Sissejuhatus

Vaktsineerimine on toonud nii üksikisikutele, elanikkonnarühmadele kui ka ühiskonnale tervikuna tohutut tervisealast ja sotsiaalmajanduslikku kasu. See on üks kulutõhusamaid rahvatervise sekkumismeetmeid, ennetusprogrammide alustala kogu maailmas ja peamine nakkushaiguste ennetamise meede.

Tänu vaktsineerimisele on inimkonnal õnnestunud täielikult likvideerida rõuged, mis ainuüksi 20. sajandil põhjustasid vähemalt kolmesaja miljoni inimese surma, ning praeguseks peaaegu saavutatud teise inimtervist ähvardava erakorralise ohu – poliomüeliidi – likvideerimine. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul päästavad vaktsiinid tänapäeval 1 kuni 3 miljonit inimelu aastas 1 ning järgmise aastakümne jooksul päästetakse prognooside kohaselt vaktsiinidega veel 25 miljonit inimest 2 . Kõigis ELi liikmesriikides esineb praegu väga harva selliseid haigusi nagu difteeria ja teetanus, ka läkaköha ning punetiste tõrje on olnud väga edukas.

Kuid vaktsineerimise kasulikkusest hoolimata on lahendada jäänud veel mitu olulist ülesannet, et tagada kõigis liikmesriikides kestlike, võrdsetel võimalustel põhinevate ja tõhusate vaktsineerimisprogrammide toimimine ning kindlustada, et vaktsineerimise lisaväärtus ei kao.

Kõige erakorralisemate probleemide hulka kuuluvad vaktsiinikõhkluse (viivitamine vaktsineerimisega nõustumisega või sellest keeldumine vaatamata vaktsineerimisteenuse kättesaadavusele) ületamine, vaktsiinennetatavate nakkushaiguste leviku tõkestamine, kõrge vaktsineerituse säilitamine ja kõigile vanuse- ja elanikkonnarühmadele võrdse juurdepääsu tagamine vaktsineerimisele. Ka vaktsineerimisprogrammide finantskestlikkus on oluline tegur, millega tagada tõhusam toetus, et seirata vaktsiinide mõju ja tõhusust, maandada vaktsiinipuuduse riski ning tõrjuda vaktsiinikõhklust ja selle mõju immuniseerimisprogrammidele. Vaktsiinikõhklus on nii Euroopas kui ka kogu maailmas kasvav probleem, mis ähvardab ohustada vaktsineerimise väärtust rahvatervisele.

Viimastel aastatel on olulised vaktsiinennetatavate haiguste puhangud ja piiriülese tähtsusega sündmused esiplaanile toonud vaktsineerituse lüngad ELis. Eriline probleem on leetrid. Viimastel aastatel on uuesti hüppeliselt suurenenud selle haiguse levik ELis. Ainuüksi 2017. aastal teatati enam kui 14 000 juhtumist, 3 mis on üle kolme korra rohkem kui 2016. aastal. Algpõhjus on ebapiisav vaktsineeritus, mis jääb alla nõutava 95 % miinimumpiiri. Euroopa ei ole suutnud täita vastavalt kokkulepitud WHO eesmärkidele 4 leetrite likvideerimise eesmärki ning leetritele vastuvõtlike laste arvu suurenemine aja jooksul, mida perioodil 2006–2016 hinnatakse ligi 4 miljonile, 5 tingib vajaduse võtta poliitika ja rahvatervisemeetmeid.

Samuti on hiljutised surmaga lõppenud difteeriajuhtumid ELis olnud meeldetuletuseks, et harvaesinevate nakkushaiguste vastu immuniseerimata isikuid on jätkuvalt ohus 6 . 2016. aastal oli laste vaktsineeritus difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu ELis alla nõutava 95 % 7 ning endiselt püsib vajadus kindlustada jätkuv kaitse ka täiskasvanueas, eriti reisijate, eakate ning endeemilistes riikides sotsiaalseid sidemeid omavate isikute puhul.

Üle 65aastaste inimeste hooajalise gripi vastu vaktsineeritus on ELis tervikuna oluliselt väiksem eesmärgist 75 % 8 ning näib, et see väheneb jätkuvalt 9 . Kuigi tõendid viitavad gripi eriti rängale mõjule eakate puhul, on ainult üks ELi liikmesriik vaktsineerituse eesmärgi saavutanud 10 .

Mitmed viimaste aastate haiguspuhangud on seotud haiguste levikuga tervishoiutöötajate kaudu. See on äärmiselt häiriv ning tõstatab põhimõttelisi patsiendiohutuse küsimusi. Direktiivis 2000/54/EÜ 11 töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl ning direktiivis 2010/32/EL, millega rakendatakse Euroopa haiglate ja tervishoiuvaldkonna tööandjate ühenduse (HOSPEEM) ja Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühingu (EPSU) sõlmitud raamkokkulepet teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmise kohta haigla- ja tervishoiusektoris, 12 on sätestatud tervishoiutöötajate kaitse tagamiseks miinimumnõuded, sealhulgas nõue pakkuda vaktsineerimisvõimalust varem vaktsineerimata töötajatele.

Need probleemid nõuavad sekkumist mitmes valdkonnas, sealhulgas vaktsineerituse vähenemise põhjuste paremat mõistmist. Olulised on nii rahalised investeeringud kui ka tervishoiutöötajate koolitamine vaktsineerimise valdkonnas. Selliseid investeeringuid tuleks vaadelda kui arukat kulutamist, mille eesmärk on ennetada haigusi ja nendega seotud välditavaid kulusid tervishoiusüsteemis ning toetada tõhususe ja kestlikkuse üldeesmärke 13 .

Kuigi need probleemid mõjutavad eri liikmesriike erinevalt, on ELi tasandi meetmeid vaja, et saavutada sisuline edasiminek ja muuta poliitilised visioonid tõhusaks vaktsineerimise tegevuskavaks nii riikide kui ka ELi tasandil, et kaitsta kodanike tervist kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 168. Vaktsiinennetatavad haigused ei püsi ühe liikmesriigi piires. Vähene immuniseerimine ühes liikmesriigis seab ohtu kodanike tervise ja turvalisuse kogu ELis.

Käesolevas teatises esitatakse meetmete raamistik, mida komisjoni võtab koostöös liikmesriikidega, kolmes põhimõttelises valdkonnas: 1) vaktsiinikõhkluse vähendamine ja vaktsineerituse suurendamine; 2) kestlik vaktsineerimispoliitika ELis; 3) ELi koordineerimine ja panus üleilmsesse tervisevaldkonda. Eelseisvate probleemide ulatus tingib kõigi sidusrühmade tiheda koostöö vajaduse. Seepärast esitab komisjon liikmesriikide ja komisjoni koostöö edendamiseks ka nõukogu soovituse vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamise kohta. Teatis ja ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus toetavad ka Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamist ja kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 eesmärkide täitmist.

I SAMMAS – Vaktsiinikõhkluse vähendamine ja vaktsineerituse suurendamine

Peamised probleemid

Vaktsiinikõhklus ja selle mõju immuniseerimisprogrammidele on Euroopas ja kogu maailmas kasvav probleem. Euroopas on ohutusega seotud mured kõhkluse peamine põhjus 14 nii üldsuse kui ka kutseliste tervishoiutöötajate seas, 15 kuigi ELis testitakse vaktsiine rangelt nii enne kui ka pärast müügiloa saamist vastavalt direktiivile 2001/83/EÜ 16 ja määrusele (EÜ) nr 726/2004 17 . Teatavatesse haigustesse haigestumuse vähenemine on koos vaktsineerimisvastaste aktivistide tegevusega kaasa toonud olukorra, kus teemaasetus on harvaesinevate nakkushaigustega kaasnevatelt ohtudelt ja isegi riskilt surra nihkunud tõestamata kõrvaltoimete kartmise suunas. Lisaks raskendab väärinfo, st tõestatavalt vale või eksitava info, kiire levik internetis oluliselt teaduspõhiste faktide eristamist alusetutest väidetest nende jaoks, kes vaktsiinide kohta usaldusväärset teavet otsivad.

Vaktsiinikõhklus oleneb suuresti kontekstist, riigist ja vaktsiinitüübist, ka avalikkuse suhtumine konkreetsesse vaktsiini võib kiiresti muutuda. See tähendab, et ühte lahendust, mis sobiks kõigile, ei ole olemas ning on vaja kestlikku investeerimist kodanikega peetava dialoogi parandamisse, nende murede mõistmisse ja kohandatud sekkumisstrateegiate arendamisse.

Tervishoiutöötajad on eriti olulised, sest nad on põhjendatult patsientide usaldatuim teabeallikas. Neil on parim võimalus mõista kõhklevaid patsiente, leevendada nende muresid ja selgitada vaktsineerimise kasulikkust. Kuid ka tervishoiutöötajad ise võivad enese või oma patsientide vaktsineerimisse kõhklevalt suhtuda. Kõigi tervishoiutöötajate pidev koolitamine nii õpingute kui ka kutsetegevuse ajal on prioriteet, mille kaudu õpetada välja usaldusväärne tervishoiupersonal, kes nõustab avalikkust vaktsineerimisvajadusest ja teostab tõhusalt immuniseerimist.

Euroopas võivad vaktsiinikõhklust põhjustada ka immuniseerimise taskukohasuse, geograafilise ligipääsetavuse ja teabe kättesaadavusega seotud probleemid. Juurdepääsu vaktsineerimisele tuleb laiendada ning see tuleb patsiendile lihtsamaks teha, eriti haavatavates ja alateenindatud kogukondades. See eeldab juurdepääsu võrdsustamiseks õiguslike, rahaliste ja struktuursete tõkete kõrvaldamist, kuid tuleb kaaluda ka vaktsineerimispunktide arvu suurendamist, näiteks vaktsineerimise pakkumist kogukonnapõhise teenusena, st meditsiiniõdedele, apteekidele või koolidele tuginevate programmide kaudu. Vaktsineerimine peaks olema süstemaatiliselt integreeritud igas eluetapis pakutavate rutiinsete ennetusteenuste hulka. Iga kokkupuudet tervishoiusüsteemiga tuleks kasutada kui võimalust vaktsineerimisi ajakohastada ja immuunsuslünki likvideerida.

Eriti tähtis on parandada juurdepääsu kvaliteetsele, objektiivsele ja läbipaistvale teabele vaktsiinide ja vaktsineerimise, sh nende toime ja ohutuse kohta.

Samuti on hädavajalik luua kestlik ja usaldusväärne vaktsineerituse seire süsteem, mis hõlmaks kõiki vanuserühmi, geograafilisi piirkondi ja elanikkonnarühmi, nt tervishoiutöötajad. Kuna vaktsiinikõhklus erineb riigiti, elanikkonna rühmiti ja vaktsiiniti, võib usaldusväärsete, stratifitseeritud andmete olemasolu vaktsineerituse kohta aidata tuvastada väiksema vaktsineeritusega alarühmi, hinnata algpõhjusi ja kavandada vajalikku sekkumist. ELi meetmed peaksid võimaldama nende vahendite ja meetodite standardimist, millega saab hinnata ja teatada vaktsineerituse andmeid kõigi vanuserühmade, mitte ainult traditsioonilise pediaatrilise vanuserühma kohta, kasutades eelkõige elektrooniliste immuniseerimise infosüsteemide potentsiaali.

Prioriteetne tegevus

Prioriteetse tegevuse eemärgid on:

·tõhustada vaktsineerituse seiret kõigis vanuserühmades, sh tervishoiutöötajate osas, kooskõlas ühiste suuniste ja meetoditega ning jagada sellist teavet ELi tasandil;

·tõhustada liidu eeskirjade rakendamist tervishoiutöötajate kaitseks, eelkõige tagada tervishoiutöötajatele piisav koolitus, nende immuniseerimisstaatuse seire ja vajaduse korral pakkuda aktiivselt vaktsineerimisvõimalust;

·moodustada vaktsineerimiskoalitsioon, et tuua kokku Euroopa tervishoiutöötajate ühendused ja võtta kohustus anda üldsusele täpset teavet, hajutada müüte ja jagada parimaid tavasid;

·optimeerida teadlikkuse parandamise meetmeid, sealhulgas haridussektoriga partnerluste, sotsiaalsete partnerite ning meediale suunatud tegevuste kaudu;

·tõrjuda väärinfo levikut digiajastul ja tõkestada väärinfo piiriülene levik;

·koostada algatuse „Tervise seis ELis“ raames aruanne, milles käsitletakse usaldust vaktsiinide vastu (State of Confidence in Vaccines in the EU), et toota andmeid riikliku ja Euroopa Liidu tasandi meetmete jaoks;

·parandada juurdepääsu objektiivsele ja läbipaistvale teabele vaktsiinide ja nende ohutuse kohta, nii avalikkuse kui ka tervishoiutöötajate teabevajaduse hindamise alusel;

·teha kindlaks vaktsineerimisele juurdepääsu tõkked ja toetada sekkumisi, mis parandavad ebasoodsas olukorras olevate ning sotsiaalselt tõrjutud rühmade juurdepääsu vaktsineerimisele;

·edendada käitumisuuringuid, et paremini mõista vaktsiinikõhkluse kontekstispetsiifilisi tegureid ja kavandada kohandatud sekkumisstrateegiaid;

·töötada välja tõenduspõhiseid vahendeid ja suuniseid ELi tasandil, et toetada riike kriisiolukordade prognoosimisel või ennetamisel või neile reageerimisel.

II SAMMAS – kestlik vaktsineerimispoliitika ELis

Peamised probleemid

Eelarvesurve, demograafilised muutused ja muudatused vaktsiinide ökosüsteemis tekitavad ELi liikmesriikide vaktsineerimispoliitika kestlikkuses probleeme.

Immuniseerimisprogrammid kuuluvad riiklikku pädevusse ja seega lahendatakse vaktsineerimispoliitika kasutuselevõtu, rahastamise ja rakendamise küsimused riigi tasandil. Seetõttu erinevad vaktsineerimiskavad liikmesriigiti nii ajastuse, dooside, vaktsineerimiste tegemises osalevate tervishoiutöötajate kui ka vaktsiinide ostupõhimõtete poolest. Sageli tulenevad erinevused sotsiaalsetest, majanduslikest ja ajaloolistest teguritest või lihtsalt tervishoiusüsteemi toimimise erisustest. Erinevustest hoolimata on tõendatud, et kõik immuniseerimiskavad saavutavad haigusennetuse eesmärgi, juhul kui vaktsineeritus on kõrge ja vaktsineerimised õigeaegsed. ELi tasandil võib selline mitmekesisus siiski põhjustada kodanikele ja tervishoiutöötajatele raskusi vaktsineerimisskeemi jätkamiseks nende piiriülesel liikumisel. Nad ei pruugi mõista riikide poliitikate erinevuste põhjusi ning seetõttu võivad tekkida kahtlused vaktsineerimispoliitika otsustusprotsessi teadusliku aluse suhtes.

Erinevad on ka üksikisiku immuniseerimisanamneesi dokumenteerimise süsteemid: paberdokumentidest kuni nüüdisaegsete elektrooniliste infosüsteemideni. Erinevusi esineb nii kasutatud keelte kui ka vormingute, aga ka dokumenteeritavate andmete osas. Sellised lahknevused võivad kahjustada vaktsineerimisdokumentide kvaliteeti ja mõnel juhul põhjustada praktilisi probleeme nii immuniseerimisanamneesi tõhusas dokumenteerimises kui ka teenuseosutajate teabevahetuses riigisiseselt ja rahvusvaheliselt.

Lisaks tõhusale dokumenteerimisele võimaldaks üldine elektrooniline immuniseerimise infosüsteem luua liikmesriikides suuri andmepanku, et tugevdada vaktsineerimisprogrammide kestlikkust ja tulemuslikkust. Nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil tuleb pingutada, et töötada välja tegevussuunised ja kõrvaldada taristupõhised, õiguslikud ja standardimistõkked, et hõlbustada koostalitlusvõimet ja lihtsustada elektroonilist andmete jagamist vaktsineerimise valdkonnas ning kasutada immuniseerimisteabe infosüsteeme operatiiv- ja strateegiliste otsuste tegemise toena.

Lisaks muutub eri vanuserühmade jaoks heaks kiidetud vaktsiinide arvu suurenemisega üha keerukamaks otsustamine nende kasutuselevõtu ja seire üle. ELi senisest paremini koordineeritud tegevus ja tehnilise pädevuse ühendamine ELis on väärtuslikud, et hinnata tõendusmaterjali nii vaktsiini müügiloa andmise eelses kui ka järgses etapis. Loa andmise eelses etapis võivad ELi koostööle tuginevad lähenemisviisid parandada otsustusprotsessi kvalitatiivset ja kvantitatiivset tulemuslikkust, võimaldades samas säilitada tugevat ja koordineeritud riiklike vaktsiiniekspertide võrgustikku. Loa andmise järgses etapis on samuti vaja passiivset ja aktiivset seiret ning spetsiaalselt kavandatud uuringuid, et saada kvaliteetset tõendusmaterjali vaktsiinide tegeliku kasutamisjärgse ohutuse, tõhususe ja mõju kohta ning ületada praegune tegevuse killustatus ELi tasandil.

Lisaks vananemisele, inimeste liikuvusele ning traditsiooniliste vaktsineerimisega ennetatavate haiguste haiguskoormuse nihkumisele lapseeast vanemasse ikka, on vaja hoolikalt hinnata, kui kulutõhus on vaktsineerimise puhul kõiki vanuserühmi hõlmav lähenemisviis. Tähelepanu keskmesse on liikumas täiskasvanute vaktsineerimine, immuunsuse kahanemisega ajas seotud küsimused ning uued müügiloa saanud vaktsiinid, mis on ette nähtud täiskasvanutele ja eakatele. Kõik see võib olla kasulik nii rahvatervisele kui ka majandusele. Kuigi kõik liikmesriigid on põhjalikult välja arendanud lastele suunatud vaktsineerimisprogrammid, erinevad täiskasvanutele suunatud vaktsineerimissoovitused ja -programmid riigiti oluliselt või puuduvad üldse.

Samas on hiljutised vaktsiinipuuduse juhtumid ja traditsiooniliste vaktsiinide tootmise lõpetamine häirinud rutiinseid laste immuniseerimise programme. Vaktsiinipuuduse probleemid on seotud nii nõudluse kui ka pakkumisega ning hõlmavad tootmisküsimusi, tarnijate piiratud arvu ja piiratud tootmisvõimsust, üleilmse nõudluse kasvu, kuid ka ebapiisavaid prognoosimisteenuseid, paindumatut hankekorraldust ja varude loomise piiratud võimalusi.

Praegused ELi tervishoiuinstrumendid ei võimalda tavaliste vaktsiinide hankimist ELi tasandil. Seetõttu tuleks uurida võimalusi, kuidas teha liikmesriikidega koostööd, et vahetada ülejääke ja luua ELi tasandil ühised varud.

Teadus- ja arendustegevuse osas vaktsiinide valdkonnas on vaja uuenduslikku lähenemist ja uudseid vaktsiine, et kõrvaldada rahvatervise praegu täitmata rahvatervise vajadused kõrvaldada ja konkreetsete sihtrühmade vajadusi rahuldada. Arvesse tuleb võtta vajadust vaktsiinide kui antibiootikume täiendavate vahendite järele üleilmses antimikroobikumiresistentsuse tõrjes. Samuti leidub praegu kogu tootearendusprotsessis tehnilisi kitsaskohti ning selleks, et toota vaktsiine, mille puhul tavapärased ravimikoostised ei toimi, on vaja uusi adjuvante.

Prioriteetne tegevus

Prioriteetse tegevuse eemärgid on:

·töötada välja ELi suunised tervikliku elektrooniliste immuniseerimise infosüsteemide loomiseks, et võimaldada immuniseerimisprogrammide tõhusat seiret;

·töötada välja suunised koostalitlusvõimet piiravate õiguslike ja tehniliste tõkete ületamiseks ning luua sidusus laiema tervishoiusüsteemi taristuga;

·töötada välja ühine ELi kodanike vaktsineerimiskaart, millele on juurdepääs elektrooniliste infosüsteemide kaudu ja mis on piiriüleselt edastatav, et standardida immuniseerimisanamneesi teatamine;

·edendada vaktsiinide ja vaktsineerimispoliitikaga seotud otsustusprotsessi tõhusust ja järjepidevust, lihtsustades tervishoiuasutuste tehnilist koostööd ning toetades riikide immuniseerimisalaste tehniliste nõuanderühmade ja sidusrühmade tööd;

·luua kestlik, paljusid sidusrühmi hõlmav platvorm ELis müügiloa andmise järgsete uuringute jaoks, mis jälgivad vaktsineerimise ohutust, tõhusust ja mõju;

·töötada välja ühised vaktsiinide suhtelise tõhususe hindamise meetodid, sealhulgas tervisetehnoloogia hindamise ELi koostöö raames;

·töötada välja suunised ELi üldvaktsineerimiskava jaoks, et hõlbustada riiklike kavade ühilduvust ja edendada võrdseid võimalusi kodanike tervise kaitses ning kasutada seda viitematerjalina riiklike kavade optimeerimiseks ning täita ka piiriüleselt liikuvate kodanike vajadusi;

·maandada vaktsiinipuuduse riske, luues ELi vaktsiinivajaduse kohta virtuaalse andmeaida, et lihtsustada vabatahtlikku andmevahetust olemasolevate varude ja hädavajalike vaktsiinide puuduse kohta;

·määratleda ELi tasandil füüsiliste vaktsiinivarude loomise variandid, kaasates dialoogi vaktsiinitootjad;

·luua partnerlusi ja teadustaristuid, sealhulgas kliiniliste uuringute jaoks, lihtsustades varajast dialoogi vaktsiinide arendajate, rahvaterviseorganisatsioonide ja reguleerivate asutustega, et toetada uuenduslike vaktsiinide lubamist, sealhulgas uute tekkivate terviseohtude vastu;

·edendada ELi ja riikide vaktsiinivaldkonna teadus- ning arendustegevuse rahastamise tulemuslikkust ja tõhusust ning töötada välja prioriteetsete valdkondade tegevuskava.

III sammas – ELi koostöö ja panus üleilmsesse tervisevaldkonda

Peamised probleemid

ELi tasandil on vaktsineerimispoliitika koordineerimine endiselt piiratud ja toimib igal üksikjuhul eraldi reageerimise kaudu. Samuti puuduvad tegevusstruktuurid, mille abil edendada ELi koostööd vaktsineerimise probleemide lahendamisel, sealhulgas vaktsiinivaldkonna teadus- ja -arendustegevuses, mis on praegu killustatud.

Vaktsineerimine on globaalne küsimus ja seega on rahvusvaheline koostöö hädavajalik. Tungivalt on vaja parandada üleilmset valmisolekut nakkushaiguste tõrjeks; tõhusad immuniseerimisprogrammid ELis ja kogu maailmas on rahvusvaheliste tervise-eeskirjade edu põhialus. Viimastel aastatel on ülemaailmseid tervise küsimusi, sh terviseturbe temaatikat arutatud nii G7 kui ka G20 tippkohtumistel. Vaktsineerimine on valdkond, millele võiks lisatõuke anda nende rühmade poolt käsitlemine.

Maailma Terviseorganisatsiooni ülemaailmne vaktsineerimise tegevuskava (World Health Organisation Global Vaccine Action Plan, GVAP) on raamistik, millega 2020. aastaks välditakse miljoneid surmajuhtumeid, pakkudes kõigi kogukondade liikmetele võrdsemat juurdepääsu vaktsineerimisele. 2017. aasta mais kiitsid 194 riigi terviseministrid heaks uue resolutsiooni immuniseerimise tõhustamise kohta GVAPi eesmärkide saavutamiseks. Resolutsioonis kutsutakse riike üles pakkuma immuniseerimisteenuseid kodanikele ka pärast väikelapseiga, kaasama riiklikku rahastamist ning tugevdama rahvusvahelist koostööd.

Immuniseerimisel on oluline roll ka 2030. aasta kestliku arengu eesmärkide saavutamisel. Kestliku arengu 3. eesmärgis (tagada kõigile igas vanuses hea tervis ja heaolu), rõhutatakse vaktsiinide rolli inimeste kaitsmisel haiguste eest. Euroopa arengukonsensuses „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ väljendasid EL ja selle liikmesriigid tugevat kohustumist rakendada tegevuskava 2030. Selles kontekstis kinnitasid EL ja liikmesriigid, et kohustuvad kaitsma igaühe õigust parimale võimalikule füüsilisele ja vaimsele tervisele ning toetavad kõigi juurdepääsu taskukohastele hädavajalikele ravimitele ja vaktsiinidele. ELi arengupoliitika seisukoht arenevate partnerriikide tervishoiusektori suhtes toetab tervishoiusüsteemide tõhustamist, et saavutada üldine tervisekindlustus. Seda lähenemisviisi rõhutab ka ELi toetus mitmele globaalsele tervisealgatusele, sealhulgas ülemaailmsele vaktsineerimise ja immuniseerimise liidule (GAVI).

Komisjon on GAVI-t toetanud alates selle asutamisest 2000. aastal, rahastades seda 2015. aastani 83 miljoni euroga ning on lubanud lisaks 200 miljonit eurot aastateks 2016–2020. Komisjon ja mitu liikmesriiki koordineerivad ka vaktsiinivaldkonna teadus- ja arendustegevust koos teiste teadustöö rahastajatega kogu maailmast. Koordineerimistegevuse peamine foorum on nakkushaigusteks valmisoleku teadusuuringute ülemaailmne koostöövõrgustik (Global Research Collaboration for Infectious Disease Preparedness, GloPID-R), 18 mis ühendab ligi 30 teadustöö rahastajat. Vaatlejatena osalevad selles ka WHO ja epideemiateks valmisoleku uuenduste koalitsioon (Coalition for Epidemic Preparedness Innovations, CEPI). GloPID-R kaudu töötavad teadusuuringute rahastajad välja strateegilise teadustegevuskava selliste nakkushaiguste vastu, mis võivad põhjustada pandeemiaid, ning võrgustik reageerib suurtele haiguspuhangutele kliiniliste uuringute algatamisega, sh vaktsiinide välja töötamiseks.

Prioriteetne tegevus

Prioriteetse tegevuse eesmärgid on:

Øtöötada välja tegevusvõimalused ELi tasandil, nt Euroopa vaktsineerimisteabe jagamise süsteem, et suurendada asjakohaste vaktsineerimistegevuste koordineerimist;

Økasutada Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi pakutavaid võimalusi, et tugevdada riiklike ja regionaalsete tervisetaristute suutlikkust vaktsineerimise valdkonnas;

ØTõhustada partnerlusi ja koostööd rahvusvaheliste osalejate ja algatustega, nagu Maailma Terviseorganisatsioon ja selle vaktsineerimise alane strateegiline nõuanderühm (SAGE), Euroopa vaktsineerimisekspertide tehniline nõuanderühm (ETAGE), globaalsed terviseturbe algatused ja UNICEF, samuti rahastamis- ja teadusalgatused, nagu ülemaailmne vaktsineerimise ja immuniseerimise liit (GAVI), epideemiateks valmisoleku uuenduste koalitsioon (CEPI) ning nakkushaigusteks valmisoleku teadusuuringute ülemaailmne koostöövõrgustik (GloPID-R).

Järeldused

Vaktsineerimisalane koostöö ELi tasandil täiendab ja toetab riikide vaktsineerimispoliitikat. Ühtlustatud meetmed edendavad riiklike vaktsineerimisprogrammide kestlikkust ning aitavad riikidel toime tulla üha suureneva vaktsiinikõhklusega, globaalse vaktsiinipuudusega, vaktsiinitootjate investeeringute vähenemisega ning vaktsineerimisalase teadus- ja arendustegevuse vähese koordineeritusega.

Tulemuslikumad ja tõhusamad tegevusvahendid, -struktuurid ja -mehhanismid parandavad kõigi ELi tasandil osalevate sidusrühmade koostööd. Selline koostöö tõhustab vaktsineerimise ja sellega seotud poliitikavaldkondade sünergiat, sealhulgas sellistes valdkondades nagu kriisiolukorraks valmisolek, e-tervis, tervisetehnoloogia hindamine, teadus- ja arendustegevus ning ravimitööstus. Seega suurendab see riiklike tervisesüsteemide tõhusust ja tulemuslikkust ning parandab terviseturvet nii Euroopas kui ka mujal maailmas, arvestades samas riikide eripära ja ELi riiklike ja regionaalsete ametiasutuste pädevust.

Edendada tuleks ka sünergiat selliste rahvusvaheliste algatustega nagu GAVI ja CEPI. Vaktsiinennetatavateks terviseohtudeks parema valmisoleku, nende ohtude avastamise ja neile reageerimise mehhanismid, mis on seotud ELi valmisoleku kavandamise ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade rakendamisega, peaksid sisaldama ka sätteid, et tagada toetus vaesematele riikidele, eriti hädaolukordade puhul.

(1)

WHO, Immunization Coverage, Fact Sheet 2018, http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs378/en/

(2)

Rappuoli R (2014), DG Research New Horizon for Vaccine Conference, https://ec.europa.eu/research/health/pdf/event17/s2-2-rino-rappuoli_en.pdf

(3)

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC). Monthly measles and rubella monitoring report, jaanuar 2018, https://ecdc.europa.eu/sites/portal/files/documents/Monthly%20measles%20and%20rubella%20monitoring%20report%20-%20JAN%202018.pdf

(4)

http://www.euro.who.int/en/media-centre/sections/press-releases/2018/europe-observes-a-4-fold-increase-in-measles-cases-in-2017-compared-to-previous-year

(5)

Need hinnangud viitavad vaktsineerimise sihtrühma kuuluvatele alla 2aastastele lastele. ECDC, avaldamata.

(6)

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC). A fatal case of diphtheria in Belgium, 24. märts 2016, https://ecdc.europa.eu/sites/portal/files/media/en/publications/Publications/RRA-Diphtheria-Belgium.pdf .

(7)

2016 WHO/UNICEF Estimates of National Immunization Coverage, WHO/UNICEF, http://www.who.int/immunization/monitoring_surveillance/who-immuniz.pdf?ua=1

(8)

Nõukogu soovitus hooajalise gripi vastu vaktsineerimise kohta, http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:348:0071:0072:ET:PDF

(9)

Komisjoni talituste 2014. aasta töödokument „State of play on implementation of the Council Recommendation on seasonal influenza vaccination“ (Hooajalise gripi vastu vaktsineerimine − nõukogu soovituse rakendamise hetkeseis) ec.europa.eu/health//sites/health/files/vaccination/docs/seasonflu_staffwd2014_en.pdf

(10)

ECDC Overview of vaccination recommendations and coverage rates in the EU Member States for the 2013–14 and 2014–15 influenza seasons, http://ecdc.europa.eu/en/publications/Publications/Seasonal-influenza-vaccination-antiviral-use-europe.pdf

(11)

Direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32000L0054&qid=1526643081126&from=EN

(12)

Nõukogu 10. mai 2010. aasta direktiiv 2010/32/EL, millega rakendatakse Euroopa haiglate ja tervishoiuvaldkonna tööandjate ühenduse (HOSPEEM) ja Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühingu (EPSU) sõlmitud raamkokkulepet teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmise kohta haigla- ja tervishoiusektoris, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32010L0032&qid=1526643405598&from=EN

(13)

Komisjoni talituste 2013. aasta töödokument tervisesse investeerimise kohta „Investing in Health“, https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/policies/docs/swd_investing_in_health.pdf

(14)

Larson H, De Figueiredo A, Xiahong Z, et al. The State of Vaccine Confidence 2016: Global Insights Through 67-Country Survey. EBioMedicine 2016;12: 295–30.

(15)

ECDC Vaccine hesitancy among healthcare workers and their patients in Europe, 2015. https://ecdc.europa.eu/sites/portal/files/media/en/publications/Publications/vaccine-hesitancy-among-healthcare-workers.pdf

(16)

Direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2001:311:0067:0128:en:PDF

(17)

Määrus (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet, https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/files/eudralex/vol-1/reg_2004_726/reg_2004_726_et.pdf .

(18)

Global Research Collaboration for Infectious Disease Preparedness https://www.glopid-r.org/