Brüssel,21.9.2018

COM(2018) 651 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) toimimise kohta


Komisjoni aruanne direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) toimimise kohta

Patsiendiõigusi piiriüleses tervishoius käsitleva direktiivi 2011/24/EL 1 (edaspidi „direktiiv“) üldeesmärk on hõlbustada juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele teises liikmesriigis. Selleks hüvitatakse patsientidele tervishoiukulud vastavalt Euroopa Liidu Kohtu määratletud ja direktiivis kodifitseeritud põhimõtetele. Samas vastutavad oma territooriumil asjakohaste tervishoiuteenuste tagamise eest endiselt liikmesriigid. Lisaks edendatakse direktiiviga ELi kodanike huvides liikmesriikide vahelist piiriülest tervishoiukoostööd retseptide, digitervise (e-tervise), harvikhaiguste ning tervisetehnoloogia hindamiste alal. Direktiivi kohaldatakse piiriülesele tervishoiule, ilma et see mõjutaks sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevate määrustega 2 ette nähtud raamistikku.

Liikmesriigid pidid direktiivi üle võtma hiljemalt 25. oktoobriks 2013.

Direktiivi artikli 20 lõikes 1 on sätestatud, et „hiljemalt 25. oktoobriks 2015 3 ja seejärel iga kolme aasta tagant koostab komisjon käesoleva direktiivi toimimise kohta aruande ja esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule“. Aruanne peab sisaldama eelkõige teavet patsientide voogude, patsientide liikuvuse finantsmõõtme, artikli 7 lõike 9 ja artikli 8 rakendamise ning Euroopa tugivõrgustike ja riiklike kontaktpunktide tegevuse kohta. Aruanne sisaldab ka direktiivi artikli 17 lõike 1 kohaste delegeeritud volituste kasutamist käsitlevat peatükki.

1.Direktiivi ülevõtmise olukord

1.1.Terviklikkuse kontroll

Enne ülevõtmistähtpäeva (25. oktoobrit 2013) külastasid komisjoni esindajad kõiki liikmesriike, et arutada vajalikke ülevõtmismeetmeid ning osutada taotluse korral abi. Direktiivi ülevõtmist arutati liikmesriikidega ka komiteedes, mille eesistujaks oli Euroopa Komisjon 4 .

Pärast ülevõtmistähtpäeva algatas komisjon 26 rikkumismenetlust seoses hilinenud või mittetäieliku ülevõtmismeetmetest teatamisega. Selle protsessi järel tegid kõik liikmesriigid lõpuks teatavaks oma täielikud ülevõtmismeetmed.

1.2.Vastavuskontroll

1.2.1.Liikmesriikide ülevõtmismeetmete süsteemne kontroll

Vastavushindamise teine etapp algas kohe pärast siseriiklike meetmete teatavakstegemist. Sel etapil on komisjon hinnanud, kas kõik teatavaks tehtud siseriiklikud õigusaktid ja muud meetmed on direktiiviga kooskõlas 5 . Komisjonile teatati rohkem kui viiesajast siseriiklikust direktiivi ülevõtmise meetmest. Seonduvate siseriiklike õigusaktide suur arv on osaliselt tingitud asjaolust, et direktiiviga reguleeriti mitmeid liikmesriikides eri piirkondlikel ja haldustasanditel ning eraldi õigusaktides reguleeritud küsimusi, näiteks hüvitamismehhanisme, 6 teavituskanaleid (riiklikud kontaktpunktid, tervishoiuteenuste osutajad), 7 patsientide õigusi 8 ning erialast vastutust 9 .

Komisjon määras kindlaks neli tähtsaimat vastavushindamise valdkonda, mille puhul mittevastavus võinuks olla patsientidele suurimaks tõkkeks: hüvitamissüsteemid, eellubade kasutamine, haldusnõuded ning mujalt pärit patsientidelt tasu võtmine. Kõikide teatatud meetmete süsteemse hindamise tulemusena alustas komisjon oma algatusel 11 uurimist, et koguda teavet nõuetekohaseks vastavushindamiseks, ning uurimisi on kavas alustada veelgi.

a) Piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamissüsteemid

Vastavalt direktiivi artikli 7 lõikele 4 hüvitatakse või tasutakse piiriülese tervishoiuteenuse kulud sellises ulatuses, nagu kindlustajaliikmesriik oleks seda teinud siis, kui seda tervishoiuteenust oleks osutatud tema territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust. Artikli 7 lõikega 9 võimaldatakse liikmesriikidel piirata piiriüleste tervishoiuteenuste hüvitamise eeskirjade kohaldamist üldisest huvist tulenevatel ülekaalukatel põhjustel. Artikli 7 lõikes 11 sätestatakse, et need piirangud peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed ega tohi kujutada endast meelevaldset diskrimineerimist ega vaba liikumise põhjendamatut takistamist. Lisaks peavad liikmesriigid komisjonile teatama igast otsusest piirata hüvitamist artikli 7 lõike 9 alusel.

Ehkki komisjon pole artikli 7 lõike 9 alusel konkreetseid teateid saanud, on teatavate ülevõtmismeetmete puhul kahtlus, et need piiravad piiriüleste tervishoiuteenuste hüvitamise määra. Selliste juhtumitega on tegemist, kui liikmesriigid hüvitavad piiriüleseid tervishoiuteenuseid madalamate hüvitamismäärade alusel, mida nende enda territooriumil kohaldatakse era- või mittelepingulistele tervishoiuteenuste osutajatele, mitte aga riiklikus tervishoiusüsteemis või lepingulistele tervishoiuteenuste osutajatele kehtivate määrade alusel. Eespool nimetatud madalamat hüvitamismäära kasutavad direktiivist tuleneva piiriüleste tervishoiuteenuste hüvitamise lähtepunktina eri olukordades ja ulatuses kolm liikmesriiki.

Komisjon kaalub, kuidas nimetatud juhtudel edasi tegutseda, eriti Euroopa Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades 10 .

b) Eelload

Direktiiviga (artikli 8 lõikega 2) kehtestatakse liikmesriikidele võimalus seada teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenuste kulude hüvitamise tingimuseks eelloa olemasolu. Kindlasti pole see võimalus mõeldud ülemääraseks kasutamiseks, mida käsitataks teenuste vaba liikumise piiramisena 11 .

Praegu pole kuuel liikmesriigil ning Norral 12 eellubade süsteemi, 13 mis tähendab patsientide jaoks valikuvabadust ning vähendab halduskoormust.

Vastavalt direktiivi põhjenduses 44 märgitule ning Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt võivad liikmesriigid piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamise tingimusena nõuda eelluba, juhul kui see on vajalik ja mõistlik; 14 ka peab asjaomane süsteem põhinema objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumitel 15 . Seda kajastab ka direktiivi artikli 8 lõike 2 punkt a, millega liikmesriikidel võimaldatakse kasutada eelloa süsteemi eelkõige tervishoiuteenuste puhul, mis sõltuvad planeerimisvajadusest ning hõlmavad patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks või nõuavad kitsalt spetsialiseeritud ja kuluka meditsiinilise taristu või meditsiiniseadmete kasutamist. Praktikas põhinevad eellubade süsteemid peaaegu täielikult artikli 8 lõike 2 punktil a, mistõttu käesolevas aruandes keskendutakse just sellele punktile 16 .

Kõik eellubade süsteemid peavad olema vajalikud ja saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalsed, need ei tohi olla meelevaldse diskrimineerimise vahendid või takistada põhjendamatult patsientide vaba liikumist 17 .

Direktiivi artikli 8 lõikes 7 nõutakse liikmesriikidelt, et need teeksid üldsusele kättesaadavaks teabe selle kohta, millise tervishoiuteenuse puhul on eelluba nõutav.

Sellega seoses peab komisjon vajalikuks, et eellubade süsteemid oleksid õiguskindlad ning piisavalt läbipaistvad, et oleks arusaadav, millise ravi puhul eellube nõutakse ja eellubade kriteeriume kohaldatakse. Selguse suurendamiseks alustati liikmesriikidega mitmeid struktuurseid dialooge seoses eellubade nõudega hõlmatud tervishoiuteenuste nimekirjadega. Mõned nimekirjad leiti olevat ülemäärase ulatusega; probleemseks peeti ka nõuet, et eelluba on vajalik igaks välismaal osutatavaks sellist liiki tervishoiuteenuseks, mis hõlmab rohkem kui ühte spetsialisti konsultatsiooni patsiendi kohta aastas. Dialoogid osutusid heaks ennetavaks mehhanismiks, millega saavutada patsientide jaoks positiivseid tulemusi.

Kui eelluba tunnistatakse vajalikuks, peab üldsusele olema kättesaadav üksikasjalik ja piisavalt täpne raviteenuste lühinimekiri.

c) Piiriüleste tervishoiuteenustega seotud haldusmenetlused

Vastavalt direktiivi artikli 9 lõikele 1 peavad liikmesriigid tagama, et piiriülese hüvitamisega seotud haldusmenetlused põhinevad objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumitel, mis on seatud eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed.

„Patsientide kogukondades on piiriülese tervishoiuga endiselt väga vähe kogemusi.“ ( Euroopa Patsientide Foorum – oktoober 2016)

Mõned liikmesriigid nõuavad, et patsiendid esitaksid hüvitise saamiseks oma meditsiinidokumentide kinnitatud tõlke. Vandetõlge võib aga olla teenuste vaba liikumise ebaproportsionaalseks takistuseks, näiteks võib tõlke maksumus mitmetes riikides ületada ambulatoorse tervishoiuteenuse hüvitise.

Üks liikmesriik kehtestas hüvitistele ülemäära kõrge (15-eurose) miinimumkünnise, mis oli umbes sama suur, kui selles liikmesriigis ambulatoorse tervishoiuteenuse eest keskmiselt makstud hüvitis.

Teine liikmesriik nõudis välisriigi riikliku kontaktpunkti tõendit selle kohta, et tema territooriumil osutatav tervishoiuteenus vastab vajalikele kehtivatele ohutus- ja kvaliteedistandarditele. Lisaks nõutakse eelloa saamiseks tervishoiuteenuse osutaja kirjalikku kinnitust, et ta on taotleja märgitud ajavahemikul valmis taotletavat tervishoiuteenust osutama.

Pärast liikmesriikidega toimunud arutelusid kõigi eespool nimetatud nõuete proportsionaalsuse ja vajalikkuse üle loobuti neist patsientide huvides.

Mõned liikmesriigid kehtestasid eelneva teavitamise süsteemi, mille abil patsient saab hüvitatava summa kohta kirjaliku kinnituse vastavalt hinnangule, nagu on sätestatud direktiivi artikli 9 lõikes 5. Isegi kui liikmesriik sellist eelneva teavitamise mehhanismi ei kohalda, nõutakse artikli 9 lõikes 5, et liikmesriigid maksaksid hüvitised patsientidele põhjendamatu viivituseta. Eelneva teavitamise võimalus on mehhanism, mida tasub laiendada ning mis toetab liikmesriike nende kohustuse täitmisel.

d) Hinnad teistest liikmesriikidest pärit patsientidele

Artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et liikmesriigid peavad teistest liikmesriikidest pärit patsientide puhul järgima mittediskrimineerimise põhimõtet. Samuti märgitakse selles, et liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel vastu võtta raviteenustele juurdepääsuga seotud meetmeid; need meetmed peavad siiski olema põhjendatud, proportsionaalsed ja vajalikud; samuti tuleb need eelnevalt avalikustada.

Liikmesriigid võivad oma territooriumil kindlaks määrata tervishoiuteenuste hinnad. Samas on artikli 4 lõikes 4 sätestatud liikmesriikide kohustus tagada, et tervishoiuteenuste osutajad kohaldavad teistest liikmesriikidest pärit patsientidele sama hinnaskaalat nagu võrreldavas meditsiinilises olukorras oma riigi patsientidele. Kui oma riigi patsientide jaoks võrreldav hind puudub, kohustab artikli 4 lõige 4 teenuseosutajaid kasutama objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumite alusel arvutatud hinda. Kindlaksmääratud hindu ja tasumäärasid tuleb kohaldada ühtviisi nii oma kui ka teiste riikide kodanikele. Komisjon ei tuvastanud rakendamisega seotud probleeme väljaspool avalik-õiguslikke süsteeme ning liikmesriigid polnud mujalt pärit patsientide juurdepääsuga seoses meetmeid kehtestanud.

Ülevõtmisperioodil esitasid liikmesriigid väiteid, et olemasolevad riiklikud tasumäärad ei ole võrreldavad hinnad, kuna riiklikud tasumäärad ei kajasta täiel määral üldise maksustamisega seonduvaid (nt kapitaliinvesteeringute kulu) ja muid olulisi elemente, mille kogu kulu sisse ei nõuta. Seega võivad liikmesriigid tervishoiuteenuse tegeliku kulu jaoks välja töötada võrreldava kulupõhise hinna, mis peab põhinema objektiivsel ja mittediskrimineerival metoodikal, diskrimineerimata konkreetse sekkumise puhul rahaliselt „kodumaiseid“ kohalike riiklike skeemide alusel kindlustatud patsiente ja „piiriüleseid“ patsiente. Tuleks siiski silmas pidada, et ka kulupõhise hinnastamissüsteemi kehtestamisel võib tõenäoliselt olla mõju liikmesriikide hüvitamiskohustusele 18 mujale suunduvate patsientide puhul.

1.3. Muud küsimused

Üllatuslikult osutus täielikkuse kontrolli käigus mitmes liikmesriigis probleemseks teemaks kutsealane vastutuskindlustus 19 . Isegi kui tervishoiuteenuste osutajatel oli vastutuskindlustus tegelikult olemas, puudusid praktikas tihti õigusnormid, mis sellise süsteemi olemasolu nõudnuks. Lisaks sellele oli mõnel liikmesriigil raske rakendada põhimõtet, et patsientide valikuvõimalus laieneb ka teises liikmesriigis asuvatele tervishoiuteenuste osutajatele, olenemata sellest, kas neil on konkreetse liikmesriigi seadusejärgse tervishoiusüsteemiga lepinguline suhe.

Komisjon jätkab liikmesriikidega intensiivseid dialooge, et saavutada direktiivi ülevõtmine parimal võimalikul viisil. On leidnud kinnitust, et struktureeritud kahepoolsed kohtumised liikmesriikidega võimaldavad selgitada seni lahendamata küsimusi ja leida ELi kodanike huvides vastuvõetavaid lahendusi. Enamik koos kõnesolevate liikmesriikidega läbi vaadatud vastavusküsimusi on lahendatud vastastikusel kokkuleppel. 

Selle ressursimahuka töö head tulemused on vähendanud piiriüleselt tervishoiuteenuseid kasutavate kodanike halduskoormust, muutnud eellubade süsteeme kompaktsemaks ning hõlbustanud direktiiviga ette nähtud patsiendi põhiõiguste teostamise protseduure. 

2018. aasta 1. juuni seisuga on täielikkuse kontrolli etapp lõpule viidud, kuivõrd kõik selle etapiga seotud rikkumismenetlused on lõpetatud; vastavuskontroll ja struktureeritud dialoogid jätkuvad ning lõpetamata on üks rikkumismenetlus.

2.Patsientide liikumise andmed

Vastavalt direktiivi artiklile 20 esitavad liikmesriigid igal aastal aruande oma patsientide liikumise kohta direktiivi 2011/24/EL alusel. Aruanded hõlmavad eelloaga ja eelloata tervishoiuteenuseid, tervishoiuteenustega seotud teabepäringuid, osutatud tervishoiuteenuseid, makstud hüvitisi ning tervishoiuteenuste hüvitamise või hüvitamata jätmise põhjusi.

See aruanne annab üldise tasandi ülevaate 2015., 2016. ja 2017. aastal laekunud andmetest. Tuleb märkida, et allpool käsitletavate andmete hulgas võib olla ka mõningaid juhtumeid, kus tervishoiuteenuseid on hüvitatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise määruste 20 alusel. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõik liikmesriigid ei suuda rangelt eristada direktiivi 2011/24/EL ning määruse (EÜ) nr 883/2004 või kahepoolsete piiriüleste lepingute alusel hüvitatud tervishoiuteenuste andmeid.

Allpool esitatud andmed hõlmavad liikumist kolme aasta jooksul (2015–2017), ent riikide arv on eri aastatel erinev. 2015. aastal saadi andmed 23 liikmesriigilt ja Norralt; 2016. aastal kõigilt 28 liikmesriigilt ning Norralt ja Islandilt; ja 2017. aastal 26 liikmesriigilt. Tuleb märkida, et kuna kõik liikmesriigid ei suutnud igal aastal kõikide küsimuste kohta andmeid esitada, ei ole aruannete alusarvud kõikides küsimustes identsed.

2.1.Patsientide liikumine eelloaga

Nagu eespool märgitud (vt punkt 1.2.1.b), lubab direktiiv liikmesriikidel teatavatel tingimustel kehtestada eelloasüsteemi. Liikmesriikide aruannetes esitatud andmetest 2015., 2016. ja 2017. aasta eellubade kohta nähtub, et üldiselt on taotlusi olnud vähe. Sellegipoolest on alates 2015. aastast toimunud stabiilne kasv ning 2017. aastal esitati ja rahuldati liikmesriikides eelloataotlusi üle kahe korra rohkem kui 2015. aastal 21 . 

Lähtuvalt teatatud andmetest piiriülese plaanilise ravi kohta määruste alusel andsid liikmesriigid 2015. aastal umbes 55 000 luba 22 plaaniliseks raviks välisriigis. Kui võrrelda seda arvu teatatud eellubade arvuga piiriüleseks raviks direktiivi alusel 2016. aastal (see aasta on kõige hõlpsamalt võrreldav), võib hinnata, et eellubadega piiriülene ravi direktiivi alusel moodustas umbes 6 % teises liikmesriigis loa alusel toimunud ravist. Seda hinnangut tuleks siiski tõlgendada ettevaatlikult, kuna kõik liikmesriigid ei suuda, nagu eespool märgitud, täielikult eristada direktiivi alusel esitatud ja määruste alusel esitatud nõudeid.

Joonis 1. Eellubade taotlused ja load

2.2.Eelloa nõudeta patsientide liikumine

Seda liiki hüvitamistaotluste arv oli kõigil kolmel aastal patsientide ravi kogumahuga võrreldes suhteliselt väike, kuid on püsinud väga stabiilsena. 2015. aastal rahuldati 19 liikmesriigis ja Norras kokku 180 704 taotlust; 2016. aastal rahuldati 22 liikmesriigis 209 568 taotlust; 2017. aastal rahuldati 20 liikmesriigis kokku 194 292 taotlust. Andmeid esitanud riikide arvuga korrigeerituna näitab see, et direktiiviga antud õiguste kasutamine ELi kodanike poolt ei ole aruandlusperioodi kolmel aastal oluliselt suurenenud ega vähenenud.

Määruse (EÜ) nr 883/2004 puhul hüvitatakse piiriülesed planeerimata tervishoiuteenused enamasti liikmesriikide vahel pärast taotluse saamist liikmesriigilt, kus raviteenust osutati. 2015. aastal esitasid liikmesriigid umbes 2 miljonit sellist taotlust, samas kui eelloa nõudeta piiriülest ravi direktiivi alusel hüvitati 2015. aastal vaid pisut enam kui 180 000 juhul. Sellest nähtub, et määrusega (EÜ) nr 883/2004 ette nähtud Euroopa ravikindlustuskaardi võimalusi kasutatakse laiemalt kui direktiivis sätestatud võimalusi. See on mõistetav, kuna paljudel juhtudel on määruse alusel hüvitatavad summad suuremad 23 kui direktiivi puhul ning liikmesriikidel on kohustus tagada, et kodanikele soovitatakse nõude esitamiseks sobivaimat lahendust.

Joonis 2. Eelloata hüvitamise taotlused

2.3.Patsientide liikumise finantsmõju

Seoses patsientide liikumise finantsmõõtmega võib näitena direktiivi alusel hüvitatud ravikulude suurusest kasutada aastat 2016 (mille kohta on olemas kõige täielikumad andmed). Liikmesriikide esitatud vastustest lähtudes kulus liikmesriikidel 2016. aastal kõikides ELi riikides eelloaga ja eelloata ravile kokku umbes 65 000 000 eurot. Kui arvestada, et OECD 2017. aasta aruande Health at a Glance 24 hinnangul kulutati ELi riikides tervishoiule keskmiselt 10% SKP-st ning Eurostati 25 andmetel oli ELi SKP 2017. aastal 15,3 triljonit eurot, moodustas direktiivi alusel kogu ELis osutatud piiriüleste tervishoiuteenuste kulu hinnanguliselt 0,004% kogu ELi aastasest tervishoiueelarvest. On selge, et need arvud on väga ligikaudsed, kuid lugedes neid koos määruste alusel piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise arvudega (mis moodustavad umbes 0,1%), on selge, et absoluutne enamus tervishoiueelarvetest kulutatakse riigisiseselt. Kuna arvud on olnud aastate lõikes mõõdukad ja stabiilsed, näib piiriüleseid tervishoiuteenuseid kasutada soovivate patsientide mõju riikide tervishoiueelarvetele olevat marginaalne. See kehtib kõikide riikide puhul, olenemata sellest, kas nad on eelloa nõude kehtestanud või mitte.

2.4.Patsientide liikumissuunad

Pärast eelloa saamist tervishoiuteenuste kasutamiseks mujale reisivate patsientide voogudest nähtub, et suurim on voog Prantsusmaalt Hispaaniasse. Eelloa nõudeta oli voog suurim Prantsusmaalt Saksamaale. Need juba varem kindlaks tehtud mustrid aastatel 2015–2017 oluliselt ei muutunud.

Voogude kaart 1, mis on esitatud B lisas, kujutab eelloa nõudega raviteenuste koondvooge aastatel 2015, 2016 ja 2017 26 . Voogude kaardid ja toorandmed näitavad selgelt, et enamik patsiente reisib teistesse riikidesse Prantsusmaalt, kusjuures valdavalt liiguvad patsiendid Prantsusmaalt Hispaaniasse ja Prantsusmaalt Saksamaale. Aastatel 2015 ja 2017, mille kohta Prantsusmaa ei suutnud eelloaga patsientide liikumise andmeid esitada, liikusid patsiendid enim näiteks Luksemburgist Saksamaale ning Iirimaalt Ühendkuningriiki.

Voogude kaart 2, mis on esitatud B lisas, kujutab eelloa nõudeta raviteenuste koondvooge aastatel 2015, 2016 ja 2017. Ka siin on nähtav selge muster, et enim reisivad Prantsusmaa patsiendid, kusjuures peamised tervishoiuteenuste osutamise riigid on kõigil kolmel aastal Hispaania, Portugal ja Belgia. Prantsusmaalt reisivate patsientide järel on patsientide liikumise juhtumeid enim suunal Taanist Saksamaale; järgnevad suunad Poolast Tšehhi Vabariiki ning Norrast Hispaaniasse. Huvitav on märkida, et Taani täiendavate andmete kohaselt on suurem osa patsientide liikumisest seotud hambaraviga.

Patsiendivoogude suundade andmetest nähtub nii eelloaga kui ka eelloata liikumise puhul kaks olulist suundumust. Esiteks on valdav enamik patsiente eelnenud kolme aasta jooksul liikunud naaberriikide vahel. See näib osutavat, et üldiselt eelistavad patsiendid võimalusel saada tervishoiuteenuseid kodu lähedal ning kui nad otsustavad reisida, eelistavad nad reisida naaberriiki. Teist suundumust kajastab lisas esitatud voogude kaartide üldine muster. Kuigi umbes poole patsientide liikumisest moodustab liikumine Prantsusmaalt selle naaberriikidesse, moodustavad ülejäänud poole voost väikesed patsientide hulgad, kes reisivad ravi saama üle kogu ELi – nii naaberriikidesse kui ka kaugematesse riikidesse. Sellest võiks järeldada, et kuigi 50% patsientide liikumisest võib olla ajendatud lähedusest, ning võimalik, et ka piirialade arstide koostööst, võib märkimisväärne osa olla seotud ka patsientide sooviga saada tervishoiuteenuseid enda valitud kohas. Selle valiku põhjuseks võib olla soov naasta tervishoiuteenusteks „koju“ ehk sünniriiki või tuua sugulasi lähemale kohale, kus perekonnaliige saab nende eest hoolitseda, kuid põhjuseks võib olla ka soov leida oskusteavet, mida kodumaal ei leidu.

3.Patsientide teavitamine

On oluline, et info piiriülese tervishoiu kohta oleks seda vajavatele või soovivatele patsientidele ja perekondadele hõlpsasti kättesaadav. Sellega seoses on oluline roll riiklikel kontaktpunktidel, kes annavad kodanikele nõudmisel teavet ning tegelevad ka üldisemalt patsientide õiguste alase teadlikkuse tõstmise ja teabevajaduste rahuldamisega.

3.1. Liikmesriikide andmed riiklikele kontaktpunktidele laekunud infopäringute kohta

2017. aastal saadi 22 liikmesriigis ja Norras kokku 74 589 päringut, mis on väga sarnane esitatud andmetega riiklike kontaktpunktide kasutamisest 2016. aastal, mil 28 liikmesriigis ja Norras loendati kokku 69 723 päringut, ning 2015. aastal, mil 19 liikmesriigis võeti vastu kokku 59 558 taotlust.

Võttes arvesse saadud taotluste arvu kohta tagasisidet andnud riikide arvu erinevust ning pidades silmas, et taotluste jagunemises oli vähe erinevusi (kõigil kolmel aastal paistsid taotluste koguarvu poolest silma Poola ja Leedu, kelle arvele langes üle 50% kõikidest liikmesriikides esitatud infopäringutest), ei ole kodanike piiriülesele tervishoiule juurdepääsu päringute hulk oluliselt muutunud.

Samas näitab ravi saama reisivate kodanike arvu aeglane ent stabiilne kasv, et riiklike kontaktpunktide veebisaitidel rohkema teabe pakkumine on vähendanud patsientide riiklikele kontaktpunktidele esitatud päringute arvu. Ka arstid, kes on saanud süsteemist teadlikumaks, peaksid andma ise rohkem teavet otse patsientidele.

Joonis 3. Riiklikele kontaktpunktidele esitatud teabepäringud

3.2.Patsientide ulatuslikum teavitamine ja puudega inimeste teabevajadused

Komisjoni hiljutisest patsientidele antava teabe uuringust 27 nähtub, et riiklike kontaktpunktide veebisaitidel ei pakuta üldjuhul põhjalikku infot patsientide õiguste kohta, sealhulgas selgitusi, kuidas toimida põhjendamatu viivituse korral. Vähe on ka infot kaebuste esitamise protseduuride ja vaidluste lahendamise kohta, samuti infot hüvitamise ja eelloataotluste menetlustähtaegade kohta. Infot selle kohta, millist ravi hüvitatakse, on samuti erineval määral. Järeldustest nähtub, et ehkki mitmes kategoorias on riiklike kontaktpunktide veebisaitidel info esitamise eest hästi hoolt kantud, on endiselt vajalik neid veebisaite edasi arendada.

Direktiiviga kutsutakse riiklikke kontaktpunkte üles andma patsientidele ja tervishoiutöötajatele teavet puudega inimeste haiglatele juurdepääsu kohta (artikli 4 lõike 2 punkt a). Teave tuleks teha kättesaadavaks elektrooniliselt ja puuetega inimestele kättesaadavas vormis (artikli 6 lõige 5) ning arvesse võib võtta puuetega inimestel tekkivaid lisakulusid (artikli 7 lõige 4). Hiljutises peamiselt ühte liikmesriiki (Taani) käsitlenud väikesemahulises IF SBH 28 uuringus leiti, et valdav enamik vastajatest polnud riiklike kontaktpunktide olemasolust kuulnudki. Need vähesed inimesed, kes oma direktiivist tulenevaid õigusi siiski teostasid, olid üldiselt rahul, nende kulud kaeti täielikult või osaliselt ning nad kaaluksid mehhanismi kasutamist ka edaspidi. See on kooskõlas eelmise komisjoni aruande 29 järeldusega ning vastab varasematele tõdemustele, et uuritud rühmades teatakse direktiivist endiselt väga vähe.

3.3.Koostoime sotsiaalkindlustuse koordineerimise määrustega

Hüvitise saamise õigustega seoses on direktiivi ja määruste põhierinevuseks asjaolu, et määruste alusel on patsientidel õigus saada välismaal tervishoiuteenuseid nii, nagu oleksid nad kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi alusel, kus raviteenust osutatakse. Direktiivi alusel hüvitatakse välismaal saadud raviteenused selliselt, nagu oleks ravi saadud kodumaal (kindlustajaliikmesriigis). Samas, nagu direktiivi põhjenduses 46 märgitud, tuleks soodustusi anda määruste alusel, kui patsient pole taotlenud vastupidist.

Riiklike kontaktpunktide uuringust ilmnes, et mitmed liikmesriigid 30 on endiselt mures praeguse keeruka õigusliku olukorra selgitamise pärast. Pisut vähem kui poolte riiklike kontaktpunktide veebisaitidel antakse teavet mõlema õigusakti kohta. Riikide eksperte on koolitatud neid kahte eri võimalust selgitama, esiteks direktiivist tulenevatest õigustest teadlikkuse teemalisel 2016. aasta oktoobris toimunud konverentsil 31 ja teiseks 8. märtsil 2018 toimunud riiklike kontaktpunktide suutlikkuse arendamise seminaril, millest mõlemad korraldas komisjon. Seminaril levitatud töömeetodeid kasutades peaksid kõik riiklikud kontaktpunktid nüüd suutma selgitada oma veebisaitidel kahe õigusliku võimaluse erinevusi ning neid suhtluses patsientidega ennetavalt tutvustama.

4.Tervishoiusüsteemide koostöö

4.1.Tervisetehnoloogia hindamine

Tervisetehnoloogia hindamine on ELi riikide tõenduspõhiste tervishoiuotsustuste oluline osa. Enamik liikmesriike teatasid , 32 et neil on siseriiklik tervisetehnoloogia hindamissüsteem ravimihindamiseks (26 liikmesriiki ja Norra) ja/või meditsiiniseadmete hindamiseks (20 liikmesriiki ja Norra) 33 .

ELi koostöö tervisetehnoloogia hindamise alal koosneb praegu kahest osast. Esiteks tervisetehnoloogia hindamise võrgustik 34 , mis ühendab tervisetehnoloogia hindamise eest vastutavaid siseriiklikke asutusi või organeid. Direktiivi artikliga 15 ette nähtud tervisetehnoloogia hindamise võrgustiku eeskirjad on sätestatud komisjoni rakendusotsuses 2013/329/EL 35 . Võrgustik pakub strateegilisi suuniseid ja poliitilist juhendamist teaduslikuks ja tehniliseks koostööks. Lisaks tervisetehnoloogia hindamise valdkonna asjaomaste poliitiliste arengutega seotud teabe jagamisele töötas tervisetehnoloogia hindamise võrgustik eelnenud kolme aasta jooksul välja olulised poliitikadokumendid, nagu 2015. aasta oktoobris dokumendi „Tervisetehnoloogia ühishindamise Euroopa koostöö lisandväärtus meditsiiniseadmete alal“ ning 2016. aasta novembris „Aruteludokumendi sünergiate kohta reguleerimis- ja tervisetehnoloogia hindamise küsimustes“. Lisaks on võrgustiku 2016.–2020. aasta töökavas 36 ette nähtud mitmeid muid strateegiadokumente.

Teine ja täiendav osa on teaduslik ja tehniline koostöö, mis toimub EUnetHTA ühismeetmete 37 vormis. Praegune ühismeede EUnetHTA 3, mis käivitati 2016. aasta juunis, kestab 2020. aastani ja hõlmab üle 80 partneri, kelleks on hindamisega tegelevad asjaomased tervisetehnoloogia hindamise organid ning Euroopas tervisetehnoloogia hindamises osalevad mittetulunduslikud organisatsioonid.

Vastuseks nõukogu ja Euroopa Parlamendi üleskutsetele tagada ELi tervisetehnoloogia hindamise alase koostöö jätkusuutlikkus pärast 2020. aastat, käivitas komisjon ulatusliku aruteluprotsessi, mis hõlmab sidusrühmadega nõupidamist ja mõju hindamist kooskõlas komisjoni parema õigusloome tegevuskavaga 38 . Aruteluprotsess tipnes komisjoni seadusandliku ettepaneku 39 vastuvõtmisega 31. jaanuaril 2018. Ettepaneku eesmärk on lähtuda käimasolevat projektipõhisest tervisetehnoloogia hindamise koostööst ning lahendada teatavad puudused, mis tehti kindlaks aruteluprotsessi käigus. Kavandatava õigusakti eesmärk on tagada siseturu parem toimimine, toetades samas inimeste tervise kõrgetasemelist kaitset. Ettepaneku kohaselt peaks tervisetehnoloogia hindamise alane koostöö pärast 2020. aastat aitama teha Euroopa patsientidele kättesaadavaks uuenduslikke tervisetehnoloogiaid, kasutada paremini ära olemasolevaid ressursse ning parandada äritegevuse prognoositavust. Ettepanekus on sätestatud toetusraamistik ja protseduurid tervisetehnoloogia hindamise alaseks koostööks Euroopa Liidu tasandil ning tervisetehnoloogia kliinilise hindamise ühiseeskirjad. Eelkõige hõlmab see ühistööd kliinilise hindamise alal, ühiseid teaduslikke konsultatsioone ja tekkivaid tervisetehnoloogiaid.

Ettepanek on saadetud nõukogule ja Euroopa Parlamendile.

4.2.E-tervis

E-tervise võrgustik on e-tervise eest vastutavate riiklike asutustest vabatahtlik võrgustik, mis töötab rakenduste koostalitlusvõime ning ravi järjepidevuse ja parema juurdepääsetavuse parandamise nimel 40 .

E-tervise võrgustikul on oluline roll koostalitlusvõime saavutamisega seonduvate õiguslike, korralduslike, tehniliste ja semantiliste probleemide ületamisel tervisega seotud isikuandmete piiriülese vahetamise kontekstis. Võrgustikuga pandi alus e-tervise digitaalsete teenuste infrastruktuurile (eHDSI), mis on Euroopa ühendamise rahastu 41 ja liikmesriikide rahastatav IT-süsteem, ning võeti vastu patsientide andmekaartide suunised (novembris 2013) 42 ja e-retseptide suunised (novembris 2014) 43 .

eHDSI infrastruktuuri raames peaks mõnes eestvedajariigis 2018. aasta lõpuks algama esimesed patsientide andmekaartide ja e-retseptide vabatahtlikud piiriülesed vahetused; 2020. aastaks peaks osalevaid liikmesriike olema umbes 20. Seni on 16 liikmesriiki saanud Euroopa ühendamise rahastust 10,6 miljonit eurot, et teha piiriüleseks vahetuseks vajalikke tehnilisi ettevalmistusi. 2018. aastal toimus täiendav projektivoor, mis võimaldab eHDSIs osalemist rohkematele liikmesriikidele.

Komisjon võttis 25. aprillil 2018 vastu teatise, mille eesmärk on muu hulgas tagada eHDSI ja selle finantsbaasi nõuetekohane haldamine ning parandada patsientide andmete koostalitlusvõimet ja kodanike juurdepääsu neile 44 . Kavas on vaadata läbi e-tervise võrgustiku juhtimine ja toimimine, et täpsustada selle rolli e-tervise digitaalsete teenuste infrastruktuuri ja selle talitlusnõuete haldamisel.

4.3.Euroopa tugivõrgustikud

Euroopa tugivõrgustikud on virtuaalsed vabatahtlikud piiriülesed võrgustikud, mis ühendavad tervishoiuteenuste osutajaid kõikjalt Euroopast. Nende eesmärk on diagnoosida ja ravida patsiente, kellel on harvik-, kompleks- või vähelevinud haigused, mis nõuavad ülispetsialiseeritud tervishoiuteenuseid ning teadmiste ja ressursside koondamist.

Alates eelmisest aruandest on Euroopa tugivõrgustike nõukokku kuuluvad liikmesriigid heaks kiitnud 24 temaatilist võrgustikku, mis käivitati 2017. aasta märtsis Vilniuses kolmandal Euroopa tugivõrgustike konverentsil. Võrgustikud ühendavad rohkem kui 900 ülispetsialiseeritud tervishoiuüksust 25 liikmesriigi (ja Norra) umbes 300 haiglas. Euroopa tugivõrgustike aluspõhimõte on, et liikuma peaksid pigem teadmised, mitte patsient. Patsiendid Euroopa tugivõrgustikele otse ligi ei pääse; selle asemel suunavad tervishoiuteenuste osutajad patsiendid asjaomase võrgustiku juurde, hankides neilt nõusoleku ja arvestades riiklike tervishoiusüsteemide eeskirju.

Kliiniline töö algas 2017. aasta novembris, mil hakkas tööle spetsiaalne IT-platvorm ehk kliiniline patsiendihalduse süsteem, mis võimaldab esmakordselt korraldada patsientide haigusjuhtudega seoses virtuaalseid konsiiliume. Virtuaalsed konsiiliumid kutsutakse kokku patsiendi diagnoosi ja ravi läbivaatamiseks ning neis osalevad meditsiinispetsialistid eri eksperdikeskustest üle kogu ELi. 2018. aasta juuniks oli loodud 165 konsiiliumi, nende arv kasvab iga päevaga ning esimesed patsiendid on juba saanud otsest kasu.

4.4.Retseptide tunnustamine

Komisjon võttis vastu 45 rakendusdirektiivi 2012/52/EL 46 , et jõustada ravimiretseptide vastastikuse tunnustamise põhimõte. Riiklikest ülevõtmismeetmetest teatamata jätmise tõttu algatati 21 rikkumismenetlust. Kõik need on lõpetatud, kuna liikmesriigid võtsid meetmed üle.

4.5.Piiriülese ja piirkondliku koostöö kaardistamine ja arendamine

Komisjon peaks julgustama liikmesriike tegema koostööd seoses piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisega piirialadel 47 . Selles tuleks näha võimalust patsientide ravilepääsu parandamiseks, mastaabisäästu ärakasutamiseks ning ressursside tõhusaks kasutamiseks. Oma teatises majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamise kohta ELi piirialadel 48 juhib komisjon tähelepanu Euroopa võimalustele vähendada piiriülese suhtluse keerukust, ajakulu ja kulutusi ning teenuseid sisepiiridel paremini koondada. Teatises pakutakse välja meetmete komplekt konkurentsi laiendamiseks piirialadel, tuues näiteid edukatest tavadest. 2018. aasta lõpus kavatseb komisjon korraldada tervishoiule keskenduva strateegilise ürituse piirialade sidusrühmadega, et uurida võimalusi infovahetuse ja parimate tavade edasiarendamiseks kogu liidus.

2015. aasta mitteametlikul ministrite nõukogu kohtumisel kutsusid liikmesriigid komisjoni üles koostama uuringut piiriülese koostöö kaardistamiseks. Järgnenud uuring 49 annab pildi ELi rahastatud projektidest, mis viidi ellu ajavahemikul 2007–2017, ning näitab, et poliitikakujundajate jaoks on riigipiire ületavate koostööalgatuste väljatöötamisel ja hoidmisel endiselt otsustavaks geograafilised ja kultuurilis-ühiskondlikud tegurid. Valdav osa kaardistamistöö käigus analüüsitud enam kui 400 algatusest toimus riikide vahel, millel on sarnased heaoluriigi traditsioonid, ning oli seotud teadmiste jagamise ja juhtimise ning patsientide ühise ravimise ja diagnoosimisega. Koostöö arendamiseks on mitmeid stsenaariume, millest üks realistlikumaid on kohalike ja piirkondlike vajaduste lahendamisele suunatud piirkondlike võrgustike rajamine, nagu on juba näidanud ka varasemad uuringud 50 . A lisas on esitatud üksikasjalik nimekiri head rakendamist toetavatest täiendavatest uuringutest.

5.Delegeeritud volitused

Vastavalt direktiivi artiklile 17 antakse selles sätestatud delegeeritud aktide vastuvõtmise volitus komisjonile viieks aastaks alates direktiivi jõustumisest. Selles on sätestatud, et komisjon peab delegeeritud volituste kohta koostama aruande.

Liikmesriikide vahelise retseptide vastastikuse tunnustamisega seoses antakse komisjonile artikli 11 lõikega 5 volitus võtta delegeeritud õigusaktidega vastu meetmed teatavate ravimi- või meditsiiniseadmekategooriate väljajätmiseks retseptide tunnustamisest, kui see on vajalik rahvatervise kaitsmiseks. Liikmesriigid leppisid kokku, et väljajätmine pole vajalik; seetõttu pole komisjon delegeeritud volitust kasutanud 51 . Kui tulevikus peaks selline vajadus tekkima, oleks vaja see delegeeritud aktiga kiiresti lahendada.

Komisjonil on direktiivi alusel ka volitus 52 võtta delegeeritud õigusaktidega vastu loetelu konkreetsetest kriteeriumitest ja tingimustest, millele Euroopa tugivõrgustikud peavad vastama, ning tingimused ja kriteeriumid nende võrgustikega ühineda soovivatele tervishoiuteenuste osutajatele. Komisjon tegi delegeeritud õigusakti sisu vallas tihedat koostööd liikmesriikidega ja võttis selle vastu 10. märtsil 2014 ning see jõustus 27. mail 2014 53 .

Komisjon on seisukohal, et ta on kasutanud oma delegeeritud volitusi direktiiviga sätestatud piirides. Kuna Euroopa Parlament ega nõukogu artikli 11 lõikega 5 ja artikli 12 lõikega 5 delegeeritud volitusi tagasi ei võtnud, pikenesid need vastavalt direktiivi artikli 17 lõikele 1 automaatselt veel viieks aastaks.

6.Järeldused

Patsientide piiriülene liikumine on ELis viimasel kolmel aastal pisut suurenenud. Selle põhjuseks võib osaliselt olla kodanike direktiivist teavitamise järkjärguline paranemine ning sellest tuleneda võiv parem teadlikkus patsientide õigustest. Osaliselt võib see olla tingitud ka komisjoni ja liikmesriikide koostööst direktiivi nõuetekohaseks rakendamiseks ning direktiivi ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise määruste koostoimest, sealhulgas koos riiklike kontaktpunktidega tehtud tööst ning komisjoni omaalgatuslikest uurimistest (vt 1. peatükk).

Ühtlasi võib järeldada, et direktiiv on parandanud õiguskindlust ja selgust nii piiriüleste kui ka riigisiseste patsientide õiguste alal. Euroopa Liidu Kohus ei ole direktiivi tõlgendamist kontrollinud. Vastavuskontrollid ja dialoogid liikmesriikidega jätkuvad ka järgmisel aruandlusperioodil ning liikumisandmeid kasutatakse rohkem.

Vabatahtliku koostööstruktuuriga (e-tervis, tervisetehnoloogia hindamine, Euroopa tugivõrgustikud) seoses annab direktiiv komisjonile ja liikmesriikidele aluse piiriülese koostöö laiendamiseks ning üldisemate tehnoloogiliste ja ühiskondlike küsimuste lahendamiseks. Kõnesolevate uute perspektiividega seoses on juba toimumas mitmeid arenguid. Esiteks on komisjon esitanud seadusandliku ettepaneku tervisetehnoloogia hindamise kohta (vt punkt 4.1). Teiseks pani komisjon oma teatises tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise kohta ette täiendavad e-tervise alased meetmed (vt punkt 4.2). Peale selle tähistab Euroopa tugivõrgustike käivitamine selgelt olulist muutust kvaliteetsete ja kättesaadavate piiriüleste tervishoiuteenuste pakkumises ELi kodanikele (vt punkt 4.3). Need virtuaalsed võrgustikud, mis ühendavad tervishoiuteenuste osutajaid kõikjalt Euroopast, et võidelda kompleks- ja harvikhaigustega ning panna patsientide asemel liikuma meditsiinilised teadmised, on kahtlemata parima tava näiteks.

Nüüd, mil direktiivi jõustumisest on möödunud viis aastat, võib järeldada, et piiriüleste patsiendivoogude muster on stabiilne ning seda kujundab eelkõige geograafiline ja kultuuriline lähedus. Kokkuvõttes on patsientide liikumine ja selle finantsmõõde ELis endiselt suhteliselt vähene ja piiriülese tervishoiu direktiiv ei ole tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele olulist eelarvemõju avaldanud.

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT L 88, 4.4.2011, lk 45).

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, 30.4.2004, lk 1) ja määrus (EÜ) 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (ELT L 284, 30.10.2009, lk 1).

(3)

Komisjoni aruanne direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) toimimise kohta, COM(2015) 421 final, 4.9.2015.

(4)

Direktiivi artikli 16 alusel moodustatud komitee ja piiriülese tervishoiu eksperdirühm.

(5)

Järjepidevuse huvides kasutatakse selles aruandes mõistet „vastavuskontroll“ sarnaselt varasemale 2015. aasta rakendusaruandele, et viidata siseriiklike ülevõtmismeetmete direktiivi sätetele vastavusele. See on identne „nõuetele vastavuse “ tähendusega komisjoni teatises „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ C/2016/8600, ELT C 18, 19.1.2017 final, lk 10–20. Sarnaselt on mõiste „terviklikkuse kontroll“ samaväärne teatises kasutatud mõistega „ülevõtmise kontroll“.

(6)

Artikli 7 lõige 6 ja artikkel 9.

(7)

Artikli 4 lõike 2 punktid a ja b, artikli 5 punkt b, artikli 6 lõige 3.

(8)

Artikli 4 lõike 2 punktid c ja e–f, artikli 4 lõige 3, artikli 4 lõige 4, artikli 5 punktid b–d, artikli 7 lõige 1, artikli 9 lõiked 4–5.

(9)

Artikli 4 lõike 2 punkt d.

(10)

Vt nt otsus kohtuasjas C-372/04 Watts, punkt 100.

(11)

Direktiivi põhjendus 38.

(12)

EFTA riigid Island, Liechtenstein ja Norra pidid direktiivi 2011/24/EL üle võtma hiljemalt 1. augustiks 2015.

(13)

Eellubade süsteemi otsustasid mitte kehtestada seitse riiki (Eesti, Leedu, Madalmaad, Norra, Rootsi, Soome ja Tšehhi Vabariik).

(14)

Vt nt otsus kohtuasjas C-205/99 Analir jt [2001] ECR I-1271, punkt 38; otsus kohtuasjas C-157/99 Smits ja Peerbooms, punkt 90.

(15)

Vt nt otsus kohtuasjas C-205/99 Analir jt [2001] ECR I-1271, punktid 35–38; otsus kohtuasjas C-157/99 Smits ja Peerbooms, punktid 80–90.

(16)

Artikli 8 lõike 2 punktide b ja c kohaselt võivad liikmesriigid nõuda eelluba ka tervishoiuteenuste puhul, millega kaasnev ravi kujutab endast erilist riski patsiendi või elanikkonna jaoks, või mida pakub tervishoiuteenuse osutaja, kelle on puhul on tõsine ja konkreetne põhjus kahelda tervishoiuteenuste kvaliteedis või ohutuses.

(17)

Direktiivi artikli 8 lõige 1.

(18)

Direktiivi artikli 7 lõige 4.

(19)

Direktiivi artikli 4 lõike 2 punktiga d nõutakse kutsealase vastutuskindlustuse süsteemi või samaväärse või põhiolemuselt võrreldava tagatise või samalaadse meetme olemasolu.

(20)

Vt joonealune märkus 2.

(21)

Tuleb märkida, et Prantsusmaa suutis eellubadega hõlmatud tervishoiuteenuste kohta esitada vaid 2016. aasta andmed. Seega tuleb joonise 2 tõlgendamisel silmas pidada, et 2016. aastal langes Prantsusmaa arvele 5162 eelloataotlusest 3510 ning 3644 eelloast 2579. Andmeid, millest on välja jäetud Prantsusmaa, kajastab veeru alumine tumedam osa.

(22)

  http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=1154&langId=et

(23)

Direktiivi alusel hüvitatakse üldjuhul summa, mis oleks hüvitatud kindlustajariigis, samas kui määruste alusel hüvitatakse kulud raviteenuse osutamise riigis.

(24)

  https://www.oecd-ilibrary.org/social-issues-migration-health/health-at-a-glance-2017/health-expenditure-in-relation-to-gdp_health_glance-2017-45-en

(25)

http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/refreshTableAction.do;jsessionid=9ea7d07e30dd3bf0a52b9a8a474c872db039e243c026.e34OaN8Pc3mMc40Lc3aMaNyTa3eQe0?tab=table&plugin=1&pcode=tec00001&language=en

(26)

Tuleb siiski meeles pidada, et voog Prantsusmaalt teistesse riikidesse hõlmab vaid 2016. aasta andmeid, kuna 2015. ja 2017. aastal ei suutnud Prantsusmaa neid andmeid esitada.

(27)

https://ec.europa.eu/health/cross_border_care/key_documents_et

(28)

IF SBH (International Federation for Spina Bifida and Hydrocephalus) ja EDF (European Disability Forum), „Impact of Cross-border Healthcare on Persons with Disabilities and Chronic Conditions“ , 2017

(29)

https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/cross_border_care/docs/2015_operation_report_dir201124eu_et.pdf

(30)

2017. aastal tunnistasid 14 riikliku kontaktpunkti töötajad 37-st, et neil on raskusi direktiivi ja määruste vahelise suhte patsiendile selgitamisega.

(31)

https://ec.europa.eu/health/cross_border_care/events/ev_20161024_et

(32)

https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/technology_assessment/docs/2018_mapping_npc_en.pdf

(33)

Mapping of HTA national organisations programmes and processes in EU and Norway, 2017, leping nr 17010402/2016/734820, ISBN: 978-92-79/-77080-7

(34)

https://ec.europa.eu/health/technology_assessment/policy/network_et

(35)

Komisjoni 26. juuni 2013. aasta rakendusotsus 2013/329/EL, milles sätestatakse eeskirjad

tervisetehnoloogiate hindamise eest vastutavate riiklike asutuste või organite võrgustiku loomiseks, juhtimiseks ja

läbipaistvaks toimimiseks (ELT L 175, 27.6.2013, lk 71).

(36)

https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/technology_assessment/docs/2016_2020_pgmnetwork_en.pdf

(37)

https://www.eunethta.eu/#tab-3-tab

(38)

https://ec.europa.eu/health/technology_assessment/eu_cooperation_et

(39)

Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS tervisetehnoloogia hindamise kohta ning millega muudetakse direktiivi 2011/24/EL, COM(2018)51 final, 31.1.2018. https://ec.europa.eu/health/technology_assessment/eu_cooperation_et

(40)

2011/890/EL: Komisjoni 22. detsembri 2011. aasta rakendusotsus, milles sätestatakse eeskirjad e-tervise eest vastutatavate riiklike asutuste võrgustiku loomiseks, haldamiseks ja toimimiseks.

(41)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (ELT L 348, 20.12.2013, lk 129).

(42)

https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/ehealth/docs/ev_20161121_co10_en.pdf

(43)

https://ec.europa.eu/health//sites/health/files/ehealth/docs/eprescription_guidelines_en.pdf

(44)

Teatis tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise võimaldamise kohta digitaalsel ühtsel turul; kodanike võimestamine ja tervema ühiskonna loomine, COM(2018) 233 final, 25.4.2018.

(45)

Direktiivi artikli 11 lõike 2 punktide a, c ja d alusel.

(46)

Komisjoni 20. detsembri 2012. aasta rakendusdirektiiv 2012/52/EL, millega nähakse ette meetmed, et hõlbustada teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamist (ELT L 356, 22.12.2012, lk 68).

(47)

Direktiivi artikli 10 lõige 3.

(48)

COM(2017) 534 final.

(49)

  „Study on Cross-Border Cooperation: Capitalising on existing initiatives for cooperation in cross-border regions“ , Gesundheit Österreich Forschungs und Planungs GmbH, SOGETI, Maastrichti Ülikool, 2017

(50)

 Vt Beneluxi peasekretariaadi uuringud, nt „Tõkked ja võimalused Beneluxis“ , veebruar 2018.

(51)

Üksikasjalikum teave on 4. septembril 2015 avaldatud komisjoni aruandes direktiivi toimimise kohta (COM(2015) 421 final).

(52)

Artikli 12 lõige 5 koos artikli 12 lõike 4 punktiga a.

(53)

Komisjoni 10. märtsi 2014. aasta delegeeritud otsus 2014/286/EL, millega kehtestatakse tingimused ja kriteeriumid, mida Euroopa tugivõrgustikud ja nendega ühineda soovivad tervishoiuteenuste osutajad peavad täitma (ELT L 147, 17.5.2014, lk 71).


Brüssel,21.9.2018

COM(2018) 651 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) toimimise kohta


A lisa – Head rakendamist toetavate tehniliste uuringute loend

· Parimatel tavadel põhinev lähenemisviis riiklike kontaktpunktide veebisaitidele: teostatavusuuring.

Eesmärk: koostada soovitused selle kohta, millist teavet tuleks esitada riiklike kontaktpunktide veebisaitidel, võimaldamaks patsientidel oma piiriüleste tervishoiuteenustega seotud õigusi praktikas teostada.

· Teabe mõju patsientide otsustele direktiivi 2011/24/EL kontekstis

Eesmärk: hinnata käitumuslikult teabe andmise mõju patsientide otsustele teostada oma õigusi tervishoiuteenuste saamiseks välismaal.

· Piiriülese tervishoiu direktiivi hindamisuuring

Eesmärk: panna alus patsientide teavitamise hindamisega seotud uurimismetoodikale.

· Publikatsioonidel põhinev lähenemisviis „kitsalt spetsialiseeritud ja kuluka meditsiinilise taristu või meditsiiniseadmete kasutamist“ hõlmavate tervishoiuteenuste mõiste määratlemisele  

Eesmärk: hinnata kitsalt spetsialiseeritud ja kuluka meditsiinitaristu või -seadmete kasutamist hõlmavate tervishoiuteenuste mõiste määratlemist.

· Uuring paremast piiriülesest koostööst tervishoiuvaldkonna kulukate kapitaliinvesteeringute alal

Eesmärk: valida välja kandidaatseadmed (kulukad ja kitsalt spetsialiseeritud meditsiiniseadmed), mille puhul võiks tõhususe suurendamist silmas pidades olla soovitatav ressursse piiriüleselt koondada.

· Piiriüleste tervishoiuteenuste uuring: võimalikud takistused tervishoiuteenuste osutajatele

Eesmärk: analüüsida riigiti õiguslikke, haldus- ja muid nõudeid, mis võivad takistada oma teenuseid teises liikmesriigis pakkuda soovivaid tervishoiuteenuste osutajaid.

· Patsiendiõigused Euroopa Liidus – kaardistamine

Eesmärk: koostada ELi liikmesriikides, Norras ja Islandil praegu kehtivate patsiendiõiguste võrdlev analüüs.

· Piiriülese koostöö uuring

Eesmärk: kaardistada ELi rahastatud projektid 28 ELi liikmesriigis, EMP riikides ja Šveitsis ajavahemikul 2007–2017 ning anda ülevaade võimalikest edaspidistest tervishoiuvaldkonna probleemidest ja koostöövõimalustest kuni aastani 2030 ning tutvustada äriliselt edukaid piiriülese koostöö juhtumeid.

· Patsientide teavitamise uuring

Eesmärk: koolitada riiklikke kontaktpunkte heade tavade alal ja struktureerida nende koostööd, lähtudes teavitamise seisu põhjalikust hindamisest.



B lisa

Voogude kaart 1. Eelloaga patsientide liikumine Euroopas aastatel 2015–2017

Kindlustajariik 1                            Raviriik 2

Voogude kaart 2. Eelloa nõudeta patsientide liikumine Euroopas aastatel 2015–2017

Kindlustajariik 3                         Raviriik 4

(1)

Kahanevas järjestuses: Prantsusmaa, Iirimaa, Luksemburg, Slovakkia, Ühendkuningriik, Itaalia, Belgia, Taani, Hispaania, Küpros, Kreeka, Bulgaaria, Island, Sloveenia, Horvaatia, Malta, Rumeenia, Austria, Poola, Portugal

(2)

Kahanevas järjestuses: Saksamaa, Hispaania, Tšehhi Vabariik, Ühendkuningriik, Belgia, Iirimaa, Luksemburg, Poola, Prantsusmaa, Austria, Portugal, Leedu, Itaalia, Kreeka, Küpros, Madalmaad, Ungari, Läti, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Horvaatia, Soome, Rootsi, Taani, Bulgaaria, Eesti, Island, Malta, Norra

(3)

Kahanevas järjestuses: Prantsusmaa, Taani, Poola, Norra, Soome, Slovakkia, Rootsi, Belgia, Sloveenia, Ühendkuningriik, Iirimaa, Tšehhi Vabariik, Rumeenia, Horvaatia, Itaalia, Eesti, Leedu, Kreeka, Island, Läti, Hispaania, Austria, Bulgaaria, Malta, Portugal

(4)

Kahanevas järjestuses: Hispaania, Portugal, Belgia, Saksamaa, Tšehhi Vabariik, Luksemburg, Itaalia, Poola, Eesti, Rootsi, Kreeka, Ungari, Austria, Madalmaad, Ühendkuningriik, Horvaatia, Prantsusmaa, Rumeenia, Bulgaaria, Soome, Taani, Leedu, Iirimaa, Küpros, Malta, Norra, Sloveenia, Läti, Slovakkia, Island