis sotsiaalse taristu investeeringute hinnanguline aastane puudujääk vähemalt 100–150 miljardit eurot ja ajavahemiku 2018–2030 kogupuudujääk suurem kui 1,5 triljonit eurot,

—	võttes arvesse oma 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse aastaaruande kohta (9),

—	võttes arvesse oma 6. veebruari 2018. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2016. aasta aruande kohta (10),

—	võttes arvesse oma 14. novembri 2017. aasta resolutsiooni jaefinantsteenuste tegevuskava kohta (11),

—	võttes arvesse EIP investeerimisaruannet 2017/2018,

—	võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni innovatsiooni ja jätkusuutliku majanduskasvu ning Euroopa biomajanduse kohta (12),

—	võttes arvesse komisjoni 2015. aasta ringmajanduse paketti ja Euroopa Parlamendi 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta (13),

—	võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning kohustust kaitsta, austada ja heastada,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0164/2018),

arvestades, et finantsturud saavad oluliselt aidata ja peaksid oluliselt aitama hõlbustada ELis jätkusuutlikule majandusele üleminekut, mis ei piirdu üksnes kliimamuutuste valdkonnas toimuva üleminekuga ega ökoloogiliste küsimustega, vaid on seotud ka sotsiaalsete ja juhtimisega seotud küsimustega; arvestades, et tingimata tuleb käsitleda sellega seotud turutõrkeid; arvestades, et keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleemid on omavahel tihedalt seotud; arvestades, et kõrgetasemelise eksperdirühma 2017. aasta juuli aruande kohaselt on Euroopa CO2-heite vähendamise meetmete võtmiseks vajaliku rahastamise puudujääk peaaegu 180 miljardit eurot – muid kestliku arengu eesmärke arvesse võtmata;

arvestades, et keskkonnaalane üleminek peab toimima solidaarsuse ja ühtekuuluvuse tõhustamise stiimulina; arvestades, et jätkusuutlik rahastamine võib olla ühiskondlike väljakutsetega tegelemise vahend, mille abil soodustada pikaajalist kaasavat majanduskasvu ja edendada kodanike heaolu; arvestades, et kliimamuutuste leevendamisse investeerimise kriteeriumid näivad olevat kõige paljulubavamad ja võivad moodustada hea lähtepunkti; arvestades, et jätkusuutlik rahastamine ei piirdu ainult kliima- ja roheliste investeeringutega, vaid selles tuleks tingimata võtta arvesse ka sotsiaalseid ja juhtimisega seotud kriteeriume;

arvestades, et prognoositav ja stabiilne kliimamuutustega seotud investeeringute õigusraamistik on ülimalt oluline selleks, et edendada erasektori kaasamist kliimamuutustega seotud rahastamisse; arvestades, et Euroopa Liit saab luua jätkusuutliku finantssüsteemi mõõdupuu niisuguse usaldusväärse ja tervikliku raamistiku kehtestamisega, mille üksikasjad tuleks määrata kindlaks järk-järgult konkreetsete seadusandlike algatustega;

arvestades, kõikide sidusrühmade mõtteviis peab muutuma, mis eeldab komisjoni poolt horisontaalsete õigusaktide esitamist; arvestades, et institutsionaalsed ja jaeinvestorid on üha rohkem huvitatud niisugustesse toodetesse investeerimisest, mille puhul järgitakse keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumeid;

E.	arvestades, et rohepesu vältimiseks tuleb suurendada äriühingute kohta esitatavate keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumide alaste andmete läbipaistvust;

F.	arvestades, et mõju hindamine peaks olema jätkusuutlike finantstoodete taksonoomia osa; arvestades, et üha rohkem on teadmisi selle kohta, kuidas arvestada investeeringute mõju keskkonnaalastes, sotsiaalsetes ja äriühingu üldjuhtimisega seotud eesmärkides;

Jätkusuutlikule majandusele üleminekuks vajaliku kapitali kaasamiseks sobiva poliitikaraamistiku kehtestamise vajalikkus

rõhutab, et kiirem jätkusuutlikule majandusele üleminek võib anda võimaluse suunata kapitaliturud ja finantsvahendajad pikaajaliste, uuenduslike, sotsiaalse mõõtmega, keskkonnahoidlike ja tõhusate investeeringute poole; võtab teadmiseks praeguse suundumuse vähendada kivisütte tehtavaid investeeringuid, kuid juhib tähelepanu vajadusele teha suuremaid jõupingutusi ka muudesse fossiilkütustesse tehtavate investeeringute vähendamiseks; rõhutab, kui oluline on, et Euroopa pangad ja kapitaliturud saaksid kasu kõnealuses valdkonnas toimuva uuendustegevuse eelistest; märgib, et keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kasu ja riskid ei kajastu sageli hindades nõuetekohaselt ning et seeläbi luuakse teatavatele kiirele kasumile keskenduvatele turuosalistele turustiimuleid jätkusuutmatuks ja lühiperspektiivile keskenduvaks rahastamiseks; rõhutab, et jätkusuutliku rahastamise juhtimiseks on vaja hästi kujundatud poliitilist, järelevalve- ja õigusraamistikku, milles võetakse arvesse ELi piirkondade erinevaid võimalusi; märgib, et niisugune raamistik võib aidata kaasa kapitali ulatuslikule kaasamisele kestliku arengu soodustamisse ja turu tõhususe suurendamisse, et suunata kapitalivood varadesse, mis soodustavad kestlikku arengut; palub komisjonil esitada kõrgete sihtidega seadusandliku raamistiku, milles võetakse arvesse komisjoni jätkusuutliku rahastamise tegevuskavas esitatud ettepanekuid;

Finantssektori roll jätkusuutlikkuses ja turutõrgete korrigeerimiseks vajalikud poliitikameetmed

rõhutab, et finantssektorit tervikuna ja selle põhiülesannet, mis seisneb ühiskonna hüvanguks kapitali võimalikult tõhusas allokeerimises, tuleks kooskõlas ELi eesmärkidega juhtida võrdsuse ja kaasavuse väärtuste ning jätkusuutlikkuse põhimõtte alusel ning et investeerimisanalüüsides ja investeerimisotsustes tuleks arvesse võtta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud näitajaid ning tegevusetuse hinda; märgib, et finantstoodete kliima- või muude keskkonnariskide ebatäpne hindamine või eksitav esitlus võib kujutada endast ohtu turustabiilsusele; toonitab, et majandus-, fiskaal- ja rahapoliitika aitavad soodustada jätkusuutlikku rahastamist, hõlbustades kapitali allokeerimist ja investeeringute ümbersuunamist jätkusuutlikumatesse tehnoloogiatesse ja äriühingutesse ning vähese CO2-heitega, katastroofide suhtes vastupidavasse ja ressursitõhusasse majandustegevusse, millega suudetakse vähendada praegust vajadust tulevaste ressursside järele ja mis on seeläbi võimeline täitma ELi jätkusuutlikkuse ja Pariisi kokkuleppega seotud eesmärgid; võtab teadmiseks, et kasvuhoonegaaside heitkoguste asjakohane ja tõusev hind on toimiva ja tõhusa keskkonnasäästliku ja sotsiaalse turumajanduse oluline osa, kuna sellega korrigeeritakse praeguseid turutõrkeid; märgib, et Euroopa CO2-turul on see hind olnud ebastabiilne; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tööd selle nimel, et kaotada järk-järgult fossiilkütuste otse- ja kaudsed toetused;

Kasutuskõlbmatu vara ja nendega seotud süsteemsed riskid

rõhutab, et kuigi ettevõtjate bilansis omab CO2-ga seotud vara endiselt väärtust, tuleb seda väärtust alandada, kui tahetakse saavutada üleminek vähese CO2-heitega ühiskonnale; rõhutab seetõttu olulist süsteemset riski, mida kujutab endast CO2-ga seotud ja keskkonnale kahjulik kasutuskõlbmatu vara finantsstabiilsusele, kui niisugust vara ei hinnastata õigeaegselt selle pikaajalisele riskiprofiilile vastavalt; rõhutab riskipositsioonide kindlakstegemist, hindamist ja usaldusväärset juhtimist ning pärast üleminekuperioodi asjakohast kohustuslikku aruandlust ning kõnealuste varade järkjärgulist võõrandamist kui tingimusi, mis on vajalikud nõuetekohaseks, tasakaalustatud ja stabiilseks üleminekuks kliimasõbralikele ja ressursitõhusatele investeeringutele; soovitab laiendada kasutuskõlbmatute varade kontseptsiooni nii, et see hõlmaks ka põhilisi ökosüsteeme ja nende teenuseid;

nõuab, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu poolt 2016. aastal tehtud ettepaneku kohaselt kehtestataks pankadele ja muudele finantsvahendajatele Euroopa CO2-stressitestid, millega oleks võimalik teha kindlaks sellise kasutuskõlbmatu varaga seotud riskid; tunneb heameelt Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ettepanekute üle töötada välja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelised usaldatavusnõuetega seotud poliitikameetmed, nagu kapitali korrigeerimine, mis toimub selliste individuaalsete riskipositsioonide CO2-mahukuse alusel, mida on hinnangute kohaselt kohaldatud vähese CO2-heitega majandusele järsu ülemineku puhul ülimalt haavatavaks peetavasse varasse tehtava koguinvesteeringu suhtes liiga suures ulatuses; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa järelevalveasutuste (ESAd) asutamise määruste eelseisev läbivaatamine on võimalus kaaluda, milline peaks olema ESAde roll CO2 ja muude keskkonnaga seotud riskide hindamise standardite uurimisel ja väljatöötamisel, nende avalikustamisel ja integreerimisel pankade riskihindamise siseprotsessi, võttes samal ajal arvesse finantseerimisasutuste kehtivaid jätkusuutlikkusega seotud aruandluse nõudeid; palub komisjonil esitada sellealased seadusandlikud ettepanekud;

Üleminekuks vajalike avaliku sektori investeeringute rahastamine

rõhutab, et finantssüsteemi reformimine nii, et see aitaks aktiivselt kaasa ökoloogilise ülemineku kiirendamisele, eeldab avaliku ja erasektori koostööd; rõhutab sellega seoses fiskaal- ja majanduspoliitika olulist rolli õigete signaalide ja stiimulite andmisel; palub liikmesriikidel koostöös komisjoni, ESAde ja EIPga hinnata oma riiklikke ja ühiseid avaliku sektori investeeringute vajadusi ning kõrvaldada võimalikud puudujäägid, tagamaks, et EL on graafikus oma kliimamuutustega seotud eesmärkide täitmisel järgmise viie aasta jooksul ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmisel 2030. aastaks; toonitab, millist rolli võivad seejuures täita riiklikud tugipangad ja -finantseerimisasutused; soovitab koordineerida seda protsessi Euroopa tasandil ja luua ELi jätkusuutliku rahastamise jälgimiskeskuse raames süsteemi, mille abil saab jälgida, millised finantsvood suunatakse tegelikult jätkusuutlikesse avaliku sektori investeeringutesse; tunneb heameelt uuenduslike finantstoodete üle, millesse on integreeritud jätkusuutlikkuse näitajad ning mis võivad seda protsessi hõlbustada, näiteks avalikult emiteeritud rohelised võlakirjad; tunneb heameelt selguse üle, mille Eurostat tõi energiatõhususe lepingute käsitlemisse rahvamajanduse arvepidamises, kuna selgemaks muudetud käsitlus võib vabastada märkimisväärsed avaliku sektori kapitalivood sektorisse, mille arvele läheb pragu kolm neljandikku ELi 2030. aasta puhta energia investeeringute puudujäägist; palub komisjonil kaaluda põhjalikumalt keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud eesmärke puudutavate avaliku sektori investeeringute puhul kvalifitseeritud käsitluse põhimõtte rakendamist, et hajutada niisuguste projektide kulud nendega seotud avaliku sektori investeeringu kogu olelusringi peale;

Jätkusuutlikkuse näitajad ja taksonoomia kui jätkusuutlike investeeringute stiimul

palub komisjonil juhtida mitme sidusrühmaga protsessi, millesse on kaasatud nii kliimateaduste eksperdid kui ka finantssektori osalejad ning mille eesmärk on luua 2019. aasta lõpuks töökindel, usaldusväärne ja tehnoloogianeutraalne jätkusuutlikkuse taksonoomia, mis põhineb näitajatel, millest nähtub jätkusuutlikkusesse tehtud investeeringute täielik mõju ja mis võimaldavad investeerimisprojektide ja -firmade võrdlemist; rõhutab, et niisugused jätkusuutlikkuse näitajad tuleb töötada välja ELi jätkusuutlikkuse taksonoomia väljatöötamise esimese sammuna ja et need näitajad tuleb lisada integreeritud aruandlusesse; juhib tähelepanu asjaolule, et pärast jätkusuutlikkuse taksonoomia väljatöötamist tuleks lisaks esitada seadusandlikud ettepanekud üldise ja kohustusliku hoolsuskohustuse raamistiku kohta, mis hõlmab hoolsuskohustuse täielikku järkjärgulist kasutuselevõttu üleminekuperioodi jooksul ja milles võetakse arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, vastutustundlike investeeringute taksonoomia kohta ning ettepaneku kohta lisada keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskid ja tegurid finantseerimisasutuste usaldatavusraamistikku;

märgib, et jätkusuutlikkuse näitajad on juba olemas, kuid kehtivad vabatahtliku aruandluse raamistikud ei ole piisavalt ühtlustatud; nõuab seetõttu, et komisjon töötaks oma jätkusuutlikkuse taksonoomia välja jätkusuutlikkuse näitajate ühtse loetelu alusel ja lähtuks muu hulgas globaalse aruandlusalgatuse, ÜRO toetatavate vastutustundlike investeeringute põhimõtete, komisjoni enda, OECD ja erasektori raames tehtud tööst ning eelkõige Eurostati ressursitõhususe näitajatest; soovitab lisada need näitajad taksonoomiasse dünaamiliselt ja anda investoritele seejuures selgeid juhiseid selle kohta, mis ajaks teatavad standardid saavutada tuleb; soovitab komisjonil kaaluda ka näitajatele kaalu andmist vastavalt sellele, kui kiireloomuliselt tuleb nendega teataval ajahetkel tegeleda; rõhutab, et taksonoomias tuleks saavutada õige tasakaal kohustuste ja paindlikkuse vahel, mis tähendab seda, et raamistik peaks üleminekuperioodil olema kohustuslik ja standarditud, kuid seda tuleks vaadelda ka kui arenevat vahendit, milles on võimalik arvesse võtta esilekerkivaid riske ja/või niisuguseid riske, mis tuleb alles nõuetekohaselt kaardistada;

peab kliima- või muude keskkonnariskide kasutusvalmis kvantitatiivsete näitajate ja kvalitatiivsete hinnangute lisamist oluliseks sammuks vastutustundlike investeeringute taksonoomia suunas, mis vastab ÜRO kestliku arengu eesmärkidele, rahvusvahelisele inimõigustealasele õigusele ning rahvusvahelisele humanitaar- ja tööõigusele; rõhutab, et keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riske ja tegureid käsitlevad miinimumstandardid peaksid hõlmama niisuguste investeeringute sotsiaalseid miinimumstandardeid, mis puudutavad töötaja õigusi ning tervise- ja ohutusstandardeid, konfliktipiirkondadest või asjaomaste kogukondade eelnevalt teatatud nõusolekuta saadud ressursside väljajätmist, samuti juhtimisalaseid miinimumstandardeid, mis hõlmavad ELi äriühingu üldjuhtimise ja aruandluse alaseid nõudeid, vastavaid ELi finantsaruandluse standardeid ning ELi rahapesu ja korruptsiooni vastu võitlemise ning maksustamise läbipaistvuse standardeid;

Keskkonnasäästliku finantstoote märgis

palub komisjonil hakata juhtima mitme sidusrühmaga protsessi, mille eesmärk on võtta 2019. aasta lõpuks seadusandliku algatuse kaudu kasutusele keskkonnasäästliku finantstoote märgis, mis antakse investeerimis- ja pensionitoodetele ning omakapitaliinstrumentidele, mis juba vastavad kõrgeimatele jätkusuutlikkuse taksonoomia standarditele, et mõjutada nende investorite otsuseid, kelle jaoks jätkusuutlikkus on tähtsaim tegur; soovitab võtta keskkonnasäästliku finantstoote märgise andmisel arvesse keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riske ning tegureid käsitlevaid miinimumstandardeid, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppega, ning nende riskide analüüsi alusel ka kahju vältimise põhimõtet ja tegevusi, millega on ÜRO keskkonnaprogrammi finantsalgatuses määratletud positiivne mõju päriselt juba saavutatud; märgib, et taksonoomia ja keskkonnasäästliku finantstoote märgise üks olulisi eesmärke on suurendada finantsturuosaliste võimet riske hinnata ja seda eri kategooriatega turupõhise reitingu abil; peab kiiduväärseks uuendusi, mida turuosalised, näiteks reitinguagentuurid, on turupõhise reitingusüsteemi arendamisel ja haldamisel teinud;

Jätkusuutliku rahastamise kriteeriumide lisamine kõigisse finantssektoriga seotud õigusaktidesse

10.

võtab teadmiseks, et hiljuti lisati jätkusuutlikkusnõuded kombineeritud või kindlustuspõhiste jaeinvesteerimistoodete määrusesse, lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise määrusesse, aktsionäride õiguste direktiivi ja muud kui finantsaruandlust käsitlevasse direktiivi; rõhutab, et keskkonnasäästlike ja kestlike varadega seotud riske tuleb õigusaktides piisaval määral arvesse võtta; tunneb heameelt selle üle, et tööandja kogumispensioni asutuste direktiivis tunnistatakse nüüd ka kasutuskõlbmatut vara, mõistlikkuse põhimõtet on laiendatud ja nimetatud on ÜRO vastutustundlike investeeringute põhimõtteid; nõuab, et jätkusuutliku rahastamise näitajad lisataks kas koondettepaneku või eraldi ettepanekute kaudu õiges proportsioonis kõikidesse uutesse ja läbivaadatavatesse finantssektoriga seotud õigusaktidesse; nõuab, et keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurite määratluse ühtlustamiseks võetaks vastu ühtsed suunised, mis tuleb samuti lisada kõigisse uutesse ja läbivaadatavatesse õigusaktidesse;

11.

kutsub komisjoni sellega seoses üles kasutama määrusega (EL) nr 1286/2014 antud õigust võtta võimalikult kiiresti ja enne jätkusuutlikkuse taksonoomia väljatöötamist vastu delegeeritud õigusakt, milles täpsustatakse menetluse üksikasjad, et teha kindlaks, kas kombineeritud või kindlustuspõhisel jaeinvesteerimistootel on konkreetsed keskkonnaalased või sotsiaalsed eesmärgid; nõuab ka, et töötataks välja kohustuslik ja proportsionaalne hoolsuskohustuste raamistik, mis põhineb institutsionaalsetele investoritele mõeldud OECD 2017. aasta vastutustundliku ettevõtluse suunistel, mille kohaselt on investorid kohustatud pärast üleminekuperioodi keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurid kindlaks tegema, neid ennetama, leevendama ja neist aru andma; on seisukohal, et see üleeuroopaline raamistik peaks põhinema äriühingutele ja investoritele (sealhulgas pankadele) mõeldud Prantsusmaa ettevõtjate hoolsuskohustuse seadusel; nõuab, et keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumeid nimetataks sõnaselgelt kõigis uutes ja läbivaadatavates õigusaktides sätestatud toodete järelevalve ja juhtimise nõuetes (sealhulgas õigusaktides, mida praegu alles arutatakse); peab kiiduväärseks soovitust, mille andis komisjoni jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemeline eksperdirühm ja mille kohaselt tuleks kogu ELi otsustus-, rakendamis- ja täitmise tagamise protsessis pidada jätkusuutlikkust esmatähtsaks;

Jätkusuutlikkusega seotud riskid kapitali adekvaatsuse nõuete usaldatavusraamistikus

12.

märgib, et jätkusuutlikkusega seotud riskid võivad kätkeda ka finantsriske ning seetõttu tuleks neid kapitalinõuetes ja pankade usaldatavusanalüüsis arvesse võtta, kui riskid on suured; nõuab seetõttu, et komisjon kehtestaks regulatiivse strateegia ja tegevuskava, mille eesmärk on muu hulgas mõõta jätkusuutlikkusega seotud riske usaldatavusraamistikus ja soodustada jätkusuutlikkusega seotud riskide lisamist Basel IV raamistikku, et tagada piisav kapitalireserv; rõhutab, et kõik kapitali adekvaatsuse nõuded peavad põhinema tõendatud riskidel ja neid riske tuleb nõuetes täielikult arvesse võtta; kavatseb algatada järgmises aastaeelarves ELi katseprojekti, mille raames hakatakse selleks välja töötama metoodilisi võrdlusaluseid;

Avalikustamine

13.

toonitab, et avalikustamiseta ei ole jätkusuutlik rahastamine võimalik; peab kliimaga seotud finantsteabe avalikustamise töörühma tööd kiiduväärseks ning palub komisjonil ja nõukogul töörühma soovitusi toetada; nõuab, et avalikustamisnõuete raamistikku lisataks kulud, mis tekivad, kui kliima-, keskkonna- ja muid jätkusuutlikkuse riske ei leevendata ega kõrvaldata; soovitab komisjonil lisada raamatupidamisdirektiivi, muud kui finantsaruandlust käsitlevasse direktiivi, kapitalinõuete direktiivi ja kapitalinõuete määrusesse nende läbivaatamisel proportsionaalse ja kohustusliku avalikustamise nõude, mida tuleb hakata täitma 2020. aastast, kuid milleks nähakse ette ka üleminekuperiood, et äriühingud saaksid rakendamiseks valmistuda; märgib, et Prantsusmaa energiasüsteemi ümberkujundamise seaduse artiklis 173 on esitatud mudel, mille alusel saaks investoritelt nõuda kliimaga seotud riskide kohustuslikku avalikustamist; nõuab, et kaalutaks muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiivi kohaldamisala laiendamist; rõhutab sellega seoses, et aruandlusraamistiku nõuded peaksid olema finantseerimisasutuse tegevusega kaasnevate riskide, asutuste suuruse ja keerukusega proportsionaalsed; soovitab, et samasugused avalikustamisnõuded, mida praegu kohaldatakse vastavalt PRIIPide määrusele ja põhiteabedokumendile, tuleks kehtestada kõigile jaefinantstoodetele;

Usaldussuhtest tulenev kohustus

14.

märgib, et usaldusest tulenevad kohustused on juba lisatud liidu finantsõigusraamistikku, kuid rõhutab, et kasutuskõlbliku ja usaldusväärse jätkusuutlikkuse taksonoomia (mis hõlmab peamisi investeerimisaspekte, sh kõigi investeerimisahelas tegutsevate isikute, ka varahaldurite ja sõltumatute investeerimiskonsultantide või muude investeerimisvahendajate investeerimisstrateegia, riskijuhtimissüsteem, vara jaotus, juhtimis- ja hooldussüsteem) kindlaksmääramise, väljatöötamise ja katsetamise käigus tuleks need täpsemini sõnastada; soovitab lisada usaldusest tuleneva kohustuse alla ka kohustusliku kahesuunalise integreerimisprotsessi, mis tähendab, et kõik, kes investeerimisahelas tegutsevad, sealhulgas varahaldurid ja sõltumatud investeerimiskonsultandid või muud investeerimisvahendajad, on kohustatud otsuste tegemisel rahalise mõjuga keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegureid (sealhulgas tegevusetusega kaasnevaid kulusid) arvesse võtma ning pöörama tähelepanu ka sellele, milliseid rahalise mõjuta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aspekte eelistavad kliendid ja soodustatud isikud või lõplikud jaeinvestorid, kelle ajalised piirangud ja jätkusuutlikkuseelistused tuleks enne välja uurida; nõuab, et kulusid, mis tekivad, kui kliima-, keskkonna- ja muid jätkusuutlikkuse riske ei leevendata ega kõrvaldata, hakataks äriühingute juhatuse ja ametiasutuste riskijuhtimises ja hoolsuskohustuse täitmise hindamisel arvesse võtma ning need peavad hakkama kuuluma ka investorite usaldussuhtest tuleneva kohustuse hulka;

Keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide tuvastamiseks mõeldud näidislepingud

15.

palub, et Euroopa järelevalveasutused (ESAd) töötaksid välja varaomanike ja -haldurite, sõltumatute investeerimiskonsultantide või muude investeerimisvahendajate vaheliste näidislepingute suunised, milles on selgelt arvesse võetud soodustatud isikute huvide üleminekut ning selgeid ootusi selle kohta, kuidas keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskid ja tegurid kindlaks teha ja neid arvesse võtta, et neid vältida, vähendada, leevendada ja tasakaalustada; palub ELi institutsioonidel tagada, et ESAde määruste eesootava läbivaatamisega seoses eraldataks ESAdele piisavad ressursid; nõuab, et kulusid, mis tekivad, kui kliima- ja muid jätkusuutlikkuse riske ei leevendata ega kõrvaldata, võetaks arvesse kõikides tulevastes ja läbivaadatavates ELi õigusaktides ning rahastamismõju hinnangutes;

Hooldustegevus

16.

nõuab, et aktiivne ja vastutustundlik hooldustegevus kuuluks lahutamatult investorite juriidiliste kohustuste hulka ning soodustatud isikutele ja üldsusele antaks hooldustegevusest aru muu hulgas selle kaudu, et kogu üldsusele tehakse kohustuslikuks korras teatavaks suurosalused, kaasamistegevus, volitatud nõustajate ja passiivsete investeerimisvahendite kasutamine; soovitab innustada passiivseid fonde, millesse tehakse indeksipõhiseid investeeringuid, avalikustama hooldustegevuse ja selle, kas passiivse indekseerimise ja võrdlemise abil on võimalik investeerimisobjektiks oleva äriühingu keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskid korrektselt kindlaks teha; on seisukohal, et indeksikoostajatelt tuleks nõuda, et nad annaksid üksikasjalikult teada, kuidas mõjutavad sageli kasutatavaid ja soovitatavaid võrdlusaluseid kliima- ja jätkusuutlikkusnäitajad;

Muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiivi raames tuleb kehtestada keskkonnaalase, sotsiaalse ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aruandluse lisanõuded

17.

märgib, et direktiivikohases keskkonnaalases, sotsiaalses ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aruandluses puudub piisav ühtlus ning suurema järjepidevuse saavutamiseks tuleb aruandeid ühtlustada ja avalikustamiseks tuleb jätkusuutlikkuse ja ressursitõhususe näitajate abil kindlaks määrata sobivaimad keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud parameetrid; palub komisjonil moodustada rühma, kuhu kuulub kogu EList eri sidusrühmi, sealhulgas finantsteenuste sektori, teadusringkondade ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes hindaksid parameetreid ja koostaksid neist asjakohase loetelu, kuhu kuuluvad ka näitajad, millega mõõdetakse jätkusuutlikkusmõju ja mis hõlmavad suurimaid jätkusuutlikkusega seotud riske; on seisukohal, et selle reformi puhul tuleks arvesse võtta nõuet, et aruandeid peab auditeerima kolmas isik;

Rohelised võlakirjad

18.

märgib, et rohelised võlakirjad moodustavad investeerimisturust küll väga väikse, kuid see-eest osa, mida ei ole piisavalt reguleeritud, ning seetõttu on need osa turust, mida ohustavad eksitavad turundusvõtted, ja märgib, et praegu ei ole ELis roheliste võlakirjade jaoks ühtseid standardeid, mis peaksid põhinema tulevasel ELi jätkusuutlikkuse taksonoomial; märgib, et rohelisi võlakirju peaksid kontrollima ja nende üle järelevalvet tegema ametiasutused ning nende alusvara keskkonnamõju kohta tuleks koostada korrapäraseid aruandeid; rõhutab, et roheliste võlakirjade puhul tuleks hinnata ka keskkonnakahju ja nendega tuleks toetada fossiilkütustel põhinevate varade kasutamise vähendamist; rõhutab, et teatavad sektorid peaksid roheliste võlakirjade puhul olema välistatud (eriti need, milles tekkiv kliimakahju on suur) ning need peaksid vastama peamistele sotsiaalsetele ja inimõiguste normidele; on seisukohal, et ELi roheliste võlakirjade standard tuleks välja töötada täiesti läbipaistvalt ning seda peaks tegema spetsiaalne komisjoni töörühm, keda Euroopa Parlament regulaarselt kontrollib; palub komisjonil roheliste võlakirjade mõju, tulemuslikkust ja järelevalvet korrapäraselt hinnata; nõuab sellega seoses, et tehtaks seadusandlik algatus, millega soodustada, propageerida ja turustada Euroopa roheliste võlakirjade avalikke emissioone, mida korraldavad sellised praegused ja tulevased Euroopa finantseerimisasutused nagu EIP ning mille eesmärk on rahastada uusi jätkusuutlikke investeeringuid;

Reitinguagentuurid

19.

märgib, et kui reitinguagentuurid hindavad, kas emitent on ka tulevikus krediidivõimeline, siis ei võta nad keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide ja kahjulike tegurite mõju piisavalt palju arvesse; nõuab, et selle kohta, kuidas võtta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud näitajaid arvesse kõigi ELis tegutsevate reitinguagentuuride reitingutes, võetaks vastu ELi standardid ja nähtaks ette järelevalve; juhib tähelepanu sellele, et siiani ei ole täielikult lahendatud probleemi, mis seisneb selles, et nende äriühingute vahel ei ole piisavat konkurentsi ja nad tegutsevad väga kitsas valdkonnas; nõuab, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) järelevalve all olevad sertifitseerimisasutused töötaksid välja korra, mille alusel toimub keskkonnasäästliku finantstoote märgise saamiseks vajalik akrediteerimine; soovitab anda ESMA-le volituse nõuda, et reitinguagentuurid võtaksid oma meetodites jätkusuutlikkuse riske arvesse; nõuab, et juhul kui riskide ilmnemine on tõenäoline, teeks komisjon ettepaneku vaadata reitinguagentuuride määrus läbi; rõhutab, et jätkusuutlikuma finantssüsteemi kujundamisel tuleb jätkusuutlikkusuuringutega, mida tehakse jätkusuutlikkuse indeksite varal ning keskkonnaalase, sotsiaalse ja äriühingu üldjuhtimisega seotud reitingu agentuuride poolt, anda kõigile finantsturul tegutsejatele teavet, mida nad aruande- ja usaldusest tuleneva kohustuse täitmiseks vajavad;

Finantsteenuste märgisesüsteem

20.

soovitab komisjonil töötada jaepangakontode, investeerimisfondide ning kindlustus- ja finantstoodetega tegelevate finantseerimisasutuste jaoks välja siduva ja proportsionaalse märgisesüsteemi, millega esitatakse teave selle kohta, mil määral on alusvara Pariisi kokkuleppe ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimise eesmärkidega kooskõlas; soovitab, et üleminekuperioodil peaks süsteemi kasutamine olema vabatahtlik;

Euroopa järelevalveasutuste volitused

21.

kavatseb ESAde määruste eesootava läbivaatamise käigus selgitada ESAde ja liikmesriikide pädevate asutuste volitusi, et need võtaksid keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riske ja tegureid arvesse ning teeksid nende üle järelevalvet, sest nii on finantsturul toimuv jätkusuutlikkuse eesmärkidega paremini kooskõlas; on sellega seoses seisukohal, et ESMA peaks

—

võtma jätkusuutlikkusega seotud eelistusi arvesse sobivuse hindamise suunistes, nagu komisjon jätkusuutliku rahastamise tegevuskavas soovitas, ja andma üldisemalt juhiseid, kuidas on võimalik lisada jätkusuutlikkusnõuded ELi finantsõigusaktidesse, ja soodustama vastu võetud sätete sidusat rakendamist;

—

töötama välja proportsionaalse ja pärast üleminekuperioodi kohustusliku järelevalvesüsteemi, mille alusel hakata 2018. aastast keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud suuri riske ja tähtsaid tegureid hindama, ning koostama tulevikkuvaatava jätkusuutlikkusstsenaariumi analüüsi;

—	saama õiguse kontrollida, kas portfell on Pariisi kokkuleppe keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide ja teguritega kooskõlas, ning kandma hoolt selle eest, et kliimaga seotud finantsteabe avalikustamine töörühma soovitusi järgitaks;

rõhutab sellega seoses, et ESAdel peab ülesannete täitmiseks olema piisavalt rahalisi vahendeid; innustab ESAsid tegema nendes küsimustes muude asjaomaste ametite ja rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd;

EIP roll jätkusuutlikus rahastamises

22.

rõhutab, et rahastamise jätkusuutlikkuses peaksid ELi institutsioonid olema eeskujuks; märgib, et kuigi 26 % EIP rahast investeeritakse kliimameetmetesse ning EIP tõi 2007. aastal esimesena rohelised võlakirjad turule ja praeguse seisuga selles valdkonnas seatud eesmärgi tõenäoliselt ka saavutab, rahastab ta endiselt suurte CO2 heitkogustega projekte, mis tähendab, et mõndagi saab veel parandada; nõuab seetõttu tungivalt, et EIP kohandaks laenuandmispõhimõtteid ja projektieelistusi nii, et see oleks kooskõlas Pariisi lepingu ja 1,5 °C temperatuuritõusu piiranguga; kutsub üles EIP laenutehinguid ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) määruse sätteid tugevdama ja tasakaalustama, et EIP ega EFSI suurte CO2 heitkogustega projektidesse enam ei investeeriks, vaid et nad eelistaksid lisaks innovatiivsetele sektoritele ja mittemateriaalsetele varadele tõhusaid ja dekarboniseerimisprojekte; on seisukohal, et EIP-l on võimalik anda keskkonnasäästlikule süsteemile üleminekuks piirkondlikult tasakaalustatud viisil rohkem riskikapitali; on seisukohal, et sellega seoses tuleks võtta lisameetmeid, sealhulgas koostoimes järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ette nähtud ELi rahastamisvahenditega;

EKP roll jätkusuutlikus rahastamises

23.

mõistab, et EKP on iseseisev ja selle peamine pädevus on hoida hinnastabiilsust, kuid tuletab meelde, et kuna EKP on ELi institutsioon, on see ühtlasi kohustatud Pariisi kokkuleppest kinni pidama; on seetõttu mures, et „62,1 % äriühingu võlakirjadest ostab EKP sektoritest […], milles tekib 58,5 % euroala kasvuhoonegaaside heitest“ (14), ja märgib, et sellest programmist saavad otsest kasu peamiselt suurettevõtted; soovitab EKP-l võtta ostukavasuunistes Pariisi kokkulepet ning keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimise eesmärke selgelt arvesse; rõhutab, et nende suuniste varal saab hakata välja töötama tulevast investeerimispoliitikat, mis on keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimise kriteeriumide ning ELi jätkusuutliku taksonoomia kõrgete standarditega kooskõlas;

Muud küsimused

24.

rõhutab, et kui jätkusuutlike finantstoodete valik on hästi läbi mõeldud, võib see ühtlasi aidata tugevdada Euroopa sotsiaaltaristut, st algatusi ja projekte, mille eesmärk on luua avalikke hüvesid selle kaudu, et soodustatakse investeeringuid ja innovatsiooni valdkondades, mis on strateegiliselt tähtsad ning inimeste ja kogukondade heaolu ja toimetuleku jaoks väga vajalikud, näiteks haridus, tervishoid ja eluase;

25.

peab kiiduväärseks kõrgetasemelise eksperdirühma tööd, mille väärtuslikud tulemused saab võtta aluseks uue jätkusuutliku finantssektori standardi väljatöötamisel; rõhutab, et selles peab aktiivselt osalema ka pangandussektor, sest kuna see mõjutab Euroopa finantsturgu kõige rohkem, sõltub rahastamissüsteemi jätkusuutlikumaks muutumine eelkõige sellest sektorist;

26.

rõhutab, et kliimaga seotud kulutuste kindlakstegemise meetodiga hinnatakse programme ebaõiglaselt, sest ka küsitava keskkonna- ja kliimaalase kasuga projektid on võimalik liigitada kliimaga seotud kulutuste hulka (nt ühise põllumajanduspoliitika keskkonnahoidlikumaks muutmise komponent);

27.

rõhutab, et mitte kõigi levinud finantssuutlikkuse võrdlusaluste metoodikas ei võeta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegureid arvesse; nõuab, et Euroopa jätkusuutlikkuse taksonoomia abil töötataks välja üks või mitu Euroopa jätkusuutlikkuse kriteeriumit, millega mõõta Euroopa emitentide tulemusi just keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide ja tegurite alusel;

28.

nõuab, et analüüsitaks ja soodustaks erasektori algatusi, nagu roheliste hüpoteekide EeMAPi projekt, et hinnata ja tõendada, millistel tingimustel on keskkonnasäästlike varadega võimalik vähendada investeeringutega kaasnevat riski ja suurendada samal ajal keskkonnasäästlikkust;

29.

kutsub ELi üles tegema rahvusvahelisel tasandil aktiivselt tööd selle nimel, et lisada jätkusuutlikkusnäitajad rahvusvahelistesse finantsaruandlusstandarditesse;

30.

rõhutab, et äriühingu üldjuhtimises tuleks toetada pikaajalise jätkusuutliku väärtuste loomist, näiteks võiks pikaajalistele osanikele anda lojaalsuse eest lisaaktsiaid/-osi ning võtta tegevjuhtide ja juhatuse liikmete tasus keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegureid arvesse; märgib, et kui tegevjuhtide vastavaid kohustusi täpsustada, annaks see jätkusuutlikele investoritele juhatusega koostööd tehes suurema kaasarääkimisõiguse;

31.

nõuab, et igasugusele äri- ja avaliku sektori tegevusele kehtestataks kohustuslik keskkonnavastutuse kindlustus, ilma milleta elluviimiseks luba ei anta;

32.

rõhutab, et jätkusuutliku rahastamise teokstegemiseks tuleb selgitada, kuidas kohustused, mis Euroopa äriühingute direktoritel on pikaajalise jätkusuutliku väärtuse loomises, keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud küsimustes ning süsteemsete riskide leevendamises, haakuvad direktorite üleüldise kohustustega kindlustada äriühingu tulemuslik tegevus;

33.

palub Euroopa järelevalveasutustel koostada suunised selle kohta, kuidas koguda keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide kindlakstegemise ja finantstehingutes arvessevõtmise kohta statistikat, ning nõuab, et statistika võimaluse korral avaldataks;

34.

palub liikmesriikide pangandus- ja finantsturuasutustel koostada selged ja täpsed suunised selle kohta, kuidas rakendada uut taksonoomiat ja muid selle õigusaktiga seotud muudatusi nii, et ei tekiks tarbetuid kulusid ega viivitusi;

35.

on seisukohal, et hinnakujundusmeetmetest võib olla väga palju abi, et täita Euroopa dekarboniseerimispüüdluste rahastamisel 180 miljardi euro suurune puudujääk, sest sellega soodustataks investeeringute puhul pikaajaliste eesmärkide saavutamist;

36.

märgib, et kuigi VKEd on innovatiivsed, unustatakse nad jätkusuutliku rahastamise arudele sageli kutsumata; märgib sellega seoses, et digiteerimine ja keskkonnasäästlik finantstehnoloogia kätkevad suuri võimalusi; soovitab komisjonil kaaluda mehhanisme, mille abil on VKEdel võimalik projekte koondada, kui nad soovivad hakata tegutsema roheliste võlakirjade turul;

37.

rõhutab, et jätkusuutlikus rahastamises on sotsiaalsed aspektid väga tähtsad; märgib, et just sotsiaaltaristu rahastamiseks on võimalik välja töötada uusi rahastamisvahendeid, nagu sotsiaalsed võlakirjad, mida on kinnitatud ka 2017. aasta sotsiaalsete võlakirjade põhimõtetes;

38.

rõhutab, et keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide kindlakstegemine, juhtimine ja avalikustamine kuuluvad kindlalt tarbijakaitse ja finantsstabiilsuse juurde ning seetõttu peaks need olema ESAde volituste ja järelevalvekohustuste hulgas; palub Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul hoolikalt uurida, milline on keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurite koosmõju mitte ainult kliimamuutustega, vaid ka süsteemsete riskidega;

39.

tuletab meelde, et 14. novembri 2017. aasta resolutsioonis jaefinantsteenuste tegevuskava kohta nõudis Euroopa Parlament, et keskkonnasäästliku majanduse rahastamiseks loodaks ELi säästukonto;

40.

nõuab, et kõik ELi tulevased kulutused oleksid Pariisi kokkuleppega kooskõlas, mis tähendab seda, et õigusaktidesse, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (sealhulgas ühtekuuluvusfondid), välistegevuse ja arengukoostöö fondide ja ning muude mitmeaastasesse finantsraamistikku mittekuuluvate vahendite (nagu EFSI) suhtes, tuleb lisada majanduse dekarboniseerimisega seotud eesmärgid;

41.

kutsub komisjoni üles korraldama teostatavusuuringut selle kohta, kuidas saaksid järelevalveasutused ja reguleerivad asutused rohkem soosida volitusi, mis hõlmavad pikaajalist perspektiivi;

42.

kutsub Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet (EIOPA) üles sõnastama parimad tavad ja suunised, mille alusel saaksid tööandjapensioniskeemide ja erapensioniskeemide pakkujad hakata pensionisaajatega koostööd tegema juba enne lepingu sõlmimist ja jätkata seda kogu investeeringu vältel; kutsub EIOPAt üles esitama parimate tavade suunised (näiteks sellised, mida kasutab Ühendkuningriigi keskkonnafond) selle kohta, kuidas pensionisaajate ja jaeklientidega koostööd teha ning kuidas teha kindlaks nende rahalised ja mitterahalised huvid;

43.

võtab teadmiseks, et kõrgetasemeline eksperdirühm soovitas Euroopa Keskkonnaametil luua koostöös ESAdega ELi jätkusuutliku rahastamise vaatluskeskuse, kes teeks ELi jätkusuutlike investeeringute seiret, annaks nendest aru ja avalikustaks neid käsitleva teabe; soovitab, et Euroopa Liidus suurema eeskuju andmiseks võiks vaatluskeskus hakata seirama ja toetama ka ELi fondide ja institutsioonide (sealhulgas EFSI, EIP ja EKP) jätkusuutlikke investeeringuid ning nendega seotud teavet avalikustama; palub vaatluskeskusel oma tegevusest Euroopa Parlamendile aru anda;

44.

soovitab EIP-l teha väikeste turuosaliste ja kogukondlike ühistutega väikesemahuliste taastuvenergiaprojektide koondamiseks koostööd, et neil oleks võimalik EIP-lt raha saada ja osaleda ettevõtlussektori varaostukavas;

45.

nõustub kõrgetasemelise töörühmaga, et Euroopa kodanikele tuleb tingimata anda võimalus jätkusuutliku rahastamise küsimusi mõista ja mõjutada; rõhutab, et jätkusuutlikkusteavet peab olema lihtsam kätte saada ja finantskirjaoskust tuleb parandada;

46.

palub komisjonil ja liikmesriikidel hoolitseda selle eest, et finantssektori ja muude sektorite poliitika oleks sidus; tuletab meelde, et jätkusuutliku rahastamise poliitika toetamiseks peavad ka teiste valdkondade (nagu energeetika, transport, tööstus ja põllumajandus) otsused sellega sidusad olema;

47.

palub komisjonil hakata käesolevas resolutsioonis käsitletud küsimuste kohta korrapäraselt eduaruannet avalama;

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama mitmepoolsetel poliitilistel foorumitel, nagu ÜRO, G7 ja G20, ning rahvusvahelistes standardiorganisatsioonides, nagu Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO), ELi mõjuvõimu ja näitama, et EL suudab jätkusuutlikus rahastamises juhtpositsioonil olla ja kehtestada jätkusuutlikkuses üleilmsel tasandil (muuhulgas kolmandate riikidega sõlmitavate kahepoolsete lepingute kaudu) uued normid;

o o

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.

(2) ELT L 330, 15.11.2014, lk 1.

(3) ELT L 132, 20.5.2017, lk 1.

(4) ELT L 354, 23.12.2016, lk 37.

(5) ELT L 182, 29.6.2013, lk 19.

(6) ELT L 347, 28.12.2017, lk 35.

(7) ELT L 352, 9.12.2014, lk 1.

(8) ÜRO katastroofiohu vähendamise amet https://www.unisdr.org/files/46796_cop21weatherdisastersreport2015.pdf.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0039.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0025.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0428.

(12) ELT C 75, 26.2.2016, lk 41.

(13) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65.

(14) Sini Matikainen, Emanuele Campiglio ja Dimitri Zenghelis, „The climate impact of quantitative easing“, Granthami kliimamuutuste ja keskkonnainstituut, mai 2017.